On olnud hullumeelselt kiire päev, mis kippus kulmineeruma sellega, et ma sõin taksos kaasaostetud Karja keldri päevaprae friikartuleid. Ülejäänud praad oli taksossöömiseks ebamugaval kujul, noh.
Kusjuures mõisted “friikartulid”, “Karja kelder”, “taksos söömine” ja tegelikult ka “päevapraad” on sellised, mis ühekaupagi esinedes võivad päeva rikkuda.
Aga siis sain uue laksu teist Eestit ja friikartulid tundusid hetkeks päris glamuursetena. (No mu päevades on veits liiga palju sotsiaaltöötajaid viimasel ajal ja nad peavad minu kõrvalt oma päristööd ka tegema.) Seekordne lugu meenutas väga Lukas Moodyssoni PÖFFi-filmi kokkuvõtet, mida ma eile õhtul kusagilt lugesin.
Päev oli siiski endiselt kiire ja kui dispetšer ütles, et taksoga läheb vähemalt 20 minutit, siis hakkas jälle tunduma, et minu probleemid on suuremad ja et paar lõbumajas üleskasvanud last ees või taga…
Jube kanget rummiteed tehakse siin teises Eestis.
