Lugesin mitmetuhandendat korda Lindgreni Soolavarese-raamatut ja leidsin midagi, mida, võiks vanduda, pole seal iial enne olnud:
Melker asus innukalt töö kallale. Tööd oli rohkem, kui ta oli arvanud, aga pusides vestles ta leebelt ning julgustavalt iseendaga.
“Tean kahte meeldivat asja,” lausus ta, kui oli renni paika saanud, “õieti tean isegi kolme asja, mis ületavad iga mõistuse – see kaval puurenn, vee tee otse kööki ja Melker Melkerssoni tee järjest kõrgema tarkuse juurde.”
Selline parafraas sellises kohas – ja ma pole seda MITTE kunagi varem märganud! Tasub, alati tasub vanu lemmikuid uue elukogemuse taustal üle lugeda…
(kui see veel ilmne ei ole, siis Õp. 30, 18-19)
