whatever

päeva sõna: tuumaheidutusvõimekus (allikas: Postimees).

päeva sõnaga rõõmustab meid Skype’i klient Macile: TUJUTEATEVOOG.

mulle päriselt ka meeldib. see on nii… eestikeelne:)

Üle pika aja saan teid rõõmustada päeva sõnaga: ökoäke!

kartsin hirmsasti, et “pedestaalist” saabki päeva sõna, aga õnneks ujus paar tundi hiljem välja “talumistasu” ja päästis päeva. selliste šokkide vältimiseks lõpetan vist hommikuti trollis sirbi lugemise hoopis ära.

eilse päeva sõna oli muide “oivakeskus” ja üleeilse oma “andmesalv”.

eks trastilisest satanismist oligi juba tükk aega möödas. tänane sirp rõõmustab meid uudissõnaga “pedestaal”.

mehed, hankige speller!

Kuna rokkfestivalid, alkohol ja muud noorte inimeste meelelahutused mulle enam üldse pinget ei paku, olen viimasel ajal pühendunud põhiliselt kokakunstile. Käin paar korda nädalas turul, ostan igasugust maltsa kokku ja siis surfan ööd otsa veebis, et teada saada, kuidas sellest maitsev ja tervislik toit teha. Siinkohal valik mu viimase aja lemmikleidudest:

Thredahlia: kuidas ise jogurtit teha
Thredahlia: põld-võõrkapsas, spargel ja spinatiomlett (muide, “põld-võõrkapsas” on mu uus lemmiksõna eesti keeles!)
Thredahlia: kodune müsli
Katt: maailma parim läätsesupp (ma panin tomatimahla asemel purustatud tomatite konservi. ja räägivad, et sama asi kookospiima ja ingveriga on ka hea – peab proovima.)
Nami-nami: hapuoblikasupp

Ükspäev proovisin ära suusõnaliselt saadud vihje ja marineerisin kanafileed Võhu meeveinis. Kõlbas grillimatagi süüa, grillituna oli lausa hea. Okei, ma teen sellest korraliku retsepti ka teile:

1 kg kanafileed
1 pudel meeveini
soola

Segada sool veini sisse, valada kanafilee tükkidele. Lasta ca 1 ööpäev marineerida. Grillida või praadida pannil.

Täna keetsin maasikamoosi ka – ma tean küll, et moosi keeta pole sügavkülmikuajastul üldse enam popp, aga mulle meeldib, noh. Tegin hea hapu moosi, rabarberite ja kaneeli ja inveriga.

Olen juba nii vilunud niši(aja)kirjanduse lugeja, et ei kardagi enam huvitavaid sõna- ja nimekujusid kohates ametlikke versioone välja uurida. EKI kohanimeandmebaas ei suutnud mind isegi üllatada: jah, Georgia on lubatud nimekuju, aga siiski ainult rööpversioon Gruusiale.

Lugesin hommikul trollis Sirpi (hmm. ma jäin nüüd kohe tükiks ajaks juurdlema selle üle, mis mulje see lause minust jätab. No millisena te kujutate ette inimest, kes loeb hommikul trollis Sirpi? Ei, ma ei taha teada. Erilist glamuuri sellest fraasist igatahes ei õhku), nojah, lugesin kõigepealt “trastilisema kuju” võtnud satanismist ja siis “ilma krimmita” näitlejatest… ja nüüd ma konkreetselt EI JULGE mõnd sõnastikku lahti võtta ja järele vaadata, kas tõesti on need sõnad ka “vabaks lastud”, sest “nagunii kõik kirjutavad niiviisi”. Ma lihtsalt pole oma maailmapildi nii põhjalikuks ümberkujundamiseks veel valmis. Millalgi pärast lõunat võibolla võtan ette.

(Aga muide. Ma arvan, et mu kadunud vanaisa luges hommikul trollis Sirpi. Vanaisa, kes suri aastal 1985 ja kes oli enne seda pikalt haige… nii et ma arvan, et see oli millalgi seitsmekümnendate lõpus, kui ta sõitis hommikuti trolliga nr. 1 Mustamäelt kesklinna ja luges Sirpi ja Vasarat, mida ju ikkagi Sirbiks kutsuti. Ma arvan, et tal oli pikk must mantel seljas ja et ta käis diplomaadikohvriga. Aga ega ma tegelikult ei tea.)

Erakuulutuste avaldamine blogis on hullumeelselt tõhus – kassipakkumisi ja raamatunõudmisi on tulnud niisuguses mahus, et ei jõua ära hallata:) Aga ärge muretsege, kõik avaldused saavad menetletud. Laekumise järjekorras.

(ma olen ammu oodanud võimalust kasutada ühes blogikandes oma kaht lemmikverbi: “haldama” ja “menetlema”. need on selles mõttes lahedad sõnad, et üks neist kahest sobib praktiliselt iga tegevuse tähistamiseks ja kunagi pole ka liiga raske valida, kumb just. proovige mõnikord, kui on vaja mõnd ametlikumat teksti kirjutada!)

Kandidaadid päeva sõna tiitlile on täna:

- haimaim (inspireeritud sellest, et ma nägin lõunasöögi ajal kalade armumängu ja teostasin hiljem veebis otsinguid kalade paljunemise teemal ja sain teada, et haid sünnitavad oma, noh, pojad elusalt. Kalapoeg on ju maim?)
- brainthing (seda sõna kasutas leemurite kuningas Madagaskari multikas, viitamaks mingile mõttele või ideele)
- our monochromatic friend (nii kutsusid eelpoolnimetet multikas pingviinid sebrat. Look who’s talking.)

Kalade puhul oli muide eriti nunnu see, kuidas nad hiljem kahekesi liival lesisid, üks toetas pead teise… ee… õlale. (Ma peaks vist oma sõnavara paari kalandusalase terminiga täiendama, kui aega saan.) Akt ise, kui see ikka toimus, jäi mul kahjuks nägemata, kuna sel ajal oli mul hädasti tarvis ettekandjaga bitchida…

Viimasel ajal on jälle läinud nii, et ma küll surfan kogu aeg Amazonis ja käin iga päev läbi Apollost-Sireenist-Rahva Raamatust, aga olulisemad raamatuostud teen ikkagi ISACA Bookstore’ist ja Standardikeskusest. Mingit erilist rõõmu pole sellest kõigest ju loota olnud, aga õnneks suudab isegi ISO 13335 aegajalt muigama panna – põhiliselt küll selle tõlge eesti keelde. Andmepüük? Salaharundite tekitamine? Kui te ka ära ei arva, mida need mõisted tähendavad, siis selle ikka arvate, kes tõlkija on:)

Vanasti tekitasid V.H. uudissõnad minus protesti, aga nüüd nad tõesti ainult lõbustavad mind. Mitte et ma ise paremaid oskaks välja mõelda, eks ole – ja üldse, kus oli see standard siis, kui mul oli hädasti tarvis eestikeelsesse raportisse kirjutada otse COBITist võetud “need to know” principle? “Teadmistarbe printsiip” poleks kliendile võibolla esmapilgul palju öelnud, aga mina oleksin päästetud olnud.

(Tõsi ta on, et see standard koos oma tõlkega on ligemale viis aastat vana, aga mul ei ole sellega ju varem asja olnud – kui mitte arvestada seda tagantjärele tähenduslikuna tunduvat juhtumit, kui üks õppejõud mult tarkvarastandardite eksamil küsis, kas 13335 on tarkvaraarenduse- või infoturbealane standard, ja mina ei teadnud, aga pakkusin enesekindlalt, umbropsu ja muidugi valesti ühe variandi välja ja sain viie asemel nelja. Nüüd, jällegi ligemale viis aastat hiljem on läinud nii, et see õppejõud on mu magistritöö juhendaja ja 12207 ja 13335 ei ajaks ma une pealtki segi, sest need on ju NII erinevad asjad.

Ma pole veel suutnud otsustada, kas kaotatud süütus on asi, mida peaks taga igatsema.)

Käisin ministeeriumis ja lugesin seinalt silti:

Projekt “Eesti avaliku sektori haldussuutlikkuse tõstmine soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise rakendamiseks”

Milline raiskamine. Juba “süvalaiendamine” üksi on vähemalt nädala, kui mitte kuu sõna.

Päeva sõna auhind läheb täna Liisale. Või võibolla peaks andma välja lausa aasta sõna auhinna, sest “ülikoolipikendusministeerium” on just see sõna, millega ma parima meelega kokku võtaksin kõik oma kokkupuuted avaliku sektoriga aastal 2004.

(ma tean, et mu elus ja lugejate hulgas leidub vähemalt kaks inimest, kes taunivad mu püüet asju ühiste ja seejuures võimalikult tabavate nimetuste alla koondada, aga kullakesed, sellega peate te lihtsalt leppima, et ma olen “defineerija tüüp”, nagu ütles üks kolmas inimene mu elus samal õhtul, kui ta mu ellu astus.)