whatever

Eile nägin esimest korda elus inimest, kes kasutas raamatupoes ostukäru. Jah, seal poes on need alati olemas olnud, aga ma olen seda seni peeneks huumoriks pidanud. Mis mõttes “ostan nii palju raamatuid, et ei suuda süles kassani kanda”?

Muidugi käis mu peast läbi küsimus, kelleks ma pean suureks saades hakkama, et ka nii teha.

Õnneks sain vastuse ka, kuna härra ütles kassas püsikliendisoodustuse saamiseks oma nime. Tegu oli tuntud investeerimispankuriga:)

(“Kõlab nagu sisekujundusprojekt,” kommenteeris küüniliselt esimene sõber, kellele ma seda lugu jutustasin. Aga see on minu meelest küll puhas õelus. Pealegi, Mihkel Muti ja Mati Undi ostmine riiulikaunistuseks oleks ikka liiga kaheksakümnendad.)

(kaheksakümnendatest rääkides, need on tagasi nii ehk nii – ise ostsin “Kolm musketäri”, “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Saladusliku saare”…)

Lugesin mitmetuhandendat korda Lindgreni Soolavarese-raamatut ja leidsin midagi, mida, võiks vanduda, pole seal iial enne olnud:

Melker asus innukalt töö kallale. Tööd oli rohkem, kui ta oli arvanud, aga pusides vestles ta leebelt ning julgustavalt iseendaga.

“Tean kahte meeldivat asja,” lausus ta, kui oli renni paika saanud, “õieti tean isegi kolme asja, mis ületavad iga mõistuse – see kaval puurenn, vee tee otse kööki ja Melker Melkerssoni tee järjest kõrgema tarkuse juurde.”

Selline parafraas sellises kohas – ja ma pole seda MITTE kunagi varem märganud! Tasub, alati tasub vanu lemmikuid uue elukogemuse taustal üle lugeda…

(kui see veel ilmne ei ole, siis Õp. 30, 18-19)

ma olen vaadanud seda “things to do before you’re 30″-nimekirja, mis blogides viimastel nädalatel liikunud on, ja ma tean ka, kust see pärineb, sest ma ise otsisin mõni aeg tagasi netist just sedasama. checklistipede nagu ma olen. aga mulle meeldis rohkem see teine, mille ma leidsin:
30 things to do before you hit 30

seda, mis mul tehtud ja mis veel tegemata, ütlen aasta pärast, praegu võite ise mõistatada. võin ennustada, et kinnisvaraturule ma selleks ajaks veel sisenenud pole, ja maratonijooksu suhtes ei anna ka lubadusi. aga ma ei ole aasta pärast ka sugugi veel 30 ;)

mis mulle selle nimekirja juures kõige rohkem meeldib, on see, et see sisaldab must-read raamatute ja must-see filmide alamnimekirju. (ei, valetan, see on teisel kohal; kõige rohkem meeldib see, et ta pole nii, hmm, oksendamiskeskne kui see teine:P)

ootuspäraselt olen ma raamatutega päris hästi järjel:

You may need 30 years to read them all, but try and make your way as through as many of these as possible: The Catcher in the Rye, 1984, Romeo and Juliet, the Harry Potter series, The Lord of the Rings trilogy, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, To Kill a Mockingbird, Brave New World, On the Road, Catch 22, Trainspotting, The Wasp Factory, Lord of the Flies, Fahrenheit 451, Animal Farm, Of Mice and Men, Great Expectations, Tess of the D’Urbevilles, Treasure Island, The Beach, Cloud Atlas, The Hitchhikers Guide to the Galaxy, Fear and Loathing in Las Vegas, Ulysses, For Whom the Bell Tolls, The Curious Incident of the Dog in the Nighttime, Life of Pi, The Shining, The Handmaid’s Tale, A Prayer for Owen Meany, The Shining, Tinker Tailor Soldier Spy, A Suitable Boy and many, many more.

samas kui filmidega… mnjah:

If you want to avoid being left out of every drunken discussion just before last orders are called, then the following films are required viewing: Goodfellas, Pulp Fiction, Scarface, The Star Wars Trilogy (don’t bother with the new ones), Godfather parts I and II, Psycho, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, Trainspotting, 2001: A Space Odyssey, Top Gun, American Pie, Gladiator, The Lord of the Rings Trilogy, Blade Runner, Kill Bill 1 & 2, City of God, The Deer Hunter, Se7en, Fight Club, Back to the Future, Alien and Aliens, Jaws, This Is Spinal Tap, Die Hard, Life of Brian, Ghostbusters, Groundhog Day, Ferris Beuller’s Day Off, Life is Beautiful, The Breakfast Club, Grosse Pointe Blank, Stand By Me, Chinatown, The Great Escape, The Outsiders, and Tango and Cash. Well, maybe not the last one.

kui suureks saan, hangin teleka.

ma lugesin ka seda tui hirve raamatut. mitte et see lihtne oleks olnud, osta ma ei raatsinud ja raamatukogus on kõik eksemplarid peale ühe viimane kuu aega järjekindlalt staatuses “töötluses”, mis, ma kahtlustan, tähendab seda, et kõik raamatukogutöötajad tahavad ta enne ise läbi lugeda, kui rahva kätte annavad:)

anyway, tuntud kiirlugejana olen täiesti võimeline keskmise pehmekaanelise raamatu paari osavalt hajutatud apollos- ja rahva raamatus-käigu jooksul läbi lugema, nii et seda ma tegin.

teate, mulle meeldis.

see on see raamat, mille mina ja E plaanisime omal ajal mu ema soovitusel kirjutada (“kirjutage romaan,” pakkus ta, kui ma haigena voodis olin ja jube igav hakkas, “selline, kus oleks autoga poisid ja vanemate pikad komandeeringud,” ja me proovisimegi, aga me olime vist ikka natuke liiga noored veel. mis nähtub kasvõi raamatu tööpealkirjast, mida ma siinkohal EI avalda). see on selline raamat nagu eia uusi “kuu külm kuma” ja kenderi “ebanormaalne” ja natuke nagu hirami “mõru maik” ehk. see raamat, mida kõik loevad ja vinguvad, et “ähh, elust maha kirjutada oskan mina ka,” aga nad ei saa aru.

see on see raamat, kus sa kirjutad välistest asjadest enamvähem nii, nagu nad olid, aga sisemistest asjadest nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid olnud. raamat, kus sina, minategelane, oled silmipimestavalt ilus, lõikavalt vaimukas, hirmutavalt intelligentne ja liigutavalt hea (aga vahepeal ka seksikalt paheline). raamat, kus sa parandad kõik vead, mis sa elus oled jõudnud teha – ja see, et sa veel noor oled, ei tähenda, et sa poleks jõudnud neid palju teha.

ma tunnen selles raamatus enda minaideaali ära ja sellepärast see meeldibki mulle.

meemi leidsin tegelt Ramloffi juurest, aga träkkisin tagasi sinna, kus pealkirjad veel ingliskeelsed olid.

These are the top 106 books most often marked as “unread” by LibraryThing’s users (as of today). Bold what you have read, italicise what you started but couldn’t finish, and strike through what you couldn’t stand. Underlined – on my to-read list. Asterisk – have read more than once.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina*
Crime and Punishment
Catch-22
One Hundred Years of Solitude*
Wuthering Heights*
The Silmarillion
Life of Pi : A Novel
The Name of the Rose
Don Quixote
Moby Dick
Ulysses
Madame Bovary
The Odyssey
Pride and Prejudice*
Jane Eyre*
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace*
Vanity fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad
Emma
The Blind Assassin
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Great Expectations
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian : A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
Love in the Time of Cholera*
Brave New World*
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum
Middlemarch
Frankenstein*
The Count of Monte Cristo*
Dracula
A Clockwork Orange
Anansi Boys
The Once and Future King
The Grapes of Wrath
The Poisonwood Bible : A Novel
1984*
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray*
Mansfield Park
One Flew Over the Cuckoo’s Nest
To the Lighthouse
Tess of the D’Urbervilles*
Oliver Twist*
Gulliver’s Travels
Les Misérables
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune*
The Prince
The Sound and the Fury
Angela’s Ashes : A Memoir
The God of Small Things
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere*
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being
Beloved
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon
Oryx and Crake : A Novel
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita*
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye*
On the Road
The Hunchback of Notre Dame
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
The Hobbit*
In Cold Blood : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island
David Copperfield
The Three Musketeers*

Igale tydrukule peaks olema
pyhendatud luuletus isegi
kui me peaksime kogu kuradi maailma
selle pärast kummuli keerama.

(Richard Brautigan, tlk. Lauri Sommer)

Raamatusoovitus: “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”

Arutlevaid artikleid ma ausalt öeldes alguses ei viitsinudki lugeda, aga kõik need intervjuud on nii ägedad. Selline omamoodi lühiülevaade Eesti ajaloost viimase 15 (ähh, see 15 on mingi vananenud klišee. peaaegu 20 ju tegelikult.) aasta jooksul. Mu lemmikkoht oli see, kus Lagle Parek ütles, et Ain Seppik on paheline:)

Pärast lugesin ikka artikleid ka, suurem osa seda juttu oli ju teada, aga paar päris huvitavat iva leidsin siiski enda jaoks.

Võibolla ma hakkan ka ministriks, kui ma suureks saan.

Sellest ajast, kui Tallinna Keskraamatukogus trükitakse laenutajatele välja lipikuid laenutatud raamatute pealkirjade ja tagastamistähtaegadega, on neil tegelikult olemas see netipoodide “customers who bought this item also bought…”-funktsionaalsus. Tuleb lihtsalt paremad raamatud hoolikalt läbi lapata, mõne vahelt ikka kukub välja lipik, kust on näha, mida selle raamatu eelmine laenutaja veel lugemisväärseks pidas. Ma olen sealt juba mitu korda huvitavaid ideid saanud; kas ka teistele andnud, pole kindel, kodus igatahes on kõik kohad neid paberitükke täis.

Lugesin Jan Kausi uut paljukiidetud romaani “Tema”. See, et raamat mulle _üldse_ ei meeldinud (ausalt öeldes ma isegi ei viitsinud päris lõpuni lugeda), on muidugi minu probleem. Aga see, et Kirjanike Liidu esimees ei oska käänata sõna “õlu”… see on küll juba kogu eesti rahva probleem, eks?

Milosevici surma kontekstis on eriti sobiv jutustada sellest raamatust, mis mul praegu pooleli on.

Åsne Seierstad on norra ajakirjanik, kes hängis 2001. aasta sügisel Afganistanis (ja kirjutas “Kabuli raamatumüüja”, olemas ka eesti keeles), 2003. aasta kevadel Bagdadis (“Sada üks päeva” on lõpuks ometi vähemalt inglise keelde tõlgitud), 2000. aastal Serbias. Pakun, et isiklikku elu sel naisel eriti ei ole:P Aga töö on see-eest huvitav, eksju.

“Seljaga maailma poole” räägib serblastest, tagakaane järgi kolmeteistkümnest inimesest ja ühest perest. Seierstad jälgis nende elu Milosevici režiimi peaaegu et lõpukuudel, 2000. aasta kevadel; siis sattus ta sinna tagasi täpselt riigipöörde ajaks sama aasta oktoobris; 2004. aastal, kui ta Lähis-Ida kõrvalt jälle kord aega sai, läks ja otsis ta need inimesed veel kord üles. Nii on igast portreteeritavast tulnud üks sisuliselt kolmeosaline lugu – enne revolutsiooni, pärast revolutsiooni ja, noh, hiljem.

Inimesed on valitud erinevad ja… erilised. Vanataat Bulgaaria piiri lähedalt külakesest, sõltumatu raadio- ja telejaama ajakirjanik, valuutaärikas, noor õigeusu preester, Milosevici-meelne teatrilavastaja, Haagis kohut ootava sõjakurjategija abikaasa, kosovoserblasest põgenik… kaugemale ma ei ole praegu jõudnud:) Igaühele neist on ta jõudnud nii lähedale, et ma imestan tõsiselt, kuidas ta seda kõike nii lühikese aja jooksul jõudis. Igaühega on ta päevade kaupa kaasas käinud, ööde kaupa üleval istunud, rakijat joonud ja rääkinud-rääkinud-rääkinud.

Mulle meeldib see raamat kõigist Seierstadi omadest kõige rohkem, vahest sellepärast, et koht ja temaatika on mulle kõige tuttavamad. Mu oma Serbia-kogemused annavad mulle lugemisel ühe lisavaatenurga. Veel ühe annab see, et Milosevic suri eile Haagis.

Ja vastupidi, see raamat ja mu enda kogemused annavad mulle lisavaatenurga Milosevici surmale… ainus seisukoht, mille ma selle kõige suhtes oskan hetkel võtta, on see: mida rohkem ma mingist asjast tean, seda vähem julgen ma sellele hinnanguid anda.

Ahjaa, kui ma selle raamatu läbi saan, siis laenan ma teda hea meelega välja, ainult et ta on mul rootsikeelne:P

Lugesin ükspäev raamatut, milletaolisi ma tegelikult olen pühalikult lubanud mitte enam lugeda – minu meelest suurfirmade tippjuhid, eriti ameeriklased, võiksid kulutada rohkem aega oma lähisuhetele ja vähem aega raamatute kirjutamisele sellest, kui kehvasti neil lähisuhetega asjad on. Mistap ma neid raamatuid pigem boikoteerin.

Gene O’Kelly saab andeks, sest kuigi ta ilmselt ei olnud eriti palju kenam inimene kui näiteks Jack Welch (keda ma kogu südamest põlgan), sai ta sellest vähemalt ise aru. Tema raamat räägib sellest, kuidas ta ühel hetkel sai teada, et ta sureb mõne kuu pärast ära, ja kuidas ta selle suremise siis projektina ette võttis ja audiitorliku põhjalikkusega läbi viis. Või mitte isegi suremise, aga pigem elu lõpetamise.

Lihtsalt selline julgustav näide, kuidas kogu seda efektiivsuse- ja pühendumisevärki, mille abil firmasid juhitakse, saab tegelikult ka päriselus rakendada, kui häda käes.

Happy end‘i ei olnud, kolme kuu pärast oli mees surnud nagu kell. Samas jälle, kui ta oleks ellu jäänud ja terveks saanud, oleks ta kardetavasti järjekordne Jack Welch ja see poleks hoopiski õnnelik lõpp…

Külma ilmaga tundus sobilik võtta riiulist lugemiseks üks lapsepõlve lemmikraamatuid, Rockwell Kenti “Üksikul saarel”. See on kunstniku päevik ühest koos pojaga veedetud talvest ühel Alaska saarekesel ja ma ei saa tegelikult aru, miks see mind lapsest saadik nii köitnud on (kui välja arvata ehk üheksa-aastase Rockwelli olemasolu tegelaste hulgas). Lihtsalt päevast päeva kirjeldused sellest, milline oli ilm, kui palju puid tehti ja kui palju neist ahju läks, kui palju jõudis maalida, mida sai ise loetud ja mida pojale ette loetud, kuidas läheb naabrimehel ja ta kitsedel… Ja minu eriline lemmikpeatükk – nimekiri saarele kaasavõetud asjadest!

…1 gallon siirupit
1 gallon toiduõli
1 soolatud seakülg
2 purki munapulbrit
2 purki hautatud ube
6 sidrunit
2 pakki pannkoogijahu
10 naela jämedat nisujahu
6 tükki tualettseepi…

no ja muudkui nii edasi, kas see ei ole mitte… mõnus?

Selline hubane sooja ahju juures lugemise raamat.

(vestlus kooriproovis Pärdi “Zwei Beteri” taustal)

- Mul küll kodus Piiblit ei ole.
- Minul on.
- Ah õige, sa olid ju see raamatuhull…

jajah, täpselt nii hull olengi. Mul on tegelikult Koraan ka olemas. Aga ma ei loe seda, sest ei saa aru. See on vene keeles nimelt.

Korrastasin ükspäev kodus raamaturiiuleid (sest ma olen see hull ka, kellel peavad raamatud sorteeritud olema. Mitte just tähestiku järgi, aga autorite kaupa koos ikka) ja nentisin paari murettekitavat tõsiasja:

* ikka veel on riiulites raamatuid, mille kohta ma üsna kindlalt tean, et ma neid tegelikult (enam) lugeda ei taha (näiteks eelpoolnimetatud venekeelne Koraan);
* ikka veel on suurem osa mu raamatutest lasteraamatud;
* ma olen ilmselt nõrk, sest Kissingeri “Diplomaatiat” ma ikkagi läbi lugeda ei suuda, kuigi tahaks.

Ikkagi jäin ükspäev tänaval lugemisega vahele:( ja raamatukogus lugesin ka lasteosakonnas ühe raamatu lihtsalt põrandal istudes läbi, aga seda vist keegi ei märganud.

Mis ajast on avalikus kohas raamatu lugemine nii ebatavaline nähtus, et kõik sellele tähelepanu pööramas käivad? Ma ei jaksa enam vastata (lollakatele) küsimustele “miks sa seda loed?” või “sa oled vist suur raamatusõber?” Tahaks lihtsalt rahulikult lugeda.

Minu meelest on täiesti normaalne lugeda raamatut:
* koolis vahetunni ajal
* kooriproovi vaheajal
* ühistranspordis
* ühistransporti oodates, sh
- bussi-, trolli-, trammipeatuses
- sadamas, lennujaamas, raudteejaamas
- selles bussis, mis viib lennujaamahoonest lennuki juurde
- maja ees tellitud taksot oodates
* hommikul vahetult pärast ärkamist ja enne ülestõusmist voodis
* liiklusummiku ajal roolis
* piiril passikontrolli järjekorras
* üldse igasugustes järjekordades
* söögi ajal, aga ainult siis, kui sööd üksi
* rannas päevitades
* korteripeo ajal, kui pidu pole su enda korteris
* raamatupoes paar lehekülge korraga
* raamatukogu lugemissaalis
* kooriga esinemist oodates, sel tüütul ajal, mis jääb lahtilaulmise ja lavalemineku vahele ja mil tuleb tavaliselt väga vaikselt olla
* maal vanaema juures
* kohvikus aega parajaks tehes

Lisaks on minu meelest täiesti lubatud lugeda:
* raamatuid igas võõrkeeles, millest piisavalt aru saad
* lasteraamatuid
* vanu lemmikraamatuid
* raamatukogust laenatud raamatuid

ja see ei nõua eraldi põhjendamist ja õigustamist ja ma ei kavatse seda enam teha ka, vaid lihtsalt turtsun tigedalt, vat nii.

Ma tunnistan, et veidi taunitav on raamatute lugemine:
* koolis tunni ajal
* kooriproovis lahtilaulmise ajal
* autoroolis punase tule all
* pimedas
* kellegi juures külas olles, kui võõrustaja parema meelega sinuga suhtleks
* tööajal kontoris
* raamatupoes tundide kaupa järjest
* lõunasöögi ajal lõunakaaslasi ignoreerides
* tänaval kõndides.

Püüan neis olukordades enam mitte lugeda… või vähemalt mitte vahele jääda.

Üle tüki aja tõeliselt rutiinivaba teos: Peeter Sauteri ja ta laste kirjutatud “Laste raamat”. Minu lemmikjutte sealt, stiilinäidetega, tähestiku järjekorras:

* “Kaks nõida ja uppunud inimesed” (Nõiad võtsid nõiapoest, kus müüja oli ka nõid, kümme õlut. Nõiad jõid õlut, kaks õlut jätsid veel alles ka ja lendasid tolmuimeja peal kosmosesse.)
* “Kuidas jumal inimeseks hakkas” (Inimesed ise elasid edasi ja ei teadnud, et jumal on surnud, sest vanaema ei olnud neile mitte kunagi rääkinud, et tema ongi jumal.)
* “Kuradi üksindus” (Lehm alguses ei osanud keksu, aga pärast võitis mitu korda. “Enam ei jaksa,” hingeldas kurat, “ma olen vana ka.”)

Ja veel millised pildid.

Mõjub hästi liiga suur olemise vastu, soovitan:)

Ma tahan ka seda batooniasja teha. Kuigi ma ei tea, kas ma tohin, sest keegi pole vist käskinud mul teha:) või ma ei saa ka tegelt eriti aru, kuidas see töötab…

Raamatute arv riiulis

See on mingi nipiga küsimus, ma just kolisin ju ja raamatud on põhiosas kastides veel:P Ühe riiuli jõudsin ehitada (muide. punastest telliskividest ja liimpuitplaatidest saab väga atraktiivse raamaturiiuli), sinna mahtus paarsada raamatut ära, silma järgi on kastides veel kolm korda sama palju… Ausalt, varsti teen nimekirja neist, mille ma hea meelega ära müün/annan.

Viimane raamat, mille ostsin

Frankfurdi lennujaamast Belle de Jouri “The Intimate Adventures of a London Call Girl” – jah, see on seesama Belle de Jour. Väga mõnus blogivormis raamat, täpselt parajalt palju on toimetatud. Terane plika igatahes, on ta siis tegelikult prostituut või ei.

Hetkel loen

* Belle de Jouri, viimased leheküljed on käsil
* Harry Potteri kuuendat osa lõpetan
* “Universumi lõpu restoran” jäi ükspäev pihku, kui jooksul pealt midagi trolli peal lugemiseks kaasa haarata oli vaja. Nüüd tahaks selle ka ära lõpetada enne riiulisse tagasipanekut, kuigi ma olen teda ju sada korda lugenud.
* Åsne Seierstadi “Hundra och ett tag” on ikka veel pooleli, sest ta kuidagi ei edenenud enam sellest hetkest alates, kui ma Frankfurdi lennujaama raamatupoest väljusin;) aga ma vahepeal lugesin teda ikka hoolega. Sõja alguseni pole veel jõudnud siiski.

Viimased 5 loetud raamatut

* Jeffrey Archer, “Kane and Abel”
* Jostein Gaarder, “Apelsinitüdruk” – hea õhuke, lugesin ükspäev Kristiine keskuse Apollos kott-toolis istudes läbi. Gaarder on kohati intrigeeriv, aga ta stiil tüütab mind ja… KUI mitu korda võib ühtesid ja samu üldfilosoofilisi küsimusi erinevates raamatutes püstitada ja ninatarkadele lastele lahendada anda?
* J. K. Rowling, “Harry Potter and the Half-Blood Prince” läheb ka ilmselt arvesse, sest audioraamatuna ma sain ta ju läbi:P
* Henno Käo, “Oliüks” – jäi raamatute lahtipakkimisel näppu ja lugesin üle põhiliselt selleks, et pilte vaadata. Sest kes ei tahaks siis näha terevantse, visavillemeid, merehöövleid ja kurtulikasvatajast vanaema, kes valvab Kuu esimese ja tagumise külje vahelist piiri, et see jalga ei laseks?
* mingid viimased osad sellest õnnetute juhtumiste seeriast.

Raamatud, mis mulle olulised

Kes neid kõiki jõuab meeles pidada? Ma ükskord alustasin neist nimekirja tegemist ja kuskil on üks Notepadi fail, kus on kirjas mõned, millest nimekirja järgmist osa alustada, aga üldiselt on see hääbumisele määratud projekt, ma kardan.

Tegelikult on suurem osa raamatuid mulle olulised. Mulle on oluline ka see, et mulle olulised inimesed saaksid osa mulle olulistest raamatutest. Sellepärast laenan ma oma lemmikraamatuid pidevalt välja ja lähen siis kiiresti närvi, kui ma neid kohe tagasi ei saa – esiteks sellepärast, et tahaks juba järgmisele inimesele laenata; teiseks sellepärast, et tahaks ise lugeda; kolmandaks sellepärast, et kui inimene KOHE mu raamatut lugema ei hakka, siis ma olen kindel, et ta ei tahagi seda tegelikult lugeda ja võttis ainult viisakusest vastu ja üldse ei hooli minust eriti, kui mu raamatusoovitused talle nii ükskõik on:P ja kui ta seda lugema hakkas, aga KOHE läbi ei saa, siis talle ilmselt see raamat ei meeldi. Sest meeldivad raamatud loetakse ju läbi ühe hingetõmbega, kas pole?

Ma keeldun täna l6unat söömast. Nädal aega koolitust hotellis, kus süüa saab VIIS korda päevas… siis enam eriti ei loegi, et hommikusöögiks v6ib valida grillitud tomateid ja värskeltpressitud apelsinimahla ja et m6nel kohvipausil pakutakse pannkookide v6i croissantide asemel puuviljasalatit. Lihtsalt ei jaksa.

Aga Frankfurt on armas linn, siin ma oleks n6us elama. Ja ma saan saksa keelest paremini aru, kui mul meeles oli, et ma saada v6iks.

Tasuta internetti siin inim6iguseks ei peeta. See on hämmastav, mida k6ike v6ib ette v6tta, kui arvuti on kaasas, aga wifi maksab 99 eurot nädal. Ma olen tühjendanud k6ik oma inboxid ja temp-kataloogid, maha installinud k6ik ülearused proged ja korra suutnud Minesweeperi expert-leveli l6puni mängida. See viimane on saavutus, sest mul on ILGELT kehv 6nn selles mängus alati.

Archeri “Kane and Abel” saab täna 6htul läbi, briti üldsusel oli 6igus – on küll hea raamat. Meenutab mingil moel Arthur Haileyt, sest ainult Hailey on siiamaani suutnud pangandusest nii kirjutada, et mul oleks huvitav lugeda (kui terminid nagu “shareholders” v6i “investments” päevasel ajal koolitusel üles kerkivad, kattun ma külma higiga ja teen end pisikeseks, sest ma ei saa millestki aru). Ja tegelikult räägib Archer – nagu Haileygi – hoopis inimestest ja jutustab neist täitsa m6nusalt. Soovitan.

Harry Potterit hakkasin ka paberi peal üle lugema enne kodust äratulekut ja sellega oli päris imelik lugu – pärast selle audioraamatu autos läbikuulamist seostub raamatu sündmustik väga t6husalt kohtadega, kus ma seda kuulasin:) Spinner’s End ja Rocca al Mare keskuse parkla, Amortentia ja bussijaama ristmik, Horace Slughorn ja Rannam6isa tee, Felix Felicis ja Ülemiste keskus, OWL tulemused ja kontori parkimismaja… Selle üle, kas ja kui palju see mind häirib, pean ma veel m6tlema. Tavalised raamatud mul igatahes kohtade v6i muu igapäevaeluga ei seostu. Küll teeb seda muusika, mis pealegi suudab enda otsa salvestada _mitu_ kihti mu mälestusi ja siis need koos lauluga suvalises järjestuses ette mängida:P

Ma tahaks tegelt kurta selle üle, kuidas ma lõpuks suutsin end sellest õnnetust Millingtonist läbi närida ja kuidas see minu arvates ikka üldse hea raamat ei olnud… aga ma ei oska seda eriti kuidagi ära seletada. Ütleme lihtsalt, et see meenutas mulle õõvastaval kombel dr. Eliyahu M. Goldratti surematuid teoseid. Kehakeemia ja piirangute teooria, see kõik on väga tore, aga võiks ju natuke valida, MILLISES ilukirjanduslikus soustis me oma häid kontseptsioone serveerime, eks? Niisugustele raamatule eelistaksin ma pooleteiseleheküljelist esseed, mis ei pea olema just kuivas teaduskeeles – aga tohib olla, kui teisiti ei saa – ja annab mulle faktid.

Tähendab, Jumal oli okei, Jumal oleks võinud jääda. Aga see ülejäänu!
Huh, ma lähen ikka veel tigedaks, kui ma selle peale mõtlen:)

Parem uudis on see, et Feisti “Magiciani” lugesin ka läbi ja see oli selline täitsa mõnus rannaraamat. “Sõrmuste isand” algajatele, light-versioon, vähese tõrva- ja nikotiinisisaldusega, aga kõigi kohustuslike elementidega – haldjad, lohed, päkapikud, maagid ja pisikesed poisid, kes päästavad maailmu ja armuvad haldjakuningannasse. Ma ei pea end suureks fantasy-sõbraks, aga lohed on mu nõrkuseks. Ükspäev teen teile ühe nimekirja headest raamatutest, kus on lohed:)

Mina loen sel suvel näiteks selliseid raamatuid:

* Lemony Snicket, Series of Unfortunate Events – kuus osa on praeguseks läbi ja kuigi aegajalt tundub, et kõik, lõpp, enam ei viitsi, siis igas raamatus on ikka midagi, mis tekitab tunde, et järgmist on ka vaja lugeda. Head paksude lehtede ja suure kirjaga lasteraamatud, neid jõuab enne hommikusööki poolteist tükki läbi lugeda:P

* Tim Moore, Do Not Pass Go – üks lugu Monopoli mängust ja Londoni linnast, ma pole veel aru saanud, kummast rohkem. See raamat jäi Londonis kogemata ette ja ma ostsin ta ja siis läks nii, et ma sõitsin selle suure vaaterattaga, mis nad on jõe äärde püsti pannud, aga ei vaadanud vaadet, vaid lugesin selle asemel raamatust, kuidas turistid Downing Streetil trügivad. This is just so me. Aga Tallinnas seda lugeda pole kuidagi pooltki nii fun; eks ma katsetan järgmisena kuskil Tallinn-Novi Sad marsruudil, kas ta sobib kuhugi või jääb veel oma aega ootama.

* Åsne Seierstad, Hundra och ett tag – ma ei teagi, miks ma seda norra raamatut rootsi keeles loen, võibolla sellepärast, et ma ei oska norra keelt:P tegelikult lihtsalt jäi jälle sellisel kujul ette. Lääne ajakirjanik Iraagis kevadel 2003. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, millest see raamat ikkagi räägib, aga kirjutatud on mõnusalt ja hea on vahel jälle jupike lugeda sealt.

* Jeffrey Archer, Kane and Abel
* Raymond E. Feist, Magician – neid kaht raamatut ühendab see, et mõlemad on The Big Read top100 sees, kumbagi pole ma veel lugenud, sest pole suutnud neid raamatukogudest leida, ja Virgin Megastore’is maksid nad kumbki £1.99 :) Rohkem ei oska ma neist esialgu midagi arvata, aga kui briti üldsus on neid lugemisväärseks pidanud, siis pole mul põhjust esialgu ka arvata, et halvad on.

* Mil Millington, A Certain Chemistry – suhestun täitsa Telleri Tüdrukuga ja tema reaktsiooniga, ma olen seda raamatut ka paar korda pildunud juba ja praegu olen jälle üsna kindel, et ma ikka ei taha lõpuni lugeda:) Aga küllap ühel hetkel ikka loen, kui mitte midagi muud käepärast pole. Üldiselt vist siiski meestekas. Õnneks maksis kah £1.99, vähemalt pole rahast kahju:) Hiljem võin heasse peresse tasuta ära anda.

Noh, ja kui see kuhi läbi saab, siis võibki juba sügis käes olla ju.

Te, eksju, mõtlete ka iga kord raamatupoes, et mille pagana pärast peavad raamatud nii kallid olema ja et see on alatu ja ebaõiglane ja et keegi peaks selle vastu midagi ette võtma. Ja et oh, kus ostaks raamatuid, kui nad ainult odavamad oleks. Vat ma sain täna aru, et selles asi ongi. Kui raamatud oleksid odavad, siis me upuksime nende sisse, sest me ei raatsiks neid ostmata jätta.

Käisin selles secondhandis, kus müüakse põhiliselt riideid, aga aknalauad on täis viiekrooniseid raamatuid, põhiliselt ingliskeelseid paperbacke. Kuna ma olen otsusekindel ja hea enesevalitsemisega noor daam, siis ostsin ma ainult neli raamatut (noh, plaanis polnud tegelikult ühtegi osta). Vähemalt ühega neist on mul küll kindel plaan ta pärast läbilugemist suurele ringile saata. Loe ja anna sõbra(nna)le edasi. Tegelikult peaks seda tegema päris paljude raamatutega, aga eriti siiski nõmedate eneseabiraamatutega. Hmm, huvitav, kelle kätte on praeguseks jõudnud mu “neidude käekotilektüür”?:)

Ühe sellise raamatu sain ka, mida ma kunagi kellelegi ära ei anna. Vist isegi välja ei saa laenata, sest ma ei usu, et ma enam ilma selleta elada saan:) Pealkiri on “All I Need to Know I Learned From My Cat”. Need I say more? Ma loodan, et ma viitsin sealt aegajalt mõned leheküljed sisse skännida ja teile näidata, kuidas elama peab. Aga kui ma ei peaks viitsima, siis võite niisama mu elu pealt ka vaadata… või kassi võtta, teeb sama välja.

Minnes sujuvalt kaasa populaarse(i)mate blogijate tõstatatud raamatuteemadega, tahaksin nentida järgmist:

* olen lugenud nii Coelhot kui värsket FHMi ja mu eelistus kuulub raudkindlalt viimasele;

* onu Volgi värsiaabitsat ma lihtsalt ei saanud endale ostmata jätta pärast seda, kui ma olin sealt lugenud, et

olemise ootamiseks
loodud pole ilma sa,
ootamisel pole mõtet -
ole lihtsalt olemas

ja et

äärepealt võib sassi minna,
mis on kerge, mis on raske,
ääre pealt on ära minna
äraarvamata raske

Telleriga olen nõus – miks mitte võtta tõsiselt raamatut, mis tahab aidata sul olla parem inimene?:)

“_I_ DO know my own mind,” protested Anne. “The trouble is, my mind changes and then I have to get acquainted with it all over again.”

“Anne of the Green Gables” koos kõigi oma järgedega on kohati ikka suurepärane tüdrukuteraamat.

Ma võtan juba mitmendat päeva hoogu, et jagada maailmaga hiljutist lahedat taaskohtumist kunagise kultusraamatuga, aga see hoovõtt sumbub pidevalt sellesse, et meelde tulevad teised sama jaburad raamatud ja siis on vaja need ka kusagilt leida ja läbi lugeda… Nüüd olen ma jõudnud juba nii sügavale üheksakümnendate alguse eesti kirjanduse mülgastesse, et ei julge seda enam avalikult tunnistadagi. Õnneks on sõpru, kes mind mõistavad – ma tean näiteks üht tsikki, kellel pool tänast tööpäeva läks raisku, sest ma õrritasin teda messengeris tsitaadiga “Stinger-kringel, kolakat tahad?” (okei, see on masendav tsitaat, aga meile emotsionaalselt ülioluline:P) ja andsin siis lingi tervele teosele…

Raamat, millest see kõik algas, oli Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” – algupärane eesti hääletaja-/maffia-/häkkeriromaan. Põhitegevus toimub aastal 1988 kuskil Haapsalu kandis ja minategelane on tüüp, kes oskab kõigist asjadest kõige paremini arvutimänge mängida, eriti queste. Tegelikult on see ainus asi, mida ta üldse oskab, ja sellest johtuvalt käitub ta ka reaalelus nagu quest-mängus. Võluv lähenemine mu meelest. Korja üles kõik ripakile jäetud asjad, sest neid läheb hiljem vaja; räägi kõigi inimestega, sest neilt saadud infi läheb ka vaja; kontrollimatu bluffimine osutub üle ootuste sageli võitvaks strateegiaks.

Igatahes ei ole mina süüdi, et sellise asja lugemine mõtted järgmisena Trubetsky ja Sauteri peale viib. Sealt edasi tuleb Kender ja kui saaks nüüd veel lugeda seda äsja romaanivõistluse võitnud Sass Henno teost, olekski tehtud üks kena kirjanduslik reis läbi lähiajaloo.

Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:)

Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks ja -mõtlemiseks, sest see on see, mida bussis ja jala käies ikkagi eriti teha ei saanud.

Aga millegipärast alles eile sain ma endale esimese kuulamisraamatu ja ma seejuures isegi ei teadnud, et see on raamat, ma arvasin, et see on Heiki Mätliku plaat:) Tegelikult, ilmneb, loeb Mikk Mikiver mulle ette Jaan Kaplinski ja Walt Whitmani luuletusi. Mätlik mängib sinna vaikselt kitarri juurde ja see kõik kokku on lihtsalt väga mõnus. Ma olen Kaplinskit väga vähe lugenud ja Whitmani pole vist üldse, aga üsna ilmselt peaksin.

Kahjuks ei saa kusagilt aru, kelle tõlkes see Whitman on – Kaplinski enda?

Ja kuulamisraamatuid võiks juurdegi hankida, see värk istus mulle hästi. Kodus või töö kõrval kuulamiseks neid ette ei kujuta, aga autos võiks küll suurepärane olla.

Ma olen juba pool igavikku otsinud taga raamatut, kus oleks sees Leelo Tungla vanemad lasteluuletused (näiteks “Vana vahva lasteaed” ja “Oh heldeke” ja siis see suure õe luuletus, mille pealkirja ma ei mäleta, aga lõpp oli, et:
“aga vanamammi moega
hoidma peab ta ema poega,
kellest ükskord kasvab vend”). Mul kunagi oli olemas, aga see on perekonnaajaloo käigus kuhugi ära kaotatud…

Täna siis leidsin raamatupoest väga tõhusa Tungla luulekogu, kus oli nii uuemaid kui vanemaid luuletusi, kõik mu enda jaoks olulisemad jäid juba kiiremal sirvimisel silma. Aga… see oli masendavalt halva küljenduse ja kujundusega raamat:( Tundus, et eesmärk on olnud võimalikult suur hulk luuletusi mahutada ära võimalikult vähestele lehekülgedele, nii et pikemate luuletuste salme oli paigutatud üksteise kõrvale kahte (äkki isegi kolme?) veergu, seejuures oli täiesti arusaamatu, mis järjekorras neid lugeda tuleb. Ühes kohas oli näiteks viiesalmilise luuletuse salmide paigutus niisugune nagu täringul viis silma asetsevad. Absurd. Sõna otseses mõttes, sest kui ma üritasin midagi lugeda, siis selgus, et salmide õige järjekord on ikkagi teine, kui mina eeldanud olin, ja kogu sisu läks asjast kaduma.

Ilmselt ainus viis hoiduda nägemast kehva teostusega äralörtsitud häid asju on hoiduda raamatupoodides käimast.

Kuigi see oleks ka ülekohtune, sest lõpuks ostsin ma lasteluuletuste asemel hoopis lasteproosat – Kivirähu limonaadiraamatu – ja selles küll pettuma ei pidanud. Lahe jutt, ilusad pildid ja isegi ühtegi trükiviga ma ei tuvastanud, kuigi räägitakse, et seal üks ikkagi pidi olema. Kui kellelgi on vaja algklassiealisele põnnile jõulukinki, siis see raamat on arvestatav variant. Üldse on Kivirähk suurepärane lastekirjanik, kahjuks tema täiskasvanutele suunatud teosed mind kuigivõrd ei võlu.

“Ära nüüd ulu!” keelas vanaema. “Linal ei sobi kunagi nutta, muidu läheb ta märjaks ja märja lina peal on paha magada. Mis põnev see mere peal hulkumine ikka on, ausa lina elu on palju huvitavam! Seal tuleb ju ka igasuguseid seiklusi ette, vahel näiteks saabuvad pererahvale külalised ja sa saad koos nendega magada. Aga kui sul veab ja sa pääsed tööle lasteaeda, no siis sa ei tea kunagi ette, millise lapse voodisse sa pärast pesust tulemist satud! Oi, see on vahva, nagu loterii!”

Andrus Kivirähk, “Limpa ja mereröövlid”

Luuletused, tõepoolest. Ei, ma ostsin luuletusi ka (Runneli “Suureks saamine” – raamatute puhul mul liigse noortepärasuse piirang ei kehti, teate ju), aga tänase päeva leid oli ikkagi “Neidude käekotilektüür igaks hädaolukorraks”. Esimene ja tõenäoliselt ainus nõuanderaamat, millest nagu tegelikult asja ka võib olla. Kahjuks ma ei saa siinkohal tsiteerida ühtegi parematest nippidest, mis ma sealt juba leidsin, sest mul on mõned meessoost lugejad ka ja, noh, nad ei taha teada. Meie ka ei taha, et nad teaks;)