whatever

ükspäev küsis üks proua mult trollipeatuses teed “tuda, gde ranše vetšni ogon bõl”. imekombel isegi 1) teadsin, 2) suutsin vene keeles seletada. kõnealune trollipeatus, olgu öeldud, oli Koskla peatus suunaga Mustamäe poole, nii et liiga lihtsaks ta ülesannet mulle just ei teinud.

üks teine päev nägin otse peatumise keelu märgi all seisvat luksusautot ja piilusin muidugi uudishimulikult aknast sisse. juhikohal istus linnapea. mulle tundus, et meie pilgud kohtusid, aga ma kindel ei ole, sest järgmisel hetkel kihutas ta (suunda näitamata) minema ja sõitis järgmise foori alt punase tulega läbi.

huvitav, kas see võiks päeva wildlife’ina kirja minna?

seoses sellega, et ma ei oska ega viitsi ise enam suurt midagi teha, on minust saanud outsource’imise kuninganna (vt ka: “nad ei käi ise koolis ka, nad saadavad sinna oma vendi”).

koliseva mootorratta viisin Motodepoosse parandada, katkised püksid viisin õmblejale nõeluda ja kui mul sügisjooksul tuli mõte, milline luuletus võiks olemas olla, siis lasin selle Jüril kirjutada.

tõused korraga ja lähed

alla või vastutuult
vihmase ilmaga või päikselõõsas
paned ajama

öösel, õhtul või hommikul
tõused ja lähed
talvel, kevadel või suvel
väsinuna, rahulolevana või ootusärevana
jätad pooleli
tõused
ja
lähed
sügisel

hakkad minema metsast
orust, mäe otsast
mere äärest
linnast või lagendikult

tõused ja lähed

samm venib pikemaks
jooksed
varsti on kõik kohad minejaid täis

pikad, peenikesed, paksud, lühikesed, jõulised ja puhtatõulised
noored ja vanad
kõik on tõusnud ja lähevad

ennekõike kõige tavalisemad
peaaegu keskealised
keskmist kasvu
tegelikult ikkagi kõik
jooksevad
kuidas keegi
kõik jooksevad
jaksavad
nagu lumi oskab
ja jõuab
sadada

sammhaaval üle oma eilse silmapiiri
millegipärast ühtäkki peab

tõusma ja minema
jooksma

ei millegi eest ära
ei millelegi järele
jooksuga
kergelt
kaugele

ta väidab nüüd, et see on minu luuletus, aga ma ise nii kindel ei oleks. samas, tsikkel ja püksid on küll endiselt minu!

seekord sõitsin triatlonilt tagasi taltsalt kuld- ja pronksmedalimeeste sabas, kiirust ületamata ja möödasõitudeks vajadust tundmata. kui mitte sportlase*, siis inimese ja liiklejana olen eelmise aastaga võrreldes igatahes arenenud!

* – kuidas võtta. teise koha asemel sain seekord neljanda – nii võib juhtuda, kui osalejaid on medalitest rohkem – aga ikkagi väidan, et minu võit, sest eravestlustes tunnistasid pjedestaalipreilid, et tegu oli olnud kohutava kannatuste rajaga, samas, kui minul polnud kogu võistluse jooksul kordagi tunnet, et tahaks pikali kukkuda ja ära surra. eelmisel aastal oli see tunne vahetpidamata, ja ega ma nüüd eelmisest aastast aeglasem küll ei olnud. ju siis on trennitegemisest kasu olnud.

korraldajad lubasid, et laulupeol leitakse vastus küsimusele “mis maa see on?”, aga minu meelest ei leitud. “tuulte ja tuisuööde maa” ei ole vastus, see on osa probleemist! ja mis virmaliste maa? pole ma siin mingeid virmalisi näinud.

mõned vastused sain selt peolt siiski kätte:

* kuidas saada kogu linnarahva tähelepanu ja ovatsioonid? – sõida laulupeo avamisele ja pärast koju tagasi jalgrattaga. rahvariietes. kui kodutee viib sadama kaudu, siis saad boonusena ka turistide ovatsioonid.

* kas tasub sedasama proovida mootorrattaga? – koorivenna kogemus näitab, et ei tasu. turvavarustus FTW, ka palava ilmaga! (märkus iseendale kui koori varahoidjale: kirjutada rahvariiete kasutamise ja hooldamise juhendisse punkt, mis keelab kõrge riskiga spordialadega tegelemise koorile kuuluvates riietes.)

* kas laulupeole tasub minna kõrge kontsaga (ehkki muidu mugavates) kingades? – duh!

* kas noortepidu ikka on kogu seda sebimist (talvised eelproovid ja ettelaulmised keset tööpäeva jne) väärt? – napilt, seekord rokikooride arvelt. ma siiski arvan, et viie kuue aasta pärast ma sinna lavale enam ei lähe.

* kas aasta 2004 tuleb veel kunagi tagasi? – ei tule.

noh, võrreldes eelmise korraga, kus kõik mu küsimused vastusteta jäid, on toimunud märkimisväärne edasiminek. aa, ja lauluväljakul polnud enam Käsna-Kallesid, sponsorreklaami ja rahvusvahelise suurfirma karastusjooke! vat SEDA ma kutsun progressiks.

aga selle üle, mis maa see siis ikkagi on, jään jätkuvalt mõtisklema.

kui jõuluvana mulle tarkvaraarendajast Barbie tõi, leidsin selle näol endale üle pika aja role model‘i. nüüd, kus tsikk on pool aastat mu töölaual istunud ja head eeskuju andnud, võib ehk vahekokkuvõtte teha:

pildi tegi Erki kõrvallaua tagant

* roosa käekell – check. ühtlasi saab see poolaasta parima Barbiest inspireeritud ostu auhinna.

* smartphone – check, ehkki minu oma ei ole roosa.

* bluetooth-handsfree-seade – check, ehkki minu oma käib kiivri külge, mitte otse kõrva.

* roosad kingad, aga mitte mingid beibekad, vaid praktilised flat’id – check, aga omal moel siiski fail, sest minu omad teevad mind masajalgseks, mitte šikiks nagu Barbie omad teda

* roosad prillid – fail. ma väga tahaks, aga prillipoodides ei müüda täiskasvanute suuruses roosasid raame:) ja olgem ausad, ka oma olemasolevaid prille ei kanna ma pea iial. aga ema kinkis mulle roosalillelise prillitoosi, mille peal Barbie istub (pildile kahjuks pole mahtunud)!

* roosa läpakas – fail. mitte et ma oleks otsinudki, aga see oleks ikka liig!

* soeng – varakevade paiku oli sellega päris hästi (ehkki minu oma on lühike ja tume, blond ei sobi mulle), aga siis algas kiivrihooaeg, a.k.a. bad hair season. fail.

* kehamassiindeks - work in progress

kokkuvõttes oleme asjad päris kenasti tasakaalus hoidnud mu meelest. ja keegi muidugi ei usu, et Barbie on selleks mu silma all, et mul ei läheks meelest ilus olla, aga päriselt ka on nii:)

ma teadsin seda laulu muidugi enne ka, aga alles eilsest kooriproovist koju sõites läks puzzle lõplikult kokku.

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, 
vaid metsad lõputud ja laukasood. 

ja tõepoolest, mis kuradi maa see selline on?!

see, et siin pole ühtki mäge (ja seega ei kompenseeri igikestvat oknotsembrit isegi võimalus 7-8 kuud aastas lumelauaga sõita) on isegi kõige väiksem probleem veel.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida, 
ja millega ta seda teeb, ei tea. 

mul on näiteks 3 a tagusest tsiklimatkast meeles see hingemattev emotsioon “ilus on ikka see Eestimaa” (lugege reisikirjast kokku, mitu korda me seda tundsime). mul on meeles, et ma pärast seda tõotasin, et ma surmkindlalt tulen tagasi, ja tulin ju ka.

aga pärast neid viimast 7 kuud ei ole ma enam kindel, kas ma oskan seda uuesti tunda.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö. 

just nimelt. polaaröö. külm. lumi. pori. ja nii kuude kaupa. teate küll. või kas teate? teate, et IKKA VEEL näen ma iga päev kusagil lund?

Siit põgeneda võiksin lausa joostes, 
kuid miski hoiab tagasi veel mind. 

ei hoia ausalt öeldes. praegu küll ei hoia.

sest iga jumala kord, kui ma jooksen või rulluisutan või tsiklit kiirendan või [sisesta oma lemmiksuvemeelelahutus], ei mõtle ma mitte “kui mõnus”, vaid “fakk, miks ma pean üle poole oma elust ILMA selleta elama?!”

Kus on siin õigus, kus rahukohus, 
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

ma saan aru, et väga veider on selle kõige üle kurta nüüd, kus asjad just hakkavad paremaks minema, aga ma saan alles nüüd aru, kui suure trauma ma polaarööst sain.

kogu seda jama oli lihtsalt LIIGA palju. see maa on mulle võlgu! ja tal on napp 4 kuud aega, et oma võlg tagasi maksta, koos intressidega, ja positiivne lõppsaldo saavutada. või muidu.

ilus oleks nüüd lõpetada siinse rahva imeväe ja laululugude meenutamisega, aga – i couldn’t care less. nii väga kui ma kaunist emakeelt ja laulupidusid ei armastaks… talve 2010/2011 õudusi ei kaalu üles mitte miski. (räägin, nagu oleks leningradi blokaadi üle elanud, eksole – aga just selline tunne ongi.)

mäletate, kuidas me mari ja zebraga ümber eesti sõitsime?

lisandunud on 2*3 aastat elukogemust, üks tsikkel ja mõte sõita läbi kõik eesti linnad… aga marsruudi koostamine osutus nii keeruliseks ülesandeks, et otsustasime crowdsource’ida.

täpsem info ja tingimused siit, ootame rohket osavõttu.

kui on see mure, et tahaks hommikul õue jooksma minna, aga uni on ja teed on libedad, siis tasub trenniks valida koht, mis on kellaaja mõttes kodust paar tundi taga ja aastaaja mõttes paar kuud ees.

mul läks uni ära kell 5.30 GMT. ja Russell Square Gardensis õitsevad nartsissid ja murtudsüdamed ja kirsipuud. ja oravad hullavad (ee… vähemalt alguses ma vaatasin küll heldinult, et oi kui armsasti mängivad kahekesi). bliss!

idee sain Meritilt. ja mul pole tükil ajal nii lõbus olnud, kui seda pilti kokku kleepides:)

retsept elu parima aastavahetuse veetmiseks: tee seda, mida sa tegelikult teha tahad, koos nendega, kes ka sedasama tahavad.

elu on mulle õpetanud, et ma ei taha kleepuva šampusepudeliga kuskil tänaval või väljakul külmetada. ma ei taha vaadata ühegi maailma telekanali aastavahetusprogrammi. ma ei taha end kaheksakümnendate või sõrmuste isanda stiilis riidesse panna. ma ei taha võhivõõrastele inimestele head uut aastat soovida. ma ei taha süüa, kui kõht on juba ammu täis. ma ei taha isegi minna “metsa, kogu maailma kärast eemale” ja osa või kõiki eelnimetatud asju seal teha.

mida ma siis tahan, kodus istuda ja raamatut lugeda? jah, enamvähem. ainult et mitte üksinda.

õnneks on mul sõbrad, kes olid nõus minuga aastavahetusel minu kodus istuma ja raamatuid lugema. meie õhtu staarid olid Martin Kala, Arto Paasilinna, Ewan McGregor ja Charlie Boorman, Astrid Lindgren, Ayn Rand, Eoin Colfer ja Jules Verne. no ma ei usu, et kellelgi paremat pidu sai olla!

69 000 sõna asemel:

This slideshow requires JavaScript.

aga kui sellest ikka ei piisa, siis lingid jutule ja ülejäänud piltidele on kuskil seal paremas servas.

ükspäev sõitsin taksojuhiga, kes oli mitmel moel täiega creepy, muuhulgas seetõttu, et ütles mulle “hea laps”. “ise oled,” mõtlesin pahuralt vastu, ehkki ei öelnud.

aga nüüd selgus, et paha laps ma vist tõesti pole olnud – jõuluvana tõi mulle mu elu esimese Barbie!

andsin endale vana-aasta-lubaduse: järelejäänud detsembri jooksul sorteerin ära oma trans-siberi reisi pildid ja kirjutan reisikirja ka.

seniks mõned kultuurisoovitused:

* A History of the World in 100 Objects – BBC ja British Museumi koostööprojekt, millest podcastide osa on oluliselt huvitavam kui need esemed ise (ehkki ma käisin neid ka vaatamas ja mõned olid päris kenad). Andis aasta aega kuulata küll, aga selle aastaga sain ka ajaloost rohkem teada kui koolis kaheksa aastaga:)

* Sunflower Seeds – ma ei mõista muidu igasuguseid visuaalseid taieseid eriti, aga seekord juhtus küll nii, et kunst rääkis minuga! Lihtsalt, saate aru, 1600 hiinlasel lasti KÄSITSI maalida SADA fucking MILJONIT portselanist päevalilleseemet ja need puistati kõik Tate Moderni turbiinihalli põrandale ja nad näevad välja nagu päris ja see kõik tekitab uskumatul hulgal mõtteid ja seoseid, eriti, kui oled hiljuti just Hiinasse sattunud.

* Rare Exports – jõuluvana, piparkoogid ja päkapikud pole enam iial need, mis enne selle filmi nägemist. minuga samal ajal kinos olnud britid said tõenäoliselt tunda seda, mida mina tavaliselt briti huumori suhtes tunnen (“WTF?”) – selgub, et hoopis soome huumor on see, mis mulle sobib.

kui ma unes mõnd autot või muud sõidukit näen, siis on see alati “lihtsalt auto”, sest ma ei tee markidel ja mudelitel ka ärkvel olles vahet. aga see tsikkel, mille ma eileöises unenäos kuskilt Vabaduse puiesteelt ärandasin, oli küll raudselt KTM. mu alateadvus on saanud targemaks kui ma ise!

hiina on fakken politseiriik. ma ei saa 1) facebooki, 2) taevase rahu
väljakule, 3) blogspoti blogisid lugeda. punkti 2 osas on
paranemislootust ja punkt 3 lahendub rss-lugeja abil, aga rsk, ÜKS
kord elus ma tahaks minna facebooki praalima, et sõitsin rongiga
pekingisse, ja siis ma ei saa!

kuna mõlemad pangad, millega mul kliendisuhe on, pakuvad nüüd netipangas kulude analüüsimise funktsionaalsust, mängisin ühega neist paar tundi. selle tulemusel:

• loobusin kõigist pankade kontojäägimuutuseteavitusSMSidest
• tegin ümber ühe oma õppelaenugraafikutest
• panin kinni ühe oma pangakaartidest
• lõpetasin ära ühe püsimaksekorralduse (sääst 2.50 kr kvartalis, aga asi seegi raskel ajal:P)

ülejäänud tarbimisharjumustes muudatusi teha esialgu* vajalikuks ei pea.

mul on tunne, et finantssektor on selle teenusega endale jalga tulistanud.

* – saab näha, kas pank lõpetab mulle teate “teiesuguste kätte ei tohiks üldse raha usaldada!” kuvamise juba järgmisel kuul, kui mu üüratu kokkuhoiu tuvastab, või pean ikka kõhu kõrvalt ka säästma hakkama.

ETV tütarlastekoori Tormise-kontsert hämmastas mind põhiliselt sellega, KUI palju pauerit ikkagi on selles, kui oled 16. Vähe on asju, mida selle abil ära ei saa teha. Raua needmine paraku on üks neist vähestest asjadest – ma ei suuda siiamaani päriselt uskuda, et nad siiski üritasid.

Juba eelmisele MMile oli meil Katuga oma vaatenurk. Kiire kontroll näitas, et selgi aastal on FIFA kanade peale mõeldes loonud imelise kasutajaliidese, mis laseb jalgpalli nautida olulisele keskendudes, ilma igasuguste vuvuzelade ja suluseisudeta.

Kuna mängijaid on tõesti palju, siis on kõvasti abi alamjaotustest ”latest scorer”, “featured fantasy player” ja “last man of the match”.

Veebilehte testinud kasutajate reaktsioonid varieeruvad  - esmamuljed on positiivsed ja elevus on tekkinud…

Pipi (32): “Kusjuures neid saab seal valida ka “by position”. Hmmm :)”

Katu (31): “World Cup muutus korraga väga huvitavaks!”

Kitty (30): “Jalgpall hakkas mulle just meeldima. Tsekkige seda hurmurit!”

… kuid kõik ootused ei ole veel täidetud ja terminoloogia tekitab segadust…

Teele (27): “Matches oli minu maailmas see, et kes mulle kõige paremini sobiks. Eksisin.”

Kitty (30): “Ja mida see last man of the match ikkagi… ee, NIIVIISI mõtlete või?”

FIFA, teil on arenguruumi – aga hea algatus!

(That being said, biitis “Eesti meeste laulud” nii meeste tantsupidu kui jalgpalli nii põhjalikult, et need ei tõuse nüüd põrmust enne nelja-viit aastat. Raua needmise jaoks tuleb oma testosterooni kasutada, mitte niisama mööda staadione ringi sebida!)

ma olen seda juba öelnud, aga kord nelja aasta tagant on vast lubatud end korrata: meeste tantsupidu on parem ressursikasutus kui jalgpall. eriti kuna jalgpallurid ei tohi särke seljast võtta, aga tantsijad seekord võtsid (C-rühmad ehk keskkoolipoisid – ei ühtegi õllekõhtu! njämma.)

Kui keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes päriselt ka piduriteta vana naisteratta eest tuhandeid kroone maksaks, nagu Ekspressi artikkel väidab, siis võtke ühendust. (Esirehvi vahetasin ära ja kett ka enam maha ei tule.)

minu kõige korduvam unenäomotiiv on kooliunenäod – need, kus pead täiskasvanuna minema eesti keele tundi või matemaatikaeksamile või gümnaasiumi sisseastumiskatsetele. ja kedagi ei huvita, et sa oled SUUR ja sul on isegi ülikoolis käidud juba. lihtsalt peab.

Dream Dictionary:

To dream that you are in school, signifies feelings of inadequacy and childhood insecurities that have never been resolved. It may relate to anxieties about your performance and abilities.

To dream that you have to repeat high school, suggests that you are doubting your accomplishments and the goals that you have already completed. You feel that you may not be measuring up to the expectation of others.

hea küll, tavaliselt näengi ma neis unedes keskkooli. aga eile nägin, et pidin minema waldorfkooli esimesse klassi:( ebaadekvaatsus eriti rõhutatud kujul?

kui see on keskeakriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada;)

ei no ma tean, et nüüdismuusika nõuab kõvasti harjumist ja harjutamist, enne kui meeldima hakkab.

arvo pärdi “solfedžot” ei ole ma aga nõus muusikaks tunnistama isegi pärast seda, kui meie koor kammerkooride festivalil selle eest kohustusliku laulu parima esituse eripreemia  (A-kategooria esikohast rääkimata) sai. no ausalt! esiteks, kas sellise loo valmiskirjutamiseks on tõesti Pärti vaja? teiseks, kas keegi laulaks seda ka siis, kui selle oleks kirjutanud keegi muu kui Pärt? ma tahaks päris tõsiselt teada:)

igatahes oli minu meelest väga õige ja õiglane, et grand prix anti neile, kes Tormist laulsid.

nädala blondiini auhinna rabasin eile küll endale.

vanaema jutustamas, kuidas nad sõja ajal Marimaale evakueeriti: “sinnamaale meid viidi rongiga, aga edasi pidime sõitma nendega… noh, need, millel on sarved…?”

mina, hajameelselt, samal ajal õhtulehte sirvides: “trolliga?”

(kui vanaema jälle hingata sai ja silmad kuivaks oli pühkinud, selgus, et sõidetud oli härgadega.)

Millalgi märtsi alguses on lähestikku kahe mu Noorima Venna sünnipäevad. See nädalavahetus, mil neid tähistatakse, viib mind enamasti päris kaugele mu mugavustsoonist välja. Mitte et see halb oleks.

Seekord algas kõik juba kingisoovidest. Laekusid mingid nimekirjad 1) millest ma ei saanud aru; 2) mida ma ei suutnud hääldada; 3) mille puhul ma ei saanud isegi aru, millisesse poodi nendega minna tuleks ja mis ühikutes oma tellimus esitada. “Tere, palun poolteist kilo transformerit ja üks suuremat sorti Caesar 4, kui nad teil ikka värsked on”?

Sain aru, et olen jõudnud auväärsesse ikka ja rolli “vanem naissugulane”. Kaalusin allaandmist ehk kahe paari villaste sokkide kudumist ja nõmeda pehme pakiga kohaleilmumist.

Õnneks on sellistes olukordades mu toeks ja ilmasambaks Vanim Vend, kes seegi kord teadis mind informeerida, et transformer on “plastmassist mänguasi, mis võib olla nii auto kui robot” (wtf? meie ajal oli selle mänguasja nimi “Mõtle ja ehita”, veidi paremate aegade saabudes Lego.) ja et Caesar 4 ja teised sellesugused on arvutimängud. Samuti oskas ta öelda, et arvutimänge saab tänapäeval poest osta. (Selle viimase peale tahtsin alguses praalida, et wtf, meie ajal tõmmati arvutimänge internetist, aga järele mõeldes… meie ajal levitati arvutimänge kolme ja poole tollistel flopidel. Nende mängude nimed olid Digger, Supaplex, Sokoban ja Zeliard.)

Kahjuks oli Vanim Vend haige ja poodi tuli mul ikkagi üksi minna.

Digimaailma ma väga ei karda tegelikult ja sain seal seegi kord suurepäraselt hakkama (jaa, ma tegin täiesti iseseisvalt vahet PC, Wii ja PS* mängudel!); mänguasjaosakonna suhtes olin kõhklevam. Kujutasin ette kümneid kirjeldamatuid kaitsevärvi robotmonstrumeid, mille hulgast mul tuleb valik teha. Aga esimene transformer, mis mulle silma hakkas, oli hoopis… roosa jäätiseauto! Pärast seda läks kõik juba üsna sujuvalt. (Seitsmeaastane Vend sai siiski helikopter-transformeri. Selle jäätiseauto ostan endale kohe järgmise mänguasjana pärast tarkvaraarendajast Barbie’t.)

Lasersõjas võitsin sujuvalt umbes pooli kohalekutsutud kaheteistaastasi. Hullem oli see, et labürindi iga nurga taga kohtasin oma Ajateenijast Venda, kes oli minu hinnangul täiega trigger-happy (Vanima Venna viisakas diagnoos oli küll “kiire päästikusõrm”) ja tappis mu kogu aeg ära. Kui Eesti Kaitseväes juba parameedikud sellised on, mida siis veel päris sõdurid teevad?!

Poole rühmatäie kuueaastastega pidasin vastu tund aega, aga sellesse tundi mahtus valgustuslik arusaamine sellest, miks peitusemäng tundus vanasti täiega lahe. Teate, kui madala kapi alla on võimalik üks lasteaialaps ära panna nii, et mitte midagi paistma ei jää!

Meeleoluka nädalavahetuse lõpuks oleksin peaaegu näinud ka oma Töötust Muusikust Venda – vähemalt viibisime samas linnas.

Mu spordiklubi on välja tulnud tõeliselt innovaatilise kontseptsiooniga:

Nike Training Club- spordist inspireeritud rühmatreening. Unikaalne spordist inspireeritud treeningprogramm, mis viib Sinu treeningud uuele tasemele!

Kõik „drill’id“ on inspireeritud sportlaste treeningutest, mõned on lausa spordispetsiifilised!

Spordist inspireeritud trenn, mis sisaldab lausa spordispetsiifilisi osi! Kahjuks olen ma üsna spordikauge inimene ja ei viitsi minna seda imet järele proovima…

Mõned asjad elus, mida olen õppinud hindama alles pärast kolmekümneseks saamist:

* soe aluspesu

* mütsid ja kapuutsid

* Veljo Tormise helilooming

* pika tasuvusaja ja madala riskiga investeerimisvõimalused

* kallite kaubamärkide dekoratiivkosmeetika

* vannitoa põrandaküte

* magusad puuviljad soolase pizza peal

* jutustused kodumaa ajaloost

* nii mõnedki Vikerraadio saated

* kardiotreening ja venitusharjutused

Lapsed, koerad, individuaalelamud, Uggid, suurem osa kinokunsti, murdmaasuusatamine, Bach ja briti huumor jäävad siiski järgmisi juubeleid ootama.

Mu uus hoiukass* vist ei oska lugeda – igatahes oli ta eile mu arvutil sisse lülitanud mingi funktsionaalsuse, mis kõiki tehtud hiireliigutusi ja akende pealkirju kõva häälega ette luges.

Klaviatuuri oli kass disable’inud. Loogiline, ilmselt ei oska ta ka kirjutada ja milleks sel juhul klaviatuur.

See-eest oskab see kass väga hästi arvutit kasutada – ma isegi ei teadnud, et mu läpakal sellised võimalused olemas on! Ilma restardita ei suutnudki esialgseid määranguid tagasi saada.

* mitte segi ajada hoiukassaga. Pärast Mio kadumist arenes mul kasside suhtes välja teatav commitment phobia – ilmselt haigetsaamishirmus ei julge ma endale enam päris oma kassi võtta, seega toon Kassiabist koju neid, kes seal muidu peaksid puuris elama.** Kuniks neile päriskodu leitakse.

** Hallu elas puuris, sest teised kassid ei sallinud teda ja andsid talle peksa. Tsilla elas puuris, sest ta ei sallinud teisi kasse ja andis neile peksa.