nädala blondiini auhinna rabasin eile küll endale.
vanaema jutustamas, kuidas nad sõja ajal Marimaale evakueeriti: “sinnamaale meid viidi rongiga, aga edasi pidime sõitma nendega… noh, need, millel on sarved…?”
mina, hajameelselt, samal ajal õhtulehte sirvides: “trolliga?”
(kui vanaema jälle hingata sai ja silmad kuivaks oli pühkinud, selgus, et sõidetud oli härgadega.)
Millalgi märtsi alguses on lähestikku kahe mu Noorima Venna sünnipäevad. See nädalavahetus, mil neid tähistatakse, viib mind enamasti päris kaugele mu mugavustsoonist välja. Mitte et see halb oleks.
Seekord algas kõik juba kingisoovidest. Laekusid mingid nimekirjad 1) millest ma ei saanud aru; 2) mida ma ei suutnud hääldada; 3) mille puhul ma ei saanud isegi aru, millisesse poodi nendega minna tuleks ja mis ühikutes oma tellimus esitada. “Tere, palun poolteist kilo transformerit ja üks suuremat sorti Caesar 4, kui nad teil ikka värsked on”?
Sain aru, et olen jõudnud auväärsesse ikka ja rolli “vanem naissugulane”. Kaalusin allaandmist ehk kahe paari villaste sokkide kudumist ja nõmeda pehme pakiga kohaleilmumist.
Õnneks on sellistes olukordades mu toeks ja ilmasambaks Vanim Vend, kes seegi kord teadis mind informeerida, et transformer on “plastmassist mänguasi, mis võib olla nii auto kui robot” (wtf? meie ajal oli selle mänguasja nimi “Mõtle ja ehita”, veidi paremate aegade saabudes Lego.) ja et Caesar 4 ja teised sellesugused on arvutimängud. Samuti oskas ta öelda, et arvutimänge saab tänapäeval poest osta. (Selle viimase peale tahtsin alguses praalida, et wtf, meie ajal tõmmati arvutimänge internetist, aga järele mõeldes… meie ajal levitati arvutimänge kolme ja poole tollistel flopidel. Nende mängude nimed olid Digger, Supaplex, Sokoban ja Zeliard.)
Kahjuks oli Vanim Vend haige ja poodi tuli mul ikkagi üksi minna.
Digimaailma ma väga ei karda tegelikult ja sain seal seegi kord suurepäraselt hakkama (jaa, ma tegin täiesti iseseisvalt vahet PC, Wii ja PS* mängudel!); mänguasjaosakonna suhtes olin kõhklevam. Kujutasin ette kümneid kirjeldamatuid kaitsevärvi robotmonstrumeid, mille hulgast mul tuleb valik teha. Aga esimene transformer, mis mulle silma hakkas, oli hoopis… roosa jäätiseauto! Pärast seda läks kõik juba üsna sujuvalt. (Seitsmeaastane Vend sai siiski helikopter-transformeri. Selle jäätiseauto ostan endale kohe järgmise mänguasjana pärast tarkvaraarendajast Barbie’t.)
Lasersõjas võitsin sujuvalt umbes pooli kohalekutsutud kaheteistaastasi. Hullem oli see, et labürindi iga nurga taga kohtasin oma Ajateenijast Venda, kes oli minu hinnangul täiega trigger-happy (Vanima Venna viisakas diagnoos oli küll “kiire päästikusõrm”) ja tappis mu kogu aeg ära. Kui Eesti Kaitseväes juba parameedikud sellised on, mida siis veel päris sõdurid teevad?!
Poole rühmatäie kuueaastastega pidasin vastu tund aega, aga sellesse tundi mahtus valgustuslik arusaamine sellest, miks peitusemäng tundus vanasti täiega lahe. Teate, kui madala kapi alla on võimalik üks lasteaialaps ära panna nii, et mitte midagi paistma ei jää!
Meeleoluka nädalavahetuse lõpuks oleksin peaaegu näinud ka oma Töötust Muusikust Venda – vähemalt viibisime samas linnas.
Mu spordiklubi on välja tulnud tõeliselt innovaatilise kontseptsiooniga:
Nike Training Club- spordist inspireeritud rühmatreening. Unikaalne spordist inspireeritud treeningprogramm, mis viib Sinu treeningud uuele tasemele!
Kõik „drill’id“ on inspireeritud sportlaste treeningutest, mõned on lausa spordispetsiifilised!
Spordist inspireeritud trenn, mis sisaldab lausa spordispetsiifilisi osi! Kahjuks olen ma üsna spordikauge inimene ja ei viitsi minna seda imet järele proovima…
Mõned asjad elus, mida olen õppinud hindama alles pärast kolmekümneseks saamist:
* soe aluspesu
* mütsid ja kapuutsid
* Veljo Tormise helilooming
* pika tasuvusaja ja madala riskiga investeerimisvõimalused
* kallite kaubamärkide dekoratiivkosmeetika
* vannitoa põrandaküte
* magusad puuviljad soolase pizza peal
* jutustused kodumaa ajaloost
* nii mõnedki Vikerraadio saated
* kardiotreening ja venitusharjutused
Lapsed, koerad, individuaalelamud, Uggid, suurem osa kinokunsti, murdmaasuusatamine, Bach ja briti huumor jäävad siiski järgmisi juubeleid ootama.
Mu uus hoiukass* vist ei oska lugeda – igatahes oli ta eile mu arvutil sisse lülitanud mingi funktsionaalsuse, mis kõiki tehtud hiireliigutusi ja akende pealkirju kõva häälega ette luges.
Klaviatuuri oli kass disable’inud. Loogiline, ilmselt ei oska ta ka kirjutada ja milleks sel juhul klaviatuur.
See-eest oskab see kass väga hästi arvutit kasutada – ma isegi ei teadnud, et mu läpakal sellised võimalused olemas on! Ilma restardita ei suutnudki esialgseid määranguid tagasi saada.
* mitte segi ajada hoiukassaga. Pärast Mio kadumist arenes mul kasside suhtes välja teatav commitment phobia – ilmselt haigetsaamishirmus ei julge ma endale enam päris oma kassi võtta, seega toon Kassiabist koju neid, kes seal muidu peaksid puuris elama.** Kuniks neile päriskodu leitakse.
** Hallu elas puuris, sest teised kassid ei sallinud teda ja andsid talle peksa. Tsilla elas puuris, sest ta ei sallinud teisi kasse ja andis neile peksa.
lõpuks ometi olen ka mina sunnitud nentima, et ahiküttel on teatavaid puudusi. olin kaks päeva prahas ja selle ajaga läks kodus nii külmaks, et hingeõhk aurab ja ükski sahtlis olevatest pastakatest ei ole nõus kirjutama.
homme sõidan nädalaks norrasse.
nägin unes, et tallinna linnavalitsus otsustas võtta jääpurikad looduskaitse alla. vähemalt ilusamad. põhjendus: mille loodus on räästasse riputanud, seda ei pea inimene lõhkuma. ja üldse, inimene võib ringiga käia.
eelmisel päeval olin muidugi avatari ka vaadanud.
Miks ma õieti kuulan “Keelekõrva” saadet (mille toimetaja võimalikust koondamisest ei oska ma ikka veel midagi arvata, sest saatejuhina on ta mu meelest masendav, toimetajana suurepärane ja töötajate usaldusisikuna – kes teab? keskmiselt tuleb seega null.) – sest see on mu jaoks iganädalane pilk minu enda alternatiivsesse reaalsusesse.
Ma vist ei kaalunud kunagi päris tõsiselt eesti filoloogiasse sisseastumist, ehkki mul oli paber, mis lubas seda eksamiteta teha. Olin oma esimeses valikus täiesti kindel ja ei ole seda ka kunagi kahetsenud. Aga… Iga “Keelekõrva” kuulates suudan ma end vabalt ette kujutada ükskõik millise saatekülalise rollis. Miks ma ei võiks olla lingvist, luuletaja, keelekorraldaja, eesti keele õpetaja, terminilooja, kasvõi keelesaate toimetaja? Ei näe ühtegi põhjust.
Samas kui Turovskit kuulates ei suuda ma kogu selle põnevuse juures iial kujutleda end loomaaias töötamas, Ööülikooli tähtsate esinejatega samastumisest rääkimata (kui nad just keeleteadlased pole:). “Rahva oma kaitse”, “Olukorrast riigis”… sama lugu – see kõik on kohutavalt hariv ja huvitav, aga mitte minu elu. Mitte üheski võimalikus tulevikus. Keeleteema aga pole isegi mitte “see oleks võinud olla”, vaid endiselt “see võib tulla”. Tegelikult ootan suure huviga, millal ta siis ükskord ometi tuleb.
(jah, ma kuulan päris palju raadiot – tänatud olgu podcastid:)
Nüüd on küll kehvasti läinud – kümned inimesed päevas saabuvad mu blogisse otsingutega “piparkoogitainas”, “piparkoogimaja”, “piparkoogid”… aga mul on siin üleval mingi täiesti suvaline retsept tollest ainsast aastast, mil ma mässumeelselt perekonnaretsepti eirasin ja “midagi teistsugust” teha proovisin. Tulemus oligi… teistsugune. Enam ma selliseid mõtlematuid eksperimente teinud ei ole:)
Niisis, PÄRIS piparkoogitainast tehakse nii:
Kati piparkoogid
400g siirupit (= 400g suhkrut ajada keema. Pruunist peast lisada 1 klaas sooja (kuuma) vett, keeta ühtlaseks)
400g võid
250g suhkrut
3 muna
800g jahu
1 tl soodat (lahustada 2 spl leiges vees)
2 tl kaneeli
2 tl nelki
1 tl ingverit
1 tl kardemoni
1 spl apelsinikoort (võib ka rohkem. meil pannakse alati umbes viis korda rohkem:)
Siirupile lisada kõik maitseained, pott pliidilt ära võtta, või tükeldada, panna jaokaupa siirupisse seda kloppides. 250g suhkrut ja 3 muna vahustada, lisada jahtunud siirupile, siis sooda. Lõpuks jahu. Segada kõvasti, kuni tainas läigib. Lasta seista 1 ööpäev.
(sellele inimesele, kes sooritas otsingu “kas piparkoogitainas kleepuv” – on küll kleepuv, jah. Minu meelest need isetehtud on kõik kleepuvad. Aitab see, kui tainast võimalikult külmana hoida, ja rullimisel ohtralt jahu muidugi.)
Piparkoogimaja ma sel aastal ei tee. Miks ma peakski, kui mul on majapidamises 49 piparkoogivormi (jah, ma lugesin üle), nende hulgas koaala, känguru, krokodill, delfiin, kaamel, lõvi, ninasarvik, kaelkirjak ja pingviin? Kes teeks piparkoogimaja, kui tal on võimalik teha piparkoogiPINGVIINE?!
Täna otsisin taga ühe sõnulkirjeldamatu looma nime. Sest mul on temast pilt ja sellele pildile oli allkirja vaja:
Hüpotees 1: see ongi lüka-tõmba (ainus kahepealine loom, kes mulle maailmakirjandusest meenub, eksole).
Hüpotees 2: spunk (pakkus välja kolleeg).
Hüpotees 3: on 21. sajand, seega PEAB kusagil olemas olema tarkvara, kuhu ma saan pildi sisse sööta ja mis mulle ütleb, mis sel pildil on (pakkus välja teine kolleeg).
Mnjah. Kui uskuda Retrievr‘it, siis on selle looma nimi kass, vähemalt tundus mulle nende pakutud vastetest see pilt otsitavale kõige sarnasem. Gazopa tegi veidi paremat tööd, aga ka nende tulemused viitavad kas nunnule kassipojale, oravakesele, mõnele linnule või äärmisel juhul kalale…
Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui sõnulkirjeldamatut siiski Google’ile sõnades kirjeldada. Võitvaks otsingufraasiks sai umbkaudu “australian animal that looks like a pine cone with two heads” (võibolla veidi vähemate sidesõnadega küll).
Tulemus: see on shingleback skink.
Järeldus: hüpotees 2 oli tõele kõige lähemal.
Boonus: otsingu käigus leidsin vahvaid kirjeldusi sõnulkirjeldamatute loomade kohta. Näiteks Random Animals Blog.
(pühendatud M-le, kes istub teisel korrusel ja kurdab tihti, et ma blogin liiga harva)
Eile sain kontoris tõelise Sigatüüka-elamuse.
Veetsin terve päeva koosolekuruumis teisel korrusel, kuhu ma muidu harva satun. Ühe pausi ajal läksin WC-d otsima. Ekslesin tükk aega ringi ja ei leidnud, sest teine korrus näeb hoopis teistmoodi välja kui kolmas ja neljas. (M oli ka parajasti Londonis ja ma ei saanud talt abi paluda.) Lõpuks siiski avastasin ühest seinaorvast tuttava piktogrammiga ukse.
Selle ukse taga oli vannituba! Täpselt nagu kellelgi kodus – peegel, dušinurk (koos šampoonipudeli ja nuustikuga), nurgas potipalm ja riiulis suured pehmed saunalinad rulli keeratud.
Ma olen täiesti kindel, et see on Tarvilik Tuba ja et printerile paberit otsima minnes oleksin ma sealt avastanud hoopis laoruumi.
Eriti kuna õhtupoole uuesti seda ruumi otsima minnes ma seda ust enam ei leidnud:)
Tähendab. IGA jumala kord, kui ma jõuan kindlalt ära otsustada, et ma siiski EI lähe otsakooli tasulisele solfedžokursusele*, ilmub välja järjekordne sõber, kes teatab, et astus just mingisse kõrgkooli. Ma ei tunne ühtegi 30-aastast, kes sel sügisel õppima ei hakkaks!
* ma olen sellist kursust juba aastaid taga otsinud ja igatsenud, lugege mu arhiivi, kui ei usu. Aga pärast spordiklubiga lepingu sõlmimist ja hambaarstiga konsulteerimist pidin nentima, et lähema aasta jooksul panustan nii ajaliselt kui rahaliselt pigem oma füüsisesse. Tuleb loota, et terve vaim tuleb tervesse kehasse ise…
laupäeval õnnestus mul üle väga pika aja viibida peol, mis EI lõppenudki youtube’is surfamise ja üksteisele lemmikklippide näitamisega. see oli põhiliselt sellepärast, et see oli minu pidu ja ma ei lubanud. aga natuke ka sellepärast, et võrguühendus kadus ära.
esmaspäeva hommik algas seetõttu aftekaga – kõik saatsid teistele mailiga linke neile klippidele, millest laupäeval juttu oli.
Täna kellelegi seletades, kuidas ma olen ikka pigem kassi- kui koerainimene, tuli pähe, et äkki Mio ei ole lihtsalt eriti inimesekass ja sellepärast polegi juba poolteist kuud koju tulnud. Elab ehk kuskil mõne… koeraga?
Eelmises osas: mu jalgrattal tuli kogu aeg kett maha, eks ole.
Pärast seda:
* ei suutnud Hawaii Expressi jalgrattaremontijad selle ketiprobleemiga midagi teha (200 kr/h);
* läks see kett lihtsalt katki;
* paigaldasid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad uue keti (200 kr/h);
* ei haakinud see uus kett end enam tagumiste hammasrataste külge, sest need olid liiga kulunud;
* paigaldasid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad uued hammasrattad, sellel jublakal oli muidugi ka mingi jalgrattaremontijakeelne nimi, mida ma enam ei mäleta (200 kr/h);
* murdus ära rattakorvi kinnitus;
* paigaldasid vahelduse mõttes Veloplussi jalgrattaremontijad uue rattakorvi (200 kr/h);
* läks katki ratta esipidur;
* väsisin lõplikult oma raha Hawaii Expressi tassimisest, sest lisaks tunnitasule tuli ju juppide eest ka maksta;
* nentisid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad anyway, et sellist pidurit parandada ei saa ja uut ka ei saa osta, sest neid ei tehta enam;
* küsisid Hawaii Expressi jalgrattaremontijad võrdlemisi nutika küsimuse “aga milleks teile esipidur?”, millele mul kahjuks vastus olemas oli: see oli ainus pidur sel rattal, mis töötas. Enne, kui ta katki läks, that is;
* proovis pidurit parandada üks sümpaatne austraallanna Uue Maailma seltsimaja hoovil (jajah, selline see agulielu on, täis ootamatuid kohtumisi), kellel paraku oli entusiasmi oluliselt rohkem kui reaalseid oskusi ja vahendeid;
* meenus mulle õnneks, et pidurid on kiiruse surm ja et mul ei olegi neid tegelt eriti vaja;
* ilmus ühte väliskummi tohutu lõhe, mille kaudu sisekumm paistab. Aga päriselt lõhki läinud see veel pole ja õhk püsib sees;
* olen ma selle suve jooksul kuuendat korda küsimuse ees, kas ei oleks mitte mõistlikum uus ratas hankida…
Kui keegi tahab mu ratta ära osta (vana naistekas! viie käiguga! korviga! väga retro linnaratas!) või mind veenda, et esirehv on ka tegelt kiiruse surm, siis palun võtke järjekorda.
Tutvusin ükspäev mormooni misjonäriga, kelle parima sõbranna ema oli kunagi Orson Scott Cardiga deitinud.
Tasub ikka trollis ulmet lugeda.
Tulin laulupeolt kodu poole ja nägin ühes kesklinnalähedases pargis kampa umbes 14-aastaseid Tuljakut tantsimas. Tüdrukud olid rahvariietes, poisid niisama vabaajariides. Muusika tuli mobiiltelefonist. Lõputõste õnnestus pooltel paaridel.
Mu jalgrattal tuleb kogu aeg kett maha.
Muidugi ma oskan seda ketti tagasi panna, viiendast eluaastast saadik olen osanud. Aga on vaks vahet, kas ajada ketti peale viieaastasena rohelisele Desnale Aegviidus metsa vahel, endal nina tatine ja katkised dressipüksid jalas, kaasasolnud ujumisrätik raja kõrvale mustikatesse visatud… või teha seda tipptunnil Tallinnas Vabaduse väljaku vahetuses läheduses, riietatuna valgesse seelikusse ja kontsakingadesse, ratas kogu aeg ähvardamas ümber kukkuda, sest korvi surutud läpakas ja lenksu külge riputatud käekott ajavad teda tasakaalust välja. Küünarnukini määrdesed käed osutuvad ühel juhul neist kahest päriselt ka probleemiks.
Mis ma tahan öelda, on see, et kui unistad glamuursest töölesõidust juunikuu päikeses ja seeliku lehvides, siis kuulutuse “ostan võimalikult odavalt võimalikult vana naisteratta, soovitavalt ennesõjaaegne ja ilma käikudeta, soovitavalt korviga” avaldamine ei ole tegelikult nii obviously hea lahendus, kui esmapilgul tundub.
6:00 äratus ja telgi kokkupakkimine
6:45 jalgsimatk sadamasse
7:00 kalapaadi start
7:45 paadi maabumine ja jalgsimatk lennujaama
8:15 check-in
9:00 lennuki start
10:00 lennuki maandumine
11:30 olin kontoris, aga ma käisin hommikust söömas ja kodus riideid vahetamas ka vahepeal.
Põhimõtteliselt võiks Abrukalt Tallinnasse tööle käia küll:)
sündmuskoht: tammsaare park, telk kirjaga “kaitseväe värbamiskeskus”
tegelased: hea võmm (laigulises mundris kaitseväelane), kuri võmm (tumehallis ülikonnas kaitseväe…ametnik), mina
põhjus: ma tegelt ka tahtsin teada, kas mind kaitseväkke tööle võetaks
vestlus:
mina: noh, keda värbate?
hea võmm ja kuri võmm: kedagi ei värba, kõik tulevad ise!
m: ma nüüd tulingi ise, mis teil mulle pakkuda on?
hv&kv: kõike on pakkuda. võib kaitseliitu astuda ja lahingukooli ja…
m: aa, et te ikka otsite neid, kes metsas roomaks?
kv: no ikka, see on kaitsevägi ju!
m: a kas kuidagi… rafineeritumal moel ei saa riiki kaitsta?
hv: ikka saab, mis eriala on?
m: infotehnoloogia.
hv: jajah, selliseid meil on vaja küll. aga siis mundrit ei saa.
m: no ma vast leian ise midagi selga panna, pole hullu.
kv: a siis vaadake cv-online’ist meie tööpakkumisi.
kui kõik nagunii ise tulevad, siis miks mitte niiviisi värvata:)
Seda, kui austraallased mind rohkem või vähem imelike hellitusnimedega (tavaliselt love, doll või honey, aga parematel päevadel ka sweetie-pie või pigeon) kutsusid, ma isiklikult ei võtnud – nad lihtsalt räägivadki nii ja ma ei ole tuvim kui keegi teine, eks ole?
Oo ei. Täna küsis vanemast härrasmehest rongijuht mult Pääsküla jaama perroonil: “Kuhu te sõita soovite, hiireke?”
Ilmselgelt on asi siiski minus.
11 kuu jooksul Austraalias reisides suutsin ära kaotada sellised asjad:
* 1 pastakas
* 1 juuksekumm
* 1 adapter (ja ma tean täpselt, millisesse hostelisse ma selle unustasin)
3 päeva jooksul kodus olen suutunud ära kaotada enamvähem iga viimase kui asja, mis ma seljakotist välja olen võtnud.
Kuna fotokas on nende asjade hulgas, siis pilte niipea veel ei saa.
mu viimane t88p2ev oli 31. august. p2rast seda olen ma teinud tohutult palju v2ga lahedaid asju (seletan hiljem), mille k2igus olen oma raha kyll v2ga h2sti, aga samas v2ga p6hjalikult 2ra kulutanud.
selles valguses on t2itsa hea, et mul varsti t88intervjuu on.
selle intervjuuni on 67 tundi, 30 dollarit ja 855 kilomeetrit. hakake kihlvedusid s6lmima, 1) kas j6uan, 2) kas saan t88.
eile k2isin kohalike poiste garaažipeol. huvitav, kas see s6na on p2riselt olemas v6i m6tlesin ma selle ise v2lja?
garaažipeo p6hiline erinevus tavalisest housepartyst on see, et kui igav hakkab, pole lootustki diivanilaua alt cosmot leida, vaid tuleb lugeda ajakirja “classic dirtbike”. ega muidu poleks hullu, aga selles ei ole horoskoopi:D
t2hendab, see puudeistutamine oli kyll yks raske ja r2pane t88, aga infosysteemide auditeerimise ees oli tal siiski palju eeliseid. v6i kui nyyd 6iglane olla, siis on lihtsalt fyysilisel 6uet88l kontorit88 ees palju eeliseid, n2iteks:
* v6ib syya mida tahes ja palju tahes, kehakaalu p2rast muretsema ei pea. n2iteks v6ib syya l6unaks moosisaia. tegelikult PEAB s88ma l6unaks moosisaia, muidu ei pea 6htuni vastu. kiired sysivesikud on meie s6brad!
* 8koloogiline jalaj2lg v2heneb myhinal.
* k6ik on m66detav, nii t88 hulk kui kvaliteet. k6ike m66detakse ka, kogu aeg. ja raha saad selle eest, mida teinud oled.
* kui selja taha vaatad, siis N2ED, mis sa 2ra oled teinud.
* ei mingit business casuali. riided ei pea isegi puhtad ja terved olema. kui nad seda esimesel p2eval ka on, siis edaspidi nagunii enam mitte.
* mida teie n2ete, kui te kontori aknast t88p2eva alguses v2lja vaatate? ma n2gin n2iteks sellist asja:
v6i siis p2eva l6pupoole:
(loojangupilte ei saa, sest loojangu ajal oli k6ige kiirem t88aeg, et veel viimased alused maha panna ja vaod l6petada, enne, kui pimedaks l2heb).
meil siin sajab. (kas meil siin ka 6unad valmivad, pole ma kindel, aga loodan kyll.)
aga ikka on t2itsa okei olla. yksp2ev ntx kostitati meid sellise p2ikeseloojanguga:
ylej22nud Sydney-pilte (mida on esialgu v2he) n2eb siit. ja Berliini loomaaia olen ka veel v6lgu.
mu lahkumispeol käis minu arvestuse kohaselt 51 inimest. muidugi see pidu kestis kolm päeva ka, aga ikkagi märkimisväärne. eriti kuna paljud käisid mitu korda ja mõned keeldusid lõpuks ära minemast:P
kasulikke õpetussõnu aastaseks austraalia-reisiks minu perekonnalt:
* “hammustavatele loomadele ütle ei!” (vanaema)
* “katsu vähem juua” (ema)
ma arvan, et nende tarkustega varustatuna võib maailma lõppu minna… nii et ma siis nüüd lähen.
eriline nöök muidugi, et kui oled külmkapi õlut täis ostnud ja enda meelest end seeläbi kodupoe kella kaheksase sulgemise vastu kindlustanud, tabab sind kell 20.30 võitmatu JÄÄTISEisu ja ikka tuleb statoili shoppama minna.
eriti kuna hoolimata kõigist headest sõnadest, mis mul statoili kui kontseptsiooni kohta öelda on, tuleb siiski tõdeda, et jäätisevalik on seal olematu:(
ma olen täna neljas statoilis käinud. hiljem seletan.
sellest nädalast ma enam tööl ei käi. käin turul, solaariumis, linna peal asju ajamas, raamatukogus ajakirju lugemas, rattaga sõitmas, õues sireleid nuusutamas; magan hommikul küll ainult kümneni, aga see-eest teen pärastlõunati ilu-uinakuid; hommiku- ja õhtusöögiks valmistan kodus gurmeetoite, aga lõunal käin vapianos, sest lihtsalt nii hea on.
kõik on kadedad.
pole viga, järgmisel palgapäeval olen mina teie peale kade:P
