(minuni jõudis Hannes Tamjärve artikli kaudu, aga kiire guugeldus näitab, et täitsa levinud termin.)

Japanese used to have a color word, ao, that spanned both green and blue. In the modern language, however, ao has come to be restricted mostly to blue shades, and green is usually expressed by the word midori (although even today ao can still refer to the green of freshness or unripeness—green apples, for instance, are called ao ringo). When the first traffic lights were imported from the United States and installed in Japan in the 1930s, they were just as green as anywhere else. Nevertheless, in common parlance the go light was dubbed ao shingoo, perhaps because the three primary colors on Japanese artists’ palettes are traditionally aka (red), kiiro (yellow), and ao. The label ao for a green light did not appear so out of the ordinary at first, because of the remaining associations of the word ao with greenness. But over time, the discrepancy between the green color and the dominant meaning of the word ao began to feel jarring. Nations with a weaker spine might have opted for the feeble solution of simply changing the official name of the go light to midori. Not so the Japanese. Rather than alter the name to fit reality, the Japanese government decreed in 1973 that reality should be altered to fit the name: henceforth, go lights would be a color that better corresponded to the dominant meaning of ao. Alas, it was impossible to change the color to real blue, because Japan is party to an international convention that ensures road signs have a measure of uniformity around the globe. The solution was thus to make the ao light as bluish as possible while still being officially green.

Guy Deutscher, Through the Language Glass: Why the World Looks Different in Other Languages

kui te olete seda raamatut lugenud, siis: etendus on hoopis teistsugune. kui te ei ole seda raamatut lugenud (mitte keegi, kellelt ma küsinud olen, ei ole), siis: mismõttes? kuidas te niiviisi saite inimesteks kasvada?

päeva sõna asemel seekord aga nädala väljend: “soovijatel avaneb võimalus” (pro “võiks peaks tuleks”). allikas: kukulind.

(leidsin kogemata eestikeelsest Wikipediast, tähendus: fantasy. no mida hekki!)

arvake, kumb neist kahest paneb mind tihemini röögatama: “SEE KEEL EI OLE LOOGILINE!!!”?

“How much do you love me?” Midori asked.
“Enough to melt all the tigers in the world to butter,” I said.

Haruki Murakami, Norwegian Wood

Nagu ma rõõmuga märkan, jääb mul alati õigust üle. Ma ei tea ainult,mis sellega teha. Tahad, korjan selle kokku ja saadan sulle?

Juhan Smuuli kirju Ellen Noodale 1967-1968. Looming 2/2012

Lord Garmadon and Wyplash have stolen the Nunchucks of Lightning and are escaping in the Skull Truck. Jay and Zane have been sent to stop them. Help them to dodge the Skull Truck’s mighty bone fist and powerful jaws!

/…/

Skull Truck features moving jaws, firing bone fist and 2 cages Also includes Nunchucks of lightning, thunder bolt, bone axe and spear Aim and fire the bone fist! Battle on any terrain with huge rubber tires and realistic suspension! Snap the jaws of the skull face closed with the Skull Truck’s suspension system! Trap your enemies in the bone cages!

(Lego Ninjago tootekirjeldusest)

käes on jälle märtsi algus ja koos sellega uued avastused mänguasjamaailmas:)

* David Hockney näitus (Royal Academy of Arts) – ma ei tea, miks nad kõik selle kujutava kunsti, mis minuga räägib, just Londonisse kuhjavad. Aga kellel enne aprilli sinnakanti asja, soovitan. Võrreldes sealkandi enamasti-tasuta-muuseumidega muidugi veidi kallis:(

* ja kui juba Londonisse sõita, siis seal on praegu juba piisavalt kevadine aeg üheks pikemaks jalutuskäiguks, nii et Highgate Cemetery. (Lugemissoovitus selle taustaks, või kõhedamaks muutmiseks, kuidas võtta: Audrey Niffenegger, Her Fearful Symmetry.)

East Cemetery, jaanuar 2012

* Jürgen Rooste, “Kuidas tappa laulurästikut” – pole vaja kuhugi sõita. Ma olen viimasel ajal jälle palju eesti luulet lugenud (käivad mul kord juba sellised hood peal, viimasest on mitu aastat möödas). Näiteks võin kinnitada, et Liisi Ojamaa pole muutunud halvemaks ega Paul-Eerik Rummo paremaks, kui nad 5 või 15 aastat tagasi olid… aga selle raundi võitis ilma kahtluseta Rooste.

* Eesti Ajaloomuuseumi püsinäitus Suurgildi hoones – nagu välismaal (pole kah vaja kuhugi sõita:)

* “Hugo Cabret’ imeline leiutis” – lihtsalt ilus. Meie kinodes enam ei näidata, ilmselt tuleb kuhugi sõita. Või lugeda raamatut, aga see on must-valge ja ei ole nii ilus.

* Ewert and The Two Dragons, Good Man Down video – aga seda te juba kindlasti teadsite. Kui olete kuhugi sõitnud, hakkate tahtma tagasi tulla.

* Tallinna loomaaia hülged, eriti külma ilmaga.

rohkem ei tule praegu meelde.

You’re going to turn into somebody like Miss Tick, said her Second Thoughts. Do you really want that?

“Yes,” said a voice, and Tiffany realized that it was hers again. The anger rose up, joyfully. “Yes! I’m me! I am careful and logical and I look up things I don’t understand! When I hear people use the wrong words, I get edgy! I am good with cheese. I read books fast! I think! And I always have a piece of string! That’s the kind of person I am!”

Terry Pratchett, The Wee Free Men