aga ausalt saan hakkama

staarilublogijale laekus tellimus: kirjutada alumiiniumivabadest deodorantidest. kahjuks ei tule siit mitte ilublogi, vaid arvamusblogi ränt.

deodorandis, tehniliselt õigemini antiperspirandis on alumiinium sees selleks, et higistamist vähendada.

hambapastas on fluoriid sees selleks, et hambaemaili tugevdada.

šampoonides ja palsamites on silikoonid sees selleks, et juuksed oleksid siledad ja läikivad.

alumiiniumivaba deodorandi, fluoriidivaba hambapasta ja silikoonivabade juuksehooldustoodete kohta pole mul seega öelda muud, kui et… igaühele oma. mulle isiklikult on terved hambad, ilusad juuksed ja higilaiguvaba igapäevaelu päris olulised. söögisooda abil ma neid tulemusi saavutada ei suuda (seda ei-pese-kunagi-juukseid-siis-nad-hakkavad-ise-puhastuma eksperimenti ma kunagi proovisin. ei hakanud!) ja muidu ka ei näe erilist põhjust iga toote kõige tähtsamat toimeainet välja jätta.

mis puutub sellesse, et see kõik on mürk ja keemia, siis – ma olen keemiatööstuse suur fänn, kui see mind ilusamaks teeb. jah, deodoranti ei maksa sisse süüa ja hambapastat suurtes kogustes alla neelata ka mitte (spst tehakse lastehambapastad ilma fluoriidita. mingi eani nad lihtsalt neelavadki.) ja… šampooni ju ka ei sööda?

kas alumiinium või silikoon pääsevad läbi naha meid mürgitama? klge, ma endiselt ei ole selleski kindel, et seerum (mis on spetsiaalselt selleks disainitud) pääseb läbi naha pealiskihi alumistesse kihtidesse midagi head tegema! kreem kohe kindlasti ei pääse. deodorandil ja šampoonil pole mingit lootustki.

seda, et hambapasta on kaladele mürgine ja ei tohiks iialgi avaveekogusse sattuda, õppisin ma oma elu esimeses skaudilaagris 10 aasta vanuses. kui te seda veel ei teadnud, siis nüüd teate – seebi võib matkatingimustes maha loputada otse järves, hambapesu peab toimuma kümnekonna meetri kaugusel. (šampooni kohta ma ausalt öeldes ei tea – olid 80ndad, me olime 10-aastased ja ööbisime telgis, iganädalane juuksepesu ei olnud prioriteet.) eeldatavasti siiski suurem osa me kõigi igapäevasest pesuveest läbib mingid heitveepuhastussüsteemid. ja noh, kui me tahame mõelda sellele, mida me elu kaladega teeb (muidugi me peaksime sellele mõtlema), siis oodake ainult, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame.

Advertisements

don’t be so hard on yourself

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

20180902_164010.jpg

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

20180901_172906.jpg

kuidas neid vähem kui nädalaga juba nii palju kogunes? ilmselgelt alahindasin oma vatitarbimist.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.