if you need me you know where I’ll be

nagu viimasel ajal moes, on ka minul pakkuda mõned vastused küsimustele, mida keegi pole mult küsinud. aga mul ei ole neid varuks viitkümmet tükki ja pole nad ka sügavad ega filosoofilised a la mis on olnud mu tänase päeva või kogu elu raskeim otsus või kes on mulle eeskujuks rahaasjades. vastupidi, siin teile kergekaaluliste probleemide (õigemini just lahenduste) eri:

viimati ilublogis tõstatasin küsimuse hambapesutablettide kohta. võin nüüd raporteerida, et olen need ära proovinud, ei olnud eriti keeruline. ühe portsu ostsin Anything But Plastic veebisaidilt, aga enne veel, kui need kohale jõudsid, jäid Bootsis mingid teised silma ja olid lausa allahinnatud, nii et võtsin need ka. erilist vahet ma neil kahel brändil ei taju; igapäevase koduse tarbimise jaoks tunduvad mõlemad veidi… rõõmutud (ei ole seda harjunud suurt suutäit piparmündimaitset), nii et reisi- ja matkaolukordadeks olen nüüd päris pikaks ajaks varustatud. vahutab vähem (okei, üldse ei vahuta) ja maitseb, nagu öeldud, vähem mündiselt ja rohkem… soodaselt kui tavaline hambapasta, aga see-eest kulub ka loputusvett vähem ja see on matkaoludes tihti väga praktiline. niisiis selle eksperimendi loen õnnestunuks ja väiketuubis hambapastat enam ei osta.

samuti lubasin teada anda, kui mul valmiskujul ostetud happetoonikuga immutatud vatipadjad otsa saavad ja ma hakkan neid kodusel teel valmistama. see võttis natuke katsetamist, et kui palju toonikut karbitäie vatipatjade kohta tuleb panna (pigem rohkem kui vähem, selgus), aga nüüd, kus see paigas, võin kinnitada, et kontseptsioon töötab suurepäraselt. eelkõige olin mures, et kas need padjad ikka üksteisest eralduvad või tekib äkki üks suur vatimass, aga ei tekkinud. nii öko see kõik muidugi ei ole, kui need korduvkasutatavad padjakesed, mida ma kodus tarvitan, aga jällegi, kaasaskantava buduaari jaoks väga hea lahendus ja jään selle juurde.

kolmandat asja ma kellelegi peale iseenda ei lubanud, aga avastasin mingil hetkel, et peavoolu on jõudnud kohvikotikesed – noh, nagu teekotikesed, aga see on kohvipuru, mitte teelehed, muidu sama süsteem, et leotad tassis ja pärast kougid välja ja naudid sooja jooki – ja plaanisin, et kui kuskil poes ette satub ja meeles on, siis ostan mõned ja proovin, kas need on ehk matkaoludes kohvi tegemiseks head. esimesel katselt suutsin leida ainult ühed supermarketi omabränditud (see-eest väga odavad) kotikesed. need ei olnud üldse head. st pruun vedelik tekkis tassi küll, aga suuremat kohvimaitset sel polnud, ükskõik, kui kaua ma tõmmata lasin. siis ostsin ühed päris kohvibrändi omad ka (ekstratumeda röstiga, et ikka maitset oleks) ja kordasin katset. tulemus oli kahjuks sama ja kuigi ma need ostetud pakitäied tarvitan muidugi lõpuni, siis juurde ma neid asju enam ei osta ja jään endiselt kaasas kandma oma kodus valmisjahvatatud kohvi ja paberist kohvifiltreid. pidupäevadel mokakannu :)

noh ja ma ikkagi vist pean selle ka ära ütlema, et rahaasjades pole mu eeskujuks mitte Jeesus vaid Kristi Saare. sorry not sorry.

üks hommik, mil kohv oli kehv, aga pannkoogid head

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: