tundub, et lambad – nagu tiigridki – ei armasta ohakaid, igatahes olid need matkaja silmarõõmuks alles ja õitsema jäetud. ma ei tea, kas ongi hästi ilusa lillega tegu või oli asi kontekstis (kõndisin väga pilvisel päeval mööda mäeharju ja tundide kaupa oli maailm olnud täesti monokroomne), aga mulle küll tundus pildi tegemise hetkel, et palju kaunim enam olla ei saaks. lisaks paistab taustal mu tolleõhtune telgi- ja ujumiskoht.
vasakul Striding Edge, paremal St Sunday Crag, ees Ullswateri järv ja all Grisedale’i org. mu enda jaoks hästi oluline vaade, sest kõigi nende asjade otsas, peal, sees ja taga olen olnud, aga selle nurga alt näha polnud neid veel õnnestunud, ja alati, kui mäe otsa ronid, ei ole nii kena ilma ja head nähtavust võttagi.
Lake Districtis on kaks Angle Tarni, üks neist jääb mulle alailma tee peale ja teist pole veel kordagi õnnestunud näha. see siin on Patterdale’i lähedal – leidsin ta esimest korda Coast to Coast matka ajal ja plaanisin kohe, et sinna äärde lähen teinekord ööbima.
kahed telkijad on siia pildile ka jäänud, teravapilguline vaatleja võibolla leiab üles.
vaadake, ma pildistasin seent.
sama lomp 12 tundi varem ja veidi teise nurga alt. ma käisin seal ujumas ja puha, ta ei ole tegelikult nii hirmus pisike.
päiksetõusudest rääkides, miks ma üldse arvasin, et ma hakkan nii vara hommikuti kohvi jooma?
ma ole imelisi päiksetõuse näinud nüüd… oktoobrist detsembrini, mil enne kella seitset või poolt kaheksat hommikul taevas üldse midagi ei toimu. jaa. aga kui välja arvata mu sellekevadine esimene telkimine aprillikuus (South Downs Wayl mingi linnusemäe otsas, kus oli õudselt tuuline ja öösel kukkus õhutemperatuur nulli ja ma pidin magamiskotis sulejopega olema ja ikka külmetasin ja ei saanud und), magan ma värskes õhus üldiselt väga hästi ja need suvised kella neljased päiksetõusud jäid minust kõik nägemata.
peale selle ühe korra, kui eksperimenteerisin bivvy bagiga ja nina külmetas ja kihulased sõid kõrvu, mistap tõesti juhtusin kella poole viie ajal korraks silmad avama. pärast põõnasin ikka peaaegu kaheksani välja
mul oli selle aasta plaanide hulgas kindlalt “ööbida mõne mäe otsas”. mõtlesin, et kui raske see olla saab – ronin piisavalt kõrgele, panen telgi püsti ja hommikul naudin kohvi kõrvale päiksetõusu ja 360-kraadist vaadet.
praktikas muidugi selgus, et mida kõrgemal mäe otsas oled, seda keerulisem on leida telgi jagu enamvähem horisontaalset maalappi. ja/või on jube tuuline ja ei mingit varju. ja loomulikult ei mingit kohvivett. kõik Lake Districti populaarsed wild campingu kohad on hoopis mägijärvekeste ääres, kus on muidu väga kena ja metsik, aga vaade on ikkagi ainult järvele ja tipud kõrguvad ümberringi.
seega see siin oli mu parim katse – tegelikult liiga madalal, et lugeda õieti mäena või ka üldse lubatud olla (metsikult telkimine ei olegi Inglismaal lubatud, aga Lake Districtis National Trustile kuuluval maal on teatud tingimustel “tolereeritud”; üks tingimustest on, et see peab toimuma vähemalt 400m kõrgusel), ja ma kahtlustan, et olin ikkagi kellegi eramaal ka kõigele lisaks. aga see vaade! Grasmere’i järv, Grasmere’i küla, Helm Crag, Seat Sandal, Fairfield.
öösel muidugi hoopis sadas ja hommikuks oli vaatest järel ainult järv, tipud kõik pilvedes. aga ikkagi oli see väga ilus päev, mis sealt alguse sai.
tänane loomapilt pole mitte kategooriast “vaadake, mis numpsik” (ei ole need lõunamaa piimalehmad nii nunnud midagi, oleks siis veel beltied), vaid “vaadake, kui lähedalt ma julgen lehmi pildistada”.
eelmisel suvel läbitud veiseteraapia on andnud püsivaid tulemusi! ja mul on üks beltiepilt ka veel varuks, pulliga.
vahel saan elusa looma ka pildile. see on Herdwicki lammas, pärandtõug, kelle töö on Lake District hoida sellise kena kultuurmaastikuna, nagu mu piltidelt näete, ja mitte lasta tal võssa kasvada. kohakaasluse alusel töötab ka modelli ja piirkonna reklaaminäona, sest vaadake, mis numpsik.
sarjast “mingi luksus peab elus olema”: jaa, ma võtsin jalgsimatkale mokakannu kaasa. okei, tegu polnud just Everestile ronimisega – leidsin kämpingu, kuhu sai kodust ühe pärastlõunaga kohale jalutada, ja kui enam ei viitsinud jalutada, oli alati võimalus rongile astuda, mida ma lõpuks ausalt öeldes ka tegin. mitte et kohvikann oleks liiga raske olnud, aga jätsin osa teed järgmiseks päevaks tagasitulekuks ka avastada. õudselt tüütu on sama rada edasi-tagasi kõndida!
“almost wild” kämpingu nimes viitas sellele, et muud taristut peale külmaveekraani, lõkkepuude ja kuivkäimla ei pakutud. ja hästi palju nälkjaid oli (need tundusid päris metsikud, mitte peaaegu). täitsa tore koht, kus teinegi kord telgis magamas käia, kui palju üle ühe öö aega ei ole.
whatever 