Bookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan
My rating: 5 of 5 stars
seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!
Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)
isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)
Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus
muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.
Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud
igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.
tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii
esitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?
jah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.
