whatever

kui mul oleks kombeks oma postitustele mingeid normaalseid pealkirju panna, siis paneks praegu pealkirjaks “kohtumine laamaga” ja loodaks, et peen ulmeviide jõuab kellelgi kohale.

tegelikult kohtusin laamadega Lake Districtis juba eelmisel suvel ja kaugelt – see hetk, kui oled roninud ühe Wainwrighti (Catbells) otsast alla ja hakkad ründama järgmist (Maiden Moor) ja vaatad hajameelselt alla Derwentwateri poole ja siis vaatad veel kord ja põhjalikumalt, sest wtf, kas seal on mingitel inimestel laamad kaasas, SEDA nüüd küll ei oodanud! või on need alpakad? mis neil üldse vahet on? appi kui lahe, tahan ka!

ja päkapikke on vist tõesti igal aastaajal ja igal pool liikvel, igatahes tõi jõuluvana mulle lisaks titaankruusile ja korralikule pealambile ka kinkekaardi ühepäevase laamamatka jaoks, ikka sealsamas Lake Districtis. (protip: kogu aeg tasub olla hea laps igaks juhuks.)

pühapäeva hommikul kella üheksaks Catbellsi jalamile laamaaedikusse jõudmine oli põnev logistiline väljakutse, mis sisaldas nii üht kõige õudsemat kolmesõnalist fraasi inglise keeles, “rail replacement service”, kui kaht ööd metsikut telkimist. ma ei teagi, kas ma ilma kolmepäevase nädalavahetuse toeta (üks ilusamaid fraase inglise keeles: “early May bank holiday”) oleks üldse saanud seal ära käidud, aga samas, palju edu kolmepäevasel nädalavahetusel mingigi majutuse broneerimisega turistipiirkonnas. õnneks mul on titaankruus ja pealamp ja ma olen kõigeks valmis (ja ma leidsin megahead telkimiskohad mõlemaks ööks).

igatahes – kohtusin laamaga! isegi kahega, sest kuigi olin tolle päeva matkagrupi ainus liige, siis laama on karjaloom ja teda üksinda välja ei viida, sõber tuleb kaasa. okei, kui te saate küsida ühe küsimuse laama kohta, siis te ei küsi, kas ta on karjaloom. te küsite, kas ta sülitab. jaa, sülitab! aga mitte inimeste, vaid sõbra, st teise laama pihta.

siis te küsite veel, mis vahe on laamal ja alpakal. või vähemalt küsisid seda peaaegu kõik vastutulijad ja möödaminejad, pärast seda, kui nad olid ära maininud, et SEDA nad nüüd küll ei oodanud. alpakad on väiksemad ja krussis karvaga (eriti pealael) ja ei ole nii kõvad matkajad ja terveks päevaks mägedesse ei lähe.

laamad olid küll üsna kõvad matkajad, või ausalt öeldes olid nad enamvähem sama kõvad kui suurem osa inimesi, kellega elus koos matkanud olen. muidu äärmiselt toredad kaaslased, aga jube palju söögipause ja üsna palju niisama mõtlikult kaugusse vahtimise pause ja võrdlemisi aeglane liikumistempo ka nende pauside vahepeal. meie ring üle Catbellsi (päris tipus ei käinud, seal on enamasti liiga palju rahvast, ütles giid), Maiden Moori, High Spy, Dalehead Tarni ja Dalehead Cragsi ja siis Newlands Becki orgu mööda tagasi oli umbes 12 km pikk ja võttis aega 7 tundi.

aa, et miks laama üldse seal on ja sellise jaburusega tegeleb? Alpacaly Ever After on sotsiaalne ettevõte, kes võtab enda hoolde kodutuks jäänud või väärkoheldud laamad ja alpakad ja laseb neil Lake Districtis elada oma parimat elu. muidugi nad saaks selle ära elatud ka karjamaal, ilma vahepeal mäe otsa ronimata, aga neil ei ole kerge pagasiga mõõdukate jalutuskäikude vastu ka mitte midagi (sellise maastiku jaoks on nad sündinud) ja turistidelt kasseeritud raha aitab kogu seda tsirkust püsti hoida – loomad saavad toidetud, ravitud, ja pügatud. see on üsna sama mudel, kui mu kunagine tiigritalitamine loomaaias oli.

igatahes et kui kellelgi on nüüd “appi kui lahe, tahan ka!” tunne, siis ma seda teenusepakkujat täiega julgen soovitada. giid oli hästi tore ja asjalik ja mul on peas umbes 7 tunni jagu laamafakte varuks. näide: laama tiinus kestab umbes 11 kuud, aga ta saab ca 6 nädala piires ise valida, millal täpselt ta sünnitada soovib. vaatab ilma järgi (kui on külm, siis ootab veel, kui palav, siis kes see viitsib rase olla enam) ja et sõbrannad oleks läheduses (karjaloom!) ja teeb seda üldiselt päise päeva ajal; ja kui üks emane juba täna sünnitas, siis järgmine ootab kenasti vähemalt homseni või veel veidi, et igaühele hoolt ja tähelepanu jaguks.

nagu pildilt aru saada, oli hea, et ma olin need tipud kõik korra juba läbi jalutanud ja teadsin, mis sealt parema ilmaga ära paistab. järgmisel päeval hakkas uuesti paistma, aga see on juba üks eraldi lugu.

mul tegelikult on plaanis juudi kogukonnast lähemalt jutustada, sest kõik küsisid selle kohta, aga ma ei jaksa praegu. ausalt mõni päev seletan.

aga teate, täna nägin esimest korda elus metsikus looduses – või noh, praktilises kasutuses – siinust ja koosinust!

see on ses mõttes märkimisväärne, et ma olen alati matemaatikat väga armastanud ja pole eriti püstitanud küsimust “aga mis sellest praktikas kasu on?” või “millal mul seda elus vaja läheb?” – minu poolest ei peagi olema vaja, kuni on ilus ja huvitav, ja lisaks on kasu suurema osa matemaatika puhul ilmselge. (väikse kõrvalepõikena pean mainima, et siiamaani on jäänud üheks mu elu tipphetkeks see hetk, kui ma sain teada, et kiirendus on kiiruse tuletis! nagu, how cool is that? ok, ma olin siis 16 aastat vana ja üldse kergesti erutuv, aga ikkagi.) aga peab küll tunnistama, et siinust ja koosinust olen umbes 30 aastat pidanud puhtakadeemilisteks kontseptsioonideks, mille praktilise kasutusega ei lootnudki kunagi isiklikult kohtuda. hoidsin lihtsalt südames teadmist, et siinus ruut alfa pluss koosinus ruut alfa võrdub üks, ja sain sellest rasketel hetkedel tuge, aga noh, mul on isegi meieisapalvest elus tuge olnud, see ei tähenda, et ma arvaks, et jumal olemas on või päriselt midagi teeb.

ja siis ühtäkki… täna ühel töökoosolekul tuli välja, et mu jalgratta väändeandur sülitab siinuseid ja koosinusi välja vasakule ja paremale. tõsi, ma ei tea veel, MILLE siinus ja koosinus need on, pluss mulle tekitab veidi muret, et mitte ühtegi täisnurkset kolmnurka ei ole ma väändeanduri läheduses tuvastanud ja ma ei suuda enam meenutada, kuidas – või kas üldse – saavad trigonomeetrilised funktsioonid eksisteerida ilma kolmnurkadeta. aga ma arvan, et ma uurin selle ajaviiteks välja varsti.

mul on ammust ajast komme teha tööl suuremate projektide lõpetamisel tiimile kooki. just teha, sest kuigi ma pole mingi eriline küpsetusguru, tundub mulle aus, et kui teised inimesed kirjutavad valmis tohutu koguse võrdlemisi keerukat tarkvara ja lisaks lepivad mu lõputu norimisega selle osas, kuidas kasutajaliides peab välja nägema ja tekstid (ja tõlked!) veatud olema… võin mina ka natuke vaeva näha. ses mõttes, et midagi ise ära teha, mitte ainult õiendada (mulle makstakse õiendamise eest palka muidu).

saimegi siin siis eelmise nädala alguses ühe tähtsama tarkvarauuenduse valmis ja andsime kasutajatele kätte ja ptüiptüiptüi, keegi pole kurtma tulnud, et ei tööta või ei meeldi. nii et lugesin launchi õnnestunuks ja nimetasin iganädalase projektikoosoleku tähistamiskoosolekuks ümber ja küsisin osalejatelt viisakalt “kas allergiaid või talumatusi on?”

ootamatu vastus tuli veidi ootamatust suunast – bulgaarlasest arendusjuht tunnistas häbelikult, et temal kestab veel kaks nädalat paast (õigeusu ajaarvamise järgi, eks ole) ja loomsed tooted on menüüst väljas.

pean tunnistama, et ma olin hetkeks päris nördinud. võiksin ju olla harjunud, et teiste inimeste jumalad ja nende esitatavad nõudmised üldise populatsiooni moraalile, toitumisele või, maitea, tervisekäitumisele (pandeemia alguskuude lockdown hassiidi juutide kogukonna vahetus naabruses oli… huvitav elamus) mõjutavad mu elu rohkem, kui ükski jumal ühegi ateisti elu mõjutama peaks, aga see, et nüüd pean küpsetama elu esimese vegankoogi, tuli ikkagi ootamatult. ma ei suutnud ette kujutada, et ükski asi, kuhu sisse ei tohi panna võid, mune, vahukoort, kohupiima ega isegi želatiini, saaks maitsev olla.

aga mis seal ikka, natuke aega mossitasin ja natuke kurtsin sõpradele ja põrgatasin ideid ja E pani mulle pähe mõtte mangost ja mõte mangost meeldib mulle igal ajal päris hästi. natuke googeldasin, natuke valisin ja retsepti ma leidsin ja nüüd ma panen selle siia tulevaste põlvede jaoks kirja, sest seda oli tõesti megalihtne teha ja valminud kooke (tegin ühe koju katseks ja teise siis pärast tööleviimiseks) saatis uskumatu menu.

Paastuaja mangokeeks:

440g nisujahu
280g suhkrut
3 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0.5 tl soola
600g mangopüreed
160 ml õli
2 tl vaniljeekstrakti
(1 laimi mahl)

kuumuta ahi 180°C peale, määri koogivorm võiga (jaa, ma ostsin selle jaoks poest veganvõid, selline asi on olemas ja ma ei tea, mida ülejäänud pakiga teha, veel palju seda kooki ilmselt). originaalis on kasutusel suur keeksivorm, mina tegin 23×33 cm kandilises vormis, mis oli täpselt paras.

pane jahu, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja sool suurde kaussi ja sega vispliga läbi, nii et klompe ei jääks.

lisa mangopüree, õli (mul oli rapsiõli, aga sulatatud kookosrasvaga võiks ka proovida), vaniljeekstrakst ja laimimahl (mida originaalretseptis polnud, aga ma leidsin ühest teisest väga sarnasest retseptist selle ja lisasin oma teisele koogile ja see sai veel parem kui esimene) ja sega, kuni kuiva jahu enam pole, aga ära üle sega.

vala tainas vormi, tasanda. küpseta umbes 40 minutit, kuni on valmis (katsudes pole vedel ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks). kui keeksivormi asemel kasutad madalamat koogivormi, siis hakka 25 min peal kontrollima. mul vist läks umbes 30 minutit sellega.

lase vormis jahtuda.

minul oli vaja oma kooki kaunistada ka, nii et ma rullisin talle martsipanist katte peale, kuhu siis vaba käega vajaliku pildi peale joonistasin. see sobis maitse poolest ka sinna ülihästi.

kook ise sai mõnus mahlakas, aga samas näpu vahelt söödav, hästi ilusat mangovärvi, mangomaitseline ja igatepidi suurepärane. võibolla natuke vähem magus oleks võinud olla minu poolest ja võibolla ma ükskord katsetan vähema suhkruga.

ainus häda selle koogiga on see, et ei seisa üldse. kohe saab otsa! kuigi sellest retseptist saab ikka päris suure koguse teda.

kes sõid, need kiitsid, kes ilma jäid, need kurvastasid, ja üks briti-bulgaaria pere sööb sellist kooki nüüd vist järgmised kaks nädalat, sest paastusõbralikke maiuseid pidi olema üllatavalt raske leida. kuigi, kas paastu mõte ei olegi just selles, et sina ei pea häid asju süüa saama, kannata, patune!?

mõtleks, et ma olen siin blogis rääkinud rotist ja vihmaussidest ja korduvalt lehmadest, aga ma ei ole kunagi rääkinud Scratchist.

Scratch on meie kass naabrite kass kass, kes kõnnib omapead ja kelle jaoks on kõik kohad ühesugused. me kolisime siia korterisse oktoobris 2013 ja detsembris oli Scratch igatahes juba kohal:

seda, et ta on Scratch, me siis veel ei teadnud, aga kui ta juba mõned aastad oli meid regulaarselt külastanud, kõik silitused sisse nõudnud ja nurrud väljastanud, vahel me diivanil või voodis une täis maganud, aga mitte kunagi mitte midagi söönud, sattusime naabrinaisega vestlema ühest teisest naabruskonda ilmunud kassist (see on ka veel eraldi lugu) ja siis ma küsisin üle, kas must kass on nende oma (on), mis ta nimi on (Scratch) ja kuidas teda pererahva äraolekul toidetakse (tal on kiibiga avanev kassiluuk ja keegi käib ta söögikaussi täitmas). naabrinaine küsis vastu, kas see külastamise ja paitamise asi on meie jaoks okei (on). nii peamegi juba peaaegu 9 aastat kahe pere peale kassi.

Scratchi järgi võib kalendrit õigeks panna – kuigi maja ümbruses näha on teda kogu aeg ja aegajalt nõuab ta häälekalt ka tuppalaskmist, et siis põgusa silitamissessiooni järel lahkuda, võib olla üsna kindel, et kui ta sisse marsib ja pikemaks ajaks magama keerab, on käes koolivaheaeg ja naabripere on kõige täiega ära sõitnud.

reedel oli siinkandis viimane koolipäev enne lihavõttevaheaega. laupäeval korraldasime gaididele sleepoveri. kui ma pühapäeva hommikul kell pool kümme väga unisena koju jõudsin, oli Scratch juba positsiooni sisse võtnud.

praeguseks on päike loojas ja õues külm, nii et viimased tunnid on seis olnud pigem selline:

Scratch on maailma kõige lihtsaminihooldatav kass. võibolla ta lülitab oma ainevahetuse meie juurde tulles välja, igatahes pole meil selle kummagi otsaga kunagi mingit pistmist olnud. uksest sisse laseme ta siis, kui ta akna taga selleks soovi avaldab; välja saab ta kassiluugi kaudu, mida ta küll veidi põlastab (ilmselt sellepärast, et see on vanamoodne ja ei avane kiibi peale, vaid seda tuleb ise päris kõvasti nina või käpaga lükata. vt ka: kaevad peileriga nagu lollakas), aga hakkama saab. kui ta pai tahab, siis ta ütleb, ja kui ta ei taha, siis seda ütleb ka, kehakeel on täiesti üheselt loetav. aga üldiselt ta ikkagi käib siin nende paide ja seltskonna pärast – tundub, et talle lihtsalt ei meeldi pikalt üksi olla, samas tüdineb ta aegajalt naabrite kolme lapsega peres käivast lakkamatust trianglist ja tuleb siis ka varjule, kui nad kodus on:) aga siis ta ei jää kunagi kauaks.

teatavasti on musti kasse päris raske pildistada, nii et ega mul väga häid Scratchi-pilte ei olegi eriti varuks. aga ma võin kinnitada, et ta on kõik need aastad püsinud täiesti muutumatu. tõestuseks: need kaks pilti on tehtud kolmeaastase vahega:

ainus, mis takistab mind järgmisel suvel samasugust pilti tegemast, on asjaolu, et naabrid lammutasid hiljuti maha nii selle müüri kui selle taga oleva oma köögi ja ehitavad asemele midagi… suurt. oleme äraootaval seisukohal, aga kui see peaks hakkama senisest rohkem päevavalgust varjama, võib juhtuda, et meil tuleb kolima hakata. mis oleks muidu ok, aga kardetavasti Scratchi ei anta kaasa :(

aa, aga see teise kassi lugu. ilmus mõne aasta eest mingi noor isane valge-mustakirju elajas me kanti, enam ära ei läinud. naabrilapsed hakkasid teda Penguiniks kutsuma ja meie nende järgi ka. aga ükspäev oli meil siin suurem kassidraama ja ülakorruse naabrilaps andis mu uksekella: “Palun väga vabandust, et segan, aga meie kass Loki on teie õues ja King Henry on katusel ja läheb talle kohe kallale!” noh, lasin Lucia oma köögiukse kaudu õue Lokit püüdma ja samal ajal ristküsitlesin teda ja selgus, et Penguin on juba ammu King Henryks ümber ristitud ja et keegi ei tea, kelle oma ta on, aga pidi ohtlik olema. on teine tõesti üsna jõletuks kõutsiks kasvanud, pean nentima. siiski, huvitav nimevalik.

sellist külaelu elamegi siin suurlinna südames. kompostiussidel muide läheb ka hästi! ja metsmaasikad ja karulauk õitsevad mu aias.

mulle keele- ja sõnamängud meeldivad. kui mõni neist moodi tuleb, mängin andunult veel tükk aega pärast seda, kui teised tüdinevad. kui parajasti ühtegi moes pole, siis lahendan iga päev Guardiani ristsõna (tavalist, mitte krüptilist). (eestikeelseid ristsõnu ma ei viitsi teha, seal küsitakse alati asju a la “Urmas Oti nimetähed”. ingliskeelsed on rohkem huvitavate seoste ja sünonüümide peal väljas.)

nii et võite arvata, et Wordle ja tema kloonid teevad mulle praegusel ajal suurt rõõmu. minu igapäevane rutiin on:

tavaline Wordle – mulle üsna meeldib, et ta pärast omanikuvahetust raskemaks läks, kuigi ma muidugi olin tige, kui nad ükspäev sõnaga VIVID minust jagu said :)

Quordle, mis sõnadevalikuga ka ei hellita ja on see, mis mul kõige tihemini ebaõnnestub – mistõttu kõige huvitavam. siin antakse 9 katset, aga ära arvata tuleb neli sõna korraga ja kuigi mul on strateegia hakanud vaikselt välja kujunema, siis vahel teen ikka lolle vigu ja vahel kaotan lihtsalt kannatuse.

eestikeelsetest teen Sõnurit. see on igal juhul raskem kui ingliskeelne. selgub, et enamus sõnu eesti keeles on määrsõnad :P ja nende suunas on kuidagi palju keerulisem mõelda.

ja üllatavalt hästi saan hakkama ka kõmrikeelse Gairgloga – võiks arvata, et minu sõnavaraga (Duolingo andmetel 1405 sõna) seal kuigi kaugele ei jõua, aga enamasti on päeva õige vastus pigem tuttav sõna. pluss mul on tekkinud juba üsna hea tunnetus, mis tähti omavahel kombineerida võiks, et umbropsu pakkudes ka olemasolevate sõnade peale sattuda. noh, ja mul on märkmikus kirjas peaaegu terve lehekülg viietähelisi kõmrikeelseid sõnu, kust vajadusel inspiratsiooni otsin :D

keeleõppija rõõmuks on Gairglo sõnadel juures otselingid sõnastikku, ma ilmselgelt pole ainus, kes aegajalt suvaliselt tähti kombineerib seal :) aga nt neid sõnu siin teadsin kõiki päriselt ka! “teigr” tähendab tiigrit näiteks, ei ole ju raske keel? (“dinas” on “linn”, “golchi” on “pesema” ja “tegell” on “veekeedukann”.)

ma oskan kõmri keelega samal tasemel või paremini veel keeli, aga miskipärast pole vene- ega rootsikeelse Wordle’i tegemine pähe tulnud. vene keelega seoses meenub hoopis, et Duolingo blogis oli jube hea postitus ukraina keele kohta, lugege kindlasti.

aega võtab see kõik kokku vast ehk kümmekond minutit mu päevast, enamasti teen rongis kõmri keele harjutustega koos ära. ristsõnaga läheks igal juhul kauem! ja oh neid tunde, mis omal ajal sai Alphabeari peale kulutatud. need “üks sõna päevas, homme jälle” mängud on ikka õnnistuseks, saad tehtud ja siis teed muid asju.

aga kunagi, kui vanaks saan, õpin krüptilisi ristsõnu ka lahendama.

mu lõppeva nädala kaks tippsaavutust: neljapäeval sai täis 365 järjestikust päeva kõmri keele õppimist ja reedel tegin ära B1 taseme inglise keele testi.

ennetades küsimust, kas kõmri keele B1 tasemega ka briti kodakondsuse saaks: ei saa. küll aga saaks kõmri keeles sooritada kodakondsuseksamit ennast. seda on teadaolevalt maailma ajaloos seni teinud ÜKS inimene ja ma pean tunnistama, et ta mõjub päris inspireerivalt – tund aega pärast selle BBC artikli lugemist olin juba ära vaadanud video sellest, mismoodi selle testiga lood täpsemalt olid, hakanud teda jälgima nii Youtube’is kui Twitteris, installerinud tema tehtud kõmri keele grammatika brauserilaienduse ja feilinud haledalt tema tehtud kõmrikeelses Wordle’is. täitsa saan aru, kuidas sel mehel õnnestus riigilõivu ja testitasude jagu raha annetustena koguda.

ise panen siin vapralt vastu kiusatusele anda oma truudusvanne kuningannale kõmri keeles. seda ka tehniliselt tohib. aga 1) selleks peaks minema Walesi, 2) aasta aega igapäevast harjutamist ei ole mind ette valmistanud selle teksti väljahääldamiseks:

Yr wyf i, (enw), yn datgan ac yn cadarnhau yn ddifrifol, yn ddiffuant ac yn gywir y byddaf i, ar ôl dod yn ddinesydd Prydeinig, yn ffyddlon ac yn wir deyrngar i’w Mawrhydi y Frenhines Elisabeth yr Ail, ei Hetifeddion a’i Holynwyr, yn unol âr gyfraith. Rhoddaf fy nheyrngarwch i’r Deyrnas Unedig ac fe barchaf ei hawliau a’i rhyddidau. Arddelaf ei gwerthoedd democrataidd. Glynaf yn ffyddlon wrth ei chyfreithiau a chyflawnaf fy nyletswyddau a’m rhwymedigaethau fel dinesydd Prydeinig.

las ta tõesti esialgu jääb.

kuna “Life in the UK” eksami õppematerjalid olid me majapidamises veedetud ligi kolme aastaga muutunud juba sisekujunduse osaks, siis ühel hetkel tundus, et testi ärategemine annaks kaks võitu korraga – raamatute väljaviskamine on odavam viis magamistoale uus välimus anda kui seina värvimine või isegi uue päevateki hankimine; ja saaks selle kodakondsuse asjaga ka edasi liikuda.

testi tegemise logistika peale kulus oluliselt rohkem aega ja vaeva kui neile 24 küsimusele vastamisele – kohaleminek nagunii (oh seda naiivsust, mõtlesin, kui mu briti kodanikuks sündinud ülemus mult üllatunult küsis, kas seda online’is ei saa teha), aga lisaks kõik ettevaatusabinõud, mis olid tarvitusele võetud, et keegi sohki ei teeks. isiklikud asjad (kott ja telefon nagunii, aga ka nt käekell ja taskurätik) kappi luku taha, taskud pahempidi, kõrvade kontroll Bluetooth-seadmete osas, saapad jalast ja püksisääred üles, et oleks kindel, et pahkluu ümber poleks… ma ei tea, mis mul oleks saanud pahkluu ümber sellist olla, mis oleks aidanud mul selles testis paremini skoorida. metallidetektoriga skänniti ka üle.

testi jaoks anti aega 45 minutit, ma suutsin kulutada 5 (prooviküsimused süsteemi tundmaõppimiseks, vastamine ja siis kõigi vastuste ülekontrollimine). läbisaamiseks pidi olema 75% ehk 18 vastust õiged. seda, mis õigesti ja mis valesti läks, ei öeldud, aga kohe eksamiruumist väljudes sai teada, kas pass või fail. mul oli pass.

lihtsate küsimuste vastused olid näiteks “Suveöö unenägu”, Wallace ja Gromit, esimene alla 4 minutiga joostud miil, Margaret Thatcher, William Wordsworth, 17. märts, Belfast, Edinburgh, Westminsteri palee, Kanalisaared, Trafalgari lahing.

selliseid küsimusi, mille vastuses ma testi tegemise ajal päriselt kindel polnud, oli neli. üks neist ei jäänud meelde, teised olid, nagu eeldasingi, ajaloo ja kohtusüsteemi kohta. kontrollisin pärast üle, et olin need ikkagi ka õigesti vastanud – viikingeid võitis ja anglosaksid ühendas Alfred Suur, Bannockburni lahingu võitis Robert the Bruce ja Šotimaal arutab väiksemaid kriminaalasju sheriff court. need on nüüd küll faktid, mille kavatsen kohe jälle ära unustada, sest ei usu, et need mu elu Ühendkuningriigis tegelikult kuigivõrd mõjutaksid.

aga kodakondsusega siit edasi on küll natuke nagu sellega, kuidas ma eile hakkasin endale osaühingut asutama. arvuti taga viis kuni viisteist minutit klõpsida on lihtne ja tundub, et kõik edeneb hästi. aga siis tuleb riigilõivu tasumise hetk ja hakkad mõtlema, et kui hädasti mul seda eesti firmat/briti passi ikka vaja on, las ta vbla jääb natukeseks veel.

mul pole mingit erilist aastakokkuvõtete tuju ja kes neid lugedagi viitsib. aga ma tahaks kirja panna viis asja, mida tegin aastal 2021 elus esimest korda; mille puhul poleks osanud ette arvata, et neid tegema satun; mille tegemise peale ise ei oleks iial tulnud; ja mis mulle sellest hoolimata suurt lõbu pakkusid. ehk siis selline… boyfriend appreciation post. sest just sellest suunast tulevad parimad ootamatud ideed mu ellu.

käisime vaatamas koerte võidujooksu. see nüüd just mingi kõrgklassi meelelahutus ei ole ja kogu elamus alates kohaleminekust kuni kõrvallaua seltskonnani oli päris… huvitav. totalisaatoril muidugi pigem kaotasin kui võitsin raha. nalja sai igatahes kõvasti, aga selle kogemuse tasakaalustamiseks tuleks järgmisel aastal ikkagi kübar pähe panna ja mõnda vastavat hobustega ettevõtmist ka külastada.

kõige ilusamini kogu aasta (vbla elu) jooksul panin end riidesse sel päeval, kui käisime Goodwood Revivalil, mis osutus ürituseks, kus inimesed vaatavad vanu autosid ja näitavad iseennast. mõlemad aspektid osutusid jällegi täiesti ootamatult meeleolukaks, eriti seetõttu, et mu väljavalitud “Carnaby Street style’i” saavutamiseks tuli kasutada kostüümilaenutuse teenuseid, mis oli ka asi, mida ma elus enne polnud teinud ja nüüd enam ei saa aru, miks.

selgub, et meil on olemas täitsa elukohajärgne hiiglaslik kõigi maailma kostüümidega täidetud laohoone, mida peavad kaks reibast geivanameest, kes teavad kõike kõigist maailma ajastutest ja stiilidest. juba ootan, et mind ka järgmisel aastal sellele peole viidaks – plaanin seekord riietuda Wreniks või mõneks muuks naissõdalaseks.

käisime vaatamas NBA korvpallimatši. sellest ma juba kirjutasin.

käisime vaatamas kuulsat standup-koomikut, elusast peast. ma seda skenet üldiselt ei jälgi, aga Ricky Gervaisi nime olen isegi mina enne kuulnud. nalju ei olnud kuulnud, nii et oli täitsa lõbus ja värskendav. ühtegi pilti mul sellest peost ei ole, peate niisama uskuma.

ja jalgpalli käisime ka vaatamas, Wembley staadionil, Arsenali ja Chelsea vahelist finaalmängu! nagu 2021. aastal kombeks, oli see küll eelmise aasta finaal – uus hooaeg ammu käib, aga vana karikas oli ikka kuidagi välja andmata jäänud. aa, selle karika nimi oli Women’s FA Cup.

ma olen mõnel meeste jalkamängul ka oma elus käinud ja peab ütlema, et ma täiega eelistan seda naiste mängu vaibi. hästi palju oli peresid, eriti ohtralt oli kohale toodud pisikesi tüdrukuid. samuti paistsid silma vanaldased lesbipaarid. keegi polnud purjus ega kakelnud, karjumist ikka oli, aga asjakohastel hetkedel, mitte niisama… rongis üksteise peale.

hakkasin kodust minema ausalt öeldes isegi teadmatuses, mis klubid täpselt mängivad (st eks ma mingi hetk vaatasin järele, aga unustasin jälle ära), nii et alles staadionile sõites metroos tekkis mul küsimus, kelle poolt me õieti oleme. see muidugi oli rumal küsimus, vastus selgus sealsamas vagunis ringi vaadates – kõik, kes meiega koos Londoni idapoolsest servast tulema hakkasid, olid punavalgetes Arsenali sallides, sinised Chelsea omad tulid peale tükk maad hiljem. seega sain kohe mõne tunni pärast kätte ehtbritiliku elamuse – toetada underdogi. Chelsea oli paraku ikka peajagu üle.

mängu ennast vaatasin ikka ka ja eks ta oli umbes nii huvitav, nagu jalgpall ikka on – põhimõtteliselt jah, aga kas te nt poole lühemalt ei tahaks teha sama asja? kõige toredam oli aga hoopis see, et mängu nägemise ja kava lugemise järel lukustusid mu jaoks lahti kõik naiste jalgpalli teemalised spordiuudised, mida, selgub, on kogu meedia täis. näiteks lugesin nädalake hiljem suure huviga läbi Guardiani edetabeli sajast maailma parimast naisjalgpallurist 2021 – pea pooled puha mu vanad sõbranjed ju!

ootan huviga, mida uus aasta mu ellu sellist toob, mida ma tahta ei oska, aga tegelikult väga naudin. ja kõigile teistele soovin, et teie elus ka leiduks keegi, kes sedasorti asjad leebelt te teele nügiks ja laseks neil siis oma töö teha.

paremas advendikalendris ikka tuleb jõululaupäeva luugi tagant välja eriti ilus pilt kõige tähtsamast tegelasest, näiteks Maarja lapsukesega või, kui on mingi vidinatega kalender, siis legomehike või, mu vennapoja värske kogemuse näitel, LOHE!

olen kõva üksimatkaja ja mul tõesti igav ega hirmus ei ole omaette kunagi. siiski on ikka üks täitsa eraldi rõõm jagada mõnd oma lemmikkohta maailmas mõne oma lemmikinimesega maailmas. kui saab soovida ühe uusaastasoovi, siis ma tahaks, et saaks sellist asja teha rohkem ja pikemalt.

häid jõule.

selle aasta üks tipphetki ei leidnud aset sugugi selle aasta kõrgeimas tipus – Helm Crag on ainult 405m üle merepinna. vaade aga on igas suunas uskumatult hea. kui muidugi ilma annab.

ilma tol augusti esimesel hommikul anti mõnuga, mind ei vaimustanud mõte seljakoti ja kogu telkimisvarustuse mäe otsa ja siis alla tagasi tassimisest ses kaunis päiksepaistes. eriti kuna olin all Grasmere’i külas just matkapoest mõned ostud teinud. aga kui samast poest nõu küsisin, et kas küla peal on mingi turismiinfopunkt või muu koht, kuhu ma oma koti paariks tunniks saaksin hoiule anda, siis pakuti lahkelt, et jäta siiasamma poenurka, peaasi, et sulgemisajaks tagasi oled. Cotswoldi poekett rebis end sellise lahkuse eest hooga mu matkapoodide edetabeli etteotsa.

nii lippasin Helm Cragi otsa kui üks kergejalgne kitseke. see on kah üks selline laste ja labradoridega käimise turistimägi, külale mugavalt lähedal ja väga raskeid turnimise kohti ei ole.

tipus tegin täiega Vaikivat Hunti, vaatasin pikalt ja põhjalikult igasse ilmakaarde ja mõlgutasin mõtteid ja mälestusi. Grasmere on kuidagi sattunud suurema osa mu Lake Districti käikude kesk- ja tulipunktiks, nii et see vaade on mu jaoks hästi… elus. enamvähem igale tipule ja lombile oskan nime anda, tean, kuhu rajad viivad ja mis järgmised orud ahelike taga peituvad. mäletan, kus oli ükskord hästi märg ja kus teinekord väga palav. vedas, et kedagi kaasas polnud, kes oleks olnud sunnitud mu heietusi kuulama!

teile vaatamiseks valisin pildi sellest suunast, kus Grasmere’i järv ja küla peal on (lehvitused matkapoe rahvale sinna alla!) ja Loughrigg Felli tagant paistab ribake Windermere’igi ära. lisaks, kes oskab otsida (no kes peale minu ikka ilma täpselt näitamata oskab), näeb siin neid kohti, kus eelmisel ööl telkisin ja samal hommikul ujusin ja kohvitasin.

pärast, kui jälle kitsekese kombel mäest alla kepslesin, kohtusin matkarajal hästikasvatatud briti viieaastasega, kes esiteks soovitas mul ettevaatlik olla, sest maas on palju loomakakat (lambapabulatega oli tõesti hästi) ja siis, hoolitsedes, et ei tekiks piinlikku vaikust, kuni me mõlemad ootasime, et ta lapsevanem raja kitsama koha läbida jõuaks, uuris jutujätkuks viisakalt: “how was it up there for you?” imeliselt tore oli, aitäh küsimast, noor sõber! selle mäe otsa lähen kindlasti mõni teine kord veel.