ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus
kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.
mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.
lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)
mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)
nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.
(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)
esitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?
jah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.
