The Girl with the Red Balloon by Katherine Locke

My rating: 4 of 5 stars

mul ei olnud üldse plaanis praegu järjekordset YA raamatut ette võtta, aga seda reklaamiti Overdrive’i esilehel kui suure ühislugemise raamatut ja anti ilma järjekorrata, nii et ma mõtlesin, et vaatan korra. ja no oli nii huvitav küll, et lugesin hooga lõpuni.

omaette meisterlik juba see, et lugu toimub põhiosas 1988. aastal Ida-Berliinis, aga diversity on 2018. aastale kohane, esindatud on eri rassid, religioonid, rahvused, seksuaalsed sättumused ja üleloomulikud võimed. lisaks veel tagasivaated holokaustile ja juba läks pisut liialegi see asi. moraal samas oli tugev ja lugu üsna liigutav.

ma üldiselt jään nukraks nende raamatulõppude juures, kus armunutepaari jäävad lahutama terved maailmad ja ajastud (vt ka maailma kõige kurvema lõpuga teos, Pullmani “His Dark Materials” sari). seekord mitte nii väga, ei tea, kas olen vanas eas kalestunud või oli asi ikkagi selles, et karakterid ei ole õhupalliraamatus väga põhjalikult välja arendatud ja mulle jäi selgusetuks, mida täpselt noored teineteises leidsid peale selle, et mõlemad olid ilmselgelt väga ilusad. seega oli tunne, et küllap nad saavad varsti üle.

lisaks häiris mind Ellie juures erakordselt tugevalt, et kogemata ajareisile sattununa ei märkinud ta kordagi, et oleks oma perekonnast puudust tundnud või isegi mõelnud, kas keegi ta pärast ka muretseb. ainsad asjad 21. sajandist, mis ta soovinimekirjas äramärkimist leidsid, olid internet, mobiiltelefon ja parima sõbranna seltsis küünte lakkimine… mis on teismelise kohta mõistetavad kired, aga siiski, muidu oli ta kirjutatud üsnagi empaatiliseks ja intelligentseks nooreks inimeseks, nii et halloo, ema peale oleks võinud ka korraks mõelda?

Kai puhul ei saanud ma terve raamatu jooksul üle lihtsalt asjaolust, et mul õnnestus lugeda teist raamatut järjest, kus ühe peategelase nimi on Kai :) leidsin roma poisi ja Nähtamatu Raamatukogu draakoni vahel rohkem sarnasusi, kui autorid neile vbla kirjutanud olid.

suure ühislugemise foorumis käisin ka korra luuramas pärast raamatu lõpetamist, palju huvitavat seal polnud (teos on mõeldud vist keskmisele ja vanemale koolieale), aga sain hea vihje, et esimene peatükk tasub uuesti üle lugeda, kui loole konkreetsemat lõppu soovid. noh, ma tegelt mõtlesin, kui ma seda esimest peatükki esimest korda lugesin, et ok, see on vist tähtis koht. aga selleks ajaks, kui viimaseni jõudsin, oli kuldkalal muidugi meelest läinud, nii et jah. püss ei ole lavale niisama toodud.

View all my reviews

Circe by Madeline Miller

My rating: 5 of 5 stars

olin lapsena suur vanakreeka muistendite austaja, nii et Circe oli üks tore lugemine juba sellepärast, et seal olid kõik mu lemmiktegelased ühes loos koos (mõned neist pärast selle versiooni läbilugemist enam mitte nii suured lemmikud, khmAthenakhm).

tegelt on see täiega tõsine raamat, korralik ilukirjandus, mitte nagu see tilulilu, mida ma enamasti loen. jah, tuttavate lugude ümberjutustus, aga seekord negatiivse naiskõrvaltegelase vaatepunktist, kust tasapisi selgub, mis ja miks tegelikult (hehe) juhtus – kuidas ikkagi oli selle meeste sigadeks nõidumisega? puhas feminism ja #metoo on see kõik muidugi, olge hoiatatud.

minuga miskipärast rääkis ses loos enim see, kuidas läbi pika elu oli naisel mitu suurt armastust, ei piirdutud üheainsaga. oh, ja siis kirjeldus raskest sünnitusest ja lapse talumatust imikueast ja kuidas lõpuks selgus, mis selle põhjuseks oli – efektne.

aga jah, selline hästikirjutatud pärisraamat. tahtsin seda vahetult pärast lõpetamist 4-ga hinnata (“really liked it”), aga vahepeal olen paar päeva seedinud ja siiski, “it was amazing” ja “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”.

View all my reviews

Carry On by Rainbow Rowell

My rating: 4 of 5 stars

hahaa. no see oli muidugi suures osas nagu Harry Potteri neljas osa, kus internaatkooli suletud teismelised maagid ei suuda terve igaviku ära otsustada, kes kellesse armunud ja kes kelle sõber on, ja see kõik muutub kohati üsna klaustrofoobseks ja frustreerunuks, aga lõpuks siiski laheneb. ja muidugi on olemas oht, mis ähvardab kogu võlukunstimaailma, ja Väljavalitu, kes peaks selle suhtes midagi ette võtma, kui tal oma tiinekaelu kõrvalt selle jaoks aega oleks.

samas ei olnud see üldse eriti nagu Harry Potter ja osutus täitsa mõnusaks lugemiseks (nagu kõik Rainbow Rowelli kirjutatu, ma ei tea, kuidas ta teeb seda). loitsud näiteks vahelduse mõttes ei põhine mitte ladina keelel, vaid käibefraasidel ja – mu lemmik – laulusõnadel. ja pihta hakatakse kohe viimasest kooliaastast, kõigile eelmistele seiklustele viidatakse rohkem möödaminnes, selmet nendega seitse raamatut täita. (mitte et mul HP vastu midagi oleks, aga ma lihtsalt olen neid seitset juba lugenud.)

mingi teatav fanfictioni maik on sel kõigel siiski kogu aeg juures. kusjuures ma ei ole ise lugenud, aga räägitakse, et Rowelli ühes teises raamatus tegutsebki mingi tütarlaps, kes kirjutab Simon Snow teemalist fanfictionit. väga meta.

(vampiirisse armunud olemine on ka nagu kuskilt juba tuttav teemaarendus, ei? aga see armastuslugu siin on jälle piisavalt teistmoodi, et lugemist väärt olla.)

üle pika aja selline sarja esimene raamat, mis tekitab tahtmise järgmist ka lugeda.

View all my reviews

The Princess Bride by William Goldman

My rating: 4 of 5 stars

alustuseks, ma tean, et sellest raamatust on tehtud mingi päris kuulus film, aga ma pole seda näinud ja ausalt ei teadnud mitte midagi kogu loost enne lugemist.

no oli see vast elamus, niiviisi nullist lugeda. jätan detailid jagamata, et teistel sama võimalus oleks, aga nii siirasse segadusse ei ole mind ükski raamat tükil ajal ajanud:) aga mitte halvas mõtttes.

isegi kui reaalsuse ja muinasjutu vaheline piir vaikselt selgemaks hakkab saama, keeratakse siin muinasjutule ikka mitu ülevõlliringi peale. tahaks öelda, et ülemäära tõsiselt ei tasu seal midagi võtta, aga siis korraga lähevad asjad… tõsiseks. nalja saab nii palju, et vahepeal see pole enam isegi naljakas, ja siis on jälle naljakas ja siis jälle “wtf, ta mõtleski seda tõsiselt!” (või kas mõtles?).

kõike muud kõrvale jättes on tegelased ja dialoogid igal juhul vaimustavad. nüüd vist peaks ikkagi seda filmi ka vaatama.

(ja täitsa tahaks teada, mis juhtuks, kui kirjutaks raamatus antud aadressil ja nõuaks taaskohtumisstseeni lugeda. kas keegi on proovinud?)

View all my reviews