Lugemispäevik

20. detsember 2022

6:20 lend Lutonist Tallinnasse väljub hilinemisega. loen lennukis V. E. Schwabi “Gallantit”, mille laenutasin ja laadisin Libby äppi alla just sellisteks juhtudeks – et kui peaks sattuma lennurežiimi ja muud ei ole lugeda. tegelikult on kotis ka Edasi sügisnumber, mille võtsin kuu aega tagasi Eestist kaasa, et lennukis lugeda, ja… ei lugenud vist. igatahes suurem osa artikleid ei tule tuttavad ette. ei raamat ega ajakiri selle lennu jooksul läbi ei saa. ega ma kogu aeg ei loe ka, vahepeal tukun.

maandume, viin kohvri koju ja lähen raamatukokku. ema annab mulle kaasa kaks Fredrik Backmani raamatut tagastamiseks. mul on need mõlemad loetud, nii et võin ära viia küll.

raamatukoguhoidja küsib mult “Mees nimega Ove” kohta, kuidas mulle meeldis, ja kuna mul on see ju loetud, siis ma ei hakka asja segaseks ajama mingi jutuga, et hoopis ema laenutas, vaid tunnistan üles, et mulle eriti ei istunud. Britt-Marie küll meeldis, aga Ove oli mossis vanamees ja käis närvidele. tundub, et see polnud päris see vastus, mida raamatukoguhoidja ootas. palun talt lehe märkmepaberit ja lähen e-kataloogi kammima.

mu Goodreadsi lugemisnimekirjas on 30 raamatut sildiga”eesti”, mis tähendab seda, et neid raamatuid plaanin Eestis raamatukogust võtta. alustan varem lisatud raamatutest ja kontrollin Estri kaudu, mis täna üldse saadaval on ja mis kohaviida alt neid otsida. mõned (põhiliselt populaarteaduslikud tõlkeraamatud) jätan vahele, sest ei ole kindel, et nende lugemise tuju nüüd aasta lõpus on. kõige uuemad raamatud mu soovinimekirjas on muidugi välja laentutatud või alles töötluses ja mõnda pole keskraamatukogus üldse. aga unustasin otsingus raamatukogu filtri peale panna ja avastan seeläbi, et ümber nurga Rahvusraamatukogu Solarise esinduses on mitu värskemat/haruldasemat asja täitsa saadaval.

leian kataloogist kuus raamatut, mida lähen riiulitest otsima; neli neist suudan üles ka leida, kaht ei ole. üks neist pidigi olema “tagastamisel” seisus, nii et sobran läbi ka aimekirjanduse toa kärud. otsitud asju ei leia, aga leian ühe teise huvipakkuva raamatu asemele. ja ühe raamatu lähen võtan lasteosakonnast ka juurde, nii et keskraamatukogust lahkun kuue raamatuga.

Rahvusraamatukogus käisin ma viimati… gümnaasiumi ajal Jaan Krossi referaadi jaoks materjali otsimas. ei, valetan, eelmisel aastal osalesin ühel RR korraldatud viktoriinil ja sain mingi lohutus- või loosiauhinna ja käisin sel järel ühes hiigelsuures hoones Narva maanteel, mida RR kustub oma “väikeseks majaks” ja minu vanaema kutsus Punaseks Retiks ja mina kutsun Sampo pangaks (loe: olen muutunud oma vanaemaks).

igatahes selgub selles Solarise saatkonnas, et lugejapiletit mul RRs enam ei ole, aga kohe tehakse. sel ajal (miskipärast ei loe “masin” ID-kaardilt mu andmeid välja, nii et raamatukoguhoidja peab kõik käsitsi sisse toksima) vaatan riiulid üle, leian üles neli raamatut oma lugemisnimekirjast, ühe nimekirjavälise veel lisaks (kui ma usuks sellisesse kontseptsiooni nagu “guilty pleasure”, siis minu oma oleks Minu-sarja raamatud) ja ühe otsimisega palun teenindajalt abi ja koos leiamegi üles. Solarise saatkond on imeline kontseptsioon, nii asukoha ja kättesaadavuse mõttes kui raamatuvaliku osas – ainult hitid. ja samas tundub, et peale pensionäride ei taipa seal keegi eriti käia. keskraamatukogus ootaksin aasta aega, et nii värsketele ja poppidele teostele ligi saada!

jagan raamatukoguhoidjaga oma emotsioone ja tema jällegi rõõmustab mu raamatuid läbi piiksutades Hanneleele Kaldmaa luulekogu nähes, et “tema töötab ka meil siin!” ja mina omakorda rõõmustan vastu, sest teadsin, et Hanneleele töötab raamatukogus, aga ei teadnud, millises. (mitte et me tuttavad oleks, aga oleme lugemisgrupis ja Goodreadsis teineteise arvustusi lugenud ja kommenteerinud nii kaua, et tunne on, nagu oleksime.) ühesõnaga, lahkun Solarisest mõnusa tujuga ja mõtlen, et ei tea, mis jutt see on, et eestlased on kinnised ja et raamatukoguhoidjad on introverdid. väga toredad vestlused on mul täna olnud juba kahe võhivõõra inimesega.

nüüd on mul 12 raamatut ja hea meel, et teise koti varuks kaasa võtsin. kott muide on Ellu ja Overdrive’i reklaamidega, tollesama viktoriiniauhinna osana saadud.

tahaks kohe tänavale jõudes mõnda raamatut lugema hakata, aga sajab jäidet. liuglen Reval Cafesse, tellin ühe kohvi ja häbematult kalli kirju koera, milles peaks olema rohkem küpsiseid, ja loen Hanneleele luulekogu (kui kõige õhema neist 12 raamatust) läbi. lisaks loen läbi mõttetera, mille Reval Cafe on mu kohvitassi ja alustassi vahele paigutanud, ja olen TÄIESTI kindel, et A. A. Milne ei ole nii banaalset mõttetera Puhhi suhu iial pannud. Disney multikategijad ilmselt jah ja internet on täis Puhhi ja Notsu pilte selle tsitaadiga, aga… see on vale. päris Puhh ei oleks iial midagi niisugust öelnud ja Milne ka mitte ja te peate mind lihtsalt uskuma, sest ma olen Puhhi väga palju lugenud.

kui kohvikust välja astun, on kell saanud kolm pärast lõunat, sajab lörtsi ja hämardub. ideaalne ilm, et koju lugema minna.

kodus otsin veebist välja kõigi Puhhi-raamatute (sh luulekogud) täistekstid ja teen otsingu sõnale “smallest”. seda olematut tsitaati ei ole endiselt olemas.

alustan lugemispäeviku (sellesama siin) kirjutamist.

kirjutan Hanneleele raamatule Goodreadsi arvustuse (kuigi luulet arvustada tundub täiega vale. arvamuse, ütleme siis. olen endale teinud harjumuseks iga loetud raamatu kohta midagi kirja panna. et oleks endal hiljem meeles ja lihtsalt kirjutamisharjutuse mõttes ka).

kui ma juba Goodreadsis olen, otsustan, et Manfred Kalmsteni “Kaarnalaulu” ma lõpuni ei loe – võtsin ta ette ulmeväljakutse detsembriteema raames kui 2020ndatel ilmunud ulmeka, aga mulle tõesti ei istu see stiil ja keel kohe üldse, raske on lugeda ja ärritab. seega liigutan raamatu DNF riiulisse ja kirjutan põhjenduse ka ja olen valmis selleks, et keegi solvub, sest üldiselt on sel teosel olnud päris head arvustused.

vaatan oma raamatukuhja nagu laps kommipoe letti ja ei tea, millisega jätkata, aga Ave Nahkuri “Meie küla eided tuunivad Viljandit” sõna otseses mõttes libiseb sealt mulle sülle, nii et ilmselt siis sellega. eelmine kord, kui üht Ave Nahkuri raamatut lugesin, lõppes lugu sellega, et võtsin oma küla eided kaasa ja sõitsin La Gomerale, nii et vb kuulete minust järgmine kord, kui olen, maitea, Viljandisse kolinud ja kodukohviku avanud. või mida iganes seal Viljandis tehakse, kohe selgub.

teen raamatulugemise kõrvale teed ja pasteedileiba, sest ma olen täiskasvanu ja 1) keegi ei saa mind keelata, 2) ma ei mäkerda raamatut ära. mul on ema kapis oma kruus, peika õde kinkis ja see on vb kõige täppiläinum kink mu elus üldse:

kell on kaheksa õhtul, Viljandi-tuunimise raamat sai läbi ja mu aimdus kodukohvikute osas osutus õigeks :) st mul endal on siin endiselt talvine Tallinn ja aguli hääl, aga suur Viljandisse-mineku soov tekkis küll ja külastamist vajavate kohvikute nimekirja alustasin ka.

lisaks viiele tärnile Goodreadsis (kohe lähen panen) saab see raamat ka auhinna “esimene raamat mu elus, mille lugesin otsast lõpuni läbi prillidega”. sain lugemisprillid alles mingi paari nädala eest ja pool aega läheb meelest neid kasutada või ei viitsi kotist välja võtta (ma olen suur ühistranspordis/poesabas/lõunasöögi kõrvale jne lugeja).

okei, “kuhja pealmine raamat” on sama hea kriteerium järgmise valimiseks kui iga teine. mul on nad kahes kuhjas nagunii, nii et veidi on vabale tahtele ka ruumi. võtan nüüd ette Valda Raua elulooraamatu, mida tegelikult ühel eelmisel Eestis-käigul juba alustasin, aga ei jõudnud läbi lugeda. nii et esimene väljakutse on järg üles leida. hiljuti muide lugesin hoopis Anu Raua “Kuue ruuduga akent”, seal oli ka juttu Valdast ja Mardist ja Annusest ja kes nad seal olid. saabki selle puzzle lõpuni kokku.

teate, mis mul veel lisaks lugemisprillidele olemas on. kiiktool! ma juba enne väitsin, et ma muutun oma vanaemaks, aga kuigi kiiktool on (teiselt) vanaemalt päritud, ei ole mul küll ühtegi mälestust kummastki vanaemast tegelikult üheski kiiktoolis istumas.

okei, vanaemad ei tea, millest nad ilma jäid. väga mõnus lugemistool. olen vist lõpuks ometi selle jaoks õigesse mõõtu kasvanud, lapsena küll ka veetsin seal aega, aga pikapeale hakkas ikka ebamugav. nüüd lihtsalt sai kell kümme ja ma ärkasin kell pool neli (mingis teises ajavööndis küll) ja Mart Raud suri ära ja see on sobiv koht Valda raamatus paus teha.

poen voodisse detsembrikuu Eesti Naisega, mille ema on mulle kummuti peale jätnud. see pooleliolev Edasi ootab ka – uuesti ikka ei hakka teda Londonisse lennutama.

Eesti Naisega jõuan südaööks umbes poole peale. mulle meeldib seal “intervjuu” Tõnu Õnnepaluga, mis seisneb selles, et kirjanikule on antud mitte isegi küsimused, vaid pigem märksõnad, ja kirjanik on vastuseks… kirjutanud. nagu raamatut loeks! ükskõik millist Õnnepalu raamatut, ma olen neist enamust lugenud ja minu jaoks palju uut ta siin seega ei ütle, aga väga mõnus on. ja väga tore soojades toonides foto on juures. ma tean nüüd kolme eesti meest, kellel on värviline talvejope – minu peika, minu vend ja Tõnu Õnnepalu.

21. detsember 2022

ärkan kl 6:20 oma tavalise tööpäevase äratuse peale, mille olen unustanud välja lülitada:( uni ei tule enam tagasi, aga ma ei pane kangekaelselt tuld põlema, vaid keeran telefoni ekraanil heleduse maha ja loen enda meelest peaaegu terve peatüki “Gallantit”, enne kui lasen end meelitada blogikommentaaride ja messengerisõnumite juurde. siis saan aru, et see pole küll normaalne asi, mida kell pool seitse hommikul teha, panen telefoni käest ja magan edasi.

hommikul linna minnes pakin kotti kaasa Valda Raua, aga unustan maha Eesti Naise (millega kohvi kõrvale jätkasin ühe artikli jagu). trammis on mugavam jälle telefonis “Gallant” ette võtta ja selgub, et see varahommikune “peaaegu terve peatükk”oli tegelikult vaevu viiendik peatükki. või siis lugesin ikka nii poolunes, et midagi ei mäleta. loen terve peatüki uuesti/lõpuni.

söön kohvikus hilist hommikusööki ja loen Valda Rauda. hea raamat jupitamiseks, aastaarvud on leheküljenurkades kirjas. alustan 1980st ja plaanin lugeda 80ndate lõpuni, aga 1983 on Valdal olnud üsna tihe aasta ja mul saab kohv otsa, nii et panen järjehoidja (mis küll õhutab edasi lugema) 1984. aastasse ja lähen oma päevaga edasi.

käin päeva jooksul raamatupoodides ja kuigi ma enam-vähem tean, mis Eestis raamatud maksavad, võtab hinnasiltide vaatamine ikka iga kord hinge kinni. püüan mitte vaadata, sest ma ei osta raamatuid, kui vähegi võimalik. ainult kinkideks, põhiliselt vendade lastele.

Viru keskuse Rahva Raamatust Solarise Apollosse jalutades (libisedes) loen telefonist veel peatüki “Gallantit”, ehkki mõistlik see pole, jalge ette peaks vaatama.

Tokumarus lõunasööki oodates ja süües loen läbi Kauri Kambodža reisipäeviku.

Apollost ka midagi ei osta, aga kuna see RR on kohe seal kõrval, siis astun sisse ja… laenutan veel ühe raamatu.

loen trammis “Gallantit”. hiljem loen bussis poole aasta jagu Valda Rauda.

vahepeal teen mitu tundi koos teiste inimestega asju ja ei loe mitte midagi. hilisõhtul jõuan tagasi Eesti Naiseni, mis saab jälle voodisse kaasa tulla. ja magamajäämise ajaks saab ta läbi ka.

22. detsember 2022

hommikul tuleb telefonile pakiteade ja kuna ma ei oska sellest pakist muud oodata kui raamatut, siis jätan Valda Raua linna minnes koju.

trammis ja hiljem koos sõpradega hommikusöögilauas sirvin pakiautomaadist võetud raamatut, aga ta ei ole päris sellises formaadis, et oleks hea käigupealt lugeda (paks pehmekaaneline A4, no ma saan aru, et muidu poleks tekst üldse kuhugi ära mahtunud, aga.)

raamat on nii uus (ja nii isekirjastatud), et Goodreadsis teda veel ei ole. pingin autorit kaanepildi ja kirjeldusteksti osas, et ta ise sisse kanda – vanasti sai seda igaüks teha, nüüd on vaja “librarian” õigusi, mis mul olemas on. selline väike vabatahtlikuroll mu elus – korrastan jõudumööda seda nurka avalikest andmetest. kui keegi palub, siis lisan/parandan raamatukirjeid, ja kui ise kuskil viga laita näen, siis kohendan ilma palumata ka.

pärastlõuna ja õhtu jooksul loen muude tegevuste vahele jupiti Valda Raua elulooraamatu lõpuni ja siis algusest uuesti sinnamaani, kus eelmine kord pooleli jäi, sest ega ma tegelikult ei mäletanud, mis seal oli.

sorin oma raamatukuhja, tahaks järgmiseks mingit päris ilukirjandust, aga enamus sellest, mis olen kokku tassinud, on ühel või teisel moel omaeluloolise hõnguga. võtan lasteraamatu “Suvi Sommerbys”. tegelikult peaks enne uue raamatu alustamist eelmise kohta Goodreadsi märkmed ära kirjutama, aga ma nii ei viitsi praegu.

lasteraamat edeneb ootuspäraselt kiiresti ja saan selle magamajäämise ajaks läbi. tuld kustutades mõtlen, et hommikul pean kindlasti Goodreadsi kirjutama enne, kui uut raamatut lugema hakkan.

23. detsember 2022

hommikul ei tule Goodreads meeldegi. sikutan raamatukuhja alumisest kihist välja “Rehepapi” graafilise versiooni teise osa. õues on sama pime kui selle raamatu piltidel. loen kohvi kõrvale, aga kui praemuna valmis saab, siis tuleb raamat ära panna, sest see ei püsi laual ise lahti ja hästi ei mahu taldriku kõrvale ära ka.

eile pidasin vendade ja vennanaistega läbirääkimisi, mille tulemusena olen nüüd valmis raamatupoodidesse tagasi minema ja sinna päriselt raha jätma (vt ka: kingid vendade lastele). samuti kuulsin eile sõbralt, et Puändis on lõpumüük, kõik raamatud -30%. olen küll üsna kindel, et mulle vajalikke lasteraamatuid Puändis pole (ei tea, kas peaks hakkama muret tundma, et meie pere ühe-, kuue- ja üheteistaastasel ei ole piisavalt kõrged standardid?) ja endale ma teatavasti raamatuid ei osta, aga ikkagi pean minema vaatama, et ma Põrguauku ei kukuks.

Põrguauguga läheb lihtsalt. esiteks kehtib allahindlus ainult osale kaubast, teiseks on seal küll mitu raamatut, mida kas tahaks lugeda või olen lugenud ja meeldisid, aga sellest ei järeldu kuidagi, et mul oleks vaja neid omada. kolmandaks, nagu arvatud, Lindgrenit seal ei müüda.

Literaadis on Lindgreniga lood veidi paremad, aga minu jaoks mitte piisavalt head. vähemalt saab seal süüa. ostan “Bullerby lapsed” ja ühe autoraamatu, teen veebipoes veidi uurimistööd ja lähen edasi vanalinna Rahva Raamatusse, kust saan puuduolevad raamatud, aga ei saa kohvi ja kooki, sest kohvikus ei tööta makseterminal.

võtan Solarise Gustavist kohvi, mõtlen teatavate süümekatega Goodreadsile ja jätkan siis “Gallanti” seda peatükki, mis enne trammiga Telliskivisse sõites pooleli jäi.

kuna ma olen Solarises, siis te juba aimate, mis edasi saab. Rahvusraamatukogu ja veel üks raamat kotti juurde.

sõidan sel päeval veel mitu korda bussiga ja jõuan “Gallantiga” tükk maad edasi. lugu kerib hoogu üles, läheb järjest põnevamaks ja siis juba veidi jubedaks.

pakin kinke.

jõuan peolt pärast südaööd koju ja kuna ma lugemata magama jääda ei oska, siis jätkan “Rehepapiga”. millel pole vigagi, kuni lappan ühel hetkel hajameelselt lõppu ja avastan, et raamat lõppeb rämeda vägistamisstseeniga. (jah, ma olen “Rehepappi” enne lugenud ja peaks seda teadma, aga ei olnud meeles küll.) see võtab lugemistuju ära, aga eks ongi sobiv aeg magama jääda.

24. detsember 2022

nokitsen paar peatükki “Rehepappi” veel, aga ikka ei ole tuju selle jama jaoks enam. võtan ette hoopis Eia Uusi “Kirjad Buenos Airesest”, mis on üks hoopis teises toonis raamat. hakkab kohe kenasti edenema, aga siis meenub jälle see Goodreads ja kuna olen nüüd arvuti taga, siis tuleks see ikka ära teha.

hoogtöö korras kannan kaks viimati lõpetatud raamatut sisse, polnudki nii raske.

jõuluõhtu jooksul sirvin teiste inimeste pakkidest tulnud raamatuid, ma ise ei saa ühtegi, sest ei tahtnud ühtegi.

voodisse saan pool neli hommikul, võiks arvata, et jään kohe magama, aga pool tunnikest ikka veedan Eia ja Buenos Airesega.

25. detsember 2022

kui tahaks, võiks täna terve päeva voodis lugeda, ühtegi muud plaani ma teinud pole.

joon kohvi ja söön piparkooke ja loen “Kirjad Buenos Airesest” lõpuni.

alustan järjekordset lastekat: “Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”. olen selle sarja kolmandat osa lugenud, aga konteksti jaoks tundub, et on ikka esimest ka vaja. katsun läheneda akadeemiliselt ja püüda aru saada, mis selle raamatu juures ligi-12-aastast võlub. vist enamvähem saan ka, aga pärast paarisadat lehekülge (siin on palju pilte!) dramaatilise varateismelise mõtete ja emotsioonide seltsis tunnen, et pean õue minema pead tuulutama.

jalutuskäigu kõrvale kuulan muude podcastide seas üht keelesaadet, kus Krista Kumberg räägib väga huvitavalt lasteraamatukogudes toimuvast. võtan sealt kaasa teadmise, et ükski tänapäeva laps ei lähe “vanaaegse” välimusega raamatutele isegi ligi ja et selleks, et nad me lapsepõlve lemmikuid lugeda suvatseks, peab need neile ette söötma uues trükis ja ilusa kaanepildiga. olin seda enne ka täheldanud, aga ei teadnud, et see nii üleüldine on ja kõigi laste kohta kehtib.

kodus urgitsen riiulist välja ühe paari aasta eest hangitud täitsa tänapäevase raamatu (“Lumelinnu surm”), mis nüüd vist on vennatütrele parajaks saanud, ja tõstan selle ta jaoks kõrvale. sel lapsel pole kunagi piisavalt lugemisvara.

loen otsustavalt “Rehepapi” lõpuni, et oleks sellega ühel pool. päriselt ka nii lõppeski see raamat? originaali mul käepärast pole, et üle vaadata.

jälle see hetk, kus peaks enne Goodreadsi paar asja kirja panema kui uue raamatu ette võtan. katsun sellest mööda vingerdada nii, et otsin hoopis oma poolelioleva Edasi välja.

ei, Edasi jaoks olen ma täna liiga uimane (hoolimata varahommikusest magamaminekuajast ärkasin ikka… tavalisel ärkamisajal). õngitsen kuhja alumistest kihtidest “Laevakokk Wenna” ja loen ta õhtupooliku jooksul ja muude tegemiste taustale-vahele läbi.

tõmban Goodreadsiga ka jälle järele, postitan kolm reviewd järjest.

millalgi õhtu jooksul pakub ema mulle Mihhail Šiškini “Sõda või rahu?”, mis tundub huvitav, aga jube keeruliste sõnadega tänase päeva jaoks (vt ka: Edasi). paigutan ta kuhja sellesse sektsiooni, kus on need raamatud, mida ei pea tingimata enne puhkuse lõppu läbi lugema, vaid võib Londonisse kaasa võtta.

une-eelseks raamatuks võtan Juhani Karila “Väikese haugi püügi”, aga selle tagakaas lubab soomlaste versiooni Kivirähust ja teeb mu veidi ettevaatlikuks, sest kas ma kohe “Rehepapi” järel selleks valmis olen? esimese peatüki loen läbi ja pole paha, aga miskipärast hakkas mul kuklas tiksuma, et “Gallant” on ju ka ikka veel pooleli ja päris põneva koha peal tegelt. nii et vahetan haugipüügi selle vastu välja. kodustes tingimustes muidugi ei loe telefonist, vaid arvutiekraanilt teda. mis ei ole teoorias une-eelseks lugemiseks hea mõte, aga mul on puhkus ja yolo.

okei, see yolo lõppeb sellega, et ma loen üsna vähe raamatut ja üsna palju brauseri teisi tabe. ja olen üleval ikka liiga kaua.

26. detsember 2022

kohvi kõrvale võtan haugipüügi ja ema, kellel see juba loetud, kiidab, et oli väga hea raamat. ise ta loeb minust eile hommikul vabaks jäänud Buenos Airese raamatut. nii see elu meil siin tavaliselt käibki.

saan print(memcpy[]) raamatu kaanepildi ja kirjeldusteksti ja lõpetan selle kirje loomise Goodreadsi. väga raske on otsingut tööle saada sellise pealkirjaga (tahaks, et ta tuleks välja, kui otsingusõnaks sisestada “memcpy”, aga vat ei tule). nii läheb, kui lasta IT-inimesed raamatuid kirjutama. (selle asemel/sellele lisaks võiks nad Goodreadsi paremaks kirjutada, aga see tähendaks Amazonis töötamist ja seda ei saa nõuda kelleltki, ma ise ka poleks nõus.)

loen vaheldumisi haugiraamatut ja “Gallantit”, mille lõpp juba paistab. linna minnes on mõlemad kaasas, aga bussis on muidugi jälle lihtsam telefonist “Gallant” võtta. ja kui hiljem õhtul koju jõuan, on ta juba 92% peal ja loen siis magamaminekuajaks lõpuni. aga mingil moel on Karilat ka siiski 10 peatükki juba läbitud.

27. detsember 2022

jätkan ikka haugipüügiga, mis on tore, aga ma olen nii harjunud mitut raamatut vaheldumisi lugema, et alustan sinna vahele Ekke Lainsalu “Palgatööga rikkaks”. mis hakkab mulle kohe stiili poolest nii vastu, et ma ei teagi, kas ma üldse tahan teda lõpuni lugeda.

korra on vaja linnas poes käia ja tunnen peatuses ja trammis juba “Gallantist” puudust, sest selles olukorras oleks telefonist palju lihtsam lugeda kui paberraamatut kotist välja otsida. aga tulen toime, kaasas on endiselt haugiraamat.

Rahva Raamat on mulle kaks viieeurost voucherit saatnud, ostan veel ühe hilise jõulukingi ja kasutan ühe neist ära (mõlemat korraga ei lubata). ikka tundub üsna kehv diil ausalt öeldes.

kirjutan Goodreadsi “Gallanti” arvustuse ja postitan selle ka FB lugemisgruppi, sest see on mu jaoks ühtlasi selleaastase ulmeväljakutse viimane raamat. tagasivaates selgub, et mul on olnud üsna ulmeklassikarohke aasta.

järgmisel bussisõidul brausin pool aega esimese ettejuhtuva e-raamatukogu viimatilisatud raamatute riiulit ja pool aega loen mingit Truman Capote jõulujuttu, mis osutub üllatavalt haaravaks. või noh, miks üllatavalt. ma pole Capotet varem üldse lugenud ja ei oska tast tegelikult midagi oodata.

kodus lõpetan haugiraamatu. see oli küll päris muljetavaldav lugemine.

loen natuke veel Lainsalu palgaraamatut. endiselt käib ta rõhutatud vulgaarsus mulle närvidele, aga samas ei ole ta siiani öelnud veel midagi, millega ma sisuliselt nõus ei oleks, nii et ma ei teagi. vist ikka ei jäta pooleli, aga teda tuleb mõistlikult doseerida.

homme plaanin sõita rongiga Tartusse ja tagasi. mul on raamatukogust toodud varudest veel neli raamatut täitsa alustamata, valin tükk aega, mitu ja millised neist kaasa võtta. võtaks kaks, aga siis tuleb kindlasti see kõige paksem üheks valida, muidu ei pruugi jätkuda. või võtaks just need kolm õhemat, need on kergemad ka. või miks ma ei võiks üldse kõiki võtta, äkki mõni on nõme?

kirjutan haugiraamatust Goodreadsi. loen veel Capotet. selles raamatus on kolm lühijuttu, lõpetan esimese ja loen kohe teise ka. siis tuleb meelde, et e-raamatut võiks järgmiste bussi- ja trammihetkede jaoks säästa hoopis.

tuustin ülejäänud pooleliolevaid raamatuid ja avastan, et Ekke Lainsalu ja Lottie Brooks tasakaalustavad teineteist üsna hästi. kui müügimehe praalimisest isu täis saab, loen jupi teismeliste draamasid, ja kui need ära tüütavad, pöördun tagasi palgateemade juurde. taban end mõttelt, et lasteraamatu juurde käivad joonistused sobiksid sinna palgaraamatusse ka ideaalselt, lihtsalt jutumullide sisu tuleks veid kohendada. sedagi mitte alati.

Lottie edeneb siiski jõudsamini ja saab magamaminekuajaks läbi, Ekket jääb veel kolmandik lugeda.

28. detsember 2022

hommikul on Libbyst tulnud sõnum, et üks raamat, millele oli end järjekorda pannud, on nüüd saadaval. laenutan kiiresti ära ja siis muidugi loen kohe natuke algust ka (see on Shaun Bythelli järjekordne raamatumüüja-päevik “Remainders of the Day”). julgen nüüd rongi jaoks ikkagi ainult kaks raamatut kaasa pakkida. telefonilaadija võtan ka.

duši all tuleb mulle diip mõte, et Ekke Lainsalu on nagu Lauri Räpi kuri kaksikvend.

hommikusöögi kõrvale alustan Mudlumi “Sikaosäki” (no mis kuradi pealkiri see on, seda peaks trükitähtedega kirjutama ja ma ei teagi siis, kuidas käänama. esimeste peatükkide jooksul see mingit seletust ka ei saa. aga muidu tundub mõnus pajatus). aga see jääb koju ootama ja lähen rongile.

Tartu rong on umbes nii hull loomaaed, nagu ma kartsingi: kraageldakse istekohtade pärast, unised väikelapsed kräunuvad (kell on peaaegu kümme hommikul, aga vaevu on valgeks läinud, ma ei saa neile lastele midagi ette heita), mingid inimesed vestlevad omavahel valjusti rootsi keeles ja üks naine karjub telefonis kellegi peale, et ta ei taha neid pirukaid, mitte keegi ei taha neid pirukaid, need pirukad on vastikud ja tuleb ära visata. ma ei saa aru, miks inimesed arvavad, et avalikus kohas sellist lärmi teha on okei. panen kõrvaklapid pähe ja muusika mängima, aga tegelikult mulle ei meeldi muusika taustal lugeda.

alustan “Moodsa elu õppetundidega”. kõigi segajate kiuste (sh mu enda valitud muusika) saan seda Tartusse jõudmise ajaks sadakond lehekülge loetud.

tagasi Tallinnasse sõidan õhtul viimase bussiga, mis läheb üllatavalt vara (kl 21), aga see-eest on seal mõnus vaikne ja ma loen teist sama palju moodsat elu veel.

kodus sorteerin natuke raamatuid, et aru saada, millised võiks homme raamatukokku tagasi viia. osa mu lõpetatud raamatutest jääb veel emale lugeda ja “Suve Sommerbys”, mis meil mõlemal nüüd läbi, lubasin vennatütrele edasi laenata. tähtajani on veel nädalaid ja tal läheb selle lugemiseks ilmselt umbes kaks tundi (ei tea, kellesse see laps küll on?)

voodis loen Mudlumit sinnamaale, kus selgub, mida pealkiri tähendab. avastan, et see on tagakaanel ka kirjas, nii et pole eriti spoiler, kui teile ka reedan: SIKAOSÄK – See Inimene Kes Aitab Otsida Sinu Ärajooksnud Kassi (koma oli juba originaalis puudu, mina teda ära ei kaotanud). väidetavalt mingi rate.ee huumor.

29. detsember 2022

loen hommikul voodis Truman Capote lõpuni, sest see on mingi jõulujuttude raamat ja järsku tekib tunne, et pühad on kohe läbi ja ma ei jõua õigeks ajaks muidu. tegelikult on kolmas jutt hoopis tänupühadest, aga noh.

kirjutan Capotele Goodreadsi arvustuse ära ja kui ma seal juba olen, siis Lottie Brooksile ka. ja mulle käib hullult närvidele, et Lainsalu raamatu pealkiri on Goodreadsi sisestatud läbiva suurtähega (Palgatööga Rikkaks), nii et parandan selle ära.

laon seljakoti tagastatavaid raamatukoguraamatuid täis ja lähen linna. teate, et raamatukogud tehakse alles kell 10 lahti?

trammis loen “Remainders of the Dayd” – see ei olnud kogemata, et Capote nüüd lõpuni raatsisin lugeda, kui mul Libbys uus raamat varuks on.

selgub, et Telliskivi Literaadis hommikusööki ei saa.

päeval lippan kiiruga läbi Solarise RR-st, kuhu tagastan kaks raamatut ja juurde ei võta ühtegi, ja Keskraamatukogust, kuhu tagastan kolm, aga uudiskirjanduse riiulist leian ühe ikkagi asemele ka võtta.

nii statistika mõttes, hetkeseisuga on mul kodus varuks kolm lõpetamata ja kolm alustamata raamatukoguraamatut. selle asemel, et ühtegi neist lugeda, loen hoopis kirjandusaasta kokkuvõtet ERRi kultuuriportaalist. kui oleks enne lugenud, oleks raamatukogust rohkem/teistsuguseid asju toonud ehk.

magamajäämise toeks ikkagi peatükk moodsat elu ka.

30. detsember 2022

ja hommikukohvi toeks veel paar peatükki moodsat elu; rohkem aega veedan emale seda raamatut ümber jutustades. see on tõesti väga huvitav lugemine.

leian majapidamisest jälle paar raamatut, mille saab raamatukokku ära viia. alguses panen moodsa elu ka kotti, sest see saab kohe (raamatukoguni jõudmise ajaks) läbi, aga siis saan aru, et pärast mu hommikust loengut tahab ema seda kindlasti lugeda ja ei ole mõtet paksu kõvakaanelist raamatut mööda linna ringi lohistada. nii et asendan ta õhukese Lainsaluga.

trammis muidugi loen Shaun Bythelli hoopis, ei saa see Lainsalu ka kotist välja. viin RR-sse kaks raamatut ära ja võtan keskraamatukogust kaks asemele. üht neist, Liisi Kirchi minimalismi-raamatut, olen juba tükk aega taga ajanud, nii et seda alustan koduteel kohe suure himuga.

mingi enesekontroll on mul ikka olemas, pärastlõunal lõpetan moodsa elu ja õhtuks ka SIKAOSÄKi ja Lainsalu kõik kenasti ära ja raporteerin ka Goodreadsis, mis vaja.

voodisse lugemiseks võtan Mart Raua luulekogu “Üle päevade ja kuude”, mida mul tegelikult üldse ei olnud plaanis lugeda (kellel oleks), aga pärast Valda Raua elukäigu läbitöötamist on tekkinud kerge uudishimu, et mis imeline luule see siis valmis kogu selle poputamise peale, mis härrale naispere poolt osaks sai. nii see raamatuke mulle uudiskirjanduse riiulis silma ja näppu jäi. kena pisike.

loen selle Raua enne magamajäämist läbi – lõpp läheb küll veidi pingutades, aga tundub, et mis neist viimasest kümnest luuletusest homse varna visata.

31. detsember 2022

kui ema hommikul küsib, kuidas siis Raua luuletused olid, ei oskagi midagi enam öelda. tavaline. põhiliselt loodusluule, kenasti läheb riimi, vaielda pole millegagi. meeles ka suuremat enam pole.

loen minimalismist ja see raamat justkui ei jõua kuhugi. korrutatakse üle asju, mis minu jaoks on ilmsed, ja manitsetakse, et ega niisama raamatu lugemisest mu elus midagi ei muutu (mis on ka ilmne). ma ei teagi, mida ma siit täpselt ootasin, aga kui jõuan osani, kus räägitakse ajast kui kõige kallimast varast ja alternatiivkulust ja et mille peale oma ressursse ikkagi kulutada, siis tekib küll tunne, et mind ikkagi õhutatakse raamatut mitte lõpuni lugema, vaid midagi targemat tegema.

lähen teen targemaid asju (kvaliteetaeg pere ja sõpradega). kotti torkan SIKAOSÄKi, et saaks vennatütrelt uurida, kas see on lasteraamat või ei ole.

muude tegemiste vaheliste pauside ajal loen telefonist jupikaupa Bythelli raamatupoe-lugusid. mis ei erine kõige vähematki tema esimestest raamatutest, aga ega nad ei peagi.

uusaastahommikul kell kuus voodisse jõudel loen ikkagi poolelioleva peatüki minimalismiraamatust ka lõpuni, sest ma ei oska magama jääda nii, et üldse ei loe.

1. jaanuar 2023

tõmban vana raamatuaasta otsad kokku sellega, et kirjutan Goodreadsi Mart Raua luulekogu kohta kaks rida ja lähen siis vaatan oma 2022. aasta statistikat.

ma sellest “year in books” kokkuvõttest palju ei pea, meeldib rohkem “reading stats” lehekülg, kust näeb, kuidas edeneb mu alalise lubadusega vähem lugeda. sel aastal on edenenud hästi, kuigi üle pika aja ei olnud see mul vist otseselt aastaeesmärkide hulgas nii sõnastatud (oli küll “ei loe ühtegi raamatut vastu tahtmist” ja ma natuke tunnen, et ma seda lubadust ikkagi ei täitnud. ühtteist sai siiski lõpetatud puhta tahtejõu pealt).

aga “year in books” ütleb, et minu loetud raamatute keskmine hinne on olnud 3.7, seda ma vist mujalt ei saaks teada.

enda meelest ma väga halbu raamatuvalikuid polegi nagu teinud. (kasutan Goodreadsi hindeskaalat nii, nagu nad ise selle defineerinud on – enamus hindeid on positiivsed. üks tärn tähendab, et ei meeldinud, ja kaks juba “okei”. 3.7 on pigem “väga meeldis” kui lihtsalt “meeldis”.)

ükspäev küsiti lugemisgrupis, mis raamat sel aastal enim kõnetas ja meelde jäi. vaatasin oma viielised üle ja valisin sealt välja Gabrielle Zevini “Tomorrow, and Tomorrow, and Tomorrow”. seda soovitasin juba lugemise ajal mitmele inimesele ja pärast lugemist seda enam.

et minevikku vaatamisega ühele poole saada, siis kiire kokkuvõte mu lugemisgrupi väljakutsetest ka: tegin ära argonaudi (e. teadus- ja ajalookirjanduse), ulme- ja noortekirjanduse väljakutsed. lõpetamata jäigi raamatukogude aasta väljakutse, kus 11 teemat sain läbitud probleemideta, aga see üks, kus tuli minna ja raamatukoguhoidjalt küsida, mida tema viimati luges… vot ei suutnud. iga kord siin detsembri lõpus kõigi nende toredate eesti raamatukoguhoidjatega lobisedes ja naljatades mõtlesin, et ma pean selle teema üles võtma, aga ei tihanud. sest mismoodi ma küsin võõralt inimeselt sellise isikliku küsimuse, äkki ta ei taha vastata? (loll vabandus, ta on raamatukoguhoidja, ju ikka tahab. lihtsalt minu enda jaoks oli seal mingi piir, mida ma ei suutnud ületada.)

uuel aastal on grupis jälle rekordiline hulk teemaväljakutseid. tean juba ette, et ma võin ju aasta alguses väita, et ma ei viitsi neid kaasa teha, aga lõpuks suurema osa ikka teen.

lastekirjanduse väljakutse nõuab kohe esimese teema teadasaamiseks ristsõna lahendamist ja ma proovin ja ausalt öeldes ei tule nagu eriti välja. ok, ma arvan, et ma tean, mis see vastus olema peab, aga ma ei suuda selliseid sõnu küll sinna välja mõelda, mis sellised tähed annaks. vist peab seda uuesti vaatama, kui mõnikord terve öö maganud olen.

ajaloo ja populaarteaduse väljakutses antakse sel aastal igal kuul lisaks üldisele teemale (jaanuaris “Võõrad taevad”, mida iganes see ei tähendaks) ka mingid konkreetsed raamatud ette. kuna kohe esimene neist on mu jaoks e-raamatuna laenutatav, siis ju ta ikka loetud saab. ma muidu küll asteekidest lugeda ei taipaks, aga selleks ma seda väljakutset teengi, et maailm natuke avarduks. (näen juba ette, et mõnes suunas keeldub mu maailm järele venimast ja aasta jooksul saan ilmselt mitu korda viriseda, et ei huvita see või too teema. aga sellepärast ta ongi väljakutse, et tuleb siis leida selline lähenemisnurk või raamat, et muutuks huvitavaks.)

Eesti Raamatu väljakutse suhtes on mu tunded kahetised. millalgi koroonaajal ja kirjastuse 80. sünnipäevaga seoses tegin oma kodustes pluss elektrooniliselt kättesaadavates raamaturiiulites kõva inventuuri ja selgus, et kuni umbes 2000ndateni andsid nad välja suurepäraseid raamatuid, aga viimasel ajal on pigem nagu jama olnud. ja neid vanu raamatuid muidugi e-raamatutena kuskil ei jagata, nii et kahtlustan, et selle väljakutsega liitumisel mängin end kiiresti nurka (kaua ma ikka kodustes riiulites olevaid raamatuid üle loen, eriti kui tuleb teemadesse ka sobitada). aga jällegi leidsin esimese kuu soovituste albumist ühe lasteka, mis on Ellus olemas ja mida ma veidi nagunii tahtsin lugeda, nii et… hakkan otsast pihta ja vaatame, kuidas läheb sellega.

ulmekirjanduse väljakutse teen kaasa igal juhul, alati olen teinud ja see pole küll iial kuidagi raskeks või koormavaks osutunud :)

hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse kõlab ka väga maailmapilti avardavalt, aga mu trauma üle-eelmise aasta jaapani kirjanduse väljakutsest on veel piisavalt värske, et nagu eelmise aasta islandi kirjanduse, jätan ka hispaania vahele.

noh, ja siis on saatusesepp, mille puhul on kogu asja mõte selles, et üldse ei tea ette, mis juhtuma hakkab. seda ma muidugi vahele jätta ei raatsi.

suurt 52+1 teema väljakutset ma ka juba teist – või äkki kolmandat? – aastat enam ei viitsi teha, teemad lihtsalt üldse enam ei kõneta. liiga palju on seal selliseid “mine täiskuuööl raamatukokku, keeruta end kolm korda ja pane sõrm esimese ettejuhtuva raamatu peale”. mulle meeldiks teemadesse paigutada neid raamatuid, mida ma nagunii lugeda plaanisin. mul on selles nimekirjas hetkel küll ainult 142 raamatut, aga täitsa kindlalt võin lubada, et 2023. aasta lõpuks on seal järel ikka rohkem kui 0. kuidagi lihtsalt… kirjutatakse kogu aeg juurde ja jääb igal pool näppu neid. täitsa ilma täringuid veeretamata ja random-generaatoreid kasutamata.

nagu näha, läheb enamus seda üsna uimast päeva pigem raamatute loendamise kui lugemise peale. lappan ka teiste inimeste aastakokkuvõtteid ja lemmikraamatute nimekirju ja lisan midagi enda to-read nimekirja. aga loen siiski lõpuni ka minimalismiraamatu, mis saab mult GR hindeks ainult “it’s ok” – ei tea, kas peaks muretsema, et see tõotab kehva lugemisaastat?

alustan “Minu Ukraina” lugemist. suure eelarvamusega (mul on omad põhjused), aga raamat osutub väga haaravaks ja loen enne magamajäämist pool läbi.

2. jaanuar 2023

hommikul loen teise poole “Minu Ukrainat” ja tunnistan selle viietärniliseks elamuseks (osaliselt vb sellepärast, et mu ootused olid madalamad). otsustan, et see tõotab head lugemisaastat, sest see oli esimene raamat, mida ma uuel aastal _alustasin_.

tõstan jälle raamatuid ühest kuhjast teise – mis läheb tagasi raamatukogudesse, mis jääb emale lugemiseks. ja mõned veel endale varuks, sest ära sõidan alles homme hommikul ju.

avastan, et Postimehe kirjastus on välja kuulutanud -80% soodusmüügi. nendin, et ma ei soovi endale isegi sellise hinnaga ühtegi raamatut juurde osta. aga igaks juhuks edastan info oma perekonnale, sest äkki on mõnda lasteraamatut mõnele lapsele ikkagi vaja. (sooduskood “miinus80” ja kehtib 15. jaanuarini, pole tänu väärt.)

viin keskraamatukokku kolm raamatut ära ja ei laenuta ühtegi asemele, küll aga loen kohapeal läbi ühe raamatu, mille ma ausõna oleksin laenutanud, kui oleks õigel ajal meeles olnud. (mul on Goodreadsis üks eraldi tag nende raamatute jaoks, mida plaanin Eestis raamatukogust otsida, aga sellele raamatule oli ununenud see tag külge panna ja avastasin vea eile, kui uute lugemisväljakutsete jaanuarikuu teemadesse raamatuid otsisin.) see on Anna Kaare “InteГрация” – luulekogu, läheb kiirelt ja on päris mõnus lugemine ka.

viin rahvusraamatukokku ühe raamatu ära ja ei laenuta ühtegi asemele ja ei plaani isegi kohapeal midagi lugeda, aga silma jääb Ilmar Trulli luulekogu “Pakirobot rügab” ja otsustan vähemalt nimiluuletusega tutvuda. siis istun maha ja loen kõik ülejäänu ka läbi, sest Trull meeldib mulle tegelikult väga. et tal ka aur otsa ei saa – ikka veel tunduvad enamus ta ideid üsna värsked ja vormi mõttes ei lase ta endal ka laisaks muutuda, siin on ikka päris põnevaid rütmi- ja riimileide. paar luuletust pildistan üles ja saadan sõpradele lausa.

hulgun natuke aega sihitult Apollo lettide ja riiulite vahel. ei osta midagi. isegi kui tahaks osta, peaks ostma Rahva Raamatust, sest mul on ikka veel see teine 5-eurone sooduskupong ju kuskil.

vahepeal käin sõbraga lõunal ja esinen spontaanse sõnavõtuga “Alice Imedemaal” erinevate tõlgete teemal ja et millise peaks ostma inimene, kellel seda raamatut kodus üldse olemas ei olegi. (minu hääl läheb Mari Kleini omale. see on pealegi nii ilusate illustratsioonidega välja antud.)

ühel hetkel avastan end jälle Viru Keskuse Rahva Raamatust ja see on nüüd ausalt selle puhkuse viimane kord, rohkem te enam ei pea lugema, kuidas ma käin raamatupoes ja midagi ei osta. ma ei oska seda harjumust päriselt seletada. ma olen välismaal, noh, see on, nagu käiks näitusel – vaatad, mis ilusaid ja põnevaid asju ikka üks kultuur on loonud, aga ei eelda ju, et peaks saama need endale koju kaasa tassida. (ma muide olen selle puhkuse jooksul kolmel pärisnäitusel ka käinud!)

natuke loen telefonist raamatukaupmehe päevikut, aga siis meenub, et mul on pärisraamatuid ka varuks, ja alustan Kristjan Pordi kolumnikogumikuga “Lihtsad vastused keerulistele küsimustele”. loen seda niiviisi üks kolumn korraga kohvripakkimise ja õhtusöögi vahele. mingi (sporditeemaline) mõte haagib vestlusega, mida enne lõunalauas pidasin, ja teen sellest ka pildi ja saadan sõbrale otse trenni. kui mul juba on täna selline raamatupiltide saatmise päev.

kirjutan “Minu Ukrainale”, Anna Kaarele ja Trullile GR arvustused. Kaare oma jagan FB lugemisgrupis ka, sest see katab ära ühe väljakutse jaanuariteema.

umbes poole pealt ma tegelikult saan aru, et see Port ei ole mu aega väärt, aga miskipärast pingutan ikka lõpuni lugeda. tegelikult peaksin ammu magama (kell on üks öösel), aga avastan end hoopis GRs hävitavat ühetärniarvustust postitamas.

kogu mu viimaste nädalate jooksul kokkuahnitsetud raamatukuhjast jäigi lugemata ainult üks viimasel hetkel igaks juhuks juurdenapsatud raamat, Elspeth Barkeri “Oo, Kaledoonia”. jätsin selle meelega Pordi järel viimaseks, sest seda ma ei pea ju tingimata eesti keeles lugema.

lähengi teen nüüd mõned otsingud ja selgub, et e-raamatuna mu raamatukogudel teda pole, aga pärisraamatuna saab küll, ehkki meie linnaosa harukogudes ei ole ja tuleb kaugemalt tellida. teengi siis tellimuse ära, see maksab 50 penni. mitte kauguse pärast, aga iga broneering maksab, isegi kui raamat asub samas harukogus, kuhu talle järele soovid minna. ma iseenesest pole selle tasu maksmise vastu, kui ma selle eest ka mingit teenust saan (on arusaadav, et füüsiliste objektide ühest kohast teise viimisega kaasnevad mingid kulud), aga ärritav on, et seda raha ei saa tagasi ka juhul, kui näiteks selgub, et raamatut ei suudetud leida ja ma ei saagi teda kunagi lugeda. summa pole ju suur, aga põhimõtteliselt tundub ebaõiglane. samas jällegi ei sunni keegi kedagi neid tellimistasusid päriselt ära ka maksma ja raamatukogule saab lõputult võlgu olla; uusi raamatuid saab ikka laenutada ja ka tellida. veider süsteem.

magamajäämise toeks loen ikkagi esimese peatüki “Oo, Kaledooniat” läbi.

3. jaanuar 2022

hommikusöögi toeks loen veel kaks peatükki “Oo, Kaledooniat” ja päris kahju on teda maha jätta ja lennujaama sõita.

11:40 lend Londonisse lükatakse edasi 13:50 ja siis 14:30 peale. nutikas inimene oleks selle kodus avastanud ja raamatu lõpuni lugenud, selle asemel, et teha aega parajaks T1 keskuses, kus pole isegi raamatupoodi ja tuleb vaadata ja mitte osta teisi asju. nutikaid inimesi pole meie väiksesse reisiseltskonda kahjuks sattunud. loen pelmeenide ootamise ja söömise kõrvale raamatukaupmehe päevikut.

sõbranna juba küsib messengeris, kuidas Kaledoonia-raamat meeldib. julgen oma 3 ptk kogemuse pealt kiita ja soovitada.

lennukis loen terve tee (2h45m või sinnakanti) Memcpy raamatut, mis oli ainus raamat, mille seekord Londonisse kaasa viin. eessõna küll ütleb, et pole kaanest kaaneni lugemise raamat, aga mina loen mõnuga kõik intervjuud põhjalikult läbi, tähestikulises järjekorras. mis intervjuud, juba hooandjate nimekiri esimestel lehekülgedel on mu jaoks põnevam kui keskmine skandinaavia krimka. maandumise ajaks olen sisulise poolega natuke kaugemal kui kolmandiku peal.

telefoni sisse lülitades leian sõnumi armsalt Triinult Argo kirjastusest, kellega meil on juba aastatepikkune jaanuarialguse traditsioon, et ta saadab ühe raamatupaki mu lemmikpakiautomaadi poole Tallinnas teele just siis, kui ma ise Londonisse tagasi sõidan. nii et kätte saan selle vahel näiteks alles jaanipäeval. aga see on okei, leian ka uusaasta ja jaanipäeva vahel midagi lugeda. muidu paki saatmise põhjus on see, et läbisin ikkagi selle teadus- ja ajalookirjanduse väljakutse ju, ja kuigi peaauhinna jagu mul jälle ei vedanud (see vist tuleb loosiga), siis sel aastal õnnestus lisaks tavapärasele lohutusauhinnale saada ka eriauhind nimega “keeleteritaja karikas”. ühel varasemal aastal sain… Suure Algustähe ordeni, nii et võite arvata, et Argo rahval huumorimeelt jagub.

igasuguste lennujaamaprotseduuride taustale on jälle mugavam telefonist Bythelli jupitada. aga kui kord rongile jõuan, tuleb jälle memcpy kotist välja. ja siis bussis uuesti Bythell.

kodus vahetame peikaga jõulukinke ja ma saan raamatu! kõmri keele õpiku, kui täpsem olla. mu perekond väga armsal moel ei kingi mulle kunagi raamatuid, mida ma ise ei palu, ja viimastel aastatel olengi põhiliselt õpikuid palunud. kahjuks nende läbitöötamine ei edene mul sama sujuvalt kui nende omandamine, aga olen täis lootust, et see spetsiaalselt Duolingo kursuse toeks kirjutatud lisamaterjal läheb veidi libedamalt alla kui näiteks kõrgkooliõpik “Kuidas mõista andmestunud maailma”, mis on mul voodi kõrval pooleli juba pea poolteist aastat…

mul on siin puhkuse viimasel õhtul tegelikult sada asja vaja ära teha, aga teen umbes ühe (pakin kohvri lahti) ja siis võtan teetassi kõrvale jälle memcpy ette, mõttega lugeda lõpuni vähemalt pooleliolev intervjuu (see on Peeter Marvetiga ja ma ei suuda mitte kuidagi välja mõelda, kas ma olen Marvetiga tuttav või ainult tean teda).

ühe intervjuuga muidugi ei piirdu ja kuigi väga palju rohkem ka nagu ei loe, jäävad muud asjad ka ikkagi tegemata.

õhtul voodis jätkan ka memcpyga. mingil hetkel meenub, et ma ju bussiga rongijaamast koju sõites alustasin veel üht raamatut: “Kolm musketäri ja kokatädi”, mis sobis vist sinna Eesti Raamatu väljakutsesse ja oli Ellus saadaval, nii et telefonist ok lugeda (Ellu on telefonist just seda – ok, mitte otseselt hea. mõeldud on ta brauseris kasutamiseks, aga minu telefoni brauser ei händli teda alati korralikult ära. ja järg kaob eri seadmete vahel käest alati). mõtlen, kas peaks nüüd voodist välja ronima ja lugemispäevikusse selle fakti sisse kandma, aga otsustan, et jõuab hommikul.

4. jaanuar 2023

tegelikult on nüüd esimene tööpäev ja ma lubasin lugemispäevikut pidada heal juhul puhkuse lõpuni, nii et peakski nagu otsad kokku tõmbama. aga hakkan kahtlema, kas see kaks nädalat ikka andis piisavalt hea vastuse sellele, kuidas ma loen. okei, üldine pilt peaks selge olema… loen lihtsalt igasuguste asjade vahele ja ei ole väga valiv loetava raamatu formaadi osas või et peaks olema hirmsasti keskendumisaega võtta. samas, kui siit nüüd jäi mulje, et ma peale lugemise muud ei teegi… ma neid muid asju lihtsalt ei pannud kirja. tööd ja trenni tõesti ei teinud kordagi (hahaa, nagu ma muidu teeks hullult trenni), aga ma veetsin suurema osa oma ajast ikkagi teiste inimestega koos ja rääkisin juttu ja sõin ja jalutasin ja käisin muuseumis ja poodides ja misasju inimesed veel koos teevadki.

nii et äkki ikkagi nädalake või sinnakanti veel – et kuidas ma siis loen, kui ma pean iga päev tööl käima ja omaenda majapidamisega toime tulema. (aga ma ei pane kellelegi pahaks, kui te ei jaksa enam lugeda, see on kõik tegelikult väga üksluine.)

hommikukohvi ja -söögi kõrvale loen täna pigem uudiseid, et enamvähem järjele saada. pärast seda vedelen ikkagi veel pool tundi raamatuga voodis, see musketäride ja kokatädi lastekas, mis räägib hoopis robotitest ja kus kokatädi pole siiamaani areenile ilmunud. (jah, ma tõusen selle nimel hommikuti varem üles, et saaks enne päevaga alustamist raamatuga voodis vedelda.)

lasen end FBs tõmmata vaidlusesse raamatu teemal, mida mina olen lugenud ja vestluspartner ei ole. kahetsen kohe pärast esimest sõnavõttu, aga siis on muidugi juba hilja ja pooleli ka ei jäta. (see kõik toimub loomulikult tööajast ja tööarvuti taga.)

lõuna ajal käin trennis. teel sinna kuulan podcasti, aga saali ukse taga sissesaamist oodates võtan jälle telefonist raamatukaupmehe ette ja nüüd tekib mul juba tõeline hasart, kas ja millal ta oma Amazoni müüjakonto tagasi saab, nii et loen pärast tagasi koju jalutades ka seda. kõndimine edeneb niiviisi küll aeglasemalt, aga kus mul kiiret. st teoorias peaks olema kiire töölaua taha tagasi, aga praktikas pole töö ju jänes ja pealegi on õues 13 kraadi sooja ja päike paistab. ma arvan, et 2023 ei ole ka veel see aasta, mil ma Eestisse tagasi kolin.

jätkan raamatukaupmehega ka lõunasöögi kõrvale. kohalolek ja keskendumine käesolevale tegevusele on kohe kindlasti üks neid asju, mille arvelt ma nii palju lugeda jõuan. (teine selline asi on telekavaatamine – andke andeks, kõik mu sõbrad, kes te mulle olete oma lemmikfilme ja -seriaale soovitanud, ma alati noogutan viisakalt ja ütlen, et tundub huvitav, uurin asja, aga … ei uuri. täpselt nagu tervislik toitumine või mindfulness, see on kindlasti hea ja kasulik ja tore, aga ma ei suuda end kunagi eriti pikalt sundida.)

natuke raamatukaupmeest saan loetud isegi toidupoes käimise käigus.

istun diivanil ja mõtlen, kas viitsin teisest toast memcpyt tooma minna. vist ei viitsi, peaaegu käeulatuses on ajakiri “Investor”, mida tahtsin ju ka nagunii lugeda. samas sellest veel lähemal on telefon, kust saaks edasi lugeda raamatukaupmeest ja ei peaks naba paigast venitama. samas, hmm, mul on arvuti süles ja ma saan Ellust seda musketäriraamatut (mis endiselt räägib hoopis robotitest) edasi lugeda. nii teengi.

see raamat saab üsna kähku läbi, sest mingi eriti mahuka maailmakirjanduse tähtteosega just tegemist polnud. juba natuke kahetsen selle Eesti Raamatu väljakutsega alustamist, aga mis tehtud, see tehtud. kirjutan kiire GR arvustuse ja panen lugemisgruppi ka ja nüüd ma võin küll investeerimisajakirja lugeda preemiaks.

ajakirja pigem sirvin kui loen, võtan ta voodisse ka kaasa, aga õhtu lõpetuseks ikkagi paar memcpy intervjuud on mõnusamad.

5. jaanuar 2023

täna on plaanis kontoripäev, äratus kl 6:20. teen kohvi, aga süüa küll ei taha. loen ikka va raamatukaupmeest, kodustes oludes on Libby raamatute jaoks tahvelarvuti kõige mugavam.

peaks olema ainus päev sel nädalal, mil rongijuhid ei streigi, aga kui rattaga jaama jõuan, selgub, et esimene rong läheb alles kell pool üheksa. pean valima, kas aktiveerida plaan B (metroo) või plaan C (terve tee rattaga). D oleks koju tagasi, selle välistan.

tegelt tahaks hullult rattaga sõita, aga see võtaks vähemalt poolteist tundi ja ma ei viitsi head marsruuti ka välja mõelda selliste valgusolude jaoks (kanali äärde keerata on veel pime). sõidan metroojaama ja lohutan end, et vähemalt saab raamatut edasi lugeda.

metroo maa-aluses osas pole levi ja peatuste vahel ka wifit. seega edeneb raamatukaupmeheraamat kenasti.

vahepeal piilun vasakule ja paremale; neljast minuga samas reas istuvast inimesest kolm loevad ka raamatuid ja ma püüan aru saada, mida. proua rea kaugemas otsas loeb Kindle’ist ja ma ei näe detaile. preilil minu paremal käel on hispaaniakeelne paperback. Kindle’i-omaniku kõrval on üks mees, kes näeb välja nagu mu töökaaslane Matt ja loeb paperbacki, mille kaant ma ei näe, aga tunnen raamatu siiski ära parajasti avatud leheküljel olevate jooniste järgi – see on Matthew Syedi “Rebel Ideas”, raamat, mida mulle soovitas tiimikaaslane Ian ja mida minu meelest võiksid lugeda kõik inimesed, kellega mul on elus plaanis koos töötada.

vaatan veel kord, igaks juhuks üle lugemisprillide (as one does) ja see mees ongi mu töökaaslane Matt.

kontorisse jõudes lähen kõigepealt sööma, sest kodus ma seda ju ei teinud. ainus inimene sööklas peale minu on Matt. kas ma istun temaga samasse lauda ja algatan vestluse raamatust, mida ta metroos luges? ei, ma valin sõna otseses mõttes kõige kaugema võimaliku laua ja loen müsli kõrvale oma raamatukaupmeest edasi (Amazoni-intriig tundub olevat lõppenud Shauni otsusega kauplejakontot mitte taastada, sest närvikulu on vähenenud oluliselt, aga käive mitte märkimisväärselt).

lähen alumise korruse kööki kohvi tegema. kohvi tõmbamise aega aitab sisustada ikka raamatukaupmees. see päevikuformaat on selliseks jupiti lugemiseks suurepärane, sest saabki võtta… ühe päeva korraga.

kohtun raamatukaupmehega ka lõunasöögi kõrvale ja siis hiljem rongis. rongi peale sõidan rattaga ja taustaks kuulan “Loetud ja kirjutatud” raadiosaate möödunud kirjandusaasta kokkuvõtet. jätan sealt endale meelde, et GR nimekirja tuleks panna Lilli Luuk, ja lisaks jääb kõrva Piret Viirese seletus, miks eestlased nii väga armastavad elulooraamatuid: inimesi ei huvita mingid väljamõeldud lood, nad tahavad teada, mis tegelikult juhtus!

mis seal salata, seda raamatukaupmehe päevikut ei viitsiks elus lugeda, kui see oleks väljamõeldud lugu. aga ega sellist ei mõtle ka. vana küünik Shaun jälle toob mulle peaaegu pisara silma, kui kirjeldab vestlust ühe mehega, kelle naine oli ootamatult surnud (ja kellest jäi järele rikkalik kollektsioon tikkimisraamatuid).

rongi oodates on Lilli Luuk mul veel täitsa meeles, aga selgub, et seda novellikogu (“Kolhoosi miss”) ei olegi veel GRs. lisaks meenub, et ma ei armasta novelle eriti. aga hiljem kodus teen raamatule ikkagi kirje valmis ja panen ta endale lugemisjärjekorda ka.

lähen memcpy seltsis voodisse. seda raamatut ikka jagub, enda meelest loen teda päris hoolega juba päevade kaupa, aga intervjueeritavate tähestikulises järjekorras olen ikka alles Meelis Roosi juures.

6. jaanuar 2023

hommikul voodis natuke raamatukaupmeest. tuleb meelde, et vanasti ma lugesin hommikuti ajalehte/uudiseid. vaatan uudiste pealkirjad üle ja saan vist aru, miks enam ei loe.

vaja on käia postkontoris ja loen tee peal ka jupiti raamatukaupmeest. tema seiklused Amazoniga justkui ikkagi ei ole läbi, aga enam ma ei saa üldse aru, mis seis on. Amazon ka vist ei saa.

postkontoris ei ole seda pakki, mida ootasin, nii et koju jõudes suhtlen müüjaga ja lugu lõppeb raha tagasimaksmisega ja sellega, et ma saan üheks jaanuarilõpu sünnipäevakingiks ikkagi raamatu osta. lähen seda muidugi kohe veebist otsima ja siis muidugi jään brausima kirjastuse kodulehte ja sealt leian mingi naisteka, mida kohe hakkan tahtma lugeda (see räägib kolme naise kanalipaadiretkest, koera küll pole mainitud). panen raamatupoe ostukorvi otsustavalt kinni ja lähen hoopis e-raamatukokku ja võtan end naiste paadiraamatu järjekorda. näe – pole ridagi raamatut lugenud, aga mingi sügelev koht oleks nagu kratsimist saanud ja mõnus on olla.

peab tunnistama, et juba tükk aega enne tööpäeva lõppu hakkab uuesti sügelema ja lähen tsekin selle ostukorvi välja. no et oleks tehtud. (seegi ost läheb kategooriasse “kingitused vennalastele” – jube mõnus on maist vara kokku ahnitseda, kui ise selle otsas elama ei pea. ja ma tegelikult usun ka kirglikult, et laps peab kasvama kodus, kus on palju raamatuid.)

raamatukaupmeest loen sel päeval veel: lõunasöögi soojendamise ja söömise kõrvale; õhtusöögi tegemise kõrvale; niisama diivanil vedeldes. ja siis voodis paari intervjuu jagu memcpyt, sest esiteks püüan hoida reeglit, et õhtuti voodisse elektroonikat kaasa ei võta, ja teiseks seda mammutraamatut mujal eriti lugeda ei saakski nagunii.

vahapeal tekivad mul süümekad, et see lugemispäevik siin on nii kohutavalt üksluine. aga siis loen jälle raamatukaupmeest ja nii, nagu mul kordub tema päeviku lugemine, korduvad tema elus läbi terve aasta samad asjad: Granny sõimab, Eliot jätab oma kingad vedelema ja keegi koperdab otsa, tätoveeritud pagan Sandy tuleb uute jalutuskeppidega, postkontoris õnnestub käia ilma Williami kohtamata. minu lugemisnaudingut see küll kuidagi ei vähenda.

7. jaanuar 2023

sel päeval on mul plaanis sõita kodust kaugele ja teha õues asju. aga pigistan natuke raamatukaupmeest hommikusöögi tegemise kõrvale ja natuke teeäärses einelauas burksi ootamise kõrvale ja siis mõnusa tunnikese õhtul hotellis, oodates, et vihm üle jääks ja viitsiks minna välja õhtusööki otsima.

millalgi õhtu jooksul pingib üks vana sõber palvega, et ma ta jaoks ühe raamatu Goodreadsi lisaks. luban, et teen seda siis, kui homme koju arvuti taha jõuan. seda telefoniäpis vist teha ei saa ja ega ma ei viitsiks ka.

enne magamajäämist voodis saan raamatukaupmehe läbi ja täitsa kahju on, see oli täpselt selline raamat, et ma võinuks teda elu lõpuni lugeda mõned leheküljed päevas. kusjuures mida huvitavam ta oli, seda igavam, ses mõttes, et mul lausa kadus järg käest mingitel sotsiaalsematel hetkedel Shauni elus (raamatufestivali korraldamine ja igasuguste sõprade võõrustamine) – kes need inimesed kõik on, miks nad tulid, millal nad ära lähevad ja kas palun võiks jälle alata tavaline raamatute ost ja müük ja kirjeldused, et mida inimesed selle käigus teevad ja ütlevad?

mul on järgmiseks plaanitud ja varutud, st e-raamatukogust juba laenutatud ja alla laetud teaduskirjanduse väljakutse esimene raamat, “Fifth Sun”. räägib asteekidest. kohe sissejuhatuses aga tabab mind mingi nii keeruline lause/lõik, et ma ei saa unise peaga sellest sotti ja jään parem heaga magama.

8. jaanuar 2023

õuemeelelahutused jätkuvad ja kuni lõunani ei toimu mingit raamatulugemist. pärastlõunakohvi otsustame hankida koduteel teele jäävast Bakewelli väikelinnast. esimese asjana linna sisenedes jääb teele kasutatud raamatute pood.

“ma ainult korra vaatan”-argumendi toel astume sinna sisse, mu ootused sedasorti poele ei ole tõesti kuigi kõrged, eriti kuna tegu pole antikvariaadi, vaid heategevuspoega. aga oh, mis varasalveks see osutub! lasteraamatute riiul on pilgeni täis just sedasorti vanaaegseid tüdrukuteraamatuid, mida ma kõige parema meelega loen – Elinor Brent-Dyeri “Chalet School” sari, “Väike maja preerias” koos igasuguste eel- ja järellugudega, Enid Blyton ja kes kõik veel. seejuures suur hulk neist on täitsa kaasaegses väljaandes, “Girls Gone By” nimeliselt kirjastuselt, mis, nagu nimigi ütleb, just sedasorti kraamile keskendub. üheski mulle kättesaadavas raamatukogus suuremat osa neist teostest pole, e-raamatutena neid välja ei anta ja kirjastuse kodulehel on nad kas kallivõitu või läbi müüdud. ja nüüd järsku siit saaks osta terve meetri, kui tahaks.

ma ei osta tervet meetrit, aga valin ikkagi ühe Chalet Schooli (kaanepildil on vormis gaid ja ma loen läbi absoluutselt iga gaidiraamatu, mille ma elus leian), ühe “Little House” sarja loo (loomulikult mitte Laura Ingalls Wilderi oma, sest nende täiskomplekti vedasin endale koju ühest Hong Kongi kasutatud raamatute poest juba aastal 2008. käsipagasis! aga selgub, et mingid usinad prouad on valmis kirjutanud terved lisasarjad Laura ema, vanaema, vanavanaema ja tütre lapsepõlvedest. niisiis, “Little House in the Highlands”, väiksest Marthast aastal 1788 Šotimaal) ja ühe mulle täiesti tundmatu autori raamatu perekonnast, kes läheb puhkusele Walesi. arve seni kokku: 6 naela. justkui tahaks veel midagi, aga NII head raamatud need nüüd ka pole ja üldse, palju raamatuid võib inimene osta. peikast pole ka abi, ta küsib lihtsalt: “mis on kõige hullem, mis juhtuda saab?” ja tõepoolest, kõige hullem variant on, et mõni neist jõuab läbi lugemata järgmisse heategevuspoodi. õudne, milline enabler ta ikka on. lähen õngitsen ühe raamatu juurde, sedakorda perekonnast, kes läheb puhkusele Lake Districtisse. arve kokku: 7 naela. vanaldase müüjaproua nägu lööb Chalet Schooli nähes särama: “oh, I used to absolutely love those!”

kohvi ja koogi (Bakewell tart, muidugi) kõrvale hakkan seda Lake Districti raamatut lugema ja oo, kus see kohe kõnetab mind. täpselt tean neid raudteejaamu, mägesid ja järvekesi, mis siin esimese peatüki jooksul ära mainitakse.

koju jõudes teen sõbra jaoks selle Goodreadsi sissekande ära. ühtlasi korrastan Shaun Bythelli raamatuid (seon sama raamatu erinevad väljaanded kokku) ja mõtlen, kas mul on talle arvustusse midagi kirjutada, mida ma kahe eelmise päeviku kohta juba ei kirjutanud. esialgu midagi pähe ei tule ja jätan selle hilisemaks ja loen teejoomise kõrvale “Fell Farm Holidayd” (need lapsed Lake Districtis). ehkki mõistlik oleks enne väga uniseks jäämist nende asteekidega uuesti katsetada. aga lohutan end sellega, et mul lasteraamatute väljakutse jaanuariteemasse (suur seiklus) polnudki veel midagi valitud ja tundub, et see siin sobib hästi.

ohh, lasteraamatus läheb kohe sedasorti seikluseks, et virk inimene tooks riiulist OS Lake Districti kaardi ja ajaks näpuga järge, kust kuhu matkati ja kus udus ära eksiti. laisk inimene avab kõrvale läpakast Google Mapsi, kus järge ajada on keerulisem ja teistesse tabidesse ära eksida lihtsam. nii et miskipärast pool aega loen raamatu asemel ikka Goodreadsi ja blogisid ja ma ei teagi mida.

voodis jõuan memcpyga peaaegu lõpuni, ainult Anne Villems jääb veel homseks. laste seiklusraamatu loen kenasti esimese seikluse lõpuni läbi, järgmised jätan homseks maiuspalaks.

9. jaanuar 2023

hommikukohvi kõrvale loen asteeke. see raamat selgelt edeneb hommikuse värske peaga paremini kui hilisõhtuti.

esimest korda sel aastal saan teha oma tavalise hommikuse rongisõidu tööle. kõrgeim prioriteet on teha Duolingo harjutusi, aga natuke asteegiraamatut jõuan ka veel lugeda.

nõkerdan neid asteeke ka lõunasöögi ja mingite muude pauside kõrvale, aga ta tegelikult pole selline jupitamise raamat. iga kord tuleb terve lehekülg uuesti lugeda, et meenuks, kellest või millest parajasti juttu oligi. teen e-raamatukogudele ringi peale, aga ei leia oma soovinimekirjadest esimese hooga midagi asemele ka. las ta siis jääb, mul ei ole veel üldse kogu internet läbi loetud ja võin hoopis sellega tegelda;)

koju sõites rongis minu kõrval loeb üks noor naine mu eelmise aasta lemmikraamatut “Tomorrow, and Tomorrow, and Tomorrow”. võiks talle öelda, et mulle väga meeldis, aga ei taha teist inimest süvenenud lugemise juures segada. räägin hoopis sõbraga skaibitšätis langustitest ja keemiatundidest ja sööklaplokist ja da vinci koodist ja lohetätoveeringuga tüdrukust ja harry potterist ja tinnitusest. enamust neist raamatutest pole üks või kumbki meist (lõpuni) lugenud.

õhtul kodus võiks ju lugeda asteekidest, aga valin hoopis Lake Districti lasteraamatu ja seekord otsin kaardi ka välja, mistõttu mõne peatüki läbimine võtab päris pikalt aega, sest väga detailselt on kirja pandud, kes täpselt millist rada pidi millise mäe otsa või alla orgu ronis, ja nii mitu päeva järjest. ajan täpselt näpuga järge. uskumatuid vahemaid suudavad need lapsukesed (okei, teismelised) katta, mul tekib tohutu soov järele proovida, kas ma ka niisuguste mahtudega toime tuleks. seejuures on neil mingi viiekümnendate matkavarustus kasutusel ju.

magamamineku asemel lähen Ordnance Survey veebi ja esitan eritellimuse – Lake Districti kaart, mille keskpaik oleks korralikult rahvuspargi keskel. matkatud ma veel kuidagi saan nelja eraldi kaardiga (eriti kuna ma neid suurema osa ajast paberil kaasas ei kannagi), aga raamatut lugeda on puha piin, kui tegevus täpselt nende kaartide servades toimub.

voodis loen memcpy lõpuni (jäänud oligi ainult viimane intekas ja järelsõna, aga ausalt öeldes isegi Eesti BBSide nimekirja aastatest 1990-1991 töötasin läbi, sest ei raatsinud seda raamatut ära panna. üsna nišikas, aga minu jaoks isiklikult kohutavalt põnev lugemine). ja siis mahub sellesse õhtusse veel Lake Districti raamatu viimane seiklus, millegipärast kokkuvõtva/hüvastijätva peatüki jätan homseks.

10. jaanuar 2023

rohkem kohusetundest kui tohutust ajaloohuvist loen enne voodist tõusmist asteegiraamatu esimese peatüki korralikult lõpuni.

hambapesu kõrvale lõpetan lasteraamatu viimase peatüki ka. nüüd ma ei tohi enne midagi uut lugema hakata, kui olen mõned GR arvustused ära kirjutanud.

võtan raamatukaupmehe päeviku GRs ette, kaanepildil on poe kass Captain ja mulle tuleb meelde, et lugesin eile Facebookist, et tema elu on nüüd lõpule jõudnud. poetan pisara ja kuidagi pole tuju seda arvustust kirja panna.

aga lõpuks ikkagi panen, sest elu on õpetanud, et muljete jagamisega ei tohi pikalt venitada, lähevad endal meelest juba.

teen lasteraamatust ka ilupildi ja kirjutan GR arvustuse ja postitan selle lugemisgruppi, sest see sobib väljakutseteemasse (“suur seiklus”, pole tänu väärt, see polnud üldse mingi lihtne ristsõna lahendada! või noh, ega ta raske ka polnud, aga minu meelest oli lohakalt koostatud) suurepäraselt.

mul on kodust töötamise päev ja plaanisin lõuna ajal raamatukogus käia, aga saan Twitterist teada, et meie linnaosa raamatukoguhoidjad täna üldsegi streigivad ja kõik 7 harukogu on kinni. lõunasöögi kõrvale siis hoopis googeldan streigi asjaolusid. selgub, et ühe käega tahetakse 4.5 miljoni eest üht raamatukoguhoonet renoveerida ja teise käega veerand miljoni aastase palgakulu kokku hoidmise nimel 19 töökohta ära koondada. ja need 19 töökohta jagunevad osaajaga töötamise tõttu 44 inimese vahel. see on kõik väga põnev, aga ma vist jätan seisukoha võtmata, et kellel siin õigus on ja kellele liiga tehakse.

õhtusöögi valmimist oodates kirjutan memcpy arvustuse ka ikkagi valmis. ma olen täna Goodreadsi kolm viietärniarvustust postitanud, see võib vabalt olla isiklik rekord.

kui ma juba Goodreadsis olen, siis vaatan üle oma “currently reading” nimekirja, et kas sealt saaks midagi veel ära lõpetada. seal on üks kõmrikeelne lasteraamat, mille lugemist olen alustanud 26. jaanuaril 2022. tundub mõistlik seada endale eesmärk see enne aasta täitumist ikkagi läbi lugeda. (ma olen tegelikult mitu korda viimasele leheküljele välja jõudnud, sest tegu on tõesti õhukese pildiraamatuga vanusele 5-8. aga ma pole eriti palju viitsinud sõnastikku kasutada ja seega on loo keskpaiga detailid mulle endiselt udused – iga mõne kuu tagant jälle proovin lugeda ja nendin, et kuigi paremaks läheb, siis nii kaugel mu keeleõpe ikka veel ei ole, et kõigist sõnadest ja konstruktsioonidest aru saada.)

nii et noh. toon teisest toast raamatu ja sõnastiku ja otsin oma järje aga jälle üles…

… ja tunnikese pärast viin nii raamatu kui sõnastiku magamistuppa tagasi ilma suurema progressita. aga magamajäämise eel töötan ikkagi neli lehekülge läbi. jah, ühel neist lehekülgedest on ainult suur pilt, mis siis. ma olen oma kõmri keelega sel tasemel, et saan praegu jube hästi aru, miks algajal lugejal on vaja pilte ja kuidas need tekstist arusaamist toetavad! näiteks lugesin just, et merekuningal oli suur kuldne… saba?, mis säras nagu päike, ja hakkasin juba kahtlustama, et saan sõnast cynffon valesti aru – aga vaatasin pilti ja muidugi, merineitsi isal on ju samamoodi kalasaba kui ta tütrel! (üldsegi, kuidas eesti keeles isaste merineitside kohta öeldakse?)

vist esimest korda elus kohtun siin raamatus ka kõmrikeelse sõnamänguga (mawrhydi -> môrhydi, umbes nagu majesteet -> meresteet, merekuninga kohta). väike samm inimkonna, aga suur hüpe minu jaoks, et saan aru ja isegi muigama ajab.

11. jaanuar 2023

hommikukohvi kõrvale loen kohusetundlikult terve peatüki asteeke, sest sain ju aru, et neid tuleb rünnata värske peaga ja suurte ampsude kaupa. siiski pean nentima, et mul on ka nauditavamaid hommikuid olnud elus, sest kuigi raamatu alapealkiri lubab “uut” ajalugu, siis minu arust ikka vana jama, muudkui kes valitses ja kes kellele kallale tungis ja kes siis troonile sai ja mis ta siis oma poolvendade ja nende lastega tegi. täpselt nagu Rooside sõda. räägitakse, et maailmas on ka ajalooraamatuid, mis jutustavad lihtsalt sellest, kuidas inimesed vanal ajal elasid, aga see küll üks neist pole.

jaamas selgub, et kuskil mu kodu ja kontori vahel on mingi rong katki läinud ja seega ei sõida keegi seda raudteed mööda kuhugi veel tükk aega ja ma pean jälle minema metroo peale, mida ma ei salli. noh, vähemalt annab see mulle veel pool peatükki asteeke, sest seal maa all pole midagi muud ka teha.

loen neid asteeke natuke tööl lõunapausi ajal ja natuke koju sõites rongis ja natuke kodus enne magamaminekut, et jõuaks jälle peatüki lõpp kätte.

voodis ründan jälle kõmrikeelset lastekat. kõiki sõnu mu sõnaraamatus üldse polegi, aga juba hakkab meelde jääma, mis vahe on vähkidel (crancod) ja teokarpidel (ainsuses cragen, mitmuses cregyn), ja täitsa kogemata jäb sõnastikus silma, et hüljes on morlo – kahtlustan, et seda teadmist läheb veel enne raamatu lõppu vaja. üldse tekib tunne, et selle sõnastiku võiks lihtsalt kaanest kaaneni läbi lugeda ühel hetkel, seal on täiesti hoomatav hulk sõnu ja lisaks veel jupp grammatikat. samas see vist ikka ei ole normaalne idee, ma ka ei tea.

12. jaanuar 2023

alustan hommikukohvi kõrvale uut peatükki asteeke ja lõpuks ometi hakkab see raamat huvitavaks muutuma, sest välja ilmuvad hispaanlastest vallutajad. mul on ikka kolonialistlik raamatumaitse, tundub:( indiaanlased omavahel sõdimas tundub üliigav, indiaanlased konkistadooridega sõdimas juba põnevam.

tööl küsin tiimichatis, kas keegi on endale hankinud meie CEO kirjutatud raamatu meie firmast ja kas ma saaksin selle laenuks. mul osta otseselt kahju pole, sest saaks poole hinnaga, aga samas olen juba aasta aega oodanud ja lootnud, et keegi annab tasuta, nii et nüüd kah nagu murduda ei tahaks. ja kus ma ta pärast panen ja üldse. õnneks Kane ütleb, et tal on olemas ja et ta toob mulle esmaspäeval.

selle päeva jooksul püüan asteeke lugeda hommikul bussis (miks ma üldse olen bussis? pikem lugu, aga 24 tunni jooksul on mul kolm korda jalgratta tagarehv katki läinud); lõunapausi kõrvale; õhtusöögi ja trenni vahele. täitsa lootusetu. see raamat lihtsalt ei lase endaga nii teha.

tõlgin endale õhtul jälle mõned leheküljed kõmri lasteraamatut. leian hülge üles (paraku ühelt leheküljelt, mida ma arvasin, et ma olen lugenud, aga praegu küll meelde ei tule ega täpselt aru ei saa, mida hüljes ütles, nii et tundub, et ma pean lõppu jõudes ikkagi alguse ka veel üle vaatama, et kogu lugu korraga kätte saada). sõnastiku kasutamine on muutunud ühest küljest sujuvamaks ja teisest küljest saan aru, et nii see selles keeles paraku käibki: otsid mingit sõna kõigepealt ühe algustähe alt ja kui sealt ei leia, siis sõnastik vihjab, mis tähtede alt võiks veel otsida. täpselt nii ongi kirjas, nt g-tähe juures: “Mutated words beginning with G derive from C (e.g. gath from cath) so look up C. Mutated words beginning with NG or with a vowel could be derived from G (e.g. ngafr or afr from gafr) so look up these here.” ja nii ongi, et kõiki c- ja g-tähega algavaid sõnu (ja neid on kohutavalt palju) otsin nii c kui g alt ja eriti ei ole tekkinud tunnetust, kummast peaks alustama. kuigi mingi loogika seal kuskil peidus on.

13. jaanuar 2023

hommikusöögi tegemise ja söömise kõrvale loen poolelioleva peatüki asteekidest lõpuni, sest hommikuti me saame nendega okeilt läbi.

tiimichatti on ilmunud veel mitu pakkumist CEO raamatu osas, muuhulgas ütleb osakonna juht, et raamat on väga hea ja et ta soovitab seda kõigile ja toob enda oma ka esmaspäeval tööle, et soovijad saaksid laenata. tundub, et olen tahtmatult algatanud mingi… kampaania.

sõber kirjeldab messengeris raamatut, mida ta eile öösel mitu tundi luges – mitte sellepärast, et ta unepuuduse all kannataks, aga oli nii põnev. heidan sisukirjeldusele pilgu ja tõesti tundub asi, mida tahaks ise ka lugeda, nii et teen oma raamatukogudele ringi peale. tundub, et ka kõik teised tahavad seda lugeda, sest paberkoopia järjekorda platseerun kuuekümne neljandaks, e-raamatule saja kolmekümne viiendaks ja audioraamatule kümnendaks. sõber lubab, et ta vaatab õhtul, mis ta teha saab oma raamatu minuga jagamise suhtes.

ma olen suht uhke selle üle, et pole sel aastal Amazonile veel pennigi raha andnud. ega see nii ei jää, sest varem või hiljem saab ikkagi võitu minu soov mõnda värskemat e-raamatut nüüd kohe lugeda, selmet vähemalt 6 kuud oodata. aga ma vähemalt teadlikult püüan oma raamaturaha viia kui üldse, siis päris raamatupoodidesse ja kirjastajatele; Jeff saab ise hakkama.

tegelikult on mul vaba päev ja plaan minna Oxfordi muuseumidesse. pakin rongisõiduks otsustavalt kaasa kõmri keele sõnastiku ja raamatu, sest asteekide peale ma väga ei looda. noh, tegelikult on ka kõmride peale loota liigne optimism, sest plaanin teel rongijaama raamatukogust läbi astuda…

raamatukogus läheb tegelt hästi – saan selle ühe raamatu, mille järele läksin (üks Arthur C. Clarke ulmeväljakutse jaoks) ja ei leia uute ega tagastatud raamatute riiulist midagi lisaks, mida siis päev otsa kaasas peaks vedama. satun raamatukokku samal ajal klassitäie seitsmeaastastega, kes on kenasti igaüks ühe raamatu valinud ja leti ette hiigeljärjekorra moodustanud. ma olen muidu ka laenutusautomaadi suur sõber, aga praegu on temast kohe eriti rõõmu.

bussis võtan ette kõmri raamatu, aga jätan sõnastiku kotti ja tõlgin hoopis Google Translate’i abil ära need sõnad, mida sõnaraamatust ei leidnud, ja laused, mis sõnade teadmisest hoolimata segaseks jäid.

rongis saan hea lauataguse koha, söön seal kaasaostetud sushit, kuulan poolelioleva podcasti lõpuni ja vahin niisama ringi; raamatu kraamin välja alles veerand tundi enne kohalejõudmist. muidugi selle äsjahangitud ulmeka (“Rendezvous with Rama”) ja avastan rõõmuga, et selles on mõnusad lühikesed peatükid. jõuan paar tükki läbi lugeda; tundub, et see on küll hea käigupealt lugemise raamat.

Oxfordis veedan päeva kirjanduslikel radadel, niivõrd kuivõrd – kuna Philip Pullmani “His Dark Materials” triloogiast on hiljuti välja tulnud telesari, siis on kolmes Oxfordi muuseumis muude eksponaatide hulka puistatud näpuotsaga sarja propse – mõned kostüümid, mõned muud vidinad ja siis muidugi kolm nimiobjekti. mul on plaan need ära vaadata ja ühtlasi täpsemalt kaardistada, millised muuseumid on põhjalikumat külastamist väärt.

kõigepealt lähen Story Museumisse, mille olemasolustki ma enne kuulnud polnud ja mis osutub nummiks Junibackeni tüüpi lastekirjandus…keskuseks. näitus koosneb kolmest osast, kõigepealt muinasjutud, siis ajutise näitusena koomiksid (seal saaks ise kohapeal oma koomiksi luua) ja siis poolinteraktiivne retk läbi (põhiliselt inglise) lastekirjanduse ajaloo. on teoste või kirjanike või ajastute teemalisi vitriine (neil on üks riiul, kus on rohkem erinevaid “Alice Imedemaal” väljaandeid kui mul kodus), aga saab ka läbi kapiukse Narniasse sisse astuda või üle Puhhi laevamängu silla kõndida ja jõge all voolamas vaadata.

rahvast reede lõuna ajal eriti ei ole, aga need vähesed lapsed, kes on kohale toodud, tunnevad kõige rohkem rõõmu lõpu pool olevast Hirmsa Henry toast; mina seda sarja polegi lugenud. igatahes leian üles Philip Pullmani vitriini ja seal väljapandud subtle knife’i. mul pole ühtegi etteheidet ega ettepanekut sellele inimesele, kes selle raamatu pealkirja eesti keelde “Inglite torniks” tõlkis.

lootsin siin näha ka Pullmani isiklikku alethiomeetrit, aga tuleb välja, et seda näidati ainult 5. jaanuarini:(

järgmises muuseumis, teaduse ajaloo omas, on see-eest kaks alethiomeetrit, Lyra ja Magisteeriumi omad. (on see sõna eesti keeles üldse alethiomeeter? ma vist olen seda sarja ainult originaalis lugenud.)

Pitt-Riveri muuseum lööb mu üsna tummaks, sest see on nii… muuseum. suur ruum, tihedalt täis vitriine, mis on omakorda tihedalt täis igasugust kola. üks kastitäis loomakujukesi, teine odaotsi, kolmas kaelakeesid… ja nii mitusada korda järjest. filmiasjade ülesleidmine osutub tõeliseks aardejahiks, selle jaoks tuleb muuseumi veebist juhend alla laadida ja siis vitriininumbrite ja kaardi järgi kolmel korrusel orienteeruda. kahe asja ülesleidmiseks pean lõpuks ikka muusumitöötajate abi paluma. kõige selle tulemusena saan teada, et vaigust kiiker (amber spyglass) ei ole seal sarjas üldse mingi kiiker, vaid rohkem nagu lihtsalt lääts.

enne kuskil kahe muuseumi vahel käisin Oxfami kasutatud raamatute poes (ei ostnud midagi). tagasiteel rongijaama käin Bodleiani raamatukogu suveniiripoes (ei osta midagi) ja Blackwelli raamatupoes (sama, kuigi kui nad natukegi rohkem vaeva näeksid, õnnestuks neil mulle maha müüa oma aasta raamat 2022 ehk seesama “Babel”, mille järjekorda end hommikul kõigis raamatukogudes võtsin. aga kuigi vaateaken on ainult “Babeliga” täidetud, siis poes sees see silma ei hakka ja küsima nüüd ka ei lähe).

Blackwellis on Philip Pullmani raamatutele terve suur eraldi riiul, kõigi raamatute illustreeritud ja koomiksiversioonid jne on olemas. Pullman on Oxfordi kohalik kirjanik ja seal väga au sees.

veel jääb tee peale Waterstone’i raamatupood, kus lubatakse ohtralt allahindlusi, muuhulgas on 50% hinnaga saadaval prints Harry raamat, mis tuli välja konkreetselt kolm päeva tagasi. kui ma selle hankida plaaniks, ma ootaks vist veel kolm päeva ja vaataks siis Oxfamist… Waterstone’i ma igatahes sisse ei lähe, ma olen täna piisavalt raamatuid näinud.

tagasiteel rongis loen oma kõmrikeelse raamatu lõpuni! kui ma natuke rohkem kaasa mõtlen ja vahepeal esimeselt leheküljelt mutatsioonide tabelit piilun, siis see sõnastikuasi tegelikult töötab küll. samas ikka on osasid sõnu vaja Google’ilt küsida ja kui telefon juba ees on, siis on jube kiire ja lihtne järgmised ka sinna sisse toksida… igal juhul, viimase lehekülje loen veel metroos ja ongi tehtud ja mahutan veel paar peatükki kohtumist Ramaga sellesse reisi.

kirjutan kodus kõmri raamatule GR arvustuse ja saan selle lõpuks ometi riiulisse teiste omasuguste kõrvale ära panna. mul on sellest Cadi-sarjast kolm raamatut olemas ja kui mõnda veel kuskil poes müügil näen kunagi, siis neid võib küll juurde hankida. ei ole näha, et nad veel niipea mu jaoks liiga lihtsaks muutuksid.

selle eduelamuse najal võtan voodis ulmeka asemel ette jõuluks saadud kõmri keele õpiku ja loen sealt neli esimest lugu läbi.

siis avastan voodi kõrvalt kuhjast raamatu “The Little Book of Building Fires”, mille omandasin veidi tobedal moel – astusime sõbraga mingis Mani saare väikelinnas sisse raamatupoodi, mis oli tegelikult juba suletud, aga müüja/omanik oli veel kohal ja tegi meile lahkelt ukse lahti ja pani tuled põlema, et vaadake aga ringi. ja me vaatasime meeleldi, sest meil oli vaja bussini aega parajaks teha ja õues oli külm ja pime. sellises olukorras tundus piinlik midagi ostmata lahkuda, aga ma ei suutnud leida midagi, mida päriselt tahtnud oleksin. ma ei suuda seda mõttekäiku taastada, et miks ma siis sellise jaburuse valisin. lootsin vist rohkem teada saada lõkketegemisest, aga siiamaani on juttu olnud ainult ahjukütmisest… igatahes selgub, et õpetus puuriida ladumisest ja kasutamisest (mõlemat tuleb teha ridade kaupa!) on päris uinutava toimega ja sobib voodilugemiseks täitsa hästi.

14. jaanuar 2023

loen kohe hommikul peatüki asteeke ja edeneb nii hästi, et alustan järgmist peatükki ka, mis on muidugi viga, sest seda ära lõpetada pole mul aega.

mõned leheküljed asteeke loen lõuna ajal restoranis toitu oodates.

sõber on saatnud selle raamatu, mida mul eile ei õnnestunud ei raamatukogust ega -poest hankida. luban endale pühalikult, et ei hakka seda lugema enne, kui vähemalt üks pooleliolevatest raamatutest läbi saab. see motiveerib mind asteekide pooleliolevat peatükki lõpetama.

õhtul kodus loen “kohtumist Ramaga”, aga peatükkide vahepeal käin kontrollimas, et kas see sõbra saadetud raamat mul ikka telefonis avaneb. aga tahvlis? aga kuidas see esimene peatükk muidu algab seal? ah õige, ma ei pidanud seda ju alustama. aga äkki on keegi meepurgi põhja juustu pannud?

voodis võtan ette tuletegemisraamatu, mille uinutav toime on säilinud. ta ei ole igav ega midagi! lihtsalt selline… aeglane ja tegelikult üsna hubane. loen tulehakatusest ja et miks on kokkukägardatud ajaleht parem kui rullitud ja nii.

15. jaanuar 2023

Libby äpp teatab, et ma saan nüüd kolme naise ja kanalipaadi raamatu laenutada, kui tahan. ma tahan, aga mõtlen pooleli- ja varuksolevatele raamatutele ja lükkan oma broneeringu nädal aega edasi (paberraamatutega nii ei saa, aga e-raamatukogus on süsteem väga lihtne – raamatut pakutakse järjekorras järgmisele ootajale ja mind liigutatakse ülejäänud järjekorra etteotsa).

jalutan trenni ja alustan tee peal järjekordset peatükki asteeke. peatükk algab detailse piinamisstseeniga, mis ei olnud päris see, mille oleksin ise oma pühapäevahommikusse valinud, aga noh. edasi ka asi paremaks ei lähe, isegi hommikuse värske peaga ei suuda ma vahet teha ühe mehe mitmel pojal, kellel on kõigil sama nimi. kui mul praegu see kanalipaadiraamat võtta oleks, siis raudselt hakkaksin hoopis seda lugema!

nokitsen nende asteekidega jälle… hommikusöögi tegemise ja söömise kõrvale ja hiljem päeval ka mingitel jõudehetkedel. ilmub välja järgmine sama nimega mees, kes tegelikult ei ole eelmiste vend, aga nende isa (vist) adopteerib ta ja paneb talle sama nime. igapäevalogistika seisukohalt kindlasti mugav, kui ei pea meeles pidama, kes oli Martin ja kes Juan ja kes Pedro, vaid kõik on Martinid. aga minu seisukohalt… kas ma juba ütlesin, et täpselt nagu Rooside sõda?

satun enda jaoks võõras linnaosas suure Oxfami heategevuspoe ligi ja otsustan sisse astuda, mitte et midagi osta oleks vaja, aga väljas on külm ja alati on nii põnev vaadata, mis teiste kantide inimestel kodus üle jääb ja heategevuseks müüki pannakse. ootamatult hea raamatuvalik on siin, mitu sellist asja, mille ostaks kohe, kui mul neid juba olemas poleks. leian siit 1 naela eest raamatu, mille raamatukogujärjekorda panin end juunis 2022 ja praeguseks olen jõudnud seitsmekümnendale positsioonile (waiting time at least 6 months, ütleb Overdrive). seda on mul loomulikult kohe vaja ja kui ma juba kassasse lähen, siis raban kaasa ka “50 Things to Do in the Wild”, mille eest küsitav 2 naela on muidugi röövimine – sama sarja ühe teise raamatu sain mullu suvel kuskilt car boot sale’ilt 50 penniga. aga Oxfam ongi pigem kallis pood oma kategoorias ja kolmenaelane raamatupoearve mind vaeseks ka muidugi ei tee.

restoranis hilist lõunasööki oodates loen selle matkatarkuste raamatu enamvähem läbi (jõuan 43. asjani).

rongi oodates ja koju sõites asteegid. ma ei saa enam mitte millestki aru selles raamatus ja loen lihtsalt sõnu ja lauseid, nad ei lähe mu jaoks mingiks sisuks kokku enam. nojah, okei, et keegi tahtis makse tõsta ja inimesed ei tahtnud rohkem makse maksta. miks ma pean teadma, et mingi selleteemaline koosolek toimus neljapäeval kell kaks (aastal 1564)?

kodus võtan end maha selle raamatu ootejärjekorrast, mille just ostsin.

lõpetan asteekide peatüki. raamat on küll alles 55% peal, aga see on eelviimane peatükk! (epiloog tuleb ka, aga edasi ainult lisad ja bibliograafia jne.) äkki peaks selle viimase ka ära lugema ja siis saaks ühele poole sellega.

loen viimase peatüki ära. loen epiloogi ära. tuleb välja, et lisa peaks ka ikka lugema, sest seal lubatakse seletada, kuidas see asteekide uurimine üldse käib. loen siis selle ka. ja siis sirvin peatükkide lõpumärkmed läbi ja loen neist mõned huvitavamad. nii, nüüd on selle raamatuga ühel pool. ega ma ta lugemist otseselt ei kahetse, sest enne ma ei teadnud kogu sellest Mehhiko ajaloost mitte midagi ja nüüd tean… midagi. aga kergelt see nüüd küll ei läinud.

kirjutan asteegiraamatule GR arvustuse ja teen postituse lugemisgruppi ja alles NÜÜD on ühel pool. annan raamatu raamatukokku tagasi.

alustan sõbra soovitatud ja jagatud “Babeliga”, see hakkab tõesti kohe hoogsalt edenema. aga suudan kinni pidada oma reeglist telefoni/tahvlit voodisse mitte võtta, ja Kindle’isse ma seda laadida ei viitsinud muidugi. (kus mu Kindle on üldse? kahtlustan, et voodi kõrval raamatukuhja all, aku tühi.) nii et voodis peatükk kohtumist Ramaga ja siis loen hooga lõpuni selle tuletegemise raamatu.

16. jaanuar 2023

hommikukohvi kõrvale jätkan Babeliga. vahepeal rongis teen usinalt ära oma kõmri keele harjutused ja rattasõidu kõrvale kuulan võrukeelset podcasti… ja siis läheb mul JÄLLE tagarehv katki ja ma pean töölemineku bussi ja metroo abil lõpetama, aga vähemalt on selle toeks siis võtta Babel, mis keerab ka (nagu pealkiri tõotabki) tugevalt keelteteemaliseks ära ja kogu selle hommiku vaib on kokkuvõttes päris kena.

loen Babelit ka hommikumüsli ja hiljem lõunasöögi kõrvale.

koju sõites tabab mind rongis selline äpardus, et telefoni aku on peaaegu tühi (mul oli vaja töö jaoks üht väga ressursinõudlikku äppi jooksutada. vihkan, kui töö niiviisi elamist segama hakkab) ja ma ei julge enam ekraanilt raamatut lugeda. nii et kuulan kojujõudmiseni hoopis “Loetud ja kirjutatud” podcastist intervjuud Mudlumiga, mis tekitab minus igasuguseid mõtteid. ta räägib, kuidas nende peres söödi ka raamatu “Sinustki võib saada indiaanlane” õpetuse järgi tehtud porridžit! ja selgub, et ta on kõva Goodreadsi-kasutaja ja saab sealt teada, mida lugejad raamatutest arvavad (ja ütleb, et “Sikaosäkist” ei arvata eriti hästi, aga ma pärast vaatasin järele, kolmed-neljad, mumst see on täitsa hea. et meeldis ja meeldis väga). Valner Valme jällegi pole Goodreadsis üldse käinud ja ütleb, et ta ei jõua Sirbi ja Vikerkaaregi arvustusi läbi lugeda. mulle meeldib Mudlumi lähenemine rohkem. aa, ja ta ütleb veel, et ta ei ole üheltki lapselt Sikaosäkile tagasisidet saanud ja ei tea üldse, kas meeldib. ma viisin ju vennatütrele spetsiaalselt selleks ta lugeda, aga pole ka kuulnud, et kas loeti ja mis sai. kui ma kunagi teada saan, mõtlen välja viisi see info Mudlumile edastada.

kirjutan tuletegemisraamatule (mis osutus lõpuks ahjukütmisraamatuks, aga ilma kordagi siibrit mainimata) GR arvustuse.

avastan laualt selle matkatarkuste raamatu, mis eile restoranis peaaegi läbi sai, ja loen viimased seitse asja ka ära. kuna seal jõuti just tuletegemise teemani, siis on lõpp äravahetamiseni sarnane selle ahjukütmisraamatuga, mis ka viimastel lehekülgedel lõketeni välja jõudis.

panen matkaraamatu (või noh, looduses asjade tegemise raamatu või kuidas seda nimetada) ka Goodreadsi kirja ja mõtlen, et siis peaks selle eelmise, “50 Things ro Do with a Penknife” ka panema, aga ma lappasin selle läbi juba novembris ja niiviisi tagantjärele eriti ei viitsi.

ongi magamaminekuaeg. Kindle’it voodi kõrvalt kuhja alt ikkagi ei leia. loen mõned peatükid Ramat. (ma olen alati teadnud selle raamatu olemasolust, aga mitte sisust, nii et kogu aeg on siiralt põnev ja ei tea, mis edasi juhtub.)

17. jaanuar 2023

lähen varahommikusse trenni ja kuulan tee peal Mudlumi podcasti lõpuni. saan sealt teada, milline konkreetne “Sikaosäki” GR-arvustus tal ikkagi hinge peal on. (võin teile ka öelda: see Ulla Saare oma, mis ilma pikemalt selgitamata ütles, et ei kõnetanud. ma saan siin aru nii autorist, kellel sellist asja muidugi kurb kuulda, kui ka lugejast, keda ju tõesti… ei _pea_ kõnetama. aga see teeb mõtlikuks küll selle suhtes, et kuidas siis ikkagi öelda kenasti, aga samal ajal oma kogemust ausalt jagades.)

kohvi kõrvale on vaja teha hoopis Duolingot ja hommikusöök miskipärast jääb täna üldse vahele. lõuna tegemise ja söömise kõrvale loen “Babelit”.

nii Kesk- kui Rahvusraamatukogu on mulle saatnud meeldetuletusmailid, et ülehomme tuleks ports raamatuid tagasi viia. (õigemini saadab neid maile vist Ester?) süngin igaks juhuks emaga, et kas midagi on vaja pikendada, aga selle ainsa, mis tal veel pooleli, pikendasin mingi päev siin juba küsimata ära.

(ühtlasi tähendab see seda, et selle lugemispäeviku lõpp hakkab paistma, sest ülehomme saab kuu aega teda peetud ja seda on niigi rohkem, kui ma alguses ette kujutasin, et ma viitsin. kuhugi tuleb punkt panna ja saagu ta siis sinna.)

loen igasuguste pauside ajal ja teejoomiste taustale jälle “Babelit”.

tööasjus helistab Scott raamatupidamistiimist ja kui me oleme tarnijate arvete asjad ära klaarinud, siis küsib ta mult, mida ma parajasti loen (räägin talle “Babelist”), ja keerab kaamera oma koduse raamaturiiuli poole, et oma ulmekollektsiooniga uhkustada. riiul on tõesti muljetavaldav ja ma tean, et ta tõesti loeb üle ka kõiki neid asju. me räägime Scottiga raamatutest palju, aga maitsed meil päriselt ei klapi, ta on rohkem selline high fantasy mees.

õhtul meenub, et ma tahtsin järele vaadata, kuidas “Rehepapp” originaalis lõppes. otsin riiulist, aga tuleb välja, et mul ei olegi seda raamatut endal. siis otsin Ellust ja sealt ka ei leia ja see ajab mind veidi lühisesse, sest ma mäletan täpselt, kuidas millalgi pandeemia ajal siin Londonis seda lugesin – kust ma ta siis sain? kuna Ellust on viimasel ajal mõned raamatud jäljetult ära kadunud (olid olemas, aga enam otsinguga välja ei tule), siis süüvin oma laenutusajaloosse ja sealtkaudu ikkagi leian, et vanasti oli olemas ja olen seda isegi rohkem kui korra laenutanud. aga noh, sisu osas see info mind edasi ei aita.

see-eest selgub, et mul on riiulis “Mees, kes teadis ussisõnu”. mulle isegi ei meeldinud see raamat ja enda mäletamist mööda olen teda ainult ühe korra lugenud. vb peaks uuesti proovima ja kui ikka ei meeldi, siis riiuliruumi millegi toredama jaoks vabastama. või üldse tühjaks jätma – niigi need õnnetud Billyd ägavad ja painduvad läbi mu raamatukoormate all.

enne voodisseminekut loen “Babelit”, voodis loen ikka Ramat. Kindle’i leian kummutisahtlist üles tegelt, aga laadimisjuhet ei viitsi välja otsida.

18. jaanuar 2023

loen hommikukohvi kõrvale terve peatüki Babelit ja rongis veel ühe peatüki.

kontoris leian oma laualt CEO raamatu, mille Kane on mulle toonud. tiimichatis on ka osakonnajuhi eksemplarile soovija leidunud. muidu on paraku nii tihe tööpäev, et pole isegi mingit lõunalkäimist ja selle kõrvale lugemist.

koduteel rongis saan Duolingoga nii hea hoo sisse, et Babeli jaoks väga palju aega ei jäägi, kuigi seal just läks hästi põnevaks. ja siis koju jõudes leian kotist selle Kane’ilt laenatud raamatu, teen korra lahti (et ega keegi pole põhja juustu peitnud)… ja loen veel enne õhtusööki sissejuhatuse ja esimese peatüki läbi. andke andeks, aga see on põnevam kui kumbki mu hetkel pooleliolevatest ulmekatest! (raamatu pealkiri on “The Brompton: Engineering for Change” ja nende jaoks, kellele sedasorti asjad meeldivad, on see just sedasorti asi, mis neile meeldib.)

lähen Goodreadsi lootuses, et nägemine, kui mitu raamatut mul pooleli on, distsiplineerib mind veidi ja et ma lõpetan mõne ikkagi enne ära, kui jalgrattaleiutamisraamatusse lõplikult upun. lisan siis möödaminnes juba raamatu kaanepildi ka, miskipärast on see kõvakaanelise väljaande kirje juurest puudu.

tehniliselt on mul praegu pooleli seitse raamatut, aga tegelikult ju ainult kolm, sest eksju õpikud (3 tk) ei loe ja see “Oo Kaledoonia”, mille olin sunnitud Eestisse maha jätma ja siin nüüd raamatukogujärjekorras ootan… see ka ei loe, sest see pole minu süü, et mul teda ei ole.

“Kohtumist Ramaga” on järel ainult mõned peatükid ja loen ta voodis lõpuni.

19. jaanuar 2023

kohvi tegemise kõrvale otsisin internetist, kas keegi on aru saanud ja üles joonistanud, mismoodi see Rama ikkagi seestpoolt välja nägi. mul küll oma peas mingi pilt tekkis, aga sellest, kust kuhu ja mismoodi need trepid seal ikkagi läksid, ei saanud mingit sotti. kahjuks mingeid väga häid visualisatsioone ei leia. leian inimesi, kes ütlevad, et kui sellest raamatust film tehakse, siis nad juba selleks lähevad vaatama, et treppe näha.

kohvi kõrvale ja rongisõidu kõrvale ja tööl lõuna kõrvale “Babel”.

loen internetist Rama arvustusi. mingid asjad jäid mind seal nii häirima, et otsin validatsiooni – eksju, on ka teisi, kes nii mõtlevad? leian selle validatsiooni.

koduteel rongis “Babel”.

kirjutan Ramale GR arvustuse. see läheb lugemisgruppi ka, sest ulmeväljakutse, aga ma pean mõned korrad sügavalt sisse ja välja hingama, enne kui ma postitada tihkan, sest sealsetelt ulmegurudelt ma küll mingit validatsiooni ei eelda.

postitan ära ja nüüd on selle kuu kohustuslik kirjandus läbitud, st need viis miniväljakutset, millega otsustasin alustada. rõõmu oli kõige rohkem lasteraamatust, saatusesepp algas paljutõotava luulekoguga, ajaloo ehk asteekide üle pidasin FBs lausa mingi vestluse maha (kolme sama nimega venna üle annab päris pikalt arutleda), ulme oli ju põhiosas ok (isegi kui ta oleks mulle vähem meeldinud, siis ikkagi klassika, milleni muidu polekski pruukinud jõuda) ja noh, Eesti Raamatu osas esialgu jään oma eelarvamuse juurde, et see ei lõppe hästi, sest see juba ei alanud kuigi hästi.

veel mõned peatükid Babelit (jõuan e-raamatus täpselt 50% peale, aga viimane 20% mahtu kulub seal ära joonealustele märkustele, nii et tegelikult olen ikka rohkem kui poole peal juba) ja siis jalgrattaraamatuga voodisse.

plaanin lugeda ühe peatüki, aga loen kolm. tahaks hirmsasti lugeda neljandatki, aga kell on palju ja uni on suur ja mul on varahommikune trenn plaanis. selliste olukordade jaoks on mul voodi kõrval münt, millega visata… mitte siis kulli ja kirja, vaid lambaid ja raamatut, peaks ehk ütlema?

20. jaanuar 2023

täna plaanisin teha ainult kokkuvõtte, aga ma lihtsalt pean ära ütlema, et 1) raamatukogust tuli mail, et ma võin “Babelile” järele minna, 2) raamatukogus on täna jälle streigipäev. aga ma homme lähen toon ta ära, sest 1) tahan näha, kui paks ta on, 2) lugesin eile lehest, et laenutushüvitis autorile on Inglismaal mingi 30 penni laenutuse pealt ja sellest pole küll vaja kedagi ilma jätta (ja pealegi ma juba maksin 50 penni broneeringu eest ja see läheks muidu ka puha raisku). siiski segane, kuidas see järjekord nii ruttu kätte jõudis.

kokkuvõte siis. kuu aega pidasin lugemispäevikut ja see oli tegelikult päris tore. mulle küll meenub tagantjärele sellest kuust veel igasuguseid asju, mis oleks temaatiliselt siia kuulunud ja ununesid kirja panna – kuidas ema saatis mulle pildi mu Argo raamatupaki sisust; kuidas Jaanika pingis ja tänas Ukraina-raamatu lugemise ja arvustuse eest; kuidas vennanaisega arutasime, et ma peaks tegema vennatütrega eraldi skaibikõne viimatiloetud raamatute üle arutlemiseks; kuidas ühel ööl Kauriga messengeris pikalt e-raamatute üle arutlesime; kuidas olen Goodreadsist ja Facebookist teiste inimeste raamatumuljeid lugenud ja vahel kommenteerinud; ühesõnaga, igasuguseid asju on veel juhtunud.

aga ma arvan, et vastus küsimusele “kuidas ma (nii palju) loen” tuleb siit enamvähem välja küll. põhiosas samamoodi, nagu elevanti süüakse – väikeste tükkide kaupa :) aga selle eest hea isuga!

kuu aja jooksul

• raamatuid alustatud: 28
• raamatuid lõpetatud: 28 (aga mite päris samad 28)
• Goodreadsi arvustusi kirjutatud: 29
• raamatukogus käidud: 11 korda
• raamatupoes käidud: 11 korda
• eri raamatukogusid külastatud: 3 (pluss 3 e-raamatukogu)
• raamatuid laenutatud: 22
• raamatuid ostetud (endale): 6
• endale ostetud raamatutele kulutatud: 10 naela (pluss 2x50p raamatukogu broneeringutele)
• raamatuid ostetud (teistele): 9
• raamatuid kingiks saadud: 4 (loen siia ka Hooandja toetajakingituse, kuigi see on ju sisuliselt raamatuost. aga nii näeb statistika ilusam välja:))
• Goodreadsi uusi raamatuid sisestatud: 3
• Goodreadsi raamatukirjeid kohendatud: 3
• FB lugemisgrupi postitusi tehtud: 7

kõik mu Goodreadsi arvustused leiab sisselogitud GR-kasutaja siit.