arvasin, et kogenud taliujujana pole mul enam vaja endale – teistest rääkimata – midagi tõestada ja seega ei motiveeri mind miski detsembrikuus pimedas lumises Eestis jääauku hüppama. ma ei pakkinud trikood kaasa ega midagi.
selgub aga, et perekonda ei saa valida.
(ei, endiselt keegi ei sundinud, lihtsalt vahel tehakse pakkumisi, millest on võimatu keelduda.)
mis minuga Ameerikas veel juhtus: väga lootsin Yosemite rahvuspargis näha karu, sest igal pool olid sildid, et ettevaatust, karu. üks pargivaht käis meid isegi isiklikult hoiatamas, et karu on parajasti kuskil väga lähedal ja et tuleb oma asjadel silm peal hoida ja autosse mitte hügieenilist huulepulkagi jätta, sest loom on maias ja võib selle nimel sisse murda. noh, paraku ma olen just see turist, kes sellisest asjast väga elevile läheb, sest tahaks ju ikkagi näha metsikut looma metsikus looduses.
aga jah, karuga ei kohtunud. see-eest nägime sealsamas rahvuspargi keskuses majade vahel võsas… ilvest (bobcat, eesti keeles täpsemalt punailves). püüdsin muidugi pilti ka teha, aga enamuse fotode pealt ei leia nüüd pool aastat hiljem ise ka enam subjekti üles. no umbes nii see oli:
kuigi karu minuga randa kaasa ei tulnud, käisin suplemas Mercedi jões, kus vesi oli täpselt jääkülm. juuli lõpuks oli lumi napilt ära sulanud ja kõik kosed selle aastaaja kohta ebatavaliselt veerohked.
kui ma nüüd kõiki neid oma Sierra Nevada pilte vaatan, siis pean tõdema: aasta maastiku tiitel jääb välja andmata kandidaatide rohkuse tõttu, aga aasta maastikufoto tiitel kandidaatide vähesuse tõttu. ei ole mul mõtet püüda oma telefonikaameraga pildile saada üht korralikku mäge, järve, sekvoiat või alpiaasa.
näiteks see siin on maailma suurim puu. napilt mahtus pildile ära (ja napilt mahtus internetti ära, mul just praegu sai täis blogisse piltide laadimise andmemaht ja ma ei tea, mis ma edasi teen selles osas), aga vaatad nüüd ja… lihtsalt üks puu ju?
pidin teile rääkima, kuidas käisin Ameerikas. noh, siin pildil üks koht, kuhu olin alati tahtnud minna ja ei osanud arvata, et saan. kes teab, see teab.
vanemad olijad teavad juba arvestada, et varem või hiljem postitan jälle astelhernepildi. isegi kadreering kipub kogu aeg sama olema.
selleaastane astelhernes tuleb otse Saja Aakri metsast – tegelikult siis Ashdown Forest, kus Milne’id elasid ja mille põhjal ka Shepard Puhhi-raamatute illustratsioonid tegi.
kõik, mis mul on öelda Puhhi ja astelherneste kohta, olen juba ammu ära öelnud, viimati siin vaevu kaks aastat tagasi. ja see, et Inglismaa mets ei pruugi olla niisugune, nagu eestlane ette kujutab, ei tule vist ka uudisena?
veel üks asi, millega võinuks ju praalida kohe, kui see juhtus, aga, maitea, ei tulnud jutuks: selle aasta e-etteütlusel sain oma kategoorias (välismaal elavad eestlased) kolmanda koha. ma küll ei tea, palju selles kategoorias osalejaid oli. kõigi kategooriate peale kokku esitati 10 890 tööd ja veatuid oli nende hulgas 432, nii et igatahes olin parima 4% hulgas. isegi väike auhind anti (raamatupoe kinkekaart, kui te juba küsisite. mille muuga kirjaoskust ikka premeerida).
emakeelepäev läheb mul üldse enamasti edukalt, ükskord nt võitsin sel päeval riikliku emakeeleolümpiaadi. vanemas vanuserühmas. jah, see oli aastal 1996 ehk rohkem kui pool elu tagasi, aga mis siis, ma absoluutselt kavatsen eluaeg ratsutada asjaolu seljas, et ma olin ühel hetkel milleski maailma parim (sest ma ju olin? kui ma olin eesti keeles Eesti parim).
selle olümpiaadi teemaks oli “Eesti keele variandid” ja mul on sealt meeles mingid murdekeeltega seotud ülesanded (Gustav Suitsu “Kerkokell” puutus kuidagi asjasse) ja et tuli leida võimalikult palju sünonüüme sõnale “pikali” (või äkki oli “lamama” või “lebama” vms? igatahes ma sain hästi palju sõnu juurde, kui läbi hammustasin, et see tegevus ei pea toimuma selili ja et nt ka kõhutamine ja külitamine lähevad arvesse) ja siis tuli analüüsida üht teksti, mis oli ilmselgelt kirjapandud suuline tekst. oli ka kirjakeeleülesanne – anti ette üks tekst, kus tuli parandada kirjavead. hiljem tuli välja, et mina olin ainus, kes kõik 50 viga üles leidis.
ja kõik see, kas teate, annab mulle enesekindluse kasutada eesti keelt täpselt nii, nagu mulle endale mõnus tundub, ja absoluutselt mitte muretseda, kas ma jätan kellelegi harimatu või kirjaoskamatu mulje. sest ma ise tean, et ma olen üks parimaid kirjaoskajaid üleüldse!
ja tasapisi olen jõudnud sinna, et ma ei tunne end ohustatu ega solvatuna ka kellegi teise keelekasutusest. klge, kui teile meeldivad släng, murdekeel, koodivahetus, kõnekeelsus, keelemängud – andke minna. tunnete vajadust kantseliiti kasutada, et targem paista või tähtsam tunduda? you do you. ingliskeelne väljend annab mõtte täpsemini edasi kui eesti keeles oskaks? las ta olla siis. ei ole kunagi suutnud “enamuse” ja “enamiku” vahest aru saada? kes oleks.
ei, ega mind need asjad, mida ma kuulen või loen, alati ei vaimusta ka – mumst on igal keelevalikul ja sõnakasutusel oma koht, ja kirjalikku teksti kulub reeglina ära rohkem komasid ja vähem tühikuid, kui suurem osa inimesi sinna panema kipub. ja ärge isegi tulge oma “priviligeeritute” ja “potensiaalsetega” mu silma alla, need ei ole tegelt ju nii rasked sõnad kirjutada? aga kas ma arvan selle peale, et maailm on hukas ja emakeel hävineb tohutu hooga… ega ei.
jaguks ainult neid mõtteid, mis väljaütlemist ja kirjapanemist väärivad. sõnad ikka leiame.
uue aasta alguses saab täis kuus kuud sellest, kui ma viimati oma peamise pangakonto juurde käivat deebetkaarti nägin. kadunud ta ei ole, täpselt tean, kust teda leida: magamistoast kapi otsast, matkaseljakoti vöötaskust.
igapäevane arveldamine käib mul sellesama kaardiga, telefoni kontaktivaba makse kaudu. selle limiit on nüüd nii kõrge, et ma ei teagi, kui kõrge just, ma nii suuri summasid ei kulutagi nagu; aga need paar korda, mil olen kulutanud (või kui mingil muul imelikul põhjusel füüsilist kaarti vaja on olnud), olen krediitkaarti kasutanud, see on rahakotis alles.
täpselt üks kord selle poole aasta jooksul on tabanud ootamatu vajadus sularaha järele – oli mingi gaidivärk. kontaktivabalt sularaha ei saa (aga miks?) ja krediitkaardiga on tobe võtta (maksab midagi), nii et kandsin käigu pealt ja äpi kaudu oma tavaliselt pangakontolt raha Revoluti kaardile ja võtsin sellega automaadist välja.
ükspäev sain e-maili ühest neist pankadest, kus mul Eestis konto on. väga viisakal moel paluti selgitada, miks on mulle laekunud mingi ajavahemiku jooksul mingi summa raha teatud Revoluti kontolt. selgitasin meeleldi, aga olin sunnitud oma kirja lõpetama nendinguga, et tõesti olen siin rahapesu väärilise ahela üles ehitanud, aga raha teenisin ikkagi ise, ausõna. (just selles sõnastuses kirjutasingi, normaliseerigem pankadega suhtlemine inimkeeles. mitte legaalsel teel omandatud vahendid, vaid ausa tööga teenitud raha on see!)
aga jah, see, kuidas ma oma raha ühest kohast teise solgutan, võib kaugelt vaadates vist tõesti jätta mulje, et mul on midagi varjata. tegelt olen lihtsalt laisk ja ei viitsi kapi otsa kaardi järele ronida! (ainus olukord, kuhu võtan alati kaasa mõnikümmend naela sularaha JA deebetkaardi, ongi matk, kus peab olema valmis selleks, et pole ei akut ega levi.)
sõidan homme pühadeks Eestisse ja tegin aklimatiseerumisega juba algust – ja ma ei räägi sellest, et veetsin nädalavahetuse Taanis, kus oli OMG KUI PIME KOGU AEG ja Eesti on ju veel poole kaugemal põhjas ja ma ausalt ei tea, kuidas ma kaks nädalat ilma päevavalguseta üle elan.
ei, aga täna oli minuga samas rongivagunis üks koer, kes lõrises agressiivselt kõigi möödujate peale. ma kontrollisin igas peatuses üle, et me oleme ikka veel Cambridge Heathis ja Hackney Downsis jne, mitte näiteks Nõmmel või Lagedil. sest inglise koerad lihtsalt… ei tee sellist asja.
kõik need ühe käe sõrmedel üles loetavad korrad üle kümne aasta jooksul, mil olen siin riigis kohanud koera, kes uriseb, inimeste peale haugub või rihma sikutab, olen mõelnud, et oo, idaeuroopa koer, ei oska käituda. ja ma ei ole siin kunagi näinud, et mõni koer teisi inimesi nuuskima läheks, kellegi najale püsti hüppaks või mingis suunas kontrollimatult ja käsklusi kuulamata jooksu paneks. (okei, siiski koroonapandeemia ühel tipphetkel nägin olukorda, kus rihmast lahti lastud koer hakkas keset päist päeva keset linnaparki rebast taga ajama ja ei tulnud kutsumise peale tagasi. aga selleks hetkeks ei olnud me keegi veel harjunud sellega, kui ülbeks rebased lockdowni käigus minna suutsid. isegi rebased ise olid pidevas hämmingus.)
ükskord üks inimene palus mult vabandust selle eest, et tema (rihmas olev) koer minu poole VAATAS. pärast seda hakkasin tähele panema, et nad üldiselt ei vaata jah, st nad on treenitud nii, et möödakäijatest ei tee üldse välja.
kui ühes suuremas pargis esimest korda nägin silti, mis keelas ühel inimesel rohkem kui 4 koera jalutamise, siis naersin kõva häälega ja tegin fotosid – sest miks peaks keegi jalutama 4 või enama koeraga ja kuidas üldse? noh, see küsimus on ajapikku saanud vastuse, seda teevad enamasti professionaalsed koerajalutajad ja väga osavalt. mis ei ole vist raske, kui kõik koerad kaasa töötavad. ja nad töötavad. ja ei ole üldse kogu aeg rihmas – seal, kus lubatud, lastakse lahti ja saavad joosta ja mängida. nüüd murran põhiliselt pead selle üle, kuidas jalutajal meeles püsib, milline rihm millise koera oma on.
kui ma VÄGA palju üle 4 koera ühe jalutajaga näen, siis teen selja tagant salaja ikka vahel pilti, sest see on nii vaimustav vaatepilt alati.
noh ja siis on mu elus see dilemma, et kui ma kunagi päriselt Eestisse tagasi kolin, siis ma tahaks kindlasti koera võtta, ainult et see peaks olema just selline… hästikasvatatud inglise koer. kas Eestis sellist üldse kuskilt saab või on mu saatus sama, mis kõigil eesti koerapidajatel, keda näinud olen – lohiseda abitult rihma otsas oma loomale järele, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, ja aegajalt möödakäijatele või ettejääjatele kinnitada: “ärge kartke, ta ei hammusta”?
nädala fakt: kuut sama värvi 2×4 suurust legoklotsi annab omavahel kokku panna 915 103 765 moel. Billundis Lego House’is antakse igale külastajale üks neist kombinatsioonidest päriseks. minu oma on selline:
ega selle visioonitahvliga ei tea ka kunagi ette, mismoodi universum su soove interpreteerib.
whatever 