Coast to Coast 2020

Alustuseks

Coast to Coast ei ole Inglismaa kõige pikem matkarada, aga tundub ikkagi kõige… legendaarsem. seejuures ei ole ta isegi päriselt ametlik rada, nagu igasugused rannikurajad ja mõned muudki seda on. lihtsalt… üks mees (aga Alfred Wainwright pole päris suvaline mees, rohkem nagu briti matkamise isa) mõtles selle varajastel 70ndatel välja ja siiamaani kõik teavad ja kasutavad.

mind võlus C2C juures eelkõige ikkagi see, kuidas ta läheb risti läbi kogu selle saare, ühest merest teiseni. täielikkuse- ja sümmeetriaihaleja jaoks on siin materjali küll. lisaks muidugi on selleks risti läbimiseks valitud suurepärane koht, teele jääb kolm rahvusparki, mis olid kõik juba ennegi mu suurte lemmikute hulgas: Lake District (rahvakeeli lihtsalt Lakes), mis nimest hoolimata on tuntud eelkõige mägede poolest (tähenärijatele meeldib ka rõhutada, et Lake Districtis on üksainus järv, Bassenthwaite Lake – kõigi teiste nimed on kas “mere”, “water” või “tarn”, mõned on üldse veehoidlad); Yorkshire Dales ehk orud; ja North York Moors ehk rabanõmmed.

sellise postkaardi ostsin… Robin Hood’s Bayst vist.

matka distantsi pikkus eri allikates veidi erineb ja mina ka ei viitsi teda kaardil täpselt üle mõõtma hakata; 192 miili/309 km on vist number, mida kõige rohkem kuuleb. koos väikeste eksimistega ja ööbimiskohtadesse jõudmiseks vajalike lisalõikudega 320 km siis vast? mõõtsin oma päevi lõpuks hoopis tundides ja sammudes.

selle, kuidas see matk juppideks jagada, pani põhiosas paika hr Wainwright ise ja enamvähem samamoodi on seda pea 50 aastat teinud ka kõik teised – inimlikus tempos liikudes on paras läbida see vahemaa 12 või 13 päevaga (sõltuvalt sellest, kas tahad Lake Districti kõige efektsema osa läbida ühe pika või kahe lühikese päevateekonnana) ja nii tehes on ka võimalikud ööbimispunktid üsna ette määratud, väga palju mänguruumi ei jää.

Wainwrighti joonistatud kaart

minu matka eripära oli see, et alustasin teda juulis 2020, mil Inglismaa koroonakarantiin oli alles mõne nädala eest niipalju leebuma hakanud, et lubati majutuskohad, sh kämpingud avada. see andis mulle ühest küljest erakordse võimaluse broneeridagi oma ööbimiskohad kõigest kaks nädalat ette – tavapärane on kuni pool aastat! – aga teisest küljest oli neid kohti sellevõrra vähem valida, eriti just odavamas otsas, hostelite ja kämpingute osas. koroonaga seotud piirangud olid üsna ebakonsistentsed ja aegajalt lihtsalt imelikud. nii saigi telgisööbimist vähem ja hotellikulusid rohkem, kui mulle hädapärast meeldinud oleks.

selleks, et saada matka alguspunkti St Beesi, pidin Londonist kolme rongiga kuus tundi sõitma – Manchesteri ja Barrow-in-Furnessi kaudu. ööbisin St Beesis väga nunnus bed&breakfast majutuses, kus mulle loeti ette kõik inimesed, kes sel nädalal enne mind olid C2C-le startinud – neid oli umbes neli, st üks päevas. tavaliselt minevat juulikuus 15 inimest iga päev, sellest ühestainsast pisihotellist. ühesõnaga, tundus, et rajal trügimiseks ei lähe.

selle päeva kolmas rong

Esimene päev: St Bees – Ennerdale Bridge

jalutasin rahulikus tempos seda paari kilomeetrit, mis mu ööbimiskohast mere äärde ja raja algusesse oli, ja nägin ühelt kõrvalteelt lähenemas… teist seljakotiga inimest. kas tõesti ikkagi läheb rajal trügimiseks?! ei, tal on kilekott käes. ükski inimene ei lähe kahenädalasele matkarajale kilekotiga. ju jalutab niisama.

mere ääres oli võimas raja algusmonument koos kaardi ja muu turismiinfoga, aga enne selle ründamist oli mul vaja läbi teha paar (pagan teab, kelle poolt) paikapandud matkaalguse rituaali – korjata rannast kaasa kivike, et see siis teisel pool saart teise randa maha panna, ja teha saapad Iiri meres märjaks. viimast projekti kergelt torpedeeris see, et oli maksimaalne mõõn, vesi seega mitmesaja meetri kaugusel. eks ma ikka vapralt sinnapoole läksin, sest ega siia jalavaeva kokku hoidma tuldud, aga kuskiltmaalt otsustasin, et see märg liiv on nüüd piisavalt märg, et seal sumpamine merreastumiseks lugeda, ja pöörasin ümber. kivi leidsin õnneks üsna pisikese.

kiirustage, väikseid kive veel mõned on. kes hiljaks jääb, peab suuremaga matkama.

kuna mu telefoni selfiekaamera on rikkis, siis pildistasin rajaalguse tähise juures parajasti hoopis oma seljakotti, kui astus ligi see kilekotiga mees, keda enne nägin. selgus, et ta ikkagi kavatseb ka matkale tulla, isegi Wainwrighti enda reisijuht oli tal näpus. oeh, ma saan aru, et tavapäraste massidega võrreldes on see pisiasi, aga see tundus juba natuke nagu see lugu Hiiumaa esimesest autoavariist, kui saare kaks ainsat autot Kärdla peaväljakul kokku põrkasid. vestlesime veidi viisakalt, et kes kust ja kui kauaks, selgus, et poiss on Manchesterist saabunud ja kavatseb ainult viis päeva matkata, siis peab tööle tagasi minema.

matkakaaslane stardis

matka algus läks mööda rannikut, tükk aega otse põhja poole (mis oli 90 kraadi jagu vale suund), aga väga kena oli see kõik. merevaade ja kaljud, otse eest paistis Šotimaa, vasakul Mani saar ja selja taga Sellafieldi tuumaelektrijaam. UKs on üllatavalt palju tuumaelektrijaamu, tavaliselt kuskil looduskaunites kohtades kontrasti ja perspektiivi pakkumas asjadele. Sellafield näiteks on Euroopa suurim tuumaobjekt ja ühtlasi briti kõigi aegade suurima tuumaavarii paik; kaugus Lake Districti rahvuspargist: kolm kilomeetrit. väga maaliline paistis ta sealt rannakaljudelt vaadatuna.

leia pildilt tuumajaam
ja Šotimaa.

siis keeras tee sisemaale ja läks läbi mitme inimtühja küla, kus polnud ühtegi avatud poodi, kohvikut ega pubi. mitte et mul nüüd nii hädasti oleks matka alguses kohe olnud vaja midagi osta, aga ma veidi olin sellega arvestanud, et vajadusel saab. näiteks oleks tahtnud ühe väikse pudeli Coca-Colat, sest ühe mu matkaveepudeli kork oli kadunud ja ma olin veendunud, et Coca kork sobib sinna. Cleatoris oli küll poeke, kus varustasin end põhiliselt rosinatest koosneva puuviljakoogiga ja paari paki makaroniroaga, aga Cocat oli neil ainult purgis ja veepudelite korgid olid kaugelt näha teistsugused, kui mul vaja. lisaks oli väljas ähvardav silt “no pies”, mis ei tundunudki alguses nii imelik – ikka võib ju olla, et pirukad on tänaseks juba otsa saanud? – aga hiljem selgus teisi reisikirju lugedes, et see silt on seal juba aastaid.

kuskil nende külade vahel suutsin esimest korda teelt eksida ka juba, karjamaade ja metsateede vahel. isegi kompassi kraamisin välja, see aitas mul enamvähem õiget sihti hoida, aga vale tee valisin ikkagi. väga hullu kahju sellest ei sündinud, kaardiäpi abil orienteerisin end lõpuks õigele rajale tagasi. ja nägin selle seikluse käigus eestilikku vanale raudteetammile ehitatud kergliiklusteed (mille alt oleksin muidu lihtsalt läbi läinud ilma seda ilmselt märkamatagi).

pärast Cleatori tuli ronida üles Dent Fellile (350m), mis üllatas (aga veidi ei üllatanud ka, sest ma olen neil briti mägedel ennegi käinud) sellega, et mida kõrgemale, seda vesisemaks jalgealune läks. ma ei tea, mis kokkulepe neil seal gravitatsiooniga on ja miks see vesi alla ei voola. istusin tipus korraks maha, et vaadet vaadata (ikka sama – Šotimaa, Mani saar, Sellafieldi tuumajaam), aga kohe sai tagumik märjaks, nii et kaua ei vahtinud. eks tuleb glamuursemaid tippe ka.

vaade Dent Fellilt Lake Districti suunas

see küngas tundus juba üles rühkides üsna järsk, aga teiselt poolt allaminek oli veel järsem – vähegi märjema ilmaga oleks sealt päris hea liu saanud. all oli armas ojake oru põhjas, nimeks Nannycatch Beck, ja kogu see oruvärk oli seal väga maaliline ja seal oli ootamatult palju koerajalutajaid-päevamatkajaid, kellest mõnede kannul ma taas kord teelt eksisin, st oma ärapööramiskohast mööda põrutasin. aga varsti sain aru ja keerasin tagasi.

seal all on Nannycatch Beck

esimene öö oli mul plaanitud metsikuks telkimiseks, vist rohkem lihtsalt sellepärast, et kaardilt tundus, et sealkandis peaks see võimalik olema. kilomeeter või paar enne Ennerdale Bridge’i küla leidsingi teest mitte väga kaugel, aga siiski künka taga silma alt ära ühe paraja sileda telgiplatsi, isegi mingi kivimüürijupp kõrval tuulevarjuks. tuul küll kahjuks ei olnud sealt müüri poolt parajasti :D aga kuigi jällegi oli künka otsas märjem kui allpool, olin päris rahul, et sellise pigem kuivapoolse koha leidsin.

panin siis telgi üles, polnud paar aastat juba selle telgiga väljas käinud ja näiteks oli meelest läinud, et üks telgikaar läks ju katki ja parandasin teda mingi muhviga, aga et nüüd ta selle koha pealt paindub vähem ja telk jääb sellest veidi vildakas. kõiki paelu ka ei tulnud meelde kinni siduda ja mingid nöörid jätsin meelega pingutamata, sest tundus, et mis neist ikka väga kasu.

nii ei püstitata telki, tuleb hiljem välja.

jõin rahulikult teed ja sõin makarone ja lugesin raamatut ja kirjutasin päevikumärkmeid ja tundsin rõõmu sellest, et villased sokid olid kaasas. matkasokkidesse olin juba ühe augu sisse kõndinud, niipalju siis odava hinnaklassi õhukestest suvesokkidest. püksiõmblus ka hargnes, kuigi ma kodus just olin teda parandanud ja nõela-niiti kaasa polnud viitsinud võtta. muid kadusid esimesest päevast justkui ei tuvastanud. no see puuduolev pudelikork.

sokid, kindle ja muu luksuskraam

öösel hakkas vihma sadama ja tuul tasapisi telki sakutama. alguses oli hubane, siis hakkas märg – mingite kohtade pealt tilkus telk läbi. kolisin enda ja oma asjad nende kohtade alt ära, õnneks see on tegelikult kahene telk ja andis manööverdada. kuna pissil käia oli nagunii vaja, tõmbasin siis ühtlasi need küljenöörid ka pingule. mõnda aega oli jälle hubane, aga siis hakkas vihma näkku sadama. sest sisetelgi uks on võrgust tehtud ja tuul oli otse esiku poolt ja nii tugev, et puhus esiku lukud otsast lahti ja siis vihma sealtkaudu sisse. päriselt. ma ei ole enne kunagi sellist asja näinud.

6.5 tundi, 44k sammu

Teine päev: Ennerdale Bridge – Rosthwaite

hommikul kostis, nagu sajaks väljas ikka veel paduvihma, nii et panin telgi kokkupakkimise tarbeks kõik vihmariided selga. välja ronides selgus, et vaevu udutab, aga kohutav tuul, sellest see krabin. samuti selgus telki valges vaadates, et ta näeb ikka päris kipakas välja, ja hakkas meenuma, misasja kust veel kinnitama pidanuks (kate tuleb mingite paelakestega esikaare külge siduda. kolmest kohast, mitte ainult ühest). aa, ja see eelmisel õhtul kuivana tundunud telgiplats oli parajaks sooks muutunud. igal juhul need vihmariided selle märja telgiga tuule käes maadeldes ülearused küll polnud, liikuma hakates võtsin ära.

Ennerdale Bridge oli järjekordne väljasurnud küla, mul olid mingid kerged hommikukohvilootused, mis seal kiiresti kustusid. nii et seadsin oma priimuse üles hoopis Ennerdale Wateri ääres, vaatasin vaadet ja kohvitasin-pudrutasin. oi, otse enne sinnajõudmist nägin metsa vahel punast oravat! siin riigis on tegu haruldase loomaga.

valmib hommikusöök, taustal on tegelikult mäed, aga nad on veidi häbelikud

siis läks rada päris mitu kilomeetrit edasi mööda järveäärt. alguses oli veidi kaljune, aga siis läks pigem vesiseks – järvekallas polnudki enam väga selgelt defineeritud ja kaasa aitasid kõrvalt mäest allavulisevad ojakesed, millest mõned olid üsna laiad ja sügavad. siiski ületatavad. seal kasvasid mingid kidurad puukesed ka, nii et kokku selline maaliline metsa-järve-jõe-raja segapuder. mitte väga hooga läbitav, aga üsna tore.

kaugelt vaadates nii…
… ja lähemalt naa.

selle vastukaaluks algas pärast järve lõppu mingi täiesti lõputu (noh, okei, umbe seitse kilomeetrit) jupp kruusateed sünge okaspuumetsa vahel, vaateid suuremat polnud ja see tee lihtsalt kestis ja kestis ja kestis ja mul hakkas puus valutama ja ma polnud enam kindel, kas ma ikka tahan kaks nädalat järjest kõndida.

kuni mets sai läbi ja avanes päris hingemattev oruvaade, keskel kükitas Black Sail YHA hostel ja ümberringi olid… mäed. kohvikut muidugi jälle ei pakutud, hosteli kõik uksed olid kinni. (tegelikult ma ei eeldanud kohvikut selle koha peal. WC-d oleks küll meeleldi kasutanud samas.)

hosteli kohta päris okei asukoht, aga lahtiolekuajad jätsid soovida

sinna oru põhja paraku jääda ei saanud ka, ühest neist ümbritsevatest mägedest tuli üles ronida. leidsin enamvähem üles, millise järjekordse ojakese äärt mööda, aga kuna vihma tibutas ja ma ei tahtnud kaarti kõik aeg näpus hoida, tekkis kerge segadus, et kumba äärt siis. mu matkajuht justkui lubas, et on värskeltremonditud kivirada, aga mul polnud küll mingit rada (kive oli). tõmbasin seal mäenõlval hinge ja mis ma näen, jälle mu kilekotiga sõber eilsest! kilekotti küll enam polnud näpus, ju oli toiduvarusid vähemaks söödud vms.

see hetk, kus tõmban hinge ja näen kaasmatkajat, pildil roosa jopega

ootasin ta järele ja arutasime seda raja-asja, aga kiirelt selgus, et tegu oli küll muidu toreda poisi, aga mitte väga hea kaardilugejaga, sest ta oli viimaste kilomeetrite jooksul suutnud lausa mitu korda teelt eksida ja ise sellest isegi mitte aru saada, lihtsalt imestas, et miks peab küll nii raskeid jõeületusi tegema ja miks Black Sail ainult kaugelt paistis. igatahes tal polnud ka aimu, kummal pool oja see rada olema peaks. aga kuna sealpool, kus meie olime, polnud justkui midagi, ja teisel pool oja paistis üks koertega jalutav onkel, kelle spanjelid mängleva kergusega sealt mäest üles kalpsasid, siis ma otsustasin, et mina igatahes lähen üle. “after you”, ütles kilekotikutt reipalt. seda “after youd” sain järgmiste tundide jooksul korduvalt kuulda. hullult viisakas, aga ma ei tea, kui džentelmenlik siis tegelikult on lasta daamil kõik kahtlased manöövrid esimesena teha ja lihtsalt vaadata, kas kukub/upub/eksib.

ei uppunud, aga kuigi tõesti mingi trepilaadse asja leidsime teiselt poolt oja, siis millalgi sai see lihtsalt otsa ja siis ma kukkusin ja veeresin ka vahepeal veidi. nii suure seljakotiga ronimiseks oli see mägi kohati ikka järsuvõitu. aga üles me jõudsime ja hingetõmbehetkedel pidasime isegi seltskondlikku vestlust. üksteise nimede väljauurimiseni just ei läinud, aga sain teada, et poiss oli Taiwanist pärit ja õppis Manchesteris ja nüüd ka töötab seal, ja et sõbrad Taiwanist pidid ka matkale tulema, aga muidugi ei saanud reisida nüüd.

see kukkumise koht oli umbes selline. pildilt tundub jälle kuidagi leebem.

mäe otsast oleks parema ilma ja nähtavusega saanud veel kord Šotimaad ja Mani saart vaadata, aga meile paistsid pigem… mäed ja pilved, mõned järved ja õige natuke merd. kena seegi muidugi.

natuke merd, ausalt.

siis tuli orienteeruda üle üsna lageda mäepealse nõmme, kus oli kena briti traditsiooni kohaselt veidi märg ja vedeles mingi kaevandusmineviku riismeid (trammitee tamm näiteks. ?!) ja lõpuks hakkas paistma tsivilisatsioon Honisteri kiltkivikaevandusmuuseumi näol. igasuguseid kiltkivist imeasju oli neil seal ümber, aga kell oli saanud umbes neli ja ma polnud jube ammu midagi söönud, nii et mind huvitas põhiliselt see, kas kohvik on veel lahti. oli. ja neil oli Cocat ka ja ma ütlen kohe ära, et selle kork tõesti sobis mu Platypusi pudelile, aga et ma leidsin kodust pärast õige korgi ka ikkagi üles. ühesõnaga, rohkem ma selle reisi jooksul karastusjooke ostma ei pidanud.

mis sa teed, kui kiltkivi on rohkem, kui majapidamises ära kulub.

ma ei olnud isegi päris kindel, kuhu ma õhtuks välja jõudma peaks, manchesterlasel oli öömaja broneeritud sealsamas mäe all Seatolleris ja ta arvas, et ehk leiaks seal mullegi koha, aga ma lootsin ikkagi kuhugi telgi püstitada, nii et läksin veidi edasi ja avastasin end järsku Borrowdale YHA kämpingust. veebi andmetel nad telkimisvõimalust ei pakkunud (või pidid vist lausa kinni olema? YHA ebakonsistentsus ajas mu juba reisi plaanimise ajal veidi hulluks), aga tegelikult oli plats telke täis, nii et läksin küsisin ja polnud probleemi – üks väike telk üheks ööks, jah, palun, kas duši alla ka tahate? dušiaeg tuli enne ära broneerida, aga neid oli saadaval küll. kella kaheksaks õhtul oli mul pidžaama seljas ja hambad pestud. ja telgi panin korralikult üles ja ta jõudis isegi veidi ära kuivada.

ja mis sa teed, kui kõik oma vanad saapad sinu hostelisse vedelema jätavad.

10 tundi, 54k sammu

Kolmas päev: Rosthwaite – Grasmere

oli algusest peale teada, et see tuleb lühike päev, nii et ma eriti kuhugi ei tormanud hommikul. vihma ka tibutas vahelduva eduga.

oskan küll telki püstitada

esimene pool päevast oli üks lihtne ja maaliline jalutuskäik uskumatult rohelist orgu mööda, vahepeal mõned kenad kosekesed. oli raske otsustada, kas parem vaade on ees või selja taga, igaks juhuks vaatasin mõlemat hästi tihti. siis tuli jälle ühest järsust nõlvast üles ronida nagu eilegi, aga kuna see oli palju lühem ja eilne trenn oli taga, siis ei tundunud midagi väga hullu olevat. üleval oli muidugi: väga märg (umbes kuskil 600 meetri peal siis seekord).

vaade ette
vaade paremale
vaade tagasi
vaade tagasi, aga palju kõrgemalt (Lining Cragilt)

vihma ei sadanud, nähtavus oli hea ja rajajuhised selged, nii et ilma suurema vaevata orienteerusin järgmist õiget orgu mööda alla, üle Grasmere Commoni ja Grasmere’i külla välja. Küla lähedal oli jälle päris palju päevamatkajaid ja koerajalutajaid.

koerajalutaja Grasmere Commonil

seekord oli mul broneering Grasmere’i YHA hostelis, aga jõudsin sinna nii vara, et nende check-in polnud veel lahti, ja YHA on ses osas kohutavalt range. mis kinni, see kinni, uksed lukus ja ei ühtegi inimest kellaandmisele reageerimas. poetasin seljakoti küljest oma (märjavõitu ja sellevõrra tavalisest raskema) telgi nende esikusse jalatsiriiuli taha peitu ja läksin küla peale.

glamuur, tsivilisatsioon, kohvikud, postkontor, raamatupood. sõin sooja lõuna, ostsin marke ja punase oravaga postkaardi, jalutasin küla vahel, siis ostsin mingit legendaarseks maiuseks kiidetud Grasmere gingerbreadi nimelist asja. vaatasin kalmistul kellegi väga kuulsa hauda, see VÕIS olla William Wordsworth, aga ega ma enam kindel küll pole. surnuna näevad kõik inimesed nii ühesugused välja.

hosteli check-ini avamise ajaks olin ukse taga valmis, üks perekond minu seltsis veel. neil oli jultumust minut enne avamist uksekella anda ja nad said intercomi kaudu kohe noomida selle eest.

kui eelmise YHA hosteli (linnulennult vähem kui 10 km kaugusel) koroonaloogika oli olnud, et tube ei anta, aga telkida võite, palju tahate (ja majas tohib pesemas ja pissil käia), siis Grasmere’is vastupidi – telkimisvõimalust ei pakutud, tuba tuli tervenisti välja osta (mul oli neljane, kallim kui enamus pärishotellitube sel matkal), selle juurde eraldati koridoris olevatest wc-dest ja duširuumidest eksklusiivseks kasutamiseks kumbagi üks. ligi ei lubatud köögile (sest seda tulnuks teiste klientidega jagada), kuivatusruumile (sama) ega wifile (sama. ses mõttes, et… jah, nii öeldigi. “we regret but shared facilities are not available” ja wifi oli nende facilitite hulgas.) aga mul soovitati lahkelt kuivatamist vajav kraam toas laiali laotada, sest neljases toas võiks selleks ju ruumi olla.

tuba oli enamvähem täpselt kahe narivoodi suurune, aga tõepoolest sain nii riided, telgi kui näiteks magamismati kenasti ära kuivatada. pesin kraanikausis pesu ja sõin õhtusöögiks pizzat ja wifi puudumisest hoolimata kõõlusin internetis ja nt blogisin. kah eksootiline, eelmisel päeval vist ei kohtunud mobiilileviga kordagi.

lihtsalt veel üks vaade sellest päevast, Grasmere Common

5.5 tundi, 39k sammu

Neljas päev: Grasmere – Patterdale – Brotherswater Inn

hommikul vaatasin aknast välja ja siis ilmateadet ja nentisin, et kogu see asjade kuivatamise vaev läks vast veidi raisku, aga et samas ikka päris mõnus, et ei pidanud telgis ärkama ja seda siis kokku pakkima. harva olen oma elus nii pikka ja tihedat paduvihma näinud. kusjuures kuna hosteli kööki ju kasutada ei saanud, siis tuli lahendada logistikaülesanne kohvi ja tatrapudruga, päris toas ka ei tundunud mõistlik priimust süüdata. lõpuks kügelesin sellega otse majatrepil varikatuse all. õnneks, tundub, ööbisin ses majas üksi.

siis ajasin kogu vihmavarustuse selga ja asusin teele, lohutus oli, et ka see päev ei pidanud pikk tulema. (kolmanda ja neljanda lõigu teevad mõnedki matkajad üheainsa päevaga, Grasmere’is lihtsalt lõunasöök ja vapralt edasi. ei mäleta enam, miks ma kahe lühikese päeva kasuks otsustasin, aga osutus heaks otsuseks.)

niipea, kui küla vahelt välja ja üle suure tee sain, tabas esimene väljakutse – ees oli jõgi, ületamiseks sild justkui oli, aga silla ja minu vahel oli… ka jõgi. või oja või lomp või no igatahes suht palju vett. tegin pilti ja muhelesin ja siis turnisin sealt kuidagi mööda kiviaia äärt enamvähem kuivade jalgadega mööda ja olin endaga kohutavalt rahul.

tagantjärele ei tundu just ületamatu ookean

siis jalutasin jälle mööda oruserva pikalt mäekuru poole, vihma ladistas, nähtavus polnud suurem asi ja seega ei tea öelda, kas seal ka kena oli, aga igatahes päris võimas maastik oli küll, sügav org ühel pool all ja kõrged kivised mäed igas teises suunas, iga natukese aja tagant mäest ojad alla orgu voolamas. matkajuht rääkis selle teelõigu kohta, kuidas seal on kena kosekeste kõrval piknikku pidada, kui veab ja koha saad. kosekesed olid tõesti olemas, istekohtade pärast rabamist ei olnud (ma vist ei olnud selleks ajaks sel päeval ühtegi inimest näinud. ei, hostelis tegin ikka checkouti ka, siis ühte nägin. õues küll polnud selle koerailmaga koerajalutajaidki)… aga piknikutuju kah suuremat polnud. rohkem tegid need kosed peavalu sellega, et mida järgmine oja edasi, seda raskem oli sealt üle saada.

vaade ette, kosekesed tunduvad veel ohutud

kuni jõudsin ühe täitsa väikse jõe mõõtu paisunud ojani, mida toitis paarkümmend meetrit kõrgemal selline kosk, et… noh, küllap ta oleks pinkikuilmaga kena vaadata olnud ja värskendust pakkunud ja nii. mulle seal paduvihmas tundus pigem ähvardav, et mitte öelda eluohtlik. jõgi igatahes oli liiga lai, et üle hüpata, liiga sügav ja kiire, et isegi üritada läbi minna. igaks juhuks võtsin viis minutit ja mõtlesin järele selle üle, KUI üksi ma seal mäe otsas tegelikult parajasti ikkagi olin ja kui vähese tõenäosusega keegi isegi taipaks mind kuskilt otsima hakata, kui ma nüüd laseks end sinna alla orgu uhtuda. siis panin seljakoti kivi najale ja läksin uurima, kust see kosk õieti tuleb.

selline olukord. rada on vasakul servas.

aega see võttis ja ohtralt mäest ülesronimist (ja arvake, kas kõrgemal oli märjem?) ja siis alla tagasi ja jälle uuesti üles ronimist, et see seljakott ka nüüd ikka kaasa saaks, aga ma igatahes leidsin üles selle koha, kus koske toitev lai oja kaheks kitsamaks jagunes. ja hea oli see, et kui ma siis neist mõlemast üle olin saanud, olin juba peaaegu seal mäekuru peal väljas ka, kuhu oli vaja jõuda, ja isegi raja leidsin uuesti üles, see oli halva nähtavusega päevade puhuks hoolikalt kivikuhilatega märgistatud.

üks mu reisijuht ütles optimistlikult, et mäekuru peal tavaliselt ilm muutub, ja teine lisas pessimistlikult, et ta võib muutuda ka halvemaks. mõlemal oli õigus. enne sadas lihtsalt hästi palju vihma (selleks ajaks olin ma nagunii juba läbimärg, need veekindlad riided on üks petukaup, ma ütlen), aga sealtmaalt hakkas külm tuul ka puhuma ja üldse oli see üks kõle koht. millest mul kahjuks pole ühtegi pilti, sest kuskil sealmaal panin telefoni sügavale kotti ära, et ta veekahjustust ei saaks. aga seal oli üks järv!

vaade kuru pealt tagasi tuldud teele. järvest ja edasisest pilte ei ole.

selles punktis andis optimistlikum reisijuht ka reipaid soovitusi, et kel aega, võiks väikse ringi teha ja üle Helvellyni mäe jalutada. ma olen Helvellyni otsas varem käinud, see on päris äge mägi tõesti, sest sinna (või sealt alla) saab ronida legendaarset Striding Edge’i nimelist mäeharja mööda. kõrgusekartjatele ei soovita. kõrgust ma ei karda, aga vot kahenädalase matka jaoks pakitud seljakotiga pole sinna ka otseselt mõtet minna. pluss, noh, vihma ja nullnähtavusega nagunii mitte.

niisiis laskusin tasapisi jälle alla järgmisse orgu, Patterdale’i. muidu oleks see jälle olnud äge ja ka maaliline jalutuskäik, aga see paduvihm ja libedad kivid ja üldine märg-olemine (ja soe ka otseselt polnud) vast võttis veidi glamuuri maha. kindlasti muidu üks selline koht, kuhu võiks kenama ilmaga uuesti minna.

päris küla lähedal kohtasin ka esimesi päevamatkajaid – kaht mõõdukas tempos jalutavat vanapaari. kes olid veidi üllatunud mu vettekastetud välimusest ja pakkusid, et vbla järgmine kord tahaksin veekindlad riided selga panna või midagi. (paar korda ma muide seal libedatel kividel kukkusin ja kuna rada oli samal ajal ka oja – kuskiltkaudu pidi see vesi ju mäest alla voolama – siis ma olingi sõna otseses mõttes ka vettekastetud selle aja peale. mis mind küll märjemaks ei teinud.) jah, sõbrad, ma kaalun seda!

loomulikult lakkas vihm endamvähem sel hetkel, kui ma Patterdale’is pubini jõudsin.

pubi nagu piltpostkaardi peal.

matkarada läheb tegelikult Patterdale’ist edasi jälle mäkke, aga mul oli öömaja broneeritud 5 km üksjagu teises suunas, Brotherswateri järve ääres. lihtsalt ei olnud lähemal midagi saadaval ja Patterdale’i kämpingute ja YHA koroonapoliitika oli üksmeelselt “kõik suletud”. jälle oli check-inini mitu tundi, nii et tegin seal White Lion Innis aega parajaks – lasin riietel tahedamaks tilkuda, jõin teed, sõin lõunaks küpsekartulit ja kohtusin ühe õnnetu koeraga, kes ei sallivat absoluutselt vett, aga keda oli ikkagi sunnitud vihma käes lompide vahel jalutama. loom oli üsna märg, väga nördinud olemisega ja lesis demonstratiivselt keset põrandat kõigil jalus. ei saa öelda, et ma teda mõistnud poleks.

Patterdale’i poekeses müüdi C2C postkaarte, ostsin kohe mitu tükki.

viimane tund jalutamist leidis aset päikese paistel, seljakoti küljes kõlkudes kuivasid mu veekindlad püksid täitsa ära näiteks. teel nägin erkkollase peaga lindu, kes olnuks nagu varblase ja kanaarilinnu sohilaps. (hiljem uurisin välja, et see on yellowhammer, eesti keeles talvike, eestis tavaline. no ma ei tea, ma polnud enne näinud ja tavalist polnud temas mumst midagi.)

Ullswateri järv ajas ka üle kallaste, vaadake seda silda seal paremal

Brotherswater Innis oli mul hubane pubipealne tuba, kus ei olnud sugugi halvem märgi asju kuivatada kui eelmise päeva hostelis. ja neid märgi asju jagus ka jälle, kõik mu kaardid nt olid läbi vettinud. keerasin radikad huugama, sõin all pubis õhtust, seekord oli wifi ka hinna sees. hinnast küll väga mõelda ei tahtnudki, aga ikka väga hea meel oli, et seda vesist päeva õnnestus nii alustada kui lõpetada ikkagi toas.

öösel ärkasin muide üles selle peale, et vasak labakäsi valutas. ikka kohe kõvasti. ei suutnud küll meenutada, et tal selleks mingit erilist põhjust olnuks, aga ju siis mõni neist kukkumiskordadest põrutas? võtsin ibuprofeeni ja magasin edasi. hommikul polnud käel midagi viga.

8 tundi, aga sellest alla 5 tunni päris matkarajal, edasi pubis tilkumine ja tunnike hotelli kõndimist. 39k sammu.

Viies päev: Brotherswater – (peaaegu) Patterdale – Shap

analüüsisin hoolikalt kaarti ja leidsin üsna mõistliku otsetee, mis mind mu matkarajale oleks viinud ilma Patterdale’i tagasi minemata ja seega kokku, ma ei teagi, võibolla lausa 8 km kõndimist säästes. aga mul oli kuidagi tunne, et see on sohk, kui ma õiget rada mööda ei lähe, pluss mul oli tegelikult ka suur soov näha veel kord Ullswateri ja Helvellyni vaateid – juhtumisi on see üks selline tükk Lake Districtit, kus olen siinelatud aastate jooksul vähemalt kolm korda käinud, nii et orienteerun juba täitsa hästi ja lausa kujutan ette, kust mis ära võiks paista ja kui äge see olla võiks. seega ajasin oma lirtsuvad saapad jalga ja alustasin päeva umbes 4 km tuldud teed tagasiminekuga. mis on nii üldises plaanis üks tobe asi elus, mida mulle ei meeldi teha.

(riided ja muu kola oli ära kuivanud, v.a. paberikraam, kaart oli ikka üsna märg. aga saabaste sisse ma kuidagi ei taibanud pubiomanikult ajalehti küsida, kuigi ta hommikul nentis, et võinuks ju.)

hommikusöök mäevaatega; tõotab ilusat ilma.

päris Patterdale’i välja ma ikka ei kõndinud, keerasin üht üsna järsku rada pidi mäest üles õige suuna peale. sel rajal tuli mulle ka lõpuks ometi üks teine matkaja vastu – vanem mees, kes oli käinud üleval Angle Tarni ääres telkimas. hmm, miks ma ise selle peale ei tulnud? panin idee kõrva taha. (hiljem olen aru saanud, et see on üks popp koht wild campingu jaoks, ja kuigi see vist tehniliselt ei ole lubatud, siis keegi ei keela ka.)

ilm oli selline heitlik, päike ja pilved vaheldusid üsna suure hooga, nii et need vaated, mida sinna rajalõigule vaatama olin tulnud, olid ka olemas väga vahelduvalt. mõnel hetkel paistis Helvellyni poole vaadates ainult hall udu, aga mõnel hetkel oli tipp näha. ja siis tuli vikerkaar! olin sellest nii elevil, et hõikasin isegi sellele telkija-mehele veel mitmesaja meetri kauguselt järele, et vaadaku ometi.

ainult ükssarvik on veel puudu jah.

need vikerkaarehetked olid üsna piibellikud seal, pärast kogu seda veeuputust, mida eelmisel päeval olin kogenud. võtsin jumala lepituse vastu ja tõesti peab ütlema, et ta pidas sõna ja rohkem enam nii ei teinud sel matkal.

siis oli tükk aega klassikalist Lake Districtit, mis isegi õigustas oma nime – kui Ullswater selja tagant enam ei paistnud, hakkas paistma eespool Brotherswater (mille äärest ma ju just tulin), seejärel Angle Tarn (mille ääres veel ühed hilised ärkajad alles oma telki kokku pakkisid. jah, seal telkimine on nüüd ka minu soovinimekirjas kindlalt sees) ja siis Hayeswater (mille juurde ma oleks välja jõudnud, kui ma hommikul oleks otsetee valinud. aga ma ei tea, kas siis vikerkaart oleks näinud näiteks). Hayeswateri kõrval kõrgus The Knotti nimeline mägi (739m) ja päev oli veel piisavalt noor, et mul oli energiat selle otsa ka korraks lipata, lihtsalt et tipp kirja saada.

Angle Tarn koos telkijatega

The Knotti järel nägin lõpuks ometi ära ka kuulsa Hight Streeti nimelise mäeharja, mida mööda kõndimaminek on mul ka juba terve igaviku plaanis. see plaan hakkas poolkogemata ka realiseeruma, sest magasin oma ärapööramiskoha maha; aga avastasin vea üsna ruttu ja valisin ikka õige suuna. ja siis olingi ilma suurema vaevata Kidsty Pike’il, mis on C2C raja kõige kõrgem punkt (780m).

Kidsty Pike, üsna… underwhelming selle nurga alt

nagu arvata võib, polnud tipus kohvikut ega ka muud huvitavat, paar lammast kõõlus läheduses, aga nad ei tahtnud minuga vestelda. tuuline oli ja nähtavus polnud sel hetkel jälle suurem asi. sõin pidulikult ühe Grasmere’ist ostetud ingverikoogi (oli selline… siirupine käkk, piparkook ei olnud kohe kindlasti, aga tol hetkel täitsa asjakohane energialaks) ja hakkasin siis teiselt poolt jälle laskuma. tuli jõuda alla Haweswateri veehoidla äärde. (kui teil on tunne, et see nimi juba käis läbi, siis lugege hoolikamalt, Hayeswater oli!)

parim vaade, mis mul raja kõrgeimast tipust pakkuda on. we are not amused.

selle laskumise peal tulid vastu ka esimesed päris C2C matkajad, keda nägin – vana mees, kes oli rada “õigetpidi” juba korduvalt teinud, nüüd noore naise kaasa võtnud ja vastupidises suunas matkata otsustanud. (muidugi on rada mõlemas suunas täiesti matkatav, aga klassikaline viis on läänest itta, sest Wainwright tegi nii ja sest siis on “ilm selja tagant”, mis kõlab jaburalt, aga on tõsi.) uurisin neilt, kas see Manchesteri poiss tuli kuskil vastu, ja olla tulnud küll. tore, siis ta vast ikka jäi ellu.

Haweswater läks lähemalt kenamaks

edasi läks rada Haweswateri äärt mööda kohutavalt pikalt, mingi 5 km vähemalt, see muutus üsna üksluiseks, ehkki kena järvevaade oli kogu aeg. (ainult et minu jaoks teeb teadmine, et tegu on hoopis veehoidlaga, järve kuidagi… ebasõbralikuks. eks ta ongi seda meelega, aed ees ja sildid peal, et mitte solkida, meie joogivesi.) seal raja peal tegin lõunapausi ja sõin kiirnuudleid. tundub ebaglamuurne, aga ma polnud vähemalt 10 aastat ostnud sellist asja ja päris eksootiline maitses.

kohati dramaatiline järveäär

Haweswateri teises otsas leidsin päris hariva infotahvli, kus räägiti sellest, kuidas Manchesteri linn 1930. aastatel selle veehoidla rajas ja kes seda ehitamas käisid ja kuidas nad seal (infotahvli ümbruses) elasid. ja kuidas oru põhjas enne olnud Mardale’i küla üle ujutati. see oli väga põnev kõik.

siis järgnes kahjuks päris tükk aega orienteerumist üle talude karjamaade ja piki põlluservi, midagi huvitavat ei näidatud ja mu jalad hakkasid nende märgade saabaste sees olemisest ära väsima, õigemini talla alt hõõruma. nii et kui Shapi kloostri varemeteni jõudsin, siis ei olnud mingit viitsimist neid lähemalt vaatama minna, kõndisin otseteed külasse välja.

Shapi kloostri varemed. ma ei teagi, Pirital on suuremad? aga vähem lambaid jällegi

Shapis sain jälle telkida, Shap Lodge’i õuel, kus olid ka üsna rustikaalse olemisega WC ja duširuum. parematel päevadel oleks majas süüa ka pakutud, aga nii hea päev ei olnud; soovitati minna lähedalasuvasse fish&chips asutusse, kus olla tõesti väga hea toit, ja kutsuti tagasi hiljem baarist mõnd jooki võtma. olin selleks ajaks tõesti näljane, väsinud ja lisaks hakkas järsku kohutavalt külm. nii et panin telgi üles, ajasin kõik oma soojad ja kuivad riided selga, toppisin saapad ajalehti täis (seekord taipasin küsida!) ja läksin praekalasappa. seinal rippuvatelt diplomitelt selgus, et Shap Chippy on 2020. aasta seisuga UK paremuselt teine fish&chips shop! ma paraku olin nii näljane, et ma oleks olnud valmis ükskõik kellele ka esimese koha välja andma, lihtsalt andke midagi süüa :D (anti ja mul ei ole selle söögi kohta ühtegi halba sõna öelda. väga tõhus ports oli ka.)

UK paremuselt teine fish&chips

kohalikust poest ostsin järgmiseks päevaks kaasa magusaid rosinasaiu.

pärast läksin sinna lodge’i baari siis, pigem toasoojuse ja wifi jahile, aga võtsin viisakusest ka pool pinti õlut. peale minu oli baaris veel ainult üks, aga üsna suur seltskond, seitse või kaheksa lärmakat vanainimest, kelle omavahelist vestlust pealt kuulates hakkas tekkima aimdus, et oleme vist samal matkal. igatahes oli neil üksteisele palju öelda nii matkamise kui veinijoomise üldise meeldivuse ja tervislikkuse kohta, aga ka selle kohta, kuidas tänapäeva noored ikka üldse kõndida ei jaksa. vahepeal arutasid nad seda ka, et ei tea, kelle telk see sinna õue nende omadele lisaks tekkinud on. hoidsin madalat profiili. õnneks otsustasid nad vara magama minna, aga eks ma ise ka.

9.5 tundi, 56k sammu

Kuues päev: Shap – Kirkby Stephen

enda meelest tõusin vara, aga selleks ajaks, kui nina välja pistsin, olid lärmakad vanainimesed oma telgid juba enamvähem kokku pakkinud ja lõpetasid hommikusööki. selgus, et enamus neist ööbis üldse toas, õues oli kolm onklit ainult, igaühel oma telk. keetsin rahulikult putru, et neile edumaa anda. aga kui lõpuks liikuma sain, seisid nemad ikka veel külapoe ees ja läksin neist mööda.

minu hommikusöök esiplaanil ja vanainimeste oma tagaplaanil

sel hommikul tuli kõigepealt ületada raudtee ja kiirtee – Lake Districtiga oli nüüd igatahes ühel pool ja algas Yorkshire Dales. maa oli järsku nii lame, et Kidsty Pike ja üldse mäed paistsid veel pool päeva ära, kui üle õla viitsisid vaadata.

vasakult/eest: hobune, tsemenditehas, Lake District

umbes selle vaatamisega ma seal kiirteesilla järel tegelsingi (noh, istusin maha ja võtsin seljakoti seljast ja isegi ühe rosinasaia vist sõin), kui vanainimestekamp reipal sammul must mööda marssis. üks neist jäi mõneks ajaks minuga vestlema, nii et sain teada, et ka nende näol on tegu staažikate C2C matkajatega – käivad igal aastal – ja et tegelikult on seltskondi kaks, aga nad said eelmise aasta matkal nii suurteks sõpradeks, et otsustasid sel aastal koos tulla. ja üldse, miks mina üksinda matkan? “are you a warrior?” jessas, ma ei osanud selle peale midagi nagu öeldagi. miks ma ei peaks üksi matkama ja kas tõesti on sõda lahti? lõpuks jättis ta mu rahule, olin üsna traumeeritud sellest… entusiasmist, millega ta peale lendas. hiljem ristisin ta mõttes koduvanaks – teate, nagu see koduvana, kes tuli talvisesse Muumiorgu, mängis pasunat ja püüdis kõiki suusatama õhutada.

ahjaa, sel (kodu)vanade seltskonnal olid kaasas ainult kerged päevased seljakotid, kui sedagi, ja nad olid lausa üllatunud, et ma olen teinud valiku oma asju ise kaasas kanda. selle jaoks on jah mingid teenused olemas, aga no ma ei tea. ma esialgu jaksan ise.

edasi oli maastik päris meeldiv, põhiliselt rabanõmmesid mööda, osa neist kasutusel lambakarjamaadena ja osa niisama mõnusalt kanarbikku täis kasvanud. vahepeal teel mõned farmid, ühe juures oli matkajatele üles seatud iseteeninduslik snäkiostmisputka, mille eesmärk oli finantseerida teismeliste talutütarde ratsutamishobi. see oli muidu täiega lahe, aga mul ei olnud nende kõrgprotsessitud šokolaadide ega külmade limonaadide isu üldse sel hetkel. oleks tahtnud õuna või midagi, seda polnud. (mu matkajuht lubas selliseid söögipunkte ohtralt, aga kuna matkajaid oli juulis 2020 nii imevähe, siis ilmselgelt polnud enamus kohalikke ka viitsinud oma kaste ja lette üles seada, sellest oli kahju.)

Lake District on rahvuspargina selliste siltide vastu ja ühtegi teeviita mitu päeva ei olnud; Yorkshire Dales ei pirtsuta.

Ortoni küla eel oli valik, kas minna mööda (ja säästa veidi jalavaeva) või külla sisse; mul olid jälle kohviku- või isegi lõunasöögilootused (või õuna või millegi!) ja üldse lubati, et pigem kena küla. lisaks nägin, et koduvanad valisid otsetee, seega jälle hea võimalus distantsi hoida.

tee Ortonisse viis üle järjekordse talu karjamaa, mis iseenesest oli selleks ajaks juba harjunud asi – Inglismaal avalikku ruumi eriti palju ei ole, suur osa matkaradu on “permissive path” ehk siis maaomanikuga on saavutatud kokkulepe, et matkaja võib läbi jalutada ja teda ei takistata. sellest reeglist peavad kinni ka lambad, kes kardavad kõiki inimesi ja põgenevad teelt eest kohe, kui neile tundub, et sa liiga lähedal oled. paraku aga ei ole kokkuleppest informeeritud kõiki lehmi :(

ma olen lapsest saadik lehmi üksjagu peljanud, sest nad on ikka täitsa suured loomad, paljudel neist on sarved (ärge tulge mulle rääkima seda juttu, et sarved on ainult pullil. sõltuvalt tõust on ka lehmadel) ja… ma ei usalda neid. kui mul on vaja veisest mööda kõndida ja meie vahel pole aeda, tulen sellega siiski enamvähem toime, kuni loom on piisavalt kaugel ja ei paista mu vastu huvi üles näitavat.

sel Ortoni-lähedasel karjamaal aga tegutses kamp elurõõmsaid uudishimulikke mullikaid, kelle meelest ma olin väga põnev. nad tulid kohe jooksuga uurima, kes ma olen, kust pärit, kui pikalt matkan ja miks üksi. või tegelikult ma ei tea, nad ei esitanud oma küsimusi selles formaadis. fakt oli see, et seisin keset lagedat karjamaad, kuhugi eest ära minna ei olnud, ja mind piiras sisse umbes seitse looma, kes hilisema analüüsi põhjal ei olnud isegi mitte lehmad, vaid pullid.

sealt nad tulevad

see oli kõik kohutavalt õudne, aga samas ei juhtunud mitte midagi õudset. keegi ei hammustanud mind ega löönud sarvega ega tallanud jalge alla. nad lihtsalt… olid. vestlesin nendega veidi, tegin mõned fotod ja sain aru, et okei, ei olegi midagi hullu. tagantjärele peab tunnistama, et see oli päris… väestav kogemus. ja sellest oli kõvasti abi kõigil järgmistel kordadel sel matkal, kui lehmadele liiga lähedale sattusin.

sellised numpsikud

aga nii üldiselt ma ikkagi arvan, et lehma karta on mõistlik. viimase 20 aastaga on lehmad Inglismaal tapnud 98 inimest, neist 22 on olnud tavalised jalutajad (ülejäänud olid farmerid või farmitöölised).

kõige selle peale ei saanud Ortonis mingit korralikku lõunasööki, aga ostsin šokolaadipoest kohvi ja kooki siis vähemalt.

seejärel jälle hulk karjamaid ja põllulappe, sain kohe kinnistada oma värsket lehmade mittekartmise oskust, nägin lähedalt ka ponisid ja mingit etappi heinateost, mille nime ma linnalapsena ei tea. mis selle kohta öeldakse, kui hein on juba maha niidetud ja kuivab põllul ja siis sõidad traktori ja mingitsorti rehaga ja lihtsalt… sasid seda, et paremini kuivaks? loovõtmine? kaarutamine?

ponid, keda ma ei kartnud

siis tuli jälle rabanõmm. mu reisijuht lubas ühes kohas, et vasakul on “line of grouse butts”; mul oli üsna udune arusaam sellest, misasjad need õieti on (ometi mitte tetrede tagumikud?) ja kuidas välja näevad. kaardi peal tuvastasin, aga maastikul justkui mitte. jätsin selle mõistatuse hiljemaks. koos teise mõistatusega, et miks lendavad iga natukese aja tagant madalalt üle mu pea hävituslennukid. juba mitmendat päeva. ikkagi sõda?

vahepeal jõudis see päev päris väsitavaks ja üksluiseks muutuda, olin enda meelest juba päris palju kõndinud ja kohal polnud ikka veel kuskil. vaated ka ikka… nõmm ja kiviaed ja vahel mõni lammas, aga üldiselt pigem ikkagi kiviaed. siis tuli õnneks vahelduse mõttes jälle suur kena org, põhjas jõeke looklemas ja kivisild üle jõe, hmm, kus ma seda pilti varem näinud olen? matkajuhi kaanel, vaat kus.

ideaalmaastik mossis pulliga (Smardale Bridge üle Scandal Becki)

üle selle silla minekuks tuli lahendada logistikaülesanne järjekordse teel ees seisva veisekarjaga, kus olid selgelt lehmad vasikatega (üks pull oli ka, aga see oli küll eraldi aia taha pandud ja vahtis mind erakordselt mossis näoga sealt), ja teada on, et lehma ja tema vasika vahele minek on kindlaim viis rünnatud saada. aga kust mina tean, milline lehm millise vasikaga kokku kuulub? meenutasin jälle varem läbitud lehmateraapiat, hingasin sügavalt, ütlesin kõigile, kellega silmside tekkis, viisakalt tere ja kinnitasin, et mõned mu parimad sõbrad on lehmad ja… nojah, ei juhtunudki midagi hullu jälle.

vaade teistelt poolt jõge tagasi, tulin sealt vasakult ülevalt kivimüüri äärt pidi. taamal paistab Smardalegilli viadukt. ma olen täitsa hull viaduktide järele miskipärast.

ronisin oru teist külge mööda jälle üles (veel kiviaedu ja lambakarjamaid) ja mille nimel? ainult selleks, et kohtuda järgmistel karjamaadel loomaväljakutse järgmiste tasemetega, kaks kappavat hobust (kellest üks jällegi tuli ja nina mulle seljakotti toppida üritas. hobusel pole sarvi, jah, aga hambad on üsna jõledad!) ja seejärel terve kari hullunult ringitormavaid mullikaid. hobuse käest päästsid mind mu head läbirääkimisoskused (mis ma talle ütlesin, ei mäleta, aga ikka pikalt seletasin seal) ja mullikate käest see, et nad vist ei märganud mind.

kui sa nina nii kaamerasse topid, siis ei tule jah väga flattering pilt

varsti pärast seda jõudsin kohale Kirkby Stephenisse, mis oli üsna suur koht (st ma olin enda meelest juba ammu seal, aga pidin ikka veel edasi kõndima, et oma öömajja jõuda). ma olin tõesti ikka päris väsinud, kui lõpuks oma pubipealsesse tuppa pikali sain visata. 120 km matkarada (pluss mu muud ekslemised) oli läbitud. tähistasin õhtusöögi ja siidriga sealsamas pubis. ja pesin puhtaks kõik matkariided kuni spordirinnahoidjani, sest järgmisel päeval polnud mul plaanis kuhugi matkata.

selline glamuur siis sedakorda.

9.5 tundi, 58k sammu

Seitsmes päev: puhkepäev

seitsmenda päeva plaanisin puhkamiseks mitte suurest religioossusest, vaid lihtsalt Kirkby Stephen (teist k-d ses nimes ei hääldata!) on selline veidi suurem sõlmpunkt, ise kena koht ja sealt sõidab läbi üks rongiliin, millega olin juba ammu himustanud sõitma minna. tundus seega juba ette loogiline koht, kus korraks hinge tõmmata. aga pärast kuut päeva mägesid oli mul aku üsna tühi, nii et mulle väga sobis kaks ööd järjest samas voodis magada.

alustasin hommikut sellega, et vaatasin aknast välja ja nägin, et vihma sajab ja et koduvana sõpradega asutab end teele. oh seda kahjurõõmu. ei, tegelikult nad ei tundunud kuigi õnnetud. ja olid viitsinud mu akna all pubi välilaudade taga jaurata õhtul üsna kaua, nii et ilmselgelt ei vajanud nii palju puhkust kui mina. võibolla oli neil nooremate inimeste jalutamisjaksu osas point, aga võibolla on ikkagi vahe, kas matkad 17 kg seljakotiga või hoopis ilma pagasita. (vihm jäi ka varsti järele, ma arvan, et neil oli tore päev.)

koduvanade marss

tegin pärast hommikusööki (maapiirkondade pubid võtavad full Englishit üsna tõsiselt!) kiire külatiiru, et analüüsida, kas mõni matkapood (seal on neid mitu) on lahti. nimelt selleks ajaks olin augud varbaisse kõndinud kahele paarile matkasokkidele ja asendus oleks olnud asjakohane, pluss mind valdas uudishimu, kas väljaspool Londonit on Campingazi väikseid balloone saada. aga nii matka- kui muud poed olid avatud pigem graafikus “teisipäevast neljapäevani kella kümnest kaheni”. oli… mingi muu päev.

näide loomingulistest lahtiolekuaegadest

läksin siis hoopis turismiinfopunkti uurima, et kui ma olen enamvähem täpselt Settle’i ja Carlisle’i vahel ja tahaksin Settle-Carlisle raudteeliinil sõita, siis kummas suunas oleks mõttekam minna – kuspool on mingeid ägedamaid vaateid või nii. infotädid läksid sellise ootamatu ülesandepüstituse peale täitsa ärevusse ja ei suutnud kuidagi ühte suunda teisele eelistada. aga mul oligi tegelikult terve päev aega, analüüsisin rongiplaani ja otsustasin, et miski ei takista mul sõita liini mõlemas suunas otsast lõpuni läbi, ehk siis kõigepealt lõuna poole Settle’isse, siis sealt põhja poole Carlisle’i ja lõpuks Kirkby Stephenisse tagasi.

ka selles külas tundus ülearuseid matkasaapaid palju olevat

raudteejaama olid nad küll kuidagi jaburalt külast miili kaugusele teinud ja ma ei suutnud tuvastada sinnaminevat jalgrada ja riskisin maanteeserval eluga. aga kohale sain. väga nummi jaam oli, nad kõik on sel liinil, see muidugi ongi üks põhjuseid, miks teda nii võluvaks peetakse ja turismiatraktsioonina soovitatakse.

Kirkby Stepheni raudteejaam, rong juba tulebki

rongiaknavaated olid küll… mitte muidugi pettumusttekitavad, aga sealt nägi Yorkshire Dalesi, ja mina olin just matkanud mitu päeva Lake Districtis ja ühe Yorkshire Dalesis ja sarnaseid, aga veel ägedamaid vaateid näinud nii lähemalt kui kaugemalt kui kõrgemalt kui rohkem. ehk siis ma ikka veel täitsa saan aru, miks seda peetakse Inglismaa maalilisimaks rongisõiduks, aga soovitada julgen pigem neile, kellel jala pole aega minna sinnakanti.

ise nautisin siiski täiega seda, et maastik liigub ja mina istun rahulikult paigal, jalad puhkavad ja midagi kaasas tassima ka ei pea.

suvaline rongiaknavaade

Settle rõõmustas muidugi jälle kena jaamaga, sõnamängudega jaamakujunduses (suunad olid märgitud kui “Settle up” ja “Settle down”) ja koroonaaja kohta ootamatult suurte rahvahulkadega külakeskuses. süüa hankida igatahes õnnestus. aa, ja neil oli olnud mingi lillepottidest aiaskulptuuride tegemise võistlus, mille mõned tulemused olid päris ägedad, kuigi minu kui hobiaedniku süda tilkus verd sellise raiskamise peale. te ei kujuta ette, mis need suured lillepotid maksavad siin!

settle down, dear.

tagasi rongi peale, Carlisle’i ots võttis üle tunni ja kuna vaated olid osalt juba tuttavad, siis veetsin aega hoopis googeldades, miks Lake Districtis nii vähe metsa on (blogikommentaaris küsiti). see oli väga hariv, selgus, et puupiir on üllatavalt madalal sealkandis. ja et muidu ei ole mets läinud mitte niivõrd tööstusrevolutsiooni kui põllumajanduse ja karjakasvatuse nahka, juba väga ammu. kodust saabus ka täpsem info selle kohta, mis asjaoludel ja mis graafikus need hävituslennukid seal Lake Districti kohal sebivad. harjutamas käivad lihtsalt.

Carlisle’is leidsin lõpuks ometi avatud matkapoe, ostsin kärmelt mõned paarid sokke ja nentisin, et seda väikest gaasiballooni pole neil ka. nii et läks ikkagi hästi, et Londonist suure kaasa ostsin, mitte ei jäänud lootma, et tee peal riburadapidi väikseid hankida saan. ehkki see suur on päris raske.

veel rongiaknast nähtut

tagasisuunal leidsin Kirkby Stepheni jaamast jalgraja otsa ka kätte ja sain külani jalutada vähem eluohtlikul moel. miskipärast vedeles rajal mitu surnud küülikut, ei tea, mis nendega juhtunud oli. pigem oleks maanteelt oodanud sellist laibarodu.

mul on surnud jäneste pilte ka, aga mis neid siia ikka panna.

õhtusöögi ostsin – glamuuri tipp – kohalikust india restoranist. kõik mu pestud riided olid kenasti kuivanud, auklikud sokid viskasin suurema tseremooniata minema, pubi saapakuivatusruumist (jah, seal oli see olemas. no tegelikult oli see lihtsalt üks konku, kust soojad torud läbi jooksid) näppasin kaasa mõned vanad ajalehed, et oleks vajadusel ka telgis ööbides võtta. edasimatkamiseks valmis!

red sky at night, shepherd’s delight, öeldakse siinkandis. homme tuleb ilus ilm!

Kaheksas päev: Kirkby Stephen – Keld – Muker – Usha Gap campsite

teiseks matkanädalaks oli muster selgunud: kui ma hommikul täis kõhuga poodi lähen, et midagi lõunasöögiks kaasa osta, siis ma ostan alati neidsamu rosinasaiu, miski muu ei tundu nii ahvatlev. olen kindel, et sel on seos nende hetkedega lapsepõlves, kui trenni ja kooli vahel sai sõbrannaga kahe peale terve rosinasai ostetud ja ära söödud, odav ja mõnus.

esimeses osas sellest päevast tuli muidugi jälle mäe otsa ronida, alt jõeorust tasapisi üles Nine Standards Riggile (662m). külarahva soovitusel võtsin seda asja rahulikult ja vaatasin aegajalt selja taha, sest seal avanes kenasid avaraid vaateid.

suvaline vaade, ju see ikka Lake District on, mis seal taamal paistab

ühel hetkel sattusin väga ametliku olemisega ristmikule keset eimidagi – maastiku kaitsmiseks ja pinnase erosiooni vähendamiseks jaguneb C2C marsruut vahepeal kolmeks haruks ja eri aastaaegadel palutakse kasutada eri harusid ja jätta ülejäänud tallamisest taastuma. sel koroonasuvel ilmselgelt poleks vahet olnud ja ega kedagi kontrollimas ka ei olnud, aga siiski olin väga rahul, et jõudsin hargnemiskohta just 31. juulil ja sain täiesti legaalselt valida mai-juuli raja. see oli mu eelistus põhiliselt sellepärast, et see oli Wainwrighti originaal. talvine (detsember-aprill) rada oleks paar mulle olulist punkti vahele jätnud, aga sügisesel (august-november) poleks tõenäoliselt midagi viga olnud.

Tipu (mis oli rohkem nagu… platoo moodi?) lähedal oli üheksa kivikangrut, mille tegeliku ajaloo ja funktsiooni osas ei tundunud kellelgi väga täpset infot olevat. piirimarkerid? või pidid nad kaugelt jätma mulje lähenevast sõjaväest? roomlaste ajast või 18. sajandist? tundub, et keegi täpselt ei tea. mina täheldasin, et kõiki üheksat oli võimatu korraga pildile saada, nii et äkki hoopis jaapani filosoofiline aed.

viis üheksast. seljakoti jätsin meelega peale, et skaala selge oleks

pea kõigile mu fotodele suutis jääda hoopis üks suvaline vanamees, kes oli ka jalutama ja vaadet vaatama tulnud. ma ei mäleta enam, mida ta mulle endast rääkis, ainult seda, et ta oli üks neist paljudest brittidest, kes mu häälduse põhjal pakkus, et ma olen hollandlane. (vt ka: mida elevant minust arvab.)

muidu oli sealt tipust… avar, aga veidi mittemidagiütlev vaade, tipumarkeri otsa oli küll pandud see ketas, mis näitab, et mis suunas millised mäetipud paistavad, ja neid paistis nii Lake Districtist kui Yorkshire Dalesist, aga sellelt kauguselt olid nad kõik veidi udused ja omavahel eristamatud.

kõigil neil küngastel on nimed ja nad pole nii väga madalad ka tegelt

edasised rajajuhendid üle rabanõmme sumpamiseks seisnesid selles, et “mine sealt, kus teised ees on läinud, eksida pole võimalik”. hmm, aga mida ma siis teen, kui siin aasta aega kedagi käinud pole? mõne koha peal justkui oli mingeid rajajäänuseid ka, aga kui ühes sellises kohas ühe jalaga üle põlve märga turbaporisse vajusin, siis hakkasin just eemale hoidma ja pigem tallamata kanarbikumättaid otsima. sest loomulikult oli seal märg – ma olin Inglismaal, ma olin mäe otsas ja ma olin täpselt keset veelahet, kust pool vett pidanuks voolama Atlandi ookeani ja pool Põhjamerre ja tegelikult ei läinud mitte üks tilk mitte kuhugi minu meelest. liitrike võibolla, minu saabastesse, üle serva.

erosioon!

pinnase erosiooni jälgijad olid ühte kohta teinud vaatluspunkti, kus tuli oma telefon panna posti küljes oleva toe peale, teha foto ja saata see neile, et tekiks andmebaas sellest, kuidas rada kulub või taastub. tegin pildi, hiljem saatsin ära ka, mingit tagasisidet ei saanud, aga ehk andsin teadusesse ikka vajaliku panuse.

rada läbi erosiooni

see rabanõmm oli küll üks selline koht, kus kulus marjaks ära kaardiäpp, mis, kui ma ühel hetkel vaadata taipasin, selgelt näitas, et olen oma kuivade mätaste otsingul rajalt kõrvale kaldunud ja lähen üsna vales suunas. ja muidugi oli see see koht, kus osavam matkaja oleks kohe alguses kompassi appi võtnud, asimuudid ja värgid, aga siis, kui sa enam ei tea, kus sa oled ja kuhu minema peaks, on sellest vähe abi. igatahes äpi abil sooritasin jõulise 90-kraadise pöörde ja jõudsin tagasi mingi sisulise maamärgini ja siis hakkasid juba aegajalt mingid rudimentaarsed viidad näitama, kuidas edasi.

üldine suund on õige

järgmise tähtsündmusena – siis olin juba teedele ja radadele tagasi jõudnud – nägin ära need grouse butt’id, mida mingi eelmine päev otsisin ja ei leidnud. kui esimene ette jäi, siis sain aru küll, mis see on, kuigi ega ma õiget eestikeelset terminit ikka ei tea. terdrelaskmisvarjend? selline kolmest seinast koosnev… nojah, just varjend, mahutab enamvähem ühe inimese, ja need on siis nõmme peal rivis. sellest päevast alates nägin neid mõnda aega üsna tihti ja tekkis terve fotokollektsioon sellest, kui erinevad nad välja võivad näha.

grouse butt!

ja siis saabus üks neid hetki, mida olin sel matkal kõige suurema elevusega oodanud: jõudsin Ravenseati farmi. Amanda Oweni lamba- ja lastekasvatamist olen ta raamatute ja sotsiaalmeedia kaudu juba mitu aastat jälginud ja see, et C2C otse tema taluõuest läbi läheb, oli mu jaoks päris tugev argument, et just see matkarada valida. ma tean, et parematel päevadel pakub ta matkajatele isegi cream tea’d (kes ei tea, siis see ei ole tee koorega, vaid pigem söögikord. tee/kohv ja koore ja moosiga saiad) ja kuigi ma väga ei lootnud, et ka pandeemia ajal, siis kerge lootus ikka oli mõnd instagramist tuttavat inimest või looma kohata.

Ravenseat

nagu karta oli, siis õuel olevad piknikupingid olid kummuli keeratud, küpsetisi ei pakutud ja üldse paistis talurahvas sel kenal suvepäeval hoopis heinateoga kõvasti ametis olevat. istusin siis aia taha maha, otsisin oma rosinasaiad välja ja vaatasin töötavaid inimesi. selles mõttes oli küll äge, et tõesti paistis kõik nagu peopesal ära, kuskil nõlva peal möllasid masinad ja üks traktor (kas roolis võis olla vanim poeg Reuben?) nõelus heinapallidega edasi-tagasi ja ladus neid ritta ja lõpuks ma nägin ikkagi ka ära kolm pisikest kirjudes kleitides tüdrukut lihtsalt heinamaal jooksmas ja rullimas, täiega instagram. (ainult et ma teiste inimeste koduõues ikkagi niiviisi väga pildistama ei kippunud.)

Ravenseatist Keldi külani oli ka väga maaliline jalutuskäik, ikka jõeke all orus ja vanad lagunenud kivist lambalaudad siin ja sealpool jõeorgu ja… noh, kõik need kirjeldused, mida Amanda raamatutest olin lugenud, said nüüd visuaali juurde. tõesti ilus koht elamiseks. vähemalt südasuvel hea heinailmaga.

kõik need kivist putkad olid kunagi lambalaudad

Keldis mul kahjuks ööbimiskohta broneerida polnud õnnestunud, kuigi sinna jõudes oleks ma täitsa vabalt olnud nõus selleks päevaks kõndimise lõpetama (eriti nähes inimesi, kes pubi juures siidrit jõid). lisaks väideti mitmel kenal sildil, et tegu on C2C raja keskpunktiga. aga minu kämpingukohani Mukeris oli jälle umbes viis kilomeetrit, jälle põhirajalt pigem eemal. õnneks asusid need kilomeetrid kõik maalilises jõeorus ja tegelikult polnud mul ju kuhugi kiiret. nii et kui nägin jõe ääres kolme vanainimest, kes väitsid, et väga mõnus on panna matkamisest väsinud jalad jahedasse jõevette, siis täpselt nii tegingi. (ma muudkui räägin siin vanainimestest, ega nad kõik kogu aeg NII vanad ka ei olnud, aga üldiselt ikkagi vestlesin nende kahe nädala jooksul põhiliselt pensioniealistega.)

ikka need saapad. postkast väidab, et oleme poolel teel
te ei lootnud ju pääseda pildita puhkava inimese varvastest?

Mukeri küla ise oli väike, iidse väljanägemisega ja väga gentrifitseerunud, tundus, et pea kõik majad on jõukatele vanainimestele (mhmh, jälle) puhkamiseks välja renditud. aga paar karjamaaületust veel ja jõudsin kämpingusse, kus oli hulgaliselt pigem lihtsamat rahvast.

selline nummiküla see Muker oli, kämping on seal kuskil otse ees

see oli üks neid kämpinguid, kelle lähenemine koroonale oli see, et dušše külastajatele ei avata. jumal teab, mis loogika see täpselt oli, sest need dušid olid wc-de ja kraanikaussidega samas ruumis. aga eks ma siis loputasin end sellessamas jões, kus ma enne juba jalgu leotasin. juukseid šampoonitama just ei hakanud, aga muidu matkaja jaoks täitsa piisavalt pesemist (juhul, kui eile ja homme päris duši alla saab muidugi:)). kämpingupoes läksin päris hoogu, ostsin mune ja vorstikesi. alles siis, kui neid praadima hakkasin, tuli meelde, et mu matkapann töötab potikaanena oluliselt paremini kui pannina ja et see pliit pole kah praadimiseks teab mis hea.

veelahkmevee valasin saabastest välja ja hommikul kaasanäpatud ajalehtedest oli nende kuivatamisel kohe kasu.

8 tundi, 47k sammu

Üheksas päev: Usha Gap – Muker -Reeth

hommikul vaatasin tõtt nelja toore muna ja kolme toore toorvorstiga, mis ei tundunudki enam nii nutikad ostud. munad keetsin kõvaks ja pakkisin kaasa, hommikusöögiks keetsin vorstiputru väikse tatralisandiga. panni olin eelmisel õhtul suure vaevaga puhtaks leotanud ja selle peal ei kavatse ma enam kunagi midagi praadida.

isegi kui megakorralikult püsti panna see telk, jäävad ikka mingid veidrad voldid sissse

alustuseks jälle tuldud teed tagasi, Mukeri külani. tee peal olevad aiad ja neis leiduvad taratrepid (jaa! selline sõna on päriselt olemas!) olid iidsed, mistõttu ma ei mahtunud oma 21. sajandi seljakotiga ja selle küljes oleva telgiga neist piludest läbi ja pidin pigem üle ronima.

taratrepp (stile), mis sedakorda pole mingi trepp

selleks päevaks pakkus matkajuht tegelikult ka alternatiivmarsruuti – Mukerist Reethi oleks saanud jalutada mööda jõeorgu edasi minnes, mis oleks mind säästnud Keldi tagasiminekust. aga tahtsin ju Wainwrighti originaalrada jälle, pluss selle kohta käivad kirjeldused ütlesid kõik umbes, et see on kõle ja kole, aga väga huvitav maastik, sest annab ülevaate karmist kaevanduspärandist. ja ma mõtlesin, et eks seda ilu ole juba vaadatud ka, näidake siis ette oma õudused.

algus oli küll ootuspäraselt kena, kõndisin vahelduse mõttes teisel pool jõge ja ennäe, olidki hoopis uued vaated. tasapisi viis tee kõrgemale mäkke ja ootamatult kiiresti olin õigel rajal tagasi. huvitav, kuidas needsamad viis kilomeetrit, mis eelmisel õhtul tundusid pikad, rasked ja tüütud, läksid hommikul üsna märkamatult.

seni ei ole väga õudne

viimane pilk veel sellele rohelisele jõeorule ja olin siis kaevanduspärandi jaoks valmis. mida lubati: maastikku, kust 12ndast sajandist alates oli 600 aastat tina kaevandatud… uhtmise teel, tõlgiks ma? tähendab – mägiojadele ehitati tammid ja kui vett oli ohtralt kogunenud, lasti nad mäekülge mööda alla voolama, pinnas uhuti minema ja maagisooned tulid välja; siis sai juba tunneleid kaevata ja kirkadega mehi sinna sisse saata, naised-lapsed lohistasid maagi välja ja haamerdasid päevavalgel edasi. mingid sulatusahjud ja purustusmasinad olid ka, aga üldiselt ikka ränk ja tervistkahjustav käsitöö (sulatusahjude poole miili pikkustesse tõmbekorstnatesse kogunes eriti väärtuslik, ehkki mürgine tinaoksiidi sade, mida saadeti välja kraapima pisemad poisikesed). lõpu tegi sellele tööstusrevolutsioon, sama asja sai masinatega hakata odavamalt tegema.

kena vaade võis olla sellel, kes siin majas ennem elas

minu meelest ei olnud seal uhutud mäekülgede vahel küll midagi kõledat ega ka koledat, paarsada aastat on ju loodusel aega olnud taastuda. pigem just ütleks, et hingematvalt ilus, varemed olid veel eriti maalilised.

ei ole ju väga kole?
või siis siit niiviisi üle õla tagasi vaadates

vahepeale veel üks rabanõmmepealne, kus hakkas hästi näha olema, kuidas seda maastikku tänapäeval kasutatakse – lapikaupa oli kanarbikku põletatud, et sinna kasvaks värsked võrsed, mis meelitaks kohale tedred, keda siis mugavalt maha lasta. (kuna ma just esinesin tinakaevanduse teemalise referaadiga, siis tedrelaskmismajanduse täpsem ülevaade jääb mõnda teise päeva.) ja siis veel üks maaliline org, mille põhjas eriti maalilise silla ja veel maalilisemate tehasevaremete (mis nägid välja pigem nagu mingi kiriku või kloostri sammaskäik) juures pidasid lõunapausi veel ühed harvad vastutulevad C2C matkajad. sõin seal siis ise ka mõned oma keedumunad ära.

vasakul hiljutipõletatud lapike nõmme. ees helge tulevik
varemed, kosk, saksa matkajad kõik pildil

matkajuht ähvardas, et mäekülge mööda edasi ülesminevat teed on raske leida. minu meelest ei olnud. küll jälgisin huviga, kuidas neil teistel matkajatel (olid vist sakslased) edeneb selle oruküljega, kust ma ise just olin alla tulnud, ja nemad paistsid küll olevat rohkem aega eksinud kui õigel rajal. see on see tavalisest vastassuunas minemise häda, keegi ei jaga eriti juhiseid õigete ärapööramiskohtade jms osas, kaart muidugi on, aga aegajalt on ikka mõned vihjed abiks.

veel tedrenõmme, eri ajal põletatud lapikesed kenasti eristatavad kauguses

sealtmaalt algas küll see kuumaastik, millega mind hommikust saadik ähvardatud oli, aga tundus, et siinkohal ei saanud süüdistada (ainult) tööstusrevolutsioonieelseid kaevanduspraktikaid, vaid neil oli seal keset nõmme ikkagi töötav… kruusakarjäär vms? vahepeal vedeles küll mingeid vanaaegseid kivipurustajaid ja otse nende kõrvale olid ehitatud äärmiselt kaasaegsed tedrelaskmisvarjendid jälle. aga nii üldiselt nägi see kõik välja nagu keskmisest laiem kruusatee.

vasakul kivipurustaja
hipsteri tedrelaskmisvarjend, puidust ja kindlasti käsitöö

edasi oli veel mingeid tehasevaremeid, mõned nii vanad ja rohtukasvanud, et ma polnudki kindel, kas ma nad üles leidsin, aga üks päris hästi säilinud ehitis oli ka – Old Gang Mines, korstengi püsti.

Old Gang Mines kaugemal tee ääres, vasakul mäe otsas ka midagi olulist

kõrgemal mäe otsas sahmis kanarbikus palju tetri (jahihooaeg ei olnud veel alanud); allapoole minnes nägin ohtralt küülikuid üle tee ühele ja teisele poole kalpsamas.

mustad täpid mäe peal reas on kõik tedrevarjendid jälle

sealtmaalt Reethi oli juba pigem kultuurmaastik, millel poleks olnud häda midagi (vaateid oli ja viimasele järsemale langusele-jõeületusele-tõusule oli matkajuhi kirjutamisest saadik sillutatud rada tekitatud ja sild ehitatud), ainult et selleks ajaks olin ma aru saanud, et iga päeva viimane 5 km tundub alati täpselt veidi ülearune ja tüütu ja raske ja mõttetu ja tahaks juba kohal olla, pesta ja jalad seinale visata. lisaks plaanisin osaleda ühes perekondlikus skype’i-kõnes, nii et natuke hakkas kiire ka.

sain tedre pildile

Reethis ööbisin järjekordselt pubipealses toas, vaatega otse küla peaväljakule. need toad on peaaegu alati kahele inimesele mõeldud ja ma ei tea, kas see on ilus, aga ma söön seal alati ära kahe inimese jagu küpsiseid, joon ära või võtan kaasa kahe inimese tee ja kakao ja leotan oma matkariiete kiiremaks kuivatamiseks läbi kahe inimese rätikud (protip: selleks, et täna õhtul pestud särgid-sokid-pesud homseks kuivad oleks, tasub nad pärast väljaväänamist rullida kuiva käteräti sisse ja sellega koos veel kord väänata. selle järel annab hädakorral või soojema ilmaga juba kohe ka selga panna). wifit kasutan ka raudselt kahe eest!

silma järgi ütleks, et keskpaik on alles nüüd käes

7 tundi, 45k sammu

Kümnes päev: Reeth – Brompton-on-Swale

alustasin pubihommikusöögi ja Reethis ringivaatamisega, see oli üsna armas külake, aga olevat viimaste aastate üleujutustega palju kannatada saanud ja turiste ei käivat ka enam piisavalt. minge sinna turistiks, seal on kena!

tavaline parklavaade
sotsiaalne distantseerumine maainimese moodi

edasi oli see päev pigem igavavõitu, teele jäi palju asulaid, aga seal polnud ka suurt midagi vaadata. Marske külas käisin uudistamas kirikut, sest matkajuht lubas, et seal on “socially graded seating” – lihtsamatele inimestele lihtsamad ja odavamad pingid, peenematele härradele peenemad. oli tõesti, aga huvitavam oli vestelda kiriku ees kohalike prouadega, kellel oli ka põnev näha sellist haruldast imelooma nagu Londonist tulnud matkaja.

integreerumispunktid annan endale selle eest, et taipasin pärast kirikust väljumist prouadega vesteldes lilleseadeid kiita ja küsida, kas ehk keegi nende hulgast on selle ilu eest vastutav. täppi läks ja üks tädidest oli väga liigutatud, et ma ta panust hindasin. (“doing church flowers” on vanemate briti maainimeste hulgas üsna levinud hobi, selleks ei pea isegi usklik olema. ja tõesõna, maakirikus tasub alati, ALATI lilledele tähelepanu pöörata. kas Eestis ka kirikutes lilli on muidu?)

ei olnud kirikus, aga ju seegi issanda kiituseks õitseb

umbes lõunaks jõudsin Richmondi, mis on suurim asula kogu sel matkarajal, päris ehtne linn. mul ei olnud plaanis seal pikalt peatuda ja seljakotiga ei viitsinud ka erilist linnaturismi teha, aga käisin otse turuplatsil pubis suppi söömas ja astusin korraks sisse kõrvalolevasse matkapoodi (ei mingeid gaasiballoone, suuri ega väikseid).

plaan oli jõuda õhtuks Brompton-on-Swale’i – kõik ametlikud matkamarsruudid lõpetavad selle päeva Richmondis, aga ma lugesin üht blogi/raamatut, kus soovitati tungivalt minna edasi ja lühendada seeläbi järgmist päeva, mis oleks muidu igav JA üle mõistuse pikk. nii toimisingi. Richmondi servas vestlesin ühe vanema prouaga (no ta tundus… 80 ringis?), kes oli ise mõne aasta eest C2C läbi matkanud, kolme nädalaga. see päev jäigi mulle meelde kui toredate naisterahvaste päev – see matkajatädi ja need kirikuprouad ja siis veel Richmondis pubis käis üks naine mult küsimas, mis brändi matkasaapad mul on ja kas ma soovitaksin neid (mul on Scarpad ja soovitan küll, kui te juba küsisite). mehed… meesteni jõuame.

mingi Richmondi vaatamisväärsus, mida ma vaatamas ei käinud

kogu tee Richmondist Brompton-on-Swale’ ma muudkui uurisin kaarti, et kas mul oleks võimalus millalgi saada üle jõe varem, kui matkarada ette nägi, ja vältida jälle paari kilomeetri jagu mõttetut edasi-tagasi kõndmist. vahepeal tundus justkui küll, et sobivad teed ja sillad on olemas. kahjuks ma ei arvestanud reljeefiga ja kinnistute piiridega, igal pool oli minu ja jõe vahel järsak ja/või hekk ja/või okastraataed, alati vähemalt kaks kolmest korraga. nii et kõndisin paremal pool jõge külast mööda, siis ületasin silla ja läksin läbi küla tagasi, et jõuda oma ööbimiskohta.

koht osutus töötavaks farmiks, mis pakkus ka lihtsama otsa ööbimisvõimalusi. olin üritanud broneerida kohta bunkhouse’is (naridega tuba põmtselt), seda neil vaba ei olnud, aga pakuti, et võin sama hinna eest saada endale karavani. miks mitte.

maja missugune

see oli kindlasti veidraim koht, kus ma sel matkal magasin. karavan oli kahetoaline, sisustus otse kaheksakümnendatest, elektrikamina ja videomakini välja. kraanikauss oli, aga kraanist vett ei tulnud, seda tuli väljast eraldi kraanist toomas käia; oli gaasipliit, mis kas ei töötanud või ma ei osanud seda kasutada; oli töötav mikrolaineahi. dušš ja wc olid ka väljas eraldi majas. karavani kõrval elas perekond paabulinde, kellele oli sinna paigutatud peegel, ja väike parv hanesid, kes mu peale iga kord sisisesid, kui neist mööda läksin.

paabulind edvistab

kui see gaasipliit oleks töötanud, oleksin ehk järjekordse makaroniroa kotist välja kraaminud ja valmis keetnud, aga mikrolaineahjus tundus see veidi mõttetu ja oma matkapliidigaasi olin selleks ajaks hakanud juba veidi kokku hoidma (seoses matkapoodides valitseva üleüldise defitsiidiga, mida kogesin juba Londonist saadik ja mis oli väidetavalt kombinatsioon koroona tõttu katkenud tarneahelatest ja sellest, et turvapõhjustel ei tohi sellist kaupa laos palju korraga hoida, tulebki iga nädal juurde tellida). aga otse farmi kõrvalmajas oli pubi, läksin uurima, kas seal saab süüa.

selgus, et pühapäeval nii hilja enam ei saa. aga pubiomanik oli kindel et teises pubis siinsamas lähedal saab kella seitsmeni, mingu ma sinna. ma eriti ei viitsinud minna, olin saabaste asemel plätud jalga pannud sinna kõrvalmajja jalutamiseks. ja mul oli umbes meeles küll, kus see teine pubi oli, tulin tast enne mööda. vähemalt poolteist kilomeetrit. see ei ole “siinsamas”.

pubi ees jaurasid aga kohalikud vanamehed, kes juba olid end kurssi viinud, et ma tahan õhtust süüa. muidugi mine sinna teise pubisse, õhutasid nad. see on siinsamas! viie minuti jalutuskäik! ja seitsmeni saab süüa! mina: ei, ma tean küll, kus see on, ma lähen sinna vähemalt kaksteist minutit ja ma olen täna juba kaheksa tundi jalutanud, ei, aitäh. nemad: ei, see on VIIS minutit, mitte sekunditki rohkem! ja süüa ju ometi tahad?

nojah, ma tõesti ei viitsinud ikka veel neid makarone väga teha, nii et võtsin selle jalutuskäigu siis ette. kaksteist minutit nagu ma ütlesin (ja google maps nõustus) – ja kui ma kohale jõudsin, teatas teise pubi baarman vabandavalt, et pühapäeviti pakuvad nad süüa kella kaheni. omg, ma langesin mansplainingu ohvriks! mitte kuradi midagi need onklid ei teadnud, aga kus alles õpetasid!

ainus lohutus, et tagasi esimese pubini jõudes ütlesin kõigile asjaosalistele, kes seal veel alles olid, “told you so”, ja pubiomanik, kes oli vahepeal teise pubisse helistanud ja teada saanud, et ei ole neil jah midagi süüa seal, andis mulle mu pool pinti siidrit maja kulul ja mitte just otseselt ei palunud vabandust, aga justkui mokaotsast tunnistas, et võibolla jah oleks võinud faktid üle kontrollida ENNE mu sinnasuunamist.

mistap lõpuks tegin endale ikkagi mikrolaineahjus makaronirooga. see ei olnud just edukas projekt, aga nälga ma samas ka ei jäänud.

ülejäänud õhtu nautisin seda, et mul on elutuba diivani, elektrikamina, videomaki ja wifiga. kaminat ja makki küll kasutama ei hakanud. veekeedukann oli õnneks elektriline, nii et teed jõin.

puhas glamuur, ei?

8 tundi, 48k sammu

Üheteistkümnes päev: Brompton-on-Swale – Ingleby Cross

kella nelja paiku hommikul äratasid mind karavani akna all hullunult sädistavad pääsukesed. poleks arvanud, et nii lärmaka linnuga tegu on.

hommikusöögiks keetsin mikrolaineahjus kaerahelbeputru. umbes sama ebaõnnestunud projekt kui makaronikeetmine – söönuks sain, aga jube läbustamine. mul muidugi ei olnud kaasas kiirkaerahelbed, mida oleks lihtsalt võinud kuuma veega segada ja veidi oodata, sest mulle ei maitse see pläga, mis selle tulemusena pudru asemel valmib. mul olid tavalised täisterakaerahelbed, segatuna rosinate ja piimapulbriga. muidu väga hea roog, aga kui pliidigaasi on vaja säästa, siis natuke ebapraktiline.

kohviveega vähemalt ei olnud probleeme. jalutasin oma kruusiga taluõues ringi, vaatasin üle paabulinnupere ja äratasin põllu ääres kogemata ühe küüliku. haned õnneks magasid alles.

hommik talus

otse taluvärava vastas oli kohalik külapood, mis oli kenasti lahti ja puha, vaatasin seda mõtlikult ja millegipärast otsustasin, et ei lähe sisse ega osta midagi kaasa. seda mõttekäiku enam täpselt taastada ei suuda, mis selle otsuseni viis, aga ju ma arvasin, et täna jääb poode tee peale veel. mingi postkaardi panin küll selle poe ees postkasti.

see on kogu C2C raja kõige pikem, igavam ja mõttetum päev. vaja on saada Yorkshire Dalesi servast (see saabus tegelikult juba nõks enne Richmondi) North York Moorsi serva, ja kui oled juba kümme päeva vahetpidamata mööda rahvusparke kõndinud, siis mingi niisama tavaline countryside tundub suhtselt lame. sõna otseses mõttes ka – kuigi muidu on C2C mõte olla “high-level path” ja kulgeda võimalikult palju mööda mäeharju, siis selle koha peal pole võtta künkapoegagi, päev möödub enamvähem merepinna tasemel.

tüüpiline vaade. vähemalt on rada selgelt näha.

ja käia tuleb kas mööda sõiduteid (fui) või läbi kümnete farmide neid va permissive path’e mööda. LEHMAD. väga palju lehmi. mõne värava peal hoiatavad sildid “ettevaatust, kuri pull” või “põllul võib olla poegadega loomi”. öäkk.

jaah? mis teeme siis nüüd?

kogu selle tohutu hulga kultuurmaastiku peal polnud päeva jooksul ühtegi avatud poodi ega söögikohta. imekombel jäi just varajase lõuna ajaks tee peale üks turistidele avatud härrastemaja (Kiplin Hall), mille tavapärane kohvik oli küll suletud, aga õues olid koogi- ja kohvilett ja – õndsuse tipp – pizzakaubik. mul oli isegi meelest läinud, et selline asi nagu pizza üldse olemas on. tegelt ei olnud, ma sõin pizzat õhtusöögiks viimati Grasmere’is. aga see kaubiku oma oli parem, korralik puuahju pizza, ja kohvikust sain paar kookigi kaasa.

country house glamour

ega ma ju otseselt näljas ei olnud kordagi, midagi oli ikka seljakotis kaasas ja oleks saanud kasvõi veel mõne kiirnuudli keeta või energiabatooni süüa. aga lihtsalt nii põhimõtteliselt – kuidas te elate nii, et mingi 30 km peale ei ole ühtainsat poodigi? Danby Wiskes, tuntud ka kui raja madalaim punkt (40m üle merepinna) pidi olema pubi, aga see oli muidugi kinni. peab küll ütlema, et täitsa proaktiivselt küsis selle küla vahel mult üks mees, kas mul joogivett ikka jagub, et kui on juurde vaja, siis ta annab, sest pubist ei saa midagi. aga põhiliselt oli see kõik lihtsalt üks üsna monotoonne astumine seal põldude ja lehmade vahel, nii et kohvik või shopping oleks lihtsalt mõnus vaheldus olnud.

lehmadele vahelduseks nägin metskitsetalle. ma tean, et udune on, zoomisin suuremast pildist selle.

umbes 5 km enne selle päeva lõpp-punkti Ingleby Crossi – teadagi, see viimane viiekas, mis tundub täiesti talumatu – lõpuks ootas mind ikkagi üks neist lubatud iseteeninduspoodidest. ühe talu õueservas oli raja äärde paigaldatud töötav külmkapp, milles leidus vett, karastusjooke, šokolaadi, puuvilju ja valuvaigisteid. ma sain ÕUNA! (ma ei ole tegelikult eriline õunasõber. tõenäoliselt on mu elus mööda läinud mõni aasta, mille jooksul ma ei ole söönud ühtainsatki õuna. ma ei tea, mis värk mul seal matkal järsku nende õuntega hakkas.)

pood!

kahmasin endale sületäie häid asju kokku (peale õuna ka banaani, Coca-Colat ja mingi valgulisandiga küpsise – kõik sellised asjad, mida ma muidu iial ei ostaks ega sööks) ja sain siis aru, mis on peale poodide puudumise ja lehmade rohkuse kolmas tõsine probleem sel rajalõigul. mitte kuskil pole kohta, kus maha istuda ja söögipausi pidada. kogu aeg oled kas suure sõidutee ääres või selgelt kellegi hoovis või põllul koos kombainiga või karjamaal koos lehmaga. (eelmise puhkepausi tegin Danby Wiske küla keskel muruplatsil ja enne seda kuskil kirikuõues.)

sellest kohast tegin endale kohviku

mistap pidasin oma õunapikniku… raudteeülekäigu kõrval taratrepi peal. pisike haruraudtee ja pisike ülekäik, aga seal sai istuda ilma tundeta, et oled kellelgi jalus või saad kohe surma. rongi nägin ka.

väike anorakiga trainspotter ikka elab sügaval mu sees. mis kenad värvid!

laialdasi surmasaamisvõimalusi pakkus enne lõppu veel ka maanteeületus, mille kohta kõik selle matka enne läbinute kirjeldused ütlesid, et raudselt kõige ohtlikum koht kogu rajal, mingi Striding Edge on poisike selle kõrval. neli sõidurida ja kiiruspiirang 70 mph ehk 112 km/h. põmtselt tuleb lihtsalt silmad kinni panna ja hästi kiiresti üle tee joosta. ainult et 17 kg seljakotiga ja enne seda oled juba üle 25 km kõndinud sel päeval. läks!

maantee äärest lootsin vähemalt bensujaamashoppingut, sest olin vahepeal välja arvutanud, et ega mulle järgmised kaks päeva ka enam ühtegi asulat tee peale ei jää, kus varusid täiendada. aga bensujaam oli remondis.

Ingleby Crossi külast pidin veel kilomeetri või poolteist edasi minema, ülesmäge, aga ükskord ometi oli mu plaanitud öömaja täpselt matkaraja peal ja ei olnud vaja edasi-tagasi käia.

päeva ainus kohvik (Ingleby Crossis) ja see ka kinni

välja arvatud see, et kuna seal öömajas (Park House) ei pakutud süüa, siis oli lahke pererahvas mulle õhtusöögiks broneerinud laua Ingleby Crossis olevas pubis, nii et sinna tuli ikkagi tagasi minna. aga nad viisid mu sinna autoga ja oleksid autoga ka järele tulnud, kui ma poleks vahepeal juba jõudnud tutvuda ühe teise samas majas ööbiva Walesist pärit keskealise paariga, kes mu pubis oma lauda kutsusid ja pärast tagasi ka sõidutasid.

Park House’i elutuba. siia tahaks kunagi tagasi.

see vist ikka oli pigem hotell kui midagi muud, aga üsna pisike ja väga hubane ja üldse kõige mõnusam ööbimiskoht sel matkal (kui telk välja arvata, sest see on mul ka pisike ja hubane ja ma olin seal magamisega väga rahul). koroonaaega oli kasutatud tubades värske remondi tegemiseks, minu toas oli seinamaal ühe Lake Districti vaatega – raudselt kogu selle pika igava matkapäeva kõige kenam vaade :) ja pigem hostelile kui hotellile omaselt oli neil ka külaliste vahel ühiselt jagatav elutuba, selline mõnus hubane koobas raamatute ja ajakirjade ja maakaartide ja lauamängudega. seal ma selle Walesi paariga kohtusin ja juttu ajama jäingi. nemad olid tulnud oma koertega paariks päevaks lühemaid jalutuskäike tegema.

vaatega jäin suht rahule

rääkisime õhtusöögilauas väga paljudest asjadest, aga meeles on mul põhiliselt see, et proua Janet (sündinud Uus-Meremaal, kasvanud farmis) oli tohutu lehmaapologeet ja kaitses seisukohta, et lehm ei taha kunagi kellelegi halba ja on ainult uudishimulik. no ma ei tea!

uudishimulik lehm loojangukumas

9 tundi, 51k sammu

Kaheteistkümnes päev: Ingleby Cross – Clay Bank Top – Urra Moor

hommikusöögilauda jagasin teise samas hotellis ööbiva paariga, nemad olid Janetist ja Jasonist tükk maad vanemad ja matkasid ka C2C rada, aga paaripäevaste juppidena. olidki tulnud viimast etappi alustama. ei mäleta enam, millest kõigest me vestlesime, vahepeal igatahes oli teemaks Trans-Siberi raudtee ja lõpuks jõudsime ikka lehmadeni ja vanapaar oli minuga nõus, et ohutud need loomad ikkagi ei ole.

enne minemahakkamist sain veel hotellipidajannalt kätte oma puhta pesu – nad pakkusid mõne naela eest pesumasina kasutamist – ja ostsin talt kaasa mõned õunad ja muud suupisted, sest järgmise teelejääva külani oli kaks päeva kõndida.

natukene kidurat kasemetsaalust alustuseks, see oli päris kodune

see oli esimene päev North York Moorsi rahvuspargis ja üks ägedamaid-ilusamaid päevi üldse sel matkal – teekond läks suurema osa ajast mööda astangu serva, ühel pool oli avar vaade allolevale tasandikule ja küladele, teisel pool ikka need rabanõmmed. rada oli hästi märgistatud ja korralik, osa lõike lausa kividega sillutatud, ja olen aru saanud, et tavalisel matkahooajal on seal pigem rohkem rahvast liikvel kui üks pikamaamatkaja nägema on harjunud (seal astanguserval kattub vähemalt kolm tuntud marsruuti). ma ka mõnda inimest ikka päeva peale kohtasin, aga trügimist otseselt ei olnud.

paremal see astang ehk Cleveland escarpment paistabki

lisaks paistis suure osa päevast kätte Inglismaa kõige jaburam küngas, Roseberry Topping. kuju on tal nagu Matterhornil, kõrgus nagu Suurel Munamäel, aga seisab omaette keset tasast maad. ükskord ma veel leian võimaluse sinna otsa ronida. miks teda ühegi mu pildi peal pole, ei tea.

ilm oli hommikupoole tuuline ja vihmane, aga mind oli tabanud mingi eriline matka-zen, rühkisin muudkui edasi ja mõtlesin ainult sellele, et see ongi täpselt see, mida ma praegu oma eluga teha tahan. ja et nii ilus on kõik. rada käis muudkui ühest mäest alla ja teisest jälle üles, iga natukese aja tagant oli vaade jälle uus ja iga kord eelmisest justkui veidi ägedam.

mu mindfulness ja mu myfitness. pole nagu midagi erilist, aga see oli kõige mõnusam hetk sel matkal üldse.
nagu ikka, on selja taga kuidagi huvitavamad vaated

ja siis – te ei usu – jõudsin kohvikusse! teadsin seda oodata, sest matkajuht lubas igasugu imeasju selle kohta (nt et saab verikäkiga võileiba), aga samas olin ka täiesti valmis selleks, et asutus on koroona või kehva ilma või jumalteabmille tõttu suletud. ei olnud! sai suppi ja sai kooki ja sai teed (verikäkiga võileiba küll ei saanud) ja ma istusin seal niikaua, kuni vihm üle läks. panin kuiva särgi selga ja ostsin jälle mõned küpsetised varuks kaasa.

edasi oli ainult tuuline, aga muidu jälle seesama – üles ja alla, imelised vaated, mitte ühtegi mõtet, lihtsalt mõnus. jope ja püksid kuivasid selle tuule käes ka päris kiirelt ära.

kohvikujärgne ilusailmavaade
seda teed oleks lihtsalt võinud lõputult kõndida
see ei ole sama koht, see on pool tundi hiljem ja järgmine mägi

enamus matkamarsruute lõpetab selle päeva Clay Bank Topis, mis ei ole üldse mingi koht, seal läheb rada lihtsalt üle maantee ja väike parkla on ka. tavaliselt vist broneeritakse endale mõnes lähedalasuvas külas ööbimine ja palutakse pererahval autoga vastu tulla sinna parklasse. mina läksin edasi – väsinud ma polnud ja plaan oli nagunii telkida kuskil raja ääres Urra Mooril.

vaade Round Hillilt tagasi tänasele päevale

otse raja ääres oli selle päeva kõrgeim tipp, Round Hill (450m), käisin seal ära ja hakkasin siis telgikoha osas ringi vaatama. ega seal midagi väga valida polnud, väga ühtlane nõmm igas suunas nii kaugele, kui silm ulatub (astanguservalt oli tee selleks ajaks ära pööranud). ühtlaselt tuuline ka, millegi varju minna ei olnud. ja üks asi, millega ma väga polnud osanud arvestada – vett ei olnud, no et mingit oja või nii (jalgealune samas oli kohati üsna märg). joogivesi oli mul olemas, aga mingit väga agarat nõudepesu või vanniskäiku küll plaani ei saanud võtta.

mingi vanaaegne piirikivi Urra Mooril

panin siis telgi lõpuks üsna tee äärde üles, siiamaani pole kindel, millesse need vaiad kinni said, sest kõik toimus paksu kanarbikuvaiba peal. muuhulgas purunes kildudeks see muhv, mis telgi esikaart enamvähem funktsionaalsena hoidis. oleks olnud päris tobe olukord, kui mul poleks juba mitu aastat vaiakotis kaasas… teine selline muhv veel. (siis, kui see kaar esimest korda ära murdus, käisin mitu Lake Districti matkapoodi läbi küsimusega, et mis nüüd siis, ja ühes mulle müüdigi see muhv. no lihtsalt üks alumiiniumtoruke, mille libistad telgikaare katkise koha peale ja siis see on… terve. kui uut ostu paigaldama hakkasin, selgus, et mul juba on varuosana üks niisugune kogu aeg olemas olnud ja et ma lihtsalt ei teadnud, mis toru see on selline. võtsin selle vana siis kasutusele, uue torkasin vaiakotti ja igal jumala matkal mõtlesin, et misasja ma vean tast kaasas, aga kojujõudmise ajaks on alati meelest läinud välja võtta. nüüd siis kulus ära.)

jälle ei saanud kõiki telgivolte sirgeks kuidagi, see katkine kaar ei aita kaasa

tuul sakutas seda telki päris kõvasti seal lageda nõmme peal, aga taipasin seekord ukse allatuult sättida ja vihma ei sadanud ja mul oli veel kiirnuudleid ja teevett ikka jagus. tundus küll, et nii vett kui gaasi on veel täpselt hommikusöögi ja -kohvi jagu alles. aga mul just niipalju oligi tarvis.

8 tundi, 42k sammu

Kolmeteistkümnes päev: Urra Moor – Glaisdale

varahommikul pissil käies nägin esimest korda sel matkal päiksetõusu. mitte midagi hingematvat, aga lihtsalt nii põhimõtteliselt oli horisondil näha see koht, kust päike piiluma hakkas. ilm oli pilvine, aga vihma enam ei sadanud, öösel oli küll kuulda teist, ja jube tuuline tundus ka seal lageda peal ikka.

pool kuus hommikul

positiivse külje pealt avastasin sel hommikul, et mu puus ei valuta enam. ta oli seda teinud juba enne matka ja matka ajal seni ka, mitte niivõrd kõndides, kui just magada üritades. aga tuleb tõesti välja, et liikumine on tervise ja ilu pant, mõnisada km jalutamist ja saigi korda. eks ma õhtuti aelesin ikka oma massaažipalli otsas ka, mis mul luksusesemena kaasas oli.

sel hommikul vihastasin tõsiselt oma matkapliidi peale, mis oli mulle juba ennegi närvidele hakanud käima, sest ei tahtnud enam hästi süttida ja on üldiselt veidi ebastabiilne (pliit kruvitakse gaasiballooni peale ja kui sinna pott ka otsa panna, moodustub juba päris kõrge torn). seal pehmes kanarbikus polnud mul talle kuigi head toetuspunkti ja nii läks ta korra ümber kohvivee ja teise korra tatrapudru keetmise ajal. muidu poleks ju hullu olnud, aga veevarud olid mul selleks ajaks otsas. janusse ega nälga just ei jäänud (enamuse putru päästsin ja mingi küpsis oli ka veel varuks; Marsi šokolaadi olin miskipärast keset ööd ära söönud), aga hambapesu jäi küll hiljemaks.

edasi läks üle rabanõmme eriti tasane ja mugav tee, mis moodustus kunagisest kaevandusraudtee tammist. nüüd oli vasakul rabanõmm ja paremal orud ja vaated. nõmmel olid nimedega tedrelaskmisvarjendid ja siin-seal silte, mis selgitasid, et kuigi tee läheb ja kõndida võib, on tegu siiski eramaaga, kus tuleb koerad rihma otsas hoida, et nad maas pesitsevaid linde ei ohustaks. see loomulikult ei olnud mitte suurest loodussõbralikkusest, vaid selleks, et tedreküttidel oleks, keda tappa. (legendaarse tedrehooaja alguseni, mis, nagu kõik teavad, on 12. augustil, oli umbkaudu nädal.) linde tõesti ikka jagus jalge eest ärevalt röökides lendu tõusma sealkandis. mis häält teder teeb, küsite kindlasti? “go-back-go-back-go-back!”

siit läks raudtee
Sykesi (nimeline) tedrevarjend (kui pole hästi näha, siis duh, selleks ta varjend ongi)

esimene tsivilisatsiooni tugipost sel päeval oli The Lion Inn, mis oleks teoreetiliselt ka võimalik ööbimiskoht sel matkarajal, aga see oleks mu eelmise päeva väga pikaks teinud. kui ma kella 10 ajal sinna jõudsin, oli hommikusöök juba läbi, lõunat veel ei pakutud, aga mul õnnestus vähemalt veepudel täita ja wc-s ka hambad pesta.

Lion Inn on küll mingis mõttes keset eimidagi, aga siiski suure tee ääres, nii et mõnda aega tuli ka mul maanteeserva mööda jalutada. sealkandis on igasuguseid iidseid kivisambaid ja riste, vaatasin mitu neist kohusetundlikult ära, aga mulle tundusid lihtsalt nagu… kivid. mõnele oli “ohvriteks” energiabatoone jm sodi jäetud.

selle risti nimi oli vist Young Ralph

mul oli sel päeval hästi palju aega – vaja oli jõuda Glaisdale’i, kuhu mu ööbimiskohast oli küll kindlasti üle 20 km, aga see oli otsast lõpuni hästi lihtne ja tasane tee – nii et tegin pika varajase lõunapausi ühe suletud jahionni juures, jõin teed ja viitsin niisama aega. teekeetmine tegelikult võttiski selle aja kõik kenasti ära, sest jube tuuline oli, ükskõik, millise majanurga taha ma peituda üritasin, ja see vesi lihtsalt ei läinud keema.

siis tuli kõndida ümber Fryupi oru, mis ei olevat oma nime saanud mitte inglise hommikusöögist, vaid põhjala jumalanna Freya järgi. see oli ka kõik väga kena, orupõhjas oli talusid ja tasapisi tekkis jälle tsivilisatsioonile lähenemise tunne. enne Glaisdale’i istusin veel korra kanarbikku maha, võtsin saapad jalast ja vedelesin niisama asja eest, teist taga, sest mu check-ini ajani järjekordses pubis oli veel paar tundi.

Fryup Dale
veel puhkava inimese varbaid. kanarbikupilte ongi vähevõitu olnud.

Glaisdale’i küla vahel nägin keset sõiduteed siili, kes tundus imelikult uimane ja ei tahtnud kuhugi minna. arutasime ühe kohaliku koerajalutajatädiga, et mis siis nüüd teha, lõpuks hoidsin mina koera kinni ja tädi tõstis oma jope sees siili tee pealt põõsa alla. ehk hakkas tal seal parem, väga armas loomake oli muidu.

päeva wildlife

pubi ees olin täitsa valmis tund aega ootama, kuni uks avatakse, aga peremees vist aknast nägi mind ja lasi mu tuppa, imestades väga, kuidas ma küll nii vara sain jõuda – tal oli C2C matkajatega kõvasti kogemusi ja ta teadis küll, kaua Clay Bank Topist tuleb. noh, ma tulin küll veidi lähemalt, aga ikkagi tundus, et lõin mingi rekordi – ja seda kogu oma ajaviitmisega tee peal? (ok, ma ärkasin vara ja olin enne kaheksat juba laagri kokku pakkinud.)

pesin, vaatasin kohalikke vaatamisväärsusi (raudteejaama ja mingit vanaaegset silda. ei olnud midagi erilist tegelt) ja tegin muul moel õhtusöögini aega parajaks. väga hea meel oli korralikult süüa saada, mul oli rohkem ikka selline küpsisepäev olnud. pidulikult viskasin ära peaaegu, kuigi mitte päris tühjaks saanud gaasiballooni, seda ma enam kasutada ei plaaninud.

7 tundi, 42k sammu

Neljateistkümnes päev: Glaisdale – Robin Hood’s Bay

viimane matkapäev, mis jääb meelde sellega, et nägin kohutavalt palju inimesi. eks ma olin muidugi siin kahe nädala jooksul harjunud väga vähestega, aga sel päeval tuli käia pea 30 km suures osas mööda teid ja läbi külade.

Grosmonti küla üle oli mul hea meel. käisin seal poes, ostsin vanu häid rosinasaiu, aga ka jäätist ja mullivett (lihtsalt tuli suur külma mullivee isu peale) ja vaatasin kena vanaaegset raudteejaama, kus ma ükskord jõulude paiku koos oma perega käisin ja auruvedurit nägime. see oli kõik jätkuvalt väga maaliline.

auruveduri haldamise atribuutika

Grosmontist edasi tuli väga pikalt väga järsust mäest üles ronida, kõik selle nimel, et jälle rabanõmmele jõuda, aga nüüd paistsid ja kostsid nõmmel ka igas suunas suured teed kätte ja polnud üldse enam nii mõnus.

no milleks.

Littlebecki külast alates läks rada metsa vahele. teate, selgub, et pärast kaht nädalat mäe- ja nõmmeavarust on mu eelistus selge ja mulle ei meeldi metsas üldse :( kuidagi ahistav tunne oli, hämaravõitu ja suurt midagi vaadata ei olnud. ja jube palju rahvast. kõik inimesed olid võtnud ilusa ilma puhul oma lapsed kaasa ja läinud metsa jalutama. mis ju iseenesest on ilus idee ja Valdur Mikita kindlasti kiidaks heaks ja nii. neil lastel muidugi ka kindlasti oli seal metsas põnevam kui lageda nõmme peal, leidus ohtralt kohti mille otsa ronida ja kust alla ja mille sisse kukkuda (seal oli jõgi ka). suuremate kivide juures olid pildistamiseks järjekorrad. okei, üks neist kividest oli seest tühjaks uuristatud ja seal oli kunagi keegi erak elanud, see oli isegi pildistamist väärt, aga ma sissesaamiseks küll sabatada ei viitsinud. ja siis oli kosk ja selle juures kohvik ja seal omakorda järjekorrad. omg! aa, ja mis värk on lastel ja koertel sellega, et kogu aeg tuleb mingeid roikaid kaasas tassida ja nendega vehelda?

eraku kivi
mõttetu metsavahe

metsast välja saada oli, ühesõnaga, suur kergendus. natuke võimaldati mulle veel teedest piiratud nõmme, kust olid näha Whitby kloostri varemed ja nende taga meri. ehk siis… lõpp paistis (ma küll Whitby suunas ei läinud, aga mere äärde oli ju plaanis välja jõuda). High Hawskeris istusin pubiõue maha ja jõin ühe siidri, lihtsalt tundus, et olen juba ära teeninud küll.

merevaade

tsivilisatsiooniga harjumise järgmine tase: läbi tuli kõndida kahest karavanpargist. seal küll ülemäära palju rahvast ei tundunud kohal olevat, aga lihtsalt selline meeldetuletus, et nii ka inimesed elavad või vähemalt puhkavad. ja siis olin merekaldal väljas.

kõige viimased kilomeetrid olid kõige esimestega kenasti sümmeetrilised – kui alustasin oma lääne-ida suunalist matka mööda rannikut hoopis põhja poole kõndimisega, siis nüüd sain sama palju maad lõuna poole tagasi minna, kenal kõrgel kaljukaldal ja merevaatega. Robin Hood’s Bay paistis kaugele ära ja oli äärmiselt maaliline.

päriselt merevaade
finiš paistab (RHB on pildi paremas servas)

mu RHB öömaja jäi tee peale enne veel, kui matkarada tehniliselt läbi sai. kui ma seda broneerisin ja ütlesin, et tulen matkates Glaisdale’ist ja ei tea, millal jõuan, oli peremees konkreetne: kui sind kella kuueks pole ja sa helistanud ka ei ole, teatan päästeteenistusele; ja kui kohale jõuad, tee enne check-in, kui mere äärde lähed. see viimane oli kuldaväärt soovitus, sest RHB on väga… järsk linn, ja seljakotiga alla ja siis pärast üles tagasi ronida oleks olnud puha tobe.

polnuks ka väga, mille nimel, sest sellist pidulikku kohta, kus matk lõpetada, seljakotiga pilti teha või läbi finišilindi rühkida, seal polnud. ühes kohas oli seina peal C2C infotahvel ja kaart, lugesin selle siis lõpp-punktiks. ümberringi oli kuurortlinna suvise pärastlõuna melu, inimesed seisid pubi- ja pizzasabades ja plätserdasid jalgupidi meres (päriselt ei ujunud keegi, järgmisel päeval sain aru, miks). kedagi ei huvitanud, et ma olin siin just kaks nädalat ennast ületanud. või mis iganes.

matka lõpp-punkt. underwhelming much?

oma St Beesist toodud kivi olin taibanud randa kaasa võtta, korraldasin siis talle piduliku fotosessiooni, tänasin tehtud töö eest ja poetasin kaldavette. minu panus Suurbritannia läänekalda erosiooni. kui veel hästi palju inimesi selle matka teeb ja oma kivi saare teise serva viib, siis põrkame ühel päeval Taaniga kokku.

kivi on kohal

sõin oma hotellikese lähedal pubis õhtust ja läksin vara voodisse. tuba oli pisike, hästi armas ja täiesti jumaliku vaatega aknast. selle nimel tasus tulla küll.

loojang Robin Hood’s Bays, vaade hotelliaknast

8 tundi, 51k sammu

Lõpetuseks

kuna ma olen siin saarel juba mõned aastad elanud, siis vaatasin õhtul järele, millal hommikul tõus on ja millal mõõn hakkab. mul oli ujumistrikoo kaasas ja tundus paslik end vette kasta, kui kord juba kakssada miili mereni kõnnitud. üldse polnud mul matkajärgseks päevaks muid suuremaid plaane kui õhtuks Yorki jõuda, nii et päev rannakuurordis tundus asjakohane.

meri on seal… allpool

eriti palju vapraid ujujaid just polnud, sest vesi oli jääkülm. aga käisin siis tõusu kõrghetkel ikkagi mõneks minutiks suplemas ja pärast lugesin niikaua rannas raamatut, kuni mõõn kogu vee minema viis.

see, mis rannast järele jäi. kedagi ei seganud, et vesi ära läks.

siis kõõlusin linna peal suveniiripoodides , ostsin endale C2C järjehoidja (hea ülevaade marsruudist) ja mingi hetkelise meeltesegaduse ajel ka t-särgi, mida pärast seda matkajärgset päeva muidugi kordagi kandnud pole ja ei kujuta ette, kuhu ta saanud on üldse.

ei ole vbla kõige maitsekam hilp, mida elus kandnud olen, aga vähemalt oli neil naiste lõikega särke

palju ma neid miile siis päriselt maha kõndidin, ei tea keegi. 13 matkapäeva peale kokku luges mu Fitbit 633189 sammu (mitte kõik matkarajal ja seljakotiga, seal on ka mingid õhtused küla peal käimised sees). täiesti mõttetu number, aga las ta jääb, kui ma ta juba kokku arvutasin.

mingit erilist valgustust ega suuri vastuseid suurtele küsimustele mind ei tabanud; neid küsimusigi ei olnud varuks ega tekkinud ka. selle tunde sain vahepeal küll kätte, et ei mõtlegi midagi, vaid lihtsalt kõnnin ja hästi hea on olla, aga eesmärk omaette see ei olnud. õhtuti telgis jõudsin päris mitu raamatut läbi lugeda. igav ei hakanud justkui kordagi ja hirmus ka ei olnud üksinda.

kas ma uuesti läheks sellele matkale? võibolla terves ulatuses nii enam ei viitsiks. mitte et tal midagi viga olnuks, lihtsalt kõik teised maailma matkarajad ootavad ju ka. aga kui kellelgi on kaks nädalat aega ja soov just Inglismaal matkata, siis oleks C2C minu meelest küll suurepärane marsruudivalik!

ise ma teeks mõned jupid küll teist korda veel – parema ilma, huvitavama seltskonna, kergema seljakoti ja/või suurema ringiga. kui keegi soovitust küsiks, siis need on minu top3 C2C lõiku, igast rahvuspargist üks (st mitte paremus-, vaid ajalises järjestuses):

Lake District: Rosthwaite’ist Grasmere’i kaudu Patterdale’i (minu matka päevad 3 ja 4). selle jõuab ühe päevaga ära teha, aga ma varuks kaks päeva ja kui ilm vähegi lubab, siis teisel päeval ei läheks mitte oru põhjast otseteed, vaid valiks ühe kõrgematest alternatiividest. kuna ma Helvellynil ja Striding Edge’il olen juba käinud, siis järgmisel korral valiksin Wainwrighti plaani C ehk idapoolse St Sunday Cragi marsruudi; aga kui ei oleks veel käinud, siis eks ole omad põhjused, miks Helvellyn on kirjas kui plaan A. ah, ja siis ideaalis lõppeks see teine matkapäev telkimisega Angle Tarni ääres, Patterdale’ist veidi veel edasi.

Yorkshire Dales: Keldist üle nõmmede Reethi (minu matka päev 9) ja järgmisel päeval jõeäärset marsruuti mööda Mukerisse või Keldi tagasi. okei, ma ütlesin, et ma paremusjärjestust ei tee, aga see on see matk, mille ma kohe kevadel esimese asjana tahaksin ise ette võtta :)

North York Moors: Ingleby Crossist mööda Clevelandi astangu serva Urra Moorini (minu matka päev 12) või võibolla Lion Inni välja, kuigi ühe päeva jaoks on seda vist palju. peab proovima.

ahjaa, fotod? pärast hoolikat sorteerimist jäi pilte järele 857 tükki. seda on liiga palju, aga mis teha, mul on neid kõiki vaja, et vanuigi neile nädalatele tagasi vaadata. album on siin.

Lisa 1: matkavarustus

ainus teema, mille üle ma sel matkal korduvalt ja põhjalikult juurdlesin, oli see, kas mu seljakott saaks olla kergem. mitte sellepärast, et oleks tundunud kohutavalt raske, vaid igasugused teoreetikud kergitasid 17 kg stardikaalu peale kulmu ja see oli selline huvitav akadeemiline küsimus, mille üle tundide kaupa mõelda.

kirjutasin selle arutelu blogisse ka üles ja seal tekkis teoreetikute abiga isegi diskussioon; ma seda ümber kirjutama ei hakka, aga esimene ja teine postitus koos kommentaaridega, kui detailid huvi pakuvad.

ainult need asjad olidki kaasas ju

uut matkakööki on mul igatahes vaja, sest pliit jupsib, gaasiballoonide saadavus on kehv, nõud ei vasta mu vajadustele ja tahaks midagi tuulekindlamat ka. kui seda ükskord ostma lähen, siis pean küll kaalu ka silmas muude asjade hulgas.

telk, magamiskott, matt jm suuremad asjad on mul sellised, nagu nad on. ära viskama ja uusi ja kergemaid ostma ei hakka ju. kui läbi kuluvad, siis vaatan. okei, selle telgi puhul võibolla on see vaatamishetk ka enamvähem käes nüüd, ainult et uueks telkimishooajaks jõuab mul meelest minna, et tal esikaar katki on, nii et arvata on, et unustan välja vahetada sellegi :P

aga muidu… olen rahul. sellega, mis kaasa sai ja kui hästi ma selle kõigega elasin. kui oleks vaja rohkem toitu igapäevaselt tassida, siis peaks vist küll kas kosmeetika või elektroonika arvelt mingeid korrektuure tegema.

Lisa 2: kasutatud kirjandus

Andrew Bowden, One Coast to Another – üldse esimest korda lugesin C2C kohta selle mehe blogist, juba mitu aastat tagasi. kui nüüd matka plaanima hakkasin, kasutasin Andrew’ matkapäevikut ühe põhiallikana. raamatu ostsin e-raamatuna, täies teadmises, et see on seesama blogi/päevik tegelikult, aga plaaniga see matka ajal päev-päevalt uuesti läbi lugeda. nii tegingi ja see oli v tore – peaaegu nagu oleks õhtuti teise matkajaga kokku saanud ja muljeid vahetanud. paberil poleks kaasa vedanud.

Catherine Redfern, A Coast to Coast Journal – Catherine on Andrew’ elukaaslane, kellega nad koos matkal olid, ja tema päevik on vast ainus mu läbitöötatud materjalidest, mida tõesti julgen soovitada kellelegi, kes ise seal rajal pole käinud ja minna ka ei plaani. Catherine pigem joonistab kui kirjutab, nii et selline tore illustreeriv materjal, mis võiks käia pea iga matka kohta maailmas. kuidas on, kui saapad on vett ääreni täis, või millisel kümnel moel saab kasutada matkakeppe. näiteks. see oli mul samamoodi e-raamatuna ja vaatasin ka iga päev pildid ära Andrew’ jutu lugemise järele.

Catherine’i stiilinäide. minu eest oleks 20 punkti saanud, see on 4 koduvana väärt!

Martin Wainwright, The Coast to Coast Walk (see on muide üks hoopis teine Wainwright, ei ole sugulane) – seda kasutasin oma põhilise matkajuhina, seal olid marsruudi päris põhjalikud kirjeldused, üsna palju lisajuttu tee peale jäävate huviväärsuste kohta ja veidi praktilist infot ja planeerimisnõu ka. selle kõige peale oli ta muidugi üpris paks ja raske, 188 lehekülge. sisaldas ka kaarte, aga need olid veidi madalakvaliteedilised, nii et lisaks läks ikka vaja ka järgmist:

The Coast to Coast Walk – Cicerone Pressi väljaantud raamatuksköidetud 1:25000 mõõtkavas Ordnance Survey kaart. lihtsalt kvaliteetne kaart, matkarada (vajadusel koos alternatiivvariantidega) kenasti jämeda punase joonega peale tõmmatud. tõeline matkaja saab ilmselt ainult selle varal hakkama suurepäraselt.

OS kaart nagu nad ikka on

Alfred Wainwright, A Coast to Coast Walk From St Bees Head to Robin Hood’s Bay – jah, eks ma lugesin Wainwrighti originaalteose muidugi ka läbi, aga pean tunnistama, et tagantjärele. kas see oleks võinud nimekaimu oopuse asemel kaasas olla… äkki oleks. aga pigem on ta minu meelest selline kena suveniir-kunstiteos, Wainwright oli tuntud oma kauni käekirja poolest ja siis see ongi niiviisi käsitsi kirjutatud-joonistatud, kõik pildid ja kaardid ja asjad. päris aastast 1973 ta ei ole, keegi on teda 2014. aastal üle toimetanud ja kaasajastanud, aga lõpuks mulle käis närvidele, et ma ei saanud aru, mis oli originaal-Wainwright ja mis oli hiljem juurde või ümber kirjutatud. siiski, meeleolukas lugemine.

jutt, pildid, kaardid – kõik puha käsitöö