a kingdom of isolation and it looks like i’m the queen

6. Apr 2016

ma pole tükil ajal teinud juttu oma imelisest igapäevaelust, sest… ta ei ole tundunud nii imeline vahepeal. täna tuli õige tunne järsku tagasi.

viisin hommikul tsikli hooldusesse. boonusena avastasin dokumentides sobrades (no lihtsalt, et vaataks järele, millal tal viimati õli vahetati ja nii), et ülevaatus aegus ka juba paari nädala eest. teadmiseks siis eestlastele, et see, et ARK ei pane ülevaatuse aegumise kuupäeva sellesse SMSi, mis ta teile kuu aega varem saadab, on veits nagu #firstworldproblem:)

mitu aastat juba mõtlen igal hommikul, kui rattaga ühest mototöökojast mööda sõidan, et küll sinna oleks mugav tsiklit hooldusse/ülevaatusse viia, nii täpselt tee peal ja bussipeatuse kõrval. mõeldud-tehtud!

see poiss, kes ratta mult vastu võttis, oli minust umbes 20 aastat noorem. ja ma ei liialda praktiliselt üldse. paar aastat siia-sinna. aga ta ütles, et tal on endal täpselt samasugune hornet, sama värvi isegi. ja et hoolduse käigus ülevaatus ära teha polevat mingi probleem. (“sure, i’ll MOT it for you”  palun, selles keeles saab igast sõnast verbi teha. ja ka mittesõnast.)

kuna vahepeal oli hakanud üsna tihedat vihma tulema, tundsin edasi kontori poole jalutades suurt rõõmu oma sõidujopest ja -saabastest. see vist oli tänase päeva parim hetk. ma olin veekindlalt riides, mul polnud mitte kuhugi kiiret (kell oli vähem kui pool üheksa) ja õhk lõhnas kevade järgi.

ostsin endale ökopoest kookosrasvaga kohvi kaasa.

bussi peale ma ei läinud, sest 1) vt üle-eelmist lõiku, 2) kui asi puutub käiguvahetusse, tahavad mu uued tsiklisaapad veel harjumist, aga kõndimiseks on nad üle mõistuse mugavad. ja ilusad!

kell üheksa polnud ma veel tööle jõudnud, aga ikka ei tundunud kuhugi kiiret olevat. astusin sisse ühte pudipadidisainipoodi ja ostsin endale veekindla märkmiku. mul lihtsalt on tunne, et mul hakkab elus varsti tarvis minema veekindlat märkmikku. lõõpisime müüjaga, et kotti pole vaja, sest halloo, see märkmik on veekindel! vihm, mis vahepeal oli järele jäänud, oli sobivalt uuesti sadama hakanud.

iga tee peale jääva kohviku hommikusöögimenüüd uurisin, aga alles umbes kümnendast leidsin selle, mida tahtsin – praemuna. võtsin kaks ja tegin nende kõrvale päevanormi duolingo hispaania keele harjutusi ära.

siis järsku (sõna otseses mõttes. täiesti ootamatult andis telefon meeldetuletuse.) selgus, et ma olin kunagi mingis meeltesegaduses võtnud vastu kutse 9.30 algavale koosolekule. jõudsin sinna täpselt kohale, aga sellega sai päeva parem osa paraku läbi.

all your perfect imperfections

26. Feb 2016

Raamatusoovitus: Costa Book of the Year 2015

Faith had always told herself that she was not like other ladies. But neither, it seemed, were other ladies.

— Frances Hardinge, The Lie Tree

Võtsin The Lie Tree ette mitte lihtsalt sellepärast, et ta briti ühe tuntuma raamatuauhinna sai, vaid sellepärast, et lasteraamat on selle konkursi üldarvestuses ainult ühe korra varem võitnud – see oli 2001. aastal Philip Pullmani The Amber Spyglass ja, noh. Tundus, et latt on piisavalt kõrgel, et asja lähemalt uurida. Pealegi mulle meeldivad lasteraamatud rohkem kui suurte omad.

Ega see mingi mugavuslugemine polnud, lugu oli viktoriaanlik ja pime ja vihmane ja üksjagu krimka (krimkad mulle ei meeldi). Aga olen teda nüüd mõned nädalad seedinud ja ta on mul ikkagi… meeles ja paneb mõtlema.

Mulle tundub, et see tsitaat, mille ma selle raamatu iseloomustamiseks välja valisin, on täiega spoiler. Õnneks pole ma siin spoilerivaba keskkonda välja kuulutanud ka:)

too much of nothing is just as tough

7. Feb 2016

Raamatusoovitus: Oxfordi kraadiga lambakasvataja igapäevaelu

And then we do it all again, just as our forefathers did before us. It is a farming pattern, fundamentally unchanged from many centuries ago. It has changed in scale (as farms have amalgamated to survive, so there are fewer of us) but not in its basic content. You could bring a Viking man to stand on our fell with me and he would understand what we were doing and the basic pattern of our farming year. The timing of each task varies depending on the different valleys and farms. Things are driven by the seasons and necessity, but not our will.
― James Rebanks, The Shepherd’s Life: A People’s History of the Lake District

 

pärandlammas pärandmaastikul (mai 2014, Lake District)

pärandlammas pärandmaastikul (mai 2014, Lake District)

to reach the unreachable star

22. Dec 2015

Talvise pööripäeva puhul ja et internetist kassipildid otsa ei saaks: nii elatakse neil päevil Reykjavikis.

kell on kuskil pool viis ja pööripäevani on veel üle nädala

kell on kuskil pool viis pärast lõunat ja pööripäevani on veel üle nädala

Kuigi ma olen pärast detsembriolude ülekontrollimist täiesti kindel, et Island on elamiseks liiga pime koht, peab siiski ütlema, et… valgus on seal päris äge :)

juhuks, kui pärisvirmalised näole ei anna: Harpa kontserdimaja

juhuks, kui pärisvirmalised näole ei anna: Harpa kontserdimaja

you look like a movie you sound like a song

7. Dec 2015

ma pole olnud suurem asi kodu-jõuluks-kaunistaja pärast algklassideaegset paberist lumehelveste lõikumist, aga hiljuti tabas mind ootamatult inspiratsioon… ma olen üsna kindel, et ma tõesti täitsa ise mõtlesin selle välja:

DSC07609 DSC07610

Ostsin Ikeast portsu patareidega LED-tulukesi, otsisin majapidamisest välja kenamad klaasanumad ja ainsad jõulukaunistused, mis mul olemas olid (nende puna-hõbedaste kuulikeedega ehtisime oma esimesel Londoni-aastal potipalmi) ja keerutasin kõiki koostisosi omavahel nii kaua, kuni nad pöördumatult sõlme läksid. Mumst sai väga kena!

(Et miks mul on kuldkalaakvaarium? Pikem lugu, aga põmtselt ma üritasin selle sees kunagi vihmausse pidada. Kõik põgenesid ära.)

Briti kultuuriruumis ongi kaunistatud kamin kuusest asjakohasem vist, jõuluvana peaks nagunii sealtkaudu tulema?

people of the world spice up your life

30. Nov 2015

Pühapäeval panin kummikud jalga ja läksin loomaaeda jaaguari talitama. (Ja siis ma ütlen, et ma ei teegi nagu eriti midagi?)

Ma sain “big cat keeper experience‘i” sünnipäevakingiks ja olin sellest ausalt öeldes täitsa elevil. Loomi ma ei karda (v.a. lehmad) ja kuigi isegi linnalapsena oskasin aimata, et eks see töö põhiliselt kasimist tähendab, ei karda ma kassipissi haisu ka eriti. Eks see üks esimese maailma meelelahutus ole, maksta ohtralt peale selle eest, et ühe lihttöölise eest tema töö ära teha. Samas, üks kord elus tahaks ju näha lõvi, tiigrit, jaaguari ja gepardit nii lähedalt, kui üldse veel saab, mis lõpuks ikkagi tähendab, et talitaja positsioonilt.

kõnelusi tiigriga

kõnelused tiigriga

(Voucher lubas ilvest ka, aga selleks ajaks, kui mina loomaaeda jõudsin, oli ilves ära surnud ja uut polnud veel tulnud.)

Dartmoori loomaaed on… Dartmoori lähedal, ehk siis kohutavalt kaugel (Londonist. aga kõigest muust ka. Mul on kodus küll kogu aeg Suurbritannia kaart silma all ja kogemust saare eri servadesse reisimisega võiks juba piisavalt olla, aga ikkagi mind üllatab endiselt, KUI kaua on võimalik autoga sõita ja ikka veel põhimõtteliselt Londonis olla.) Tuntud on see loomaaed kui üldse millegi poolest, siis filmist “We Bought a Zoo”, mida ma ise pole näinud, aga mis põhineb tõestisündinud lool perekonnast, kes tõepoolest Dartmoori loomaaia poolkogemata ostis.

Selles mõttes läks päev ootuspäraselt, et kõik lubatud loomad nägin väga lähedalt ära (katsuda ei saanud. isegi talitajad, kes on nendega 5+ aastat töötanud, pole suuri kasse katsunud, sest need lihtsalt ei ole mingid näppimise kiisud). Jaaguari ja tiigrit sain toita ja nende puure puhastada. Boonusena sai toita ka rebast, saarmaid ja karusid. Erilise boonusena pääsesin karu sisepuuri koristamisest – see haisevat kõige hullemini, aga kuna üks karudest keeldus õue minemast (“halloo? ma olen KARU! ma magan! tulge märtsis tagasi!”), siis jäi see talitajale teiseks korraks.

koristan tiigri järelt

koristan tiigri järelt. märjad laigud põrandal on see, mis te arvate, ja haiseb hullemini, kui arvate.

Kaslased söövad vähemalt selles loomaaias põhiliselt hobuseid, sest hobuseid jääb kohalikel farmeritel kõige rohkem üle. Saarmad söövad tibusid, rebane sööb kanakoibi ja karud söövad talvel ainult puuvilju (suvel saavad liha ja kala ka).

menüü backstage'is

fragment menüüst backstage‘is

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali "njämm-njämm-njämm," ausalt!

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali “njämm-njämm-njämm,” ausalt!

Jaaguar oli mu lemmik. Ta oli kõige ilusam ja ma oleks nii väga tahtnud talle pai teha, et kaalusin natuke aega loomaarstiks õppimist (lootuses kohtuda karjääri käigus üldnarkoosis jaaguariga). Samas tundub selle projekti ROI ikkagi madalavõitu ja samuti oleks oht kohtuda täiesti uimastamata lehmadega (minu põhilised teadmised loomaarsti argielust on pärist James Herrioti raamatutest ja võibolla veidi vananenud, aga samas tundus novembrikuine Dartmoor küll täpselt sama kõle ja hüljatud kui Herrioti Yorkshire, nii et ma ei tea, kas uuemad veterinaariatrendid nagu näiteks, ee, väiksemate loomade pidamine, on sinna jõudnud).

DSC07471

lihtsalt… kassipilt

Paitamise asemel rõõmustasin jaaguari hoopis sellega, et peitsin ta toidu – kolme kilo jagu hobuselihatükke, sõna otseses mõttes koos naha ja karvadega, ja sealkandi hobused on päris karvased! – tema väliterritooriumile ära, et ta saaks seda otsides veidi vaeva näha ja ei muutuks laisaks. Selle kohta öeldi scatterfeed ja seda tehakse teiste loomadega ka, näiteks karude puuviljad loopisime samuti mööda nende hoovi laiali, ainult et karu toitu ei tohtinud puu otsa panna, aga jaaguari oma küll.

(Jaaguar on ainus suurtest kassidest, kes ronib puu otsa. Täiskasvanud karu ka ei roni. Ja seda, et tiigrid ei armasta ronida, ujuda, tõrusid, mett ega ohakaid, teame me juba lapsest saadik; jaaguar aga armastab ujuda ja sööb peaaegu kõike. Selline loom!)

DSC07394

paarsada kilo puhast lihast ja kõige võimsamad lõuad üleüdse

Veel üks erialatermin, mille selgeks sain, oli enrichment. Kui näete loomaaias mõnes puuris vettinud pappkasti, üksikut kummikut või mingit muud pahna, siis see ei ole mitte tegemata koristustöö, vaid sinna spetsiaalselt pandud, et loomal oleks millegi üle hämmelduda. Papi ribadeksrebimine olevat paljude hobi neist. Saarmatele viisime ühe põhuga täidetud traatpuuri, millesse nad said käpa sisse ajada ja sinna peidetud viinamarju ja porgandiviile taga otsida. Ja mõnikord lõhnastatakse mõni kivi või känd lihtsalt suvalise parfüümiga ära, lõvil jälle mitu päeva peamurdmist, et mis jama see siis nüüd on ja kas see ohustab teda kuidagi.

spetsialist menetleb

spetsialist menetleb

Ma kahtlustan, et päristalitajad salaja naeravad nende linnavurlede üle, kes tulevad valgete sokkidega kohale ja õhinal tiigripuuri ronivad, aga nagu nad ise ütlesid – hea viis loomaaiale raha teenida. Soovitan sellist elamust loomasõbrale küll.

don’t blame it on the sunshine don’t blame it on the moonlight

26. Nov 2015

Juhtus nii, et kontoris jäi vabaks üks neist laudadest, mille taga töötatakse seistes (selle kohta ei ole eesti keeles ju mingit viisakat sõna? standing desk) ja ma uudishimust kolisin selle taha ümber. Mõtlesin, et vaatan, kaua vastu pean, ja arvasin, et eks see aeg pigem tundides kui päevades saab olema – olen alati pooldanud Churchilli seisukohta, et kui saab istuda, ei tasu seista, ja kui on võimalus lamada, peaks seda kasutama. Pealegi oli mul vanast ajast meeles, et mu selg ei kannata pikemat seismist ja hakkab valutama.

Kuskil kuu on nüüd eksperimendi algusest möödas ja mu peen kontoritool ikka veel ootab laua kõrval, et millal ta jälle tegudele saab asuda. Eks ma ikka istun ka iga päev… koosolekutel ja lõunasöögi ajal ja oma Alphabeari-pausidel, mille tarbeks on mul siin nurga taga üks tugitool varuks. Aga omaenda laua ja arvuti taga tundub seismine lihtsalt loomulikum ja loogilisem – ja seda ma tõesti ei oodanud. Lösutada on veidi raskem kui tooli peal (aga mitte võimatu… mul on siin oma nõks, kuidas põlv laua peale upitada ja niiviisi veidi puhata), aga niheleda see-eest palju lihtsam. Kui kõrvaklappidest muusika tuleb, teen vahel paar tantsusammu; mõnikord harjutan salamisi demi-pointe’i või demi-plie’d; tähtsatel ja tõsistel hetkedel saab ekraanist kaks sammu eemale astuda ja seda mõtlikult silmi vidutades vaadata, et kõik saaksid aru, KUI tõsine mu töö tegelikult on.

Kui selg ära väsib, siis kükitan veidi aega. Imelik näeb välja, aga kükitamise harjutamine on mu treeningkava oluline osa nii ehk nii ja seljale on see väga mõnus. (Minu meelest hakkasid kükid palju paremini välja tulema, kui ma istumise seismisega asendasin. Puusapainutajad võiks siin võtmesõnaks olla mu kasinate anatoomiateadmiste kohaselt.)

Veel üks asi, millele see seismine ootamatult hästi on mõjunud, on mu sotsiaalne elu kontoris – sellelt kõrguselt siin on möödaminejatega (või neil minuga) palju lihtsam juttu alustada ja see on viinud väga põnevate vestlusteni. No ja nii tähtsaid asju mul siin teha ei ole, mis väikse klatši jagu kannatada ei võiks:P (näiteks seesama postitus siin kannatas just veerand tundi ja midagi hullu ei juhtunud.)

I keep falling over and apart

24. Nov 2015

Angry Birdsi mäletate veel? Candy Crushi? 2048-t? Ma põdesin need kõik omal ajal väga raskekujuliselt läbi ja õppisin sellest et mängutootjatele olen ma kerge saak ja parem on mitte alustadagi, sest lõpetada on raske. Kahest viimasest mängust sain ma üle üsna loomulikul moel – kommide rittaajamisel jäin mingile väga raskele tasemele kuuks ajaks lõksu ja numbrite puhul kadus pärast 4096-ni jõudmist huvi. Linde aga lennutaksin sigade pihta ilmselt siiamaani, kui see iOS peal tasuta oleks (kui nüüd ongi, siis palun ärge mulle seda öelge). Muide, ma olen võibolla ka ainus inimene maailmas, kes suutis Angry Birdsi mängides vigastuse saada. Lihtsalt… käsi läks mõne tunni järel nii krampi, et valutas pärast mitu päeva. See pisiasi mind küll ei heidutanud.

Anyway, ma võibolla tean, mis on järgmine suur asi, mis meid kõiki tabab, sest olen selle küüsis olnud juba üle kuu. Alphabear!

Seda on mängida oluliselt lihtsam kui seletada, nii et ma ei hakka seletama, aga tuntud mängudest sarnaneb ta kõige rohkem Scrabble’ile – tuleb teha sõnu ja nende eest saab punkte, ainult et tähed lähevad iga käiguga odavamaks ja mängulaud tuleb tühjaks saada ja siis on veel karud ja mesi ja… las ta jääb.

Kõige toredam on selle mängu juures see, et kuigi sohki teha saab (sohiks nimetan ma seda, kui katsetad suvalisi tähekombinatsioone, kuni masin midagi neist sõnaks tunnistab. ja Alphabeari sõnastik tunnistab väga palju imelikke sõnu!), ei ole see üldse huvitav, sest iga mängu lõpus kasutab karu mõnda su äsjakoostatud sõna lauses, ja mida normaalsemad sõnad, seda paremad laused välja tulevad:

Õnneks on Alphabear nii tehtud, et päris kogu aeg ei saa teda mängida – alailma on kas mesi otsas või paremad karud magavad või pole münte (need probleemid muidugi oleksid lahendatavad, aga selle üle olen küll uhke, et raha eest/peale ma ei mängi:)) ja saab vahepeal midagi asjalikku ka elus ära teha.

i used to roll the dice

22. Nov 2015

Mul on värviraamat. Aastal 2015 pole selles muidugi midagi erilist, kellel ei oleks… aga kui kellelgi siiski veel juhtub, et ei ole, siis praegu on sobiv aeg jõuluvanale kirjutada ses asjas.

WP_20151122_007

minu esimene.

Mul on alles ka värvipliiatsid ajast, mil mul viimati värviraamat oli (see ei olnud muide mitte sügavatel 80ndatel, vaid millalgi keskkooli ajal. jaa, ma olin hipster enne, kui see lahe oli!), aga ostsin ühed uued juurde ja guess what, selgub, et 21. sajandil tehakse palju paremaid pliiatseid kui 20ndal. Vildikatest ma ei räägigi. Need tänapäeva omad tulevad kätelt lihtsalt seebiga pestes maha ja järgmisel päeval saab tööl jätta mulje, et sa ei värvinudki õhtu otsa, keeleots suust väljas, mandalaid.

WP_20151122_005

väljakutse perfektsionistile minus: teeks nii, et päris sümmeetriline ei ole. väga raske!

Nagu minu puhul juba teada, mindfulnessi ega meditatsiooni see kõik kaasa ei too. Värvimise ajal saab inimestega juttu ajada, midagi asjalikku kuulata või poole silmaga telekat vaadata.

WP_20151122_006

see võttis aega täpselt kaks näosaadet

Teil on värviraamatud või? Näidake pilte!

but it’s been no bed of roses no pleasure cruise

21. Nov 2015

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

suudlus ainsa tereta

20. Nov 2015

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

minu fuksia. teda ma näen küll iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

minu fuksia. teda ma näen iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

laia profiiliga kohvimüüja

laia profiiliga kohvimüüja

pettekas!

pettekas!

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

kui tuleme kokku kui leiame mahti

19. Nov 2015

Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas  “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)

Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.

Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)

Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.

ilu meie sees ja keskel ilu päästab maa

18. Nov 2015

Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.

Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…

Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)

Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.

carry me home tonight

16. Nov 2015

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

stokey_blog_01

allikas: beyondthrilled.

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute‘inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?

loodan kunagi jõgi alguse must saab

15. Nov 2015

Vastukaaluks igasugusele maailmas toimuvale kräpile tahan teile siinkohal teatada: mul läheb hästi. Midagi eriliselt head pole juhtunud, aga halba ka ei ole, ja kuigi aegajalt on mul tunne, et ma ei tee mitte midagi (peale töö. tööd teen ma kohe päris kindlasti), on mu päevad täidetud väikeste naudingutega. Novembrivastase teraapiana olen valmis neid jagama, nii et siit tuleb minu imeline igapäevaelu. Kuni kaupa jätkub.

Mul on uus iPod! Vanaga läks nii, et… vaadake, nii näeb välja kahekorruselise bussi rataste alt läbi käinud iPod nano (3rd gen):

Ehk siis… umbes nii, nagu üks kaheksa aastat järjest igapäevases kasutuses olnud ese võikski välja näha. Ekraan läks katki ja laadimispistik lömmi, aga kui ma ta üles korjasin ja kõrvaklapid külge panin, siis mängis häirimatult edasi. Navigatsiooninupp jäi ka tööle, aga ekraanita oli seda raske kasutada, seega kuulsin tol hommikul viis korda Edgar Savisaare laulu “Kaunis maa”, sest mul oli parajasti käsil Rahva Oma Kaitse see saade, kus seda iga pausi ajal mängiti…

(loomulikult oli tegu juhtumiga sarjast “bad decisions make good stories” ja ma ausalt õppisin sellest ja olen nüüd vähemalt mõnda aega hommikuses liikluses tähelepanelikum. ja ei, ma ei olnud ise selle bussi alla jäämise ohus.)

Noh, aga muidugi selliseid kuulikindlaid seadmeid Apple enam ei tooda ja nii ostsin ma endale uue iPodi, mis on nii õrnake, et ma ei julge kõvasti peale hingatagi, aga tal on ka omad eelised. Esiteks mahutab ta 8GB asemel 16 ja teiseks saab seal suurema vaevanägemiseta kuulata podcaste õiges järjekorras (vana järjestas uuemad ettepoole). Seega kannan nüüd taskus kaasas kogu Müstilise Venemaa arhiivi ja oh, kus sellest on mõnu. Praegu kuulan 1998. aastal salvestatud blokki, kus Vseviov räägib 18. sajandil Venemaad valitsenud naistest. Tuleb välja, et Katariina I ja Katariina II vahele mahtus neid täitsa mitu. Jube põnev on see kõik.

(võin ka raporteerida, et Vseviovi hääl ega stiil pole peaaegu kahekümne aastaga absoluutselt muutunud. aga kas teadsite, et sel saatel oli kunagi ka saatejuht?)

just tell me it’s not the end of the line

7. Nov 2015

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

#96 Sõidukimaks ja elundidoonorlus

8. Oct 2015

Vahel suudab briti bürokraatia mind meeldivalt üllatada – isegi sellisel määral, et hakkab tunduma, et seda peaks mingi ilusama nimega kutsuma. Teenusedisain?

Ostsin mõne nädala eest mootorratta. See käis nii, et registreerimistunnistusest rebiti üks riba paberit välja ja anti mulle kaasa ja dokumendi mingisse teise sektsiooni said mu nimi ja aadress kirja. Selle pidi vana omanik posti panema ja DVLAsse (siinne ARK) saatma. Läks umbes kolm nädalat ja mulle tuli postiga koju uus registreerimistunnistus. See kõik oli ootuspärane, ehkki ma nende nädalatega muutusin juba veidi ärevaks, et kaua see siis nüüd aega saab võtta.

Mida ma oodata ei osanud, oli samasse ümbrikusse poetatud lendleht, mis küsis: “IMPORTANT… HAVE YOU TAXED YOUR NEW VEHICLE?” Ee, ei ole! Mis maks? Keegi ei ole mulle rääkinud, et siin peab mingit sõidukimaksu maksma! (Tagantjärele muidugi näen, et selle rohelise riba peal, mis mul kolm nädalat rahakotis on olnud, on kirjas, et peab… aga ilmselgelt mina olengi see inimene, kellele on vaja saata punaste trükitähtedega kiri. postiga.)

Sõidukimaksu, selgub, saab maksta veebis krediitkaardiga (autentimiseks on vaja sõiduki enda numbrit ja registreerimistunnistuse numbrit). See võttis kaks minutit. Kuulge, e-riik on ka üsna äge, aga ma vist nii kiiresti pole kunagi ID-kaardi lugejat üles leidnud ja tööle saanud:)

Ja kui maks makstud sai (59 naela aastas, tänan küsimast), siis suunati mind sujuvalt otse organidoonoriks registreeruma. Vot kui siiamaani ei olnud teenusedisain, siis selle koha peal küll on! See protsess võttis ka kaks minutit ja selle lõpus omakorda olid Facebookis/Twitteris jagamise nupud ja palve sõnumit levitada. Mida ma siinkohal ka teen: palun otsige e-riigist see koht üles (ma tean, et see on seal kuskil, leidsin ükskord) ja pange end kirja, kui usk vähegi lubab.

(Muidugi mul tekkis küsimus, kas sinna elundidoonorluse flowsse saadetakse ainult mootorratturid või ka teiste sõidukitega liikluses osalejad. vot ei oska nüüd öelda, aga mõlemat pidi päris nutikas, nii et las ta jääb.)

kohe ütlevad kõik, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE!

kõik ütlevad, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE! ja ta on Inglismaal.

ja millest armastus see üldse koosneb

16. Sep 2015

Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!

Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?

Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!

III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud

WP_20150916_001

palju napimaks nad enam ei lähe ka

Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.

II koht: päikseprillid

väga liibuvad, ausalt

väga liibuvad, ausalt

Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!

(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)

I koht: Flipbelt

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!

niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.

võibolla kellegile veidikene teed ja siis kirjutame raamatu

8. Sep 2015

Raamatuhoiatus: “Alice imedemaal” uus tõlge

P1050626

Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.

Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!

Umbkaudses ajalises järjestuses:

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)

John Tennieli illustratsioonid. Barnes&Noble, 2012

John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)

jabur teelaudkond igas variandis

jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast

Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:

see uus tõlge on halb!

Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.

Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?

Aga…

  • kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
  • kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
  • kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…

ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.

(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)

Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.

“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)

“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”

Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma

“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) –  ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.

Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.

P1050625

 

the cold never bothered me anyway

5. Sep 2015

Raamatu- (ja reisi-)soovitus: Tui Reykjavik

minu Reykjavik

minu Reykjavik (vaade kirikutornist)

Juhtus nii, et ostsin endale paar kuud tagasi ühe hingetõmbega lennupiletid Reykjavikki ja Tui Hirve “Minu Reykjaviki”. Mõlemad olid mul nagunii plaanis olnud, üks umbkaudu eluaeg (aga eriti viimased kolm aastat, mil Island on otselennu kaugusel asunud) ja teine ka palju kauem, kui see raamat üldse olemas on olnud, sest ma olen “Tähe tänavast” saadik rõõmuga valmis kõike Tui kirjutatut lugema. Aga mul on hea meel sellest, et need kaks ikkagi niiviisi kokku said ja teineteist täiendada võtsid.

Mulle nii kohutavalt meeldis Reykjavik. Kõik need värvilised laineplekiga kaetud majad ja meri ja disain ja kampsunid ja kassid.

Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

Ja ma tunnistan häbenemata (ok, natuke häbenen) üles, et ajasin vahepeal kohvikus istudes näpuga raamatus ja kaardil järge, et näha ära kõik Tui lemmiktänavad, -poed, -kohvikud ja -pagariärid. Õnneks avastasin alles tagasiteel lennukis, et ta ikkagi oli ka oma kodutänava nime avaldanud. Oleks varem märganud, oleksin raudselt läinud sinna jalutama ja ehtsa stalkeri kombel õigeid aknaid püüdnud tabada!

See-eest õnnestus mul leida maailma kõige nummim airbnb korter (küsige mult linki!) otse Reykjavik Roastersi, endise nimega Kaffismiðjani, kohvikust üle tee, ja ühel hommikul, kui seal kohvisabas seisin, sai grammofoniplaadi pool läbi…

Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest!

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

yup. ma tegin seda ka!

Seda raamatut võiks tsiteerima jäädagi, sest ma väga naudin seda, kuidas Tui kirjutab. Lisaks Reykjavikile (kuhu ma pean veel tagasi minema, sest kõike ma ei jõudnud kolme päevaga ära vaadata. ehkki ma nägin tohutus koguses mereäärseid kergliiklusteid ja eramurajoone – maratonitrenni võlud!) ja Islandile üleüldse (kuhu ma pean KA tagasi minema, sest seekord oli aega ainult poolepäevase Golden Circle’i ekskursiooni jaoks. vt ka: maratonitrenn.) kirjeldab ta põhjalikult ja põnevalt islandi ühiskonda ja mõtteviisi laiemalt ja see on natuke nagu loeks mõnd nunnut Lindgreni lasteraamatut – ilus ja helge, samas ei teki tunnetki, et võiks läägeks muutuda.

Island võtab kõik lapsed vastu nagu omad, mis rahvusest nad ka pole, ja koolimineku ajaks on neil selgelt kaks identiteeti: üks kodus ja teine kollektiivis. Mõlemas peetakse teisest lugu. See ei ole mingi eriliselt rahvusvaheline lasteaed, kus Eiríkur käib, aga tema rühmas on juhtumisi poolkanadalane, puhas poolakas, poolhispaanlane, poolrootslane, poolausterlane, poolitaallane, veerandfilipiinlane, puhas venelane ja pooleestlane. Rahvuslipud on riidehoius jopede kohale kleebitud ja kõik õpivad vastastikku üksteise laule. No ei ole raske see integratsioon! Armas on vaadata, kuidas nad liumäest alla lasevad ja suures kilkavas pusas maanduvad. Allir eru með. Kõik on kaasas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

vot mulle see kõik-on-kaasas istub hästi. Ja mulle istub ka see, kuidas kõrgharitud muusikateadlane kohvikus leivaraha teenib, vabadel hetkedel (tasustamata) esinemisteks laulutekste õpib ja üldse ei muretse, kas see ka, khm, seisusekohane on.

Valgendasin ja tärgeldasin Taveneri kontserdi tarvis valge linase koolilõpukleidi, mille ema mulle postiga järele saatis. Vanavanaema Rosenupu Julie oleks olnud uhke mu üle. Leidsin, et inglise kolledži haridus on tasemel. Seal mind õpetatigi tärgeldama, ega ma muidu ei oskaks. Ma juba kujutan ette, kuidas mu koolikaaslased kukuvad selle peale raiuma, et tärgeldamine on väitlemise kõrval teisejärguline, aga mul on sellest inglise keele ja väitlemise ja majanduse üles haipimisest kõrini. Minu konkurentsivõimele tuleb tärgeldamine täpselt sama palju kasuks. Islandil elades muutud kunstliku eliidistamise vastu täiesti allergiliseks. Kui ma julgen siin öelda, et meil olid seitsmeaastaselt riigikooli katsed, siis kostab halvakspanev ümin. Vesturbæri linnaosas reastatakse lapsi nii, et lõuna pool Hringbrauti magistraali elavad lapsed lähevad Melaskólisse ja põhja pool Vesturbæjarskólisse. Ja Islandil oleks tärgeldamine ka poistele kohustuslik olnud.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

Ühe viimase tsitaadi luban endale veel. Selles raamatus oli mu jaoks jube palju… äratundmist.

Vanavanaisa ehitatud maja vanavanaema valitud krundil turu lähedal, täpsemalt kaheharuline tamm kahe puuriida vahel on see vai, mille külge on seotud see köis, mille otsas mina mööda maailma ringi kepsutan. Seal on mulle ja mu perele alati ruumi, sinna oodatakse meid alati tagasi. Sellepärast ma siia Islandile nii kerge südamega tulla saingi.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

hold on hold on you’ll get over it someday

1. Sep 2015

Lugemissoovitus: viimane Pratchett

For Esmeralda Weatherwax – mind how you go

– Terry Pratchett, The Shepherd’s Crown

(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.

mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)

Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)

Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight‘is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)

Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.

(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis –  AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)

once upon a different life we rode our bikes into the sky

10. Aug 2015

ma vahel teen mingeid asju lihtsalt sellepärast, et pole kunagi varem teinud ja usun sellesse, et üks kord elus tuleks ikka kõike proovida. võiks arvata, et selline lähenemine toob kaasa igasuguseid seikluslikke olukordi, aga tegelikult piirdub asi tavaliselt kas vaikse vaimustuse või vaikse hämminguga, midagi metsikut pole päris ammu juhtunud.

viimasel ajal näiteks olen end lõbustanud nišiajakirjade ostmise ja lugemisega. inglise keeles lihtsalt ilmub nii kohutavalt palju ajakirju, et ka siis, kui arvata välja naisteajakirjad (mida ma püüan mitte lugeda, sest ma arvan, et nad mürgitavad mu elu) ja jooksuajakirjad (mida ma loen nagunii), on bensu- või lennujaama poes ikka veel umbes kaheksa riiuli jagu avastamisrõõmu ootamas.

katse 1: mägimatkahuviliste ajakiri

the UK's best-selling hillwalking magazine

the UK’s best-selling hillwalking magazine

selle ostsin Eustoni jaamast teel Snowdoniasse, sest tundus sobilik, ja selleks ajaks, kui ma Snowdoni jalamile jõudsin, olin juba kindel, et pean sinna otsa ronima. ja siis kõigi teiste mägede otsa ka. (Snowdoni otsa sõitsin seekord siiski rongiga, aga ronin kohe, kui paar päeva vaba aega tekib selle jaoks!)

lugesin Traili kaanest kaaneni läbi ja minu lemmikkangelaseks sai kohe alguses Tom – kaasautoreid on sel ajakirjal ohtralt, aga ilmselgelt leidub ainult üks fotograaf, kes on valmis nendega kõik matkad kaasa tegema, et pilte ka juures oleks. kõik artiklid on kirjutatud parimas briti self-deprecationi vaimus, nii et igas loos on autor käpuli maas ja palub eutanaasiat, sellel kui Tom elegantselt kaljunukilt -nukile hüpleb, käputajast pilte klõpsib ja tee kõrvalt mustikaid jõuab noppida. pole enam kahtlust, kes on impeeriumi parim hillwalker, eks.

lisaks lugesin siit väga valgustuslikku artiklit, mis kinnitas, et mul on õigus olnud eluaeg lehma karta. lehm on UK ohtlikkuselt teine loom! kõige rohkem inimesi aastas tapavad hobused, aga nemad tapavad põhiliselt ratsutajaid, tavaline möödakäija pole ohus. lehm ent ründab just nimelt rahulikku matkajat. ma olen seda teile KOGU AEG rääkinud!

seda ajakirja olen valmis teinekordki lugema. 10/10

katse 2: kanalipaadihuviliste ajakiri

For everyone who enjoys the waterways

For everyone who enjoys the waterways

selle hankisin tegelikult paadisadamast, kui olime just nädalase kanalipaadireisi lõpetanud – tundsin end täitsa piisavalt eksperdina. taas kord kannatas kaanest kaaneni läbi lugeda (okei, paadimootorite tuunimise täpsematest detailidest libisesin diagonaalis üle), aga ma olen ka muidugi veidi friik. kõige toredamad lood olid jälle minavormis kirjutatud reportaažid sellest, kui halvasti kõik paadisõidul võib minna ja kui tore see hobi sellest hoolimata on. selle ajakirja ostan järgmine kord uuesti umbes siis, kui järgmine kord kanalipaadiga sõitma lähen (mida ma kindlasti kavatsen teha, aga võimalik, et mitte enne aastat 2040 või nii).  7/10

katse 3: shoppinguhuviliste ajakiri

September issue

September issue

ouch. selle ostsin puhtalt kaanestaari pärast – mu girl-crush Emma Watsoni suhtes sai alguse aastal 2004 ja ei paista veel niipea üle minevat.

ma olen mingit Vogue’i-sarnast ajakirja enne ka kunagi lugenud, nii et see ei pidanuks tulema üllatusena, aga siiski:

  • sisukord asub lehekülgedel 55 ja 68;
  • leheküljel 81 on juhtkiri, mis lubab, et ajakiri algab leheküljelt 149;
  • ka lehekülgedel 96 ja 98 leidub vihjeid selle kohta, mida sellest ajakirjast leida võib, kui see kord algab;
  • lehekülgedelt 108 ja 110 saame teada, millest kirjutab ajakirja veebileht;
  • (lehekülgede 108 ja 110 vahel on 12-leheküljeline nutikellareklaam. does not compute, aga mida mina ka tean.)
  • lehekülgedel 120 ja 132 on impressum;
  • leheküljel 149 hakatakse tõepoolest rääkima sellest, mida ostma peaks;
  • leheküljel 168 on esimene asi, mis näeb välja nagu artikkel. lähemal uurimisel osutub see reportaažiks sellest, kuidas üks proua endale sukkpükse jalga pani. kahjuks puuduvad nii self-deprecation kui sümpaatsed kõrvaltegelased;
  • protip: 10 den paksusega sukkpükse tuleb hoida sügavkülmas, siis nad ei lähe katki;
  • nüüd ma jätan mõnisada lehekülge vahele;
  • intervjuu Emmaga on lehekülgedel 342 kuni 346. ta on endiselt vaimustav. ja pildid on väga ilusad.

teate, ma saan aru küll, et ma olen selle ajakirja eest maksnud, aga… ma ei jaksa siit edasi ja jätan ta pooleli. ma saan aru küll, et kohe ongi läbi ja tuleb see osa, kust saab teada, kus kõiki eelmisel 400 leheküljel näidatud asju osta saab, aga ikkagi ei jaksa. 1/10

nüüd ma mõnda aega hoian nišiajakirjadest eemale jälle.

taevas tee meile selgeks aga taevas ei tee

19. Jun 2015

Jooksublogi, vol 16: müüa vähekasutatud pulsikell!

Executive summary: kuigi Polar Flow ei ole tõesti Garmin Connectist oluliselt halvem (on umbes sama halb), siis Polari kell on Garmini kellast – isegi mu aastatevanusest mudelist – halvem.

  • GPS signaali leidmine võtab minuteid. Veedan neid minuteid iga kord täpselt sama koha peal, kodumaja ees, aga ta ei suuda kuidagi meelde jätta, et just nimelt seal ma alati olengi.
  • Helisignaalid (intervalltrennide puhuks jne) on kõige valjema settingu peal ikkagi kuuldamatult vaiksed. Mingit alternatiivi vibratsiooni vms näol ka ei pakuta.
  • Suures osas ei ole võimalik konfida seda, mida ja millal kella ekraan trenni ajal näitab – nt intervalli lõpus näitab ta seda, kuidas intervall läks, mitte seda, mida nüüd edasi teha tuleks. Lõpuks muidugi jõuab ka juhisteni, aga selleks ajaks on pool järgmisest lõigust juba läbi.
  • Intervalltrennide progemine ei ole võimatu, aga on oluliselt ebamugavam kui Garmini softiga. Preview funktsionaalsus on täiesti pekkis ja näitab iga lõigu pikkuseks 20 minutit. Kasutusjuhend väidab, et trenni kellaaeg ei ole kohustuslik parameeter, aga tegelikult ilma selleta salvestada ei lasta. Ja no veel on seal jamasid. Okei, nii võtta, siis Polar Flow ikkagi ON Garmin Connectist halvem :S
  • no ja ta tõesti on suure osa ajast maas või on temaga mingi muu jama. Sünkimine õnnestub 4 juhul 5st ainult iPadi äpi abil. (Loomulikult ei ole Windows Phone’i jaoks äppi olemas.)

Ja ma isegi ei viitsi närida nende funktsioonide kallal, millest mul ükskõik on (activity monitor, mis loeb jalgrattasõidu paigalistumise alla? mis krdi asi on running index? kui mina oma indeksiga 46 olen “elite”, siis mis tulemuse saavad sportlased? samal ajal fitness test funktsioon väidab mu olevat “moderate” tasemel ja soovitab rohkem trenni teha, samal ajal igal trennipäeval on mul täidetud üle 200% soovituslikust aktiivsusnormist, mis omakorda on seadistatud kõrgeimale võimalikule tasemele… whatever. ahjaa, kogu selle kursiiviseguse sasipuntra üldnimetus on smart coaching.)

Aga kui kellelgi on vaja ilusat valget pulsikella/activity monitori, siis mul on üks üle. Lihtsalt oma elu ja/või trennide salvestamiseks sobib ta täitsa kenasti. Pulsivöö töötab väga hästi ja kui GPS signaal korra leitud on, siis träkib minu meelest üsna täpselt. Ja, ee, kellarihm on väga mõnusast materjalist!

but we’re dancing with the demons in our minds

7. Jun 2015

Jooksublogi, vol 14:  @#$%& Garmin!

Ligi kolm aastat tagasi kinkisin endale sünnipäevaks Garmin Forerunner 410 pulsikella, mis on end kogu selle aja laitmatult ülal pidanud. Mul tõesõna ei ole mitte ühtegi etteheidet tema istuvusele, kasutusmugavusele, funktsionaalsusele, usaldusväärsusele, you name it. Patarei võiks veidi aeglasemalt tühjeneda, aga kuni mul on meeles kell enne trenni täis laadida, seni ma teda surnuks joosta ei jõua, st maratoniks treenimise pikad jooksud peab ta vastu ja rohkem mul ju vaja ei ole.

Kahjuks ei ole mul ühtegi head sõna öelda Garmini arendatud tarkvara kohta. Tore küll, et kell kõik mu trenniandmed probleemideta salvestab, aga mis sellest kasu, kui neid sealt kellast siis kätte ei saa? Aegajalt on mul tunne, et nende kolme aasta jooksul olen ma igasuguse sünkroniseerimissofti peale- ja mahainstallimise peale kulutanud rohkem aega kui jooksmise. Sel nädalavahetusel näiteks jooksin natuke alla 29 minuti (5 km aja peale ja ei, ei jaksa kiiremini, tänan küsimast:S), aga Garmin Connecti, Garmin Expressi, ANT+ Agenti ja nende erinevate kombinatsioonide seltsis veetsin umbes 4 tundi. Ma tõesti ei mäleta, kas ükski töölesaadud lahendus on kunagi ka üle kahe kuu järjest töötanud, minu meelest ei ole. @#$%&! (aa, ja see 5k jooks istub ikka veel kellas ja ma ei saanudki teda sealt välja)

(Et miks mul üldse on vaja neid andmeid – noh, kunagi ei tea, millal sotsiaalmeedias praalimiseks tarvis läheb, aga põhiliselt siiski tahab neid näha mu treener, kellega meil on pigem nagu kaugsuhe.)

Kogenud rööprähklejana suutsin nende 4 tunni jooksul välja selgitada hämmastava tõe: paremat alternatiivi ei pruugigi olemas olla. Ma ausalt arvasin, et ma lihtsalt kuulutan Garminile boikoti ja lähen ostan endale ükskõik millise teise tootja sama funktsionaalsusega kella, aga… napilt pole olemas. Ja enda meelest mul ei ole üldse palju vaja:

  • GPS (et kiirusi ja distantse mõõta)
  • pulsimõõtmine (sobib nii pulsivöö kui randmelt mõõtmine, peaasi, et täpne oleks)
  • võimalus trenniandmed hiljem kellast .gpx või .tcx formaadis kätte saada, et üles laadida, kuhu vaja (otsesünkroniseerimine mind huvitavate platvormidega on boonus, aga ma saaks ilma ka hakkama)
  • võimalus kas kellas otse luua või sinna importida keerukamaid trenniplaane (intervallid ettenähtud tempo või pulsitsooniga)
  • et ei peaks enam mitte kunagi kokku puutuma mitte ühegi Garmini poolt loodud tarkvarakomponendiga

Ongi nagu kõik. Aga guess what – sellise spetsifikatsiooni juures on mul valida täpselt ÜHE tootja, ee, kahe mudeli vahel. Ja nende kohta öeldakse foorumites ka, et muidu päris tore kell, aga… toetav tarkvara on kehvavõitu ja intervalltrennide koostamine on keeruline ja pole piisavalt paindlik:S

Nii vihane olin küll, et tellisin endale uue kella ikkagi ära. Polar Flow EI SAA olla Garmin Connectist halvem, see pole lihtsalt võimalik.

Kui suureks saan, teen sellise startupi, mis teeb normaalset tarkvara.

#95 Astelhernes

15. May 2015

 “It all comes, I suppose,” he decided, as he said good-bye to the last branch, spun round three times, and flew gracefully into a gorse-bush, “it all comes of liking honey so much. Oh, help!”

He crawled out of the gorse-bush, brushed the prickles from his nose, and began to think again. And the first person he thought of was Christopher Robin.

(A. A. Milne, Winnie-the-Pooh)

 

“Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui…” arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, “see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!”

Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin.

(Alan Alexander Milne. Karupoeg Puhh. – Tallinn: Eesti Raamat, 1968)

Meile tuntud tõlkes kukkus Puhh astelpõõsasse, aga tegelikult on gorse’i eestikeelne vaste hoopis astelhernes ja seda sõna tasub teada, sest astelhernes on üks imeliselt ilus põõsas. Hakkasin teile temast pilte otsima ja selgub, et igal oma Inglismaa-kevadel olen astelhernega juhtunud kohtuma maa eri servas…

Mai 2013, Cornwall, Eden Project:

Cornwall

ja ta päriselt ka lõhnab kookose ja meresoola järgi!

Mai 2014, Yorkshire:

Yorkshire

Mai 2015, New Forest:

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune

taustal on hobune, sest New Forestis on iga asja taustal hobune…

... või teised astelherned

… või teised astelherned

okkaid (astlaid) näete?

vot sellepärast astel-! (vt ka Puhhi kurb kogemus)

Saja Aakri Mets:

WP_20150422_004

Aa, ja astelpõõsas? See on samuti väga okkaline ja tuntud ka iileksi nime all.

#94 Tindikala

14. May 2015

Meie sellenädalane kala: seepia ehk tindikala ehk cuttlefish ehk cuddlefish (nii kutsus teda minu meelest see austraalia proua, kes Youtube’is ta puhastamist õpetas, ja no on ju… cuddly?). Sõpradele dr Zoidberg:)

dr Zoidberg

oli tõesti päris tindine.

Pole ta muidugi mingi kala, peajalgne on. Elab siinsamas La Manche’i väinas, tuleb välja, ja on tavaliselt kõik mandrieurooplaste söögilauale viidud, aga eurokriisi tingimustes jääb brittidele ka üle ja nii ta meieni jõudis.

Kalapuhastamine mul muidu väga hästi välja ei tule, aga dr Zoidbergiga sain austraaliaproua toel täitsa kenasti hakkama. Retsepti andis Soleshare kaasa, aga kui keegi tahab järele teha, siis ärge soola küll pange, kalakastmest piisab!

cuttlefish+chilli+lime+garlic

ja mis 8 minutit? hea, kui 2 välja kannatas!

 

#93 Aedniku aasta, vol 4

30. Apr 2015

Tuleb välja, et meelespead on väga tujukad modellid, eriti grupiviisiliselt. Seega on nad taandatud tasutaesinejateks, aga esiplaanil on PÄRIS nartsiss. Niisugune, nagu nartsissid vanasti olid ja nagu nartsissid olema peavad. Lõhnav. Ja ma ise kasvatasin selle!

Narcissus poeticus

Narcissus poeticus var. recurvus

Lisaks õnnestus mul elutoa aknakastis ületalve elus hoida üks fuksia, mis jõudis õitsemise lõpetada enne, kui ma teda pildistama jõudsin. Lohutuseks näitan piparmünti, mis on köögi aknakasti üle võtnud ja ilmselt hõõrub rahulolevalt käsi, et tal on õnnestunud mind ületalve elus hoida. Vaadake, milline ennasttäis parasiit:

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

raudselt piilub mind aknast ja plaanib varsti nahka pista.

maailm meid saadab aga koju ta ei too

29. Apr 2015

Jooksublogi, vol 13: selgub, et hoopis mina olen liivimaa parim ratsutaja!

Juhtus nii, et mu füsioterapeut (jaa, ma olen nii tähtis, et mul on treener JA füsioterapeut!) lasi mul lindil joosta, filmis seda, vaatas pärast aegluubis ja joonistas pildile mõned punased sirged juurde.

Ootasin, et sellele järgneb põrmustav kriitika ja pean jälle otsast peale uuesti jooksma õppima… selgus aga, et kui välja arvata see nurk, mille all mu jalalaba maad tabab (veidi väljapoole viltu. mis selgitab kenasti ära selle vigastuse, mille tõttu ma seda füsiot palgal pean, ja millega tuleb nüüd kahtlemata tegelema hakata), siis… wait for it… on mu jooksutehnika ideaalilähedane! Sammupikkus ja -tihedus täpselt optimaalne, sääred maapinna suhtes õige nurga all, jalad keha suhtes õiges kohas, puusad-põlved otse ja ma ei mäletagi, mis seal veel oli. Pilt kõlbavat lausa õpikusse panna!

See tagasiside teeb mulle suurt rõõmu, sest olen kord juba selline inimene, kelle meelest tuleb asju teha õigesti ja korralikult. Kui nad seejuures ei saa tehtud väga kiiresti… mis seal ikka. (Seda füsioterapeut ei väitnud, et õigestijooksmine kiirust juurde annaks. Lihtsalt tema seisukohalt vaadates on parem jooksja see, kes end vähem lõhub.)

Jaa, ma tean, et jooksmine käib üldiselt pigem aja kui ilu peale. Aga kas ma tohin palun veel kord meelde tuletada, et meil ongi siin protsessiga praalimise rubriik? Tulemuste kohta minge lugege kuskilt spordiblogist.

the creature that i always meant to be

29. Mar 2015

Jooksublogi vol 12: life. be fit for it.*

Pole teada, kas nädalane lumelauareis kohe trennihooaja alguses mind paremaks jooksjaks teeb, aga tuleb välja, et paar aastat jooksutrenni on teinud mind way paremaks lumelauduriks, kui ma viimati olin (ja millal see “viimati” üldse oli? Kolm talve tagasi? Neli?) Igatahes esimest korda elus ei teinud ühelegi mu päevale nõlval lõppu väsimus ega jalalihaste ülesütlemine; sõitsin kiiremini ja kindlamalt kui kunagi varem ja oleks hirmsasti tahtnud sõita ka kauem, aga tõstukid pandi igal õhtul kell pool viis seisma.

Nii et vist oleme saanud vastuse küsimusele, milleks seda maratonitrenni vaja on. Selleks, et tõeliselt mõnusaid asju saaks pärast teha lõputult!

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

* – see on ühe briti spordiklubi moto. võibolla võtan endale.

#92 Aedniku aasta, vol 3

21. Mar 2015

Sellised lilled olin suutnud kevade esimeseks päevaks valmis kasvatada:

 

(Kassi ei kasvatanud mina. Kass käib meil külas siis ja nii pikalt, kui ise tahab. Ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust… tähendab, ei soovi süüa, ei tee pahandusi, nurrub kõrvukulustavalt, nõuab pai ja keerab seejärel mõneks tunniks me voodisse või diivanile magama. Loeme sellest kõigest välja hoiatuse, et kass on iidsest ajast puutumatu loom, ja püüame suhtuda vastava respektiga.)

Kõik puhkenud ja puhkemata nartsissid ja hüatsindid võtan omaks – panin jah sibulad maha – aga kust need meelespea- ja kannikeselaadsed asjad tulid, pole kindel. Ehk oli loodusel mu jaoks mingi buy-one-get-one-for-free pakkumine varuks.


Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 387 other followers