how do you catch a cloud and pin it down

Prisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global PoliticsPrisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global Politics by Tim Marshall

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut on veidi piinlik teistele soovitada, sest endal mul oli lugedes kogu aeg tunne, et ma peaksin kõike seda juba teadma. või et ma peaaegu tean seda. või isegi et ma tean seda küll, aga niiviisi seletada ei oleks osanud. ja et raudselt kõik teised on kogu aeg teadnud ja selles kõiges pole midagi uut.

samas tabas mind ahhaa-elamusi sagedusega nii umbes kord kahe lehekülje kohta. ah sellepärast on Venemaale Krimm nii oluline. ah sellepärast on Hiina Tiibeti iseseisvusele nii vastu. ah sellepärast Pakistan ja Bangladesh. (ma ütlesin, te kõik teadsite enne, mina lihtsalt… olin ära unustanud? enamus sest jutust ilmselt räägiti kuskil põhikooli geograafiatundides ära, mul lihtsalt oli tollal muud tegemist, kui kuulata, aru saada ja meelde jätta. või ehk puudus arusaamiseks piisav taust.)

ja kuidagi ongi ühte raamatusse täiesti sobival üldistustasemel kokku pandud kogu maailma geograafia ja selle mõju ajaloole, majandusele ja poliitikale. mõnes peatükis küll tundub, et ajalugu on geograafiast täiega üle sõitnud (kõik need korrad, kui euroopa kolonistid meelevaldselt kaartidele riigipiire tõmbasid).

pealkirja järgi võiks arvata, et raamatus on olulisel kohal kaardid, aga tegelt need raamatukaardid aitavad üsna vähe, illustratsiooniks kenad, aga nii mõndagi peatükki lugesin mina küll koduse seinakaardi ääres püsti seistes või taustal Google Mapsi rullides, et kõik detailid visualiseeritud saaks. (ja ma enda meelest vähemalt seda osa põhikooli geograafiast üldiselt mäletan, et mis riik ja jõgi ja mägi ja saar ja väin kuskohas on. aga kui asi läheb selleni, et millises riigi nurgas asub pealinn või kuhu jõgi suubub või kummal pool saart see väin on, on ikka abi vaja.)

kõik see on kirja saanud väga selgelt, arusaadavalt ja humoorikalt. boonuspunktid aegajalt esinevate kalambuuride eest (minu lemmik: how do you solve a problem like Korea?). ma laenutasin raamatukogust, aga üle pika aja selline raamat, mille vast tõesti ostaks koju ja hoiaks riiulis ja aegajalt loeks ühtteist üle.

Screenshot_20180905-084832_Libby.jpg

View all my reviews

Advertisements

kus on peidet minu saabumise sadam

Art MattersArt Matters by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

neli Neil Gaimani (varemavaldatud) teksti Chris Riddelli käekirja ja illustratsioonidega… jah, ei teagi, mis peaks valesti minema, et see kehvasti välja kukuks ja inimestele ei meeldiks.

mind kõnetab neist neljast enim muidugi see, mis räägib raamatukogudest ja lugemise olulisusest. sellest, et raamatud on nagu haid ja et lugedes õpib laps, et asjad ei pea olema nii, nagu nad on.

20180913_192435.jpg

lugege minu raamatukogupostitust ka, kui pole enne/ammu lugenud. mumst see sai päris hea.

“Make Good Art” on selline… üldine elujuhiste kogumik, millel on ühtteist öelda ka inimestele, kellelt palju kunsti loota pole mõtet (mina). mulle meeldis see koht, kus selgitati, et vabakutselise edu pandiks on täita vähemalt kaks kolmest tingimusest: teha head tööd, olla kena inimene ja pidada tähtaegadest kinni. kehtib mumst igal elualal.

“Credo” on, noh, kreedo, millega on raske mitte nõustuda – kõigil ideedel on õigus eksisteerida; nendega võib vaielda või neid võib ignoreerida, aga relvaga võidelda nende vastu ei saa. kuigi, noh, mulle tuleb ikkagi kohe pähe päris palju ideid, mis minu poolest pigem võiksid olemata olla, ja mul vist ei ole nii palju hingesuurust, et nende eluõiguse eest põhimõtte pärast välja astuda.

(ja siis on seal keskel veel mingi tooli kokkupanemise lugu, mis jääb mulle küll üsna arusaamatuks. kui see on allegooria, siis ma ei mõista seda, ja kui ei ole, siis… ikka ei mõista:) aga õnneks see on lühike ja eriti ei sega, ja pildid on ju kenad.)

klge, aga – aastatepikkune sotsiaalmeedias luuramine tasus end ära ja mul õnnestus sebida end selle raamatu esitlusele. see oli üsna samas formaadis ettevõtmine kui eelmine Gaimani-Riddelli üritus, kuhu poolkogemata sattusin – Neil luges ühtteist ette, Chris joonistas taustal pilte, õhtujuht (Lauren Laverne, kes mulle väga meeldib) ja publik said mõned küsimused ka küsida. isegi Amandat ja Ashi sai näha, kui otsida oskasid (sotsiaalmeediastalker ikka oskab.)

20180912_200118.jpg

selgus, et ikkagi sinised pöidlad ja südamed on see, mille nimel isegi briti tunnustatuim illustraator iga päev midagi kuhugi postitab. “Neil is a progenitor of blue thumbs.”

ja Neverwhere’i teine osa on tulekul! kuigi Neil on Good Omensi teleseriaali produtseerimisega hirmsasti ametis – te ju ikka teate, et tuleb ka see seriaal järgmisel aastal? igatahes tulevik on helge. kui maailmalõppu sisaldava tuleviku kohta muidugi nii öelda sobib.

aga miks ma seda esitlusejuttu üldse räägin nii pikalt, on tegelt see, et – mul on selle tulemusena raamatust üks autogrammidega eksemplar üle ja nii palju ma teist ju ikka hoolin, et… loosin soovijate vahel välja! pange lihtsalt siiasamma mingi tore kommentaar sellisel moel, et ma teid pärast üles leiaks (töötava mailiaadressi või pärisnime või mulle mõistetava hüüdnimega või noh. kuidagi.) ja siis, ütleme, pühapäeva õhtul vaatame, kellel kõige rohkem veab.

20180913_192222.jpg

‘cause i want you to take the wheel

Go Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist ExplainsGo Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist Explains by Tom Standage

My rating: 3 of 5 stars

mul olid kõrged ootused selle raamatu osas, sest mulle üldiselt meeldib, kuidas The Economist asju seletab. selline selge, enamasti neljalõiguline formaat: sissejuhatus, taust, seletus, kokkuvõte. vahel asjalik graafik ka kõrval.

ja täpselt seda Go Figure mulle pakkuski, aga… ma vist lootsin rohkem üllatusi? lubati, et saan teada asju, millest ma ei tea, et ma neid ei tea, aga enamuse kohta ma tegelikult teadsin, et ei tea. samas, ega ma polnud vaevunud suuremat osa neist enne järele ka uurima, nii et abiks ikka.

see on selline hea kempsu- või öökapiraamat. hoiad varuks ja loed aegajalt artikli või paar (originaalis need ongi mingid artiklid või blogipostitused nagunii). midagi maailmamuutvat vast ei õpi, aga obskuursed faktid ongi huvitavamad. minu lemmik mu uutest teadmistest on see, mis käib Guinnessi õlle kohta!

20180910_091033.jpg
View all my reviews

unustasin laulma end ja looma

ma nüüd pean ikka ära rääkima selle juurteotsimise loo.

(selle osa, kuidas ma jõudsin otsuseni, et mul on vaja rahvariideid, jätan vahele, muidu me ei jõua kunagi kuhugi välja. hästi lühidalt, seos minu pagulas- migrandi- globaalse eestlase eluga päriselt ei puudu, aga pole ka kuigi otsene.)

igatahes, mul hakkas vaja olema rahvariideid. eesti omi. aga ei pea just palju süvenema selleks, et avastada, kui palju erinevaid neid olemas on. küll hämmastab mind veidi, kui palju on inimesi, kes lihtsalt teavadki, millise kihelkonna rahvariideid nad endale tahavad. ehk siis – selgub, et kõik on kusagilt pärit!

mina, teate, ei ole pärit mitte kusagilt. lapsena ma arvasin, et ma olen Tartust, aga nüüdseks olen ma Tartus elanud tükk maad vähem kui poole oma elust (pole ka paista, et see protsent lähiajal suurenema hakkaks); ja teadaolevalt olen ma kogu oma suguvõsas, nii isa- kui emapoolses, esimene inimene, kes Tartus sündinud on. mingeid juuri mul seal seega justkui ei ole.

ema poolt pole mul juuri ka kusagil mujal. teistel inimestel olid mingid… esivanemate talud, kus põlvkondade kaupa elati. minu esivanemad olid need moonakad, kes igal jüripäeval uude mõisa kolisid! mõned ka vabrikutöölised või isegi insenerid, aga elasid ikka seal, kus parajasti hea elada oli ja kus tööd oli. (vt ka: pagulane, migrant, globaalne eestlane. oh, kui te vaid teaks lugu onu Johnnyst, mu vanavanaema nõost, kes elas oma elu briti meremehena!)

isapoolse suguvõsaga on lood pisut paremad, seal on tuvastatud vähemalt üks esivanemate talu. paraku asus too Vormsi saarel ja kui me räägime rahvarõivastest, siis… ei. lihtsalt ei. sellest ajast saadik, kui ma tuvastasin, millised näevad välja Vormsi naise rahvariided, olen ma kõik oma sidemed selle kandiga täielikult maha vaikinud (seda projekti hetkel küll torpedeerin üsna edukalt. ärge seda siis palun minu vastu kasutage). aga näiteks mu isaema vanemad sündisid üldsegi Venemaal. miks, ma ei tea. vt ka: globaalsed eestlased.

sellistele juurtetutele nagu mina pakuvad rahvarõivaeksperdid, et no vali siis lihtsalt, millised riided sulle kõige rohkem meeldivad. nüüd me juba räägime! kuna olin juba tükk aega Eesti kaarti selle pilguga analüüsinud, siis hakkas tunduma, et ma võin kõigepealt valida välja ilusad riided ja siis otsida sinna juurde sobivad esivanemad, sest kui Kihnu ja Setumaa välja jätta, siis igal pool mujal on võimalik keegi leida.

nii ma Hiiumaa riieteni välja jõudsin. sealsed seelikutriibud on ilusad kirevad ja mulle hirmsasti meeldivad rõhud ja muu kila-kola, mida hiiu naine endale puusale riputada tohib. väheoluline polnud mu jaoks ka see, et Hiiumaal kandsid neiud põlle. (feministina ma kohe ei salli seda abielunaise staatuse näitamist riiete kaudu, mida rahvariidepuristid ka 21. sajandi koorilauljalt nõuavad. kusjuures ma ei ole isegi abielus ja ikka nad nõuavad. ohjah.)

umbes aastajagu tagasi olingi mugavas olukorras, kus mul olid käepärast korraga mu ema, isa ja Eesti kihelkondade kaart (koos rahvarõivaste piltidega!), nii et rivistasin nad kõik üles ja esitasin tellimuse: kas mul on mõni esivanem mõnest Hiiumaa kihelkonnast pärit?

isa teadis kohe: jah, tema isapoolne vanaema sündis Reigi kihelkonnas.

minule olid sealtsamast kaardi servalt silma jäänud Pühalepa riided, mis on oma laheda punasepõhjalise seelikuga (teist värvi triibud on voldi põhjas peidus ja tulevad ainult kõndides nähtavale) alati ühed mu lemmikud olnud, nii et uurisin ahnelt edasi, et kas sealt ei ole kedagi. selle üle lubas isa järele mõelda.

mõni päev hiljem saingi talt geni.com ekraanitõmmise, kus oli kirjas, et aastal 1743 sündis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas Kärdlas (Kertel) minu isaisaisaisaisaisa Anders Mårtensson.

noh, ja nii ma otsustasingi, et minu juured on Hiiumaal. (boonusena, nagu esiisa nimest näha, sain alles hoida oma rannarootsi identiteedi, aga Vormsi selle küljest maha raputada.)

ega ma olen Hiiumaal käinud küll. vähemalt neli korda! ükskord põhikoolis klassiekskursioonil, ükskord mingi firma suvepäevadel, ükskord välismaa külalistele Eesti kaunimaid kohti näitamas ja ükskord sukeldumisreisil, mille jooksul ilm ei lubanud sukelduda, mistap ronisime hoopis kõigisse tuletornidesse ja kaalusime surfamaõppimist. lisaks olen mitu korda käinud kajakiga Hiiumaa-lähedastel laidudel lambaid hülgeid vaatamas ja tehniliselt võttes on selleks tulnud Heltermaa sadamas jalg maha panna.

aga lugesin “Minu Hiiumaad” ka ju ja tundub täitsa okei koht päritolemiseks. luban, et lähen sinna nüüd millalgi pikemalt ka!

DSC08444

OOTD-postituse teaser

 

you shoot me down but i won’t fall

The Invisible Library (The Invisible Library, #1)The Invisible Library by Genevieve Cogman

My rating: 4 of 5 stars

ma tavaliselt ei viitsi lugeda neid lugusid, kus mingi objekt on kaduma läinud ja keegi peab selle jälgi ajama ja eelmised omanikud on järjest surma saanud ja selgelt on kellelgi mingi salaplaan. aga seekord oli küll päris mõnus, sest jaht puuduoleva raamatu järele viib otsijad mingisse viktoriaanlikku aurupunk-Londonisse ja mängus on ka haldjad, vampiirid, lohed ja alligaatorid. kusjuures need alligaatorid pole üldse ohutud.

plusspunktid tulevad selle eest, et peategelasteks on raamatukogutöötajad ja lisaks olulistele ellujäämisoskustele (maskeerumine, võitluskunstid, salakeel, paralleelmaailmade vahel liikumise võime) on väärtuste hulgas kõrgel kohal korrektne keelekasutus ja hea grammatikavaldamine. romantilised tundedki saavad alguse potentsiaalse partneri koduse raamatukogu hindamisest.

ja Liechtenstein on selles maailmas ohtlik ja oluline poliitiline jõud, millega tuleb arvestada.

no ja siis need alligaatorid ikkagi.
View all my reviews

aga ausalt saan hakkama

staarilublogijale laekus tellimus: kirjutada alumiiniumivabadest deodorantidest. kahjuks ei tule siit mitte ilublogi, vaid arvamusblogi ränt.

deodorandis, tehniliselt õigemini antiperspirandis on alumiinium sees selleks, et higistamist vähendada.

hambapastas on fluoriid sees selleks, et hambaemaili tugevdada.

šampoonides ja palsamites on silikoonid sees selleks, et juuksed oleksid siledad ja läikivad.

alumiiniumivaba deodorandi, fluoriidivaba hambapasta ja silikoonivabade juuksehooldustoodete kohta pole mul seega öelda muud, kui et… igaühele oma. mulle isiklikult on terved hambad, ilusad juuksed ja higilaiguvaba igapäevaelu päris olulised. söögisooda abil ma neid tulemusi saavutada ei suuda (seda ei-pese-kunagi-juukseid-siis-nad-hakkavad-ise-puhastuma eksperimenti ma kunagi proovisin. ei hakanud!) ja muidu ka ei näe erilist põhjust iga toote kõige tähtsamat toimeainet välja jätta.

mis puutub sellesse, et see kõik on mürk ja keemia, siis – ma olen keemiatööstuse suur fänn, kui see mind ilusamaks teeb. jah, deodoranti ei maksa sisse süüa ja hambapastat suurtes kogustes alla neelata ka mitte (spst tehakse lastehambapastad ilma fluoriidita. mingi eani nad lihtsalt neelavadki.) ja… šampooni ju ka ei sööda?

kas alumiinium või silikoon pääsevad läbi naha meid mürgitama? klge, ma endiselt ei ole selleski kindel, et seerum (mis on spetsiaalselt selleks disainitud) pääseb läbi naha pealiskihi alumistesse kihtidesse midagi head tegema! kreem kohe kindlasti ei pääse. deodorandil ja šampoonil pole mingit lootustki.

seda, et hambapasta on kaladele mürgine ja ei tohiks iialgi avaveekogusse sattuda, õppisin ma oma elu esimeses skaudilaagris 10 aasta vanuses. kui te seda veel ei teadnud, siis nüüd teate – seebi võib matkatingimustes maha loputada otse järves, hambapesu peab toimuma kümnekonna meetri kaugusel. (šampooni kohta ma ausalt öeldes ei tea – olid 80ndad, me olime 10-aastased ja ööbisime telgis, iganädalane juuksepesu ei olnud prioriteet.) eeldatavasti siiski suurem osa me kõigi igapäevasest pesuveest läbib mingid heitveepuhastussüsteemid. ja noh, kui me tahame mõelda sellele, mida me elu kaladega teeb (muidugi me peaksime sellele mõtlema), siis oodake ainult, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame.

don’t be so hard on yourself

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

20180902_164010.jpg

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

20180901_172906.jpg

kuidas neid vähem kui nädalaga juba nii palju kogunes? ilmselgelt alahindasin oma vatitarbimist.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.