you cry in your tea which you hurl in the sea when you see me go by

kuna “Life in the UK” eksami õppematerjalid olid me majapidamises veedetud ligi kolme aastaga muutunud juba sisekujunduse osaks, siis ühel hetkel tundus, et testi ärategemine annaks kaks võitu korraga – raamatute väljaviskamine on odavam viis magamistoale uus välimus anda kui seina värvimine või isegi uue päevateki hankimine; ja saaks selle kodakondsuse asjaga ka edasi liikuda.

mul oli tunne, et mul oli see õpik pooleli aasta aega, aga tegelt üle kahe. kuidas küll aeg lendab.

testi tegemise logistika peale kulus oluliselt rohkem aega ja vaeva kui neile 24 küsimusele vastamisele – kohaleminek nagunii (oh seda naiivsust, mõtlesin, kui mu briti kodanikuks sündinud ülemus mult üllatunult küsis, kas seda online’is ei saa teha), aga lisaks kõik ettevaatusabinõud, mis olid tarvitusele võetud, et keegi sohki ei teeks. isiklikud asjad (kott ja telefon nagunii, aga ka nt käekell ja taskurätik) kappi luku taha, taskud pahempidi, kõrvade kontroll Bluetooth-seadmete osas, saapad jalast ja püksisääred üles, et oleks kindel, et pahkluu ümber poleks… ma ei tea, mis mul oleks saanud pahkluu ümber sellist olla, mis oleks aidanud mul selles testis paremini skoorida. metallidetektoriga skänniti ka üle.

testi jaoks anti aega 45 minutit, ma suutsin kulutada 5 (prooviküsimused süsteemi tundmaõppimiseks, vastamine ja siis kõigi vastuste ülekontrollimine). läbisaamiseks pidi olema 75% ehk 18 vastust õiged. seda, mis õigesti ja mis valesti läks, ei öeldud, aga kohe eksamiruumist väljudes sai teada, kas pass või fail. mul oli pass.

lihtsate küsimuste vastused olid näiteks “Suveöö unenägu”, Wallace ja Gromit, esimene alla 4 minutiga joostud miil, Margaret Thatcher, William Wordsworth, 17. märts, Belfast, Edinburgh, Westminsteri palee, Kanalisaared, Trafalgari lahing.

selliseid küsimusi, mille vastuses ma testi tegemise ajal päriselt kindel polnud, oli neli. üks neist ei jäänud meelde, teised olid, nagu eeldasingi, ajaloo ja kohtusüsteemi kohta. kontrollisin pärast üle, et olin need ikkagi ka õigesti vastanud – viikingeid võitis ja anglosaksid ühendas Alfred Suur, Bannockburni lahingu võitis Robert the Bruce ja Šotimaal arutab väiksemaid kriminaalasju sheriff court. need on nüüd küll faktid, mille kavatsen kohe jälle ära unustada, sest ei usu, et need mu elu Ühendkuningriigis tegelikult kuigivõrd mõjutaksid.

aga kodakondsusega siit edasi on küll natuke nagu sellega, kuidas ma eile hakkasin endale osaühingut asutama. arvuti taga viis kuni viisteist minutit klõpsida on lihtne ja tundub, et kõik edeneb hästi. aga siis tuleb riigilõivu tasumise hetk ja hakkad mõtlema, et kui hädasti mul seda eesti firmat/briti passi ikka vaja on, las ta vbla jääb natukeseks veel.

i will be the melody the rhythm and your rhyme

mul pole mingit erilist aastakokkuvõtete tuju ja kes neid lugedagi viitsib. aga ma tahaks kirja panna viis asja, mida tegin aastal 2021 elus esimest korda; mille puhul poleks osanud ette arvata, et neid tegema satun; mille tegemise peale ise ei oleks iial tulnud; ja mis mulle sellest hoolimata suurt lõbu pakkusid. ehk siis selline… boyfriend appreciation post. sest just sellest suunast tulevad parimad ootamatud ideed mu ellu.

käisime vaatamas koerte võidujooksu. see nüüd just mingi kõrgklassi meelelahutus ei ole ja kogu elamus alates kohaleminekust kuni kõrvallaua seltskonnani oli päris… huvitav. totalisaatoril muidugi pigem kaotasin kui võitsin raha. nalja sai igatahes kõvasti, aga selle kogemuse tasakaalustamiseks tuleks järgmisel aastal ikkagi kübar pähe panna ja mõnda vastavat hobustega ettevõtmist ka külastada.

pildi kvaliteet kajastab ürituse üldist vaibi väga täpselt

kõige ilusamini kogu aasta (vbla elu) jooksul panin end riidesse sel päeval, kui käisime Goodwood Revivalil, mis osutus ürituseks, kus inimesed vaatavad vanu autosid ja näitavad iseennast. mõlemad aspektid osutusid jällegi täiesti ootamatult meeleolukaks, eriti seetõttu, et mu väljavalitud “Carnaby Street style’i” saavutamiseks tuli kasutada kostüümilaenutuse teenuseid, mis oli ka asi, mida ma elus enne polnud teinud ja nüüd enam ei saa aru, miks.

leidsin õige aastakümne autod üles

selgub, et meil on olemas täitsa elukohajärgne hiiglaslik kõigi maailma kostüümidega täidetud laohoone, mida peavad kaks reibast geivanameest, kes teavad kõike kõigist maailma ajastutest ja stiilidest. juba ootan, et mind ka järgmisel aastal sellele peole viidaks – plaanin seekord riietuda Wreniks või mõneks muuks naissõdalaseks.

käisime vaatamas NBA korvpallimatši. sellest ma juba kirjutasin.

cheerleaderid on päriselt olemas

käisime vaatamas kuulsat standup-koomikut, elusast peast. ma seda skenet üldiselt ei jälgi, aga Ricky Gervaisi nime olen isegi mina enne kuulnud. nalju ei olnud kuulnud, nii et oli täitsa lõbus ja värskendav. ühtegi pilti mul sellest peost ei ole, peate niisama uskuma.

ja jalgpalli käisime ka vaatamas, Wembley staadionil, Arsenali ja Chelsea vahelist finaalmängu! nagu 2021. aastal kombeks, oli see küll eelmise aasta finaal – uus hooaeg ammu käib, aga vana karikas oli ikka kuidagi välja andmata jäänud. aa, selle karika nimi oli Women’s FA Cup.

ma olen mõnel meeste jalkamängul ka oma elus käinud ja peab ütlema, et ma täiega eelistan seda naiste mängu vaibi. hästi palju oli peresid, eriti ohtralt oli kohale toodud pisikesi tüdrukuid. samuti paistsid silma vanaldased lesbipaarid. keegi polnud purjus ega kakelnud, karjumist ikka oli, aga asjakohastel hetkedel, mitte niisama… rongis üksteise peale.

hakkasin kodust minema ausalt öeldes isegi teadmatuses, mis klubid täpselt mängivad (st eks ma mingi hetk vaatasin järele, aga unustasin jälle ära), nii et alles staadionile sõites metroos tekkis mul küsimus, kelle poolt me õieti oleme. see muidugi oli rumal küsimus, vastus selgus sealsamas vagunis ringi vaadates – kõik, kes meiega koos Londoni idapoolsest servast tulema hakkasid, olid punavalgetes Arsenali sallides, sinised Chelsea omad tulid peale tükk maad hiljem. seega sain kohe mõne tunni pärast kätte ehtbritiliku elamuse – toetada underdogi. Chelsea oli paraku ikka peajagu üle.

Nathan W. Pyle, Strange Planet

mängu ennast vaatasin ikka ka ja eks ta oli umbes nii huvitav, nagu jalgpall ikka on – põhimõtteliselt jah, aga kas te nt poole lühemalt ei tahaks teha sama asja? kõige toredam oli aga hoopis see, et mängu nägemise ja kava lugemise järel lukustusid mu jaoks lahti kõik naiste jalgpalli teemalised spordiuudised, mida, selgub, on kogu meedia täis. näiteks lugesin nädalake hiljem suure huviga läbi Guardiani edetabeli sajast maailma parimast naisjalgpallurist 2021 – pea pooled puha mu vanad sõbranjed ju!

ootan huviga, mida uus aasta mu ellu sellist toob, mida ma tahta ei oska, aga tegelikult väga naudin. ja kõigile teistele soovin, et teie elus ka leiduks keegi, kes sedasorti asjad leebelt te teele nügiks ja laseks neil siis oma töö teha.

ma üksindust tahaksin laulda ja olla siis teistega koos

15 okt 2021 Tongue Gill

paremas advendikalendris ikka tuleb jõululaupäeva luugi tagant välja eriti ilus pilt kõige tähtsamast tegelasest, näiteks Maarja lapsukesega või, kui on mingi vidinatega kalender, siis legomehike või, mu vennapoja värske kogemuse näitel, LOHE!

olen kõva üksimatkaja ja mul tõesti igav ega hirmus ei ole omaette kunagi. siiski on ikka üks täitsa eraldi rõõm jagada mõnd oma lemmikkohta maailmas mõne oma lemmikinimesega maailmas. kui saab soovida ühe uusaastasoovi, siis ma tahaks, et saaks sellist asja teha rohkem ja pikemalt.

häid jõule.

sest rohkem mul ei ole kui see käidud poolik tee

1 august 2021 Helm Crag

selle aasta üks tipphetki ei leidnud aset sugugi selle aasta kõrgeimas tipus – Helm Crag on ainult 405m üle merepinna. vaade aga on igas suunas uskumatult hea. kui muidugi ilma annab.

ilma tol augusti esimesel hommikul anti mõnuga, mind ei vaimustanud mõte seljakoti ja kogu telkimisvarustuse mäe otsa ja siis alla tagasi tassimisest ses kaunis päiksepaistes. eriti kuna olin all Grasmere’i külas just matkapoest mõned ostud teinud. aga kui samast poest nõu küsisin, et kas küla peal on mingi turismiinfopunkt või muu koht, kuhu ma oma koti paariks tunniks saaksin hoiule anda, siis pakuti lahkelt, et jäta siiasamma poenurka, peaasi, et sulgemisajaks tagasi oled. Cotswoldi poekett rebis end sellise lahkuse eest hooga mu matkapoodide edetabeli etteotsa.

nii lippasin Helm Cragi otsa kui üks kergejalgne kitseke. see on kah üks selline laste ja labradoridega käimise turistimägi, külale mugavalt lähedal ja väga raskeid turnimise kohti ei ole.

tipus tegin täiega Vaikivat Hunti, vaatasin pikalt ja põhjalikult igasse ilmakaarde ja mõlgutasin mõtteid ja mälestusi. Grasmere on kuidagi sattunud suurema osa mu Lake Districti käikude kesk- ja tulipunktiks, nii et see vaade on mu jaoks hästi… elus. enamvähem igale tipule ja lombile oskan nime anda, tean, kuhu rajad viivad ja mis järgmised orud ahelike taga peituvad. mäletan, kus oli ükskord hästi märg ja kus teinekord väga palav. vedas, et kedagi kaasas polnud, kes oleks olnud sunnitud mu heietusi kuulama!

teile vaatamiseks valisin pildi sellest suunast, kus Grasmere’i järv ja küla peal on (lehvitused matkapoe rahvale sinna alla!) ja Loughrigg Felli tagant paistab ribake Windermere’igi ära. lisaks, kes oskab otsida (no kes peale minu ikka ilma täpselt näitamata oskab), näeb siin neid kohti, kus eelmisel ööl telkisin ja samal hommikul ujusin ja kohvitasin.

pärast, kui jälle kitsekese kombel mäest alla kepslesin, kohtusin matkarajal hästikasvatatud briti viieaastasega, kes esiteks soovitas mul ettevaatlik olla, sest maas on palju loomakakat (lambapabulatega oli tõesti hästi) ja siis, hoolitsedes, et ei tekiks piinlikku vaikust, kuni me mõlemad ootasime, et ta lapsevanem raja kitsama koha läbida jõuaks, uuris jutujätkuks viisakalt: “how was it up there for you?” imeliselt tore oli, aitäh küsimast, noor sõber! selle mäe otsa lähen kindlasti mõni teine kord veel.

laevu täis veed ja klaaspaleed

16 okt 2021 Ullswater

Mari Öö matkatarkus nr 25 ütleb: kui võimalik, telli Pavlova. kahe käega kirjutan alla. kui matkal jääb ette kohvik, siis tuleb matkamine pausile panna, kooki süüa ja aru pidada.

selle kohviku peremehelt saime lisaks koogile (Pavlovat tal küll polnud) väärtuslikku luureinfot selle kohta, millise mäeharja otsa ronida ja kuhupoole vaadata, et punahirvesokkusid näha. ja kinnituse, et kui näha ka ei peaks olema, siis kuulda ikka on. pärast pikemat nuiamist suutsin härralt isegi mõned näidismöirged välja meelitada!

petta ei saanud, hirved olid seal, kus lubati, kuigi piirduma pidime tõesti pigem kuulamisega, sest binokli olin koju unustanud. seega hirvepilti pole kah pakkuda, aga kui keegi sügisesel (jooksu)ajal sinnakanti läheb, siis võin õige suuna kätte näidata küll.

vetikad on tutikad ja kivi ära vettind

12 sept 2021 Derwentwater

kogu selle Lake Districti jutu peale on järvepilte üsna vähe olnud, pigem ikka pisemad lombid, mis on nime järgi tarn’id (mägijärv eesti keeles). või paistab järv nii kaugelt, et keegi ei saa aru, misasi ja kui suur see on.

ega siit ka tegelikult ei saa, see on ainult üks sopp Derwentwaterist, ja pilt jätab mulje, nagu poleks seal midagi ega kedagi. tegelikult käis vilgas laevaliiklus, rand oli täis jalutajaid ja piknikulisi, mõned (incl yours truly) isegi ujusid. praegu ise ka imestan, kuidas mul selline karge loodusfoto õnnestus teha kogu selle melu keskel.

mis see moraal ongi. ärge uskuge kõike, mis te sotsiaalmeediast loete, teid petetakse seal.

elu on kauguste kogunev laik

30 juuli 2021 Hayeswater

tundub, et lambad – nagu tiigridki – ei armasta ohakaid, igatahes olid need matkaja silmarõõmuks alles ja õitsema jäetud. ma ei tea, kas ongi hästi ilusa lillega tegu või oli asi kontekstis (kõndisin väga pilvisel päeval mööda mäeharju ja tundide kaupa oli maailm olnud täesti monokroomne), aga mulle küll tundus pildi tegemise hetkel, et palju kaunim enam olla ei saaks. lisaks paistab taustal mu tolleõhtune telgi- ja ujumiskoht.

püüan veenda oskan elada küll

15 okt 2021 Dollywagon Pike

vasakul Striding Edge, paremal St Sunday Crag, ees Ullswateri järv ja all Grisedale’i org. mu enda jaoks hästi oluline vaade, sest kõigi nende asjade otsas, peal, sees ja taga olen olnud, aga selle nurga alt näha polnud neid veel õnnestunud, ja alati, kui mäe otsa ronid, ei ole nii kena ilma ja head nähtavust võttagi.

saarel elame praegu meestel on paadid naiste käes aer

4 juuli 2021 Angle Tarn

Lake Districtis on kaks Angle Tarni, üks neist jääb mulle alailma tee peale ja teist pole veel kordagi õnnestunud näha. see siin on Patterdale’i lähedal – leidsin ta esimest korda Coast to Coast matka ajal ja plaanisin kohe, et sinna äärde lähen teinekord ööbima.

kahed telkijad on siia pildile ka jäänud, teravapilguline vaatleja võibolla leiab üles.