everybody wants to rule the world

olukorrad, kuhu võib elus sattuda jalgrattatehase töötaja:

seisad rahulikult rattaparklas oma ratta kõrval, testid äppi. as one does.
läheb mööda kolleeg K, ütleb: tšau, kuidas läheb, oi, sul on esimese porilaua lapatsi vana mudel ju! kas sa uut tahad? palju turvalisem!
mõtled: uus asi ikka tore, ütled: tahan. K ütleb: no ma tutvuse poolest korraldan sulle ära.
pingib siis K varsti, et tule meie osakonda oma uue lapatsi järele, P paneb paika.
lähed koos rattaga kohale, kohtud P-ga, P parajasti võtab printerist mingit paberit välja ja ütleb: oo, väga tore, just sai valmis porilaua lapatsi self-replacement kit, juhend on siin, jupid on siin, aeg läks!
ja enne kui arugi saad, oled küünarnukkideni porine ja vahetad lapatsit :P see tähendab, testid lõppkasutajale suunatud juhendit. (leidsin mitu viga, nt kästi kasutada võtit suuruses M, aga komplektis olid ainult suurused S ja L.)
stopper käis päriselt ja ja aega läks 12 minutit koos niisama pläkutamisega ja arutamisega, mis on pildil valesti (õigemini küll, kas pildid on vales järjekorras äkki).

ja vot spst mulle see tehasetöö meeldib. meeldib, et mõni asi on päriselt olemas ja käegakatsutav. meeldib, et käed saavad vahel täitsa mustaks (ehkki seekord oli asi küll ainult selles, et mu ratas, ERITI porilaud, lihtsalt ongi üpris räpane). ja noh, meeldib sõita mööda linna sellise porilaua lapatsiga, millist võibolla kellelgi teisel maailmas veel ei ole, ja tunda, et veits nagu ise leiutan siin jalgratast:)

lihtsalt üks hommikuse töölesõidu kaader. ratas on pildil, aga lapats ei paista.

nothing ever lasts forever

ma käisin välismaal.

okei, ma käisin Eestis, aga praegusel ajal ja siit minema hakates on see rohkem välismaa kui kunagi varem. (viimati lendasin UKst Eestisse detsembris 2020, kui Brexiti üleminekuperiood veel kestis. ja tagasi jaanuaris 2021, kui napilt oli esimest korda hakanud kehtima karantiininõue riiki sisenemisel, aga koroonavaktsiini polnud veel leiutatudki ja mingit testimist siin ka ei oodatud kelleltki. jessas, ma pajataks nagu mingeid iidseid aastakümnetetaguseid mälestusi. sellest pole üheksat kuudki!)

igatahes mõtlesin, et panen siia endale ja järeltulevatele põlvedele mälestuseks kirja, kuidas täpselt reisiti Eesti ja Inglismaa vahel augustis 2021. saab näha, kas aastate (või miks mitte juba poole aasta) pärast loeme seda kui kurioosumit, et vahi, kus tehti tsirkust… või imestame hoopis, et mis selles erilist ja kas kunagi on teisiti ka olnud. noh, nagu praegu meenutades aegu, kui lennukites võis suitsetada või lennujaama üle 100 ml vedelikke sisse viia.

esimese doosi koroonavaktsiini sain ma mais, koroona põdesin läbi juulis ja teise süsti tegin loetud päevad enne Eestisse sõitmist (nii, nagu siin soovitus on, 28 päeva pärast positiivset diagnoosi).

Inglismaalt (siin ja edaspidi. tervisekorraldus on üks neist asjadest, mida Inglismaa, Šotimaa ja Wales igaüks eraldi haldavad ja seega ei saa UK nõuetest tegelikult rääkida. aga ega kuhugi mujale kui Londonisse vist otse väga lennata ei saa nagunii?) Eestisse lendamisel reisieelset koroonatesti ei nõuta. ja Eesti ei nõua testi ka vaktsineeritud riikisaabujatelt, nii et sedapidi läks kõik libedalt. täita tuli piiriületaja ankeet, mis andis ka kinnituse, et isolatsioonikohustust ei ole.

nii piiriületaja ankeeti kui vaktsineerimistõendit küsis näha ja skännis QR-koode pidi Tallinna lennujaamas Eesti piirivalvur. (see, et Eestisse saabumisel tuleb näidata passi ja suhelda piirivalvuriga, ei ole uus. UK ei ole Schengeni alasse kunagi kuulunud. ja Tallinna lennujaam ei ole nii kõrgtehnoloogiline koht, et passikontrolli automaatselt suudaks läbi viia. kuigi mingid masinad justkui üles on pandud, aga need ei tööta.)

Inglise vaktsiinitõend elab NHSi äpis ja olin veidi ärevil, et kas need QR-koodid ühilduvad ja kas Eesti sellist varianti tunnistab, sest mingeid väljatrükitud ja allkirjastatud pabereid polnud mul küll kuskilt võtta. Eesti tunnistas – nii piirivalve kui ka see ainus Tallinna söögikoht, kus mult 10 päeva jooksul vaktsineerimisstaatust küsiti. muuhulgas sobis Eestisse sisenemisel ka see, et mu teisest süstist oli möödas ainult kolm päeva, st ei ole nõuet, et peaks olema kaks nädalat möödas ja immuunsus niivõrd kuivõrd saavutatud.

tagasi Inglismaale lendamisega olid lood keerukamad. Eesti on hetkel nakatumisnäitajate või jumalteabmille põhjal määratud kollasesse nimekirja. (Leedu ja järgmisest nädalast alates ka Läti ja Soome on rohelises.) vaktsineeritud inimese jaoks on kollase ja rohelise nimekirja nõuded täpselt samad – Inglismaale saabudes ei ole eneseisolatsioonikohustust, aga tuleb teha reisieelne koroonatest (mis võib olla kiirtest) ja hiljemalt teisel päeval pärast saabumist PCR test. vaktsineerituks loetakse inimene, kelle teisest süstist on möödas vähemalt 14 päeva. (mul oli tagasilennu ajaks täpselt 14 päeva.)

kuigi neid kiirteste on Inglismaal praegusel ajal kõik kohad täis (neid jagatakse koolides ja töökohtades ja apteegis ja igal pool tasuta, kõiki õhutatakse neid endale ohtralt varuma ja vähimagi kahtluse korral kodus testima), siis… isetestimine ei loe. lennukile lubatakse sind ikkagi meditsiiniasutuse väljastatud tõendiga, mis kinnitab, et nemad testisid ja on jah okei. Tallinnas teeb neid teste Confido, saab teha lennujaamas otse enne lendu ja hind on 49 eurot. võib ka eelmisel päeval kuhugi kohale minna, aga odavamaks ta sellest ei lähe. riiki saabujaid testitakse jah tasuta meelsasti, aga riigist lahkumine on puha oma lõbu ja kulu!

muidu see lennujaamatest laabus tõesti kenasti, aja sai enne broneerida (minu oma näiteks oli kell 13:49-13:52. ainult Eestis!), tulemus tuli meilile pigem isegi 15 minuti kui lubatud poole tunniga. no ja vähemalt sai selle raha eest siis selle luksuse, et keegi teine surkis mu ninas! (Inglismaal võtavad kõik inimesed kõik oma koroonaproovid ise. ninast JA kurgust. kiirtestid JA laboritestid. isegi siis, kui lähed testimispunkti kohale – keegi vaatab pealt ja õpetab vajadusel, aga lähemale kui 2m ei tule. täiega iseteenindus.)

lisaks tuleb lennukile pääsemiseks juba Tallinnas ette näidata eeltäidetud passenger locator form Inglismaa nõuete täitmiseks. sellele vormile tuleb sisestada oma teise päeva testi broneerimiskood, ehk siis enne lendu peab test olema veebi kaudu ära tellitud ja raha ära makstud. taas kord ei tehta sellist testi mitte maksumaksja kulul tasuta, vaid tuleb minna trügima vabale turule, kus nähtamatu käsi on asjad seadnud nii, et kuigi ohtralt on firmasid, kes pakuvad teste “alates 20 naelast” vms, ei ole alla 43 naela võimalik mitte midagi usaldusväärset saada. odavamad on kas lihtsalt puhas skämm (maksad raha ära, aga koodi ja/või testi ja/või testitulemust ei saabu) või kehtivad lisatingimused stiilis “20-naelaseid teste viiakse läbi täiskuuneljapäevadel kl 14:30-15:00 Liverpooli ragbistaadionil, esimene vaba aeg saadaval veebruaris 2023”. 43 naela on ka tegelikult see hind, mille saamiseks oleks vaja lennufirma antavat sooduskoodi (täishind on 48) ja Air Baltic neid koode ei jaga. aga mul üks kolleeg hankis Hispaaniast tagasi tulles kogemata liiga palju teste ja tegime temaga diili, et ostan ta ülearused talt õiglase hinnaga ära.

loojang Vormsil. külastatud saared tuli PLFi eraldi kirja panna!

lennueelse testi tulemust ja PLFi küsis Tallinna lennujaamas näha check-ini töötaja pagasi äraandmise ajal. vastu anti paberist pardakaardid, mis tõendasid, et meil on need dokumendid kontrollitud. käsipagasiga lendajatelt küsiti mõlemat otse väravas pardalemineku ajal, mis tegi lennukisse sisenemise saba üsna aeglaseks. vaktsineerimistõend ei huvitanud riigist lahkumisel kedagi.

Inglismaa poolel olid enne passikontrolli (mida siinkandis tehakse juba aastaid automaatide abil, piirivalvuritega vestelda ei ole vaja) väljas hoiatavad sildid, et võib toimuda PLFide pisteline kontroll. ei toimunud. meenutagem, et kõik lendudelt saabujad olid juba ühe testi tulemuse lennufirmale ette näidanud ja teise testi eest raha ära maksnud… mis siin ikka enam rohkem küsida.

PCR testid sain järgmisel päeval kontoris J laua pealt kätte, õhtul tegime testi ära (ikka vanal heal kodusel moel ise oma mandleid vatipulgaga surkides). hommikul tööle minnes viisin nad spetsiaalsesse testide postitamise postkasti, milliseid… noh, siin ja seal ikka leidub, aga kindlasti mitte iga nurga peal. minu jaoks lähim oli 3 peatust rongiga pluss 5 minutit rattaga minna, õnneks see oli see rong, millega nagunii tööle sõidan, nii et ajakulu polnud meeletu. testitulemus tuli e-mailiga ca 21 tundi pärast testi postitamist (kusjuures see labor on Põhja-Iirimaal, selle kohta ikka päris kärme).

tahaks öelda, et see testidele kulutatud 100 eurot on rohkem kui lennupilet ise maksis, aga tegelikult ei ole lennupiletid ka enam nii odavad, kui nad… veel aasta tagasi olid. testimise hind moodustas seekord kogu reisi hinnast jämedalt võttes veerandi ja ses mõttes ei tundugi enam nii hull. justkui.

aga teadmiseks siis kõigile, kes on viimaste kuude jooksul mulle õhanud, et nii tahaks tulla Londonisse külla või Lake Districtisse matkama, kui jälle saab – põhimõtteliselt saab. eks nüüd igaüks võib teha oma panused, kas kunagi hakkab saama ka lihtsamalt või odavamalt, aga selle aastanumbri sees ilmselt see süsteem ei muutu.

kandke maha see planeet enam kaasa ma ei tee

olen viimase pooleteise aasta jooksul jõudnud päris palju kordi mõelda, et koroona-schmoroona, mis seal ikka, kui nakatungi – kui hull ta ikka olla saab. üheski riskigrupis ma pole ja küllap jään ellu.

elus ma kahtlemata olen, aga nädal pärast seda, kui endal ametlikult sümptomid diagnoosisin ja positiivse testi andsin, pean küll nentima, et mõnus ka ei ole ja et pigem ei soovitaks.

seejuures tõesti… ei ole väga hull. jah, maitsemeele kadu on tüütu, aga samas mitte just elumuutev (erilist salenemist pole toimunud, sest isegi kui toit kuidagi ei maitse, siis mis siin kodus olles muud ikka teha kui iga natukese aja tagant midagi süüa?) ja pealegi on magus, soolane, hapu, kibe, terav ja umami kõik täiesti alles (protip: grillitud tomatid maitsevad peaaegu nagu päris). igal hommikul peavaluga ärgata on tüütu, aga erinevalt migreenist ja muudest pärispeavaludest, mis mind läbi elu on kimbutanud, läheb see praegune valu kahe tassi kohvi abil üle (kui sel kohvil veel maitse ka oleks, oleks elu lill). ma pole isegi ühtegi valuvaigistit võtnud.

ja palavikku mul ka pole, nädala eest õige veidi oli, aga mitte “kõrge palavik”, mis isegi koroonasümptomina arvesse läheks, vaid selline… kolmkümmend seitse koma paar. köha ei ole. hingamisraskusi ei ole.

aga hea olla ka ei ole. mida päev edasi, seda rohkem on lihtsalt uimane ja väsinud ja tüdinud olla. miski ei huvita, midagi ei taha, midagi ei viitsi, midagi ei jaksa. alguses ma arvasin, et see on lihtsalt sellest, et see lõputu kodusolemine teeb uimaseks (ma olin terve pika nädala oma nakatunuga-kokkupuutumise-järgses isolatsioonis, enne kui enesetunne hakkas viitama, et see ei olnudki valehäire, ja homme saab täis nädal haigeolemist sinna otsa)… aga järjest vähem on järel seda entusiasmi, et küll läheks õue, kui tohiks. ei, aitäh. kuhugi ma ei viitsi minna. hea, kui aia õhtul kastetud saan.

kõik raamatud on igavad. töö on igav. internet on ka igav. see, et väljas on juulikuu ja et kuumalaine jõudis ka meieni, ei huvita üldse.

seda, kust ma nakkuse sain, ei tea ega oska arvata ka – ilmselt ühistranspordist, sest pole kuulda olnud, et meil tööl teisi haigeid oleks. mujal ma eriti käinud pole. esimese AZ vaktsiini sain mais, teine oli planeeritud eelmisse nädalasse ja jäi siis muidugi tegemata, sest selleks ajaks olin juba isolatsioonis. eks vist tuleb rõõmu tunda sellest, et niigi läks ja et põdemine on poolvaktsineerituna ikkagi üsna kerge. aga ikkagi – ei soovita.

ja katedraal mis kitsaks jääb mu sees

eelmisel nädalavahetusel tegin selliseid asju:

sõitsin rongiga Lake Districtisse. avastasin sealt enda üllatuseks täiesti asjaliku bussisüsteemi. sõitsin kahekorruselise turistibussi ülemisel avatud korrusel Windermere’ist Grasmere’i. lugesin ühes Grasmere’i söögikohas burksi kõrvale rongis alustatud raamatu lõpuni.

buss sõidab läbi Patterdale’i

matkasin Steel Felli nimelise mäe Dead Pike’i nimelisse tippu (553 m) (kuidas saavad mäel ja tema tipul erinevad nimed olla, ei oska seletada). sain parmult hammustada.

Dead Pike isiklikult

sattusin kogemata Calf Cragi (537 m) otsa. nägin helikopterit hästi madalal lendamas ja mõtlesin, et ei tea, kas keegi on hädas.

nägin tillukest mägijärve, mille ristisin infinity tarniks, sest vaadake seda asukohta.

mis on selle kõrval Marina Bay Sands, ah?

ujusin Codale Tarnis.

Codale Tarn vasakul, Easedale Tarn paremal

lõin Codale Tarni kaldale üles minimalistliku laagri ja lugesin seal tundide kaupa üksi raamatut, kuni loojangu eel hakkas ka teisi telkijaid saabuma (peale minu kaks üksikmatkajat, üks paar ja üks perekond/seltskond). ärritusin perekonna peale, kes lennutas mu pea kohal vastikult sumisevat drooni.

Lois McMaster Bujold, “Shards of Honour”

magasin lageda taeva all bivvy bagis. varahommikul nägin kas just päikesetõusu, aga selle peegeldust pilvedel, ja jõudsin enne edasimagamist mõelda, et “red sky in the morning, shepherd’s warning”.

kell 4:39

ärkasin uuesti täies päevavalges. kõrvad sügelesid, sest neid olid öösel kihulased söönud. ilm oli pilviseks kiskunud. droon aeti jälle kurjaks. kõndisin Easedale Tarnist mööda tagasi Grasmere’i. kell polnud veel kümme ja raamatupood oli alles kinni. istusin kohvikusse maha, panin telefoni laadima, tellisin kohvi ja kooki. vihma hakkas sadama. lugesin oma raamatu lõpuni ja tellisin teise koogi veel. vihm ei läinud kuhugi.

läksin raamatupoodi ja ostsin endale uue raamatu. hakkasin Patterdale’i poole minema, tee peal nentides, et seda tippu, kuhu eile lõõskava päikeses ronisin, pole täna pilve seest näha.

taaskohtusin Tongue Gilli jõega, mis tahtis mind eelmise aasta Coast to Coast matkal ära tappa, aga seekord oli hoolimata märjavõitu ilmast täitsa taltsas nire. kohtusin vastutulevate matkajatega, kellest ühtedelt küsisin, kuidas on lood kosega, mis oli neil juba selja taga ja mul alles ees (see kosk oli ka tapmise vandenõu oluline osaline mäletatavasti) ja sain kahelt vanahärralt korraga kaks kõige britilikumat vastust korraga: “it’s getting there” ja “it’s coming along nicely”. jõudsin siiski koseni enne, kui “it got there” ja sain jälle kuiva jalaga üle. nentisin, et vaade mäekurult on küll sama kehv kui eelmisel korral. sain mööduvatelt maastikujooksjatelt kinnituse, et Fairfieldi ja St Sunday Cragi kaudu pole mõtet minna, sest ülevalt pole näha midagi peale selle pilve, mis orgugi kenasti ära paistis. läksin orupõhja mööda Patterdale’i ja nautisin seda, et eriti ei sadanud enam (see jutt, et kurul ilm muutub, on ikka õige. aga see “red sky in the morning” jutt on ka õige).

Grisedale Tarn ja tee Patterdale’i. nagu vesivärvidega oleks tehtud.

tellisin Patterdale’i pubis endale alkovaba õlle ja fish&chipsi. panin telefoni laadima. küsisin vastaslauda maandunud proualt, kas tal on olnud pikk päev, ja trigerdasin sellega järgmiseks paariks tunniks vestluse, sest selgus, et nad teevad abikaasaga Coast to Coast matka, pluss ta tundis kaanekujunduse järgi ära, et ma loen Nancy Mitfordi, nii et jagasime ka raamatusoovitusi. pubiomanik pakkis kastist välja uhiuue teleka ja hakkas seda seina kruvima. Inglismaa ja Ukraina veerandfinaalimänguni oli veel mitu tundi, ma ei jäänud ootama.

Angle Tarn, pubist tund aega kõndida

valisin Angle Tarni ääres ilusa vaatega privaatse koha välja. sisetunne ütles, et täna öösel tuleb telgiilm. ehitasin maja valmis, jõin teed, lugesin raamatut. ärritusin ülejärvenaabrite peale, kes tundsid, et nende looduselamus ei ole muusikata täiuslik.

pildil peale minu telgi veel kolm seltskonda, mõned jäävad kaadrist välja ka

öösel ärkasin vihma peale ja tundsin telgist rõõmu. soojem oli ka kui bivvys.

võiks muidugi teha pätikat, aga mulle meeldib nii

hommikul enam ei sadanud. lugesin kohvi kõrvale veel veidi raamatut. tagasiteel Patterdale’i analüüsisin üle oru paistvaid mäeharju ja otsustasin, et St Sunday Crag, siit ma nüüd tulen.

St Sunday Crag ühel oma esinduslikumal hetkel

Patterdale’i pubi akna all üritasin nende wifit püüda, et teada saada, mis selle Ukraina mänguga sai. pubi oli hommikul veel kinni ja ruuteri olid nad, kavalpead, välja lülitanud. levi selles külas üldiselt ei ole, on elu mulle õpetanud. siiski kuskil avaliku wc (kraan, joogivesi!) ja esimeste lammaste vahepeal tekkis niipalju signaali, et sain kätte 1) jalkaskoori (it’s coming home), 2) track&trace äpi teate, et olen lähikontaktne ja pean järgmised 7 päeva eneseisolatsioonis veetma.

milleks meile internet, kui sealt sellist jama tuleb

rühkisin mäest üles ja lõbustasin end mõtiskeluga, kaua ma olemasolevate varudega isoleeruda suudaks. kotis oli kaks hommikusöögibatooni, peotäis pähkleid-rosinaid, üks külmkuivatatud kanaroog, tassi jagu kohvi ja paar teepakki, liiter vett ja gaasiballooni lõpp. eeldatavasti Deliveroo sinna mäe otsa ei tuleks ka siis, kui mul õnnestuks tellimus teele saata. nojah siis.

vaade selja taha hetkest, kui kõik oli veel hästi. Ullswater

tõus oli järsk, päike lõõskas pähe, vaated alla orgu olid imelised. mul oli hästi palju aega, nii et võtsin väga rahulikult, tegin pilti ja jõin vett ja nii. mille tulemusena… olin ma paduvihma algamise hetkeks tipust veel sajakonna meetri kaugusel.

sain vihma pildile

nii et seda, mis vaade täpselt avaneb St Sunday Cragilt (841 m) ei tea ma nüüd ikkagi. vihma polnud küll kauaks, aga pilved seadsid end sel kõrgusel üsna otsustavalt sisse ja Fairfield (873 m) jäi järgmiseks korraks, keerasin alla Grisedale Tarni poole.

Fairfield meelitab paari selge sekundiga, aga panin vastu

täiesti suvalise koha peal, raja üsna tasasel osal astusin kuidagi imelikult või libisesin või komistasin, igatahes kukkusin ja väänasin vasakut jalga. eriti valus justkui ei olnud, aga silme eest kiskus mustaks ja istusin päris tükk aega ja taastusin ja mõtlesin sellele, mis saab, kui ma nüüd püsti tõusen ja sellele jalale toetuda ei saa. siis tõusin püsti ja kõndisin edasi.

siin ma veel ei kukkunud, sest oli ilmselge, et alla minnes peab ettevaatlik olema

nägin lõpuks ometi selle Seat Sandali ja Fairfieldi vahelise kuru ära, ses mõttes, et nüüd oli seal täitsa selge jälle. vaatasin veel kord oma vana sõbra kose üle, endiselt polnud eelmise aasta praalimisest mingit jälge, väga tagasihoidlik ojakene.

näe, selge ilmaga paistab seal taamal järgmine järv ju lausa

Grasmere’i servas jõin pubis ühe õlle, sõin Sunday roasti ja lugesin oma raamatu lõpuni. läksin raamatupoodi ja ostsin järgmise raamatu.

rohkem ma enam kuhugi ronida ega kõndida ei tahtnud, see jalg andis ikkagi tunda mõnevõrra. istusin järgmise bussi peale, sõitsin Patterdale’i ja kolasin seal matkapoodides, kuni need kõik kinni pandi (mis juhtus umbes poole tunni pärast, sest oli pühapäeva pärastlõuna). sõitsin edasi Windermere’i ja veetsin viimase rongini jäänud poolteist tundi sealses pubis raamatu, siidri ja šokolaadi-piparmündi juustukoogiga. läksin rongi peale, sõitsin koju ja sain veel enne südaööd magama.

kogu selle loo moraal on, et kui sul on kolm päeva aega, siis jõuab Londonist Lake Districtisse matkama nii, et aega jääb lõpuks ülegi. rongisõit kestis minnes kolm ja pool, tagasi tulles neli tundi (ühe ümberistumisega), bussisõit lisaks alla tunni, bussid käivad 20-minutiste intervallidega. arvestades, kui kaugel Lake District on, on selline tulemus päris hämmastav. Walesi, mis on tunduvalt lähemal, küll nii kiiresti ei saa. rongipileti eest (off-peak return) maksin eelmüügist ostes 118 naela ja see on ka täiesti ok hind selle vahemaa eest.

teine moraal on ka, mõtlesin koju jõudes tegelikult päris hoolega läbi, mida ma teeks, kui jala päriselt ära murraks ja kui see vbla ei juhtuks pühapäeva lõunatunnil üle keskmise kena ilmaga kolme populaarse matkaraja ristumiskoha vahetus läheduses – et kuidas see helikopter ikkagi kohale kutsuda, arvestades, et telefonilevi ilmselt pole. nii et eks sellest ehmatusest oli kasu ka. jalg ise on pärast kolme päeva kodus isoleerumist täitsa okei, tänan küsimast – pahkluu veidi paistes, aga muidu eriti tunda ei anna.

kolmas moraal on, et jube palju raamatuid jõuab nädalavahetusega läbi lugeda, kui telefonilevi pole ja/või akut tuleb säästa.

lihtsalt üks kena vaade siia lõppu kogu selle moraali peale. ja kaks Herdwicki lammast

ah, ja enda arvestuse kohaselt sain #mariöösuvebingo kaheksa ruutu ära märgitud selle avantüüriga!

so glad we’ve almost made it

mitu korda olen teile rääkinud sellest, kuidas ma tööl käin; aeg on võtta jutuks see, kuidas ma tööl ei käi. ei, amet on ikka alles ja kõik need rongi- ja rattasõidud koos ujumispeatustega ka, aga palun lubage endale esitleda imelist kontseptsiooni nimega “9-day fortnight” ehk “teeme kahe nädala töö üheksa päevaga” ehk – iga teine reede on meie firmas vaba!

tööpäevad esmaspäevast neljapäevani on ametlikult 9 tundi pikad, üks reedetest on 8-tunnine ja üks vaba – kokku tuleb 80 tundi 2 nädala kohta, arvutage ise. seejuures kontorit lukku ei panda ühelgi reedel – graafikud on niiviisi nihkes, et pool seltskonda töötab ühel, pool teisel reedel. mõne kuuga jääb päris hästi meelde, kellega sa samas ja kellega vastandfaasis oled.

muidugi on üks selle süsteemi tohutuid eeliseid see, et vabu päevi ja pikki nädalavahetusi on palju :) aga samuti on õudselt mõnusad need töölolemise reeded – kuna pooli inimesi ju pole, siis pole reedeti peaaegu iial koosolekuid. võibolla mõned hästi pisikesed, üks-ühele kõned ainult. muidu selline rahulik omaette nokitsemise aeg.

ja ausalt öeldes need üheksatunnised päevad on ka ses mõttes väga okei, et siis jälle jõuab üksjagu ära teha. ise omaenda asjade mõttes, aga teised inimesed on ka kenasti kättesaadavad, kell üheksa on juba täiesti okei koosolekuga alustada (keegi ei maga enam) ja kell viis saabuvad veel asjalikud meilid.

(igaks juhuks mainin ära, et 9-day fortnight pole kohustuslik, saab valida ka tavalised töönädalad. ja ma kindlalt ei tea, aga eeldan, et liinitööliste graafikud käivad kuidagi teistmoodi nagunii. pole kunagi reedel tehasesse sattunud ja ei tea, kas seal on ka poole vaiksem siis, aga see ei tundu väga loogiline.)

ja mis ma siis teen oma vabade reedetega? alustuseks on jube mõnus, kui regulaarselt on mingi keset-tööpäeva-aeg vaba selleks, et käia poes või näitusel või raamatukogus või kasvõi trennis ilma suurema trügimiseta – kõik teised on tööl ju! (kui te imestate, et kas meil siin raamatukogudes tõesti nii hullult trügitakse, siis… British Librarys tuleb endale lugemissaali aeg mitu kuud ette broneerida ja mul on üks raamat pooleli, mida ma saan ainult seal lugemas käia. seega olen juba kahel reedel seal usinalt neli tundi järjest veetnud nagu tõeline õpetlane. raamat on paraku rootsikeelne ja ei edene meeletu tempoga, paar korda tuleb veel minna.)

muidugi kujutasin varakevadel ette, millise hulga kolmepäevaseid matkasid saan nüüd ette võtta… aga selgub, et ma ei olegi nii kõva matkamutt ja et hoopis mõnusam on matkata reedest laupäevani ja pühapäeval kodus vedelda seriaale vaadata raamatut lugeda aeda harida. annab võimaluse teiste siseturistidega vastandfaasis liikuda ja samas ribadeks ka ei pea tõmbama. noh, ja kui tahta oma matkale seltskonda ka, siis oled ikka piiratud teiste inimeste normaalsete E-R töögraafikutega.

üks laupäevahommikune kohv (ma võin võtta matkale kohvikannu kaasa, kui ma tahan, vt ka: põrgulikult tugevad)

tõsi, selleks nädalalõpuks olen teinud ambitsioonika plaani sõita reede varahommikul Lake Districtisse ja seal ikkagi kaks ööd veeta ja natuke isegi mäest üles kõndida. eks ma annan teada, kuidas sellega läheb, aga olen üsna elevil, sest kodust nii kaugele pole saanud sest ajast saadik, kui uusaasta paiku Eestis olin…

freedom’s just another word for nothin’ left to lose

lubasin, et annan teada, kui ühel päeval tõesti töö- või koduteel rongist maha hüppan ja ujuma lähen. sellega läks pikemalt, kui arvasin, sest maikuus meil eriti rannailma polnud, aga nüüd on lõpuks päike väljas, tiigivesi 14C jagu soe ja minul vabandused otsas.

aastatega olen selgeks saanud, et Hampstead Heathi tiikidest paremaid ujumiskohti siin Londonis ikkagi eriti ei leia. õnneks HH jääb nüüd täpselt töö ja kodu vahele. siin teile üks illustreeriv kaart – sellel zoomitasemel kaotab Maps mu kodu tähistuse ära (ja polegi teil vaja nii täpselt teada), aga ma elan paremas servas, umbes seal, kuhu on West Hackney kirjutatud; tööl käin vasakus servas vastava tingmärgi juures ja Heathi märkisin punase täpiga ära.

Toweri ja Buckinghami palee jätsin ka pildile, et oleks mingi kontekst.

kui nüüd lähemalt vaadata, siis neid tiike siin ikka jagub. naiste omast kunagi ammu juba kirjutasin pikemalt (ja mitte nii ammu veel pikemalt hoopis ühes raamatuarvustuses) ja see on endiselt mu lemmik, aga jääb rongipeatustest veidi kaugele, et nüüd niiviisi teel tööle sisse sulpsata. meeste omasse mind eeldatavasti ei lubata. jäävad segatiik ja lido, kumbki sobivalt rongipeatuse lähedal ja peatused omakorda täpselt sel rongiliinil, millega ma nagunii sõidan – kaks korda päevas, praegu kaks, juuni lõpust kolm päeva nädalas.

raudtee läheb pildi alumust serva mööda

Hampstead Heathi rongijaamast segatiigi juurde minek võtab 5 min, sest kõige otsemat teed pidi rattaga sõita ei tohi (Londoni parkides on see tavaline, et suurem osa teid ja radu on jalakäijatele reserveeritud ja rattur sõidab pigem ringiga). Gospel Oakist Lidosse läheb 2 min või vähem.

lido tähendab üldsegi seda, et tegu on basseiniga – kandiline, läbipaistva, st puhastatud, aga samas soojendamata veega. lageda taeva all, aga seinad ümber, riietus- ja pesuruumid ka muidugi. ma tahtsin täna hommikul pilti teha, kuidas see välja näeb, aga läks meelest. teine kord teen.

segatiik, nagu naiste omagi, on päris tiik, mudapõhja ja partide (ja taitade ja laukude!) jm juurdekuuluvaga. ta on lagedama koha peal, mitte metsa vahel nagu naiste oma, ja minu teada seal eriti niisama lesimiseks ruumi ei ole kuskil, ainult ujumine toimub. see näeb möödakäija jaoks välja nii:

seal põõsaste varjus on veidi taristut ka, riietuskabiinid ja vist isegi dušš

tegin sel nädalal paar inimkatset ja tundub, et kõik töötab kenasti. arvestades sellega, kuidaspidi rongijaamad ja perroonid ja väljapääsud seatud on, paistab, et hommikul tööle minnes on lihtsam ja kiirem käia lidos, õhtul koduteel segatiigis. kui on soov pikemalt kõõluma jääda, siis võib juba daamide tiigini ka vändata. ja selgub, et 14 kraadi on ujumiseks täitsa paras temperatuur, ei ole mingi talisuplus enam.

kogu see glamuur ei ole just päris tasuta, aga kallis ka pole minu meelest. või noh, täishinnaga ühekorrapilet ükskõik millisesse neist lompidest maksab 4 naela ja 5 penni (miks 5 penni?). lido kohta tundub see justkui pigem odav – ikkagi üle olümpiasuuruse bassein (pikkus: 61m); tiikide kohta tundub kallis, sest kas looduslikus veekogus ujumine ei peaks tasuta olema? aga keskmine hind tuleb okei.

lisaks pakutakse ka hooajapileti võimalust. tiigid ja lido on avatud aastaringselt, 12 kuu jagu nende kõigi kasutust maksab £224.88 ja ma just läksin ja maksin selle raha ära. eks ta nüüd veidi laskmata karu naha jagamine on, aga vast aitab avalikult väljakuulutamine ka paremini järjel püsida: eesmärk on hooajapiletit nii palju kasutada, et see ära tasuks. see tähendab, et aasta jooksul alates homsest plaanin vähemalt 56 korda ujumas käia. karta on, et talisupluseni see lugu välja jõuab ikkagi.

meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud

mul on nüüd selline elu, et kaks korda nädalas käin tehases tööl. tähendab, töö ise on ikka nagu ta mul on, põhiosas kontoritöö, aga see kontor on tehases ja tehas omakorda sellises Londoni servas, kuhu ma muidu elus iial ei satuks, sest seal on ainult… tehased. ja laod ja sellised asjad.

paras elumuutus ses mõttes, et senised Londoni-töökohad on mul kõik ikkagi olnud kesklinna klaasist kontorihoonetes, kodust rattaga 30-40 minutit sõita, tee peal ohtralt kohvikuid ja poode ja muud suurlinna glamuuri.

nüüd näeb hommikune tööleminek välja nii: kella veerand kaheksa paiku tõstan oma kokkupandava elektrijalgratta kodukontori laua kõrvalt õue, lappan ta sõiduasendisse ja kiman rongijaama. sõit ise võtab umbes 5 minutit, aga jaamas tuleb ratas läbi väravate manööverdada, perroonile tassida ja kokku tagasi klapitada, et sellega rongile lubataks. nii et uksest oleks hea väljuda umbes 10 min enne rongi väljumist.

rongi all mõtlen siinkohal Londoni ühistranspordi osa nimega overground – piletisüsteemi ja osasid jaamu jagatakse metroo ehk undergroundi ehk tube’iga, aga raudtee ise jookseb, nagu nimigi ütleb, põhiliselt maa peal. Kui metrooliinid hargnevad pigem linna keskelt igasse suunda laiali, siis overgroundi omad ühendavad välimisi punkte omavahel otse ja viivad mõnes suunas üsna tükk maad linnast välja ka. eesti keeles ma ütleks selle asja kohta “linnalähirong”. aga lihtsalt “rong” käib kah. räägin sellest nii pikalt, sest rong ei ole varem kunagi mu igapäevarutiini osa olnud ja see on nii uus ja teistmoodi.

rongis püüan istekoha leida – see on mu pooleteise töölkäimiskuu jooksul iga nädalaga järjest keerukamaks muutunud, nature is healing, commuters are back – ja nokin Duolingos kõmri keele harjutusi teha. mulle meeldib see rong metroost rohkem mitmel põhjusel, üks olulisimaid kindlasti see, et ta sõidab õigemas suunas, aga vähetähtis pole ka asjaolu, et kogu aeg on telefonilevi ja päike paistab aknast sisse. (ja siis on veel teoreetiline võimalus poolel teel rongist maha hüpata ja Hampstead Heathil ujumas käia, aga sellest pikemalt siis/juhul, kui ma selle kunagi tõesti ette võtta viitsin.)

täpselt poole tunni pärast lähen rongist maha, voldin ratta jälle sõiduasendisse ja veeretan-tassin läbi uskumatult suure ja keeruka Willesden Junctioni jaama. mind närib tunne, et sealt väljasaamiseks peab leiduma mingi lihtsam viis kui see, mida mina kasutan, aga kõigi nende perroonide, treppide, sildade ja tunnelite vahel kaob mu suunataju ja olen täiesti abitu.

siis veedan paar minutit liikluses, tuhisedes kõigist ummikusseisjatest vasakult mööda, ja keeran tänavalt maha kanali äärde. täpsemalt on tegu Grand Union Canali Paddingtoni haruga.

kanaliäär on selline, nagu nad siin ikka on – kunagi hobuste jaoks mõeldud towpath on nüüd jalakäijatele ja jalgratturitele käiguteeks. kella kaheksa ajal hommikul liiguvad seal põhiliselt teised minusugused tööle- ja kooliminejaid (lastega peresid on päris palju, nii jala kui ratastel), sekka mõned tervisejooksjad ka. kesklinnalähedasemate kanaliservadega võrreldes on rahvast igatahes vähem ja see on hea, siis ma saan seal elektri jõul kohati päris kiirelt tuhiseda. aga on kitsamaid kohti, kus vastutulijast või eesminejast kiiresti mööduda ei saa ja vahel peab keegi suisa seisma jääma. ma olen avastanud, et mu enda päeva teeb väga palju toredamaks see, kui ma jalakäijate läheduses hoo maha võtan, endast kaugelt kellaga märku annan (väga mõnusa maheda häälega kell on sel rattal muide) ja iga kellaandmise kohta vähemalt korra “aitäh” ütlen. seni pole veel kordagi juhtunud, et “thanksid” ja “sorryd” enne töölejõudmist otsa saaks! ja mul on nii hea kiirendus, et vahepeal pidurdada pole ka kahju.

vaated on seal kanali ääres nii ja naa – on täielikku tööstusmaastikku (vt ka: tehased ja laod), paistab elu- ja kontorihooneid, on päris pirakas ja maaliline golfiväljak, on niisama võsa ja mingeid rohealasid ja vahepeal on mõned kanalipaadid ja üks pubi. kohvikuid ei ole üldse :( igal juhul enamus aega on pigem looduses kui linnas sõitmise tunne. tean juba täpselt, kus puu otsas elavad kormoranid (või no ma ei tea, kas kormoran elab puu otsas, aga nad istuvad seal ladvas ja lehvitavad tiibu igatahes), kuskandis on luiged ja kus haned (mõlemaid veidi umbusaldan, kui nad väga tee ligi on, sest… mine isahane tea). paar korda olen haigrut näinud, nüüd alati hoian tema suhtes silmi lahti, nii kena lind! laukudel ehk vesikanadel on praegu pojad, kena mustad karvapallid. ja esindatud on ka roheliste jalgade ja puna-kollase nokaga moorhen, kelle eestikeelne nimi EI ole rabakana, nagu võiks arvata, vaid tait, ja ma ei saa seda nime kasutada, sest ma ei oska seda käänata.

võsa ja kormoran oma puu otsas
samas viibime siiski linnas
siin ka elab inimesi. ja niiviisi saab ratta ilma toeta püsti seisma panna.

paaris kohas on tee peale loobitud tööstuslikus koguses (tehased ja laod?) saia- või köögiviljajäänuseid, ilmselt teistele inimestele meeldivad ka linnud ja nad toidavad neid. minu arust seal käivad küll söömas põhiliselt tuvid, kormoran hoiab igatahes eemale. ükspäev mõtlesin järjekordsest söögijäätmekuhjast möödudes, et kas see mitte hoopis rotte ei meelita. järgmisel hommikul sain näha, et tuvimaffial on olukord kontrolli all…

toiduvarga surnukeha on kõigile hoiatuseks demonstratiivselt vedelema jäetud

natuke vähem kui 30 minuti pärast olen läbinud natuke vähem kui 10 km. viimased minutid kanalist tehaseni on üsna tüütud, sest valida on liikluseeskirjade kohased manöövrid tohutu hulga kaubaautode vahel (vt ka: tehased ja laod) või täiesti illegaalne sõit kõnniteel. ma valin viimase, aga jällegi jalakäijatega arvestades ja eks ta üks nõkerdamine ole.

lükkan ratta uksest sisse, klapin kokku ja leian talle rattaparklas sobiva riiuli (kui eeldan, et päeva jooksul midagi testida pole vaja, siis panen ukse ligi, kui on vaja, siis viin rivi teise otsa), aku panen vajadusel akulaadimisseinale laadima. kell on selleks ajaks midagi poole ja kolmveerand üheksa vahel, uksest ukseni tund ja kakskümmend minutit (35 min rattal, 30 min rongis ja ülejäänud aeg läheb igasuguste üleminekute peale ära).

jalgrattatehase jalgrattaparkla

olen proovinud seda vahemaad läbida ka otsast otsani elektrirattaga (1:45), mootorrattaga (50 min kuni tund) ja ühistranspordiga (ka umbes 1:20) ja see ratta ja rongi kombinatsioon on igatahes kõige rahuldustpakkuvam. liikuda ja värsket õhku saab, linde näeb ja telefonis rullimise jaoks jääb ka aega keeleõpe edeneb mühinal.

see ratas, muide, ei peaks minu poolest üldse elektriga olema, ja ma täitsa huviga prooviks tavalise Bromptoniga ka sama marsruuti läbida, aga maailmas valitseb praegu selline jalgrattadefitsiit, et isegi jalgrattatehase töötaja ei saa ametisõidukit väga valida (ja mul on elektrikat testimiseks nagunii vaja). salamisi ma unistan küll, et ühel päeval ostan endale udukerge titaanist kokkuka ja hakkan hoopis seda rongijaamade treppidest üles-alla tassima. näeb, mis saab sellega.

if you stay by my side we can rule the world

mul on endal tunne, et ma iga natukese aja tagant teen postituse selle kohta, milliseid podcaste ma kuulan ja teistelegi soovitaksin. aga sukeldusin siin otsinguga arhiivisügavustesse ja selgub, et eelmine selline postitus on aastast 2014 ja üle-eelmine aastast 2007. iga seitsme aasta tagant ei ole tegelikult eriti tihti. (linkima ma isegi ei hakka, sest neid 2007. a. asju pole ilmselt enam olemaski ja 2014. aastal kiitsin Peeter Helmet, keda hetkel enam väga kiita ei soovi.)

ja kuna mult viimaste nädalate jooksul on ausalt kaks korda podcastisoovitusi küsitud, siis on vast paras hetk praeguse aja lemmikud ette lugeda.

kuulamiseks kasutan Androidi Pocket Casts äppi

ingliskeelsed:

  • Freakonomics ja Radiolab – ma nimetan neid alati ühes lauses, sest ma ei tee neil väga vahet, st üks räägib käitumisökonoomikast (“käitumuslik majandusteadus”, lugesin hiljuti ühest intervjuust, ma ei tea, mis on tegelikult hea või õige eestikeelne vaste behavioural economicsile) ja teine pigem teadusest ja tehnoloogiast, aga lõpuks on ikka nii, et kui ma mingit imelikku asja tean, siis ma kuulsin seda ühest või teisest ja ei täpselt, kummast. mõlemad on üliprofessionaalselt tehtud ja produtseeritud ja väga harva satub nii igav teema, mille vahele jätan (enamasti siis, kui väga USA poliitika või spordi keskseks kisub). absoluutsed klassikud, mida kuulan juba üle 10 aasta.
  • People I (Mostly) Admire – Freakonomicsi üsna värske spin-off, Steven Levitt intervjueerib… endavalitud inimesi. selle teeb lahedaks nii inimeste valik (enamusest pole ma elus enne kuulnud, aga nii põnevad), teemade valik kui see, et Levittit ennast on ka päris palju sees, nii et tekib vestlusi-vaidlusi.
  • Fitness Hacks – seda teeb üks personaaltreener, keda ma muudes kanalites ka jälgin, ja tegu on minu jaoks pigem selliste väikeste inspiratsioonisüstidega kui mingi väga tõsise trenninõuga. head lühikesed osad – kümmekond minutit – ja kuigi n-ö põlve otsas tehtud (ei mingit Radiolabiga võrreldavat produktsiooni), siis korralikult ette valmistatud. mulle meeldib, kui inimene, kes teistele ilma slaide näitamata on otsustanud mingeid kolme- või viiepunktilisi nimekirju ette kanda, suudab seda nii teha, et struktuur on selge ja lõpuks midagi meelde ka jääb.
  • Word of the Day – Merriam-Websteri sõnaraamatu päeva sõna, samuti väga lühike (1-2 minutit) ja konkreetne. võetakse üks ingliskeelne sõna (tihti selline, mida ma tõesti pole enne kuulnudki) ja käiakse läbi kirjapilt, tähendus, kasutusviisid ja veidi etümoloogiat/ajalugu. kaks minutit päevas mul ikka keeleõppimiseks on!
  • Skincare School – mu lemmikilublogija, keemia doktorikraadiga Michelle (Lab Muffin), osaleb 12-osalises nahahoolduse teemalises saatesarjas, loomulikult ma kuulan selle ära. ma ei ole ühtegi teist väga head ilupodcasti leidnudki, Sali Hughes natuke aega tegi üht, aga see lõppes ruttu ära. kui kellelgi on soovitusi, jagage.

eestikeelsed:

  • Ööülikool. see on ses mõttes veteran, et ainus mu 14 aasta taguses podcastisissekandes mainitu, mis on jätkuvalt mu nimekirjas ja ei kao sealt kuhugi. seitsme aasta eest kurtsin, et kisub esoteerikarohkeks nagu, aga nüüd on ses mõttes jälle korras, et teemad ja esinejad on pigem asjalikud või siis puhas rahvakultuur, mulle sobivad mõlemad variandid.
  • Müstiline Venemaa – ka absoluutne klassika. selle osas ma uutele huvilistele soovitan alati, et sobrage arhiivis ja otsige pealkirjade järgi huvitavamaid teemasid või teemaplokke, ei ole mingit mõtet end ainult vanimate või ainult uusimate osadega piirata. ise ma olen seal arhiivi nüüd nii põhjalikult läbi tuulanud, et kuulan tõesti peaaegu reaalajas, praegu oleme kuskil Hruštšovi aegades. aga mu läbi aegade lemmikplokk oli “Stalin ja kirjanikud” ja siis kunagi ammustel aegadel oli väga lahedaid saateid vene söögist ja kõrtsidest ja sellistest asjadest, ja tsaariperekonna igapäevaelust näiteks.
  • Loetud ja kirjutatud – Vikerraadio kirjandussaade, ma väga pikalt pole seda kuulanud veel, aga huvitavad külalised ja asjalikud saatejuhid mu meelest.
    (vahemärkus: kui te nüüd vaatate, et kus need podcastid siin on, need on kõik tavalised raadiosaated ju, siis… jah, eesti kraamist ma tõesti eelistan raadio jaoks tehtud sisu, sest see on kõvasti professionaalsem. mul on tunne, et eesti podcasterid ei ole veel päriselt aru saanud, et kõik, mis sülg suhu toob, ei pea eetrisse minema, ja et nii saate etteplaneerimine kui tagantjärele toimetamine on ka protsessi vajalikud osad. ma ei taha kuulda saatejuhtide omavahelisi arutelusid teemal “millest me rääkida võiksime?” või “kas peaks ära lõpetama või on sul veel aega?” või mingit niisama omavahelist lollitamist!)
  • Regilaulu podcast – seda vist raadios küll ei mängita, aga selle kohta ülalolev kriitika ei käi. väga korralikult ja konkreetselt tehtud asi – üks regilaul (üsna pikk, nagu nad käivad) ja siis sinna juurde asjatundlik selgitus-kommentaar, et mis tuu laul tähendas. mu kõige värskem leid podcasti-maailmast ja täiesti vaimustav siiamaani.
  • Popkulturistid – yup, teie poole vaatan, mehed, kui ütlen, et raadio jaoks tegite paremini. mulle iseneesest meeldivad nii saatejuhid kui teemad (muusika, koomiksid, filmid, arvutimängud – igasugused sellised asjad, millest ma muidu üldse mitte midagi ei teaks), aga vahel läheb ikka lihtsalt jauramiseks. pean tunnistama, et ma küll olen selle saate toetaja Patreonis, aga pole kordagi kuulanud patroonidele mõeldud lisasaadet, sest selleks ajaks, kui põhisaade läbi saab, on mul võhm täiega otsas ja tükk aega ei taha neid kutte enam kuulda. mitte et ma arvaks, et Jim ja Ivo siia lugema satuvad, aga minu arvates võiksid nad teha saateid tihemini, regulaarsemalt ja LÜHEMALT. ja patroonidele kinkigu mingi vimpel või nokamüts veel pikema jutu asemel.
  • Be 1st – teine süüdlane selles, miks ma eesti podcastidesse väga ei usu. pooleteise- kuni kahetunnised osad, boože moi, kellel see aeg? mulle jällegi idee nagu meeldib (inspireerivad eesti inimesed räägivad oma kogemustest, harjumustest ja mõttemaailmast), aga regulaarselt ma seda ei kuula, valin saatekülaliste järgi vahel mõne osa.

seitsme aasta pärast siis uus nimekiri. head kuulamist.

and feelin’ good was good enough for me

täpselt kümme kuud pärast esimese lockdowni algust, sügaval kolmanda lockdowni ajal (vist. mul on järjepidamine veits sassi läinud tegelikult, aga oli vist nii, et esimene lõppes jaanipäeva paiku, teine kestis kogu novembrikuu ja kolmas algas uue aasta alguses ja pole veel läbi?) otsustasin, et aeg on endale sisse seada kodukontor.

võib ju küsida, et mis kontorit töötul inimesel vaja on, ja ega tükk aega ei olnudki. kevade ja suve ja pool sügist lõbustasin end aias rapsides ja köögis möllates ja voodi peal päikeselaigus raamatuid lugedes päris hästi ära. aga siis läksid ilmad kehvaks, väljas enam nii palju ei viitsinud olla ja lisaks avastasin, et tööintervjuusid näiteks on magamistoast ebamugav ja köögilaua tagant puha võimatu teha.

kui kunagi eelmisel kevadel puhtteoreetiliselt mõtlesin selle peale, et kuhu siin korteris oleks võimalik üks kirjutuslaud juurde paigutada, siis tulid pähe ainult elutoas ja magamistoas mööbli ümbertõstmise variandid. sest rohkem tube meil ju ei ole. aga siis vastasin ajaviiteks ühele sotsiaalmeedias jagatud küsitlusele, mida ühel arhitektuuridoktorandil oma teadustööks vaja oli, ja kuna aega oli mul ju palju, siis olin nõus lisaks ka intervjuu andma. selle jaoks omakorda küsis doktorant, kas mul me korteri plaani on (teemaks oli Londoni kodude planeering ja 21. sajandi inimeste ruumikasutus neis kodudes) ja kui mul polnud, siis pakkus aadressi põhjal ise ühe välja. see oli täpselt meie kodu, ainult et 1) peegelpildis ja 2) see ruum köögi ja vannitoa vahel, mida meie kutsusime “tagaruumiks”, oli seal märgitud kui “kontor”.

see avastus lõbustas mind esialgu kõvasti, sest mismõttes kontor? see on kolikamber, vannitoaesine ruum, kust läheb uks aeda ja kus me hoiame jalgrattaid ja lumelauda, kummikuid ja grillsütt ja aiatööriistu ja muid tööriistu ja põrandapesuämbreid ja triikimislauda ja tsiklivarustust ja kodukeemiat ja hantleid ja sangpommi ja šampoone ja hambaharju, peseme ja kuivatame pesu ja laeme sõidukite akusid, ja vähemalt mina pesen siin ka hambaid ja kreemitan nägu, sest vannituba on nii ahistavalt pisike. kontorit see kõik küll ei meenuta.

how it started. päevavalguses ei taibanud muidugi pilti teha enne, kui kõik juba teisiti oli.

samas jälle, kui see idee juba välja käidud oli… miks mitte. tegu ei ole tegelikult mingi pimeda konku, vaid majapidamise kõige päiksepoolsema ja seega tegelikult valgusküllasema toaga – aken on suur ja avaneb otse aeda. kirjutuslauda pole vaja osta, sest tööpind on tegelikult olemas, me lihtsalt kasutasime seda riiulina seni. ja palju siis ühe tooli ja läpaka jaoks tegelikult ruumi vaja on.

ühesõnaga, jaanuariks oli status quo mu põhjalikult ära tüüdanud ja hakkasin koristama. peika ostis materjale ja ehitas mõned riiulid siiasamma tagaruumi ja mõned esikusse. mina ostsin ühe seinariiuli igasuguste kreemide ja seerumite jaoks ja Ikeast baaripuki nimelise tooli, mis osutus tööpinna kõrgusega ideaalselt sobivaks. peika ostis mingi asja, mis lõpuks ometi tekitas korteri siinpoolsesse otsa töötava wifi-signaali. rohkem… vist ei ostnud keegi midagi.

how it’s going

nii et kuidagi läks nii, et ilma uut maja hankimata või korruseid juurde ehitamata on mul nüüd… kodukontor. või täpsemalt muidugi kuur-kontor-buduaar – siin on endiselt üks jalgratas ja üks lumelaud, kummikud ja aiatööriistad ja kodukeemia ja sangpomm, noh, saate aru küll, kogu see nimekiri. endiselt pesen ma siin hambaid ja teostan igasuguseid salapäraseid ilublogijarituaale, endiselt kuivab siin pesu ja raudselt tuleb varsti mingi tsikliaku ka jälle (nb, mitte minu tsikli oma! see saab suurepäraselt endaga hakkama seal, kus ta koht on. tsikli küljes). kui veebruari alguses mitmepäevane külmalaine oli, tõin siiasamma arvuti kõrvale oma usla, sest sellise ilmaga hea peremees kompostiussi õue ei aja (tegelt ka kartsin, et külmuvad läbi. enne õue tagasiviimist soojustasin neil maja ära, seda pidanuks muidugi juba sügisel tegema). aknalaual vohavad spinat, koriander ja lillherned, varsti hakkan tomatit külvama.

müstilisel kombel ei jäänud selle projekti raames ka mujal ruumi vähemaks – vastupidi, magamistoa riidekappi ja elutoa raamaturiiulitesse tekkis seda isegi juurde; esimest korda maailma ajaloos on kõik majapidamises leiduvad kuus paari tsiklikindaid samas sahtlis; ja esmakordselt on kodus nii palju tühja põrandapinda ühes kohas koos, et saan ilma mööblit liigutamata joogamati maha laotada ja sihtotstarbeliselt kasutada. isegi need hantlid, kui nad niiviisi kogu aeg silma all on, tulevad vahel mängu. kontor-võimla aknast näen iga päev, kuidas tärkab mu aed (ja ta tärkab mõnuga, sest panin sügisel hästi palju lillesibulaid maha. lumikellukesed juba lõpetavad, krookused on täies õies, nartsissid puhkevad kohe) ja mis linnud söögimajas käivad (rasvatihased ja punarinnad, aga kõrgemal puu otsas oli eile suur-kirjurähn!) jah, töötu inimese elu ei ole sugugi igav ja oma tuba on selle elamiseks täiesti hädavajalik.

a room of one’s own

aga samas jällegi… kogu selle joogatamise, kreemitamise, ussipoputamise, lilleimetlemise ja linnumääramise vahepeale lülitasin arvuti uude wifisse ümber, valisin paar töökuulutust välja, saatsin paar CV-d, tegin neli videointervjuud (protip: jäta lumelaud nurkapidi kaadrisse ja kõik saavad kohe aru, kui lahe kolleeg sa oleks) ja… uuest nädalast lähen ühte kohta tööle.

i tried so hard and got so far

ükspäev hakkasin kõmri keelt õppima.

mul oli just tekkinud plaan, et peaks mõne Duolingo keelekursuse uuesti ette võtma – olen seal eri aegadel õppinud hispaania, prantsuse ja rootsi keelt. aga see on alati läinud tüütuks, sest ma olen kõiki neid keeli enne ka veidi õppinud ja pole äpis vist ühegi puhul suutnud läbi murda igavatest esimestest tasemetest, kus öeldakse tere ja head aega ja aitäh ja minu nimi on. ma loen rootsi keeles raamatuid, õpetage mulle idioome, mitte seda, kuidas sõna “koer” mitmust moodustada!

aga siis lugesin ajaleheartiklit sellest, kuidas Duolingo ja Walesi valitsuse koostöös loodetakse aastaks 2050 jõuda selleni, et kõmri keele oskajaid oleks miljon (praegu on 872 200) ja mulle jõudis järsku kohale, et Wales võib tükiks ajaks jääda üldse ainsaks välismaaks, kuhu mul minna õnnestub. ja et ma plaanin sinna kindlasti ka korduvalt minna ja et tegelikult olen ma alati pead murdnud, kuidas need kohanimed ja tarbetekstid igasugustel siltidel õieti häälduvad.

haarasin härjal sarvist ja on see vast olnud sõit!

esimene nõuanne, mida kõmri keele õppijatele antakse, on see, et tuleb meeles pidada, et w ja y on täishäälikud. kahjuks ei mainita seda, et need on ka… peaaegu et ainsad täishäälikud selles keeles. w hääldub enamasti nagu meie u ja y hääldub enamvähem nagu i. u hääldub ka nagu i. ja siis on muidugi i, mis hääldub nagu… i.

õigluse mõttes peab tunnistama, et a, e ja o on ka olemas ja häälduvad enamvähem nagu a, e ja o.

kaashäälikutest see-eest puudust pole. mitmed neist häälduvad nagu ei miski, mida ma elus varem isegi kuulnud oleksin. kirja pannakse sellised enamasti kahetähelise kombinatsioonina (ll, dd, rh jne).

hea uudis on see, et umbmäärast artiklit kõmri keeles ei ole. halb uudis on see, et määrav artikkel on olemas ja esineb kolmes vormis (‘r, yr ja y), mille vahel valitakse kõigepealt selle põhjal, kas eelmine sõna lõpeb täis- või kaashäälikuga, ja siis selle põhjal, kas artiklit vajav sõna ise algab täis-või kaashäälikuga. (või h-ga, mis allub mõnusa erandina täishäälikute reeglile). on teil ikka veel meeles, et y ja w on täishäälikud? (jah, peab nentima, et see osa ei ole iseenesest ebaloogiline ega ka raske. lihtsalt… mõttetult keeruline.)

aga see pole veel kõik, sest määrava artikli lisamine naissoost sõnale (LOOMULIKULT on nimisõnad kas mees- või naissoost, ja LOOMULIKULT pole võimalik sõnale peale vaadates aru saada, kumb ta on, tuleb lihtsalt pähe õppida) muudab SELLE SÕNA ESIMEST HÄÄLIKUT. näiteks “tüdruk” on kõmri keeles “merch”, aga “see tüdruk” on “y ferch”. (f hääldub muide nagu v. kui on vaja hääldada f, siis kirjutatakse ff.)

see nende miljoni kõneleja eesmärk tundub mulle iga päevaga järjest ambitsioonikam.

just alustasin arvsõnadega ja pärast seda, kui “un”, “dau” ja “tri” on ära olnud, kaob jäljetult igasugune sarnasus kõigi teiste mulle tuntud keeltega. 5 näiteks on “pump”! see vähemalt on nii tobe, et jääb suht hästi meelde. aa, “üksteist” koosneb kolmest sõnast: üks, kümme, üks. see on neil küll kenasti korraldatud. seda ma veel ei tea, kas sama meeldiv loogika jätkub ka pärast 19, aga hoian pöialt.

ükskümmendkaks

mõned verbid, mille vahel vahetegemist täna (veidi tulutult seni) harjutasin: “gwisgo” (kandma, riiete mõttes), “gwyneud” (valmistama), “gwylio” (vaatama), “gweithio” (töötama). Gwych! (see tähendab seda, mida ingliskeelne “great”).

kõiki neid vahvaid nüansse oskan jagada esimese 19 päeva kõmri keele õppimise põhjal – usun, et toredaid üllatusi ootab mind ees veelgi.

aga mul endal on hullult lõbus ja täiesti plaanin järgmine kord Walesi sattudes kõik sildid kõva häälega ette lugeda ja ära tõlkida ja loodetavasti ka mõnes vestluses osaleda (kuigi keeleoskajad moodustavad ainult 29% sealsest elanikkonnast, nii et võibolla läheb mitu katset, enne kui partneri leian). tõesti päris mõnus tunne on ajul, kui midagi nii… teistsugust töödelda antakse.

Hwyl!