whatever

seda küsimust, et “millist eesti toitu sa välismaal elades kõige rohkem igatsed?” on mult aastate jooksul ikka küsitud ja see vastus on aastate jooksul muutunud ka. näiteks Eesti juustu ja Kalevi komme ma harjumusest ja nostalgia mõttes ikka ostan kaasa ja lasen külalistel endale tuua, aga tegelikult ausalt öeldes saan nüüdseks juba täitsa hästi ilma hakkama, eriti juustu osas. kohukesed ja must leib ja kilud ja Selveri maksapasteet ootavad kõik kenasti Eestis, kuni ma järgmine kord jälle tulen. (üldse, mis värk on sellega, et kiluleib on nüüd järsku pidulik ja isamaaline toit – kuidas ja millal see juhtus?)

viimastel aastatel olen oma traditsioonilisel suvelõpu-eestiskäigul kohvri täitnud hoopis kukeseente ja õuntega. eriti õuntega, sest selliste maitsetega õunu nagu valge klaar ja kuldrenett ja mis nad iganes on, siin lihtsalt ei ole.

aga siis üks asi, millele viimase aasta jooksul olen mitu korda sattunud mõtlema, on… jäätis. nagu lihtsalt see tavaline pulga- või vahvlijäätis, mille ostad supermarketist või bensujaamast või külapoest või R-kioskist või kasvõi muuseumi piletikassast. (kas te olete kunagi sellele mõelnud, et Eestis on muuseumipoodides jäätisekülmikud?! ma just praegu sain aru, et see on maailma kontekstis pigem nagu ebatavaline asi.)

ühesõnaga jah, et kui mult on küsitud, mis Eesti toitu ma igatsen, siis ma viimasel ajal olen neile jäätisest rääkinud. sellest, et Eestis saab jäätist VALIDA, kõigis neis ülalnimetatud kohtades ja veel paljudes muudes ka. et igal pool on vähemalt üks, aga reeglina mitu sügavkülmikut täis sedasorti jäätist, mida saab osta ühekaupa ja hakata kohe poeuksel sööma ja mis maksab euro kuni kolm ja et kuigi igal inimesel on oma lemmikjäätised, siis mitte keegi ei ole neid kõiki söönud, sest neid on nii palju ja kogu aeg tuleb uusi juurde (ja eeldatavasti kaob ka vanu eest). ja et tegelikult ikkagi ei ole normaalne see brittide versioon, et igal pool on valida ainult kolme eri maitsega Magnumi vahel ja see ongi kõik. okei, supermarketist saab pappkarbis kolme- või neljakaupa mingeid omabrändi mahlapulki ka.

küsijad selle peale tavaliselt elavnevad ja hakkavad mulle rääkima mõnest oma lemmikjäätisekohvikust, kus saab “jumala head itaalia gelatot! ja nii palju eri maitseid, üle kümne! ükskord ma sain seal RABARBERIjäätist, see oli imeline!” ja ma saan aru, et nad ei saa aru, ja ma ei jaksa rohkem seletada.

aga kui ma nüüd sõitsin Eestisse kümneks täispäevaks (ja ma tegelt ei mäleta, millal ma viimati nii pikalt järjest Eestis olin suvisel ajal), siis mõtlesin, et millal veel, ja seadsin korraliku mõõdetava eesmärgi: süüa 20 eri jäätist, soovitavalt sellist, mida enne pole söönud.

10/10 soovitan, üks paremaid projekte, mis elus olen läbi viinud! raske ei olnud, keeruline ei olnud. kõik, kellele rääkisin, elasid kaasa ja rääkisid oma lemmikjäätistest ja olid vajadusel seltsiks ja toeks. seda hetke, et poleks enam jäätist tahtnud, ei tulnud, aga seda hetke, et “tahaks veel rohkem jäätist”, ka ei tulnud :) valikud otsa ei saanud ja sain endale lubada seda, et ei söönud ühtegi piparmündi- ega karamellijäätist, sest need maitsed lihtsalt pole mu lemmikud.

mis ma siis ära tegin ja teada sain:

• üldvõitja selgus tegelikult juba neljandal päeval, kui leidsin Pirita Rimist Jäämari (Jäämarja?) maapähkli-vaarikajäätise ja nentisin, et palju paremaks üks jäätis enam minna ei saa. tõesti ei läinudki.
• auväärse teise koha annan jäätisele Reaalne, sest see oli tõesti maitsev ja punane sõstar/rabarber on täpselt sedasorti kombo, millest ma räägin, kui ma räägin, et eestlased ikka oskavad jäätisemaitseid leiutada.
• kõige kehvem oli minu meelest Väikese Tomi Kroko – õuna- ja kirsiglasuur kõlas palju paremini kui maitses ja üldse tundus see kõik maiuse kohta kahtlaselt tervislik. kuigi mingi jäätis selle mahlapulga südames siiski olemas oli.
• kõige lapsepõlvemaitselisem oli Premia 40% vähema suhkruga jäätis (nimi pole küll suurem asi sellel) – täpselt nii maitses minu meelest see kõige tavalisem valge ilma glasuurita plombiir. lapsena ma küll millegipärast arvasin, et see on jäätisepulga maitse, mitte jäätise enda.
• the one that got away – mu vennapojal õnnestus Peningi kauplusest skoorida limonaaditäidisega Väike Tom ja ma tahtsin ka hirmsasti sellist, aga järgmisel korral, kui Peningisse sattusin (vb see sattumine ei olnud ka päris juhuslik), seda seal enam polnud ja kuskilt mujalt ma ka ei leidnud.
• Peningi pood oli tõesti üks neist kohtadest, kust ostsin kaks jäätist, ja see on… külastamist väärt asutus. ma rohkem ei tahakski midagi öelda, aga kui jääb see koht elus ette, siis ärge sõitke peatumata mööda.
• kaks jäätist tulid ka R-kioskist (bussijaama ja lennujaama omadest), kaks muuseumipoodidest (Rotermanni soolalao ja vabaõhumuuseumi omadest), kaks söögikohtadest (Kolu kõrts ja NOP), üks tanklast ja üks sõbra sügavkülmikust. ülejäänud kümme supermarketitest (Rimi, Prisma, Selver, Maxima). kuhugi ma spetsiaalselt jäätise jahile ei läinud (no vb see teine ring Peningi kauplust välja arvata), lihstalt astusin sisse kohtadesse, mis muude tegemiste käigus tee peale jäid, aga õnneks mul on vaheldusrikkad tegemised.
• pulgajäätisi sõin rohkem kui vahvlijäätisi, sest viimased hakkasid kiiresti tunduma hirmus suured. eraldi kiidusõnad siinkohal ka kõigile Väikese Tomi jäätistele, mis on normaalses mõõdus, st väikesed :)
• kui mulle alguses tundus, et Eestis on tohutu hulk jäätisetootjaid, siis tegelikult sõin 80% ulatuses ikkagi ainult Premia ja Balbiino tooteid (täpselt pooleks, täiesti planeerimatult). 15% oli Jäämari ja 5% (noh, üks jäätis) La Muu.

mis muidu teie lemmikjäätised on? ja kas te olete kunagi mõelnud sellele, et selline jäätisevalik nagu Eestis ei ole tegelikult päris normaalne?

koera saba keritamise rubriigist: ma võitsin fotokonkursi!

nagu ikka mu suuremate võitude puhul elus (vt ka: e-etteütluse I koht kategoorias “välismaal elavad eestlased”) oli edu võtmeks eelkõige õige võistlusklassi valik – loodusfoto konkursi kuulutas välja kõmri keele õppijate ajakirja veebiversioon ja ma pakun, et sellel on lugejaid umbes… sada?

aga kui nüüd nii vaadata, siis pilt on ju tõesti hea ja ma vist ei ole seda teile enne näidanud.

mitte et ma arvaks, et keegi viitsib vaadata ilma igasuguse tõlketa pooleteisetunnist kõmrikeelset muusikali – aga KUI te peaks tahtma, siis te nüüd mõnda aega saate. palun, meie Eisteddfodi-projekt: Y Stand!

tõlge kuluks ausalt öeldes mulle endalegi hädasti ära, sest kuigi ma olen peaaegu kogu aeg seal laval ja tean kõiki koori esitatavaid laule peast ja olen ka ülejäänud teksti kuulnud täitsa mitme proovi ja kahe etenduse jagu ja kaks korda video üle vaadanud… siis ega ma ikka veel päriselt ei saa aru, mis selles loos juhtub :)

igatahes on siin üks väike perekond – teismeline Grace ja tema vanemad, kes on… lahus? lahkumineku äärel? lihtsalt parajasti tülis? igal juhul, tundub, mõlemad parajas keskeakriisis, ja kindlasti mitte ühel nõul selle osas, kas Grace tohib jalkat mängida või peab keskenduma koolile.

ja on Clem, soni ja kilekotiga vanamees, kellel on Wrexhami hooajapiletid otse nende kõrval. üks tool on küll tühi, sest proua Christine hoiab Clemile nüüd taevasel staadionil kohta. tasapisi tuleb välja, et Clem on endine tippjalgpallur ja tal on Grace’ile pallivalitsemise ja võitmise ja kaotamise ja üldise zen’i kohta ühtteist õpetada.

ja siis on veel Cara, kes müüb staadionil friikartuleid ja… vot ei teagi täpselt, mida ta veel teeb peale selle, et laulab kogu kambast kõige paremini (aga millest?) ja sõbruneb selle seltskonnaga ka pikapeale.

taustal ja jutu sees käib läbi Wrexhami jalgpalliklubi ajalugu, mainitakse ära nii 1934. aasta Gresfordi kaevanduskatastroof (see lugu läheb küll iga kord kuulates kurvemaks sedamööda, kuidas ma rohkematest sõnadest aru saan) kui hiljem juba Rob ja Ryan. sõnadeta episoodilises rollis esineb jalgpalliskaudi osas ka Wrexhami naistetiimi staarmängija Lili Jones. ja lõpp on muidugi õnnelik.

mumst tuli päris kenasti välja see asi meil, ehkki arvasin juba proovide ajal ja arvan siiamaani, et umbes veerand tundi liiga pikk – sellest hetkest, kui arvad, et nüüd on lõpp, tuleb kolm laulu veel, ja vähemalt kaks neist on kindlasti liiga pikad. aga noh, see on probleem eelkõige publikule, esinejatel endil oli väga tore :)

sel nädalal juhtus minuga üks asi, millest olen alati salamisi unistanud, aga kunagi pole päriselt uskunud, et nii lähebki – meie koori dirigent palus mul välja pakkuda mõne eestikeelse laulu, mille me võiksime selgeks õppida ja oma repertuaari võtta. (me, eks, ei ela enam Londonis, kus iga juhuslikult valitud viieliikmelise seltskonna peale on ette näidata kuus emakeelt ja kedagi ei huvita – siin olen mina diversiteedi kehastuseks! kooris on umbes kolm kõmri emakeelega inimest – kõmri keeles me muidugi laulame, Eisteddfodi lavale poleks muidu lubatud – ja hiljuti liitus üks prantsuse proua, aga “Cantique de Jean Racine” on meil juba enamvähem selge, nii et eesti keele lisamine katakski kõik keeled, mida keegi sellest toatäiest rahvast korralikult oskab. veider veits. aga samas loogiline, et siis nii teemegi.)

tegin pokkerinäo pähe ja ütlesin, et jaa, ma mõtlen selle peale ja panen mõned ideed kirja… aga endal süda juubeldas sees, sest otse loomulikult on mul parimate maailmaga jagamist väärivate eesti koorilaulude edetabel peas juba ammu olemas. kas teil on ka või te olete normaalsed?

nii et läksin koju ja panin kirja oma esikümne, võttes arvesse seda, et ülemäära tekstirohkete lauludega need vaesed inglise monoglotid ilmselt ikkagi toime ei tule ja et kui laul on isamaaline, peaks ta seda olema nii enamvähem universaalselt, st võiks käia Walesi kohta sama hästi kui Eesti kohta. no et kui te imestate, kuhu “Tuljak” jäi või mis “Ärkamise ajal” viga on (oh, see oleks muidu nii hea lihtne laul, seal on hullult vähe sõnu). noh ja paraku tuli ka nais-, mees- ja lastekoorilaulud välja jätta seekord.

vabalt võin jagada ka oma nimekirja, ma tean vähemalt, ee, ühte inimest, keda see huvitab :D järjekord on suvaline või õigemini enamvähem see, kuidas mulle asjad meelde tulid, kui ma hakkasin üles kirjutama.

Vinter/Vetemaa, “Laul Põhjamaast” – teate, kõigil on mesipuu ja mesipuu, aga minu jaoks on ikkagi see kõige hümnilikum neist lauludest, mis ei ole päriselt hümn. ja milline võimalus õ-tähe rahvusvaheliseks populariseerimiseks!

Lüdig/Kuhlbars, “Koit” – ma ei tea, kas keegi iialgi on seda esitanud mingis muus kontekstis kui laulupeo avamisel? aga jube hea lühike laul tegelikult, pluss siia käib juurde see tore lugu, kuidas Kuhlbars need sõnad kümne minutiga valmis kirjutas ja siis Lüdig ei saanud alla jääda ja tegi viieteist minutiga viisi juurde, seitsmehäälses seades. suht vähetõenäoline, et see päriselt ka just täpselt nii oli, aga legendiks ikka ilus :)

Härma/Haava, “Ei saa mitte vaiki olla” – ma tean, et see on tegelt naiskoorilaul, aga sellest on segakooriseade täitsa olemas (isegi meeskoori esituses olen kuulnud). see on 1) väga ilus, 2) üsna lühike, 3) ainus eesti koorilaul, mis mulle pähe tuleb, mille nii sõnade kui viisi autor on naine. noh, kui me jätame välja laulupidude jaoks seatud Kadri Voorandi või Liisi Koiksoni vms laulud (millisel juhul ka on ikkagi vaja Tõnis Kõrvitsat või Rasmus Puuri või kedagi sellist). lisaks läbisin õrnas eas kaheksa aasta jagu Miina Härma teemalist indoktrinatsiooni, nii et.

Mägi/Runnel, “Siin mu rõõmumaa” – okei, see on see üks laul siin nimekirjas, mida pole kunagi laulupidudel esitatud, ja kas ta Cantorion Rhosile jõukohane on, on ka suht kahtlane, aga ma pidin! esiteks, Ester Mägi. ega meil peale tema ja Miina Härma tegelikult rohkem kooriheliloojaid naisi polegi päriselt ette näidata. (okei, Piret Rips, aga tal on rohkem nagu lastekoorivaib mu jaoks ja ma ei suuda ühtegi ta laulu tegelikult nimetada peast.) teiseks, Runneli tekst… kust ma isegi alustan. “Pigitraadiga pandud, koormaköiega köidetud, suure sõlmega seotud süda siia-maa paika…” vot see on isamaaluule. ilma igasuguste surmatuulte ja -kuulideta. ja siia otsa kogu maailmakirjanduse kõige ilusam fraas: “me liigume loogeldes loojangu poole”. seda teavad kõik muidugi Rannapi viisiga, aga mulle meeldib Mägi versioon rohkem. ühesõnaga, mulle hullult meeldib see laul.

Uusberg/Liiv, “Muusika” – ma ei tea, kas asi on minus, aga 21. sajandi koorilauludest nagu väga palju näiteid ei tulegi pähe, kõik popimad asjad on ikka poplaulude seaded. aga Uusberg kirjutab päriselt koorimuusikat. ja kas ma pean lisama, et omg kui ilus.

Tormis, “Ringmängulaul” – puhas sohk, sest see ei ole isegi eesti keeles alustuseks… kuigi ma ilmselt pääseks sellega ära, sest kes siin ikka eesti ja ingeri keelel vahet teha oskab. aga esiteks jällegi, ma ei saa teha mitte mingit eesti muusika nimekirja või edetabelit ilma Tormiseta, ja teiseks on see ainus laul maailmas, mida ma tean, kus viis on otsast lõpuni aldi käes :) ja no üks väheseid laule, mis pähe tuleb, mis ei räägi ei laulmisest ega isamaast. ega jumalast.

Sisask, “Sanctus” – ma olen oma elus laulnud missasid… kui mitte kümneid, siis igal juhul kümmetkonda erinevat, ja see “Eesti missa” Sanctus on mu lemmik. mitte ainult sellepärast, et ta on eesti keeles, aga sellel on oma osa. (ja ma olen Urmas Sisaskit oma autos sõidutanud. ta oli veits purjus, aga muidu väga tore.)

Aapo Ilves, “Leelo” – võru keel pole ka päriselt eesti keel, aga see vast ikkagi läheb arvesse. see on tegelt uskumatult meeleolukas laul, kuigi sellest nagu ei tundu olevat salvestusi, mis seda päriselt edasi annaks (selles Uma Pido omas, mis lingitud, olen ma laval, aga sealt koori seest vaadates tundus kuidagi veel hoogsam see asi). hästi laheda tekstiga laul. ehkki võru keel teeb absoluutselt iga teksti lahedaks. no ja siingi on suht palju kordamisi ja niisama leelotamist, mis võiks ju sobida neile, kes võru keelt veel nii hästi hääldada ei oska.

“Viire takka” – mulle tuli endale millalgi üllatusena, et seda loetakse rahvalauluks, tundub selle jaoks nagu… liiga uus? (need meresõidumasinad seal loos on Krimmi sõja aegsed briti dessantlaevad. jah, selline hällilaul.) ja tuntud on ta pigem nagu lastekoorilauluna, aga jällegi, annab küll laulda segakooriga ka.

Sarapik/Liiv, “Ta lendab mesipuu poole” – okei, OKEI, ma võin ju viriseda, aga objektiivselt võttes on see ilus laul nii sõnade kui viisi poolest ja peaks sedasorti nimekirjas ikkagi sees olema. ja kui peaks juhtuma, et seda siin Walesis kuulen, olgu siis meie koori või kellegi teise esituses, siis raudselt poetan ka pisara. lihtsalt mul oli vahepeal ikka hirmus üledoos sellest laulust ja mulle endiselt tundub, et teda võiks ühendkooriga laulda naaatukene harvemini kui kaks korda järjest iga viie aasta tagant.

kui kümme täis sai, panin nimekirja otsustavalt lukku ja saatsin ära, sest Ruthil on mitu koori dirigeerida ja päevatöö ka teha, ta ei saa kogu eesti koorumuusikat läbi kuulata. aga kui saaks, siis mis te talle veel pakuks?

minu esimese Eisteddfodi esimese päeva tipphetkeks ei osutunud kumbki mu kahest esinemisest ürituse pealavadel (kuigi Y Standi esimene etendus Y Pafiliwnis oli ikkagi päris äge ka, ja ühte neist lauludest, mida Cantorion Rhosiga Lwyfan Y Maesil esitasime, kanti isegi rahvustelevisioonis üle) ega ka need põgusad rahulduspakkuvad olukorrad, kus mul õnnestus kellegagi maha pidada mõlemapoolselt kõmrikeelne dialoog. hoopis täiesti vaieldamatult see moment, kui suvalise lavataguse lobisemise käigus rääkis üks uus sõbranna mulle välja, mis nimega Facebooki grupist ma leian kõmrikeelse Perekooli foorumi. (Heledd seda muidugi nii ei väljendanud, aga tema kirjeldusest sain kohe aru, mis sorti sisust jutt on.)

olen seda gruppi nüüd mõned tunnid obsessiivselt sirvinud ja omg, vat siit algab tõeline integratsioon sellesse ühiskonda! siit saan ma teada, misasjad ühele tavalisele Walesi naisele tema igapäevaelus huvi pakuvad või muret teevad ja, mis peamine, mis sõnu ta selle kõige kirjeldamiseks kasutab.

samas ei ole mõtet kurta, et miks ma varem ei teadnud, sest ma ei oleks varem mitte midagi aru saanud. selle kirjaviisiga siin ei oska ükski sõnaraamat, tõlkeprogramm ega tehisaru midagi pihta hakata! ja see legendaarne eesti proua, kes soovis kuue (või mitme iganes) kuusega randa minna, ei ole vääriline isegi mõnede kõmri naiste õlut hoidma.

võiks ju arvata, et kui erinevad saavad kirjakeel ja kirjapandud kõnekeel ühes foneetilist kirja kasutavas keeles ikka olla. aga noh, eestlastena me tegelt põmtselt teame, et saavad ikka küll :D

(ja kuulge, arvake, kas keegi on postitanud mureliku küsimuse selle kohta, kas tänaõhtuse Eisteddfodi cymanfa laulikus ikka on noodijooni kasutav notatsioon (kõmri keeles hen nodiant, selgub – eesti keeles mul pole aimugi, kuidas seda korrektselt nimetada) olemas või peab ta kodust oma lauluraamatu kaasa võtma. ma räägin, see on täielik meinstriim!)

mäletate, kuidas ma veebruaris läksin laulma koori, kus nii laulud kui proovid on kõmrikeelsed?

tibude lugemise aeg saabub järgmise nädala lõpus, mil me hoolega ettevalmistatud suurprojekt lavale jõuab. ja nii keele- kui kultuurikümbluse osas on see pool aastat mu jaoks väga hästi asja ette läinud. olen saanud uusi tuttavaid, harjutanud end Duolingo-häälduselt kohalikule dialektile ümber, omandanud hulga (võimalik, et edaspidi kasutut) sõnavara, harjutanud väga heade dirigentide käe all ja leidnud endale koori, kus saan edasi laulda ka siis, kui sellesuvine suurpidu läbi saab.

ühesõnaga, nüüd ma tunnen end siin juba piisavalt mugavalt, et esitada ka mõned kaebused.

alustuseks – ei esimesel proovil veebruari alguses ega ka veel päris mitmel järgneval ei saanud ma ju tegelikult eriti täpselt aru, mis toimub. mõtlesin, et teen lihtsalt enamvähem kõik kaasa, mida teised teevad, ja kui päris häda käes, küsin kelleltki üle. mingit häda otseselt ei tekkinud tükk aega. aga pikapeale hakkas selguma, et me ei harjuta mitte üheks asjaks, vaid kaheks – lisaks muusikalilaadsele jalgpalliteemalisele lavastusele, mida esitame Eisteddfodil kahel õhtul, on plaanis veel ka cymanfa.

vot just nimelt cymanfa, sest sellest mõistest ei ole ingliskeelset varianti olemas ja kõik, kes sellest räägivad, kasutavad ka ingliskeelses kokkuvõttes kõmrikeelset sõna. sõnaraamat annab tõlkeks “assembly” ja see ei tee asja just paremaks. mis assembly, kuskohas, mis toimub, miks? ainus, millest ma aru sain, oli see, et cymanfa on Eisteddfodil kavas pühapäeva õhtul ja et selle jaoks tuli meil selgeks õppida kaks (väga ilusat!) kirikulaulu, millel tõesti oli üsna teistmoodi vaib kui kogu sellel jalgpallilavastusel. dirigent oli ka teine.

kas oleks olnud aeg üle küsida – no võibolla, aga mul oli tähtsamaid asju ka küsida inimestelt ja pealegi rääkisid kõik minuga nii hoolega kõmri keelt, et ma püüdsin hoida miinimumi peal need hetked, kui ikkagi inglise keelele üle läksin. ja ma absoluutselt ei olnud valmis kõmrikeelseks seletuseks, sest kognitiivne ülekoormus oli tegelikult päris suur niigi.

aga siis kuskil maikuus läksin laulma ka teise koori, kus enamus liikmeid on ikkagi ingliskeelsed – ja juba teises proovis tuli mu juurde üks bass, ütles, et nägi mind pühapäeval Eisteddfodi kooris ja küsis, kuidas see tundub mulle. ohh! kolme kuu jooksul kogunenud frustratsiooni sain järsku välja elada, kui tunnistasin, et väga tore on, aga et ma ei saa ikka pool aega mitte millestki aru ja MIS PAGANA ASI ON CYMANFA?

Kim oli väga mõistev ja ütles, et jaa, tema ka ei ole kõmrikeelses kultuuriruumis üles kasvanud ja et cymanfat teab ta ainult tänu oma abikaasale, kes on lapsest saadik asja sees olnud. proua isegi korraldab ja juhatab cymanfasid!

no vot tuleb välja, et cymanfa on selline ettevõtmine, kus inimesed tulevad kokku ja laulavad koos kirikulaule. (või mis see eestikeelne sõna õieti on, kui inglise keeles on hymn ja kõmri keeles emyn? kas koraal on mingi teine asi?) neljal häälel, dirigendiga, kes võib vajadusel kogu peo seisma panna ja öelda, et kuulge, sõbrad, see läks küll metsa, teeme uuesti ja paremini. palvetamist vm jumalasõna sinna juurde ei toimu, kuigi aset leida võib see laulupidu kirikus või kabelis. aga ei pruugi. võib näiteks toimuda Eisteddfodi käigus ehk siis mudasel põllul ajutises telgis – mis, selgub, ongi meil augusti alguses plaanis.

peenemate cymanfade jaoks trükitakse spetsiaalsed lauluraamatud, kus kõik selle korra laulud sees on. aga mõnikord öeldakse lihtsalt ette, mis laulud plaanis on, ja palutakse neil, kellel kodus olemas, oma noodid kaasa võtta. ja NÜÜD me jõuame selleni, mille üle ma tegelikult protesteerida tahtsin! sest vaadake, kuidas näeb välja iga viimne kui laul igas viimases kui cymanfa laulikus:

tähendab, vb inimesele, kes muidu väga noodist ei laula, tundub see kõik okei, aga… kust ma isegi alustan.

ilmselgelt saab siit laulikust seda laulu laulda inimene, kes teab KAS sõnu VÕI viisi (ja mitte lihtsalt viisi, vaid oma partiid) peast. aga kui mõlemat oleks vaja lugeda, siis kuidas nagu? ma pole taibanud enne vaadata, aga kas on võimalik, et kõik kabelikultuuriga üles kasvanud kõmrid on… kõõrdsilmsed?

ja teine küsimus muidugi on see… alternatiivne notatsioon parempoolsel leheküljel. selle kohta teadis Kim rääkida, et vanasti siinkandi koolides õpetati seda ja et ilmselt leidub veel inimesi, kes oskavad seda ka lugeda, aga mitte eriti palju :) see on iseenesest üsna põnev, sest meenutab minu lapsepõlves kasutatud jo-le-mi süsteemi, mis nüüd vist ka põhjalikult moest on läinud? ainult et tuleb välja – ja mina ausalt enne ei teadnud – et ingliskeelses kultuuriruumis kasutatakse do-re-mid relatiivse noodisüsteemina (vaadake, seal on alguses kirjas, et la=e). (muidugi nutikam inimene vb oleks selle “Helisevat muusikat” vaadates läbi hammustanud millalgi viimase 40 aasta jooksul või nii.) aga noodid nootideks, ma ei suuda küll välja mõelda, mismoodi seda rütmi mõttes lugema peaks.

tulles tagasi selle juurde, et mille üle ma siis ikkagi kaeban – umbes nädal aega tagasi jõudis mulle kohale, et minu osalemine Eisteddfodi cymanfal ei piirdu kahe laulu esitamisega koorina (ehkki see vist on see, mille eest publikult raha kasseeritakse), vaid mult ikkagi oodatakse terve lauliku jagu nendes teistes lauludes osalemist ka. eilses proovis laulsime nad siis kõik korra läbi. ja noh, vastus sellele, kuidas kõmrid seda teevad, on ikkagi see, et nad on neid laule eluaeg laulnud ja need on neil peas. neljal häälel! vot see on koorilaulukultuur.

kuna pea kõigi viiside autoriteks on kas mõni Hughes, Williams või Roberts, siis on ilmselge, et mina poleks neid kunagi enne kuulnud olnud ka siis, kui ma ei oleks suurema osa oma elust püüdnud kirikusse sattumist aktiivselt vältida. (kuigi peab nentima, et kui meie kirikutes ka nii ilusasti lauldaks, äkki ma siis oleksin selle vältimisega vähem vaeva näinud.) ühte laulu teadsin siiski enne ka! see on Sibeliuse “Finlandia”, mille pealkiri on viisakalt samaks jäetud, aga tekst palub siiski issanda õnnistust kaunile Kõmrimaale, niipalju kui ma siit ilma sõnaraamatuta aru saan :D

lugesin ükspäev kokku, mitu korda ma olen laulupeol esinejana käinud. tegelikult lugesin lausa kahel päeval, sest esimesel korral sain kümme üld- ja noortepidu kokku, aga siis hakkasin kirja panema, millised just, ja enam ei tulnud nii palju. kui 1991. aasta “Laulusillad” hulka lugeda, siis oleks ikkagi kümme, aga no ma ei tea. vist pean ikkagi leppima sellega, et alles järgmisel korral on ümmargune number.

aga selle loendamise käigus lugesin jälle omaenda blogi arhiivi tükk aega, sest esiteks ma 2007. aastal juba panin kõik selleks ajaks käidud peod kirja ja teiseks üldse tuli sealt välja igasuguseid huvitavaid asju, mis mul olid ammu meelest läinud (näiteks et ma juba aastal 2011 nentisin, et aasta 2004 ei tule enam kunagi tagasi, ja see on siiamaani ka tõeks osutunud). tervitused Kittyle aastal 2034, kes ilmselt ühel hetkel on õudselt tänulik, et ma seepeale ikkagi otsustasin ka sellest aastast mingigi märgi maha jätta, kuigi üldse ei viitsi kirjutada tegelt!

asjad, mida ma tahan mäletada 2025. aasta laulupeost:

– kuidas esimesse eelproovi minnes astusin lauluväljakule hetkel, mil lastekoorid harjutasid laval Heino Kaljuste “Ringmängulaulu”, ja mul oleks äärepealt tulnud esimene liigutuspisar, sest mina laulsin seda laulu lastekooriga 1994. aasta laulupeol. see on see lugu, et “toa teeks ma endal tamme alla”.

– uus liikumisjuht, kelle kohta ma alguses arvasin, et ta ei oska teha seda “nüüd keerame kõik ümber ja astume kolm astet kõrgemale” asja, aga siis leidsin Õhtulehest temaga tehtud intervjuu, kust selgus, et ta lihtsalt ei taha. seetõttu jäin avaühendkooris puha ette platsi peale ja esimest korda laulupidude ajaloos sellisesse kohta, kust dirigenti tõesti kohe üldse ei näinud. olin sellest väga nördinud, aga sain oma revanši järgmisel päeval, kui segakoorid ikkagi laululavale ära ei mahtunud ja uus poiss oli sunnitud Margus Luuri klassika välja tooma. siis olin küll, et “told you so”. sest no ma ei tea, laulupidu on ikkagi traditsioonidega üritus ja selle põhialuseid ei saa niisama heast peast muuta. õnneks lava taga rivistas koore endiselt Laine Jänes (ma tean, et tal on juba ammu mingi teine nimi, las see jääb), kes on seda teinud minu meelest terve mu eluaeg (ok, vaatasin järele ja pole veel 20 aastatki).

– see halastamatu efektiivsus, millega kogu laulupeorongkäik täpselt selle liikumise tempos ära toideti. ma arvan küll, et see käis eelmisel korral ka juba samamoodi, aga sellest on kuus aastat möödas ja ma pole kirja pannud ja seega ei mäleta enam. igal juhul juba selle operatsiooni nägemise nimel tasub peole lauljana tulla, mitte publikuna. (supp ise on ka muidugi väga hea.)

– viipekeeletõlge, mida sattusin vastavalt ekraanilt nägema sümfooniaorkestrite esinemise ajal ja jäingi võlutult jälgima, sest… kes üldse teadis, et instrumentaalmuusikat saab ka viipekeelde tõlkida?

– kuidas me kõik hetkeks uskusime, et oleme Neeme Järvi surnuks laulnud.

– kuidas laulupeoõhtud – kaks päeva iga mõne aasta tagant – on need ainsad hetked, kus eestlased ühistranspordis üksteisega juttu räägivad. mul näiteks oli bussis tore vestlus Hiiumaa rahvarõivaste teemal ja siis pärast trammis kuulsin valikkooride meestelt, et neil ka ikkagi ei olnud laval piisavalt ruumi.

– kuidas Triin Koch juhatas “Tuljakut” kiiremini kui kunagi varem (eelkõige igasuguste traditsiooniliste pauside ja aeglustuste ärajätmise teel)… ja siis läks see lugu koori soovil kordamisele ja samuti koori soovil veel kiiremini.

– et ma olen küll mõnevõrra leebunud lipulehvitamise ja mesipuupoolelendamise osas, aga minu meelest ei pea olema tingimata kõik ärkamise ajad ja mesipuud ja põhjamaad ja maarjamaad jne alati kavas. kui me tahame, siis me laulame neid niisama oma rõõmuks lõpus, ja me ei pea alati kõiki tahtma.

– aga ühesõnaga jah, ma ikkagi nüüd lõpuks olen nõus tunnistama, et laulupidu on veidike ikkagi isamaaline üritus ka ja et see on okei. (ühtegi lippu siiski keeldusin kaasa võtmast, aga samas olen maru tänulik koorikaaslastele, kellel olid lisaks Eesti lippudele olemas ka Ühendkuningriigi omad, millest oli tohutult abi, et neid rivistusalalt üles leida ja ikkagi koos lavale jõuda.)

– et selle peo (isamaaline) liigutuspisarakoht jõudis minu jaoks kätte alles Ehala/Tungla “Sa oled ainus” kolmandas salmis – “meil ühine on tänane ja eilne, kus mõni viiv näis suure imena”. vot see on see, millest ma viimasel ajal Eesti riigiga seoses palju mõtlen. et kui hämmastav on, et see üldse olemas on.

– nii et vb ma kolme aasta pärast tulen ise ka lipuga juba. või isegi mitmega.

– või siis ka mitte. hetk selleaastasest rongkäigust, kus koorikaaslane Khobi (eestlasest ema ja ghanalasest isa Londonis sündinud ja kasvanud poeg) sattus kandma suurt Ühendkuningriigi lippu ja oli sellest ise suures hämmingus. “This is the most British thing I’ve ever done in my life. I’m not sure how I feel about it.”

– siiski, üks liigutuspisar oli veel. see oli siis, kui kuus tuhat mudilast ja Liisi Koikson laulsid – jälle muidugi Leelo Tungla tekstiga – et “siin ta on, see minu kodu” ja see kodu seisis neil keset nii lume- kui aastasadu ja see oli, noh, lihtsalt ilus.

mõtlesin, et kas paneks mõne pildi ka, aga tuleb välja, et täpselt kuue aasta eest olen juba postitanud nii vaate lõpuühendkoori vasakust servast publikule kui vaate II aldist segakooride reedesele proovile. ja no ausõna, sel aastal tegin samadel hetkedel samadest kohtadest täpselt samasugused kaadrid. mitte midagi ei ole muutunud ja ei muutu ka, kuni ma soprani (vähetõenäoline) või tenori (pole välistatud) häälerühma üle ei lähe.

aga mul on olemas pilt sellest, kuidas ma Laine (rõdul, punases) juhendamisel rivistuseks valmistun!