oh well the devil makes us sin

asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga peaks, vol2: tee

kui on üks asi, mida kogu maailm brittide kohta teab, siis see on muidugi see, kui hirmsasti neile meeldib teed juua. ja see teadmine ei ole vale – aga enamasti tehakse sellest kiire järeldus, et sellises teegurmaanide riigis on kindlasti palju erinevat ja väga head teed, mida valmistatakse mingil kindlal ja õigel moel, ja et joodava tee kvaliteet on inimestele hästi oluline.

noh. tegelikult on brittide jaoks tee puhul olulised sellised asjad:

  1. kas piima on. kui piima ei oleks, siis poleks ka mingit teejoomist, sest sellist asja nagu ilma piimata tee… jõid vanasti võibolla laktoositalumatud ja veganid, aga nüüd on igasugused lehmavabad piimad nii levinud, et ainsaks küsimuseks jääb, kellele millist piima.

    üks kindlamaid viise inglise teenindajal juhe kokku ajada on tellida ilma piimata teed. kõige paremal juhul küsitakse paar korda üle, kas ikka kuuldi õigesti ja kas ma äkki mõtlen seda, et ma tahan vähem piima või piima eraldi topsis, et see ise tee peale valada. aga olen sattunud ka olukorda, kus küsiti vastu, kuidas ma seda siis juua kavatsen, mis omakorda ajas juhtme kokku minul, sest… mis mõttes kuidas? üle tassi serva plaanisin? lõpuks selgus, et ilma piimata teed loetakse joomise jaoks liiga kuumaks ja seega saime kokkuleppele, et piima asemel pannakse mu topsi sorts külma vett.

    aga täiesti tavalised lood nii ilukirjanduses kui, ütleme, seltskondlikus vestluses, on ikkagi sellised, kus keegi tahtis hirmsasti teed juua, aga see projekt tuli pooleli jätta, sest piima ei olnud. üks mu lemmiknäiteid ses osas on imeline inglise vanaaegne lasteraamat “Swallows and Amazons” (miks oh miks pole sellist klassikat eesti keelde tõlgitud?!), kus kamp lapsi telgib omaette Lake Districtis ühel saarel ja purjetab mööda järve ringi ja elab üle igasuguseid seiklusi ja vanemlik järelvalve seisneb kokkuleppes, et igal hommikul tuleb lastel minna lähimasse farmi piima järele ja päeva peale siis ema farmerilt kuuleb, et kõik on ikka veel elus. muidugi tabab ühel hetkel mingi ootamatu olukord, kus selle farmini ei jõuta ja ema osas on üsna pingeline olukord, aga veel pingelisem on ikkagi asjaolu, et… sel päeval teed ei jooda.

    (natuke teemast välja, aga kohvijoojatele teadmiseks: kui on soov inglastelt saada ilma piimata kohvi, siis tuleb tellida “black americano, no milk please” ja jah, ma tean, et puristid lähevad tagajalgadele juba musta americano mainimise peale, sest americano on definitsiooni kohaselt must kohv. aga kui siin nii küsida, siis järgneb 99% küsimus “do you want milk with it?”, nii et parem on ennetada.)

  2. eelmisest punktist tulenevalt, põhiline asi, mille üle tee osas vaielda, on: kas tassi läheb esimesena piim või keev vesi. ma arvan, et siin saarel ei leidu inimest, kes oleks selles küsimuses neutraalne. isegi mina, kes ma joon teed ilma piimata, tean täpselt, kumb variant minu meelest õige on.

  3. nüüd te küsite, et mis piim või vesi, kus see tee siis on. tee, sõbrad, on juba tassi põhjas – teekotikeses! sest kui on miski, mille üle siin EI vaielda, siis see on see, kas kotikestes tee on piisavalt hea või peaks ostma teepuru.

    tähendab, teepuru ka poes põhimõtteliselt müüakse. aga kui just ei lähe spetsiaalsesse teele spetsialiseerunud kohvikusse (millesuguseid on siin umbes sama palju kui ülejäänud maailmas, ehk siis on ka, aga noh… mõned üksikud), siis ei viitsi keegi puruga solgutada. kodud, kontorid, kohvikud, restoranid… ükskõik, kas tee tuuakse lauale tassides või kannus, igal juhul hulbib seal sees teekott. või mitu.

  4. pigem mitu, sest suurim kuritegu on see, kui tee pole piisavalt kange. meenub ühe kunagise trennikaaslase jutustatud õuduslugu sellest, kuidas ta kord üritas Prantsusmaal (või oli see äkki Saksamaal) teed tellida ja kuidas esiteks toodi see ilma piimata ja teiseks oli nii lahja, et paistis peaaegu läbi! ja kui lõpuks õnnestus piim hankida ja tee peale valada, siis polnud tee maitset üldse tunda! kõik kuulajad võdistasid jubedusega õlgu ja nentisid, et mandrieurooplased ei saa sellest teevärgist ikka üldse aru.

  5. ja muidugi on tegu maitsestamata musta teega. unustage igasugused rohelised teed ja rooibosed, ja mis tähendab Assam või Darjeeling? kui sa tõesti PEAD peenutsema, võid ju Earl Greyd küsida, selle puhul vähemalt saadakse aru, et see on ikkagi tee, mida sa tahad (aga ei pruugi saada). üldiselt tuleb see teekotike ikkagi mingist vähemalt 160-sest, aga tihti 400-sest pakist, mille peal on kirjas lakooniliselt PG Tips või Yorkshire Tea.

  6. nüüd ma lähen juba oma kompetentsi piiridest välja, sest, noh, õpikus seda jällegi polnud ja oleks võinud, aga: kontori teering. ma olin sellest enne ka kuulnud, elusast peast nägin alles siis ära, kui esimest korda päris briti firmasse tööle läksin. see näeb välja nii, et mõned inimesed ei tee kunagi lihtsalt endale tassitäit teed. neil on mingid sõbrad, kelle laudade juurest nad enne läbi jalutavad ja tassid kokku korjavad, ja siis lähevad kööginurka ja teevad tee kõigile sõpradele. muidugi teavad nad peast, kellele kui palju suhkrut ja mitu teekotti ja kas piim enne või pärast. ja mingi isereguleeruv rotatsioon toimub seal, järgmine kord läheb keegi teine. üsna sarnane sellele, kuidas pubis on kombeks osta kordamööda “ringe”, mitte et igaüks sabatab ja maksab enda eest. väga solidaarne. ma pole aru saanud, kuidas sinna teekonsortsiumi sisse saab, aga paistab, et selleks peab olema keskealine või vanem valge inglise mees ikkagi.

  7. kontorioludest rääkides, iga inglane on veidi mossis, kui tänapäevased turvanõuded on viinud tööandja selleni, et kööginurgas on veekeedukannu asemel tulise vee kraan. sest igaüks teab, et teevesi peab keema, ja see, mis sealt kraanist tuleb, ikkagi päriselt ei kee. praegu meil on mingi boilerilaadne asi, millega ollakse nõus enamvähem elama. aga kui kunagi Skype’i Londoni kontor uude asukohta koliti, siis tõusis praktiliselt mäss, sest vesi teeveekraanis ei olnud piisavalt kuum.

muidugi on Londonis olemas kõik, mida inimese hing ihata võib – leiab ka spetsialiseerunud teepoode ja -kohvikuid, leiab inimesi, kes ostavad ja joovad rohelist teed või puruteed või taimeteesid ja teavad kõiki neid tähti, mida teesordi nime järele võib laduda (FTGFOP jne). saab minna ja mõnes hotellis tellida “afternoon tea”, mis on muidugi terve söögikord, aga mille juurde saab kannus ilmselt tõesti pigem puruteed ja lastakse isegi teesort valida. on teestartuppe ja uusi hipsteriteebrände ja veebipoode, kust teegurmaan leiab endale sobiva. ma tean, sest ma ise olen üsna teegurmaan ja PG Tips on mul kodus varuks ainult matkale kaasavõtmiseks ja kontoris või kohvikus joon ma lihtsalt kohvi, sest mu meelest see teekotileotis ei ole väärt seda raha, mis ta eest küsitakse (praegusel ajal ikkagi üle 2 naela tass juba igal pool).

nii et kui külla tulete ja soovite juua või koju kaasa osta ehtsat inglise teed, siis täpsustage, kas tahate head teed või autentset teed :) siis ma tean, kuhu teid juhatada!

tee ühele. väiksemas kannus on lisavesi, sest suuremas kannus on vähemalt kaks teekotti. taustal Ullswateri järv.

ilman seeni rändä kooni targõmbas ma saa

asjad, mille kohta briti kodakondustestis ei küsita, aga peaks, vol 1: kartulikrõpsuvõileib

mul on kogunenud väike nimekiri teemadest, mis minu meelest peaksid olema “Life in the UK” õpikus ja testis sees – erinevalt ajaloost ja kohtusüsteemist on neid asju eluks siin riigis päriselt vaja teada. okei, saab ilma ka, ma sain kartulikrõpsuvõileivata hakkama peaaegu 10 aastat.

aga sel suvel avastasin end Inglismaa kõrgeima mäe, Scafell Pike’i tipust, veidi väsinu ja näljasena, ja selgus, et mul oli kotis täpselt saia, võid ja kartulikrõpse. mis mul üle jäi.

see võileib näeb natuke näritud välja, sest ta on… natuke näritud.

võileib polnud paha – selgub, et pehme kukkel ja krõbe kartulikrõps tekitavad päris nauditava tekstuuride kontrasti, ja süsivesikud pluss rasv pluss sool on ka üsna lollikindel kombinatsioon, kui oled just 978 m kõrgusele roninud.

tulin mäe otsast alla ja sõin jälle normaalseid asju edasi, kuni möödunud nädalavahetusel sattusin üle pika aja olukorda, kus ei saanud oma sööki ise valida, vaid langesin briti organiseeritud toitlustuse ohvriks. käisin nimelt mitmesaja osalejaga gaidilaagris ja sellistes olukordades taandub siin riigis lõunasöök alati kombinatsioonile “võileib pluss pakk kartulikrõpse pluss šokolaad/puuvili”. ja siis ma alles nägin, kuidas päriselt käib!

tegin täpselt nii, nagu gaidid ette näitasid

ega siin midagi seletada polegi. tuleb välja, et kui sulle antakse võileib ja krõpsud, siis sa paned krõpsud võileiva vahele ja sööd nii, ja ainus, mille üle siin arutada annab, on see, mis maitsega krõpsud millise võileivaga kõige paremini sobivad – aga seda annab jällegi päris pikalt arutada :) selgub, et mu kolleegid ei olnud mu mäetipuvõileivast kuuldes isegi iroonilised, kui nad küsisid “what flavour crisps?”

minu lemmikuks osutusid juustu- ja sibulamaitselised krõpsud singivõileiva vahel. ja tõesti oli krõpsuvõileib palju parem kui võileib ja krõpsud eraldi.

NB! kartulikrõpsuvõileiba (crisp sandwich) ei tohi mingil juhul segi ajada friikartulivõileivaga (chip butty), mis on ka täiesti eksisteeriv ja kõrgelt hinnatud toit, aga mille söömisest mul on seni õnnestunud hoiduda.

silmade vahele sillad ei käi

mõtlesin, et aeg on pühkida tolm oma spordiblogilt, aga selgus, et ma pole sporti teinud nii ammu, et mul oli meelest ära läinud, et mul ei olegi spordiblogi. tuleb välja, et oli hoopis jooksublogi ja kuigi selle kõik sissekanded on tagantjärele päris meeleolukas lugemine, siis… see ikkagi rääkis jooksmisest ja jooksmise kohta ei ole mul juba tükk aega mitte midagi öelda.

minu blogi, minu reeglid. muudan nime ära, aga numeratsiooni jätan alles, sest ootamatult soliidne hulk on neid sissekandeid läbi aastate juba kogunenud. ja las see “millest ma räägin…” kategooria ka olla, ei pea kõike nii sõna-sõnalt võtma.

spordiblogi, vol 20: harjutamine teeb harjutajaks!

olin end siin vahepeal juba peaaegu ära veennud, et kui ma kolm korda nädalas rattaga tööl käin ja vahepeal Hampstead Heathil ujumas ja nädalavahetuseti matkamas, siis esiteks see on juba täitsa piisavalt liikumist ja teiseks pole mul selle kõige kõrvalt aegagi mingit trenni teha. aga siis käisin tervisekontrollis ja tohtriga vestlemise käigus… mõtlesin ümber.

kodulähedane hipsterispordiklubi, kuhu ma polnud oma jalga kaks aastat tõstnud, oli varmalt valmis mulle uue liituja odava proovipaketi müüma. see on nagu piiblis see kadunud poja lugu! nad on küll vahepeal oma broneerimissüsteemi välja vahetanud, aga mu kasutajakonto ja kogu trenniajalugu oli seal kenasti alles, nii et ma ei oska seda heldust muudmoodi näha kui nuumvasika tapmisena suurest rõõmust, et ma lõpuks ikkagi välja ilmusin. isegi üks tasuta smuuti anti “esimese” trenni ärategemise puhul.

ja teate, mis selgub: hoolimata paariaastasest pausist on mul nüüd seljataga nii palju elu- ja trennikogemust, et ma oskan kõiki trenne teha.

ses mõttes, et mul on selged joogapooside nimed ja balletiasendite numbrid ja poksilöögid koos sellega, mida jalad igaühe puhul peavad tegema. tean, et kõhulihast treenides peab olema alaselg vastu maad ja raskusi tõstes sirge; et õlad ja puusad käivad stangega paralleelsed või siis risti ja püsivad seal kenasti paigal, kuni jalad ja käed omi asju ajavad. tean iga harjutuse puhul, milline lihas peab parajasti tööd tegema ja milliste rakendamine on sohk. kõik venitusharjutused, mis maailmas olemas on, võin ära teha sõna otseses mõttes kinnsilmi, kuulmise järgi. misiganes käsklusega nad misiganes trennis välja tulevad, ma saan aru, mida minust tahetakse. see muidugi ei tähenda, et ma kõiki neid asju päriselt teha jaksaks või suudaks – aga ma MÕISTAN kõike. väga valgustunud tunne.

ainus asi, mille olen põhjalikult ära unustanud, on see, kuidas poksikinnaste alla käivaid käesidemeid mähitakse. vanasti oli spordiklubi kodulehel link vastavale videole, enam ei ole, aga ma leidsin selle üles ja panen siia, et endal edaspidi hea võtta oleks.

it’s much harder when it’s all your call

ma tean, et te ei käi siin turismiinfot otsimas, aga samas on mult viimasel ajal küsitud nii palju küsimusi, millele mul on tegelikult head vastused olemas – või siis ei ole küsitud, mis on ju just eriti ärritav, kui sul on hea vastus olemas. ja üldse tundub, et üle pika aja on kõigil järsku tekkinud jälle huvi Londonit külastada. niisiis, mõned korduma kippuvad vastused suvalises järjekorras.

esiteks. UKsse reisimiseks on vaja passi. ID-kaardiga ei saa. (ma täitsa ilma irooniata saan aru, et viimastel aastatel on kogu ülejäänud Euroopal olnud tähtsamate asjade peale mõelda ja see pisiasi, et UK nüüd päriselt ka üldse ei olegi enam ELi liige, on jäänud tähelepanuta ja läinud meelest.) aga et asja segasemaks teha, on siin selline erand: Eesti kodanik, kes on UK resident (elas siin enne Brexitit), saab oma ID-kaardi ühel spetsiaalsel veebilehel ära registreerida ja siis sellega riiki siseneda. nii et kui te näete lennujaamas, et “aga üks naine sai!”, siis see paraku ei tähenda, et kõik saaksid. võin lohutada, et passiga on piiriületus juba aastaid olnud kordades kiirem ja mugavam, sest saab kasutada automaatväravaid.

teiseks. Oyster Cardi mäletate? jah, see ühistranspordikaart, kuhu laadisid peale raha või ostsid päeva- või nädalapileti. see on põhimõtteliselt ikka olemas, aga londonlase jaoks juba ammu minevik. ühistranspordis (buss, metroo, overground) maksame nüüd, nagu ka igal pool mujal, kontaktivaba pangakaardiga (või Google Payga või Apple Payga, st telefoni, kella, naha alla paigutatud kiibiga… kellel kuidas kombeks). tasub ainult meeles pidada, et kogu aeg sama maksevahendit kasutada, siis arvutatakse automaatselt kõik päeva ja nädala piirhinnad ja raha läheb täpselt sama palju kui Oysteriga läheks, lihtsalt palju lihtsam on see kõik. jääb ära see küsimus “palju ma raha peaks laadima” ja ei pea pärast muretsema, kuidas ülejäänud raha ja kaardi tagatise tagasi saaks.

kolmandaks. ainsad inimesed, kellel on mõtet ikkagi hankida endale Oyster ja sinna raha laadida, on 11-15-aastased lapsed, kes saavad lasta oma kaardile lisada “Young Visitor” allahindluse ja sõita ühistranspordiga poole hinnaga. (alla 11-aastased reisivad koos täiskasvanuga tasuta ja ilma täiskasvanuta te neid nagunii Londoni peale lahti ei lase.)

neljandaks. need lapsed tahavad teil minna Harry Potteri stuudiotuurile ja te ise tahate ka. see elamus on oma hinda ja ajakulu täiesti väärt, aga piletid tuleb stuudio kodulehel broneerida mitu kuud ette. näiteks praegu seal selleks aastaks enam midagi saadaval ei ole. ainus variant sellest probleemist mööda pääseda on maksta kaks korda rohkem ja osta piletid mõne operaatori kaudu, kes sunnivad teid oma bussiga sinna ja tagasi sõitma (väga ebameeldiv elamus). nii et 45-naelane neljatunnine projekt muutub järsku 100-naelaseks ja seitsmetunniseks ja siis pead ikka juba väga suur Potteri-fänn olema, et ta ikka veel aega ja raha väärt oleks…

viiendaks. lõpuks ometi on keegi teinud idufirma, mis lahendab ära aastaid kõiki vaevanud probleemi – kuhu panna Londoni kesklinnas hoiule oma pagas (noh, see mure, mis enamasti tabab esimesel reisipäeval, kui oled lennujaamast kesklinna jõudnud ja tahaks seal ringi vaadata, selle asemel, et oma kohvriga kuhugi järgmisse äärelinna oma ööbimiskohta kolistada. ja siis viimasel reisipäeval vastupidises suunas ka). stasher.com – broneerid ja maksad veebis ja valida on tohutu hulga hotellide ja poodide vahel, mis on valmis väikese tasu eest seda teenust pakkuma. olen ise proovinud ja väga sujuvalt töötas. mis on hea, sest minul enam ei ole kesklinnas kontorit, kuhu te kohvreid päevaks hoiule võtta.

kuuendaks. kui te tahate minna vaatama Harrodsi kaubamaja (ikka tahate, see on kuulus ja muljetavaldav) ja tundub, et osta sealt küll midagi ei ole, siis on teil suures osas muidugi õigus, aga kindlasti tasub üles otsida toiduosakond (food hall), mis on esiteks vaatamisväärsus omaette ja teiseks sealt tõesti tasub endale kaasa osta kasvõi lõunasöök, millega kuskile parki edasi minna.

salatirullid, lõhetort ja ennenägematu, aga väga maitsev araabia magustoit Harrodsi toiduosakonnast. Trafalgar Square’il, sest kõik pargid olid sel päeval kuninganna leinajaid täis.

seitsmendaks. üks parimaid ja kindlasti soodsaim viis linnavaadet näha on Sky Garden, talveaed pilvelõhkuja ülemisel korrusel keset Cityt. parim aeg külastamiseks on päikseloojangu kandis. tasuta, aga pilet tasub ette broneerida, sest kuigi teoreetiliselt võib ka lihtsalt kohale minna ja kui vabu kohti on, saab sisse, siis praktikas… ei ole vabu kohti.

nobody but me is going to change my story

tänaõhtusel gaidikoondusel tuli meil maha pidada arutelu, mida me juhtidena oma sügissemestri plaane tehes tegelikult ette valmistanud ei olnud: teatada tüdrukutele, et gaiditõotuse sõnastus on muutunud ja seal on nüüd sees fraas “to serve the King and my community”.

mina igatahes ei olnud päriselt valmis reaktsiooniks, mis sellele uudisele tuli. noh, selleks olin, et muutused ei meeldi kellelegi ja et imelik see ju tundub, kui muidu on alati Queen öeldud; ja veidi ka selleks, et sel hetkel mõtleb vast igaüks korraks sellele, et kas talle monarhia ikka veel meeldib, kui monarh pole enam see kuninganna, vaid too kuningas.

aga ma ei oodanud, et põhiprobleemina tuuakse välja asjaolu, et… kuningas on mees ja miks me tüdrukutena peaks oma tõotuses lubama mingit MEEST teenida? niipea, kui viha ja eituse faas oli läbitud (“aga ütleme lihtsalt edasi Queen, mis nad teha saavad?” ja “kas ma võin selle koha peal lihtsalt midagi arusaamatut pomiseda?”), algas kauplemisfaas selle osas, millega võiks kuninga asendada, ja kuigi osa ideid läks sinna suunda, et võiks ju nimetada riiki, seadusi, parlamenti või miks mitte ka universumit, siis pigem ikkagi otsiti uut naist sinna rolli. (mitte et see tegelikult läbiräägitav oleks või et igaüks võiks ise otsustada, kuidas ta tõotus kõlab… aga teema tõstis kirgi ja igaüks tahtis tingimata oma sisendi anda.)

mõned alternatiivsed ideed noortelt briti daamidelt vanuses 10-17 – keda/mida nad kuninga asemel pigem teeniksid:

  • kuninganna laip (ee, ei, Lottie, me ei hakka isegi seletama, miks see hea idee ei ole)
  • printsess Diana (Lottie, kas sa oled märganud, et tema on KA surnud?)
  • kuninga abikaasa e. Queen Consort (selle peale kostis väga vali “NOOOOO” sellest ringi servast, kuhu olid kogunenud afrokariibi päritolu tüdrukud. ma ei tea, mis ma maha olen maganud ja miks just neil Camillaga mingi probleem on)
  • “what’s the bald one’s wife’s name again?” (see võttis mul tükk aega protsessimist, aga ilmselt mõeldi vastset Walesi printsessi)
  • kuninganna corgid (aitäh, Lottie, siinkohal lõpetame selle ajurünnaku, kuigi natuke muidugi tahaks teada küll, mis sa veel välja pakuksid…)

ma ise ei kavatse tõotuse muutusesse nii dramaatiliselt suhtuda. aga samas pean tunnistama, et nii palju ette plaanisin küll, et… andsin omaenda tõotuse juulis, eelmise õppeaasta viimase koonduse lõpus. just sellesama mõttega, et siis ma saan veel öelda “to serve the Queen and my community” ja kes teab, kauaks seda võimalust. ja kuigi mu kunagi Eestis antud gaiditõotus täitsa kehtib siin, siis tahtsin briti gaidimärki ka saada.

kannan oma eesti tõotusmärki ka, sest kui tihti ikka juhtub, et sellise asja aastakümneid alles hoidmine asja ette läheb.

eile muidu veetsin pool päeva vabatahtlikuna Londoni kesklinnas masse hallates (seisin Embankmenti metroojaama ees ja seletasin inimestele, mis suunas nad minema peaksid, et matuserongkäiku tõenäoliselt mitte midagi näha). gaide kutsuti selle töö peale appi ja mul polnud selleks päevaks muid plaane ja mul oli huvi näha, kuidas nii suure asja korraldamine seestpoolt välja näeb. pärast oli kogu Girlguiding Twitter (kui see ei ole termin, siis võiks olla) täis helkurvestides ja kaelarättidega naiste selfiesid allkirjaga “serving my Queen for one last time”. mis on, noh, seesama Lottie idee, et “Queen’s corpse”… ühesõnaga, mina ei osanud seda küll kuidagi kuninganna teenimisena näha, pigem ikka kogukonna. eriti kuna väga paljud inimesed tahtsid hoopis teada, kus on lähim tualett, ja sellele küsimusele oli mul vastus olemas.

where do we go when it’s all over

ma ei jõudnud veel toibuda šokist, mis mind tabas, kui kohtusin kõmrikeelsete kuupäevadega (ei tahakski siin detailidesse minna vastu ööd, aga kui keegi arvas, et arvsõnad ei saa minna jaburamaks kui nad prantsuse keeles on… ee… las ta jääb praegu)… ja siis saime me endale uue monarhi.

inglise keeles on His Majesty ja Her Majesty suurtähtlühendid samad. nii et kuigi näiteks maksu- ja tolliameti ametlik täisnimi (Her Majesty’s Revenue and Customs) muutub, siis üldtuntud lühend, HMRC, jääb alles ja seeläbi säästetakse ilmselt palju vaeva, blankette ja graveeritud uksesilte. eriti kuna isegi pikemas vormis armastavad nad öelda pigem HM Revenue and Customs.

kõmri keeles tundub esimese hooga asi veel lihtsam, sest ainsuse kolmanda isiku omastava käände meessoost ja naissoost vormid on juhtumisi ühesugused – ei. et äkki ei pea hakkama isegi maksuameti täisnime ära vahetama, akronüümist rääkimata? EI.

sest, vaadake, sellele ainsuse kolmanda isiku omastavale _järgnev_ sõna, st subjekt… selle algushäälik muteerub mees- ja naissoo puhul erinevalt. nii et kui Tema Majesteet Elizabeth II oli Ei Mawrhydi, siis Tema Majesteet Charles III on Ei Fawrhydi ja tema majesteedi maksuametist saab CThEM asemel CThEF.

allikas, kusjuures lõim sisaldab ka linki põhjalikumale videoseletusele, miks ikkagi mees- ja naissugu erineva mutatsiooni esile kutsuvad ja miks need mutatsioonid üldse olemas on:

(see, et suurtähtlühendis tundub sees olevat väiketäht, on kõige selle kõrval, khm, pisiasi, kas pole. Th on lihtsalt üks täht kõmri tähestikus, vt ka Rh, Ch või kõigi lemmikud Ll ja Ff. neid ei saa enam väiksemateks juppideks jagada, igaüks moodustab täitsa omaette hääliku.)

kuna kogu riigi ametlik kommunikatsioon on dubleeritud ka kõmri keelde, siis oli mul esimese hooga tunne, et kõigi nende nimede, blankettide ja uksesiltide väljavahetamise asemel oleks Walesil vbla ikkagi lihtsam end iseseisvaks kuulutada. aga uurisin lähemalt ja selgub, et HM prefiksiga ehib end ainult mingi alamhulk riigiasutusi, maksuametile lisaks põhiliselt igasugused vanglatega seotud. ja siis veel sõjalaevad (HMS), aga nende üle kõmridel vist nii palju kontrolli pole, et värske iseseisvuse toeks laevastik kokku panna, nii et… las ta jääb praegu.

ja ma lihtsalt ei saa jätta ütlemata, et “kolmekümne esimene” on kõmri keeles “unfed ar deg ar hugain” ehk umbes “esimene kümne peal kahekümne peal” ja neil on ka sellele mingi vabandus olemas, mis on umbes see, et nii oli lihtsam lambaid loendada vanasti. ei, need inimesed ei vääri omaette riiki.

mis meist sai ja keda süüdistada võiks

mul on ikka hinge peal see küsimus, mida mult mu matkapiltide kontekstis on küsitud rohkem kui üks või kaks korda: kuidas nii, et Inglismaal üldse metsa ei ole?

eelkõige on ta mul hinge peal sellepärast, et… sama hästi võiksite küsida, miks pole Inglismaal moodsa kunsti muuseume, Amazoni hiigelladusid või laste mänguväljakuid. on ikka, aga 1) kui ma matkale lähen, siis ma valin üsna hoolega koha, kus neid konkreetseid asju ei ole, 2) kui nad mulle ikka juhtumisi ette peaksid jääma, siis ma pigem ei pildista neid. sest nad ei meeldi mulle eriti. (okei, mul pole moodsa kunsti muuseumide vastu tegelikult midagi, aga harva vaatan mõnd selle pilguga, et oo, teeks pilti.)

ja ma olen siin tõesti pingutanud ja igasugu metsalaadsetesse kohtadesse sattudes ikkagi teinud pilti, et teinekord hea blogis näidata, et noh, on ju mets. ainult et need pildid kipuvad välja kukkuma erakordselt koledad. alustuseks ikkagi sellepärast, et see mets ei ole eriti ilus; lisaks tulevad nad enamasti udused, sest pildistamiseks on liiga pime, sest… mets. ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin tahtma nii ebameeldivas keskkonnas pikemalt viibida, nii et pigem kiirendan sammu ja teen, et välja saan, selle asemel, et kaamera settinguid sudima hakata.

joonis 1: metsatukk South Downs Wayl. ma ei ole seda pilti vesivärvidega maalinud ega olnud ka eriliselt pime kellaaeg (tegelikult oli päiksetõusujärgne kuldne tund napilt läbi saanud), aga no ei õnnestunud teravat pilti saada. mitte et ma tohutult katsetanud oleksin.

South Downs Way Washingtoni küla lähedal, 7. august 2022

joonis 2: ühel nädalavahetusel sõitsin rattaga kodust 50 km mööda kanali- ja jõeääri ja jõudsin sellisesse kohta. see asub muide Stanstedi lennujaama vahetus läheduses ja seal ei olnud ülemäära mõnus magada, aga ma tegin seda ikka, bivvy bag on pildil hoolikal vaatlusel näha.

Bat Willow Hurst Country Park, 14. august 2022

ühesõnaga, ärge minu peale lootke, kui mingeid korralikke metsapilte tahate.

aga siis ükspäev olime Põhja-Inglismaal, Lancashire’is ja sealkandis, ja vaatasin kaardi pealt, et üks päris suur roheline laik on märgitud, nimeks Forest of Bowland AONB. AONB tähendab – päriselt, ma ei tee nalja – Area of Outstanding Natural Beauty ehk Eriti Looduskaunis Koht. looduskaunite kohtade hierarhias on see rahvuspargist nõks allpool, aga igasugusel reisiplaneerimisel abiks ikka – võib loota, et sealtkaudu sõites paistab mingeid kenamaid vaateid ja nii. ja et Forest? äkki õnnestub mul ikkagi lõpuks mõni ilus metsapilt teha teile, mõtlesin, ja palusin autojuhil sealt läbi sõita.

daamid ja härrad, Forest of Bowland näeb välja selline:

Forest of Bowland AONB Cross of Greeti lähedal, 28. august 2022

kuna on ilmselge, et metsafotograafina mind usaldada ei saa, siis kiire kirjeldustõlge siia juurde: seal tõepoolest ei ole ühtegi puud. tegelikult näeb see oma parematel hetkedel välja äravahetamiseni sarnane näiteks… Dartmooriga. või Exmooriga või North York Moorsiga või noh, ühesõnaga, see on rabanõmm, minu hinnangul üks kaunemaid looduskooslusi, mis Briti saartel üldse pakkuda on. seal elavad lambad ja puha.

ma olen selles lõksus varem ka olnud! ajalooliselt ei tähenda ingliskeelne sõna “forest” mitte metsa kui sellist, vaid kohta, kus endisaegsed ülikud jahil käisid. osa sellest võis olla ka metsaga (woodland) kaetud, osa ei pruukinud üldse. tänapäeval on “forest” ja “wood” pigem sarnase tähendusega (tehniliselt on “forest” tihedam kui “wood” – ja halloo, kus on nüüd eestlaste kui metsarahva 50 sõna metsa kohta, kui isegi nende kahe jaoks erinevaid mõisteid ei ole, või on?), aga kohanimede mõttes võib “forest” tähendada mida iganes, lihtsalt seal kunagi elasid hundid ja põdrad. ja hunte pole Briti saartel elanud keskajast saadik, nii et see kunagi oli ikka päris ammu.

nii et mis see moraal on. te lihtsalt peate mind uskuma, kui ma teile ütlen, et Inglismaal kasvab puid ka ja mõnikord moodustavad nad isegi metsa (metsa ametlik definitsioon: pindala peab olema vähemalt 0.5 hektarit, puud peavad olema vähemalt 5m kõrged ja võra peab varjama vähemalt 10% maapinnast. siit annaks äkki isegi välja arvutada, mitu puud on mets). aga pilte otsige pigem mujalt.

ja meie hingedel on plekid nagu tekid voodi peal

millalgi augusti lõpus saab kümme aastat sellest, kui Londonisse kolisin. täpselt tänasest olen ametlikult briti kodanik, kuninganna ja ta pärijate truu alam.

kahjuks peast küll ei mäleta, mida lubasin

naturalisatsiooniprotsess võttis aega umbkaudu 8 kuud, kui alustada loendamist sellest hetkest möödunud aasta detsembris, mil otsustasin, et hakkame siis pihta, ja kodakondsustesti aja broneerisin. (eelduseks oli, et olen riigis vähemalt 5 aastat legaalselt elanud ja siis EL kodanikuna “settled statuse” saanud ja sellega veel aasta elanud.)

britid arvavad, et “Life in the UK” test ongi kõige raskem osa kodanikuks saamisel. aga kui nõukaaegne haridussüsteem mind üldse millekski hästi ette on valmistanud, siis just selleks – valikvastustega küsimustele õigesti vastamine piiratud aja jooksul. samuti ei valmistanud mulle mingeid raskusi B1 taseme inglise keele eksam. jaanuari lõpuks olid mõlemad testid tehtud.

edasi tuli täita kilomeetritepikkune ankeet. see võttis mitu õhtut aega ja ulgumist ja hammaste kiristamist. võiks ju arvata, et kui rasked need küsimused ikka olla saavad, aga teate: ma ei tea KUNAGI, mis aastal ma abiellusin ja mis aastal lahutasin. vanasti oli see info eesti.ee-s saadaval, aga enam pole. protip: tuleb rahvastikuregistrist üles leida see koht, kust saab 5 euro eest perekonnasündmuse tõendi tellida. seal näidatakse dokumendi kuupäev ära enne, kui raha maksma peab. 10 eurot säästetud!

teine ulgumaajav osa oli muidugi see, kui tuli kirja panna kõik viimase 5 aasta jooksul tehtud välisreisid. vähemalt sain selle käigus aru, milleks kogu see koroonajama hea oli. nimelt: kui ma oleksin ka aastal 2020 teinud tööreise samas tempos, kui 2018 ja 2019, poleks siin praegu mingit kodakondsust, sest ma oleks täiega lõhki läinud päevade arvuga, mis tohib olla Ühendkuningriigist väljas viibinud. lubatud oli 450 päeva 5 aasta peale ja mul sai täis 372 päeva ja sellesse arvestusse läksid ainult täispäevad (st kui reedel lendad välja ja pühapäeval tagasi, siis see loeb ühepäevase reisina). klge, tõesti, palun väga vabandust, kui vahepeal kehtinud reisipiirangud teile mingeid ebamugavusi tekitasid, aga minusuguse jaoks olid need ilmselgelt hädavajalikud.

okei, aga alles siis, kui ankeet sai täidetud, jõudsin selle testini, mis päriselt mu integreerituse briti ühiskonda proovile pani. nimelt: vaja oli kaht soovitajat, kes pidid olema Briti kodanikud, ei tohtinud olla mu pereliikmed ja pidid olema mind vähemalt kolm aastat tundnud. ja arvake, kas mul oli selliseid inimesi kuskilt võtta? sest selgub, et sõbrad on mul kõik kas Eestis või siis samasugused immigrandid kui ma ise. töökaaslased ja gaidikontaktid – kõik alla 3 aasta. töökaaslased eelmisest ja üle-eelmisest töökohast… jube toredad inimesed, aga me ei suhtle enam! ja teate, üsna piinlik on võtta ühendust inimesega, kellega pole mitu aastat rääkinud (ja ei plaaninud ka) ja talle üles tunnistada, et kahjuks mul ühtegi sinust lähedasemat inimest pole, kellelt seda teenet paluda, aga kas sa palun annaksid allkirja, et sa tunned mind ja et ma ei ole oma ankeedis valetanud ja et pole põhjust mulle mitte kodakondsust anda.

mis sa ära teed. saatsin kahele ekskolleegile need kirjad. nad olid väga armsasti nõus aitama, aga ajasime kogu seda asja posti teel (st: trükkisin välja oma ankeedi ja soovitajale mõeldud vormi, kleepisin viimasele oma foto, panin kogu paberipaki posti koos margistatud ümbrikuga tagasisaatmiseks) ja see võttis terve igaviku ja üks neist ankeetidest läks vahepeal postis kaduma ka (hiljem ilmus jälle välja, aga selleks ajaks olin juba uue trükkinud ja saatnud). aprilli keskpaigaks saime selle kõigega lõpuks valmis.

kui soovitused olid olemas, siis sai need sisse skännida ja ankeedile lisada ja avalduse ära esitada. selleks tuli riigilõiv ka ära maksta. see oli 1330 naela, mis minu meelest ei ole mingi eriti väike summa. (lisaks maksis kodakondsustesti tegemine 50 naela, keeletest 150 naela ja pass maksab 75.50, nii et kokku 1600. pluss tohutu hulk passipilte ja postmarke.)

järgmine ülesanne polnud iseenesest keeruline – broneeri aeg teeninduspunkti, kus võetakse su biomeetrilised andmed – aga lihtne ka polnud, sest neid aegu polnud eriti saada ja nad tundusid esimese hooga kõik tasulised. lähemal uurimisel selgus, et kui õige nädalapäeva hommikul õigel kellaajal sõrm nupu peal valmis hoida, siis on võimalik ikkagi tasuta aeg ka saada. kuu aja pärast. noh, kus mul kiiret, ootasin selle kuu ka (st mai alguses õnnestus juuni alguseks aeg broneerida). aga selle aja peale käis juba päris kõvasti närvidele see üldine “outsource’ime protsessi kõik osad eri erafirmadele ja jätame teid turu nähtamatu käe hooleks” vaib. sõrmejälgede andmine ja foto tegemine ise läksid muidugi lihtsalt, kui ükskord selleni jõudsin.

millalgi juunis saadeti mulle mailiga lisaküsimus: mis on mu täpsem sünnikoht Eestis? jälle, selgub, üsna nipikas, sest üheski mu kehtivas ega hiljutises dokumendis seda kirjas pole (passis vanasti oli, aga juba paaris viimases enam mitte), sünnitunnistust pole mul siin käepärast (seda ei leidnud ma oma paberite hulgast Eestis ka ja lõpuks selgus üldse, et oli ema käes) ja, noh, võtsin ette uue seikluse rahvastikuregistris, et mingi ametlikuma väljanägemisega dokument saada, kus sünnilinn kirjas oleks. õnneks selgub, et sedasorti väljavõtet väljastavad kohalikud omavalitsused tasuta ja isegi inglise keeles saab.

pärast seda oli mõni nädal vaikust ja siis tuligi teade: palju õnne, teie avaldus on heaks kiidetud, palun broneerige kohalikus omavalitsuses aeg kodakondsustseremooniaks. ja enne, kui ise jõudsin sellele reageeridagi, järgmine e-mail linnaosavalitsusest: palume ilmuda tseremooniale 3. augustil.

tseremoonia vaib: lipp, makk, hümn

tseremoonia oli päris okei, kena tasakaal oli leitud pidulikkuse, tõhususe ja common sense’i vahel. kohe uksest sisse minnes näitasid dokumenti ja said oma kodakondsussertifikaadi näppu; teise näppu anti Suurbritannia lipuke ja suunati kohe kuninganna pildi ja riigilipu ette fotograafile poseerima. kui kõik osalejad olid kohal ja maha istunud, anti kiire ülevaade, mis toimuma hakkab – põhiliselt oli vaja teada, kas soovid kuningannale truudust vanduda jumala nimel (oath) või niisama (affirmation). minu tseremoonial jumalahuvilisi ei leidunud ja saime kõik ühe tekstiga hakkama. ametnikuproua ütles paari sõna kaupa ette, kooris kordasime järele. siis pandi makist mängima riigihümn ja laulsime seda kaasa, kes kõvasti ja kes vaikselt (mina isiklikult kasutan alati võimalust igasugu hümne täiel häälel laulda, sest nii harva saab). oligi kõik, teel välja said soovijad fotograafi käest 10 naela eest oma foto kaasa osta. ma ei raatsinud, aga lasin peikal endast telefoniga pilti teha sealsamas lipu ees.

noh ja nii ta läkski. passi peaks ka millalgi taotlema, aga ootan sellega, kuni olen selleaastasel puhkusereisil ära käinud, sest loomulikult tuleb Eesti pass ja kodakondsussertifikaat (originaalid, mitte koopiad!) POSTIGA passilauda saata ja siis loota, et need sealt kunagi naasevad… ja järjekorrad on seal praegu metsikud. ei, aitäh. kui aus olla, siis ma ei usalda seda riiki eriti… ja see on ka põhiline põhjus, miks ma otsustasin selle riigi kodanikuks hakata. ei tundu kaugemalt vaadates võibolla väga loogiline, aga nii põlised britid kui teised immigrandid noogutavad selle mõttekäigu peale mõistvalt.

if you need me you know where I’ll be

nagu viimasel ajal moes, on ka minul pakkuda mõned vastused küsimustele, mida keegi pole mult küsinud. aga mul ei ole neid varuks viitkümmet tükki ja pole nad ka sügavad ega filosoofilised a la mis on olnud mu tänase päeva või kogu elu raskeim otsus või kes on mulle eeskujuks rahaasjades. vastupidi, siin teile kergekaaluliste probleemide (õigemini just lahenduste) eri:

viimati ilublogis tõstatasin küsimuse hambapesutablettide kohta. võin nüüd raporteerida, et olen need ära proovinud, ei olnud eriti keeruline. ühe portsu ostsin Anything But Plastic veebisaidilt, aga enne veel, kui need kohale jõudsid, jäid Bootsis mingid teised silma ja olid lausa allahinnatud, nii et võtsin need ka. erilist vahet ma neil kahel brändil ei taju; igapäevase koduse tarbimise jaoks tunduvad mõlemad veidi… rõõmutud (ei ole seda harjunud suurt suutäit piparmündimaitset), nii et reisi- ja matkaolukordadeks olen nüüd päris pikaks ajaks varustatud. vahutab vähem (okei, üldse ei vahuta) ja maitseb, nagu öeldud, vähem mündiselt ja rohkem… soodaselt kui tavaline hambapasta, aga see-eest kulub ka loputusvett vähem ja see on matkaoludes tihti väga praktiline. niisiis selle eksperimendi loen õnnestunuks ja väiketuubis hambapastat enam ei osta.

samuti lubasin teada anda, kui mul valmiskujul ostetud happetoonikuga immutatud vatipadjad otsa saavad ja ma hakkan neid kodusel teel valmistama. see võttis natuke katsetamist, et kui palju toonikut karbitäie vatipatjade kohta tuleb panna (pigem rohkem kui vähem, selgus), aga nüüd, kus see paigas, võin kinnitada, et kontseptsioon töötab suurepäraselt. eelkõige olin mures, et kas need padjad ikka üksteisest eralduvad või tekib äkki üks suur vatimass, aga ei tekkinud. nii öko see kõik muidugi ei ole, kui need korduvkasutatavad padjakesed, mida ma kodus tarvitan, aga jällegi, kaasaskantava buduaari jaoks väga hea lahendus ja jään selle juurde.

kolmandat asja ma kellelegi peale iseenda ei lubanud, aga avastasin mingil hetkel, et peavoolu on jõudnud kohvikotikesed – noh, nagu teekotikesed, aga see on kohvipuru, mitte teelehed, muidu sama süsteem, et leotad tassis ja pärast kougid välja ja naudid sooja jooki – ja plaanisin, et kui kuskil poes ette satub ja meeles on, siis ostan mõned ja proovin, kas need on ehk matkaoludes kohvi tegemiseks head. esimesel katselt suutsin leida ainult ühed supermarketi omabränditud (see-eest väga odavad) kotikesed. need ei olnud üldse head. st pruun vedelik tekkis tassi küll, aga suuremat kohvimaitset sel polnud, ükskõik, kui kaua ma tõmmata lasin. siis ostsin ühed päris kohvibrändi omad ka (ekstratumeda röstiga, et ikka maitset oleks) ja kordasin katset. tulemus oli kahjuks sama ja kuigi ma need ostetud pakitäied tarvitan muidugi lõpuni, siis juurde ma neid asju enam ei osta ja jään endiselt kaasas kandma oma kodus valmisjahvatatud kohvi ja paberist kohvifiltreid. pidupäevadel mokakannu :)

noh ja ma ikkagi vist pean selle ka ära ütlema, et rahaasjades pole mu eeskujuks mitte Jeesus vaid Kristi Saare. sorry not sorry.

üks hommik, mil kohv oli kehv, aga pannkoogid head

i know a place i know a time

eelmisel nädalal oli mul tööl hullumaja ja kuigi vaba reedet ootasin väga, ei leidnud kuidagi aega ega vaimujõudu, et nädalavahetuseks mingi normaalne matkaplaan ette valmistada. mõtlesin kogu aeg, et ostan tavalise rongipileti Lake Districtisse ja siis on rongis mitu tundi aega mõelda, et kuhu ja kuidas seal täpselt. aga selleks ajaks, kui ma neljapäeva õhtul rongipiletiäppi jõudsin, polnud reedeks selle suuna pileteid üldse enam saada.

samas, eks inimesele kulubki rutiinist väljaraputamine vahel ära, nii et tegin seda, mida ammu olin plaaninud teha – otsisin kodus leiduvate Ordnance Survey Explorer kaartide (1:25 000 mõõtkavas kaardid, mis katavad kogu Suurbritannia, matkamiseks väga mõnusad) hulgast välja need, mille olen aegade jooksul optimismihoos kokku ostnud, aga millega pole veel maastikule jõudnud, ja kõrvutasin neid mõnda aega rongipiletiäpiga. nii juhtuski, et ostsin pileti Abergavennysse (kõmri keeles Y Fenni), Walesi (kõmri keeles Cymru), Brecon Beaconsi rahvuspargi (kõmri keeles Parc Cenedlaethol Bannau Brycheiniog) külje alla.

Wales on Londonile poole lähemal kui Lake District, aga aega rongis oma eluvalikute ja -plaanide üle järele mõelda antakse sama palju – umbes kolm tundi. sellepärast ma käingi rongiga Walesis väga harva. (ausalt öeldes võiks käia tihemini, sest väga huvitav oli Newporti (Casnewydd) jaamas ümberistumist oodates valjuhääldist kõiki kõmrikeelseid teadaandeid kuulata ja püüda neist tuttavaid sõnu välja nokkida. põhiliselt õnnestus mul aru saada kellaaegadest ja perrooninumbritest, ehk siis pooleteise aasta keeleõppe tulemusena olen omandanud… arvsõnad. tubli tüdruk!)

Brecon Beaconsi rahvuspark on tuntud põhiliselt mägede poolest – nad ei ole just nii kõrged nagu põhja pool Snowdonias või ka Lake Districtis, aga kõrgemad ikka kui Eestis. ja ma jõudsin neist mägedest päris mitme tippu ka ronida selle nädalavahetuse jooksul… aga kuidagi viitas reisi algusest peale ikkagi kõik hoopis teisele mu lemmikmaastikuobjektile (kui nii võib öelda, vist ei või) – kanalitele.

alustuseks tegin juba rongis plaani alustada matka sellest, et kõndida kanaliserva pidi Abergavennyst Crickhowelli. mitte ainult sellepärast, et Duolingo on mulle väga põhjalikult selgeks teinud, et Abergavenny lähedal on kanal (mae camlas ger Y Fenni) ja et igasugustesse kohtadesse saab minna või neist tulla mööda kanali äärt (ar hyd y gamlas), aga tahtsin päriselt ka Crickhowelli minna ja kaarti vaadates tundus see väga mõistlik ja mitte liigselt kontimurdev plaan. paraku läks see plaan mitte isegi luhta, aga täiesti konkreetselt meelest niipea, kui Abergavenny jaamas rongist maha tulles silmapiiril Sugar Loafi nimelist mäge nägin. ta lihtsalt näeb selline välja, et täiesti võimatu on mitte hakata kohe tema poole ja tema otsa ronima.

Sugar Loaf siis, kui ma juba tükk aega olin ta otsa roninud. kuidas sa ei lähe sellesse tippu.

nojah, ja seal Sugar Loafi tipus olin ma juba poolel teel Crickhowelli ja kanalist samas üsna kaugel. Crickhowellis omakorda, kui ma sinna järgmisel hommikul ükskord kohale jõudsin, tegin teoks ammuse plaani ja ronisin hoopis Table Mountaini otsa. Table Mountain ei ole alloleval pildil mitte see suur lame tipp paremas servas, vaid väga väike, aga ka lame… nublu sellest veidi vasakul mäenõlval. vist peab zoomima, et näha.

vaade Sugar Loafilt Pen Cerrig-Calchi ja Table Mountaini suunas

ja iseenesestmõistetavalt, kui ma juba Table Mountainil olin, läksin sealt edasi Pen Cerrig-Calchile ja sealt omakorda tegin ära terve ringi ümber Grwyne Fechani oru. see oli kõik kohutavalt tore, aga päris pikk jalutuskäik (ma arvan, et kõndisin sel päeval kokku üle 40 km) ja andke andeks, aga kuulasin selle kõrvale telefonist audioraamatut, milleks oli… “Kolm meest paadis, koerast rääkimata.” sest see oli e-raamatukogus parajasti vabalt saadaval ja ma polnud seda enne lugenud.

ma tean, ma tean, mis matkaja see on, kes ei naudi iga oma meelega ümbrust, vaid paneb klapid pähe ja kuulab mingit hoopis oma asja? mul oli piinlik küll. isegi sellisel määral, et kui keegi vastu tuli, panin raamatu pausi peale ja peitsin klapid taskusse ja tegin hoolega näo, et kuulan lõokesi ja tuult ja seda, kuidas aeg voolab ja mäed vananevad. aga… kas ma ütlesin, et mul oli nädal otsa tööl hullumaja? lihtsalt ei saanud pead muidu mõtetest tühjaks kui pidin kuulama, kuidas 19. sajandi noored mehed paadiga Thamesi mööda paarutasid, lüüsidega mässasid ja paati köiega vedasid.

sellise leebed on need Breconi mäed. kõik pildil paistvad harjad ja tipud tallasin läbi

kui lõpuks oma laagriplatsile tagasi jõudsin, olin rampväsinud ja näljane, aga mis põhiline, telefoni aku oli üsna tühi. õnneks oli kämpingu kõrval suurepärane pubi, kus suutsin leida laua otse pistikupesa kõrval ja sõin oma fish&chipsi erakordselt aeglaselt ja väärikalt. seejärel limpsisin sama väärikalt umbes tund aega 0.3l-st Corona Cerot (jaaaa! olemas on alkovaba Corona õlu, miks keegi mulle ei ole helistanud selle asjus? maitseb täpselt nagu päris!) ja lehitsesin pubi aknalaualt leitud mahukat raamatut, mis rääkis… kanalitest, paatidest, lüüsidest, briti tööstuspärandist, natuke isegi kolmest mehest paadis, koerast rääkimata, ja muuhulgas mainis ka, et kui inimene esimest korda elus kanaliretkele läheb, siis Monmouthshire & Brecon kanal, eriti Abergavenny kandis, oleks selle jaoks päris hea kohavalik.

ma olen kanaliretkel tegelikult käinud küll (juhtumisi küll Põhja-Walesis, mitte lõunas) ja üldse täidavad kanalid mu päevi ühel või teisel moel juba kümme aastat, sest ega Londonis pole ka eriti võimalik (või vajalik) nii elada, et mõne äärde ei satu. aga ikkagi tundus see järjekordse märgina, sest mul oli vaja Abergavennysse tagasi rongi peale saada ja kui välja arvata veel kord üle Sugar Loafi ronimine, siis ei leidunudki kaardil justkui paremat viisi sinna jaama jõuda kui just see raamatus soovitatud kanalilõik.

ja kui ma sinna kanali äärde siis hommikul kohale jõudsin… siis tundus see ausalt nagu kojujõudmine. mägedest paremad on küll ainult mäed, aga see hetk:

vaade Gilwerni sillalt

ja pärast seda eelmist 40-kilomeetrist päeva mägedes oli mul ikka jube hea meel, et mingid 18. sajandi insenerid olid võtnud vaevaks selle kanali niiviisi kenasti mööda samakõrgusjoont valmis mõõta ja ehitada. kui vaja, on tehtud kurv, kui vaja, akvedukt, kui vaja, lõigatud mäest läbi. vesi seisab paigal ja ei voola, veorajal (näete, kuidas oli kasu vanaaegse audioraamatu kuulamisest? sain teada, kuidas eesti keeles “towpath” on) patseerija ei pea oma jalgu mingite tõusude ja langustega vaevama. nagu oli kirjas siia-sinna paigutatud (väga huvitavate) infotahvlite servas: testimony to human endeavour. täpselt!

cymeradwyaeth i ymdrech dyn

selles mõttes oli kanaliraamatu autoril õigus, et üsna lühikese jupi peale, mingi 5 km vast, oli neil seal ohtralt tööstusajalugu pakkuda. mulle meeldisid eriti need “enne” pildid, mis “pärast” vaadete juurde olid paigutatud.

ja isegi kui parajasti ei püüdnud mõne akvedukti või tõstesilla tööpõhimõttest aru saada, oli lihtsalt hästi kena kõndida.

maailmapärand, tuleb välja.

Abergavennysse jõudsin liiga vara. rongini oli veel kõvasti aega ja kanalit polnud üldse piisavalt nautida saanud veel. ja siis jäi see rong veel hiljaks ka ja ühel hetkel arvutasin välja, et ma oleks võinud sedasama veorada mööda vabalt Newporti välja kõndida ja see oleks olnud palju toredam elamus kui kolm peatust kohaliku rongiga pluss kõik need tunnid rongi ootamist.

nii et nüüd on mul vist järgmiseks Walesi-matkaks plaan olemas. Newportist Breconisse on 67 km. ja ainult kuus lüüsi, ja ma tegelikult töötava lüüsi nägemise nimel olen valmis mäest üles ka minema.