ma ei suuda enam taastada seda mõttekäiku, mis viis mind maarjablogisse ässitama, et kirjutagu rahast. tähendab, ma olin ise plaaninud midagi kirjutada ja siis kõhklema löönud – aga mida täpselt ma kartsin, ei mäletagi nüüd.
sest tegelikult ma arvan, et raha ei peaks olema tabuteema ja et me kõik oleksime rõõmsamad, jõukamad ja ilmselt ka võrdsemad, kui sellest rohkem ja avameelsemalt räägitaks.
igatahes olen ma viimased paar nädalat rahast jube palju mõelnud. üks küsimus hakkas mu peas keerutama ja olen seda nüüd küsinud kõigilt, kellega vestlema olen sattunud – emalt ja peikalt ja mitmelt sõbralt ja oma mentorilt ja oma ülemuse ülemuselt ja isegi Kristi Saarelt (kellega ma vestelnud kahjuks pole, aga talle saab Instagramis küsimusi esitada ja ma olen päris paljudele enda omadele vastused ka saanud). see küsimus on: aga mis siis juhtuks, kui ma kõigile ütleksin, palju ma palka saan?
sest noh, abstraktselt ja/või anonüümselt rahast rääkijaid ju siin-seal ikka leidub, on finantsblogisid (minu viimase aja lemmik on Pinsi Põlv) ja on Refinery29 rahapäevikud ja on seesama Kristi Saare Instagram (nb, põhiline action käib storydes); on Statistikaameti palgarakendus ja vahel tehakse ühes või teises kohas anonüümseid küsitlusi (Kristil oli ükskord see, et kui saad üle 3000 euro kuus palka, siis kirjuta, mis tööd sa selle raha eest teed. selle tulemused on kuskil väljas ka, aga ma ei leidnud, see-eest leidsin aastatetaguse blogipostituse just sellest, millest ma ise siin praegu mõtlen: Rikkus ei anna häbeneda? ja nüüd ma vaatan, et ma võiks siinkohal punkti panna, sest seal on kõik, mis ma seni olen välja mõelnud, ammu juba kirjas). aga sellist asja, et nime ja näoga inimene jagaks konkreetseid numbreid, olgu siis avalikult või oma tuttavatega… ma ei tea, pole nagu näinud. aga miks?
ma sain oma küsimusele laias laastus kolme sorti vastuseid.
üks vaade on selgelt tööandja vaade (mida minu üllatuseks kaitsesid ka mõned palgatöötajad) – kui palgad oleksid avaliku(ma)lt teada, siis hakkaksid need, kes vähem saavad, ka rohkem nõudma, ja sellest tuleks tööandjale ainult jama ja peavalu. seda rääkis mulle mu ülemuse ülemus, kes on juhtumisi ka meie firma finantsjuht (st selles, et ta on finantsjuht, pole ilmselt midagi juhuslikku, ilmselgelt on ta selle nimel palju tööd teinud ja vaeva näinud :) aga minu meelest on veits suvaline see, et ma raporteerin CFO, mitte CTO suunas. see, et ma talt seda küsimust küsisin, oli ka juhuslik – sattusime lihtsalt koos lõunalauas istuma just sel hetkel, kui ma olin küsimuse enda jaoks sõnastanud). samal ajal ta väitis, et meie palgad on kõik väga õiglased ja kellelegi ei tehta liiga, nii et ma täpselt ei saanudki aru, miks ta siis töötajatega sel teemal vestlemist kardab. igatahes sellest vestlusest oli mu järeldus see, et KUI ma oma palga suurust teiste inimestega jagaksin, siis oleks mõistlik hoida madalat profiili ja teha seda nii, et tööandja ei tea/ei saa tõestada. mis on ausalt öeldes natuke… masendav, sest ma ei ole eriti hea valetaja ja varjaja ja ei taha hakata ka.
teine sort vastuseid oli sellised, kus leiti mingi konkreetne miinus – et kui suvalised inimesed su jõukusest teaks, võiks see olla turvaprobleem, või et kui uus tööandja/klient teab täpselt, palju eelmine sulle maksis, siis oled palga- või hinnaläbirääkimistel kehvemas olukorras. (siia alla käib vast ka see tähelepanek, et mõni tööandja võib olla lepingusse sisse kirjutanud, et palk on konfidentsiaalne. aga teate, sellist asja ei luba seadus, ei ei Ühendkuningriigis ega minu teada ka Eestis. tööandjal jah ei ole lubatud su palka teistele avaldada, aga sul endal ei saa seda keegi keelata.) okei. see veenab mind vast selles, et mu palk ei peaks olema päris avalikult kõigile teada ja alati leitav, vaid kuidagi… piiratud seltskonnale.
aga siis kolmas oli kõige huvitavam ja see läheb samasse väravasse, mis ülalpool viidatud Kristi blogipostitus – üldiselt eeldavad kõik, et teised inimesed hakkaksid neist halvemini arvama, kui teada saavad, palju raha tegelikult sisse tuleb. nagu et… rikkus on häbiasi, aga vaesus on ka häbiasi, ja keegi pole mulle veel osanud öelda, kus need lävendid on, millest üles- ja allapoole tuleb häbenema hakata, ja kas vahepeal üldse on mingi turvaline ala ka, mis kelleski emotsioone ei tekita :)
noh, ja siinkohal olengi täitsa nõutu. päriselt ka – ma ise nagu ei tulnud üldse selle peale, et ühe inimese arvamus teisest inimesest saab muutuda selle info põhjal, palju see teine inimene teenib. ma ise hindan oma sõpru ja lähedasi muude kriteeriumide põhjal ja ma olen arvanud, et nemad mind ka. nii et nüüd vaevab mind lausa uudishimu – kes täpselt on need inimesed, kes minust lahti ütleksid, kui nad teaksid kogu tõde mu finantsasjadest (sest noh, palganumber on justkui see kõige suurem tabu, sinna juurde edasi jagada, kuhu see kõik kulub, tundub puha pisiasjana)? kahtlusaluste nimekiri on seni täiesti tühi, ausalt!
ja tühi on ka see nimekiri, keda ma kahtlustaksin selles, et nad hakkaksid mu tohutuid rikkusi (hahaa) endale nõudma või eeldaksid, et ma pean edaspidi nende kohvikuarveid maksma. ma nagu lihtsalt… ei tunne selliseid inimesi, või tunnen?
ahjaa. selle eest hoiatati mind ka, et suure palganumbri väljaütlemine on oma rikkusega edvistamine ja väikse ütlemine on oma vaesuse üle halamine. jällegi, kui saaks kuskilt teada täpsed suure ja väikse definitsioonid, oleks jube abiks! soovitavalt niisugusel kujul, mis värskemaid inflatsiooninumbreid ka arvesse võtaks.
ühesõnaga, ma vähemalt esialgu ei pane siia oma palka kirja. aga… mis teie arvate, mis saaks, kui ma paneks? kas mul tuleks sellest mingi jama? kas ma kaotaksin lugejaid? sõpru? kas kedagi üldse huvitaks? kas teie mulle oma palga ütleksite? kas keegi teab neid piire, kust alates on inimene liiga rikas/vaene, et rahast rääkida?