sind keegi öösse kannab valgel hobusel

Marvel 1602Marvel 1602 by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

selle koomiksi sissejuhatust lugesin ma umbes neli korda (alguses, lõpus ja iga mõne peatüki järel uuesti), sest ma polnud nende ämblik- ja x- ja muude meestega enne kokku puutunud eriti ja kogu aeg pidin järele vaatama, kes on kes. (paljudest meestest polnud isegi kuulnud, mis tegi järelevaatamise protsessi eriti tülikaks, sest nimed ja viited ei töötanud mu jaoks). aga selleks ajaks, kui lõppu jõudsin, hakkasin enamvähem juba aru saama, mis toimub ja kes möllab. abiks oli ka lisatud esimese osa skript, mis seletas mõned tegelased veel konkreetsemalt lahti.

üldse väga tihti juhtub, et koomiksite TP (trade paperback) väljaannetes on lisasisu rohkem ja huvitavamat kui koomiksit ennast. siingi kasutamata jäänud visandid ja kaanekunstniku kommentaarid ja Gaimani enda järelsõna juba eraldi on lugemist väärt.

(toimub see, et kõik Marveli superkangelased jauravad mingi arusaamatuse tõttu ringi Elizabeth I/James I aegses Euroopas. kus nad on arusaadavalt veidi põlu all, sest valitsev religioon – ja inkvisitsioon – ei kiida sellist jama heaks. lisaks ähvardab maailmalõpp. aga õnneks on tegelastel olemas võimekus probleemid jõudumööda ära lahendada; isegi liiga palju verd ei lenda selle käigus.)

ega ma nüüd ei lähe kõiki neid superkangelasi nende originaalmaailmadest üles otsima, aga see 17. sajandisse paigutatud täheparaad sobis mulle ülihästi ja vast läheb edaspidises elus mõni koomiksiviide selle võrra rohkem kohale jälle. hästiveedetud aeg (ehkki mul ei õnnestunud 1602-t lugeda Gaimani nõuande kohaselt ei onnis, paadis ega majakatusel).

väga ilusasti joonistatud on see kõik ka.

20181017_095928.jpg

View all my reviews

Advertisements

võibolla pahad on hoopis head

The Girl with the Red Balloon (The Balloonmakers, #1)The Girl with the Red Balloon by Katherine Locke

My rating: 4 of 5 stars

mul ei olnud üldse plaanis praegu järjekordset YA raamatut ette võtta, aga seda reklaamiti Overdrive’i esilehel kui suure ühislugemise raamatut ja anti ilma järjekorrata, nii et ma mõtlesin, et vaatan korra. ja no oli nii huvitav küll, et lugesin hooga lõpuni.

omaette meisterlik juba see, et lugu toimub põhiosas 1988. aastal Ida-Berliinis, aga diversity on 2018. aastale kohane, esindatud on eri rassid, religioonid, rahvused, seksuaalsed sättumused ja üleloomulikud võimed. lisaks veel tagasivaated holokaustile ja juba läks pisut liialegi see asi. moraal samas oli tugev ja lugu üsna liigutav.

ma üldiselt jään nukraks nende raamatulõppude juures, kus armunutepaari jäävad lahutama terved maailmad ja ajastud (vt ka maailma kõige kurvema lõpuga teos, Pullmani “His Dark Materials” sari). seekord mitte nii väga, ei tea, kas olen vanas eas kalestunud või oli asi ikkagi selles, et karakterid ei ole õhupalliraamatus väga põhjalikult välja arendatud ja mulle jäi selgusetuks, mida täpselt noored teineteises leidsid peale selle, et mõlemad olid ilmselgelt väga ilusad. seega oli tunne, et küllap nad saavad varsti üle.

lisaks häiris mind Ellie juures erakordselt tugevalt, et kogemata ajareisile sattununa ei märkinud ta kordagi, et oleks oma perekonnast puudust tundnud või isegi mõelnud, kas keegi ta pärast ka muretseb. ainsad asjad 21. sajandist, mis ta soovinimekirjas äramärkimist leidsid, olid internet, mobiiltelefon ja parima sõbranna seltsis küünte lakkimine… mis on teismelise kohta mõistetavad kired, aga siiski, muidu oli ta kirjutatud üsnagi empaatiliseks ja intelligentseks nooreks inimeseks, nii et halloo, ema peale oleks võinud ka korraks mõelda?

Kai puhul ei saanud ma terve raamatu jooksul üle lihtsalt asjaolust, et mul õnnestus lugeda teist raamatut järjest, kus ühe peategelase nimi on Kai :) leidsin roma poisi ja Nähtamatu Raamatukogu draakoni vahel rohkem sarnasusi, kui autorid neile vbla kirjutanud olid.

suure ühislugemise foorumis käisin ka korra luuramas pärast raamatu lõpetamist, palju huvitavat seal polnud (teos on mõeldud vist keskmisele ja vanemale koolieale), aga sain hea vihje, et esimene peatükk tasub uuesti üle lugeda, kui loole konkreetsemat lõppu soovid. noh, ma tegelt mõtlesin, kui ma seda esimest peatükki esimest korda lugesin, et ok, see on vist tähtis koht. aga selleks ajaks, kui viimaseni jõudsin, oli kuldkalal muidugi meelest läinud, nii et jah. püss ei ole lavale niisama toodud.

the girl with the red balloon.png
View all my reviews

ja mu saatjaks saab su kurvalt vaikiv hääl

CirceCirce by Madeline Miller

My rating: 5 of 5 stars

olin lapsena suur vanakreeka muistendite austaja, nii et Circe oli üks tore lugemine juba sellepärast, et seal olid kõik mu lemmiktegelased ühes loos koos (mõned neist pärast selle versiooni läbilugemist enam mitte nii suured lemmikud, khmAthenakhm).

tegelt on see täiega tõsine raamat, korralik ilukirjandus, mitte nagu see tilulilu, mida ma enamasti loen. jah, tuttavate lugude ümberjutustus, aga seekord negatiivse naiskõrvaltegelase vaatepunktist, kust tasapisi selgub, mis ja miks tegelikult (hehe) juhtus – kuidas ikkagi oli selle meeste sigadeks nõidumisega? puhas feminism ja #metoo on see kõik muidugi, olge hoiatatud.

minuga miskipärast rääkis ses loos enim see, kuidas läbi pika elu oli naisel mitu suurt armastust, ei piirdutud üheainsaga. oh, ja siis kirjeldus raskest sünnitusest ja lapse talumatust imikueast ja kuidas lõpuks selgus, mis selle põhjuseks oli – efektne.

aga jah, selline hästikirjutatud pärisraamat. tahtsin seda vahetult pärast lõpetamist 4-ga hinnata (“really liked it”), aga vahepeal olen paar päeva seedinud ja siiski, “it was amazing” ja “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”.

20181001_1854311.jpg

View all my reviews

forever carry on

Carry On (Simon Snow, #1)Carry On by Rainbow Rowell

My rating: 4 of 5 stars

hahaa. no see oli muidugi suures osas nagu Harry Potteri neljas osa, kus internaatkooli suletud teismelised maagid ei suuda terve igaviku ära otsustada, kes kellesse armunud ja kes kelle sõber on, ja see kõik muutub kohati üsna klaustrofoobseks ja frustreerunuks, aga lõpuks siiski laheneb. ja muidugi on olemas oht, mis ähvardab kogu võlukunstimaailma, ja Väljavalitu, kes peaks selle suhtes midagi ette võtma, kui tal oma tiinekaelu kõrvalt selle jaoks aega oleks.

samas ei olnud see üldse eriti nagu Harry Potter ja osutus täitsa mõnusaks lugemiseks (nagu kõik Rainbow Rowelli kirjutatu, ma ei tea, kuidas ta teeb seda). loitsud näiteks vahelduse mõttes ei põhine mitte ladina keelel, vaid käibefraasidel ja – mu lemmik – laulusõnadel. ja pihta hakatakse kohe viimasest kooliaastast, kõigile eelmistele seiklustele viidatakse rohkem möödaminnes, selmet nendega seitse raamatut täita. (mitte et mul HP vastu midagi oleks, aga ma lihtsalt olen neid seitset juba lugenud.)

mingi teatav fanfictioni maik on sel kõigel siiski kogu aeg juures. kusjuures ma ei ole ise lugenud, aga räägitakse, et Rowelli ühes teises raamatus tegutsebki mingi tütarlaps, kes kirjutab Simon Snow teemalist fanfictionit. väga meta.

(vampiirisse armunud olemine on ka nagu kuskilt juba tuttav teemaarendus, ei? aga see armastuslugu siin on jälle piisavalt teistmoodi, et lugemist väärt olla.)

üle pika aja selline sarja esimene raamat, mis tekitab tahtmise järgmist ka lugeda.

Screenshot_20180925-120619_Libby.jpg
View all my reviews

i can hardly wait to hold you feel my arms around you

The Princess BrideThe Princess Bride by William Goldman

My rating: 4 of 5 stars

alustuseks, ma tean, et sellest raamatust on tehtud mingi päris kuulus film, aga ma pole seda näinud ja ausalt ei teadnud mitte midagi kogu loost enne lugemist.

no oli see vast elamus, niiviisi nullist lugeda. jätan detailid jagamata, et teistel sama võimalus oleks, aga nii siirasse segadusse ei ole mind ükski raamat tükil ajal ajanud:) aga mitte halvas mõtttes.

isegi kui reaalsuse ja muinasjutu vaheline piir vaikselt selgemaks hakkab saama, keeratakse siin muinasjutule ikka mitu ülevõlliringi peale. tahaks öelda, et ülemäära tõsiselt ei tasu seal midagi võtta, aga siis korraga lähevad asjad… tõsiseks. nalja saab nii palju, et vahepeal see pole enam isegi naljakas, ja siis on jälle naljakas ja siis jälle “wtf, ta mõtleski seda tõsiselt!” (või kas mõtles?).

kõike muud kõrvale jättes on tegelased ja dialoogid igal juhul vaimustavad. nüüd vist peaks ikkagi seda filmi ka vaatama.

(ja täitsa tahaks teada, mis juhtuks, kui kirjutaks raamatus antud aadressil ja nõuaks taaskohtumisstseeni lugeda. kas keegi on proovinud?)

20180923_121514.jpg

View all my reviews

how do you catch a cloud and pin it down

Prisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global PoliticsPrisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global Politics by Tim Marshall

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut on veidi piinlik teistele soovitada, sest endal mul oli lugedes kogu aeg tunne, et ma peaksin kõike seda juba teadma. või et ma peaaegu tean seda. või isegi et ma tean seda küll, aga niiviisi seletada ei oleks osanud. ja et raudselt kõik teised on kogu aeg teadnud ja selles kõiges pole midagi uut.

samas tabas mind ahhaa-elamusi sagedusega nii umbes kord kahe lehekülje kohta. ah sellepärast on Venemaale Krimm nii oluline. ah sellepärast on Hiina Tiibeti iseseisvusele nii vastu. ah sellepärast Pakistan ja Bangladesh. (ma ütlesin, te kõik teadsite enne, mina lihtsalt… olin ära unustanud? enamus sest jutust ilmselt räägiti kuskil põhikooli geograafiatundides ära, mul lihtsalt oli tollal muud tegemist, kui kuulata, aru saada ja meelde jätta. või ehk puudus arusaamiseks piisav taust.)

ja kuidagi ongi ühte raamatusse täiesti sobival üldistustasemel kokku pandud kogu maailma geograafia ja selle mõju ajaloole, majandusele ja poliitikale. mõnes peatükis küll tundub, et ajalugu on geograafiast täiega üle sõitnud (kõik need korrad, kui euroopa kolonistid meelevaldselt kaartidele riigipiire tõmbasid).

pealkirja järgi võiks arvata, et raamatus on olulisel kohal kaardid, aga tegelt need raamatukaardid aitavad üsna vähe, illustratsiooniks kenad, aga nii mõndagi peatükki lugesin mina küll koduse seinakaardi ääres püsti seistes või taustal Google Mapsi rullides, et kõik detailid visualiseeritud saaks. (ja ma enda meelest vähemalt seda osa põhikooli geograafiast üldiselt mäletan, et mis riik ja jõgi ja mägi ja saar ja väin kuskohas on. aga kui asi läheb selleni, et millises riigi nurgas asub pealinn või kuhu jõgi suubub või kummal pool saart see väin on, on ikka abi vaja.)

kõik see on kirja saanud väga selgelt, arusaadavalt ja humoorikalt. boonuspunktid aegajalt esinevate kalambuuride eest (minu lemmik: how do you solve a problem like Korea?). ma laenutasin raamatukogust, aga üle pika aja selline raamat, mille vast tõesti ostaks koju ja hoiaks riiulis ja aegajalt loeks ühtteist üle.

Screenshot_20180905-084832_Libby.jpg

View all my reviews

kus on peidet minu saabumise sadam

Art MattersArt Matters by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

neli Neil Gaimani (varemavaldatud) teksti Chris Riddelli käekirja ja illustratsioonidega… jah, ei teagi, mis peaks valesti minema, et see kehvasti välja kukuks ja inimestele ei meeldiks.

mind kõnetab neist neljast enim muidugi see, mis räägib raamatukogudest ja lugemise olulisusest. sellest, et raamatud on nagu haid ja et lugedes õpib laps, et asjad ei pea olema nii, nagu nad on.

20180913_192435.jpg

lugege minu raamatukogupostitust ka, kui pole enne/ammu lugenud. mumst see sai päris hea.

“Make Good Art” on selline… üldine elujuhiste kogumik, millel on ühtteist öelda ka inimestele, kellelt palju kunsti loota pole mõtet (mina). mulle meeldis see koht, kus selgitati, et vabakutselise edu pandiks on täita vähemalt kaks kolmest tingimusest: teha head tööd, olla kena inimene ja pidada tähtaegadest kinni. kehtib mumst igal elualal.

“Credo” on, noh, kreedo, millega on raske mitte nõustuda – kõigil ideedel on õigus eksisteerida; nendega võib vaielda või neid võib ignoreerida, aga relvaga võidelda nende vastu ei saa. kuigi, noh, mulle tuleb ikkagi kohe pähe päris palju ideid, mis minu poolest pigem võiksid olemata olla, ja mul vist ei ole nii palju hingesuurust, et nende eluõiguse eest põhimõtte pärast välja astuda.

(ja siis on seal keskel veel mingi tooli kokkupanemise lugu, mis jääb mulle küll üsna arusaamatuks. kui see on allegooria, siis ma ei mõista seda, ja kui ei ole, siis… ikka ei mõista:) aga õnneks see on lühike ja eriti ei sega, ja pildid on ju kenad.)

klge, aga – aastatepikkune sotsiaalmeedias luuramine tasus end ära ja mul õnnestus sebida end selle raamatu esitlusele. see oli üsna samas formaadis ettevõtmine kui eelmine Gaimani-Riddelli üritus, kuhu poolkogemata sattusin – Neil luges ühtteist ette, Chris joonistas taustal pilte, õhtujuht (Lauren Laverne, kes mulle väga meeldib) ja publik said mõned küsimused ka küsida. isegi Amandat ja Ashi sai näha, kui otsida oskasid (sotsiaalmeediastalker ikka oskab.)

20180912_200118.jpg

selgus, et ikkagi sinised pöidlad ja südamed on see, mille nimel isegi briti tunnustatuim illustraator iga päev midagi kuhugi postitab. “Neil is a progenitor of blue thumbs.”

ja Neverwhere’i teine osa on tulekul! kuigi Neil on Good Omensi teleseriaali produtseerimisega hirmsasti ametis – te ju ikka teate, et tuleb ka see seriaal järgmisel aastal? igatahes tulevik on helge. kui maailmalõppu sisaldava tuleviku kohta muidugi nii öelda sobib.

aga miks ma seda esitlusejuttu üldse räägin nii pikalt, on tegelt see, et – mul on selle tulemusena raamatust üks autogrammidega eksemplar üle ja nii palju ma teist ju ikka hoolin, et… loosin soovijate vahel välja! pange lihtsalt siiasamma mingi tore kommentaar sellisel moel, et ma teid pärast üles leiaks (töötava mailiaadressi või pärisnime või mulle mõistetava hüüdnimega või noh. kuidagi.) ja siis, ütleme, pühapäeva õhtul vaatame, kellel kõige rohkem veab.

20180913_192222.jpg