you are ahead by a century

21. nov. 2017

Niisuguses selts- ja keskkonnas pargin oma jalgratast neil päevil:

minu töölaud on parempoolne esimene

Uus kontor tähendab uut töölesõidumarsruuti ja, noh, hommikuti läbi City sõitmine ei ole mu lemmikosa päevast, aga eks helgeid hetki ikka leiab. Ma ei julge võõraid inimesi väga avalikult pildistada, aga ühel hommikul liikusin samas tempos selle härraga:
20171117_090756 (1)Laitmatu ülikond, viksitud kingad, soliidne mantel, soni ja no vaadake seda salli! Loomulikult sobis kogu riietus perfektselt kokku tema jalgrattaga, mis muidugi oli stiilne linnaratas, mitte mingi sporditegemismasin. Tahtsin hirmsasti talle öelda, kui väga ta väljanägemine mulle meeldib, aga see ei tundunud kuidagi sobilik kogu selle soliidsuse juures; lõpuks kiitsin, et kena ratas. Onu noogutas vastu ootamatult põlglikul ilmel ja kartsin, et olin varajase hommiku ja hillitsetud kultuuriruumi kohta siiski liiga ülevoolav olnud… aga tagantjärele mõistsin, et ilmselt vaatas ta hoopis mind ja mõtles “punane jalgratas ja roosa kleit, milline uskumatult maitsetu kombinatsioon!”

(Kaks foori hiljem küsis üks keskealine lükras mees, kuidas ma temast nii palju ette jõuda sain. ma küll ei olnud teda kümnete teiste samasuguste hulgas märganud ja ei teadnud, millal me viimati kohtunud olime, aga viisakalt siiski informeerisin teda, et punased jalgrattad ongi mustadest kiiremad. sportlasena võinuks ta seda ju ise ka teada.)

Täna hommikul jällegi kohtusin preiliga, kellel olid tenniste sees sädelevad sokid, seljas pikk voogav tumeroheline karvane kasukas, peas kuldne kiiver… ja kelle roosa huulepulk matchis toon-toonilt selle isoleerpaelaga, millega ta ratta kõverad sarved kaetud olid (sest see oli nüüd küll sporditegemismasin). Sääred olid paljad ja kui selle kasuka all seelik või püksid peidus olid, siis neid ma ei näinud.

Advertisements

hold on to nothing for good

21. okt. 2017

jooksublogi, vol 19: taskud on leiutatud!

olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.

ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.

kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.

tasku

modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw,  MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)

letters i’ve written never meaning to send

13. apr. 2017

jooksublogi, vol 18:sain kaanetüdrukuks!

õnneks pole öeldud, et peab kiiresti jooksma. because I don’t.

if you want my future forget my past

18. veebr. 2017

jooksublogi, vol 15*: outbritted the Brits!

tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.

20170216_112905

pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!

nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).

* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.

do you recall not long ago

15. veebr. 2017

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

2. veebr. 2017

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.

mida inimlaps leida võib antud päevadest siin teel

18. jaan. 2017

lugesin oma blogi arhiivist, mis elu ma 10-12 aastat tagasi elasin, ja mõtlesin päev otsa selle üle, kuidas mu maailm vahepeal muutunud on. ja kuidas ma ise. mulle üsnagi meeldib see kahekümnendate keskpaiga mina, aga kas mina talle ka meeldiks? (vt ka: mida elevant minust mõtleb?)

aegajalt natuke-vähem-lähedased sõbrad kurdavad, et ma ei kirjuta piisavalt. jah, vaadake, kirjutan küll, aga need lood, mis oleksid omal ajal blogisse jõudnud, jõuavad nüüd mõnda seltskonna ja teema poolest sobivasse skaibitšätti. vahel ka mitmesse ja kui ma sama mõtet juba neljandat korda kirja panen, siis saan aru küll, et see oleks blogimist väärt olnud, aga siis on juba hilja (sest siis on see juba vana lugu, mida kõik on kuulnud). noh, kui ma nüüd suudan natuke aega meeles pidada seda, kui mugav on aastakümnete pärast kõik ühest kohast leida, siis seda asja annab ehk parandada.

hullem on hoopis see, et ma ei loe piisavalt. vot SEE on see, mida mu kahekümne kuuene mina heaks ei kiidaks! noh, ma ikka loen kah ühtteist (hakkasin Kauri soovitusel Goodreadsi lugemispäevikuna kasutama ja hetkeseisuga olen 2017. aastal lugenud rohkem raamatuid, kui selles aastas päevi on olnud), aga… ma ei oska enam raamatusse ära kaduda:( mul on kogu aeg korraga umbes neli raamatut pooleli ja ma vaatan neid rahutult ja sahmin ühe ja teise vahet ja loen asja, mida ma ei taha tegelt praegu lugeda, lihtsalt sellepärast, et selle tähtaeg jõuab raamatukogus esimesena kätte. ometi ma ju ei alusta ühtegi raamatut, mida ma lugeda ei tahtnud. üldse ma tahan lugeda nii paljusid asju! aga ma ei suuda millelegi keskenduda. selle asemel rullin päevad otsa Facebooki, Twitterit, Instagrami, Skype’i, blogisid ja parema puudumisel sedasama Goodreadsi. pean endale ekraaniaja piirangu seadma vist.

aga üldiselt olen ma ikka mina. jah, mul ei ole enam raha nii tihti otsas ja ma armun veidi harvemini valedesse poistesse ja ma loobin natuke vähem hinnanguid; olen mõned tollased unistused täitnud ja mõnedest loobunud (mul on mootorratas, aga ma ei oska kitarri mängida:)); olen oma kehaga sõbraks saanud ja õppinud tööasju vähem südamesse võtma… sellised suuremaks-kasvamise-pisiasjad. kui mu minevikuminal siin midagi ette heita oleks, siis ta vast tahaks minus rohkem oma kompromissitust näha, aga seda ma talle paraku võimaldada ei kavatse:) ja kuna mina olen vanem, siis jääb nii, nagu mina ütlen!

now that i’ve worn out i’ve worn out the world

15. jaan. 2017

pool aastat pokemon god:

  • jõudsin 33. tasemele
  • kogusin 3896368 punkti
  • kõndisin 1511.2 km
  • omandasin 149 erinevat pokemoni
  • haudusin 550 muna
  • sain peaaegu kõik kuldmedalid kätte:

screenshot_20170115-221541

nüüd ma mõneks ajaks panen selle mängu kinni. öelge mulle, kui uusi pokemone juurde tuleb.

kaien tagasi kost mii’ olõmõ tulnu

2. jaan. 2017

Sel hommikul, kui kõik andsid uusaastalubadusi, polnud mul plaanis ühtegi anda. Lesisin öösärgis diivanil, kuulasin Viini filharmoonikuid, lugesin päeva teist muumitrolliraamatut ja olin oma aastaalgusega täiesti rahul niisamagi.

Siis said raamat ja kontsert läbi ja mulle tuli pähe, et just nüüd oleks sobiv hetk hakata jälle lugemispäevikut pidama. Ühel aastal ma nii tegin ja sellest oli aasta lõpus rõõmu küll ja ma olen vahel mõelnud, et peaks kogu aeg, ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna.

Ja kui ma siis mõtlesin sellele, kui palju vaeva ma viimasel nädalal olen näinud sellega, et meenutada, mida ma tegin aastal 2016 – vanainimese mälu EI ole enam see, ma ütlen! – hakkas tunduma, et kirja panna tuleks muidki asju, mida edaspidi elus mäletada tahaks.

Ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna. Eriti kuna ma juba nägin ära selle vaeva ja põhiliselt aasta jooksul tehtud fotode, aga ka viimastel päevadel pere ja sõpradega peetud vestluste abil (taas)avastasin, et see tunne, et “ma ei teinudki eelmisel aastal mitte midagi” oli veidi petlik.

Raamatute osas oli 2016 pildiraamatute aasta. Koju ostsin endale eranditult ainult kõvakaanelisi ilusate illustratsioonidega teoseid: Mademoiselle Oiseau raamatud, Chris Riddelli Goth Girli sari, Jim Kay piltidega Harry Potteri esimesed kaks osa… Ja mis peamine, laenasin ühe vihiku Neil Gaimani Sandmani ja õppisin selle toel koomikseid lugema ja hindama! Õnneks olid ülejäänud kaheksa osa kohalikus raamatukogus saadaval. Parajasti samal ajal hakkasin kuulama Popkulturistide podcasti, mille ühes esimestest osadest öeldi, et kui loed ainult üht koomiksit elus, võiks selleks olla Saga. Hankisin selle ka (jälle raamatukogust! no ei ole minu elus ruumi selleks, et kõik ilusad asjad endale koju osta) ja see oli äge küll, aga mulle ikkagi meeldib Gaiman rohkem.

20161103_123405.jpg

Tantsuaastat 2016 raamis juhuslikult, aga efektselt mu lemmikkoreograaf Matthew Bourne (nii meinstriim olengi) – jaanuaris käisin sõbrataride seltsis vaatamas tema “Uinuvat kaunitari” ja detsembris täitsa üksi “Punaseid kingi”. Mõlemad meeldisid mulle hirmsasti, aga aasta elamus saalist vaatamise kategoorias oli hoopis Tamara Rojo nägemine Frida Kahlo rollis Broken Wings nimelises teoses. Ja et namedroppimisega kiiresti ühele poole saada, siis – nägin tantsimas ka Natalia Osipovat ja Sergei Poluninit.

Ise tantsisin sel aastal kindlasti rohkem ja mitmekesisemalt, kui kunagi enne elus – osalesin mõne kuu trennide ja ühe tantsupeo jagu naisrahvatantsurühmas, käisin keskeltläbi regulaarselt balletitundides ja endalegi üllatuseks lausa kolmes balletilaagris (Käsmus, Leedsis ja Londonis). Aurora ega Giselle’i rolli maailmalavadel mulle ilmselt niipea ei pakuta (kuigi mul on vähemalt osa repertuaari nüüd selge!), aga nii Northern Ballet’ ja Ramberti stuudiotes harjutamine kui Age Oksa läbiviidud tunnis osalemine olid amatööri jaoks ikka päris võimsad elamused.

20160827_161519

Muusikaelamus 2016 oli raudkindlalt Uma Pido, parim laulupidu, millel ma elus olen osalenud – ei peetud mitte ühtegi isamaalist (või muud) kõnet, ainult lauldi ja kõik oli nii üle mõistuse kodune, armas, eesti- ja võrumaine. Seejuures ma isegi ei oska võru keelt! Oktoobris käisime Euroopa Eestlaste Kooriga Hispaanias koorifestivalil. Nii laulupeole kui festivalile eelnes ikka päev-paar proove ka… ja millalgi suvel käisin Bradfordis ka laululaagris eesti muusikat harjutamas-esitamas… ühesõnaga, tuleb välja, et peaaegu kogu aasta jooksul kuuldud muusika tegin ise. Käisin täpselt ühel kontserdil (Metsatöll, sest nad esinesid 24. veebruaril Londonis enamvähem mu koduõues, st poole tunni bussisõidu kaugusel) ja kuulasin üht plaati (sünnipäevaks saadud Jää-ääre lood vene keeles Stasi esituses – väga hea!).

Jooksin palju vähem, kui plaanis oli. Noh, mitte et mul mingit plaani olnukski, aga aega ja võimalusi jooksmiseks tegelikult oli, viitsimist paraku vähem. Osalesin ühel võistlusel (Hackney poolmaraton, sest see toimub mul ka koduõues), tulemust ei mäleta, sest ei taha mäletada:P Aasta jooksul läbitud kilometraažiks ütleb Endomondo 549 km, mis, nii konteksti mõttes, on hästi ümmarguselt kolm korda vähem kui 2014. aastal ja kaks korda vähem kui 2013. ja 2015. aastal. Vabandusi on mul palju, häid vabandusi on kaks: Pokemon Go ja matkamine.

Pokemon Go jaoks omakorda on mul ainult üks hea vabandus: päeval, mil see mäng UK-s välja tuli, andsin pärast 6 aastat ja 11 kuud Skype’is/Microsoftis lahkumisavalduse ja sellest hetkest peale on mul päris normaalselt aega olnud. Põhjalikuma tibude loendamise võtan ehk ette, kui ümmargune pool aastat mängitud saab, aga kiire praal asjassepühendatute suunal: olen 32. tasemel, mul on pokedexis 146 elajat ja kõndinud olen 1405 km.

Tegin siiski ka teadlikke pingutusi selle nimel, et nina telefoniekraanilt üles tõsta. Matkakilomeetreid olen 2016. aastasse dokumenteerinud nii 400 jagu. Kevadel alustasin ühepäevastest jalutuskäikudest Thamesi ääres ja Sussexi rannakaljudel; siis tegin varustuse testimiseks kahe telgiööbimisega matka Dartmooril (sellest oleks ma peaaegu bloginud ja kahju, et seda ei teinud, sest vajakajäämisi leidus nii varustuse kui kaardilugemisoskuse osas ja teatavasti annab sedasorti äpardustejadad vormistada üsna meeleolukateks reisikirjadeks; vt ka: ajakiri Trail). Siis ostsin varustust juurde, vahepeal ronisin paari mäe otsa ja kõndisin ümber paari järve (st jälle ühepäevased matkad, aga mõnikord mitmel järjestikusel päeval) ja augustis võtsin lõpuks ette pikalt plaanitud ja igatsetud Dales Way – 135-kilomeetrise matkaraja Põhja-Inglismaal, mis läbib kaks rahvusparki (Yorkshire Dales ja Lake District). Kõiki neid asju tegin üksi, sest kõik teised olid tööl. See, muide, ongi töötuelu üks väheseid miinuseid! Lõpuks õnnestus mul siiski oma peika mingi kurja scrummasteri küüsist paariks nädalaks kätte saada ja me käisime Šotimaal ja ronisime seal ka mäe otsa ja jalutasime muidu ringi ja see kõik oli äärmiselt kaunis.

20160914_180443

suht suvaline tükk Šotimaad (Isle of Skye)

20160708_201131

suht suvaline tükk Põhja-Inglismaad (Wasdale Head)

20160504_122904

traditsioonilised maikuised astelherned, taustal suht suvaline tükk Lõuna-Inglismaad (Seven Sisters)

20160804_085700

võimalik, et Suurbritannia kõige ilusam kempsuaknavaade. paistab Ribbleheadi viadukt

Ahjaa, mäed. Aastal 2016 vallutasin sellised olulised tipud:

  • Signal de Botrange, kõrgeim tipp Belgias (694m, aga nad olid sinna ühe kuuemeetrise torni ka otsa ladunud)
  • Snowdon, kõrgeim tipp Walesis (1085m)
  • Scafell Pike, kõrgeim tipp Inglismaal (978m)
  • Ben Nevis, kõrgeim tipp Šotimaal, Suurbritannias ja Ühendkuningriigis (1345m, ühtlasi on see minu esimene Munro)

Kui välja arvata Signal de Botrange (kust paistis ainult raba), siis selgus igaühe käigus neist vallutusretkedest, et mägedest paremad on ainult mäed, kus sa pole veel käinud, nii et kuigi uusaastalubadusi ma ikka veel ei anna, siis nii mõnedki tipud ja matkarajad on mul kindlalt soovinimekirjas.

Lisaks Belgiale, Šotimaale ja Walesile õnnestus mul 2016. aastal külastada veel päris mitut välismaad: Türgit (ainult korraks, aga loeb, sest läksime lennujaamast välja ja käisime söömas ja hammamis), Maldiive (sukeldusin. nägin hästi palju mantasid), Rootsit (Malmös Pillel külas), Hispaaniat ja Andorrat (suusatamas), Luksemburgi (tööasjus), Itaaliat (Eleni ja Jutaga Milanos lihtsalt niisama), Eestit (eraldi teema), veel kord Hispaaniat (Calellas koorifestivalil, aga sõitsime sinna tsiklitega Santanderist läbi Tarragona), Norrat (Oslos Elenil külas). Ei saa kindel olla, et nüüd on kõik, sest iga natukese aja tagant tuleb mul veel mõni minireis meelde. Vot selgub, et kui elad Londonis, siis saab nii teha.

Kui elad Londonis, ei pea õnneks olema ka üksildane – 2016. aasta jooksul õnnestus mul võõrustada peaaegu kõiki oma pereliikmeid ja paljusid häid sõpru. Ma ei taha sentimentaalseks muutuda, aga kallid, see tähendab mulle hästi palju, kui te võtate vaevaks nii kaugele külla tulla! Kavatsen uskuda, et te teete seda mitte ainult sellepärast, et juhtun elama transiitlendude sõlmpunktis ja kultuurisündmuste tulipunktis, vaid ikka selleks, et minuga koos aega veeta.

Mootorrattaga sõitsin ainult nii palju, kui oli vaja, et jõuda Snowdoni ja Scafell Pike’i jalamitele, Leedsi balletilaagrisse ja Hispaania koorifestivalile. Siin on küll uueks aastaks arenguruumi, sest ega see mul mingi tarbeese ei ole. Jõuluvana tõigi sobivalt pileti kallutamiskoolitusele ringrajal!

Eestis veetsin 2016. aastal rohkem aega kui eelmise kolme aasta jooksul kokku ja veendusin jälle, et niiviisi ilma r-täheta kuudesse kontsentreerituna see maa mulle väga meeldib. Käisin Jõgeval naiste tantsupeol ja Intsikurmus Uma Pidol ja Abrukal, mis oleks mu lemmikkoht Eestis, kui ma peaks üheainsa valima, ja Saaremaal saunas ja Vainupeal jaaniusse otsimas ja Emajõel isa paadiga sõitmas ja Jõhvis Vestal külas ja Aegviidus lapsepõlve meenutamas ja nii edasi.

20160604_114545

absoluutselt mittesuvaline tükk Eestimaad (Abruka)

Rohkem kategooriaid, milles oma aasta kokku võtta, mulle praegu pähe ei tule, aga selle meenutusteralli peale julgen öelda, et ma tegin ikkagi päris palju asju. Mida ma eriti palju EI teinud: tööd (siinkohal vist on sobilik üles tunnistada, et enne juulis töölt lahkumist võtsin 12 nädalat palgata puhkust, ja kui arvestada juurde jaanuarist märtsini tehtud reisid, tundub, et kontorisse jõudsin võibolla kaheks kuuks). Kõrvaltvaatajaid ajab selline asi veidi ärevaks, aga mulle endale paistab küll, et olen saavutanud ideaalse work-life balance‘i ja ainus oluline väljakutse edaspidiseks on selle hoidmine:)

a kingdom of isolation and it looks like i’m the queen

6. apr. 2016

ma pole tükil ajal teinud juttu oma imelisest igapäevaelust, sest… ta ei ole tundunud nii imeline vahepeal. täna tuli õige tunne järsku tagasi.

viisin hommikul tsikli hooldusesse. boonusena avastasin dokumentides sobrades (no lihtsalt, et vaataks järele, millal tal viimati õli vahetati ja nii), et ülevaatus aegus ka juba paari nädala eest. teadmiseks siis eestlastele, et see, et ARK ei pane ülevaatuse aegumise kuupäeva sellesse SMSi, mis ta teile kuu aega varem saadab, on veits nagu #firstworldproblem:)

mitu aastat juba mõtlen igal hommikul, kui rattaga ühest mototöökojast mööda sõidan, et küll sinna oleks mugav tsiklit hooldusse/ülevaatusse viia, nii täpselt tee peal ja bussipeatuse kõrval. mõeldud-tehtud!

see poiss, kes ratta mult vastu võttis, oli minust umbes 20 aastat noorem. ja ma ei liialda praktiliselt üldse. paar aastat siia-sinna. aga ta ütles, et tal on endal täpselt samasugune hornet, sama värvi isegi. ja et hoolduse käigus ülevaatus ära teha polevat mingi probleem. (“sure, i’ll MOT it for you”  palun, selles keeles saab igast sõnast verbi teha. ja ka mittesõnast.)

kuna vahepeal oli hakanud üsna tihedat vihma tulema, tundsin edasi kontori poole jalutades suurt rõõmu oma sõidujopest ja -saabastest. see vist oli tänase päeva parim hetk. ma olin veekindlalt riides, mul polnud mitte kuhugi kiiret (kell oli vähem kui pool üheksa) ja õhk lõhnas kevade järgi.

ostsin endale ökopoest kookosrasvaga kohvi kaasa.

bussi peale ma ei läinud, sest 1) vt üle-eelmist lõiku, 2) kui asi puutub käiguvahetusse, tahavad mu uued tsiklisaapad veel harjumist, aga kõndimiseks on nad üle mõistuse mugavad. ja ilusad!

kell üheksa polnud ma veel tööle jõudnud, aga ikka ei tundunud kuhugi kiiret olevat. astusin sisse ühte pudipadidisainipoodi ja ostsin endale veekindla märkmiku. mul lihtsalt on tunne, et mul hakkab elus varsti tarvis minema veekindlat märkmikku. lõõpisime müüjaga, et kotti pole vaja, sest halloo, see märkmik on veekindel! vihm, mis vahepeal oli järele jäänud, oli sobivalt uuesti sadama hakanud.

iga tee peale jääva kohviku hommikusöögimenüüd uurisin, aga alles umbes kümnendast leidsin selle, mida tahtsin – praemuna. võtsin kaks ja tegin nende kõrvale päevanormi duolingo hispaania keele harjutusi ära.

siis järsku (sõna otseses mõttes. täiesti ootamatult andis telefon meeldetuletuse.) selgus, et ma olin kunagi mingis meeltesegaduses võtnud vastu kutse 9.30 algavale koosolekule. jõudsin sinna täpselt kohale, aga sellega sai päeva parem osa paraku läbi.

all your perfect imperfections

26. veebr. 2016

Raamatusoovitus: Costa Book of the Year 2015

Faith had always told herself that she was not like other ladies. But neither, it seemed, were other ladies.

— Frances Hardinge, The Lie Tree

Võtsin The Lie Tree ette mitte lihtsalt sellepärast, et ta briti ühe tuntuma raamatuauhinna sai, vaid sellepärast, et lasteraamat on selle konkursi üldarvestuses ainult ühe korra varem võitnud – see oli 2001. aastal Philip Pullmani The Amber Spyglass ja, noh. Tundus, et latt on piisavalt kõrgel, et asja lähemalt uurida. Pealegi mulle meeldivad lasteraamatud rohkem kui suurte omad.

Ega see mingi mugavuslugemine polnud, lugu oli viktoriaanlik ja pime ja vihmane ja üksjagu krimka (krimkad mulle ei meeldi). Aga olen teda nüüd mõned nädalad seedinud ja ta on mul ikkagi… meeles ja paneb mõtlema.

Mulle tundub, et see tsitaat, mille ma selle raamatu iseloomustamiseks välja valisin, on täiega spoiler. Õnneks pole ma siin spoilerivaba keskkonda välja kuulutanud ka:)

too much of nothing is just as tough

7. veebr. 2016

Raamatusoovitus: Oxfordi kraadiga lambakasvataja igapäevaelu

And then we do it all again, just as our forefathers did before us. It is a farming pattern, fundamentally unchanged from many centuries ago. It has changed in scale (as farms have amalgamated to survive, so there are fewer of us) but not in its basic content. You could bring a Viking man to stand on our fell with me and he would understand what we were doing and the basic pattern of our farming year. The timing of each task varies depending on the different valleys and farms. Things are driven by the seasons and necessity, but not our will.
― James Rebanks, The Shepherd’s Life: A People’s History of the Lake District

 

pärandlammas pärandmaastikul (mai 2014, Lake District)

pärandlammas pärandmaastikul (mai 2014, Lake District)

to reach the unreachable star

22. dets. 2015

Talvise pööripäeva puhul ja et internetist kassipildid otsa ei saaks: nii elatakse neil päevil Reykjavikis.

kell on kuskil pool viis ja pööripäevani on veel üle nädala

kell on kuskil pool viis pärast lõunat ja pööripäevani on veel üle nädala

Kuigi ma olen pärast detsembriolude ülekontrollimist täiesti kindel, et Island on elamiseks liiga pime koht, peab siiski ütlema, et… valgus on seal päris äge :)

juhuks, kui pärisvirmalised näole ei anna: Harpa kontserdimaja

juhuks, kui pärisvirmalised näole ei anna: Harpa kontserdimaja

you look like a movie you sound like a song

7. dets. 2015

ma pole olnud suurem asi kodu-jõuluks-kaunistaja pärast algklassideaegset paberist lumehelveste lõikumist, aga hiljuti tabas mind ootamatult inspiratsioon… ma olen üsna kindel, et ma tõesti täitsa ise mõtlesin selle välja:

DSC07609 DSC07610

Ostsin Ikeast portsu patareidega LED-tulukesi, otsisin majapidamisest välja kenamad klaasanumad ja ainsad jõulukaunistused, mis mul olemas olid (nende puna-hõbedaste kuulikeedega ehtisime oma esimesel Londoni-aastal potipalmi) ja keerutasin kõiki koostisosi omavahel nii kaua, kuni nad pöördumatult sõlme läksid. Mumst sai väga kena!

(Et miks mul on kuldkalaakvaarium? Pikem lugu, aga põmtselt ma üritasin selle sees kunagi vihmausse pidada. Kõik põgenesid ära.)

Briti kultuuriruumis ongi kaunistatud kamin kuusest asjakohasem vist, jõuluvana peaks nagunii sealtkaudu tulema?

people of the world spice up your life

30. nov. 2015

Pühapäeval panin kummikud jalga ja läksin loomaaeda jaaguari talitama. (Ja siis ma ütlen, et ma ei teegi nagu eriti midagi?)

Ma sain “big cat keeper experience‘i” sünnipäevakingiks ja olin sellest ausalt öeldes täitsa elevil. Loomi ma ei karda (v.a. lehmad) ja kuigi isegi linnalapsena oskasin aimata, et eks see töö põhiliselt kasimist tähendab, ei karda ma kassipissi haisu ka eriti. Eks see üks esimese maailma meelelahutus ole, maksta ohtralt peale selle eest, et ühe lihttöölise eest tema töö ära teha. Samas, üks kord elus tahaks ju näha lõvi, tiigrit, jaaguari ja gepardit nii lähedalt, kui üldse veel saab, mis lõpuks ikkagi tähendab, et talitaja positsioonilt.

kõnelusi tiigriga

kõnelused tiigriga

(Voucher lubas ilvest ka, aga selleks ajaks, kui mina loomaaeda jõudsin, oli ilves ära surnud ja uut polnud veel tulnud.)

Dartmoori loomaaed on… Dartmoori lähedal, ehk siis kohutavalt kaugel (Londonist. aga kõigest muust ka. Mul on kodus küll kogu aeg Suurbritannia kaart silma all ja kogemust saare eri servadesse reisimisega võiks juba piisavalt olla, aga ikkagi mind üllatab endiselt, KUI kaua on võimalik autoga sõita ja ikka veel põhimõtteliselt Londonis olla.) Tuntud on see loomaaed kui üldse millegi poolest, siis filmist “We Bought a Zoo”, mida ma ise pole näinud, aga mis põhineb tõestisündinud lool perekonnast, kes tõepoolest Dartmoori loomaaia poolkogemata ostis.

Selles mõttes läks päev ootuspäraselt, et kõik lubatud loomad nägin väga lähedalt ära (katsuda ei saanud. isegi talitajad, kes on nendega 5+ aastat töötanud, pole suuri kasse katsunud, sest need lihtsalt ei ole mingid näppimise kiisud). Jaaguari ja tiigrit sain toita ja nende puure puhastada. Boonusena sai toita ka rebast, saarmaid ja karusid. Erilise boonusena pääsesin karu sisepuuri koristamisest – see haisevat kõige hullemini, aga kuna üks karudest keeldus õue minemast (“halloo? ma olen KARU! ma magan! tulge märtsis tagasi!”), siis jäi see talitajale teiseks korraks.

koristan tiigri järelt

koristan tiigri järelt. märjad laigud põrandal on see, mis te arvate, ja haiseb hullemini, kui arvate.

Kaslased söövad vähemalt selles loomaaias põhiliselt hobuseid, sest hobuseid jääb kohalikel farmeritel kõige rohkem üle. Saarmad söövad tibusid, rebane sööb kanakoibi ja karud söövad talvel ainult puuvilju (suvel saavad liha ja kala ka).

menüü backstage'is

fragment menüüst backstage‘is

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali "njämm-njämm-njämm," ausalt!

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali “njämm-njämm-njämm,” ausalt!

Jaaguar oli mu lemmik. Ta oli kõige ilusam ja ma oleks nii väga tahtnud talle pai teha, et kaalusin natuke aega loomaarstiks õppimist (lootuses kohtuda karjääri käigus üldnarkoosis jaaguariga). Samas tundub selle projekti ROI ikkagi madalavõitu ja samuti oleks oht kohtuda täiesti uimastamata lehmadega (minu põhilised teadmised loomaarsti argielust on pärist James Herrioti raamatutest ja võibolla veidi vananenud, aga samas tundus novembrikuine Dartmoor küll täpselt sama kõle ja hüljatud kui Herrioti Yorkshire, nii et ma ei tea, kas uuemad veterinaariatrendid nagu näiteks, ee, väiksemate loomade pidamine, on sinna jõudnud).

DSC07471

lihtsalt… kassipilt

Paitamise asemel rõõmustasin jaaguari hoopis sellega, et peitsin ta toidu – kolme kilo jagu hobuselihatükke, sõna otseses mõttes koos naha ja karvadega, ja sealkandi hobused on päris karvased! – tema väliterritooriumile ära, et ta saaks seda otsides veidi vaeva näha ja ei muutuks laisaks. Selle kohta öeldi scatterfeed ja seda tehakse teiste loomadega ka, näiteks karude puuviljad loopisime samuti mööda nende hoovi laiali, ainult et karu toitu ei tohtinud puu otsa panna, aga jaaguari oma küll.

(Jaaguar on ainus suurtest kassidest, kes ronib puu otsa. Täiskasvanud karu ka ei roni. Ja seda, et tiigrid ei armasta ronida, ujuda, tõrusid, mett ega ohakaid, teame me juba lapsest saadik; jaaguar aga armastab ujuda ja sööb peaaegu kõike. Selline loom!)

DSC07394

paarsada kilo puhast lihast ja kõige võimsamad lõuad üleüdse

Veel üks erialatermin, mille selgeks sain, oli enrichment. Kui näete loomaaias mõnes puuris vettinud pappkasti, üksikut kummikut või mingit muud pahna, siis see ei ole mitte tegemata koristustöö, vaid sinna spetsiaalselt pandud, et loomal oleks millegi üle hämmelduda. Papi ribadeksrebimine olevat paljude hobi neist. Saarmatele viisime ühe põhuga täidetud traatpuuri, millesse nad said käpa sisse ajada ja sinna peidetud viinamarju ja porgandiviile taga otsida. Ja mõnikord lõhnastatakse mõni kivi või känd lihtsalt suvalise parfüümiga ära, lõvil jälle mitu päeva peamurdmist, et mis jama see siis nüüd on ja kas see ohustab teda kuidagi.

spetsialist menetleb

spetsialist menetleb

Ma kahtlustan, et päristalitajad salaja naeravad nende linnavurlede üle, kes tulevad valgete sokkidega kohale ja õhinal tiigripuuri ronivad, aga nagu nad ise ütlesid – hea viis loomaaiale raha teenida. Soovitan sellist elamust loomasõbrale küll.

don’t blame it on the sunshine don’t blame it on the moonlight

26. nov. 2015

Juhtus nii, et kontoris jäi vabaks üks neist laudadest, mille taga töötatakse seistes (selle kohta ei ole eesti keeles ju mingit viisakat sõna? standing desk) ja ma uudishimust kolisin selle taha ümber. Mõtlesin, et vaatan, kaua vastu pean, ja arvasin, et eks see aeg pigem tundides kui päevades saab olema – olen alati pooldanud Churchilli seisukohta, et kui saab istuda, ei tasu seista, ja kui on võimalus lamada, peaks seda kasutama. Pealegi oli mul vanast ajast meeles, et mu selg ei kannata pikemat seismist ja hakkab valutama.

Kuskil kuu on nüüd eksperimendi algusest möödas ja mu peen kontoritool ikka veel ootab laua kõrval, et millal ta jälle tegudele saab asuda. Eks ma ikka istun ka iga päev… koosolekutel ja lõunasöögi ajal ja oma Alphabeari-pausidel, mille tarbeks on mul siin nurga taga üks tugitool varuks. Aga omaenda laua ja arvuti taga tundub seismine lihtsalt loomulikum ja loogilisem – ja seda ma tõesti ei oodanud. Lösutada on veidi raskem kui tooli peal (aga mitte võimatu… mul on siin oma nõks, kuidas põlv laua peale upitada ja niiviisi veidi puhata), aga niheleda see-eest palju lihtsam. Kui kõrvaklappidest muusika tuleb, teen vahel paar tantsusammu; mõnikord harjutan salamisi demi-pointe’i või demi-plie’d; tähtsatel ja tõsistel hetkedel saab ekraanist kaks sammu eemale astuda ja seda mõtlikult silmi vidutades vaadata, et kõik saaksid aru, KUI tõsine mu töö tegelikult on.

Kui selg ära väsib, siis kükitan veidi aega. Imelik näeb välja, aga kükitamise harjutamine on mu treeningkava oluline osa nii ehk nii ja seljale on see väga mõnus. (Minu meelest hakkasid kükid palju paremini välja tulema, kui ma istumise seismisega asendasin. Puusapainutajad võiks siin võtmesõnaks olla mu kasinate anatoomiateadmiste kohaselt.)

Veel üks asi, millele see seismine ootamatult hästi on mõjunud, on mu sotsiaalne elu kontoris – sellelt kõrguselt siin on möödaminejatega (või neil minuga) palju lihtsam juttu alustada ja see on viinud väga põnevate vestlusteni. No ja nii tähtsaid asju mul siin teha ei ole, mis väikse klatši jagu kannatada ei võiks:P (näiteks seesama postitus siin kannatas just veerand tundi ja midagi hullu ei juhtunud.)

I keep falling over and apart

24. nov. 2015

Angry Birdsi mäletate veel? Candy Crushi? 2048-t? Ma põdesin need kõik omal ajal väga raskekujuliselt läbi ja õppisin sellest et mängutootjatele olen ma kerge saak ja parem on mitte alustadagi, sest lõpetada on raske. Kahest viimasest mängust sain ma üle üsna loomulikul moel – kommide rittaajamisel jäin mingile väga raskele tasemele kuuks ajaks lõksu ja numbrite puhul kadus pärast 4096-ni jõudmist huvi. Linde aga lennutaksin sigade pihta ilmselt siiamaani, kui see iOS peal tasuta oleks (kui nüüd ongi, siis palun ärge mulle seda öelge). Muide, ma olen võibolla ka ainus inimene maailmas, kes suutis Angry Birdsi mängides vigastuse saada. Lihtsalt… käsi läks mõne tunni järel nii krampi, et valutas pärast mitu päeva. See pisiasi mind küll ei heidutanud.

Anyway, ma võibolla tean, mis on järgmine suur asi, mis meid kõiki tabab, sest olen selle küüsis olnud juba üle kuu. Alphabear!

Seda on mängida oluliselt lihtsam kui seletada, nii et ma ei hakka seletama, aga tuntud mängudest sarnaneb ta kõige rohkem Scrabble’ile – tuleb teha sõnu ja nende eest saab punkte, ainult et tähed lähevad iga käiguga odavamaks ja mängulaud tuleb tühjaks saada ja siis on veel karud ja mesi ja… las ta jääb.

Kõige toredam on selle mängu juures see, et kuigi sohki teha saab (sohiks nimetan ma seda, kui katsetad suvalisi tähekombinatsioone, kuni masin midagi neist sõnaks tunnistab. ja Alphabeari sõnastik tunnistab väga palju imelikke sõnu!), ei ole see üldse huvitav, sest iga mängu lõpus kasutab karu mõnda su äsjakoostatud sõna lauses, ja mida normaalsemad sõnad, seda paremad laused välja tulevad:

Õnneks on Alphabear nii tehtud, et päris kogu aeg ei saa teda mängida – alailma on kas mesi otsas või paremad karud magavad või pole münte (need probleemid muidugi oleksid lahendatavad, aga selle üle olen küll uhke, et raha eest/peale ma ei mängi:)) ja saab vahepeal midagi asjalikku ka elus ära teha.

i used to roll the dice

22. nov. 2015

Mul on värviraamat. Aastal 2015 pole selles muidugi midagi erilist, kellel ei oleks… aga kui kellelgi siiski veel juhtub, et ei ole, siis praegu on sobiv aeg jõuluvanale kirjutada ses asjas.

WP_20151122_007

minu esimene.

Mul on alles ka värvipliiatsid ajast, mil mul viimati värviraamat oli (see ei olnud muide mitte sügavatel 80ndatel, vaid millalgi keskkooli ajal. jaa, ma olin hipster enne, kui see lahe oli!), aga ostsin ühed uued juurde ja guess what, selgub, et 21. sajandil tehakse palju paremaid pliiatseid kui 20ndal. Vildikatest ma ei räägigi. Need tänapäeva omad tulevad kätelt lihtsalt seebiga pestes maha ja järgmisel päeval saab tööl jätta mulje, et sa ei värvinudki õhtu otsa, keeleots suust väljas, mandalaid.

WP_20151122_005

väljakutse perfektsionistile minus: teeks nii, et päris sümmeetriline ei ole. väga raske!

Nagu minu puhul juba teada, mindfulnessi ega meditatsiooni see kõik kaasa ei too. Värvimise ajal saab inimestega juttu ajada, midagi asjalikku kuulata või poole silmaga telekat vaadata.

WP_20151122_006

see võttis aega täpselt kaks näosaadet

Teil on värviraamatud või? Näidake pilte!

but it’s been no bed of roses no pleasure cruise

21. nov. 2015

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

suudlus ainsa tereta

20. nov. 2015

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

minu fuksia. teda ma näen küll iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

minu fuksia. teda ma näen iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

laia profiiliga kohvimüüja

laia profiiliga kohvimüüja

pettekas!

pettekas!

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

kui tuleme kokku kui leiame mahti

19. nov. 2015

Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas  “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)

Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.

Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)

Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.

ilu meie sees ja keskel ilu päästab maa

18. nov. 2015

Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.

Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…

Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)

Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.

carry me home tonight

16. nov. 2015

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

stokey_blog_01

allikas: beyondthrilled.

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute‘inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?

loodan kunagi jõgi alguse must saab

15. nov. 2015

Vastukaaluks igasugusele maailmas toimuvale kräpile tahan teile siinkohal teatada: mul läheb hästi. Midagi eriliselt head pole juhtunud, aga halba ka ei ole, ja kuigi aegajalt on mul tunne, et ma ei tee mitte midagi (peale töö. tööd teen ma kohe päris kindlasti), on mu päevad täidetud väikeste naudingutega. Novembrivastase teraapiana olen valmis neid jagama, nii et siit tuleb minu imeline igapäevaelu. Kuni kaupa jätkub.

Mul on uus iPod! Vanaga läks nii, et… vaadake, nii näeb välja kahekorruselise bussi rataste alt läbi käinud iPod nano (3rd gen):

Ehk siis… umbes nii, nagu üks kaheksa aastat järjest igapäevases kasutuses olnud ese võikski välja näha. Ekraan läks katki ja laadimispistik lömmi, aga kui ma ta üles korjasin ja kõrvaklapid külge panin, siis mängis häirimatult edasi. Navigatsiooninupp jäi ka tööle, aga ekraanita oli seda raske kasutada, seega kuulsin tol hommikul viis korda Edgar Savisaare laulu “Kaunis maa”, sest mul oli parajasti käsil Rahva Oma Kaitse see saade, kus seda iga pausi ajal mängiti…

(loomulikult oli tegu juhtumiga sarjast “bad decisions make good stories” ja ma ausalt õppisin sellest ja olen nüüd vähemalt mõnda aega hommikuses liikluses tähelepanelikum. ja ei, ma ei olnud ise selle bussi alla jäämise ohus.)

Noh, aga muidugi selliseid kuulikindlaid seadmeid Apple enam ei tooda ja nii ostsin ma endale uue iPodi, mis on nii õrnake, et ma ei julge kõvasti peale hingatagi, aga tal on ka omad eelised. Esiteks mahutab ta 8GB asemel 16 ja teiseks saab seal suurema vaevanägemiseta kuulata podcaste õiges järjekorras (vana järjestas uuemad ettepoole). Seega kannan nüüd taskus kaasas kogu Müstilise Venemaa arhiivi ja oh, kus sellest on mõnu. Praegu kuulan 1998. aastal salvestatud blokki, kus Vseviov räägib 18. sajandil Venemaad valitsenud naistest. Tuleb välja, et Katariina I ja Katariina II vahele mahtus neid täitsa mitu. Jube põnev on see kõik.

(võin ka raporteerida, et Vseviovi hääl ega stiil pole peaaegu kahekümne aastaga absoluutselt muutunud. aga kas teadsite, et sel saatel oli kunagi ka saatejuht?)

just tell me it’s not the end of the line

7. nov. 2015

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

#96 Sõidukimaks ja elundidoonorlus

8. okt. 2015

Vahel suudab briti bürokraatia mind meeldivalt üllatada – isegi sellisel määral, et hakkab tunduma, et seda peaks mingi ilusama nimega kutsuma. Teenusedisain?

Ostsin mõne nädala eest mootorratta. See käis nii, et registreerimistunnistusest rebiti üks riba paberit välja ja anti mulle kaasa ja dokumendi mingisse teise sektsiooni said mu nimi ja aadress kirja. Selle pidi vana omanik posti panema ja DVLAsse (siinne ARK) saatma. Läks umbes kolm nädalat ja mulle tuli postiga koju uus registreerimistunnistus. See kõik oli ootuspärane, ehkki ma nende nädalatega muutusin juba veidi ärevaks, et kaua see siis nüüd aega saab võtta.

Mida ma oodata ei osanud, oli samasse ümbrikusse poetatud lendleht, mis küsis: “IMPORTANT… HAVE YOU TAXED YOUR NEW VEHICLE?” Ee, ei ole! Mis maks? Keegi ei ole mulle rääkinud, et siin peab mingit sõidukimaksu maksma! (Tagantjärele muidugi näen, et selle rohelise riba peal, mis mul kolm nädalat rahakotis on olnud, on kirjas, et peab… aga ilmselgelt mina olengi see inimene, kellele on vaja saata punaste trükitähtedega kiri. postiga.)

Sõidukimaksu, selgub, saab maksta veebis krediitkaardiga (autentimiseks on vaja sõiduki enda numbrit ja registreerimistunnistuse numbrit). See võttis kaks minutit. Kuulge, e-riik on ka üsna äge, aga ma vist nii kiiresti pole kunagi ID-kaardi lugejat üles leidnud ja tööle saanud:)

Ja kui maks makstud sai (59 naela aastas, tänan küsimast), siis suunati mind sujuvalt otse organidoonoriks registreeruma. Vot kui siiamaani ei olnud teenusedisain, siis selle koha peal küll on! See protsess võttis ka kaks minutit ja selle lõpus omakorda olid Facebookis/Twitteris jagamise nupud ja palve sõnumit levitada. Mida ma siinkohal ka teen: palun otsige e-riigist see koht üles (ma tean, et see on seal kuskil, leidsin ükskord) ja pange end kirja, kui usk vähegi lubab.

(Muidugi mul tekkis küsimus, kas sinna elundidoonorluse flowsse saadetakse ainult mootorratturid või ka teiste sõidukitega liikluses osalejad. vot ei oska nüüd öelda, aga mõlemat pidi päris nutikas, nii et las ta jääb.)

kohe ütlevad kõik, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE!

kõik ütlevad, et see on ju täpselt sama ratas, mis mul enne oli. jah, aga see on uuem, ABSiga ja KULDNE! ja ta on Inglismaal.

ja millest armastus see üldse koosneb

16. sept. 2015

Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!

Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?

Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!

III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud

WP_20150916_001

palju napimaks nad enam ei lähe ka

Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.

II koht: päikseprillid

väga liibuvad, ausalt

väga liibuvad, ausalt

Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!

(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)

I koht: Flipbelt

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!

niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.

võibolla kellegile veidikene teed ja siis kirjutame raamatu

8. sept. 2015

Raamatuhoiatus: “Alice imedemaal” uus tõlge

P1050626

Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.

Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!

Umbkaudses ajalises järjestuses:

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)

John Tennieli illustratsioonid. Barnes&Noble, 2012

John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)

jabur teelaudkond igas variandis

jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast

Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:

see uus tõlge on halb!

Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.

Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?

Aga…

  • kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
  • kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
  • kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…

ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.

(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)

Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.

“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)

“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”

Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma

“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) –  ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.

Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.

P1050625

 

the cold never bothered me anyway

5. sept. 2015

Raamatu- (ja reisi-)soovitus: Tui Reykjavik

minu Reykjavik

minu Reykjavik (vaade kirikutornist)

Juhtus nii, et ostsin endale paar kuud tagasi ühe hingetõmbega lennupiletid Reykjavikki ja Tui Hirve “Minu Reykjaviki”. Mõlemad olid mul nagunii plaanis olnud, üks umbkaudu eluaeg (aga eriti viimased kolm aastat, mil Island on otselennu kaugusel asunud) ja teine ka palju kauem, kui see raamat üldse olemas on olnud, sest ma olen “Tähe tänavast” saadik rõõmuga valmis kõike Tui kirjutatut lugema. Aga mul on hea meel sellest, et need kaks ikkagi niiviisi kokku said ja teineteist täiendada võtsid.

Mulle nii kohutavalt meeldis Reykjavik. Kõik need värvilised laineplekiga kaetud majad ja meri ja disain ja kampsunid ja kassid.

Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

Ja ma tunnistan häbenemata (ok, natuke häbenen) üles, et ajasin vahepeal kohvikus istudes näpuga raamatus ja kaardil järge, et näha ära kõik Tui lemmiktänavad, -poed, -kohvikud ja -pagariärid. Õnneks avastasin alles tagasiteel lennukis, et ta ikkagi oli ka oma kodutänava nime avaldanud. Oleks varem märganud, oleksin raudselt läinud sinna jalutama ja ehtsa stalkeri kombel õigeid aknaid püüdnud tabada!

See-eest õnnestus mul leida maailma kõige nummim airbnb korter (küsige mult linki!) otse Reykjavik Roastersi, endise nimega Kaffismiðjani, kohvikust üle tee, ja ühel hommikul, kui seal kohvisabas seisin, sai grammofoniplaadi pool läbi…

Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest!

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

yup. ma tegin seda ka!

Seda raamatut võiks tsiteerima jäädagi, sest ma väga naudin seda, kuidas Tui kirjutab. Lisaks Reykjavikile (kuhu ma pean veel tagasi minema, sest kõike ma ei jõudnud kolme päevaga ära vaadata. ehkki ma nägin tohutus koguses mereäärseid kergliiklusteid ja eramurajoone – maratonitrenni võlud!) ja Islandile üleüldse (kuhu ma pean KA tagasi minema, sest seekord oli aega ainult poolepäevase Golden Circle’i ekskursiooni jaoks. vt ka: maratonitrenn.) kirjeldab ta põhjalikult ja põnevalt islandi ühiskonda ja mõtteviisi laiemalt ja see on natuke nagu loeks mõnd nunnut Lindgreni lasteraamatut – ilus ja helge, samas ei teki tunnetki, et võiks läägeks muutuda.

Island võtab kõik lapsed vastu nagu omad, mis rahvusest nad ka pole, ja koolimineku ajaks on neil selgelt kaks identiteeti: üks kodus ja teine kollektiivis. Mõlemas peetakse teisest lugu. See ei ole mingi eriliselt rahvusvaheline lasteaed, kus Eiríkur käib, aga tema rühmas on juhtumisi poolkanadalane, puhas poolakas, poolhispaanlane, poolrootslane, poolausterlane, poolitaallane, veerandfilipiinlane, puhas venelane ja pooleestlane. Rahvuslipud on riidehoius jopede kohale kleebitud ja kõik õpivad vastastikku üksteise laule. No ei ole raske see integratsioon! Armas on vaadata, kuidas nad liumäest alla lasevad ja suures kilkavas pusas maanduvad. Allir eru með. Kõik on kaasas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

vot mulle see kõik-on-kaasas istub hästi. Ja mulle istub ka see, kuidas kõrgharitud muusikateadlane kohvikus leivaraha teenib, vabadel hetkedel (tasustamata) esinemisteks laulutekste õpib ja üldse ei muretse, kas see ka, khm, seisusekohane on.

Valgendasin ja tärgeldasin Taveneri kontserdi tarvis valge linase koolilõpukleidi, mille ema mulle postiga järele saatis. Vanavanaema Rosenupu Julie oleks olnud uhke mu üle. Leidsin, et inglise kolledži haridus on tasemel. Seal mind õpetatigi tärgeldama, ega ma muidu ei oskaks. Ma juba kujutan ette, kuidas mu koolikaaslased kukuvad selle peale raiuma, et tärgeldamine on väitlemise kõrval teisejärguline, aga mul on sellest inglise keele ja väitlemise ja majanduse üles haipimisest kõrini. Minu konkurentsivõimele tuleb tärgeldamine täpselt sama palju kasuks. Islandil elades muutud kunstliku eliidistamise vastu täiesti allergiliseks. Kui ma julgen siin öelda, et meil olid seitsmeaastaselt riigikooli katsed, siis kostab halvakspanev ümin. Vesturbæri linnaosas reastatakse lapsi nii, et lõuna pool Hringbrauti magistraali elavad lapsed lähevad Melaskólisse ja põhja pool Vesturbæjarskólisse. Ja Islandil oleks tärgeldamine ka poistele kohustuslik olnud.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

Ühe viimase tsitaadi luban endale veel. Selles raamatus oli mu jaoks jube palju… äratundmist.

Vanavanaisa ehitatud maja vanavanaema valitud krundil turu lähedal, täpsemalt kaheharuline tamm kahe puuriida vahel on see vai, mille külge on seotud see köis, mille otsas mina mööda maailma ringi kepsutan. Seal on mulle ja mu perele alati ruumi, sinna oodatakse meid alati tagasi. Sellepärast ma siia Islandile nii kerge südamega tulla saingi.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

hold on hold on you’ll get over it someday

1. sept. 2015

Lugemissoovitus: viimane Pratchett

For Esmeralda Weatherwax – mind how you go

– Terry Pratchett, The Shepherd’s Crown

(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.

mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)

Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)

Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight‘is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)

Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.

(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis –  AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)