maha tülpimus tuimus ja pelgus

mul ei olnud üldse plaanis hooaja lõpus endale tsiklivarustust juurde ostma hakata. aga läksin messile niisama vaatama, mis uut, ja selgus, et moodi on tulnud – wait for it – tsikliriided, mis näevad välja ja tunduvad seljas nagu päris riided.

naine, nõrkus on su nimi.

DSC02408

kollase tagi ostsin spst, et meeldis, kattuvus tsikli värviga on juhuslik.

tagist nokkisin muidugi kohe kaitsmed välja ja kannan seda linnarahva rõõmuks niisama. sest jah, mul ei olnud otseselt vaja uut sõidujakki, aga mul oli hullult vaja üht korralikku nahktagi! linnarahvas hindab mu pingutust ja komplimente saan nii tuttavatelt kui võhivõõrastelt.

DSC02443.JPG

tagi: MotoGirl Valerie Yellow Leather Jacket, püksid: MotoGirl Moto Ribbed Leggings

saapad on ka megamugavad ja võib juhtuda, et kannan neidki lähiajal lihtsalt niisama ilu pärast.

DSC02439.JPG

saapad: TCX Lady Blend Waterproof

aga varustuse testimise ettekäändel käisin esimest korda elus detsembrikuus tsikliga sõitmas täna ja väga ok oli. soe pesu ja kaitsmesärk alla (no maiviitsinud neid kaitsmeid tagasi toppima hakata ühe sõidu jaoks, küll ma kevadel panen) ja +10C juures täitsa paras, ehkki peab tunnistama, et vana goretex-jope peab kiirteetuult ikkagi veidi paremini kinni.

tervitustega
teie kliimapõgenik

the thing about things is that they can start meaning things nobody actually said

üks lugu lõppevast aastast, mis tuleks ära rääkida, et ei jääks rääkimata: kuidas ma Amanda Palmeri ninja gigil käisin.

mida ma üldse tean Amanda Palmerist. lugesin omal ajal ta raamatut (The Art of Asking), mis mulle üsna hästi meeldis ja meelde jäi; ja ta on pidevalt kuidagi mu vaatevälja servas kuskil olemas, sest mul on teatavasti obsessioon ta abikaasa suhtes. nii et eks ma ikka üldiselt tean, kes ja kus AP on ja mida asjadest üldjoontes arvab… aga ma polnud ta muusikat vist kunagi kuulanud, kuni tal varakevadel uus album välja tuli ja arvustajad selle üksmeelselt ta seni parimaks kiitsid. siis sai uudishimu minust võitu, maksin korralikult raha ära (ma ütlesin, mul on meeles, mis ta kirjutas seal raamatus!) ja asusin huviga kuulama.

nomaitea, see olin ikka veider kogemus. nii veider, et kirjutasin raadiosse ja küsisin, et mida paganat.

(minu jaoks on Popkulturistid endiselt podcast, aga ma tean, et see on päriselt raadiosaade kuskil rahvusringhäälingus, nii et kuigi ma just ei saatnud postkaarti aadressil Tallinn 200100 Lomonossovi 21, vaid kõigest e-maili, siis ma ikkagi väidan, et kirjutasin raadiosse.)

anyway, kirjutasin Popkulturistidele ja… ma ei osanud isegi küsida mitte midagi. palusin nõu, et mida ma siis nüüd arvama peaks sellest kõigest. popkultuurimajaka suunanäitu.

sain Jimi käest kena vastuse, kus ta lubas, et nad teevad küll saate AP-st, aga alles sügisel, sest kavatsevad Ivoga ise Antwerpenisse tema live-esinemist kuulama minna. no niikaua, mõtlesin, kannatan küll. Jim küsis muidugi täpsustava küsimuse ka:

Millest su kõhklused muidu tulenevad? Lugude teemadest, muusikast või millestki kolmandast?

vastasin:

teemad on väga head! tekstid on suurepärased, võtsin lugesin kõik kohe eraldi läbi. muusika on ka väga tore, kuni ainult instrumentaalosa kuulata (need lugudevahelised vahepalad eriti). aga… see kahel-kolmel toonil ülimonotoonne leelutamine vokaali osas? mis värk sellega on? miks seal meloodiat ei ole ja kas ma olen ainus, kellel see närvid absoluutselt seest sööb? kas kuningas on alasti või ei ole (albumikaant vaadates veits tobe küsimus muidugi)?

nojah, ja sinnapaiku see arutelu meil jäi, sügist ootama.

ja siis ühtäkki, ühel suvalisel juulikuu kolmapäevahommikul rullisin hajameelselt Twitterit ja Neil, nagu ta vahel teeb, retweetis midagi AP-lt ja… nägin otse-eetris ära, kuidas korraldub üks ninja gig. Amanda oli nimelt just Londonis maandunud ja pakkus enne jetlagiga voodisse varisemist välja, et kui keegi leiab sobiva pinna, siis võiks õhtul peo teha. et valitagu koht ja tuldagu kohale ja toodagu muusikainstrumente kaasa ja kui kellelgi oleks talle laenata õmblusnõela, siis seda oleks ka hullult vaja.

ja kuna tööpäeva lõpuks oli selgunud aadress, kuhu minna, ja see oli üks pubi Camdenis, mis jäi suures plaanis mulle koduteele nagunii, ja mul ei olnud tolleks õhtuks muid plaane, siis ma muidugi läksin vaatama, millega see kõik lõppeb.

20190717_181305 (1).jpg

siit pole aru saada, aga Amanda seisab piljardilauast tehtud lava peal

ja noh. väga okei pidu oli! tuba oli rahvast täis, instrumente toodi, õmblusnõel toodi ka, leidus vabatahtlikke soojendus/külalisesinejaid (kõik tegid samas stiilis muusikat nagu AP ise), laulmisest rohkem toimus niisama lugude rääkimist, AP saatis end ukulelel ja… ma sain kõigest aru. ses mõttes, et mul ei tekkinud seal hetkekski küsimust “miks see muusika selline on”. mitte et ta oleks olnud kuidagi teistsugune kui plaadil, aga selles kontekstis… it made all the sense in the world.

ma ei oska seda kõike kuidagi paremini sõnadesse panna, aga õnneks on sügis käes ja meil on olemas lubatud suunanäit popkultuurimajakalt. palun, siit saate kuulata täielikult AP-le pühendatud Popkulturistide osa, kus kogu see teema põhjalikult lahti seletatakse.

kui nüüd keegi, kes ka enne pole proovinud, tahaks kuulata ühtainsat Amanda Palmeri laulu, siis minu lemmik on vist “Voicemail to Jill“.

PS ma ei tea, kas minu pildilt siin on aru saada, ma ise pole piltidelt ega videotest seda kunagi ära näinud, aga AP on üle mõistuse ilus naine!

i’m gonna be the man who wakes up next to you

ma ei hakka tegema seda blogijate riietusmeemi, sest enamusele neile küsimustest pole mul vastuseid. (kui nädalavahetusel tsikliilma on, siis vbla tuleb selle asemel üks OOTD-postitus, aga seda ei tea ette, nii et ärge hinge kinni hoidke, eks.)

aga. kuidas on võimalik, et küsimusele “mitu paari jalanõusid sul on?” tulevad vastused a la “kuus” või “alla kümne”?

rulluisud. tavalised uisud. lumelauasaapad. matkasaapad. tsiklisaapad. uued tsiklisaapad. ronimissussid. balletisussid. ja ma pole veel jõudnud isegi kummikute ja plätudeni, rääkimata siis neist jalanõudest, millega päriselt lähengi hommikul uksest välja ja tööle või trenni või randa.

mitte et ma oleks sel aastal kordagi ronimas või balletis või uisutamas käinud, aga eelmisel aastal käisin ja järgmisel vast lähen jälle.

20160510_111828.jpg

klassikaline “puhkava inimese varbad” vaade Snowdoni tipust. mul on tegelt ammu uusi matkasaapaid vaja.

you’ll forget the sun in his jealous sky

kuna mul ei ole sel aastal enam plaanis siit saarelt lahkuda, võib selles osas alustada aastakokkuvõttega.

aastal 2018 tegin ma 20 lennureisi ja lendasin selle käigus 41 lennukiga (ma olen otselendude kuninganna. londonist muidugi saabki enamvähem igale poole ilma ümber istumata lennata). see muidugi näitab, et olen tähtis, hõivatud ja üsna jõukas… aga planeedi seisukohalt pole siin midagi uhkustamiväärset. seega seadsin endale 2019. aastal salaja veidi nagu eesmärgiks seda arvu vähendada, samas elukvaliteedis järele andmata.

selle aasta skoor on 13 reisi, 28 lendu – parem, eks?

ja peab ütlema, et kõige suuremat rahuldust ja rõõmu on mulle pakkunud need neli reisi, mille teised inimesed, sh vana mina, oleks ilmselt teinud lennukiga, aga ma nägin natuke vaeva ja:

  • käisime Prantsuse Alpides suusareisil Eurostari suusarongiga – jah, kaks päeva oma puhkusest veetsime rongis (sõit Londonist Bourg St Maurice’i võtab umbes 8 tundi), aga täiesti uskumatu, kui mugav see kõik oli, pagasi ja linnatranspordi ja kõige osas. ja ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma oma puhkust alustada ja lõpetada terve päeva rahuliku raamatulugemisega.
20190323_091214

lõpp-peatus suusalifti jalamil. mõnus sõbralik nägu on sel rongil.

  • kui Euroopa Eestlaste Koori kevadine laululaager toimus Strasbourgis, kus ta enne pole kunagi toimunud, ja selgus, et seal praktiliselt pole lennujaama, siis vaatasin igaks juhuks thetrainline.com-i, kust ma ostan kõik oma Suurbritannia-sisesed rongipiletid, ja selgus, et väga lihtne on sealt hankida ka rahvusvahelisi. niisiis, Eurostariga Pariisi, seal jalutuskäik Gare du Nordist Gare l’Esti ja kohalik kiirrong. tagasiteel olin juba nii osav Pariisis ümberistuja, et suutsin seal ka imehea lõunasöögi süüa. ainus planeerimisviga sel reisil oli liiga väheste raamatute kaasavõtmine, aga see-eest sain Eurotunnelis (seal pole mobiililevi) laulupeo noodid nii põhjalikult läbi töötatud, et juulis laululaval neid vaja ei läinudki.
  • olles oma mõtlemise sellest kastist välja murdnud, käisin rongiga (seekord Brüsseli ja Kölni kaudu) ka sügiseses Bonni laululaagris. teised globaalsed eestlased ei suutnud uskuda, kui kiiresti ja odavalt on võimalik rongiga Londonist Bonni sõita – mingi viis tundi ja viiskend eurot ots. (lennukiga on see alati olnud üsna aja- ja rahamahukas ettevõtmine, sest Bonnis pole ka lennujaama ja kuigi Ryanair lendab Kölni odavalt, siis tuleb ikka auto ka juurde rentida.)
  • aga siis vahepeal suvel tegime lõpuks teoks oma ammuplaanitud tsiklireisi Iirimaale – ja kuigi Iirimaal muidugi mõned lennujaamad on, siis tundus ikkagi toredam sõita omaenda tsikliga Walesi ja sealt praamiga Iirimaale. ei tea just, kas Greta Thunberg selle projektiga päriselt rahule oleks jäänud, sest fossiilkütuseid tankisime kaks nädalat ikka iga päev… aga igatahes ei lisandunud selle käigus mu kontole ühtegi lennumiili ega turvakontrolliminutit. ja väga kena oli seal Iirimaal, ma mõni päev räägin sellest ehk pikemalt.

ma ei tea veel, mis ma 2020. aastal täpsemalt teen oma eluga, aga jaanuari Strasbourgi laululaagri rongipiletid ostsin just praegu ära. ja eks neid laevu ka siit ikka… läheb. igatahes püüan edaspidigi oma valikutele rakendada “mida Greta teeks?”-filtrit, sest ausalt öeldes on mul lennukitest ja lennujaamadest tohutu tüdimus peal.

driving at ninety down those country lanes

kui L ükskord ettevaatlikult Walesi ralli jutuks võttis, siis ta päris kindlasti ei oodanud minu poolt märkimisväärset entusiasmi. ta väidab, et ma ei taha temaga autovõidusõitudel käia, ja kuigi ma enda meelest alailma käin, siis lähemal analüüsil selgus, et see on tähendanud 10+ aasta sees täpselt kaht korda (Targa Tasmania ja Race of Champions, palun väga).

aga ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma minna Walesi rallile. ma küll rallist ei tea suurt midagi (tähendab. ei teadnud enne eelmise nädala reedet. nüüd tean ma rallist KÕIKE), aga ma tean tüüpilise rallinädalavahetuse kohta seda, mida teab iga eestlane: Ott Tänak alustab Walesi/Türgi/Korsika/Sardiinia/misiganes rallit liidripositsioonilt -> Ott Tänak juhib esimese/teise/kolmanda päeva järel Walesi/Türgi/misiganes rallit -> Ott Tänak sõitis kivi otsa/vastu puud/auku/hange/kraavi/järve ja katkestas Walesi/misiganes ralli. no kui selline asjade käik ei tõota head meelelahutust, siis ma ei tea, mis tõotab. olin absoluutselt valmis seda oma silmaga vaatama. (samuti olin L hoiatuste järel valmis selleks, et Tänak jõuab kivi otsa sõita enne, kui meie reedel pärast tööpäeva seda pealt vaatama jõuame, ja isegi selleks, et ta sõidab kivist hoopis mööda ja võidab kogu ürituse. “Expect the unexpected,” nagu Ari Vataneni pildiga sildid igal pool raja kõrval manitsesid.)

Ari.png

kes pagan on Ari ja miks tal mind vaja on? pühapäeva õhtuks sain isegi selle teada! foto walesrally.gb veebisaidilt, sest ei taibanud metsas seda plakatit pildistada.

minu valmisolekut ei kahandanud ka rallikorraldajate poolt edastatud hoiatused oktoobrikuise Walesi ilmaolude osas. mul on olemas uskumatus koguses sooje ja veekindlaid riideid, teetermos ja kõrge poritaluvus. peaasi, et lund ei saja, vot seda ma ei salli. aga lund ilmateade ei lubanud.

muude ettevalmistuste raames asusin reede õhtul Instagramis jälgima walesrallygb, Ott Tänaku ja Martin Järveoja kontosid – lootuses sealt aimu saada, kas kivi otsa on juba sõidetud või on see alles ees. etteruttavalt võib öelda, et kuigi kõigi asjaosaliste sotsiaalmeediatiimid teevad imehead tööd ja postitavad ainult väga ilusaid pilte ja asjakohast infot, siis kogu seda imet nautida saab põhiliselt ikkagi õhtul hotellis, sest Walesi looduskaunimad, kurvilisemad ja kruusasemad nurgad, kus on hea rallitada, ei ole kaetud absoluutselt mitte mingi mobiilileviga. aga no vähemalt teadsime laupäeva hommikul, et oleme endiselt kursil “Ott Tänak juhib teise päeva järel Walesi rallit.”

korraldajaid oleks tasunud kuulata mitte ainult ilma, vaid ka logistika osas – esimest plaanitud kiiruskatset me suuremat ei näinud, sest esimene parkla, kuhu rihtisime, oli tund enne selle katse algust juba täis (ametlik soovitus oli saabuda vähemalt 2 tundi varem). teise parkla kiituseks võib öelda, et nii teekond sinna (Llyn Clywedogi serv) kui vaade “parkimiskohalt” (ühe suvalise kruusatee serv) olid äärmiselt kaunid. kahjuks polnud hommikul pildistamiseks aega ja õhtul ära minnes oli juba liiga hämar, aga no tõesti ilus kant oli!

20191005_112756.jpg

vaade Sweet Lamb Hafren kiiruskatse parklast O, mis on… rohkem Hafreni kui Sweet Lambi kandis. ilm on (Walesile ja üritusele) iseloomulik.

nojah, sellest esimesest katsest ei tea ma midagi, aga see-eest oli siis mõnusalt aega endale raja ääres järgmise vaatamiseks sobivat kohta otsida. (mis kena asjade korraldus, et nad sama raja peal kaks katset teevad! hommikuti magada ja süüa armastava rallisõbra jaoks v mugav.)

20191005_120623.jpg

rallipublik on end päevaks sisse seadnud. normaalne mustikamets oli.

ma ei olegi varem nii tihedasse metsa sattunud siin saare peal. see oli ka täiega maaliline!

20191005_121134.jpg

see kollane asi esiplaanil on mingi seen.

metsast kuuse alt oli kena vaadata, kuidas rajale muudkui sadas tihedat seenevihma, aga pealtvaatajate peale sugugi mitte. kuna uue katseni oli kolm tundi, sain rahulikult matkatoolis raamatut lugeda, õnneks oli see teetermos kah ligi. ja ralli kavas oli kenasti kirjas, mis hooaja eelmistes episoodides juhtunud on (tl;dr: “Ott Tänak alustab Walesi rallit liidripositsioonilt”). lähimas parklas oli isegi ratastel kiirtoiduputka, kust sai tüüpilist briti väliürituse burksi (soe kotlet kahe külma nätske saiapooliku vahel, soovi korral võib ketšupit ka vahele panna, viis naela palun).

20191005_124202.jpg

loen Diana Mosley autobiograafiat, Hitler ilmus just pildile

siis nad hakkasid sõitma. esimesed viis-kuus autot kostitasid meie nurga pealtvaatajaid päris põhjaliku muda- ja kruusarahega, mida keegi ei olnud oodanud (miks, kui neil soovitati oodata ootamatut? mina nt ootasin isegi Hispaania inkvisitsiooni, mida küll ei tulnud). siis sai kruus vist tee pealt otsa, sest pärastpoole seda enam eriti ei lennanud. või siis olid need hilisemad autod aeglasemad. või juhid osavamad? sellest ei saanud ma kuni lõpuni aru, mis alusel võistlejad järjestatud olid. ja kuna levi ei olnud, polnud muidugi ka teada, kas Tänakut on oodata või on ta juba kiviga kohtunud. aga ühel hetkel ta igatahes mööda sõitis; ilma tagastangeta küll, nii et paistis, et see kivi-asi oli ikkagi juba ära juhtunud? (võhikuna arvasin, et see tagastange on seal nagunii rohkem ilu pärast ja mis seal ikka, aga kui pärast levisse jõudsin, siis oli internetis juba saadaval Tänaku eeskujuliku rallimehe hääldusega inglise keeles antud kommentaar, et ilma tagastangeta autos on jube lärmakas ja kaardilugejat pole kuulda.)

Screenshot 2019-10-07 at 11.48.14

te lihtsalt peate mind uskuma, et see on Ott Tänak, kes mööda sõidab

kui ma ausalt ütlen, siis pärast Tänaku äranägemist mind need järgmised möödasõitjad juba huvitasid vähem, aga õnneks oli mul ikka veel nii teed kui lugemisvara järel. muuhulgas lugesin kavast välja, et pühapäeva lõuna paiku on Llandudnos täiesti tasuta võimalik näha autasustamistseremooniat. selleks oli vaja ainult kaks tundi vales suunas (kodust eemale) sõita. leppisime L-ga kokku, et kui pühapäeva hommikul on ikka veel seis, et “Tänak asub Walesi ralli viimasele päevale vastu liidrina”, siis lähme anname endale võimaluse šampanjapritsmetega pihta saada.

pühapäeva hommikul oli see seis. uurisime välja, kuidas Llandudno nime hääldatakse, ja läksime kohale.

mul oli selle Llandudnoga üks salaplaan ka – mõtlesin, et kui ma oma pisikesele autohullule vennapojale üldse kunagi mõne automudeli kingiks viin, siis võiks selle ju Walesi rallilt osta. seega veetsime tükk aega võistluskeskuses erinevaid nännilette läbi kammides. kahjuks ei olnud Tänaku selle hooaja autot veel saadaval – ja ootamatult oli minust pühapäeva hommikuks saanud selline rallipurist, et ma keeldusin ostmast ükskõik mida muud. ei no ühest küljest ma saan aru, et kolmeaastase jaoks ei ole vahet, kas see auto, mis ta saab, on Tänaku 2019. aasta Toyota või Tänaku 2017. aasta misiganes (Peugeot? Citroen? teate, ma keeldun googeldamast, mis autoga sõitis Ott Tänak 2017. aastal, see asi on niigi juba liiale läinud!) või Solbergi jumalteabmisaasta Subaru; aga teisest küljest, mu elus on kaks kallist inimest, kelle jaoks Subaru ja Toyota vaheline vahe on eluliselt oluline, ja see kolmeaastane on üks neist. teine seisis seal autoleti ääres mu kõrval. nii et jah, ma jätsin auto ostmata, sest kõik need autod olid valed.

muidu sai seal Llandudnos veel näha suurel hulgal rallimaailma telgitaguseid (sõna kõige otsesemas mõttes. igal tiimil oli telk või mitu püsti, aga nad olid kuidagi… tagaküljega maailma poole), süüa veel väliürituseburksi ja vaadata suurelt ekraanilt viimast katset. selgus, et rallit on telekast vaadata palju jubedam kui kohapeal. aga palju paremini saab aru, kes võidab ja kas keegi sõitis kivi otsa. minu suureks hämmastuseks Tänak võitis ja ei sõitnud kivi otsa. (ma küll ootasin ootamatut, aga neist kaameratest, mis olid auto sisse/külge pandud, oli selgelt näha, et see mees on hull ja et niiviisi sõites pole võimalik lõppu jõuda.)

üldises võidueufoorias ostsin vennapojale hoopis Toyota pildiga T-särgi. ma tõesti loodan, et need õiged autod ilmuvad jõuluks saadavale, sest kus ma lähen sellise… pehme pakiga.

20191006_123738.jpg

telgitagune. vaadake, seal on Oti ja Martini nimed kirjas!

no ja siis oli auhinnatseremoonia, mis võttis igaviku, sest jessas, mis hulk erinevaid võistlusklasse osutus selle ühe võistluse sees olema. ja Petter Solberg otsustas pidada pika liigutava lahkumiskõne (ei, tore oli poodiumil näha inimest, kes oli harjunud seal olema ja tundis end mugavalt). ja ma totaalselt sain šampanjapritsmetega pihta, kuigi vist mitte Tänaku, vaid Neuville’i pudelist. ja mul on uus pet peeve: eesti mees, kelle jaoks on nii oluline filmida oma telefoniga poodiumil liikumatult seisvat teist eesti meest, et ta ei pea võimalikuks Eesti hümni ajal mütsi peast võtta. (jah, ma algatasin härraga sel teemal diskussiooni. et kust ma tean, et ta eestlane oli? telefoni kaante vahelt paistis ID-kaardi serv välja. et mis ta vabandus oli? “väga raske on samal ajal filmida ja mütsi peast võtta.” for real!!!)

20191006_151746.jpg

vasakul üleval Walesi lipp. Eesti lippe oli ka mitu, aga need olin sunnitud koos eestlaste telefonidega välja croppima. pildi keskel Ogier’ kõrval paistab Llandudno pleasure pier, pikim kai Walesis!

kuna nüüd oli koduni 250 miili, siis veetsin järgmised 4 tundi autos googeldades ja end ralli punktisüsteemi, võistlusklasside, ajaloo, statistika, staaride ja järgmise aasta kavaga kurssi viies. teate, see on kõik väga põnev. ainus, mis takistab mind järgmise aasta Walesi ralli pileteid kohe ära ostmast, on asjaolu, et see toimub NOVEMBRIS ja nii palju sooje riideid ja kuuma teed ei pruugi maailmas olemas olla, kui novembrikuise Walesi üleelamine vajab.

ellad ühte hingama kullad ühe kuue alla

IMG_2010.jpg

see hetk, kus ma mõtlesin, kas peaks Eestisse tagasi kolima

ei, mind ei tabanud laulupeol tugevad isamaalised tunded. silm jäi kuivaks ja kuigi oma rahvaga mul meeldib olla koos, sain seda lähedust nii ühendkooridega laval olles kui publiku hulgas mudilaskoore kuulates tunda nii palju, et piisab järgmiseks viieks aastaks.

pigem… ei olnud ma järsku kuigi kindel, et ma Eesti ja eestlastega enam päriselt suhestun, ja kui ma veel mõne aasta ära olen, siis äkki polegi enam tagasiteed, nii minu kui teie poolt vaadates? aga see mõte on mul veel korralikult lõpuni mõtlemata.

seekordse peo tipphetked mu jaoks olid need, mida teles tingimata üle ei kantud ja platsile ka võibolla ära ei kostnud – spontaansed ühislaulmised laval pikemate ümberrivistumispauside ajal. “Sepapoisid” kaheksal häälel oli üsna meeleolukas, aga kõiki signatuure sai ka kaasa ümiseda (need olid jupid laulupeokantaadist, mida publik kuulis alles kõige lõpus, aga meie ju oskasime kogu aeg). valikkooride päeval tuli esitusele ka heliredel ja lõpuks lihtsalt do-noot – ikka parem kui vait olla. vot sellepärast ma seal laululaval olin seekord ja olen edaspidi. et ei peaks vait olema :) koos veel kahekümne viie tuhande inimesega, kes ka pigem laulaks.

muid laulupeosaladusi, mida paljud ei tea:
– kui seisad üleval laulukaare all ja meeshääled laulavad sinu ees alumistel astmetel, siis nad kostavad sulle selja tagant.
– jah, teisi hääli on ka kuulda, ei ole nii, et upud oma häälerühma sisse ära ja laulu ei kuulegi.
– jah, koos seisad ikka sama häälerühma lauljatega, oma koori teised hääled on laululava teises servas. kokku saate… rongkäigus ja aftekal. (eelmisel peol sai õllealal ka, aga sel peol seda ei olnud) .
– dirigenti on vaja, sest laululava ühest servast teise jõuab heli sekundilise viitega, nii et kui teine alt jääks esimesi sopraneid lõpuni kuulama, hilineksime oma sisseastumisega raudselt.
– need lahedad lained, mis tulevad laulukaare alt ja lähevad üles nõlvale välja ja eesti rahvas saab tunda, et sai ükskord millegagi ühiselt hakkama? teate, kui ühendkooris on lauljal piisavalt ruumi, et kaks kätt korraga üles tõsta, siis on tal liiga palju ruumi, reeglina alumistel astmetel olevate lauljate arvelt!
– lause, mida laulja kuuleb laulupeo käigus kõige rohkem: “Nüüd keerame kõik ümber ja liigume kümme astet ülespoole!” (liikuda õnnestub umbes kaks, aga abiks seegi. avaühendkooris ma näiteks just teisele astmele välja jõudsingi selle kampaania käigus.)
– astmeid on laululaval muide 42. seda ei tea keegi peale minu, kes ma tegin oma koorile laulupeoteemalist viktoriini.
– kui proovides ja läbimängul tundub, et pole hullu, mahub lavale ära küll, siis päris peol ei mahu kunagi, sest proovidesse ei tule pooled kohale. asjata, sest seal saab kõige rohkem nalja; tihti muidugi ka vihma, külma ja/või päikesepõletuse.
– miks lastekooride hulgast paistab kõige rohkem lipukesi ja pimedal ajal mobiilitulukesi? sest lastel pole laululaval noote kaasas, käed on vabad. see vist pole mitte niivõrd laulupeo- kui lastekoorikultuuri osa. õige kah, noorele inimesel jäävad sõnad pähe küll ja paljud neist ikka nooti loevad; ja säilib mingi võimalus, et nad siis vaatavad dirigenti hoopis.

IMG_1876.jpg

te arvate, et sel laulupeol vihma ei sadanud? reedene segakooride proov

aga teate. kui saaks kuidagi nii, et “seda mesipuu laulu” ei peaks lähema viie aasta jooksul kordagi enam kuulma, siis see oleks minu meelest küll tore. tunnen end alati veidi silmakirjalikuna, kui kinnitan, et lennaku vastu või surmakuul, ta tõttab mesipuu poole. tühja ta tõttab, kui kuulid päriselt lendama hakkavad. (näete, jah, milline dissident on minust siin liberaalses läänes kujunenud?)

i’m breaking my silence ‘cause i’ve had a few

ilublogi, vol9: Sephora haul

kui ma seda lugu teile ära ei räägi, siis mis ilublogist me üldse räägime.

käisin ükspäev New Yorkis (as one does) ja sattusin täiesti juhuslikult Times Square’il uue Sephora poe avamisele. no ikka nii juhuslikult, et olin just parasjagu tuvastanud vajaduse päiksekreemi järele, vaatasin ringi, nägin Sephora silti, astusin lähemale ja leidsin end otse avamistseremoonialt, trummitüdrukute ja lindilõikamise ja mille kõigega.

tormasin siis muu tirtsuparve seltsis uhiuude poodi sisse ja leidsin Urban Decay meigiletist… Game of Thronesi teemalise kollektsiooni.

20190524_095651.jpg

ma ei vaata seda sarja ja raamatud jätsin pooleli, aga ikka saan viidetest aru

selleks hetkeks, mil mina sinna jõudsin (sõna otseses mõttes 2 minutit pärast poe avamist), oli enamus tooteid juba otsas ja müüja teadis öelda, et ega juurde ka tulemas pole. niisiis, kuigi olin arvanud, et ma saan küsimusele “kas mul on elus vaja veel üht lauvärvipintslit ja kui, siis millist?” vastamist rahulikult veel mõned aastad edasi lükata, siis… tuli tegutseda kohe. daamid ja härrad, lubage esitleda: Arya Stark’s Needle!

20190531_183519 (1).jpg

“cruelty-free”, päriselt ka?

see pintsel oli poe viimane ja võimalik, et ka maailma viimane, sest praegu ei suuda ma seda toodet kuskilt veebist leida isegi kategooriatest “sold out” ega “gone for good”.

laineri valisin ka rohkem nime – Lannister Gold – kui millegi muu põhjal. ja ta oli eelviimane. ühesõnaga, DEFITSIIT! kui keegi oskab nüüd öelda, mida sellega teha peale sotsiaalmeedias praalimise, andke palun teada. ses mõttes, et… ma tegelt ka ei saa aru, kuidas hele silmalainer üldse nagu töötama peaks, milliste lauvärvidega teda kombineerida jne. (aga pintsel on mul olemas!)

ja need Drunk Elephanti asjad seal taustal? ma kõik aeg räägin, et nahahooldus peab olema eelkõige taskukohane, aga ma tahtsin B-Hydra ja C-firma ikkagi ära proovida ja selles minisuuruses (8 ml, I kid you not) on hind talutav (kui just liitrihinnaks ümber ei arvuta:)). ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli avamispäev, või sellepärast, et suutsin 100 dollari eest kraami kokku rabada (ma ju ikkagi ostsin selle päiksekreemi ka, mida otsima läksin, ja nipet-näpet vajalikku veel)… anti mulle Beste No 9 näopuhastusželee ja Protini niisutav kreem kauba peale, muidugi ka minisuuruses, aga… OMG TASUTA DRUNK ELEPHANT. et kuidas on? ma ei tea, ma pole veel proovida raatsinud :D

peab nentima, et kogu see juhtum (vast siiski koostöös sarjalõpu ja muu üldise mölluga) pani mind kaaluma GoT raamatute lõpunilugemist. ilu ikkagi päästab maailma.