i was the first to get nowhere

ilublogi vol 2: kulmud

vaatasin eile peeglisse ja tuli järsku meelde, et unustasin ilublogi esimeses postituses kirjutada kõigest, mida ma oma kulmudega ei tee. niisiis: ma ei kasuta kulmupliiatsit, kulmupuudrit, kulmuvaha ega ühtegi muud kulmutoodet. ma ei ole kunagi oma kulme kitkunud ja pole seda lubanud teha ka kellelgi teisel.

(ok, väikse erandina, vahetult pärast Londonisse kolimist käisin uudishimust proovimas, mida kujutab endast threading. selgus, et tegu on ääretult piinarikka ja ebahügieenilise viisiga kulmude kitkumiseks. olete lapsena kunagi niidist ja nööbist vurri teinud ja siis oma juuksed sinna kogemata vahele jätnud? vot asendage mõttes juuksed kulmudega ja nööp ühe mossis aasia prouaga, selline tunne.)

ei saa öelda, et ma kulmuteema peale elus just palju mõelnud oleks, aga mõned aastad tagasi täheldasin, et maailm on mulle järele jõudnud ja et minu kulmud (nii lähenemine kui tulemus) on all the rage. vt ka: Cara Delevingne:

“They just grow. I’m lucky with the shape. I inherited it from my grandmother. I pluck a few, but I don’t shape them. I usually don’t let other people touch them, just in case.”

ilukaugem lugeja vbla kergitab nüüd hämmeldunult kulmu (haha), aga ilublogijana võin kinnitada, et lähenemine “nad lihtsalt kasvavad” on ilumaailmas üsna unikaalne ja sellisena jäädvustamist väärt.

paraku tundub, et see trendi laineharjal surfamise pidu on nüüd läbi – ma endiselt ei loe ise Vogue’i, aga ma loen inimesi, kes loevad, ja olen seega kursis, et September issue 2018 kuulutab kitsakskitkutud kulmude naasmist. oh well. see oli tore, kuni see kestis!

Advertisements

jätame vaevad ja laulame

üks väljakutsetest (ma tõesti kasutan seda sõna üle, kas pole?), mis mu ees neil päevil seisavad, on: laenata/rentida üheks septembrikuu õhtuks Londonis akordion. 120 bassiga. mida iganes see ka ei tähenda.

helistasin ses asjas täna ühte West Endi muusikapoodi ja vestlesin Pauliga, kes oli alguses tõredavõitu ja nõudis, et ma selgitaksin, miks mul akordioni vaja on. kuna see on veits pikem lugu, siis ma tegelikult saatsin talle juba mõne nädala eest maili ja kirjeldasin olukorda, aga Paul polnud maili kätte saanud, sest “mul ei ole internetti. või noh, ilmselt mul internet on, sest ma saan Youtube’ist videosid vaadata… aga midagi muud ma selle arvutiga teha ei saa!”

rääkisin siis oma loo otsast peale ära – et võõrustan septembris Londonis üht Eesti meeskoori ja neil oleks vaja ühe kontserdi jaoks akordioni ja… “Oo, Eesti! Ma käisin aasta alguses Eestis! See oli imeline koht, ei ühtegi turisti!” Lähemal uurimisel selgus, et talvisel ajal Eestisse oli Pauli viinud parmupillifestival (“parmupill” ütles ta eesti keeles, muidu ma ilmselt siiamaani ei teaks, millest me rääkisime).

120 bassiga (nagu tõesti, wtf?) akordioni osas, arvas Paul, ei saa ta mind aidata, aga tegelikult aitas ikkagi – esiteks juhatades, kellelt tasub küsida, ja teiseks manitsedes, et ma pean kindlasti eelnevalt välja uurima, kas akordion peab olema “piano accordion” või “continental chromatic”. nii et kuigi sellest bassideasjast ei saa ma ikka veel aru, siis tean ma nüüd, mis neil kahel vahet on ja kumb parem on (Pauli arvates viimane. kiiduväärne olevat ka see, et Põhja- ja Baltimaades ongi see levinum).

kuidagi juhtus nii, et vestluse lõpuks olime me Pauliga jõudnud rääkida ka järgmisest parmupillifestivalist, Eesti 100. sünnipäevast, laulupidudest (ta tahaks hirmsasti juubelilaulupeole tulla) ja eesti pagulaste saatusest Inglismaal pärast II maailmasõda; ja ta oli nõudnud oma poodi ülesriputamiseks Haaslava meeskoori Londoni-kontserdi plakatit. noh, ja ma nüüd tean, kuhu selle pagana akordioni osas järgmiseks helistada.

meenutab veidike seda paari aasta tagust lugu, kui ma ühe Londoni transpordipolitseinikuga Freddie Mercury vuntsidest vestlesin… sest mu jalgratas oli ära varastatud.

peeglist paistab miljonivaade

mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!

ilublogi vol 1: meik

alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.

ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.

silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?

jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.

punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.

huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.

lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.

20180812_212951

urban decay naked 2 basics

ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!

sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.

inemesel on kipõ puiõl om aigu viil

veetsin täna meeloluka hommiku, lugedes Kaisa blogist tema Peraküla-Ähijärve matkapäevikut – seda on 820 km ja 41 päeva jagu, pikem, kui nii mõnigi raamat, mida viimasel ajal lugenud olen. ja väga huvitav.

esiteks tekitas see muidugi tohutu tahtmise matkale minna (siiski mitte jaanuarikuisesse Eestisse), teiseks aga küsimuse, miks ma ise ühtegi matkapäevikut kunagi 1) korralikult kirja, 2) blogisse pole pannud?

tegelikult ma ükskord üritasin – mul on siin varuks üks üsna pikk mustand, mis algab eikusagilt ja lõpeb üldse poolelt sõnalt ja mille taga on olnud ilmselt ambitsioon kirjutada üksainus postitus kõigist matkadest, mille ma võtsin ette tol imelisel suvel 2016, kui ma tööl ei käinud. aga suur tükk on suu lõhki ajanud ja see plaan pooleli jäänud; ja ma nüüd ei tea, mida ma tagantjärele taastada ja meenutada suudan.

siiski, ühe koherentsema tüki tollest mustandist võiks ju ära avaldada; seda juttu on kahepäevase matka kohta küll häbematult vähe, aga otsin vääristamiseks mõned pildid juurde.

Ikka veel oli maikuu ja ma otsustasin läbi viia matkavarustuse testi – ööbimisega jalgsimatka. Kuna Dartmoor on enamvähem ainus koht Inglismaal, kus metsikult telkimine lubatud on, siis tundus Two Moors Way hea plaanina – mõtlesin, et hakkan Ivybridge’ist (Dartmoori lõunaservas) pihta ja eks näe, kuhu ja millal välja jõuan.

20160514_104550.jpg

matkaraja tähis ühest hetkest, mil ma parajasti eksinud ei olnud

Varustuse testis selgus eelkõige see, et kompass on rikkis:P noh, okei, tegelt selgus, et mu kaardilugemisoskused on aastatega veidi rooste läinud. Lisaks selgus, et moor (mille sõnaraamat tõlgib rabaks või nõmmeks, olgu siis nõmm, sest raba moodi see küll ei ole) on selline maastikuvorm, kus jalgealune läheb seda märjemaks, mida kõrgemale mäe otsa ronid. Mägesid seal omakorda… jagub. Lõpuks jõudsin (väga märgade jalgadega) siiski kaardile tagasi, püstitasin telgi ainsale lamedale telgisuurusele platsile, mida terve päeva jooksul näinud olin, ja jätkasin varustuse testi avastusega, et mu magamiskott ei ole maikuu jaoks sugugi piisavalt soe.

20160513_141437.jpg

selline näebki välja moor. Lehmi ma tegelt kardan, aga näe, ellu jäin.

20160513_191732.jpg

niiskevõitu telgisuurune plats ja märjad saapad

Teisel päeval nii suuri üllatusi enam ette ei tulnud, kuigi ega see kompassiasi ka väga ei edenenud ja suur kergendus oli avanõmmelt jälle teedevõrgule jõuda. Õhtul selgus, et ka kahekesi kahe magamiskotiga on telgis külm. Kokku matkasin seda rada koos kõigi äraeksimistega ehk 40 kilomeetri jagu (umbes Widecombe in the Moorini) ja koju jõudes tellisin internetist uue magamiskoti. Seda, kust leida Ordnance Survey kaartide mõõtkava ja mis vahe on teeraja ja administratiivpiiri tähistustel, plaanin nüüd mõnda aega hoolega meeles pidada.

20160514_141625.jpg

astelhernes, mu lemmik!

20160514_151021.jpg

ebahüatsintidest sinetav metsaalune, ka mu lemmik.

(Kuna nüüd on mul tunne, et olen kõva matkablogija, siis panin tolle suve matkadelt pärinevad pildid ilmestama ka oma, ee, purskkaevu – ehk siis seda Facebooki-lehekülge, mille blogi jaoks tegin, et WordPressist postitusi otse avaldada saaks. soovijatel avaneb võimalus seal Follow-nuppu vajutada ja sealt siis vast tuleb signaal, kui siin midagi toimuma peaks. kõik see juhtub muidugi meie kõigi privaatsuse hinnaga, aga lõpuks on kõik ainult enesemüümine nii ehk nii.)

ja kui homne päev sind kaasa viib

20180810_215620

Jüri Kolk, kogust “Ära mine valguse poole” (2013)

selle luuletuse autor on üks mu mõlemast lugejast. tšau, Jüri!

hakkasin augusti alguses tegema üht eksperimenti, aga ei ole enam väga kindel, millist. tähendab, eksperiment ise seisnes selles, et otsustasin kuu aega iga päev midagi blogisse postitada. aga mida ma sellega saavutada ja tõestada tahtsin, ei mäleta.

võibolla oli see lihtsalt selline väljakutse iseendale: leia iga päev midagi, mida öelda, ja tee see pingutus, et see sõnadesse panna, isegi kui on keeruline? (Sest üsna keeruline on.)

aga võibolla ma tahtsin teada, mis saab, kui puu metsas blogib, aga Facebooki selle kohta teadet ei postita – kas ta teeb siis häält?

10 päeva hiljem võin WordPressi statistika põhjal raporteerida, et ilma lisapromo tegemata satub siia iga postitust lugema tavaliselt 10, parimal päeval 20 inimest.

kas peaksin purskkaevudesse ronima, mis te arvate, mu mõlemad lugejad?

(kuu lõpuni on veel aega ja ega ma pooleli ei jäta. ma pole teile üldse veel ilu- ega arvamusbloginud näiteks!)

a gentleman will walk but never run

English: A Story of Marmite, Queuing and WeatherEnglish: A Story of Marmite, Queuing and Weather by Ben Fogle

My rating: 2 of 5 stars

Inglastest on kirjutatud väga palju paremaid raamatuid kui see. Absoluutselt parim on Kate Foxi “Watching the English”; kui see on läbi töötatud ja tahaks veidi rohkem nalja saada, siis Bill Brysoni “Notes from a Small Island” pole ka paha. Fogle’it julgen soovitada ainult tõelisele inglase-aficionadole ja kindlasti mitte algajale.

Kogu eelnevalt läbitöötatud kirjanduse pluss isikliku elukogemuse pealt tean, et inglasi peaks iseloomustama understatement ja self-deprecation. Fogle end juba selliste stereotüüpidega piirata ei lase! Mul sai üsna kiirelt otsa kannatus tema imeliste seikluste, nimekate sõprade ja arvukate talentide suhtes. (Paraku ei säästeta meid raamatu lõpus ka pildigaleriist tüüpi “mina ja kuulsus”.)

Siiski oli tal jutustada ühtteist sellist, mida ma enne ei teadnud. Nišiteemad küll, nagu näiteks Marmite’i ajalugu, Eddie the Eagle’i seiklused ja – mu lemmik! – loetelu rohkem ja vähem jaburatest spordialadest, mille inglased on läbi aegade leiutanud. Eestlaste kiikingule ja naisekandmisele on neil vastu panna näiteks… worm charming ja extreme ironing. (Worm charming oli ka üks väheseid inglaslikke ettevõtmisi, mis hr Fogle’il just hiilgavalt ei õnnestunud, ja kirjeldus sellest, kuidas BBC hoolekogu hiljem tagajärgedega pidi tegelema, oli raudselt raamatu meeleolukaim osa ja teenis käesolevale reitingule hoobilt ühe tärni juurde.)

Ilmast räägib Fogle oma raamatus way rohkem, kui ükski inglane seda elus päriselt teeb (ja ma ei ütle, et nad seda üsna palju ei teeks), aga ei anna selle käigus bittigi infot (mis muidugi on ilmast rääkimise point, sort of). Aga olles lugenud Foxi, kes selgitab väga huvitavalt ära, miks ja kuidas see rääkimine käib… Fogle’ilt null lisaväärtust.

Minu diagnoos Fogle’ile on ikkagi, et lower middle class (aga, oh, kus tahaks olla upper). See obsessioon muru, kriketi, Marmite’i, Wimbledoni, Henley, Shipping Forecasti ja Barbouri jakkide suhtes muutub väga kiiresti väga üksluiseks. (Ja mis puutub Barbouri, siis see osa raamatust oli nii ilmselge sisuturundus, et tõesti üllatusin, et mu Kindle’i väljaandest otse veebipoodi linki ei viinud.)

View all my reviews

there was something in the water now that something’s in me

… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.

20180808_184444

“mature readers” – yup, ma olen seitsmekümnendatel sündinud.

siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.