et see kumin sinu tõttu ei kaoks

ilublogi vol11: päiksekaitse, keemia ja bioloogia eri

kuna mõlemad lugejad arvasid, et võiks, siis ma lasen siit hooga edasi.

järgmine küsimusepüstitus: kas päiksekreem on ohtlik 1) inimese tervisele, 2) maailmameredele? sest kui ma eelmise sissekande jaoks asju uurisin, siis need väited muudkui hüppasid üles ühest ja teisest suunast. ja mul oli vahepeal juba tõesti tunne, et võita pole võimalik ja et valida on ainult nahavähi, kahjustatud hormoontasakaalu, surnud kalade ja pleekinud korallide vahel.

siiski, ma lugesin kogu interneti läbi, et teie ei peaks, ja asi pole nii hull.

kiired vastused (TL;DR):

  • uuringutes ei ole seni tuvastatud, et päiksekreemi koostisosad sellises kontsentratsioonis, nagu neid päiksekreemi kasutamisel verre satub, oleksid ühelgi moel tervistkahjustavad.
  • keskkonnateadlased ja mereeksperdid ei loe päiksekreemi suurimate ohtude hulka, mis kalu või korallrahusid ohustavad. siiski on teada mõned toimeained, mida ei tasu neile (kaladele ja korallidele siis. ekspertidele võib ja peabki) otseselt peale määrida.

täpsemalt on lood nii, et on ammu teada, et enamus päiksekreemide mittemineraalseid (ehk orgaanilisi, aga tavaliselt öeldakse “keemilisi”) koostisosi imendub kasutamisel läbi naha kasutaja verre ja on seal tuvastatavad. edasine, nagu iga aine puhul, sõltub kontsentratsioonist. näiteks – ja see on ainult üks näide – USA ravimiamet on viimase aasta jooksul teinud paar uuringut [1, 2], mille tulemusena nad on otsustanud, et mõnesid konkreetseid (hetkel USAs lubatud ja müügilolevate) päiksekreemide koostisosi imendub piisavalt palju, et neid ei saa lihtsalt ohutuks tunnistada, vaid tuleb edasi uurida, kuidas täpselt niisugused kogused neid kemikaale inimese tervisele mõjuvad. mõlema uuringu kokkuvõttes rõhutatakse, et selline tulemus ei ole põhjuseks nende kreemide kasutamisest loobuda. lihtsalt et – me ei saa veel pooleli jätta, peame edasi uurima, anname teada, kui midagi täpsemat selgub.

katseklaasi- ja loomkatsete abil on testitud seda, et põhimõtteliselt need konkreetsed kemikaalid võivad mõjutada hormoone – näiteks juhul, kui neid katseloomale sisse sööta. aga seda, kas nad sedasama ka inimese vereringes teevad, või kui palju neid selleks vaja on (ja vastavalt, kui palju päiksekreemi selleks vaja läheb – loomkatsetes seni kasutatud kogused on olnud sellised, et me peaks vähemalt 37 aastat järjest päiksekreemis kümblema, et sama doos saada), ei ole teada.

kui nüüd selle peale on tunne, et tahaks ikkagi täiesti kindel olla, et midagi verre ei jõua, sest kindlalt ju ikkagi ei tea, mis ta seal teeb, siis hea uudis on see, et mineraalsete, tavakeeles “füüsiliste” koostisosade – tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid – puhul ei ole seda imendumist tuvastatud. neid ei soovitata küll sisse hingata (spreikujul) või süüa, aga muidu selles mõttes täiesti turvaline, määrid naha peale ja sinna ta jääb, kuni maha kulub.

mina isiklikult võtan pigem “keemiliste” koostisosadega seotud riski, sest

  1. eelkõige ma ei leia, et see risk oleks teadaoleva info põhjal kuigi suur. YMMV.
  2. minu näonahk hakkab kuivama ja poorid ummistuma juba siis, kui ma poes sellesse vahekäiku astun, kus mineraalkreemid riiulil on. okei, hüperbool. ma olen neid ikka mitmeid ostnud ja proovinud, aga tulemus alati sama. minu nahale ei sobi;
  3. enamus mineraalseid päiksekreeme jätab nahale valge kihi (kui ei jäta, siis on suur võimalus, et oled lihtsalt liiga vähe pannud, kontrolli need teelusikatäied üle:)) ja kuigi ma täitsa usun, et see pole probleem kuskil matkal või suusamäel või põllutöödel, siis tavaelus mulle ikkagi ei sobi. (põllutöödel tegelt ka ei sobi, sest jääb kleepima ja siis kleebib muld sinna külge. yuck.)

aga ma kujutan ette, et kui nahk ei kurda ja välimus pole oluline, siis miks mitte, vabalt võib end valge kihiga kokku määrida. lisaboonus on, et on kohe näha, kui hakkab maha kuluma ja peaks juurde panema.

nii on siis lood verega, aga kuidas merega? teate, enamvähem sama teema. ühest küljest on uuritud, mis juhtub, kui laboritingimustes koralle erinevates päiksekaitseks kasutatavates kemikaalides leotada (noh, vett oli ikka ka, aga suht suures kontsentratsioonis kemikaale on pandud). teisest küljest on uuritud, et neidsamu kemikaale ikka satub maailmamerre – mitte ainult otse sukeldujate ja snorgeldajate ihu pealt, vaid nad lipsavad veepuhastussüsteemidest ka läbi. (Hiinas leiti isegi kraaniveest.) aga kui nüüd võrdlema hakata, mis kontsentratsioon koralli tapab ja mis kontsentratsioon tegelikult meres on, siis on vahed enamasti… väga suured, pluss ei ole uuritud konkreetselt seda, et kas päiksekreem meres tapab koralli samas kohas meres. lihtsalt et… nad on mõlemad seal ja teoreetiliselt võiks tappa.

muidugi põhimõtteliselt on võimalik, et kontsentratsioon meres suureneb, kui me kõik hakkame hästi korralikult kreemitama ja/või väga palju inimesi samas kohas ujub ja/või hoovused kõik kreemi ühte kohta kokku uhuvad ja/või kemikaalid aastatega ladestuvad.

kaladega tehti (jälle Hiinas) selline katse, et söödeti neile sisse mingit… saaklooma, mis oli omakorda söögiks päiksekreemi koostisosi saanud. täiskasvanud kaladel oli ükskõik, aga kalapoegadel (on selline sõna või?) tekkisid küll mingid tervise- ja arenguprobleemid. vabandust, see on minu tasemel teaduslik kokkuvõte, panen bioloogidele siia lugemiseks uuringu enda lingi: [3]. ühesõnaga, sellest kalade asjast ma ei oska midagi arvata, ärge toitke kalu päiksekreemiga?

aga mis puutub korallidesse, siis lõppeks kui küsida inimestelt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud korallide uurimisele, siis nemad ütlevad, et igasuguse päiksekreemi mõju reaalsetele korallrahudele on kaduvväike võrreldes kliimamuutuste mõjuga – põhiliselt tekib korallide pleekimine ikkagi sellest, et merevesi on liiga soe. ja kui me räägime reostusest, siis intensiivpõllumajandus suudab seda tekitada tohutult palju rohkem kui suplejad.

ühesõnaga, mis me saame rahude päästmiseks teha, on eelkõige MITTE lennata lennukiga ühegi rahu juurde sukelduma-snorgeldama, sest kui me seda juba teinud oleme, siis on see päiksekreemi pärast muretsemine veidi nagu Titanicu tekil toolide ümbertõstmine – tunne on tähtis, mõju väike.

aga kui ma puhtteoreetiliselt kujutan ette, et ma hakkan siit Põhja-Euroopast näiteks jalutama ja jõuangi ükskord korallideni välja, siis…

  1. tasub googeldada, kas mõni päiksekreemi koostisosa on seal, kuhu ma jõudsin, ära keelatud – Hawaiil näiteks mõned on. teadust vaadates küll ehk mõnevõrra suvalised, aga when in Rome.
  2. samuti tasub googeldada, milliseid koostisosi on selleks ajaks testida jõutud ja mis tulemused on – mõned laialt kasutatud päiksekaitsekemikaalid on osutunud korallidele täitsa ohutuks; aga mõned on seni veel lihtsalt testimata ka (vt nimekirja allpool) ja loodetavasti nad testivad neid edasi.
  3. ei tasu eeldada, et siin ka mineraalne kreem päästab. tsinkoksiid on täitsa mustas nimekirjas. ja üldisemalt nanoosakesed, millest nüüdisaegsed mineraalkreemid kipuvad koosnema, ka.
  4. kindlasti ei tasu pimesi usaldada mingeid “reef-safe” kirju kreemipudelitel, sest see on reguleerimata ja tähenduseta turundusfraas. väikest kirja tuleb lugeda.

ühesõnaga, kui ma ikkagi peaksin koralliga (või kalaga, for that matter) kohtuma, siis ma ikkagi teeks selle jõupingutuse, et uuriks, mida kaasaegne teadus neile paremaks peab, ja siis leiaks sobiva kreemi. hetkeseisuga nt nii:

Screenshot 2020-07-03 at 19.00.16

allikas: https://labmuffin.com/is-your-sunscreen-killing-coral-the-science-with-video/ , mille leidsin üldse olevat kõige asjalikuma seletuse kõige korralikumate viidetega jne. ma ei tea, miks ma üldse ise vaeva näen, oleks lihtsalt võinud selle lingi panna ja kogu lugu.

allikaviidete alal olen ma kehv ja meil on siin üldsegi ilu- mitte teadusblogi, aga ma mõned siiski poetasin jutu sisse ja lisan siia kasvõi endale lihtsamaks ülesleidmiseks paar head linki:

Lab Muffin, mu uus suur lemmik – keemia doktorikraadiga ilublogija, kes oli mulle tõesti suureks abiks kogu sellest keerulisest teemast läbinärimisel. korallilingi juba panin pildiaallkirja ja siin seletab ta lahti neid FDA uuringuid päiksekreemi imendumise kohta. tohutus koguses teadusuuringute linke, aga väga loetavad selgitused!

üks hästi organiseeritud nimekiri levinumatest päiksekaitsekoostisosadest, mis ütleb igaühe kohta ära, kus see on lubatud, kus keelatud ja kuidas mõjub koralriifile. lõpus seletatakse boonusena ära, mis värk on sellega, et USAs ei ole lubatud enamus koostisosi, mis Euroopas, Austraalias ja Aasias ammu kasutusel on.

incidecoder – väga mugav sait, kuhu sisestad ainult toote nime ja kõik koostisosad loetakse ette ja seletatakse üksipulgi lahti. näiteks sain siit teada, et mu Body Shopi päiksekaitsega niisutavas kreemis on kaheksa erinevat päiksekaitsekemikaali sees, päris muljetavaldav. karbilt ma, lihtinimene, seda välja ei lugenudki, sest kust pidin mina teadma, et Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol [Nano]/​Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol on sama mis Tinosorb M?

klge, mul võttis kogu see päiksekaitseteema uurimine ja läbimõtlemine ja kirjapanemine konkreetselt nädal aega. nagu täiskohaga töö. kas te teadsite kõiki neid asju ise ka juba ja ma olin lihtsalt ainus, kes ei olnud veel viitsinud endale selgeks teha? sest niiviisi tagantjärele ei tundu, et ma midagi väga revolutsioonilist oleks avastanud.

sa ju tunned siin tuikaval tähel

ilublogi vol10: päiksekaitse, füüsika ja matemaatika eri

selgub, et sellest on juba pea kaks aastat, kui selle ilublogi suurem hoog maha käis, viimaste varjusurmaeelsete ähvarduste hulgas “oodake, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame” – ja näete, juba olengi researchiga nii kaugele jõudnud, et julgen sel teemal ka midagi öelda.

kõik algas mu jaoks lihtsast küsimusest: miks öeldakse alailma, et päiksekaitsega päevakreemist ei piisa ja et tuleb kasutada eraldi päiksekaitsekreemi? vastusteni jõuame, aga kõigepealt teooria.

päikeselt jõuab meieni kaht sorti ultraviolettkiirgust, UVA ja UVB. UVA lainepikkus on suurem, ta pääseb läbi osoonikihi ja atmosfääri ja pilvede ja aknaklaasi ja naha pealmise kihi (epidermise). UVB on lühema lainepikkusega, neeldub osaliselt osoonikihis, atmosfääris jne ja nahas epidermisest sügavamale ei jõua. 95% päikese UV-kiirgusest, mis meid tabab, on UVA.

UVA-kiirgus lõhub naha alumistes kihtides (dermises) kollageeni ja elastiini (ilublogija keeles: tekitab kortse) ja trigerdab melaniinitootmist (ilublogija keeles: teeb pruuniks). UVB-kiirgus tekitab epidermises päikesepõletust.

keelteoskaja võib selle kõige lühidaks meeldejätmiseks kasutada mnemotehnilist fraasi “A for aging, B for burning”.

nahavähki tekitab pigem UVB, aga UVA panustab ka, eriti, arvatakse, raskeima vormi (melanoom) puhul. mulle tuli üllatusena, et selles viimases pole tegelikult keegi veel eriti kindel. üldse avastati UVA kahjulikud mõjud võrreldes UVB-ga alles võrdlemisi hiljuti, mis vast seletab ka järgnevat:

päiksekreemide (ja vahel muude kosmeetikatoodete, nt päeva- või jumestuskreem) peal suurelt kirjas olev SPF näitab, kui suurel määral see toode õige kasutuse puhul kaitseb UVB-kiirguse vastu. näiteks SPF 30 tähendab, et kreem laseb läbi 1/30 UVB-kiirgusest. tegin matemaatika te eest ära, see on sama mis 3.3%, ehk siis kaitset on 96.7% ulatuses. SPF 50, mis kõlab nagu palju võimsam kaitse, annab 98%. minu meelest teeb see enamvähem sama välja. (sellepärast ei minda nende numbritega 50-st edasi ka enam, vahe on marginaalne ja hirmsasti kardetakse, et suuremad numbrid tekitavad kasutajas võltsturvatunnet.)

selliste numbrite saavutamiseks tuleb kreemi panna 2 milligrammi naha ruutsentimeetri kohta ja iga kahe tunni tagant uuesti. väidetavalt kulub täiskasvanud inimese üle kere korralikult katmiseks 6 teelusikatäit, nii et päev rannas tähendab umbes… pudelit? samas jälle – kui oled valmis riideid seljas hoidma – näo ja kaela peale peaks piisama poolest kuni ühest teelusikatäiest korraga.

ja see on ka põhjus nr 1, miks öeldakse, et tuleb kasutada päevituskreemi, mitte päiksekaitsega päevakreemi või dekoratiivkosmeetikat. “sa ei pane päevakreemi nii palju/hoolikalt, kui vaja oleks!” – ee, te ei ole näinud, millises koguses minu nahk niisutavat kreemi endale sisse luristab. teelusikatäis korraga pole mingi probleem. jumestuskreem pole jätkuvalt minu forte, aga näen alailma inimesi, kes pole kogustega kokku hoidnud endale seda näkku määrides, nii et nende pärast ma ka ei muretseks. nii et – öelge meile, kui palju on vaja panna, ja me siis paneme nii palju?

nii, aga UVA? erinevalt SPF-ist, mis on enamvähem rahvusvaheliselt ühtlane süsteem, on UVA-kaitse märgistamiseks igal pool omad (ja üsna segased) reeglid.

siia vist kulub illustratsioon ära.

20200630_194151

kas ilublogija on see, kes iga aasta blogib, või see, kellel on viis päiksekreemi käepärast?

vasakult:
– Nivea suur pudel – briti UVA-reiting, kolm tärni viiest võimalikust. neid tärne loetakse kuidagi võrdluses SPF-iga – et kui suur on UVA-kaitse võrreldes UVB-kaitsega. viietärnisel SPF 15-l võib olla halvem UVA-kaitse kui kolmetärnisel SPF 50-l näiteks.
– Nivea väike pudel – EU standardi kohane UVA ringi sees. näitab, et UVA kaitse on vähemalt kolmandik SPFiga märgistatud UVB-kaitsest, mida iganes see ka ei tähendaks.
– The Body Shop Skin Defence – kasutab jaapani süsteemi, kus on neli taset ja PA++++ on maksimum
– Supergoop – USAst ostetud, kirjas nii “broad spectrum” (USA süsteem, väljendab seda, et UVA-kaitse on UVB-kaitsega “proportsionaalne”. mida iganes see ka ei tähendaks.) kui PA++++
– Beauty Pie – mitte ühtegi neist tähistustest, millest kahtlustan, et UVA-kaitse ei ole piisav ei AU ega USA jaoks. BP USA saidil muide müüaksegi sellest hoopis SPF30 broad spectrum versiooni.

rohkem UVA tähistusi minu teada olemas pole, väidetavalt ainult UK, Saksamaa, Jaanan, USA ja Austraalia ainult testivadki neid asju. austraallased kasutavad ka “broad spectrum” tähistust, aga kuidas nad seda defineerivad, ma ei tea.

igatahes koorub siit teine põhjus, miks eraldi päevituskreemi paremaks peetakse kui muud SPF-sisaldusega kosmeetikat – aga UVA-kaitse? ja no tõesti, siin on point, aga näiteks see pildilolev Body Shopi kreem on just niisutav päevakreem ja päiksekreemidest mitte väiksema kaitsega. mul on siin ka paar BB- ja CC-kreemi varuks (seletan teine kord), neid tõesti UVA osas ei usaldaks. ehk siis – loetagu silte.

muidugi see iga kahe tunni tagant lisamise küsimus on, aga pole ju vahet, on mul selleks päiksekreem või päevakreem? iga KAHE tunni tagant pole ma end küll vist elus kreemitanud, isegi rannas mitte, aga eks nüüdseks on juba hakanud meelde jääma, et päev otsa õues olles, nt matkal, tuleb aegajalt ikka juurde määrida. (õpetlik lugu muidugi, et UVA kaitset oleks ikkagi vaja kogu aeg, ka pilvise ilmaga, toas akna all jne.) ja meigitud näole pidevat päiksekreemi lisamist ma ka kuigi hästi ette ei kujuta, on ta siis spetsiaalne päiksetoode või mitte. selleks muidu on olemas küll mingid spreid ja isegi puudrid.

aa ja siis kolmanda põhjenduse, miks peaks kasutama eraldi niisutavat kreemi ja päiksekreemi, leidsin Caroline Hironsi värskest raamatust. nimelt ütleb ta, et päiksekaitseks kasutatavad kemikaalid on nii domineerivad, et su kreemi teised kasulikud koostisosad (nt vananemisvastased) ei pääse mõjule. ja seega ei ole mõtet osta kallist ja glamuurset kreemi SPF-iga, see on lihtsalt (liiga) kallis SPF. fair enough, aga mina isiklikult olengi väljas odavate ja lihtsate päevakreemide peal, mis ei pea tegema muud, kui niisutama; glamuuri lisan sinna alla vajadusel seerumitega.

kokkuvõttes. kui 1) kasutada SPF-iga niisutavat kreemi nagu päiksekreemi (koguse, pealemäärimise hoolikuse ja sageduse mõttes); 2) olla kindel, et kreemil on ka UVA-kaitse; 3) mitte esitada ülemäära palju nõudeid selle kreemi ülejäänud funktsionaalsusele – siis võib vabalt kasutada päiksekaitsega päevakreemi, selle asemel, et kasutada kõigepealt päevakreemi ja siis päiksekaitset.

jaa, ma ütlesin üle-eelmises lõigus “kemikaal”. ilublogi keemia- ja (mere)bioloogia eri (kas päiksekreem on tervistkahjustav, mis värk on mineraalsete kreemidega ja kuidas on lood kalade ja korallriifiga?) tuleb mõni teine päev. kui keegi lugeda viitsib, muidugi. andke siis teada, kas viitsiksite.

 

maha tülpimus tuimus ja pelgus

mul ei olnud üldse plaanis hooaja lõpus endale tsiklivarustust juurde ostma hakata. aga läksin messile niisama vaatama, mis uut, ja selgus, et moodi on tulnud – wait for it – tsikliriided, mis näevad välja ja tunduvad seljas nagu päris riided.

naine, nõrkus on su nimi.

DSC02408

kollase tagi ostsin spst, et meeldis, kattuvus tsikli värviga on juhuslik.

tagist nokkisin muidugi kohe kaitsmed välja ja kannan seda linnarahva rõõmuks niisama. sest jah, mul ei olnud otseselt vaja uut sõidujakki, aga mul oli hullult vaja üht korralikku nahktagi! linnarahvas hindab mu pingutust ja komplimente saan nii tuttavatelt kui võhivõõrastelt.

DSC02443.JPG

tagi: MotoGirl Valerie Yellow Leather Jacket, püksid: MotoGirl Moto Ribbed Leggings

saapad on ka megamugavad ja võib juhtuda, et kannan neidki lähiajal lihtsalt niisama ilu pärast.

DSC02439.JPG

saapad: TCX Lady Blend Waterproof

aga varustuse testimise ettekäändel käisin esimest korda elus detsembrikuus tsikliga sõitmas täna ja väga ok oli. soe pesu ja kaitsmesärk alla (no maiviitsinud neid kaitsmeid tagasi toppima hakata ühe sõidu jaoks, küll ma kevadel panen) ja +10C juures täitsa paras, ehkki peab tunnistama, et vana goretex-jope peab kiirteetuult ikkagi veidi paremini kinni.

tervitustega
teie kliimapõgenik

the thing about things is that they can start meaning things nobody actually said

üks lugu lõppevast aastast, mis tuleks ära rääkida, et ei jääks rääkimata: kuidas ma Amanda Palmeri ninja gigil käisin.

mida ma üldse tean Amanda Palmerist. lugesin omal ajal ta raamatut (The Art of Asking), mis mulle üsna hästi meeldis ja meelde jäi; ja ta on pidevalt kuidagi mu vaatevälja servas kuskil olemas, sest mul on teatavasti obsessioon ta abikaasa suhtes. nii et eks ma ikka üldiselt tean, kes ja kus AP on ja mida asjadest üldjoontes arvab… aga ma polnud ta muusikat vist kunagi kuulanud, kuni tal varakevadel uus album välja tuli ja arvustajad selle üksmeelselt ta seni parimaks kiitsid. siis sai uudishimu minust võitu, maksin korralikult raha ära (ma ütlesin, mul on meeles, mis ta kirjutas seal raamatus!) ja asusin huviga kuulama.

nomaitea, see olin ikka veider kogemus. nii veider, et kirjutasin raadiosse ja küsisin, et mida paganat.

(minu jaoks on Popkulturistid endiselt podcast, aga ma tean, et see on päriselt raadiosaade kuskil rahvusringhäälingus, nii et kuigi ma just ei saatnud postkaarti aadressil Tallinn 200100 Lomonossovi 21, vaid kõigest e-maili, siis ma ikkagi väidan, et kirjutasin raadiosse.)

anyway, kirjutasin Popkulturistidele ja… ma ei osanud isegi küsida mitte midagi. palusin nõu, et mida ma siis nüüd arvama peaks sellest kõigest. popkultuurimajaka suunanäitu.

sain Jimi käest kena vastuse, kus ta lubas, et nad teevad küll saate AP-st, aga alles sügisel, sest kavatsevad Ivoga ise Antwerpenisse tema live-esinemist kuulama minna. no niikaua, mõtlesin, kannatan küll. Jim küsis muidugi täpsustava küsimuse ka:

Millest su kõhklused muidu tulenevad? Lugude teemadest, muusikast või millestki kolmandast?

vastasin:

teemad on väga head! tekstid on suurepärased, võtsin lugesin kõik kohe eraldi läbi. muusika on ka väga tore, kuni ainult instrumentaalosa kuulata (need lugudevahelised vahepalad eriti). aga… see kahel-kolmel toonil ülimonotoonne leelutamine vokaali osas? mis värk sellega on? miks seal meloodiat ei ole ja kas ma olen ainus, kellel see närvid absoluutselt seest sööb? kas kuningas on alasti või ei ole (albumikaant vaadates veits tobe küsimus muidugi)?

nojah, ja sinnapaiku see arutelu meil jäi, sügist ootama.

ja siis ühtäkki, ühel suvalisel juulikuu kolmapäevahommikul rullisin hajameelselt Twitterit ja Neil, nagu ta vahel teeb, retweetis midagi AP-lt ja… nägin otse-eetris ära, kuidas korraldub üks ninja gig. Amanda oli nimelt just Londonis maandunud ja pakkus enne jetlagiga voodisse varisemist välja, et kui keegi leiab sobiva pinna, siis võiks õhtul peo teha. et valitagu koht ja tuldagu kohale ja toodagu muusikainstrumente kaasa ja kui kellelgi oleks talle laenata õmblusnõela, siis seda oleks ka hullult vaja.

ja kuna tööpäeva lõpuks oli selgunud aadress, kuhu minna, ja see oli üks pubi Camdenis, mis jäi suures plaanis mulle koduteele nagunii, ja mul ei olnud tolleks õhtuks muid plaane, siis ma muidugi läksin vaatama, millega see kõik lõppeb.

20190717_181305 (1).jpg

siit pole aru saada, aga Amanda seisab piljardilauast tehtud lava peal

ja noh. väga okei pidu oli! tuba oli rahvast täis, instrumente toodi, õmblusnõel toodi ka, leidus vabatahtlikke soojendus/külalisesinejaid (kõik tegid samas stiilis muusikat nagu AP ise), laulmisest rohkem toimus niisama lugude rääkimist, AP saatis end ukulelel ja… ma sain kõigest aru. ses mõttes, et mul ei tekkinud seal hetkekski küsimust “miks see muusika selline on”. mitte et ta oleks olnud kuidagi teistsugune kui plaadil, aga selles kontekstis… it made all the sense in the world.

ma ei oska seda kõike kuidagi paremini sõnadesse panna, aga õnneks on sügis käes ja meil on olemas lubatud suunanäit popkultuurimajakalt. palun, siit saate kuulata täielikult AP-le pühendatud Popkulturistide osa, kus kogu see teema põhjalikult lahti seletatakse.

kui nüüd keegi, kes ka enne pole proovinud, tahaks kuulata ühtainsat Amanda Palmeri laulu, siis minu lemmik on vist “Voicemail to Jill“.

PS ma ei tea, kas minu pildilt siin on aru saada, ma ise pole piltidelt ega videotest seda kunagi ära näinud, aga AP on üle mõistuse ilus naine!

i’m gonna be the man who wakes up next to you

ma ei hakka tegema seda blogijate riietusmeemi, sest enamusele neile küsimustest pole mul vastuseid. (kui nädalavahetusel tsikliilma on, siis vbla tuleb selle asemel üks OOTD-postitus, aga seda ei tea ette, nii et ärge hinge kinni hoidke, eks.)

aga. kuidas on võimalik, et küsimusele “mitu paari jalanõusid sul on?” tulevad vastused a la “kuus” või “alla kümne”?

rulluisud. tavalised uisud. lumelauasaapad. matkasaapad. tsiklisaapad. uued tsiklisaapad. ronimissussid. balletisussid. ja ma pole veel jõudnud isegi kummikute ja plätudeni, rääkimata siis neist jalanõudest, millega päriselt lähengi hommikul uksest välja ja tööle või trenni või randa.

mitte et ma oleks sel aastal kordagi ronimas või balletis või uisutamas käinud, aga eelmisel aastal käisin ja järgmisel vast lähen jälle.

20160510_111828.jpg

klassikaline “puhkava inimese varbad” vaade Snowdoni tipust. mul on tegelt ammu uusi matkasaapaid vaja.

you’ll forget the sun in his jealous sky

kuna mul ei ole sel aastal enam plaanis siit saarelt lahkuda, võib selles osas alustada aastakokkuvõttega.

aastal 2018 tegin ma 20 lennureisi ja lendasin selle käigus 41 lennukiga (ma olen otselendude kuninganna. londonist muidugi saabki enamvähem igale poole ilma ümber istumata lennata). see muidugi näitab, et olen tähtis, hõivatud ja üsna jõukas… aga planeedi seisukohalt pole siin midagi uhkustamiväärset. seega seadsin endale 2019. aastal salaja veidi nagu eesmärgiks seda arvu vähendada, samas elukvaliteedis järele andmata.

selle aasta skoor on 13 reisi, 28 lendu – parem, eks?

ja peab ütlema, et kõige suuremat rahuldust ja rõõmu on mulle pakkunud need neli reisi, mille teised inimesed, sh vana mina, oleks ilmselt teinud lennukiga, aga ma nägin natuke vaeva ja:

  • käisime Prantsuse Alpides suusareisil Eurostari suusarongiga – jah, kaks päeva oma puhkusest veetsime rongis (sõit Londonist Bourg St Maurice’i võtab umbes 8 tundi), aga täiesti uskumatu, kui mugav see kõik oli, pagasi ja linnatranspordi ja kõige osas. ja ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma oma puhkust alustada ja lõpetada terve päeva rahuliku raamatulugemisega.
20190323_091214

lõpp-peatus suusalifti jalamil. mõnus sõbralik nägu on sel rongil.

  • kui Euroopa Eestlaste Koori kevadine laululaager toimus Strasbourgis, kus ta enne pole kunagi toimunud, ja selgus, et seal praktiliselt pole lennujaama, siis vaatasin igaks juhuks thetrainline.com-i, kust ma ostan kõik oma Suurbritannia-sisesed rongipiletid, ja selgus, et väga lihtne on sealt hankida ka rahvusvahelisi. niisiis, Eurostariga Pariisi, seal jalutuskäik Gare du Nordist Gare l’Esti ja kohalik kiirrong. tagasiteel olin juba nii osav Pariisis ümberistuja, et suutsin seal ka imehea lõunasöögi süüa. ainus planeerimisviga sel reisil oli liiga väheste raamatute kaasavõtmine, aga see-eest sain Eurotunnelis (seal pole mobiililevi) laulupeo noodid nii põhjalikult läbi töötatud, et juulis laululaval neid vaja ei läinudki.
  • olles oma mõtlemise sellest kastist välja murdnud, käisin rongiga (seekord Brüsseli ja Kölni kaudu) ka sügiseses Bonni laululaagris. teised globaalsed eestlased ei suutnud uskuda, kui kiiresti ja odavalt on võimalik rongiga Londonist Bonni sõita – mingi viis tundi ja viiskend eurot ots. (lennukiga on see alati olnud üsna aja- ja rahamahukas ettevõtmine, sest Bonnis pole ka lennujaama ja kuigi Ryanair lendab Kölni odavalt, siis tuleb ikka auto ka juurde rentida.)
  • aga siis vahepeal suvel tegime lõpuks teoks oma ammuplaanitud tsiklireisi Iirimaale – ja kuigi Iirimaal muidugi mõned lennujaamad on, siis tundus ikkagi toredam sõita omaenda tsikliga Walesi ja sealt praamiga Iirimaale. ei tea just, kas Greta Thunberg selle projektiga päriselt rahule oleks jäänud, sest fossiilkütuseid tankisime kaks nädalat ikka iga päev… aga igatahes ei lisandunud selle käigus mu kontole ühtegi lennumiili ega turvakontrolliminutit. ja väga kena oli seal Iirimaal, ma mõni päev räägin sellest ehk pikemalt.

ma ei tea veel, mis ma 2020. aastal täpsemalt teen oma eluga, aga jaanuari Strasbourgi laululaagri rongipiletid ostsin just praegu ära. ja eks neid laevu ka siit ikka… läheb. igatahes püüan edaspidigi oma valikutele rakendada “mida Greta teeks?”-filtrit, sest ausalt öeldes on mul lennukitest ja lennujaamadest tohutu tüdimus peal.

driving at ninety down those country lanes

kui L ükskord ettevaatlikult Walesi ralli jutuks võttis, siis ta päris kindlasti ei oodanud minu poolt märkimisväärset entusiasmi. ta väidab, et ma ei taha temaga autovõidusõitudel käia, ja kuigi ma enda meelest alailma käin, siis lähemal analüüsil selgus, et see on tähendanud 10+ aasta sees täpselt kaht korda (Targa Tasmania ja Race of Champions, palun väga).

aga ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma minna Walesi rallile. ma küll rallist ei tea suurt midagi (tähendab. ei teadnud enne eelmise nädala reedet. nüüd tean ma rallist KÕIKE), aga ma tean tüüpilise rallinädalavahetuse kohta seda, mida teab iga eestlane: Ott Tänak alustab Walesi/Türgi/Korsika/Sardiinia/misiganes rallit liidripositsioonilt -> Ott Tänak juhib esimese/teise/kolmanda päeva järel Walesi/Türgi/misiganes rallit -> Ott Tänak sõitis kivi otsa/vastu puud/auku/hange/kraavi/järve ja katkestas Walesi/misiganes ralli. no kui selline asjade käik ei tõota head meelelahutust, siis ma ei tea, mis tõotab. olin absoluutselt valmis seda oma silmaga vaatama. (samuti olin L hoiatuste järel valmis selleks, et Tänak jõuab kivi otsa sõita enne, kui meie reedel pärast tööpäeva seda pealt vaatama jõuame, ja isegi selleks, et ta sõidab kivist hoopis mööda ja võidab kogu ürituse. “Expect the unexpected,” nagu Ari Vataneni pildiga sildid igal pool raja kõrval manitsesid.)

Ari.png

kes pagan on Ari ja miks tal mind vaja on? pühapäeva õhtuks sain isegi selle teada! foto walesrally.gb veebisaidilt, sest ei taibanud metsas seda plakatit pildistada.

minu valmisolekut ei kahandanud ka rallikorraldajate poolt edastatud hoiatused oktoobrikuise Walesi ilmaolude osas. mul on olemas uskumatus koguses sooje ja veekindlaid riideid, teetermos ja kõrge poritaluvus. peaasi, et lund ei saja, vot seda ma ei salli. aga lund ilmateade ei lubanud.

muude ettevalmistuste raames asusin reede õhtul Instagramis jälgima walesrallygb, Ott Tänaku ja Martin Järveoja kontosid – lootuses sealt aimu saada, kas kivi otsa on juba sõidetud või on see alles ees. etteruttavalt võib öelda, et kuigi kõigi asjaosaliste sotsiaalmeediatiimid teevad imehead tööd ja postitavad ainult väga ilusaid pilte ja asjakohast infot, siis kogu seda imet nautida saab põhiliselt ikkagi õhtul hotellis, sest Walesi looduskaunimad, kurvilisemad ja kruusasemad nurgad, kus on hea rallitada, ei ole kaetud absoluutselt mitte mingi mobiilileviga. aga no vähemalt teadsime laupäeva hommikul, et oleme endiselt kursil “Ott Tänak juhib teise päeva järel Walesi rallit.”

korraldajaid oleks tasunud kuulata mitte ainult ilma, vaid ka logistika osas – esimest plaanitud kiiruskatset me suuremat ei näinud, sest esimene parkla, kuhu rihtisime, oli tund enne selle katse algust juba täis (ametlik soovitus oli saabuda vähemalt 2 tundi varem). teise parkla kiituseks võib öelda, et nii teekond sinna (Llyn Clywedogi serv) kui vaade “parkimiskohalt” (ühe suvalise kruusatee serv) olid äärmiselt kaunid. kahjuks polnud hommikul pildistamiseks aega ja õhtul ära minnes oli juba liiga hämar, aga no tõesti ilus kant oli!

20191005_112756.jpg

vaade Sweet Lamb Hafren kiiruskatse parklast O, mis on… rohkem Hafreni kui Sweet Lambi kandis. ilm on (Walesile ja üritusele) iseloomulik.

nojah, sellest esimesest katsest ei tea ma midagi, aga see-eest oli siis mõnusalt aega endale raja ääres järgmise vaatamiseks sobivat kohta otsida. (mis kena asjade korraldus, et nad sama raja peal kaks katset teevad! hommikuti magada ja süüa armastava rallisõbra jaoks v mugav.)

20191005_120623.jpg

rallipublik on end päevaks sisse seadnud. normaalne mustikamets oli.

ma ei olegi varem nii tihedasse metsa sattunud siin saare peal. see oli ka täiega maaliline!

20191005_121134.jpg

see kollane asi esiplaanil on mingi seen.

metsast kuuse alt oli kena vaadata, kuidas rajale muudkui sadas tihedat seenevihma, aga pealtvaatajate peale sugugi mitte. kuna uue katseni oli kolm tundi, sain rahulikult matkatoolis raamatut lugeda, õnneks oli see teetermos kah ligi. ja ralli kavas oli kenasti kirjas, mis hooaja eelmistes episoodides juhtunud on (tl;dr: “Ott Tänak alustab Walesi rallit liidripositsioonilt”). lähimas parklas oli isegi ratastel kiirtoiduputka, kust sai tüüpilist briti väliürituse burksi (soe kotlet kahe külma nätske saiapooliku vahel, soovi korral võib ketšupit ka vahele panna, viis naela palun).

20191005_124202.jpg

loen Diana Mosley autobiograafiat, Hitler ilmus just pildile

siis nad hakkasid sõitma. esimesed viis-kuus autot kostitasid meie nurga pealtvaatajaid päris põhjaliku muda- ja kruusarahega, mida keegi ei olnud oodanud (miks, kui neil soovitati oodata ootamatut? mina nt ootasin isegi Hispaania inkvisitsiooni, mida küll ei tulnud). siis sai kruus vist tee pealt otsa, sest pärastpoole seda enam eriti ei lennanud. või siis olid need hilisemad autod aeglasemad. või juhid osavamad? sellest ei saanud ma kuni lõpuni aru, mis alusel võistlejad järjestatud olid. ja kuna levi ei olnud, polnud muidugi ka teada, kas Tänakut on oodata või on ta juba kiviga kohtunud. aga ühel hetkel ta igatahes mööda sõitis; ilma tagastangeta küll, nii et paistis, et see kivi-asi oli ikkagi juba ära juhtunud? (võhikuna arvasin, et see tagastange on seal nagunii rohkem ilu pärast ja mis seal ikka, aga kui pärast levisse jõudsin, siis oli internetis juba saadaval Tänaku eeskujuliku rallimehe hääldusega inglise keeles antud kommentaar, et ilma tagastangeta autos on jube lärmakas ja kaardilugejat pole kuulda.)

Screenshot 2019-10-07 at 11.48.14

te lihtsalt peate mind uskuma, et see on Ott Tänak, kes mööda sõidab

kui ma ausalt ütlen, siis pärast Tänaku äranägemist mind need järgmised möödasõitjad juba huvitasid vähem, aga õnneks oli mul ikka veel nii teed kui lugemisvara järel. muuhulgas lugesin kavast välja, et pühapäeva lõuna paiku on Llandudnos täiesti tasuta võimalik näha autasustamistseremooniat. selleks oli vaja ainult kaks tundi vales suunas (kodust eemale) sõita. leppisime L-ga kokku, et kui pühapäeva hommikul on ikka veel seis, et “Tänak asub Walesi ralli viimasele päevale vastu liidrina”, siis lähme anname endale võimaluse šampanjapritsmetega pihta saada.

pühapäeva hommikul oli see seis. uurisime välja, kuidas Llandudno nime hääldatakse, ja läksime kohale.

mul oli selle Llandudnoga üks salaplaan ka – mõtlesin, et kui ma oma pisikesele autohullule vennapojale üldse kunagi mõne automudeli kingiks viin, siis võiks selle ju Walesi rallilt osta. seega veetsime tükk aega võistluskeskuses erinevaid nännilette läbi kammides. kahjuks ei olnud Tänaku selle hooaja autot veel saadaval – ja ootamatult oli minust pühapäeva hommikuks saanud selline rallipurist, et ma keeldusin ostmast ükskõik mida muud. ei no ühest küljest ma saan aru, et kolmeaastase jaoks ei ole vahet, kas see auto, mis ta saab, on Tänaku 2019. aasta Toyota või Tänaku 2017. aasta misiganes (Peugeot? Citroen? teate, ma keeldun googeldamast, mis autoga sõitis Ott Tänak 2017. aastal, see asi on niigi juba liiale läinud!) või Solbergi jumalteabmisaasta Subaru; aga teisest küljest, mu elus on kaks kallist inimest, kelle jaoks Subaru ja Toyota vaheline vahe on eluliselt oluline, ja see kolmeaastane on üks neist. teine seisis seal autoleti ääres mu kõrval. nii et jah, ma jätsin auto ostmata, sest kõik need autod olid valed.

muidu sai seal Llandudnos veel näha suurel hulgal rallimaailma telgitaguseid (sõna kõige otsesemas mõttes. igal tiimil oli telk või mitu püsti, aga nad olid kuidagi… tagaküljega maailma poole), süüa veel väliürituseburksi ja vaadata suurelt ekraanilt viimast katset. selgus, et rallit on telekast vaadata palju jubedam kui kohapeal. aga palju paremini saab aru, kes võidab ja kas keegi sõitis kivi otsa. minu suureks hämmastuseks Tänak võitis ja ei sõitnud kivi otsa. (ma küll ootasin ootamatut, aga neist kaameratest, mis olid auto sisse/külge pandud, oli selgelt näha, et see mees on hull ja et niiviisi sõites pole võimalik lõppu jõuda.)

üldises võidueufoorias ostsin vennapojale hoopis Toyota pildiga T-särgi. ma tõesti loodan, et need õiged autod ilmuvad jõuluks saadavale, sest kus ma lähen sellise… pehme pakiga.

20191006_123738.jpg

telgitagune. vaadake, seal on Oti ja Martini nimed kirjas!

no ja siis oli auhinnatseremoonia, mis võttis igaviku, sest jessas, mis hulk erinevaid võistlusklasse osutus selle ühe võistluse sees olema. ja Petter Solberg otsustas pidada pika liigutava lahkumiskõne (ei, tore oli poodiumil näha inimest, kes oli harjunud seal olema ja tundis end mugavalt). ja ma totaalselt sain šampanjapritsmetega pihta, kuigi vist mitte Tänaku, vaid Neuville’i pudelist. ja mul on uus pet peeve: eesti mees, kelle jaoks on nii oluline filmida oma telefoniga poodiumil liikumatult seisvat teist eesti meest, et ta ei pea võimalikuks Eesti hümni ajal mütsi peast võtta. (jah, ma algatasin härraga sel teemal diskussiooni. et kust ma tean, et ta eestlane oli? telefoni kaante vahelt paistis ID-kaardi serv välja. et mis ta vabandus oli? “väga raske on samal ajal filmida ja mütsi peast võtta.” for real!!!)

20191006_151746.jpg

vasakul üleval Walesi lipp. Eesti lippe oli ka mitu, aga need olin sunnitud koos eestlaste telefonidega välja croppima. pildi keskel Ogier’ kõrval paistab Llandudno pleasure pier, pikim kai Walesis!

kuna nüüd oli koduni 250 miili, siis veetsin järgmised 4 tundi autos googeldades ja end ralli punktisüsteemi, võistlusklasside, ajaloo, statistika, staaride ja järgmise aasta kavaga kurssi viies. teate, see on kõik väga põnev. ainus, mis takistab mind järgmise aasta Walesi ralli pileteid kohe ära ostmast, on asjaolu, et see toimub NOVEMBRIS ja nii palju sooje riideid ja kuuma teed ei pruugi maailmas olemas olla, kui novembrikuise Walesi üleelamine vajab.

ellad ühte hingama kullad ühe kuue alla

IMG_2010.jpg

see hetk, kus ma mõtlesin, kas peaks Eestisse tagasi kolima

ei, mind ei tabanud laulupeol tugevad isamaalised tunded. silm jäi kuivaks ja kuigi oma rahvaga mul meeldib olla koos, sain seda lähedust nii ühendkooridega laval olles kui publiku hulgas mudilaskoore kuulates tunda nii palju, et piisab järgmiseks viieks aastaks.

pigem… ei olnud ma järsku kuigi kindel, et ma Eesti ja eestlastega enam päriselt suhestun, ja kui ma veel mõne aasta ära olen, siis äkki polegi enam tagasiteed, nii minu kui teie poolt vaadates? aga see mõte on mul veel korralikult lõpuni mõtlemata.

seekordse peo tipphetked mu jaoks olid need, mida teles tingimata üle ei kantud ja platsile ka võibolla ära ei kostnud – spontaansed ühislaulmised laval pikemate ümberrivistumispauside ajal. “Sepapoisid” kaheksal häälel oli üsna meeleolukas, aga kõiki signatuure sai ka kaasa ümiseda (need olid jupid laulupeokantaadist, mida publik kuulis alles kõige lõpus, aga meie ju oskasime kogu aeg). valikkooride päeval tuli esitusele ka heliredel ja lõpuks lihtsalt do-noot – ikka parem kui vait olla. vot sellepärast ma seal laululaval olin seekord ja olen edaspidi. et ei peaks vait olema :) koos veel kahekümne viie tuhande inimesega, kes ka pigem laulaks.

muid laulupeosaladusi, mida paljud ei tea:
– kui seisad üleval laulukaare all ja meeshääled laulavad sinu ees alumistel astmetel, siis nad kostavad sulle selja tagant.
– jah, teisi hääli on ka kuulda, ei ole nii, et upud oma häälerühma sisse ära ja laulu ei kuulegi.
– jah, koos seisad ikka sama häälerühma lauljatega, oma koori teised hääled on laululava teises servas. kokku saate… rongkäigus ja aftekal. (eelmisel peol sai õllealal ka, aga sel peol seda ei olnud) .
– dirigenti on vaja, sest laululava ühest servast teise jõuab heli sekundilise viitega, nii et kui teine alt jääks esimesi sopraneid lõpuni kuulama, hilineksime oma sisseastumisega raudselt.
– need lahedad lained, mis tulevad laulukaare alt ja lähevad üles nõlvale välja ja eesti rahvas saab tunda, et sai ükskord millegagi ühiselt hakkama? teate, kui ühendkooris on lauljal piisavalt ruumi, et kaks kätt korraga üles tõsta, siis on tal liiga palju ruumi, reeglina alumistel astmetel olevate lauljate arvelt!
– lause, mida laulja kuuleb laulupeo käigus kõige rohkem: “Nüüd keerame kõik ümber ja liigume kümme astet ülespoole!” (liikuda õnnestub umbes kaks, aga abiks seegi. avaühendkooris ma näiteks just teisele astmele välja jõudsingi selle kampaania käigus.)
– astmeid on laululaval muide 42. seda ei tea keegi peale minu, kes ma tegin oma koorile laulupeoteemalist viktoriini.
– kui proovides ja läbimängul tundub, et pole hullu, mahub lavale ära küll, siis päris peol ei mahu kunagi, sest proovidesse ei tule pooled kohale. asjata, sest seal saab kõige rohkem nalja; tihti muidugi ka vihma, külma ja/või päikesepõletuse.
– miks lastekooride hulgast paistab kõige rohkem lipukesi ja pimedal ajal mobiilitulukesi? sest lastel pole laululaval noote kaasas, käed on vabad. see vist pole mitte niivõrd laulupeo- kui lastekoorikultuuri osa. õige kah, noorele inimesel jäävad sõnad pähe küll ja paljud neist ikka nooti loevad; ja säilib mingi võimalus, et nad siis vaatavad dirigenti hoopis.

IMG_1876.jpg

te arvate, et sel laulupeol vihma ei sadanud? reedene segakooride proov

aga teate. kui saaks kuidagi nii, et “seda mesipuu laulu” ei peaks lähema viie aasta jooksul kordagi enam kuulma, siis see oleks minu meelest küll tore. tunnen end alati veidi silmakirjalikuna, kui kinnitan, et lennaku vastu või surmakuul, ta tõttab mesipuu poole. tühja ta tõttab, kui kuulid päriselt lendama hakkavad. (näete, jah, milline dissident on minust siin liberaalses läänes kujunenud?)

i’m breaking my silence ‘cause i’ve had a few

ilublogi, vol9: Sephora haul

kui ma seda lugu teile ära ei räägi, siis mis ilublogist me üldse räägime.

käisin ükspäev New Yorkis (as one does) ja sattusin täiesti juhuslikult Times Square’il uue Sephora poe avamisele. no ikka nii juhuslikult, et olin just parasjagu tuvastanud vajaduse päiksekreemi järele, vaatasin ringi, nägin Sephora silti, astusin lähemale ja leidsin end otse avamistseremoonialt, trummitüdrukute ja lindilõikamise ja mille kõigega.

tormasin siis muu tirtsuparve seltsis uhiuude poodi sisse ja leidsin Urban Decay meigiletist… Game of Thronesi teemalise kollektsiooni.

20190524_095651.jpg

ma ei vaata seda sarja ja raamatud jätsin pooleli, aga ikka saan viidetest aru

selleks hetkeks, mil mina sinna jõudsin (sõna otseses mõttes 2 minutit pärast poe avamist), oli enamus tooteid juba otsas ja müüja teadis öelda, et ega juurde ka tulemas pole. niisiis, kuigi olin arvanud, et ma saan küsimusele “kas mul on elus vaja veel üht lauvärvipintslit ja kui, siis millist?” vastamist rahulikult veel mõned aastad edasi lükata, siis… tuli tegutseda kohe. daamid ja härrad, lubage esitleda: Arya Stark’s Needle!

20190531_183519 (1).jpg

“cruelty-free”, päriselt ka?

see pintsel oli poe viimane ja võimalik, et ka maailma viimane, sest praegu ei suuda ma seda toodet kuskilt veebist leida isegi kategooriatest “sold out” ega “gone for good”.

laineri valisin ka rohkem nime – Lannister Gold – kui millegi muu põhjal. ja ta oli eelviimane. ühesõnaga, DEFITSIIT! kui keegi oskab nüüd öelda, mida sellega teha peale sotsiaalmeedias praalimise, andke palun teada. ses mõttes, et… ma tegelt ka ei saa aru, kuidas hele silmalainer üldse nagu töötama peaks, milliste lauvärvidega teda kombineerida jne. (aga pintsel on mul olemas!)

ja need Drunk Elephanti asjad seal taustal? ma kõik aeg räägin, et nahahooldus peab olema eelkõige taskukohane, aga ma tahtsin B-Hydra ja C-firma ikkagi ära proovida ja selles minisuuruses (8 ml, I kid you not) on hind talutav (kui just liitrihinnaks ümber ei arvuta:)). ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli avamispäev, või sellepärast, et suutsin 100 dollari eest kraami kokku rabada (ma ju ikkagi ostsin selle päiksekreemi ka, mida otsima läksin, ja nipet-näpet vajalikku veel)… anti mulle Beste No 9 näopuhastusželee ja Protini niisutav kreem kauba peale, muidugi ka minisuuruses, aga… OMG TASUTA DRUNK ELEPHANT. et kuidas on? ma ei tea, ma pole veel proovida raatsinud :D

peab nentima, et kogu see juhtum (vast siiski koostöös sarjalõpu ja muu üldise mölluga) pani mind kaaluma GoT raamatute lõpunilugemist. ilu ikkagi päästab maailma.

siis ma võtan teid selge sinise taeva tähed

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (Loomingu Raamatukogu, #2-5/2016)Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra by Alexander Genis

My rating: 5 of 5 stars

ükspäev juhtus nii, et üks raamat, mida lugeda tahtsin, oli ülisoodsa hinnaga müügil Google Booksis. kes üldse teadis, et selline asi nagu Google Books olemas on?! nii et suur oli mu üllatus, kui olin Google’ile 99 penni (senti? krossi?) üle kandnud ja rakenduse lahti tegin ja sealt lisaks äsjaostetud raamatule ka selle 2016. aasta LR leidsin. ilmselgelt olin ma teda omal ajal nii väga lugeda soovinud, et mingeid müstilisi teid pidi ostnud (teate, 2016 ei pruukinud eestikeelse e-raamatu hankimine veel mingi lihtne ülesanne olla!) – aga siis unustanud või võibolla lihtsalt mitte osanud teda sealt Google Booksist üles leida:) no igatahes see 99-kopikane lastefantasy jäi oma järjekorda ootama ja võtsin “Lugemistunnid” lõpuks ometi ette.

Genist lugeda on nagu ilutulestikku vaadata – siuh ja siuh lendavad aforismid, üks säravam kui teine, üks kõrgemale kui teine, osasid ei jõua veel vaatama hakatagi, kui juba läinud ja uus kohal. pidev vaimustus. kui pärast keegi kirjeldada palub, siis ei oska muidugi midagi öelda… mida ta õieti ütleski? ei tea, aga jube hästi ütles! ja raamatutest ja kirjanikest ja kirjutamisest ja eelkõige lugemisest rääkis. imeline kogemus, tahaks veel!

kuna tegu on Lätis kasvanud ja hiljem USAsse emigreerunud vene juudiga, siis äramainitud raamatute ja autorite valik on mõnus hingelähedane – palju vene kirjandust, maailmaklassikat ka sekka. ma muidugi suuremat osa neist raamatuist pole lugenud, kuigi nüüd jälle tunnen, et vist ikka peaks. aga see pole “Lugemistundide” puhul kõige olulisem, et oleks ise lugenud, Genis seletab nagunii ära, kuidas asjad on. (temaga võib nõustuda või mitte, see pole ka oluline, talle endale ka pole, alailma ta vaidleb iseendale vastu. oluline on seletamise rõõm ja lausete ilu.)

Screenshot 2019-03-27 at 21.07.49.png

Genises tunnen ära järjekordse lihaliku raamatuarmastaja, kes kirjutab raamatutesse ega ole väga õnnetu, kui troopiline torm Irina ujutab üle ta raamatukogu alumised riiulid, “mille olin ettenägelikult eraldanud nõukogude kirjandusteadusele ja kingitud luulekogudele”. püüan võimalusel endale “Lugemistundidest” füüsilise koopia hankida ja Genise auks kõik oma e-raamatus äramärgitud tsitaadid (umbes pool kogu tekstist, tundub kohati) päriselt pliiatsiga alla tõmmata! (kui Genis hoogu läheb, siis on tsiteerimisväärset nii pikalt, et vahepeal tuleks pliiatsit teritada, aga ma neid kohti ei viitsi siia näidetena ümber trükkida.)

Ilma pliiatsita lugeda on minu meelest niisama hea kui tummade seltsis viina võtta. (Ükskord ma juhtusin nägema nende labrakat, mis lõppes hääletu lööminguga.) Suhtlemises raamatuga võrdsustab pliiats olukorra. Meile annab ta tagasi hääle, raamatule tuletab meelde, kes on peremees.
***
Katsuge ilma sufiksiteta läbi saada, ja teie kõne hakkab meenutama häält, millega räägib auto navigaator, kes ei oska, nagu muide ka paljud teised, arvsõnu käänata ja inimese moodi olla.
***
Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga “Mein Kampf”. Juutidel tuleb niisuguseid asju ette.

View all my reviews

i am titanium

Doughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century EconomistDoughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century Economist by Kate Raworth

My rating: 4 of 5 stars

ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.

ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:

  • seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
  • visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
  • sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.
  • circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!
Kate-Raworth-Embedded-Economy.png

uus mudel: embedded economy. pildi laadisin alla https://consciouscompanymedia.com/

  • “Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
  • mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
  • Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
  • sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
  • rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.
  • majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.

View all my reviews

you can listen as well as you hear

Alice imedemaalAlice imedemaal by Rébecca Dautremer

My rating: 5 of 5 stars

huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.

selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!

20190210_103655.jpg

veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all

ühtlasi sain lisada oma kollektsiooni järjekordse, kolmanda tõlke eesti keelde. (põhjuste üle, miks neid nii palju üldse vaja on, olen varem blogis spekuleerinud, kinnitatagu või lükatagu ümber: https://roger.pri.ee/2015/09/08/voibolla-kellegile-veidikene-teed-ja-siis-kirjutame-raamatu/.)

20190210_103256.jpg

they all spark joy

igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!

(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)

ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?

View all my reviews

what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews

kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise

Kristi ja Maris tulevad Londonisse ja küsivad raamatupoesoovitust. aga palun!

kui see peab olema üksainus pood, siis Charing Cross Roadi Foyles – seda on mingi… seitse korrust. tasub tähele panna, et kuigi see pood on seal alati olnud, koliti ta mõne aasta eest sama tänavat mööda mõned majad edasi; uues on vanast oluliselt rohkem õhku ja boonusena asub see endistes Central St Martinsi moekolledži ruumides (eesti raamatusõbrale tuttav asukoht Anu Samarüütel-Longi raamatust “Minu London”).

või siis Piccadilly Waterstones, mis viimati, kui ma kontrollisin, oli Euroopa suurim raamatupood. mulle on Foyles alati natuke sümpaatsem olnud ja ega ta väiksem küll ei tundu. 2018. aasta sügisel ostis Waterstones Foylesi ära, nii et selles mõttes vahet pole, kummasse poodi oma raha viia, samasse kohta jõuab välja:)

koomiksite, ulme, fantaasiakirjanduse ja kogu nendega seonduva fännikauba hankimiseks tuleks pöörduda Forbidden Planetisse Shaftesbury Avenuel. käin seal viimastel kuudel üsna regulaarselt korra nädalas, aga eksin keldrikorrusel ikka iga kord ära, sest seda on lihtsalt üsna palju.

väikeste sõltumatute raamatupoodidega on nii, et ma eraldi metroo- ega bussisõitu ühtegi neist ette ei võtaks, aga kui muudel seiklustel tee peale jääks, siis astuks küll läbi. mõned mu lemmikud selles kategoorias (see nimekiri räägib vbla rohkem mu liikumistrajektooridest kui raamatumaitsest):

* London Review Bookshop Briti muuseumi lähedal (selle poe kohvik on ühtlasi sealkandi mõnusamaid kohti mahaistumiseks);
* Stanfords Covent Gardenis (spetsialiseerub reisiraamatutele, kaartidele jne);
* Persephone Books Bloomsburys (spetsialiseerub naiskirjanikele);
* Libreria Spitalfieldsis (spetsialiseerub reeglitele: mobiiltelefoni kasutamine poes on keelatud);
* British Library raamatupood St Pancrase jaama kõrval (spetsialiseerub kõrvalruumis parajasti käimasoleva näituse teemale pluss klassikale pluss sealt saab parimaid raamatuteemalisi suveniire ja kingitusi);
* Victoria & Alberti muuseumi raamatupood Kensingtonis (jällegi raamatud kõigest, mida muuseum parajasti näitab, pluss moe-, kunsti- ja disainitemaatika);
* Stoke Newington Bookshop (lihtsalt mu kodupood, mille jätkuvast olemasolust olen väga huvitatud ja seega õhutaksin kõiki seal oste sooritama, kuigi jumal teab, et seal ei ole kunagi just seda ühte raamatut, mida parajasti tahaks. see jama on kõigi nende väikeste poodidega tegelt. jube toredad vaadata, aga lõpuks aitab ikkagi ainult Amazon hädast välja… ja ma ei räägi siinkohal ainult raamatutest).

but if you kissed me now I know you’d fool me again

Esmaspäev algab laupäeval (Orpheuse raamatukogu #18)Esmaspäev algab laupäeval by Arkady Strugatsky

My rating: 5 of 5 stars

okei, ma olin just jõudnud nukrale arusaamisele, et mulle tegelikult ei meeldi vendade Strugatskite looming, aga siis leidsin selle raamatu ja asjad võtsid jälle rõõmsama pöörde.

kui on miski, mis mind elus ja kirjanduses tõeliselt vaimustab, siis on see maagia ja bürokraatia esinemine samas maailmas. vt ka: Võlukunsti ministeerium, Nähtamatu ülikool, Öine vahtkond, Härjapõlvlaste kaitseala. siin raamatus siis TUINÕIVÕI ehk Teaduslik Uurimisinstituut Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kuhu minategelane programmeerijaks, hiljem arvutilabori juhatajaks tööle satub. asutus on täis tegelasi a la Cristobal Josévitš Junta, Elu Mõtte osakonna juhataja (endine Suurinkvisiitor). kaadriosakonna juhataja on Kerberos Psojevitš Demin. ja nii edasi.

ega ses loos midagi nüüd otseselt ei juhtu, tundub, et rohkem kirjeldamise rõõmust kirjutatud on see kõik. eriti meeleolukas on esimene osa, kus pahaaimamatu programmeerija peale lastakse lahti kõik kõnelevad kassid, soove täitvad havid, nõiamoorid ja kanajalgadel tarekesed, võlukepid ja nähtamatuks tegevad mütsid. ja tamme otsas elab millegipärast näkineid. edasi on juba tavaline kontorihuumor, episoodides esineb hulk mütoloogilisi olendeid, vahepeal filosofeeritakse strugatsilikult ühiskonna ja inimese arengu teemadel ja siis ongi läbi. lõpus on minategelasel endal lastud raamatule järelsõna kirjutada (jah, just nii meta ongi) ja ta nõustub minuga:

“Olukirjelduste väärtuste hulka võib lugeda ka selle, et autorid näitasid instituudi maastikke uustulnuka vaatenurgast ega jätnud tähelepanuta ka administratiivsete ja maagiliste eeskirjade üpriski sügavat koostoimet.”

alapealkiri “Jutustus-muinaslugu noorema vanuserühma teadustöötajatele” on igati tabav, soovitada julgen ka kõigile teistele vanuserühmadele.

Screenshot 2019-01-12 at 19.22.04.png

View all my reviews

i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

olla endale tuldnäitav torn

meenutagem, et raamatuaasta 2018 eesmärk oli  – nagu ta mul ikka on – “vähem lugeda, rohkem kirjutada”. tehtud! lugesin ainult 248 raamatut (eelmise aasta 365 asemel); arvustused kirjutasin neist 74-le (eelmise aasta 6 asemel, ja noistki 3 olid ühelauselised). selleks, et neid kõiki näha, tuleb Goodreadsi minna, blogis olen jaganud valitud palasid ja ei oska tegelikult isegi seletada, miks just neid.

tärnide jagamisel püüdsin meeles pidada nii Goodreadsi enda skaalakirjeldust (1 – did not like it, 2 – it was ok, 3 – liked it, 4 – really liked it, 5 – loved it) kui Gaussi kõverat ja Kauri definitsiooni 5-le: “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”. seega jagasin kolmesid-nelju üsna heldelt ja viitega hoidsin veidi tagasi; kaheväärilisi raamatuid püüdsin eos vältida ja ühelisteks osutunud jätsin põhiliselt lihtsalt pooleli (statistikas need ei kajastu ja mul on küll kuskil postituse mustand teemal “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole (lõpuni) lugenud”, aga kuna ma pole veel välja mõelnud, kuidas, siis jääb see sõnavõtt mõneks teiseks aastaks). kõigi 248 raamatu peale tuli keskmine hinne 3.5.

aasta parima raamatu kuulutasin veidi ennatlikult juba novembris välja: Heli Laaksoneni “Ole ise”. kusjuures see on üks väga väheseid luuleraamatuid, mida üldse lugesin sel aastal, tavaliselt satub ikka veidi rohkem. vast olekski võinud olla rohkem luulet, sest kaks aasta suurt lemmikut, Indrek Koffi “Eestluse elujõust” ja Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb” olid just sellised meeldivad ja meeleolukad lühivormid sinnasamma väravasse.

IMG_1565 (1).jpg

Veronika Kivisilla, “Kuni armastus peale tuleb”

päris palju lugesin koomikseid ja graafilisi romaane, nt terve Luciferi-sari jäi siia aastasse, aga kogu Sandmani lugesin ka uuesti üle. Gaimani 1602 oli uutest leidudest mu kindel lemmik, kuni jõuluvana selle Pärdi-raamatu tõi…

populaarteaduslikest raamatutest avaldas “Prisoners of Geography” enim muljet, aga tegelikult ka Hans Roslingi “Faktitäius”, kuigi viimast hindasin millegipärast esimese lugemise järel nelja tärniga (võimalik, et eestikeelse väljaande toimetamisvigade tõttu?). siiski lugesin kohe teist korda veel, rääkisin sellest pärast nädalate kaupa kõigile ja nõudsin, et nad peavad seda raamatut kindlasti lugema. arvustust kirjutada pole siiamaani jõudnud ja nüüd ilmselt enam ei viitsi ka, vana asi.

aga siis lihtsalt proosast… pooled mu viie tärniga hinnatud raamatud olid vanade teada asjade ülelugemised – Neil Gaimanit ja Ursula le Guini ja Jaan Krossi. sekka peoga bestsellereid: Educated, Circe, Gentleman in Moscow, Little Fires Everywhere. (NB! väga kiidetud ja müüdud teoseid oli ka mu poolelijäetud raamatute hulgas täitsa mitu, esimesena meenuvad “Eleanor Oliphant is Completely Fine” ja “My Year of Rest and Relaxation”. nii et see päris nii ei ole, et kui kõik kiidavad, siis mina ka.)

ja no mis sealt siis veel mälestusväärset jääb:
elulugudest Phil Knighti “Shoe Dog”, mille olen ristinud raamatupidamisdraamaks, aga ma ausalt mõtlen seda parimas võimalikus mõttes;
Eesti ja eestlaste elust “Õhus on Kalamaja” ja “Eesti läbi 100 silmapaari”;
reisi- ja kohalugudest “Minu New York” ja “Meie küla eided La Gomeral”;
raamatutest ja lugemisest “Bookworm”, “Grammatika ülistus” ja “84 Charing Cross Road”;
pigem vist lastele mõeldud raamatutest “Vali okaapi”, “The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy”, “End of Term” (viimane vist siiski esindab kogu sarja, mille osaks ta on ja millest teen siin vast veel juttu, kui mul kord õnnestub kõik osad hankida ja läbi lugeda).

midagi nagu ikkagi oleks ka. aga meeldejäävaim raamatuhetk aastal 2018 oli siiski see, kui seisin ühel sügisõhtul Helsingis keset Akateeminen Kirjakauppat – raamatupoodi, kuhu mul 90ndate lõpus ja 2000ndate esimesel kümnel oli kombeks jätta oluliselt rohkem raha, kui ma endale tollal lubada sain – ja tundsin, et ma võiksin sealt osta ükskõik mida, aga ei tahagi nagu midagi enam. et kõik maailma raamatud on mul kas olemas või loetud või minust ühe kliki kaugusel, ja et nende väärtus läheneb (olgu siis selle tõttu või sellest sõltumatult) tõkestamatult nullile.

ühesõnaga… ma ikkagi püüan uuel aastal jälle vähem lugeda ja rohkem kirjutada. aga võtan vastu mõned raamatualased väljakutsed, mis vast panevad mind midagi uut avastama või muudmoodi veidi sära juurde toovad.

IMG_1527.jpg

aasta raamatuhetk nr 2 – ometi mingi asjalik rakendus kogu sellele riiulitesse mittemahtuvale lasule.

enne kuula siis kumise kaasa

Kahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo PärdistKahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo Pärdist by Joonas Sildre

My rating: 5 of 5 stars

see on kindlasti esimene eesti algupärane graafiline romaan, mida ma lugenud olen, ja võimalik, et esimene, mis üldse kirjutatud – ma igatahes teisi ei tea. ja kas teda romaaniks kutsuda õige on, ei tea ka, see on (osaline) elulugu ju siiski.

olen viimastel aastatel seda žanri kõrgelt hindama õppinud ja lugenud täitsa palju kvaliteetseid koomikseid ja graafilisi romaane ja asju, mis tahavad olla üks, aga on lõpuks teine. Sildre ei valmista muu maailma taustal pettumust, see kõik on väga hea! algus ehk veidi ühemõõtmeline, aga kui juba muusika kirjutamiseks läheb, siis läheb ka muusika joonistamiseks ja sellele on siin leitud väga nauditavaid ja veenvaid lahendusi.

esimesel korral neelasin kogu loo lihtsalt otsast lõpuni alla, siis võtsin algusest uuesti ette ja kuulasin kõiki mainitud-näidatud Pärdi teoseid kõrvale. oo! tõesti täiesti geniaalne töö kunstnikult ja just nii soovitangi seda raamatut lugeda. sest lihtsalt… “Credo” visualiseerituna, kes oleks arvanud, et seda saab teha? või siis “Tabula Rasa” ebaõnnestunud proov vs õnnestunud esiettekanne. aga ka Pärdi eneseotsingud noodijoonte vahel ja kohal ja lõpus… raamatu II osa lõpp on eriti hea näide sellest, kuidas pilt saab toetada ka väga abstraktset teksti.

muidugi ongi Arvi Pärdi elu- ja loomingulugu väga põnev ja eriti palju ma tema noorusajast ja kujunemisest enne ei teadnud, nii et ka muusikast teadmata või hoolimata on huvitav lugemine. aga selleks ajaks, kui lõpuni jõuad, ilmselt juba tead ja hoolidki :)

üks huvitavlugu veel siia juurde: just eelmisel päeval lugesin “Minu Jeruusalemma”, mis mul õnnestus raamatukogust mingi vedamise läbi hankida (e-kataloogi andmetel poleks teda seal riiulis üldse olema pidanud) ja seal oli meeleolukas lugu eestlannast ortodoksi nunna ema Ksenija ja Arvo Pärdi kohtumisest ja sellest, kuidas raamatu autor läks hiljem suvalisse Kopli postkontorisse Pärdile pakki postitama ja kohtus seal Pärdi endaga. ta ei arvanud, et see olnuks lihtsalt pime juhus. mitte et ma nüüd just jumalikku ettehoolet kahtlustaks selles, et ma kohe sinna järele Pärdi-raamatut lugesin (selle tõi jõuluvana ja jõuluvanale ma olin enne kirjutanud), aga tore kokkusattumus ikka kõigi nende inimeste õigeuskupööramise lugude juurde, et nad mul nii korraga ja läbipõimunult käsil olid.

“Kahe heli vahel” lõpeb 1980. aasta ja Pärtide sundemigreerumisega. nüüd tahaks ainult paluda, et tuleks järgmised osad ka sellele raamatule, sest just sellisel kujul ma tahangi Pärdist ja ta muusikast lugeda veel ja veel ja veel.

IMG_1542

see, et Heino Elleril oli iiristega mingi värk, on naljakas ainult minu perekonnale. aga meie jaoks on see see-eest väga naljakas!

View all my reviews

half of what i say is meaningless

The Family from One End Street (The Family from One End Street, #1)The Family from One End Street by Eve Garnett

My rating: 3 of 5 stars

iseenesest on see suht lihtsakoeline lasteraamatuke – igas peatükis juhtub ühe lapsega pere seitsme hulgast midagi veidi täbarat, lõpuks laabub kõik kenasti ja elukvaliteet saab paremgi kui enne pisiseiklust (tavaliselt jäädakse plussi rahaliselt, aga minimaalselt annab keegi hea inimene kommi ja kooki, ja ikka kõigi õdede-vendade jagu varuga).

huvitav on hoopis see, kuidas tegu on inglise lasteraamatuskene läbimurdelise teosega – väidetavalt esimene raamat, kus seiklevad vaesed, töölisklassist pärit lapsed, mitte privilegeeritud erakoolipõngerjad, väikesed printsessid ega lord fauntleroyd. see ilmus aastal 1937 ja võitis tol aastal Carnegie medali (aasta parim uus briti laste- või noorteraamat), kusjuures nomineeritud oli ka “Kääbik”. eestis, muide, ilmus samal aastal Jüri Parijõe “Teraspoiss”, nii et ajastu vaib oligi vist pigem agulilaste kui mäekollide poole kaldu.

Screenshot 2018-12-03 at 11.54.11

tsivilisatsioonide kokkupõrge – erakoolilaps kohtub riigikooli omaga, kõik on segaduses.

View all my reviews

whenever this world is cruel to me

Peter's Room (The Marlows, #5)Peter’s Room by Antonia Forest

My rating: 4 of 5 stars

vanakooli lasteraamat (välja antud 1961, hind 15 šillingit, saadaval raamatukogudevahelise laenutuse kaudu), mida lugesin vanakooli lapse kombel, lihtsalt hakkasin enne õhtusööki pihta, lugesin söögi ajal ja siis mõned tunnid diivanil ja siis hambapesu kõrvale ja siis natuke aega veel voodis ja läbi ta saigi.

mulle need Marlowde sarja raamatud meeldivad igal moel, seal on veenvad tegelased ja toredad lood ja noortel inimestel on seal üksjagu vanakooli privileege (pooltel paljulapselise pere lastest on oma ponid või hobused?), aga ka vanakooli attention span, mis võimaldab pikki vestlusi obskuursetel teemadel. seekord oli mu lemmikuks peatükk, kus neli internaatkoolis haritud teismelist õde (vanuses 13-18) arutavad põhjalikult perekond Brontëde vaimse tervise ja eluvalikute üle, tsiteerides erinevaid luuletusi, proosateoseid, päevikukatkeid ja eluloolisi detaile, sest loomulikult on nad kõik nendega kursis, pluss vestlus toimub raamatukogus (te ju ei arva, et kooli- või avalikus raamatukogus? ikka nende isikliku maamaja omas!) ja saab ju vajadusel järele vaadata.

teine mu lemmikosa sellest raamatust oli detailne kirjeldus rebasejahist osaleja pilgu läbi (mitte rebase). kah normaalne, paneme kõik lapsed (laenatud) hobuste selga, loeme sõnad peale, et käituda tuleb viisakalt, ja laseme nad koerakarja järel üle kraavide ja müüride kalpsama, sest… noh, ma ei teagi, ilmselt kui sul lapsi piisavalt palju on, siis pole probleem, kui üks või teine suure vaprusehoos kaela murrab?

aga ka kirjeldus kolmekuningapäeva tantsuõhtust naabrite juures koos eelneva kõigile kuuele peretütrele sobivate kleitide leidmise minidraamaga oli väga muhe. no selline meeleolukas sissevaade vaesemapoolse, aga viisaka kõrgema keskklassi eluu sõjajärgsel Inglismaal.

kursiivis osad ehk need, kus nooremad lapsed Brontëde eeskujul omaleiutatud RPG-d mängivad, jätsin põhiliselt vahele, nõustudes peategelase Nicolaga, et see asi läks neil ülemäära obsessiivseks. mulle oleks ühest näiteleheküljest piisanud küll ja veel.

jah, selliseid raamatuid enam ei kirjutata. võtan isiklikuks väljakutseks selle sarja võimalikult paljude osade leidmise ja läbilugemise… ja see ei ole mingi 1-click projekt. vt ka: 1961, raamatukogudevaheline laenutus.

View all my reviews

tee mulle öösse ase vahele sygissadude

In Paris With YouIn Paris With You by Clémentine Beauvais

My rating: 4 of 5 stars

“Jevgeni Oneginit” lugesin keskkoolis kohustusliku kirjandusena ja see on mul sealt päris hästi meeles, sest erinevalt paljudest teistest tollal loetud klassikateostest ta päriselt huvitas mind ja meeldis mulle. noh, eks olin ka selline Tatjana-ealine.

“In Paris With You” on “Jevgeni Onegini” ümberjutustus, tegevus on ümber tõstetud 21. sajandi Pariisi, aga lugu on ikkagi täiesti see. huvitav on vaadata, kuidas suurem osa teisi lugejaid-arvustajaid suudab seda lugeda nagu täiesti iseseisvat teost ja paljud isegi imestavad, et kuidas siis nüüd selline asi on välja mõeldud ja miks need tegelased niisugused on jne. no sellepärast on, et Puškin!

originaalis on raamat kirjutatud prantsuse keeles, ma lugesin tõlget inglise keelde. endiselt on tegu värssromaaniga ja kuigi liigendus on üpris… kaasaegne, läks see kõik suures osas isegi riimi. selle avastasin küll alles umbes poole lugemise pealt, sest lugesin teda oma peas kuidagi pigem vabavärsina ja nii oli ta ka mõnus.

noh, mulle meeldis see kaasajastatud versioon. just see, kuidas kogu lugu ja tegelased ja motivatsioonid jäid alles ja sobisid ka uude konteksti suurepäraselt – oh, see teismelise Jevgeni spliin! meeldis see Pariisi-õhkkond ja meeldisid kõik viited nii 2006. kui 2016. aastale ja meeldis see versioon kõiketeadvast jutustajahäälest.

20181112_202828.jpg

võibolla ta on veidi rohkem teismelisteraamat kui originaal, ja igatahes soovitaksin seda teismelisele, kes peab koolis “Jevgeni Oneginit” lugema ja ei suuda sellega kuidagi suhestuda. ise otsisin küll riiulist originaali välja ja kavatsen seda täna õhtul nautida, nagu poleks ei 21. ega ka 20. sajandit kunagi olnudki.

20181110_153211

View all my reviews

love of my life can’t you see

mulle tulid igasugused vanad asjad meelde, kui ma Bohemian Rhapsody filmi vaatasin.

ükskord – see pidi olema millalgi 1993. aastal – oli MTVs Queeni päev. MTV oli tol ürgsel ajal selline uskumatu telekanal, kust tuli päev otsa muusikavideosid, vahele ainult mõned reklaamid. noh, kuidas ma seletan, nagu Youtube, aga ilma otsinguta. ja Queeni päev oli, nagu oleks keegi pannud hommikul mängima Queeni ametliku kanali ja siis lasknud asjadel isevoolu teed minna. ja selle kõige nägemiseks pidi majapidamises olema satelliit-TV. mul ei olnud, aga mu sõbrannal E-l oli ja seega tegime me tol päeval koolist poppi ja vaatasime päev otsa Queeni videosid.

selle päeva lõpuks olime me otsustanud, et E. on Freddie ja mina olen Roger. mõned aastad hiljem saabus me eludesse internet ja üks lihtne alias kulus marjaks ära, nii et hulga inimeste jaoks olen ma Roger siiamaani. no ja kui te olete kunagi mõelnud, miks selle blogi URL on selline nagu ta on…

eile filmi vaadates püüdsin ette kujutada, kas see kõik oleks võinud olla ka teisiti. ei usu, et Freddie rollile kunagi kandideerinud oleksin, aga miks ma Brian ei tahtnud olla? no vot kes teab, mis ühe 13-aastase preili peas täpselt toimus; kahtlustan, et blondid salgud ja sile näolapp avaldasid mulle tollal rohkem muljet kui kitarr ja astrofüüsika.

millalgi noil põhikooli lõpuaastatel blondeerisin oma juuksed ära. ei mäleta, millega (või kas üldse) seda avalikult põhjendasin, aga salaja tegelt ikka selleks, et rohkem Roger olla.

trumme mängima üritasin ka õppida. ei jõudnud eriti kuhugi.

üheksandas klassis andis meile kodanikuõpetuse tundi tollal tuntud (noor?)poliitik Arne O, kes pakkus soovijatele võimalust teha ja esitada klassi ees referaat… suvalisel omavalitud teemal. lihtsalt ühe jooksva hinde saamiseks. kohustuslik see ei olnud ja vist kõigil tekkis küsimus, et kus konks on, aga konks oligi selles, et meil oli õnnestunud jõuda põhikooli lõppu ilma kordagi niisugust asja tegemata ja A.O. tabas vist ära, et ettekande koostamise ja esitamise kogemus osutub me jaoks oluliselt vajalikumaks kui… misiganes teadmisi kodanikuõpetusest ta meile seal tunnis jagas, no vot ei mäleta, mis need olla võisid. (kas mitte ei paigutatud tol hetkel olemasolevaid erakondi tahvlil parem-vasak skaalale näiteks?)

noh, minu mäletamist mööda ei olnud klassis palju neid, kes selle väljakutse vastu oleksid otsustanud võtta, kokku ehk 5-6? teemadest on mul meeles niipalju: mina tegin enda ettekande Queenist, mu pinginaaber tegi narkootikumidest ja klassivend Silver M tegi Venemaa sisepoliitikast. (või oli see välispoliitika? igatahes võite mõistatada, kes meist kolmest hiljem Riigikokku välja jõudis.)

nojah, ikka veel oli aasta kas 1993 või 1994, referaadi tegemiseks läksin Tartu linnaraamatukogu ajakirjade osakonda ja põhilise allikana kasutasin ühte vist ajakirjas Noorus ilmunud artiklit. muuhulgas lugesin sealt, kuidas Queen esines Live Aidil. täpsemaid detaile artikkel ei jaganud ja mäletan täpselt, kuidas murdsin pead, mis pagana asi see Live Aid olla võis – mingi laev äkki? (no et selle peal sai terve bänd esineda ja publik mahtus ka. paistab, et mu mõtteviis oli tollal ikka veel põhiliselt karupoeg Puhhi maailmanägemisest mõjutatud, vt ka: espitsjoon.)

tegelt saingi alles eile kinos lõplikult aru, misasi Live Aid oli.

siis mäletan veel seda, et mul oli kurikaval salaplaan kasutada 10 või 15 minutist ettekandeks ettenähtud ajast 6 minutit “Bohemian Rhapsody” otsast lõpuni ettemängimiseks. ja et selle plaani oluline osa oli asjaolu, et kodanikuõpetuse tundi peeti ajalooklassis, mille kõrval oli raadioruum, kust pidi saabuma vajalik tehniline tugi. seda, kas saabus ka ja kui, siis kas mul tõesti oli jultumust lugu lõpuni mängida – ei mäleta.

ikka veel napilt internetieelsel ajal hankis mu isa mingist alternatiivsest arvutivõrgust (fidonet? usenet?) täiskollektsiooni Queeni laulusõnu ja trükkis need maatriksprinteril välja. sel hetkel sain aru, et moodne tehnoloogia teeb elu ikka väga elamisväärseks. sest see oli uskumatu progress võrreldes kassetilt mahakirjutamisega, mis oli seni olnud laulusõnade väljauurimise põhiline meetod. ja kust meil üldsegi need kassetid? need sain ka isalt kuidagi. olid iselindistatud, nagu tol ajal enamus kassette oli (KES ostis originaalkassette?), aga sildid olid arvutil kujundatud ja – seekord äkki isegi juba laserprinteriga? – trükitud, sest ikkagi moodne tehnoloogia.

aga pärast ostsin endale KÕIK Queeni albumid CD-de peal, digitally remastered versioonidena. see juhtus varajastel 2000ndatel, kui ma endale niisugust luksust teglikult lubada ei saanud, aga olen väga õnnelik, et ikkagi lubasin. need plaadid on nüüd, ma loodan, kusagil isa käes, et ring täis oleks. alguses lohistasin kogu diskograafiat ringi kaasaskantavas CD-mängijas ja siis oma esimese ja seni viimase auto CD-boksis ja siis juba mp3-de kujul oma iPod nanos, mille ju alles paari aasta eest Londonis bussi alla pillasin

maiteagi, tahtsin teile rääkida Queeni tähtsusest oma elus, sest mu elus ei ole eriti ühtegi tähtsamat asja olnudki, aga välja tuli ikka “omg kui vana ma olen”.

jutustage te nüüd ka mõni iidsete aegade lugu mulle.

selgem allikaveestki

Ole iseOle ise by Heli Laaksonen

My rating: 5 of 5 stars

leidsin vist üles 2018. aasta parima raamatu. võtsin alguses raamatukogust, aga kohe, kui läbi sain, läksin poodi, ostsin endale oma eksemplari ja olen seda sellest peale praktiliselt vahetpidamata lugenud… no ikka iga päev paar korda kaanest kaaneni.

Heli Laaksonen on soome luuletaja, kes kirjutab edelasoome murdes (jaa, ma kontrollisin ekstra üle, et midagi ei ole tõlkes kaduma läinud – inglise keeles on see “dialect of south-west Finland” ja soome keeles “lounaismurre” ja kuigi mul oli hiljuti jälle just plaan soome keelest paremini aru saama hakata, ei luba ma selle osas midagi, kuni eesti- ja soomekeelsed sõnad üksteisega nii segadusseajavalt suhestuvad). Valik tema luuletusi on eesti keelde tõlgitud hiiu murdesse ja ma oma värskeltleitud hiidlase-identiteediga ajasin kohe kõrva kikki, sest kuigi ma võru keelest olen paari Uma Pido nootide-proovide-peo enda abil õppinud täitsa hästi aru saama, siis… kas ma hiiu keelt üldse kunagi kohanud olen?

20181107_210152.jpg

lugedes tundub, et justkui oleks… kuidagi tuttav kõlab see kõik, ja kui mõnest sõnast või fraasist hästi aru ei saa, siis tasub see kõva häälega välja öelda, saab tihti selgem. raamatu lõpus on muidu sõnastik ka, päris kasulik. ja seal on ka järelsõna, kust tuleb välja, et tõlkija jaoks oli hiiu murde kirjapanek päris keeruline. millest ma järeldan, et ju seda väga palju siis tehtud polegi.

nojah, aga need luuletused ise siis ikkagi, nad on lihtsalt nii kohutavalt toredad! kui ma oskaks luuletada ja hiiu keelt, siis ma kirjutaksin ise just selliseid kogu aeg ja vahetpidamata. mõned on niisama elust nagu ta on ja mõned on armastusest ja mõnes on postkast putru täis (sidenaiste jaoks) või minnakse lehmaga koos Selveri parklasse käsipiduripöördeid tegema, sest “ui-ui, kuda moole meeldib kui lehm naarab”.

niisugused luuletused võiks ju küll meeldida neilegi, kellele luuletused üldse ei meeldi?

20181107_211026.jpg

View all my reviews

sa ju tunned kui virge on viiv

Bookworm: A Memoir of Childhood ReadingBookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!

Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)

isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)

20181025_185645.jpg

Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus

muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.

20181026_131220.jpg

Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud

igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.

20181027_131913.jpg

tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii

View all my reviews

ei teagi täpselt kas on vesi või on taevas

ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus

kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.

20181022_214850

mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.

lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)

mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)

20181022_214829.jpg

nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.

(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)

no escape from reality

Matemaatika õhtuõpikMatemaatika õhtuõpik by Juhan Aru

My rating: 4 of 5 stars

näe, selgub, et kaks kuud võttis mul selle raamatu läbitöötamine – võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja lugesin seda ainult õhtuti voodis enne magamajäämist. (peab ütlema, et mu unerežiimiga tegi see imet. üldse ei ole igav raamat, aga siiski, ei olnud mingit öösel kella kaheni ülevalolemist, et “ainult üks peatükk veel, ma tahan teada, mis juhtub!”)

midagi päris uut ma sellest raamatust vist ei õppinud… aa, Kochi lumehelves kuskil lõpulehekülgedel, vot sellega polnud tõesti enne kohtunud! Rubriiki “hästiunustatud vana” läksid vektor- ja skalaarkorrutis – nii see, et nad üldse olemas olid, kui see, mis neil vahet on. ja pole kindel, kas keskkoolis nende füüsikalisest sisust räägiti, aga kardetavasti hiljemalt ülikoolis ikka. mul on elus juhtunud olema ainult head ja väga head matemaatikaõpetajad, nii et mind tõesti on raske üllatada nii sisu kui esitusega.

20181020_181522.jpgesitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?

20181020_190606.jpgjah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.

View all my reviews

ladvad kõrgel üleval kuid maa sees juured

The Lady's Guide to Petticoats and Piracy (Montague Siblings #2)The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy by Mackenzi Lee

My rating: 5 of 5 stars

oojaa. mulle meeldis täitsa hästi juba selle sarja eelmine raamat, kus 18. sajandi seiklusloos olid läbivaks teemaks geisuhted ja rassism. siiski ei suutnud ma tolle loo puhul minajutustajaga just päriselt suhestuda (ja vist ei aidanud kaasa ka see, et kuulasin audioraamatuna ja aegajalt kadus järg veidi käest).

teises osas tegutseb aga esimese peategelase õde ja siit saab kätte täislaksu feminismi. nagu Monty, pole ka Felicity iseenesest ülemäära sümpaatne tegelane; ega neil muidugi polegi kerge elu olnud (poor little rich kids) ja kui ühe toimetulekumehhanismiks on alkoholism ja juhuseks, siis teine on läinud nohikluse ja okkalisuse teed. raamatu käigus siiski isiksuse areng toimub ja Felicity tundub lõpuks ka täitsa tore tüdruk.

Bechdeli testi seatud lati ületab see raamat kõrge kaarega, sest nimede, lugude ja iseloomuga naispeategelasi on lausa kolm ja neil on suurem osa aega väga palju tähtsamaid asju teha ja arutada kui meestest vestelda. no ikka sellel tasemel tähtsamaid, et läbi Euroopa postitõllaga põgeneda või piraadilaeval kahureid laadida või sinnakanti. (mulle hakkas juba tunduma, et suht ebarealistlikul moel ei maini ükski neiu ühtegi poissi kuni raamatu lõpuni, aga siis ikkagi korraks juhtus, whew. paraku ei olnud kellelgi tol hetkel aega talle öelda, et see poiss on juba õnnelikus suhtes ühe teise poisiga, vt ka: eelmine raamat.)

ja KUI neil parajasti jääb paar hingetõmbehetke vestluse jaoks, siis on teemaks enamasti just see, kuidas jõuda naisena eneseteostuseni selles ühiskonnas, kuhu nad sündinud on. Felicity internaliseeritud misogüünia saab kenasti õhust tühjaks lastud ja jõutakse jälle sellele järeldusele, mille ma kunagi juba Frances Hardinge “Lie Tree”-st leidsin: sa võid ju arvata, et sa ei ole selline nagu teised tüdrukud, aga tõenäoliselt selgub lähemal uurimisel, et teised tüdrukud ka ei ole. ja kleiti kanda ja huuli värvida ei ole ebafeministlik!

tegu pole siiski kuiva traktaadiga naiste õiguste teemal, vaid tempoka seikluslooga kolme tüdruku sõprusest. nii piraadid kui alusseelikud on tähtsal kohal, ja kellele see peaks oluline olema, siis Monty ja Percy leiavad ka aega kohale ilmuda. mõnus lugemine!
Screenshot_20181010-140759_Amazon Kindle (1).jpg
View all my reviews

sind keegi öösse kannab valgel hobusel

Marvel 1602Marvel 1602 by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

selle koomiksi sissejuhatust lugesin ma umbes neli korda (alguses, lõpus ja iga mõne peatüki järel uuesti), sest ma polnud nende ämblik- ja x- ja muude meestega enne kokku puutunud eriti ja kogu aeg pidin järele vaatama, kes on kes. (paljudest meestest polnud isegi kuulnud, mis tegi järelevaatamise protsessi eriti tülikaks, sest nimed ja viited ei töötanud mu jaoks). aga selleks ajaks, kui lõppu jõudsin, hakkasin enamvähem juba aru saama, mis toimub ja kes möllab. abiks oli ka lisatud esimese osa skript, mis seletas mõned tegelased veel konkreetsemalt lahti.

üldse väga tihti juhtub, et koomiksite TP (trade paperback) väljaannetes on lisasisu rohkem ja huvitavamat kui koomiksit ennast. siingi kasutamata jäänud visandid ja kaanekunstniku kommentaarid ja Gaimani enda järelsõna juba eraldi on lugemist väärt.

(toimub see, et kõik Marveli superkangelased jauravad mingi arusaamatuse tõttu ringi Elizabeth I/James I aegses Euroopas. kus nad on arusaadavalt veidi põlu all, sest valitsev religioon – ja inkvisitsioon – ei kiida sellist jama heaks. lisaks ähvardab maailmalõpp. aga õnneks on tegelastel olemas võimekus probleemid jõudumööda ära lahendada; isegi liiga palju verd ei lenda selle käigus.)

ega ma nüüd ei lähe kõiki neid superkangelasi nende originaalmaailmadest üles otsima, aga see 17. sajandisse paigutatud täheparaad sobis mulle ülihästi ja vast läheb edaspidises elus mõni koomiksiviide selle võrra rohkem kohale jälle. hästiveedetud aeg (ehkki mul ei õnnestunud 1602-t lugeda Gaimani nõuande kohaselt ei onnis, paadis ega majakatusel).

väga ilusasti joonistatud on see kõik ka.

20181017_095928.jpg

View all my reviews

võibolla pahad on hoopis head

The Girl with the Red Balloon (The Balloonmakers, #1)The Girl with the Red Balloon by Katherine Locke

My rating: 4 of 5 stars

mul ei olnud üldse plaanis praegu järjekordset YA raamatut ette võtta, aga seda reklaamiti Overdrive’i esilehel kui suure ühislugemise raamatut ja anti ilma järjekorrata, nii et ma mõtlesin, et vaatan korra. ja no oli nii huvitav küll, et lugesin hooga lõpuni.

omaette meisterlik juba see, et lugu toimub põhiosas 1988. aastal Ida-Berliinis, aga diversity on 2018. aastale kohane, esindatud on eri rassid, religioonid, rahvused, seksuaalsed sättumused ja üleloomulikud võimed. lisaks veel tagasivaated holokaustile ja juba läks pisut liialegi see asi. moraal samas oli tugev ja lugu üsna liigutav.

ma üldiselt jään nukraks nende raamatulõppude juures, kus armunutepaari jäävad lahutama terved maailmad ja ajastud (vt ka maailma kõige kurvema lõpuga teos, Pullmani “His Dark Materials” sari). seekord mitte nii väga, ei tea, kas olen vanas eas kalestunud või oli asi ikkagi selles, et karakterid ei ole õhupalliraamatus väga põhjalikult välja arendatud ja mulle jäi selgusetuks, mida täpselt noored teineteises leidsid peale selle, et mõlemad olid ilmselgelt väga ilusad. seega oli tunne, et küllap nad saavad varsti üle.

lisaks häiris mind Ellie juures erakordselt tugevalt, et kogemata ajareisile sattununa ei märkinud ta kordagi, et oleks oma perekonnast puudust tundnud või isegi mõelnud, kas keegi ta pärast ka muretseb. ainsad asjad 21. sajandist, mis ta soovinimekirjas äramärkimist leidsid, olid internet, mobiiltelefon ja parima sõbranna seltsis küünte lakkimine… mis on teismelise kohta mõistetavad kired, aga siiski, muidu oli ta kirjutatud üsnagi empaatiliseks ja intelligentseks nooreks inimeseks, nii et halloo, ema peale oleks võinud ka korraks mõelda?

Kai puhul ei saanud ma terve raamatu jooksul üle lihtsalt asjaolust, et mul õnnestus lugeda teist raamatut järjest, kus ühe peategelase nimi on Kai :) leidsin roma poisi ja Nähtamatu Raamatukogu draakoni vahel rohkem sarnasusi, kui autorid neile vbla kirjutanud olid.

suure ühislugemise foorumis käisin ka korra luuramas pärast raamatu lõpetamist, palju huvitavat seal polnud (teos on mõeldud vist keskmisele ja vanemale koolieale), aga sain hea vihje, et esimene peatükk tasub uuesti üle lugeda, kui loole konkreetsemat lõppu soovid. noh, ma tegelt mõtlesin, kui ma seda esimest peatükki esimest korda lugesin, et ok, see on vist tähtis koht. aga selleks ajaks, kui viimaseni jõudsin, oli kuldkalal muidugi meelest läinud, nii et jah. püss ei ole lavale niisama toodud.

the girl with the red balloon.png
View all my reviews

ja mu saatjaks saab su kurvalt vaikiv hääl

CirceCirce by Madeline Miller

My rating: 5 of 5 stars

olin lapsena suur vanakreeka muistendite austaja, nii et Circe oli üks tore lugemine juba sellepärast, et seal olid kõik mu lemmiktegelased ühes loos koos (mõned neist pärast selle versiooni läbilugemist enam mitte nii suured lemmikud, khmAthenakhm).

tegelt on see täiega tõsine raamat, korralik ilukirjandus, mitte nagu see tilulilu, mida ma enamasti loen. jah, tuttavate lugude ümberjutustus, aga seekord negatiivse naiskõrvaltegelase vaatepunktist, kust tasapisi selgub, mis ja miks tegelikult (hehe) juhtus – kuidas ikkagi oli selle meeste sigadeks nõidumisega? puhas feminism ja #metoo on see kõik muidugi, olge hoiatatud.

minuga miskipärast rääkis ses loos enim see, kuidas läbi pika elu oli naisel mitu suurt armastust, ei piirdutud üheainsaga. oh, ja siis kirjeldus raskest sünnitusest ja lapse talumatust imikueast ja kuidas lõpuks selgus, mis selle põhjuseks oli – efektne.

aga jah, selline hästikirjutatud pärisraamat. tahtsin seda vahetult pärast lõpetamist 4-ga hinnata (“really liked it”), aga vahepeal olen paar päeva seedinud ja siiski, “it was amazing” ja “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”.

20181001_1854311.jpg

View all my reviews