Seekord algas kõik sellest, et vanaema oli alati tahtnud Norrasse minna ja mina olin juba ammu lubanud, et ma lähen kaasa, kui minekuks läheb.
Alguses (see oli juba mõne aasta eest) oli plaan minna bussireisile, ja ma arvasin vapralt, et mis see siis ära ei ole. Ma olen bussireisil enne ka käinud. Ühe korra. Ja vanaema on vana bussireisihai, nii et ma mõtlesin, et küll ta mu eest hoolitseb, kui vaja. Aga kui me olime kokku leppinud, et suvel 2011 me siis läheme ja et vanaema võib reisi ära broneerida, siis muutusin veidi ärevaks… meenutasin oma ainsaks jäänud bussireisi (aastavahetus 1999/2000, Praha) ja otsustasin, et I’m too old for this shit. Õnneks helistas samal päeval vanaema ja kurtis sama, nii et polnud raske saavutada kokkulepet, et teeme hoopis roadtripi rendiautoga.
23. aprill. Väljalennuni 5 nädalat. Vanaema saab sünnipäevakingiks lennupiletid ja väidab, et tal ei ole reisile midagi selga panna.
15. mai. Väljalennuni 12 päeva. Vanaema väidab, et tädi (minu tädi, tema noorem tütar) oli talle helistanud ja küsinud, kas tal on reisiks asjad pakitud. Vaatame esimest korda Norra kaarti ja mõtleme, kas peaks hakkama mõtlema, kuhu õieti minna.
21. mai. Väljalennuni 6 päeva. Vanaema näeb unes, et mind röövitakse reisi ajal ära – tõmmatakse autost välja ja viiakse minema ja ta ei saa midagi teha, sest ta ei tea, “millist nuppu peab vajutama, et auto sõitma hakkaks ja saaks taga ajama hakata.” Lohutan, et Norras pole inimröövidest kuulda olnud. “Seda Osamat ei või teada,” arvab vanaema. “Ta pidi nüüd ju surnud olema,” meenutan. “Ei, ma mõtlen seda teist ikka, kes elus on. Obama!”
Vanaema laenab emalt (minu ema, tema vanem tütar) teatribinokli, millega isegi teatris eriti midagi ei nägevat. See-eest on tegu väga šiki binokliga. Lepime kokku, et panemegi põhirõhu pigem glamuurile.
Vanaema on Silmaringi reisijuhist leidnud mõned muuseumid-kirikud ja mina Lonely Planetist mõned teed-kivid, mida tahaks näha – tundub, et kuigi meil polnud eriti plaanis planeerida, hakkab siiski tekkima mingi plaan.
24. mai. Väljalennuni 3 päeva. Islandil hakkab purskama järjekordne vulkaan. Tallinna lennujaam ei luba reisijatel muretseda, nii et kui vanaema helistab, siis ei luba mina temal ka muretseda. (Tegelikult helistasin ma muidugi ise vanaemale, sest tuhapilveteema meenutas mulle reisikindlustuseteemat ja mul oli vanaema isikukoodi vaja.)
25. mai. Väljalennuni 2 päeva. Nutikas lutikas laenas suusad… laenan kokku hulga matkavarustust, ostan mõned turistieined ja teen esimese katse asju pakkida. Loobun raskel südamel pooltest kingapaaridest, mille kavatsesin kaasa võtta. Niipalju siis glamuurist:(
(Ah et mis matkavarustus? Kokkulepe on selline, et võimalusel, st kui ilm lubab, ööbime telgis. Niisiis telk, magamiskotid, magamismatid, priimus.)
26.mai. Väljalennuni 1 päev. Vulkaan lõpetas purskamise – ma ju ütlesin, et ei tasu muretseda!
Vaatan esimest korda Norra ilmateadet. Sellel teel, mida mööda ma tahtsin sõita, on täna 3 kraadi külma.
Vanaema käib juuksuris ja pediküüris ja uurib, mis ma lennukisse selga panen. Laenan veel veidi matkavarustust, sest eile laenatud varustus võtab kotis liiga palju ruumi. Säästetud ruumi kasutan ära ühe paari kingade tagasisokutamiseks. Glamuur on jälle meiega!
27. mai. Esimene päev. Kogu kaasavõetud glamuur mahub täpselt pagasilimiidi sisse ära – lubatud on 2*20 kg, minu seljakott kaalub 19 ja vanaema kohver pluss telk 18 kg.
Vanaema pajatab järjest reisilugusid – autos teel lennujaama sellest, kuidas ta häälega (vanaema ütleb “autostopiga”) Armeenias käis, lennujaamas sellest, kuidas ta ükskord terve Kihnu-Pärnu lennu ära ostis (ja millal see oli? Ta väidab, et vanavanaema oli siis juba 90 ligi, aga samas olevat onu Leks olnud elus ja elanud Pärnus. Ja onu Leksi mina isegi ei mäleta. Miski siin ei klapi.) ja lennukis oma Vietnami-reisist.
Käsipagasis smugeldab vanaema lennukisse kätepuhastusvedeliku (mida turvakontroll märkab, aga andestab) ja noa (mida turvakontroll ei märka).
Oslo lennujaamas saame Avise tüdrukutelt selle auto, mis ma Budgetist broneerinud olin. Lubatud “Renault Twingo or similar” asemel antakse meile Opel Corsa. Mismõttes “similar”?!
Avisest saame kaasa ka meeldiva noormehe, kes meid alustuseks kohe lennujaamast hostelisse juhatab, eesti keeles ja sõiduraja täpsusega! Arutame, et peaks talle mingi ilusa nime panema. Tom?
Hostel on nummis äärelinnas, sirelid õitsevad (kodus veel ei õitsenud) ja kõik on nii ilus. Ja me oleme oma neljases toas kahekesi. Teeme tatrapurtu ja joome teed, kell on kümme õhtul, väljas on valge. Bliss!
28. mai. Teine päev. Käin hommikul vapralt jooksmas, sest ilm on nii selge ja soe. Leian fjordiäärse tee (jahisadam! rand!) ja hiljem ka ühe vaatetorni. Kohalikku elusloodust esindavad mingid väga suured linnud (haned?) ja üks väga suur nälkjas. Liiga palju mägesid on siin ainult.
Esimene turismipeatus: vabaõhumuuseum. Vaatame oma esimest püstpalkkirikut (väga muljetavaldav) ja siis turnime jalavaeva kokkuhoidmise eesmärgil alla ühest erakordselt järsust mäest. Mäejalamil lösutab 16. sajandist pärinev vesiveski, mille kohta vanaema reipalt nendib: “näe, ma ei olegi siin KÕIGE vanem!” Veel vaatame kristiinalauritsatütreliku olemisega keskaegseid hooneid, lihtsalt vanaaegset bensiinijaama ja siis üht kortermaja, kus iga korter on erinevast aastakümnest. Norrakad on ikka hästi elanud vähemalt viimased 130 aastat. Igal perel on elutuba, söögituba, magamistoad, teenijatuba… Aga käimla on õue peal ja kuiv- ja KAHEKORRUSELINE! Igal korteril on oma boks.
Veel käime läbi kodumasinate näituselt, kus minu lemmik on punane Opeli külmik aastast 1959. Rohkem me vabaõhumuuseumi ei vaata, sest nii palju nüüd ka ei ole vaja kõndida.
Kon-Tiki muuseumist jääb papüüruslaeva ja balsaparve asemel kõige eredamalt meelde Oscar – see filmiauhind, jah. Me pole seda varem elusast peast nägema juhtunud.
Oslo ooperimaja on pettumus. Kuskil lubati, et biidib Sydney oma – no ei biidi! Isegi Linnahalli biidib vaevu. Kah mul asi, saab katusel kõndida…
Ilm läheb vastikuks ja vihma hakkab tilkuma, seega välistame Vigelandi pargi ja Holmenkolleni ja lähme hoopis Nasjonalgallerietisse kunsti vaatama. Loodame Munchi “Karje” ära näha (kui seda parajasti ära varastatud ei ole) ja linnukese kirja saada, aga läheb paremini:
* “Karje” on alles, aga on veel terve saalitäis Munchi ja tal on ikka palju paremaid pilte. “Madonna” on vist mu lemmik.
* terve saalitäie leiame ka Johann Christian Dahli, kes olevat Norra maalikunsti isa. Varem me temast midagi ei teadnud (vanaema teadis nime), aga ta maalid hakkavad meile väga meeldima.
* Lucas Cranach vanema maali “The Golden Age” (1530) jääme mõlemad huviga vaatama – nii palju paljaid inimesi, nii naisi kui mehi. “Aga ühtegi nokut pole,” nendin. Vanaema: “Ma vaatasin sama, aga ma mõtlesin, et ma ei saa ju tütretütre kuuldes nii öelda!”
* saalitäis prantsuse impressioniste – Monet, Manet, Cezanne, jne – nad võibolla ei MEELDI meile, aga vähemalt me TEAME, kui kuulsad ja tähtsad nad on. Linnuke!
Kokkuvõttes jääme galeriiga väga rahule. Vihm pole järele jäänud, aga pärast seda elamust ei tihka me ühtegi teise muuseumi enam minna. Lähme hoopis huupi kaardilt valitud kaubanduskeskusesse (mis boonusena osutub Kristiine keskuse asemel Rotermanni kvartaliks), sööme jäätist, joome kohvi ja räägime vanaema pulmakleidist. Muude asjade hulgas.
Õhtul lähme külla E-le ja J-le, saame seal hästi süüa ja suurepäraseid soovitusi Norra vaatamisväärsuste osas. J põhiline soovitus on kindlasti minna Geirangeri fjordi vaatama. Tulemusena planeerime oma (niigi üsna väheplaneeritud) marsruudi ümber; lisaks fjordile lubavad erinevad reisijuhid meile hulgaliselt “hingematvaid” kurve ja koskesid. Õhtu meelelahutuslikumas osas meenutame põhjalikult Kardemoni linna röövlite lugu (nelja täiskasvanu ja kahe lapse peale saame süžee enamvähem kokku ja Youtube’i abil selgub, et etenduse laulud on eesti ja norra keeles täpselt samad) ja selgitame välja vastuse mind ja vanaema vaevanud küsimusele, kas Oslo Gardermoeni lennujaam ongi seesama Kardemon. (Ei ole.)
Osa parkimiskviitungeid kaob õhtuks ära, aga päeva jooksul oleme parkimisel kulutanud kõvasti üle 200 NOK. Hea, et meil Oslo kesklinna rohkem asja ei ole!
29. mai. Kolmas päev. Hommikul ärgates on ilm ilus! Ma olin juba arvestanud, et sajab edas ja et Vigelandi park ja Holmenkollen jäävad teiseks korraks.
Alustamegi siis Vigelandist. GPS (kellele Tomi nimi siiski külge ei jäänud; sel päeval püüame teda Toivoks ristida) juhatab meid armsasti kuhugi pargi tahaserva kõrvaltänavale, kus saame tasuta parkida ja põhilise skulptuurigrupini on imevähe kõndida. Kohe esimese sepisvärava juures nendime, et eelmisel päeval kunstimuuseumis kurdetud nokupuudust siin küll karta ei ole…
ainult selle osas oleme eriarvamusel, et milline kehaosa siis nüüd täpselt see õige on. Ah, las ta jääb.
(Ausõna, kogu ülejäänud reisi jooksul puudutame me seda nokuteemat veel ainult ühe korra, pärast teistkordset Vigelandi pargi külastust. Me ei mõtle KOGU aeg ainult sellest!)
Järgmine peatus. Holemnkollen. Suusahüppemäe otsa viib lift ja tipust näeb kogu maailma. Trepist käia tuleb ainult kümmekond sammu; vanaema ronib vapralt üles, aga alla juba veidi vähem vapralt:) Suusamuuseumis saan teada, et nad ehitasid 2011. aasta MMiks uue torni! See ei olegi seesama torn, mida ma eelmine kord Oslos käies nägin ei näinud, sest nii paks udu oli.
Holmenkolleni piletimüüja hääletame üksmeelselt esimeseks ilusaks meheks, keda Norras näinud oleme. Ja kui sügavalt ta mulle silma vaatas!
Selleks ajaks, kui Holmenkollenilt lahkume, on tuhande bussiga saabunud miljon turisti. Kui meie tulime, oli seal alla 10 inimese! Ka edaspidi sel reisil lõikame suurt kasu (ja lühikesi järjekordi) oma kaunist kombest hommikuti väga vara tõusta.
Nüüd oleme Oslo ja selle lähiümbrusega küll ühel pool. Analüüsin eelmisel päeval E juures paikapandud marsruuti – ja sisestan GPSi järgmiseks sihtpunktiks Åndalsnesi. Sinna on pea 500 km… otsustame, et eks näe, kuhu õhtuks jõuame, ja hakkame sõitma. Ilm on pilve läinud ja sadama hakkab enne, kui Oslost välja jõuame.
Päeva väljakutse: leida priimusele gaasi. Peatume seega peaaegu kõigis bensiinijaamades, mis teele jäävad; sobiva gaasiballooni leian umbes kuuendast. Ühest vahepealsest ostame burksi ka, sest gaasi puudumisel ei saa ju priimusel lõunat keeta.
Kuna sadade kilomeetrite kaupa järjest sõita on tüütu (ehkki vaated on väga kenad), otsustame tee peal paari kirikut vaadata. Eesimene satub olema Ringebu püstpalkkirik – väga fotogeeniline kirik väga fotogeenilise surnuaiaga, kõik imekaunil taustal muidugi.
Pärast peatume veel ühe kiriku juures ja sõidame mitmest mööda ja nendime: nad on KÕIK sama ilusad!
Selle päeva sõit viib meid Holmenkolleni, Gjøviki ja Lillehammeri kaudu Gudbransdaleni oruni ja seda – ja hiljem Lågeni ja Rauma jõgesid – mööda Åndalsnesi. Sest sinna me tõesti õhtuks jõuame! Kuigi terve tee on tegelikult elumaaliline, ahhetame viimased paarkümmend kilomeetrit lakkamatult lumiste mäetippude ja orgu langevate koskede üle.
Ühes kohas näeme tee ääres laamasid! Olen nii erutunud, et pööran tagasi ja teen pilti.
Leiame kohalikus kämpingus narivoodi ja kööginurgaga pisikese (ei, väga pisikese) majakese. Püüan õhtusööki valmistada, aga ei saa elektripliidist jagu (see läheb soojaks, aga mitte kuumaks) ja võtan ette päeva väljakutse nr 2: ostetud gaasiballoon (vt väljakutse nr 1) priimuse külge ühendada. Juhend osutub kasutuks; mõistatan iseseisvalt, seni, kuni vanaema elektripliidiga läbi räägib. Võidame mõlemad – toit saab siiski toas valmis, aga õues õnnestub ka priimus süüdata. Kuue tikuga:P
30. mai. Neljas päev. Åndalsnesi kämpingu värava eest algab 5 km pikkuse terviseraja tähistus – lähen jooksen. Minu telefon mõõdab ringi pikkuseks küll kõigest 4.4 km, aga tõuse on teel piisavalt, nii et ma ei kurda. (Sellest puudujäänud 600 meetrist tuleb jama alles hiljem:).
Piima ei õnnestu kämpingust hankida, aga kohvi ja pudru jagu koort antakse meile tasuta. Siis tangime Statoilis (et oleks Norra tunne) ja sõidame Trollstigenit mööda üles.
Mis on muidugi võimas. Corsa tuleb ülesronimisega vapralt toime ja kurvid on täpselt nii hingematvad kui lubatud.
Üleval kose alguse juures on lumi maas – ja mida edasi sõidame, seda rohkem.
Siis läheb tee jälle allamäge, sõidame praamiga üle fjordi, käime poes koort ostmas ja teeme ühes kenas kohas kohvipausi. Kahjuks on jube tuuline, nii et kõik peale vee keetmise tuleb teha autos. Aga kohv saab hea!
Jälle mäkke ja siis jälle alla, seekord Ørneveienit mööda Geirangeri. Kui jaksaks veel ahhetada, siis ahhetaks:) (ikka need hingematvad kurvid ja imelised vaated alla fjordile). Geiranger ise on armas külake, mille eksistentsi ainus põhjus on ilmselgelt fjordi mööda saabuvad hiiglaslikud kruiisilaevad…
Ostame postkaarte ja lähme pooleteisttunnisele laevasõidule fjordil – osutub heaks ideeks, sest neid koski ja taluhooneid seal kallastel teisiti poleks näinud, teid seal ei ole. Talude kohta käivad lood on muljetavaldavad – kus kasvatati aprikoose, kus käis kuningapaar hõbepulmi pidamas…
Pärast istume šokolaadikohvikus, kus kuum šokolaad on küll pigem kakao, aga jäätise kiidab vanaema heaks ja sisekujundus (väliskujundus ka, tegelikult) on imeline. Omanik on üks rootsi mees, kes ilmselgelt elab mu unelmate elu – pidada šokolaaditehast ja -kohvikut sellise fjordi ääres, what’s not to like? Vanaema varastab sealt kohvikust tassialuse.
Edasi sõites tuleb muidugi veel vaadata sadat miljonidollarivaadet samale Geirangerfjordile
ja siis VEEL kõrgemale sõita ja JÄLLE palju lund vaadata. Kuskil seal näeme ka esimesi suusatajaid.
Päeva lõpuks on tunne, et ühtegi vaadet (vanaema ütleb “peisaaži”) ei suuda aju enam vastu võtta. Aga igatahes oleme me kõige nähtuga väga rahul ja eriti tänulikud J-le selle fjordisoovituse eest.
Õhtuks jõuame Lomi ja seame end sisse inimtühja kämpingusse jõe äärde. Maja on meil seekord mugavustega, aga sellevõrra ka eelmisest kallim.
* vanaema loeb kaarti [märkus veebruarist 2015: siin on lugu pooleli jäänud. kui nüüd mäletaks, kuidas see kaardilugemine tal välja kukkus – võime julgelt eeldada, et see oli priceless…]
whatever 