Trans-Siber 2010

Pühendatud Mikule, kes lubas mulle medali anda, kui ma reisikirja kirjutan:) ja kuna ma sain aru, et ta ihkab seda lugeda praktilistel põhjustel, siis tulebki vist pigem mitte muhe pajatus, vaid selline praktiline reisikiri, millest järgmistel reisijatel võiks abi olla. Noh, hindade ja linkide ja rongigraafikute ja muude igavate detailidega. Aga ma panen mõned pildid ka sisse vastukaaluks.

1. Plaan ja ettevalmistused

“Issand, kuidas sa sellise idee peale tulid?” on vist küsimus, mida mult selle reisi kohta kõige rohkem küsitud on (isegi rohkem, kui tavaline “kuidas oli?”). Minu jaoks arusaamatu küsimus, sest ma arvasin, et kõik maailma inimesed on alati tahtnud Trans-Siberi ekspressiga sõita, aga tuleb välja, et vist mitte päris kõik siiski. Mina küll olen. Eriti sellest ajast, kui mul Austraalias jäi tegemata kolmepäevane rongisõit läbi Nullarbori kõrbe. Ja kuni see sõit mul tegemata oli, seni oli väga raske seletada, miks mul on tingimata vaja päevade kaupa rongis istuda. Nüüd ma juba tean, aga seletada ikka ei viitsi.

Nojah, õige Trans-Siber on nädal aega rongisõitu Moskvast Vladivostokki ja alguses oli see mul just niiviisi plaanis, aga nagu ikka oma reise plaanides, tellisin esimese asjana Lonely Planeti vastava raamatu – jah, neil on Trans-Siberi raudtee kohta eraldi raamat – ja sain teada, et variante on rohkem kui üks. Lisaks klassikalisele Trans-Siberianile võib valida ka Trans-Mongoliani või Trans-Manchuriani, ja need lõpetavad (sihtkohana siiski võrdlemisi igava) Vladivostoki asemel hoopis Pekingis. Kus me Lauriga kumbki polnud kunagi käinud (ee, mitte, et me Vladivostokis oleks) ja kus praegu resideerub mu klassivend P oma perega ja kus on teha-näha päris mitu asja, mida meil elus tingimata oli vaja teha ja näha.

Niisiis, pärast LP hoolikat läbitöötamist muutus Trans-Siberi plaan hoopis Trans-Mongoolia plaaniks ja kogu seda reisi peaks tegelikult hoopis nii kutsuma, aga see ei kõla pooltki nii lahedalt, ja üldse, ma harjusin juba valesti ütlema.

(Vladivostokki peaks kunagi siiski ka minema. Sealt võiks sõita laevaga Jaapanisse. Ma arvan, et ma teen seda ükskord.)

Arvestades kõigi eelduste, piirangute ja ilmastikuoludega, panime lõpuks kokku sellise plaani:

• septembri keskel ühe laupäeva hommikul lennukiga Tallinnast Moskvasse (sest rong on POOLE kallim, ja ma olen kunagi elus seda otsa rongiga juba sõitnud anyway)
• esmaspäeva õhtul Moskvast rongi peale
• reede hommikul Irkutskis rongist maha
• vabakava 3-5 päeva (sõltuvalt sellest, kuidas ilm on ja kuidas meeldib)
• rongiga edasi kas Ulaanbaatarisse (kui me tahame terve tee kindlasti just rongiga sõita ja veeta sealhulgas erinevatel andmetel 8-12 tundi Vene-Mongoolia piiril lihtsalt rongis istudes ja eimidagi tehes) või Ulan-Udesse (kui me tahame aega ja raha säästes selle piiri bussiga ületada)
• vajadusel Ulan-Udest bussiga üle Mongoolia piiri ja sealt rongiga Ulaanbaatarisse
• Ulaanbaataris rongist maha ja vabakava 1-2 päeva (sõltuvalt ilmast, tee peale jäävatest meelelahutustest, rongiplaanidest ja sellest, palju me juba aega oleme ära kulutanud)
• Ulaanbaatarist rongiga Pekingisse hiljemalt viimase nädala esmaspäevaks (st 2 nädalat ja 2 päeva pärast Tallinnast lahkumist)
• oktoobri esimese nädala lõpuks lennukiga Pekingist Tallinna tagasi

Selle plaani tegemisel oli kõvasti kasu Real Russia veebilehest, kust nägi orienteeruvaid sõiduaegu ja piletihindu erinevate punktide vahel me marsruudil. Kuna Vene raudtee ei müü pileteid üle 45 päeva ette, siis päris reaalseid graafikuid me sealt ei näinud (olles usinalt umbes 3 kuud varem planeerima hakanud), aga abiks ikka.

Terane lugeja taipab plaani (“plaani”?) vaadates, et mingeid pileteid ette osta me väga palju ei saanud – hop-on-hop-off varianti Vene raudtee ka muidugi ei paku, kõik piletid peavad olema ostetud nimeliselt ja konkreetseteks kuupäevadeks-kellaaegadeks. Kui tahad vahepeal rongist maha minna, siis ongi mitu eraldi piletit vaja osta. Seega hankisime

• Tallinn-Moskva ja Peking-Tallinn lennukipiletid – ostsime ise dohop.comi kaudu, mis on minu lemmik lennukipiletisait. Hinnad vastavalt 1733 ja 6330 kr (siin ja edaspidi hind ühe inimese kohta, kui pole öeldud teisiti).
• Moskva-Irkutsk rongipiletid – need ostis meile ära väga tore Anna-Liisa GoTraveli reisibüroost. 7449 kr. Jaa, see on hämmastavalt kallis. Me valisime küll ka kõige peenema rongi (nr 2 – Rossija) ja kupeekohad, nii et kindlasti saab ka odavamalt, aga kui eesmärk on lihtsalt Irkutskisse minna, mitte rongiga sõita, siis lennuk on endiselt POOLE odavam.
• Vene viisad – tegime Oikumena reisibüroo kaudu, kes minu meelest pakub kõige parema hinnaga Vene viisat Eestis. Muuhulgas saab olla kindel, et neil ei teki Vene saatkonnaga asju ajades keelebarjääri;) 650 kr.
• Mongoolia viisad – GoTravel. 785 kr viisa eest ja 746 kr (jah!) selle eest, et pass kulleriga Helsingis asuvasse saatkonda saadeti ja pärast tagasi toodi. Aega võttis see protsess ka omajagu.
• Hiina viisad – GoTravel. 1120 kr kiirviisa eest, sest passid jõudsid Mongoolia saatkonnast tagasi viimasel minutil ja siis oli hiinlastel riigipüha ja lõpuks ei jõudnud kuidagi teisiti kui kiirviisaga seda asja aetud. Tavaline on umbes poole odavam. 60 kr lisandus ka siin saatkonda ja tagasi saatmise eest.
• reisikindlustuse – oli meil kummalgi tegelikult juba enne olemas ja seda olemasolevat aktsepteeris ka Vene saatkond, kel kindlustuse olemasolu on viisanõuete hulgas – ehkki Oikumena veidi kahtles selles enne ja arvas, et me võiks ikka neilt poliisi osta.

Ülejäänud piletid, öömaja jms otsustasime hankida jooksvalt, nii, nagu neid vaja hakkab olema. Ahjaa, Irkutski hostelikohad paariks ööks broneerisime ka ette ära, et mitte hakata hommikul kell neli kohale jõudes seal sellega tegelema. Ja kõigi ettejäävate riikide sularaha vahetasime kaasa (hiljem selgus, et liiga vähe muidugi).

2. Tallinn – Moskva

Moskva ei olnud sugugi muutunud võrreldes selle ajaga, kui ma seal viimati käisin. (Riia lennujaam näiteks oli.) Hiigelsuur Peeter I kuju oli ainult juurde tulnud, ja VDNH värava kohal oli lõpuks ometi remondist tulnud Muhhina legendaarne skulptuur “Tööline ja kolhoositar”, mida ma tahtsin hirmsasti näha, aga mille nime ma pidevalt ära unustasin ja seda kogemata “Kaunitariks ja koletiseks” kutsusin. Veel olin eelmisest Moskvas-käigust iseendale võlgu kosmosemuuseumis käimise, mis sai nüüd ka ära tehtud (oli pealegi sobivalt VDNH kõrval). Kui ma oleksin kunagi tahtnud kosmonaudiks saada, siis ma nüüd enam ei tahaks – kõik need kapslid ja isegi Mir olid ikka klaustrofoobiliselt pisikesed!

Sel ajal, kui Lauri ülejäänud vaatamisväärsustega tutvus (Punane väljak ja mis nad seal on – mul olid kõigist juba eelmisest korrast väga ilusad fotod olemas), tegelesin mina antropoloogiliste uuringutega. Moskvalased paistsid silma:

• armastusega reidikate vastu – iga suvalise tänavanurga või sillaposti juures lasi keegi end pildistada, rääkimata siis kujudest, kirikutest ja muudest päriselt pildistamisväärsetest asjadest. Ja keegi ei üritanud pildile jääda näoga “ah, ma niisama hängisin siin ja ei pannud tähelegi, kui sõbranna minust pilti tegi” – ikka hoolega poseeriti.
• põhjaliku meigi ja väga glamuursete kingadega (prouad siis eelkõige). Isegi meie vagunisaatjad kandsid oma vormiriietuse juurde eluägedaid saapakesi!
• lillede kinkimisega – igal pool olid lilleputkad ja lilledega härrasid käis väga palju ringi. Eks neile oli seda õpetatud:

ja üldiselt oli Moskva puhtam, viisakam, ilusam kui ma olin eeldanud. Ei tea, kas ta ongi selles suunas muutunud või olid mu ootused lihtsalt madalad.

3. Moskva – Irkutsk (76 tundi rongis)

Rongisõit algast trafaretselt – meid võttis kupees vastu härra, kes oli juba päris purjus ja arvas, et me hakkame nüüd koos õlut jooma ja latikat sööma. Milles tal oli teataval määral õigus:) (nii umbes kahe õlle ja ühe latika jagu). Seltskondliku vestluse käigus selgus, et härra nimi on Edik, ta on päris Vladivostokist, käis Musta mere ääres puhkamas ja sõidab nüüd koju tagasi. Mis Edikule meie kohta selgus, jäi ebaselgeks, sest, ah, noh, ta oli ikka päris purjus ja ei saanud suurt millestki aru. Eriti vähe sai ta aru sellest, miks me sõidame Irkutskisse, kus me mitte kedagi ei tunne. Üritasin talle turismi kontseptsiooni seletada… well, kujutage ette Pratchetti Kakslille koos võimsa keelebarjääriga (aga imelise eesti-vene taskusõnastikuga see-eest:). Mõistmist ei saabunud, aga vähemalt paistis Edikul lõbus olevat.

Igatahes saime kohe sel esimesel õhtul aru, et lugu Edikust on see lugu, mida me kogu edaspidise elu räägime kõigile, kes küsivad, kuidas oli Trans-Siberi ekspressiga sõita. Aga siis me veel ei teadnud, et see jääb ka viimaseks korraks sel sõidul, kui me temaga vestleme. Ülejäänud kolm ööpäeva Edik nimelt ainult jõi õlut ja magas. Ja see ei ole liialdus. Okei, ta käis aegajalt tualetis (ja tegi selle käigus ka suitsu). Aga ta ei söönud mitte kordagi, ei läinud üheski peatuses hetkekski rongist välja ja ei rääkinud meiega (või üleüldse) enam sõnagi (ehkki ta käis aegajalt vagunisaatjate juures uue õlle järel ja ma kahtlustan, et selle käigus siiski mingi kommunikatsioon toimus). Ta lihtsalt magas, ärkas, haaras voodi alt uue pudeli õlut, avas selle, kallas ühe sõõmuga kurku, pani pudeli kolksuga põrandale ja uinus uuesti. Kolm ööpäeva! Ja mul pole alust arvata, et ta oma käitumismalli pärast meie Irkutskis mahaminekut väga muutis, seega eeldatavasti tegelikult pigem nädal aega.

See kõik oleks olnud päris meeleolukas, kui Edik poleks 1) hõivanud ühte alumistest vooditest, 2) läbi une karjunud, 3) aegajalt läbi une Laurilt tekki ära võtnud või laudlina endale kaissu rabanud. Noh, tegelikult oli see ikkagi päris meeleolukas.

Kui ma oleksin saanud Edikule ühe küsimuse esitada, siis oleks see ilma kahtluseta olnud: miks? Miks juua ja magada nädal aega rongis ja maksta selle eest hiigelsumma, selmet juua ja magada nädal aega Vladivostokis? Või Moskvas? Meenutagem veel kord, et lennukiga lennata on POOLE odavam. Võibolla ta kartis lennata.

Meie teiseks kupeekaaslaseks oli üks jaapani tudeng, kes oli käinud Moskvas mingil teadusüritusel ja otsustanud tagasi minna Vladivostoki kaudu ja laevaga. Nii, noh, maailma nägemise ja kogemise huvides. Arvestades, et ta vene keelt ei osanud (ja inglise keelt oskas väga vähe) – päris vapper ju?

Üsna varsti selgus, et oma Lonely Planetit olime me lugenud veidi hooletult. Esiteks olime me eeldanud, et rongis on dušš. Ei olnud. Mis veel hullem, oma hooletuses leidsime me LP-st selle sidebari, mis kirjeldas kreatiivseid võimalusi end siiski pesta, alles pärast rongisõitu. Ma sel teemal pikemat peatuda ei tahakski, mainiks lihtsalt ära, et kui enne sõitu arvasin, et mu juuksed on liiga lühikesed, et patsi ulatuda, siis Omski raudteejaamast ostsin endale Maailma Koledaima Juuksekummi (TM) ja panin juuksed sellega hoolikalt patsi. Härg kaevus ja kõik need teised asjad.

Teiseks olime veidi liiga palju lootnud rongis kättesaadava toitlustuse peale. Osutus, et hinnad restoranvagunis on meie jaoks täiesti kättesaamatult kõrged (ühel hommikul käisime putru ja keedumuna söömas, aga loobusime siis) ja et vagunis on küll kuum vesi olemas, aga teetass peab ikka endal kaasas olema, teest rääkimata. Need probleemid lahenesid muidugi kiiresti peatustes perroonil müüdava kraami abil – müüdi kõike, mida oskaks ette kujutada, et müüakse, ja siis veel ühtteist. Kiirnuudlid ja kiirkartulipuder muidugi, aga Venemaal leidub ka kiirtatraputru. Penoplastist karbis, LIHAGA! Just add water. Ja siis muidugi need tädid, kes tulid värskete pirukate ja keedukartulite ja kanakoibadega. Nälga, ühesõnaga, ei jäänud… aga kiirnuudleid ma ei kavatse nüüd jälle umbes aasta aega süüa.

Kolmandaks eeldasime, et kupees on elektripistik. Ei olnud. Vaguni koridoris oli, aga seda polnud just kohutavalt mugav kasutada. Samas, mis sellest elektrist ikka nii väga.

Seda, mida me kolm ja pool ööpäeva rongis tegime, ei oskagi enam tagantjärele öelda. Lugesin läbi paar kaasavõetud ja paar tee pealt (st Moskva hostelist) leitud raamatut ja muutusin väga osavaks sudokulahendajaks. Päeval sai aknast välja vaadata, aga raudteeäärne võsa on raudteeäärne võsa – enne Baikalit ei olnud küll midagi erilist näha. Peatustes sai käia perroonil shoppamas ja heal juhul ka jaamahoone esikülge vaatamas (peatused kestavad nii suurusjärgus 20 minutit, nii et linnaekskursioone just ette ei võta). Lonely Planeti sai väga põhjalikult läbi töötada (tean nüüd nii Venemaa kui maailma raudteeajaloost väga palju väga kasutuid asju). Ja kui midagi muud enam teha polnud, võis alati juua tassi teed:)

Kuna raudteel kehtib Moskva aeg, siis ei olnud erilist motivatsiooni uutesse ajavöönditesse jõudes end ajavahega harjutada, mis maksis hiljem Irkutskisse jõudes päris vastikult kätte. Tegelikult oleks ikka pidanud magama minema iga kord, kui pimedaks läks.

Vagunisaatjad olid täiesti klassikalised ranged vene prouad, kes iga küsimuse või probleemi puhul kõigepealt riidlesid ja siis (venekeelsete seletuste ja vabanduste peale) varmalt leebusid. Tunnistasin elu parimaks otsuseks selle, et viimased kuud enne seda reisi oma vene keele värskendamisega tegelenud olin – ei kujuta küll ette, kuidas seda oskamata seal hakkama oleks saanud. Noh, oleks, nagu näitas näiteks jaapani poisi kogemus… või Iani, aga Ianist ma räägin hiljem. Aga mulle meeldis rohkem nii, et ma sain aru, mis toimub.

Ediku panusest hoolimata oli see üks rahulik ja sündmustevaene rongisõit. Kui seiklusi otsida, tasub ilmselt sõita odavama rongiga ja ehk ka platskaartvagunis – seal ilmselt voolab õlle asemel pigem viin ja karjutakse ka ärkvel olles. Meile sobis see, mis oli, päris hästi.

4. Irkutsk – Olhon – Irkutsk

Irkutsk osutus, kui me esialgsest külmašokist ja suuremast unest olime üle saanud, päris meeldivaks linnakeseks. Kõvasti puitarhitektuuri (think Supilinn pluss puitpits iga akna ümber) ja mälestused dekabristidest ja kommunistidest. Kõige suuremat muljet avaldasid mulle seal vist autod:

• üle poolte olid parempoolsete roolidega (Jaapanist on kõige lähem kasutatud autosid sisse vedada)
• vähemalt üks mees oli nii kõva mees, et oli numbrimärkide asemele peeglid paigaldanud (“mis su enda auto number on, sucker?”)
• liikluses osalemise kogemust ei anna sõnas kirjeldada ega jutus jutustada. Kui seal mingi liikluseeskiri kehtib, siis on keegi selle valmiskirjutamisele küll asjatult aega raisanud.
• tuhande sõna asemel lihtsalt selline pilt:

Rongist maha läksime me Irkutskis muidugi mitte linna enda pärast, vaid selleks, et Baikalit näha – nii et esimesel võimalusel sõitsime liinibussiga Listvjankasse, mis on küla 70 km kaugusel ja järve ääres.

Veetsime seal imekauni sügispärastlõuna, aga juba kohalejõudmise hetkel selgus, et tagasisõiduks pole enam ühelegi bussile ühtegi piletit saada. Pimedas hääletamine ei andnud eriti häid tulemusi, nii et see avantüür lõppes elu kalleima (1000 rubla) taksosõiduga, mis oli samas ka elu pikim, nii et kilomeetrihind oli vist isegi päris okei. Moraal on ilmselge: mine varem hommikul ja osta kohe tagasisõidupilet.

Vahepeal oli kuidagi kujunenud plaan, et tuleb minna sõitma Krugobaikalski raudteele (jaa, meile tõesti meeldib rongiga sõita:D) ja käia Olhoni saarel. Paraku alustasime me selle kõigega valest otsast ehk algusest ehk niisama linna peal ja Listvjankas hängimisest, nii et selleks ajaks, kui me raudtee-ekskursioone korraldava firma kontorisse jõudsime (sest omal käel minemine ei oleks ühe päevaga võimalik olnud ja rohkem me sellele ka kulutada ei tahtnud), olid kõik kohad juba välja müüdud. Järele mõeldes poleks olnud ju raske paluda hostelist kohe sinna helistada ja ära broneerida, aga noh.

Hostel oli meil muide selline, et igati julgen soovitada – Baikaler, mugava asukohaga otse Lenini ja Marxi nurga peal. Tegelikult oli see lihtsalt üks paneelmajakorter, aga miks mitte. Pesta sai, köök oli olemas (aga üle tee asus linna soodsaim söögikoht, nii et milleks), wifi oli olemas ja preilid olid väga abivalmid (ja rääkisid hästi inglise keelt). Olhoni jaoks olid neil olemas lausa paketireisid – sinna- ja tagasisõit + kodumajutus koos toitlustuse ja saunaga + 4WD ekskursioon saarel (4500 rubla 3-päevane pakett). Legendi kohaselt oli kodumajutuse pakkujaks hosteliomaniku tädi isiklikult. (Peab muidugi ütlema, et nendesamade teenuste ostmisega otse teenusepakkujatelt annab raha tõhusalt kokku hoida – minu meelest me näiteks selle ekskursiooni eest maksime mõnisada protsenti ülearu.)

Varahommikul tuli meile hostelisse mikrobuss järele (paketi osa – hiljem selgus, et tegu oli liinimarsaga, mille peale oleks bussijaamast sama lihtsalt istuda saanud). Järgmisest hostelist, tähendab, paneelmajakorterist, liitus meiega Ian.

Ian oli veidi üle kuuekümnene austraalia härra, kes ei osanud sõnagi vene keelt, ei lugenud tähtegi kirillitsat, oli anyway liiga lühinägelik, et üldse suurt midagi lugeda, aga oli see-eest uskumatult enesekindel. Tema pealt ma nägin, et ka nii on võimalik reisida – lihtsalt laeku oma ääreni täis kohvikruusiga marsasse ja lase elul end edasi kanda. Varem või hiljem viib elu sind sinna, kuhu sul oligi vaja minna, ja boonusena võib keegi su kaasreisijatest ju osata nii vene kui inglise keelt ja olulisemaid/huvitavamaid infobitte tõlkida. Tõsi, ka Ian ise tunnistas, et Venemaa on esimene koht tema ca 25-aastase maailmareisijakarjääri jooksul, kus tal kohaliku keele mitteoskamisest probleeme on tekkinud. See asjaolu (mitte, et esimene koht, aga see, et probleemid siiski tekkisid) paistis teda ennast sügavalt hämmastavat.

Olhon oli kaugel (võibolla mitte kilomeetrite mõttes, kõigest 240, aga sinna- ja tagasisõiduks kuluva aja mõttes), aga oi kui äge.

Esimesel päeval oli seal nii paks udu, et tundus, nagu poleks üldse mõtet ringi vaatama minna – aga selgus, et avanesid sellised vaated:

Ujuda ei anna Baikalis vist ka suvel (vesi ei pidavat 8 kraadist soojemaks minema), aga põlvini käisin ikka sees ära.

Järgmisel päeval, kui meie päevakavas oli tundidepikkune saareekskursioon, oli ilm nii soe ja päikeseline, et giidi väitel ei ole neil tavaliselt juulis ka nii ilusat ilma.

Lõunaks keetis giid meile lõkkel uhhaad (kohalik kala nimega omul on saarel põhiliseks toiduks), anti teed ja präänikuid ja oli üldse hubane piknik. Kogu selle päeva tegi eriti toredaks see, et peale meie, Iani ja kahe erakliku pranstlase tagaistmel olid kõik ülejäänud osalejad venelased ja vestlus väga huvitav. Üks härra oli Olhonil noorena koguni elanud ja oskas põnevaid lugusid rääkida rohkemgi kui giid. Ja kas te teate, et ühel päeval läheb Aasia Baikali koha pealt pooleks ja sinna tekib uus ookean?! Kaks sentimeetrit aastas laieneb juba praegu.

Hužir, Olhoni põhiline küla (linn?) oli teistmoodi, kui ükski teine koht, mida ma oma elus olen näinud. Palju taresid tihedalt koos, aga hiigellaiad tänavad nende vahel, sillutamata muidugi. Ja lehmad hängisid oma suva järgi ringi neil tänavatel.

Kodumajutuse-proua keetis mulle mu elu esimese hirsipudru. Ei, minu lasteaias (üheski neist vähemalt kolmest, kus ma käisin) ei antud seda. Väga hea puder oli.

Ja Baikali järv ise oli iga nurga alt (nii Listvjankast kui Olhonilt) ikka väga ilus ja efektne ja äge. Juba selle nägemiseks tasus kogu see reis ette võtta.

Kolmandal Olhoni-päeval tuli uuesti külm ja udu. Tagasisõidul Irkutskisse tabas meid ka lumesadu. (Jah, see 240 km tihedalt täistuubitud mikrobussis, mille ustel puudusid tihendid, nii et nii miinuskraadid kui kogu maailma tolm pääsesid kenasti sisse, oli päris ilge kogemus. Aga ikkagi ärritas mind, et Ian selle kõige üle vahetpidamata vingus, pluss veel selle üle, et venelased bussis suitsetasid ja et teeäärse söögikoha peldik oli, well, peldik. Püsi siis kodus, kui vene reaalsus ei meeldi, krdi lääne hellik!)

Ilmselgelt oli saabunud aeg edasi liikuda. Ostsime rongipiletid Ulan-Udesse (576 rubla). Kartsin, et see ostuprotsess saab olema keeruline, aga piletikassa akna peal oli õpetus, misasju ja mis järjekorras tuleb öelda, et oma pilet sekeldusteta kätte saada. Vabšee välismaa!

5. Irkutsk – Ulan-Ude – Sühbaatar – Ulaanbaatar (8+7 h rongis)

Päevane sõit platskaardis Irkutskist Ulan-Udesse oli ilmselt selle reisi mõnusaim-mugavaim-meeleolukaim. Päike paistis, aknast nägi veel veidi Baikalit, jõime ohtralt teed ja sõime Irkutskist kaasaostetud kala… väga tšill oli. Vaguninaabrid olid vist kõik mongoollased juba selleks ajaks. Või kes neist täpselt aru sai, aga vene keelt nad igatahes ei rääkinud, seega burjaadid vaevalt. Ja hiinlased vist siiski ka mitte, ehkki rongi sihtpunkt oli mingi Vene-Hiina piirilinn.

Ulan-Udesse jõudsime nii, et saime veel valges vajaliku sightseeing’u tehtud. Ega seal muud vaadata pole kui maailma suurim Lenini pea…

Ulan-Ude hosteli leidsime ja bronnisime endale juba Irkutskis – sealses hostelis jagati mingeid flaiereid. Mis oli väga abiks, sest Lonely Planeti andmetel on Ulan-Udes ainult hotellid. Tehniliselt võttes on LP-l muidugi õigus, sest hostel, selgus, asub linnast kümmekond kilomeetrit eemal mingis külas. Marsaga sinnasõitmine oli mitmetunnine seiklus, mis poleks ilma lahkete kohalike abita vist õnnestunudki. Kohale jõudsime kottpimedas (õnneks oli hostel küla ainus kahekorruseline maja ja seega lihtne leida), nii et alles hommikul selgus, KUI küla see ikka oli:

Väga Hužiri sarnane, ühesõnaga. Lehmi näha ei olnud, aga lehmakoogi sisse astusin küll.

Lumi oli öö jooksul maha tulnud. Nagu meil sel reisil kombeks, lahkusime seepeale linnast. Olime küll lootnud bussiga mugavalt Mongooliasse sõita, aga selle bussi piletid olid ka otsas. (Selle aja peale saime me ise ka juba väga hästi aru, et Venemaal plan-as-you-go lähenemine eriti ei tööta.) Käiku läks plaan B, mille Lonely Planet meile õnneks samm-sammult oli ette kirjutanud:

• bussiga Ulan-Udest Kjahtasse (250 rubla)
• taksoga Kjahtast Mongoolia piiripunktini (100 rubla kahe peale)
• suvalise eraautoga üle piiri (kallim kui LP väitis – 300 rubla. päris hea summa 200-meetrise sõidu eest! Aga jalgsi ei lubata.)
• taksoga piirilt Sühbaatarisse (100 rubla kahe peale)

ja siis oli varajane pärastlõuna, me olime Sühbaataris, mis osutus absoluutselt mõttetuks piirilinnaks, ja Ulaanbaatari rong pidi minema alles hilisõhtul. Kogu selle projekti alternatiiv oleks olnud sõita rongiga Irkutskist (või Ulan-Udest) otse Ulaanbaatarisse. Võimalik, et meie variant säästis ikkagi veel aega ja raha… ja kindlasti nägime me igasuguseid kohti, asju ja inimesi, mida/keda me muidu poleks näinud… aga kui nüüd küsida, kas see kõik oli seda sebimist väärt, jään kõhklevale seisukohale:)

Päev Sühbaataris igatahes andis mulle ühe minu elus esmakordse kogemuse: mis tunne on viibida kohas, kus sa kohalikust keelest MITTE midagi aru ei saa. Lonely Planet vedas siinkohal ka alt – vene ja hiina keele sõnastikud olid seal lehekülgedepikkused, mongoolia keeles õpetati ütlema tere ja aitäh. Bayarlalaa, LP! (Muide, minu mongoolia-eesti transkriptsioon on täiesti meelevaldne. Sühbaatari ma vaatasin EKI kohanimede andmebaasist järele, aga pagan teab, mis selle bayarlalaaga teha tuleb…)

Õhtul, kui rongijaama kassad avati, ostsime platskaardipiletid Ulaanbaatarisse (11800 tugrikut. jah, nende rahaühiku nimi ON päriselt tugrik!!! võibolla just sellepärast nad eelistavad dollarites arveldada. meie rahas teeb see imeline summa igatahes umbes sada krooni.) ja, noh, sõitsime Ulaanbaatarisse. Öise rongiga, nii et kui seal midagi huvitavat juhtus, siis selle magasin ma maha.

6. Mongoolia

Järjekordne tagantjäreletarkus: raudteejaamast oleks vabalt võinud taksoga hostelisse sõita, see oleks maksnud umbes ühe dollari. Aga mul on kohutav vastumeelsus taksojuhtide suhtes, kes oma teenust mulle valjuhäälselt pähe üritavad määrida… nii et jalutasime läbi varahommikuse Ulaanbaatari, kus polnud 1) tänavavalgustust, 2) kõnniteid.

Hostel oli jälle paneelmajas, aga seekord suuremalt ette võetud – terve korrus, mitte ainult üks korter.  Hinna sees oli hommikusöök (well, moosisai ja tee. aga ikkagi!), wifi, piiramatus koguses turismiinfot… ja kahese toa hind selle kõige juures oli kümme dollarit öö. Natuke nagu isegi inetu nuriseda, et lubatud teenus “ostame sulle rongipiletid, kuhu vaja” parajasti ei toiminud (õige inimene olnuvat puhkusel).

Ma siiski nurisesin, sest seetõttu tuli meil uuesti kõndida raudteejaama, otsida üles (eraldi hoones asuv) rahvusvaheliste reiside kassa, saada sealt teada, et kõik piletid järgmisele rongile Pekingisse on välja müüdud… ja leida siis samast majast sobivalt reisibüroo, kes väikese (khm) lisatasu eest meile siiski need piletid müüs. (UB-Peking kupeepileti hind tuli 145 USD… ma ei tea enam, kust ma seda tean, aga kassas oleks see maksnud vähemalt pole vähem. Veebist vaadates jällegi selgub, et pigem rohekm. Go figure.) Etteruttavalt ütlen ka ära, et kui me kord sellele rongile jõudsime, sõitsime terve tee praktiliselt tühjas vagunis – 9st kupeest 3 olid asustatud. Millegipärast on mul tunne, et langesime mingi scami ohvriks…

UB suurimaks elamuseks oli budistlik klooster – ma ei olnud varem sellises käinud. Ja me leidsime väga laheda fair-trade suveniiripoe. Muus osas oli see linn kahjuks igav. Isegi midagi head süüa leida oli raske, sest mongoolia köök on väga… mõttetu.

Meie hostel pakkus ekskursioone lähedalasuvasse rahvusparki, koos jurtas (poliitiliselt korrektne mõiste on vist “ger”) ööbimisega. Nii palju meil aega ei olnud, aga kui me seda kurtsime, siis 15 min jooksul korraldati meile ühepäevane eraväljasõit – vist 45 dollari eest saime terveks päevaks enda käsutusse auto koos autojuhiga, kes meid rahvusparki viis ja seal ringi sõidutas. Lõunat sõime kohaliku perekonna juures geris (makaronid kapsa-kartuli-lihahautisega, kusjuures liha oli väga vähe. Kas ma juba ütlesin, et mongoolia toit on mõttetu?) ja perepoeg viis meid ka ratsutama, aga oodatud üle steppide tuhisemise asemel kujunes see üsna haledaks looma seljas kõlkumiseks. Hobuste professionaalsust ma siinkohal kahtluse alla ei sea…

Vaated olid igatahes vapustavad ja üldse oli see üks toredamaid päevi sel reisil. Ma olin Mongooliat kuidagi hoopis teisiti ette kujutanud ja kuigi UB oli ka omamoodi äge (ei meenutanud mitte Venemaad, vaid üheksakümnendate alguse Eestit, ja see oli kuidagi lootustandev), on mul ikka väga hea meel, et me selle jurta- ja hobusevärgi lähedalt ära nägime.

7. Ulaanbaatar – Peking (30 h rongis)

See, mida rongiaknast nägi, vastas rohkem mu ettekujutusele Mongooliast. Ehk siis, ee, mitte midagi. Tundide ja sadade kilomeetrite kaupa. Korraks oli mul tunne, et nägin üht kaamelit, aga see võis olla ka miraaž.

Selles rongis olid vagunisaatjateks usinate vene prouade asemel laisad hiina härrad, kes veetsid kogu oma aja iseendale süüa tehes. Tõsijutt, sõtkusid aga tainast ja keerasid hoolikalt pelmeene kokku, pulkadega! Ja siis istusid kogu rongi vagunisaatjad ühte kupeesse kokku, katsid pika laua ja tundsid end seal ilmselgelt hästi. Kust ma tean? Nägin möödaminnes, kui läksime LP soovitusel restoranvagunit vaatama…

Selles imelises kohas meil süüa küll ei õnnestunud, kuna menüüs (eksisteeris suulisel kujul) oli ainult üks rida: päevapraad (kana riisiga), 30 dollarit . Keeldusime viisakalt ja ostsime järgmises peatuses perroonilt pelmeene.

Mongoolia-Hiina piiripunktis toimus kõigi tehnikasõprade rõõmuks (ja lisaks tavapärastele tundidepikkustele piiriprotseduuridele) rongi rataste vahetus. Rong sõidutati hiiglaslikku angaari, vagunid haagiti üksteise küljest lahti, rattad (koos telgedega ja mis neil seal on, ma ei tea selle kohta sõna) kruviti alt, vagunid tõsteti üles, vanad rattad veeretati minema ja uued asemele, ja siis kogu nali tagurpidi tagasi. Seda kõike oleks olnud väga lõbus jälgida, kui seal angaaris poleks olnud tohutut kogust kivisöetossu (kivisöega ju köetakse rongi), mis mul südame pahaks ajas. Läksin ära magama.

Kui hommikul ärkasin, oli kõik (või vähemalt palju) muutunud: 1) mongoolia restoranvagun oli asendatud hiina omaga, kus kuldseid kaunistusi polnud, aga sai tasuta süüa! Või noh, mingid kupongid anti nii hommiku- kui lõunasöögi jaoks. 2) stepi/kõrbe asemel (ma ei saanudki aru, mis vahe neil siis oli) näidati akna taga imelisi vaateid.

Ühes selle rongi restoranvagunitest silmasime muide jälle Ianit, keda Venemaa ilmselgelt murda polnud suutnud.

8.  Hiina

Tehniliselt võttes sai see reis siinkohal läbi. Nädala jooksul jõudsime veel:

• vaadata ära Pekingi olulisemad vaatamisväärsused – Taevase rahu väljaku, Keelatud Linna, olümpiarajatised, palju hutonge, munakujulise rahvusteatri jne
• saada teada, mismoodi “hiina toit” tegelikult maitseda võiks (palju parem, kui meil siin)
• näha Hiina müüri (tasus ära võtta hostelis pakutud ekskursioon kohta, kus peale meie bussitäie polnud tõesti ühtegi teist inimest)

• häkkida end sisse Facebooki ja muudele keelatud veebisaitidele (sain end mässajana tunda)
• kohtuda klassivend P-ga ja saada talt hiina elu ja ühiskonna kohta palju huvitavat ja kasulikku teada
• käia korduvalt massaažis, mis ei maksa seal tõesti praktiliselt midagi
• sõita maailma kiireima linnadevahelise rongiga (as opposed to what? et mõned linnasisesed on veel kiiremad?) Tianjini
• osta tuntud kaubamärkide võltsinguid ja maksta nende eest ikkagi liiga palju

no ja nii ta läks.

Peking üllatas – nagu Moskvagi – oma puhtuse, kenaduse, sõbralikkusega; aga oli aru saada, et tegeliku Hiinaga pole sel suurt midagi pistmist. Oli umbes nagu Hongkong. Eks teda olümpia ajaks vuntsiti üles ja oli tõesti turistisõbralik – kasvõi juba ingliskeelseid silte oli igal pool täiesti piisavalt ja kõik asjad said aetud. Nii et muidugi mulle meeldis, aga Hiinasse tuleb siiski uuesti minna ja vaadata, kuidas päriselt on.

9. Peking – Tallinn

Pühapäeva hommikul mitte liiga vara hakkasime hostelist tulema, millalgi pärast pühapäeva südaööd maandusime Tallinnas ja esmaspäeva hommikul läksime tööle. Ajavahe ju.

Pekingi-Peterburi lennu neljandal tunnil lõpetasin selle venekeelse raamatu, mille läbilugemise ma olin enda jaoks selle reisi üheks eesmärgiks seadnud. Peterburi Pulkovo lennujaam on Kuressaare oma järel kõige väiksem lennujaam, kus ma elus olen olnud, ja Riia lennujaamas lahendasin sõna otseses mõttes une pealt rekordajaga ära kõige raskema sudoku, mis mu iPodis olemas on. Aga rohkem ei juhtunud tee peal midagi.

Selline lugu oligi.

Ülejäänud pildid:

• Moskva
• teekond
• Irkutsk
• Baikal
• Mongoolia
• Hiina
• best of (69 paremat pilti)