eile oli üks selline hetk, kus mõtlesin korraks, et olen gaidijuhina vb ikkagi läbi kukkunud: kui üks muidu väga terane, tore ja päris kindlasti inglise keelt emakeelena rääkiv üheteistaastane, olles vaadanud saega puurondi kallal toimetavat sõbrannat, küsis mult: “kas sul on veel mõni selline hästi suur nuga, millega saab puid lõigata?” mina: “sa mõtled… saagi?” tema: “just täpselt.”
aga siis mõtlesin, et esiteks on laagri kolmas päev ja ka mul endal hakkavad aju ülekoormuse tõttu ingliskeelsed sõnad ununema; ja teiseks, absoluutselt iga korra, kui mõni tüdruk tuleb mult küsima, et kas nuge, saage või haamreid on veel, sest hullult oleks vaja midagi kas lõhkuda või valmistada… loen enda (ja nende ja gaidluse ja üldse maailma) võiduks.
varem olid selles nimekirjas ka tikud, sest, tsiteerides üht tuttavat eesti/rootsi skaudipoissi, “kogu skautluse MÕTE on ju asju põlema panna” – aga möödunud nädalavahetusel selgus, et olime juhtidena ikkagi valesti hinnanud motivatsiooni ja tegelike oskuste vajalikke osakaale asjade põlemapanemisel, ja meil said tikud – mingi… kümme toosi – otsa enne, kui ükski salk oma lõkke süüdata suutis. õnneks oli laagriplatsi kõrval pood ja saime juurde tuua, aga tolle söögikorra kartulid jäidki pooltel laagrilistel tooreks ja pidime need priimusel üle praadima. pärast seda võtsin kõik tikud enda kätte ja ei andnud neid enam kellelegi, kes ei suutnud mulle enne ette näidata, et tal on päriselt ka lõkkematerjal olemas ja plaan paigas. siis andsin kahe tiku kaupa, sest kui mina noor olin, pidi gaid lõkke kahe tikuga põlema saama.
aga ühesõnaga jah, ambitsiooni puudumises ei saa meid süüdistada – viisime 21 teismelist tüdrukut kaheks ööks laagrisse plaaniga, et nad teevad kogu oma toidu ise, lõkkel ja ilma nõudeta (see viimane selleks, et saaksime neile ausalt välja anda “Backwoods cooking” badge’id, mille saamise tingimuseks on, et tuleb teha kolme erinevat ja enda jaoks uut toitu sütel, orgi otsas ja plekkpurgis – kindlasti oleks elu olnud lihtsam, kui oleks saanud lihtsalt tule kohal makarone keeta).
plaani B… ei olnud. ma arvan, et nad ei uskunud meid, kui me ütlesime, et kui lõkked põlema ei lähe, siis süüa ei saa, aga no päriselt ka, ma tegelt ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleks näiteks sadanud nädalavahetus otsa paduvihma. ilmateate järgi tegelt pidigi sadama. no vb me oleks takeaway tellinud.
igatahes. kõik jäid ellu, keegi ei nälginud, lõkkesse ei kukkunud keegi, saag oli kogu aeg käigus ja nugade järel oli pidev järjekord (kuna selgub, et siin riigis on pussnoa kaasaskandmine keelatud, siis neid poodides ei müüda ka ja ostsin ükskord Matkaspordist endale peotäie kõige tavalisemaid Moraknivi skaudinuge varuks – need on hullult popid, ma pean juurde tooma). olin arvanud, et sellised igavad tööd nagu köögiviljade hakkimine jäävad täiskasvanute hooleks, aga oo ei, mõned asjad hakiti mitu korda üle, et kõik soovijad saaksid kaasa lüüa.
lihtsalt ajaloo huvides ütlen, et valmistasime selliseid toite:
– sütel fooliumpakis küpsetatud kartulid peekonikuubikute, veidikese rohelise sibula ja ohtra võiga;
– dampers e. maailma kõige lihtsam saiatainas (isekerkiv jahu, sool, vesi) toki otsas, soovijad kastsid selle enne küpsetamist ka suhkru ja kaneeli segusse, mõned panid valmistootele moosi sisse;
– pitsa – tortillawrapi peal pitsakaste, sink/pepperoni, paprika/ananass, ohtralt riivjuustu, pitsamaitseaine. küpsetasime lõkkesüte kohal resti ja fooliumi peal kuni juust sulama hakkas. pitsaahjuks võtsime pappkarbi, mis vooderdati seest ja väljast üleni fooliumiga ja pandi siis küpsemise ajaks tagurpidi resti peale pitsa kohale sooja hoidma;
– banaan, mille koorde lõigati lõhe ja sinna sisse torgati šokolaaditükid. küpsetada lõkkesütel, kuni šoks sulab;
– kiirnuudlid – plekkpurk täideti poole ulatuses peeneks hakitud (vt ülal) köögiviljadega (meil oli valikus paprika, porgand, porru, brokoli, suvikõrvits), peale pool pakki kiirnuudleid ja siis nii palju kuuma puljongit, kui purki veel mahtus. kaaneks peale tükk fooliumi ja sinna peale markeriga nimetähed, et igaüks oma topsi lõkkest üles leiaks. kuna see oli viimane lõunasöök, siis soovijad said oma topsi lisada ka eelmiste söögikordade jääke ehk sinki, pepperonit, juustu ja peekonit. kahtlustan, et mõni pani ananassi ka. siis läksid topsid ca 10 minutiks lõkkesütele, aga ma kahtlustan, et enamuse tööst tegi ikka see kuum puljong ära;
– last but not least, lõkkepontšikud (campfire doughnuts) – määrida saiaviil ühelt poolt võiga ja katta suhkru-kaneeli seguga, teisele poole panna moosi, murda saiaviil pooleks nii, et moos jääb sisse ja suhkur välja, keerata fooliumi (protip – see pitsaahju foolium tasub alles hoida, sest selleks ajaks on kõik viis kaasaostetud rulli otsas) ja küpsetada sütel või restil mõned minutid. kinnitan, et nii saab söödud kogu kaasavõetud sai ja moos ja suurem osa suhkrut ka;
– hommikusöögiks olid magusad krõbinad piimaga ja puuviljad, sest kuskil peab sellel pideval lõkkesussutamisel piir ka olema ja putru nad raudselt ei oleks söönud nagunii.
kesse ikka koera saba kergitab. ise mõtlesin välja kogu selle menüü (inspiratsiooni leidsin omaenda elukogemusest, sõpradelt ja gaidijuhtide Facebooki-grupist), aga mis veel olulisem, ise planeerisin ka kõik kogused ja poenimekirja ja eelarve (alla 8 naela inimese kohta läks see nali maksma, et te teaks). ja see oli raudselt kõige raskem asi kõigest, mida ma olen pidanud tegema, et saada kvalifitseeritud gaidijuhiks, aga see oli ka viimane ja see on nüüd tehtud ja mul on jube hea meel, et algas suvevaheaeg ja et kuni augusti lõpuni ei pea ma kellelegi meenutama, et nuga peos püsti ei joosta ringi ja et kelle banaanikoor siin vedeleb ja et seo oma kingapaelad kinni, muidu kukud. jei.
whatever 