driving at ninety down those country lanes

kui L ükskord ettevaatlikult Walesi ralli jutuks võttis, siis ta päris kindlasti ei oodanud minu poolt märkimisväärset entusiasmi. ta väidab, et ma ei taha temaga autovõidusõitudel käia, ja kuigi ma enda meelest alailma käin, siis lähemal analüüsil selgus, et see on tähendanud 10+ aasta sees täpselt kaht korda (Targa Tasmania ja Race of Champions, palun väga).

aga ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma minna Walesi rallile. ma küll rallist ei tea suurt midagi (tähendab. ei teadnud enne eelmise nädala reedet. nüüd tean ma rallist KÕIKE), aga ma tean tüüpilise rallinädalavahetuse kohta seda, mida teab iga eestlane: Ott Tänak alustab Walesi/Türgi/Korsika/Sardiinia/misiganes rallit liidripositsioonilt -> Ott Tänak juhib esimese/teise/kolmanda päeva järel Walesi/Türgi/misiganes rallit -> Ott Tänak sõitis kivi otsa/vastu puud/auku/hange/kraavi/järve ja katkestas Walesi/misiganes ralli. no kui selline asjade käik ei tõota head meelelahutust, siis ma ei tea, mis tõotab. olin absoluutselt valmis seda oma silmaga vaatama. (samuti olin L hoiatuste järel valmis selleks, et Tänak jõuab kivi otsa sõita enne, kui meie reedel pärast tööpäeva seda pealt vaatama jõuame, ja isegi selleks, et ta sõidab kivist hoopis mööda ja võidab kogu ürituse. “Expect the unexpected,” nagu Ari Vataneni pildiga sildid igal pool raja kõrval manitsesid.)

Ari.png

kes pagan on Ari ja miks tal mind vaja on? pühapäeva õhtuks sain isegi selle teada! foto walesrally.gb veebisaidilt, sest ei taibanud metsas seda plakatit pildistada.

minu valmisolekut ei kahandanud ka rallikorraldajate poolt edastatud hoiatused oktoobrikuise Walesi ilmaolude osas. mul on olemas uskumatus koguses sooje ja veekindlaid riideid, teetermos ja kõrge poritaluvus. peaasi, et lund ei saja, vot seda ma ei salli. aga lund ilmateade ei lubanud.

muude ettevalmistuste raames asusin reede õhtul Instagramis jälgima walesrallygb, Ott Tänaku ja Martin Järveoja kontosid – lootuses sealt aimu saada, kas kivi otsa on juba sõidetud või on see alles ees. etteruttavalt võib öelda, et kuigi kõigi asjaosaliste sotsiaalmeediatiimid teevad imehead tööd ja postitavad ainult väga ilusaid pilte ja asjakohast infot, siis kogu seda imet nautida saab põhiliselt ikkagi õhtul hotellis, sest Walesi looduskaunimad, kurvilisemad ja kruusasemad nurgad, kus on hea rallitada, ei ole kaetud absoluutselt mitte mingi mobiilileviga. aga no vähemalt teadsime laupäeva hommikul, et oleme endiselt kursil “Ott Tänak juhib teise päeva järel Walesi rallit.”

korraldajaid oleks tasunud kuulata mitte ainult ilma, vaid ka logistika osas – esimest plaanitud kiiruskatset me suuremat ei näinud, sest esimene parkla, kuhu rihtisime, oli tund enne selle katse algust juba täis (ametlik soovitus oli saabuda vähemalt 2 tundi varem). teise parkla kiituseks võib öelda, et nii teekond sinna (Llyn Clywedogi serv) kui vaade “parkimiskohalt” (ühe suvalise kruusatee serv) olid äärmiselt kaunid. kahjuks polnud hommikul pildistamiseks aega ja õhtul ära minnes oli juba liiga hämar, aga no tõesti ilus kant oli!

20191005_112756.jpg

vaade Sweet Lamb Hafren kiiruskatse parklast O, mis on… rohkem Hafreni kui Sweet Lambi kandis. ilm on (Walesile ja üritusele) iseloomulik.

nojah, sellest esimesest katsest ei tea ma midagi, aga see-eest oli siis mõnusalt aega endale raja ääres järgmise vaatamiseks sobivat kohta otsida. (mis kena asjade korraldus, et nad sama raja peal kaks katset teevad! hommikuti magada ja süüa armastava rallisõbra jaoks v mugav.)

20191005_120623.jpg

rallipublik on end päevaks sisse seadnud. normaalne mustikamets oli.

ma ei olegi varem nii tihedasse metsa sattunud siin saare peal. see oli ka täiega maaliline!

20191005_121134.jpg

see kollane asi esiplaanil on mingi seen.

metsast kuuse alt oli kena vaadata, kuidas rajale muudkui sadas tihedat seenevihma, aga pealtvaatajate peale sugugi mitte. kuna uue katseni oli kolm tundi, sain rahulikult matkatoolis raamatut lugeda, õnneks oli see teetermos kah ligi. ja ralli kavas oli kenasti kirjas, mis hooaja eelmistes episoodides juhtunud on (tl;dr: “Ott Tänak alustab Walesi rallit liidripositsioonilt”). lähimas parklas oli isegi ratastel kiirtoiduputka, kust sai tüüpilist briti väliürituse burksi (soe kotlet kahe külma nätske saiapooliku vahel, soovi korral võib ketšupit ka vahele panna, viis naela palun).

20191005_124202.jpg

loen Diana Mosley autobiograafiat, Hitler ilmus just pildile

siis nad hakkasid sõitma. esimesed viis-kuus autot kostitasid meie nurga pealtvaatajaid päris põhjaliku muda- ja kruusarahega, mida keegi ei olnud oodanud (miks, kui neil soovitati oodata ootamatut? mina nt ootasin isegi Hispaania inkvisitsiooni, mida küll ei tulnud). siis sai kruus vist tee pealt otsa, sest pärastpoole seda enam eriti ei lennanud. või siis olid need hilisemad autod aeglasemad. või juhid osavamad? sellest ei saanud ma kuni lõpuni aru, mis alusel võistlejad järjestatud olid. ja kuna levi ei olnud, polnud muidugi ka teada, kas Tänakut on oodata või on ta juba kiviga kohtunud. aga ühel hetkel ta igatahes mööda sõitis; ilma tagastangeta küll, nii et paistis, et see kivi-asi oli ikkagi juba ära juhtunud? (võhikuna arvasin, et see tagastange on seal nagunii rohkem ilu pärast ja mis seal ikka, aga kui pärast levisse jõudsin, siis oli internetis juba saadaval Tänaku eeskujuliku rallimehe hääldusega inglise keeles antud kommentaar, et ilma tagastangeta autos on jube lärmakas ja kaardilugejat pole kuulda.)

Screenshot 2019-10-07 at 11.48.14

te lihtsalt peate mind uskuma, et see on Ott Tänak, kes mööda sõidab

kui ma ausalt ütlen, siis pärast Tänaku äranägemist mind need järgmised möödasõitjad juba huvitasid vähem, aga õnneks oli mul ikka veel nii teed kui lugemisvara järel. muuhulgas lugesin kavast välja, et pühapäeva lõuna paiku on Llandudnos täiesti tasuta võimalik näha autasustamistseremooniat. selleks oli vaja ainult kaks tundi vales suunas (kodust eemale) sõita. leppisime L-ga kokku, et kui pühapäeva hommikul on ikka veel seis, et “Tänak asub Walesi ralli viimasele päevale vastu liidrina”, siis lähme anname endale võimaluse šampanjapritsmetega pihta saada.

pühapäeva hommikul oli see seis. uurisime välja, kuidas Llandudno nime hääldatakse, ja läksime kohale.

mul oli selle Llandudnoga üks salaplaan ka – mõtlesin, et kui ma oma pisikesele autohullule vennapojale üldse kunagi mõne automudeli kingiks viin, siis võiks selle ju Walesi rallilt osta. seega veetsime tükk aega võistluskeskuses erinevaid nännilette läbi kammides. kahjuks ei olnud Tänaku selle hooaja autot veel saadaval – ja ootamatult oli minust pühapäeva hommikuks saanud selline rallipurist, et ma keeldusin ostmast ükskõik mida muud. ei no ühest küljest ma saan aru, et kolmeaastase jaoks ei ole vahet, kas see auto, mis ta saab, on Tänaku 2019. aasta Toyota või Tänaku 2017. aasta misiganes (Peugeot? Citroen? teate, ma keeldun googeldamast, mis autoga sõitis Ott Tänak 2017. aastal, see asi on niigi juba liiale läinud!) või Solbergi jumalteabmisaasta Subaru; aga teisest küljest, mu elus on kaks kallist inimest, kelle jaoks Subaru ja Toyota vaheline vahe on eluliselt oluline, ja see kolmeaastane on üks neist. teine seisis seal autoleti ääres mu kõrval. nii et jah, ma jätsin auto ostmata, sest kõik need autod olid valed.

muidu sai seal Llandudnos veel näha suurel hulgal rallimaailma telgitaguseid (sõna kõige otsesemas mõttes. igal tiimil oli telk või mitu püsti, aga nad olid kuidagi… tagaküljega maailma poole), süüa veel väliürituseburksi ja vaadata suurelt ekraanilt viimast katset. selgus, et rallit on telekast vaadata palju jubedam kui kohapeal. aga palju paremini saab aru, kes võidab ja kas keegi sõitis kivi otsa. minu suureks hämmastuseks Tänak võitis ja ei sõitnud kivi otsa. (ma küll ootasin ootamatut, aga neist kaameratest, mis olid auto sisse/külge pandud, oli selgelt näha, et see mees on hull ja et niiviisi sõites pole võimalik lõppu jõuda.)

üldises võidueufoorias ostsin vennapojale hoopis Toyota pildiga T-särgi. ma tõesti loodan, et need õiged autod ilmuvad jõuluks saadavale, sest kus ma lähen sellise… pehme pakiga.

20191006_123738.jpg

telgitagune. vaadake, seal on Oti ja Martini nimed kirjas!

no ja siis oli auhinnatseremoonia, mis võttis igaviku, sest jessas, mis hulk erinevaid võistlusklasse osutus selle ühe võistluse sees olema. ja Petter Solberg otsustas pidada pika liigutava lahkumiskõne (ei, tore oli poodiumil näha inimest, kes oli harjunud seal olema ja tundis end mugavalt). ja ma totaalselt sain šampanjapritsmetega pihta, kuigi vist mitte Tänaku, vaid Neuville’i pudelist. ja mul on uus pet peeve: eesti mees, kelle jaoks on nii oluline filmida oma telefoniga poodiumil liikumatult seisvat teist eesti meest, et ta ei pea võimalikuks Eesti hümni ajal mütsi peast võtta. (jah, ma algatasin härraga sel teemal diskussiooni. et kust ma tean, et ta eestlane oli? telefoni kaante vahelt paistis ID-kaardi serv välja. et mis ta vabandus oli? “väga raske on samal ajal filmida ja mütsi peast võtta.” for real!!!)

20191006_151746.jpg

vasakul üleval Walesi lipp. Eesti lippe oli ka mitu, aga need olin sunnitud koos eestlaste telefonidega välja croppima. pildi keskel Ogier’ kõrval paistab Llandudno pleasure pier, pikim kai Walesis!

kuna nüüd oli koduni 250 miili, siis veetsin järgmised 4 tundi autos googeldades ja end ralli punktisüsteemi, võistlusklasside, ajaloo, statistika, staaride ja järgmise aasta kavaga kurssi viies. teate, see on kõik väga põnev. ainus, mis takistab mind järgmise aasta Walesi ralli pileteid kohe ära ostmast, on asjaolu, et see toimub NOVEMBRIS ja nii palju sooje riideid ja kuuma teed ei pruugi maailmas olemas olla, kui novembrikuise Walesi üleelamine vajab.

Advertisements

ellad ühte hingama kullad ühe kuue alla

IMG_2010.jpg

see hetk, kus ma mõtlesin, kas peaks Eestisse tagasi kolima

ei, mind ei tabanud laulupeol tugevad isamaalised tunded. silm jäi kuivaks ja kuigi oma rahvaga mul meeldib olla koos, sain seda lähedust nii ühendkooridega laval olles kui publiku hulgas mudilaskoore kuulates tunda nii palju, et piisab järgmiseks viieks aastaks.

pigem… ei olnud ma järsku kuigi kindel, et ma Eesti ja eestlastega enam päriselt suhestun, ja kui ma veel mõne aasta ära olen, siis äkki polegi enam tagasiteed, nii minu kui teie poolt vaadates? aga see mõte on mul veel korralikult lõpuni mõtlemata.

seekordse peo tipphetked mu jaoks olid need, mida teles tingimata üle ei kantud ja platsile ka võibolla ära ei kostnud – spontaansed ühislaulmised laval pikemate ümberrivistumispauside ajal. “Sepapoisid” kaheksal häälel oli üsna meeleolukas, aga kõiki signatuure sai ka kaasa ümiseda (need olid jupid laulupeokantaadist, mida publik kuulis alles kõige lõpus, aga meie ju oskasime kogu aeg). valikkooride päeval tuli esitusele ka heliredel ja lõpuks lihtsalt do-noot – ikka parem kui vait olla. vot sellepärast ma seal laululaval olin seekord ja olen edaspidi. et ei peaks vait olema :) koos veel kahekümne viie tuhande inimesega, kes ka pigem laulaks.

muid laulupeosaladusi, mida paljud ei tea:
– kui seisad üleval laulukaare all ja meeshääled laulavad sinu ees alumistel astmetel, siis nad kostavad sulle selja tagant.
– jah, teisi hääli on ka kuulda, ei ole nii, et upud oma häälerühma sisse ära ja laulu ei kuulegi.
– jah, koos seisad ikka sama häälerühma lauljatega, oma koori teised hääled on laululava teises servas. kokku saate… rongkäigus ja aftekal. (eelmisel peol sai õllealal ka, aga sel peol seda ei olnud) .
– dirigenti on vaja, sest laululava ühest servast teise jõuab heli sekundilise viitega, nii et kui teine alt jääks esimesi sopraneid lõpuni kuulama, hilineksime oma sisseastumisega raudselt.
– need lahedad lained, mis tulevad laulukaare alt ja lähevad üles nõlvale välja ja eesti rahvas saab tunda, et sai ükskord millegagi ühiselt hakkama? teate, kui ühendkooris on lauljal piisavalt ruumi, et kaks kätt korraga üles tõsta, siis on tal liiga palju ruumi, reeglina alumistel astmetel olevate lauljate arvelt!
– lause, mida laulja kuuleb laulupeo käigus kõige rohkem: “Nüüd keerame kõik ümber ja liigume kümme astet ülespoole!” (liikuda õnnestub umbes kaks, aga abiks seegi. avaühendkooris ma näiteks just teisele astmele välja jõudsingi selle kampaania käigus.)
– astmeid on laululaval muide 42. seda ei tea keegi peale minu, kes ma tegin oma koorile laulupeoteemalist viktoriini.
– kui proovides ja läbimängul tundub, et pole hullu, mahub lavale ära küll, siis päris peol ei mahu kunagi, sest proovidesse ei tule pooled kohale. asjata, sest seal saab kõige rohkem nalja; tihti muidugi ka vihma, külma ja/või päikesepõletuse.
– miks lastekooride hulgast paistab kõige rohkem lipukesi ja pimedal ajal mobiilitulukesi? sest lastel pole laululaval noote kaasas, käed on vabad. see vist pole mitte niivõrd laulupeo- kui lastekoorikultuuri osa. õige kah, noorele inimesel jäävad sõnad pähe küll ja paljud neist ikka nooti loevad; ja säilib mingi võimalus, et nad siis vaatavad dirigenti hoopis.

IMG_1876.jpg

te arvate, et sel laulupeol vihma ei sadanud? reedene segakooride proov

aga teate. kui saaks kuidagi nii, et “seda mesipuu laulu” ei peaks lähema viie aasta jooksul kordagi enam kuulma, siis see oleks minu meelest küll tore. tunnen end alati veidi silmakirjalikuna, kui kinnitan, et lennaku vastu või surmakuul, ta tõttab mesipuu poole. tühja ta tõttab, kui kuulid päriselt lendama hakkavad. (näete, jah, milline dissident on minust siin liberaalses läänes kujunenud?)

i’m breaking my silence ‘cause i’ve had a few

ilublogi, vol9: Sephora haul

kui ma seda lugu teile ära ei räägi, siis mis ilublogist me üldse räägime.

käisin ükspäev New Yorkis (as one does) ja sattusin täiesti juhuslikult Times Square’il uue Sephora poe avamisele. no ikka nii juhuslikult, et olin just parasjagu tuvastanud vajaduse päiksekreemi järele, vaatasin ringi, nägin Sephora silti, astusin lähemale ja leidsin end otse avamistseremoonialt, trummitüdrukute ja lindilõikamise ja mille kõigega.

tormasin siis muu tirtsuparve seltsis uhiuude poodi sisse ja leidsin Urban Decay meigiletist… Game of Thronesi teemalise kollektsiooni.

20190524_095651.jpg

ma ei vaata seda sarja ja raamatud jätsin pooleli, aga ikka saan viidetest aru

selleks hetkeks, mil mina sinna jõudsin (sõna otseses mõttes 2 minutit pärast poe avamist), oli enamus tooteid juba otsas ja müüja teadis öelda, et ega juurde ka tulemas pole. niisiis, kuigi olin arvanud, et ma saan küsimusele “kas mul on elus vaja veel üht lauvärvipintslit ja kui, siis millist?” vastamist rahulikult veel mõned aastad edasi lükata, siis… tuli tegutseda kohe. daamid ja härrad, lubage esitleda: Arya Stark’s Needle!

20190531_183519 (1).jpg

“cruelty-free”, päriselt ka?

see pintsel oli poe viimane ja võimalik, et ka maailma viimane, sest praegu ei suuda ma seda toodet kuskilt veebist leida isegi kategooriatest “sold out” ega “gone for good”.

laineri valisin ka rohkem nime – Lannister Gold – kui millegi muu põhjal. ja ta oli eelviimane. ühesõnaga, DEFITSIIT! kui keegi oskab nüüd öelda, mida sellega teha peale sotsiaalmeedias praalimise, andke palun teada. ses mõttes, et… ma tegelt ka ei saa aru, kuidas hele silmalainer üldse nagu töötama peaks, milliste lauvärvidega teda kombineerida jne. (aga pintsel on mul olemas!)

ja need Drunk Elephanti asjad seal taustal? ma kõik aeg räägin, et nahahooldus peab olema eelkõige taskukohane, aga ma tahtsin B-Hydra ja C-firma ikkagi ära proovida ja selles minisuuruses (8 ml, I kid you not) on hind talutav (kui just liitrihinnaks ümber ei arvuta:)). ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli avamispäev, või sellepärast, et suutsin 100 dollari eest kraami kokku rabada (ma ju ikkagi ostsin selle päiksekreemi ka, mida otsima läksin, ja nipet-näpet vajalikku veel)… anti mulle Beste No 9 näopuhastusželee ja Protini niisutav kreem kauba peale, muidugi ka minisuuruses, aga… OMG TASUTA DRUNK ELEPHANT. et kuidas on? ma ei tea, ma pole veel proovida raatsinud :D

peab nentima, et kogu see juhtum (vast siiski koostöös sarjalõpu ja muu üldise mölluga) pani mind kaaluma GoT raamatute lõpunilugemist. ilu ikkagi päästab maailma.

siis ma võtan teid selge sinise taeva tähed

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (Loomingu Raamatukogu, #2-5/2016)Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra by Alexander Genis

My rating: 5 of 5 stars

ükspäev juhtus nii, et üks raamat, mida lugeda tahtsin, oli ülisoodsa hinnaga müügil Google Booksis. kes üldse teadis, et selline asi nagu Google Books olemas on?! nii et suur oli mu üllatus, kui olin Google’ile 99 penni (senti? krossi?) üle kandnud ja rakenduse lahti tegin ja sealt lisaks äsjaostetud raamatule ka selle 2016. aasta LR leidsin. ilmselgelt olin ma teda omal ajal nii väga lugeda soovinud, et mingeid müstilisi teid pidi ostnud (teate, 2016 ei pruukinud eestikeelse e-raamatu hankimine veel mingi lihtne ülesanne olla!) – aga siis unustanud või võibolla lihtsalt mitte osanud teda sealt Google Booksist üles leida:) no igatahes see 99-kopikane lastefantasy jäi oma järjekorda ootama ja võtsin “Lugemistunnid” lõpuks ometi ette.

Genist lugeda on nagu ilutulestikku vaadata – siuh ja siuh lendavad aforismid, üks säravam kui teine, üks kõrgemale kui teine, osasid ei jõua veel vaatama hakatagi, kui juba läinud ja uus kohal. pidev vaimustus. kui pärast keegi kirjeldada palub, siis ei oska muidugi midagi öelda… mida ta õieti ütleski? ei tea, aga jube hästi ütles! ja raamatutest ja kirjanikest ja kirjutamisest ja eelkõige lugemisest rääkis. imeline kogemus, tahaks veel!

kuna tegu on Lätis kasvanud ja hiljem USAsse emigreerunud vene juudiga, siis äramainitud raamatute ja autorite valik on mõnus hingelähedane – palju vene kirjandust, maailmaklassikat ka sekka. ma muidugi suuremat osa neist raamatuist pole lugenud, kuigi nüüd jälle tunnen, et vist ikka peaks. aga see pole “Lugemistundide” puhul kõige olulisem, et oleks ise lugenud, Genis seletab nagunii ära, kuidas asjad on. (temaga võib nõustuda või mitte, see pole ka oluline, talle endale ka pole, alailma ta vaidleb iseendale vastu. oluline on seletamise rõõm ja lausete ilu.)

Screenshot 2019-03-27 at 21.07.49.png

Genises tunnen ära järjekordse lihaliku raamatuarmastaja, kes kirjutab raamatutesse ega ole väga õnnetu, kui troopiline torm Irina ujutab üle ta raamatukogu alumised riiulid, “mille olin ettenägelikult eraldanud nõukogude kirjandusteadusele ja kingitud luulekogudele”. püüan võimalusel endale “Lugemistundidest” füüsilise koopia hankida ja Genise auks kõik oma e-raamatus äramärgitud tsitaadid (umbes pool kogu tekstist, tundub kohati) päriselt pliiatsiga alla tõmmata! (kui Genis hoogu läheb, siis on tsiteerimisväärset nii pikalt, et vahepeal tuleks pliiatsit teritada, aga ma neid kohti ei viitsi siia näidetena ümber trükkida.)

Ilma pliiatsita lugeda on minu meelest niisama hea kui tummade seltsis viina võtta. (Ükskord ma juhtusin nägema nende labrakat, mis lõppes hääletu lööminguga.) Suhtlemises raamatuga võrdsustab pliiats olukorra. Meile annab ta tagasi hääle, raamatule tuletab meelde, kes on peremees.
***
Katsuge ilma sufiksiteta läbi saada, ja teie kõne hakkab meenutama häält, millega räägib auto navigaator, kes ei oska, nagu muide ka paljud teised, arvsõnu käänata ja inimese moodi olla.
***
Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga “Mein Kampf”. Juutidel tuleb niisuguseid asju ette.

View all my reviews

i am titanium

Doughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century EconomistDoughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century Economist by Kate Raworth

My rating: 4 of 5 stars

ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.

ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:

  • seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
  • visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
  • sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.
  • circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!
Kate-Raworth-Embedded-Economy.png

uus mudel: embedded economy. pildi laadisin alla https://consciouscompanymedia.com/

  • “Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
  • mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
  • Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
  • sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
  • rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.
  • majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.

View all my reviews

you can listen as well as you hear

Alice imedemaalAlice imedemaal by Rébecca Dautremer

My rating: 5 of 5 stars

huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.

selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!

20190210_103655.jpg

veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all

ühtlasi sain lisada oma kollektsiooni järjekordse, kolmanda tõlke eesti keelde. (põhjuste üle, miks neid nii palju üldse vaja on, olen varem blogis spekuleerinud, kinnitatagu või lükatagu ümber: https://roger.pri.ee/2015/09/08/voibolla-kellegile-veidikene-teed-ja-siis-kirjutame-raamatu/.)

20190210_103256.jpg

they all spark joy

igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!

(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)

ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?

View all my reviews

what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews