these streets will make you feel brand new

21. sajandi siirderiitusi
ehk
kuidas hakata minema kodust ja jõuda koju
ehk
ulgueestlane Tallinna lennujaamas, iga jumala kord juba viimane peaaegu kümme aastat

Juustu Vaatlemine

must leib ja Kalevi kommid võivad olla või mitte, aga eesti juust (nii tüübi kui brändina) on see üks asi, mida ma pärast 8+ aastat ikka veel viitsin Londonisse kaasa osta, sellele ei leidu kogu maailma kulinaarias mitte midagi võrdväärset. (mitte selles mõttes, et see oleks maailma parim juust, aga lihtsalt ei ole teist sellist juustu olemas. ja mulle meeldib teda võileiva peale panna.)

lennujaama turvakontrollimasinate jaoks paistab juust käsipagasis nagu üks tõhus pakk lõhkeainet. seega tuleb juust pakkida ilma lisakilekottideta ja kohvris kõige peale, et oleks hea ette näidata. sel hetkel, kui ma ütlen turvatöötajale: “aa, te soovite mu juustu näha,” algab mu jaoks Eestist lahkumine.

Küüneviili Mõõtmine

see võib olla kõigist siirderiitustest kõige olulisem, sest see juhtub absoluutselt iga kord ja erinevalt teistest läbiviidavatest tegevustest ei leidu sellele ühtegi ratsionaalset selgitust. lihtsalt mingi kaitsemaagia.

mul on 4 cm teraga metallist küüneviil (teeme, et keegi isegi ei hakka võtma jutuks mingeid klaasviile. need on mõttetud ja ei tee seda, mida mul vaja on), mis on mul alati kaasas, ja mitte üheski lennujaamas peale Tallinna oma ei huvita see kedagi. Tallinnas võetakse alati joonlaud ja mõõdetakse küüneviili tera üle. protsessi kiirendamiseks võtan ta kohe alguses kosmeetikakotist välja ja asetan nähtavasse kohta, umbes läpaka kaanele.

ma arvan, et kui ühel päeval juhtuks, et turvatöötaja ütleb küüneviilile peale vaadates: “aa, see on selgelt lühem kui 5 cm, võite ära panna, kõik korras,” siis ma kas pööraks ümber ja läheks koju tagasi (ilmselgelt see lennuk kukub alla) või paluks tal ikkagi joonlaua välja otsida (ma tean, kus nad seda hoiavad). Küüneviili Mõõtmine Peab Toimuma.

Helkuri Eemaldamine

kuna turvakontrolli jaoks tuli üleriided nagunii seljast võtta, siis on selle järel asju tagasi kokku pakkides sobiv hetk suruda sall ja kindad kohvrisügavustesse (seekord unustasin kindad üldse venna autosse ja sain seeläbi aru, et neid võikski alaliselt Eestis hoida) ja võtta jope küljest helkur ära. see ese, mis Eestis on elupäästja ja turvalise liikumise elementaarne osa, on inglaste jaoks health and safety hazard, sest… omg, midagi tilpneb sul siin põlvekõrgusel, mõtle, kui sa sellega kuhugi kinni jääd!

Kohv Ja Kiluleib

kõht ei pruugi lennujaama jõudes üldse tühi olla, aga esiteks on see KOHVri-nimeline kohvik nii uskumatult nummi oma lambanahast toolikatete ja kohvritest tehtud lauakestega, ja teiseks, täpselt selleni jõudes lajatab kuklasse teadmine, et kiluleibadega on nüüd mõneks ajaks ühel pool. nii et isegi kui eriti isu pole, siis tuleb maha istuda ja võtta üks kohv ja kiluleib ja võibolla ka kamavaht.

lisaboonusena aitab see riitus taaskohaneda sihtkohariigi hinnatasemega. see pole sul Selveri pagarilett, kust neli rabarbrisaia või kuus lihapirukat saab kahe euro eest. siin on arve 15 eurot kahele ja see klapib Londoni kohvikuhindadega üsna täpselt. ehkki järele mõeldes paljude Tallinna omadega ka vist.

kohv kohe tuleb ka

Jõllitamisvõistlus Ryanairiga

suur osa inimesi arvab, et Tallinna lennujaam on maailma kõige nummim. need inimesed lendavad enamasti Schengeni riikidesse või siis Schengeni kaudu kuhugi mujale edasi, ja ei ole kursis selle… angaariga, mis asub teisel pool passikontrolli, väravad 12 kuni 18. ei ole seal mingeid lottesid või rabaradasid, klavereid või raamatukogusid. seal on… WC, suitsuruum, üks kõle kohvik, üks tilluke tax-free pood ja istumiseks natuke toole. tegelikult praeguseks vist on mängunurk ka tekkinud. ühesõnaga, teha ega näha pole seal midagi ja üldse oleksid nagu mingis teises, oluliselt vähemnummis lennujaamas.

ja nagu sellest veel ei piisaks, on selle angaari ühes nurgas ette nähtud põrgu järgmine ring nende jaoks, kes on kas odavuse või kellaaegade sobivuse tõttu otsustanud lennata tuntud iiri odavlennufirmaga. selle firma jaoks nimelt on ülioluline vähendada lennuki lennujaamas viibimise aega, mistõttu “pardaleminek” tähendab tegelikult seda, et reisijate dokumendid kontrollitakse üle ja nad saadetakse ühte klaasputkasse, kus ei ole enam ei toole, tualette vm mugavusi ega ka näiteks kütet või ventilatsiooni minu meelest. seal siis seisad ja jälgid läbi seina, kuidas su lennuk saabub, eelmised lendajad maha tulevad, lennukit koristatakse jne, kuni lõpuks avatakse uksed ja kogu mass tormab üle lennuvälja, et ruttu lennukisse jõuda ja käsipagasile koht leida. mõiste “priority boarding” on selleks ajaks ammu igasuguse sisu kaotanud.

ehk siis: hetkest, mil teatatakse “algab pardaleminek Ryanairi lennule number…,” algab tegelikult jõllitamisvõistlus, mille eesmärgiks on olla viimane inimene, kes oma pardakaardi ette näitab ja klaasputkasse seisma saadetakse. väravapersonal üritab igati teha nägu, et viimane hetk on juba käes ja isegi möödas. sina üritad võimalikult kaua köetud angaaris tooli peal istuda, sest jah, nii kõrgel su latt selleks hetkeks ongi.

eile näiteks suundusin passikonrolli sel hetkel, kui väideti, et mu pardaleminek lõppeb juba. tühja ta lõppes. aga saba viimane olla sain küll, nii et selle raundi võitsin.

SIM-kaardi Vahetamine

millalgi selles ajavahemikus, kui telefon on lennurežiimis, on hea võtta sealt välja Eesti SIM-kaart ja panna asemele UK oma. see on ka veidi rituaalse tähendusega samm, sest siiamaani kehtis mõlema rändlus ja andmeside mõlemas riigis ja ega keegi mulle ei helista nagunii kunagi. aga tundub, et seda vahetamisharjumust tasub alles hoida, sest Brexiti järel hakkavad need asjad jälle muutuma.

Pangakaardi Vahetamine

millalgi selles ajavahemikus, kui kiluleib on juba ostetud ja telefon veel ei ole lennurežiimis, on hea ära vahetada ka Google Pay vaikimisi kasutatav pangakaart, sest 99% makseid teen ma telefoni puutemaksega ja on küll vahe, kummas valuutas see kõik juhtub. muidugi võiks vahetada ka pärast maandumist, aga selleks ajaks tavaliselt ei ole enam meeles.

Koduvõtmete Vahetamine

millalgi tuleb korraldada nii, et selles kohas, mis on parajasti koduvõtmete õige koht (talvel näiteks jope vasakus taskus, aga suvel pigem seljakoti esimeses sahtlis), oleksid õiged võtmed. see on paras peamurdmisülesanne, sest emakodu võtmeid (ema koduvõtmeid? ema kodu võtmeid? emakoduvõtmeid?) läheb kuni uksest väljumiseni vaja, neid ei saa kohvrisse ära panna, ja Londoni kodu võtmed peavad pakkimise käigus kuhugi piisavalt käepärasesse kohta saama, et nad käigupealt välja õngitseda, aga samas on neid Tallinnas jopetaskusse panna veel selgelt vara.

võtmevahetuse riitus lõppeb päriselt sel hetkel, kui oled kohale jõudnud ja “valed” võtmed kummutisahtlisse turvaliselt ära paned, sest need… ei ole nüüd enam koduvõtmed.

kui see on tehtud, siis ma olen kohal.

aga mida ma teen kui pole tuult

ei teagi, kas kallis jõuluõhtu on sobiv hetk, et rünnata elevanti toas, aga mul on nüüd tõesti kõik muud teemad otsas, millest ma kirjutada plaanisin. nii et see küsimus, mida te kõik kindlasti korduvalt olete endalt küsinud, aga viisakate inimestena minult mitte: millest sa elad ja kaua veel, kui palgatööd ei tee?

lühike vastus: säästudest ja mitte enam väga kaua. peaks küll jälle tööle minema varsti. ainult et… ma ei taha. üldse. ikka veel.

rääkige parem teie mulle: kas te käite tööl/teete tööd ja kui, siis miks?

kui raha pärast ei peaks, kas te siis teeks sama tööd edasi, teeks mõnda muud tööd (millist, miks) või teeks lihtsalt… midagi muud (mida, miks)?

kui te tööl ei käi, siis kas sellel mingeid varjukülgi ka tundub olevat?

kas armastus tuli Vargamäele?

teemaga täiesti mitteseonduvalt mu lemmikkaader sellest aastast, lihtsalt, et oleks mingi pilt ka vaadata. keset Šotimaad suvalises kohas äralõppev raudtee.

hangede embus veel unes on meeles

eile rääkisin, kui kõrgelt ma hindan õhukesi ja õhulisi raamatuid, aga täna tundub, et ebaõiglane oleks siia kõrvale ära mainimata jätta mu teine viimas(t)e aasta(te) lemmikžanr: tarkade naiste kirjutatud paksud, enamasti kõvakaanelised raamatud sellest, Kuidas Asju Teha.

kõik algas, nii banaalne kui see ka ei tunduks, Marie Kondost. tema kuulus raamat sellest, kuidas seada oma majapidamine üles nii, et seda enam kunagi koristada pole vaja, kõnetas mind omal ajal tugevalt. ma päris tõsiselt sorteerisin suure hulga kraami läbi mõttega “does this spark joy?” ja mu riidekapid ja kummutisahtlid on sellest ajast peale laitmatus korras. jah, ma voldin sokke ja aluspesu. it… sparks joy. ja see kogemus õpetas mulle, et on olemas selliseid eneseabiraamatuid, millest mul päriselt abi on. tuleb ainult üles leida.

siis tuli Sali Hughesi iluraamat “Pretty Honest”, sellest olen blogiski varem kirjutanud. see oli pikka aega mu piibliks nii nahahoolduse kui meigi jm tilulilu küsimustes, kuni sel kevadel tuli välja Caroline Hironsi “Skincare” ja… mitte just ei tõuganud Salit troonilt, aga nügis teda sõbralikult veidi ja tegi endale ta kõrvale ruumi. “Skincare” on uuem ja värskem ja väga konkreetselt näonaha hooldusele keskendunud, “Pretty Honest” on laiema ampluaaga. mõlema jaoks on mu elus koht olemas. kust ilublogija ikka oma tarkuse saab, ise ju ei mõtle välja.

kokaraamatute austaja ma eriti ei ole, nad on küll kenad vaadata, aga retsepte on lõpuks ikkagi lihtsam otsida kuskilt andmebaasist, kuhu saab olemasolevad toiduained või muud piirangud sisestada. kui avastasin enda jaoks Samin Nosrati “Salt, Fat, Acid, Heat”, siis kaeblesin, et kas ei võiks olla teadus ja retseptid eraldi köidetes. aga ennäe, koroonakuudel tõstsin selle raamatu oma “teadjanaiste” riiulist köögilauale ja tõesti… tegingi kõiki neid toite, mille kohta mul esimesel lappamisel oli tunne, et kellel see aeg. ostsin aga tõhusa malmpoti, hakkasin igasugust lihakraami eelmisel päeval ette soolama ja olen aastal 2020 tarbinud rekordilistes kogustes oliiviõli, sibulaid, küüslauku, sidruneid ja ürte. sest ma tean nüüd, mida nendega pihta hakata. ja ma tõesti väidan, et kui inimene saab endale lubada ainult ÜHE kokaraamatu omamist, siis see peaks olema see, sest seal õpetatakse päriselt süüa tegema, retseptid on niisama boonusena kaasas.

pilt ühest hetkest, kui mul oli vaja mingis skaibitšätis Samin Nosrati autoriteedile toetuda. illustratsioonide autor ses raamatus on Wendy MacNaughton

ja veel üks raamat, mille läbilugemiseks lõpuks ometi aja võtsin, aga mille kodutööde tegemiseks ei osutunud olud sel aastal soodsaks: Anuschka Reesi “The Curated Closet”, mis on lõpuks ometi üks raamat stiilist ja riietumisest, mis tundub… mõistlik. mis ei ürita minust teha mingit teist (ehkki kahtlemata ilusat ja stiilset) inimest, vaid aitab sellel, kes ma tegelikult olen, leida endale sobivad riided. paraku on mul siiamaani pooleli raamatu esimene harjutus, mis käsib mõne nädala vältel pildistada üles oma olemasolevad outfitid nii, nagu sa neid päriselt kannad – mul on hiiglaslik kollektsioon pilte endast erinevates retuusides ja t-särkides, aga puudu on riidekombinatsioonid, millega normaaloludes käiks tööl või peol või kus inimesed vanasti käisidki. ühesõnaga, see projekt ootab ülejäänud maailma taga veidi. aga isegi sellisel kujul olen sellest raamatust juba jube palju kasu saanud.

ja kui siin juba teadjanaistest rääkida, siis igavese tänu olen võlgu E-le, kes tõi minuni Marie Kondo õpetused, ja K-le, kes juba mitu aastat tagasi mulle rääkis, et Anuschka Reesi tuleb lugeda. teil oli õigus, daamid! teil on üldse enamasti õigus ja ma olen vaadanud, et mu käsi käib hästi, kui ma seda meeles pean :)

sumise suletud suuga kui sõnu pole laulu jaoks

hiljuti juhtus nii, et magavale kassile jooksis hiir suhu.

elasin mina siin, eks, oma jõudeelu suurema osa aastast, ja tegin ainult neid asju, mida ise tahtsin, ja ma põhiliselt ju tahan lugeda ja mõnevõrra ka loetust kirjutada. muidu väga mõnus, aga mida selle eest reeglina ei saa: feimi, respekti ja sulli. nende jaoks tuleb ikkagi tööl käia.

novembri lõpus tabas mind aga ootamatu sõnum ootamatust suunast – lugemise väljakutse (ma viimasel ajal kogu aeg räägin sellest. see on üks selline grupp Facebookis, kus raamatumuljeid jagatakse, otsige ise, kes veel ei tea, aga kel huvi) järgmise aasta üks teema on “LV tarkade klubi soovitab” ja mind peeti klubiliikme tiitli vääriliseks.

karta on, et see staatus arvutati välja puhtalt mahu pealt, ja eks töötul ole ebaõiglane eelis, kui küsimus on sotsiaalmeedia sisuga täitmises. aga mis iganes. raha jah ei saanud, aga feimiks ja respektiks kavatsen selle tiitli täiega lugeda!

muidugi kaasneb võimuga kohe vastutus ja kõik see värk; tarkade klubi liikmetelt oodati, et igaüks pakuks välja vähemalt 10 raamatut, mille hulgast lihtinimesed endale uuel aastal ühe lugemiseks saaksid valida.

tundub esmapilgul täiesti võimatu ülesanne, sest raamatuid, mida ma tahaksin teistele inimestele soovitada, on kindlasti sadades, ja see sõltub ju inimesest ka väga. aga haarasin härjal sarvist. esimeseks lihtsustavaks piiranguks seadsin endale selle, et ma ju loen teiste inimeste postitusi ka seal grupis ja seega enamvähem kujutan ette, mida juba loetud on ja milleni kindlasti iseseisvaltki jõutakse, kui soovi. näiteks ei ole mul vaja soovitada ühtegi Fredrik Backmani raamatut, sest ta on niigi üks popimaid autoreid ses seltskonnas. aa, ja kuna grupp on eestikeelne, siis oli ka loogiline raamatud põhiliselt eesti keeles kättesaadavad valida.

teine tore asi oli see, et tarkade klubis on 15 liiget ja enamus neist hakkas kohe oma soovitusi agaralt postitama (neil oleks nagu nimekiri enne valmis olnud! äkki oligi? äkki on kõigil inimestel? kui teil on, siis jagage palun!) – otsustasin ise hoo maha võtta ja katsuda kuu lõpupoole pakkuda välja pigem sedasorti raamatuid ja autoreid, mida veel pole nimetatud. vahelduse mõttes ja nii.

tegelikult siiski tegin üsna ühe jutiga oma umbes 30 raamatust koosneva longlisti valmis ja varsti märkisin seal plussikestega tosina erilisi lemmikuid ära. siis venitasin postitamisega tänaseni ja selgus, et mul ikkagi oligi tekkinud hoopis teistsugune nimekiri kui teistel. rohkem luulet, vähem maailmaklassikat, üldiselt õhukesed ja õhulised raamatud. ka need, mis pole luule, on enamuses selline… sihitu jauramine ilusate sõnadega. ju see siis on see, mis mind ennast praegusel eluperioodil enim kõnetab – mõnel teisel hetkel ja teises kontekstis oleks teistsugune loetelu tulnud.

aga jagan siis laiemale maailmale ka, üks võimalik versioon 12+1 raamatust mida minu meelest võiksid teised inimesed ka lugeda, kui nad veel ei ole:

panin GR lingid neile raamatutele, mille kohta sinna ise olen pikemalt kirjutanud. aga need vanad lemmikud, mida ka hulka sai, aegadest, kui ma veel rohkem lugesin ja vähem kirjutasin, peaks ehk ka värske pilguga üle vaatama ja midagi ütlema ne kohta. kui see juhtuma peaks, panen lingid tagantjärele vast.

mustandi udune fragment. mul ei ole eriti ilus käekiri kahjuks.

in new york you can be a new man

Masterclassi kasutajaks registreerisin end millalgi eelmise aasta novembris, pärast seda, kui sotsiaalmeedia oli mind kuude kaupa pommitanud (kahtlemata hästisihitud) reklaamiga, kus Neil Gaiman lubas, et õpetab mind lugusid jutustama, ainult 85 naela eest. see tegelikult eriti odav ei ole, aga ma ei olnud tol ajal eriti vaene ka ja Gaimanit, teadagi, võiksin kuulata söömata, nii et lõpuks ikkagi murdusin.

enne veel, kui loojutustamisega kuhugi väga jõudnud olin, saabus aastalõpu lisapakkumine: kaks all-access passi 50% soodustusega. ehk siis sain teist samapalju juurde makstes täisliikmelisuse (kõik loengud) endale JA sõbrale. kuna sobiva sõbra, kes ka tahtis Gaimanit kuulata, olin just hiljuti tuvastanud, siis see muutus järsku täiesti normaalseks diiliks – eeldusel, et ma nüüd ikkagi ise selle Gaimani ära kuulan ja siis vähemalt ühe loengukursuse veel. tegin kenasti plaani valmis, panin isegi uusaastalubadustesse kirja, et 2020 jooksul 5 Masterclassi kursust.

selle raha eest võib arvata, et esinejad on head, ettevalmistus kõva ja produktsioon ka superkvaliteetne. ma ei pidanud end peaaegu üldse sundima; ainus tüütu asi oli, et mulle meeldis loenguid kuulata töölemineku/tuleku taustale, st pigem audioversioonis, aga MC on ainult videoga, kogu aeg peab telefon pihus ja ekraan aktiivne olema. siiski kuulasin selle Gaimani ära ja võtsin bussisõitude ajal Misty Copelandi ette (baleriini tahaks ikka näha ka, mitte ainult kuulda).

noh ja siis, nagu isegi arvata võite, polnud järsku enam mingit tööleminekut, oli hästi palju vaba aega ja internetiühendus. tõstsin läpaka köögilauale ja suurpuhastuse taustal töötasin läbi:

  • Misty Copelandi (balletitehnikast)
  • Bobbi Browni (meigi tegemisest)
  • Ron Finley (geriljaaiandusest)
  • Tan France’i (moest ja stiilist)
  • Neil deGrasse Tysoni (teaduslikust mõtlemisest)
  • Bob Igeri (äristrateegiast ja juhtimisest)
  • Anna Wintouri (loovusest ja juhtimisest)
  • Malcolm Gladwelli, Margaret Atwoodi, Judy Blume’i ja veel üks kord Neil Gaimani (kirjutamisest)
  • Alice Watersi ja Yotam Ottolenghi (söögitegemisest)

okei, umbes poole selle nimekirja pealt sai suurpuhastus küll tehtud (aga siiamaani tuleb deGrasse Tysoni peale mõeldes kloorilõhn ninna ja Gladwelliga meenuvad köögisahtlite tagumised nurgad). eks ma siis leidsin muid nokitsemisi taustale, sest ma ei oska lihtsalt istuda ja videot vaadata. ERITI kui see video on lihtsalt ühest istuvast ja rääkivast inimesest, nagu kõik need kirjanikud seda olid.

ja mida ma siis õppisin oma 170 naela eest? teate, põhiliselt seda, et kui sa ise keskendud parajasti aknapesule või põrandaküürimisele, siis võib ka maailma parim jutuvestja (mõlemad Neilid ja Malcolm, teie poole vaatan) sulle rääkida mida iganes ja kasvõi mitu korda – pärast sa ikka ei oska öelda, mida ta siis ütles ja mida ise elus teisiti ja paremini hakkad tegema. kõik need kirjutamis- ja juhioskusteloengud olid kuulamise ajal jube mõnusad, aga kahjuks väga vähe jäi sest kõigest mu pähe pidama. kuna iga loenguga tuli kaasa ka kirjalik materjal, siis mõtlesin, et loen pärast neid, aga… pole väga viitsinud lugeda.

Misty Copeland oli suuremalt ekraanilt veel ägedam kui pisikeselt. kui inimesel peab olema lemmikbaleriin (kas peab?), siis Misty on minu oma kindlalt. aga kuna ma pole ise juba kolm või teab mitu aastat stange ligigi läinud, siis tema konkreetsemad tehnikanõuanded olid minu peale küll raisatud. siiski, nii ilus oli vaadata teda.

Bobbi Brown oli sümpaatne, aga tema meiginõu tundus mulle veidi… aegunud pole ehk õige sõna, aga natuke 90ndate vaibi justkui oli ses kõiges. vale põlvkond ehk minu jaoks?

Ron Finleyst on mul meeles see, kuidas ta leidis igasuguseid ägedaid anumaid, kuhu sisse võiks taimi istutada, aga hoiatas kõigi juures, et parem igaks juhuks mitte toiduks plaanitavaid asju, sest igasuguseid mürke võib neist vanadest sahtlitest ja kohvritest ja, ma ei tea, lapsevankritest lekkida. see, mille sees siis köögivilju peaks kasvatama, jäigi selgusetuks. muidu oli jälle tore, aga ma vist isegi olin juba sel kevadel veidi edasijõudnum aednik kui Roni sihtgrupp.

Tan France oli kõva kapselgarderoobi mees, kellel oli hästi palju konkreetseid nõuandeid selle kohta, misasjad peaks IGAL inimesel olemas olema ja mida ei tohiks MINGIL juhul kanda. ma olin just jõudnud enda jaoks avastada ühe tunduvalt sümpaatsema stiilikoolkonna, mis väidab, et kui sa ikkagi mitte kunagi pintsakut ei kanna, siis sa ei pea endale pintsakut ka ostma, nii et Taniga ma ei olnud enamus aega nõus. ja üksinda ekraanil ta ei ole nii huvitav ega naljakas kui Queer Eeye raames.

Bob Igeri loenguid oli vürtistatud temaatiliste sobivate klippidega Disney multikatest ja see oli küll väga meelelahutuslik. muidu… CEO nagu CEO ikka. Anna Wintour oli juhina palju huvitavam ja tema karjääri lugu kuulasin küll suure huviga. ka sinna vahele näidati palju Vogue’i esikaasi jm sisu illustratsioonideks, ja oli tehtud paar klippi sellest, kuidas mingid tootmisnõupidamised päriselt välja näevad, ajakirja tegemisest ja Met Gala korraldamisest.

Alice Waters õpetas hooajalist söögitegemist, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et kui sa ei ela täpselt Californias (või Vahemere ääres ehk), siis see hooajavärk võib sul veidi teisiti töötada või mitte nii hästi välja tulla. aga ma sain talt imelise retsepti rosmariini ja soolaga ahjus röstitud mandlite jaoks.

mandlid, sool, rosmariin, oliiviõli, ca 35 min ca 135-kraadises ahjus. pole tänu väärt.

Ottolenghi oli ausalt öeldes kogu selle Masterclassi-projekti tippelamus mu jaoks. tema söögitegemisvideod vaatasin tõesti otsast lõpuni huviga ära, ta oli ise sümpaatne ja pretensioonitu (andes näiteks loa kasutada küüslaugupressi niipalju, kui kulub, sest kellel on elus see aeg, et hakkida käsitsi kogu see küüslauk, mida süüa tahaks?) ja olen juba praktiliselt kõiki retsepte ta töövihikust teinud. kõik sai jube hea ja hirmus ilus. meil on Ottolenghi kokaraamatuid kodus mitu ja olen tast alati lugu pidanud, aga siinkohal tõesti see videoloengu formaat oli asjakohane ja tegi, mis ta tegema pidi.

toidufotograafia kursust ei olnud. aga need on baklažaanid sidrunipastaga a la Ottolenghi.

kui aasta läbi sai ja uuesti raha hakati küsima, vajutasin teatava kahjutundega “cancel subscription”. kõik need targad ja toredad inimesed mu köögis tegid mulle suurt rõõmu, aga ma püüan järgmisel aastal vähem passiivselt kuulata ja rohkem midagi päriselt… õppida.

siiski, kui keegi küsiks mult, et kas tasub seda kaks-ühe-hinnaga täistellimust osta (praegu jälle just on pakkumises)… ma ütleks küll, et kui leidub sõber, keda ka rohkem kui üks asi elus huvitab, siis proovige ära. tõesti on professionaalselt tehtud see kõik, esinejaid tuleb järjest juurde (minu ärakuulatutest pooli aasta alguses veel pakkumises polnudki) ja lõppeks võib ju tolmulapi mõneks ajaks käest panna ja tõesti süveneda ka.

the moon and stars seem awful cold and bright

Šotimaale ei sõitnud me augustis päris ainult selleks, et bennysid süüa ja selle kõrvalt läbimõtlemata raamatutellimusi teha. eks igasugu muid põhjuseid oli ka, alates sellest, et ta, umbes nagu Mount Everest, lihtsalt oli seal, kuni selleni, et ma sain eelmisel aastal sünnipäevakingiks reisi campervaniga ja tundus tore idee see enne uut sünnipäeva välja lunastada. aga põhiliselt oli mul ikkagi vaja minna raamatupoodi.

kes pole lugenud Shaun Bythelli raamatut “Diary of a Bookseller” (e.k. “Raamatukaupmehe päevik”) ja järge “Confessions of a Bookseller” (eesti keeles pole veel ilmunud, aga tuleb), see peaks… minu blogi asemel hoopis neid lugema hakkama nüüd. kes on lugenud, see vast saab aru, et selle raamatupoe külastamine sattus üsna kiirelt mu soovinimekirja tippu, sest Shaun kirjeldab oma elu äärmiselt meeleolukalt. ta peab Šotimaa suurimat kasutatud raamatute poodi Wigtownis, mis asub isegi Šotimaa mõistes eikusagil (Glasgowst lõuna pool, mis on suund, mida vist naljalt keegi ei vali, kes esimesi kordi Šotimaale satub, sest kõik uhked mäed ja saared ja järved ja harrypotteriviaduktid on põhja pool). mul ei olnud absoluutselt vaja osta ühtegi kasutatud raamatut, aga seda poodi ja Shauni ennast tahtsin ma kindlasti näha.

esimene probleem oligi see… oot, esimene probleem oli, et mul oli olnud plaanis seda teha lihavõttepühade ajal, aga siis juhtus teadagi mis. õnneks augustilõpu bank holiday (suvaline vaba esmaspäev, milliseid on siin riigis kolm tükki aastas. normaalne asjade korraldus, kui omariiklusega seotud riigipühi ei ole kuskilt võtta ja religiooniga seotud kuhjuvad pigem talvisele ajale – siis võib ju otsustada, et maikuus teeme kaks ja augustis veel ühe vaba päeva ja loodame, et ilm on okei. enamasti ta on) sattus just sellele hetkele kahe viiruselaine vahel, mil riigisisene reisimine lubatud ja isegi soovitatud oli, et majandus turgutatud saaks.

teine probleem oli see, et, nagu öeldud, mul ei olnud vaja osta ühtegi kasutatud (ega üldse mingit) raamatut – paraku Shaun kirjeldab üsna sarkastiliselt kliente, kes kõõluvad raamatupoes tundide kaupa, loevad salaja pornot, küsivad lolle küsimusi ja raiskavad omaniku aega, aga siis lõpuks midagi ei osta. ma ei tahtnud olla see klient! vaatasin lugemisväljakutse veel läbimata teemad üle ja otsustasin, et kui midagi eriliselt põnevat silma ei jää, siis võin koju tuua mõne odava pehmekaanelise Agatha Christie krimka.

tee peale jäi ootamatult mitu ilusat ja põnevat asja ja kohta (nii et igal juhul tasub minna sinna lõuna-Šotimaale ka, soovitan!), aga olin ikka päris elevil, kui jõudsimegi lõpuks Wigtowni. see on küll pigem küla kui linn, aga siiski Šotimaa raamatupealinn. mul paraku kõigi teiste raamatupoodide jaoks eriti silmi ei jagunud, kuigi neid tõesti oli seal päris palju, kümmekond ehk kokku.

See Raamatupood. ma olen kohal!

pood osutus täiesti vaimustavalt ootuspäraseks – või ootuspäraselt vaimustavaks? – raamatulabürindiks, kus ma tõesti mõnuga uitasin. mu fotod vist pole suuremad asjad, aga üldise vaibi kajastamiseks siiski:

Christie-riiuli leidsin ka üles ja valikut seal oli, aga suurem krimka-austaja ma pole ja võtsin üsna umbropsu “The Pale Horse’i” (“Tuhkur hobune”), millest ma justkui midagi… kuulnud olin enne. (jah, tõesti, selline raamatusõber olengi, et käin niisuguse poe läbi ja ei teki tohutut kirge midagi sealt omada. vaadata on väga mõnus! aga ma ei saa ju kõigi maailma raamatutega koos elada.)

Shaun oli oma müüjaproua just teepausile lubanud ja mehitas ise kassat ja ma püüdsin eriti madalat profiili hoida, et mitte ta järgmisse raamatusse sattuda näitena… ma ei teagi, millest. inimesest, kes tuleb ja ütleb, et olen suur fänn, aga ostab ikka ainult 3.50 eest?

aga kui ta nägi, mida ma ostan, siis alustas ta täiesti ise vestlust ja jutustas, et Christie on miskipärast järsku kohutavalt populaarne ja et ta on lockdowni lõpust saadik (see on siis ca 6 nädalaga) müünud rohkem Christie krimkasid kui eelmise 20 aastaga kokku. ikka iga päev keegi ostab! miks, seda ta ei osanud arvata ja mina ka mitte (kui just asi polnud sellessamas lugemisväljakutse teemas, mida mina täita üritasin – üks Agatha Christie raamat). ja siis ta juba uuris edasi, kust ma pärit olen ja mis mind Šotimaale toob, nii et… lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et olen suur fänn.

kõige selle juures mind hämmastas – ja samas ei hämmastanud ka – kui tore ja lahke ja … humble Shaun tegelikult oli. mitte ses mõttes, et alandlik, aga üldse mitte mingi Bernard Black (hoiatus: ma olen näinud täpselt ühe osa “Black Booksi”, nii et ma tegelikult ei tea, millest räägin). tähendab, ta jätab oma raamatutes hoolega mulje, et ta ei salli inimesi eriti ja ei vaevu seda ka varjama. samas mäletan, et teise raamatu lõpuks sain ma ikkagi lugedes ka juba aru, et niisama praalib ja et tegelikult on ta ikka väga suure südamega inimene.

ta kutsus mind isegi enda ja oma sõpradega lõunat sööma, aga minus lõi eestlane välja, hakkasin võõraid inimesi häbenema ja ütlesin, et kahjuks üldse ei ole aega. las iidolid jäävad natuke kaugeks ja võõraks pealegi.

Shaunil on uus raamat ka väljas: “Seven Kinds of People You Find in Bookshops”. loodan selle varsti raamatukogust leida ja kindlaks teha, kas minusugune on juba laulu sisse pandud või pääsesin seekord.

saak käes. raamat ise ei avaldanud mulle erilist muljet, tunnistan.

vahel kiuslik hingevalu vahel hingemattev lust

kes mäletab detsembris 2020 veel seda koroonakevade meemi, et “nature is healing”? Veneetsiasse naasesid delfiinid, Saaremaale viikingid ja kõigisse plekist õmbluskarpidesse küpsised, eks ole.

Londonisse eksootilisi loomi ega väljasurnud kultuuride esindajaid kahjuks ei ilmunud. ainus vahe tundus olevat, et rebaseid oli veel rohkem kui tavaliselt. samas, võibolla tundus see nii sellepärast, et kõige rangema lockdowni ajal aprillis-mais käisime hoolega igal õhtul jalutamas (lihtsalt sellepärast, et tohtis) ja nii on palju lihtsam rebast näha kui kodus diivanil lesides. igatahes on rebane siin linnatänavatel umbes sama tavaline loom kui kass.

päise päeva ajal näeb teda harva, rohkem ikka hämarikumehega on tegu – aga varahommikud on eriti magus aeg. mina varahommikuti enamasti küll magan ja parimad rebasekohtamised on alati olnud seotud kella kuuese Ryanairi Tallinna-lennuga, mis nõuab kell pool neli uksest väljaminemist.

samas, milleks on meil siis tehnoloogia, kui mitte selleks, et oma kooki süüa ja omada, tähendab, uni täis magada ja siis ikkagi näha, mida rebane koiduvalguses ette võttis? peika seadis üles erinevaid liikumisanduritega rebasekaameraid ja selgus, et meie aeda peab oma territooriumiks üks kena rebaseproua kahe särtsaka pojaga.

rebasepojad sünnivad – kõigi rõõmuks ja kergenduseks, sest paaritumishooaeg on pikk ja lärmakas – märtsi teises pooles, hakkavad urust väljas käima umbes kuuvanusena ja emaga koos pikematel jalutuskäikudel paarikuisena. juunist augustini, kui nad me igaöised külalised olid, olid pojad seega juba parajad teismelised volaskid; emast siiski veidi väiksemad ja selgelt hallikama karvatooniga.

minu lemmik kõigist suve jooksul tekkinud rebasevideotest on see siin. kvaliteet pole ülemäära hea, aga tegevus toimub päevavalges ja on selgelt näha (ja kuulda), milliste vastasjõududega pean aiapidamisel arvestama. (esiplaanil olev mullaplats on küll mu enda paljakskraabitud, külvasin sinna tundmatu umbrohu asemel prooviks veidi muru.)

või siis teise nurga alt, seletab vast ka seda, miks ükskord ürdipeenra tagant peotäie mingi väiksema linnu sulgi leidsin ja miks üldse ei ole alumistesse peenardesse väga jätkusuutlik midagi istutada.

videotõendite põhjal on see konkreetne rebasepere igatahes vabastatud mu peenardes-kastides-pottides kraapimise ja kaevamise süüdistusest. neil ei tundu olevat aega ega süvenemisvõimetki sellise rutiinse tegevuse jaoks. samas jälle, ei ole vist küsimust, kes ajab lillepotte ümber.

varasematest aastatest on meil küll salvestisi ka aknalaual olevas piparmündikastis kaevavast rebasest. rääkimata siis sellest tüübist, kes mu enda nähes ükskord petuuniapotti veerand täiesti korralikku praekana maha mattis. ja siis muidugi ainus korralik rebasefoto, mis mul endal on õnnestunud aastate jooksul teha:

trifiid-piparmündi ja rebase tasavägise matši võitis seekord rebane (kaotaja on seljatatuna akna all maas ja seega puudub pildilt)

ahjaa, aastatega olen teada saanud, et rebased ei ela metroos. nad elavad raudteetammide jalamil ja muudes võsastunud, inimeste eest pigem piiratud kohtades. täiesti võimalik, et ka sellessamas võsas, mis minu aeda tagaküljest piirab. ja rebasejahi keelamisel maapiirkondades ei ole seost rebaste populatsiooni suurusega linnades – kümnete hobuste, inimeste ja koerte abil üheainsa rebase surnukspiinamine ei olnud just efektiivne arvukuse kontrolli meetod nii ehk nii. Londonis elab rebaseid nii palju, kui London neid ära toita suudab ja… praekanaga on meil siin hästi.

and yes i might have lied to you

jätkates väikeettevõtluse toetamise lainel – see pidi olema augusti viimane nädalavahetus, sest me olime sõitnud Edinburghi, roninud tuule ja vihma (normaalne augusti pika nädalavahetuse ilm, eks) käes Arthur’s Seatile ja alla tagasi ja istunud siis mingisse populaarsesse brunchikohta menüüd dešifreerima (pakuti rooga nimega “benny” ja ma alles praegu suutsin välja rehkendada, et see tähendas lihtsalt… eggs benedicti), ühesõnaga, kognitiivne koormus oli parajasti maksimumilähedane – ja siis tabas mind mingil moel (eks ilmselt ikka sotsiaalmeedia kaudu) palve toetada nüüd kohe praegu kiiresti Libreria raamatupoodi Londonis, et nad ei peaks pankrotti minema.

ma tean seda poodi küll, see on üks neid väikseid sõltumatuid poekesi, mis kureerib oma raamatuvalikut hoolega, sest sinna lihtsalt mahub üsna vähe; ja mulle üsna meeldib sinnakanti sattudes vaatamas käia, mida nad viimasel ajal on otsustanud sisse osta ja välja panna. ostnud pole ma sealt enda teada kunagi midagi. mitte niivõrd sellepärast, et nende raamatuvalik on veidi… pretensioonikas (see kahvatub nende poes-mobiiltelefoni-kasutamine-keelatud poliitika pretensioonikuse kõrval), vaid lihtsalt ma püüan raamatuid pigem laenutada kui osta.

aga kui poel tõesti häda nii käes on… vaatasin kiirelt, mis võimalusi mul on, ja ahne inimesena muidugi niisama ülekannet ei teinud, vaid, kuna toetamine käis mingit sorti ühisrahastusplatvormi kaudu, valisin mingi sellise summa, mille eest lubati juba mingeid raamatuid ka saata. milliseid raamatuid, kui palju, millal – kahjuks polnud mu ajul parajasti ribalaiust varuks, et sellesse süveneda. nälg tahtis ka silmanägemist ära võtta. toksisin krediitkaardi andmed sisse ja naasesin menüü juurde ja päris ausalt unustasin kogu selle juhtumi mitmeks nädalaks ära.

kuni ühel päeval saabus müstiline ümbrik, millest tuli välja kaks raamatut. James Baldwini “Dark Days” ja Nella Larseni “Passing”. ma polnud kummastki enne midagi kuulnud ja kindlasti poleks neid poest osta taibanud. panin optimistlikult voodi kõrvale lugemata raamatute kuhja otsa, et eks ma siis uurin asja millalgi.

läks veel kuu, ma olin parajasti kohvikus matkapäevikut kirjutamas (noh, nagu tõeline kirjanik, käisin “tööl”. sest niipea, kui ma olin kõva häälega lubanud, et ma kirjutan, kadus ära igasugune tahtmine kirjutada, ja sellest sai üsna tüütu kohustus. moraal: tõelist kirjanikku minust ei saa) ja peika teatas kodust, et mulle tuli Libreria pakk. appi! tundsin end nagu koolilaps, kellel on eelmise veerandi kohustuslik kirjandus alles lugemata ja uue veerandi oma tuleb juba peale. lugemiskontrolli küll keegi välja ei kuulutanud, aga… ma ei tahtnud eriti koju minna ja seda pakki lahti teha.

mujale mul muidugi ka minna polnud, nii et ei jäänud üle muud, kui saatusele vastu astuda. uuest pakist tuli välja Haldor Laxnessi “The Atom Station”. Laxnessi ma vähemalt nime järgi teadsin. kas see ei pidanud mitte olema mingi Islandi Tammsaare?

tegin põhjaliku otsingu oma e-mailide hulgas, et aru saada, misasja sisse ma end ikkagi mässisin seal Edinburghi kohvikus. ses mõttes, et kaua see kõik veel kestab ja, ma ei teagi, kas lõpeb ikkagi lugemiskontrolliga vms? jube raske oli seda infot leida, aga lõpuks ikkagi koorus välja, et olen annetanud raamatupoe lockdowni-aegse rendi katteks 50 naela ja saanud selle eest 3-kuulise raamatutellimuse nimega “Cult-It” (Fiction).

kolm kuud polnud veel möödas, aga mul oli juba kolm raamatut (kõik ikka veel lugemata!) ja seega ma ikka ei teadnud, kas tuleb veel midagi või on nüüd kõik. ja mida tähendab “Cult-It” (Fiction)? isegi raamatupoe veebileht ei andnud selle viimase osas mingit selgust. ma ei tea, minul võtab selline olukord närvid täitsa läbi. nii õudne on, kui midagi ei tea ega aru ei saa!

alistusin saatusele ja hakkasin tasapisi lugema. Laxness ei olnud üldse nagu Tammsaare. “Passing” osutus märksõnaks, millega veetsin Wikipedias tunduvalt kauem aega kui Larseni üsna õhukest raamatut lugedes. Baldwiniga alustasin alles eile õhtul ja tundub, et tegu on üsna tummiste rassismiteemaliste esseedega, mida võibolla peaks lugema pigem hommikul värske peaga. ja üks pakk tuli novembris ikkagi veel ja seda ma lihtsalt ei olegi lahti teinud, sest… ma ei ole selleks veel valmis.

viimases pakis oli õnneks kiri, et see on viimane. huh, mis kergendus!

kogu see projekt on minus tekitanud tohutu respekti inimeste suhtes, kes tellivad Loomingu Raamatukogu. kuidas te toime tulete sellega, et majapidamine on kogu aeg mingit lugemata väärtkirjandust täis? kas teil ei teki ärevust, süümepiinu ja tunnet, et te ei suuda täita ootusi, mida maailm teile kui kirjaoskajale inimesele esitab? või loetegi korralikult iga raamatu läbi enne, kui uus peale tuleb, ja sellepärast oletegi targemad kui mina?

and nothing to get hung about

aprillis, kui me siin kõik täiega väikeettevõtluse päästmise režiimis olime, tellisin endale ühest Londoni-lähedasest ürdikasvandusest portsu istikuid – midagi pidin ma oma alusepeenardesse ju panema ja seemnest kasvatamiseks olin liiga kannatamatu. võtsin loogilisi asju, tilli ja peterselli ja oblikat (okei, oblikas ei tundu tagantjärele mõeldes väga loogiline. aga oli väga hea otsus!)… ja millegipärast lisasin oma tellimusse ka ühe metsmaasikataime.

seda ümber istutades mõtlesin, et hea topski, misasja sa ÜHEST maasikataimest loodad? võibolla saab näiteks kolm või viis marja suve jooksul, kas selle nimel on mõtet siin rapsida?

juba ta näitab oma tõelist palet

marju sai alustuseks ikka rohkem kui viis. nojah, võibolla näiteks kümme. abiks seegi raskel ajal. aga täiesti ootamatult osutus maasikas sarisigijaks. ma panin talle kasvude püüdmiseks kõrvale väiksemaid potte, aga ikka avastasin alailma mingi maasikapoja ootamatult riiul altpoolt kuskile kressi külje alla juuri ajamas.

nii et kui kuu-pooleteise pärast aiapoodi sain, tõin sealt paarkümmend kilo kõige tavalisemat mulda ja seadsin ühte aianurka sisse maasikate lastekodu.

how it started

tõesti ei teinudki muud, kui et torkasin iga paari nädala tagant sinna peenrasse need pojad, mille emataim jälle kuskile tolknema oli korraldanud. ma isegi ei kastnud neid vist rohkem kui umbes kaks korda kogu suve jooksul. rohimiseks ei tundnud ka vajadust, ainult luuderohtu käisin vahel tagasi lõikamas.

how it’s going

pool aastat hiljem on see aianurk ühtlaselt metsmaasikataimedega kaetud. tundub, et neile meeldib seal väga, ja mulle meeldivad nemad ka väga. saab näha, kas nad võtavad terve aia üle, kui ma neile mingit piiri ette ei pane.

oleks ju ilus küll, kui kogu mu koduõu oleks üks metsmaasikavälu.

veel on päevi mis raisata

mõnda asja oli veel lihtsam kasvatada kui tomateid. elu ime – väiksest krimpsus kressiseemnest tuli selline iludus:

mu fotoäpp arvas, et võiks värve veidi peale keerata. mis võib mul selle vastu olla!

taustale on täiesti ise kasvanud karikakrad, moonid ja koleda nimega ilus lill punane pusurohi (red campion). eks ma tegelt ju iga paari suve tagant olen ostnud paki või paar “aasalillede seemnesegu” ja aeda laiali loopinud, võibolla mõned neist otsustasid, et 2020 on nende aasta. igatahes ei otsustanud seda sel kevadel külvatud “siniste lillede segu”, sest nagu näha, ühtegi sinist õit ei ole ilmunud. ootame uut suve.

mina olen sina oled kui veel pole küll sa tuled

kui esimene lockdown nii läbi sai, et muuseume ja näitusi uuesti avama hakati, olid mul suured plaanid, mida kõike ma vaatama lähen. disainimuuseumi Margaret Calvertit ja National Gallerysse Artemisia Gentilecchit ja V&Asse kotinäitust ja kindlasti jõuan end Oxfordi Ashmoleani ka ükskord lõpuks kohale vedada.

vahepeal jõudis siin tulla ja minna teine lockdown ja homsest on London “tier 3”, mis tähendab seda, et juhul, kui keegi vahepeal midagi lahti teha jõudiski, pannakse uuesti kinni. ja mitmes muuseumis ma sulgemiste vahedes käia jõudsin? täpselt ühes: Londoni aiamuuseumis.

tegu on täiesti vaimustava asutusega, mis on ehitatud ümber kirikust (saab ronida ka torni ja vaadata ootamatut vaadet Londoni kesklinna ootamatule servale – muuseum asub umbkaudu Westminster Abbeyst üle jõe ja sinna lihtsalt… ei satu eriti keegi kunagi). mind meelitas sinna ajutine näitus Derek Jarmani aiast. kas ma teadsin/tean, kes on Derek Jarman – ega ei, aga ajalehes olid ilusad pildid ja oligi väga ilus aed ja efektselt presenteeritud seal kirikunurgas.

osa on päris, osa on foto, kokku väga efektne ja ilus.

aga püsinäitus oli ka puhas kuld. aiapidamine on brittide jaoks väga oluline olnud juba ammu ja igasugust lahedat kola on neil aastasadadega kogunenud, mida nüüd vitriini panna ja rahvale näidata. ma ei oskagi eriti midagi öelda, vaadake pilte:

arvake ära, mis see klaasist ese esiplaanil on? vastus postituse lõpus.
kunstkäsitöö. sellist teeks või ise!
ehitame kirikusse kuuri, et jumal näeks, kes on boss.
kastekanne läbi aegade
aiapäkapikke läbi aegade
nuputamisülesande vastus: kurgisirgendaja 19. sajandist.

igasuguseid huvitavaid fakte sain ka teada, aga õnneks on enamus ununenud ja seega leidub hea põhjus sinna muuseumi mõnikord uuesti minna. ainult üks meenub kindlalt: Isles of Scilly Wildlife Trust maksab prints Charlesile Scilly saarte tühja maa ja saartevaheliste kaljude eest renti… ühe nartsissi aastas.

niiviisi kasvavad nartsissid Scilly saartel. pildi tegin märtsis 2018.

ei saa tulla töö on ees

kust mul tuli kevadel idee hakata kasvatama tomateid, pole ma enam päris kindel, aga ma kahtlustan, et mind inspireeris… olemasolev tomat. ses mõttes, et mingeid köögivilja- või muid seemneid ma ju varunud ei olnud, sest hobiaednikuks saamine tabas mind üsna ootamatult; ja siis järsku pandi neid müüvad poed kinni ja tarneajad netist ostmisel olid nädalatepikkused. (ma saan aru, et Eestis või ka mõne muus kohas elades on tavapärane, et tellid oma kola Hiinast ja ootadki nädalaid, aga meie siin Lääne-Euroopas olime ikkagi väga harjunud sellega, et kõike on alati saada, see tuleb kohale järgmisel päeval ja muidugi transporditasuta. ses mõttes oli see lockdown ikka valus kukkumine. millega ma elus üldse arvestada saan, kui Amazoniga ei saa enam?)

ja siis mingid lääne-eurooplased täiesti tõsimeeli jagasid sotsiaalmeedias vihjet, et kui sul oleks vaja tomatiseemneid, aga on ainult tomat, siis võib tomati pooleks lõigata ja SEAL SEES ON SEEMNED! tasuta!

võib ju ironiseerida, et küll on inimesed loodusest võõrdunud, aga ma siin väga naerda ei tihka, sest kui jagasin väiksemas ringis oma ideed tomatist seemned välja võtta ja potti kasvama panna, tekkis eri inimestega päris tõsiseid vaidlusi ja arutelusid selle üle, kas nii ikka saab – ja mis alust oli mul endalgi kindel olla, et saab, peale lihtsalt kõhutunde, et umbes nii peaks tomat ju looduses paljunema? igatahes siis juba oli vaja hakata kellelgi midagi tõestama ja nii ma tomatile noa sisse lõingi.

nii see algas. 1. aprill

sotsiaalmeediaga läksin võibolla liigagi hoogu. ühes videos näidati, kuidas paned aga tomativiilud potti ja mulla peale ja nii nad kasvama lähevadki. kui ma nüüd aus olen, siis mul läksid hoopis hallitama ja kaevasin nad välja ja kaapisin uuest tomatist lusikaga uued seemned sinnasamma potti. nii et kuigi need viilud näevad instagramis väga atraktiivsed välja, siis ma järgmine kord jätaks viljaliha ikka panemata.

igatahes läksid seemned idanema ja kasvasid jõudsalt täitsa tomati nägu taimedeks.

kaks kuud istusid need taimed mul aknalaual potis, siis hakkasin mõtlema, et kuidagi võiks nad ju nüüd õue istutada, aga et mul pole õrna aimugi, kuhu ja kuidas. (ja, meenutagem, mulda ja peenraid mul ka ju polnud.) olin seni oma elus näinud ainult põhjamaal kasvuhoones kasvavaid tomateid. brittidel nad ikka elavad õues.

õnneks olid selleks ajaks aianduspoed lahti tehtud ja õnneks leidsin internetist vihje sellise toote kohta nagu grow bag. mis on lihtsalt üks kilekotitäis mulda, kuhu lõikad augud sisse ja siis istutad oma taimed aukudesse ja siis see ongi su peenar, paiguta, kuhu tahad ja sobib. (paigutada muidugi tasub enne istutamist, kasvavad taimed vaevalt et hilisemat ringilohistamist hindavad.) ma panin oma tomatikoti ühte päikselisemasse aiaserva heki alla, lootuses, et siis ei saja vihm väga kõvasti peale.

säästupeenar (£4.99 pluss tomat)

siis oli jälle mitu kuud üsna muretu olemine, ses mõttes, et teha midagi eriti ei tulnud, kastsin ainult. ja ootasin kerge ärevusega õisi, sest kuigi ma juba olin tõestanud, et otse tomatist lähevad seemned idanema ja kasvama küll, siis äkki nad on viljatud või midagi sellist?

esimene õis! 4. juuli

õied tulid ja mul oli neist palju rõõmu, aga samas… oli juba juuli algus, ma olin kolm kuud tomateid kasvatanud ja ikka veel polnud mul ühtegi tomatit? selleks ajaks olin muidugi juba salati, ürtide ja maasikate varal aru saanud, et see oma toidu kasvatamise jutt ongi üks suur pettus. ikka jube palju aega ja ruumi oleks vaja, et päriselt ka kordki kõht oma aia saagist täis saada. yup, järjekordne linnaproua reaalsuskontroll.

see hetk, kus ma sain öelda, et ma olen tomati kasvatanud. 23. juuli

esimestest õitest alates hakkas asi edenema. pidin muudkui tomatipeenra kohal olevat hekki kärpima, sest taimed kasvasid aina kõrgemaks (ja keegi ei öelnud mulle, et mingil hetkel võiks sellele kasvule piiri panna, kui viljad prioriteediks on). nii pikki tugesid polnud mul neile kuskilt võtta, aga sidusin hekist nöörijupid alla rippuma ja kinnitasin taimed hoopis sinna külge. kinnitamiseks kasutasin neid painduvaid… traadijuppe, millega tavaliselt uute elektri- või elektroonikaseadmete juhtmed kenaks puntraks seotakse – uskumatult praktilised vidinad majapidamises.

septembri lõpuks olid esimesed tomatid valmis (muidugi olid head! ma ei tea, kui halvad peaksid mu omakasvatatud tomatid olema, et ma tunnistaksin, et teate, polnud tegelikult suurem asi ega vaeva väärt:)), aga siis alles sai see asi tõsise hoo sisse. lehti tuli juurde, õisi tuli juurde, vilju tuli juurde. mingi hetk lugesin kuskilt, et kõik need lehed ei peagi tingimata kasvada saama, osad võib ära lõigata, et taime energia läheks rohkem viljade küpsetamisele. nudisin siis põõsast veidike, seda ohtu justkui ei tundunud oktoobris enam väga olevat, et päike tomatid ära kõrvetab.

novembris muutusin juba veidi murelikuks, et mis siis nüüd edasi. uusi õisi tuli järjest juurde! öökülma ei tulnud. aga viljad läksid punasemaks jube aeglaselt (ehkki ikkagi põhimõtteliselt läksid) ja kuigi käisin õhtuti pealambiga tigusid jahtimas, juhtus ikka nii, et keegi sai enne mind jaole ja näris tomatile augu sisse.

lugesin internetist, et tegelikult võib KÕIK lehed ära lõigata, et viljade jaoks valgust ja toitaineid maksimeerida. selle boonus oli, et tigudel oli ka vähem kohti, kus päeval peidus passida.

kui ilmateade detsembri esimesse nädalasse võimalikku öökülma ennustas, ütles mul närv lõpuks üles ja korjasin saagi tuppa järelküpsema. 8 kuud on päris normaalne hooaja pikkus, ma arvan.

sa lähed ja tee hargneb lahti

mitte keegi: Kitty, sa oled nii uskumatult osav ja usin Goodreadsi-kasutaja, õpeta palun mõned head nipid!

mina: oh, mul on nii hea meel, et te küsisite.

nipp 1: selleks, et teada, mitu raamatut oled sel aastal juba lugenud, ei ole vaja liituda detsembrikuus selleaastase lugemisväljakutsega ja seada endale suvalist eesmärki, mida nagunii ei plaani täita või mille oled juba kuhjaga ületanud. seda saab vaadata My Books -> Reading stats leheküljelt:

minu eesmärk igal aastal alates 2017ndast on vähem lugeda. edeneb… kah kuidagi.

nipp 2: Goodreadsi äpiga telefonis saab skännida raamatute vöötkoode, mis on kiire ja diskreetne viis lisada poes või raamatukogus raamatuid oma soovinimekirja. see ei tööta alati (ja ma ei ole aru saanud, millest see sõltub – skännimise taga peaks olema ju lihtsalt andmebaasist ISBNi põhjal otsimine ja see töötab käsitsi tehes praktiliselt alati), aga töötab piisavalt tihti, et oleks proovimist väärt. vahel skännib seesama skänner muide edukalt ka raamatu kaanepilti, mis on minu meelest puhas maagia, sest… KUIDAS see implementeeritud on? vastused palun kommentaaridesse.

maagia tööhoos

androidi äpis leiab skänneri kas otsingulahtri paremas servas oleva fotoka ikooni alt või More -> Scan books. iOS äpis oli see mingis HOOPIS teises kohas, ma ei mäleta, kus, aga töötas suurepäraselt. üldse on need kaks äppi nagu siga ja kägu, ma arvan, et nende tootejuhid pole omavahel mitte ainult et iialgi vestelnud, vaid isegi pole teineteise olemasolust kuulnud.

mulle meeldib skänneri abil märkida ära ka raamatud, mida päriselt lugema hakkasin, sest niiviisi ISBN põhjal otsides saab mu statistikasse kirja just see väljaanne, mida ma päriselt lugesin. suures plaanis pole see muidugi nii kohutavalt oluline, aga mulle nt meeldib, et kaanepilt on “õige” ja lehekülgede arv klapib. muidugi saab ka pealkirja põhjal käsitsi otsides õige väljaande välja valida, aga vahel nõuab see päris palju vaeva ja klõpsimist ja näha on, et inimesed väga ei viitsi.

nipp 3: siinkohal tervitused ja veel kord suur tänu Ingridile, kelle õpetusteta ma poleks seda hoolikalt ärapeidetud funktsionaalsust iial avastanud. nimelt: vaikimisi on iga raamat, mis sa Goodreadsis enda raamatute hulka lisad, ühes kolmest riiulist: “want to read”, “currently reading”, “read”. aga mida teha poolelijäetud raamatutega? need ei sobi ühtegi neist kategooriatest, aga kui lihtsalt maha kustutada, siis on oht, et halb kogemus ununeb ja hakkad uuesti lugema :( rääkimata sellest, et mina tahaks poolelijäänud raamatule ka kirjutada… ma ei kutsuks neid oma tekste arvustusteks, aga ütleme siis, arvamuse. endale meenutuseks ja teistele seletuseks, miks see raamat pooleli jäi. jällegi, selleks peab ta kuskil mu riiulis olema.

aga palun: My Books -> Bookshelves (Edit) -> Add a Shelf, ja saadki teha poolelijäänud raamatute riiuli endale sobiva nimega. minu oma on lakooniline “dnf”, aga võiks ju ka panna “täielik jama” või “ära roni, tapab!” või mis iganes.

“eesti” riiul tähendab mul neid raamatuid, mida tuleb järgmine kord Eestis raamatukogust hankida üritada. mitte seda, et ma oma elus ainult 32 eesti raamatut olekski lugenud vms.

oluline nipp on siin see, et linnuke tuleb lisada lahtrisse “exclusive” – nii satub poolelijäetud raamatute riiul kolme vaikeriiuliga samasse privilegeeritud staatusesse. need riiulid, mis ei ole eksklusiivsed, käituvad rohkem nagu sildid – iga raamat PEAB olema täpselt ühes eksklusiivses riiulis, aga võib olla nullis kuni mitmes muus riiulis.

tänaseks kõik, järgmised nipid siis, kui keegi päriselt ka küsima juhtub.

liig selgesti tean mis oled mu isamaa

kahjuks olen täna sunnitud teile jutustama briti kohtusüsteemist.

mitte sellepärast, et mul oleks briti kohtusüsteemiga mingeid kokkupuuteid olnud, vastupidi! lihtsalt… varakevadest saadik oleme siin muude, toredamate toimetuste taustal jõudumööda valmistunud Ühendkuningriigi kodakondsuseksami tegemiseks. ostsime õpikud ja harjutustestide raamatu ja vahel suurema, vahel väiksema entusiasmiga oleme neid siis… lugenud.

entusiasmi mõõdukusest annab aimu ehk näiteks see, et Goodreadsi andmetel alustasin põhilise õpiku (“Life in the United Kingdom: A Guide for New Residents”) lugemist 16. juunil ja lõpetasin 7. novembril. see oli kohutavalt igav raamat, sest seal oli kaht sorti sisu: asjad, mida ma juba teadsin, ja asjad, mida ma ei tahtnud teada.

siis hakkasin harjutusteste tegema ja sealt tuli, üllatus-üllatus, välja, et õigesti vastata oskasin ma küsimustele neil teemadel, mida ma enne raamatu lugemist juba hästi valdasin, sest olen nendega elus kokku puutunud – Ühendkuningriigi kultuur, sport, geograafia, sümboolika, riigipühad, religioonid, ülesehitus ja põhiväärtused. valed vastused tulid kahest valdkonnast: ajalugu ja kohtusüsteem. ajalugu kõigi nende kuningate (ja kuningannade. ma hakkan karjuma, kui keegi mult midagi Henry VIII kuue naise kohta küsib!), lahingute ja aastaarvudega pole ma elu sees sallinud ja kohtusse pole ka iial sattunud.

ohkasin, võtsin ette teise õpiku (“Life in the United Kingdom: Official Study Guide” – ja ma ausalt ei oska seletada, miks neid raamatuid kaks on. sest lollidelt tulebki raha ära võtta? see on sama sisu, aga lühemas vormis. eelmise raamatu konspekt põmtselt) ja hakkasin ajalugu uuesti otsast üle lugema. nagu oli arvata, ei olnud see vahepeal muutunud ei huvitavamaks ega meeldejäävamaks.

vahepeal, nagu ikka, tuli elus uusi asju vahele – sattusin kuulama Grete Arro Ööülikooli loengut ja seejärel otsisin välja ühe ta veebiseminari ja siis võtsin juba ette “Maailma kõige targema rahva”. ja sain teada, et ma olen ELUAEG VALESTI ÕPPINUD. tähendab… fuck you, PISA-võitjast haridussüsteem ja eliitkool ja fuck kõik kiituskirjad, medalid ja cum lauded, mis te mulle elus olete andnud. vähe sellest, et te ei õpetanud mind õppima, te väitsite mulle aastaid, et ma olen 1) geenius, 2) hea õppija. aga nüüd tuleb välja, et olin lihtsalt 1) okei lühimäluga, 2) hea sooritaja.

jätsin ajaloo ülelugemise pooleli ja kohtusüsteemi enam isegi ei puutunud. selle asemel võtsin pastaka ja tühja paberi ja hakkasin peikat pinnima: nimeta Inglise ja Walesi kohtusüsteemi osi? aga Šotimaa? kas Põhja-Iirimaal oli ka mingi erisus? mitu liiget on kohtus? kas see oli ka Inglismaal ja Šotimaal erinev äkki? kuidas need erinevat tüüpi kohtud, mis meile kahe peale meelde tulid, jagunevad tsiviil- ja kriminaalõiguse vahel? kus töötavad amatöörid ja kus professionaalid? mida õieti teeb kohus ja mida kohtunik?

see oli üks üsna vaevaline vestlus, aga kahe peale saime ikka mitu asja kirja sinna paberile. alguses oli küll tunne, et me ei tea mitte midagi sellest teemast, aga tegelikult olime me raamatus ju vastava osa läbi töötanud ja hariduspsühholoogid ütlevad, et uuesti lugemine ei aita seda enam õppida. aitabki see, et tuletad meelde, mis seal olla võis. kui ei tule meelde, siis… tuletad veel. lõpuks muidugi kontrollid üle ja täidad lüngad. ja siis vahepeal puhkad. väga hea võte on ka õpetada seda materjali kellelegi teisele.

ma nüüd olen mitu päeva puhanud ja mul on teile briti kohtusüsteemi kohta jutustada järgmist:

  • Inglismaa (siin ja edaspidi käib siia hulka ka Wales ja P-Iirimaa, kui pole öeldud teisiti) kriminaalsüsteemis tegeleb väiksemate kuritegudega Magistrates’ Court, Šotimaal Justice of Peace Court.
  • magistraadid ja rahukohtunikud on suvalised töllid, st ilma igasuguse juriidilise hariduseta inimesed, kes teevad tööd tasuta ja vabatahtlikkuse alusel
  • Põhja-Iirimaal töötavad magistraatkohtus District Judge või Deputy Distruct Judge, kellel on juriidiline kvalifikatsioon ja kes saavad palka
  • Inglismaa kriminaalsüsteemis on suuremate kuritegude jaoks Crown Court, Šotimaal Sheriff Court. neil tasemetel on Inglismaal kohtunikud ja Šotimaal šerifid (kes on professionaalsed juristid) ja kohus vandekohus (suvalised inimesed, kes on valijate registrist huupi valitud. NB! seal on mingi vanuse ülempiir, tuleb välja uurida, mis see on, sest testi vastuste võti väidab üht, valitsuse veebisait teist ja õpikus pole seda üldse kirjas).
  • kõige rängemad kuriteod Šotimaal lähevad High Courti, seal on kohtunik ja kohus. Inglismaal ei tundu sellele vastet olevat.
  • Inglismaal on kohtus vandekohtus 12 liiget, Šotimaal 15
  • kohus vandekohus otsustab, kas inimene on süüdi (‘guilty’) või süütu (‘not guilty’), kohtunik määrab karistuse. Šotimaal võib kohus vandekohus ka otsutada, et nad ei suuda otsustada (‘not proven’).
  • Inglismaal on 10-17-aastaste süüdistatavate jaoks Youth Courts, Šotimaal Children’s Hearings System.
  • väiksemaid tsiviilasju arutab Inglismaal County Court, Šotimaal enamasti Sheriff Court
  • suuremate tsiviilasjade jaoks on Inglismaal High Court, Šotimaal Court of Session
  • väikeste tsiviilnõuete jaoks on “small claims procedure”, mille rahaliseks ülempiiriks on Inglismaal ja Walesis 3000 naela, Šotimaal ja P-Iirimaal 10000 naela.

rohkem ei tule midagi pähe, aga vist on enamus teemasid kaetud. ma ikka enne “publish” nupu vajutamist võtsin raamatu ette ja kontrollisin oma jutu üle ja ühtteist parandasin ja lisasin, aga väga palju ei läinudki enam valesti. siiski ärge selle jutu pealt kohtusse minge, sest juba mu tõlge eesti keelde on kardetavasti päris… hale.

ja neid hariduspsühholooge soovitan väga lähemalt uurida, see on ikka täitsa hämmastav, mis neil meile öelda on. võistlemine ei tööta! eri inimeste erinevad õpistiilid on müüt! eksam on suurepärane õppimismeetod, vaja oleks palju rohkem testida ja palju vähem hinnata! ja nii edasi.

kas Snowdon on kõrgeim mägi a) Inglismaal, b) Walesis, c) Šotimaal, d) Põhja-Iirimaal?

peagi algab kes teab mitmes vaatus

ühel päeval augusti keskel kohtus peika me köögis hiirega. ma ise seal polnud, aga pärast nägin videost, kuidas loomake nõudekapis järjest suurenevas stressis ringi jooksis ja ärritunult… ma ei tea, mis selle hääle kohta öelda, piiksumiseks ma ei kutsuks. kriiskas. lõpuks õnnestus tal kapist välja saada ja põgeneda sinna, kuhu siin majapidamises hiired ikka, gaasipliidi taha.

mõned nädalad hiljem oli selge, et loom on toidukappidesse ja -sahtlitesse ümber kolinud – kuivainepakke ja -karpe oli nurgast näritud, mõne sisu heaks kiidetud ja mõne oma pigem ära põlatud. otsisime küll hiirelõksu välja ja seadsime klassikalise juustutükiga üles, aga sellest hiir ei huvitunud.

võibolla oli tegu veganiga. igatahes olid tema toidueelistused sellised… tervislikud. täiesti puutumata jäid temast nisujahu ja sellest tehtud makaronid, enamus riisi, suhkur ja sool – kõik need asjad, mida valgeks mürgiks kutsutakse. täisterapasta meeldis rohkem ja mingid imelikud läätsejahust tehtud makaronid, mida mul pakipõhjas oli, söödi jäägitult ära. oad, kikerherned ja läätsed sobisid ka suurepäraselt. oo, ja kui ta siis järgmise sahtlini jõudis ja sealt küpsetamise tarbeks kõrvale pandud 100% kakaosisaldusega šokolaadi leidis! oli selge, et kui me seda hiirt kinni ei püüa, siis ta elab me kapis igavesti, sest on vananemisvastaseid antioksüdante ja kasulikke kiudaineid kurguni täis pumbatud.

panin lõksu söödaks tumeda šokolaadi. järgmisel päeval oli lõks hoopis teises kohas kui enne – tundus, et loom oli üritanud sellega koos lahkuda, aga lõpuks ikka saba kätte saanud.

siis hakkas juhtuma, et läksin keset päeva kööki ja röögatasin valju häälega, sest hiir istus jultunult põrandavaibal. ma ausalt ei karda sellist endast nii palju pisemat looma, aga lihtsalt… ehmatusest. ära ka ei harjunud, iga kord ehmatasin. minu kisa peale ehmatas jälle tema ja siis jooksid kõik mõnda aega erutunult mööda kööki ja koridori ringi, kuni hiir jälle pliidi taha välja jõudis.

ühe sellise ringijooksmise sai peika jälle üles filmitud ja seda materjali analüüsides vaatasime, et päris hästi on ikka kosutud selle tervisliku toitumise peal. näiteks kui hiir püüdis end mu nr 40 kummiku taha ära peita, siis ei mahtunud, pool saba jäi välja. läksin poodi ja ostsin suurema lõksu. hiir ignoreeris seda.

kaader filmist. seinaplaadi laius on 15 cm, just mõõtsin üle.

peika läks amazoni ja ostis veel suurema lõksu, aga seda me ei jõudnud veel kasutusele võtta, sest tuli aeg puhkusele sõita. peitsin kogu majapidamises leiduva toidu hiire eest ära parimas sügisel suvilast linna kolimise vaimus – jahu ja makaronid läksid näiteks malmpotti, väiksemad nutsakad kaanega ahjuvormi. kõikvõimalikud klaaspurgid olid ammu juba kasutusse võetud.

puhkuse ajal käisime külas K-l ja rääkisime tallegi lõbusaid lugusid oma hiirest, muidugi koos videomaterjali näitamisega. K sai kohe aru sellest, millest ilmselt nutikam lugeja ka juba – “kuulge, see ei ole mingi hiir teil, see on rott!”

kui nii mõelda, siis jah. ma tõesti ei tea, KUI suureks me oleks lasknud sel elukal kasvada, olles veendunud, et tegu on lihtsalt heas toitumuses hiirega. sest me oleme ilmselgelt loodusest võõrandunud suurlinnainimesed.

K õhutas meid kaaluma ideed rott kinni püüda ja teda koduloomana pidada. peika ostetud suurem humaanne lõks andis minu meelest küll juba rotipuuri mõõdu välja, nii et mina igatahes kohe ei välistanud seda mõtet. samas jälle… ikka sööks rott mu toidu ära, aga ma peaks talle seda veel ise serveerima ka? niigi olin hakanud pelgama, et kui puhkuselt koju jõuame, on rott kogu perega sisse kolinud, ukselukud ära vahetanud ja vaatab diivanil telekat (meil ei ole telekat, aga vbla ta oleks ostnud).

tegelikult läks nii, et kui puhkuselt koju jõudsime, lebas rott keset õuemuru ja oli täiesti surnud. lõpp.

rahutust tunda on maailmajagudes

kõigil need kordadel, kui ma kevade jooksul jälle kuskilt supermarketist 10-kilose kompostikotiga koju vaarusin, ei läinud minust muidugi mööda olukorra iroonia. linnaproua peab aeda: kokkuriisutud sügisesed lehed, väljakatkutud umbrohi ja hekilõikamisest tekkinud pahn lähevad kõik aiaprügikasti, mida viiakse ära (ainult) igal teisel esmaspäeval; toidujäätmed lähevad eraldi väiksesse toidujäätmete prügikasti, mida tühjendatakse küll kord nädalas, aga kui meie kahe- ja naabrite neljaliikmelise pere kõik liikmed kogu aeg kodus on, siis on seda vähe; ja siis ma kurdan, et aias pole mulda ja et komposti lillepottidesse tuleb poest tuua. tegelikult ma ju tean enamvähem, kuidas loodus töötab, ja saan aru, et siin oleks arenguruumi.

järele mõeldes muidugi selgus, et see kompostivärk ei ole nii lihtne, nagu ta maal vanaema juures tundus… et kõik köögi- ja aiasodi muudkui ühte hunnikusse ja kui sinna enam ei mahu, siis võib teha teise aianurka teise hunniku. lapsepõlvest ma eriti ei mäleta, et seda komposti oleks tegelikult kuidagi kasutatud või et kas teda üldse tekkis, ja kui kunagi ise lühikest aega eramaja ja aeda püüdsin pidada, sain teada, et päriskomposteerimise taga on terve teadus, õiged temperatuurid ja käivitid ja kiirendid ja mis kõik veel. ühesõnaga, kahtlustasin, et kui aianurka lihtsalt lehti ja rohtu hakkan viskama, siis on mul varsti aiasuurune lehe- ja rohukuhi. ja et kui ma sinna veel toidujäätmed lisan, siis on mul varsti aiasuurune rottidest kihav lehe- ja rohukuhi. ee… tagasi planeerima.

ega ma nende rottide peale poleks ise vast tulnudki, aga eks ma uurisin, mida siinkandi linnarahvas teeb ja soovitab – britid on ju suured aiapidajad, kindlasti nad komposteerivad ka – ja tuligi välja, et ei mingit toitu isegi mitte kinnise plastkompostri puhul. rotid närivad kohe augud sisse. mingist lahtisest hunnikust või kenast puukastist rääkimata. “toidujäätmete jaoks hankige kompostiussid hoopis,” soovitati aga.

selline asi ajas mul kohe kõrva kikki. ikka tahaks ju majapidamisse elusat looma – mul on küll murdosa lehma vasakust tagumisest jalast, aga see pole justkui päriselt see. kassid on naabrite omad, rebased on iseenda omad, koera me ei hakka oma elustiili juures võtma (kuigi vbla peaks sellele otsusele uuesti otsa vaatama, sest arvestasime elustiiliga enne koroonat. nüüd justkui pole seda muret, et reisime palju ja nii)… miks mul ei võiks olla usse?

nii juhtuski, et tellisin internetist viissada ussi, nende maja, mööbli (kookoskiupudi, kus nad alguses elavad, kuni nad endale veel mulda pole teinud) ja natuke ussitoitu. väga põnev.

meite nunnud sissekolimise päeval. enam nad end nii avalikult ei näita. valgustkartvad loomakesed.

usla (vt ka: kanala, sigala, kausjas orus lookles usjas tee) seadsin sisse kõige varjulisemasse aianurka heki alla, et päike liialt peale ei paistaks ega kogu vihm sisse sajaks (katus on majal küll peal, aga vihmavesi pääseb sisse ikka). peenem rahvas hoiab seda tegelikult garaažis või kuuris, et oleks ühtlasem temperatuur ja kuivem elu. saab näha, kas ma võtan kunagi ette usside jaoks kuuri ehitamise, ei välista.

usside pidamise õpetus number 1 on: usse ei tohi üle toita, siis nad võivad mürgituse saada ja ära surra. LOOMULIKULT ma toitsin oma suures elevuses ussid alguses üle! või noh, ega ma kindel pole, aga ühel hetkel oli mul küll tunne, et neid on väga väheks jäänud ja nad ei suuda mu toidujäänuseid ära töödelda.

loodetavasti nad mitte ei surnud ära, vaid põgenesid – jah, nad suudavad seda teha (tavaliselt lepivad uue elukohaga paari päeva jooksul, aga seni soovitatakse uslat öösiti pappkastis hoida, et põgenikele hommikul jaole saada). mul on alust seda arvata, sest kui hilissügisel lillesibulaid maha panin, siis avastasin oma vähesest aiamullast kümnete, kui mitte sadade kaupa veidi… tuttava väljanägemisega vihmausse. kui ma midagi üldse olen õppinud 8 aasta Suurbritannias elamisega, siis see on see, kuidas käia ümber migrantidega, keda sa (võimalik, et alusetult) illegaalsuses kahtlustad. korraldasin mõned kiired repatrieerimislennud õigesse aianurka ja oligi mu usla jälle kenasti asustatud.

toiduga hoian nüüd tagasi, saavad peotäie korraga ja uut enne ei anta, kui on näha, et vana on sööma hakatud. kogu see avantüür meenutab mulle kangesti üht mu lapsepõlve lemmikraamatut, “A Fish Out of Water”, mille süžee on lühidalt see, et lapsele kingitakse kuldkala, kellele tohib süüa anda iga päev ainult NII PALJU ja mitte TERAGI rohkem; laps lajatab vaesele näljase näoga kalale terve karbitäie toitu korraga akvaariumi ja edasi järgneb lustlik möll kalaga, kes kasvab iga hetkega ainas suuremaks ja keda tuleb villida uutesse anumatesse, kuni linnabasseinini välja. lõpuks lahendab akvaariumipoe müüja probleemi kuidagi ära ja laps õpib sellest ja ei anna kalale enam kunagi rohkem süüa kui NII PALJU ja mitte TERAGI rohkem. täpselt mina ja ussid, eks.

mida nad muidu söövad – põhimõtteliselt “kõike, mis on kunagi elus olnud ja nüüd on surnud”. enamus toidujäätmeid peaks sobima, ainult sibul, küüslauk ja tsitruselised neile eriti ei meeldivat. (mu toidujäätmetest vist umbes poole moodustavad sibula-, küüslaugu- ja sidrunijäänused.) liha nad ka palju ei taha ja konte ei söö üldse. piimatooteid ei taha. koera-, kassi- ja küülikukakat võiks anda (kui mul oleks), aga kanakakat miskipärast mitte (seda mul õnneks ka pole). ühesõnaga, viin neile jaopärast köögiviljajäätmeid, tee- ja kohvipaksu ja munakoori. papist munakarpe rebin ka piskesteks tükkideks ja laotan kõige peale, need aitavad äädikakärbseid eemal hoida ja niiskust imada ja süüakse lõpuks ka ära.

talvel küll usside elutegevus aeglustub, aga siiski tundub olevat lootust, et tuleva kevade lillepottidest vähemalt osad saan juba kodutehtud kompostiga täita. parem oleks, sest poes müüdav kompost on siin kõik ainult turbapõhine ja sellega on omad jamad, keskkonna mõttes ja nii.

kuna usla asub aia kõige koledamas nurgas muu kola vahel, siis on see siin ainus foto temast – enne elanike sissekolimist ja ilma katuseta. tänaseks on ta juba ühe korrusegi juurde saanud.

up high in the middle of nowhere

tookord, kui ma käisin motomessil ja ei plaaninud endale üldse tagi ja saapaid osta, aga ikka ostsin, müüdi mulle veel üks asi maha. vaatasin nimelt BMW boksis nende offroad-koolituse demo. nojah, et mismoodi sa näitad messihallis mõnekümne ruutmeetri peal offroadi? nemad olid teinud nii: võtnud ühe minust pisemat kasvu (ja vanema) punapäise naise, andnud talle BMW 1250 GS mootorratta ja lasid tal nende ruutmeetrite ja ühe mitte väga suure estakaadi peal näidata, et ta suudab selle rattaga teha, mida iganes tahab, mis siis, et masin kaalub temast viis korda rohkem ja sadulas istudes jalad maha ei ulata.

offroad või üldse mitte road, ma olin vaimustuses. SEDA ma tahan teha osata, kuhu nimi kirja panna?

kuna kõik see juhtus sobivalt eelmise aasta novembrikuus ja ma olin olnud võrdlemisi hea laps, siis jõuluvana juba korraldaski asja ära. veebruaris, kui end koolitusele (BMW offroad skills level 1) kirja panime, tundus augustikuu olevat hea aeg. noh, et äkki ei saja isegi vihma ja nii. kuigi kuna üritus pidi toimuma Walesis, oli see võibolla veidi asjatu lootus.

registreerumisel tuli ka valida, millise rattaga sõita tahad, valikus olid BMW GS tsiklid. 310, 750, 850 või 1250 kuubikut mootori töömahtu. mu igapäevaratas on 600ne Honda Hornet, nii et kõhklesin tükk aega ja otsustasin lõpuks 850 kasuks, sest tahtsin ju enda omast suuremat proovida, aga 1250 tundus ikka liig mis liig.

vahepeal juhtusid kõik need asjad, mis juhtusid, ja mais, juunis ja juulis saime tunda kergendust, et oma koolitust selle aja peale ei plaaninud, sest loomulikult jäeti kõik ära. augustikuine kursus imekombel aga tõesti toimus.

esimese päeva hommikul, kui varustust ja rattaid jagati, nägingi kohe jälle seda punapäist daami, kelle imelised rattakäsitlemisoskused mind koolitusele kohale olid meelitanud. selgus, et ta nimi on Jenny ja et ta on naiste grupi instruktor ja et jah, on tõesti olemas naiste grupp, millega ma võin soovi korral liituda. kuna enne mind oli selles grupis täpselt kaks osalejat, siis ma muidugi soovisin ja liitusin, sest miks õppida midagi 15-inimeselises seltskonnas (umbes nii suur oli see algajate grupp, kuhu mu peika sattus), kui saab valida ka praktiliselt privaatõppe.

teised prouad naiste grupis olid valinud 310-sed rattad ja ma polnud mõnda aega oma eluvalikutes (850!) enam üldse nii kindel. eriti siis, kui selgus, et alustuseks sõidame kõik kolonnis garaažist harjutusplatsile (paarkümmend kilomeetrit maanteed ehk?), vahepeal teeme bensiinijaamas ka peatuse. ahjaa, kuna tegu on maastikusõiduratastega, siis peegleid ja suunatulesid me neile külge pole hakanud panema. kõik selge, läksime!

ee, okei, aga te veel ei ole mulle õpetanud, kuidas ma alustan sõitu tsikliga, kust jalad maha ei ulatu. või üleüldse, kuidas see asi isegi tööle käib? (nuppu vajutades. polnud just raketiteadus, aga ikkagi tuli ise käigupealt välja mõelda.)

sellest, kuidas ma esimesel korral sinna ratta sega ja liikuma sain, mul mälestus konkreetselt puudub. tühi koht on selle koha peal, mäletama hakkan umbes teisest ringteest alates. aga kuidagi see kõik muidugi laabus, ei kukkunud ma pikali ega saanud surma. isegi mitte siis, kui maanteelt maha pöörati, mingi tuulepargi värava võti lagedale toodi ja siis sõitu metsa vahel kruusateedel jätkati.

(olgu öeldud, et kruusasõitu olen ma mootorratta seljas alati üsna kõvasti peljanud, kuigi olen käinud seda Motosurvivali koolitusel spetsiaalselt harjutamas ja puha. vabatahtlikult ikkagi kruusal ei sõida väga ja ausalt öeldes Suurbritannias on avalikku kruusateed päris raske leida isegi, nii et ma polnud aastaid proovinudki.)

aga jälle, ellu jäin, teelt välja ei sõitnud, ümber ei kukkunud ja harjutusplatsile jõudsin välja koos kõigi teistega.

plats oli hiiglaslik ja asus, nagu öeldud, keset metsaga kaetud künklikku tuuleparki. tundus, et ilusa ilmaga oleks olnud võimsad vaated sealt. tol nädalavahetusel ulatus vaade paraku umbkaudu omaenda kiivrivisiirini. tuleb välja, et ilm on Walesis augustis täpselt samasugune kui oktoobris või detsembris – külm, tuuline ja vihmane. aga kui oled endale mootorratta maastikusõiduks vajaliku turvavarustuse selga ajanud, ongi tegelikult üsna hea meel, et ei ole 25 kraadi sooja.

teen sohki ja poseerin Jenny rattaga, sest see oli vaate suhtes paremini pargitud

Jenny rivistas naiste grupi ühte platsinurka üles ja alustas koolitust me tausta ja soovide kaardistamisega – kes oled, miks sa tulid, mida õppida tahad? mina tunnistasin ausalt üles, et mingit offroadi mul ju väga tarvis ei ole, aga tahaks osata suurema rattaga ümber käia. ja et miks ma 850se ratta valisin? noh, tundus… piisavalt palju suurem.

arvasin, et äkki mul soovitatakse selle sissejuhatuse peale ikkagi millestki pisemast ja jõukohasemast alustada, aga ei, Jenny teatas: “I think you need a bigger bike.”

kui 1250se rattaga naine ütleb sulle, et sul on suuremat ratast vaja, siis sa vastu ei vaidle. eriti kui ongi selline naine, kellel on 100m kaugusel kaubikus sulle suurem ratas varuks ja kes selle kohe käekõrval kohale veeretab. 310-daamidele öeldi, et neil tarvitseb ainult märku anda, kui oleks ka soov millegi viisakamaga sõita. (etteruttavalt võin öelda, et järgmiseks hommikuks olime me täies koosseisus 1250ste peal ja keegi ei hakanud kordagi nutma. selle ratta raskuskese on nii madalal, et teda ongi väga lihtne käsitseda, lihtsam kui neid teisi.)

noh, ja nii ta siis läks. kõigepealt õppisime põhiasju, ühelt ja teiselt poolt ratta selga saamine, tugijala võimalikult vähene kasutamine. käik alati sees. ümber tsikli jalutamise harjutus (tsikkel seisab tasakaalupunktis püsti, tugijalga all ei ole, kõnnid ümber ratta nii, et hoiad teda ühe näpuga tasakaalus nt esiklaasi servast ja muudest kohtadest, kust teda ilmselgelt kinni ei hoiaks, kui ta kukuks. aga ei kuku ta kuhugi). tsikkel käekõrval jalutamise harjutus. kõige selle käigus juba saigi vastuse see küsimus, et kuidas saadakse kõrgele rattale peale ja maha. kuigi ei olnud see 1250 nii kõrge midagi, isegi madaldamata sadulaga mulle täitsa paras. ma olen 169 cm pikk.

siis oli ratta püstitõstmine muidugi. siis koonuste ümber ringid ja slaalomid, keharaskuse kasutamine kurvides. hiljem pidurdusharjutused kruusal (ka vanad head survivalist tuttavad – tagaratas blokki jne). mäest allasõitmine mootoripidurdusega, käiguga ja piduriga, vabakäigul ja piduriga (bemmil on päris äge ABS selliste harjutuste jaoks). midagi ma unustasin kindlasti ära. aa, lombist läbisõitmine! seda ei tohi teha nii, et laine üle pea käib.

mina lombist läbi sõitmas nii, et laine üle pea käib.
see, mis sa teed, kui plaanisid mäest üles sõita, aga jäid poole peal seisma

ja siis hästi palju lihtsalt ringisõitmist seal kurvilistel kruusa- ja pinnasteedel, ohtras mudas ja sügavates lompides, mäest üles ja mäest alla, kõik see püsti jalatugede peal seistes ja lõppematu vihma saatel. olen siin hiljuti, eks, õnnelikkuse teooriatega tutvunud, ja need teooriad ütlevad muuhulgas, et üks kolmest variandist õnnelikuks saada (lisaks positiivsetele emotsioonidele ja oma elu eesmärgi teadmisele) on flow. see, kui teed midagi täie süvenemise ja pühendumuse ja fookusega ja ei märka, kuidas aeg möödub. vot seal Walesi metsade vahel jõudsin flowsse sügavamale ja kauemaks, kui iial enne oma elus. lumelaua peal saan ma ka selle tunde kätte, aga suusanõlvad on lühemad kui metsateed, tuleb välja.

õudseid asju juhtus minuga muidugi ka ja mõned võtted tahavad veel palju harjutamist. näiteks ei suuda ma järsust mäest alla sõites eriti hästi oma haaret kontrollida ja andsin ükskord päris kurjalt gaasi hetkel, kus mitte mingil juhul poleks tohtinud gaasi anda. see lugu oleks võinud lõppeda kehvemini, aga vedas ja maandusin risti ees olevasse kraavi nii, et isegi tsikkel jäi püsti. nii hästi ei läinud ühe teise kraaviga, kuhu panin ratta niiviisi külili, et neljakesi paarkümmend minutit sikutasime teda sealt välja – aga kätte saime.

selle nurga alt ei tundugi väga suur ratas. mina parkisin kraavi, Jenny korraldab väljasikutamist.

enne, kui koolituse teise päeva lõpus jälle teiste gruppidega kokku saime, küsis Jenny, kas kellelgi on veel mõni küsimus või midagi hinge peal, mida tahaks õppida või proovida. mul täiega oli. see startimisviis, mida Jenny ise alailma kasutas – pani vasaku jala vasakule jalatoele, andis gaasi ja siis liikumise pealt tõstis parema jala üle sadula, nagu jalgrattal – ma PIDIN seda proovida saama. lihtsalt nii efektne ja kui üldse miski näitab, et sa kontrollid seda elukat ja et sul on täiesti ükskõik, kui suur ta on, siis see.

Jenny lubas, tingimusel, et ma seda hiljem meeste nähes ei tee :) tuli välja, et seda efekti on teisedki algajad taga ajanud, aga kui seda suure rahvahulga läheduses teha ja midagi valesti läheb (loe: 250-kilone ratas lendab sul käest ettearvamatus suunas ja kiirusega), võivad tagajärjed kehvad olla. mul üle ühe korra polnudki vaja, nüüd ma olen seda teinud ja sellest järeldub (mu enda jaoks igatahes), et… pole asja, mida ma ei suudaks teha.

kuna sel aastal jäi motomess ära, siis bemmimehed võtsid oma koolituse demo videosse, mida soovijad näevad siit. kahjuks ei ole seal Jennyt, aga see-eest on taustaks messiboksi asemel seesama Walesi tuulepark koos Walesi ilmaga, nii et päris autentne tundub.

aeg aguli vahelt hääli toob

kui ma olin kaks kuud järjest praktiliselt täiskohaga aeda harinud ja oma progressist perekondlikku skype-chatti muudkui pilte postitanud, küsis mu vennanaine ootamatu küsimuse: mis mind aia loomisel inspireeris? ma polnud osanud nii mõeldagi. olud ja piirangud? panin ta jaoks kirja, miks ma tegin asju nii, nagu tegin.

praegu üle lugedes tundub nagu… manifest. siin ta on, kirjaviis muutmata:

1) ma olen vaene (no ei ole otseselt, aga ma olen töötu ja võin jääda vaeseks), seega kõik pidi olema tasuta või odav

vaese inimese odav kola: riiul on saadud Allahi abiga, tööriistad päritud eelmistelt üürnikelt, salati külvasin vanasse keeksivormi ja ühe mu vähestest savipottidest lõhkusid rebased ära.

2) ma üürin, seega igaks juhuks võiks võimalikult paljud asjad olla mahamüüdavad või kaasakolitavad või nii odavad/vähese töömahuga, et vahet pole

3) mul on ajutiselt jube palju aega, seega algne ajainvesteering võib vabalt olla suur (pikad jalutuskäigud vajalikku poodi, käsitsi kastmine jne)

4) aga üldiselt olen ma laisk, seega tuleks asjad seada nii, et midagi ei juhtu, kui enam ei viitsi/saa tegelda (ei mingit rohimist ega niitmist!)

5) olen mures mesilaste ja liblikate pärast, seega peab olema õitsvaid asju võimalikult palju

6) olen mures väikeettevõtluse pärast, seega võimalusel püüdsin toetada tegijaid a la ürdifarm (kust ostsin taimi) ja üks startup, mis saatis n-ö loosipakiga lilli (maksid kindla summa ja selle eest tuli 15 taime, aga ei saanud valida, millised)

7) kõik see juhtus lockdownis, st 2 kuud ei olnud lahti ühtegi aiapoodi ja amazoni tarneajad olid nädalates. seega ülejäänud seemned ja taimed ostsin supermarketist ja kah väga valida ei saanud.

supermarketist kümnesentimeetristena ostetud liiliad kasvasid hiiglaslikeks ja õitsesid nagu hullud

8) mu aias pole peaaegu üldse mulda, seega otse maha istutada eriti midagi ei saanud ja olen põhiliselt külvanud põllulillede seemneid. muud asjad peavad kasvama pottides, mis klapib hästi ka punktiga 2.

pottides on loosipakililled ja pottide ümber need, mis ise kasvasid. kas ma külvasin nad kunagi ise? pole võimatu.

9) mingite tööstuslike muudatuste jaoks a la mulla toomine ei saa siia aeda ka ligi mitte kuskilt.

10) kompostiusside teema tuli ka sellest, et lockdowni tingimustes toodame naabriperega kahasse nii palju toidujäätmeid, et vastav prügikast on alailma juba reedel täis ja ära viiakse alles teisipäeval.

kompostiusside tiiser

pool aastat hiljem oskan sellele kõigele üsna vähe lisada.

rohimise ja niitmisega on mul lisaks laiskusprobleemile see mure, et… ma ei tunne eriti hästi taimi ja ei oska seega iialgi arvata, kas mingi tärkama või lokkama hakanud roheline asi kavatseb osutuda suvaliseks umbrohuks või hakkab ta õitsema, silmailu pakkuma ja mesilasi meelitama. (kui ta teeb mõlemat korraga, siis minu maailmas on ta lill ja võib mu aias elada – välja arvatud võilill, mis on ainus umbrohi, mille ma igas arengufaasis ära tunnen ja halastamatult välja juurin.) seega las kasvavad, igaks juhuks. ainult ühe taime olen avastanud, millest ma juba tean, et temast midagi kena ei võrsu. kutsun teda oma peas naadiks ja kitkun välja, kui ette jääb, aga kui ma ükskord googeldasin, siis selgus, et naat on hoopis teistsugune, nii et ma ei tea, mis see minu oma päriselt on.

ja eks see iseloomustab mu stiili ka laiemalt päris hästi. mul ei ole õrna aimugi, mida ma teen! aga mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? senise kogemuse põhjal: tuleb kuri nälkjas ja sööb lupiini ära. pole just maailmalõpp.

ainus säilinud tõestus sellest, et mul ikkagi olid lupiinid. loosipakist sain, ise poleks taibanud osta

kompostiussidest räägin ka kindlasti mõni päev.

pea hoia pilveis jalad maas

siis, kui kogu see koroonavärk veel uus ja huvitav oli, tundus, et eluks ajaks jäävad meelde kõik need kuupäevad, kui midagi ära keelati või jälle uuesti lubati. tühjagi. praegu oskan öelda seda, et 23. märtsil algas lockdown, kuskil mai keskel hakati inimesi jälle ilma hädavajaduseta õue lubama (näiteks võis sõita autoga – aga mitte rongiga – looduskaunisse kohta jalutama), juunis tehti järjest lahti poode ja koole ja 4. juulist tohtis ööbida väljaspool oma kodu.

ei tea, kas ma üldse kunagi elus enne olen kolm ja pool kuud järjest IGA öö ainult oma voodis maganud. lapsena ehk. nii et ma ikka üsna kõvasti kibelesin kodust välja.

see, et põhimõtteliselt tohtis, ei tähendanud samas veel, et oleks hakatud tohutu hooga hotelle avama või tube välja rentima, nii et tundus, et kõige kindlam plaan oleks ikkagi minna kuhugi telgiga. seejuures ka paljud kämpingud jäid suletuks või seadsid piirangu, et võtavad vastu ainult külastajaid, kes tulevad oma duši ja WC-ga (mhmh).

kämpingupuhkus on ka selline asi, mida ma peaaegu üldse pole oma elus enne teinud. olen tahtnud kas midagi aktiivsemat (olgu siis juba päris matk, kui nagunii telgis magan ja priimusel süüa teen) või privaatsemat (see suurte kämpingute pioneerilaagriõhkkond mind natuke heidutab). aga samas… natuke tundus romantiline ka ja üleüldse, mis meil siin valida oli. leidsin Exmoori rahvuspargi servas ühe väikese pereärina peetava kämpingu, mille omanikud olid piisavalt vaprad meid vastu võtma, ladusime kogu kodus leiduva matkavarustuse autosse ja kolisime nädalaks telki elama.

noh, ja oligi väga mõnus. päevi veetsime ikka aktiivselt, tegime pikemaid ja lühemaid jalutuskäike lähemal ja kaugemal, sõitsime autoga kõik tunni-paari raadiuses olevad vaatamisväärsused läbi, ühel päeval planeerisin hoolega ette ja hankisin piletid Rosemoori botaanikaaeda. väga hea rahulik oli, telkimisplats oli merevaatega, karavanidest ja campervanidest eraldi ja teisi telkijaid oli vähe.

ah, mis ma seletan, vaadake pilte, kellele ma tegin neid siis muidu.

merevaatega magamistuba. päris tuuline oli seal küll.
lähim küla – Lynmouth. meie kämping on seal… mäe otsas, poolteist tundi vast ronida.
ükspäev jalutasime mereäärt mööda lääne poole Valley of Rocksi.
teine päev lääne poole.
selline näeb välja traditsiooniline cream tea: scone, clotted cream, moos. tee ei ole kohustuslik, võib juua ka kohvi.
sisemaavaade
pildistasin botaanikaaias haruldasi taimi ja loomi. neil oli punaseid rukkililli.
Minehead, South West Coast Pathi algus. seda matkarada on 1000 km ja ma tahaks hullult selle läbi kõndida…
… sest välja näeb ta umbes nii…
… või lähemalt vaadates nii.
kuskil East Lyni jõe ääres metsas
Porlocki ja Porlock Weiri vahel mere ääres
mul pole õrna aimugi, kus see pilt tehtud on. Teletupsumaal 20 aastat hiljem?
vaade Exmoori kõrgeimast tipust (Dunkery Beacon, 519m). mere taga paistab Wales.
mustikaaaaaad. lõuna-Inglismaal muide öeldakse selle marja kohta whortleberry, mitte bilberry.

i’m getting old and i need something to rely on

spordijuttu ka üle pika aja.

mõned võibolla veel uduselt mäletavad, et ma tegin kunagi päris palju jooksutrenni. mingeid erilisi kiirusi ei saavutanud, aga jooksin palju ja pikalt. noh, paar maratoni ja kümmekond poolmaratoni näiteks. mulle meeldis.

nüüd on sellega juba mitu aastat mingi jama ja ikaldus kogu aeg. küll annab tunda kõõluserebend kuskil pahkluu kandis (see on seal juba Berliini maratonist saadik, arst ütles, et kaks varianti, kas paraneb ise ära või jääbki nii. ilmselgelt läks käiku plaan B. noh, lõigata ja õmmelda võiks ka, kui sellest mu tippsportlasekarjäär sõltuks. aga ütleme ausalt, ei sõltu sellest), küll mingi veider puusavalu, siis on jälle lihtsalt kärss kärnas või maa külmand. ühesõnaga, läbisin 2019. aastal kaks korda poolmaratoni, aga trenni tegin pigem vähe ja kehakaalu oli pigem palju ja see ei olnud mingi meeldiv elamus ja ma ei viitsinud enam üldse.

siis algas koroonalockdown ja jooksmine oli üks väheseid legaalseid viise üldse majast välja saada. kohe nädal hiljem koondati mind töölt ära ka. nüüd te arvate, et jooksja minus tõusis fööniksina tuhast.

ei, ma ei hakanud lockdowni ajal iga päev jooksma. või üldse. endiselt: puus valus, kärss kärnas ja kõik see muu.

googeldasin hoopis puusavalu ja diagnoosisin endal tuharalihase liigvähese aktiivsuse. (mitte päris tühja koha pealt, eks ma olen selle probleemiga juba mitu aastat mööda füsioterapeute ja osteopaate ja massööre käinud, see on see märksõna, mis sealt ikka välja tuleb lõpuks, glute activation. ja ei, mina ka ei saa ikka veel täpselt aru, kes on osteopaat ja mida ta teeb.)

tegin siis terve aprillikuu hoolikalt tuharalihase aktiveerimise harjutusi. korralikult, programmi järgi, soojenduse ja venituse ja kõigega. siis proovisin joosta. ikka oli kärss kärnas. maikuus jätkasin tuharaharjutustega, aga juba väiksema entusiasmiga. isegi planku ja kätekõverdusi tundus huvitavam teha (isiklikud rekordid pärast kummagi kuuajalist harjutamist: 4 min planku ja 26 kätekõverdust sirgetel jalgadel. inimkonna jaoks väike samm, aga minu jaoks hiiglaslik hüpe).

juunis või millalgi proovisin uuesti joosta ja selle peale läks puusavalu nii hulluks, et pöördusin füsioterapeudi poole jälle. see arvas, et ega täpselt ei tea, aga äkki võiks proovida… tuharalihase aktiveerimise harjutusi? ja… vähem joosta?

eks ma mingeid harjutusi tegin ka, aga põhiliselt lihtsalt mossitasin mõned kuud vahepeal. ja tegin muid asju, nt käisin 300-kilomeetrisel matkal, mis võttis puusavalu suht okeilt ära mõneks ajaks.

oktoobris läks mossitamistuju üle ja mul tuli hoopis selline mõte, et mis oleks, kui unustaks ära, et ma üldse kunagi elus enne jooksnud olen, ja hakkaks otsast peale. mu jooksutreener (niivõrd kuivõrd. KUI ma end mingisse päristrenni vean, siis Laura juurde, kes teeb minu jaoks sobivas kohas mulle meeldiva seltskonna ja koormusega edasijõudnud jooksjate rühmatrenne – olen juba aastaid neis vahelduva eduga kohal käinud, lihtsalt spst, et tore on) alustas parajasti uue algajate grupiga ja soovitas sotsiaalmeedias, et tema programmi võib ka iseseisvalt kaasa teha ja et kui nüüd kohe pihta hakata, siis jooksedki jõuluks 5 km järjest.

niisiis ostsingi endale 10 naela eest 10-nädalase treeningkava. esimene trenn oli selline: jookse üks minut, kõnni üks minut, ja nii kümme korda. oh, mis uskumatu pingelangus. ei pea jooksma maratoni. ei pea jooksma poolmaratoni. ei pea jooksma nii kiiresti, kui jaksad, ega nii kaua, kuni kuskilt valutama hakkab. lihtsalt… üks minut korraga.

tänasega sai läbi seitsmes nädal, jooksen juba kümme minutit korraga (aga muidugi mitte kümmet korda. kaks korda, kui te just peate teadma. ja järgmisel nädalal teen sedasama, aga ei kõnni nende kahe korra vahepeal). väga chill. telefoni ega kõrvaklappe kaasa ei võta, selle pool tundi kannatan omaenda mõtetega ka olla. soojenduse teen iga kord. venitusi küll iga kord ei viitsi :P

mulle meeldib.

iidse briti kombe kohaselt tuleb medalid riputada WC seinale. vt ka: humblebrag.

jah tõesti miks me teeme mida teeme

ma hakkasin nädala alguses vaatama Yale’i ülikooli veebikursust “The Science of Well-Being”. see on hästi huvitav, sest ma olen materjalidega alles päris alguses, aga olen juba nii palju teada saanud sellest, mida teadlased (noh. põhiliselt psühholoogid) teavad sellest, mis inimesi õnnelikuks teeb. õigemini siiamaani pigem sellest, mis ei tee. sisurikkuja: raha, hea töö, ilus keha ja isegi armastus ei tee.

seal on koduülesanded ka (muidu mul oleks vist kursus juba läbitud, sest aega loenguid kuulata on mul suht okeilt), nad ütlevad nende kohta “rewirements” – igasuguseid asju tuleb teha 7 päeva järjest, et tekiks harjumus ja arusaamine, kuidas need asjad töötavad.

sel nädalal olen teinud kolme rewirementi paralleelselt:
1) tänulikkuspäevik – igal õhtul kirjutada üles viis asja, mille eest sel päeval tänulik oled, ja korrata neid ei tohi. täna on laupäev ja ma olen juba veidi hädas :) (osaliselt sellepärast, et mul oli millegipärast meeles, et kuus tükki päevas peab olema. nii et tehniliselt mul ongi nädalajagu tehtud ju juba.)
2) savoring – iga päev teha üht asja 100% kohal olles, kogemust nautides ja kõrvaltvaataja pilguga hinnates.
3) oma suurima tugevuse (selle väljaselgitamiseks tuli teha suht kiire isikusetest) kasutamine – iga päev teha teadlikult midagi, mis rakendab seda iseloomuomadust/tugevust, mis seal testis sul kõige rohkem punkte sai. minu oma on uudishimu, seega olen iga päev leidnud mõne täitsa uue asja, mida kogeda.

kas eileõhtuse päikseloojangu eest täna tänulik olla on sohk?

see kolmas on vähemalt minu jaoks hästi lihtne (põhimõtteliselt andis see mulle vabanduse hakata mängima uut arvutimängu, käia juudi kogukonna toidupoes uudishimutsemas ja võtta lugemisse järjekordne raamat teemal, millest ma enne kunagi mõelnudki pole), kaks esimest aga nõuavad ootamatult palju pingutust.

teooriani, miks igaüks neist asjadest on hea ja teeb õnnelikuks, pole ma veel jõudnud, see on neil meelega nii korraldatud (aktiivõppe meetodid, eks ole!) ja ega ma siin ennegi õnnetu polnud ju. aga ma vaikselt saan aru küll, kuhu see kõik tüürib.

igatahes on olnud hästi põnev nädal ja ma juba senikogetu põhjal soovitaks kõigile seda kursust, see on tasuta ja kuidas me muidu Yale’i loengutesse satuksime. luban, et esimestes loengutes (vähemalt mind) kohutavalt häiriv taustakõlin, mis vist tuleb lektori kõrvarõngastest vm ehetest, on kolmanda nädala ajaks kadunud, loodetavasti lõplikult.

slowly learning that life is okay

idees teha kaubaalustest lilleriiuleid või maitsetaimede kasvatamise kaste ei ole muidugi midagi originaalset, selle peal, tundub vahel, püsib püsti pool sotsiaalmeediat (see piltidega pool). kontseptsioon põhineb ilmselgelt eeldusel, et neid aluseid vedeleb ju kõikjal, nii et korja tasuta materjal üles ja hakka pihta.

koroonakevadel aga olid vähemalt meie hipsterikülas need alused mõnda aega puha defitsiit – iga natukese aja tagant tekkis kohalikku FB-gruppi järjekordne teema, kus paluti teada anda, kui kellelgi mõni üle on või lihtsalt vedelemas näeb. mis seal salata, vajutasin iga kord “follow”, sest olin aru saanud, et pärispeenarde jagu pinnast mul siin võtta ei ole. mingeid lilli ja ürte istutasin plastpottidesse, aga kassid käisid neis kaapimas ja rebased ajasid neid lihtsalt ümber alailma.

rääkisin peikale ka oma plaanist, et kohe, kui mõnest kuskil piisavalt lähedal olevast alusest teatatakse, torman kohale ja toon endale ühe, sest kui raske see olla saab (sõna otseses mõttes). peika arvas, et piisavalt raske, et oleks mõtet ikka kahekesi minna. ma sisimas ei uskunud, aga ei tundunud piisavalt oluline teema, et selle üle vaidlema hakata.

FB-s luuramise kõrval hoidsin muidugi tänaval kõndides ka silmad lahti. (tänaval kõndida oli meil tollal lubatud ainult toidupoes käimiseks, aga toidupoodi saab ju ringiga minna. ja ei pea minema kõige lähemasse poodi, kui ei taha.) nii avastasingi ühe väikepoe ukse kõrvalt täitsa viisaka väljanägemisega aluse (kuna mul midagi värvida ega lihvida ei olnud plaanis, siis tahtsin sellist, mis kohe enamvähem ok välja näeks). küsisin poest igaks juhuks järele, kas see on neil ikka üle, ja nad ütlesid, et neile teeks suurt rõõmu sellest lahti saada. saatsin peikale sõnumi, et tule kohe, ja jäin saaki valvama.

peika jõudis varsti ja oli kaasa võtnud töökindad nii endale kui mulle. ja ohhoo, poole minutiga selgus, et kui asi puutub füüsilisse töösse, olen ma teoorias küll tugev, praktikas aga kulub abi vägagi ära. see alusejurakas oli päris raske, teda oli isegi kahekesi jube ebamugav kanda ja ilma nende kinnasteta poleks ma üldse kuhugi jõudnud. koduni oli otseteed mööda 600 ja väikse ringiga, aga rahulikumaid tänavaid mööda 800, valisime viimase, sest peatänavale ei tundunud mõistlik minna selle alusega manööverdama.

ja siis ühtäkki kargasid ühest täitsa süütu väljanägemisega väravast välja kaks araablast, nägid meie alust ja hakkasid meile… veel aluseid pakkuma. “you like pallets? you take our pallets! we have very nice pallets!”

ma lähen sellise aggressiivse müügitöö peale alati veidi lukku ja mul enda meelest oli juba täpselt paras kogus aluseid (1 tk) olemas, aga juba oligi peika araablaste hoovis ja lahti oli läinud tõeline idamaade turg. see meenutas mulle seda stseeni multifilmist “Lotte reis lõunamaale”, kus kõrbekoer Ibrahim müüb ränduritele liivakooke. ja nii osavad kauplejad olid nad küll, et me viisime nende õuest täiesti tasuta ühe aluse minema. (kuigi ma arvan, et nad oleks vajadusel olnud valmis ka veidike peale maksma. poemüüja jutust sain aru, et prügivedu küsib sellise asja äraviimise eest päris korralikult raha.)

raamatus liivakoera nime ei ole antud, aga ma olen kindel, et oli Ibrahim. Heiki Ernitsa pilt.

araablastel olid muide valged halatid seljas ja rullikeeratud vaip kahe vahel õlal. ikka tõesti nagu multifilm või vbla mingi tuhande ühe öö muinasjutt.

edasi oli tavaline. päris hea, et neid aluseid ikkagi kaks oli (kuigi tassida oli poole raskem), sest esimesest sai perfektne ürdiriiul enne, kui ma haamri enda kätte jõudsin küsida.

esimene ürdiriiul ja see osa me krundist, mida te veel näinud pole

teine alus oli teistsuguse kujuga ja sellest ehitasin (ise! üksi! omaenda väikeste valgete kätega!) sellise riiuli, kuhu oli hea juba olemasolevaid potitaimi laduda, et nad rebastele jalgu ei jääks. kasutatud tööriistad ja materjal kahe riiuli jaoks kokku: haamer (lammutamiseks), kruvikeeraja, 15 kruvi. sest naelu meil polnud ja ehituspoed olid ju ka kinni.

pilt on tehtud suve poole, kui kõik juba vohas ja lokkas. tsekkige mu kresse ka, ise seemnest kasvatasin!

igal juhul õigustasid need aluseriiulid end täiesti, suve jooksul tegin veel paar tükki juurde ja muutusin juba päris osavaks. (ja poode tehti lahti ja ma ostsin naelu.) aga nende aluste hankimise kogemus polnud ilmselgelt kuigi värvikas, sest ma ei suuda üldse meenutada, kust ma nad sain ja kuidas koju toimetasin.

üleval begooniad ja all helmikpöörised. päris palju peamurdmist oli, kuidas aia kõige varjulisemasse serva midagi värvilist tekitada, aga väga hästi saavad nad seal hakkama.
taimesildid tegin puust ühekordsetest söögiriistadest. sügiseks läksid koledaks, seni oli puha instagram.

olen seda araablaste tänavat mööda hiljem ka käinud, aga seda väravat ma enam ei suuda tuvastada ja neid vaibaga mehi ka enam pole kohanud. võis ikkagi olla muinasjutt.

i am bigger on the inside

enne, kui ma saan hakata pajatama imelugusid oma edusammudest ja läbikukkumistest aianduse alal, oleks vist asjakohane natuke seletada, mis võimalused mul siin üldse olemas on.

me kodumaja on üks klassikalisemaid Londoni elamuid vist üldse – inglased ütlevad selle kohta “terraced house” ja eesti keeles võibolla lähim vaste oleks ridaelamu, aga see rida on selline… tänavapikkune, ja kuigi omal ajal elas tõesti selle rivi igas majas üks pere, siis praeguseks on need läbi kahe-kolme korruse ulatuvad kodud jagatud korteriteks. iga maja ees on väike õuelapike, kuhu mahuvad parasjagu prügikastid ja siis veel… midagi. mõni inimene on sinna peenra teinud, vapramad pargivad jalgrattaid (ma olen suht vapper. aga lukkidesse olen ka kõvasti investeerinud), mootorratas mahub ka hädapärast ära, aga muud midagi.

pildi tegin selle nunnu taskupargi pärast, mis nad autoparkimiskohast on teinud, aga klassikaline terraced house’idega tänav, meil on samasugune.

majatagune on huvitavam, eelkõige sellepärast, et neid majataguseid, erinevalt -esistest, on JUBE raske näha. sellepärast ma osalen alati igasugustel avatud aedade või kodukohvikute üritustel, millele peale satun – no nii põnev – ja rongiga sõites surun nina vastu akent lapikuks ja vahin välja, sest raudtee pealt näeb ka tihti sinna tagaõuedesse. tänavalt ei iial.

aga mis seal taga siis on – iga maja juurde ses majarivis käib tagaõu, mis on täpselt majalaiune ehk siis megakitsas. mingi… kuus meetrit? sügavus see-eest – oh, milliseid koridore olen neil avatud aedade päevadel näinud, mõni läheb minu meelest sada meetrit edasi. mitukümmend igatahes.

tagaõu kuulub traditsiooni kohaselt, aga ka praktilistel põhjustel alumise korruse korteri juurde – kuna majaderivi on katkematu, siis mingit aiaväravat ei ole ja ainus ligipääs aeda lihtsalt ongi tagauksest.

meie elame alumisel korrusel ja meie aed on… jessas, ma ei tea, kui suur ta on, kuigi olen selle aasta jooksul kaks korda teda mõõtnud. ma võin pilti näidata.

minu meelest seda mullaga kaetud ala oli umbes 5×8 meetrit, aga võin valesti ka mäletada
teiselt poolt vaadates

see viimane pilt iseloomustab olukorda üsna kenasti – seisan meie aia taganurgas ja näha on nelja majapidamise aknaid (seda tänu sellele, et siitpoolt vaadates vasakul elab suurpere, kellel ongi terve maja, kolm korrust, nagu nende katuseakende põhjal paistab). meie aknad on see, mis on grilli kohal, ja vannitoaaken seal kõrval, mille nurk ka paistab. meie vannitoa ja majapidamisruumi katusel on naabrite terrass – nagu näha, ei vii sinna ust, vaid ainult aken, nii et veidi improvisatsiooniline on see kõik. aga seal nad kuivatavad pesu, päevitavad, suitsetavad kanepit ja grillivad; ja minu mõningaseks üllatuseks pole nad isegi parimate pidude käigus läbi lae meie vannituppa sisse sadanud, nii et kõik töötab. puu tagant kõige paremal paistev aken on juba teiselt poolt naabrite oma.

see ei paista pildilt võibolla ära, aga mullakiht on kogu ses aias umbes 5 cm paks. ma mõned lillesibulad olin sinna aastate jooksul ikka surunud ja paar katset tegin isegi muru külvata, aga selgus, et muru tuleb kasta ka, ja ain’t nobody got time for that, eks.

unless you’re in lockdown.

ühesõnaga, mis mul siis inventuuri käigus selgus. on:

  • natuke ruumi
  • ootamatult palju päiksevalgust – aed on majast lääne- või võibolla pigem edelasuunas
  • tohutus koguses luuderohtu ja mingid muud kiirestikasvavad hekitaimed
  • üks roostes labidas
  • murureha
  • hekikäärid
  • paar plastmassist lillepotti
  • hästi palju aega.

ei ole:

  • privaatsust – üla- ja kõrvalnaabrite peale kokku oli korraga 5 last koduõppel. mul on hea meel, et nad suure osa ajast õuel või aknal olid ja mängisid või juttu ajasid, selle asemel et nt internetis kedagi kiusata või kiusatud saada, aga… küll mul oli hea meel, kui nad juunis kooli tagasi said. ja küll on tore, et briti kooliaasta kestab poole juulikuuni
  • mulda
  • muru
  • kultuurtaimi
  • eriti mingeid aiatööriistu
  • võimalust minna aiapoodi – need olid ju kinni, nagu ka ehituspoed jne
  • aiaväravat – st kõik, mis aeda sisse või välja liigub, tuleb tassida läbi maja eeskoja, esiku, koridori, köögi, tagaruumi
  • raha – selle piirangu seadsin endale küll ise, tundus, et töötu inimene võiks tegelda pigem säästuaiandusega kui probleemide pihta raha loopimisega
  • aimugi, mida ma teen.

võtsin väljakutse vastu, sest ega mul muid plaane ka ei olnud selleks kevadeks.

don’t ask my opinion don’t ask me to lie

plastiliinist tigude voolimine kõlab muidugi klassikalise koroonaprojektina, umbes nagu juuretisega leiva küpsetamine või kätekõverduste tegemine. tegelikult alustasin ma sellega märtsi keskpaigas hoopis muudel asjaoludel ja selleks ajaks, kui 23ndal märtsil UK lockdown välja kuululati, olid mul plastiliinivarud juba olemas ja Youtube’ist parimad õpetusvideod välja otsitud.

olen käelist osavust alati oma üheks nõrgemaks küljeks pidanud. sellega seotud kompleksidest sain õnneks juba ammu üle (tegin põhikooli käsitööprogrammi millalgi 20ndate eluaastate keskpaiku Saara kirjastuse nummiõpikute toel täitsa iseseisvalt läbi – kudusin sokid ja kindad ja kampsuni, õmblesin karu ja mingi seelikuliraka, heegeldasin vennale rastabareti, tikkida vist küll midagi ei viitsinud) ja kui millalgi polümeersavi moes oli, siis nõkerdasin sellest mingeid ehteid teha, aga päris lasteaia materjalide juurde polnud taibanud tagasi minna. sel kevadel aga sain ühelt koolituselt sellise koduülesande ja nii ta läks. (ülesanne oli mingi hulk nädalaid järjest iga päev midagi voolida. proovisin igasugu muid asju ka, aga toredaks läks siis, kui juhtusin ühe teo tegema, ja nii ma tükiks ajaks tigude peale jäingi.)

esimene pääsuke. või noh see.
kaks päeva hiljem lisandus see mees.
mõõtmeid tuleb ka justkui juurde
millised kaks tigu said omavahel poja?
see tigu ei taha karbist välja tulla (vt ka: joonista mulle lammas)
eelmisele vastukaaluks liitus meiega Nädala Nälkjas
tunnistan üles, et neis sarvedes on pisikesed naelad toeks sees. aga päris äge ju?
see päev, kui ma enam ühtegi uut ingliskeelset teovideot ei leidnud ja tegin venekeelse järgi. siis sain aru, et siit edasi nad vist enam paremaks ei lähe, ainult halvemaks
plastiliin sai ka otsa. ostsin paki Play-Doh’d ja katsetasin konnaga, aga see kukkus kuivama hakates tükkideks.
Play-Doh töötab paremini, kui voolida ühest tükist, mitte juppe kokku liita

kilpkonnast sai mu voolimiskarjääri tipp. see oli ainus asi, mille ma tegin täitsa oma peast, ilma ühtegi videot vaatamata, lihtsalt mõtlesin, kuidas üks kilpkonn võiks välja näha.

noh, ja nüüd nii elangi. kaminasimss tigusid (pluss kilpkonn) täis, ära ei raatsi ju ka visata.

ja ma ei tea, kas tänu sellele voolimisprojektile või olen muidu härdameelsem kui arvasin, aga… kui suvel hakkasid päristeod ja -nälkjad aias mu salatit ja maasikaid krõmpsutama, siis neid ma ka tappa ei tahtnud eriti. tähendab, ma ei ole ülemäära õnnetu, kui teole kogemata peale astun. aga mingit soovi ei olnud hakata neid mürgitama või kuidagi hukkama (nt kui ma väike olin, siis mu vanaemal oli aias lubjaämber, kuhu kõik peenardest kokkukorjatud teod tuli visata ja nuiaga puruks trampida). isegi seda õllekausiga meelitamist pole tahtnud teha, mida soovitatakse, et siis upuvad sinna ära.

kuna ma oma salatit ja asju tahtsin siiski ise süüa, siis lõppeski lugu sellega, et igal õhtul käisin pealambiga mööda aeda ringi, korjasin lillepottidest ja ürdikastidest teod ja nälkjad kokku ja viskasin umbrohu hulka aiaprügi kotti. ja ma tõesti, tõesti ei tea, kas nad roomasid sealt uuesti välja ja läksid jälle sööma ja ma korjasin neidsamu tigusid järgmisel õhtul uuesti. (kaalusin, aga ei jõudnud nende märgistamiseni, et seda kontrollida. aga tundus, nagu oleks sealt ainult samm igale teole nime panemiseni ja ma ei tea, selleks ajaks sai lockdown juba läbi ja selline jaburus ei tundunud õigustatud.)

ükskord maikuus käisin kanali ääres jooksmas ja leidsin kiikteo

vt ka: imeteod, teotahe, teovõime, teoorjus, teooria, nädala teo auhind, eeskujulik teostus.

different thoughts are good for me

kondasin siin blogi telgitagustes ringi ja avastasin poolelijäänud sissekannete hulgast ühe aastatetaguse, mis ilmselt plaanis kirjeldada seda, kuidas ma eelmine kord töötu olles baristakoolitusel käisin. lõpuni ma teda ei kirjuta, sest ma ausalt öeldes ei mäleta sellest koolitusest enam suurt midagi peale selle, et seal selgus, et ma ikkagi ei tahaks barista olla eriti.

aga hakkasin mõtlema, et ma olen nüüd jälle 8 kuud jõudeelu elanud ja mul on nii tore olnud. (vist isegi toredam kui eelmine kord, sest see koroonavärk on kõik ootused nii kenasti maha tõmmanud – täiesti puudub igasugune ilmajäämishirm, ei ole tunnet, et ma raiskan oma elu, kui ma nüüd kohe kuhugi ei LÄHE ja midagi ei TEE. ja koondatud-olemine on täiega normaliseeritud, nii et isegi piinlik ei ole.) kirjutanud ma sellest eriti pole, sest esiteks ei viitsinud ja teiseks oli pikalt tunne, et misasja ma siin praalin, teistel on niigi raske.

aga nüüd ma mõtlen, et kui raske teil ikka olla saab; ja kui ongi raske, siis kulub ometi natuke kerget meelelahutust ära. ja ma pean mõned asjad kirja panema enne, kui ma jälle kõik ära unustan.

niisiis proovin nüüd jälle end kokku võtta ja jõulukalendri kombel detsembris iga päev natuke rääkida kõigist neist asjadest, millega end siin märtsist saadik ohjeldamatult lõbustanud olen. põhiline matkajutt oli juba ära, aga vist peaks rääkima ka neist kordadest, kui me käisime Exmoori rahvuspargis telkimas ja Šotimaa kõige kuulsamas raamatupoes ja Walesis tsiklikoolitusel ja siis mingites suvalistes kohtades niisama jalutamas. ja ma peaks rääkima, kuidas ma tomateid kasvatasin ja muidu aeda harisin. vihmaussidest ja plastiliinist tigudest peaks rääkima, võibolla ka päristigudest. rotist ja rebastest. sellest, mis sööke ma olen tegema õppinud ja millised Masterclassi loengud ära vaadanud. raamatutest ma võibolla pikalt ei viitsi rääkida, sest neist ma räägin Goodreadsis – aga äkki peaks rääkima Goodreadsist. noh, ja vast tuleb pikapeale veel midagi meelde.

how it started
how it’s going

i cannot escape and i cannot forget

inspiratsiooni oma lapsepõlvekodu loo üleskirjutamiseks sain raamatust “Minu lapsepõlvekodu oli ENSV-s”. väga tore ja vaheldusrikas lugemine, st nad on sinna üsna hoolega otsinud inimesi eri aegadest ja kohtadest, aga minu meelest meie 80ndate Tartu agulikorter oli ikkagi esindamata, nii et siit ta tuleb.

räägitakse, et oma esimese eluaasta või sinnakanti olin ma elanud mingis Tartu ülikooli ühikas, aga ma isegi ei tea, millises, ja esimene kodu, mida mäletan, on ikkagi see tollane Heidemanni, hiljem Kuperjanovi tänava korter, otse raudteejaama vastas. seda maja enam ei ole, 1992. aastal (ma arvan) läks ta põlema, varemed lammutati varsti maha ja nüüd on selle asemel üks suvaline üsna kole kortermaja. aga üle kümne aasta oli seal mu kodu.

see oli kahekorruseline puumaja, mille kohta äkki öeldakse tänapäeval, et ühiselamu tüüpi? sellist terminit minu lapsepõlves küll keegi ei kasutanud. aga ühiskorter see ka ei olnud. koridori peal oli viis ühetoalist korterit, mis jagasid omavahel kööki ja WC-d. pesemisvõimalust ei olnud, ainus vesi tuli külmana köögi kraanist. (ma ütlen WC, aga mul ausalt öeldes sealt mingit vett küll meeles pole. päris kuivkäimla ei olnud, aga minu meelest see loputuskast ei töötanud enamus aega ja… noh, see oli nii ebameeldiv koht, et olen vist enesekaitseks enamuse mälestusi blokeerinud).

maja oli kahekorruseline, meie elasime teisel korrusel. allkorrusel oli ilmselt samasugune viie korteri ja köögiga koridor, seal elasid venelased, kellega me ei suhelnud, ja nende koridoriuksest sisse astusin ma vist elus üheainsa korra. koridoriuksed käisid vist isegi lukus, või mingist ajast kindlasti isegi. välisust küll keegi iial ei lukustanud ja selle juurest trepikojast varastati mul ükskord jalgratas ära.

millegipärast oli see esimene korrus ka üsna kõrgel, väljas oli vast kümnekonna astmega kivitrepp. ju oli seal all mingi keldrikorrus ka, aga ei mäleta, et oleksin keldris kunagi käinud. oma kütet ja muud kola hoidsime maja kõrval kuurides.

esimeselt korruselt teisele viis kahe käänuga puutrepp, selline… klassikaline Tartu puumaja trepp. trepi kõrval seinal olid ka postkastid, aga minu meelest ei toodud neisse kunagi mingit posti, st oma posti järel pidime me käima postkontoris, mis oli alguses Heidemanni/Kuperjanovi tänavat mööda mõni maja edasi, ja hiljem mõnda aega hoopis Heidemanni ja Kastani nurgal, seal, kuhu pärast hoopis apteek tehti ja kus sai koolist vahetundide ajal glükoositablette ja C-vitamiini ostmas käidud, sest hea odav maius. aga samas jällegi on mul mälestus, et koukisin sealt koridori postkastist mingeid kirjasõprade kirju, nii et võibolla siis midagi ikka toodi sinna ka. (kirjasõpru sain nii, et panin ükskord mingis meeltesegaduses Meie Meele kirjasõbrarubriiki kuulutuse, kus väitsin muuhulgas, et mind huvitab käsitöö. kui oli ÜKS asi, mis mind lapsena ei huvitanud, oli see käsitöö! selle kuulutuse ilmumisega läks hirmsasti aega, jõudsin ta juba unustada ja olin suures hämmingus, kui mulle hakkasid järsku saabuma kirjad mingitelt näitsikutelt, kes kirjeldasid, mida nad viimati heegeldanud olid. )

meie koridori viiest korterist olid asustatud neli, krt 5-s ei olnud kõigi nende aastate jooksul elanikke, kuigi paar korda keegi justkui läbi astus. kuskilt on mul teadmine, et meie korter oli 16 ruutmeetri suurune, aga äkki oli ikkagi veidi suurem (20 m2?) ja ma ajan segi oma esimeste Tallinna tudengiea kööktubadega, mis olid kindlasti 16, aga tundusid palju väiksemad? samas muidugi lapsena tundusidki asjad suuremad. ma arvan, et kõik selle maja korterid olid ühesuurused, aga vastaskorteril, krt 2-l oli erker (see natuke väljaulatuv aknasopp, teate), mis ehk tegi ta veidi avaramaks; igatahes seal me käisime vahel naabritüdrukul külas ja mul oli küll tunne, et nende tuba oli suurem. minust mõned aastad vanem naabritüdruk elas seal oma joodikust ema ja kahe täiskasvanud joodikust vennaga ja see tundus kõik täiesti normaalne.

krt 1-s elas üks kuri vanamutt, kelle nime me võibolla ei teadnudki, igatahes ma ei mäleta ja ta oli meie jaoks alati kuri vanamutt krt 1-st. ta ei sallinud lapsi. hiljem ta suri ära ja me võtsime ta toa endale, aga see tuleb hiljem.

krt 3-s elas Erna, kes oli ka vanamutt, aga palju lahkem. tal oli vist väike viinaviga, aga võrreldes krt 2 kambaga ei olnud see väga hull. kui tuli talongiaeg, siis ema andis meie pere (3 last) suitsu- ja viinatalongid Ernale ja sai asemele toidutalonge. Erna on mul meeles hästi tillukese ja kõhetuna, toitu tal vist eriti ei kulunud.

seda kööki, mida kogu see kamp oleks pidanud omavahel jagama, kasutasid minu meelest ainult meie pere ja korter 2; Erna ja kuri vanamutt käisid vee järel, kui sedagi. köögis oli üks hiigelsuur puupliit (noh, nelja auguga), mida iial keegi ei kütnud ja mis oli kasutusel lihtsalt tööpinnana, meil oli oma gaasipliit ja krt 2-l oli oma. siis oli seal veel see külmaveekraan, meie ja naabrite nõudekapid, mingi laud vist ikka ka ja meie pesumasin (Aurika, kahe poolega, üks pesemiseks ja teine tsentrifuugimiseks. vesi tuli sinna voolikuga sisse lasta või kui sooja vett tahtsid, siis tuli suure potiga pliidil keeta ja masinasse valada, see oli kõik ema töö. aga meie saime pestud pesu puust tangide abil tsentrifuugi vinnata, see oli päris tore. välja sai vee pumbata kuidagi vooliku abil – ainult et kuhu, pesumasin seisis kraanikausist päris kaugel? võibolla see voolik oligi lihtsalt pikk ja veeti üle kogu köögi).

köögist läks ka uks meie sahvrisse, mis käis tabalukuga kinni ja kus me hoidsime söögikraami, aga ka nõusid ja igasugu muud kola. sahver oli üks selline hea salakoht, kuhu sai omaette istuma ja mõtlema pugeda vahel – muidugi mitte talvel, siis oli seal külm. naabritel justkui sahvreid ei olnudki? mingid konkud olid koridori otsa peal, aga vähemalt üks neist oli minu meelest ka meie oma hoopis. konkude uste vastu (otse Erna ukse ees) jooksime me suure põmakaga, kui koridoris heeringamängu mängisime. “koridoris mängimine” oli üks põhitegevusi üleüldse, eriti pikematel sügis-ja talveõhtutel, kui õues ei saanud olla. väiksemana me ikka olime seal kõigi oma klotside ja muude mänguasjadega, mida siis õhtu lõpuks tuli kokku korjata tervest koridorist; ja muidugi toimus kogu see tegevus, k.a. heeringas ja muud jooksumängud, Kommunaari puukingades, sest olid ju ometi kaheksakümnendad. küll need altvenelased võisid meid armastada. isegi krt 1 kurjale mutile oskan nüüd tagantjärele kaasa tunda.

koridori avanesid ka kõigi korterite ahjusuud. ahi oli küll mõnus soe asi toanurgas, kui ta kord köetud oli, siis oli seal juures väga hea istuda. paraku, jah, tuli teda kütta. talvel iga päev. selleks tuli kõigepealt välja viia eelmise päeva tuhk, siis tuua kuurist briketti ja siis sai kütma hakata, ja selle kõigega sai alustada siis, kui oldi töölt ja lasteaiast koju jõudnud. ahjul läks soojakssaamisega ikka veidi aega, senikaua olime õueriietes.

kogu see koridorivärk oli kõik isegi juba tol ajal vaadates ja objektiivselt päris õudne. seal oli pime (noh, tuli põles. vahel läks koridoris pirn läbi, siis ei põlenud ka.) ja ei mäleta, et keegi kunagi eriti oleks tegelenud koridori või köögi või, hoidku küll, WC koristamisega. kõik oli permanentselt… tolmune. köögil oli tegelikult üks suur ja üks väiksem aken ja seal oli üldse üsna avar olemine, aga kindlasti mitte hubane. aa, köögis oli veel üks uks, mis viis köögitreppi mööda alla venelaste köögiuksest mööda ja õue. teises suunas sai sealtkaudu pööningule, mis oli ka kohutavalt tolmune koht ja kus polnud suurt midagi (ehkki kas seal ei kuivatatud vahel pesu?), aga kust me ükskord avastasime luugi, mille kaudu sai katusele ronida, mida me loomulikult ka tegime, korduvalt. minu meelest kogu mu lapsepõlve pealisülesanne oli ronida võimalikult kõrgele, igasugused katused olid kohutavalt põnevad. seda juttu, et sealt on võimalik alla kukkuda, ma lihtsalt ei uskunud. ma ei kuku ju keset tänavat pikali ega kuku alla trepi või tooli pealt, miks ma katuselt peaksin. ja no ega kukkunudki.

muidu me käisime mängimas (ja turnimas) muidugi üle tee karupargis ja sealt edasi Anna Haava tänava äärsel tühermaal, kus olid mingid ehituspaneelide hunnikud, mida me kutsusime “panelssideks”. arvatavasti seal tegelikult ei tohtinud ronida, sest vigasaamisvõimalusi oli ohtralt ja paljud neist said ka ära kasutatud. kohe kindlasti ei tohtinud käia kolamas selle tühermaa ääres olnud põlenud vanas koolimajas. me muidugi käisime. siis käisime me veel ka raudteejaamas ja selle ümbruses igal pool, kõik vanad vagunid ja pehkinud kuurid uurisime läbi. ükskord ühe pehkinud kuuri taga astusin pehkinud lauale ja sumatasin ühe jalaga umbes puusani sisse raudteejaama peldiku… kogumiskaevu või kuidas selle kohta öelda. mis ma oma dressipükstega seejärel tegin, ei mäleta (pakun, et viskasin ära), aga kummiku pesin köögis külmaveekraani all nii seest kui väljast puhtaks ja seda sai veel kasutada küll.

üldiselt oli kogu linn me mänguplats, Toomemäel oli igasugust tegemist ohtralt muidugi (kogu mu nonde aegade rahaline käive tuli sellest, et luurasime ohvrikivi lähedal, et tuleks mõni Leningradi turismigrupp, ja korjasime nende jäetud rahast endale paraja noosi. kusjuures minu meelest me kõiki münte kunagi ei võtnud, punased kopikad jätsime alles, lihtsalt meile tundus, et nii palju, kui vene turist annetab, ei ole eesti vaimudel vajagi, ja et selle eest võib osta veidi rosinasaia, kamašokolaadi või Komeedi kommi). kuhugi ei olnud otseselt keelatud minna. meil oli oma majaõu ka, aga seal polnud suurt midagi teha. seal oli üks plekist garaaž, väga räpase liivaga liivakast, paar kehvasti kandvat sõstrapõõsast, suured vahtrad ja palju naati.

meie oma toas oli minu mäletamist mööda alati valge, hubane ja puhas. kõik, mis vaja, oli justkui olemas – söögilaud ja mõned toolid, suur riidekapp, mingi nõudekapp, kaks kušetti ja hiigelsuur raamaturiiul, mis ei olnud mitte seina ääres, vaid liigendas tuba, nii et üks nurk oli peaaegu omaette. kui ma kooli läksin, siis tekkis ka kirjutuslaud, minu meelest seda enne ei olnud. siis oli veel üks tugitool, kuhu siis, kui ema läks tööle ja lapsed jäid koju (haiged? koolivaheaeg?) tehti pudrupesa (teate ju, mis on pudrupesa? see on, kui tugitoolis tekkide sees on ajalehtedesse mässitud pudrupott, kus puder püsib soe, kuni lapsed ärkavad). ükskord tuli meil vennaga tore mõte, et võiks ronida riidekapi otsa ja hüpata sealt alla tugitooli. ronisime me mõlemad, aga hüppasin ainult mina, vend ei julenud. hakkas nutma ja tahtis alla, aga ei hüpanud ega roninud, ainult töinas seal kapi otsas. olin sunnitud korter 2-st ühe neist joodikutest meestest appi kutsuma, ta muidugi tuli ja aitas, aga naeris pärast aastaid me üle.

kušetid käisid hingedega lahti ja nende all olid kastid voodiriiete jaoks. üks toredamaid toamänge oli see, kui lubati voodi sisse onn ehitada – mõni lina või tekk sealt sobis voodi serva pealt ette eesriideks riputada ja ülejäänud voodipesust sai endale mugava pesa ehitada ja seal teki taga peidus olla niiviisi. miskipärast oli mu suurim unistus seal voodi all kastis ka magada ja vähemalt korra, aga vast ka rohkem, ma seda ka tegin. tegelikult oli see päris ebamugav, sest madratsit seal ju polnud ja mingid põiklatid soonisid valusalt, aga nii lahe ikka.

meil oli raadio, mida kuulati päris palju, st ta vist mängis niisama taustaks ka. näiteks on mul meeles mingid korvpalliülekanded jm spordireportaažid, mida meil ju keegi vist päriselt ei kuulanud, aga mis ikkagi raadiost tulid. oli ka grammofon ja emal oli päris palju plaate, aga meie kuulasime põhiliselt ikka onu Remuse jutte ja Punamütsikest ja Aladdini imelampi ja mis need laste jutuplaadid olid. mingeid lastelaule oli ka ja siis veel üks Rock Hoteli plaat, mida me vennaga algklassieas jumaldasime. telekat meil ei olnud.

süüa tehti köögis, siis toodi see tuppa ja söödi toas, ja siis tuli nõud kööki viia ja seal puhtaks pesta. nõudepesu on mul meeles pigem laste tööna, kuigi tagantjärele saan aru, et kui see oleks alati olnud meie vastutada, poleks meil iial olnud puhtaid nõusid, kust süüa. aga üsna palju pidi seda igatahes tegema. see oli üks kohutav sahmimine ja solberdamine, sest jällegi tuli kõigepealt pliidil vett soojendada, siis kausis nõud pesta, siis neid nõusid loputada (seda tegime enamasti külma veega, sest teine kannutäis vett keeta tundus liig, aga talvel hakkasid käed sellest ikka kohutavalt külmetama. köök oli ju kütmata) ja siis nad läksid nõuderestile kuivama. nõude kuivatamine rätiga tundus küll asjatu eputamine ja üdini mõttetu töö, olin väga üllatunud, kui selgus, et mõnede sõprade kodus seda tehti ja et hoopis see oli laste kohustus :)

süüa osteti tollal sealt, kust sai, mul on jube palju erinevaid poode tegelikult meeles. üks toidupood oli meil kohe kõrvalmajas, hästi pisike. see oli üks neid, mille kohta öeldi, et see on “raudteelaste oma”, nii et seal töötasid ainult venelastest müüjad, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. sellepärast ma väiksena üsna pelgasin seal poes üksi käia, seal tuli kõike küsida (teine raudteelaste pood, mis oli otse raudteelaste klubi vastas, oli parem, sest oli selvepood ja ise sai võtta asju) ja kui vene keeles küsida ei osanud, oli kehvasti. ükskord mind saadeti vahukoort ostma, aga see müüja sai aru, et ma tahan vahvleid, ja ma ei osanud/julenud ka seletada seal midagi, läksingi nende vahvlitega koju. nagu selles anekdoodis, et “neil limonaadi polnud, aga ma tõin sulle küpsist!”

pesemisega oli nii, et… teate, minu meelest tol ajal pesti end üldse natuke vähem. ja lapsi pesti palju vähem. mina ei mäleta kodust eriti mingit pesemist :) me käisime linnasaunas – Tiigi saun oli väga lähedal tegelikult ju – aga kui tihti, kes seda teab. võibolla korra nädalas. kodus oli vahel küll mingi pesukausside ja rätikutega solberdamine toas, aga see seostub mul pigem külmetuse ja jalavannide/sooda-auruga kui pesemisega. aga jällegi, mis sahmimine – tee köögis pliidil kannuga vett soojaks, tassi pesukauss tuppa, pärast jälle köök tagasi ja siis kogu see põrandakuivatamine. ausalt öeldes ei ole ma isegi kindel, et me tolles kodus elades regulaarselt hambaid pesime…

ma ei tea, kuidas tol ajal lasteaiakohti jagati, aga me käisime Ploomi tänava lasteaias. sinna sai raudteejaamast nii, et tuli kõndida Vaksali tänavat mööda Riia maanteele Pauluse kiriku ette bussipeatusesse, siis sõita tükk aega (no ikka paarkümmend minutit) bussiga ja siis ilmselt tuli veel kõndida, ausalt öeldes ma seda lasteaiapoolset otsa ei mäleta üldse. Google Maps väidab, et meie juures bussipeatusesse läheb 11 minutit, aga ma arvan, et kahe lasteaialapsega läheb… kauem. mul on see lasteaiaskäimine meeles nii, nagu oleks kogu aeg olnud talv – nii hommikul minna kui õhtul tulla tuli kottpimedas ja pakases. kasukas oli seljas ja salvokelk kaasas. ja koju jõudes siis hakkas see ahjukütmise trall ja kasukat ei saanud ära võtta veel tükk aega. ma olen täiesti kindel, et sel kasukal oli rahvariidevöö ka peal! kõigil 80ndate lastel oli.

kooli läksime me iseenesestmõistetavalt kõige lähemasse, mis oli ühtlasi ka kõige parem – või siis vastupidi? ühesõnaga, kunagi polnud küsimust, kas on vaja minna teise keskkooli katsetele, sest see oli kõige lähem kool ja sinna oli mõistlik minna. mul oli kõigist oma klassikaaslastest kõige lühem koolitee, aga nii lühike ta ikka polnud, et ühe vahetunniga oleks jõudnud millelgi järel käia. igatahes käisin esimese klassi 3. septembrist alates üksinda koolis (minu meelest teisel koolipäeval veel isa viis ikkagi, sest esimene koolipäev ei läinud mul, khm, logistiliselt kõige edukamalt. sattusin nimelt pärast aktust valesse klassi ja olin tükk aega kadunud). kuigi praegu tunduks loogiline ja mõnus kõndida karupargi keskelt, siis minul oli kombeks minna ikkagi mööda Heidemanni tänava kodupoolset serva ja alles pargi lõpus bussipeatuse juures üle tee. aga äkki seal kodu juures polnud ülekäigurada tollal? sest laste liiklusraamatust “Mina ja tänav” oli varakult selge, et üle tee tohib minna ainult vöötrajal või fooriga ristmikul.

kuna see kord juba selline “katsetega kool” oli (“eliitkool” polnud tollal ka veel sõna), siis enamus mu klassikaaslasi elas kuskil kaugel ja ma ei sattunud neile eriti külla. näiteks oli terve punt Annelinna lapsi, kes kõik koos 30E bussiga tulid ja läksid. mu lähedasim sõbranna noil aastail oli klassiõde, kes elas Kastani tänaval kah ühes puulobudikus, neil oli küll oma köök (esikus) ja lausa kaks tuba, aga kemps oli see-eest hoopis õue peal, nii et enamvähem sama tase, mis meil. ma teadsin küll eramajades ja paneelmajades elavaid eakaaslasi ja ka kadestasin nende elusid, aga mitte niivõrd igasuguste mugavuste pärast, kui sellepärast, et neil oli rohkem ruumi ja vahel isegi oma tuba.

meie elasime oma 16- või paganteabmitme-ruutmeetrises korteris alguses ema, isa ja vennaga, siis ema ja vennaga ja siis ema ja kahe vennaga. kui väiksem vend juba jalad alla sai, siis läks see olemine seal ikka üsna kitsaks. ja pagan teab, kuidas see kõik täpsemalt juhtus, aga esimese korteri vanamutt oli vahepeal ära surnud ja tema poeg oli käinud ja kõik ta asjad minema kolinud ja… me võtsime selle korteri endale, nii et meie, kaks vanemat last, saime endale oma toa. minu meelest kelleltki luba ei küsitud ja ema lihtsalt muukis selle luku lahti ja vahetas ära ja nii ta läks. aga võibolla ma romantiseerin olukorda üle.

see oma toa periood oli väga lahe aeg. mul ei ole udustki aimu, kui kaua see kesta võis, kas paar-kolm aastat või hoopis palju vähem. hakkasime elama parajat teismelise-elu (kuigi me olime maksimaalselt 10-12). isa ostis meile maki, mida me vahetpidamata kuulasime; vahepeal oli meil mingitel asjaoludel telekas; ja vahepeal pidasime isegi koera, kuigi see oli küll üks õnnetu lõpuga projekt, millest ma lähemalt rääkida ei tahakski. (noh, mul õnnestus sel eluperioodil isegi oma elu esimene toataim ära tappa – ja see oli kaktus.) seda logistikat, et kuidas me siis sõime ja muidu perena elasime, ei mäleta ma küll absoluutselt. aga nii üldises plaanis ikka täitsa iseseisev elu, et ise äratuskellaga üles ja ise kooli ja kuhu vaja. (koolipäev algas meil kell 7:45, nii et nagunii olin ma juba aastaid pere esimene ärkaja, hommikust meil muide ka ei söödud.)

kogu see lugu lõppes sellega, et ühel ööl ärkasime selle peale, et maja põles. kõik pääsesid kenasti välja ja isegi eriti palju asju ei põlenud ära, aga elada selles majas pärast seda enam ei saanud. aeg oli veel selline, et kuidagi ikka “linn andis” uue korteri. see oli ka tegelikult agulilobudikus, ilma sooja veeta ja kuivkempsuga, aga see-eest neljatoaline! aga see on juba üks teine jutt.

there is freedom within there is freedom without

ma jõudsin selt matkalt täitsa eluga tagasi ja räägin kõigest lähemalt matkapäevikus, mille ma seekord ausõna korralikult kirja panen, sest olen nüüdseks aru saanud, et muidu ei mäleta ma pärast enam midagi. aga sellega läheb natuke aega, sest seda kõike oli päris palju ja pealegi viibin ma hetkel hoopis sügaval jäneseurus nimega “teiste inimeste päevikud samalt matkalt”.

aga alustuseks võiks kokku tõmmata selle seljakoti suuruse ja raskuse teema, mis eelmise postituse kommentaarides juba päris detailset lahkamist sai. ehk siis, eelmistes osades: asusin teele 17 kg seljakotiga, mille kohta Kaur ütles, et peaks olema maksimaalselt 12 kg, ja Piret ütles (mujal), et tema alustas (mujal – Caminol, ma eeldan?) 12-kilosega ja jättis sellest veerandi annetuskastidesse. jõudsin tagasi ja astusin uuesti kaalule, seljakott oli kaotanud poolteist ja ma ise ühe kilo. nii et ideaalkaalu ei jõudnud keegi, kuigi endal oli täiega lean and mean tunne.

võiks ju arvata, et truust matkakaaslasest on rohkem pilte, aga see on üks väheseid, mille leidsin. see külmkapp muide töötas ja oli täidetud kõigi nende imeliste asjadega, mida uksel lubatakse! pole ime, et kõhnaks ei jäänud.

pakkisin kõik megasüstemaatiliselt lahti, nii et võin raporteerida, et kotist tuli välja täpselt 212 grammi asju, mida ma matkal üldse ei kasutanud. nende hulgas olid püksisääred (mu matkapükste sääred käivad altpoolt põlve lukuga ära. aga polnud kordagi isegi ligilähedaselt nii jahe, et oleks tahtnud tagasi panna), sääsetõrjevahend (millal mulle jääb meelde, et Inglismaal ei ole sääski? Šotimaal pidid olema mingid kihulased, aga ei ole õnnestunud mul neidki kohata. saate aru, siin on nii, et sõidad suveõhtul kakssada miili mootorrattaga ja ei pea pärast visiiri puhastama!) ja hügieeniline huulepulk (ditto. millal mulle jääb meelde, et ma sellepärast elangi siin kliimas, et mul ei ole siin hügieenilist huulepulka vaja?) ja siis veel paar sellist asja, mis olid kaasas varuks, kui esimesega midagi juhtub, a la teine pastakas ja juuksekumm.

väga vähe läks vaja ujumistrikood, buffi, kompassi, taskunuga, pealampi ja plaastreid. ja söögikaussi (vt ka: söön potist nagu loom). ma siiski võtan kõik need asjad järgmisele matkale ka kaasa, ma arvan. trikoo vast sõltuvalt aastaajast ja sihtkohast. kausi sõltuvalt seltskonnast.

seljakoti kaalukaotus tuli sellest, et otsa said valuvaigisti, vitamiinid, kogu toit, mis ma kaasa võtsin (põmtselt viie hommikusöögi jagu kuivaineid) ja suurem osa hügieenivahendeid (šampoon, palsam, deodorant, hambapasta, näopuhastuspalsam, näokoorijapadjakesed). võibolla tuleb matkahügieenist üks eraldi ilublogi sissekanne ka, sest siin tekkis igasugu huvitavaid mõtteid.

vähem oleks kaasas võinud olla teed, kohvi, näoseerumit (aga mitmest grammist me siin täpselt räägime, võibolla viiest?) ja näokreemi (sama lugu).

hardcore matkaja oleks kaasa võtnud vähem elektroonikat (mul olid Kindle JA tahvel JA telefon, kõik huugasid iga päev! laadijad ja akupank muidugi ka sinna juurde) ja poleks ehk võtnud pidžaamat ja villaseid sokke (mis olid minu absoluutsed lemmikesemed sel matkal).

ma ei tea, mida professionaal oleks pihta hakanud mu kaardiolukorraga, mul oli kaasas korralik kaart (Ordnance Survey 1:25000 mõõtkavas brošüüriks köidetud just selle marsruudi kaart) ja sellele lisaks detailne rajakirjeldus (kus küll samas mõõtkavas kaart sees, aga miskipärast uduselt trükitud ja vastik vaadata). märkmikuga koos tähendas see, et kandsin kaasas 670g paberit ja seda justkui võinuks vähem ka olla. aga mõlemad raamatukesed said kapsaks loetud, kumbki polnud ülearune.

oma riietevalikuga olen küll superrahul. kolm tehnilist ja üks puuvillane särk, neli paari sünteetilisi ja üks puuvillaseid aluspükse, spordirinnahoidja ja “õhturinnahoidja”, matkapüksid ja õhtupüksid, pika pesu särk, õhuke dressikas, sulejope, tuule/vihmajope, vihmapüksid, kolm paari matkasokke (kaks paari läksid reisi keskel väljavahetamisele, sest õhukestesse odavatesse tulid kohe augud sisse ja ostsin tõhusamad asemele), plätud. no ja siis see pidžaamavärk. kõik esemed said ohrat kasutust, alati olid olemas kuivad ja soojad riided, mingit mõttetut musta pesu polnud vaja kaasas tassida ja seda kõike oli boonusena täpselt parajalt, et sellest veekindla koti abil telgiöödeks padi teha.

no ja edasi taandub kõik ikkagi sellele, mida ma juba poolel teel kahtlustasin: kui viskaks kõik matkatarbed ära ja ostaks uued ja kallimad, siis oleks võimalik kokku hoida nii seljakoti enda, telgi, magamiskoti ja -mati kui pliidi ja nõude massi arvelt. keda detailid huvitavad, siis siin panime Kauriga joonele. üle kahe kilo vahet (ma kaalusin pärast oma saunalina ka ära, +220g), millest võiks end lihtsalt vabaks osta… aga ma olen hetkel veidi vaene, permanentselt veidi ihne ja samal ajal põrgulikult tugev. minu meelest oli okei see matk sellise kotiga teha!

leidsin ühe seljakotipildi veel! Round Hill, Urra Moori kõrgeim tipp, 454 m; tagaplaanil… 154 miili tuldud teed.

rääkige nüüd teie, kes te elus kunagi matkal käinud olete – mis te kaasa võtsite ja mis maha jätsite, mida järgmine kord teisiti teeksite ja mis värk nende kaartidega ikkagi on?

pimedus varjab valguselaiku

märkimisväärse osa oma kõndimise ajast mõtlen ma üheleainsale asjale: kuidas see seljakott saaks kaaluda 17 kilo asemel 12? põhiosas ei ole see isegi mingi akuutne probleem, et ma nüüd enam ei jaksaks või tunneks, et on liiga raske (iga päeva viimased 5 km on rasked, aga pigem kuidagi nagu vaimule… ja varvastele). lihtsalt… see on akadeemiliselt huvitav küsimus.

mul mõned vastuseideed on tekkinud, aga enamuse teostamine sisaldaks kulukavõitu käiku matkapoodi. näiteks on kindlasti olemas kergemaid telke, magamiskotte ja magamismatte kui minu omad. ainult et ma juba olen hinna ja massi suhte enda jaoks paika optimeerinud nende asjade osas, nad ei ole mul mingid suvalised.

kindlasti võiks pisem, kergem, mõistlikum olla mu matkaköök – kaasasolev komplekt on kahele okei, ühe jaoks liig, ja vist annaks ka menüü läbi mõelda nii, et piisaks veekeetmisest ja ei peaks pikema vaaritamise jaoks nõusid ja gaasi kaasas tassima. ma oma telgihommikutel ikka keedan tatra- või kaerahelbeputru, aga tatar keeb kaua ja kaalub palju, tuleb välja. kohvi võtsin ka liiga palju kaasa. kausi oleks vabalt võinud maha jätta – selgub, et kui keegi ei näe, söön otse potist nagu loom. ja miks mul kaks sporki kaasas on? miks mul üldse kaks sporki olemas on?

ilublogija kreemide ja seerumite arvelt annaks siin mõnikend grammi kokku hoida (oleks ikkagi saanud hakkama ilma öökreemita). samas on juba näha, et hambapasta ja deodorant saavad enne matka lõppu otsa. ja okei, see päiksekreem kataks paljulapselise austraalia pere nädalavajaduse Bondi Beachil, vihmase põhja-inglise suve jaoks on 100 ml liiast.

aga rohkem kaalukaotusideid mul ei ole. riideid on täiesti ideaalne hulk kaasas, kõiki on vaja läinud ja midagi pole puudu. taskunuga ja kompass on seni saanud vähe kasutust, aga te ju ei soovitaks mul nendeta matkale minna? luksuseseme piletiga kaasa saanud massaažipall on osutunud elupäästjaks.

eks ma mõtisklen edasi, aega on selleks veel kuus päeva ja ühtegi teist huvitavat mõtet pole mul seni eriti tulnud. igav ka ei ole, lihtsalt… kuigi ma lootsin veidi, et tekib mingi palverännakuvaib ja elu suured küsimused saavad selgeks mõeldud, siis tuleb välja, et mul vist ei olegi neid suuri küsimusi. mõtlen oma seljakotist ja loen kaarti ja vaatan ringi ja jalge ette maha ja… noh, zen seegi. hetkeselamine.

we’re far from the shallow now

kuus päeva, 120 km läbitud ja… ma olen ikka päris väsinud praegu. õnneks jälle keegi tark planeerija on mu homse päeva vabaks sättinud ja mulle Kirkby Stephenis (second K is silent, teab mu matkateatmik öelda) väga mõnusa pubipealse hotellitoa broneerinud.

tegelt olin eile sama väsinud. oli viimane päev Lake Districtis ja muuhulgas võtsin ära kogu raja kõrgeima tipu – Kidsty Pike, 780 m üle merepinna. nagu tihti tippudega läheb, oli üleval külm, tuuline, parajasti üsna pilves ja üleüldiselt… underwhelming. huvitav oli hoopis, et see kohapeal laugena tundunud küngas paistis mulle veel täna õhtuni üle õla vaadates kätte. 30 km kaugusele.

tipulambad, nurgas paistab Haweswateri veehoidla.

eile õhtul ja täna hommikul kohtusin peaaegu esimest korda ka teiste C2C matkajatega (see Manchesteri poiss oli, aga tema tegi ainult 5 päeva, mitte tervet rada). seitse reibast ja lärmakat briti vanainimest, kes teevad seda matka igal aastal. üks neist jäi mu hommiku esimesel puhkepausil minuga pikemalt vestlema ja päev otsa olen pead murdnud, keda ta mulle meenutas. koduvana! seda koduvana, kes tuli talvisesse Muumiorgu, mängis trombooni ja õhutas kõiki suusatama. ta küsis, miks ma üksi matkan, ja vastas kohe ise: “because you are a warrior! are you a warrior?” enda meelest ma ei ole sõdalane ja see ei ole sõda, aga ega koduvanaga ei vaidle.

samas olen täna näinud üle pea lendamas nelja hävituslennukit ja ühte kopterit. võibolla siiski on sõda ja mulle pole öeldud. (nad pidid siinkandis harjutamas käima. järele mõeldes olen isegi näinud mingit päris ägedat videot “vaade hävitaja kokpitist madallennul üle Lake Districti”.)

tänase päeva väike eneseületus tabas mind Ortoni lähedal ühel karjamaal (nüüd, kus Lake District oma mägedega läbi, läheb suur osa rajast karjamaaservi mööda või lausa diagonaalis üle). kuni need on lambakarjamaad, on okei, sest ka kõige ülbem suurte sarvedega lammas kardab inimest ja läheb eest. aga… ma vist mainin umbes korra nädalas, et lehmi ma kardan? ja see oli nüüd esimene kord sel matkal, kui lehmad selgelt mu teel ees olid ja ei kavatsenudki ära minna. vähe sellest. nad näitasid mu üles vastu aktiivset huvi ja tulid kogu kambaga ja jooksuga vaatama… mina ka ei tea, mida nad vaatama tulid. mida üks lehm ühelt matkajalt tahta võib? pai, süüa, vestlust, lüpsmist? puutuda ma neid ei julenud ja pakkuda polnud mul neile midagi, nii et ajasime juttu ja tegime mõned pildid.

Fab Five

mis on selle teraapiastiili nimi, kus foobiaid ravitakse nii, et sunnitakse sind hirmuallikaga kokku puutuma, aga turvalises keskkonnas? vot mul oli oma uute lehm-sõprade juurest lahkudes tunne, et just seda nad minuga tegid.

hiljem päeva jooksul oli vähemalt kolm olukorda, kus olin äärmiselt rahul, et teraapia oli läbitud. tasemed läksid muidugi järjest raskemaks – emad vasikatega, ringiratast jooksvad mullikad, mossis pull jne. aga meenutasin endale muudkui, et mõned mu parimad sõbrad on lehmad, ja kõik laabus.

lehma ja tema vasika vahele ei tohi minna. must on vasikas, aga millise lehma oma, pole teada. vaja on saada sillale. kuidas toimid?

sellega mu seiklused pealetükkivate taluloomadega ei piirdunud, üks hobune trügis ka peadpidi vaat et seljakotti. jällegi – räägi inimese keeles, mis sa tahad? kas nina peale pai või mu kätt otsast hammustada?

nii vaadates tundub, et pigem nagu hammustada.

kõigi nende koduvanade ja pudulojuste peale kokku sai täna nii palju jutuajamisi peetud, et juba igatsen tagasi päevi Lake Districtis, kus inimesi polnud ja elusloodus suvatses ainult korra mööda vilksata ja minu asi oli pärast välja mõelda, oli see nüüd punane või hall orav, jänes või küülik, ja mis lind on eest nagu kanaarilind ja tagant nagu varblane? (talvike on see lind, pidi Eestis tavaline olema. ma pole küll elus enne näinud.) ma ei matka üksi sellepärast, et ma olen sõdalane, ma matkan üksi, sest ma ei viitsi kogu aeg lobiseda!