i was born to run i don’t belong to anyone

ületasin ilmselt kõigi, kindlasti igatahes iseenda ootusi, ja kirjutasin seda lugemispäevikut kuu aega. lugesin nüüd otsast üle ja tegin natuke statistikat (kõige lõpus kirjas) ja parandasin silmajäänud trükivigu, aga rohkem tagantjärele toimetama eriti ei hakanud.

(ma ausalt teen oma elus päris palju muid asju ka peale lugemise, aga ma meelega sinna päevikusse kirja panin ainult need, mis minu meelest kuidagi teemasse puutusid, st aitasid vastata küsimusele, kuidas ma loen.)

üks asi, mis lugemispäevikust vast kenasti välja tuleb, on see, et ma ei ole eriti pirtsakas lugeja, ei raamatute sisu, vormi ega lugemistingimuste osas. ei põlga ära e-raamatut, kahtlase väärtusega lasteraamatut, võõrkeelset raamatut ega selgelt üle enda pea käivat populaarteadust; võin lugemise vajadusel poolelt sõnalt katkestada, kui minu peatus kätte jõuab; eiran kõiki neid tabusid, et söömise kõrvale või pikali voodis ei tohiks lugeda; ja olen välja selgitanud, et silmi ei riku mitte lugemine, vaid lihtsalt iga keskealine hakkab ühel hetkel prille vajama :)

üks asi, mis päevikust välja ei tule ja mille igaks juhuks siinkohal üles tunnistan: minu lugemiskiirus täiesti vabalt annab supervõime mõõdu välja, eriti eesti keeles lugedes. ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga mu perekond ja kõik pinginaabrid läbi elu võivad kinnitada, et see on ebanormaalne. ilmselt on see talent üks oluline põhjus, miks ma oma raamatuvalikutesse nii tšillilt suhtun – ma võin endale vabalt lubada aegajalt mõne kehva või keerulise raamatu lugemist, see ei tähenda, et mul head raamatud lugemata jääksid. jõuan mõlemat. ma muidugi meelega halba raamatut ei vali ja olen õppinud neid isegi pooleli jätma, aga ma olen alati valmis riske võtma.

samas, nagu ikkagi loodetavasti lugemispäevik näitab, talent üksi ei tähenda midagi, tööd tuleb ka sisse panna ;)

aga kuidas teie loete? kas sirge selja ja puhaste kätega laua taga või voodis lösutades? kas raamatuta kodust väljaminemist kujutate ette? kas lugemata magama suudate jääda (ma ei suuda, vahel reisi- või laagrioludes suht ebapraktiline)? kas peatükk populaarteadust esimese asjana pärast ärkamist tundub normaalne idee? kas andsite uusaastalubaduse rohkem – või paremaid – raamatuid lugeda? kas olete pigem lugemata kui et e-raamatut loete? kas raamatuid ostate ja kui, siis kust teil see raha? (jaa, see rahateema tuleb meil ka veel uuesti üles võtta…)

‘cause you’re a sky full of stars

ükspäev Alice palus, et ma kirjutaksin postituse sellest, kuidas ma raamatuid loen. jäin selle küsimuse üle kohe mõneks ajaks mõtlema, sest tõesti, kuidas? seda, mida ma täpselt loen ja mida sellest arvan, jagan ma Goodreadsis nagunii, nii et kes sellest osast huvitatud on, teab juba. aga jaa, ma võin seletada küll, kuidas see käib.

niisiis alustan tänasest lugemispäeviku pidamist ja püüan seda teha vähemalt aasta lõpuni, aga võibolla isegi puhkuse lõpuni (lubada midagi ei saa, sest eelmisel aastal sain jõulupühade käigus lugemise üledoosi ja 2022. esimese raamatu võtsin kätte alles 3. jaanuari õhtul). kirjutan oma lugemise logistikast siin (paremas tulbas lugude all on ka link), siis ja nii, nagu mingit raamatulugemist või sellega seonduvat ette tuleb, nii et täiendusi võite oodata pigem mitu korda päevas.

et kõike ei saagi võtta et kõike ei saagi anda

ma ei suuda enam taastada seda mõttekäiku, mis viis mind maarjablogisse ässitama, et kirjutagu rahast. tähendab, ma olin ise plaaninud midagi kirjutada ja siis kõhklema löönud – aga mida täpselt ma kartsin, ei mäletagi nüüd.

sest tegelikult ma arvan, et raha ei peaks olema tabuteema ja et me kõik oleksime rõõmsamad, jõukamad ja ilmselt ka võrdsemad, kui sellest rohkem ja avameelsemalt räägitaks.

igatahes olen ma viimased paar nädalat rahast jube palju mõelnud. üks küsimus hakkas mu peas keerutama ja olen seda nüüd küsinud kõigilt, kellega vestlema olen sattunud – emalt ja peikalt ja mitmelt sõbralt ja oma mentorilt ja oma ülemuse ülemuselt ja isegi Kristi Saarelt (kellega ma vestelnud kahjuks pole, aga talle saab Instagramis küsimusi esitada ja ma olen päris paljudele enda omadele vastused ka saanud). see küsimus on: aga mis siis juhtuks, kui ma kõigile ütleksin, palju ma palka saan?

sest noh, abstraktselt ja/või anonüümselt rahast rääkijaid ju siin-seal ikka leidub, on finantsblogisid (minu viimase aja lemmik on Pinsi Põlv) ja on Refinery29 rahapäevikud ja on seesama Kristi Saare Instagram (nb, põhiline action käib storydes); on Statistikaameti palgarakendus ja vahel tehakse ühes või teises kohas anonüümseid küsitlusi (Kristil oli ükskord see, et kui saad üle 3000 euro kuus palka, siis kirjuta, mis tööd sa selle raha eest teed. selle tulemused on kuskil väljas ka, aga ma ei leidnud, see-eest leidsin aastatetaguse blogipostituse just sellest, millest ma ise siin praegu mõtlen: Rikkus ei anna häbeneda? ja nüüd ma vaatan, et ma võiks siinkohal punkti panna, sest seal on kõik, mis ma seni olen välja mõelnud, ammu juba kirjas). aga sellist asja, et nime ja näoga inimene jagaks konkreetseid numbreid, olgu siis avalikult või oma tuttavatega… ma ei tea, pole nagu näinud. aga miks?

ma sain oma küsimusele laias laastus kolme sorti vastuseid.

üks vaade on selgelt tööandja vaade (mida minu üllatuseks kaitsesid ka mõned palgatöötajad) – kui palgad oleksid avaliku(ma)lt teada, siis hakkaksid need, kes vähem saavad, ka rohkem nõudma, ja sellest tuleks tööandjale ainult jama ja peavalu. seda rääkis mulle mu ülemuse ülemus, kes on juhtumisi ka meie firma finantsjuht (st selles, et ta on finantsjuht, pole ilmselt midagi juhuslikku, ilmselgelt on ta selle nimel palju tööd teinud ja vaeva näinud :) aga minu meelest on veits suvaline see, et ma raporteerin CFO, mitte CTO suunas. see, et ma talt seda küsimust küsisin, oli ka juhuslik – sattusime lihtsalt koos lõunalauas istuma just sel hetkel, kui ma olin küsimuse enda jaoks sõnastanud). samal ajal ta väitis, et meie palgad on kõik väga õiglased ja kellelegi ei tehta liiga, nii et ma täpselt ei saanudki aru, miks ta siis töötajatega sel teemal vestlemist kardab. igatahes sellest vestlusest oli mu järeldus see, et KUI ma oma palga suurust teiste inimestega jagaksin, siis oleks mõistlik hoida madalat profiili ja teha seda nii, et tööandja ei tea/ei saa tõestada. mis on ausalt öeldes natuke… masendav, sest ma ei ole eriti hea valetaja ja varjaja ja ei taha hakata ka.

teine sort vastuseid oli sellised, kus leiti mingi konkreetne miinus – et kui suvalised inimesed su jõukusest teaks, võiks see olla turvaprobleem, või et kui uus tööandja/klient teab täpselt, palju eelmine sulle maksis, siis oled palga- või hinnaläbirääkimistel kehvemas olukorras. (siia alla käib vast ka see tähelepanek, et mõni tööandja võib olla lepingusse sisse kirjutanud, et palk on konfidentsiaalne. aga teate, sellist asja ei luba seadus, ei ei Ühendkuningriigis ega minu teada ka Eestis. tööandjal jah ei ole lubatud su palka teistele avaldada, aga sul endal ei saa seda keegi keelata.) okei. see veenab mind vast selles, et mu palk ei peaks olema päris avalikult kõigile teada ja alati leitav, vaid kuidagi… piiratud seltskonnale.

aga siis kolmas oli kõige huvitavam ja see läheb samasse väravasse, mis ülalpool viidatud Kristi blogipostitus – üldiselt eeldavad kõik, et teised inimesed hakkaksid neist halvemini arvama, kui teada saavad, palju raha tegelikult sisse tuleb. nagu et… rikkus on häbiasi, aga vaesus on ka häbiasi, ja keegi pole mulle veel osanud öelda, kus need lävendid on, millest üles- ja allapoole tuleb häbenema hakata, ja kas vahepeal üldse on mingi turvaline ala ka, mis kelleski emotsioone ei tekita :)

noh, ja siinkohal olengi täitsa nõutu. päriselt ka – ma ise nagu ei tulnud üldse selle peale, et ühe inimese arvamus teisest inimesest saab muutuda selle info põhjal, palju see teine inimene teenib. ma ise hindan oma sõpru ja lähedasi muude kriteeriumide põhjal ja ma olen arvanud, et nemad mind ka. nii et nüüd vaevab mind lausa uudishimu – kes täpselt on need inimesed, kes minust lahti ütleksid, kui nad teaksid kogu tõde mu finantsasjadest (sest noh, palganumber on justkui see kõige suurem tabu, sinna juurde edasi jagada, kuhu see kõik kulub, tundub puha pisiasjana)? kahtlusaluste nimekiri on seni täiesti tühi, ausalt!

ja tühi on ka see nimekiri, keda ma kahtlustaksin selles, et nad hakkaksid mu tohutuid rikkusi (hahaa) endale nõudma või eeldaksid, et ma pean edaspidi nende kohvikuarveid maksma. ma nagu lihtsalt… ei tunne selliseid inimesi, või tunnen?

ahjaa. selle eest hoiatati mind ka, et suure palganumbri väljaütlemine on oma rikkusega edvistamine ja väikse ütlemine on oma vaesuse üle halamine. jällegi, kui saaks kuskilt teada täpsed suure ja väikse definitsioonid, oleks jube abiks! soovitavalt niisugusel kujul, mis värskemaid inflatsiooninumbreid ka arvesse võtaks.

ühesõnaga, ma vähemalt esialgu ei pane siia oma palka kirja. aga… mis teie arvate, mis saaks, kui ma paneks? kas mul tuleks sellest mingi jama? kas ma kaotaksin lugejaid? sõpru? kas kedagi üldse huvitaks? kas teie mulle oma palga ütleksite? kas keegi teab neid piire, kust alates on inimene liiga rikas/vaene, et rahast rääkida?

oh well the devil makes us sin

asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga peaks, vol2: tee

kui on üks asi, mida kogu maailm brittide kohta teab, siis see on muidugi see, kui hirmsasti neile meeldib teed juua. ja see teadmine ei ole vale – aga enamasti tehakse sellest kiire järeldus, et sellises teegurmaanide riigis on kindlasti palju erinevat ja väga head teed, mida valmistatakse mingil kindlal ja õigel moel, ja et joodava tee kvaliteet on inimestele hästi oluline.

noh. tegelikult on brittide jaoks tee puhul olulised sellised asjad:

  1. kas piima on. kui piima ei oleks, siis poleks ka mingit teejoomist, sest sellist asja nagu ilma piimata tee… jõid vanasti võibolla laktoositalumatud ja veganid, aga nüüd on igasugused lehmavabad piimad nii levinud, et ainsaks küsimuseks jääb, kellele millist piima.

    üks kindlamaid viise inglise teenindajal juhe kokku ajada on tellida ilma piimata teed. kõige paremal juhul küsitakse paar korda üle, kas ikka kuuldi õigesti ja kas ma äkki mõtlen seda, et ma tahan vähem piima või piima eraldi topsis, et see ise tee peale valada. aga olen sattunud ka olukorda, kus küsiti vastu, kuidas ma seda siis juua kavatsen, mis omakorda ajas juhtme kokku minul, sest… mis mõttes kuidas? üle tassi serva plaanisin? lõpuks selgus, et ilma piimata teed loetakse joomise jaoks liiga kuumaks ja seega saime kokkuleppele, et piima asemel pannakse mu topsi sorts külma vett.

    aga täiesti tavalised lood nii ilukirjanduses kui, ütleme, seltskondlikus vestluses, on ikkagi sellised, kus keegi tahtis hirmsasti teed juua, aga see projekt tuli pooleli jätta, sest piima ei olnud. üks mu lemmiknäiteid ses osas on imeline inglise vanaaegne lasteraamat “Swallows and Amazons” (miks oh miks pole sellist klassikat eesti keelde tõlgitud?!), kus kamp lapsi telgib omaette Lake Districtis ühel saarel ja purjetab mööda järve ringi ja elab üle igasuguseid seiklusi ja vanemlik järelvalve seisneb kokkuleppes, et igal hommikul tuleb lastel minna lähimasse farmi piima järele ja päeva peale siis ema farmerilt kuuleb, et kõik on ikka veel elus. muidugi tabab ühel hetkel mingi ootamatu olukord, kus selle farmini ei jõuta ja ema osas on üsna pingeline olukord, aga veel pingelisem on ikkagi asjaolu, et… sel päeval teed ei jooda.

    (natuke teemast välja, aga kohvijoojatele teadmiseks: kui on soov inglastelt saada ilma piimata kohvi, siis tuleb tellida “black americano, no milk please” ja jah, ma tean, et puristid lähevad tagajalgadele juba musta americano mainimise peale, sest americano on definitsiooni kohaselt must kohv. aga kui siin nii küsida, siis järgneb 99% küsimus “do you want milk with it?”, nii et parem on ennetada.)

  2. eelmisest punktist tulenevalt, põhiline asi, mille üle tee osas vaielda, on: kas tassi läheb esimesena piim või keev vesi. ma arvan, et siin saarel ei leidu inimest, kes oleks selles küsimuses neutraalne. isegi mina, kes ma joon teed ilma piimata, tean täpselt, kumb variant minu meelest õige on.

  3. nüüd te küsite, et mis piim või vesi, kus see tee siis on. tee, sõbrad, on juba tassi põhjas – teekotikeses! sest kui on miski, mille üle siin EI vaielda, siis see on see, kas kotikestes tee on piisavalt hea või peaks ostma teepuru.

    tähendab, teepuru ka poes põhimõtteliselt müüakse. aga kui just ei lähe spetsiaalsesse teele spetsialiseerunud kohvikusse (millesuguseid on siin umbes sama palju kui ülejäänud maailmas, ehk siis on ka, aga noh… mõned üksikud), siis ei viitsi keegi puruga solgutada. kodud, kontorid, kohvikud, restoranid… ükskõik, kas tee tuuakse lauale tassides või kannus, igal juhul hulbib seal sees teekott. või mitu.

  4. pigem mitu, sest suurim kuritegu on see, kui tee pole piisavalt kange. meenub ühe kunagise trennikaaslase jutustatud õuduslugu sellest, kuidas ta kord üritas Prantsusmaal (või oli see äkki Saksamaal) teed tellida ja kuidas esiteks toodi see ilma piimata ja teiseks oli nii lahja, et paistis peaaegu läbi! ja kui lõpuks õnnestus piim hankida ja tee peale valada, siis polnud tee maitset üldse tunda! kõik kuulajad võdistasid jubedusega õlgu ja nentisid, et mandrieurooplased ei saa sellest teevärgist ikka üldse aru.

  5. ja muidugi on tegu maitsestamata musta teega. unustage igasugused rohelised teed ja rooibosed, ja mis tähendab Assam või Darjeeling? kui sa tõesti PEAD peenutsema, võid ju Earl Greyd küsida, selle puhul vähemalt saadakse aru, et see on ikkagi tee, mida sa tahad (aga ei pruugi saada). üldiselt tuleb see teekotike ikkagi mingist vähemalt 160-sest, aga tihti 400-sest pakist, mille peal on kirjas lakooniliselt PG Tips või Yorkshire Tea.

  6. nüüd ma lähen juba oma kompetentsi piiridest välja, sest, noh, õpikus seda jällegi polnud ja oleks võinud, aga: kontori teering. ma olin sellest enne ka kuulnud, elusast peast nägin alles siis ära, kui esimest korda päris briti firmasse tööle läksin. see näeb välja nii, et mõned inimesed ei tee kunagi lihtsalt endale tassitäit teed. neil on mingid sõbrad, kelle laudade juurest nad enne läbi jalutavad ja tassid kokku korjavad, ja siis lähevad kööginurka ja teevad tee kõigile sõpradele. muidugi teavad nad peast, kellele kui palju suhkrut ja mitu teekotti ja kas piim enne või pärast. ja mingi isereguleeruv rotatsioon toimub seal, järgmine kord läheb keegi teine. üsna sarnane sellele, kuidas pubis on kombeks osta kordamööda “ringe”, mitte et igaüks sabatab ja maksab enda eest. väga solidaarne. ma pole aru saanud, kuidas sinna teekonsortsiumi sisse saab, aga paistab, et selleks peab olema keskealine või vanem valge inglise mees ikkagi.

  7. kontorioludest rääkides, iga inglane on veidi mossis, kui tänapäevased turvanõuded on viinud tööandja selleni, et kööginurgas on veekeedukannu asemel tulise vee kraan. sest igaüks teab, et teevesi peab keema, ja see, mis sealt kraanist tuleb, ikkagi päriselt ei kee. praegu meil on mingi boilerilaadne asi, millega ollakse nõus enamvähem elama. aga kui kunagi Skype’i Londoni kontor uude asukohta koliti, siis tõusis praktiliselt mäss, sest vesi teeveekraanis ei olnud piisavalt kuum.

muidugi on Londonis olemas kõik, mida inimese hing ihata võib – leiab ka spetsialiseerunud teepoode ja -kohvikuid, leiab inimesi, kes ostavad ja joovad rohelist teed või puruteed või taimeteesid ja teavad kõiki neid tähti, mida teesordi nime järele võib laduda (FTGFOP jne). saab minna ja mõnes hotellis tellida “afternoon tea”, mis on muidugi terve söögikord, aga mille juurde saab kannus ilmselt tõesti pigem puruteed ja lastakse isegi teesort valida. on teestartuppe ja uusi hipsteriteebrände ja veebipoode, kust teegurmaan leiab endale sobiva. ma tean, sest ma ise olen üsna teegurmaan ja PG Tips on mul kodus varuks ainult matkale kaasavõtmiseks ja kontoris või kohvikus joon ma lihtsalt kohvi, sest mu meelest see teekotileotis ei ole väärt seda raha, mis ta eest küsitakse (praegusel ajal ikkagi üle 2 naela tass juba igal pool).

nii et kui külla tulete ja soovite juua või koju kaasa osta ehtsat inglise teed, siis täpsustage, kas tahate head teed või autentset teed :) siis ma tean, kuhu teid juhatada!

tee ühele. väiksemas kannus on lisavesi, sest suuremas kannus on vähemalt kaks teekotti. taustal Ullswateri järv.

ilman seeni rändä kooni targõmbas ma saa

asjad, mille kohta briti kodakondustestis ei küsita, aga peaks, vol 1: kartulikrõpsuvõileib

mul on kogunenud väike nimekiri teemadest, mis minu meelest peaksid olema “Life in the UK” õpikus ja testis sees – erinevalt ajaloost ja kohtusüsteemist on neid asju eluks siin riigis päriselt vaja teada. okei, saab ilma ka, ma sain kartulikrõpsuvõileivata hakkama peaaegu 10 aastat.

aga sel suvel avastasin end Inglismaa kõrgeima mäe, Scafell Pike’i tipust, veidi väsinu ja näljasena, ja selgus, et mul oli kotis täpselt saia, võid ja kartulikrõpse. mis mul üle jäi.

see võileib näeb natuke näritud välja, sest ta on… natuke näritud.

võileib polnud paha – selgub, et pehme kukkel ja krõbe kartulikrõps tekitavad päris nauditava tekstuuride kontrasti, ja süsivesikud pluss rasv pluss sool on ka üsna lollikindel kombinatsioon, kui oled just 978 m kõrgusele roninud.

tulin mäe otsast alla ja sõin jälle normaalseid asju edasi, kuni möödunud nädalavahetusel sattusin üle pika aja olukorda, kus ei saanud oma sööki ise valida, vaid langesin briti organiseeritud toitlustuse ohvriks. käisin nimelt mitmesaja osalejaga gaidilaagris ja sellistes olukordades taandub siin riigis lõunasöök alati kombinatsioonile “võileib pluss pakk kartulikrõpse pluss šokolaad/puuvili”. ja siis ma alles nägin, kuidas päriselt käib!

tegin täpselt nii, nagu gaidid ette näitasid

ega siin midagi seletada polegi. tuleb välja, et kui sulle antakse võileib ja krõpsud, siis sa paned krõpsud võileiva vahele ja sööd nii, ja ainus, mille üle siin arutada annab, on see, mis maitsega krõpsud millise võileivaga kõige paremini sobivad – aga seda annab jällegi päris pikalt arutada :) selgub, et mu kolleegid ei olnud mu mäetipuvõileivast kuuldes isegi iroonilised, kui nad küsisid “what flavour crisps?”

minu lemmikuks osutusid juustu- ja sibulamaitselised krõpsud singivõileiva vahel. ja tõesti oli krõpsuvõileib palju parem kui võileib ja krõpsud eraldi.

NB! kartulikrõpsuvõileiba (crisp sandwich) ei tohi mingil juhul segi ajada friikartulivõileivaga (chip butty), mis on ka täiesti eksisteeriv ja kõrgelt hinnatud toit, aga mille söömisest mul on seni õnnestunud hoiduda.

silmade vahele sillad ei käi

mõtlesin, et aeg on pühkida tolm oma spordiblogilt, aga selgus, et ma pole sporti teinud nii ammu, et mul oli meelest ära läinud, et mul ei olegi spordiblogi. tuleb välja, et oli hoopis jooksublogi ja kuigi selle kõik sissekanded on tagantjärele päris meeleolukas lugemine, siis… see ikkagi rääkis jooksmisest ja jooksmise kohta ei ole mul juba tükk aega mitte midagi öelda.

minu blogi, minu reeglid. muudan nime ära, aga numeratsiooni jätan alles, sest ootamatult soliidne hulk on neid sissekandeid läbi aastate juba kogunenud. ja las see “millest ma räägin…” kategooria ka olla, ei pea kõike nii sõna-sõnalt võtma.

spordiblogi, vol 20: harjutamine teeb harjutajaks!

olin end siin vahepeal juba peaaegu ära veennud, et kui ma kolm korda nädalas rattaga tööl käin ja vahepeal Hampstead Heathil ujumas ja nädalavahetuseti matkamas, siis esiteks see on juba täitsa piisavalt liikumist ja teiseks pole mul selle kõige kõrvalt aegagi mingit trenni teha. aga siis käisin tervisekontrollis ja tohtriga vestlemise käigus… mõtlesin ümber.

kodulähedane hipsterispordiklubi, kuhu ma polnud oma jalga kaks aastat tõstnud, oli varmalt valmis mulle uue liituja odava proovipaketi müüma. see on nagu piiblis see kadunud poja lugu! nad on küll vahepeal oma broneerimissüsteemi välja vahetanud, aga mu kasutajakonto ja kogu trenniajalugu oli seal kenasti alles, nii et ma ei oska seda heldust muudmoodi näha kui nuumvasika tapmisena suurest rõõmust, et ma lõpuks ikkagi välja ilmusin. isegi üks tasuta smuuti anti “esimese” trenni ärategemise puhul.

ja teate, mis selgub: hoolimata paariaastasest pausist on mul nüüd seljataga nii palju elu- ja trennikogemust, et ma oskan kõiki trenne teha.

ses mõttes, et mul on selged joogapooside nimed ja balletiasendite numbrid ja poksilöögid koos sellega, mida jalad igaühe puhul peavad tegema. tean, et kõhulihast treenides peab olema alaselg vastu maad ja raskusi tõstes sirge; et õlad ja puusad käivad stangega paralleelsed või siis risti ja püsivad seal kenasti paigal, kuni jalad ja käed omi asju ajavad. tean iga harjutuse puhul, milline lihas peab parajasti tööd tegema ja milliste rakendamine on sohk. kõik venitusharjutused, mis maailmas olemas on, võin ära teha sõna otseses mõttes kinnsilmi, kuulmise järgi. misiganes käsklusega nad misiganes trennis välja tulevad, ma saan aru, mida minust tahetakse. see muidugi ei tähenda, et ma kõiki neid asju päriselt teha jaksaks või suudaks – aga ma MÕISTAN kõike. väga valgustunud tunne.

ainus asi, mille olen põhjalikult ära unustanud, on see, kuidas poksikinnaste alla käivaid käesidemeid mähitakse. vanasti oli spordiklubi kodulehel link vastavale videole, enam ei ole, aga ma leidsin selle üles ja panen siia, et endal edaspidi hea võtta oleks.

it’s much harder when it’s all your call

ma tean, et te ei käi siin turismiinfot otsimas, aga samas on mult viimasel ajal küsitud nii palju küsimusi, millele mul on tegelikult head vastused olemas – või siis ei ole küsitud, mis on ju just eriti ärritav, kui sul on hea vastus olemas. ja üldse tundub, et üle pika aja on kõigil järsku tekkinud jälle huvi Londonit külastada. niisiis, mõned korduma kippuvad vastused suvalises järjekorras.

esiteks. UKsse reisimiseks on vaja passi. ID-kaardiga ei saa. (ma täitsa ilma irooniata saan aru, et viimastel aastatel on kogu ülejäänud Euroopal olnud tähtsamate asjade peale mõelda ja see pisiasi, et UK nüüd päriselt ka üldse ei olegi enam ELi liige, on jäänud tähelepanuta ja läinud meelest.) aga et asja segasemaks teha, on siin selline erand: Eesti kodanik, kes on UK resident (elas siin enne Brexitit), saab oma ID-kaardi ühel spetsiaalsel veebilehel ära registreerida ja siis sellega riiki siseneda. nii et kui te näete lennujaamas, et “aga üks naine sai!”, siis see paraku ei tähenda, et kõik saaksid. võin lohutada, et passiga on piiriületus juba aastaid olnud kordades kiirem ja mugavam, sest saab kasutada automaatväravaid.

teiseks. Oyster Cardi mäletate? jah, see ühistranspordikaart, kuhu laadisid peale raha või ostsid päeva- või nädalapileti. see on põhimõtteliselt ikka olemas, aga londonlase jaoks juba ammu minevik. ühistranspordis (buss, metroo, overground) maksame nüüd, nagu ka igal pool mujal, kontaktivaba pangakaardiga (või Google Payga või Apple Payga, st telefoni, kella, naha alla paigutatud kiibiga… kellel kuidas kombeks). tasub ainult meeles pidada, et kogu aeg sama maksevahendit kasutada, siis arvutatakse automaatselt kõik päeva ja nädala piirhinnad ja raha läheb täpselt sama palju kui Oysteriga läheks, lihtsalt palju lihtsam on see kõik. jääb ära see küsimus “palju ma raha peaks laadima” ja ei pea pärast muretsema, kuidas ülejäänud raha ja kaardi tagatise tagasi saaks.

kolmandaks. ainsad inimesed, kellel on mõtet ikkagi hankida endale Oyster ja sinna raha laadida, on 11-15-aastased lapsed, kes saavad lasta oma kaardile lisada “Young Visitor” allahindluse ja sõita ühistranspordiga poole hinnaga. (alla 11-aastased reisivad koos täiskasvanuga tasuta ja ilma täiskasvanuta te neid nagunii Londoni peale lahti ei lase.)

neljandaks. need lapsed tahavad teil minna Harry Potteri stuudiotuurile ja te ise tahate ka. see elamus on oma hinda ja ajakulu täiesti väärt, aga piletid tuleb stuudio kodulehel broneerida mitu kuud ette. näiteks praegu seal selleks aastaks enam midagi saadaval ei ole. ainus variant sellest probleemist mööda pääseda on maksta kaks korda rohkem ja osta piletid mõne operaatori kaudu, kes sunnivad teid oma bussiga sinna ja tagasi sõitma (väga ebameeldiv elamus). nii et 45-naelane neljatunnine projekt muutub järsku 100-naelaseks ja seitsmetunniseks ja siis pead ikka juba väga suur Potteri-fänn olema, et ta ikka veel aega ja raha väärt oleks…

viiendaks. lõpuks ometi on keegi teinud idufirma, mis lahendab ära aastaid kõiki vaevanud probleemi – kuhu panna Londoni kesklinnas hoiule oma pagas (noh, see mure, mis enamasti tabab esimesel reisipäeval, kui oled lennujaamast kesklinna jõudnud ja tahaks seal ringi vaadata, selle asemel, et oma kohvriga kuhugi järgmisse äärelinna oma ööbimiskohta kolistada. ja siis viimasel reisipäeval vastupidises suunas ka). stasher.com – broneerid ja maksad veebis ja valida on tohutu hulga hotellide ja poodide vahel, mis on valmis väikese tasu eest seda teenust pakkuma. olen ise proovinud ja väga sujuvalt töötas. mis on hea, sest minul enam ei ole kesklinnas kontorit, kuhu te kohvreid päevaks hoiule võtta.

kuuendaks. kui te tahate minna vaatama Harrodsi kaubamaja (ikka tahate, see on kuulus ja muljetavaldav) ja tundub, et osta sealt küll midagi ei ole, siis on teil suures osas muidugi õigus, aga kindlasti tasub üles otsida toiduosakond (food hall), mis on esiteks vaatamisväärsus omaette ja teiseks sealt tõesti tasub endale kaasa osta kasvõi lõunasöök, millega kuskile parki edasi minna.

salatirullid, lõhetort ja ennenägematu, aga väga maitsev araabia magustoit Harrodsi toiduosakonnast. Trafalgar Square’il, sest kõik pargid olid sel päeval kuninganna leinajaid täis.

seitsmendaks. üks parimaid ja kindlasti soodsaim viis linnavaadet näha on Sky Garden, talveaed pilvelõhkuja ülemisel korrusel keset Cityt. parim aeg külastamiseks on päikseloojangu kandis. tasuta, aga pilet tasub ette broneerida, sest kuigi teoreetiliselt võib ka lihtsalt kohale minna ja kui vabu kohti on, saab sisse, siis praktikas… ei ole vabu kohti.

nobody but me is going to change my story

tänaõhtusel gaidikoondusel tuli meil maha pidada arutelu, mida me juhtidena oma sügissemestri plaane tehes tegelikult ette valmistanud ei olnud: teatada tüdrukutele, et gaiditõotuse sõnastus on muutunud ja seal on nüüd sees fraas “to serve the King and my community”.

mina igatahes ei olnud päriselt valmis reaktsiooniks, mis sellele uudisele tuli. noh, selleks olin, et muutused ei meeldi kellelegi ja et imelik see ju tundub, kui muidu on alati Queen öeldud; ja veidi ka selleks, et sel hetkel mõtleb vast igaüks korraks sellele, et kas talle monarhia ikka veel meeldib, kui monarh pole enam see kuninganna, vaid too kuningas.

aga ma ei oodanud, et põhiprobleemina tuuakse välja asjaolu, et… kuningas on mees ja miks me tüdrukutena peaks oma tõotuses lubama mingit MEEST teenida? niipea, kui viha ja eituse faas oli läbitud (“aga ütleme lihtsalt edasi Queen, mis nad teha saavad?” ja “kas ma võin selle koha peal lihtsalt midagi arusaamatut pomiseda?”), algas kauplemisfaas selle osas, millega võiks kuninga asendada, ja kuigi osa ideid läks sinna suunda, et võiks ju nimetada riiki, seadusi, parlamenti või miks mitte ka universumit, siis pigem ikkagi otsiti uut naist sinna rolli. (mitte et see tegelikult läbiräägitav oleks või et igaüks võiks ise otsustada, kuidas ta tõotus kõlab… aga teema tõstis kirgi ja igaüks tahtis tingimata oma sisendi anda.)

mõned alternatiivsed ideed noortelt briti daamidelt vanuses 10-17 – keda/mida nad kuninga asemel pigem teeniksid:

  • kuninganna laip (ee, ei, Lottie, me ei hakka isegi seletama, miks see hea idee ei ole)
  • printsess Diana (Lottie, kas sa oled märganud, et tema on KA surnud?)
  • kuninga abikaasa e. Queen Consort (selle peale kostis väga vali “NOOOOO” sellest ringi servast, kuhu olid kogunenud afrokariibi päritolu tüdrukud. ma ei tea, mis ma maha olen maganud ja miks just neil Camillaga mingi probleem on)
  • “what’s the bald one’s wife’s name again?” (see võttis mul tükk aega protsessimist, aga ilmselt mõeldi vastset Walesi printsessi)
  • kuninganna corgid (aitäh, Lottie, siinkohal lõpetame selle ajurünnaku, kuigi natuke muidugi tahaks teada küll, mis sa veel välja pakuksid…)

ma ise ei kavatse tõotuse muutusesse nii dramaatiliselt suhtuda. aga samas pean tunnistama, et nii palju ette plaanisin küll, et… andsin omaenda tõotuse juulis, eelmise õppeaasta viimase koonduse lõpus. just sellesama mõttega, et siis ma saan veel öelda “to serve the Queen and my community” ja kes teab, kauaks seda võimalust. ja kuigi mu kunagi Eestis antud gaiditõotus täitsa kehtib siin, siis tahtsin briti gaidimärki ka saada.

kannan oma eesti tõotusmärki ka, sest kui tihti ikka juhtub, et sellise asja aastakümneid alles hoidmine asja ette läheb.

eile muidu veetsin pool päeva vabatahtlikuna Londoni kesklinnas masse hallates (seisin Embankmenti metroojaama ees ja seletasin inimestele, mis suunas nad minema peaksid, et matuserongkäiku tõenäoliselt mitte midagi näha). gaide kutsuti selle töö peale appi ja mul polnud selleks päevaks muid plaane ja mul oli huvi näha, kuidas nii suure asja korraldamine seestpoolt välja näeb. pärast oli kogu Girlguiding Twitter (kui see ei ole termin, siis võiks olla) täis helkurvestides ja kaelarättidega naiste selfiesid allkirjaga “serving my Queen for one last time”. mis on, noh, seesama Lottie idee, et “Queen’s corpse”… ühesõnaga, mina ei osanud seda küll kuidagi kuninganna teenimisena näha, pigem ikka kogukonna. eriti kuna väga paljud inimesed tahtsid hoopis teada, kus on lähim tualett, ja sellele küsimusele oli mul vastus olemas.

where do we go when it’s all over

ma ei jõudnud veel toibuda šokist, mis mind tabas, kui kohtusin kõmrikeelsete kuupäevadega (ei tahakski siin detailidesse minna vastu ööd, aga kui keegi arvas, et arvsõnad ei saa minna jaburamaks kui nad prantsuse keeles on… ee… las ta jääb praegu)… ja siis saime me endale uue monarhi.

inglise keeles on His Majesty ja Her Majesty suurtähtlühendid samad. nii et kuigi näiteks maksu- ja tolliameti ametlik täisnimi (Her Majesty’s Revenue and Customs) muutub, siis üldtuntud lühend, HMRC, jääb alles ja seeläbi säästetakse ilmselt palju vaeva, blankette ja graveeritud uksesilte. eriti kuna isegi pikemas vormis armastavad nad öelda pigem HM Revenue and Customs.

kõmri keeles tundub esimese hooga asi veel lihtsam, sest ainsuse kolmanda isiku omastava käände meessoost ja naissoost vormid on juhtumisi ühesugused – ei. et äkki ei pea hakkama isegi maksuameti täisnime ära vahetama, akronüümist rääkimata? EI.

sest, vaadake, sellele ainsuse kolmanda isiku omastavale _järgnev_ sõna, st subjekt… selle algushäälik muteerub mees- ja naissoo puhul erinevalt. nii et kui Tema Majesteet Elizabeth II oli Ei Mawrhydi, siis Tema Majesteet Charles III on Ei Fawrhydi ja tema majesteedi maksuametist saab CThEM asemel CThEF.

allikas, kusjuures lõim sisaldab ka linki põhjalikumale videoseletusele, miks ikkagi mees- ja naissugu erineva mutatsiooni esile kutsuvad ja miks need mutatsioonid üldse olemas on:

(see, et suurtähtlühendis tundub sees olevat väiketäht, on kõige selle kõrval, khm, pisiasi, kas pole. Th on lihtsalt üks täht kõmri tähestikus, vt ka Rh, Ch või kõigi lemmikud Ll ja Ff. neid ei saa enam väiksemateks juppideks jagada, igaüks moodustab täitsa omaette hääliku.)

kuna kogu riigi ametlik kommunikatsioon on dubleeritud ka kõmri keelde, siis oli mul esimese hooga tunne, et kõigi nende nimede, blankettide ja uksesiltide väljavahetamise asemel oleks Walesil vbla ikkagi lihtsam end iseseisvaks kuulutada. aga uurisin lähemalt ja selgub, et HM prefiksiga ehib end ainult mingi alamhulk riigiasutusi, maksuametile lisaks põhiliselt igasugused vanglatega seotud. ja siis veel sõjalaevad (HMS), aga nende üle kõmridel vist nii palju kontrolli pole, et värske iseseisvuse toeks laevastik kokku panna, nii et… las ta jääb praegu.

ja ma lihtsalt ei saa jätta ütlemata, et “kolmekümne esimene” on kõmri keeles “unfed ar deg ar hugain” ehk umbes “esimene kümne peal kahekümne peal” ja neil on ka sellele mingi vabandus olemas, mis on umbes see, et nii oli lihtsam lambaid loendada vanasti. ei, need inimesed ei vääri omaette riiki.

mis meist sai ja keda süüdistada võiks

mul on ikka hinge peal see küsimus, mida mult mu matkapiltide kontekstis on küsitud rohkem kui üks või kaks korda: kuidas nii, et Inglismaal üldse metsa ei ole?

eelkõige on ta mul hinge peal sellepärast, et… sama hästi võiksite küsida, miks pole Inglismaal moodsa kunsti muuseume, Amazoni hiigelladusid või laste mänguväljakuid. on ikka, aga 1) kui ma matkale lähen, siis ma valin üsna hoolega koha, kus neid konkreetseid asju ei ole, 2) kui nad mulle ikka juhtumisi ette peaksid jääma, siis ma pigem ei pildista neid. sest nad ei meeldi mulle eriti. (okei, mul pole moodsa kunsti muuseumide vastu tegelikult midagi, aga harva vaatan mõnd selle pilguga, et oo, teeks pilti.)

ja ma olen siin tõesti pingutanud ja igasugu metsalaadsetesse kohtadesse sattudes ikkagi teinud pilti, et teinekord hea blogis näidata, et noh, on ju mets. ainult et need pildid kipuvad välja kukkuma erakordselt koledad. alustuseks ikkagi sellepärast, et see mets ei ole eriti ilus; lisaks tulevad nad enamasti udused, sest pildistamiseks on liiga pime, sest… mets. ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin tahtma nii ebameeldivas keskkonnas pikemalt viibida, nii et pigem kiirendan sammu ja teen, et välja saan, selle asemel, et kaamera settinguid sudima hakata.

joonis 1: metsatukk South Downs Wayl. ma ei ole seda pilti vesivärvidega maalinud ega olnud ka eriliselt pime kellaaeg (tegelikult oli päiksetõusujärgne kuldne tund napilt läbi saanud), aga no ei õnnestunud teravat pilti saada. mitte et ma tohutult katsetanud oleksin.

South Downs Way Washingtoni küla lähedal, 7. august 2022

joonis 2: ühel nädalavahetusel sõitsin rattaga kodust 50 km mööda kanali- ja jõeääri ja jõudsin sellisesse kohta. see asub muide Stanstedi lennujaama vahetus läheduses ja seal ei olnud ülemäära mõnus magada, aga ma tegin seda ikka, bivvy bag on pildil hoolikal vaatlusel näha.

Bat Willow Hurst Country Park, 14. august 2022

ühesõnaga, ärge minu peale lootke, kui mingeid korralikke metsapilte tahate.

aga siis ükspäev olime Põhja-Inglismaal, Lancashire’is ja sealkandis, ja vaatasin kaardi pealt, et üks päris suur roheline laik on märgitud, nimeks Forest of Bowland AONB. AONB tähendab – päriselt, ma ei tee nalja – Area of Outstanding Natural Beauty ehk Eriti Looduskaunis Koht. looduskaunite kohtade hierarhias on see rahvuspargist nõks allpool, aga igasugusel reisiplaneerimisel abiks ikka – võib loota, et sealtkaudu sõites paistab mingeid kenamaid vaateid ja nii. ja et Forest? äkki õnnestub mul ikkagi lõpuks mõni ilus metsapilt teha teile, mõtlesin, ja palusin autojuhil sealt läbi sõita.

daamid ja härrad, Forest of Bowland näeb välja selline:

Forest of Bowland AONB Cross of Greeti lähedal, 28. august 2022

kuna on ilmselge, et metsafotograafina mind usaldada ei saa, siis kiire kirjeldustõlge siia juurde: seal tõepoolest ei ole ühtegi puud. tegelikult näeb see oma parematel hetkedel välja äravahetamiseni sarnane näiteks… Dartmooriga. või Exmooriga või North York Moorsiga või noh, ühesõnaga, see on rabanõmm, minu hinnangul üks kaunemaid looduskooslusi, mis Briti saartel üldse pakkuda on. seal elavad lambad ja puha.

ma olen selles lõksus varem ka olnud! ajalooliselt ei tähenda ingliskeelne sõna “forest” mitte metsa kui sellist, vaid kohta, kus endisaegsed ülikud jahil käisid. osa sellest võis olla ka metsaga (woodland) kaetud, osa ei pruukinud üldse. tänapäeval on “forest” ja “wood” pigem sarnase tähendusega (tehniliselt on “forest” tihedam kui “wood” – ja halloo, kus on nüüd eestlaste kui metsarahva 50 sõna metsa kohta, kui isegi nende kahe jaoks erinevaid mõisteid ei ole, või on?), aga kohanimede mõttes võib “forest” tähendada mida iganes, lihtsalt seal kunagi elasid hundid ja põdrad. ja hunte pole Briti saartel elanud keskajast saadik, nii et see kunagi oli ikka päris ammu.

nii et mis see moraal on. te lihtsalt peate mind uskuma, kui ma teile ütlen, et Inglismaal kasvab puid ka ja mõnikord moodustavad nad isegi metsa (metsa ametlik definitsioon: pindala peab olema vähemalt 0.5 hektarit, puud peavad olema vähemalt 5m kõrged ja võra peab varjama vähemalt 10% maapinnast. siit annaks äkki isegi välja arvutada, mitu puud on mets). aga pilte otsige pigem mujalt.