Archive for the ‘whatever’ Category

do you recall not long ago

15. veebr. 2017

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

2. veebr. 2017

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.

mida inimlaps leida võib antud päevadest siin teel

18. jaan. 2017

lugesin oma blogi arhiivist, mis elu ma 10-12 aastat tagasi elasin, ja mõtlesin päev otsa selle üle, kuidas mu maailm vahepeal muutunud on. ja kuidas ma ise. mulle üsnagi meeldib see kahekümnendate keskpaiga mina, aga kas mina talle ka meeldiks? (vt ka: mida elevant minust mõtleb?)

aegajalt natuke-vähem-lähedased sõbrad kurdavad, et ma ei kirjuta piisavalt. jah, vaadake, kirjutan küll, aga need lood, mis oleksid omal ajal blogisse jõudnud, jõuavad nüüd mõnda seltskonna ja teema poolest sobivasse skaibitšätti. vahel ka mitmesse ja kui ma sama mõtet juba neljandat korda kirja panen, siis saan aru küll, et see oleks blogimist väärt olnud, aga siis on juba hilja (sest siis on see juba vana lugu, mida kõik on kuulnud). noh, kui ma nüüd suudan natuke aega meeles pidada seda, kui mugav on aastakümnete pärast kõik ühest kohast leida, siis seda asja annab ehk parandada.

hullem on hoopis see, et ma ei loe piisavalt. vot SEE on see, mida mu kahekümne kuuene mina heaks ei kiidaks! noh, ma ikka loen kah ühtteist (hakkasin Kauri soovitusel Goodreadsi lugemispäevikuna kasutama ja hetkeseisuga olen 2017. aastal lugenud rohkem raamatuid, kui selles aastas päevi on olnud), aga… ma ei oska enam raamatusse ära kaduda:( mul on kogu aeg korraga umbes neli raamatut pooleli ja ma vaatan neid rahutult ja sahmin ühe ja teise vahet ja loen asja, mida ma ei taha tegelt praegu lugeda, lihtsalt sellepärast, et selle tähtaeg jõuab raamatukogus esimesena kätte. ometi ma ju ei alusta ühtegi raamatut, mida ma lugeda ei tahtnud. üldse ma tahan lugeda nii paljusid asju! aga ma ei suuda millelegi keskenduda. selle asemel rullin päevad otsa Facebooki, Twitterit, Instagrami, Skype’i, blogisid ja parema puudumisel sedasama Goodreadsi. pean endale ekraaniaja piirangu seadma vist.

aga üldiselt olen ma ikka mina. jah, mul ei ole enam raha nii tihti otsas ja ma armun veidi harvemini valedesse poistesse ja ma loobin natuke vähem hinnanguid; olen mõned tollased unistused täitnud ja mõnedest loobunud (mul on mootorratas, aga ma ei oska kitarri mängida:)); olen oma kehaga sõbraks saanud ja õppinud tööasju vähem südamesse võtma… sellised suuremaks-kasvamise-pisiasjad. kui mu minevikuminal siin midagi ette heita oleks, siis ta vast tahaks minus rohkem oma kompromissitust näha, aga seda ma talle paraku võimaldada ei kavatse:) ja kuna mina olen vanem, siis jääb nii, nagu mina ütlen!

now that i’ve worn out i’ve worn out the world

15. jaan. 2017

pool aastat pokemon god:

  • jõudsin 33. tasemele
  • kogusin 3896368 punkti
  • kõndisin 1511.2 km
  • omandasin 149 erinevat pokemoni
  • haudusin 550 muna
  • sain peaaegu kõik kuldmedalid kätte:

screenshot_20170115-221541

nüüd ma mõneks ajaks panen selle mängu kinni. öelge mulle, kui uusi pokemone juurde tuleb.

kaien tagasi kost mii’ olõmõ tulnu

2. jaan. 2017

Sel hommikul, kui kõik andsid uusaastalubadusi, polnud mul plaanis ühtegi anda. Lesisin öösärgis diivanil, kuulasin Viini filharmoonikuid, lugesin päeva teist muumitrolliraamatut ja olin oma aastaalgusega täiesti rahul niisamagi.

Siis said raamat ja kontsert läbi ja mulle tuli pähe, et just nüüd oleks sobiv hetk hakata jälle lugemispäevikut pidama. Ühel aastal ma nii tegin ja sellest oli aasta lõpus rõõmu küll ja ma olen vahel mõelnud, et peaks kogu aeg, ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna.

Ja kui ma siis mõtlesin sellele, kui palju vaeva ma viimasel nädalal olen näinud sellega, et meenutada, mida ma tegin aastal 2016 – vanainimese mälu EI ole enam see, ma ütlen! – hakkas tunduma, et kirja panna tuleks muidki asju, mida edaspidi elus mäletada tahaks.

Ja no millal siis veel (taas)alustada kui mitte täna. Eriti kuna ma juba nägin ära selle vaeva ja põhiliselt aasta jooksul tehtud fotode, aga ka viimastel päevadel pere ja sõpradega peetud vestluste abil (taas)avastasin, et see tunne, et “ma ei teinudki eelmisel aastal mitte midagi” oli veidi petlik.

Raamatute osas oli 2016 pildiraamatute aasta. Koju ostsin endale eranditult ainult kõvakaanelisi ilusate illustratsioonidega teoseid: Mademoiselle Oiseau raamatud, Chris Riddelli Goth Girli sari, Jim Kay piltidega Harry Potteri esimesed kaks osa… Ja mis peamine, laenasin ühe vihiku Neil Gaimani Sandmani ja õppisin selle toel koomikseid lugema ja hindama! Õnneks olid ülejäänud kaheksa osa kohalikus raamatukogus saadaval. Parajasti samal ajal hakkasin kuulama Popkulturistide podcasti, mille ühes esimestest osadest öeldi, et kui loed ainult üht koomiksit elus, võiks selleks olla Saga. Hankisin selle ka (jälle raamatukogust! no ei ole minu elus ruumi selleks, et kõik ilusad asjad endale koju osta) ja see oli äge küll, aga mulle ikkagi meeldib Gaiman rohkem.

20161103_123405.jpg

Tantsuaastat 2016 raamis juhuslikult, aga efektselt mu lemmikkoreograaf Matthew Bourne (nii meinstriim olengi) – jaanuaris käisin sõbrataride seltsis vaatamas tema “Uinuvat kaunitari” ja detsembris täitsa üksi “Punaseid kingi”. Mõlemad meeldisid mulle hirmsasti, aga aasta elamus saalist vaatamise kategoorias oli hoopis Tamara Rojo nägemine Frida Kahlo rollis Broken Wings nimelises teoses. Ja et namedroppimisega kiiresti ühele poole saada, siis – nägin tantsimas ka Natalia Osipovat ja Sergei Poluninit.

Ise tantsisin sel aastal kindlasti rohkem ja mitmekesisemalt, kui kunagi enne elus – osalesin mõne kuu trennide ja ühe tantsupeo jagu naisrahvatantsurühmas, käisin keskeltläbi regulaarselt balletitundides ja endalegi üllatuseks lausa kolmes balletilaagris (Käsmus, Leedsis ja Londonis). Aurora ega Giselle’i rolli maailmalavadel mulle ilmselt niipea ei pakuta (kuigi mul on vähemalt osa repertuaari nüüd selge!), aga nii Northern Ballet’ ja Ramberti stuudiotes harjutamine kui Age Oksa läbiviidud tunnis osalemine olid amatööri jaoks ikka päris võimsad elamused.

20160827_161519

Muusikaelamus 2016 oli raudkindlalt Uma Pido, parim laulupidu, millel ma elus olen osalenud – ei peetud mitte ühtegi isamaalist (või muud) kõnet, ainult lauldi ja kõik oli nii üle mõistuse kodune, armas, eesti- ja võrumaine. Seejuures ma isegi ei oska võru keelt! Oktoobris käisime Euroopa Eestlaste Kooriga Hispaanias koorifestivalil. Nii laulupeole kui festivalile eelnes ikka päev-paar proove ka… ja millalgi suvel käisin Bradfordis ka laululaagris eesti muusikat harjutamas-esitamas… ühesõnaga, tuleb välja, et peaaegu kogu aasta jooksul kuuldud muusika tegin ise. Käisin täpselt ühel kontserdil (Metsatöll, sest nad esinesid 24. veebruaril Londonis enamvähem mu koduõues, st poole tunni bussisõidu kaugusel) ja kuulasin üht plaati (sünnipäevaks saadud Jää-ääre lood vene keeles Stasi esituses – väga hea!).

Jooksin palju vähem, kui plaanis oli. Noh, mitte et mul mingit plaani olnukski, aga aega ja võimalusi jooksmiseks tegelikult oli, viitsimist paraku vähem. Osalesin ühel võistlusel (Hackney poolmaraton, sest see toimub mul ka koduõues), tulemust ei mäleta, sest ei taha mäletada:P Aasta jooksul läbitud kilometraažiks ütleb Endomondo 549 km, mis, nii konteksti mõttes, on hästi ümmarguselt kolm korda vähem kui 2014. aastal ja kaks korda vähem kui 2013. ja 2015. aastal. Vabandusi on mul palju, häid vabandusi on kaks: Pokemon Go ja matkamine.

Pokemon Go jaoks omakorda on mul ainult üks hea vabandus: päeval, mil see mäng UK-s välja tuli, andsin pärast 6 aastat ja 11 kuud Skype’is/Microsoftis lahkumisavalduse ja sellest hetkest peale on mul päris normaalselt aega olnud. Põhjalikuma tibude loendamise võtan ehk ette, kui ümmargune pool aastat mängitud saab, aga kiire praal asjassepühendatute suunal: olen 32. tasemel, mul on pokedexis 146 elajat ja kõndinud olen 1405 km.

Tegin siiski ka teadlikke pingutusi selle nimel, et nina telefoniekraanilt üles tõsta. Matkakilomeetreid olen 2016. aastasse dokumenteerinud nii 400 jagu. Kevadel alustasin ühepäevastest jalutuskäikudest Thamesi ääres ja Sussexi rannakaljudel; siis tegin varustuse testimiseks kahe telgiööbimisega matka Dartmooril (sellest oleks ma peaaegu bloginud ja kahju, et seda ei teinud, sest vajakajäämisi leidus nii varustuse kui kaardilugemisoskuse osas ja teatavasti annab sedasorti äpardustejadad vormistada üsna meeleolukateks reisikirjadeks; vt ka: ajakiri Trail). Siis ostsin varustust juurde, vahepeal ronisin paari mäe otsa ja kõndisin ümber paari järve (st jälle ühepäevased matkad, aga mõnikord mitmel järjestikusel päeval) ja augustis võtsin lõpuks ette pikalt plaanitud ja igatsetud Dales Way – 135-kilomeetrise matkaraja Põhja-Inglismaal, mis läbib kaks rahvusparki (Yorkshire Dales ja Lake District). Kõiki neid asju tegin üksi, sest kõik teised olid tööl. See, muide, ongi töötuelu üks väheseid miinuseid! Lõpuks õnnestus mul siiski oma peika mingi kurja scrummasteri küüsist paariks nädalaks kätte saada ja me käisime Šotimaal ja ronisime seal ka mäe otsa ja jalutasime muidu ringi ja see kõik oli äärmiselt kaunis.

20160914_180443

suht suvaline tükk Šotimaad (Isle of Skye)

20160708_201131

suht suvaline tükk Põhja-Inglismaad (Wasdale Head)

20160504_122904

traditsioonilised maikuised astelherned, taustal suht suvaline tükk Lõuna-Inglismaad (Seven Sisters)

20160804_085700

võimalik, et Suurbritannia kõige ilusam kempsuaknavaade. paistab Ribbleheadi viadukt

Ahjaa, mäed. Aastal 2016 vallutasin sellised olulised tipud:

  • Signal de Botrange, kõrgeim tipp Belgias (694m, aga nad olid sinna ühe kuuemeetrise torni ka otsa ladunud)
  • Snowdon, kõrgeim tipp Walesis (1085m)
  • Scafell Pike, kõrgeim tipp Inglismaal (978m)
  • Ben Nevis, kõrgeim tipp Šotimaal, Suurbritannias ja Ühendkuningriigis (1345m, ühtlasi on see minu esimene Munro)

Kui välja arvata Signal de Botrange (kust paistis ainult raba), siis selgus igaühe käigus neist vallutusretkedest, et mägedest paremad on ainult mäed, kus sa pole veel käinud, nii et kuigi uusaastalubadusi ma ikka veel ei anna, siis nii mõnedki tipud ja matkarajad on mul kindlalt soovinimekirjas.

Lisaks Belgiale, Šotimaale ja Walesile õnnestus mul 2016. aastal külastada veel päris mitut välismaad: Türgit (ainult korraks, aga loeb, sest läksime lennujaamast välja ja käisime söömas ja hammamis), Maldiive (sukeldusin. nägin hästi palju mantasid), Rootsit (Malmös Pillel külas), Hispaaniat ja Andorrat (suusatamas), Luksemburgi (tööasjus), Itaaliat (Eleni ja Jutaga Milanos lihtsalt niisama), Eestit (eraldi teema), veel kord Hispaaniat (Calellas koorifestivalil, aga sõitsime sinna tsiklitega Santanderist läbi Tarragona), Norrat (Oslos Elenil külas). Ei saa kindel olla, et nüüd on kõik, sest iga natukese aja tagant tuleb mul veel mõni minireis meelde. Vot selgub, et kui elad Londonis, siis saab nii teha.

Kui elad Londonis, ei pea õnneks olema ka üksildane – 2016. aasta jooksul õnnestus mul võõrustada peaaegu kõiki oma pereliikmeid ja paljusid häid sõpru. Ma ei taha sentimentaalseks muutuda, aga kallid, see tähendab mulle hästi palju, kui te võtate vaevaks nii kaugele külla tulla! Kavatsen uskuda, et te teete seda mitte ainult sellepärast, et juhtun elama transiitlendude sõlmpunktis ja kultuurisündmuste tulipunktis, vaid ikka selleks, et minuga koos aega veeta.

Mootorrattaga sõitsin ainult nii palju, kui oli vaja, et jõuda Snowdoni ja Scafell Pike’i jalamitele, Leedsi balletilaagrisse ja Hispaania koorifestivalile. Siin on küll uueks aastaks arenguruumi, sest ega see mul mingi tarbeese ei ole. Jõuluvana tõigi sobivalt pileti kallutamiskoolitusele ringrajal!

Eestis veetsin 2016. aastal rohkem aega kui eelmise kolme aasta jooksul kokku ja veendusin jälle, et niiviisi ilma r-täheta kuudesse kontsentreerituna see maa mulle väga meeldib. Käisin Jõgeval naiste tantsupeol ja Intsikurmus Uma Pidol ja Abrukal, mis oleks mu lemmikkoht Eestis, kui ma peaks üheainsa valima, ja Saaremaal saunas ja Vainupeal jaaniusse otsimas ja Emajõel isa paadiga sõitmas ja Jõhvis Vestal külas ja Aegviidus lapsepõlve meenutamas ja nii edasi.

20160604_114545

absoluutselt mittesuvaline tükk Eestimaad (Abruka)

Rohkem kategooriaid, milles oma aasta kokku võtta, mulle praegu pähe ei tule, aga selle meenutusteralli peale julgen öelda, et ma tegin ikkagi päris palju asju. Mida ma eriti palju EI teinud: tööd (siinkohal vist on sobilik üles tunnistada, et enne juulis töölt lahkumist võtsin 12 nädalat palgata puhkust, ja kui arvestada juurde jaanuarist märtsini tehtud reisid, tundub, et kontorisse jõudsin võibolla kaheks kuuks). Kõrvaltvaatajaid ajab selline asi veidi ärevaks, aga mulle endale paistab küll, et olen saavutanud ideaalse work-life balance‘i ja ainus oluline väljakutse edaspidiseks on selle hoidmine:)

a kingdom of isolation and it looks like i’m the queen

6. apr. 2016

ma pole tükil ajal teinud juttu oma imelisest igapäevaelust, sest… ta ei ole tundunud nii imeline vahepeal. täna tuli õige tunne järsku tagasi.

viisin hommikul tsikli hooldusesse. boonusena avastasin dokumentides sobrades (no lihtsalt, et vaataks järele, millal tal viimati õli vahetati ja nii), et ülevaatus aegus ka juba paari nädala eest. teadmiseks siis eestlastele, et see, et ARK ei pane ülevaatuse aegumise kuupäeva sellesse SMSi, mis ta teile kuu aega varem saadab, on veits nagu #firstworldproblem:)

mitu aastat juba mõtlen igal hommikul, kui rattaga ühest mototöökojast mööda sõidan, et küll sinna oleks mugav tsiklit hooldusse/ülevaatusse viia, nii täpselt tee peal ja bussipeatuse kõrval. mõeldud-tehtud!

see poiss, kes ratta mult vastu võttis, oli minust umbes 20 aastat noorem. ja ma ei liialda praktiliselt üldse. paar aastat siia-sinna. aga ta ütles, et tal on endal täpselt samasugune hornet, sama värvi isegi. ja et hoolduse käigus ülevaatus ära teha polevat mingi probleem. (“sure, i’ll MOT it for you”  palun, selles keeles saab igast sõnast verbi teha. ja ka mittesõnast.)

kuna vahepeal oli hakanud üsna tihedat vihma tulema, tundsin edasi kontori poole jalutades suurt rõõmu oma sõidujopest ja -saabastest. see vist oli tänase päeva parim hetk. ma olin veekindlalt riides, mul polnud mitte kuhugi kiiret (kell oli vähem kui pool üheksa) ja õhk lõhnas kevade järgi.

ostsin endale ökopoest kookosrasvaga kohvi kaasa.

bussi peale ma ei läinud, sest 1) vt üle-eelmist lõiku, 2) kui asi puutub käiguvahetusse, tahavad mu uued tsiklisaapad veel harjumist, aga kõndimiseks on nad üle mõistuse mugavad. ja ilusad!

kell üheksa polnud ma veel tööle jõudnud, aga ikka ei tundunud kuhugi kiiret olevat. astusin sisse ühte pudipadidisainipoodi ja ostsin endale veekindla märkmiku. mul lihtsalt on tunne, et mul hakkab elus varsti tarvis minema veekindlat märkmikku. lõõpisime müüjaga, et kotti pole vaja, sest halloo, see märkmik on veekindel! vihm, mis vahepeal oli järele jäänud, oli sobivalt uuesti sadama hakanud.

iga tee peale jääva kohviku hommikusöögimenüüd uurisin, aga alles umbes kümnendast leidsin selle, mida tahtsin – praemuna. võtsin kaks ja tegin nende kõrvale päevanormi duolingo hispaania keele harjutusi ära.

siis järsku (sõna otseses mõttes. täiesti ootamatult andis telefon meeldetuletuse.) selgus, et ma olin kunagi mingis meeltesegaduses võtnud vastu kutse 9.30 algavale koosolekule. jõudsin sinna täpselt kohale, aga sellega sai päeva parem osa paraku läbi.

too much of nothing is just as tough

7. veebr. 2016

Raamatusoovitus: Oxfordi kraadiga lambakasvataja igapäevaelu

And then we do it all again, just as our forefathers did before us. It is a farming pattern, fundamentally unchanged from many centuries ago. It has changed in scale (as farms have amalgamated to survive, so there are fewer of us) but not in its basic content. You could bring a Viking man to stand on our fell with me and he would understand what we were doing and the basic pattern of our farming year. The timing of each task varies depending on the different valleys and farms. Things are driven by the seasons and necessity, but not our will.
― James Rebanks, The Shepherd’s Life: A People’s History of the Lake District

 

pärandlammas pärandmaastikul (mai 2014, Lake District)

pärandlammas pärandmaastikul (mai 2014, Lake District)

to reach the unreachable star

22. dets. 2015

Talvise pööripäeva puhul ja et internetist kassipildid otsa ei saaks: nii elatakse neil päevil Reykjavikis.

kell on kuskil pool viis ja pööripäevani on veel üle nädala

kell on kuskil pool viis pärast lõunat ja pööripäevani on veel üle nädala

Kuigi ma olen pärast detsembriolude ülekontrollimist täiesti kindel, et Island on elamiseks liiga pime koht, peab siiski ütlema, et… valgus on seal päris äge :)

juhuks, kui pärisvirmalised näole ei anna: Harpa kontserdimaja

juhuks, kui pärisvirmalised näole ei anna: Harpa kontserdimaja

you look like a movie you sound like a song

7. dets. 2015

ma pole olnud suurem asi kodu-jõuluks-kaunistaja pärast algklassideaegset paberist lumehelveste lõikumist, aga hiljuti tabas mind ootamatult inspiratsioon… ma olen üsna kindel, et ma tõesti täitsa ise mõtlesin selle välja:

DSC07609 DSC07610

Ostsin Ikeast portsu patareidega LED-tulukesi, otsisin majapidamisest välja kenamad klaasanumad ja ainsad jõulukaunistused, mis mul olemas olid (nende puna-hõbedaste kuulikeedega ehtisime oma esimesel Londoni-aastal potipalmi) ja keerutasin kõiki koostisosi omavahel nii kaua, kuni nad pöördumatult sõlme läksid. Mumst sai väga kena!

(Et miks mul on kuldkalaakvaarium? Pikem lugu, aga põmtselt ma üritasin selle sees kunagi vihmausse pidada. Kõik põgenesid ära.)

Briti kultuuriruumis ongi kaunistatud kamin kuusest asjakohasem vist, jõuluvana peaks nagunii sealtkaudu tulema?

people of the world spice up your life

30. nov. 2015

Pühapäeval panin kummikud jalga ja läksin loomaaeda jaaguari talitama. (Ja siis ma ütlen, et ma ei teegi nagu eriti midagi?)

Ma sain “big cat keeper experience‘i” sünnipäevakingiks ja olin sellest ausalt öeldes täitsa elevil. Loomi ma ei karda (v.a. lehmad) ja kuigi isegi linnalapsena oskasin aimata, et eks see töö põhiliselt kasimist tähendab, ei karda ma kassipissi haisu ka eriti. Eks see üks esimese maailma meelelahutus ole, maksta ohtralt peale selle eest, et ühe lihttöölise eest tema töö ära teha. Samas, üks kord elus tahaks ju näha lõvi, tiigrit, jaaguari ja gepardit nii lähedalt, kui üldse veel saab, mis lõpuks ikkagi tähendab, et talitaja positsioonilt.

kõnelusi tiigriga

kõnelused tiigriga

(Voucher lubas ilvest ka, aga selleks ajaks, kui mina loomaaeda jõudsin, oli ilves ära surnud ja uut polnud veel tulnud.)

Dartmoori loomaaed on… Dartmoori lähedal, ehk siis kohutavalt kaugel (Londonist. aga kõigest muust ka. Mul on kodus küll kogu aeg Suurbritannia kaart silma all ja kogemust saare eri servadesse reisimisega võiks juba piisavalt olla, aga ikkagi mind üllatab endiselt, KUI kaua on võimalik autoga sõita ja ikka veel põhimõtteliselt Londonis olla.) Tuntud on see loomaaed kui üldse millegi poolest, siis filmist “We Bought a Zoo”, mida ma ise pole näinud, aga mis põhineb tõestisündinud lool perekonnast, kes tõepoolest Dartmoori loomaaia poolkogemata ostis.

Selles mõttes läks päev ootuspäraselt, et kõik lubatud loomad nägin väga lähedalt ära (katsuda ei saanud. isegi talitajad, kes on nendega 5+ aastat töötanud, pole suuri kasse katsunud, sest need lihtsalt ei ole mingid näppimise kiisud). Jaaguari ja tiigrit sain toita ja nende puure puhastada. Boonusena sai toita ka rebast, saarmaid ja karusid. Erilise boonusena pääsesin karu sisepuuri koristamisest – see haisevat kõige hullemini, aga kuna üks karudest keeldus õue minemast (“halloo? ma olen KARU! ma magan! tulge märtsis tagasi!”), siis jäi see talitajale teiseks korraks.

koristan tiigri järelt

koristan tiigri järelt. märjad laigud põrandal on see, mis te arvate, ja haiseb hullemini, kui arvate.

Kaslased söövad vähemalt selles loomaaias põhiliselt hobuseid, sest hobuseid jääb kohalikel farmeritel kõige rohkem üle. Saarmad söövad tibusid, rebane sööb kanakoibi ja karud söövad talvel ainult puuvilju (suvel saavad liha ja kala ka).

menüü backstage'is

fragment menüüst backstage‘is

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali "njämm-njämm-njämm," ausalt!

saarmas õgib tibu. soundtrack: vali “njämm-njämm-njämm,” ausalt!

Jaaguar oli mu lemmik. Ta oli kõige ilusam ja ma oleks nii väga tahtnud talle pai teha, et kaalusin natuke aega loomaarstiks õppimist (lootuses kohtuda karjääri käigus üldnarkoosis jaaguariga). Samas tundub selle projekti ROI ikkagi madalavõitu ja samuti oleks oht kohtuda täiesti uimastamata lehmadega (minu põhilised teadmised loomaarsti argielust on pärist James Herrioti raamatutest ja võibolla veidi vananenud, aga samas tundus novembrikuine Dartmoor küll täpselt sama kõle ja hüljatud kui Herrioti Yorkshire, nii et ma ei tea, kas uuemad veterinaariatrendid nagu näiteks, ee, väiksemate loomade pidamine, on sinna jõudnud).

DSC07471

lihtsalt… kassipilt

Paitamise asemel rõõmustasin jaaguari hoopis sellega, et peitsin ta toidu – kolme kilo jagu hobuselihatükke, sõna otseses mõttes koos naha ja karvadega, ja sealkandi hobused on päris karvased! – tema väliterritooriumile ära, et ta saaks seda otsides veidi vaeva näha ja ei muutuks laisaks. Selle kohta öeldi scatterfeed ja seda tehakse teiste loomadega ka, näiteks karude puuviljad loopisime samuti mööda nende hoovi laiali, ainult et karu toitu ei tohtinud puu otsa panna, aga jaaguari oma küll.

(Jaaguar on ainus suurtest kassidest, kes ronib puu otsa. Täiskasvanud karu ka ei roni. Ja seda, et tiigrid ei armasta ronida, ujuda, tõrusid, mett ega ohakaid, teame me juba lapsest saadik; jaaguar aga armastab ujuda ja sööb peaaegu kõike. Selline loom!)

DSC07394

paarsada kilo puhast lihast ja kõige võimsamad lõuad üleüdse

Veel üks erialatermin, mille selgeks sain, oli enrichment. Kui näete loomaaias mõnes puuris vettinud pappkasti, üksikut kummikut või mingit muud pahna, siis see ei ole mitte tegemata koristustöö, vaid sinna spetsiaalselt pandud, et loomal oleks millegi üle hämmelduda. Papi ribadeksrebimine olevat paljude hobi neist. Saarmatele viisime ühe põhuga täidetud traatpuuri, millesse nad said käpa sisse ajada ja sinna peidetud viinamarju ja porgandiviile taga otsida. Ja mõnikord lõhnastatakse mõni kivi või känd lihtsalt suvalise parfüümiga ära, lõvil jälle mitu päeva peamurdmist, et mis jama see siis nüüd on ja kas see ohustab teda kuidagi.

spetsialist menetleb

spetsialist menetleb

Ma kahtlustan, et päristalitajad salaja naeravad nende linnavurlede üle, kes tulevad valgete sokkidega kohale ja õhinal tiigripuuri ronivad, aga nagu nad ise ütlesid – hea viis loomaaiale raha teenida. Soovitan sellist elamust loomasõbrale küll.

don’t blame it on the sunshine don’t blame it on the moonlight

26. nov. 2015

Juhtus nii, et kontoris jäi vabaks üks neist laudadest, mille taga töötatakse seistes (selle kohta ei ole eesti keeles ju mingit viisakat sõna? standing desk) ja ma uudishimust kolisin selle taha ümber. Mõtlesin, et vaatan, kaua vastu pean, ja arvasin, et eks see aeg pigem tundides kui päevades saab olema – olen alati pooldanud Churchilli seisukohta, et kui saab istuda, ei tasu seista, ja kui on võimalus lamada, peaks seda kasutama. Pealegi oli mul vanast ajast meeles, et mu selg ei kannata pikemat seismist ja hakkab valutama.

Kuskil kuu on nüüd eksperimendi algusest möödas ja mu peen kontoritool ikka veel ootab laua kõrval, et millal ta jälle tegudele saab asuda. Eks ma ikka istun ka iga päev… koosolekutel ja lõunasöögi ajal ja oma Alphabeari-pausidel, mille tarbeks on mul siin nurga taga üks tugitool varuks. Aga omaenda laua ja arvuti taga tundub seismine lihtsalt loomulikum ja loogilisem – ja seda ma tõesti ei oodanud. Lösutada on veidi raskem kui tooli peal (aga mitte võimatu… mul on siin oma nõks, kuidas põlv laua peale upitada ja niiviisi veidi puhata), aga niheleda see-eest palju lihtsam. Kui kõrvaklappidest muusika tuleb, teen vahel paar tantsusammu; mõnikord harjutan salamisi demi-pointe’i või demi-plie’d; tähtsatel ja tõsistel hetkedel saab ekraanist kaks sammu eemale astuda ja seda mõtlikult silmi vidutades vaadata, et kõik saaksid aru, KUI tõsine mu töö tegelikult on.

Kui selg ära väsib, siis kükitan veidi aega. Imelik näeb välja, aga kükitamise harjutamine on mu treeningkava oluline osa nii ehk nii ja seljale on see väga mõnus. (Minu meelest hakkasid kükid palju paremini välja tulema, kui ma istumise seismisega asendasin. Puusapainutajad võiks siin võtmesõnaks olla mu kasinate anatoomiateadmiste kohaselt.)

Veel üks asi, millele see seismine ootamatult hästi on mõjunud, on mu sotsiaalne elu kontoris – sellelt kõrguselt siin on möödaminejatega (või neil minuga) palju lihtsam juttu alustada ja see on viinud väga põnevate vestlusteni. No ja nii tähtsaid asju mul siin teha ei ole, mis väikse klatši jagu kannatada ei võiks:P (näiteks seesama postitus siin kannatas just veerand tundi ja midagi hullu ei juhtunud.)

I keep falling over and apart

24. nov. 2015

Angry Birdsi mäletate veel? Candy Crushi? 2048-t? Ma põdesin need kõik omal ajal väga raskekujuliselt läbi ja õppisin sellest et mängutootjatele olen ma kerge saak ja parem on mitte alustadagi, sest lõpetada on raske. Kahest viimasest mängust sain ma üle üsna loomulikul moel – kommide rittaajamisel jäin mingile väga raskele tasemele kuuks ajaks lõksu ja numbrite puhul kadus pärast 4096-ni jõudmist huvi. Linde aga lennutaksin sigade pihta ilmselt siiamaani, kui see iOS peal tasuta oleks (kui nüüd ongi, siis palun ärge mulle seda öelge). Muide, ma olen võibolla ka ainus inimene maailmas, kes suutis Angry Birdsi mängides vigastuse saada. Lihtsalt… käsi läks mõne tunni järel nii krampi, et valutas pärast mitu päeva. See pisiasi mind küll ei heidutanud.

Anyway, ma võibolla tean, mis on järgmine suur asi, mis meid kõiki tabab, sest olen selle küüsis olnud juba üle kuu. Alphabear!

Seda on mängida oluliselt lihtsam kui seletada, nii et ma ei hakka seletama, aga tuntud mängudest sarnaneb ta kõige rohkem Scrabble’ile – tuleb teha sõnu ja nende eest saab punkte, ainult et tähed lähevad iga käiguga odavamaks ja mängulaud tuleb tühjaks saada ja siis on veel karud ja mesi ja… las ta jääb.

Kõige toredam on selle mängu juures see, et kuigi sohki teha saab (sohiks nimetan ma seda, kui katsetad suvalisi tähekombinatsioone, kuni masin midagi neist sõnaks tunnistab. ja Alphabeari sõnastik tunnistab väga palju imelikke sõnu!), ei ole see üldse huvitav, sest iga mängu lõpus kasutab karu mõnda su äsjakoostatud sõna lauses, ja mida normaalsemad sõnad, seda paremad laused välja tulevad:

Õnneks on Alphabear nii tehtud, et päris kogu aeg ei saa teda mängida – alailma on kas mesi otsas või paremad karud magavad või pole münte (need probleemid muidugi oleksid lahendatavad, aga selle üle olen küll uhke, et raha eest/peale ma ei mängi:)) ja saab vahepeal midagi asjalikku ka elus ära teha.

i used to roll the dice

22. nov. 2015

Mul on värviraamat. Aastal 2015 pole selles muidugi midagi erilist, kellel ei oleks… aga kui kellelgi siiski veel juhtub, et ei ole, siis praegu on sobiv aeg jõuluvanale kirjutada ses asjas.

WP_20151122_007

minu esimene.

Mul on alles ka värvipliiatsid ajast, mil mul viimati värviraamat oli (see ei olnud muide mitte sügavatel 80ndatel, vaid millalgi keskkooli ajal. jaa, ma olin hipster enne, kui see lahe oli!), aga ostsin ühed uued juurde ja guess what, selgub, et 21. sajandil tehakse palju paremaid pliiatseid kui 20ndal. Vildikatest ma ei räägigi. Need tänapäeva omad tulevad kätelt lihtsalt seebiga pestes maha ja järgmisel päeval saab tööl jätta mulje, et sa ei värvinudki õhtu otsa, keeleots suust väljas, mandalaid.

WP_20151122_005

väljakutse perfektsionistile minus: teeks nii, et päris sümmeetriline ei ole. väga raske!

Nagu minu puhul juba teada, mindfulnessi ega meditatsiooni see kõik kaasa ei too. Värvimise ajal saab inimestega juttu ajada, midagi asjalikku kuulata või poole silmaga telekat vaadata.

WP_20151122_006

see võttis aega täpselt kaks näosaadet

Teil on värviraamatud või? Näidake pilte!

but it’s been no bed of roses no pleasure cruise

21. nov. 2015

Tänase päeva peal oli mu kalendris kirjas “mingi autoüritus olümpiastaadionil” ja sattus see sinna nii: arutasime peikaga, et tahaks olümpiastaadioni seestpoolt näha (vist mõned kuud tagasi, kui tuli uudis, et seal on ümberehitustööd lõpetatud ja saab hakata üritusi korraldama). Mina arvasin, et võibolla päris West Hami jalkamatši ei viitsi vaadata, ehk tehakse mõni kontsert või midagi muud huvitavat. Ja siis minu meelest umbes poole tunni pärast ütles L, et seal tuleb novembris Race of Champions, ja mina ütlesin, mida normaalne inimene ikka sellise asja peale ütleks… “ahah, okei siis” ilmselt. Arvestades, kui kergekäeliselt ma ise ostan balletietenduste, raamatuesitluste ja koorikontsertide pileteid kahele, ei pea ma sobivaks vastu vaielda, kui peika mind kuhugi kaasa kutsub, ja no ma ju tõesti tahtsin staadioni näha.

Olukorra tõsidus selgus hetkel, kui ma juba 231. sektori 40. rea kohale nr 595 maha olin istunud ja keskpõrandal startis… Felipe Massa? Seda nime tean isegi mina! Vot sel hetkel hakkasin ma huvi tundma, kuhu ma õieti sattunud olen:)

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

kohe stardib Massa. või võibolla Vettel või Solberg või keegi.

See oli umbes nagu oleksin ma kellegagi kaasa läinud “mingile spordivõistlusele” ja kohale jõudes avastanud end olümpiamängudelt (olles suutnud seni elada teadmatuses, et olümpiamängud on olemas):

It is the only competition in the world where stars from Formula One, World Rally Championship, IndyCar, NASCAR, sportscars and touring cars compete against each other, going head-to-head in identical cars.

Wikipedia

Kuna võistlusel peab olema kellegi poolt, siis ma olin Šotimaa poolt. Ma neid teisi britte seal ei tundnud (noh, Buttonit tean), aga Coulthard on küll eluaeg olemas olnud… ja siis oli neil Susie Wolff. Kui ma kas oleksin tema olemasolust enne tänast teadnud või kui ta poleks täna karjääri lõpetanud, olnuks tal potentsiaali saada mu lemmikvormelisõitjaks.

(kõrvalepõikena: Freddie Mercury surmapäeval mängiti raadios päev otsa tema laule ja nii sain ma teada, et on olemas Queen, kellest sai minu lemmikbänd väga pikaks ajaks. Kas ma olen maailmaga sünkroonist väljas kuidagi või? Kas kuskilt saaks tellida teavituse ägedate asjade kohta, mis on olemas, et ma neile enne lõppu jaole saaksin, palun?)

Võitis Vettel, keda ma igatahes ka tean, ja olümpiastaadion oli täitsa äge (ehkki ilm ei olnud nelja tunni paigalistumise jaoks vabas õhus just kõige sobivam). Oli tore vanatehnikaüritus!

suudlus ainsa tereta

20. nov. 2015

Tulin täna jalgsi tööle, sest ratas jäi eile teatriskäigu tõttu kontorisse ja ma nagunii tahtsin proovida, kaua see aega võtab. Võttis tunni ja kolmteist minutit ja 9200 sammu – ja kuigi ma arvan endiselt, et suudaksin selle teekonna ka kinnisilmi läbida, nägin kõnniteelt mitut asja, mis mul ratta seljast märkamata on jäänud:

minu fuksia. teda ma näen küll iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

minu fuksia. teda ma näen iga päev, aga rattalukustamise kõrvalt ei jää vaba kätt, et pilti teha.

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

võimalik, et siin toimuvad linna parimad peod

laia profiiliga kohvimüüja

laia profiiliga kohvimüüja

pettekas!

pettekas!

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

päeva (tasuta) sõna. seda ma teadsin otsida, aga neil on iga päev uus.

kui tuleme kokku kui leiame mahti

19. nov. 2015

Käisin teatris, õigemini seekord teater käis meil – Peeter Sauter ja Ülo Vihma mängisid Londoni Eesti Majas  “Mikiveri tagi”, sain sellest umbes üleeile teada, läksin täna kohale ja tundsin end maailma kõige impulsiivsema inimesena, sest tavaliselt ostan ma teatripileteid pool kuni poolteist aastat ette. (Ilma naljata. Praegu on mul varutud pileteid jaanuari, märtsi, aprilli, maisse ja juunisse 2016 ja… jaanuari 2017. Ma isegi ei tea, kus riigis ma jaanuaris 2017 elan! Aga piletitest oleks napilt ilma jäänud.)

Mulle Sauter täitsa istub, aga seda etendust poleks ma Eestis elades küll vaatamiseks valinud (ja kas ma peaksin teadma, kes on Ülo Vihma?) Nüüd, kus valida nii väga ei antagi, võtan kättetoodava eesti kultuuri küll igasuguste pretensioonideta vastu, olgu siis Uus Teater või Ewert&draakonid või Liisi Koikson. Kevadel, kui P-l Brüsselis külas käisin, kasutasime juhust vaadata Jan Uuspõllu monotükki. Ma arvasin enne, et mulle Uuspõld ei meeldi, aga selgus, et eksisin, väga lahe oli. See tänane Mikiveri-asi oli ka lahe. Ja alati tundub kuidagi eriti südamlik ja armas, et need inimesed viitsivad siia kohale lennata ja pigem väiksele publikule esineda. Eksklusiivne ja intiimne.

Eesti naiste rahvatantsurühmaga liitusin ka hiljaaegu. Suvel ootab mind Jõgeval mu elu esimene tantsupidu ja ma olen sellest üpris ärevil, sest ma ei tea, kas ma oskan tantsida – pole kunagi proovinud. (Samas, kui selgub, et ei oska, jõuab vast õppida.) See pidu (ja ka rühm) on naiste oma ja millegipärast ma alati arvasin, et naisrühmad on üks igav targarehealuse koogutamine… aga juhtusin hiljuti nägema Luksemburgi eesti naiste tantsurühma esinemist ja sain aru, et eesti mehe kõrvalejätmine tantsupõrandalt mitte ei vähenda, vaid suurendab kogu projekti, ee, dünaamilisust:)

Luksemburgi omakorda sattusin sellistel asjaoludel, et seal toimus Euroopa Eestlaste Koori (jessas, kas kõik need eestlusega seotud asjade ja kohtade nimed tõesti tuleb läbiva suurtähega kirjutada? tundub ülearu paatoslik) laululaager ja ma otsustasin, et praeguses eluetapis sobib mulle just sellises formaadis kooris laulda – proovid 2-3 korda aastas ja võimalusel mõni laulupidu juurde. Kuna rebasel paluti oma esimesest kogemusest koori veebilehe jaoks artikkel kirjutada, siis keda detailid huvitavad, lugege siit edasi.

ilu meie sees ja keskel ilu päästab maa

18. nov. 2015

Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.

Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…

Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)

Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.

carry me home tonight

16. nov. 2015

Mu päeva kõige mõnusam osa on hommikune rattasõit. Õhtusel pole ka viga, aga see satub tihti olema selline asja pärast või aja peale minek, ikka on kas vaja poes käia või trenni jõuda või kõht jube tühi ja kohalejõudmine on olulisem kui teelolek. Aga vat hommikul tööle pole mul küll kunagi kiiret :) ma lihtsalt sean oma hommikud selliseks, et ei oleks, sest need esimesed ärkvelolekutunnid on selline habras aeg, mil ma tahan asju teha rahulikult ja mõnuga.

Juhtumisi elan sellises kohas, et jalgratas ongi päriselt kõige praktilisem vahend töölkäimiseks:

stokey_blog_01

allikas: beyondthrilled.

Kui hommikul tõesti väga hullusti sajab, siis ma ikka vahel lähen rongi peale, aga õhtuks on tavaliselt vihm üle ja siis ma kahetsen, sest kuigi buss nr 73 on väga armas, võtab tipptunnil sellega töölt kojusõitmine kõvasti üle tunni. Jala saaks vist umbes sama ajaga, pean ükskord järele proovima. Rattaga läheb pool tundi.

Aga hommikuti ei saja peaaegu kunagi. See nüüd pole mingi teaduslik analüüs, aga minu meelest on Londonis hommikud alati ilusad, päeva poole võib ilm minna vastikuks ja õhtuks on jälle kena. Nii et ma võtan ratta ja ilmast sõltub põhiliselt see, kas jakk läheb kohe rattakorvi või on pool sõitu seljas. Noh, kui nüüd päris talv tuleb, siis püsib vast ka terve sõidu seljas, aga kuni eelmise nädalani oli igatahes ilm hommikuseks t-särgi väel sõitmiseks täpselt paras. (Või kleidi- või mille iganes väel ma tahan tööl käia. Spetsiaalseid jalgrattariideid ma ei tunnista ikka veel.)

Ma olen nüüd sedasama marsruuti kaks aastat igal tööpäeval vändanud ja kui vahel on nädalavahetuse varahommikuti (st liiklust pole) linna asja, siis on suur kiusatus proovida, kas kinnisilmi jõuaks kohale. Jalgrattateid ma eriti ei armasta (ja ega neid mu teele ei jää ka, peale ühe väga vastiku erandi, millest kohe lähemalt jutustan), olen oma marsruudi seadnud bussiradadele (kus rattaga tohib sõita ja on hea avar kihutada) ja paaris kohas kõrvaltänavatele, mille kaudu saab suurematest ristmikest pikema sabasseismiseta mööda – autosid ega busse ma ei karda, aga ummikuid ja ootamist ei salli. Isegi nii osavalt olen korraldanud, et parempöördeid (mis on vasakpoolses liikluses veidi ebamugavad, eks) tuleb mul kogu hommiku jooksul kokku teha ainult kolm tükki, mis 7 km peale pole halb diil.

Selliseid foore, mille taga tuleb tõenäoliselt peatuda, on teel ka kolm või neli. Hea, et on – sobivad riietumispausiks (tavaliselt võtan teise foori all jaki ära) ja podcastivahetuseks. Ahjaa, see vahejuhtum, mis mu eelmisele iPodile saatuslikuks sai – noh, ma võtsin jopet seljast ja ipod oli jope taskus ja klapid olid peas ja roheline tuli liiga ruttu ja nii ta selle sahmimise käigus keset ristmikku maha pudenes.

Islingtoni ökopoe ees müüb üks soliidse olemisega kodutu härra Big Issuet ja temaga me noogutame vastastikku tere hommikust. Kui teda vahel pole või ta on mu möödakihutamise hetkel seljaga tänava poole, on üks oluline hetk päevast puudu.

Kui esimese poole teed sõidan suhtelises üksinduses (st minuga koos fooride all on enamasti veel 5-6 ratturit, mitte rohkem), siis Islingtonis hakkavad jalgrattaummikud. Kõige hullem tropp on ees selle koha peal, kus on mõnikümmend meetrit rattateed… täpsemalt tuleb mul läbida takistusriba foor-ristmik-rattatee-foor-ristmik-eikellegimaa-foor. Hommikusel tipptunnil on seal rattureid oluliselt rohkem, kui ratatteejupile mahub või ühe fooritsükliga üle ristmiku jõuab, ja üldse valitseb kohutav korralagedus. Loomulikult on just see koht ka see, kus varitsevad igasugused allkirjadekogujad ja lendlehejagajad, kelle loosungiks on tavaliselt “kas tahad Londonisse veel selliseid teelõike?” Ei, tänan! Ma tahaks rohkem bussiradu ja vähem metroostreigijalgrattureid (need on nagu ilusa-ilma-ratturid, aga ilmuvad välja siis, kui ühistranspordiga enam tõesti kuidagi sõidetud ei saa, ja neil pole aimugi, kuskohas on mõistlik pidurdada, kus kiirendada, kus ümber reastuda, et äärekivist mugavalt üle saada, millise foori juures tuleb päriselt ka nuppu vajutada, et see kunagi roheliseks läheks, ja milliseid foore me ignoreerime).

Viimase foori juures enne kohalejõudmist on mul kombeks ühel suunal ootavad jalgratturid kokku loendada; kui see number kukub alla 30, siis võib öelda, et suvi on läbi. Kõlab päris muljetavaldavalt, aga väidetavalt tol tänaval ongi tipptunnil üle poole liiklejatest ratturid.

Ega ma mingit erilist hetkeselamist ega mindfulnessi ei harrasta sel teekonnal – mõtlen oma mõtteid või kuulan oma podcaste. Aga selleks ajaks, kui mu päev päriselt algab, olen ma enamasti midagi uut (või hästiunustatud vana) teada saanud; olen end pool tundi mõõdukalt aktiivselt liigutanud; ja ma tean alati, mis ilm täna õues on.

Oh, ja kuna ma endalegi arusaamatul põhjusel ikka veel kõiki neid rattasõite Endomondoga salvestan, siis tean öelda, et 10 ja poole kuu jooksul olen commute‘inud 2666 km jagu ja et seda on juba rohkem, kui eelmisel aastal kokku (2516 km). Ükspäev just lõppes mingi challenge, kus võistlus käis trennikordade arvu peale, ja oma, khm, 60 “trenniga” kuu aja peale sain ma 723. koha 172840 osaleja hulgas. Kui ma selle esikohaks ümardan, siis see jääb mumst täiesti lubatud vea piiridesse veel?

loodan kunagi jõgi alguse must saab

15. nov. 2015

Vastukaaluks igasugusele maailmas toimuvale kräpile tahan teile siinkohal teatada: mul läheb hästi. Midagi eriliselt head pole juhtunud, aga halba ka ei ole, ja kuigi aegajalt on mul tunne, et ma ei tee mitte midagi (peale töö. tööd teen ma kohe päris kindlasti), on mu päevad täidetud väikeste naudingutega. Novembrivastase teraapiana olen valmis neid jagama, nii et siit tuleb minu imeline igapäevaelu. Kuni kaupa jätkub.

Mul on uus iPod! Vanaga läks nii, et… vaadake, nii näeb välja kahekorruselise bussi rataste alt läbi käinud iPod nano (3rd gen):

Ehk siis… umbes nii, nagu üks kaheksa aastat järjest igapäevases kasutuses olnud ese võikski välja näha. Ekraan läks katki ja laadimispistik lömmi, aga kui ma ta üles korjasin ja kõrvaklapid külge panin, siis mängis häirimatult edasi. Navigatsiooninupp jäi ka tööle, aga ekraanita oli seda raske kasutada, seega kuulsin tol hommikul viis korda Edgar Savisaare laulu “Kaunis maa”, sest mul oli parajasti käsil Rahva Oma Kaitse see saade, kus seda iga pausi ajal mängiti…

(loomulikult oli tegu juhtumiga sarjast “bad decisions make good stories” ja ma ausalt õppisin sellest ja olen nüüd vähemalt mõnda aega hommikuses liikluses tähelepanelikum. ja ei, ma ei olnud ise selle bussi alla jäämise ohus.)

Noh, aga muidugi selliseid kuulikindlaid seadmeid Apple enam ei tooda ja nii ostsin ma endale uue iPodi, mis on nii õrnake, et ma ei julge kõvasti peale hingatagi, aga tal on ka omad eelised. Esiteks mahutab ta 8GB asemel 16 ja teiseks saab seal suurema vaevanägemiseta kuulata podcaste õiges järjekorras (vana järjestas uuemad ettepoole). Seega kannan nüüd taskus kaasas kogu Müstilise Venemaa arhiivi ja oh, kus sellest on mõnu. Praegu kuulan 1998. aastal salvestatud blokki, kus Vseviov räägib 18. sajandil Venemaad valitsenud naistest. Tuleb välja, et Katariina I ja Katariina II vahele mahtus neid täitsa mitu. Jube põnev on see kõik.

(võin ka raporteerida, et Vseviovi hääl ega stiil pole peaaegu kahekümne aastaga absoluutselt muutunud. aga kas teadsite, et sel saatel oli kunagi ka saatejuht?)

once upon a different life we rode our bikes into the sky

10. aug. 2015

ma vahel teen mingeid asju lihtsalt sellepärast, et pole kunagi varem teinud ja usun sellesse, et üks kord elus tuleks ikka kõike proovida. võiks arvata, et selline lähenemine toob kaasa igasuguseid seikluslikke olukordi, aga tegelikult piirdub asi tavaliselt kas vaikse vaimustuse või vaikse hämminguga, midagi metsikut pole päris ammu juhtunud.

viimasel ajal näiteks olen end lõbustanud nišiajakirjade ostmise ja lugemisega. inglise keeles lihtsalt ilmub nii kohutavalt palju ajakirju, et ka siis, kui arvata välja naisteajakirjad (mida ma püüan mitte lugeda, sest ma arvan, et nad mürgitavad mu elu) ja jooksuajakirjad (mida ma loen nagunii), on bensu- või lennujaama poes ikka veel umbes kaheksa riiuli jagu avastamisrõõmu ootamas.

katse 1: mägimatkahuviliste ajakiri

the UK's best-selling hillwalking magazine

the UK’s best-selling hillwalking magazine

selle ostsin Eustoni jaamast teel Snowdoniasse, sest tundus sobilik, ja selleks ajaks, kui ma Snowdoni jalamile jõudsin, olin juba kindel, et pean sinna otsa ronima. ja siis kõigi teiste mägede otsa ka. (Snowdoni otsa sõitsin seekord siiski rongiga, aga ronin kohe, kui paar päeva vaba aega tekib selle jaoks!)

lugesin Traili kaanest kaaneni läbi ja minu lemmikkangelaseks sai kohe alguses Tom – kaasautoreid on sel ajakirjal ohtralt, aga ilmselgelt leidub ainult üks fotograaf, kes on valmis nendega kõik matkad kaasa tegema, et pilte ka juures oleks. kõik artiklid on kirjutatud parimas briti self-deprecationi vaimus, nii et igas loos on autor käpuli maas ja palub eutanaasiat, sellel kui Tom elegantselt kaljunukilt -nukile hüpleb, käputajast pilte klõpsib ja tee kõrvalt mustikaid jõuab noppida. pole enam kahtlust, kes on impeeriumi parim hillwalker, eks.

lisaks lugesin siit väga valgustuslikku artiklit, mis kinnitas, et mul on õigus olnud eluaeg lehma karta. lehm on UK ohtlikkuselt teine loom! kõige rohkem inimesi aastas tapavad hobused, aga nemad tapavad põhiliselt ratsutajaid, tavaline möödakäija pole ohus. lehm ent ründab just nimelt rahulikku matkajat. ma olen seda teile KOGU AEG rääkinud!

seda ajakirja olen valmis teinekordki lugema. 10/10

katse 2: kanalipaadihuviliste ajakiri

For everyone who enjoys the waterways

For everyone who enjoys the waterways

selle hankisin tegelikult paadisadamast, kui olime just nädalase kanalipaadireisi lõpetanud – tundsin end täitsa piisavalt eksperdina. taas kord kannatas kaanest kaaneni läbi lugeda (okei, paadimootorite tuunimise täpsematest detailidest libisesin diagonaalis üle), aga ma olen ka muidugi veidi friik. kõige toredamad lood olid jälle minavormis kirjutatud reportaažid sellest, kui halvasti kõik paadisõidul võib minna ja kui tore see hobi sellest hoolimata on. selle ajakirja ostan järgmine kord uuesti umbes siis, kui järgmine kord kanalipaadiga sõitma lähen (mida ma kindlasti kavatsen teha, aga võimalik, et mitte enne aastat 2040 või nii).  7/10

katse 3: shoppinguhuviliste ajakiri

September issue

September issue

ouch. selle ostsin puhtalt kaanestaari pärast – mu girl-crush Emma Watsoni suhtes sai alguse aastal 2004 ja ei paista veel niipea üle minevat.

ma olen mingit Vogue’i-sarnast ajakirja enne ka kunagi lugenud, nii et see ei pidanuks tulema üllatusena, aga siiski:

  • sisukord asub lehekülgedel 55 ja 68;
  • leheküljel 81 on juhtkiri, mis lubab, et ajakiri algab leheküljelt 149;
  • ka lehekülgedel 96 ja 98 leidub vihjeid selle kohta, mida sellest ajakirjast leida võib, kui see kord algab;
  • lehekülgedelt 108 ja 110 saame teada, millest kirjutab ajakirja veebileht;
  • (lehekülgede 108 ja 110 vahel on 12-leheküljeline nutikellareklaam. does not compute, aga mida mina ka tean.)
  • lehekülgedel 120 ja 132 on impressum;
  • leheküljel 149 hakatakse tõepoolest rääkima sellest, mida ostma peaks;
  • leheküljel 168 on esimene asi, mis näeb välja nagu artikkel. lähemal uurimisel osutub see reportaažiks sellest, kuidas üks proua endale sukkpükse jalga pani. kahjuks puuduvad nii self-deprecation kui sümpaatsed kõrvaltegelased;
  • protip: 10 den paksusega sukkpükse tuleb hoida sügavkülmas, siis nad ei lähe katki;
  • nüüd ma jätan mõnisada lehekülge vahele;
  • intervjuu Emmaga on lehekülgedel 342 kuni 346. ta on endiselt vaimustav. ja pildid on väga ilusad.

teate, ma saan aru küll, et ma olen selle ajakirja eest maksnud, aga… ma ei jaksa siit edasi ja jätan ta pooleli. ma saan aru küll, et kohe ongi läbi ja tuleb see osa, kust saab teada, kus kõiki eelmisel 400 leheküljel näidatud asju osta saab, aga ikkagi ei jaksa. 1/10

nüüd ma mõnda aega hoian nišiajakirjadest eemale jälle.

it’s right that you’re with me i’m glad you remained

24. veebr. 2015

Otsisin oma blogi admin-liidesest midagi hoopis muud, aga leidsin näe mille: pooliku reisikirja minu ja vanaema Norra-roadtripist, kevad 2011.

Igasugune mälestus selle teksti alustamisest ja kirjutamisest mul puudub. Kahtlustan, et poolikuks ta jääbki, sest vastav reisipäevik on kui üldse kuskil, siis Eestis, ja sellise detailsusega ei mäletaks ma seda reisi enam päeviku toelgi:( Eit mäletas, aga eit suri ära.

(Moraal: kohe tuleb kirja panna kõik. Ja siis tuleb kuskile nähtavasse kohta panna link kirjapandule, sest muidu ununeb ka see, et sai kirja pandud.)

Reisilugu muide tasub lugemist – tühja sest Norrast, aga vanaema oli mul ikka väga tore!

vanaema suusahüppemäe otsas

vanaema suusahüppemäe otsas

ja mu linn tundub justkui kuningriik

10. veebr. 2015

dakiblogis kirjutavad inimesed ühest oma päevast. mulle tegelt meeldiks neid päevi lugeda teistest blogidest ka, sest daki sõbrannadel tunduvad olevat väga sarnased elud. kuskil on kindlasti peale minu veel mõni inimene, kes ei pea hommikul lasteaeda minema? igatahes, minu eilne päev:

Äratus on kell 7, sest minu kord on süüa teha. Kiire omlett käepärastest vahenditest (sügavkülmutatud rohelised herned on ju normaalne täidis omletile? peekon ja juust nagunii), rasvakohv ja kõige sellega voodisse tagasi. Kella kaheksani Guardian (millest selle ajaga jõuab läbi sirvida umbes poole, kui pidada kinni uusaastalubadusest ja mitte lugeda välis- ja majandusuudiseid. ain’t nobody got time for that!)

Siis on tavaline pesemis- ja mul-pole-midagi-selga-panna-rutiin; eesmärk on uksest välja saada poole üheksa ajal ja loodetavasti enne naabrinaist ja tema lõugavaid lapsi, kes liiguvad minuga samas ajagraafikus. (Naabri noorem laps nutab IGAL jumala hommikul. Mis elu see selline on, iga päeva lakkamatu nutuga alustada? Tal endal ja ta emal ja no tegelikult minul ka, sest heliisolatsioon meie majas puudub.)

Enne kodust väljumist viskan slow cookerisse mõned sealihalõigud natukese soola ja ürtidega ja panen pesumasina tööle.

Elu müstika: kui rattasõit tööle on täpselt 7 km pikk ja võtab täpselt 30 min (harjumusest mõõdan seda endiselt igal hommikul Endomondoga) ja kui ma 8.30 kodust välja lähen, kuidas siis saab olla, et ma ei jõua kontorisse kunagi enne 9.15? Sõidu taustaks kuulan David Vseviovi “Müstilise Venemaa” sarjast Mihhail Šolohhovi kohta, õigemini selle kohta, kes siis ikkagi kirjutas “Vaikse Doni”, kui Šolohhov ei kirjutanud. Tundub, et keegi ei tea.

Kontorisse jõudes selgub, et esmaspäeva kohta tüüpiliselt olen oma uksekaardid maha unustanud. See tekitab päeva jooksul ohtralt tüütut sebimist ja ringigakäimisi juurde.

Siis selgub veel, et joogaõpetaja on haige ja tavapärane esmaspäevane kontorijoogatund jääb ära. Sellest on kahju, sest ma oma nädalavahetuse jooksutrennide järel venitada mitte viitsides sort of arvestan selle joogaga.

Tööpäev on keskmisest veidi isegi konstruktiivsem, saan tehtud palju nokitsemist vajavaid asju, käidud paaril pigem asjalikul koosolekul ja tiimikaaslastega väljas lõunasöögi järel (jee, punkt sotsiaalse suhtlemise eest!) Ja kui vahepeal tööd ei viitsi teha, broneerin lennud ja ööbimise septembrikuise Berliini maratoni ajaks. Kuidas on võimalik, et Londoni ja Berliini vahel lendab otse veel vähem lennufirmasid kui Londoni ja Tallinna vahel?

Viimase koosoleku lõpetan punktipealt 17.30, nagu plaanitud, sest kell 18 tahan ma olla trennis. Spordiklubi on kontorist 10 min rattasõidu kaugusel, jõuab isegi Vseviovi uuesti ette võtta. Šolohhovi-teema saab otsa ja valin järgmiseks Aleksei Tolstoi, kelle raamatust “Peeter Esimene” on mul lapsepõlvest väga soojad mälestused.

Sangpommitrennis on asendustreener – tavaliselt on meil seal üks selline no-nonsense itaalia vanamees, aga täna on tulnud keegi noor kutt, kes arvab, et trenni võiks elavdada mingite lollakate kardioharjutustega, mille ainus eesmärk on pulssi üles ajada. Viilin neist veidi, aga see-eest sangpommid võtan raskemad kui tavaliselt. Täitsa kõva trenni saab.

Kaalun ka samasse saali järgmisse trenni jäämist – kui siin mõni blogija käib iga päev 3-4 trennis järjest, asi siis minulgi pooletunnise jõutrenni otsa kolmveerand tundi house-tantsu otsa teha – aga närv ütleb ikkagi üles. Piilun seda tantsutrenni natuke aega ukse tagant ja no jumal tänatud, et ma ei jäänud, juba kolmas samm nõuab mingeid selliseid puusanõkse, milleks ma võimeline pole. Ballett on ausalt väga palju lihtsam! Tegelikult on esmaspäeviti üks barre-trenn ka, aga selleni on veel kolmveerand tundi aega ja vat nii kaua ka ei viitsi klubis passida (muidu meil on seal kohvik ja raamatukogu ja värgid, see võiks isegi mõnus olla. Võibolla järgmisel nädalal?); lähen panen hoopis riidesse.

(Jaa, mina olengi see inimene, kes end spordiklubis ei pese, kui järgmiseks kojuminek on. Nagunii ma lähen rattaga. Ja mul on kodus üks föön ühe naise kohta, mitte kahekümne! Ja pesemisasjade vedamine hommikul tööle kaasa ja siis trenni ja siis jälle koju tagasi tundub tobe, kui võib samahästi mitte vedada ja kodus pesta end. Seega jah, rattasõidusärk otse trennitopi peale, jope otsa ja nii ta läheb!)

Koduteel mõtisklen iga poe juures, kas viitsin ratta korraks ära parkida ja minna lillkapsast ostma, aga no ei viitsi. Vseviov räägib, et krahv Tolstoi oli Stalini suur soosik ja elas nagu kuninga kass – who knew! Kodust 50m kaugusel viimase poe juures murdun ja toon selle lillkapsa ära ikkagi. Müüja lõõbib, et kapsas maksab 80 000 naela (tegelt maksab 80 penni) ja mõistatab, et söögiks on cauliflower’n’cheese. Mis pole üldsegi väga valesti arvatud, mu plaan oli sinnakanti küll.

Kodus on liha kenasti end valmis smoorinud, aga selgub, et see lillkapsaretsept, mida ma plaanisin, võtaks tund aega. Ei, selleks olen ma küll liiga näljane! Lillkapsas jääb homseks, lasen L-l kaks porrulauku viilutada (minu kätte ei saa teravaid nuge usaldada. no nürisid ka ei maksa tegelt), praen nad kiirelt võiga pehmeks ja valan pool pakki vahukoort peale. Väga hea toit saab ja L-le jääb mulje, et mina tegin süüa, kuigi tegelt pole ma mitte midagi teinud:)

Pesumasinast pesu võtan ka välja millalgi söögitegemise eel või vahel.

Pärast sööki peseb L nõud ja mina iseenda (remember, ma tulin trennist). Panen lausa pidžaama selga, sest riidessepanemiseks on hiljavõitu, aga päris voodisseminekuks varavõitu, ja veedan tunni-poolteist-paar diivanil pleedi sees Guardiani lõpuni lugedes (tänane ja siis veel pühapäevase lehe viimased lisad ka) ja muidu… surfates. Teed joon ka. Lõikan mingist tasuta jagatud ajakirjast välja mõned vihjed restoranide kohta, kus saab soodsa hinnaga gurmeetoitu. (Nutikam inimene oleks vast telefoniga pildistanud?)

Ideaalis tahaks ma kell kümme kõik helendavad ekraanid käest panna ja voodisse minna (enne südaööd magama minna on kohutavalt tervislik!), tegelt jääb jälle veidi hiljemaks, aga pool üksteist olen küll kenasti raamatuga teki all. Ja vist juba enne ühtteist kustutan tule. Head ööd!

üks aegade hämarast pärinev keel

20. märts 2014

turtsusin küll mõne aasta eest, et isegi laulupeod ja emakeel ei kaalu Eesti kliimat üles, aga nüüd on ikka nii läinud, et olen lennupileteid ostnud mitte ainult juulikuus peoletulekuks, vaid ka laululaagriteks ja eelproovideks sellistel issandast hüljatud kuudel nagu oktoober ja märts.

ja kui seal Salme kultuurikeskuses (kas võib päriselt ka olla, et ma juba SEITSE aastat tagasi blogisin sellest, kuidas see kõik juba aastakümneid kordub?:)) siis pikema jutu või isegi häälte lahtilaulmiseta segakooride laulik otsast ette võeti ja meeshääled unisoonis “avatkaa viroo veräjäd” nõudsid… noh, jah, ma oleks palunud küll, et need väravad mu jaoks ikka lahti hoitaks. kord nad ehk tulevad taas!

(Hirvo Surva sarmile olen ma aastatega õppinud vastu panema ja nii põrmust lillede õitsetamine kui mesipuu poole lendamine jätsid mul seekord silma täitsa kuivaks. aga Tormis on nendesamade aastatega mulle kuidagi hinge pugenud – või on see nüüd jälle kollektiivne alateadvus, mis teeb, et rahvalaul minuga räägib?)

lisaks selgus, et mitmeteistkümne kooriga üritus on eriti tõhus viis kohata üheainsa õhtu jooksul kümneid tuttavaid, keda muidu ei oskakski kuskilt otsida.

kliima, erinevalt koorimuusikast, pole mulle mu karme sõnu aga andestanud, peab vimma. sain kogu seni kogematajäänud talve endale paari päevaga vastu vahtimist ja üldse ei olnud kahju koju Londonisse õitsvate magnooliate juurde tagasi sõita. mõni päev näitan teile pilti sellest, kuidas märts päriselt välja peab nägema!

i came across a cache of old photos

23. apr. 2013

need noored täiskasvanud on minu vanaisa ja vanaema ja nende sõbrad. need lapsed on mu ema ja tädi ja nende sõbrad. need suved olid ära, kui kõik tülid ja lahkuminekud ja surnuksjoomised ja vähkisuremised olid alles kaugel ees. tegelikult tundub mulle, et kuuekümnendad olidki kõigi nende inimeste jaoks üks lõputu imeline suvi. ja mul on nende üle tagantjärele hirmus hea meel.

vanaema oleks täna 77-aastaseks saanud.

ja jälle sa siit lähed sinna kus tuul ja kus päikene on teine

1. sept. 2012

lubage mul teha veel üks, viimane postitus sarjast “mis maa see on”. (esimene, teine)

ma lähen nüüd mõneks ajaks jälle ära, sest need talved ei ole minu jaoks.

aga see teadmine, et ma nüüd septembrist lähen, on olnud minuga varakevadest peale… ja ma olen sel suvel elanud rohkem hetkes, kui mul paljudel eelmistel, soojematel suvedel õnnestunud on.

olen paadininas istudes läbimärjaks saanud. olen jalgrattaga paduvihmas sõitnud ja läbimärjaks saanud. olen lauspäikeses jooksnud ja läbimärjaks saanud. olen saunast merre jooksnud. olen kohtunud metsas rebaste ja hiirte ja siilide ja konnade ja kährikupere ja jäneste ja oravatega ja meres hüljeste ja vähkide ja lestakaladega. olen roninud kõigisse hiiumaa tuletornidesse. olen lõkke ääres laulnud. olen paadist otse avamerre ujuma hüpanud. olen metsajärve ääres telgis maganud. olen soolaukas ujunud. olen näinud põuavälku. olen söönud küllastumiseni metsmaasikaid ja mustikaid ja põldmarju. olen korjanud kukeseeni. olen sõitnud jahi ja kaatri ja praami ja kanuu ja kajakiga. olen pidanud piknikke tuulisel merekaldal ja vihmases koduõues. olen jooksnud ümber mitme järve. olen õppinud mootorrattaga kruusateel sõitma ja seda siis ohtralt harjutanud. olen küpsetanud lõkkes kartuleid ja keetnud priimusel hommikukohvi. olen näinud topeltvikerkaart.

ausalt, ma ei lähe viha ja solvumisega, ma lähen rõõmu ja rahuloluga. me jõudsime ära leppida. ja küll ma ükskord jälle tagasi tulen.

seniks jääb teid lõbustama uus postitustekategooria “minu london”.

мама анархия папа стакан портвейна

10. aug. 2012

ärge enam kunagi tulge mulle väitma, et mehed ei mõista vihjeid, mitteverbaalseid signaale ja muid varjatud sõnumeid.

olete näinud, kuidas kaks autot foori alt võidu kiirendavad? kuidas need juhid, palun, aru saavad:

1) et neil on võistlus;

2) kus finiš on;

3) kes võitis?

ükspäev küsisin ja sain esimese küsimuse vastuseks “ta nägi väljakutsuv välja” (hmm, olevat inimesi, kes sama argumendiga vägistamist õigustavad). hell, me räägime siin AUTODEST (neli ratast, esi- ja tagatuled, 2-4 ust, mitte ühtegi miniseelikut). kui see ei ole subtle, siis mis on?

(finiš olevat olnud “linnakiirusel” (wtf?) ja võitjaks olnud “mina” (see vähemalt ei tekita lisaküsimusi) – aga ma ei saanud ikkagi teada, KUST NAD TEAVAD. ja kas teine võistleja ikka samamoodi teadis.)

igatahes ei taha ma enam kuulda seda juttu, et asjad tuleb selgelt ja otse välja öelda.

btw, olen siin ammu mõelnud, et peaks endale iPadi ostma… (wasntme)

sa oled tiib ja mina olen lend

18. märts 2012

kuu teatrisoovitus: vanemuise “tappa laulurästast”.

kui te olete seda raamatut lugenud, siis: etendus on hoopis teistsugune. kui te ei ole seda raamatut lugenud (mitte keegi, kellelt ma küsinud olen, ei ole), siis: mismõttes? kuidas te niiviisi saite inimesteks kasvada?

päeva sõna asemel seekord aga nädala väljend: “soovijatel avaneb võimalus” (pro “võiks peaks tuleks”). allikas: kukulind.

something wicked this way comes

11. märts 2012

(pigem iseendale väljakutse esitamiseks kui mingi reaalse vajaduse tõttu) olen nüüd mõned kuud paralleelselt õppinud hispaania keelt ja JavaScripti.

arvake, kumb neist kahest paneb mind tihemini röögatama: “SEE KEEL EI OLE LOOGILINE!!!”?

pärast surma ma saan oma laeva mille tulesid ise ei näe

4. märts 2012

Nagu ma rõõmuga märkan, jääb mul alati õigust üle. Ma ei tea ainult,mis sellega teha. Tahad, korjan selle kokku ja saadan sulle?

Juhan Smuuli kirju Ellen Noodale 1967-1968. Looming 2/2012

мимо плывут столетья спят подо льдом моря

2. märts 2012

Lord Garmadon and Wyplash have stolen the Nunchucks of Lightning and are escaping in the Skull Truck. Jay and Zane have been sent to stop them. Help them to dodge the Skull Truck’s mighty bone fist and powerful jaws!

/…/

Skull Truck features moving jaws, firing bone fist and 2 cages Also includes Nunchucks of lightning, thunder bolt, bone axe and spear Aim and fire the bone fist! Battle on any terrain with huge rubber tires and realistic suspension! Snap the jaws of the skull face closed with the Skull Truck’s suspension system! Trap your enemies in the bone cages!

(Lego Ninjago tootekirjeldusest)

käes on jälle märtsi algus ja koos sellega uued avastused mänguasjamaailmas:)