uus aga alati käänaku taga on ees

23 apr 2021 South Downs rahvuspark, Winchesteri lähedal

seadsin endale eesmärgi, et pean kevadisest kahepäevasest South Downs Way matkast leidma vähemalt ühe pildi, mis on päriselt vaade ja mitte lähivõte astelherneõitest (klge, kas te tahate lähivõtet astelherneõitest või on neid siin blogis juba piisavalt olnud?) ja mida ma olen valmis jagama, et vaadake ometi, kui ilus.

päris raske ülesanne. minu meelest seal väga ei olnud ilusaid vaateid. avaraid, jah, aga kõik nad olid nii… igavad kuidagi?

ma tean küll, et olen nii sündinud kui kasvanud tasasel maal ja seal peaks olema mu rahu ja tasakaal ja üldsegi Munamägi on pilvepiir, aga… see ei tööta mu jaoks nii. mägedest paremad on ainult mäed! ja andke andeks, aga taeva õige koht on kõvasti kõrgemal kui 318 meetrit üle merepinna.

vaatasin järele, et “downs” on eesti keeles “paljandik”, aga see ei tundu jälle kuigi hea ega asjakohane sõna nende Lõuna-Inglimaa madalate laugete kriidiküngaste kohta. nad on kena pehme rohelise rohuga kaetud ja väga vähestes kohtades paljaks kulunud. üldse täitsa kenad, lihtsalt liiga madalad. ja lauged. ja lõunas. ei, okei, vähemalt on taevas õige koha peal :)

sellise asja kohta ei saa ju paljandik öelda. South Downs Way Extoni lähedal

tule muga kaasa meil on aega nagu õhku

15 oktoober 2021, vaade Helvellynilt

mul hakkab Lake Districti kaart juba päris hästi peas kuju võtma ja tunnen maastikul tippe ja kurusid ja veekogusid nimepidi ära üsna tihti… aga praegu ikka päris kindlalt ei oska öelda, kas vasakul ees paistab Derwentwater või Bassenthwaite Lake.

mida ma oskan öelda, on see, et kui oled oktoobri keskpaigas kell pool kuus õhtul Inglismaa kõrguselt teise mäe otsas, siis loojangut vaadata on järgmine pool tundi küll kena, aga suur osa laskumist jääb puha pimeda peale. kirjutasin juba jõuluvanale korraliku pealambi asjus!

veetsin pool tundi kaarti uurides ja otsustasin, et see peab ikka jah Bassenthwaite olema. nii ootamatult lähedal tundub. see on muide ainuke järv (lake) Lake Districtis, teised on kõik -mere’id v6i waterid. tähendus muidugi on sama, lihtsalt selline sõnadega mängimine ja hea asi viktoriinidel küsida.

tähti vaid näevad kes tõesti vabad

15. mai 2021 Stour Valley Path

vaatasin järele, et eesti keeles on selle lille nimi longus ebahüatsint (longus siniliilia). vabandust, aga minu meelest me keskendume valele aspektile. ta on ikkagi rohkem sinine kui longus, rohkem hüatsint kui eba-.

no tehniliselt jah

muidu ma eelistan mägesid ja avaraid vaateid metsale, aga kevadeti need silmapiirini sinised puudealused… jah, palun.

the river too shallow the ocean too deep

1. august 2021 Grasmere

hästi ilus hommik täpselt neli kuud tagasi. ärkasin telgis lähedalasuva künka otsas, käisin kõigepealt Grasmere’is ujumas ja siis keetsin hommikukohvi ja putru. jaa, mul on kohvifiltrid ja filtrihoidja matkal kaasas. need ei kaalu suurt midagi ja rõõmu on neist palju. ja oodake, kuni te mu mokakannu näete.

kui ma juba oma kohvi jõin, tulid veel ühed inimesed ujuma, mees ja naine. järve keskel jäi mees hulpima ja deklameeris kõva häälega Wordsworthi: “I wandered lonely as a cloud…” jne, umbes esimese salmi jagu. ei saanudki aru, kas see oli irooniline või ei olnud. igatahes sobis mu hommikusse kenasti.

ärkad kui üles läind olen ma

mõtlesin, et kui täna ka postituse teen, siis olen püstitanud elu rekordi – kuu aega järjest iga päev blogitud, mitte nagu see eelmise aasta detsembriprojekt, mis jõululaupäevaga kolaki ära lõppes nagu advendikalender ikka. aga kolasin natuke arhiivis ja selgub, et 2018. aasta augustis sain ka terve kuuga hakkama ja august on pikem kuu kui november. samas mäletan, et tollal oli ikka nurinat, et kas raamatuarvustus või puhas pildipostitus loeb. et mis blogimine see ka on.

ühtlasi leidsin blogi statistikast tabeli, mis näitab, et keskmine sõnade arv ühe mu postituse kohta on 2003. aasta 128 sõna pealt tõusnud 2020. aastaks 676 peale. ei ole täheldanud, et mul seejuures palju rohkem öelda oleks, puhas ballast kõik.

sel aastal mõtlesin küll, et advendikalender tuleb pigem piltidega – ma ei ole peaaegu üldse jaganud oma sellesuviseid matkafotosid ja mul on neid päris palju ja ägedaid varuks. karta on, et ma ei suuda ka kommenteerimast ja seletamast hoiduda, sest eks iga pildi juurde mingi lugu ikka käib… aga kui tuleb vahel ainult pilt, siis mõelge selle keskmise sõnade arvu peale.

kuni kestab see keel ja kahisevad puud

täna on mul teile küll teatada uudis, mis on 1) hea, 2) oluline, 3) võrdlemisi värske. nimelt: tagasi on audiosari “Globaalsed eestlased” ja uskuge mind, kui te oma elus otsustate kuulata ühtainust eestikeelset audiosarja (mis ongi tehtud taskuhäälingu jaoks ja mitte raadiosaatena rahvusringhäälingusse, too on veidi teine kategooria, mida juhib juba aastakümneid David Vseviov), siis see peaks see olema.

(lisatud: inimestelt, kelleni rahvusringhääling paremini ära kostab, sain teada, et GE eelmine ring siiski oli ka Vikerraadios saatena eetris. nii et kvaliteedi tagant paistavad ikkagi professionaalide kõrvad.)

https://www.globaalsedeestlased.org/about – väga hästi võtab kokku

Rainer Sternfeld on minu meelest ainus inimene Eestis (või ainus eesti inimene maailmas, selle saatesarja vaimus mõeldes), kes saab aru, kuidas audiosarja formaadis inimesi intervjueerida. ta on ette valmistunud, tal on selge diktsioon, ta ei lollita ega lõkerda eetris, ta ei vaidle oma saatekülalistele vastu ega sega vahele, ta ei räägi iseendast, ta lihtsalt… kuulab aktiivselt. ja tal on megahea külaliste valik! ma olen kõik 42 saadet ära kuulanud ja võibolla umbes kaks olid sellised, mis eriti ei kõnetanud.

muidugi ma ses mõttes erapooletu ei ole, et see globaalse eestluse teema mind kõnetabki päris kõvasti, võiks isegi öelda, et on mu erihuvi. loomulikult mulle meeldib kuulata, mida arvavad maailma ja Eesti asjadest teised inimesed, kes on ka päris pikalt mujal kui Eestis elanud, aga ei ole sellepärast Eestist kaugeks jäänud ja ei plaani ka. intervjueeritute hulgas on ka mu isiklikke tuttavaid ja küll on tore olnud neist kuulda. aga ma päriselt usun, et see on kõigi jaoks huvitav, mitte ainult minu.

üks asi veel: Sternfeld räägib väga head eesti keelt! ma täitsa naudin seda, kuidas ta selle nimel pingutab ja enamasti suudabki leida kenad eestikeelsed vasted neile sõnadele ja väljenditele, mida ma ise ka inglise keeles kipun kasutama, sest tundub (valesti tundub!), et nii on selgem ja lihtsam. mul on jube hea meel, et ta nüüd tagasi on ja uusi osi teeb, sest ta avaldab mulle head mõju.

ma nüüd lähen postituse algusesse tagasi ja asendan sõna “podcast” sõnaga “audiosari”, sest Rainer ütleb nii. nägite, jah?

lift me like an olive branch and be my homeward dove

kuigi november pole kaugeltki mu lemmikkuu aastas (kellel oleks), pean ikkagi nentima, et november on üks olulisemaid põhjuseid, miks ma Londonis elan. sest see on siin täiesti talutav kuu, mitte mingi kolmekümnepäevane kannatus! jah, külmem kui mulle ideaalis meeldiks ja päevad võiks ka pikemad olla, aga kottpime ei ole ja õues asju teha on täiesti normaalne idee. tihti paistab isegi päike.

täna näiteks panin maha nartsissisibulad, niitsin muru (okei, polnud seal suurt midagi niita, aga hekseldasin langenud puulehed trimmeriga läbi, lootuses, et nad kevadeks ülejäänud mullaga üheks saavad nii), sõitsin paarkümmend kilti rattaga ja käisin ujumas (õhk +3C, vesi +6.5C, väga pikalt just ei solberdanud, aga sajameetrise ringi ikka tegin ära). head esimest adventi teile ka.