i cannot escape and i cannot forget

inspiratsiooni oma lapsepõlvekodu loo üleskirjutamiseks sain raamatust “Minu lapsepõlvekodu oli ENSV-s”. väga tore ja vaheldusrikas lugemine, st nad on sinna üsna hoolega otsinud inimesi eri aegadest ja kohtadest, aga minu meelest meie 80ndate Tartu agulikorter oli ikkagi esindamata, nii et siit ta tuleb.

räägitakse, et oma esimese eluaasta või sinnakanti olin ma elanud mingis Tartu ülikooli ühikas, aga ma isegi ei tea, millises, ja esimene kodu, mida mäletan, on ikkagi see tollane Heidemanni, hiljem Kuperjanovi tänava korter, otse raudteejaama vastas. seda maja enam ei ole, 1992. aastal (ma arvan) läks ta põlema, varemed lammutati varsti maha ja nüüd on selle asemel üks suvaline üsna kole kortermaja. aga üle kümne aasta oli seal mu kodu.

see oli kahekorruseline puumaja, mille kohta äkki öeldakse tänapäeval, et ühiselamu tüüpi? sellist terminit minu lapsepõlves küll keegi ei kasutanud. aga ühiskorter see ka ei olnud. koridori peal oli viis ühetoalist korterit, mis jagasid omavahel kööki ja WC-d. pesemisvõimalust ei olnud, ainus vesi tuli külmana köögi kraanist. (ma ütlen WC, aga mul ausalt öeldes sealt mingit vett küll meeles pole. päris kuivkäimla ei olnud, aga minu meelest see loputuskast ei töötanud enamus aega ja… noh, see oli nii ebameeldiv koht, et olen vist enesekaitseks enamuse mälestusi blokeerinud).

maja oli kahekorruseline, meie elasime teisel korrusel. allkorrusel oli ilmselt samasugune viie korteri ja köögiga koridor, seal elasid venelased, kellega me ei suhelnud, ja nende koridoriuksest sisse astusin ma vist elus üheainsa korra. koridoriuksed käisid vist isegi lukus, või mingist ajast kindlasti isegi. välisust küll keegi iial ei lukustanud ja selle juurest trepikojast varastati mul ükskord jalgratas ära.

millegipärast oli see esimene korrus ka üsna kõrgel, väljas oli vast kümnekonna astmega kivitrepp. ju oli seal all mingi keldrikorrus ka, aga ei mäleta, et oleksin keldris kunagi käinud. oma kütet ja muud kola hoidsime maja kõrval kuurides.

esimeselt korruselt teisele viis kahe käänuga puutrepp, selline… klassikaline Tartu puumaja trepp. trepi kõrval seinal olid ka postkastid, aga minu meelest ei toodud neisse kunagi mingit posti, st oma posti järel pidime me käima postkontoris, mis oli alguses Heidemanni/Kuperjanovi tänavat mööda mõni maja edasi, ja hiljem mõnda aega hoopis Heidemanni ja Kastani nurgal, seal, kuhu pärast hoopis apteek tehti ja kus sai koolist vahetundide ajal glükoositablette ja C-vitamiini ostmas käidud, sest hea odav maius. aga samas jällegi on mul mälestus, et koukisin sealt koridori postkastist mingeid kirjasõprade kirju, nii et võibolla siis midagi ikka toodi sinna ka. (kirjasõpru sain nii, et panin ükskord mingis meeltesegaduses Meie Meele kirjasõbrarubriiki kuulutuse, kus väitsin muuhulgas, et mind huvitab käsitöö. kui oli ÜKS asi, mis mind lapsena ei huvitanud, oli see käsitöö! selle kuulutuse ilmumisega läks hirmsasti aega, jõudsin ta juba unustada ja olin suures hämmingus, kui mulle hakkasid järsku saabuma kirjad mingitelt näitsikutelt, kes kirjeldasid, mida nad viimati heegeldanud olid. )

meie koridori viiest korterist olid asustatud neli, krt 5-s ei olnud kõigi nende aastate jooksul elanikke, kuigi paar korda keegi justkui läbi astus. kuskilt on mul teadmine, et meie korter oli 16 ruutmeetri suurune, aga äkki oli ikkagi veidi suurem (20 m2?) ja ma ajan segi oma esimeste Tallinna tudengiea kööktubadega, mis olid kindlasti 16, aga tundusid palju väiksemad? samas muidugi lapsena tundusidki asjad suuremad. ma arvan, et kõik selle maja korterid olid ühesuurused, aga vastaskorteril, krt 2-l oli erker (see natuke väljaulatuv aknasopp, teate), mis ehk tegi ta veidi avaramaks; igatahes seal me käisime vahel naabritüdrukul külas ja mul oli küll tunne, et nende tuba oli suurem. minust mõned aastad vanem naabritüdruk elas seal oma joodikust ema ja kahe täiskasvanud joodikust vennaga ja see tundus kõik täiesti normaalne.

krt 1-s elas üks kuri vanamutt, kelle nime me võibolla ei teadnudki, igatahes ma ei mäleta ja ta oli meie jaoks alati kuri vanamutt krt 1-st. ta ei sallinud lapsi. hiljem ta suri ära ja me võtsime ta toa endale, aga see tuleb hiljem.

krt 3-s elas Erna, kes oli ka vanamutt, aga palju lahkem. tal oli vist väike viinaviga, aga võrreldes krt 2 kambaga ei olnud see väga hull. kui tuli talongiaeg, siis ema andis meie pere (3 last) suitsu- ja viinatalongid Ernale ja sai asemele toidutalonge. Erna on mul meeles hästi tillukese ja kõhetuna, toitu tal vist eriti ei kulunud.

seda kööki, mida kogu see kamp oleks pidanud omavahel jagama, kasutasid minu meelest ainult meie pere ja korter 2; Erna ja kuri vanamutt käisid vee järel, kui sedagi. köögis oli üks hiigelsuur puupliit (noh, nelja auguga), mida iial keegi ei kütnud ja mis oli kasutusel lihtsalt tööpinnana, meil oli oma gaasipliit ja krt 2-l oli oma. siis oli seal veel see külmaveekraan, meie ja naabrite nõudekapid, mingi laud vist ikka ka ja meie pesumasin (Aurika, kahe poolega, üks pesemiseks ja teine tsentrifuugimiseks. vesi tuli sinna voolikuga sisse lasta või kui sooja vett tahtsid, siis tuli suure potiga pliidil keeta ja masinasse valada, see oli kõik ema töö. aga meie saime pestud pesu puust tangide abil tsentrifuugi vinnata, see oli päris tore. välja sai vee pumbata kuidagi vooliku abil – ainult et kuhu, pesumasin seisis kraanikausist päris kaugel? võibolla see voolik oligi lihtsalt pikk ja veeti üle kogu köögi).

köögist läks ka uks meie sahvrisse, mis käis tabalukuga kinni ja kus me hoidsime söögikraami, aga ka nõusid ja igasugu muud kola. sahver oli üks selline hea salakoht, kuhu sai omaette istuma ja mõtlema pugeda vahel – muidugi mitte talvel, siis oli seal külm. naabritel justkui sahvreid ei olnudki? mingid konkud olid koridori otsa peal, aga vähemalt üks neist oli minu meelest ka meie oma hoopis. konkude uste vastu (otse Erna ukse ees) jooksime me suure põmakaga, kui koridoris heeringamängu mängisime. “koridoris mängimine” oli üks põhitegevusi üleüldse, eriti pikematel sügis-ja talveõhtutel, kui õues ei saanud olla. väiksemana me ikka olime seal kõigi oma klotside ja muude mänguasjadega, mida siis õhtu lõpuks tuli kokku korjata tervest koridorist; ja muidugi toimus kogu see tegevus, k.a. heeringas ja muud jooksumängud, Kommunaari puukingades, sest olid ju ometi kaheksakümnendad. küll need altvenelased võisid meid armastada. isegi krt 1 kurjale mutile oskan nüüd tagantjärele kaasa tunda.

koridori avanesid ka kõigi korterite ahjusuud. ahi oli küll mõnus soe asi toanurgas, kui ta kord köetud oli, siis oli seal juures väga hea istuda. paraku, jah, tuli teda kütta. talvel iga päev. selleks tuli kõigepealt välja viia eelmise päeva tuhk, siis tuua kuurist briketti ja siis sai kütma hakata, ja selle kõigega sai alustada siis, kui oldi töölt ja lasteaiast koju jõudnud. ahjul läks soojakssaamisega ikka veidi aega, senikaua olime õueriietes.

kogu see koridorivärk oli kõik isegi juba tol ajal vaadates ja objektiivselt päris õudne. seal oli pime (noh, tuli põles. vahel läks koridoris pirn läbi, siis ei põlenud ka.) ja ei mäleta, et keegi kunagi eriti oleks tegelenud koridori või köögi või, hoidku küll, WC koristamisega. kõik oli permanentselt… tolmune. köögil oli tegelikult üks suur ja üks väiksem aken ja seal oli üldse üsna avar olemine, aga kindlasti mitte hubane. aa, köögis oli veel üks uks, mis viis köögitreppi mööda alla venelaste köögiuksest mööda ja õue. teises suunas sai sealtkaudu pööningule, mis oli ka kohutavalt tolmune koht ja kus polnud suurt midagi (ehkki kas seal ei kuivatatud vahel pesu?), aga kust me ükskord avastasime luugi, mille kaudu sai katusele ronida, mida me loomulikult ka tegime, korduvalt. minu meelest kogu mu lapsepõlve pealisülesanne oli ronida võimalikult kõrgele, igasugused katused olid kohutavalt põnevad. seda juttu, et sealt on võimalik alla kukkuda, ma lihtsalt ei uskunud. ma ei kuku ju keset tänavat pikali ega kuku alla trepi või tooli pealt, miks ma katuselt peaksin. ja no ega kukkunudki.

muidu me käisime mängimas (ja turnimas) muidugi üle tee karupargis ja sealt edasi Anna Haava tänava äärsel tühermaal, kus olid mingid ehituspaneelide hunnikud, mida me kutsusime “panelssideks”. arvatavasti seal tegelikult ei tohtinud ronida, sest vigasaamisvõimalusi oli ohtralt ja paljud neist said ka ära kasutatud. kohe kindlasti ei tohtinud käia kolamas selle tühermaa ääres olnud põlenud vanas koolimajas. me muidugi käisime. siis käisime me veel ka raudteejaamas ja selle ümbruses igal pool, kõik vanad vagunid ja pehkinud kuurid uurisime läbi. ükskord ühe pehkinud kuuri taga astusin pehkinud lauale ja sumatasin ühe jalaga umbes puusani sisse raudteejaama peldiku… kogumiskaevu või kuidas selle kohta öelda. mis ma oma dressipükstega seejärel tegin, ei mäleta (pakun, et viskasin ära), aga kummiku pesin köögis külmaveekraani all nii seest kui väljast puhtaks ja seda sai veel kasutada küll.

üldiselt oli kogu linn me mänguplats, Toomemäel oli igasugust tegemist ohtralt muidugi (kogu mu nonde aegade rahaline käive tuli sellest, et luurasime ohvrikivi lähedal, et tuleks mõni Leningradi turismigrupp, ja korjasime nende jäetud rahast endale paraja noosi. kusjuures minu meelest me kõiki münte kunagi ei võtnud, punased kopikad jätsime alles, lihtsalt meile tundus, et nii palju, kui vene turist annetab, ei ole eesti vaimudel vajagi, ja et selle eest võib osta veidi rosinasaia, kamašokolaadi või Komeedi kommi). kuhugi ei olnud otseselt keelatud minna. meil oli oma majaõu ka, aga seal polnud suurt midagi teha. seal oli üks plekist garaaž, väga räpase liivaga liivakast, paar kehvasti kandvat sõstrapõõsast, suured vahtrad ja palju naati.

meie oma toas oli minu mäletamist mööda alati valge, hubane ja puhas. kõik, mis vaja, oli justkui olemas – söögilaud ja mõned toolid, suur riidekapp, mingi nõudekapp, kaks kušetti ja hiigelsuur raamaturiiul, mis ei olnud mitte seina ääres, vaid liigendas tuba, nii et üks nurk oli peaaegu omaette. kui ma kooli läksin, siis tekkis ka kirjutuslaud, minu meelest seda enne ei olnud. siis oli veel üks tugitool, kuhu siis, kui ema läks tööle ja lapsed jäid koju (haiged? koolivaheaeg?) tehti pudrupesa (teate ju, mis on pudrupesa? see on, kui tugitoolis tekkide sees on ajalehtedesse mässitud pudrupott, kus puder püsib soe, kuni lapsed ärkavad). ükskord tuli meil vennaga tore mõte, et võiks ronida riidekapi otsa ja hüpata sealt alla tugitooli. ronisime me mõlemad, aga hüppasin ainult mina, vend ei julenud. hakkas nutma ja tahtis alla, aga ei hüpanud ega roninud, ainult töinas seal kapi otsas. olin sunnitud korter 2-st ühe neist joodikutest meestest appi kutsuma, ta muidugi tuli ja aitas, aga naeris pärast aastaid me üle.

kušetid käisid hingedega lahti ja nende all olid kastid voodiriiete jaoks. üks toredamaid toamänge oli see, kui lubati voodi sisse onn ehitada – mõni lina või tekk sealt sobis voodi serva pealt ette eesriideks riputada ja ülejäänud voodipesust sai endale mugava pesa ehitada ja seal teki taga peidus olla niiviisi. miskipärast oli mu suurim unistus seal voodi all kastis ka magada ja vähemalt korra, aga vast ka rohkem, ma seda ka tegin. tegelikult oli see päris ebamugav, sest madratsit seal ju polnud ja mingid põiklatid soonisid valusalt, aga nii lahe ikka.

meil oli raadio, mida kuulati päris palju, st ta vist mängis niisama taustaks ka. näiteks on mul meeles mingid korvpalliülekanded jm spordireportaažid, mida meil ju keegi vist päriselt ei kuulanud, aga mis ikkagi raadiost tulid. oli ka grammofon ja emal oli päris palju plaate, aga meie kuulasime põhiliselt ikka onu Remuse jutte ja Punamütsikest ja Aladdini imelampi ja mis need laste jutuplaadid olid. mingeid lastelaule oli ka ja siis veel üks Rock Hoteli plaat, mida me vennaga algklassieas jumaldasime. telekat meil ei olnud.

süüa tehti köögis, siis toodi see tuppa ja söödi toas, ja siis tuli nõud kööki viia ja seal puhtaks pesta. nõudepesu on mul meeles pigem laste tööna, kuigi tagantjärele saan aru, et kui see oleks alati olnud meie vastutada, poleks meil iial olnud puhtaid nõusid, kust süüa. aga üsna palju pidi seda igatahes tegema. see oli üks kohutav sahmimine ja solberdamine, sest jällegi tuli kõigepealt pliidil vett soojendada, siis kausis nõud pesta, siis neid nõusid loputada (seda tegime enamasti külma veega, sest teine kannutäis vett keeta tundus liig, aga talvel hakkasid käed sellest ikka kohutavalt külmetama. köök oli ju kütmata) ja siis nad läksid nõuderestile kuivama. nõude kuivatamine rätiga tundus küll asjatu eputamine ja üdini mõttetu töö, olin väga üllatunud, kui selgus, et mõnede sõprade kodus seda tehti ja et hoopis see oli laste kohustus :)

süüa osteti tollal sealt, kust sai, mul on jube palju erinevaid poode tegelikult meeles. üks toidupood oli meil kohe kõrvalmajas, hästi pisike. see oli üks neid, mille kohta öeldi, et see on “raudteelaste oma”, nii et seal töötasid ainult venelastest müüjad, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. sellepärast ma väiksena üsna pelgasin seal poes üksi käia, seal tuli kõike küsida (teine raudteelaste pood, mis oli otse raudteelaste klubi vastas, oli parem, sest oli selvepood ja ise sai võtta asju) ja kui vene keeles küsida ei osanud, oli kehvasti. ükskord mind saadeti vahukoort ostma, aga see müüja sai aru, et ma tahan vahvleid, ja ma ei osanud/julenud ka seletada seal midagi, läksingi nende vahvlitega koju. nagu selles anekdoodis, et “neil limonaadi polnud, aga ma tõin sulle küpsist!”

pesemisega oli nii, et… teate, minu meelest tol ajal pesti end üldse natuke vähem. ja lapsi pesti palju vähem. mina ei mäleta kodust eriti mingit pesemist :) me käisime linnasaunas – Tiigi saun oli väga lähedal tegelikult ju – aga kui tihti, kes seda teab. võibolla korra nädalas. kodus oli vahel küll mingi pesukausside ja rätikutega solberdamine toas, aga see seostub mul pigem külmetuse ja jalavannide/sooda-auruga kui pesemisega. aga jällegi, mis sahmimine – tee köögis pliidil kannuga vett soojaks, tassi pesukauss tuppa, pärast jälle köök tagasi ja siis kogu see põrandakuivatamine. ausalt öeldes ei ole ma isegi kindel, et me tolles kodus elades regulaarselt hambaid pesime…

ma ei tea, kuidas tol ajal lasteaiakohti jagati, aga me käisime Ploomi tänava lasteaias. sinna sai raudteejaamast nii, et tuli kõndida Vaksali tänavat mööda Riia maanteele Pauluse kiriku ette bussipeatusesse, siis sõita tükk aega (no ikka paarkümmend minutit) bussiga ja siis ilmselt tuli veel kõndida, ausalt öeldes ma seda lasteaiapoolset otsa ei mäleta üldse. Google Maps väidab, et meie juures bussipeatusesse läheb 11 minutit, aga ma arvan, et kahe lasteaialapsega läheb… kauem. mul on see lasteaiaskäimine meeles nii, nagu oleks kogu aeg olnud talv – nii hommikul minna kui õhtul tulla tuli kottpimedas ja pakases. kasukas oli seljas ja salvokelk kaasas. ja koju jõudes siis hakkas see ahjukütmise trall ja kasukat ei saanud ära võtta veel tükk aega. ma olen täiesti kindel, et sel kasukal oli rahvariidevöö ka peal! kõigil 80ndate lastel oli.

kooli läksime me iseenesestmõistetavalt kõige lähemasse, mis oli ühtlasi ka kõige parem – või siis vastupidi? ühesõnaga, kunagi polnud küsimust, kas on vaja minna teise keskkooli katsetele, sest see oli kõige lähem kool ja sinna oli mõistlik minna. mul oli kõigist oma klassikaaslastest kõige lühem koolitee, aga nii lühike ta ikka polnud, et ühe vahetunniga oleks jõudnud millelgi järel käia. igatahes käisin esimese klassi 3. septembrist alates üksinda koolis (minu meelest teisel koolipäeval veel isa viis ikkagi, sest esimene koolipäev ei läinud mul, khm, logistiliselt kõige edukamalt. sattusin nimelt pärast aktust valesse klassi ja olin tükk aega kadunud). kuigi praegu tunduks loogiline ja mõnus kõndida karupargi keskelt, siis minul oli kombeks minna ikkagi mööda Heidemanni tänava kodupoolset serva ja alles pargi lõpus bussipeatuse juures üle tee. aga äkki seal kodu juures polnud ülekäigurada tollal? sest laste liiklusraamatust “Mina ja tänav” oli varakult selge, et üle tee tohib minna ainult vöötrajal või fooriga ristmikul.

kuna see kord juba selline “katsetega kool” oli (“eliitkool” polnud tollal ka veel sõna), siis enamus mu klassikaaslasi elas kuskil kaugel ja ma ei sattunud neile eriti külla. näiteks oli terve punt Annelinna lapsi, kes kõik koos 30E bussiga tulid ja läksid. mu lähedasim sõbranna noil aastail oli klassiõde, kes elas Kastani tänaval kah ühes puulobudikus, neil oli küll oma köök (esikus) ja lausa kaks tuba, aga kemps oli see-eest hoopis õue peal, nii et enamvähem sama tase, mis meil. ma teadsin küll eramajades ja paneelmajades elavaid eakaaslasi ja ka kadestasin nende elusid, aga mitte niivõrd igasuguste mugavuste pärast, kui sellepärast, et neil oli rohkem ruumi ja vahel isegi oma tuba.

meie elasime oma 16- või paganteabmitme-ruutmeetrises korteris alguses ema, isa ja vennaga, siis ema ja vennaga ja siis ema ja kahe vennaga. kui väiksem vend juba jalad alla sai, siis läks see olemine seal ikka üsna kitsaks. ja pagan teab, kuidas see kõik täpsemalt juhtus, aga esimese korteri vanamutt oli vahepeal ära surnud ja tema poeg oli käinud ja kõik ta asjad minema kolinud ja… me võtsime selle korteri endale, nii et meie, kaks vanemat last, saime endale oma toa. minu meelest kelleltki luba ei küsitud ja ema lihtsalt muukis selle luku lahti ja vahetas ära ja nii ta läks. aga võibolla ma romantiseerin olukorda üle.

see oma toa periood oli väga lahe aeg. mul ei ole udustki aimu, kui kaua see kesta võis, kas paar-kolm aastat või hoopis palju vähem. hakkasime elama parajat teismelise-elu (kuigi me olime maksimaalselt 10-12). isa ostis meile maki, mida me vahetpidamata kuulasime; vahepeal oli meil mingitel asjaoludel telekas; ja vahepeal pidasime isegi koera, kuigi see oli küll üks õnnetu lõpuga projekt, millest ma lähemalt rääkida ei tahakski. (noh, mul õnnestus sel eluperioodil isegi oma elu esimene toataim ära tappa – ja see oli kaktus.) seda logistikat, et kuidas me siis sõime ja muidu perena elasime, ei mäleta ma küll absoluutselt. aga nii üldises plaanis ikka täitsa iseseisev elu, et ise äratuskellaga üles ja ise kooli ja kuhu vaja. (koolipäev algas meil kell 7:45, nii et nagunii olin ma juba aastaid pere esimene ärkaja, hommikust meil muide ka ei söödud.)

kogu see lugu lõppes sellega, et ühel ööl ärkasime selle peale, et maja põles. kõik pääsesid kenasti välja ja isegi eriti palju asju ei põlenud ära, aga elada selles majas pärast seda enam ei saanud. aeg oli veel selline, et kuidagi ikka “linn andis” uue korteri. see oli ka tegelikult agulilobudikus, ilma sooja veeta ja kuivkempsuga, aga see-eest neljatoaline! aga see on juba üks teine jutt.

there is freedom within there is freedom without

ma jõudsin selt matkalt täitsa eluga tagasi ja räägin kõigest lähemalt matkapäevikus, mille ma seekord ausõna korralikult kirja panen, sest olen nüüdseks aru saanud, et muidu ei mäleta ma pärast enam midagi. aga sellega läheb natuke aega, sest seda kõike oli päris palju ja pealegi viibin ma hetkel hoopis sügaval jäneseurus nimega “teiste inimeste päevikud samalt matkalt”.

aga alustuseks võiks kokku tõmmata selle seljakoti suuruse ja raskuse teema, mis eelmise postituse kommentaarides juba päris detailset lahkamist sai. ehk siis, eelmistes osades: asusin teele 17 kg seljakotiga, mille kohta Kaur ütles, et peaks olema maksimaalselt 12 kg, ja Piret ütles (mujal), et tema alustas (mujal – Caminol, ma eeldan?) 12-kilosega ja jättis sellest veerandi annetuskastidesse. jõudsin tagasi ja astusin uuesti kaalule, seljakott oli kaotanud poolteist ja ma ise ühe kilo. nii et ideaalkaalu ei jõudnud keegi, kuigi endal oli täiega lean and mean tunne.

võiks ju arvata, et truust matkakaaslasest on rohkem pilte, aga see on üks väheseid, mille leidsin. see külmkapp muide töötas ja oli täidetud kõigi nende imeliste asjadega, mida uksel lubatakse! pole ime, et kõhnaks ei jäänud.

pakkisin kõik megasüstemaatiliselt lahti, nii et võin raporteerida, et kotist tuli välja täpselt 212 grammi asju, mida ma matkal üldse ei kasutanud. nende hulgas olid püksisääred (mu matkapükste sääred käivad altpoolt põlve lukuga ära. aga polnud kordagi isegi ligilähedaselt nii jahe, et oleks tahtnud tagasi panna), sääsetõrjevahend (millal mulle jääb meelde, et Inglismaal ei ole sääski? Šotimaal pidid olema mingid kihulased, aga ei ole õnnestunud mul neidki kohata. saate aru, siin on nii, et sõidad suveõhtul kakssada miili mootorrattaga ja ei pea pärast visiiri puhastama!) ja hügieeniline huulepulk (ditto. millal mulle jääb meelde, et ma sellepärast elangi siin kliimas, et mul ei ole siin hügieenilist huulepulka vaja?) ja siis veel paar sellist asja, mis olid kaasas varuks, kui esimesega midagi juhtub, a la teine pastakas ja juuksekumm.

väga vähe läks vaja ujumistrikood, buffi, kompassi, taskunuga, pealampi ja plaastreid. ja söögikaussi (vt ka: söön potist nagu loom). ma siiski võtan kõik need asjad järgmisele matkale ka kaasa, ma arvan. trikoo vast sõltuvalt aastaajast ja sihtkohast. kausi sõltuvalt seltskonnast.

seljakoti kaalukaotus tuli sellest, et otsa said valuvaigisti, vitamiinid, kogu toit, mis ma kaasa võtsin (põmtselt viie hommikusöögi jagu kuivaineid) ja suurem osa hügieenivahendeid (šampoon, palsam, deodorant, hambapasta, näopuhastuspalsam, näokoorijapadjakesed). võibolla tuleb matkahügieenist üks eraldi ilublogi sissekanne ka, sest siin tekkis igasugu huvitavaid mõtteid.

vähem oleks kaasas võinud olla teed, kohvi, näoseerumit (aga mitmest grammist me siin täpselt räägime, võibolla viiest?) ja näokreemi (sama lugu).

hardcore matkaja oleks kaasa võtnud vähem elektroonikat (mul olid Kindle JA tahvel JA telefon, kõik huugasid iga päev! laadijad ja akupank muidugi ka sinna juurde) ja poleks ehk võtnud pidžaamat ja villaseid sokke (mis olid minu absoluutsed lemmikesemed sel matkal).

ma ei tea, mida professionaal oleks pihta hakanud mu kaardiolukorraga, mul oli kaasas korralik kaart (Ordnance Survey 1:25000 mõõtkavas brošüüriks köidetud just selle marsruudi kaart) ja sellele lisaks detailne rajakirjeldus (kus küll samas mõõtkavas kaart sees, aga miskipärast uduselt trükitud ja vastik vaadata). märkmikuga koos tähendas see, et kandsin kaasas 670g paberit ja seda justkui võinuks vähem ka olla. aga mõlemad raamatukesed said kapsaks loetud, kumbki polnud ülearune.

oma riietevalikuga olen küll superrahul. kolm tehnilist ja üks puuvillane särk, neli paari sünteetilisi ja üks puuvillaseid aluspükse, spordirinnahoidja ja “õhturinnahoidja”, matkapüksid ja õhtupüksid, pika pesu särk, õhuke dressikas, sulejope, tuule/vihmajope, vihmapüksid, kolm paari matkasokke (kaks paari läksid reisi keskel väljavahetamisele, sest õhukestesse odavatesse tulid kohe augud sisse ja ostsin tõhusamad asemele), plätud. no ja siis see pidžaamavärk. kõik esemed said ohrat kasutust, alati olid olemas kuivad ja soojad riided, mingit mõttetut musta pesu polnud vaja kaasas tassida ja seda kõike oli boonusena täpselt parajalt, et sellest veekindla koti abil telgiöödeks padi teha.

no ja edasi taandub kõik ikkagi sellele, mida ma juba poolel teel kahtlustasin: kui viskaks kõik matkatarbed ära ja ostaks uued ja kallimad, siis oleks võimalik kokku hoida nii seljakoti enda, telgi, magamiskoti ja -mati kui pliidi ja nõude massi arvelt. keda detailid huvitavad, siis siin panime Kauriga joonele. üle kahe kilo vahet (ma kaalusin pärast oma saunalina ka ära, +220g), millest võiks end lihtsalt vabaks osta… aga ma olen hetkel veidi vaene, permanentselt veidi ihne ja samal ajal põrgulikult tugev. minu meelest oli okei see matk sellise kotiga teha!

leidsin ühe seljakotipildi veel! Round Hill, Urra Moori kõrgeim tipp, 454 m; tagaplaanil… 154 miili tuldud teed.

rääkige nüüd teie, kes te elus kunagi matkal käinud olete – mis te kaasa võtsite ja mis maha jätsite, mida järgmine kord teisiti teeksite ja mis värk nende kaartidega ikkagi on?

pimedus varjab valguselaiku

märkimisväärse osa oma kõndimise ajast mõtlen ma üheleainsale asjale: kuidas see seljakott saaks kaaluda 17 kilo asemel 12? põhiosas ei ole see isegi mingi akuutne probleem, et ma nüüd enam ei jaksaks või tunneks, et on liiga raske (iga päeva viimased 5 km on rasked, aga pigem kuidagi nagu vaimule… ja varvastele). lihtsalt… see on akadeemiliselt huvitav küsimus.

mul mõned vastuseideed on tekkinud, aga enamuse teostamine sisaldaks kulukavõitu käiku matkapoodi. näiteks on kindlasti olemas kergemaid telke, magamiskotte ja magamismatte kui minu omad. ainult et ma juba olen hinna ja massi suhte enda jaoks paika optimeerinud nende asjade osas, nad ei ole mul mingid suvalised.

kindlasti võiks pisem, kergem, mõistlikum olla mu matkaköök – kaasasolev komplekt on kahele okei, ühe jaoks liig, ja vist annaks ka menüü läbi mõelda nii, et piisaks veekeetmisest ja ei peaks pikema vaaritamise jaoks nõusid ja gaasi kaasas tassima. ma oma telgihommikutel ikka keedan tatra- või kaerahelbeputru, aga tatar keeb kaua ja kaalub palju, tuleb välja. kohvi võtsin ka liiga palju kaasa. kausi oleks vabalt võinud maha jätta – selgub, et kui keegi ei näe, söön otse potist nagu loom. ja miks mul kaks sporki kaasas on? miks mul üldse kaks sporki olemas on?

ilublogija kreemide ja seerumite arvelt annaks siin mõnikend grammi kokku hoida (oleks ikkagi saanud hakkama ilma öökreemita). samas on juba näha, et hambapasta ja deodorant saavad enne matka lõppu otsa. ja okei, see päiksekreem kataks paljulapselise austraalia pere nädalavajaduse Bondi Beachil, vihmase põhja-inglise suve jaoks on 100 ml liiast.

aga rohkem kaalukaotusideid mul ei ole. riideid on täiesti ideaalne hulk kaasas, kõiki on vaja läinud ja midagi pole puudu. taskunuga ja kompass on seni saanud vähe kasutust, aga te ju ei soovitaks mul nendeta matkale minna? luksuseseme piletiga kaasa saanud massaažipall on osutunud elupäästjaks.

eks ma mõtisklen edasi, aega on selleks veel kuus päeva ja ühtegi teist huvitavat mõtet pole mul seni eriti tulnud. igav ka ei ole, lihtsalt… kuigi ma lootsin veidi, et tekib mingi palverännakuvaib ja elu suured küsimused saavad selgeks mõeldud, siis tuleb välja, et mul vist ei olegi neid suuri küsimusi. mõtlen oma seljakotist ja loen kaarti ja vaatan ringi ja jalge ette maha ja… noh, zen seegi. hetkeselamine.

we’re far from the shallow now

kuus päeva, 120 km läbitud ja… ma olen ikka päris väsinud praegu. õnneks jälle keegi tark planeerija on mu homse päeva vabaks sättinud ja mulle Kirkby Stephenis (second K is silent, teab mu matkateatmik öelda) väga mõnusa pubipealse hotellitoa broneerinud.

tegelt olin eile sama väsinud. oli viimane päev Lake Districtis ja muuhulgas võtsin ära kogu raja kõrgeima tipu – Kidsty Pike, 780 m üle merepinna. nagu tihti tippudega läheb, oli üleval külm, tuuline, parajasti üsna pilves ja üleüldiselt… underwhelming. huvitav oli hoopis, et see kohapeal laugena tundunud küngas paistis mulle veel täna õhtuni üle õla vaadates kätte. 30 km kaugusele.

tipulambad, nurgas paistab Haweswateri veehoidla.

eile õhtul ja täna hommikul kohtusin peaaegu esimest korda ka teiste C2C matkajatega (see Manchesteri poiss oli, aga tema tegi ainult 5 päeva, mitte tervet rada). seitse reibast ja lärmakat briti vanainimest, kes teevad seda matka igal aastal. üks neist jäi mu hommiku esimesel puhkepausil minuga pikemalt vestlema ja päev otsa olen pead murdnud, keda ta mulle meenutas. koduvana! seda koduvana, kes tuli talvisesse Muumiorgu, mängis trombooni ja õhutas kõiki suusatama. ta küsis, miks ma üksi matkan, ja vastas kohe ise: “because you are a warrior! are you a warrior?” enda meelest ma ei ole sõdalane ja see ei ole sõda, aga ega koduvanaga ei vaidle.

samas olen täna näinud üle pea lendamas nelja hävituslennukit ja ühte kopterit. võibolla siiski on sõda ja mulle pole öeldud. (nad pidid siinkandis harjutamas käima. järele mõeldes olen isegi näinud mingit päris ägedat videot “vaade hävitaja kokpitist madallennul üle Lake Districti”.)

tänase päeva väike eneseületus tabas mind Ortoni lähedal ühel karjamaal (nüüd, kus Lake District oma mägedega läbi, läheb suur osa rajast karjamaaservi mööda või lausa diagonaalis üle). kuni need on lambakarjamaad, on okei, sest ka kõige ülbem suurte sarvedega lammas kardab inimest ja läheb eest. aga… ma vist mainin umbes korra nädalas, et lehmi ma kardan? ja see oli nüüd esimene kord sel matkal, kui lehmad selgelt mu teel ees olid ja ei kavatsenudki ära minna. vähe sellest. nad näitasid mu üles vastu aktiivset huvi ja tulid kogu kambaga ja jooksuga vaatama… mina ka ei tea, mida nad vaatama tulid. mida üks lehm ühelt matkajalt tahta võib? pai, süüa, vestlust, lüpsmist? puutuda ma neid ei julenud ja pakkuda polnud mul neile midagi, nii et ajasime juttu ja tegime mõned pildid.

Fab Five

mis on selle teraapiastiili nimi, kus foobiaid ravitakse nii, et sunnitakse sind hirmuallikaga kokku puutuma, aga turvalises keskkonnas? vot mul oli oma uute lehm-sõprade juurest lahkudes tunne, et just seda nad minuga tegid.

hiljem päeva jooksul oli vähemalt kolm olukorda, kus olin äärmiselt rahul, et teraapia oli läbitud. tasemed läksid muidugi järjest raskemaks – emad vasikatega, ringiratast jooksvad mullikad, mossis pull jne. aga meenutasin endale muudkui, et mõned mu parimad sõbrad on lehmad, ja kõik laabus.

lehma ja tema vasika vahele ei tohi minna. must on vasikas, aga millise lehma oma, pole teada. vaja on saada sillale. kuidas toimid?

sellega mu seiklused pealetükkivate taluloomadega ei piirdunud, üks hobune trügis ka peadpidi vaat et seljakotti. jällegi – räägi inimese keeles, mis sa tahad? kas nina peale pai või mu kätt otsast hammustada?

nii vaadates tundub, et pigem nagu hammustada.

kõigi nende koduvanade ja pudulojuste peale kokku sai täna nii palju jutuajamisi peetud, et juba igatsen tagasi päevi Lake Districtis, kus inimesi polnud ja elusloodus suvatses ainult korra mööda vilksata ja minu asi oli pärast välja mõelda, oli see nüüd punane või hall orav, jänes või küülik, ja mis lind on eest nagu kanaarilind ja tagant nagu varblane? (talvike on see lind, pidi Eestis tavaline olema. ma pole küll elus enne näinud.) ma ei matka üksi sellepärast, et ma olen sõdalane, ma matkan üksi, sest ma ei viitsi kogu aeg lobiseda!

olengi see teisel pool kes ära käis

mõistan, et väga pikalt ei viitsi keegi vaadata pilte teemal “omg, rada on märg”, aga tänasest mul muid eriti pole. viis tundi kallas lakkamatult ja mu telefon pole veekindel, panin heaga ära. jäädvustasin siiski selle koha, kust oleksin peaaegu tagasi pööranud:

rada on vasakus servas ja näeb erakordselt ahvatlev välja oma sillutatuses

ma olen kindel, et vabal ajal on see oja selline leebe nireke, kus võiks näiteks paberlaevukesi ujutada – aga täna võttis ta asja tõsiselt. kuna olin hommikul mitmele inimesele lubanud püüda mitte ära uppuda, siis jalgupidi sisse ma sinna igatahes ei roninud, asi lõppes pika, aga see-eest järsu retkega ülesvoolu, kuni leidsin mäe otsast ühe laia jõe asemel kaks kitsast oja. divide and conquer!

mul olid täna esimest korda elus matkal vihmapüksid jalas. olen alati rääkinud, et riided ei pea olema veekindlad, vaid kergestikuivavad, aga samas olen ka enne tundide kaupa vihmas marssinud ja tean, et sel ajal, kui püksid parajasti läbimärjad on ja nt taskusse pandud telefon ära upub, on sellest vähe lohutust, et nad on homme jälle kuivad. vihmapüksid tulid mu ellu küll mitte selle mõttekäigu tagajärjel, vaid ad hoc, mullusuisel Iirimaa tsiklimatkal, kus selgus, et mu paljukannatanud (aastast 2009, ma arvan) vihmariided on lekkima hakanud. tsiklisõidul usun ma veekindluse ülimuslikkusesse küll! motopoodi Killarneys ei tundunud olevat, aga matkapood muidugi oli (sealses rahvuspargis asub Iirimaa kõrgeim tipp) ja sealt väljusin pükstega, mis oleks mulle tavaolukorras kaks numbrit liiga suured, aga hoidsid mu tsiklipüksid reisi lõpuni kenasti kuivadena. nii et päris petukaup justkui polnud.

täna püsisid mu (kergestikuivavad) matkapüksid nende veekindlate teletupsupükste all kuivana umbes… tunni? võibolla poolteist. igatahes mitte neid viit ja poolt, mida vaja olnuks. vihmajope pidas vastu veel vähem – ostsin ta omal ajal küll hoolega veekindluse näite vaadates, aga ju oli seda vihma rohkem kui 10000 mm. palju rohkem.

saapad tundusid küll veekindlad. see vesi, mis oli väljas, ei pääsenud sisse, ja see vesi, mis oli sees, ei pääsenud välja.

päike hakkas paistma täpselt sel hetkel, kui Patterdale’is pubisse nõrguma ja end teega turgutama istusin, olles päevaks ettenähtud jupi matkateed läbinud. kuna mu öömajani oli veel tunnike jalutamist leebes tuules, siis kohale jõudes olid kergestikuivavad püksid ja särk seljas enamvähem ära kuivanud. veekindlad püksid seljakoti küljes kõlkudes kah, selle jopega läheb vast hommikuni. saabaste osas ei looda küll suurt midagi. aga kuivad sokid teevad imesid.

suht hästi plaanitud ikka, et see märg päev nii algas kui lõppes tubase majutusega. ja et ma ei üritanud eilset ja tänast juppi ühte päeva suruda ja ei pidanud tänase ilmaga matkama 35 km üle selle raja kõrgeima tipu. mitte muidugi et ma oleks ilmateadet vaadanud enne või muul moel kaalutletud otsuseid teinud, lihtsalt… vedas :) loodetavasti veab siis homme edasi.

sealt muidu tulin. hoolega vaadates on jõest veidi vasakul isegi rada näha.

samme tuli täna peaaegu täpselt sama palju kui eile, midagi üle 39k.

ja aru ei saa miks ööd on nii valged

“why is there so much water?” küsis eile kaeblikult ainus kaasmatkaja, kellega C2C rajal seni kohtunud ja vestelnud olen, taivani päritolu Manchesteri poiss. noh, jah, kui iga öö sajab, siis on ju loogiline, et iga päev on kõik kohad märjad, et teeradadest on saanud ojad ja ojadest jõed. aga kuidas on loogiline, et ronid 600 m kõrgusele mäe otsa ja seal on… soo?

esimesel ööl oli osa kogu sest ülearusest veest ka mu telgis. selgub, et kõik need paelad ja nöörid ja vaiad ei olegi seal niisama ilu pärast (ma jätan pooled alati kinnitamata, sest ei tundu vajalik). teisel õhtul olin hoolikam ja tuba jäi kuivaks. ok, see esimene öö möödus ka tohutu tuule käes, mis ühel hetkel lihtsalt telgi luku lahti puhus.

muudest varustusega seotud fopaadest: tundub, et sokke ikkagi ei saanud liiga palju kaasa, sest kohe esimesel päeval kandsin ühele augu sisse. teisel päeval vahetasin sokid väikse Karlssoni moodi ära (vasaku jala sokk paremasse ja parema jala sokk vasakusse jalga) ja sain teise augu veel. samuti on kolme päevaga kaks auku tekkinud pükstesse. ja ma ei tea, kas ma ühe veepudeli korgi unustasin koju või kaotasin juba raudteejaamas ära – matka alguses teda igatahes enam ei olnud. ei teagi, kust selline infobitt mu pähe oli saanud, aga miskipärast olin üsna kindel, et selle pudeli peale sobib Coca-Cola plastkork. te ei kujuta ette, kui vähe cocat ma esimeste päevade jooksul müügil nägin! see pidi ju olema see üks asi, mida on igas džunglikülaski, maailma parim varustusahel ja mis kõik? aga ainsas poes, mida seni näinud olen, ei olnud. lõpuks kiltkivikaevandusmuuseumi kohvikust sain ja kork tõesti sobib.

muidu on kõik väga kena. esimesel päeval olid väga ilusad rannikuvaated. põhjas paistis Lõuna-Šotimaa, läänes Mani saar ja lõunas tuumaelektrijaam. (kui ma saaks viieka iga korra eest, mil ma mõnes Suurbritannia looduskaunis kohas jalutades ootamatult tuumajaama peale satun, oleks mul varsti omaenda energiaäri algkapital koos.) tee viis läbi mitme küla, kus ei olnud mitte midagi. ei poode, ei pubisid, ei inimesi. tühi rand ja nõmmeliivatee! vahepeal oli ka üks mägi (Dent Fell, 352 m), mille otsast paistsid jälle Šotimaa, Man ja tuumajaam ja kust alla oleks lihtsam olnud kukkuda kui ronida, see rada oli nii järsk.

algus. traditsioon käsib siit kivikese kaasa korjata ja raja lõpus teise merre visata. võtsin hästi pisikese muidugi.

teisel päeval nägin punast oravat (ma tean, et Männi park on neid täis, aga siin maal on nad haruldased ja ma polnud enne näinudki), matkasin mööda maalilist järveranda ja siis ronisin oma 17 kg seljakotiga (pluss vesi. nii veepudelites kui telgis, eksole) üles praktiliselt püstloodis mäest (ca 630 m). mäe otsas oli 1) märg, 2) viimast korda näha Mani saart, kui teadsid, kuhu vaadata. no ja siis teiselt poolt alla jälle. ausalt, see ülesminek oli päris raske ja korraks ka jube, sest libisesin ja veeresin paari meetri jagu ja sain aru küll, kuidas see juhtub, et inimesed mäest alla kuskile jõkke kukuvad.

YHA Black Sail hostel

kolmandal päeval… ronisin jälle mäe otsa (600 m), tegin seal jalad märjaks ja ronisin teiselt poolt alla. paistsid põhiliselt teised mäed, see org, kust ma tulin, ja see org, kuhu läksin. aga väga kaunis oli see kõik, pildilt ei saa arugi. jõed ja kosed ka muidugi. vahepeal sadas vihma, aga hea on see, et kui kõik on nagunii märg, siis vihm ei sega eriti. pärastlõunaks jõudsin Grasmere’i, kus kohtusin üle kolme päeva jälle mobiilileviga, käisin kohvikus söömas ja kolisin sisse hostelisse. koroonapiirangute tõttu olin sunnitud kinni maksma terve nelja voodiga toa – aga oh, kus mul on siin ruumi telki, magamismatti ja teisi märgi asju kuivatada!

rohelise viissada varjundit. kuskilt sealt oru põhjast nurga tagant ma tulin.

ametlik rajainfo väidab, et esimese päeva distants oli 23.9 km, teisel päeval 23.3 km ja kolmandal 12.2 km. minu panust mõõdab vist paremini mu Fitbit, mis ütleb vastavalt 46361, 55766 ja 39348 sammu. (jaa, mul on lühikesed jalad nagu taksikoeral.)

tõde selgub alles lõpukaadrites

(enne, kui keegi küsib, miks ma alles nüüd matkale lähen, kui ma ometi aprillist saadik olen ohkinud, kuidas tahaks minna – meil siin on kodust väljas, sh telgis ööbimine lubatud alles 4. juulist ja pärast seda läks turismiäril natuke aega, et end uuesti käima joosta.)

plaan on selline: läbi jalutada Coast to Coast matkarada, mis algab Iiri mere äärest St Beesist, läbib Lake Districti, Yorkshire Dalesi ja North York Moorsi rahvuspargid ja jõuab välja Robin Hood’s Baysse Põhjamere ääres – läänest itta risti läbi Inglismaa ja sugugi mitte kõige kitsama koha pealt. distants 300 km, aega varusin 2 nädalat selle jaoks. mitte et mul ajast puudu oleks, aga siin tuleb ööbimiskohad ette planeerida-broneerida.

võibolla olen kehv planeerija (kindlasti olen, ma ei ole pikemat kui kuuepäevast matka enne teinudki), aga kuidagi tuleb nii välja, et ilma telgita ei saa, aga ainult telgiga ka ei saa. mõnes kohas pole kämpingud veel lahti, mõnes pole hotellides vabu kohti ja mõnes kohas pole minu meelest üldse midagi ja tuleb metsikult telkida, mis pole tegelt lubatud. nii et pooled ööd magan hotellis, aga telkimisvarustust vean kaasas terve tee. noh, kes on nii tugev kui mina, ei peagi väga nutikas olema.

igatahes… pakkisin siin asju.

mis te maha jätaks? või juurde lisaks?

seljakott sai 17 kilo raske, seda enne veepudelite täitmist. tundub paljuvõitu, aga ma ei oska nagu vähemaks ka võtta. ok, massaažipall on luksusese (aga mul on vigastus!) ja väiksema päiksekreemi oleks ju leidnud (aga ilublogija minus on nii elevil selle austraalia kreemi pärast, mis ma leidsin, ja ma tahan just seda kasutada. no ok, kui ilublogija kaasa ei tuleks, saaks siin veel veidi harvendada. aga ta tuleb) ja… maitea, ühe paari sokke vast oleks võinud vähem võtta, aga need jälle ei kaalu ju midagi. matkapliidi gaasiballoon on liiga suur, võinuks võtta väiksema ja vajadusel poolel teel uue osta, aga väiksemaid ei ole kogu Londonis saada. telk on kaheinimese- ja ma saaks üksinda ühesega ka hakkama, aga mul lihtsalt ei ole ühest ja kahese kohta on ta suht kerge tegelt. (üldse ma ei tahtnud selle matka jaoks uusi asju osta ja kõik on, nagu on.)

kahe nädala ja pärast võin uuesti raporteerida, mis tegelt ülearu oli ja kas puudu ka midagi jäi. tegelikult loodan raporteerida varemgi, kuigi ennast tundes on mul alati kõigi seadmete akud tühjad ja põhja-Inglismaad tundes ei ole suurem osa ajast levi. (ah jaa, vähem elektroonikat teeks ka koti kergemaks, aga ennast tundes käsitsi ma iialgi matkapäevikut ei kirjuta, nii et proovin siis seekord tahvliga.)

põhja-Inglismaale sõitsin täna kohale, et homme varakult matkama hakata. kuus tundi kolme rongiga, näomaskis. vähemalt oli pilet hästi odav.

sellise rongiga (kaks vagunit, kolm reisijat) jõudsin sellisesse kohta.

how careless we are when we’re young

aga tõepoolest. kui minul on huvitav lugeda sellest, kuidas teised inimesed vaatavad spordidokumentaale või ungari pagarisaadet, siis miks teie ei peaks teada tahtma, millega mina end internetis lõbustan. lubage esitleda, minu obskuurne obsessioon: farmerid sotsiaalmeedias!

James Rebanks (Twitter, Instagram) – mu esimene farmer-armastus ja sissejuhatus lambakasvatuse imelisse maailma. nagu tihti head asjad mu elus, sai see suhe alguse Jamesi raamatust (ja kui te arvate, et kui hea raamatu üks kolmanda põlve farmer ikka kirjutada saab, siis arvake uuesti, tegu on multitalendiga, kel muuhulgas Oxfordi ülikoolist ajalookraad). kuna see lugu selgelt ei lõppenud viimasel leheküljel, läksin Twitterisse luurama ja sellest ajast olen täpselt kursis sellega, millal ja kuidas (ja miks) lambad paarituvad ja poegivad, kuidas hallatakse pärandmaastikke, kuidas ehitatakse kiviaedu ja kuidas töötab karjakoer.

pärast nelja aastat jälgimist tundsin end Jamesi farmis juba nii oma jopena, et panustasin ühisrahastuse raames lehmade ostmisesse. kes teab, see teab, et lehm on ainus loom, keda ma päriselt kardan – aga need beltie’d on nii ägedad! nad näevad välja, nagu oleks nad kahest täiesti erinevast lehmast kokku pandud. ja nende töö on pärandmaastiku eest hoolitsemine, väga õilis ja vajalik! arvestades, et üks lehm maksis vist 3000 naela, ei saanud ma oma 50 eest küll isegi vasakut tagumist jalga, aga vähemalt mingi oma loom mul nagu ikkagi oleks nüüd. (augustis oli plaanis lehmaomanikele farmis avatud uste päev teha, aga see jääb nüüd pandeemia tõttu ära, nii et esialgu ei saa ma võimalust oma hirmudega silmitsi seista.)

järgmise lemmikfarmeri sain endale Eestist, te teate teda ka kindlasti: Kalde talu Mart Kase (blogi, Twitter, Instagram). tema raamatust olin omal ajal suures vaimustuses, Mart on ka nii hea kirjutaja. seegi lugu läheb nüüd muudkui edasi, juurde tuleb lapsi ja loomi, palju rõhku on kvaliteetsel toidul. Kalde talu USP on kindlasti kitsed, kellelgi teisel maailmas ei ole nii ägedaid kitsi; ja kuked-kanad on neil ka kõige ägedamad. või siis kirjutab Mart nad ägedaks.

Amanda (Instagram, Twitter) leidsin jällegi ta esimese raamatu kaudu, nüüdseks on neid kaks veel ilmunud; siin võiks nüüd öelda, et tulin lammaste pärast, aga jäin kleitide pärast. poleks elus arvanud, et viitsin instagramis mingeid võõra inimese lapsi vaadata, aga Amanda omad spetsialiseeruvad sellele, et lippavad maalilistel Põhja-Yorkshire’i nõmmedel ringi põhiliselt printsessikleitides. ebapraktilist pole siin midagi, jalas on (tihti eri paaridest) kummikud ja tehtud saavad kõik farmitööd, eriti muidugi need, mis hõlmavad lambatallesid või ponisid. aa, ja kas ma ütlesin, et neid lapsi on tal kokku üheksa?

Harry (Youtube) on selline mees, keda ma poleks teda ise iial avastanud, aga mingist ajast hakkas mu peika välja näitama silmapaistvaid teadmisi traktorite ja põlluviljade osas. selgus, et üks autohuvilistele tuntud härrasmees, kes vanasti rääkis internetis oma hästivarustatud garaažist, avastas, et inimesi huvitavad põllutöömasinad sama palju kui superautod, ja hakkas lisama farmivideosid. arvasin tükk aega, et kes sellist asja vaadata viitsib, aga siis ikkagi peika kõrvalt piilusin ja selgus, et ilma loomadeta maaelu võib ka täiega huvitav olla. Harry peab oma farmi Cotswoldsis, mis on kõigi teiste mu lemmikutega võrreldes ikkagi enamvähem siinsamas, nii et meil on näiteks sama ilm ja kui mul muru kuivab, saan vaadata, mis Harry oma tolmava põlluga pihta hakkab (mis ta ikka hakkab, eks ta seletab, mis nüüd viljast saab ja kaua seda jama veel välja kannatada annab). raamatuid Harry minu teada kirjutanud pole, küll aga on ta ühe päris kuulsa autoajakirja asutaja, kui see peaks kellegi jaoks oluline tunduma…

no ja siis tuli Laura (Youtube, Instagram). mulle meeldivad elus kontrastid ja Laura on mingis mõttes kõigi teiste mu lemmikute absoluutne vastand. Harry kogu farm on 400 aakrit suur, Laura farmis on üks keskmine põld 160 aakrit;  James võttis hiljuti kaks siga, Laura saatis siin ükspäev kahe hommikuga kuus rekkatäit sigu järgmisse eluetappi (mis, olgu öeldud, ei ole eufemism tapamaja kohta, need olid tõusead!); Amanda on üheksa lapse ema, Laura on varajastes 20ndates kolledžipreili, kes peab farmi koos isa ja vanaisaga. ja Laura elab Nebraskas, mis on ka üks hoopis teistmoodi koht kui Lõuna-Eesti või Põhja-Inglismaa. vähem ilus, aga väga… avar.

Laura on see naine, kelleks ma ise plaanisin saada ja pole päriselt veel lootust kaotanud, et ühel päeval saangi. saab hakkama iga farmitööga, opereerib mängleva kergusega nii nutitelefoni kui rasketehnikat (muide, kattuvus nende kahe vahel on üsna suurt, st… see käib neil seal kõik äppidega!), vabal ajal sõidab krossitsikli ja wakeboardiga ja on selle kõige juurde nii ilus, et valus vaadata.

kuulge, eks ma saan muidugi aru, et kõik need viis inimest on ühel või teisel moel päris privilegeeritud, et neil üldse õnnestub oma maatööde kõrvalt sellise sisuloomisega tegelda. ma saan sellest ka aru, et kellegi elu ei ole 100% ajast see, mida nad sotsiaalmeediasse paiskavad, ja et instagram filtreerib välja kogu higi, vere, pisarad ja haisu, mida kõigi igapäevaelus kindlasti kõvasti ette tuleb. ma ei tahaks ise üldse farmer olla! aga… see on kõik nii põnev mu meelest. neist karjakoertest ja kiviaedadest hiiglaslike kastmissüsteemide ja maisi elutsüklini välja (Laura: “When mommy corn and daddy corn love each other very much…”).

ja üldse, millegagi peab ju töötu inimene end lõbustama.

et see kumin sinu tõttu ei kaoks

ilublogi vol11: päiksekaitse, keemia ja bioloogia eri

kuna mõlemad lugejad arvasid, et võiks, siis ma lasen siit hooga edasi.

järgmine küsimusepüstitus: kas päiksekreem on ohtlik 1) inimese tervisele, 2) maailmameredele? sest kui ma eelmise sissekande jaoks asju uurisin, siis need väited muudkui hüppasid üles ühest ja teisest suunast. ja mul oli vahepeal juba tõesti tunne, et võita pole võimalik ja et valida on ainult nahavähi, kahjustatud hormoontasakaalu, surnud kalade ja pleekinud korallide vahel.

siiski, ma lugesin kogu interneti läbi, et teie ei peaks, ja asi pole nii hull.

kiired vastused (TL;DR):

  • uuringutes ei ole seni tuvastatud, et päiksekreemi koostisosad sellises kontsentratsioonis, nagu neid päiksekreemi kasutamisel verre satub, oleksid ühelgi moel tervistkahjustavad.
  • keskkonnateadlased ja mereeksperdid ei loe päiksekreemi suurimate ohtude hulka, mis kalu või korallrahusid ohustavad. siiski on teada mõned toimeained, mida ei tasu neile (kaladele ja korallidele siis. ekspertidele võib ja peabki) otseselt peale määrida.

täpsemalt on lood nii, et on ammu teada, et enamus päiksekreemide mittemineraalseid (ehk orgaanilisi, aga tavaliselt öeldakse “keemilisi”) koostisosi imendub kasutamisel läbi naha kasutaja verre ja on seal tuvastatavad. edasine, nagu iga aine puhul, sõltub kontsentratsioonist. näiteks – ja see on ainult üks näide – USA ravimiamet on viimase aasta jooksul teinud paar uuringut [1, 2], mille tulemusena nad on otsustanud, et mõnesid konkreetseid (hetkel USAs lubatud ja müügilolevate) päiksekreemide koostisosi imendub piisavalt palju, et neid ei saa lihtsalt ohutuks tunnistada, vaid tuleb edasi uurida, kuidas täpselt niisugused kogused neid kemikaale inimese tervisele mõjuvad. mõlema uuringu kokkuvõttes rõhutatakse, et selline tulemus ei ole põhjuseks nende kreemide kasutamisest loobuda. lihtsalt et – me ei saa veel pooleli jätta, peame edasi uurima, anname teada, kui midagi täpsemat selgub.

katseklaasi- ja loomkatsete abil on testitud seda, et põhimõtteliselt need konkreetsed kemikaalid võivad mõjutada hormoone – näiteks juhul, kui neid katseloomale sisse sööta. aga seda, kas nad sedasama ka inimese vereringes teevad, või kui palju neid selleks vaja on (ja vastavalt, kui palju päiksekreemi selleks vaja läheb – loomkatsetes seni kasutatud kogused on olnud sellised, et me peaks vähemalt 37 aastat järjest päiksekreemis kümblema, et sama doos saada), ei ole teada.

kui nüüd selle peale on tunne, et tahaks ikkagi täiesti kindel olla, et midagi verre ei jõua, sest kindlalt ju ikkagi ei tea, mis ta seal teeb, siis hea uudis on see, et mineraalsete, tavakeeles “füüsiliste” koostisosade – tsinkoksiid ja titaaniumdioksiid – puhul ei ole seda imendumist tuvastatud. neid ei soovitata küll sisse hingata (spreikujul) või süüa, aga muidu selles mõttes täiesti turvaline, määrid naha peale ja sinna ta jääb, kuni maha kulub.

mina isiklikult võtan pigem “keemiliste” koostisosadega seotud riski, sest

  1. eelkõige ma ei leia, et see risk oleks teadaoleva info põhjal kuigi suur. YMMV.
  2. minu näonahk hakkab kuivama ja poorid ummistuma juba siis, kui ma poes sellesse vahekäiku astun, kus mineraalkreemid riiulil on. okei, hüperbool. ma olen neid ikka mitmeid ostnud ja proovinud, aga tulemus alati sama. minu nahale ei sobi;
  3. enamus mineraalseid päiksekreeme jätab nahale valge kihi (kui ei jäta, siis on suur võimalus, et oled lihtsalt liiga vähe pannud, kontrolli need teelusikatäied üle:)) ja kuigi ma täitsa usun, et see pole probleem kuskil matkal või suusamäel või põllutöödel, siis tavaelus mulle ikkagi ei sobi. (põllutöödel tegelt ka ei sobi, sest jääb kleepima ja siis kleebib muld sinna külge. yuck.)

aga ma kujutan ette, et kui nahk ei kurda ja välimus pole oluline, siis miks mitte, vabalt võib end valge kihiga kokku määrida. lisaboonus on, et on kohe näha, kui hakkab maha kuluma ja peaks juurde panema.

nii on siis lood verega, aga kuidas merega? teate, enamvähem sama teema. ühest küljest on uuritud, mis juhtub, kui laboritingimustes koralle erinevates päiksekaitseks kasutatavates kemikaalides leotada (noh, vett oli ikka ka, aga suht suures kontsentratsioonis kemikaale on pandud). teisest küljest on uuritud, et neidsamu kemikaale ikka satub maailmamerre – mitte ainult otse sukeldujate ja snorgeldajate ihu pealt, vaid nad lipsavad veepuhastussüsteemidest ka läbi. (Hiinas leiti isegi kraaniveest.) aga kui nüüd võrdlema hakata, mis kontsentratsioon koralli tapab ja mis kontsentratsioon tegelikult meres on, siis on vahed enamasti… väga suured, pluss ei ole uuritud konkreetselt seda, et kas päiksekreem meres tapab koralli samas kohas meres. lihtsalt et… nad on mõlemad seal ja teoreetiliselt võiks tappa.

muidugi põhimõtteliselt on võimalik, et kontsentratsioon meres suureneb, kui me kõik hakkame hästi korralikult kreemitama ja/või väga palju inimesi samas kohas ujub ja/või hoovused kõik kreemi ühte kohta kokku uhuvad ja/või kemikaalid aastatega ladestuvad.

kaladega tehti (jälle Hiinas) selline katse, et söödeti neile sisse mingit… saaklooma, mis oli omakorda söögiks päiksekreemi koostisosi saanud. täiskasvanud kaladel oli ükskõik, aga kalapoegadel (on selline sõna või?) tekkisid küll mingid tervise- ja arenguprobleemid. vabandust, see on minu tasemel teaduslik kokkuvõte, panen bioloogidele siia lugemiseks uuringu enda lingi: [3]. ühesõnaga, sellest kalade asjast ma ei oska midagi arvata, ärge toitke kalu päiksekreemiga?

aga mis puutub korallidesse, siis lõppeks kui küsida inimestelt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud korallide uurimisele, siis nemad ütlevad, et igasuguse päiksekreemi mõju reaalsetele korallrahudele on kaduvväike võrreldes kliimamuutuste mõjuga – põhiliselt tekib korallide pleekimine ikkagi sellest, et merevesi on liiga soe. ja kui me räägime reostusest, siis intensiivpõllumajandus suudab seda tekitada tohutult palju rohkem kui suplejad.

ühesõnaga, mis me saame rahude päästmiseks teha, on eelkõige MITTE lennata lennukiga ühegi rahu juurde sukelduma-snorgeldama, sest kui me seda juba teinud oleme, siis on see päiksekreemi pärast muretsemine veidi nagu Titanicu tekil toolide ümbertõstmine – tunne on tähtis, mõju väike.

aga kui ma puhtteoreetiliselt kujutan ette, et ma hakkan siit Põhja-Euroopast näiteks jalutama ja jõuangi ükskord korallideni välja, siis…

  1. tasub googeldada, kas mõni päiksekreemi koostisosa on seal, kuhu ma jõudsin, ära keelatud – Hawaiil näiteks mõned on. teadust vaadates küll ehk mõnevõrra suvalised, aga when in Rome.
  2. samuti tasub googeldada, milliseid koostisosi on selleks ajaks testida jõutud ja mis tulemused on – mõned laialt kasutatud päiksekaitsekemikaalid on osutunud korallidele täitsa ohutuks; aga mõned on seni veel lihtsalt testimata ka (vt nimekirja allpool) ja loodetavasti nad testivad neid edasi.
  3. ei tasu eeldada, et siin ka mineraalne kreem päästab. tsinkoksiid on täitsa mustas nimekirjas. ja üldisemalt nanoosakesed, millest nüüdisaegsed mineraalkreemid kipuvad koosnema, ka.
  4. kindlasti ei tasu pimesi usaldada mingeid “reef-safe” kirju kreemipudelitel, sest see on reguleerimata ja tähenduseta turundusfraas. väikest kirja tuleb lugeda.

ühesõnaga, kui ma ikkagi peaksin koralliga (või kalaga, for that matter) kohtuma, siis ma ikkagi teeks selle jõupingutuse, et uuriks, mida kaasaegne teadus neile paremaks peab, ja siis leiaks sobiva kreemi. hetkeseisuga nt nii:

Screenshot 2020-07-03 at 19.00.16
allikas: https://labmuffin.com/is-your-sunscreen-killing-coral-the-science-with-video/ , mille leidsin üldse olevat kõige asjalikuma seletuse kõige korralikumate viidetega jne. ma ei tea, miks ma üldse ise vaeva näen, oleks lihtsalt võinud selle lingi panna ja kogu lugu.

allikaviidete alal olen ma kehv ja meil on siin üldsegi ilu- mitte teadusblogi, aga ma mõned siiski poetasin jutu sisse ja lisan siia kasvõi endale lihtsamaks ülesleidmiseks paar head linki:

Lab Muffin, mu uus suur lemmik – keemia doktorikraadiga ilublogija, kes oli mulle tõesti suureks abiks kogu sellest keerulisest teemast läbinärimisel. korallilingi juba panin pildiallkirja ja siin seletab ta lahti neid FDA uuringuid päiksekreemi imendumise kohta. tohutus koguses teadusuuringute linke, aga väga loetavad selgitused!

üks hästi organiseeritud nimekiri levinumatest päiksekaitsekoostisosadest, mis ütleb igaühe kohta ära, kus see on lubatud, kus keelatud ja kuidas mõjub koralrahule. lõpus seletatakse boonusena ära, mis värk on sellega, et USAs ei ole lubatud enamus koostisosi, mis Euroopas, Austraalias ja Aasias ammu kasutusel on.

incidecoder – väga mugav sait, kuhu sisestad ainult toote nime ja kõik koostisosad loetakse ette ja seletatakse üksipulgi lahti. näiteks sain siit teada, et mu Body Shopi päiksekaitsega niisutavas kreemis on kaheksa erinevat päiksekaitsekemikaali sees, päris muljetavaldav. karbilt ma, lihtinimene, seda välja ei lugenudki, sest kust pidin mina teadma, et Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol [Nano]/​Methylene Bis-Benzotriazolyl Tetramethylbutylphenol on sama mis Tinosorb M?

klge, mul võttis kogu see päiksekaitseteema uurimine ja läbimõtlemine ja kirjapanemine konkreetselt nädal aega. nagu täiskohaga töö. kas te teadsite kõiki neid asju ise ka juba ja ma olin lihtsalt ainus, kes ei olnud veel viitsinud endale selgeks teha? sest niiviisi tagantjärele ei tundu, et ma midagi väga revolutsioonilist oleks avastanud.

sa ju tunned siin tuikaval tähel

ilublogi vol10: päiksekaitse, füüsika ja matemaatika eri

selgub, et sellest on juba pea kaks aastat, kui selle ilublogi suurem hoog maha käis, viimaste varjusurmaeelsete ähvarduste hulgas “oodake, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame” – ja näete, juba olengi researchiga nii kaugele jõudnud, et julgen sel teemal ka midagi öelda.

kõik algas mu jaoks lihtsast küsimusest: miks öeldakse alailma, et päiksekaitsega päevakreemist ei piisa ja et tuleb kasutada eraldi päiksekaitsekreemi? vastusteni jõuame, aga kõigepealt teooria.

päikeselt jõuab meieni kaht sorti ultraviolettkiirgust, UVA ja UVB. UVA lainepikkus on suurem, ta pääseb läbi osoonikihi ja atmosfääri ja pilvede ja aknaklaasi ja naha pealmise kihi (epidermise). UVB on lühema lainepikkusega, neeldub osaliselt osoonikihis, atmosfääris jne ja nahas epidermisest sügavamale ei jõua. 95% päikese UV-kiirgusest, mis meid tabab, on UVA.

UVA-kiirgus lõhub naha alumistes kihtides (dermises) kollageeni ja elastiini (ilublogija keeles: tekitab kortse) ja trigerdab melaniinitootmist (ilublogija keeles: teeb pruuniks). UVB-kiirgus tekitab epidermises päikesepõletust ja käivitab D-vitamiini sünteesimise (seda muide tehakse naharakkudes leiduvast kolesteroolist, kes oleks arvanud).

keelteoskaja võib selle kõige lühidaks meeldejätmiseks kasutada mnemotehnilist fraasi “A for aging, B for burning”.

nahavähki tekitab pigem UVB, aga UVA panustab ka, eriti, arvatakse, raskeima vormi (melanoom) puhul. mulle tuli üllatusena, et selles viimases pole tegelikult keegi veel eriti kindel. üldse avastati UVA kahjulikud mõjud võrreldes UVB-ga alles võrdlemisi hiljuti, mis vast seletab ka järgnevat:

päiksekreemide (ja vahel muude kosmeetikatoodete, nt päeva- või jumestuskreem) peal suurelt kirjas olev SPF näitab, kui suurel määral see toode õige kasutuse puhul kaitseb UVB-kiirguse vastu. näiteks SPF 30 tähendab, et kreem laseb läbi 1/30 UVB-kiirgusest. tegin matemaatika te eest ära, see on sama mis 3.3%, ehk siis kaitset on 96.7% ulatuses. SPF 50, mis kõlab nagu palju võimsam kaitse, annab 98%. minu meelest teeb see enamvähem sama välja. (sellepärast ei minda nende numbritega 50-st edasi ka enam, vahe on marginaalne ja hirmsasti kardetakse, et suuremad numbrid tekitavad kasutajas võltsturvatunnet.)

selliste numbrite saavutamiseks tuleb kreemi panna 2 milligrammi naha ruutsentimeetri kohta ja iga kahe tunni tagant uuesti. väidetavalt kulub täiskasvanud inimese üle kere korralikult katmiseks 6 teelusikatäit, nii et päev rannas tähendab umbes… pudelit? samas jälle – kui oled valmis riideid seljas hoidma – näo ja kaela peale peaks piisama poolest kuni ühest teelusikatäiest korraga.

ja see on ka põhjus nr 1, miks öeldakse, et tuleb kasutada päevituskreemi, mitte päiksekaitsega päevakreemi või dekoratiivkosmeetikat. “sa ei pane päevakreemi nii palju/hoolikalt, kui vaja oleks!” – ee, te ei ole näinud, millises koguses minu nahk niisutavat kreemi endale sisse luristab. teelusikatäis korraga pole mingi probleem. jumestuskreem pole jätkuvalt minu forte, aga näen alailma inimesi, kes pole kogustega kokku hoidnud endale seda näkku määrides, nii et nende pärast ma ka ei muretseks. nii et – öelge meile, kui palju on vaja panna, ja me siis paneme nii palju?

nii, aga UVA? erinevalt SPF-ist, mis on enamvähem rahvusvaheliselt ühtlane süsteem, on UVA-kaitse märgistamiseks igal pool omad (ja üsna segased) reeglid.

siia vist kulub illustratsioon ära.

20200630_194151
kas ilublogija on see, kes iga aasta blogib, või see, kellel on viis päiksekreemi käepärast?

vasakult:
– Nivea suur pudel – briti UVA-reiting, kolm tärni viiest võimalikust. neid tärne loetakse kuidagi võrdluses SPF-iga – et kui suur on UVA-kaitse võrreldes UVB-kaitsega. viietärnisel SPF 15-l võib olla halvem UVA-kaitse kui kolmetärnisel SPF 50-l näiteks.
– Nivea väike pudel – EU standardi kohane UVA ringi sees. näitab, et UVA kaitse on vähemalt kolmandik SPFiga märgistatud UVB-kaitsest, mida iganes see ka ei tähendaks.
– The Body Shop Skin Defence – kasutab jaapani süsteemi, kus on neli taset ja PA++++ on maksimum
– Supergoop – USAst ostetud, kirjas nii “broad spectrum” (USA süsteem, väljendab seda, et UVA-kaitse on UVB-kaitsega “proportsionaalne”. mida iganes see ka ei tähendaks.) kui PA++++
– Beauty Pie – mitte ühtegi neist tähistustest, millest kahtlustan, et UVA-kaitse ei ole piisav ei EU ega USA jaoks. BP USA saidil muide müüaksegi sellest hoopis SPF30 broad spectrum versiooni.

rohkem UVA tähistusi minu teada olemas pole, väidetavalt ainult UK, Saksamaa, Jaanan, USA ja Austraalia ainult testivadki neid asju. austraallased kasutavad ka “broad spectrum” tähistust, aga kuidas nad seda defineerivad, ma ei tea.

igatahes koorub siit teine põhjus, miks eraldi päevituskreemi paremaks peetakse kui muud SPF-sisaldusega kosmeetikat – aga UVA-kaitse? ja no tõesti, siin on point, aga näiteks see pildilolev Body Shopi kreem on just niisutav päevakreem ja päiksekreemidest mitte väiksema kaitsega. mul on siin ka paar BB- ja CC-kreemi varuks (seletan teine kord), neid tõesti UVA osas ei usaldaks. ehk siis – loetagu silte.

muidugi see iga kahe tunni tagant lisamise küsimus on, aga pole ju vahet, on mul selleks päiksekreem või päevakreem? iga KAHE tunni tagant pole ma end küll vist elus kreemitanud, isegi rannas mitte, aga eks nüüdseks on juba hakanud meelde jääma, et päev otsa õues olles, nt matkal, tuleb aegajalt ikka juurde määrida. (õpetlik lugu muidugi, et UVA kaitset oleks ikkagi vaja kogu aeg, ka pilvise ilmaga, toas akna all jne.) ja meigitud näole pidevat päiksekreemi lisamist ma ka kuigi hästi ette ei kujuta, on ta siis spetsiaalne päiksetoode või mitte. selleks muidu on olemas küll mingid spreid ja isegi puudrid.

aa ja siis kolmanda põhjenduse, miks peaks kasutama eraldi niisutavat kreemi ja päiksekreemi, leidsin Caroline Hironsi värskest raamatust. nimelt ütleb ta, et päiksekaitseks kasutatavad kemikaalid on nii domineerivad, et su kreemi teised kasulikud koostisosad (nt vananemisvastased) ei pääse mõjule. ja seega ei ole mõtet osta kallist ja glamuurset kreemi SPF-iga, see on lihtsalt (liiga) kallis SPF. fair enough, aga mina isiklikult olengi väljas odavate ja lihtsate päevakreemide peal, mis ei pea tegema muud, kui niisutama; glamuuri lisan sinna alla vajadusel seerumitega.

kokkuvõttes. kui 1) kasutada SPF-iga niisutavat kreemi nagu päiksekreemi (koguse, pealemäärimise hoolikuse ja sageduse mõttes); 2) olla kindel, et kreemil on ka UVA-kaitse; 3) mitte esitada ülemäära palju nõudeid selle kreemi ülejäänud funktsionaalsusele – siis võib vabalt kasutada päiksekaitsega päevakreemi, selle asemel, et kasutada kõigepealt päevakreemi ja siis päiksekaitset.

jaa, ma ütlesin üle-eelmises lõigus “kemikaal”. ilublogi keemia- ja (mere)bioloogia eri (kas päiksekreem on tervistkahjustav, mis värk on mineraalsete kreemidega ja kuidas on lood kalade ja korallriifiga?) tuleb mõni teine päev. kui keegi lugeda viitsib, muidugi. andke siis teada, kas viitsiksite.

 

maha tülpimus tuimus ja pelgus

mul ei olnud üldse plaanis hooaja lõpus endale tsiklivarustust juurde ostma hakata. aga läksin messile niisama vaatama, mis uut, ja selgus, et moodi on tulnud – wait for it – tsikliriided, mis näevad välja ja tunduvad seljas nagu päris riided.

naine, nõrkus on su nimi.

DSC02408
kollase tagi ostsin spst, et meeldis, kattuvus tsikli värviga on juhuslik.

tagist nokkisin muidugi kohe kaitsmed välja ja kannan seda linnarahva rõõmuks niisama. sest jah, mul ei olnud otseselt vaja uut sõidujakki, aga mul oli hullult vaja üht korralikku nahktagi! linnarahvas hindab mu pingutust ja komplimente saan nii tuttavatelt kui võhivõõrastelt.

DSC02443.JPG
tagi: MotoGirl Valerie Yellow Leather Jacket, püksid: MotoGirl Moto Ribbed Leggings

saapad on ka megamugavad ja võib juhtuda, et kannan neidki lähiajal lihtsalt niisama ilu pärast.

DSC02439.JPG
saapad: TCX Lady Blend Waterproof

aga varustuse testimise ettekäändel käisin esimest korda elus detsembrikuus tsikliga sõitmas täna ja väga ok oli. soe pesu ja kaitsmesärk alla (no maiviitsinud neid kaitsmeid tagasi toppima hakata ühe sõidu jaoks, küll ma kevadel panen) ja +10C juures täitsa paras, ehkki peab tunnistama, et vana goretex-jope peab kiirteetuult ikkagi veidi paremini kinni.

tervitustega
teie kliimapõgenik

the thing about things is that they can start meaning things nobody actually said

üks lugu lõppevast aastast, mis tuleks ära rääkida, et ei jääks rääkimata: kuidas ma Amanda Palmeri ninja gigil käisin.

mida ma üldse tean Amanda Palmerist. lugesin omal ajal ta raamatut (The Art of Asking), mis mulle üsna hästi meeldis ja meelde jäi; ja ta on pidevalt kuidagi mu vaatevälja servas kuskil olemas, sest mul on teatavasti obsessioon ta abikaasa suhtes. nii et eks ma ikka üldiselt tean, kes ja kus AP on ja mida asjadest üldjoontes arvab… aga ma polnud ta muusikat vist kunagi kuulanud, kuni tal varakevadel uus album välja tuli ja arvustajad selle üksmeelselt ta seni parimaks kiitsid. siis sai uudishimu minust võitu, maksin korralikult raha ära (ma ütlesin, mul on meeles, mis ta kirjutas seal raamatus!) ja asusin huviga kuulama.

nomaitea, see olin ikka veider kogemus. nii veider, et kirjutasin raadiosse ja küsisin, et mida paganat.

(minu jaoks on Popkulturistid endiselt podcast, aga ma tean, et see on päriselt raadiosaade kuskil rahvusringhäälingus, nii et kuigi ma just ei saatnud postkaarti aadressil Tallinn 200100 Lomonossovi 21, vaid kõigest e-maili, siis ma ikkagi väidan, et kirjutasin raadiosse.)

anyway, kirjutasin Popkulturistidele ja… ma ei osanud isegi küsida mitte midagi. palusin nõu, et mida ma siis nüüd arvama peaks sellest kõigest. popkultuurimajaka suunanäitu.

sain Jimi käest kena vastuse, kus ta lubas, et nad teevad küll saate AP-st, aga alles sügisel, sest kavatsevad Ivoga ise Antwerpenisse tema live-esinemist kuulama minna. no niikaua, mõtlesin, kannatan küll. Jim küsis muidugi täpsustava küsimuse ka:

Millest su kõhklused muidu tulenevad? Lugude teemadest, muusikast või millestki kolmandast?

vastasin:

teemad on väga head! tekstid on suurepärased, võtsin lugesin kõik kohe eraldi läbi. muusika on ka väga tore, kuni ainult instrumentaalosa kuulata (need lugudevahelised vahepalad eriti). aga… see kahel-kolmel toonil ülimonotoonne leelutamine vokaali osas? mis värk sellega on? miks seal meloodiat ei ole ja kas ma olen ainus, kellel see närvid absoluutselt seest sööb? kas kuningas on alasti või ei ole (albumikaant vaadates veits tobe küsimus muidugi)?

nojah, ja sinnapaiku see arutelu meil jäi, sügist ootama.

ja siis ühtäkki, ühel suvalisel juulikuu kolmapäevahommikul rullisin hajameelselt Twitterit ja Neil, nagu ta vahel teeb, retweetis midagi AP-lt ja… nägin otse-eetris ära, kuidas korraldub üks ninja gig. Amanda oli nimelt just Londonis maandunud ja pakkus enne jetlagiga voodisse varisemist välja, et kui keegi leiab sobiva pinna, siis võiks õhtul peo teha. et valitagu koht ja tuldagu kohale ja toodagu muusikainstrumente kaasa ja kui kellelgi oleks talle laenata õmblusnõela, siis seda oleks ka hullult vaja.

ja kuna tööpäeva lõpuks oli selgunud aadress, kuhu minna, ja see oli üks pubi Camdenis, mis jäi suures plaanis mulle koduteele nagunii, ja mul ei olnud tolleks õhtuks muid plaane, siis ma muidugi läksin vaatama, millega see kõik lõppeb.

20190717_181305 (1).jpg
siit pole aru saada, aga Amanda seisab piljardilauast tehtud lava peal

ja noh. väga okei pidu oli! tuba oli rahvast täis, instrumente toodi, õmblusnõel toodi ka, leidus vabatahtlikke soojendus/külalisesinejaid (kõik tegid samas stiilis muusikat nagu AP ise), laulmisest rohkem toimus niisama lugude rääkimist, AP saatis end ukulelel ja… ma sain kõigest aru. ses mõttes, et mul ei tekkinud seal hetkekski küsimust “miks see muusika selline on”. mitte et ta oleks olnud kuidagi teistsugune kui plaadil, aga selles kontekstis… it made all the sense in the world.

ma ei oska seda kõike kuidagi paremini sõnadesse panna, aga õnneks on sügis käes ja meil on olemas lubatud suunanäit popkultuurimajakalt. palun, siit saate kuulata täielikult AP-le pühendatud Popkulturistide osa, kus kogu see teema põhjalikult lahti seletatakse.

kui nüüd keegi, kes ka enne pole proovinud, tahaks kuulata ühtainsat Amanda Palmeri laulu, siis minu lemmik on vist “Voicemail to Jill“.

PS ma ei tea, kas minu pildilt siin on aru saada, ma ise pole piltidelt ega videotest seda kunagi ära näinud, aga AP on üle mõistuse ilus naine!

i’m gonna be the man who wakes up next to you

ma ei hakka tegema seda blogijate riietusmeemi, sest enamusele neile küsimustest pole mul vastuseid. (kui nädalavahetusel tsikliilma on, siis vbla tuleb selle asemel üks OOTD-postitus, aga seda ei tea ette, nii et ärge hinge kinni hoidke, eks.)

aga. kuidas on võimalik, et küsimusele “mitu paari jalanõusid sul on?” tulevad vastused a la “kuus” või “alla kümne”?

rulluisud. tavalised uisud. lumelauasaapad. matkasaapad. tsiklisaapad. uued tsiklisaapad. ronimissussid. balletisussid. ja ma pole veel jõudnud isegi kummikute ja plätudeni, rääkimata siis neist jalanõudest, millega päriselt lähengi hommikul uksest välja ja tööle või trenni või randa.

mitte et ma oleks sel aastal kordagi ronimas või balletis või uisutamas käinud, aga eelmisel aastal käisin ja järgmisel vast lähen jälle.

20160510_111828.jpg
klassikaline “puhkava inimese varbad” vaade Snowdoni tipust. mul on tegelt ammu uusi matkasaapaid vaja.

you’ll forget the sun in his jealous sky

kuna mul ei ole sel aastal enam plaanis siit saarelt lahkuda, võib selles osas alustada aastakokkuvõttega.

aastal 2018 tegin ma 20 lennureisi ja lendasin selle käigus 41 lennukiga (ma olen otselendude kuninganna. londonist muidugi saabki enamvähem igale poole ilma ümber istumata lennata). see muidugi näitab, et olen tähtis, hõivatud ja üsna jõukas… aga planeedi seisukohalt pole siin midagi uhkustamiväärset. seega seadsin endale 2019. aastal salaja veidi nagu eesmärgiks seda arvu vähendada, samas elukvaliteedis järele andmata.

selle aasta skoor on 13 reisi, 28 lendu – parem, eks?

ja peab ütlema, et kõige suuremat rahuldust ja rõõmu on mulle pakkunud need neli reisi, mille teised inimesed, sh vana mina, oleks ilmselt teinud lennukiga, aga ma nägin natuke vaeva ja:

  • käisime Prantsuse Alpides suusareisil Eurostari suusarongiga – jah, kaks päeva oma puhkusest veetsime rongis (sõit Londonist Bourg St Maurice’i võtab umbes 8 tundi), aga täiesti uskumatu, kui mugav see kõik oli, pagasi ja linnatranspordi ja kõige osas. ja ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma oma puhkust alustada ja lõpetada terve päeva rahuliku raamatulugemisega.

20190323_091214
lõpp-peatus suusalifti jalamil. mõnus sõbralik nägu on sel rongil.

  • kui Euroopa Eestlaste Koori kevadine laululaager toimus Strasbourgis, kus ta enne pole kunagi toimunud, ja selgus, et seal praktiliselt pole lennujaama, siis vaatasin igaks juhuks thetrainline.com-i, kust ma ostan kõik oma Suurbritannia-sisesed rongipiletid, ja selgus, et väga lihtne on sealt hankida ka rahvusvahelisi. niisiis, Eurostariga Pariisi, seal jalutuskäik Gare du Nordist Gare l’Esti ja kohalik kiirrong. tagasiteel olin juba nii osav Pariisis ümberistuja, et suutsin seal ka imehea lõunasöögi süüa. ainus planeerimisviga sel reisil oli liiga väheste raamatute kaasavõtmine, aga see-eest sain Eurotunnelis (seal pole mobiililevi) laulupeo noodid nii põhjalikult läbi töötatud, et juulis laululaval neid vaja ei läinudki.
  • olles oma mõtlemise sellest kastist välja murdnud, käisin rongiga (seekord Brüsseli ja Kölni kaudu) ka sügiseses Bonni laululaagris. teised globaalsed eestlased ei suutnud uskuda, kui kiiresti ja odavalt on võimalik rongiga Londonist Bonni sõita – mingi viis tundi ja viiskend eurot ots. (lennukiga on see alati olnud üsna aja- ja rahamahukas ettevõtmine, sest Bonnis pole ka lennujaama ja kuigi Ryanair lendab Kölni odavalt, siis tuleb ikka auto ka juurde rentida.)
  • aga siis vahepeal suvel tegime lõpuks teoks oma ammuplaanitud tsiklireisi Iirimaale – ja kuigi Iirimaal muidugi mõned lennujaamad on, siis tundus ikkagi toredam sõita omaenda tsikliga Walesi ja sealt praamiga Iirimaale. ei tea just, kas Greta Thunberg selle projektiga päriselt rahule oleks jäänud, sest fossiilkütuseid tankisime kaks nädalat ikka iga päev… aga igatahes ei lisandunud selle käigus mu kontole ühtegi lennumiili ega turvakontrolliminutit. ja väga kena oli seal Iirimaal, ma mõni päev räägin sellest ehk pikemalt.

ma ei tea veel, mis ma 2020. aastal täpsemalt teen oma eluga, aga jaanuari Strasbourgi laululaagri rongipiletid ostsin just praegu ära. ja eks neid laevu ka siit ikka… läheb. igatahes püüan edaspidigi oma valikutele rakendada “mida Greta teeks?”-filtrit, sest ausalt öeldes on mul lennukitest ja lennujaamadest tohutu tüdimus peal.

driving at ninety down those country lanes

kui L ükskord ettevaatlikult Walesi ralli jutuks võttis, siis ta päris kindlasti ei oodanud minu poolt märkimisväärset entusiasmi. ta väidab, et ma ei taha temaga autovõidusõitudel käia, ja kuigi ma enda meelest alailma käin, siis lähemal analüüsil selgus, et see on tähendanud 10+ aasta sees täpselt kaht korda (Targa Tasmania ja Race of Champions, palun väga).

aga ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma minna Walesi rallile. ma küll rallist ei tea suurt midagi (tähendab. ei teadnud enne eelmise nädala reedet. nüüd tean ma rallist KÕIKE), aga ma tean tüüpilise rallinädalavahetuse kohta seda, mida teab iga eestlane: Ott Tänak alustab Walesi/Türgi/Korsika/Sardiinia/misiganes rallit liidripositsioonilt -> Ott Tänak juhib esimese/teise/kolmanda päeva järel Walesi/Türgi/misiganes rallit -> Ott Tänak sõitis kivi otsa/vastu puud/auku/hange/kraavi/järve ja katkestas Walesi/misiganes ralli. no kui selline asjade käik ei tõota head meelelahutust, siis ma ei tea, mis tõotab. olin absoluutselt valmis seda oma silmaga vaatama. (samuti olin L hoiatuste järel valmis selleks, et Tänak jõuab kivi otsa sõita enne, kui meie reedel pärast tööpäeva seda pealt vaatama jõuame, ja isegi selleks, et ta sõidab kivist hoopis mööda ja võidab kogu ürituse. “Expect the unexpected,” nagu Ari Vataneni pildiga sildid igal pool raja kõrval manitsesid.)

Ari.png
kes pagan on Ari ja miks tal mind vaja on? pühapäeva õhtuks sain isegi selle teada! foto walesrally.gb veebisaidilt, sest ei taibanud metsas seda plakatit pildistada.

minu valmisolekut ei kahandanud ka rallikorraldajate poolt edastatud hoiatused oktoobrikuise Walesi ilmaolude osas. mul on olemas uskumatus koguses sooje ja veekindlaid riideid, teetermos ja kõrge poritaluvus. peaasi, et lund ei saja, vot seda ma ei salli. aga lund ilmateade ei lubanud.

muude ettevalmistuste raames asusin reede õhtul Instagramis jälgima walesrallygb, Ott Tänaku ja Martin Järveoja kontosid – lootuses sealt aimu saada, kas kivi otsa on juba sõidetud või on see alles ees. etteruttavalt võib öelda, et kuigi kõigi asjaosaliste sotsiaalmeediatiimid teevad imehead tööd ja postitavad ainult väga ilusaid pilte ja asjakohast infot, siis kogu seda imet nautida saab põhiliselt ikkagi õhtul hotellis, sest Walesi looduskaunimad, kurvilisemad ja kruusasemad nurgad, kus on hea rallitada, ei ole kaetud absoluutselt mitte mingi mobiilileviga. aga no vähemalt teadsime laupäeva hommikul, et oleme endiselt kursil “Ott Tänak juhib teise päeva järel Walesi rallit.”

korraldajaid oleks tasunud kuulata mitte ainult ilma, vaid ka logistika osas – esimest plaanitud kiiruskatset me suuremat ei näinud, sest esimene parkla, kuhu rihtisime, oli tund enne selle katse algust juba täis (ametlik soovitus oli saabuda vähemalt 2 tundi varem). teise parkla kiituseks võib öelda, et nii teekond sinna (Llyn Clywedogi serv) kui vaade “parkimiskohalt” (ühe suvalise kruusatee serv) olid äärmiselt kaunid. kahjuks polnud hommikul pildistamiseks aega ja õhtul ära minnes oli juba liiga hämar, aga no tõesti ilus kant oli!

20191005_112756.jpg
vaade Sweet Lamb Hafren kiiruskatse parklast O, mis on… rohkem Hafreni kui Sweet Lambi kandis. ilm on (Walesile ja üritusele) iseloomulik.

nojah, sellest esimesest katsest ei tea ma midagi, aga see-eest oli siis mõnusalt aega endale raja ääres järgmise vaatamiseks sobivat kohta otsida. (mis kena asjade korraldus, et nad sama raja peal kaks katset teevad! hommikuti magada ja süüa armastava rallisõbra jaoks v mugav.)

20191005_120623.jpg
rallipublik on end päevaks sisse seadnud. normaalne mustikamets oli.

ma ei olegi varem nii tihedasse metsa sattunud siin saare peal. see oli ka täiega maaliline!

20191005_121134.jpg
see kollane asi esiplaanil on mingi seen.

metsast kuuse alt oli kena vaadata, kuidas rajale muudkui sadas tihedat seenevihma, aga pealtvaatajate peale sugugi mitte. kuna uue katseni oli kolm tundi, sain rahulikult matkatoolis raamatut lugeda, õnneks oli see teetermos kah ligi. ja ralli kavas oli kenasti kirjas, mis hooaja eelmistes episoodides juhtunud on (tl;dr: “Ott Tänak alustab Walesi rallit liidripositsioonilt”). lähimas parklas oli isegi ratastel kiirtoiduputka, kust sai tüüpilist briti väliürituse burksi (soe kotlet kahe külma nätske saiapooliku vahel, soovi korral võib ketšupit ka vahele panna, viis naela palun).

20191005_124202.jpg
loen Diana Mosley autobiograafiat, Hitler ilmus just pildile

siis nad hakkasid sõitma. esimesed viis-kuus autot kostitasid meie nurga pealtvaatajaid päris põhjaliku muda- ja kruusarahega, mida keegi ei olnud oodanud (miks, kui neil soovitati oodata ootamatut? mina nt ootasin isegi Hispaania inkvisitsiooni, mida küll ei tulnud). siis sai kruus vist tee pealt otsa, sest pärastpoole seda enam eriti ei lennanud. või siis olid need hilisemad autod aeglasemad. või juhid osavamad? sellest ei saanud ma kuni lõpuni aru, mis alusel võistlejad järjestatud olid. ja kuna levi ei olnud, polnud muidugi ka teada, kas Tänakut on oodata või on ta juba kiviga kohtunud. aga ühel hetkel ta igatahes mööda sõitis; ilma tagastangeta küll, nii et paistis, et see kivi-asi oli ikkagi juba ära juhtunud? (võhikuna arvasin, et see tagastange on seal nagunii rohkem ilu pärast ja mis seal ikka, aga kui pärast levisse jõudsin, siis oli internetis juba saadaval Tänaku eeskujuliku rallimehe hääldusega inglise keeles antud kommentaar, et ilma tagastangeta autos on jube lärmakas ja kaardilugejat pole kuulda.)

Screenshot 2019-10-07 at 11.48.14
te lihtsalt peate mind uskuma, et see on Ott Tänak, kes mööda sõidab

kui ma ausalt ütlen, siis pärast Tänaku äranägemist mind need järgmised möödasõitjad juba huvitasid vähem, aga õnneks oli mul ikka veel nii teed kui lugemisvara järel. muuhulgas lugesin kavast välja, et pühapäeva lõuna paiku on Llandudnos täiesti tasuta võimalik näha autasustamistseremooniat. selleks oli vaja ainult kaks tundi vales suunas (kodust eemale) sõita. leppisime L-ga kokku, et kui pühapäeva hommikul on ikka veel seis, et “Tänak asub Walesi ralli viimasele päevale vastu liidrina”, siis lähme anname endale võimaluse šampanjapritsmetega pihta saada.

pühapäeva hommikul oli see seis. uurisime välja, kuidas Llandudno nime hääldatakse, ja läksime kohale.

mul oli selle Llandudnoga üks salaplaan ka – mõtlesin, et kui ma oma pisikesele autohullule vennapojale üldse kunagi mõne automudeli kingiks viin, siis võiks selle ju Walesi rallilt osta. seega veetsime tükk aega võistluskeskuses erinevaid nännilette läbi kammides. kahjuks ei olnud Tänaku selle hooaja autot veel saadaval – ja ootamatult oli minust pühapäeva hommikuks saanud selline rallipurist, et ma keeldusin ostmast ükskõik mida muud. ei no ühest küljest ma saan aru, et kolmeaastase jaoks ei ole vahet, kas see auto, mis ta saab, on Tänaku 2019. aasta Toyota või Tänaku 2017. aasta misiganes (Peugeot? Citroen? teate, ma keeldun googeldamast, mis autoga sõitis Ott Tänak 2017. aastal, see asi on niigi juba liiale läinud!) või Solbergi jumalteabmisaasta Subaru; aga teisest küljest, mu elus on kaks kallist inimest, kelle jaoks Subaru ja Toyota vaheline vahe on eluliselt oluline, ja see kolmeaastane on üks neist. teine seisis seal autoleti ääres mu kõrval. nii et jah, ma jätsin auto ostmata, sest kõik need autod olid valed.

muidu sai seal Llandudnos veel näha suurel hulgal rallimaailma telgitaguseid (sõna kõige otsesemas mõttes. igal tiimil oli telk või mitu püsti, aga nad olid kuidagi… tagaküljega maailma poole), süüa veel väliürituseburksi ja vaadata suurelt ekraanilt viimast katset. selgus, et rallit on telekast vaadata palju jubedam kui kohapeal. aga palju paremini saab aru, kes võidab ja kas keegi sõitis kivi otsa. minu suureks hämmastuseks Tänak võitis ja ei sõitnud kivi otsa. (ma küll ootasin ootamatut, aga neist kaameratest, mis olid auto sisse/külge pandud, oli selgelt näha, et see mees on hull ja et niiviisi sõites pole võimalik lõppu jõuda.)

üldises võidueufoorias ostsin vennapojale hoopis Toyota pildiga T-särgi. ma tõesti loodan, et need õiged autod ilmuvad jõuluks saadavale, sest kus ma lähen sellise… pehme pakiga.

20191006_123738.jpg
telgitagune. vaadake, seal on Oti ja Martini nimed kirjas!

no ja siis oli auhinnatseremoonia, mis võttis igaviku, sest jessas, mis hulk erinevaid võistlusklasse osutus selle ühe võistluse sees olema. ja Petter Solberg otsustas pidada pika liigutava lahkumiskõne (ei, tore oli poodiumil näha inimest, kes oli harjunud seal olema ja tundis end mugavalt). ja ma totaalselt sain šampanjapritsmetega pihta, kuigi vist mitte Tänaku, vaid Neuville’i pudelist. ja mul on uus pet peeve: eesti mees, kelle jaoks on nii oluline filmida oma telefoniga poodiumil liikumatult seisvat teist eesti meest, et ta ei pea võimalikuks Eesti hümni ajal mütsi peast võtta. (jah, ma algatasin härraga sel teemal diskussiooni. et kust ma tean, et ta eestlane oli? telefoni kaante vahelt paistis ID-kaardi serv välja. et mis ta vabandus oli? “väga raske on samal ajal filmida ja mütsi peast võtta.” for real!!!)

20191006_151746.jpg
vasakul üleval Walesi lipp. Eesti lippe oli ka mitu, aga need olin sunnitud koos eestlaste telefonidega välja croppima. pildi keskel Ogier’ kõrval paistab Llandudno pleasure pier, pikim kai Walesis!

kuna nüüd oli koduni 250 miili, siis veetsin järgmised 4 tundi autos googeldades ja end ralli punktisüsteemi, võistlusklasside, ajaloo, statistika, staaride ja järgmise aasta kavaga kurssi viies. teate, see on kõik väga põnev. ainus, mis takistab mind järgmise aasta Walesi ralli pileteid kohe ära ostmast, on asjaolu, et see toimub NOVEMBRIS ja nii palju sooje riideid ja kuuma teed ei pruugi maailmas olemas olla, kui novembrikuise Walesi üleelamine vajab.

ellad ühte hingama kullad ühe kuue alla

IMG_2010.jpg
see hetk, kus ma mõtlesin, kas peaks Eestisse tagasi kolima

ei, mind ei tabanud laulupeol tugevad isamaalised tunded. silm jäi kuivaks ja kuigi oma rahvaga mul meeldib olla koos, sain seda lähedust nii ühendkooridega laval olles kui publiku hulgas mudilaskoore kuulates tunda nii palju, et piisab järgmiseks viieks aastaks.

pigem… ei olnud ma järsku kuigi kindel, et ma Eesti ja eestlastega enam päriselt suhestun, ja kui ma veel mõne aasta ära olen, siis äkki polegi enam tagasiteed, nii minu kui teie poolt vaadates? aga see mõte on mul veel korralikult lõpuni mõtlemata.

seekordse peo tipphetked mu jaoks olid need, mida teles tingimata üle ei kantud ja platsile ka võibolla ära ei kostnud – spontaansed ühislaulmised laval pikemate ümberrivistumispauside ajal. “Sepapoisid” kaheksal häälel oli üsna meeleolukas, aga kõiki signatuure sai ka kaasa ümiseda (need olid jupid laulupeokantaadist, mida publik kuulis alles kõige lõpus, aga meie ju oskasime kogu aeg). valikkooride päeval tuli esitusele ka heliredel ja lõpuks lihtsalt do-noot – ikka parem kui vait olla. vot sellepärast ma seal laululaval olin seekord ja olen edaspidi. et ei peaks vait olema :) koos veel kahekümne viie tuhande inimesega, kes ka pigem laulaks.

muid laulupeosaladusi, mida paljud ei tea:
– kui seisad üleval laulukaare all ja meeshääled laulavad sinu ees alumistel astmetel, siis nad kostavad sulle selja tagant.
– jah, teisi hääli on ka kuulda, ei ole nii, et upud oma häälerühma sisse ära ja laulu ei kuulegi.
– jah, koos seisad ikka sama häälerühma lauljatega, oma koori teised hääled on laululava teises servas. kokku saate… rongkäigus ja aftekal. (eelmisel peol sai õllealal ka, aga sel peol seda ei olnud) .
– dirigenti on vaja, sest laululava ühest servast teise jõuab heli sekundilise viitega, nii et kui teine alt jääks esimesi sopraneid lõpuni kuulama, hilineksime oma sisseastumisega raudselt.
– need lahedad lained, mis tulevad laulukaare alt ja lähevad üles nõlvale välja ja eesti rahvas saab tunda, et sai ükskord millegagi ühiselt hakkama? teate, kui ühendkooris on lauljal piisavalt ruumi, et kaks kätt korraga üles tõsta, siis on tal liiga palju ruumi, reeglina alumistel astmetel olevate lauljate arvelt!
– lause, mida laulja kuuleb laulupeo käigus kõige rohkem: “Nüüd keerame kõik ümber ja liigume kümme astet ülespoole!” (liikuda õnnestub umbes kaks, aga abiks seegi. avaühendkooris ma näiteks just teisele astmele välja jõudsingi selle kampaania käigus.)
– astmeid on laululaval muide 42. seda ei tea keegi peale minu, kes ma tegin oma koorile laulupeoteemalist viktoriini.
– kui proovides ja läbimängul tundub, et pole hullu, mahub lavale ära küll, siis päris peol ei mahu kunagi, sest proovidesse ei tule pooled kohale. asjata, sest seal saab kõige rohkem nalja; tihti muidugi ka vihma, külma ja/või päikesepõletuse.
– miks lastekooride hulgast paistab kõige rohkem lipukesi ja pimedal ajal mobiilitulukesi? sest lastel pole laululaval noote kaasas, käed on vabad. see vist pole mitte niivõrd laulupeo- kui lastekoorikultuuri osa. õige kah, noorele inimesel jäävad sõnad pähe küll ja paljud neist ikka nooti loevad; ja säilib mingi võimalus, et nad siis vaatavad dirigenti hoopis.

IMG_1876.jpg
te arvate, et sel laulupeol vihma ei sadanud? reedene segakooride proov

aga teate. kui saaks kuidagi nii, et “seda mesipuu laulu” ei peaks lähema viie aasta jooksul kordagi enam kuulma, siis see oleks minu meelest küll tore. tunnen end alati veidi silmakirjalikuna, kui kinnitan, et lennaku vastu või surmakuul, ta tõttab mesipuu poole. tühja ta tõttab, kui kuulid päriselt lendama hakkavad. (näete, jah, milline dissident on minust siin liberaalses läänes kujunenud?)

i’m breaking my silence ‘cause i’ve had a few

ilublogi, vol9: Sephora haul

kui ma seda lugu teile ära ei räägi, siis mis ilublogist me üldse räägime.

käisin ükspäev New Yorkis (as one does) ja sattusin täiesti juhuslikult Times Square’il uue Sephora poe avamisele. no ikka nii juhuslikult, et olin just parasjagu tuvastanud vajaduse päiksekreemi järele, vaatasin ringi, nägin Sephora silti, astusin lähemale ja leidsin end otse avamistseremoonialt, trummitüdrukute ja lindilõikamise ja mille kõigega.

tormasin siis muu tirtsuparve seltsis uhiuude poodi sisse ja leidsin Urban Decay meigiletist… Game of Thronesi teemalise kollektsiooni.

20190524_095651.jpg
ma ei vaata seda sarja ja raamatud jätsin pooleli, aga ikka saan viidetest aru

selleks hetkeks, mil mina sinna jõudsin (sõna otseses mõttes 2 minutit pärast poe avamist), oli enamus tooteid juba otsas ja müüja teadis öelda, et ega juurde ka tulemas pole. niisiis, kuigi olin arvanud, et ma saan küsimusele “kas mul on elus vaja veel üht lauvärvipintslit ja kui, siis millist?” vastamist rahulikult veel mõned aastad edasi lükata, siis… tuli tegutseda kohe. daamid ja härrad, lubage esitleda: Arya Stark’s Needle!

20190531_183519 (1).jpg
“cruelty-free”, päriselt ka?

see pintsel oli poe viimane ja võimalik, et ka maailma viimane, sest praegu ei suuda ma seda toodet kuskilt veebist leida isegi kategooriatest “sold out” ega “gone for good”.

laineri valisin ka rohkem nime – Lannister Gold – kui millegi muu põhjal. ja ta oli eelviimane. ühesõnaga, DEFITSIIT! kui keegi oskab nüüd öelda, mida sellega teha peale sotsiaalmeedias praalimise, andke palun teada. ses mõttes, et… ma tegelt ka ei saa aru, kuidas hele silmalainer üldse nagu töötama peaks, milliste lauvärvidega teda kombineerida jne. (aga pintsel on mul olemas!)

ja need Drunk Elephanti asjad seal taustal? ma kõik aeg räägin, et nahahooldus peab olema eelkõige taskukohane, aga ma tahtsin B-Hydra ja C-firma ikkagi ära proovida ja selles minisuuruses (8 ml, I kid you not) on hind talutav (kui just liitrihinnaks ümber ei arvuta:)). ja ma ei teagi, kas sellepärast, et oli avamispäev, või sellepärast, et suutsin 100 dollari eest kraami kokku rabada (ma ju ikkagi ostsin selle päiksekreemi ka, mida otsima läksin, ja nipet-näpet vajalikku veel)… anti mulle Beste No 9 näopuhastusželee ja Protini niisutav kreem kauba peale, muidugi ka minisuuruses, aga… OMG TASUTA DRUNK ELEPHANT. et kuidas on? ma ei tea, ma pole veel proovida raatsinud :D

peab nentima, et kogu see juhtum (vast siiski koostöös sarjalõpu ja muu üldise mölluga) pani mind kaaluma GoT raamatute lõpunilugemist. ilu ikkagi päästab maailma.

siis ma võtan teid selge sinise taeva tähed

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (Loomingu Raamatukogu, #2-5/2016)Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra by Alexander Genis

My rating: 5 of 5 stars

ükspäev juhtus nii, et üks raamat, mida lugeda tahtsin, oli ülisoodsa hinnaga müügil Google Booksis. kes üldse teadis, et selline asi nagu Google Books olemas on?! nii et suur oli mu üllatus, kui olin Google’ile 99 penni (senti? krossi?) üle kandnud ja rakenduse lahti tegin ja sealt lisaks äsjaostetud raamatule ka selle 2016. aasta LR leidsin. ilmselgelt olin ma teda omal ajal nii väga lugeda soovinud, et mingeid müstilisi teid pidi ostnud (teate, 2016 ei pruukinud eestikeelse e-raamatu hankimine veel mingi lihtne ülesanne olla!) – aga siis unustanud või võibolla lihtsalt mitte osanud teda sealt Google Booksist üles leida:) no igatahes see 99-kopikane lastefantasy jäi oma järjekorda ootama ja võtsin “Lugemistunnid” lõpuks ometi ette.

Genist lugeda on nagu ilutulestikku vaadata – siuh ja siuh lendavad aforismid, üks säravam kui teine, üks kõrgemale kui teine, osasid ei jõua veel vaatama hakatagi, kui juba läinud ja uus kohal. pidev vaimustus. kui pärast keegi kirjeldada palub, siis ei oska muidugi midagi öelda… mida ta õieti ütleski? ei tea, aga jube hästi ütles! ja raamatutest ja kirjanikest ja kirjutamisest ja eelkõige lugemisest rääkis. imeline kogemus, tahaks veel!

kuna tegu on Lätis kasvanud ja hiljem USAsse emigreerunud vene juudiga, siis äramainitud raamatute ja autorite valik on mõnus hingelähedane – palju vene kirjandust, maailmaklassikat ka sekka. ma muidugi suuremat osa neist raamatuist pole lugenud, kuigi nüüd jälle tunnen, et vist ikka peaks. aga see pole “Lugemistundide” puhul kõige olulisem, et oleks ise lugenud, Genis seletab nagunii ära, kuidas asjad on. (temaga võib nõustuda või mitte, see pole ka oluline, talle endale ka pole, alailma ta vaidleb iseendale vastu. oluline on seletamise rõõm ja lausete ilu.)

Screenshot 2019-03-27 at 21.07.49.png

Genises tunnen ära järjekordse lihaliku raamatuarmastaja, kes kirjutab raamatutesse ega ole väga õnnetu, kui troopiline torm Irina ujutab üle ta raamatukogu alumised riiulid, “mille olin ettenägelikult eraldanud nõukogude kirjandusteadusele ja kingitud luulekogudele”. püüan võimalusel endale “Lugemistundidest” füüsilise koopia hankida ja Genise auks kõik oma e-raamatus äramärgitud tsitaadid (umbes pool kogu tekstist, tundub kohati) päriselt pliiatsiga alla tõmmata! (kui Genis hoogu läheb, siis on tsiteerimisväärset nii pikalt, et vahepeal tuleks pliiatsit teritada, aga ma neid kohti ei viitsi siia näidetena ümber trükkida.)

Ilma pliiatsita lugeda on minu meelest niisama hea kui tummade seltsis viina võtta. (Ükskord ma juhtusin nägema nende labrakat, mis lõppes hääletu lööminguga.) Suhtlemises raamatuga võrdsustab pliiats olukorra. Meile annab ta tagasi hääle, raamatule tuletab meelde, kes on peremees.
***
Katsuge ilma sufiksiteta läbi saada, ja teie kõne hakkab meenutama häält, millega räägib auto navigaator, kes ei oska, nagu muide ka paljud teised, arvsõnu käänata ja inimese moodi olla.
***
Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga “Mein Kampf”. Juutidel tuleb niisuguseid asju ette.

View all my reviews

i am titanium

Doughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century EconomistDoughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century Economist by Kate Raworth

My rating: 4 of 5 stars

ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.

ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:

  • seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
  • visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
  • sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.

Screen-Shot-2017-04-05-at-08.26.50
allikas: https://www.kateraworth.com/doughnut/

  • circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!

Kate-Raworth-Embedded-Economy.png
uus mudel: embedded economy. pildi laadisin alla https://consciouscompanymedia.com/

  • “Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
  • mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
  • Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
  • sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
  • rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.

  • majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.

View all my reviews

you can listen as well as you hear

Alice imedemaalAlice imedemaal by Rébecca Dautremer

My rating: 5 of 5 stars

huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.

selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!

20190210_103655.jpg
veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all

ühtlasi sain lisada oma kollektsiooni järjekordse, kolmanda tõlke eesti keelde. (põhjuste üle, miks neid nii palju üldse vaja on, olen varem blogis spekuleerinud, kinnitatagu või lükatagu ümber: https://roger.pri.ee/2015/09/08/voibolla-kellegile-veidikene-teed-ja-siis-kirjutame-raamatu/.)

20190210_103256.jpg
they all spark joy

igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!

(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)

ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?

View all my reviews

what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews

but if you kissed me now I know you’d fool me again

Esmaspäev algab laupäeval (Orpheuse raamatukogu #18)Esmaspäev algab laupäeval by Arkady Strugatsky

My rating: 5 of 5 stars

okei, ma olin just jõudnud nukrale arusaamisele, et mulle tegelikult ei meeldi vendade Strugatskite looming, aga siis leidsin selle raamatu ja asjad võtsid jälle rõõmsama pöörde.

kui on miski, mis mind elus ja kirjanduses tõeliselt vaimustab, siis on see maagia ja bürokraatia esinemine samas maailmas. vt ka: Võlukunsti ministeerium, Nähtamatu ülikool, Öine vahtkond, Härjapõlvlaste kaitseala. siin raamatus siis TUINÕIVÕI ehk Teaduslik Uurimisinstituut Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kuhu minategelane programmeerijaks, hiljem arvutilabori juhatajaks tööle satub. asutus on täis tegelasi a la Cristobal Josévitš Junta, Elu Mõtte osakonna juhataja (endine Suurinkvisiitor). kaadriosakonna juhataja on Kerberos Psojevitš Demin. ja nii edasi.

ega ses loos midagi nüüd otseselt ei juhtu, tundub, et rohkem kirjeldamise rõõmust kirjutatud on see kõik. eriti meeleolukas on esimene osa, kus pahaaimamatu programmeerija peale lastakse lahti kõik kõnelevad kassid, soove täitvad havid, nõiamoorid ja kanajalgadel tarekesed, võlukepid ja nähtamatuks tegevad mütsid. ja tamme otsas elab millegipärast näkineid. edasi on juba tavaline kontorihuumor, episoodides esineb hulk mütoloogilisi olendeid, vahepeal filosofeeritakse strugatsilikult ühiskonna ja inimese arengu teemadel ja siis ongi läbi. lõpus on minategelasel endal lastud raamatule järelsõna kirjutada (jah, just nii meta ongi) ja ta nõustub minuga:

“Olukirjelduste väärtuste hulka võib lugeda ka selle, et autorid näitasid instituudi maastikke uustulnuka vaatenurgast ega jätnud tähelepanuta ka administratiivsete ja maagiliste eeskirjade üpriski sügavat koostoimet.”

alapealkiri “Jutustus-muinaslugu noorema vanuserühma teadustöötajatele” on igati tabav, soovitada julgen ka kõigile teistele vanuserühmadele.

Screenshot 2019-01-12 at 19.22.04.png

View all my reviews

i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

enne kuula siis kumise kaasa

Kahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo PärdistKahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo Pärdist by Joonas Sildre

My rating: 5 of 5 stars

see on kindlasti esimene eesti algupärane graafiline romaan, mida ma lugenud olen, ja võimalik, et esimene, mis üldse kirjutatud – ma igatahes teisi ei tea. ja kas teda romaaniks kutsuda õige on, ei tea ka, see on (osaline) elulugu ju siiski.

olen viimastel aastatel seda žanri kõrgelt hindama õppinud ja lugenud täitsa palju kvaliteetseid koomikseid ja graafilisi romaane ja asju, mis tahavad olla üks, aga on lõpuks teine. Sildre ei valmista muu maailma taustal pettumust, see kõik on väga hea! algus ehk veidi ühemõõtmeline, aga kui juba muusika kirjutamiseks läheb, siis läheb ka muusika joonistamiseks ja sellele on siin leitud väga nauditavaid ja veenvaid lahendusi.

esimesel korral neelasin kogu loo lihtsalt otsast lõpuni alla, siis võtsin algusest uuesti ette ja kuulasin kõiki mainitud-näidatud Pärdi teoseid kõrvale. oo! tõesti täiesti geniaalne töö kunstnikult ja just nii soovitangi seda raamatut lugeda. sest lihtsalt… “Credo” visualiseerituna, kes oleks arvanud, et seda saab teha? või siis “Tabula Rasa” ebaõnnestunud proov vs õnnestunud esiettekanne. aga ka Pärdi eneseotsingud noodijoonte vahel ja kohal ja lõpus… raamatu II osa lõpp on eriti hea näide sellest, kuidas pilt saab toetada ka väga abstraktset teksti.

muidugi ongi Arvi Pärdi elu- ja loomingulugu väga põnev ja eriti palju ma tema noorusajast ja kujunemisest enne ei teadnud, nii et ka muusikast teadmata või hoolimata on huvitav lugemine. aga selleks ajaks, kui lõpuni jõuad, ilmselt juba tead ja hoolidki :)

üks huvitavlugu veel siia juurde: just eelmisel päeval lugesin “Minu Jeruusalemma”, mis mul õnnestus raamatukogust mingi vedamise läbi hankida (e-kataloogi andmetel poleks teda seal riiulis üldse olema pidanud) ja seal oli meeleolukas lugu eestlannast ortodoksi nunna ema Ksenija ja Arvo Pärdi kohtumisest ja sellest, kuidas raamatu autor läks hiljem suvalisse Kopli postkontorisse Pärdile pakki postitama ja kohtus seal Pärdi endaga. ta ei arvanud, et see olnuks lihtsalt pime juhus. mitte et ma nüüd just jumalikku ettehoolet kahtlustaks selles, et ma kohe sinna järele Pärdi-raamatut lugesin (selle tõi jõuluvana ja jõuluvanale ma olin enne kirjutanud), aga tore kokkusattumus ikka kõigi nende inimeste õigeuskupööramise lugude juurde, et nad mul nii korraga ja läbipõimunult käsil olid.

“Kahe heli vahel” lõpeb 1980. aasta ja Pärtide sundemigreerumisega. nüüd tahaks ainult paluda, et tuleks järgmised osad ka sellele raamatule, sest just sellisel kujul ma tahangi Pärdist ja ta muusikast lugeda veel ja veel ja veel.

IMG_1542
see, et Heino Elleril oli iiristega mingi värk, on naljakas ainult minu perekonnale. aga meie jaoks on see see-eest väga naljakas!

View all my reviews

whenever this world is cruel to me

Peter's Room (The Marlows, #5)Peter’s Room by Antonia Forest

My rating: 4 of 5 stars

vanakooli lasteraamat (välja antud 1961, hind 15 šillingit, saadaval raamatukogudevahelise laenutuse kaudu), mida lugesin vanakooli lapse kombel, lihtsalt hakkasin enne õhtusööki pihta, lugesin söögi ajal ja siis mõned tunnid diivanil ja siis hambapesu kõrvale ja siis natuke aega veel voodis ja läbi ta saigi.

mulle need Marlowde sarja raamatud meeldivad igal moel, seal on veenvad tegelased ja toredad lood ja noortel inimestel on seal üksjagu vanakooli privileege (pooltel paljulapselise pere lastest on oma ponid või hobused?), aga ka vanakooli attention span, mis võimaldab pikki vestlusi obskuursetel teemadel. seekord oli mu lemmikuks peatükk, kus neli internaatkoolis haritud teismelist õde (vanuses 13-18) arutavad põhjalikult perekond Brontëde vaimse tervise ja eluvalikute üle, tsiteerides erinevaid luuletusi, proosateoseid, päevikukatkeid ja eluloolisi detaile, sest loomulikult on nad kõik nendega kursis, pluss vestlus toimub raamatukogus (te ju ei arva, et kooli- või avalikus raamatukogus? ikka nende isikliku maamaja omas!) ja saab ju vajadusel järele vaadata.

teine mu lemmikosa sellest raamatust oli detailne kirjeldus rebasejahist osaleja pilgu läbi (mitte rebase). kah normaalne, paneme kõik lapsed (laenatud) hobuste selga, loeme sõnad peale, et käituda tuleb viisakalt, ja laseme nad koerakarja järel üle kraavide ja müüride kalpsama, sest… noh, ma ei teagi, ilmselt kui sul lapsi piisavalt palju on, siis pole probleem, kui üks või teine suure vaprusehoos kaela murrab?

aga ka kirjeldus kolmekuningapäeva tantsuõhtust naabrite juures koos eelneva kõigile kuuele peretütrele sobivate kleitide leidmise minidraamaga oli väga muhe. no selline meeleolukas sissevaade vaesemapoolse, aga viisaka kõrgema keskklassi eluu sõjajärgsel Inglismaal.

kursiivis osad ehk need, kus nooremad lapsed Brontëde eeskujul omaleiutatud RPG-d mängivad, jätsin põhiliselt vahele, nõustudes peategelase Nicolaga, et see asi läks neil ülemäära obsessiivseks. mulle oleks ühest näiteleheküljest piisanud küll ja veel.

jah, selliseid raamatuid enam ei kirjutata. võtan isiklikuks väljakutseks selle sarja võimalikult paljude osade leidmise ja läbilugemise… ja see ei ole mingi 1-click projekt. vt ka: 1961, raamatukogudevaheline laenutus.

View all my reviews

tee mulle öösse ase vahele sygissadude

In Paris With YouIn Paris With You by Clémentine Beauvais

My rating: 4 of 5 stars

“Jevgeni Oneginit” lugesin keskkoolis kohustusliku kirjandusena ja see on mul sealt päris hästi meeles, sest erinevalt paljudest teistest tollal loetud klassikateostest ta päriselt huvitas mind ja meeldis mulle. noh, eks olin ka selline Tatjana-ealine.

“In Paris With You” on “Jevgeni Onegini” ümberjutustus, tegevus on ümber tõstetud 21. sajandi Pariisi, aga lugu on ikkagi täiesti see. huvitav on vaadata, kuidas suurem osa teisi lugejaid-arvustajaid suudab seda lugeda nagu täiesti iseseisvat teost ja paljud isegi imestavad, et kuidas siis nüüd selline asi on välja mõeldud ja miks need tegelased niisugused on jne. no sellepärast on, et Puškin!

originaalis on raamat kirjutatud prantsuse keeles, ma lugesin tõlget inglise keelde. endiselt on tegu värssromaaniga ja kuigi liigendus on üpris… kaasaegne, läks see kõik suures osas isegi riimi. selle avastasin küll alles umbes poole lugemise pealt, sest lugesin teda oma peas kuidagi pigem vabavärsina ja nii oli ta ka mõnus.

noh, mulle meeldis see kaasajastatud versioon. just see, kuidas kogu lugu ja tegelased ja motivatsioonid jäid alles ja sobisid ka uude konteksti suurepäraselt – oh, see teismelise Jevgeni spliin! meeldis see Pariisi-õhkkond ja meeldisid kõik viited nii 2006. kui 2016. aastale ja meeldis see versioon kõiketeadvast jutustajahäälest.

20181112_202828.jpg

võibolla ta on veidi rohkem teismelisteraamat kui originaal, ja igatahes soovitaksin seda teismelisele, kes peab koolis “Jevgeni Oneginit” lugema ja ei suuda sellega kuidagi suhestuda. ise otsisin küll riiulist originaali välja ja kavatsen seda täna õhtul nautida, nagu poleks ei 21. ega ka 20. sajandit kunagi olnudki.

20181110_153211

View all my reviews

love of my life can’t you see

mulle tulid igasugused vanad asjad meelde, kui ma Bohemian Rhapsody filmi vaatasin.

ükskord – see pidi olema millalgi 1993. aastal – oli MTVs Queeni päev. MTV oli tol ürgsel ajal selline uskumatu telekanal, kust tuli päev otsa muusikavideosid, vahele ainult mõned reklaamid. noh, kuidas ma seletan, nagu Youtube, aga ilma otsinguta. ja Queeni päev oli, nagu oleks keegi pannud hommikul mängima Queeni ametliku kanali ja siis lasknud asjadel isevoolu teed minna. ja selle kõige nägemiseks pidi majapidamises olema satelliit-TV. mul ei olnud, aga mu sõbrannal E-l oli ja seega tegime me tol päeval koolist poppi ja vaatasime päev otsa Queeni videosid.

selle päeva lõpuks olime me otsustanud, et E. on Freddie ja mina olen Roger. mõned aastad hiljem saabus me eludesse internet ja üks lihtne alias kulus marjaks ära, nii et hulga inimeste jaoks olen ma Roger siiamaani. no ja kui te olete kunagi mõelnud, miks selle blogi URL on selline nagu ta on…

eile filmi vaadates püüdsin ette kujutada, kas see kõik oleks võinud olla ka teisiti. ei usu, et Freddie rollile kunagi kandideerinud oleksin, aga miks ma Brian ei tahtnud olla? no vot kes teab, mis ühe 13-aastase preili peas täpselt toimus; kahtlustan, et blondid salgud ja sile näolapp avaldasid mulle tollal rohkem muljet kui kitarr ja astrofüüsika.

millalgi noil põhikooli lõpuaastatel blondeerisin oma juuksed ära. ei mäleta, millega (või kas üldse) seda avalikult põhjendasin, aga salaja tegelt ikka selleks, et rohkem Roger olla.

trumme mängima üritasin ka õppida. ei jõudnud eriti kuhugi.

üheksandas klassis andis meile kodanikuõpetuse tundi tollal tuntud (noor?)poliitik Arne O, kes pakkus soovijatele võimalust teha ja esitada klassi ees referaat… suvalisel omavalitud teemal. lihtsalt ühe jooksva hinde saamiseks. kohustuslik see ei olnud ja vist kõigil tekkis küsimus, et kus konks on, aga konks oligi selles, et meil oli õnnestunud jõuda põhikooli lõppu ilma kordagi niisugust asja tegemata ja A.O. tabas vist ära, et ettekande koostamise ja esitamise kogemus osutub me jaoks oluliselt vajalikumaks kui… misiganes teadmisi kodanikuõpetusest ta meile seal tunnis jagas, no vot ei mäleta, mis need olla võisid. (kas mitte ei paigutatud tol hetkel olemasolevaid erakondi tahvlil parem-vasak skaalale näiteks?)

noh, minu mäletamist mööda ei olnud klassis palju neid, kes selle väljakutse vastu oleksid otsustanud võtta, kokku ehk 5-6? teemadest on mul meeles niipalju: mina tegin enda ettekande Queenist, mu pinginaaber tegi narkootikumidest ja klassivend Silver M tegi Venemaa sisepoliitikast. (või oli see välispoliitika? igatahes võite mõistatada, kes meist kolmest hiljem Riigikokku välja jõudis.)

nojah, ikka veel oli aasta kas 1993 või 1994, referaadi tegemiseks läksin Tartu linnaraamatukogu ajakirjade osakonda ja põhilise allikana kasutasin ühte vist ajakirjas Noorus ilmunud artiklit. muuhulgas lugesin sealt, kuidas Queen esines Live Aidil. täpsemaid detaile artikkel ei jaganud ja mäletan täpselt, kuidas murdsin pead, mis pagana asi see Live Aid olla võis – mingi laev äkki? (no et selle peal sai terve bänd esineda ja publik mahtus ka. paistab, et mu mõtteviis oli tollal ikka veel põhiliselt karupoeg Puhhi maailmanägemisest mõjutatud, vt ka: espitsjoon.)

tegelt saingi alles eile kinos lõplikult aru, misasi Live Aid oli.

siis mäletan veel seda, et mul oli kurikaval salaplaan kasutada 10 või 15 minutist ettekandeks ettenähtud ajast 6 minutit “Bohemian Rhapsody” otsast lõpuni ettemängimiseks. ja et selle plaani oluline osa oli asjaolu, et kodanikuõpetuse tundi peeti ajalooklassis, mille kõrval oli raadioruum, kust pidi saabuma vajalik tehniline tugi. seda, kas saabus ka ja kui, siis kas mul tõesti oli jultumust lugu lõpuni mängida – ei mäleta.

ikka veel napilt internetieelsel ajal hankis mu isa mingist alternatiivsest arvutivõrgust (fidonet? usenet?) täiskollektsiooni Queeni laulusõnu ja trükkis need maatriksprinteril välja. sel hetkel sain aru, et moodne tehnoloogia teeb elu ikka väga elamisväärseks. sest see oli uskumatu progress võrreldes kassetilt mahakirjutamisega, mis oli seni olnud laulusõnade väljauurimise põhiline meetod. ja kust meil üldsegi need kassetid? need sain ka isalt kuidagi. olid iselindistatud, nagu tol ajal enamus kassette oli (KES ostis originaalkassette?), aga sildid olid arvutil kujundatud ja – seekord äkki isegi juba laserprinteriga? – trükitud, sest ikkagi moodne tehnoloogia.

aga pärast ostsin endale KÕIK Queeni albumid CD-de peal, digitally remastered versioonidena. see juhtus varajastel 2000ndatel, kui ma endale niisugust luksust teglikult lubada ei saanud, aga olen väga õnnelik, et ikkagi lubasin. need plaadid on nüüd, ma loodan, kusagil isa käes, et ring täis oleks. alguses lohistasin kogu diskograafiat ringi kaasaskantavas CD-mängijas ja siis oma esimese ja seni viimase auto CD-boksis ja siis juba mp3-de kujul oma iPod nanos, mille ju alles paari aasta eest Londonis bussi alla pillasin

maiteagi, tahtsin teile rääkida Queeni tähtsusest oma elus, sest mu elus ei ole eriti ühtegi tähtsamat asja olnudki, aga välja tuli ikka “omg kui vana ma olen”.

jutustage te nüüd ka mõni iidsete aegade lugu mulle.

sa ju tunned kui virge on viiv

Bookworm: A Memoir of Childhood ReadingBookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!

Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)

isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)

20181025_185645.jpg
Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus

muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.

20181026_131220.jpg
Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud

igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.

20181027_131913.jpg
tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii

View all my reviews

ei teagi täpselt kas on vesi või on taevas

ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus

kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.

20181022_214850

mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.

lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)

mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)

20181022_214829.jpg

nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.

(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)

no escape from reality

Matemaatika õhtuõpikMatemaatika õhtuõpik by Juhan Aru

My rating: 4 of 5 stars

näe, selgub, et kaks kuud võttis mul selle raamatu läbitöötamine – võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja lugesin seda ainult õhtuti voodis enne magamajäämist. (peab ütlema, et mu unerežiimiga tegi see imet. üldse ei ole igav raamat, aga siiski, ei olnud mingit öösel kella kaheni ülevalolemist, et “ainult üks peatükk veel, ma tahan teada, mis juhtub!”)

midagi päris uut ma sellest raamatust vist ei õppinud… aa, Kochi lumehelves kuskil lõpulehekülgedel, vot sellega polnud tõesti enne kohtunud! Rubriiki “hästiunustatud vana” läksid vektor- ja skalaarkorrutis – nii see, et nad üldse olemas olid, kui see, mis neil vahet on. ja pole kindel, kas keskkoolis nende füüsikalisest sisust räägiti, aga kardetavasti hiljemalt ülikoolis ikka. mul on elus juhtunud olema ainult head ja väga head matemaatikaõpetajad, nii et mind tõesti on raske üllatada nii sisu kui esitusega.

20181020_181522.jpgesitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?

20181020_190606.jpgjah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.

View all my reviews