spordiblogi, vol 21: I did yoga every week for a year and this is what happened*
selgub, et kadunud poja naasmisest spordiklubisse on möödas nii peaaegu täpselt aasta, et täitsa asjakohane on kokkuvõtteid teha.
mäletan täpselt, et kui tookord üle mitme aasta esimest korda joogatrenni kohale hiilisin, teatas treener reipalt “täna harjutame peapealseisu” ja ma olin et: nalja teete. teoreetiliselt, jah, ma võiks pea peal ju seista, olen seda lapsena palju teinud – aga praktikas sai kohe selgeks, et üleneljakümnese jalagadele ja tagumikule mõjub gravitatsioon hoopis teises suurusjärgus kui allakümnese omadele, ja mul puudusid nii lihased kui oskused nende taeva poole upitamiseks ja seal hoidmiseks. proovisin põhjalikult ja feilisin põhjalikult.
aga jäin neid joogatrenne siiski esimest korda elus mingi regulaarsusega väisama – kord nädalas vähemalt, vahel kaks ka. esialgu lihtsalt spst, et maksin spordiklubile 10 trenni eest kuus ja kogu aeg ka jõutrenni teha ei viitsinud. aga ootamatult kiirelt selgus, et polegi nii hull, kui kartsin.
mind muidu on jooga alati päris hullusti frustreerinud, sest mulle on alati tundunud, et seal esitatakse mu kehale mingeid täiesti täidetamatuid nõudmisi. mina, vaadake, olen lapsest saadik olnud see inimene, kes ei ulatunud sirgete jalgadega kummardudes sõrmedega põrandani, ei suutnud sirge seljaga rätsepistes istuda, ei osanud kükitada nii, et kannad jääks maha. ja kuigi head joogaõpetajad alati pakuvad selliste hetkede jaoks ka muid variante (minu lemmikfraas üleüldse: “if you don’t have it in your practice…”, mis on palju ilusam, kui öelda, et kui sa seda ei suuda, siis tee midagi lihtsamat), siis… kehvi õpetajaid leidub ka päris palju.
aga midagi on mu kehaga juhtunud pärast neljakümnendatesse eluaastatesse jõudmist, ja lisaks sellele, et juuksed ja näonahk ei ole enam rasused ja et kempsus tuleb käia mitu korda öö jooksul (ma ei öelnud, et kõik need juhtunud asjad head on, eks)… olen ma muutunud tükk maad painduvamaks kui iial varem. tsirkusesse kondiväänajaks muidugi ei võetaks, aga olen saavutanud sellise täiesti tavalise inimese taseme – saan omaenda varbaid puudutada. ei tea, mis maagia see on, aga ei kurda ka.
samuti on aastatega muutunud kõvasti painduvamaks mu vaim. tõeliselt ja päriselt toimubki minu joogatund nüüd ainult minu enda mati peal ja see, mida keegi teine samal ajal teha suudab või otsustab, ei sega mind üldse. kui tema praktikas on see peapealseis või kätelseis või ratas (mille kohta meie lapsena ütlesime “sild”, aga joogas on sild üks teine ja palju lihtsam poos) olemas, siis palju õnne talle, mina teen seda, mida mina suudan (või siis napilt veel ei suuda, aga äkki järgmine kord juba tuleb välja). see tundub nii kohutavalt lihtne mõte, aga uskumatu, kuidas mind on aastaid frustreerinud see, kui teised oskavad ja mina ei oska. mitte ainult joogas, aga muudes trennides ja elusituatsioonides ka.
nojah, ja kuhu ma siis aasta hiljem omadega jõudnud olen?
eelkõige sinna, et käingi nüüd päriselt vähemalt kaks korda nädalas sellises joogatrennis, kus varem või hiljem öeldakse sõnad “if you have headstand in your practice”. higi voolab ojadena ja koju minnes jalad värisevad ja rohkem kui korra olen väitnud, et ma oleks peaaegu ära surnud. aga päriselt ei sure kunagi ja tagasi lähen alati.
aga ka sinna, et kui joogaõpetaja ütleb asju nagu “if you have the space for it”, “if you want to take it further”, “if you have the flexibility”, siis enamasti ma otsustan, et jah, mul on ja ma tahan ja ma teen selle järgmise variandi, mis ta välja pakub. see vist ka tundub kõrvalt vaadates rohkem pisiasjana, aga tegelikult on õudselt suur asi inimese kohta, keda keka tunnis alati viimasena rahvastepallimeeskonda valiti.
ja noh, last but not least võin täna ikkagi öelda: peapealseis on mu praktikas. keset põrandat veel ise jalgu üles ei saa, aga kui sein julgestuseks on või õpetaja aitab, siis juba saan, ja kui korra juba kohale jõuan, siis tasakaalus püsin täitsa tükk aega.
kuna mu spordiklubi pakub ka kätelseisutrenni ja ma ükskord käisin seal luuramas ja see oli üks lõbusamaid asju, mida olen elus teinud, siis… noh, vaatame, aga ma ei välista midagi.
* normaalne influencer oleks lihtsalt ühe instagrami video teinud selle kõige kohta. vanakooli blogija kahjuks raiskab hea clickbait-pealkirja ära nii, et ei pane sinna linkigi, mida klikkida.
whatever 