i’m getting old and i need something to rely on

spordijuttu ka üle pika aja.

mõned võibolla veel uduselt mäletavad, et ma tegin kunagi päris palju jooksutrenni. mingeid erilisi kiirusi ei saavutanud, aga jooksin palju ja pikalt. noh, paar maratoni ja kümmekond poolmaratoni näiteks. mulle meeldis.

nüüd on sellega juba mitu aastat mingi jama ja ikaldus kogu aeg. küll annab tunda kõõluserebend kuskil pahkluu kandis (see on seal juba Berliini maratonist saadik, arst ütles, et kaks varianti, kas paraneb ise ära või jääbki nii. ilmselgelt läks käiku plaan B. noh, lõigata ja õmmelda võiks ka, kui sellest mu tippsportlasekarjäär sõltuks. aga ütleme ausalt, ei sõltu sellest), küll mingi veider puusavalu, siis on jälle lihtsalt kärss kärnas või maa külmand. ühesõnaga, läbisin 2019. aastal kaks korda poolmaratoni, aga trenni tegin pigem vähe ja kehakaalu oli pigem palju ja see ei olnud mingi meeldiv elamus ja ma ei viitsinud enam üldse.

siis algas koroonalockdown ja jooksmine oli üks väheseid legaalseid viise üldse majast välja saada. kohe nädal hiljem koondati mind töölt ära ka. nüüd te arvate, et jooksja minus tõusis fööniksina tuhast.

ei, ma ei hakanud lockdowni ajal iga päev jooksma. või üldse. endiselt: puus valus, kärss kärnas ja kõik see muu.

googeldasin hoopis puusavalu ja diagnoosisin endal tuharalihase liigvähese aktiivsuse. (mitte päris tühja koha pealt, eks ma olen selle probleemiga juba mitu aastat mööda füsioterapeute ja osteopaate ja massööre käinud, see on see märksõna, mis sealt ikka välja tuleb lõpuks, glute activation. ja ei, mina ka ei saa ikka veel täpselt aru, kes on osteopaat ja mida ta teeb.)

tegin siis terve aprillikuu hoolikalt tuharalihase aktiveerimise harjutusi. korralikult, programmi järgi, soojenduse ja venituse ja kõigega. siis proovisin joosta. ikka oli kärss kärnas. maikuus jätkasin tuharaharjutustega, aga juba väiksema entusiasmiga. isegi planku ja kätekõverdusi tundus huvitavam teha (isiklikud rekordid pärast kummagi kuuajalist harjutamist: 4 min planku ja 26 kätekõverdust sirgetel jalgadel. inimkonna jaoks väike samm, aga minu jaoks hiiglaslik hüpe).

juunis või millalgi proovisin uuesti joosta ja selle peale läks puusavalu nii hulluks, et pöördusin füsioterapeudi poole jälle. see arvas, et ega täpselt ei tea, aga äkki võiks proovida… tuharalihase aktiveerimise harjutusi? ja… vähem joosta?

eks ma mingeid harjutusi tegin ka, aga põhiliselt lihtsalt mossitasin mõned kuud vahepeal. ja tegin muid asju, nt käisin 300-kilomeetrisel matkal, mis võttis puusavalu suht okeilt ära mõneks ajaks.

oktoobris läks mossitamistuju üle ja mul tuli hoopis selline mõte, et mis oleks, kui unustaks ära, et ma üldse kunagi elus enne jooksnud olen, ja hakkaks otsast peale. mu jooksutreener (niivõrd kuivõrd. KUI ma end mingisse päristrenni vean, siis Laura juurde, kes teeb minu jaoks sobivas kohas mulle meeldiva seltskonna ja koormusega edasijõudnud jooksjate rühmatrenne – olen juba aastaid neis vahelduva eduga kohal käinud, lihtsalt spst, et tore on) alustas parajasti uue algajate grupiga ja soovitas sotsiaalmeedias, et tema programmi võib ka iseseisvalt kaasa teha ja et kui nüüd kohe pihta hakata, siis jooksedki jõuluks 5 km järjest.

niisiis ostsingi endale 10 naela eest 10-nädalase treeningkava. esimene trenn oli selline: jookse üks minut, kõnni üks minut, ja nii kümme korda. oh, mis uskumatu pingelangus. ei pea jooksma maratoni. ei pea jooksma poolmaratoni. ei pea jooksma nii kiiresti, kui jaksad, ega nii kaua, kuni kuskilt valutama hakkab. lihtsalt… üks minut korraga.

tänasega sai läbi seitsmes nädal, jooksen juba kümme minutit korraga (aga muidugi mitte kümmet korda. kaks korda, kui te just peate teadma. ja järgmisel nädalal teen sedasama, aga ei kõnni nende kahe korra vahepeal). väga chill. telefoni ega kõrvaklappe kaasa ei võta, selle pool tundi kannatan omaenda mõtetega ka olla. soojenduse teen iga kord. venitusi küll iga kord ei viitsi :P

mulle meeldib.

iidse briti kombe kohaselt tuleb medalid riputada WC seinale. vt ka: humblebrag.

i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

anda täpselt nõnda palju nagu sul on anda

mul on uus spordiklubi. veits nagu sõna otseses mõttes.

on üks selline kallivõitu hipsteri-gym, mille üks asukoht on mu kodust 5 min jalutuskäigu kaugusel ja teine jääb täpselt kodu ja kontori vahelisele jalgrattamarsruudile. olen seal sooduspakkumiste toel nillimas käinud, aga ikka kõhelnud, kas ta oma hinda väärt on, kuigi noh, ongi sellised Londoni hinnad – ühekorrapilet 14 naela, rohkemateks kordadeks ette ostes läheb veidi odavamaks, aga no kümnekas ikka. muidu äge klubi. osades saalides poksikotid ja paljad tellisseinad, teistes koguneb stange äärde ja joogamattidele team Lululemon. kohvikus saab umbes kimchit ja lehtkapsakrõpse.

ja siis nad hakkasid ühisrahastuse kaudu investoreid otsima, et Manchesteris ka klubi avada. nagu need asjad käivad, capital at risk, kui hästi läheb, saame kõik rikkaks, kui kehvemini, siis… ei saa. aga investorile pakutava rosinana hakkasid need mitmekorrapaketid juba veidi odavamaks muutuma, ühtteist lubati tasuta ka anda ja… tegelt mõtlesin ma põhiliselt sellele rikkaks saamise õpikust loetud õpetusele, kuidas tark investor ikka omaenda ettevõtete teenuseid tarbib ja endale seeläbi tulu teenib. voh, siit võtangi oma trennimotivatsiooni edaspidi!

ühisrahastusring õnnestus ja sel nädalal olen juba kaks korda OMA klubis trennis käinud. täiega teine tunne on. pluss selgub, et poksitrenn on äärmiselt lahe… see on balletile kõige sarnasem trenn, mille ma leidnud olen (ja jah, ma olen need stangeäärsed kõik läbi proovinud) ja balletist olen ma tegelikult puudust tundnud.

ja te ei kujuta ette, mis uskumatud maksusoodustused siin riigis sedasorti investeerimisele kehtivad.

ah, muidugi peaks tegelt lihtalt jooksmas käima, aga selle ilmaga… las ta jääb.

hold on to nothing for good

jooksublogi, vol 19: taskud on leiutatud!

olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.

ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.

kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.

tasku
modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw,  MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)

letters i’ve written never meaning to send

jooksublogi, vol 18:sain kaanetüdrukuks!

õnneks pole öeldud, et peab kiiresti jooksma. because I don’t.

if you want my future forget my past

jooksublogi, vol 15*: outbritted the Brits!

tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.

20170216_112905
pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!

nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).

* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.

just tell me it’s not the end of the line

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

ja millest armastus see üldse koosneb

Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!

Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?

Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!

III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud

WP_20150916_001
palju napimaks nad enam ei lähe ka

Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.

II koht: päikseprillid

väga liibuvad, ausalt
väga liibuvad, ausalt

Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!

(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)

I koht: Flipbelt

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.
napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!

niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.

taevas tee meile selgeks aga taevas ei tee

Jooksublogi, vol 16: müüa vähekasutatud pulsikell!

Executive summary: kuigi Polar Flow ei ole tõesti Garmin Connectist oluliselt halvem (on umbes sama halb), siis Polari kell on Garmini kellast – isegi mu aastatevanusest mudelist – halvem.

  • GPS signaali leidmine võtab minuteid. Veedan neid minuteid iga kord täpselt sama koha peal, kodumaja ees, aga ta ei suuda kuidagi meelde jätta, et just nimelt seal ma alati olengi.
  • Helisignaalid (intervalltrennide puhuks jne) on kõige valjema settingu peal ikkagi kuuldamatult vaiksed. Mingit alternatiivi vibratsiooni vms näol ka ei pakuta.
  • Suures osas ei ole võimalik konfida seda, mida ja millal kella ekraan trenni ajal näitab – nt intervalli lõpus näitab ta seda, kuidas intervall läks, mitte seda, mida nüüd edasi teha tuleks. Lõpuks muidugi jõuab ka juhisteni, aga selleks ajaks on pool järgmisest lõigust juba läbi.
  • Intervalltrennide progemine ei ole võimatu, aga on oluliselt ebamugavam kui Garmini softiga. Preview funktsionaalsus on täiesti pekkis ja näitab iga lõigu pikkuseks 20 minutit. Kasutusjuhend väidab, et trenni kellaaeg ei ole kohustuslik parameeter, aga tegelikult ilma selleta salvestada ei lasta. Ja no veel on seal jamasid. Okei, nii võtta, siis Polar Flow ikkagi ON Garmin Connectist halvem :S
  • no ja ta tõesti on suure osa ajast maas või on temaga mingi muu jama. Sünkimine õnnestub 4 juhul 5st ainult iPadi äpi abil. (Loomulikult ei ole Windows Phone’i jaoks äppi olemas.)

Ja ma isegi ei viitsi närida nende funktsioonide kallal, millest mul ükskõik on (activity monitor, mis loeb jalgrattasõidu paigalistumise alla? mis krdi asi on running index? kui mina oma indeksiga 46 olen “elite”, siis mis tulemuse saavad sportlased? samal ajal fitness test funktsioon väidab mu olevat “moderate” tasemel ja soovitab rohkem trenni teha, samal ajal igal trennipäeval on mul täidetud üle 200% soovituslikust aktiivsusnormist, mis omakorda on seadistatud kõrgeimale võimalikule tasemele… whatever. ahjaa, kogu selle kursiiviseguse sasipuntra üldnimetus on smart coaching.)

Aga kui kellelgi on vaja ilusat valget pulsikella/activity monitori, siis mul on üks üle. Lihtsalt oma elu ja/või trennide salvestamiseks sobib ta täitsa kenasti. Pulsivöö töötab väga hästi ja kui GPS signaal korra leitud on, siis träkib minu meelest üsna täpselt. Ja, ee, kellarihm on väga mõnusast materjalist!

but we’re dancing with the demons in our minds

Jooksublogi, vol 14:  @#$%& Garmin!

Ligi kolm aastat tagasi kinkisin endale sünnipäevaks Garmin Forerunner 410 pulsikella, mis on end kogu selle aja laitmatult ülal pidanud. Mul tõesõna ei ole mitte ühtegi etteheidet tema istuvusele, kasutusmugavusele, funktsionaalsusele, usaldusväärsusele, you name it. Patarei võiks veidi aeglasemalt tühjeneda, aga kuni mul on meeles kell enne trenni täis laadida, seni ma teda surnuks joosta ei jõua, st maratoniks treenimise pikad jooksud peab ta vastu ja rohkem mul ju vaja ei ole.

Kahjuks ei ole mul ühtegi head sõna öelda Garmini arendatud tarkvara kohta. Tore küll, et kell kõik mu trenniandmed probleemideta salvestab, aga mis sellest kasu, kui neid sealt kellast siis kätte ei saa? Aegajalt on mul tunne, et nende kolme aasta jooksul olen ma igasuguse sünkroniseerimissofti peale- ja mahainstallimise peale kulutanud rohkem aega kui jooksmise. Sel nädalavahetusel näiteks jooksin natuke alla 29 minuti (5 km aja peale ja ei, ei jaksa kiiremini, tänan küsimast:S), aga Garmin Connecti, Garmin Expressi, ANT+ Agenti ja nende erinevate kombinatsioonide seltsis veetsin umbes 4 tundi. Ma tõesti ei mäleta, kas ükski töölesaadud lahendus on kunagi ka üle kahe kuu järjest töötanud, minu meelest ei ole. @#$%&! (aa, ja see 5k jooks istub ikka veel kellas ja ma ei saanudki teda sealt välja)

(Et miks mul üldse on vaja neid andmeid – noh, kunagi ei tea, millal sotsiaalmeedias praalimiseks tarvis läheb, aga põhiliselt siiski tahab neid näha mu treener, kellega meil on pigem nagu kaugsuhe.)

Kogenud rööprähklejana suutsin nende 4 tunni jooksul välja selgitada hämmastava tõe: paremat alternatiivi ei pruugigi olemas olla. Ma ausalt arvasin, et ma lihtsalt kuulutan Garminile boikoti ja lähen ostan endale ükskõik millise teise tootja sama funktsionaalsusega kella, aga… napilt pole olemas. Ja enda meelest mul ei ole üldse palju vaja:

  • GPS (et kiirusi ja distantse mõõta)
  • pulsimõõtmine (sobib nii pulsivöö kui randmelt mõõtmine, peaasi, et täpne oleks)
  • võimalus trenniandmed hiljem kellast .gpx või .tcx formaadis kätte saada, et üles laadida, kuhu vaja (otsesünkroniseerimine mind huvitavate platvormidega on boonus, aga ma saaks ilma ka hakkama)
  • võimalus kas kellas otse luua või sinna importida keerukamaid trenniplaane (intervallid ettenähtud tempo või pulsitsooniga)
  • et ei peaks enam mitte kunagi kokku puutuma mitte ühegi Garmini poolt loodud tarkvarakomponendiga

Ongi nagu kõik. Aga guess what – sellise spetsifikatsiooni juures on mul valida täpselt ÜHE tootja, ee, kahe mudeli vahel. Ja nende kohta öeldakse foorumites ka, et muidu päris tore kell, aga… toetav tarkvara on kehvavõitu ja intervalltrennide koostamine on keeruline ja pole piisavalt paindlik:S

Nii vihane olin küll, et tellisin endale uue kella ikkagi ära. Polar Flow EI SAA olla Garmin Connectist halvem, see pole lihtsalt võimalik.

Kui suureks saan, teen sellise startupi, mis teeb normaalset tarkvara.