Archive for the ‘millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest’ Category

letters i’ve written never meaning to send

13. apr. 2017

jooksublogi, vol 18:sain kaanetüdrukuks!

õnneks pole öeldud, et peab kiiresti jooksma. because I don’t.

if you want my future forget my past

18. veebr. 2017

jooksublogi, vol 15*: outbritted the Brits!

tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.

20170216_112905

pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!

nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).

* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.

just tell me it’s not the end of the line

7. nov. 2015

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

ja millest armastus see üldse koosneb

16. sept. 2015

Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!

Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?

Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!

III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud

WP_20150916_001

palju napimaks nad enam ei lähe ka

Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.

II koht: päikseprillid

väga liibuvad, ausalt

väga liibuvad, ausalt

Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!

(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)

I koht: Flipbelt

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!

niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.

taevas tee meile selgeks aga taevas ei tee

19. juuni 2015

Jooksublogi, vol 16: müüa vähekasutatud pulsikell!

Executive summary: kuigi Polar Flow ei ole tõesti Garmin Connectist oluliselt halvem (on umbes sama halb), siis Polari kell on Garmini kellast – isegi mu aastatevanusest mudelist – halvem.

  • GPS signaali leidmine võtab minuteid. Veedan neid minuteid iga kord täpselt sama koha peal, kodumaja ees, aga ta ei suuda kuidagi meelde jätta, et just nimelt seal ma alati olengi.
  • Helisignaalid (intervalltrennide puhuks jne) on kõige valjema settingu peal ikkagi kuuldamatult vaiksed. Mingit alternatiivi vibratsiooni vms näol ka ei pakuta.
  • Suures osas ei ole võimalik konfida seda, mida ja millal kella ekraan trenni ajal näitab – nt intervalli lõpus näitab ta seda, kuidas intervall läks, mitte seda, mida nüüd edasi teha tuleks. Lõpuks muidugi jõuab ka juhisteni, aga selleks ajaks on pool järgmisest lõigust juba läbi.
  • Intervalltrennide progemine ei ole võimatu, aga on oluliselt ebamugavam kui Garmini softiga. Preview funktsionaalsus on täiesti pekkis ja näitab iga lõigu pikkuseks 20 minutit. Kasutusjuhend väidab, et trenni kellaaeg ei ole kohustuslik parameeter, aga tegelikult ilma selleta salvestada ei lasta. Ja no veel on seal jamasid. Okei, nii võtta, siis Polar Flow ikkagi ON Garmin Connectist halvem :S
  • no ja ta tõesti on suure osa ajast maas või on temaga mingi muu jama. Sünkimine õnnestub 4 juhul 5st ainult iPadi äpi abil. (Loomulikult ei ole Windows Phone’i jaoks äppi olemas.)

Ja ma isegi ei viitsi närida nende funktsioonide kallal, millest mul ükskõik on (activity monitor, mis loeb jalgrattasõidu paigalistumise alla? mis krdi asi on running index? kui mina oma indeksiga 46 olen “elite”, siis mis tulemuse saavad sportlased? samal ajal fitness test funktsioon väidab mu olevat “moderate” tasemel ja soovitab rohkem trenni teha, samal ajal igal trennipäeval on mul täidetud üle 200% soovituslikust aktiivsusnormist, mis omakorda on seadistatud kõrgeimale võimalikule tasemele… whatever. ahjaa, kogu selle kursiiviseguse sasipuntra üldnimetus on smart coaching.)

Aga kui kellelgi on vaja ilusat valget pulsikella/activity monitori, siis mul on üks üle. Lihtsalt oma elu ja/või trennide salvestamiseks sobib ta täitsa kenasti. Pulsivöö töötab väga hästi ja kui GPS signaal korra leitud on, siis träkib minu meelest üsna täpselt. Ja, ee, kellarihm on väga mõnusast materjalist!

but we’re dancing with the demons in our minds

7. juuni 2015

Jooksublogi, vol 14:  @#$%& Garmin!

Ligi kolm aastat tagasi kinkisin endale sünnipäevaks Garmin Forerunner 410 pulsikella, mis on end kogu selle aja laitmatult ülal pidanud. Mul tõesõna ei ole mitte ühtegi etteheidet tema istuvusele, kasutusmugavusele, funktsionaalsusele, usaldusväärsusele, you name it. Patarei võiks veidi aeglasemalt tühjeneda, aga kuni mul on meeles kell enne trenni täis laadida, seni ma teda surnuks joosta ei jõua, st maratoniks treenimise pikad jooksud peab ta vastu ja rohkem mul ju vaja ei ole.

Kahjuks ei ole mul ühtegi head sõna öelda Garmini arendatud tarkvara kohta. Tore küll, et kell kõik mu trenniandmed probleemideta salvestab, aga mis sellest kasu, kui neid sealt kellast siis kätte ei saa? Aegajalt on mul tunne, et nende kolme aasta jooksul olen ma igasuguse sünkroniseerimissofti peale- ja mahainstallimise peale kulutanud rohkem aega kui jooksmise. Sel nädalavahetusel näiteks jooksin natuke alla 29 minuti (5 km aja peale ja ei, ei jaksa kiiremini, tänan küsimast:S), aga Garmin Connecti, Garmin Expressi, ANT+ Agenti ja nende erinevate kombinatsioonide seltsis veetsin umbes 4 tundi. Ma tõesti ei mäleta, kas ükski töölesaadud lahendus on kunagi ka üle kahe kuu järjest töötanud, minu meelest ei ole. @#$%&! (aa, ja see 5k jooks istub ikka veel kellas ja ma ei saanudki teda sealt välja)

(Et miks mul üldse on vaja neid andmeid – noh, kunagi ei tea, millal sotsiaalmeedias praalimiseks tarvis läheb, aga põhiliselt siiski tahab neid näha mu treener, kellega meil on pigem nagu kaugsuhe.)

Kogenud rööprähklejana suutsin nende 4 tunni jooksul välja selgitada hämmastava tõe: paremat alternatiivi ei pruugigi olemas olla. Ma ausalt arvasin, et ma lihtsalt kuulutan Garminile boikoti ja lähen ostan endale ükskõik millise teise tootja sama funktsionaalsusega kella, aga… napilt pole olemas. Ja enda meelest mul ei ole üldse palju vaja:

  • GPS (et kiirusi ja distantse mõõta)
  • pulsimõõtmine (sobib nii pulsivöö kui randmelt mõõtmine, peaasi, et täpne oleks)
  • võimalus trenniandmed hiljem kellast .gpx või .tcx formaadis kätte saada, et üles laadida, kuhu vaja (otsesünkroniseerimine mind huvitavate platvormidega on boonus, aga ma saaks ilma ka hakkama)
  • võimalus kas kellas otse luua või sinna importida keerukamaid trenniplaane (intervallid ettenähtud tempo või pulsitsooniga)
  • et ei peaks enam mitte kunagi kokku puutuma mitte ühegi Garmini poolt loodud tarkvarakomponendiga

Ongi nagu kõik. Aga guess what – sellise spetsifikatsiooni juures on mul valida täpselt ÜHE tootja, ee, kahe mudeli vahel. Ja nende kohta öeldakse foorumites ka, et muidu päris tore kell, aga… toetav tarkvara on kehvavõitu ja intervalltrennide koostamine on keeruline ja pole piisavalt paindlik:S

Nii vihane olin küll, et tellisin endale uue kella ikkagi ära. Polar Flow EI SAA olla Garmin Connectist halvem, see pole lihtsalt võimalik.

Kui suureks saan, teen sellise startupi, mis teeb normaalset tarkvara.

maailm meid saadab aga koju ta ei too

29. apr. 2015

Jooksublogi, vol 13: selgub, et hoopis mina olen liivimaa parim ratsutaja!

Juhtus nii, et mu füsioterapeut (jaa, ma olen nii tähtis, et mul on treener JA füsioterapeut!) lasi mul lindil joosta, filmis seda, vaatas pärast aegluubis ja joonistas pildile mõned punased sirged juurde.

Ootasin, et sellele järgneb põrmustav kriitika ja pean jälle otsast peale uuesti jooksma õppima… selgus aga, et kui välja arvata see nurk, mille all mu jalalaba maad tabab (veidi väljapoole viltu. mis selgitab kenasti ära selle vigastuse, mille tõttu ma seda füsiot palgal pean, ja millega tuleb nüüd kahtlemata tegelema hakata), siis… wait for it… on mu jooksutehnika ideaalilähedane! Sammupikkus ja -tihedus täpselt optimaalne, sääred maapinna suhtes õige nurga all, jalad keha suhtes õiges kohas, puusad-põlved otse ja ma ei mäletagi, mis seal veel oli. Pilt kõlbavat lausa õpikusse panna!

See tagasiside teeb mulle suurt rõõmu, sest olen kord juba selline inimene, kelle meelest tuleb asju teha õigesti ja korralikult. Kui nad seejuures ei saa tehtud väga kiiresti… mis seal ikka. (Seda füsioterapeut ei väitnud, et õigestijooksmine kiirust juurde annaks. Lihtsalt tema seisukohalt vaadates on parem jooksja see, kes end vähem lõhub.)

Jaa, ma tean, et jooksmine käib üldiselt pigem aja kui ilu peale. Aga kas ma tohin palun veel kord meelde tuletada, et meil ongi siin protsessiga praalimise rubriik? Tulemuste kohta minge lugege kuskilt spordiblogist.

the creature that i always meant to be

29. märts 2015

Jooksublogi vol 12: life. be fit for it.*

Pole teada, kas nädalane lumelauareis kohe trennihooaja alguses mind paremaks jooksjaks teeb, aga tuleb välja, et paar aastat jooksutrenni on teinud mind way paremaks lumelauduriks, kui ma viimati olin (ja millal see “viimati” üldse oli? Kolm talve tagasi? Neli?) Igatahes esimest korda elus ei teinud ühelegi mu päevale nõlval lõppu väsimus ega jalalihaste ülesütlemine; sõitsin kiiremini ja kindlamalt kui kunagi varem ja oleks hirmsasti tahtnud sõita ka kauem, aga tõstukid pandi igal õhtul kell pool viis seisma.

Nii et vist oleme saanud vastuse küsimusele, milleks seda maratonitrenni vaja on. Selleks, et tõeliselt mõnusaid asju saaks pärast teha lõputult!

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

* – see on ühe briti spordiklubi moto. võibolla võtan endale.

and i learned and i learned till my lesson was learned

28. veebr. 2015

Jooksublogi, vol 11: spordipäev!

kasvatasin aeda nartsisssi. veebruarikuus.

Kuna kevade saabumist ei anna enam kuidagi eitada, otsustasin sisetrennide hooaja pidulikult lõpetada ja osaleda selle puhul oma spordiklubi 24/7 challenge‘is. See tähendas – õnneks kõigest – “24 trenni 7 tunniga” ja lubati, et ära saab proovida kõik meie klubis pakutavad rühmatrennid, 15-minutiste juppidena.

Mind on alati huvitanud, kuidas saab tänapäeval nii palju erinevaid trenne üldse olemas olla ja mida seal tehakse. (Kui mina noor olin, siis oli olemas ainult üks rühmatrenn: aeroobika. Mõne aja pärast tuli BodyPump ja siis veel veidi hiljem jooga ja pilates. Rohkem ei osanudki nagu tahta. Noh, keka tunnid olid ka, aga neid ei tahtnud keegi.)

Mõistatusele vastuse saamiseks tuli muidugi veidi pingutada, aga lõpuks oli see kõik lihtsam (kui ka mitte kergem), kui ma arvata oskasingi. Koostasin väikse oskussõnastiku, et järgmisel talvel lihtsam oleks:

Zumba, Zumba tone, Aero-dance, Just Jhoom, Cardio Kick, Step = aeroobika (vt ka: tantsuline aroobika, body-aeroobika, step-aeroobika…)

Vipr, Kettlebells, Sculpt = BodyPump (rohkem või vähem raskete asjade tõstmine etteantud rütmis)

Legs-Bum-Tum, Abs, Ballet Con, Abs&Back = pilates (plank. ja natuke kükke ja keretõsteid ja siis veel planku.)

Gliders/Gymstick, HIIT, Circuit, TRX = keka tund (all of the above pluss jooksmine, hüppamine, harjutused keharaskusega ja igasuguste eksootiliste abivahenditega)

(Viimase osas muidugi veidi valetan – kehalise tunnid oleks võinud sellised olla, aga meil enamasti kahjuks ei olnud. Vot rahvastepallitrenni ei ole ma üheski spordiklubis veel näinud.)

Poksi-, ratta- ja joogatrennid tundusid legitiimsed, st seal toimus see, millele nimi viitas.

algab kõik uus või on ümber saamas

18. veebr. 2015

Jooksublogi, vol 10: pole midagi selga panna?

Minul, tänan küsimast, on midagi selga panna küll, kuni asi puudutab jooksu- või muud trenni. Mul on spordiriideid vist umbes sama palju kui kõiki teisi riideid kokku ja ma näen kõigis neis imeliselt hea välja, mida teiste riiete kohta alati öelda ei saa. Sellepärast veedangi nii palju aega trenni tehes!

Meest, kellel polnud midagi selga panna, nägin tänahommikusel jooksuringil. Kujutage nüüd vaatepilti: veebruarikuu, päike parasjagu tõuseb, pargimurul sädeleb kerge härmatis, muruservas õitsevad lumikellukesed ja esimesed krookused, sooja on 3.2 kraadi Celsiuse järgi (vaatasin just kodus termomeetrit)… ja vastu sörgib üks vanamees valgetes tennistes, valgetes sokkides ja valgetes lühikestes pükstes. Ilma särgita.

Okei, ma saan suurepäraselt aru, et külm ei ole. Aga… NII palav ka ju ei olnud?!

(Kolmveerand tundi hiljem kohtusime uuesti ja siis oli ta kuskilt endale selga leidnud ka valge maika. Minu jaoks kahjuks hilja! What has been seen, can’t be unseen.)

pole ilu valuta

4. jaan. 2015

Jooksublogi, vol 9: täitsa pullerits peast!

Kui nüüd peaks spordiaasta 2014 kuidagi kokku võtma, siis… vot niisugune inimene on minust saanud:

Screen shot 2015-01-04 at 8.23.20 PM

jooksutrenn 2. jaanuaril 2015

Sellise ilmaga ei pannud mind proovile muidugi London. Kuidas see nüüd nii läks, et jaanuarikuises Harku metsas vabatahtlikult jooksen? Paduvihmas?

(Kuulsas kõvamehetestis skoorisin täpselt ühe punkti, seejuures ausa, mitte tüüpi “ma ei kanna suusatades memmerätikut, misiganes see ka poleks, sest ma lihtsalt ei suusata”. no mul tõesti tekivad süümekad, kui mitu päeva trenni vahele jääb. mis vist vastab ka eelmises lõigus esitatud küsimustele.)

(That being said, nii uusaastalubaduse korras panin endale südamele, et võimalusel peaks siiski vältima Eestisse sattumist kuudel, mille nimes esineb r-täht. Ma endiselt ei talu seda kliimat! Külm tõesti ei olnud, aga muus osas ikka päris vastik.)

i’m bulletproof nothing to lose fire away fire away

30. nov. 2014

Jooksublogi, vol 8: aga tõesti ei ole külm!

Täpselt kaks aastat tagasi avaldasin imestust selle üle, kuidas need inglased ikkagi aastaringselt lühikestes dressides trenni teevad. Täna… jooksin lühikeste varrukatega ja kirusin end, et pikad püksid panin – palav oli.

Tõsi, plusskraadid on väljas hetkel, aga see ei muuda asjaolu, et olen muutunud täiesti külmakindlaks. (Tegelikult ka kuuma-, sest suvel samade särkidega mul üleliia soe ka ei olnud. Täpselt paras on olla kogu aeg.)

Ei teagi, kas see võib kuidagi jooksutrenniga seotud olla või olen lihtsalt assimileerunud. Igatahes vaatan kõiki maikaväel jooksjaid, kleidiväel peolesuundujaid, paljasäärseid lapsi ja mütside-kinnasteta imikuid kärudes nüüd palju mõistvamal pilgul. Meil lihtsalt ei olegi külm!

jet planes islands tigers on a gold leash

7. nov. 2014

(kuna jooksma pole juba kümme päeva jõudnud, siis puudub igasugune vabandus mitte jooksublogida, eks.)

Jooksublogi vol 7: ei ole sugugi igav!

Jooksutrenn, eriti pikk, võib muidugi olla kohutavalt tüütu – aga nagu igas eluvaldkonnas, nii ka spordis annab hea planeerimisega palju ebameeldivusi ära hoida. Reegel nr 1: ilu päästab maailma (vt eelmist postitust). Reegel nr 2: iPodi aku ei tohi tühjaks saada. Reegel nr 3: podcastid ja audioraamatud ei tohi otsa saada.

(Kui te nüüd ootasite mingeid reegleid vaheldusrikaste trennide kohta, siis neid ei tule. Intervallid või ülesmäge lõigud on veel _eriti_ igavad ja nõuavad põhjalikku aju tuimestamist kõrvaklappide kaudu.)

Kuna ma audioraamatuid osta ei raatsi, siis selles vallas olen piirdunud põhiliselt klassikaga – näiteks jaanuaris 2014 töötasin otsast lõpuni läbi kogu Jane Austeni loomingu, kõik 175 km. Äärmiselt õpetlik kogemus. Kas teie teate, kuidas hääldatakse inglise keeles sõnu “colonel” ja “lieutenant”? (Selle teadmise omandamisest möödunud 10 kuu jooksul pole mul küll veel tekkinud juhust neid termineid vestluses kasutada, aga ma igatahes olen valmis.)

Kaasaegsemate terminite ja sündmustega hoiavad mind aga kursis:

* Composer Of The Week (BBC Radio 3) – selle võtan tavaliselt ette rattaga tööle sõites aegadel, mil kõik teised podcastid on jooksmise peale juba ära kulunud. Pole kindel, palju ma tegelikult kuulan või meelde jätan, aga Donald Macleodi inglise keel on väga nauditav ja muusikanäited harivad minusugust võhikut ikka ka. Näiteks ükskord sain teada, et Marju Läniku laulu pulmakelladest kirjutas hoopis Saint-Saënswho knew!

* Freakonomics Radio (WNYC) – noh, kes ei teaks Freakonomicsit. Stephen Dubner (kes ei ole majandusteadlane) kaevab välja obskuurseid teemasid, mida majandusteadlase seisukohalt käsitleda, ja Steven Levitt (kes on majandusteadlane) varustab teda šokeerivate soundbite‘idega.

* Müstiline Venemaa (Vikerraadio) – minu jaoks on see üsna värske leid, tegelikult muidugi alati olemas olnud. Mis tähendab, et mind ootab ees terve aastatepikkune arhiiv, jei!

* No Such Thing as a Fish – kui ma saaks valida ainult ühe podcasti, mida kuulata, siis ma sureks ära valiks selle, sest  see on lakkamatu põnevate faktide tulevärk, autoriteks inimesed, kelle tööks on otsida fakte QI jaoks, mida ma pole kunagi näinud ja ei viitsi vist vaadata ka, sest milleks, kui parimad palad mulle podcasti näol kätte tuuakse?

* Raadio Ööülikool – selle puhul ma valin hoolega, mida üldse alla laadida, sest veidi esoteerikarohkeks kisub see mu jaoks, aga hoian siiski silma peal.

* Radiolab (WNYC) – because science! Alguses mulle tundus see veidi üle…toimetatud, aga nüüd olen nende stiiliga ära harjunud ja naudin – nad tõesti kasutavad meediumi väga tõhusalt ära. Nagu kuuldemäng väga põnevatel teemadel.

* Rahva Oma Kaitse (R2) – ma olen maailma KÕIGE osavam külmunud-sõrmedega-täpselt-3:30-peale-kerija-et-pääseda-kohutavast-Ringo-Starri-laulust.

* The Moth ja The Story Collider – mõlemas jutustavad tavalised inimesed päriseltjuhtunud lugusid, ühel juhul suvalistel teemadel ja teise tagline on “stories about how science has affected peoples’ lives”. No ma ei tea, vaevalt, et ma sealt palju targemaks olen saanud, aga nii tore lihtsalt kuidagi. Vahel võtab pisara silma, aga saab ju teha näo, et see on tuulest. Või higi.

* Tweet of the Day (BBC Radio 4) – ei jää sealtki meelde suurt midagi, aga linnulaul ja Sir David Attenborough kuluvad väikestes doosides siiski alati ära.

* Uus raamat (Klassikaraadio)- kõigist kohmetutest eesti meestest on Peeter Helme võibolla mu lemmik. Mulle meeldib, kuidas ta raamatuid valib ja kuidas neist jutustab.

Kui nüüd tundub, et jube palju jõuan kuulata, siis meenutagem, et see pidigi olema protsessiga praalimise rubriik. Suvel juhtus ikka alailma, et mul kulus nädalaga rohkem podcaste, kui kogu see kamp suutis juurde teha sama ajaga, ja pidin aga jälle arhiividest mõne surnud helilooja või vene tsaari elu endale taustaks võtma.

(Muusikat ma jooksmise kõrvale kuulata ei saa, rütm segab. Üks erand: kui trennikava hakkas nõudma mu isiklikest rekorditest kiiremaid temposid, siis War in Wonderlandi abil püsisin enamvähem reel.)

we’ve come too far to give up who we are

24. okt. 2014

Jooksublogi vol 6: ilu päästab maailma!

Suur osa mu jooksumotivatsioonist tuleb, ausalt, sellest, et otsin endale jooksmiseks kohti, kus oleks tore olla ja midagi ilusat vaadata. Kodulähedased rajad on eraldi jutt, aga tihti olen nädalavahetusel – millesse maratoniks treenijal kuulub alati paaritunnine aeglane jooks – kuskil Londonist väljas Britannia ilu imetlemas.

Seega olen juba päris vilunud otsima looduskauneid jooksuradu Google Mapsi (vihje: otsi lähimat kanalit, selle kõrval jookseb enamasti towpath!), Lonely Planeti või kohaliku turismiinfopunkti abiga (vihje: matka- ja jalgrattaradadesse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, need võivad olla jube kitsad ja mägised. Parimad marsruudid on need, mida soovitatakse ratsutajatele! Ja nagu Eesti, on ka Inglismaa täis endistele raudteetammidele rajatud kergliiklusteid.)

Ma ei kanna trennis enamasti telefoni (fotokast rääkimata) kaasas, sest see on lihtsalt liiga suur ja ei mahu kuhugi ära ja segab… nii et suurem osa neil nädalavahetusejooksudel kogetud imelisi vaateid jäävad ainult mälupiltideks. Paaril korral sel kevadel siiski õnnestus teha mõned fotod.

Yorkshire, mai 2014:

DSC_0038

DSC_0040

Ullswater, Lake District, mai 2014 (ühe pildi peal siin olen mina ka näha):

no vot ja SELLEST ma räägin, kui ma räägin jooksmisest!

be my mirror my sword and shield

18. okt. 2014

Jooksublogi, osa 5: kui eeldusi pole, ei aita trenn kah!

Sellest, mida jooksmine minuga teinud on, annaks rääkida pikemalt ja küllap ma ükskord räägingi. Paar asja siiski on, mida ta kõigi imestuseks teinud EI ole, katsuks nendega ühele poole saada (ja neid siis enam mitte kunagi mainida):

1) ma ei ole saanud kiiremaks.

Jah, treener alati lohutab, et me ei treenigi kiirust ega lühikesi distantse, aga võiks ju loota, et ma jooksen nüüdseks kiiremini kasvõi ühestainsast oma tuttavast – mõnest sellisest näiteks, kes trenni ei tee ja ainult kord aastas rahvajooksul võistleb? Kättesaadavat infot (finišiprotokollid ja postitused sotsiaalvõrgustikes) analüüsides pole ma kahjuks ühtegi konkreetset näidet tuvastanud.

Ja rahvajooksudel näen enda ümber endiselt ainult väga noori, väga vanu, väga pakse või ilmselgete füüsiliste puuetega inimesi. Ühel võistlusel näiteks jooksis minust mööda ja kadus minutiga silmapiiri taha mees, kellel oli üks kehapool halvatud. Ausalt!

2) ma ei ole kaalus alla võtnud.

Selgub, et paljud inimesed veel ei tea, nii et las ma teatan teile uudise: pikamaajooks polegi mingi kõhnumistrenn! Organism hakkab selle jama käigus tootma hoopis stressihormoon kortisooli, mis kaalualandamisele hoolega vastu töötab. Mõistlik temast, sest kunagi ei tea, mitu tundi ja päeva ma veel järjest joosta kavatsen, ja kõiki ressursse tuleb kriisiolukorras säästa…

Et kuidas need tippmaratoonarid siis kõik nii kõhnad on? Kõhnast inimesest saab lihtsalt palju parema maratoonari! Minu kehatüübiga inimesed, kui neil mõistus peas on, valivad endale mingi sobivama trenni. Näiteks selles sangpommiasjas olen ma kogu aeg klassi parim ja saan treenerilt kiita!

ain’t no sunshine when she’s gone

16. okt. 2014

Jooksublogi, osa 4: ikka ei jää aega üle!

Ma päriselt ka arvasin, et sügisel hakkab olema ohtralt aega niisama aelemiseks ja blogimiseks ja fotode sorteerimiseks ja muudeks hubasteks tubasteks ajaviideteks.

Aga ma ei tea, tööpäevad on ikka sama pikad kui enne, päevad on lühemad… ja siis veel see pisiasi, et selle peaaegu pooleteise aasta jooksul, mil ma kogu oma elu jooksutrennide ümber seadsin, oli mul tekkinud mitu kirglikku kinnisideed teiste trennide suhtes, mida oleks hirmsasti tahtnud teha ja mis kuidagi graafikusse ei mahtunud.

Nüüd mõned mahuvad – kaks korda nädalas käin balletitunnis, korra või paar sangpommitrennis, korra või paar ronimas, korra joogas ja siis paar korda püüan ikka jooksma ka jõuda, sest jooksmist päris järele jätta polnud kunagi plaanis. Kavatsesin seda spordiasja lihtsalt rahulikumalt võtta…

we can burn brighter than the sun

19. sept. 2014

Jooksublogi, osa 3: jalanõusid ikka läheb!

Tähelepanelik vaatleja märkab, et ma tean täpselt, milllise jalanõutootja mis mudeliga mulle joosta meeldib:)

Pildilt puuduvad minu esimesed Sauconyd – Kinvara 2, mille jooksin põhjalikult surnuks ja asendasin täpselt aasta aega tagasi Kinvara 3-ga (pildil aukohal). Mõlemad nimetatud olid muide meeste mudel, sest naiste omad olid noil hooaegadel (ehhki seda on raske uskuda) VEEL jõledamat värvi. Surnuksjoostud paari jätsin alguses alles ja mõtlesin, et kui vahel harva Tallinnasse satun, siis saan ju nendega veel joosta. Sain hoopis valusa õppetunni ehk vigastuse ja ostsin endale seepeale varupaariks ja Tallinnas-hoidmiseks Kinvara 4 (need roosad).

Pariisi maratoni läbimise eest premeerisin end Kinvara 5 eriväljaandega (commemorative collectors edition, à l’éfigie du célèbre Marathon de Paris). Need on nii glamuursed, et inimesed trennis panevad tähele ja kommenteerivad! (Brittidel ei ole eriti kombeks kalleid ja silmatorkavaid spordiriideid kanda… pean tunnistama, et üle pika aja Nõmme metsas joostes sain vastusörkijate rõivakaubamärkidest veidi pimestatud. Eriti kuna ma vaatasin järele, mis need Nike’i joped ja püksid poes maksavad.)

Ja kuna aastaga said ka Kinvara 3-le augud sisse joostud, siis lähen viin need nüüd kohe pidulikult prügikasti; asenduseks veel üks paar hooajalõpu allahindlusega Kinvara 4, mis meeldivad mulle välimuselt neist kõigist kõige rohkem, sest see sinine on nii ilus.

Aa, et kuidas see kõik nii läks? Käisin ükskord Jooksueksperdi poes kurtmas, et põlved valutavad ja et peaks vist kuidagi teisiti jooksma kui üle kanna… et antagu mulle mingid paljajalujooksmise jalanõud. Eksperdid arvasid, et alustuseks on 4mm heel-to-toe drop täitsa piisav ja küll siis edasi vaatab. Noh, oleme iga kord vaadanud ja pole põhjust leidnud mudelit vahetada – kuna ma jooksen päris palju ja põhiliselt asfaldil, siis õhemat talda küll vaja pole. Põlved pole endast enam märku andnud.

käekell on kadunud ja liivakell ei aita

17. sept. 2014

Jooksublogi, osa 2: cross-training FTW!

Et kas ma rattaga ei sõidagi? No rattasportlane ma just pole, aga kuidagi peab ju tööle ja koju saama…

Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada - ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!

Märtsikuuga praalin selleks, et meenutada – ma pole mitte lodevus-, vaid kliimapagulane!

13 km (töö)päevas on just paras maa niiviisi kontsakingaga ja end higiseks ajamata kruiisida. Tugevamaks see võibolla ei tee, aga vähemalt ei jää nõrgemaks ja ei pea Central Line’iga asju ajama. Tugevakssaamiseks on seal need joogad ja pilatesed ja ujumised… isegi jõusaalis olen käinud, aga teate, Londoni jõusaalid ei ole küll kohaleminekuvaeva väärt.

See karikas all paremal nurgas tähistab muide sellist pisiasja nagu maratoni läbimine.

she’s got hyper power speeding on forever

15. sept. 2014

Kui kellelegi on jäänud arusaamatuks, miks ma alailma blogin sellest, kuidas ma _ei_ jookse, siis sellele on lihtne seletus – kogu aur on trenni peale ära läinud ja tuututamiseks ei jäänud suurt midagi järele. Aga nüüd, kus hooaja viimane võistlus läbi sai, on ette näha selliseid aja- ja jaksuülejääke, et hakka või spordiblogi pidama.

Mingeid tulemusi, millega praalida, pole mul kahjuks ette näidata, aga see-eest oli mul ükspäev 2 tundi ja 15 minutit aega mõelda selle üle, kuidas praalida protsessiga. Mõni mõte ikka tuli selle aja jooksul.

Jooksublogi, osa 1: löön teid kõiki mahuga!

2014 pole veel läbi!

2014 pole veel läbi!

#81 Vabatahtlikuna Parkrunil

24. juuli 2014

Ükspäev mõtisklesin mitmel eri ajendil vabatahtlikuna tegutsemise üle ja tuli meelde, et kohalik parkrun ju ka ootab, et ma korra aastas leiaks võimaluse jooksmise asemel korraldamisel kaasa aidata. Pole palju palutud (eriti arvestades, et on selgunud, et 5k ei ole jooksmiseks kohe üldse minu distants ja ma olen seda hakanud vältima, kui vähegi võimalik:P), nii et panin nädala alguses nime kirja ja läksin laupäeva hommikul kohale.

Vabatahtlikutöö oli täpselt nii lihtne ja samas nii õpetlik, kui ma eeldanud olin.

Sain teada, kuidas ajavõtusüsteem täpselt toimib – mitte et see ennegi suur mõistatus oleks olnud, aga mõned detailid siiski juurde. Iga jooksja saab parkruni veebilehel registreerudes endale isikliku vöötkoodi, mis palutakse välja trükkida, soovitavalt lamineerida ja  jooksule tulles kaasa võtta. Jooksu alguses, kui peakohtunik “läks!” ütleb, panevad kaks ajavõtja-vabatahtlikku stopperid käima (ilmselt saaks ka ühega ja kaks on lihtsalt igaks juhuks, kui tekib mingi segadus) ja kõik hakkavad jooksma. Kui jooksja ületab finišijoone, vajutavad ajavõtjad stopperil nuppu, ja finišijoone taga seisab järgmine vabatahtlik (mina seekord!), kes annab jooksjale veel ühe vöötkoodiga lipiku. See kood on tegelikult lihtsalt finišeerija järjekorranumber ja oluline on hoida need numbrid ja stopperimeeste nupuvajutused omavahel sünkroonis. Siis on vaja veel üht inimest, kes vöötkoodilugejaga skaneerib järjest jooksjat identifitseeriva koodi ja järjekorranumbri (mnemotehniline võte jätmaks meelde, kumb enne: inimene on tähtsam kui tema positsioon)… ja pärast saadakse stopperitest kätte lõpuajad õiges järjekorras. Peakohtunikul võtab mõned tunnid aega, et kogu see puzzle arvutisse laadida, aga sama päeva pärastlõunaks tulevad juba mailiga ja veebi tulemused. Väga elegantne, võrdlemisi low-tech ja – mis ilmselt peamine – odav süsteem. Muuhulgas on elu näidanud, et isikliku vöötkoodi võib vahel koju unustada ja paluda skaneerija-vabatahtlikul lihtsalt su nimi kirja panna… ja ka järjekorranumbri-lipiku olen kunagi saanud lihtsalt paberile kirjutatud numbrina, sest õige vöötkoodiga lipik oli parajasti kaduma läinud… nii et tegelikult ongi ainult seda stopperit vaja:)

Sain teada, kuidas näevad välja inimesed, kes jooksevad 5 km 17 minutiga. (Selleks ajaks, kui mina tavaliselt finišisse jõuan, on need mehed juba kodus duši all, nii et me ei ole varem kohtunud.)

Sain teada, kuidas näeb välja koer, kes on just jooksnud 5 km perenaise tempos, 30+ minutiga. (Umbkaudne transkriptsioon: “OO, KUI TORE KÕIK ON! OO, SIIN ON INIMESI KA! KAS SINA TULID KA JOOKSMA? JA SINA KA?! NII HEA MEEL SIND NÄHA! OI, MA EI PLAANINUD SIND JALUST MAHA TORMATA, AGA SEE OLI TEGELIKULT PÄRIS LAHE, TEEME VEEL? EKSJU JOOSTA ON HULLULT ÄGE? ÜLDSE KÕIK ON HULLULT ÄGE! KAS ME HAKKAME NÜÜD VARSTI OMETI PÄRISELT JOOKSMA KA?”)

Sain teada, kui raske elu on briti mehel, kes tahab reede õhtul töökaaslastega pubisse minna, aga laupäeva hommikul siiski trennivõimeline olla. (See oli vabatahtlike vestlusteemaks selle 17 min vältel, mil kõik teised veel jooksid ja midagi ei pidanud tegema. Süsteem “iga klaasi õlle järel klaas vett” hääletati üksmeelselt maha, sest selle eest hakkavad joomakaaslased narrima. Ja lihtsalt vähem/aeglasemalt juua ka ei saa, sest siin on ju kombeks, et kordamööda ostetakse kogu seltskonnale joogid, nii et kõik saavad õlut ette kõige kiirema jooja tempos. Peakohtunik, silmad häbelikult maha löödud: “I’ve been known to hide drinks…”)

Sain vist päris hästi aru, milles on volunteeringu võlu – täitsa tore oli veeta see tund aega inimestega, kes elavad kuskil minu kandis ja keda huvitavad umbes samad asjad, mis mind. Samuti oli väga tore viibida 5k jooksu finišijoonel ja mitte soovida, et oleksin pigem surnud :D Seega järgmisena: Color Run olümpiapargis.