i could have been someone well so could anyone

kuidas sa tead, et su uued jooksutrennikaaslased on tõelised britid: kui esimese trenni eel saadetud e-mailis manitsetakse riietuma ilmastikukohaselt, aga soovitatakse võimalusel soojenduse/venituse ajaks ka midagi pikavarrukalist kaasa võtta. trenn toimub 5. jaanuaril, õues, õhutemperatuur on 1°C, tuulekülm -4°C.

aga noh, lund ju ei saja ja kiirem grupp jooksis 7 km @ 4:30 min/km või sinnakanti. maikaväel, loomulikult.

mina olin aeglases grupis ja täitsin sajaprotsendiliselt oma esimeseks jooksutrenniks üle 2 aasta seatud eesmärgi: mitte ära surra. järgmisel nädalal: seesama, aga maikaväel. 20 nädala pärast: poolmaraton.

Advertisements

anda täpselt nõnda palju nagu sul on anda

mul on uus spordiklubi. veits nagu sõna otseses mõttes.

on üks selline kallivõitu hipsteri-gym, mille üks asukoht on mu kodust 5 min jalutuskäigu kaugusel ja teine jääb täpselt kodu ja kontori vahelisele jalgrattamarsruudile. olen seal sooduspakkumiste toel nillimas käinud, aga ikka kõhelnud, kas ta oma hinda väärt on, kuigi noh, ongi sellised Londoni hinnad – ühekorrapilet 14 naela, rohkemateks kordadeks ette ostes läheb veidi odavamaks, aga no kümnekas ikka. muidu äge klubi. osades saalides poksikotid ja paljad tellisseinad, teistes koguneb stange äärde ja joogamattidele team Lululemon. kohvikus saab umbes kimchit ja lehtkapsakrõpse.

ja siis nad hakkasid ühisrahastuse kaudu investoreid otsima, et Manchesteris ka klubi avada. nagu need asjad käivad, capital at risk, kui hästi läheb, saame kõik rikkaks, kui kehvemini, siis… ei saa. aga investorile pakutava rosinana hakkasid need mitmekorrapaketid juba veidi odavamaks muutuma, ühtteist lubati tasuta ka anda ja… tegelt mõtlesin ma põhiliselt sellele rikkaks saamise õpikust loetud õpetusele, kuidas tark investor ikka omaenda ettevõtete teenuseid tarbib ja endale seeläbi tulu teenib. voh, siit võtangi oma trennimotivatsiooni edaspidi!

ühisrahastusring õnnestus ja sel nädalal olen juba kaks korda OMA klubis trennis käinud. täiega teine tunne on. pluss selgub, et poksitrenn on äärmiselt lahe… see on balletile kõige sarnasem trenn, mille ma leidnud olen (ja jah, ma olen need stangeäärsed kõik läbi proovinud) ja balletist olen ma tegelikult puudust tundnud.

ja te ei kujuta ette, mis uskumatud maksusoodustused siin riigis sedasorti investeerimisele kehtivad.

ah, muidugi peaks tegelt lihtalt jooksmas käima, aga selle ilmaga… las ta jääb.

hold on to nothing for good

jooksublogi, vol 19: taskud on leiutatud!

olen siin, eksju, aastate kaupa kurtnud selle üle, kuidas jooksuriietel pole taskuid. ja näete, juba aastal 2017 õnnestuski mul osta endale püksid, millel on! kaks taskut täiesti loogilistes kohtades reie välisküljel, kenasti liibuvad, ei paista välja, sega jooksmist ega lase seesolevatel asjadel koliseda või välja kukkuda.

ma ei tea, kuidas sai oli nii raske seda välja mõelda. nagu et… need on TASKUD, kõigil teistel maailma riietel olid need juba mõnisada aastat olemas.

kuniks teised tootjad end koguvad ja järele võtavad, jooksen, tundub, ainult Lululemoni pükstega. ega rikkus ei anna häbeneda.

tasku

modellil on kaasas Samsung Galaxy S7, aga tasku mahutab ka iPhone 7 Plusi vabalt ära (btw,  MIKS on nii suur telefon üldse olemas?)

if you want my future forget my past

jooksublogi, vol 15*: outbritted the Brits!

tänahommikusel parkrunil olin mina ainus maikaväel jooksja, teistel olid kõigil vähemalt T-särgid.

20170216_112905

pilt on pärit üleeilsest, kui päike paistis. head veebruari teile ka!

nagu mind lähemalt tundvad inimesed juba kindlasti ära arvasid, tähendab parkrunil osalemine seda, et võtan oma jooksmist nüüd jälle üsna tõsiselt. vaadake, mul on isegi uued tossud (Saucony Kinvara 7, Bostoni maratoni eridisainiga rohelised. Kinvara 6 jäigi vahele, sest mitte ühtegi mõistlikku värvikombinatsiooni ei ilmunud mõistliku hinnaga ja minu suuruses müügile).

* keegi muidugi ei pannud kunagi tähele, aga jooksublogi 15. sissekanne jäi omal ajal täitsa vahele. teeme siis tagantjärele ära.

just tell me it’s not the end of the line

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

ja millest armastus see üldse koosneb

Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!

Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?

Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!

III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud

WP_20150916_001

palju napimaks nad enam ei lähe ka

Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.

II koht: päikseprillid

väga liibuvad, ausalt

väga liibuvad, ausalt

Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!

(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)

I koht: Flipbelt

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

napp JA liibuv. pilt Flipbelti kodulehelt.

Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).

Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!

niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.