loodusfotograafi jaoks (olen ma jee mingi loodusfotograaf. ma olen inimene, kes veedab palju aega õues, sest tööle on nii pikk maa, ja kes laenas peikalt kaamera) ei ole detsember ülemäära viljakas kuu, nii et võtan endale vabaduse välja kuulutada oma selle aasta parimad teosed vähemalt looma- ja linnufotode kategoorias*.
kuna surnud rotid käivad natüürmortide alla, siis on loomadega lihtne, ega ma siin peale rebaste kedagi eriti ei kohta ju. rebane on samas suurepärane modell – julge, ilus ja ükskõikne. palun, siin teile aasta kõige ükskõiksem:
lindudega on asjad huvitavamad – mul on siin valida haigruid ja kormorane, taitu ja lauke, parte ja laglesid, mõned erakordselt numpsikud punarinnad ja isegi üks musträstas. kui ma kõiki neid pilte vaatan, siis tekib suur tahtmine hakata välja andma igasuguseid hõbemedaleid ja lohutusahindu ja debüüdipreemiaid ja mida kõike. õnneks tegin otsuse ära enne, kui pilte üldse üle vaatama hakkasin – juba aprillikuus, kui selle pildi tegin, mõtlesin kohe, et raudselt aasta linnufoto. see on see:
*arvasin, et maastikufoto kategoorias ma sel aastal üldse ei osale, aga praegu tuli meelde, et ma käisin ju suvel Ameerikas. nii et ma millalgi vaatan, äkki on mõni kenam mägi või järv ka pildile jäänud.
whatever 