ükskord kirjutasin siia pika jutu sellest, kuidas ma tööl käin. sellest on üle kahe ja poole aastat möödas (ma arvutasin praegu kaks korda sõrmedel üle, kas tõesti nii palju) ja muutunud suurt midagi ei ole. ikka needsamad rongid ja needsamad jaamad ja needsamad taidad ja laugud; needsamad kanalipaadid ja ikka veel ei ühtegi kohvikut, kuigi mingid jupid mu marsruudist gentrifitseeruvad sellise hooga, et varsti äkki on juba need ka.
lubasin tolles postituses, et hakkan kunagi tee peal ujumas käima, ja hakkasingi, aga sellest on ka juba juttu olnud. vahepeal on muutunud ainult see, et olen aru saanud: lihtsam on sõita kodust rattaga otse tiigini (ca 10 km), ujuda ära ja minna alles siis rongile.
aga ühte asja lubasin veel, või õigemini oli see tol hetkel ainult unistus: ütlesin, et ühel päeval tahaks osta endale udukerge titaanist kokkuka. ja teate, ühel päeval peaaegu kaks aastat hiljem ostsingi!
ja mis ma oskan öelda. see on kõik, mida ma ootasin, ja veel enam.
kaalub ametlikult alla 8 kilo, minu oma ilmselt tegelikult veidi üle, sest olen sinna külge riputanud selliseid edevuseasju nagu porilauad ja tuled. neli käiku, mida on minu elustiili jaoks täpselt parajalt. vajadusel saab ette panna spetsiaalse tekstiilist rattakorvi. ja, noh, muud eriti polegi.
käib niiviisi kokku, et temaga tohib sõita igas Londoni ühistranspordis (k.a. metroo, kuhu muidu rattaga ei lubata) igal kellaajal (k.a. tipptunnil, mil muidu rattaga rongi ei lubata). võetakse vastu ka teatrite jm kohtade garderoobidesse. (ükskord käisin Barbicani keskuses üht raamatuesitlust vaatamas ja olin veidi mures, kas ratta saab riietehoidu jätta. sai probleemideta. kui pärast järele läksin, oli seal Bromptoneid rivis tükki kaheksa – oli kord juba sedasorti üritus, kuhu tuleb kohale sedasorti inimene, kes ostab endale sedasorti jalgratta…)
ja kas ma ütlesin, et ta kaalub eimidagi. ükskord sattusin meie lifitta rongijaamas kokku mingi emmede kambaga, ümbes kümme naist paariaastaste põnnide ja lastekärudega. kuna prouad olid mul veidi jalus ja mul kiire, siis otsustasin ühe neist trepist alla aidata, nagu see ikka käib – mina võtsin käru esiotsast ja tema sangadest ja tassisime kahekesi need paarkümmend astet. ainult et minul oli samal ajal teises käes raamipidi jalgratas (ma tavaliselt kokku panen ta alles perroonil), mida ma hoidsin enamvähem pea kohal, et ette ei jääks. kui alla jõudsime, sain publiku ovatsioonide osaliseks :)
sõites küll minu meelest kuidagi tunda ei ole, et ta alumiiniumraamiga rattast kergem oleks. aga seda pean küll tunnistama, et kui elektrirattalt tavaratta peale üle läksin, siis alguses tundus mu 20- või 30-kilomeetrine tööpäevakilometraaž ikka päris raske :) veebruari lõpus vahetasin ratast ja alles keset suve tundsin, et okei, nüüd on tegu lihtsalt töölesõidu, mitte trenniga.
ma vist ei ole oma rattast ühtegi väga kena täismõõdus pilti teinud, aga mul on varuks üks, mille peal on mu ülemuse ratas – sattusin töökotta, kui see parajasti hoolduses oli, ja saatsin bossile pildi, kuidas tema sõidukit vannitatakse.
aa, üks asi veel: siiamaani on kõik meie titaanrattad üht värvi (Blasted Titanium on selle värvi nimi, aga võib ka lihtsalt tunnistada, et värvimata). ükspäev kuulsin kontoris pealt meeleolukat vestlust, kus üks insener teiselt küsis, kas titaanraami värvida saab, ja teine vastas, et mis vahet seal on, ükski mõistusega inimene ei ostaks värvitud titaanratast, sest pool titaani mõtet on see, et kaugele on näha, et sul on titaanist ratas. ja see, sõbrad, on see, miks insenerid ei tohi teha tooteotsuseid! ma tahan ainult üht asja endale elus rohkem kui seda ratast, ja see on: sama ratas, aga kollane.
whatever 
Veel üks “whoa!”
Nagu … krt, sa oled ebanormaalselt vinge naine.
Väga nummi! 8kg on ratta kohta ikka väga kerge.
Hinda ma googeldasin, aga mis see kiirus umbes tunnis on?
kiirus sõltub ikka sõitjast, mitte rattast :) ma arvestan oma 10km juppide peale 30 min, aga ma ausalt öeldes otseselt mõõtnud pole, et kas läheb siis ka nii kaua või läheb veidi vähem või rohkem. tänaval sõidavad paljud teised ratturid minust mööda ja paljudest omakorda sõidan mina mööda. see, et mu rattal 16-tollised rattad on, ei tohiks (tipp)kiirust küll kuidagi mõjutada.
hinna osas tunnen nüüd vajadust ära mainida, et oma töötajad päris letihinnaga ikka ei pea ostma tooteid:) ja üldse müüdi meile tookord veebruaris maha mingi praakpartii, millel olevat raamidel kriimud, millega kliendile müüa ei saa. mina ei ole enda oma pealt seda kriimu veel üles leidnud küll.
Pool kiirusest tuleb rattast, pool sõitjast :-)
Kui said alla poole turuhinnast, siis on küll hästi.
OMG!!!
Ma alles nüüd avastasin, et meie naabrimees on sinu firma director!!!
(Või siis õigemini meie eelmine naabrimees, sest nad kolisid paar aastat tagasi ära.)
Ma teadsin, et ta tegeleb kokkupandavate jalgratastega, aga ma ei süvenenud nii palju sellesse teemasse ning igapäevaselt rääkisin ma tema või ta naisega ikka igapäevastest asjadest. Küsisin just Pete käest, et kas ta mäletab mis ratta firma naabrimehel oli ja ta ütles et BROMPTON!!!
Ma ükskord kirjutasin sellest isegi oma blogis, kui nad meie juures jõuludringil käisid, ja kus ka ta pojad piltidel olid :D Nad olid väga tore pere ja meil oli kahju kui nad ära kolisid, aga õnneks valisid nad meile ka väga toredad uued naabrid :)
Maailm on ikka nii väike!
Väike täpsustus – ta on teie Finance Director/CFO
hahaa :) no see mees on juhtumisi mu skip-level manager ehk ülemuse ülemus. nii et tõesti väike maailm. (see, miks ma raporteerin finantsdirektori suunal, on mulle endale endiselt veidi mõistatuseks, aga las see jääb, tore inimene on.)
Ta nimi on Lorne, eks? Noh igaksjuhuks, et me muidu siin hoopis kahte erinevat inimest silmas ei pea :D
Lorne just!