pour myself a cup of ambition

see on nüüd üks lugu, mille oleks pidanud kirja panema siis, kui see juhtus, ja ma isegi mõtlesin panna, aga… ei pannud. mitte spst, et ei viitsinud, aga kuidagi ei tihanud. nüüd on vana asi ja tunnistan üles:

tegin Edasi 2023. aasta kevadnumbrisse meie firma juhiga intervjuu. suure, pika, põhjaliku – paberajakirjas on seda pea kaheksa lehekülge ja piltide osakaal pole üldse eriti suur. (pilte mina ei teinud, nuiasin turundustiimilt.)

kuna see oli, jah, ajakirja paberversioonis, siis on ta ka veebiversioonis maksumüüri taga. mitte et ma nüüd soovitaks ainult selle inteka pärast ajakirja digitellimust teha… aga ma soovitan seda nii üleüldiselt, sest minu meelest Edasi on ülimõnus lugemine otsast lõpuni ja kogu aeg.

et kuidas see kõik juhtus – no alustuseks võitsin möödunud sügisel tellimiskampaania loosiauhinna. selle kättesaamisel jäin peatoimetajaga pikemalt lobisema ja tuli juttu nii sellest, kus ja kellega töötan, kui sellest, et tegelikult kirjutamine mulle vastumeelne ei ole. ja mõni aeg hiljem tuligi ettepanek, et kas ma saaks Edasisse Williga intervjuu teha.

oi, ma olin närvis sellest. kartsin jah öelda, kartsin oma töö eest õiglast tasu küsida, kartsin Willilt nõusolekut küsida ja siis (ta muidugi ütles kohe ja entusiastlikult jah) kartsin intervjuud teha, sest ma ei olnud sellist asja kunagi enne teinud. tema õnneks oli, nii et ma ei pidanudki väga põhjalikult küsima, vastused tulid ise ja pikad ja soravad. mulle jäi mahakirjutamise, äratõlkimise ja leebe toimetamise vaev.

jutt sai pikem, kui meil Edasiga kokku lepitud oli, aga ma ei raatsinud ise kuskiltmaalt enam lühemaks toimetada ja siis selgus, et nemad ka ei raatsinud ja andsid lihtsalt ajakirjas mahtu juurde. üldse nad toimetasid minu meelest väga vähe, enamus juttu on kirjas nii, nagu Will ütles ja mina ära tõlkisin (mille käigus ma sain aru, et ma võin teiste tehtud tõlgete kallal küll norida ja ilusamat eesti keelt nõuda, aga kuskil on ikka piir, kui kaugele sõnakasutust ja lauseehitust väänata tohib, et lugejani jõuaks ikka intervjueeritava tekst, mitte tõlkija looming).

ega see nüüd mu päris esimene trükiproov pole – 12. klassis kirjutasin (tellimise peale*) Eesti Päevalehte arvamusloo riigieksamite teemal, sest olin vist esimeses aastakäigus, kes üldse tegi riigieksameid. mida arvasin, kahjuks enam ei mäleta :D aga ma ei tea, 8 lehekülge värvilises ajakirjas on ikka päris äge mu meelest.

lihtsalt mul läks kolmveerand aastat, et julgeda kõva häälega välja öelda, et… I did a thing.

* ah et miks tellis Eesti Päevaleht 17-aastaselt minult arvamusloo? sest ma sain tol aastal mingil ülelinnalisel abiturientide kõnevõistlusel teise koha. esimese koha sai Urmas Vadi, aga tema vist ei viitsinud neile kirjutada või ma ei teagi, miks nad olid sunnitud minu poole pöörduma. aga mis kõnevõistlus, mis kõne, miks ma seal üldse olin, kus see kõik juhtus, mis ma rääkisin seal kõnes? ei mäleta! praegu juba hakkan kahtlustama, et ma mõtlesin selle kõik ise välja või nägin unes. miks ma ei võiks näha unenägu, kus kellelgi on valida Urmas Vadi ja minu tekstide vahel ja ta valib minu oma?