üks teema, mille olen blogilugejatele võlgu juba ammusest ajast, on “elu hassiidi juutide kogukonna vahetus läheduses”. ainult et… esiteks ma enam eriti ei mäleta, mida täpselt ma mõtlesin, kui ma koroonalockdowni ajale viitasin. see kõik oli nii ammu ja tundub tagantjärele nii ebaoluline. ja teiseks… seoses olukorraga lähis-idas on mul tunne, et hetkel nagu ei tihkagi seda teemat puudutada, võib väga lihtsalt plahvatada.
samas jällegi… üks meie naabruskonna juudi kogukonnas üles kasvanud (nüüd kõrvallinnaosas elav ja töötav) rabi korraldab siinkandis ekskursioone, mille käigus ta näitab ja räägib, kuidas see eriti konservatiivsete ortodokssete juutide elu päriselt käib, mis kombed ja traditsioonid on, mis on müüt ja mis on päriselt. lõpuks viiakse pagariärisse šokolaadisaia sööma ka. meie käisime sel ekskursioonil igiammu, möödunud aasta suvel millalgi – aga vaatasin praegu ja ta teeb neid endiselt korra kuus ja ilmselt siis ei karda, et miski plahvatab.
õieti kulukski mulle ära uus ekskursioon, sest mul ei ole kindlasti enam kõik meeles, mida ta rääkis, ja samuti paistab, et ma ei teinud ühtegi fotot (hmm, äkki seal ei tohtinudki teha? see pole ka meeles). aga käisin ükspäev sealkandis ja ühte asja nähes tuli küll meelde, et sellest peaks rääkima neile, kes ei tea.
niisiis, kes oskab ära arvata, mis on pildil?
sellel traadil on muidugi ka mingi heebreakeelne nimi, mida ma enam ei mäleta; aga tema otstarve on märkida ära kodu piir. ja seda omakorda on vaja teha sellepärast, et sabati ajal ei ole lubatud väljaspool kodu asju kanda (see hõlmab ka selliseid asju nagu koduvõtmete kandmine taskus või lapsevankri lükkamine) ja siis on üsna praktiline defineerida kodu… natuke suuremaks kui ainult su oma maja. selles konkreetses kohas on lihtsalt hoov, aga rabi rääkis, et vahel piiratakse ära terve tupiktänav.
(okei, ma vaatasin selle nime järele, see on “eruv” ja kes tahab lähemalt selle kohta teada, siis Wikipedias on päris põhjalik artikkel.)
teine väga põnev objekt, mida ekskursiooni ajal nägime ka kasutatavat, aga millest mul pilti pole, on… noh, põhimõtteliselt üks vann sünagoogi ees õues. rabi rääkis seal kõrval meile hoopis millestki muust, kui ilmus kohale üks perekond, proua võttis kotist ja pakendas lahti äsjaostetud rösteri ja kastis selle üleni vette, juhetpidi hoidis peos. solgutas paar korda, siis võttis välja, pani kotti tagasi ja lahkus koos lastega.
me olime kõik elektriseadme sellisest kohtlemisest üksjagu šokeeritud, aga rabi kinnitas, et kõik on okei, proual on kodus spetsiaalne kuivatuskapp, kuhu ta rösteri nüüd mitmeks päevaks paneb, enne kui stepsli seina lükkab. ja et milleks seda kõike vaja oli – et oleks koššer! sellest (või analoogsest) vannist peavad läbi käima kõik toiduga otseselt kokku puutuvad nõud ja seadmed. sinna juurde käib muidugi mustmiljon reeglit ja vann ise on ka ikka spetsiaalne, mitte suvaline, aga kui ma õigesti aru sain, peab seal sees olema vähemalt mingil määral vihmavett.
selle kontseptsiooni nimi on kelim/keilim mikva/mikvah/mikveh (ei ole see heebrea transkriptsioon nii ühene midagi) ja selle kohta võib ka detaile lugema jäädagi, kui korra ette võtad. et mis materjalist nõud ja riistad peavad saama loputatud ja mis mitte ja mis asjaoludel üldse ja mis tingimused sellele vannile ja veele täpselt on ja kas tuleb sõnu ka juurde lugeda või võib niisama.
igatahes kõik see meenutas mulle ühte vennalt kuuldud lugu metsikute kahetuhandendate Tartust, kus teatavas Iisraeli kasiinotarkvarafirmas töötas pikema komandeeringu raames üks mees, kellel oli vaja panni, aga kui ta oleks selle lihtsalt endale poest ostnud, siis ta oleks pidanud seda alustuseks Emajões pesema ja… ta vist ei viitsinud, igatahes lahendas ta asja nii, et kinkis ühele kolleegile uhiuue panni ja küsis siis endale laenuks. vähemalt selle allika kohaselt… on see ka täiesti okei viis see olukord lahendada.
whatever 