möödunud aasta viimasel päeval veetsin mõned väga õdusad tunnid koos oma perega visioonitahvleid koostades.
mul oli selline asi olemas juba ülemöödunud aastal ja see kuidagi töötas. nii hästi, et teised hakkasid ka tahtma – vennatütar palus tahvlit ja kaarte sünnipäevakingiks, ise ostsin endale ka ühe komplekti ja nii oli meil kamba peale päris mõnusalt materjali. ja see oli tõesti tore viis ühiselt aega veeta ja oma mõtetest ja unistustest ja plaanidest rääkida. muidu nagu ei tulegi jutuks sellised suured asjad, et… kelle meelest on raha piinlik teema või kelle jaoks seostub pilt karikast varanduse ja kelle jaoks võitmisega.
mina igatahes oma tahvli panin endale kodukontorisse silma alla ülejäänud aastaks… ja mul on olnud küll selline aasta, nagu ma unistasin, ma arvan. või üldse sedasorti elu.
teistelt plaanisin nüüd nende pühade ajal küsida, kuidas nende omaga läks ja kas tahvlist oli abi. aga kuna mu vennapoeg ladus enda oma otsustavalt täis ainult reisimisega seotud pilte (sest seda, ütles ta, tahab ta oma elus üle kõige teha. ta on seitsmeaastane.), siis ei õnnestu mul tema ega ta õe ega emaga jõulude ajal kohtudagi, sest nad on parajasti… Keenias. vot teile visualiseerimise jõud!
ise ostsin juba uue portsu kaarte valmis (nad on muidugi korduvkasutatavad, aga tahaks vaheldust) ja teen järgmise aasta tahvli seekord koos kellegagi, kellel on olnud kodulähedasemad unistused.
whatever 