sõidan homme pühadeks Eestisse ja tegin aklimatiseerumisega juba algust – ja ma ei räägi sellest, et veetsin nädalavahetuse Taanis, kus oli OMG KUI PIME KOGU AEG ja Eesti on ju veel poole kaugemal põhjas ja ma ausalt ei tea, kuidas ma kaks nädalat ilma päevavalguseta üle elan.
ei, aga täna oli minuga samas rongivagunis üks koer, kes lõrises agressiivselt kõigi möödujate peale. ma kontrollisin igas peatuses üle, et me oleme ikka veel Cambridge Heathis ja Hackney Downsis jne, mitte näiteks Nõmmel või Lagedil. sest inglise koerad lihtsalt… ei tee sellist asja.
kõik need ühe käe sõrmedel üles loetavad korrad üle kümne aasta jooksul, mil olen siin riigis kohanud koera, kes uriseb, inimeste peale haugub või rihma sikutab, olen mõelnud, et oo, idaeuroopa koer, ei oska käituda. ja ma ei ole siin kunagi näinud, et mõni koer teisi inimesi nuuskima läheks, kellegi najale püsti hüppaks või mingis suunas kontrollimatult ja käsklusi kuulamata jooksu paneks. (okei, siiski koroonapandeemia ühel tipphetkel nägin olukorda, kus rihmast lahti lastud koer hakkas keset päist päeva keset linnaparki rebast taga ajama ja ei tulnud kutsumise peale tagasi. aga selleks hetkeks ei olnud me keegi veel harjunud sellega, kui ülbeks rebased lockdowni käigus minna suutsid. isegi rebased ise olid pidevas hämmingus.)
ükskord üks inimene palus mult vabandust selle eest, et tema (rihmas olev) koer minu poole VAATAS. pärast seda hakkasin tähele panema, et nad üldiselt ei vaata jah, st nad on treenitud nii, et möödakäijatest ei tee üldse välja.
kui ühes suuremas pargis esimest korda nägin silti, mis keelas ühel inimesel rohkem kui 4 koera jalutamise, siis naersin kõva häälega ja tegin fotosid – sest miks peaks keegi jalutama 4 või enama koeraga ja kuidas üldse? noh, see küsimus on ajapikku saanud vastuse, seda teevad enamasti professionaalsed koerajalutajad ja väga osavalt. mis ei ole vist raske, kui kõik koerad kaasa töötavad. ja nad töötavad. ja ei ole üldse kogu aeg rihmas – seal, kus lubatud, lastakse lahti ja saavad joosta ja mängida. nüüd murran põhiliselt pead selle üle, kuidas jalutajal meeles püsib, milline rihm millise koera oma on.
kui ma VÄGA palju üle 4 koera ühe jalutajaga näen, siis teen selja tagant salaja ikka vahel pilti, sest see on nii vaimustav vaatepilt alati.
noh ja siis on mu elus see dilemma, et kui ma kunagi päriselt Eestisse tagasi kolin, siis ma tahaks kindlasti koera võtta, ainult et see peaks olema just selline… hästikasvatatud inglise koer. kas Eestis sellist üldse kuskilt saab või on mu saatus sama, mis kõigil eesti koerapidajatel, keda näinud olen – lohiseda abitult rihma otsas oma loomale järele, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, ja aegajalt möödakäijatele või ettejääjatele kinnitada: “ärge kartke, ta ei hammusta”?
whatever 