uue aasta alguses saab täis kuus kuud sellest, kui ma viimati oma peamise pangakonto juurde käivat deebetkaarti nägin. kadunud ta ei ole, täpselt tean, kust teda leida: magamistoast kapi otsast, matkaseljakoti vöötaskust.
igapäevane arveldamine käib mul sellesama kaardiga, telefoni kontaktivaba makse kaudu. selle limiit on nüüd nii kõrge, et ma ei teagi, kui kõrge just, ma nii suuri summasid ei kulutagi nagu; aga need paar korda, mil olen kulutanud (või kui mingil muul imelikul põhjusel füüsilist kaarti vaja on olnud), olen krediitkaarti kasutanud, see on rahakotis alles.
täpselt üks kord selle poole aasta jooksul on tabanud ootamatu vajadus sularaha järele – oli mingi gaidivärk. kontaktivabalt sularaha ei saa (aga miks?) ja krediitkaardiga on tobe võtta (maksab midagi), nii et kandsin käigu pealt ja äpi kaudu oma tavaliselt pangakontolt raha Revoluti kaardile ja võtsin sellega automaadist välja.
ükspäev sain e-maili ühest neist pankadest, kus mul Eestis konto on. väga viisakal moel paluti selgitada, miks on mulle laekunud mingi ajavahemiku jooksul mingi summa raha teatud Revoluti kontolt. selgitasin meeleldi, aga olin sunnitud oma kirja lõpetama nendinguga, et tõesti olen siin rahapesu väärilise ahela üles ehitanud, aga raha teenisin ikkagi ise, ausõna. (just selles sõnastuses kirjutasingi, normaliseerigem pankadega suhtlemine inimkeeles. mitte legaalsel teel omandatud vahendid, vaid ausa tööga teenitud raha on see!)
aga jah, see, kuidas ma oma raha ühest kohast teise solgutan, võib kaugelt vaadates vist tõesti jätta mulje, et mul on midagi varjata. tegelt olen lihtsalt laisk ja ei viitsi kapi otsa kaardi järele ronida! (ainus olukord, kuhu võtan alati kaasa mõnikümmend naela sularaha JA deebetkaardi, ongi matk, kus peab olema valmis selleks, et pole ei akut ega levi.)
