veel üks asi, millega võinuks ju praalida kohe, kui see juhtus, aga, maitea, ei tulnud jutuks: selle aasta e-etteütlusel sain oma kategoorias (välismaal elavad eestlased) kolmanda koha. ma küll ei tea, palju selles kategoorias osalejaid oli. kõigi kategooriate peale kokku esitati 10 890 tööd ja veatuid oli nende hulgas 432, nii et igatahes olin parima 4% hulgas. isegi väike auhind anti (raamatupoe kinkekaart, kui te juba küsisite. mille muuga kirjaoskust ikka premeerida).
emakeelepäev läheb mul üldse enamasti edukalt, ükskord nt võitsin sel päeval riikliku emakeeleolümpiaadi. vanemas vanuserühmas. jah, see oli aastal 1996 ehk rohkem kui pool elu tagasi, aga mis siis, ma absoluutselt kavatsen eluaeg ratsutada asjaolu seljas, et ma olin ühel hetkel milleski maailma parim (sest ma ju olin? kui ma olin eesti keeles Eesti parim).
selle olümpiaadi teemaks oli “Eesti keele variandid” ja mul on sealt meeles mingid murdekeeltega seotud ülesanded (Gustav Suitsu “Kerkokell” puutus kuidagi asjasse) ja et tuli leida võimalikult palju sünonüüme sõnale “pikali” (või äkki oli “lamama” või “lebama” vms? igatahes ma sain hästi palju sõnu juurde, kui läbi hammustasin, et see tegevus ei pea toimuma selili ja et nt ka kõhutamine ja külitamine lähevad arvesse) ja siis tuli analüüsida üht teksti, mis oli ilmselgelt kirjapandud suuline tekst. oli ka kirjakeeleülesanne – anti ette üks tekst, kus tuli parandada kirjavead. hiljem tuli välja, et mina olin ainus, kes kõik 50 viga üles leidis.
ja kõik see, kas teate, annab mulle enesekindluse kasutada eesti keelt täpselt nii, nagu mulle endale mõnus tundub, ja absoluutselt mitte muretseda, kas ma jätan kellelegi harimatu või kirjaoskamatu mulje. sest ma ise tean, et ma olen üks parimaid kirjaoskajaid üleüldse!
ja tasapisi olen jõudnud sinna, et ma ei tunne end ohustatu ega solvatuna ka kellegi teise keelekasutusest. klge, kui teile meeldivad släng, murdekeel, koodivahetus, kõnekeelsus, keelemängud – andke minna. tunnete vajadust kantseliiti kasutada, et targem paista või tähtsam tunduda? you do you. ingliskeelne väljend annab mõtte täpsemini edasi kui eesti keeles oskaks? las ta olla siis. ei ole kunagi suutnud “enamuse” ja “enamiku” vahest aru saada? kes oleks.
ei, ega mind need asjad, mida ma kuulen või loen, alati ei vaimusta ka – mumst on igal keelevalikul ja sõnakasutusel oma koht, ja kirjalikku teksti kulub reeglina ära rohkem komasid ja vähem tühikuid, kui suurem osa inimesi sinna panema kipub. ja ärge isegi tulge oma “priviligeeritute” ja “potensiaalsetega” mu silma alla, need ei ole tegelt ju nii rasked sõnad kirjutada? aga kas ma arvan selle peale, et maailm on hukas ja emakeel hävineb tohutu hooga… ega ei.
jaguks ainult neid mõtteid, mis väljaütlemist ja kirjapanemist väärivad. sõnad ikka leiame.
whatever 