Kuu: detsember 2023

möödunud aasta viimasel päeval veetsin mõned väga õdusad tunnid koos oma perega visioonitahvleid koostades.

mul oli selline asi olemas juba ülemöödunud aastal ja see kuidagi töötas. nii hästi, et teised hakkasid ka tahtma – vennatütar palus tahvlit ja kaarte sünnipäevakingiks, ise ostsin endale ka ühe komplekti ja nii oli meil kamba peale päris mõnusalt materjali. ja see oli tõesti tore viis ühiselt aega veeta ja oma mõtetest ja unistustest ja plaanidest rääkida. muidu nagu ei tulegi jutuks sellised suured asjad, et… kelle meelest on raha piinlik teema või kelle jaoks seostub pilt karikast varanduse ja kelle jaoks võitmisega.

mina igatahes oma tahvli panin endale kodukontorisse silma alla ülejäänud aastaks… ja mul on olnud küll selline aasta, nagu ma unistasin, ma arvan. või üldse sedasorti elu.

teistelt plaanisin nüüd nende pühade ajal küsida, kuidas nende omaga läks ja kas tahvlist oli abi. aga kuna mu vennapoeg ladus enda oma otsustavalt täis ainult reisimisega seotud pilte (sest seda, ütles ta, tahab ta oma elus üle kõige teha. ta on seitsmeaastane.), siis ei õnnestu mul tema ega ta õe ega emaga jõulude ajal kohtudagi, sest nad on parajasti… Keenias. vot teile visualiseerimise jõud!

ise ostsin juba uue portsu kaarte valmis (nad on muidugi korduvkasutatavad, aga tahaks vaheldust) ja teen järgmise aasta tahvli seekord koos kellegagi, kellel on olnud kodulähedasemad unistused.

üks teema, mille olen blogilugejatele võlgu juba ammusest ajast, on “elu hassiidi juutide kogukonna vahetus läheduses”. ainult et… esiteks ma enam eriti ei mäleta, mida täpselt ma mõtlesin, kui ma koroonalockdowni ajale viitasin. see kõik oli nii ammu ja tundub tagantjärele nii ebaoluline. ja teiseks… seoses olukorraga lähis-idas on mul tunne, et hetkel nagu ei tihkagi seda teemat puudutada, võib väga lihtsalt plahvatada.

samas jällegi… üks meie naabruskonna juudi kogukonnas üles kasvanud (nüüd kõrvallinnaosas elav ja töötav) rabi korraldab siinkandis ekskursioone, mille käigus ta näitab ja räägib, kuidas see eriti konservatiivsete ortodokssete juutide elu päriselt käib, mis kombed ja traditsioonid on, mis on müüt ja mis on päriselt. lõpuks viiakse pagariärisse šokolaadisaia sööma ka. meie käisime sel ekskursioonil igiammu, möödunud aasta suvel millalgi – aga vaatasin praegu ja ta teeb neid endiselt korra kuus ja ilmselt siis ei karda, et miski plahvatab.

õieti kulukski mulle ära uus ekskursioon, sest mul ei ole kindlasti enam kõik meeles, mida ta rääkis, ja samuti paistab, et ma ei teinud ühtegi fotot (hmm, äkki seal ei tohtinudki teha? see pole ka meeles). aga käisin ükspäev sealkandis ja ühte asja nähes tuli küll meelde, et sellest peaks rääkima neile, kes ei tea.

niisiis, kes oskab ära arvata, mis on pildil?

sellel traadil on muidugi ka mingi heebreakeelne nimi, mida ma enam ei mäleta; aga tema otstarve on märkida ära kodu piir. ja seda omakorda on vaja teha sellepärast, et sabati ajal ei ole lubatud väljaspool kodu asju kanda (see hõlmab ka selliseid asju nagu koduvõtmete kandmine taskus või lapsevankri lükkamine) ja siis on üsna praktiline defineerida kodu… natuke suuremaks kui ainult su oma maja. selles konkreetses kohas on lihtsalt hoov, aga rabi rääkis, et vahel piiratakse ära terve tupiktänav.

(okei, ma vaatasin selle nime järele, see on “eruv” ja kes tahab lähemalt selle kohta teada, siis Wikipedias on päris põhjalik artikkel.)

teine väga põnev objekt, mida ekskursiooni ajal nägime ka kasutatavat, aga millest mul pilti pole, on… noh, põhimõtteliselt üks vann sünagoogi ees õues. rabi rääkis seal kõrval meile hoopis millestki muust, kui ilmus kohale üks perekond, proua võttis kotist ja pakendas lahti äsjaostetud rösteri ja kastis selle üleni vette, juhetpidi hoidis peos. solgutas paar korda, siis võttis välja, pani kotti tagasi ja lahkus koos lastega.

me olime kõik elektriseadme sellisest kohtlemisest üksjagu šokeeritud, aga rabi kinnitas, et kõik on okei, proual on kodus spetsiaalne kuivatuskapp, kuhu ta rösteri nüüd mitmeks päevaks paneb, enne kui stepsli seina lükkab. ja et milleks seda kõike vaja oli – et oleks koššer! sellest (või analoogsest) vannist peavad läbi käima kõik toiduga otseselt kokku puutuvad nõud ja seadmed. sinna juurde käib muidugi mustmiljon reeglit ja vann ise on ka ikka spetsiaalne, mitte suvaline, aga kui ma õigesti aru sain, peab seal sees olema vähemalt mingil määral vihmavett.

selle kontseptsiooni nimi on kelim/keilim mikva/mikvah/mikveh (ei ole see heebrea transkriptsioon nii ühene midagi) ja selle kohta võib ka detaile lugema jäädagi, kui korra ette võtad. et mis materjalist nõud ja riistad peavad saama loputatud ja mis mitte ja mis asjaoludel üldse ja mis tingimused sellele vannile ja veele täpselt on ja kas tuleb sõnu ka juurde lugeda või võib niisama.

igatahes kõik see meenutas mulle ühte vennalt kuuldud lugu metsikute kahetuhandendate Tartust, kus teatavas Iisraeli kasiinotarkvarafirmas töötas pikema komandeeringu raames üks mees, kellel oli vaja panni, aga kui ta oleks selle lihtsalt endale poest ostnud, siis ta oleks pidanud seda alustuseks Emajões pesema ja… ta vist ei viitsinud, igatahes lahendas ta asja nii, et kinkis ühele kolleegile uhiuue panni ja küsis siis endale laenuks. vähemalt selle allika kohaselt… on see ka täiesti okei viis see olukord lahendada.

igal blogijal saabub varem või hiljem hetk, mil ta normaalse postituse asemel ütleb lihtsalt: “mul ei ole midagi öelda, aga siin on teile kassipilt”. mul ei ole sõnad veel kaugeltki otsas, aga siiski arvan, et täna on hea päev kassipildi jaoks. ise joonistasin!

siinkohal tahaks öelda südamest “fuck you” oma põhikooli joonistamisõpetajale, kes paari hästisihitud “sa ei oska” ja “sul on valesti”-ga võttis mult umbes kolmekümneks aastaks igasuguse soovi joonistada, maalida või üleüldse midagi visuaalset luua.

aega läks, aga üle sain. õnneks on Instagram ja Youtube täis kunstnikke, kes oskavad nagunii palju paremini õpetada kui pr Schultz (kes, olgem ausad, ei üritanudki) ja ei lahterda inimesi mingi müstilise “ande” järgi, vaid seletavad lahkelt kõigile, KUIDAS teha, et äge välja kukuks. kassipilti nt tehakse nii.

üks aasta õnnestus mul siin suurem osa detsembrit täita suviste Lake Districti matkapiltidega. sel aastal jõudsin sinna ainult kahel korral, jaanuaris ja juulis. mitte et mul oleks matkaisu üle läinud, aga selle suuna rongidega oli kogu aeg nii palju probleeme, et ma ühel hetkel lihtsalt enam ei julenud üldse pileteid ostagi sinna. hoidsin pöialt, et äkki võetakse see liin sellelt rongioperaatorilt üldse ära, aga ei läinud nii hästi ja nüüd ma ei teagi, mis saab. eks ma katsetan uuel aastal uuesti, kas tõesti on teenus nii palju paranenud, et nad uut lepingut väärt olid, nagu transpordiministeerium väidab, aga ega ma hinge kinni ei hoia küll.

nende kahe nädalavahetuse jooksul, mis ma ikkagi kohale läksin, sain kokku 10 uut Wainwrighti võetud (üle 1000 jala kõrgused tipud Lake Districtis, kokku on neid nimekirjas 214 ja ma ikka plaanin elu jooksul kõigi otsa sattuda), nägin igasuguseid ilusaid ja imelikke asju (madallennul hävitajad, lambatalled, lumi, vikerkaar, infinity pool, mees kuue perfektselt treenitud koeraga), ligunesin vihma käes põhjalikult läbi, suplesin enda jaoks uues mägijärves, oleksin peaaegu telgiridva murdnud ja noh üldse. väga tore oli. aga ma ei tea, aasta maastikufoto kandidaati neilt matkadelt ei saanud nagu.

viisin täna gaidid kinno ja kuna film lõppes hirmus vara (millegipärast ei näidatud alguses ühtegi reklaami ega treilerit!), siis hängisime ja lobisesime kino fuajees vanemaid oodates päris pikalt ja ma sain igasuguseid asju teada. näiteks kui kellelgi on vaja raamatusoovitust 12-aastaselt zombiefännilt, siis ainult küsige.

olin alati arvanud, et briti koolisüsteem on võrdlemisi… lapsesõbralik ja kaasaegne. aga vb pean seda arvamust revideerima, sest üks asi, millest täna esimest korda elus kuulsin ja enam kunagi kuulda ei tahaks, oli “doodle pass”.

nimelt selgub, et vähemalt neis koolides, kus meie tüdrukud käivad, ei ole tunni ajal paberiservadele kritseldamine lubatud. VÄLJA ARVATUD juhul, kui sul on esitada arstitõend, et ATH või muu vaimse tervise probleemi tõttu on see sulle hädavajalik, olgu siis eneserahustamiseks või tähelepanu hoidmiseks vms. sellisel juhul saad “doodle passi” ja siis sina tohid, teised lapsed ei tohi.

teises koolis olevat “bluetac pass”, mis annab sarnasel moel loa midagi mudida või näppida. ja loomulikult on olemas “toilet pass”, mida väljastatakse neile, kes tervislikel põhjustel peavad saama WC-sse kas tunni ajal või – wait for it – selleks mitte ettenähtud vahetunni ajal, sest ei ole nii lihtne, et pissid, millal ise tahad. (nimekiri sellega ei lõppe, ATH diagnoosiga neiu ütles, et tal on terve lehekülg neid erilube. aga ma ei oleks rohkem detaile välja kannatanud tol hetkel.)

ühesõnaga, kui järgmine kord kuskilt loen või kuulen küsimusepüstitust, et mis küll on tänapäeva lastega lahti, et neil kõigil mingid häired ja diagnoosid on, siis meenutan endale, et vähemalt osa vastust peitub ilmselt siin – diagnoosi on vaja selleks, et saaks lihtsalt… inimene olla ja oma päev õhtusse saata :S kujutage ette, kui keegi kehtestaks töö juures reegli, et koosoleku ajal märkmikku mustreid joonistada ega pastakakorgiga mängida ei tohi. ainult arstitõendiga. ma oleks esimene arsti ukse taga sabas!

see on nüüd üks lugu, mille oleks pidanud kirja panema siis, kui see juhtus, ja ma isegi mõtlesin panna, aga… ei pannud. mitte spst, et ei viitsinud, aga kuidagi ei tihanud. nüüd on vana asi ja tunnistan üles:

tegin Edasi 2023. aasta kevadnumbrisse meie firma juhiga intervjuu. suure, pika, põhjaliku – paberajakirjas on seda pea kaheksa lehekülge ja piltide osakaal pole üldse eriti suur. (pilte mina ei teinud, nuiasin turundustiimilt.)

kuna see oli, jah, ajakirja paberversioonis, siis on ta ka veebiversioonis maksumüüri taga. mitte et ma nüüd soovitaks ainult selle inteka pärast ajakirja digitellimust teha… aga ma soovitan seda nii üleüldiselt, sest minu meelest Edasi on ülimõnus lugemine otsast lõpuni ja kogu aeg.

et kuidas see kõik juhtus – no alustuseks võitsin möödunud sügisel tellimiskampaania loosiauhinna. selle kättesaamisel jäin peatoimetajaga pikemalt lobisema ja tuli juttu nii sellest, kus ja kellega töötan, kui sellest, et tegelikult kirjutamine mulle vastumeelne ei ole. ja mõni aeg hiljem tuligi ettepanek, et kas ma saaks Edasisse Williga intervjuu teha.

oi, ma olin närvis sellest. kartsin jah öelda, kartsin oma töö eest õiglast tasu küsida, kartsin Willilt nõusolekut küsida ja siis (ta muidugi ütles kohe ja entusiastlikult jah) kartsin intervjuud teha, sest ma ei olnud sellist asja kunagi enne teinud. tema õnneks oli, nii et ma ei pidanudki väga põhjalikult küsima, vastused tulid ise ja pikad ja soravad. mulle jäi mahakirjutamise, äratõlkimise ja leebe toimetamise vaev.

jutt sai pikem, kui meil Edasiga kokku lepitud oli, aga ma ei raatsinud ise kuskiltmaalt enam lühemaks toimetada ja siis selgus, et nemad ka ei raatsinud ja andsid lihtsalt ajakirjas mahtu juurde. üldse nad toimetasid minu meelest väga vähe, enamus juttu on kirjas nii, nagu Will ütles ja mina ära tõlkisin (mille käigus ma sain aru, et ma võin teiste tehtud tõlgete kallal küll norida ja ilusamat eesti keelt nõuda, aga kuskil on ikka piir, kui kaugele sõnakasutust ja lauseehitust väänata tohib, et lugejani jõuaks ikka intervjueeritava tekst, mitte tõlkija looming).

ega see nüüd mu päris esimene trükiproov pole – 12. klassis kirjutasin (tellimise peale*) Eesti Päevalehte arvamusloo riigieksamite teemal, sest olin vist esimeses aastakäigus, kes üldse tegi riigieksameid. mida arvasin, kahjuks enam ei mäleta :D aga ma ei tea, 8 lehekülge värvilises ajakirjas on ikka päris äge mu meelest.

lihtsalt mul läks kolmveerand aastat, et julgeda kõva häälega välja öelda, et… I did a thing.

* ah et miks tellis Eesti Päevaleht 17-aastaselt minult arvamusloo? sest ma sain tol aastal mingil ülelinnalisel abiturientide kõnevõistlusel teise koha. esimese koha sai Urmas Vadi, aga tema vist ei viitsinud neile kirjutada või ma ei teagi, miks nad olid sunnitud minu poole pöörduma. aga mis kõnevõistlus, mis kõne, miks ma seal üldse olin, kus see kõik juhtus, mis ma rääkisin seal kõnes? ei mäleta! praegu juba hakkan kahtlustama, et ma mõtlesin selle kõik ise välja või nägin unes. miks ma ei võiks näha unenägu, kus kellelgi on valida Urmas Vadi ja minu tekstide vahel ja ta valib minu oma?

hiljuti käis sotsiaalmeediast läbi (ja jõudis servapidi pärismeediasse ja sealtkaudu minunigi) selline trend, et tuli küsida meestelt oma elus, kui tihti nad mõtlevad Rooma impeeriumist. tuli välja, et mõtlevad oluliselt rohkem kui küsijad (eelkõige naised) arvatagi oleks osanud.

aga ma tahaks hoopis küsida, et kui tihti te mõtlete baltisakslastest? lihtsalt ma ise viimasel ajal millegipärast alailma. kas see on normaalne (ses mõttes, et tavapärane)?

ükskord kirjutasin siia pika jutu sellest, kuidas ma tööl käin. sellest on üle kahe ja poole aastat möödas (ma arvutasin praegu kaks korda sõrmedel üle, kas tõesti nii palju) ja muutunud suurt midagi ei ole. ikka needsamad rongid ja needsamad jaamad ja needsamad taidad ja laugud; needsamad kanalipaadid ja ikka veel ei ühtegi kohvikut, kuigi mingid jupid mu marsruudist gentrifitseeruvad sellise hooga, et varsti äkki on juba need ka.

lubasin tolles postituses, et hakkan kunagi tee peal ujumas käima, ja hakkasingi, aga sellest on ka juba juttu olnud. vahepeal on muutunud ainult see, et olen aru saanud: lihtsam on sõita kodust rattaga otse tiigini (ca 10 km), ujuda ära ja minna alles siis rongile.

aga ühte asja lubasin veel, või õigemini oli see tol hetkel ainult unistus: ütlesin, et ühel päeval tahaks osta endale udukerge titaanist kokkuka. ja teate, ühel päeval peaaegu kaks aastat hiljem ostsingi!

ja mis ma oskan öelda. see on kõik, mida ma ootasin, ja veel enam.

kaalub ametlikult alla 8 kilo, minu oma ilmselt tegelikult veidi üle, sest olen sinna külge riputanud selliseid edevuseasju nagu porilauad ja tuled. neli käiku, mida on minu elustiili jaoks täpselt parajalt. vajadusel saab ette panna spetsiaalse tekstiilist rattakorvi. ja, noh, muud eriti polegi.

käib niiviisi kokku, et temaga tohib sõita igas Londoni ühistranspordis (k.a. metroo, kuhu muidu rattaga ei lubata) igal kellaajal (k.a. tipptunnil, mil muidu rattaga rongi ei lubata). võetakse vastu ka teatrite jm kohtade garderoobidesse. (ükskord käisin Barbicani keskuses üht raamatuesitlust vaatamas ja olin veidi mures, kas ratta saab riietehoidu jätta. sai probleemideta. kui pärast järele läksin, oli seal Bromptoneid rivis tükki kaheksa – oli kord juba sedasorti üritus, kuhu tuleb kohale sedasorti inimene, kes ostab endale sedasorti jalgratta…)

ja kas ma ütlesin, et ta kaalub eimidagi. ükskord sattusin meie lifitta rongijaamas kokku mingi emmede kambaga, ümbes kümme naist paariaastaste põnnide ja lastekärudega. kuna prouad olid mul veidi jalus ja mul kiire, siis otsustasin ühe neist trepist alla aidata, nagu see ikka käib – mina võtsin käru esiotsast ja tema sangadest ja tassisime kahekesi need paarkümmend astet. ainult et minul oli samal ajal teises käes raamipidi jalgratas (ma tavaliselt kokku panen ta alles perroonil), mida ma hoidsin enamvähem pea kohal, et ette ei jääks. kui alla jõudsime, sain publiku ovatsioonide osaliseks :)

sõites küll minu meelest kuidagi tunda ei ole, et ta alumiiniumraamiga rattast kergem oleks. aga seda pean küll tunnistama, et kui elektrirattalt tavaratta peale üle läksin, siis alguses tundus mu 20- või 30-kilomeetrine tööpäevakilometraaž ikka päris raske :) veebruari lõpus vahetasin ratast ja alles keset suve tundsin, et okei, nüüd on tegu lihtsalt töölesõidu, mitte trenniga.

ma vist ei ole oma rattast ühtegi väga kena täismõõdus pilti teinud, aga mul on varuks üks, mille peal on mu ülemuse ratas – sattusin töökotta, kui see parajasti hoolduses oli, ja saatsin bossile pildi, kuidas tema sõidukit vannitatakse.

aa, üks asi veel: siiamaani on kõik meie titaanrattad üht värvi (Blasted Titanium on selle värvi nimi, aga võib ka lihtsalt tunnistada, et värvimata). ükspäev kuulsin kontoris pealt meeleolukat vestlust, kus üks insener teiselt küsis, kas titaanraami värvida saab, ja teine vastas, et mis vahet seal on, ükski mõistusega inimene ei ostaks värvitud titaanratast, sest pool titaani mõtet on see, et kaugele on näha, et sul on titaanist ratas. ja see, sõbrad, on see, miks insenerid ei tohi teha tooteotsuseid! ma tahan ainult üht asja endale elus rohkem kui seda ratast, ja see on: sama ratas, aga kollane.

ma elan praegusel ajal oma elu suures osas inglise keeles ja see ei valmista mulle mitte mingit probleemi. vahel ikka juhtub, et mingi asja kohta õige või parim sõna ei tule kohe pähe, aga tihemini ausalt öeldes juhtub, et inglise keele emakeelena rääkijatel ei tule ja mina ütlen neile ette. valdan erinevaid keeleregistreid, mõistan ja oskan vajadusel teha keelenalju… ühesõnaga, mul on sellega hästi.

samuti olen ma eluaeg olnud keskmisest tugevam matemaatikas. arvutan peast üsna okeilt, saan aru protsendi kontseptsioonist ja oskan seda igatpidi arvutada, tulen toime geomeetria ja vektoritega, tean peast mõnda tähtsamat valemit ja mõistan ka selliseid kontseptsioone nagu siinus või tuletis või matemaatiline induktsioon. kuskil diferentsiaalvõrrandite juures tuleb piir ette alles, aga ausalt öeldes ei mäleta küll, millal viimati selle piiriga kohtusin.* korrutustabel on peas ja loendada oskan ausõna lõpmatuseni.

aga koht, kus mu aju tõmbab kõik pidurid peale ja jääb kriginal seisma, on see, kus omavahel kohtuvad inglise keel ja numbrid.

kui on vaja midagi arvutada, siis ma lihtsalt teen seda eesti keeles. ei, see ei ole õige, arvutamine ei käi üldse mingis keeles, see käib arvudes, aga ma ei saa ingliskeelseid arvsõnu oma peas arvukujuliseks ilma neid vahepeal eesti keelde tõlkimata. ja vastust arvust sõnakujuliseks tagasi ka mitte.

loendamisega saaks vajadusel hakkama ka inglise keeles, aga see võtaks jubedalt aega. jälle, seda pole väga võimalik seletada, aga eesti keeles ma jätan mingid sammud lihtsalt vahele. isegi, kui ma loendades arvsõnad kõva häälega välja ütlen, siis ma ei mõtle neid, nad on lihtsalt selleks, et endal ja teistel järg püsiks, et “see objekt on loendatud”. tegelik loendamine tiksub kuskil kuklas ja sealt tuleb lõpuks lihtsalt tulemus välja. aga kui ma sel ajal üritan ingliskeelseid arvsõnu öelda, siis see automaatprotsess ei toimi ja ma peangi päriselt mõtlema läbi kõik sõnad one’ist kuskile twenty-sixini. ain’t nobody got time for that. nii et kui mul on nt vaja üle lugeda, mitu gaidi kohal on, siis ma loen eesti keeles ja vajadusel tõlgin viimase arvu inglise keelde, et teised juhid teaks, kas jõudsime samale tulemusele.

kirjapandud arvude kõva häälega ettelugemine inglise keeles on samamoodi ja samal põhjusel piinarikas, aga tehtav. võtan lihtsalt ühe numbri kaupa ette ja ütlen… iga numbri nime inglise keeles. mis on üks hoopis teine asi kui see number.

kõige hullem on see, kui ma mingit arvu või numbrikombinatsiooni tean peast ja pean välja ütlema inglise keeles. ma võimalusel väldin seda ja lihtsalt kirjutan, sest number peas -> number paberil teisendus käib ka täiesti ilma igasuguse keele abita ja hästi kiiresti. aga number peas -> number inglise keeles, appi, see on vahel lausa valus.

õnneks tänapäeval ei pea inimene väga palju numbreid peast teadma enam. ma tean umbes kolme – mu eesti telefoninumber, mu UK telefoninumber ja mu tööjalgratta seerianumber. telefoninumbrit vahel ikka peab kellelegi ette lugema ja ma olen UK omaga saavutanud sellise vilumuse, et see on mul peas nagu luuletus, kõla järgi. tähendab, ma ei mõtle seda ette vuristades üldse neile numbritele, millest ta koosneb, ma lihtsalt ütlen neli lühikest fraasi ja jätan nende vahele kolm pausi ja see mõjub vist üsna veenvalt, keegi ei kurda. samas keegi pole mulle terve igaviku helistanud ka sellele numbrile, nii et pagan teab, mida ma tegelikult deklameerin seal:P

aga selle jalgratta numbriga saab tihti palju nalja, sest kõigepealt ma avaldan kõigile muljet sellega, et ma seda peast tean – need seerianumbrid on kümnekohalised ja neid jookseb me tööpäevadest läbi nii palju, et keegi vist kunagi ei ürita ühtegi meelde jätta. samas on jube tihti neid hetki, kus kellelgi on mingi vorm või päring lahti ja oleks lihtsalt vaja mingi päriselt eksisteeriv rattanumber sinna sisse saada, et tegevusega edasi minna. siin ilmun kohale mina ja ütlen: pole probleemi, pane 1707030737. ja kõik on, et oo, kuidas sul see meeles on, ja ma olen, et ee, kuidas saab selline number mitte meelde jääda, see on nii lihtne ja loogiline ju? (ma tahaks tegelt uut testratast endale, aga selle numbri tõttu ei raatsi vahetada.)

nii, aga hoolimata sellest, kui peas ja käe sees mul see number on (trükin seda kümneid kordi päevas äppidesse ja veebivormidesse)… kui ma ei saa oma käega teda kirja panna ja kellelegi ette loen, siis see on ikka tõsine vaev. hiljemalt kolmanda nulli juures on järg kadunud ja ma ei mäleta enam, mis numbrid ma juba ütlesin ja mitu veel jäänud peaks olema.

ma eeldasin vanasti, et ju see käib samamoodi kõigil inimestel, kes peavad keeli vahetama, aga nt mu prantslasest kolleeg naeris mu küll välja ja ütles, et see ei ole normaalne ja et tema küll oskab inglise keeles loendada ja arvutada. (vähemalt ma arvan, et see on see, mis ta ütles – tal on nii tugev prantsuse aktsent, et ma pool aega ei saa aru, mida ta räägib, ja noogutan niisama viisakalt.)

mis meenutab mulle, et keegi kuskil ütles, et kui sa ei oska öelda, mis keeles sa mõtled, siis püüa vastata küsimusele, mis keeles sa raha loed. no igatahes mitte inglise, on minu vastus! sest ega ma seda ka ei tea, mis keeles ma mõtlen. enda meelest nagu üldse mitte üheski, aga äkki see numbrivärk tõestab, et eesti?

* tuli meelde. see oli sügisel 2009, kui jagasin kontorinurka kamba vahvate progejapoistega, kellel aegajalt tekkis keset tööpäeva arutelusid stiilis “kui kiiresti peaks selleks bemmiga sõitma, et kui jõgi ette tuleb, lendaks hooga üle?” ja J väitis enesekindlalt, et selle ülesande lahendamiseks on vaja koostada ja lahendada diferentsiaalvõrrand. R oli nõus ja M ei olnud, või oli see vastupidi, ja mina olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole õrna aimugi. siiamaani pole.