things are not what they seem

mul, märkmikuga inimesel, on muidugi olemas aastaeesmärkide nimekiri, ja kuigi vahepeal tundus, et ma tegin kõik oma eluplaanid käigu pealt ümber, saab siiski öelda, et enamus neid eesmärke sai täidetud ka. võibolla see näitab, et ma ei seadnud piisavalt kõrgeid sihte, sest vähemalt tagantjärele tundub, et need asjad oleksid juhtunud nagunii (no kas ma oleks jätnud mõne oma reisidest tegemata, kui seda poleks eesmärgina kirjas olnud? tegelt võibolla, sest teisi inimesi õhutasin neid kaasa tegema just argumendiga, et peab, sest mu nimekiri ütleb nii). lisaks tegin ma ära päris mitu päris suurt asja, mida jaanuaris ei osanud küll ette näha. näiteks kolisin teisele maale. ja toimetasin kolm raamatut!

minu beebid

neist asjadest, mis päriselt pingutamist nõudsid, jäi mitu tükki tegemata. näiteks kätel seisma ma ei õppinud (isegi ei üritanud tbh) ja kui tagurpidi uisutamisega veel kuhugi jõudsin, siis pidurdamist ikka selgeks ei saanud. tantsutrenni ei läinud (aga samas tõi elu mu teele Crossfiti, mis arvatavasti viib varem või hiljem selle kätelseisuni ka). investeerimiseesmärgid kah töötul inimesel päriselt ei täitunud.

aga üks selline eesmärk mul sel aastal ikka oli, mille saavutamise nimel tegin süstemaatiliselt tööd ja jõudsingi sihile. see oli: vaadata ära kõik Hayao Miyazaki filmid.

kui selle idee eelmise aasta detsembris sõnastasin, selgus kohe uusaastapidustuste käigus, et inimesi on kaht sorti. need, kes küsivad “miyamisasi?” ja ka seletamise järel nendivad, et ei ole elus kuulnud ei sellisest režissöörist ega ühestki tema animefilmist; ja need, kellel läheb silm särama ja kes hakkavad reastama oma kolme lemmik-Miyazakit, aga siis küsivad, kas võib viie või äkki isegi kümneni laiendada ja kas teised Studio Ghibli filmid ka loevad. kui kusagil on ka kolmas sort, siis neid inimesi ma 2024. aasta jooksul ei kohanud.

igatahes alustasin jaanuaris seisust, kus ma olin näinud ainult “Totorot” (sedagi napilt mõni nädal varem) ja pidin kõigepealt googeldama, mis filme ja kui palju Miyazaki üldse teinud on. see ei ole ka lihtne ülesanne, sest sõltub, kuidas lugeda, aga kenasti 12 tükki on animeeritud mängufilme, mille ta on ise nii kirjutanud kui lavastanud, nii et otsustasin, et neid siis vaatan.

lõppes see asi muidugi detsembrikuise filmimaratoniga, mis omakorda kulmineerus sellega, et veel vahetult enne jõule nuiasin vennalapsi, et nad minuga koos “Ponyot” (eelviimane nägemata film) vaataksid, ja esimesel jõulupühal vaatasin üksinda “Porco Rossot”, mis tundus kirjelduste põhjal nii veider, et kes teine seda ikka näha tahab (tegelt oli päris tore). ja “The Castle of Cagliostro” jäi nägemata, sest seda Netflixis pole. aga ma loen oma Miyazaki-eesmärgi sellest hoolimata täidetuks ja siin on minu isiklik top3:

  1. “Minu naaber Totoro”. ma enne arvasin, et ma pole päris kindel, mis mu lemmik neist kõigist oli, aga kui vennapoeg pärast Ponyot küsis, kas ma vaataksin nendega ehk veel mõnda Miyazaki filmi, siis vastasin hetkegi mõtlemata, et Totorot alati (ja kohe vaatasime ka, nii et ma olen nüüd kõiki neid 11 filmi ikkagi samal aastal näinud!). muide, käisin kevadel Londonis vaatamas ka Totoro teatrilavastust, mis oli tehtud üliägedalt – kui vähegi võimalust on, vaadake kindlasti (see kolib uuel aastal West Endi, ma vaatan).
  2. “Tuul tõuseb” – ei tundu olevat Miyazaki tuntumaid filme, aga kandis pikalt ta viimase filmi tiitlit ja selles tõesti on sellist… aastatega kogunenud küpsust.
  3. “Vaimudest viidud” – ei saa öelda, et ma seal kõigest aru sain, aga ma ei saa kunagi kõigest aru, see on ok. kogu see vaimuvärk oli ikkagi kuidagi hirmus äge ja eelkõige… ilus?

aga kui võib viis, siis “Howli liikuv kindlus” ja “Kiki kullerteenus” ikkagi ka! või tegelikult ikkagi seesama “Porco Rosso” oli omamoodi väga äge. ja “Tuulte oru Nausicaa” peaks olema üsna kõrgel kohal, sest Nausicaa meeldis mulle tegelasena rohkem kui Kiki tegelikult. ja kõigi nende lendamisfilmide hulgas oli “Laputa, lendav kindlus” ju ka täitsa mõnus (pluss: inspireeritud Miyazaki reisist Walesi). ah, las ta jääb. tasub küll kõik ära vaadata.

oma unedes tantsin ma laudade peal

lugejad küsivad: kuidas töötab nimekiri asjadest, mida (tohib) osta?

mul ta töötab kuidagi… iseenesest, st seal ei ole tegelikult mingit tõsist teadust või struktuuri taga ja ma ei ole mingeid reegleid otseselt sõnastanud.

üldiselt on selle nimekirja eesmärk eelkõige ikkagi pigem vältida asjade ostmist. sest noh, eks ole neid (asju) juba kogunenud ka elu jooksul ja ma võrdlemisi tihti mängin seda mõttemängu, et mis saaks, kui ei oleks enam kunagi võimalik ühtegi juurde hankida. et kaua saaks niiviisi hakkama ja kust esimesena king pigistama hakkaks. (kingadest igatahes mitte. mul isegi ei ole üle mõistuse palju jalanõusid, aga eeldusel, et mu jalanumber jääb samaks, saaks ilmselt konkreetselt elu lõpuni hakkama olemasolevatega. lihtsalt ära tüütavad ja mood ja maitse muutub ja nii neid jälle juurde tulebki. aga tegelikult mis mõte sellel on.)

nii et alustuseks, jah, kui mul tekib mõte, et tahaks mingi uue asja osta, siis ma panen selle mõtte kirja ja lasen tal natuke oodata. see muidugi ei kehti toidu ja esmatarbekaupade kohta. šampooni ja toidukilet ikka ostan, kui kodus otsa saab. (marie kondo õpetuste kohaselt aga: enne ka ei osta. st sedasorti asjade varusid mul kapis ei ole.) aga kui tekib soov osta mõni raamat või riidehilp või kunsti- või spordi- või majapidamistarve… eelkõige tuleb meeles pidada, et ühegi sellise asjaga ei ole kunagi kiire, eks. kui ma olen siiamaani hakkama saanud ilma, ütleme, polariseeritud suusaprillide või pitsakivita, siis ilmselgelt saan täna ja homme ka veel! niisiis, läheb nimekirja.

edasi on suht rahulik, kuni see mõte mingitel asjaoludel uuesti tuleb. miks ta tuleb? kas mul on seda asja päriselt nüüd kohe praegu tarvis (no et iga kord pitsat tehes mõtlen, et ikka kehv on niiviisi)? kas ma nägin müügil midagi eriti sobivat või eriti sobiva hinnaga? hea küll, ma ostan siis. aga teate, õudselt harva tuleb seesama asi lihtsalt iseenesest mitu korda pähe!

tihemini juhtub seda, et ma satun poodi või kuulutab keegi kuskil veebis välja soodusmüügi või küsib keegi, mida ma jõulu- või sünnipäevakingiks tahan… ja ma teen oma nimekirja lahti ja loen seda tõelise hämminguga. päriselt ka tahtsin endale jaapani uhmrit? miks? mis ma teinud oleks sellega? mul üks uhmer juba on ja ma ei kasuta sedagi ülemäära tihti. ok, nüüd meenub, seda soovitas oma Masterclassi loengus Alice Waters ja see tundus tol hetkel jube hea idee. aga selle loengu vaatamisest on üle kahe aasta möödas ja kordagi ei ole köögis tulnud seda mõtet, et oleks nüüd see suribachi, küll siis uhmerdaks. tõmban uhmri nimekirjast maha ja hingan kergendunult, et see karikas minust mööda läks.

aga muidu jah need poed ja lemmikbrändide allahindlused ja sellised olukorrad, ma oleks ausalt öeldes täitsa abitu muidu, sest minu jaoks on müügil leiduvate kaupade hulk ikkagi täiesti hoomamatu ja kuidagi ma pean kitsendama, et mida ma seal isegi vaatan. siis on abiks, kui nimekiri informeerib mind, et ma olen vajalikuks pidanud kevadjaki, kummikute ja viisakate mustade pükste hankimist. see viitab, et pesuosakonda nt pole mõtet minna. ja et ma võin spordiriideid ju vaadata (ma vaatan spordiriideid alati hea meelega, need on nii ilusad kuidagi!), aga lõpuks ohkan ikka, et “aga mul ei ole siit ju midagi vaja”.

mingid asjad elavad selles nimekirjas suht turvaliselt juba mitu aastat umbes selle mõttega, et ma ostan nad küll, aga alles siis, kui päriselt tarvis hakkab minema. need suusaprillid näiteks, ja kohe nende kõrval uued lumelauasidemed. ostan kohe, kui järgmise lauareisi jaoks piletid ära olen broneerinud! ainult et see talv jälle vist ei jõua selleni. või siis üks konkreetne pidulik kleit, mida proovisin poes ja meeldis ja panin kirja, et kui peaks tulema mingi nii pidulik üritus, siis tean täpselt, mis mudel ja värv ja suurus netist tellida. aasta jooksul pole tulnud. praegu vaatan, et ta on mõnevõrra alla hinnatud (pole enam väga uus mudel ju), aga mitte nii palju, et oleks mõtet kappi seisma osta.

muidugi ma pole ka kivist tehtud ja ikka tuleb ette, et osavalt sihitud sooduskampaania murrab mu ja ostan ikkagi veel ühed trenniretuusid või vesivärvid, milleta oleks veel tükk aega hakkama saanud. aga see on ausalt pigem erand kui reegel!

selle aasta lõpuks on mu ostunimekirjas järel 18 asja ja ma arvan, et ma uue aasta märkmikku kirjutan neist ümber 8. ülejäänud on pigem jälle sellised… jaapani uhmrid.

mae ddoe yn darnau ar y llawr

üks ägedamaid asju, mis ma sel aastal tegin, oli see… asi.

võõras laps taustal for scale

tegelikult tegin sellestki ainult poole – mingi pere ehitas seest tühja püramiidi ja mina siis sama asja, aga peegelpildis, ja panin need kaks kokku. kõik see nõudis käteosavust rohkem kui mõtlemist ja kippus lõpupoole ära lagunema, aga see teine pere tuli tagasi ja aitas mul auke lappida ja lõpuks olime kõik väga uhked.

kasutada olid ainult 2×4 kollased legoklotsid. ma võiks Billundi Lego House’i lihtsalt sisse kolida ja oma elu veeta seal mõttetuid struktuure konstrueerides.

värske vihm viib viimsedki valud

mõtteid ega sõnu endiselt suuremat pole. lappasin inspiratsiooniotsinguil läbi kõik oma sel aastal tehtud fotod, aga pole siin peale kassipildipiltide suurt midagi.

ükskord plaanisin vahelduseks joonistada lamba, aga välja tuli… hunt lambanahas.

kui oleksin tahtnud hunti joonistada, loeksin väga õnnestunud pildiks selle.

selle vist küll võib lugeda üheks selle aasta õppetunniks: joonistamine käib üldjoontes nii, et kõik jooned tuleb ära teha. ja kui vähegi võimalik, tasub ära unustada, mida sa tegelikult plaanisid joonistada. siis vaatad tagantjärele ja… ka kena ju.

mina ja meri taevas ja maa

sõbranna saatis mulle täna toreda artikli maamajas vanavara hulgast leitud ajakirjast “Majapidaja”, aastast 1911. tema loal jagan teiegagi, sest tarkuseteri leiab siit rohkem kui ühe, aga lisaks ka tarvilist täiendust tervisehoolitsuse alasele sõnavarale.

“kangestaw musklitetöö” on mu lemmik!
söehydratid pole ka pahad samas

(just loen Timo Palo “Jäist teekonda”, kus suusa- ja süstaretkele põhjapooluselt Teravmägedele pakiti kaasa eelkõige rasvast ja süsivesikutest koosnev toit. wäga pisut munawalge-aineid!)

tänase postituse toob teieni eelkõige muidugi Helen (ja kaudselt tema kollektsionäärist äiapapa, kellest selline varandus maha jäi), aga samavõrra peame tänama ka vanaema Aitat, kes millalgi juba enne mu kaheksandat eluaastat postuleeris, et haritud inimene peab ühevõrra hästi lugema nii tavalist kui gooti kirja, ja praeguseks kahjuks unustusse vajunud nimedega 20. sajandi alguse naistekaautoreid, kelle teosed motiveerisid mind… haritud inimeseks saama. loetud lood on kõik meelest läinud, aga tähed on mu peas alles!

ja ootan millegi algust

rohkem kui paar korda on mult küsitud, et kuidas siis on uues elukohas lood rebastega. vastan: ühtegi rebast pole näinud kolimisest saadik! ma arvan, et küllap neid ikka Walesis ka elab, aga küla vahele nad ei tule, sest… mitte kuskil ei vedele poolikut praekana või friikartuleid või muud ahvatlevat kiirtoitu. ja mis sa hängid, kui süüa leida pole lootust. parem jahtida põldude vahel küülikuid või midagi sellist. või kolida kuhugi normaalsesse linna!

aga maanteede ääres on meie kandis liiklusmärgid, mis hoiatavad mäkrade eest. (mäger on kõmri keeles muide mochyn daear, mis otsetõlkes tähendab maasiga.) elusat mäkra pole ma teel veel näinud, küll aga oli hiljaaegu rattatee peal üks surnud isend. mäger on ikka päris suur loom! sõitsin tast nädala vältel mitu korda mööda ja mõtlesin, et ei tea, millal keegi ta ära koristab sealt. kui juba haisema hakkas, pilgutasin ikka ise esimesena silmi ja saatsin e-maili, kuhu vaja. seitsme minuti pärast sain vastuse ja paari tunni pärast oli tee jälle vaba.

mul on muidugi mägraraipest ka pilt, aga las see jääb

oravaid olen küll näinud. ja rästaid. aga ei mingeid haigruid ega papagoisid ega teisi linde, kellega Londonis ära harjusin. juhtus hoopis nii, et kui ükspäev Liverpoolis käisime, varastas kuri kajakas peika käest pool kebabi ära, sest pahaaimamatu maainimene ei taipa linnaloodusesse piisava ettevaatusega suhtuda.

there is only one thing in the end to show

nimekiri nimekirjadest minu 2024. aasta märkmikus:

  • sisukord (ehk… nimekiri nimekirjadest mu 2024. aasta märkmikus)
  • nimekiri olulistest numbritest – peika ja ema telefoninumbrid, mõnede dokumentide numbrid, kindlustuspoliiside numbrid, firma registrikood jne. et oleks sellised asjad olemas kusagil ka juhuks, kui kõik akud on tühjad ja internet otsas ja üldse maailma lõpp käes. reaalselt on neist aasta jooksul vaja läinud Girlguidingu liikmenumbrit (korduvalt) ja mõned korrad vist ka UK passi numbrit (Eesti oma on mul peas).
  • nimekiri aastaeesmärkidest (ja selle kõrval tühi lehekülg aastakokkuvõtte jaoks, mis saab ka olema nimekiri)
  • nimekiri kinkekaartidest, sooduskoodidest jne, mis kuskil ärakasutamist ootavad (koos aegumistähtaegadega – imetlen aastaalguse minu ettenägelikkust ja süstemaatilisust. ta ei oleks detsembrikuise minu üle uhke.)
  • nimekiri asjadest, mida oleks vaja osta… või, ütleme, mida tohib osta. reegel on, et kui tekib tuju midagi osta, siis võib seda teha juhul, kui see on nimekirjas olemas.
  • nimekiri filmidest ja seriaalidest, mida võiks vaadata
  • eraldi alamnimekiri kõigist Hayao Miyazaki animefilmidest, sest kõigi nende äravaatamine on aastaeesmärkide nimekirjas olulisel kohal.
  • nimekiri kõigist kordadest, mil käisin ujumas (sel aastal väga lühike, eelmisel aastal võttis see kolm lehekülge…)
  • nimekiri asjadest, mida tahtnuks Londonis veel enne ärakolimist teha
  • nimekiri asjadest, mida tahaks teha või kuhu minna või mida õppida – nii üldiselt elus, mitte tingimata selle aasta jooksul, st rohkem selline braindump ja ideede otsimise koht, mitte to-do list.
  • matkavarustuse pakkimisnimekiri
  • nimekiri matkadest, kus olen sel aastal käinud (ja kuhu ma olen unustanud kirja panna selle aasta ainsa korraliku, viiepäevase matka :P)
  • nimekiri asjadest, mida võinuks gaididega suvetrimestril teha
  • iga kuu to-do list jaanuarist detsembrini
  • mai, juuni ja juuli kuukokkuvõtted (done-list) – ülejäänud kuude kohta ei paista olevat olnud meeles teha, mis teeb aastakokkuvõtte tegemise… keerulisemaks, kui ta hädapärast olema peaks :(
  • nimekiri teemadest, millest võiks blogida, kui tuleks kunagi jälle mõni mõte mu kõledasse pähe
  • nimekiri ühe konkreetse tööprojekti tähtsatest/lahtistest teemadest
  • nimekiri olulistest Walesiga seotud märksõnadest
  • absoluutselt mitte nimekirjaformaadile alluv, aga sellest hoolimata nimekirjana vormistatud kõmri keele grammatika konspekt
  • kolimise checklist
  • nimekiri neist majadest, mida kolimise eel vaatamas käisin
  • nimekiri gaidide sügistrimestri plaanidest
  • nimekiri 2024/2025 õppeaasta koolivaheaegadest Coleg Cambrias
  • nimekiri Uned 4 uutest sõnadest
kuna ühegi nimekirja sisu ma jagada ei taha, siis illustratsiooniks pilt sellest märkmikust, kuhu ma kirjutamise asemel joonistan. very demure, very mindful.

pwy sy’n dwad dros y bryn yn ddistaw ddistaw bach

hakkasin lennukis oma selle aasta märkmikku algusest peale lugema, natuke selleks, et näha, kas saab igasugustest to-do nimekirjadest veel midagi enne aasta lõppu maha tõmmata, aga põhiliselt sellepärast, et mu ainus kaasavõetud raamat ei pakkunud mulle huvi (vt ka: kõik raamatud on igavad, tahaks telefoni rullida, aga lennurežiimis on telefon ka igav). ja leidsin kohe algusest, 5. ja 6. jaanuari vahelt lehekülje, mille olin pealkirjastanud “blogiteemad”. absoluutselt ei mäleta sellise nimekirja sisseseadmist. ja kahjuks ei ole sellest suuremat abi isegi blogimisega jõuludeni väljavedamise osas (endiselt ei ole mu peas mitte ühtegi mõtet ja nii on õudselt raske iga päev mingi tekst kirja panna siia:S), sest…

nimekirja esimene punkt on “oravad”. mis oravad?! mul ei ole udust aimugi, millal ja miks ja mida olen ma plaaninud kirjutada oravatest. vaatasin igaks juhuks telefoni fotoalbumisse (kui seda ei oleks, siis ma ei suudaks üldse enam midagi meenutada oma elust) ja ma ei ole isegi ühtegi oravapilti teinud see aasta. peale selle:

ise paneks ka sellise sildi üles, kui orav oleks

aga see on oktoobrikuisest Lake Districtist, nii et ei seleta ikkagi, miks ma kirjutasin jaanuaris märkmikku “oravad”.

järgmine märksõna on “raamaturänt” ja ma jälle ei tea, mida ma sellega mõtlesin. ju ma olin millegi peale vihane raamatutega seoses, aga mis see olla võis? (üks teooria mul tegelikult on: äkki just see, et inimesed ajavad audioraamatute suhtes nina püsti ja ütlevad, et see pole lugemine ja et “nemad küll ei suuda kuulamisele keskenduda”. you do you, aga selle peale minna väitma, et _keegi teine_ pole raamatut lugenud/sellest aru saanud, sest ta kuulas seda, on üpris kitsarinnaline.)

ülejäänud teemadest saan ma vähemalt aru, sest mõttes, et mul on mingi üldine idee, mida ma võisin mõelda, kui ma nad kirja panin. kahjuks ei ole ma kirja pannud, mida ma neil teemadel siis öelda oleksin tahtnud. võibolla ma ei teadnud veel ja plaan oligi, et neil teemadel võiks mõtiskleda ja siis äkki midagi öelda? no siin on kirjas asju a la “alkohol” ja “raha”, aga hetkeseisuga mul ei ole jällegi kummagi kohta mingeid erilisi arvamusi.

“märkmik” olen siia ka kirjutanud. kuskil (Ritsiku juures?) keegi (Klari?) imestas, et kellel üldse on tänapäeval märkmik. vot mul on, sest nagu näha, ei tea ma mitte midagi, mida ma ei ole kirja pannud (või üles pildistanud), ja neid asju, mille olen kirja pannud… tean ka väga uduselt.

ja ikkagi, mis oravad?!

at the end of a storm there’s a golden sky

tellimuspostitus: M küsis, milliseid podcaste ma praegusel ajal kuulan.

kuidas sa tead, et oled täiskasvanud: kuulad raadiost tundide kaupa poliitikasaateid

suurema osa ajast püüan järje peal püsida Alastair Campbelli (kunagine Labouri peaministri Tony Blairi… pressiesindaja? official spokesperson) ja Rory Stewarti (endine tooride parlamendiliige) loodud sisuga, aga need kaks jõuavad rääkida rohkem kui mina kuulata. iga nädal on neil The Rest is Politics tavasaade ja lisaks veel eraldi saade kuulajate küsimustele vastamiseks; ja siis on Leading, kus nad intervjueerivad päris kõrge profiiliga inimesi, nt viimati oli Angela Merkel ja kohe peaks välja tulema Bill Clintoniga osa. Alastairi ja Rory vestluste eesmärk on “to disagree agreeably”, mis tuleb neil üsna hästi välja – üks on Labouri ja teine Tory taustaga, nii et päris ühel meelel nad suures osas asjades ei ole, aga samas on nad mõlemad oma parteidest mässumeelsuse eest välja visatud, ja see mässumeelsus seisnes mõlemal puhul… liigses tsentrismis. nii et omavahel tülli minna pole neil ka soovi ega põhjust.

kui ma vähegi jõuaks (või Ameerikas elaks), siis kuulaksin kindlasti ka TRIPi USA versiooni, kus vestlevad Anthony Scaramucci ja Katty Kay – see oli kuni sügiseni põhifeedi peal ja ka uskumatult hariv ja meelelahutuslik (sest Scaramucci), aga tõesti on mingi piir, kui mitme riigi poliitikaga ma end nii süvitsi kursis hoida jõuan. see kõik ju vananeb ka jube kiiresti ja kui mingid osad on vahele jäänud, pole neid suurt mõtetki tagantjärele enam kuulata.

samamoodi päevapoliitilised on For Wales, See Wales ja Hiraeth Pod. Hiraeth on päris professionaalne ajakirjandus, samas kui FWSW-i teevad üks vabakutseline ajakirjanik ja kaks koomikut ja nad ise kirjeldavad end kui “kanep, kui Hiraeth on crack”. no mis ma oskan öelda, ma läksin cracki otsima pärast vähem kui kümmet episoodi kanepit ja tagasiteed ei paista. minu meelest on õudselt huvitavad mõlemad, YMMV. need on kõik kenasti inglise keeles, nii et kes julgeb, võib proovida.

Y Podlediad Dysgu Cymraeg ei ole inglise keeles. see on kõmri keele õppijate podcast, kust saab kuulata vestlusi inimestega, kes ei räägi seda keelt emakeelena. sisu mõttes see nii tohutult hariv vb ei ole, sest eks need teemad ja küsimused on kõik enamasti samad: kust sa pärit oled, mis sind Walesi/kõmri keeleni tõi, kuidas õppimine edenes, mis su lemmiksõna on? aga räägitakse kenasti aeglaselt ja enamvähem lihtsate sõnadega ja kuulamise harjutamiseks on see palju rahuldustpakkuvam kui tavalised raadiosaated, mida ma ikkagi ei jõua päriselt ära protsessida.

People I (Mostly) Admire – seda teeb üks neist Freakonomicsi Stevenitest, Levitt. natuke sama vaib mis Leadingul, ta ka lihtsalt valib inimesi, kellel tema meelest võiks olla huvitavaid asju rääkida, ja intervjueerib neid. Leadingus on enamasti (mitte alati) poliitikud, aga Levittil on teadlasi ja sportlasi ja ettevõtjaid ja kirjanikke jne. ma vahel mõtlen, et äkki selle podcasti aeg on mu jaoks nüüd ka möödas ja mis ma sealt ikka saan, aga siis ilmub ta välja mingi täiesti ootamatu külalisega, keda on täiesti ootamatult huvitav kuulata. viimati nt sattusin saate peale PETA asutaja Ingrid Newkirkiga – ma ei teadnud sellest inimesest enne midagi ja PETAst ei osanud ka suurt midagi arvata, nii et mõtlesin vahele jätta kohe, kui saan peatuda ja “next” vajutada (olin jälle kiirteel ja ei tahtnud telefoni näppida), aga sellest intervjuust õhkas sellist kirge ja kaasaelamist, et kuulasin mõnuga lõpuni. vaatan praegu, et välja tuli see osa augusti lõpus, nii et umbes viieteist osa jagu maas olen selle podcastiga. aga need intervjuud jällegi ei aegu, nii et las nad siis ootavad.

eesti keeles kuulan eelkõige kaht raamatuteteemalist podcasti, Loetud ja kirjutatud ja Raamaturännak. et kas ühest ei piisa? võiks ju, aga L&K kuidagi kaotas mu jaoks suurema osa oma särast, kui Valner Valme saatejuhtide hulgast lahkus, ja kuna Eia Uus umbes siis just enda omaga alustas, mõtlesin seda ka proovida ja hakkas üsna meeldima. kahjuks on Raamaturännak üks neist podcastidest, mida ma näiteks autos kuulata ei saa (või jalgrattaga, kui mõni auto mööda sõidab) – võiks ju arvata, et Rahva Raamatu rahastusega saab asja korralikult teha, aga ikka on nagu ämbris lindistatud see. kahtlustan, et videovaatajatele orienteeritud pigem. raamatupodcastide kuulamisega olen ka sellises seisus, et mul on ikka veel ootel need osad, kus soovitatakse head suvelugemist :P aga ega raamatud ise kuhugi ei kao ja pole vast hullu, kui neist alles aasta hiljem kuulen?

Keelesäuts ja Lugu laulust – need on mõlemad mu jaoks sellised… vahepalad. head mõneminutised jupid, mille sätin oma kuulamisnimekirjas pikemate ja tõsisemate saadete vahele ja kui neid korralikult kuulata viitsin, siis saan enamasti midagi uut teada ka (aga kui ei viitsi, ei jää millestki olulisest ilma). muidugi seal on see oht, et pärast päev otsa mingi lollakas Kuldse Trio või Kukerpillide lugu kummitab. aga samas olen teinud imelisi avastusi selle suunal, kust on võetud näiteks sellised laulud nagu “Viimne ratsu” või “Me armastame suplemist”, nii et jah. risk, mis on väärt võtmist.

Ööülikooli hoian oma feedis küll lihtsalt mingist… nostalgiast. ei mäleta, millal viimati mõnd osa sellest päriselt kuulasin. tihti vaatan kas lektori nime või loengu pealkirja ja kustutan faili kohe maha, sest kõigi seltsimeeste kunstiteadlaste ja religiooniloolaste jaoks ei ole mul elus aega. aga mingid osad on mul seal ikka varuks, milleni plaanin kunagi jõuda, nt on neil oktoobris esinenud Marko Veisson ja seda meest ma olen alati valmis kuulama.

last but not least: Müstiline Venemaa. Vseviov on seda saadet teinud oluliselt rohkem aastaid kui mina seda kuulanud olen, aga ma olen jõudsalt järele võtnud talle! hetkel, jah, olen jälle mõned kuud maas ja ega mul kogu arhiiv ka läbi pole kuulatud, aga ma olen Vseviovist ikkagi tükk maad noorem, nii et ma pole lootust kaotanud. ja see on jälle selline sisu, et pole ju vahet, kas ma viin end Praha kevadega kurssi 2024. või näiteks 2028. aastal.

kaheteist podcasti peale on mul hetkel 83 kuulamata saadet, nii et… uusi juurde soovitada ei ole vaja, aitäh :D aga te võite rääkida ikka, mida teie kuulate.