mäletate, eks, et mul on kõrvalkülas kui mitte maailma, siis Walesi kõige ägedam raamatukogu?
ei ole juhus, et kunagise Briti peaministri William Gladstone’i soovil ehitatud ja tema järgi nimetatud raamatukogu asub pisikeses ja muidu suht igavas Hawardeni külas – Gladstone elas siin ja tema järeltulijad elavad siiamaani. ja mitte lihtsalt ei ela, vaid on suurmaaomanikud. nagu korralikul briti aadlikul ikka, on neil loss ja lossi kõrval on park (ja lossipargis on eelmise lossi varemed) ja siis edasi tulevad farm ja põllud ja mets ja järveke ja mis kõik veel.
kogu see ilu ja uhkus asub aga täpselt… raamatukogu ja minu koduküla vahel. nii sattusingi sel suvel olukorda, kus vaatasin kaardilt, et peaks ju saama küll jala või rattaga ja samas ilma maanteel eluga riskimata Hawardenisse, aga poolel teel kohtusin sildiga “eramaa, läbipääs ainult lubadega”. mis mind üksjagu üllatas, sest muidugi on kogu see riik eramaa, aga üldiselt ikkagi lähevad igalt poolt läbi avalikud jalgrajad. nüüd siis sattusin nii peenesse kohta, et ei lähe, mõisahärra ei luba.
võibolla oleksin käega löönud ja ikkagi hakanud käima maanteed mööda (sellel suunal on vahelduse mõttes isegi kõnnitee olemas), aga kõigist ootamatutest allikatest oli mu matkaradade äpp see, mis mind informeeris, et neid lube saavad kohalikud elanikud tegelikult taotleda. ja andis ka vihje, kust (estate office’ist ehk… mõisa kirjutaja käest, võiks ehk eesti keeles öelda?)
kogu protsess osutus täiesti vaimustavalt arhailiseks. avalduse vormi sai küll veebist välja trükkida, aga kui see täidetud ja allkirjastatud, siis tuli sellele lisada oma aadressi tõestav dokument (see osa isegi veel ei ole arhailine – proof of address, mille jaoks enamasti kasutatakse gaasiarvet, on siin riigis igasuguseks asjaajamiseks väga oluline dokument) ja iseendale adresseeritud margiga ümbrik (hakkab juba tore tunduma, eks) ja siis saata see kõik postiga mõisa.
mõni päev hiljem tõigi postiljon mulle mu ümbriku tagasi, sees luba. imeline luba! kena oranž pooleksvolditud paber, mille peal on kirjas minu ja peika nimed ja manitsus, et luba peab läbi mõisahärra maade kõndides alati kaasas olema. siis veel on üles loetletud, misasjad on keelatud loast olenemata: kõik loomad peale koerte, muusikariistad, piknikud, organiseeritud mängud ja paraku ka jalgrattad (isegi mitte jalgrattaga sõitmine! vaid konkreetselt jalgrattad). aga erilise kirsina tordil on lisatud maa-ala kaart ja no vaadake seda kaarti:
puhas Shepard, ei? kusjuures… lahke mõisahärra (või no tema kirjutaja) väljastab neid lube alates aastast 1976 ja E.H. Shepard suri ka aastal 1976, just vaatasin järele. nüüd ma olen veendunud, et see töö telliti temalt veel viimase asjana! okei, Puhhi raamatu kaardile on ta puud natuke ilusamini joonistanud, aga eks ta oli tollal noorem ka.
kaardist oli tegelikult nii palju abi, et sain teada, et ikkagi saab ka avalikku jalgrada mööda ühest külast teise. aga nüüd, kus mul luba olemas on, on muidugi läbi mõisa maade mõnusam jalutada. parem tee ja ilusamad vaated. vahel kohtab ka lehma ja lammast.
aga “rattaga raamatukokku” küsimust see kõik ikkagi ei lahenda, sest mõisa teed mööda ei tohi ja avalik tee ei ole rattaga läbitav (seal on vaja vahepeal üle aedade ronida ja üks päris trepp on ka lõpuks). mis mul lihtsal külanaisel üle jääb, käin jala. kulubki aegajalt ära üks stupid walk for my stupid mental health.
Hawarden hääldatakse muide [hɑːrdən]. ja kõmri keeles on selle küla nimi üldse Penarlâg.
whatever 