Päev: 5. detsember 2024

tuleb välja, et sellel viisil, kuidas mina tavaliselt saia küpsetan, on nimi: un-loafing. un- sellepärast, et väidetavalt rikutakse sellega kõiki haputaigna reegleid. aga päts, olgugi et eba-, tuleb siiski aus – maitse on hea, välja näeb ka okei ja mis ikkagi põhiline, ei ole vaja jube palju aega ega mingeid erivahendeid (ja isegi juuretis ei pea olema tippvormis). mina teen nii:

1. õhtusel ajal segan kausis lusikaga kokku 50 g juuretist, 400 ml vett ja 600 g jahu. suurem osa jahust on tavaline valge nisujahu (valgusisaldus vähemalt 14g/100), aga kuskil 150 g jagu panen täisterajahu või speltajahu või täisteraspeltajahu.
2. kaalun välja 10 g soola ja panen kaalu ära kappi, seda rohkem vaja ei lähe. taignalusika panen pessu.
3. võtan kapist puhta köögirätiku ja laotan taignakausi peale. panen taimeri käima (mitte niivõrd sellepärast, et siin midagi nii minutipealt peaks juhtuma, aga lihtsalt et meelest ei läheks, et mul on taignategu pooleli).
4. nüüd on hea hetk juuretisele uuesti jahu ja vett lisada. panen kumbagi 30 või 50 või 100 grammi, sõltuvalt sellest, millised mu järgmiste päevade küpsetamisplaanid on.
5. poole tunni pärast piiksub taimer. sõtkun valmismõõdetud soola jaokaupa taignasse. kätega, sest jahu on vahepeal paisunud ja tainas tihkem. vast paar minutit veedan sellega, eesmärk on sool ühtlaselt sinna sisse saada.
6. nüüd on vaja käsi pesta; ühtlasi teen köögirätiku märjaks ja laotan ta siis uuesti taignakausi peale. selle soolakausi loputan ka üle, kui ma juba käed märjaks tegin. jätan taigna sinnasamma köögi tööpinnale kerkima ja lähen ära magama.
7. hommikuks on rätik kausi peal ära kuivanud. laotan selle tööpinnale ja siis _hõõrun_ sinna sisse pisikese peotäie (noh, mõne supilusikatäie jagu ehk) riisijahu. (ärge usaldage kedagi, kes räägib teile rätiku jahuga ülepuistamisest!) võtan puhta kausi (väiksema kui mu taignakauss, sest nüüd pole segamisruumi enam vaja) ja vooderdan selle jahuse rätikuga.
8. tööpind on nüüd veidi riisijahune, aga sest pole midagi. lisan sinna peoga nisujahu ja ajan veidi laiali. siis kallan sinna otsa taigna, mida on täna umbes poole rohkem kui eile õhtul. teda tuleb käega üsna hoolega kaasa aidata, et ta kausist välja tuleks. selle kausi võiks pärast lausa kaabitsaga puhtaks tõmmata, aga ma ei viitsi veel üht nõud määrida ja kraabin niisama käega sealt taignariismed välja. kauss läheb ära pessu.
9. vormin selle – endiselt vedelapoolse – taigna “stretch and fold” meetodil ümmarguseks, st venitan ühest küljest tainast eemale, voldin selle venitatud osa ülejäänud pätsi peale, keeran ca 45 kraadi ja kordan, kuni ring (või paar ringi) peal ja tainas ei taha enam hästi venida.
10. panen taignapalli oma rätikuga vooderdatud kaussi, sile pool jääb alla ja kõik need voldid üles. keeran rätiku otsad taignale katteks peale. panen taimeri 45 minuti peale.
11. kui taimer piiksub, panen ahju sooja – mul on pöördõhuga ahi ja sihin 210 C temperatuuri. ahjurestile panen tühja kaanega malmpoti.
12. umbes veerand tunni pärast on ahi ja pott kuumad. tõstan poti ahjust välja ja võtan tal kaane pealt.
13. võtan lehe küpsetuspaberit, panen selle oma taignapalli peale, keeran kogu kupatuse kummuli ja koorin siis kausi ja rätiku pealt ära. (kui rätik taigna külge kinni jääb, siis sai riisijahu vähe/kehvasti ja tuleb teinekord hoolikamalt hõõruda.) tõstan pätsi koos paberiga malmpotti. kui viitsin, siis lõikan poti servast ülejäävad paberinurgad ära, aga enamasti ei viitsi ausalt öeldes.
14. lõikan kääridega pätsi peale neli paari cm sügavust sälku, tavaliselt ruudu-, aga vahel vahelduseks ristikujuliselt. kraabin peoga kokku tööpinnale jäänud lahtise jahu (sest kas ma väitsin, et ma koristasin selle ära? ega ei!) ja puistan seda veidi pätsi pinnale. panen potile kaane peale (pajakindaga! sest see on endiselt kuum) ja poti kõige täiega ahju.
15. taimer läheb 20 minuti peale ja nüüd on hea aeg tööpind jahust ära puhastada.
16. 20 minuti pärast võtan malmpotil kaane pealt. sai on selleks ajaks mõnevõrra kerkinud. panen ta ahju tagasi ja taimeri 25 minuti peale.
17. 25 minuti pärast võtan poti jälle ahjust, sikutan pätsi küpsetuspaberit pidi poolest saadik välja ja koputan sõrmega põhjale. kui õigel moel vastu kumiseb, on valmis. kui ei, siis tõstan ta mõneks minutiks veel ahju tagasi, aga ilma potita, lihtsalt panen küpsetuspaberiga ahjurestile.
18. valmis päts läheb restile jahtuma. klopin oma köögirätiku kraanikausi kohal riisijahust veidi puhtamaks (khm, ausalt öeldes on mu köök pidevalt kerge riisijahukihiga kaetud) ja laotan saiale peale, sest seda muret, et koorik piisavalt krõbe ei jääks, mul ei ole, pigem vastupidi.
19. kui saiaisu eriti suur on, panen tunniks ajaks taimeri, sest tunni peab ta veel järelküpsema, enne ei tasu noaga kallale minna. kui söömisega kiiret pole, siis ongi nüüd kõik tehtud. aa, see kauss, kus tainas rätikuga oli, selle võiks ka puhtaks loputada ja ära panna.
20. edasi on ainult söömise vaev.

kuna öösel ma nagunii magan, siis kogu selle projekti ajakuluks alustamisest söömiseni loen kolmveerand tundi õhtul ja kolm tundi hommikul, seejuures aktiivselt midagi teha tuleb… no ütleme pool tundi kokku?

musti nõusid tekib: üks taignane lusikas, üks taignane kauss ja kaks sellist kaussi, mida on vaja vaevu loputada – see, kus oli sool, ja see, kus oli rätik. käärid ma lasen ka kraani alt läbi pärast taigna lõikumist, aga alati mõtlen, et see on juba liigne solgutamine. nagu näha, siis tööpinna puhastamist optimeerin maksimaalselt – üksainus kord ja ei mingit jahuraiskamist. ja ma ei ole ostnud mitte ühtegi lisaköögitarvikut saiaküpsetamise jaoks! (uskuge mind, neid on olemas ja saadaval… palju.)

aga värsket saiapilti täna ei saa, sest blogis sai ruum otsa ja ma pean mõtlema, mis ma selle osas ära teha saan. vaadake eelmist.

edit: mõtlesin välja.