me peame rääkima devolutsioonist.
Wales on Ühendkuningriigi osa, aga siin on ka oma valitsus ja parlament, kelle võimuses on korraldada selliseid asju nagu haridus ja tervishoid ja transport ja keskkond ja mis kõik veel. keel ja kultuur loomulikult ka. Walesi parlamendi nimi on Senedd ja selles on praegu 60 liiget, aga järgmistest valimistest alates 96. valitsusjuhi tiitel on inglise keeles First Minister, kõmri keeles Prif Weinidog, mis tähendab tõlkes peaministrit. praegu on Walesi peaminister Eluned Morgan. Eluned on naisenimi. Morgan on väga tüüpiline kõmri perekonnanimi (teisi tüüpilisi: Jones, Davies, Evans, Hughes).
seega elame küll ühest küljest inglastega samas riigis, sama valitsuse ja kuninga ja seadustega… aga mingid erinevused on ikkagi olemas.
hariduses on ootuspärane erinevus see, et kõmri keel on kohustuslik õppeaine kõigis koolides (viiendast eluaastast kuni GCSE-eksamite ehk meie mõistes põhikooli lõpuni). kas see tähendab, et täiskasvanud oskavad kõik kõmri keelt – no ega ei. olen sellest vestelnud oma raamatukoguhoidja, ühe trennikaaslase ja ühe kõmri keele kursuse grupikaaslasega, kes kõik nendivad, et nad oskavad pärast kõiki neid aastaid öelda tere ja aitäh ja kohanimesid hääldada. ehk siis umbes sama palju jääb külge, kui kõigile eestlastele, kes on koolis eluaeg vene keelt õppinud.
veerand kõigist lastest õpib kõmri õppekeelega koolides. seda probleemi, et nad inglise keelt selgeks ei saaks, ei pidavat olema. aga ma vist siiamaani ei ole tutvunud ühegi inimesega, kes oleks päriselt kõmrikeelse hariduse saanud, nii et ma tegelikult ei kujuta väga hästi ette, kuidas see kõik täpsemalt töötab. üks andmepunkt on küll see, et Walesi laste õpitulemused on kogu Ühendkuningriigi kõige madalamad ja üldse lausa alla OSCE keskmise.
tervishoiusüsteemiga on sama jama, et midagi paremaks ei paista see devolutsioon olevat teinud – ravijärjekorrad on riigi kõige pikemad ja üldse on kõik üsna halvasti. aga üks asi, mille üle ollakse siin jube uhked: retseptiravimid on Walesis tasuta! nad ei ole Inglismaal tegelikult ka kallid, midagi 8 naela kanti (sõltumata rohust), aga siin on tõesti selline sürr süsteem, et esitad äpis arstile taotluse ravim välja kirjutada (ega see nüüd alati nii lihtsalt ei lähe, aga näiteks migreenirohu jaoks mul on kordusretsept, nii et tõesti üks klikk) ja siis jalutad järgmisel päeval apteeki, ütled oma nime ja saad rohu kätte; mingit rahalist transaktsiooni ei toimu.
transpordi devolutsioon avaldub lihtinimese jaoks eelkõige selles, et Walesis on asulasisene kiiruspiirang vaikimisi 20 miili tunnis (Inglismaal 30). see on suhteliselt uus seadus ja selle üle on tehtud õudset lärmi… samas, kui tõelisest probleemist (HS2 rahastus – aga ärge mind sel teemal käima tõmmake parem) ei tea tavakodanik suurt midagi.
ja siis muidugi see põhiline asi, mida isegi turist igal pool märkab: kõik ametlikud sildid ja viidad ja infotahvlid jne on kahes keeles, inglise ja kõmri. kakskeelne on ka mu uus juhiluba (siin riigis peab kolides alati juhiloa välja vahetama, sest seal on kodune aadress peal) ja tsikli registreerimistunnistus (sama).
bussid näitavad oma sihtkohta vajadusel kahes keeles (väga paljud kohanimed on inglise ja kõmri keeles natuke erinevad ja mõned on täiesti erinevad) ja rongides, mille marsruut otsapidi Walesi ulatub, on kõik automaatteavitused kahes keeles. nii et täitsa võib juhtuda, et istud Londonist rongi peale ja sulle teatatakse valjuhääldist esimese asjana, et “byddan ni’n teithio i Gaergybi”, kuigi sina arvasid, et see on Holyheadi rong. (kui kellelgi peaks elus selle rongiga sõitmist päriselt ette tulema, siis varuge heaga kauem aega, sest ma pole veel näinud, et see graafikus suudaks püsida. hea, kui üldse sõidab. aga teoreetiliselt saab sellega nelja tunniga Londonist Walesi kõige kaugemasse otsa, Ynys Môni* loodenurka välja. miks sinna on vaja minna – sest sealt läheb praam Dublinisse.)
* või kas ma pean ütlema Anglesey? kas mul on mingit põhjust või vajadust eesti keeles kirjutades kasutada ingliskeelset nime kõmrikeelse asemel?
whatever 