täna oli meil selle aasta viimane gaidikoondus. seda peeti jõulupeo vormis kolme rühmaga koos ja korraldasid teise rühma juhid, nii et ma ei pidanud ise eriti midagi tegema (v.a. põgus hetk, mil mul tuli ühes mängus merileopardi rollis pingviine püüda. kätte sain väga vähe, sest, ee, merileopard ei peagi maismaal väga dünaamiline olema, eks?), nii et jõin teed, sõin mince pie’d, vaatlesin melu ja sain tõdeda, et ma olen nüüd lõpuks ometi kõigi oma gaidirühma tüdrukute nimed ja näod selgeks õppinud.
septembris oli tunne, et see hetk ei saabu iial. mu Londoni gaidirühm oli küll poole suurem, aga seal oli ohtralt Londonile omast… diversiteeti – oli mustanahalisi ja asiaate, oli punaseid juuksepahmakaid ja poisipäid, mõnel lapsel käis vastas pearätiga ema ja mõnel oimulokkidega isa, mõni ilmus koondusele otse jalkatrennist dressipükstes ja mõni erakooli vormiseelikus. lisaks olid nad kõik tõesti vanusevahemikus 10-14. nii et kui kõik nimed ka kohe meelde ei jäänud, polnud vähemalt raske tüdrukutel vahet teha.
siin pigem jõukas piiriäärses Walesi külakeses on küll ainult 16 gaidi, aga kümme neist on omavahel esmapilgul äravahetamiseni sarnased… pikkade sirgete blondide juustega inglise roosid, kes lisaks käivad kõik samas koolis ja samas klassis ja samades trennides (mis tunduvad sisaldavat ohtralt hundirattaid, kätelseise ja sildu) ja ühtmoodi riides ja osadel on ühesugused nimed ka (kaks Phoebet, kaks Alice’it ja Alisha – appi). ma olin alguses täitsa meeleheitel, sest suutsin kogu kambast eristada ainult kõige pikemat, kõige lühemat, kõige vanemat, ainsat tumedapäist… no ja teiste gaidijuhtide tütreid, kes on kumbki oma emaga äravahetamiseni sarnased.
lähemal vaatlusel muidugi on selgunud, et neil plikadel on ikka igaühel oma nägu ja iseloom ka olemas seal heledate tukkade all. läheb veel aega, kuni ma teile päris igaühe kohta neist midagi huvitavat öelda oskan, aga mu lemmikfakt on, et kaks mu gaidi tegelevad kunstratsutamisega. päriselt on olemas selline spordiala! sisaldab… neidsamu kätelseise ja sildu, aga liikuva hobuse seljas.
sellega võrreldes see, et mõned teised gaidid on osalenud kepphobusesõidu meistrivõistlustel, ei olegi nagu märkimisväärne enam.
uus aasta tõotab kindlasti uusi huvitavaid avastusi sel suunal, aga seni olen rahul, et teen lõpuks ometi ka Libbyl, Freyal ja Phoebel vahet… ja täis imetlust õpetajate suhtes, kes suudavad mingi nipiga oluliselt kiiremini saada selgeks rohkem kui ühe klassitäie nimed. vist ju.
whatever 