kaks korda kuus laupäeviti on mul Londonis kooriproovid, sest… kui oli see aeg, kui tuli ära otsustada, kas ja mis kooriga ma laulupeole püüan saada, siis mõtlesin, et aitab ka sellest Ryanairi või Eurostariga kooriproovis käimisest (Strasbourgis ja Bonnis ja kus veel) ja et otsiks midagi lähemat. nii et aasta alguses liitusin Ühendkuningriigi eestlaste segakooriga, mis käib koos Londoni Eesti majas. ja pool aastat hiljem kolisin Londonist ära.
natuke hea õnne ja suures osas ikkagi mu enda heade otsuste tulemusena on siit tegelikult võimalik täitsa kärmelt Notting Hilli jõuda – rong Chesterist Eustoni jaama sõidab parematel hetkedel kaks tundi ja kolm minutit. lisaks muidugi tuleb saada kodust Chesterisse ja Eustonist Eesti majja, esimene ots võtab natuke alla ja teine natuke üle poole tunni. kuus tundi reisimist ühe proovi nimel ei ole isegi mitte koori rekordi lähedal (meil üks daam käib Shetlandilt).
samas muidugi seda sõiduplaanijärgset kahte tundi rongiga ei ole ma elus kogenud… vist mitte kunagi. kui see olemas oleks, siis oleks see päris kiire sõit, sest vahemaa on 265 km. aga enamus ronge sõidab siiski natuke aeglasemalt (kaks ja veerand tundi või sinnakanti); alati ei ole sobival ajal otserongi ja tuleb kulutada lisaveerandtund ümberistumisele Crewe’s; ja last but not least, selle liini rongid lihtsalt alailma hilinevad või jäetakse üldse ära.
kindlasti oleks elus olukordi, kus selline asi tekitaks mulle suurt stressi. näiteks kui oleks vaja sellise rongiga sõita kuhugi lennujaama või jõuda mingile tähtsale töökohtumisele või mis asjalikke asju inimesed veel oma elus teevad. aga mina olen uskumatult zen siin, sest… ma olen nagunii terve oma laupäeva selle sõidu peale arvestanud ja mis seal ikka.
pilet maksab 109 naela. tööpäeviti on võimaik odavamaid variante ka leida, aga ma olen juba selgeks saanud, et laupäeval pole lootustki – kõige odavam pilet on ühtlasi kõige paindlikum ja kallim pilet, off-peak day return. ja muidugi see ei ole objektiivselt võttes odav, aga paraku sellised need rongipiletihinnad siin riigis on.
igatahes annab see pilet mulle võimaluse jooksvalt otsustada, millise rongi peale ma minna tahan ja viitsin. kui ma hommikul magada tahan, siis lähen rahulikult kümnese rongi peale, millega ma jõuan kl 13 algavasse proovi üsna kenasti täpselt. kui tahan enne linna peal hängida ja lõunat süüa, lähen kaheksase rongi peale. sellest varem küll ei viitsi keegi siin tõusta. (lõunat süüa tahan ma Londonis juba sellepärast, et omg mis valikud ja rahvusköögid! eile nt sõin jube head liibanoni toitu. Walesis on selliste võimalustega veidi kitsas käes.)
kooriproov lõppeb kl 17 ja ma alati olen selle aja peale piisavalt väsinud, et tahaks 18:02 rongiga koju sõita. no sama hästi võiks tahta… ma ei tea, Sigatüüka ekspressiga. see rong lihtsalt alati kas jääb ära või hilineb nii pikalt, et kõik järgmised rongid lähevad enne teda.
aga mis seal ikka. käin veel mõnes sedasorti poes, mida põhjainglastele ega waleslastele ei võimaldata, näiteks Mujis või John Lewises. söön veel midagi head (sushi! pad thai!). jalutan Bloomsburys või King’s Crossis. lõpuks ikka mingi rong sõidab õiges suunas ju.
rong on tegelikult päris hubane võimalus veeta 4+ tundi ühest päevast. loen raamatuid, vahel kuulan muusikat või podcasti, termosega on tee või kohv kaasas, mõni võiku või puuvili ka… ja mul ju muid plaane polnudki selleks päevaks.
ja kui lõpuks koju jõuan, tuleb magusaim osa sellest reisist: võtan lahti rongifirma Delay Repay veebilehe ja sisestan sinna täitsa ausalt, kui palju hiljem ma sel korral oma tavalise plaaniga võrreldes kohale jõudsin. raha antakse tagasi proportsionaalselt – veerand- kuni pooletunnise hilinemise puhul veerand selle otsa piletihinnast, kuni tunnise puhul pool ja ületunnise eest terve summa.
õhtu lõpuks on alati tunne, et… minu võit. sest ma sain Londonis käidud odavamalt kui 109 naela eest, laupäevasel päeval! ja kui juhtuks ükskord, et saan mõlemad otsad sõidetud vähem kui veerandtunnise hilinemisega – see oleks ju ka täielik lotovõit, sest selle tõenäosus on nii kaduvväike.
whatever 