kas keegi oskab seletada, miks tulevad kõik need Spotify ja Duolingo ja Goodreadsi jne aastakokkuvõtted juba tükk aega enne detsembri keskpaika? aasta lõpuni on mitu nädalat, mul jõuab vahepeal muutuda lemmikbänd, kõvasti pikeneda streak ja raamatuid vb loen ka veel mitukümmend tükki läbi, enne kui 2024 joone alla saab minu poolt.
samas, mis puutub raamatutesse, äkki ei loe ka.
ei mäleta enam, kui palju aastaid olen sel kokkuvõtete tegemise ja lubaduste andmise perioodil nentinud, et minu eesmärk on vähem lugeda ja selle arvelt rohkem teisi asju teha (põhiliselt kirjutada). kuidagi on nagu meeles, et üle-eelmisel aastal leidsin esimest korda elus, et ok, nüüd oli enamvähem parajalt tasakaalus see asi. et sai loetud ja kirjutatud ja trenni tehtud ja reisitud ja matkatud ja uusi asju õpitud ja elamusi kogutud. tol aastal lugesin läbi umbes 200 raamatut.
sel aastal olen lugenud natuke vähem. objektiivselt võttes ikkagi palju, st ma olen nõus, et kui see loendamine ikkagi juba kolmekohalistes numbrites on, siis ei saa otseselt öelda, et vähe. aga teate, ma loen viimasel ajal… halvasti.
õudselt raske on leida raamatuid, mis päriselt meeldiks ja köidaks. kõik on kuidagi selline… meh. aga isegi need, mille kohta ma pärast kirjutan ja kõigile räägin, et see oli hea, lugege – isegi nendega läheb mul hirmasti aega, sest ma ei suuda keskenduda. just lõpetasin (iseenesest täiesti toreda) raamatu pealkirjaga “Lost in a Good Book” ja iga kord seda kätte võttes mõtlesin, et millal minuga üldse viimati juhtus selline põhjalik raamatusse ärakadumine. millal tundsin siiralt seda, et ma pigem loeks kui teeks ükskõik midagi muud. ei mäleta. ma muudkui alustan mingite asjade lugemist… ja siis avastan end jälle sihitult telefoni rullimast. ja kui see raamat siis lõpuks läbi saab, siis ei ole nagu tunnet, et oleks päriselt lugenud teda.
paljud inimesed väidavad, et nad ei kuula audioraamatuid, sest ei suuda keskenduda ja midagi meelde jätta. minu selle aasta sügavaim lugemiselamus tuli audioraamatust. see oli suve alguse poole, kui mul oli vaja autoga Londonist Põhja-Walesi sõita ja seal kaks päeva kinnisvara vaadates ringi tiirutada ja siis muidugi tagasi koju ka saada; üksi, sest agendid korraldavad oma majanäitamisi ainult tööajal ja mina olin peres see töötu.
kuulasin selle teekonna jooksul audioraamatuna läbi “To Kill a Mockingbirdi”, mis oli lapsena – eesti keeles muidugi – üks mu lemmikraamatuid ja mida olen lugenud kümneid kordi. viimati just paar nädalat varem.
teate, seal oli terveid… lõike? lehekülgi? igatahes minutite kaupa sisu, mida ma oleks võinud vanduda, et kuulen elus esimest korda. mingid Nirksilma mõttekäigud ja Atticuse monoloogid ja tegelikult ka igasugused asjad, mida ütlesid miss Maudie või tädi Alexandra või… noh, seal neid ütlejaid ju oli, eks. tähendab, ma teadsin ennegi suurepäraselt, mis seal raamatus juhtub, aga alles seekordse kuulamise käigus sain teada, millest see raamat räägib. mõned korrad hakkasin nutma ka.
see on muidugi suurepärane raamat ja ka esitus oli suurepärane (Sissy Spacek, pole tänu väärt). aga mul tõesti oli hädasti vaja olukorda, kus mul oli ainult see raamat ja väga vähe muid asju, mida ma oleks saanud tema kuulamisega paralleelselt või selle asemel teha. olime mina ja Sissy ja sadu miile kiirteed ja ma olin seal 1930ndate Alabamas kohal rohkem kui eales varem.
ei teagi, mis selle loo moraal on. oma nutiseadmekasutust ma juba piiran, aga võibolla peaks seda veel rohkem tegema. tahaks ikkagi oma vana aju tagasi. või siis on asi just selles, et aju on vanaks jäänud?
whatever 
Oh, kahjuks ei loe ma pooltki nii palju kui sina, aga probleemid on samad. Keskenduda on üha keerulisem. Ainus tööväline valdkond ongi vist kudumine, millega suudan tunde veeta. Ma olen mõelnud ka ealistele iseärasustele, kuna üleminekuea üks lõpututest sümptomitest on keskendumisteema. Ekraaniaeg raporti järgi 3 tundi ööpäevas, sh mu regulaarne insomnia, mil ma olengi öösiti netis seni, kuni uniseks muutun. Ja muidugi olen ma siis järgmisel päeval zombie. Samas ekraaniaeg võtab sisse ka selle aja, mis kulub tööasjade kiirele reageerimisele ajal, mil arvutist korraks või pikemalt eemal. Aga jah, nädalas keskmiselt 3-4 ööd ma lihtsalt ei maga ja see mõjutab absull kõike.
Head ööd (4.14)
Mul juba paar aastat lugemisega see värk, et juturaamatud enam eriti ei köida. Hakkan peale ja tundub hea aga mingi aja pärast muutub igavaks. Põnevikke üldse ei suuda enam lugeda, igasugu väljamõeldud poliitilised ja sõjalised avantüürid kahvatuvad tänapäeval päriselt toimuva ees – autoritaarse ja demokraatliku maailmakorra akopalüptilise viimase võitluse näol, lisa veel AI võidukäik ka juurde ja isegi ulmekatel pole enam endist võlu. Ainult populaarteaduslik köidab endiselt. Momendil kuulan 29 tunnist Cixin Liu “Surma (suremise) lõppu” – päris teistsugune ja hea. Paraku mees kes loeb teeb erinevate keelte aktsente kõiki üsna amatöörlikult ühesuguselt järgi. A mis ma virisen – raamatukogust tasuta saadud.