rohkem kui paar korda on mult küsitud, et kuidas siis on uues elukohas lood rebastega. vastan: ühtegi rebast pole näinud kolimisest saadik! ma arvan, et küllap neid ikka Walesis ka elab, aga küla vahele nad ei tule, sest… mitte kuskil ei vedele poolikut praekana või friikartuleid või muud ahvatlevat kiirtoitu. ja mis sa hängid, kui süüa leida pole lootust. parem jahtida põldude vahel küülikuid või midagi sellist. või kolida kuhugi normaalsesse linna!
aga maanteede ääres on meie kandis liiklusmärgid, mis hoiatavad mäkrade eest. (mäger on kõmri keeles muide mochyn daear, mis otsetõlkes tähendab maasiga.) elusat mäkra pole ma teel veel näinud, küll aga oli hiljaaegu rattatee peal üks surnud isend. mäger on ikka päris suur loom! sõitsin tast nädala vältel mitu korda mööda ja mõtlesin, et ei tea, millal keegi ta ära koristab sealt. kui juba haisema hakkas, pilgutasin ikka ise esimesena silmi ja saatsin e-maili, kuhu vaja. seitsme minuti pärast sain vastuse ja paari tunni pärast oli tee jälle vaba.
oravaid olen küll näinud. ja rästaid. aga ei mingeid haigruid ega papagoisid ega teisi linde, kellega Londonis ära harjusin. juhtus hoopis nii, et kui ükspäev Liverpoolis käisime, varastas kuri kajakas peika käest pool kebabi ära, sest pahaaimamatu maainimene ei taipa linnaloodusesse piisava ettevaatusega suhtuda.
whatever 