mul, märkmikuga inimesel, on muidugi olemas aastaeesmärkide nimekiri, ja kuigi vahepeal tundus, et ma tegin kõik oma eluplaanid käigu pealt ümber, saab siiski öelda, et enamus neid eesmärke sai täidetud ka. võibolla see näitab, et ma ei seadnud piisavalt kõrgeid sihte, sest vähemalt tagantjärele tundub, et need asjad oleksid juhtunud nagunii (no kas ma oleks jätnud mõne oma reisidest tegemata, kui seda poleks eesmärgina kirjas olnud? tegelt võibolla, sest teisi inimesi õhutasin neid kaasa tegema just argumendiga, et peab, sest mu nimekiri ütleb nii). lisaks tegin ma ära päris mitu päris suurt asja, mida jaanuaris ei osanud küll ette näha. näiteks kolisin teisele maale. ja toimetasin kolm raamatut!
neist asjadest, mis päriselt pingutamist nõudsid, jäi mitu tükki tegemata. näiteks kätel seisma ma ei õppinud (isegi ei üritanud tbh) ja kui tagurpidi uisutamisega veel kuhugi jõudsin, siis pidurdamist ikka selgeks ei saanud. tantsutrenni ei läinud (aga samas tõi elu mu teele Crossfiti, mis arvatavasti viib varem või hiljem selle kätelseisuni ka). investeerimiseesmärgid kah töötul inimesel päriselt ei täitunud.
aga üks selline eesmärk mul sel aastal ikka oli, mille saavutamise nimel tegin süstemaatiliselt tööd ja jõudsingi sihile. see oli: vaadata ära kõik Hayao Miyazaki filmid.
kui selle idee eelmise aasta detsembris sõnastasin, selgus kohe uusaastapidustuste käigus, et inimesi on kaht sorti. need, kes küsivad “miyamisasi?” ja ka seletamise järel nendivad, et ei ole elus kuulnud ei sellisest režissöörist ega ühestki tema animefilmist; ja need, kellel läheb silm särama ja kes hakkavad reastama oma kolme lemmik-Miyazakit, aga siis küsivad, kas võib viie või äkki isegi kümneni laiendada ja kas teised Studio Ghibli filmid ka loevad. kui kusagil on ka kolmas sort, siis neid inimesi ma 2024. aasta jooksul ei kohanud.
igatahes alustasin jaanuaris seisust, kus ma olin näinud ainult “Totorot” (sedagi napilt mõni nädal varem) ja pidin kõigepealt googeldama, mis filme ja kui palju Miyazaki üldse teinud on. see ei ole ka lihtne ülesanne, sest sõltub, kuidas lugeda, aga kenasti 12 tükki on animeeritud mängufilme, mille ta on ise nii kirjutanud kui lavastanud, nii et otsustasin, et neid siis vaatan.
lõppes see asi muidugi detsembrikuise filmimaratoniga, mis omakorda kulmineerus sellega, et veel vahetult enne jõule nuiasin vennalapsi, et nad minuga koos “Ponyot” (eelviimane nägemata film) vaataksid, ja esimesel jõulupühal vaatasin üksinda “Porco Rossot”, mis tundus kirjelduste põhjal nii veider, et kes teine seda ikka näha tahab (tegelt oli päris tore). ja “The Castle of Cagliostro” jäi nägemata, sest seda Netflixis pole. aga ma loen oma Miyazaki-eesmärgi sellest hoolimata täidetuks ja siin on minu isiklik top3:
- “Minu naaber Totoro”. ma enne arvasin, et ma pole päris kindel, mis mu lemmik neist kõigist oli, aga kui vennapoeg pärast Ponyot küsis, kas ma vaataksin nendega ehk veel mõnda Miyazaki filmi, siis vastasin hetkegi mõtlemata, et Totorot alati (ja kohe vaatasime ka, nii et ma olen nüüd kõiki neid 11 filmi ikkagi samal aastal näinud!). muide, käisin kevadel Londonis vaatamas ka Totoro teatrilavastust, mis oli tehtud üliägedalt – kui vähegi võimalust on, vaadake kindlasti (see kolib uuel aastal West Endi, ma vaatan).
- “Tuul tõuseb” – ei tundu olevat Miyazaki tuntumaid filme, aga kandis pikalt ta viimase filmi tiitlit ja selles tõesti on sellist… aastatega kogunenud küpsust.
- “Vaimudest viidud” – ei saa öelda, et ma seal kõigest aru sain, aga ma ei saa kunagi kõigest aru, see on ok. kogu see vaimuvärk oli ikkagi kuidagi hirmus äge ja eelkõige… ilus?
aga kui võib viis, siis “Howli liikuv kindlus” ja “Kiki kullerteenus” ikkagi ka! või tegelikult ikkagi seesama “Porco Rosso” oli omamoodi väga äge. ja “Tuulte oru Nausicaa” peaks olema üsna kõrgel kohal, sest Nausicaa meeldis mulle tegelasena rohkem kui Kiki tegelikult. ja kõigi nende lendamisfilmide hulgas oli “Laputa, lendav kindlus” ju ka täitsa mõnus (pluss: inspireeritud Miyazaki reisist Walesi). ah, las ta jääb. tasub küll kõik ära vaadata.
whatever 