Kuu: detsember 2024

kas keegi oskab seletada, miks tulevad kõik need Spotify ja Duolingo ja Goodreadsi jne aastakokkuvõtted juba tükk aega enne detsembri keskpaika? aasta lõpuni on mitu nädalat, mul jõuab vahepeal muutuda lemmikbänd, kõvasti pikeneda streak ja raamatuid vb loen ka veel mitukümmend tükki läbi, enne kui 2024 joone alla saab minu poolt.

samas, mis puutub raamatutesse, äkki ei loe ka.

ei mäleta enam, kui palju aastaid olen sel kokkuvõtete tegemise ja lubaduste andmise perioodil nentinud, et minu eesmärk on vähem lugeda ja selle arvelt rohkem teisi asju teha (põhiliselt kirjutada). kuidagi on nagu meeles, et üle-eelmisel aastal leidsin esimest korda elus, et ok, nüüd oli enamvähem parajalt tasakaalus see asi. et sai loetud ja kirjutatud ja trenni tehtud ja reisitud ja matkatud ja uusi asju õpitud ja elamusi kogutud. tol aastal lugesin läbi umbes 200 raamatut.

sel aastal olen lugenud natuke vähem. objektiivselt võttes ikkagi palju, st ma olen nõus, et kui see loendamine ikkagi juba kolmekohalistes numbrites on, siis ei saa otseselt öelda, et vähe. aga teate, ma loen viimasel ajal… halvasti.

õudselt raske on leida raamatuid, mis päriselt meeldiks ja köidaks. kõik on kuidagi selline… meh. aga isegi need, mille kohta ma pärast kirjutan ja kõigile räägin, et see oli hea, lugege – isegi nendega läheb mul hirmasti aega, sest ma ei suuda keskenduda. just lõpetasin (iseenesest täiesti toreda) raamatu pealkirjaga “Lost in a Good Book” ja iga kord seda kätte võttes mõtlesin, et millal minuga üldse viimati juhtus selline põhjalik raamatusse ärakadumine. millal tundsin siiralt seda, et ma pigem loeks kui teeks ükskõik midagi muud. ei mäleta. ma muudkui alustan mingite asjade lugemist… ja siis avastan end jälle sihitult telefoni rullimast. ja kui see raamat siis lõpuks läbi saab, siis ei ole nagu tunnet, et oleks päriselt lugenud teda.

paljud inimesed väidavad, et nad ei kuula audioraamatuid, sest ei suuda keskenduda ja midagi meelde jätta. minu selle aasta sügavaim lugemiselamus tuli audioraamatust. see oli suve alguse poole, kui mul oli vaja autoga Londonist Põhja-Walesi sõita ja seal kaks päeva kinnisvara vaadates ringi tiirutada ja siis muidugi tagasi koju ka saada; üksi, sest agendid korraldavad oma majanäitamisi ainult tööajal ja mina olin peres see töötu.

kuulasin selle teekonna jooksul audioraamatuna läbi “To Kill a Mockingbirdi”, mis oli lapsena – eesti keeles muidugi – üks mu lemmikraamatuid ja mida olen lugenud kümneid kordi. viimati just paar nädalat varem.

teate, seal oli terveid… lõike? lehekülgi? igatahes minutite kaupa sisu, mida ma oleks võinud vanduda, et kuulen elus esimest korda. mingid Nirksilma mõttekäigud ja Atticuse monoloogid ja tegelikult ka igasugused asjad, mida ütlesid miss Maudie või tädi Alexandra või… noh, seal neid ütlejaid ju oli, eks. tähendab, ma teadsin ennegi suurepäraselt, mis seal raamatus juhtub, aga alles seekordse kuulamise käigus sain teada, millest see raamat räägib. mõned korrad hakkasin nutma ka.

see on muidugi suurepärane raamat ja ka esitus oli suurepärane (Sissy Spacek, pole tänu väärt). aga mul tõesti oli hädasti vaja olukorda, kus mul oli ainult see raamat ja väga vähe muid asju, mida ma oleks saanud tema kuulamisega paralleelselt või selle asemel teha. olime mina ja Sissy ja sadu miile kiirteed ja ma olin seal 1930ndate Alabamas kohal rohkem kui eales varem.

ei teagi, mis selle loo moraal on. oma nutiseadmekasutust ma juba piiran, aga võibolla peaks seda veel rohkem tegema. tahaks ikkagi oma vana aju tagasi. või siis on asi just selles, et aju on vanaks jäänud?

kaks korda kuus laupäeviti on mul Londonis kooriproovid, sest… kui oli see aeg, kui tuli ära otsustada, kas ja mis kooriga ma laulupeole püüan saada, siis mõtlesin, et aitab ka sellest Ryanairi või Eurostariga kooriproovis käimisest (Strasbourgis ja Bonnis ja kus veel) ja et otsiks midagi lähemat. nii et aasta alguses liitusin Ühendkuningriigi eestlaste segakooriga, mis käib koos Londoni Eesti majas. ja pool aastat hiljem kolisin Londonist ära.

natuke hea õnne ja suures osas ikkagi mu enda heade otsuste tulemusena on siit tegelikult võimalik täitsa kärmelt Notting Hilli jõuda – rong Chesterist Eustoni jaama sõidab parematel hetkedel kaks tundi ja kolm minutit. lisaks muidugi tuleb saada kodust Chesterisse ja Eustonist Eesti majja, esimene ots võtab natuke alla ja teine natuke üle poole tunni. kuus tundi reisimist ühe proovi nimel ei ole isegi mitte koori rekordi lähedal (meil üks daam käib Shetlandilt).

samas muidugi seda sõiduplaanijärgset kahte tundi rongiga ei ole ma elus kogenud… vist mitte kunagi. kui see olemas oleks, siis oleks see päris kiire sõit, sest vahemaa on 265 km. aga enamus ronge sõidab siiski natuke aeglasemalt (kaks ja veerand tundi või sinnakanti); alati ei ole sobival ajal otserongi ja tuleb kulutada lisaveerandtund ümberistumisele Crewe’s; ja last but not least, selle liini rongid lihtsalt alailma hilinevad või jäetakse üldse ära.

kindlasti oleks elus olukordi, kus selline asi tekitaks mulle suurt stressi. näiteks kui oleks vaja sellise rongiga sõita kuhugi lennujaama või jõuda mingile tähtsale töökohtumisele või mis asjalikke asju inimesed veel oma elus teevad. aga mina olen uskumatult zen siin, sest… ma olen nagunii terve oma laupäeva selle sõidu peale arvestanud ja mis seal ikka.

pilet maksab 109 naela. tööpäeviti on võimaik odavamaid variante ka leida, aga ma olen juba selgeks saanud, et laupäeval pole lootustki – kõige odavam pilet on ühtlasi kõige paindlikum ja kallim pilet, off-peak day return. ja muidugi see ei ole objektiivselt võttes odav, aga paraku sellised need rongipiletihinnad siin riigis on.

igatahes annab see pilet mulle võimaluse jooksvalt otsustada, millise rongi peale ma minna tahan ja viitsin. kui ma hommikul magada tahan, siis lähen rahulikult kümnese rongi peale, millega ma jõuan kl 13 algavasse proovi üsna kenasti täpselt. kui tahan enne linna peal hängida ja lõunat süüa, lähen kaheksase rongi peale. sellest varem küll ei viitsi keegi siin tõusta. (lõunat süüa tahan ma Londonis juba sellepärast, et omg mis valikud ja rahvusköögid! eile nt sõin jube head liibanoni toitu. Walesis on selliste võimalustega veidi kitsas käes.)

kooriproov lõppeb kl 17 ja ma alati olen selle aja peale piisavalt väsinud, et tahaks 18:02 rongiga koju sõita. no sama hästi võiks tahta… ma ei tea, Sigatüüka ekspressiga. see rong lihtsalt alati kas jääb ära või hilineb nii pikalt, et kõik järgmised rongid lähevad enne teda.

aga mis seal ikka. käin veel mõnes sedasorti poes, mida põhjainglastele ega waleslastele ei võimaldata, näiteks Mujis või John Lewises. söön veel midagi head (sushi! pad thai!). jalutan Bloomsburys või King’s Crossis. lõpuks ikka mingi rong sõidab õiges suunas ju.

rong on tegelikult päris hubane võimalus veeta 4+ tundi ühest päevast. loen raamatuid, vahel kuulan muusikat või podcasti, termosega on tee või kohv kaasas, mõni võiku või puuvili ka… ja mul ju muid plaane polnudki selleks päevaks.

ja kui lõpuks koju jõuan, tuleb magusaim osa sellest reisist: võtan lahti rongifirma Delay Repay veebilehe ja sisestan sinna täitsa ausalt, kui palju hiljem ma sel korral oma tavalise plaaniga võrreldes kohale jõudsin. raha antakse tagasi proportsionaalselt – veerand- kuni pooletunnise hilinemise puhul veerand selle otsa piletihinnast, kuni tunnise puhul pool ja ületunnise eest terve summa.

õhtu lõpuks on alati tunne, et… minu võit. sest ma sain Londonis käidud odavamalt kui 109 naela eest, laupäevasel päeval! ja kui juhtuks ükskord, et saan mõlemad otsad sõidetud vähem kui veerandtunnise hilinemisega – see oleks ju ka täielik lotovõit, sest selle tõenäosus on nii kaduvväike.

kassipildipäev.

kui mõtlete, et kuidas meil siin Walesis detsembrikuus välja näeb: päikest võiks muidugi olla rohkem (ja kauem), aga vähemalt ei saja lund.

kuna ma elan nii piiri lähedal, siis käin Inglismaal tihti. kindlasti vähemalt korra nädalas, kui on vaja minna kõmri keele tundi – see toimub Wrexhamis Wrecsamis, mis on Walesis, aga kõige kiirem tee läheb Inglismaa kaudu.

täna koju tagasi sõites murdsin, nagu tavaliselt, pead selle üle, miks on osa sellest teest nii pagana pime – see on kaherealine tee, kus piirkiirus on 70 miili tunnis, ja selline tee ei tohiks ju nagu olla kottpime, ehkki kõigi maanteede äärde ju ei jõua laternaid ka panna. panin raadio vaikseks ja jälgisin erilise hoolega, kust siis ikkagi valgus tuleb ja miks ühel hetkel enam ei tule.

ja teate mis. täpselt Inglismaa piiril… said kassisilmad otsa.

te vb ei tea, mis on kassisilmad. need on need helkurid, mis on maantee peal – servades ja telgjoonel ja ridadevahelistel joontel. ja kui niiviisi hoolega vaadata, siis tuleb välja, et nende pärast ei peagi kiirtee või kaherealine tee olema valgustatud, aga seal saab pimedas ikkagi päris kiiresti sõita, sest kõige olulisem – see, kust tee läheb – on näha isegi siis, kui vastutulija pimestab ja/või kaugtulesid kasutada ei saa.

nojah, ja selline praktiline näide teede ja transpordi devolutsioonist siis – Walesis on kassisilmad korralikult paigas, Inglismaal vähemalt sellel konkreetsel teel… noh, midagi seal iga sajakonna meetri tagant siiski nagu tuhmilt helkis. aga 70ga sõita ma seal ikkagi ei julenud.

õnneks pidin seda õudust kannatama ainult miili viis või sinnakanti; siis oli tee ääres jälle “Welcome to Wales/Croeso i Gymru” silt ja taastusid ka igas värvis helkurid – punased tee vasakus servas, valged keskel ridu eraldamas, kollased paremal sõidusuundade vahel, rohelised mahakeeramisrada tähistamas. asfalt oli ka mustem ja siledam kui inglastel! mu süda kohe paisus uhkusest ja patriotismist.

aga väiksemad maanteed ja külavaheteed ja tegelikult ka suur osa tänavaid on ikkagi nii valgustuse- kui helkurivabad ja üldse tuleb välja, et see maainimese elu on – vähemalt novembris ja detsembris – üks lõputu pimeduses kobamine. olen loobunud kõigist pretensioonides jõulutulede liigvarajase ülesriputamise osas. iga luumen kulub ära, olgu advendiaeg või mitte!

täna oli meil selle aasta viimane gaidikoondus. seda peeti jõulupeo vormis kolme rühmaga koos ja korraldasid teise rühma juhid, nii et ma ei pidanud ise eriti midagi tegema (v.a. põgus hetk, mil mul tuli ühes mängus merileopardi rollis pingviine püüda. kätte sain väga vähe, sest, ee, merileopard ei peagi maismaal väga dünaamiline olema, eks?), nii et jõin teed, sõin mince pie’d, vaatlesin melu ja sain tõdeda, et ma olen nüüd lõpuks ometi kõigi oma gaidirühma tüdrukute nimed ja näod selgeks õppinud.

septembris oli tunne, et see hetk ei saabu iial. mu Londoni gaidirühm oli küll poole suurem, aga seal oli ohtralt Londonile omast… diversiteeti – oli mustanahalisi ja asiaate, oli punaseid juuksepahmakaid ja poisipäid, mõnel lapsel käis vastas pearätiga ema ja mõnel oimulokkidega isa, mõni ilmus koondusele otse jalkatrennist dressipükstes ja mõni erakooli vormiseelikus. lisaks olid nad kõik tõesti vanusevahemikus 10-14. nii et kui kõik nimed ka kohe meelde ei jäänud, polnud vähemalt raske tüdrukutel vahet teha.

siin pigem jõukas piiriäärses Walesi külakeses on küll ainult 16 gaidi, aga kümme neist on omavahel esmapilgul äravahetamiseni sarnased… pikkade sirgete blondide juustega inglise roosid, kes lisaks käivad kõik samas koolis ja samas klassis ja samades trennides (mis tunduvad sisaldavat ohtralt hundirattaid, kätelseise ja sildu) ja ühtmoodi riides ja osadel on ühesugused nimed ka (kaks Phoebet, kaks Alice’it ja Alisha – appi). ma olin alguses täitsa meeleheitel, sest suutsin kogu kambast eristada ainult kõige pikemat, kõige lühemat, kõige vanemat, ainsat tumedapäist… no ja teiste gaidijuhtide tütreid, kes on kumbki oma emaga äravahetamiseni sarnased.

lähemal vaatlusel muidugi on selgunud, et neil plikadel on ikka igaühel oma nägu ja iseloom ka olemas seal heledate tukkade all. läheb veel aega, kuni ma teile päris igaühe kohta neist midagi huvitavat öelda oskan, aga mu lemmikfakt on, et kaks mu gaidi tegelevad kunstratsutamisega. päriselt on olemas selline spordiala! sisaldab… neidsamu kätelseise ja sildu, aga liikuva hobuse seljas.

sellega võrreldes see, et mõned teised gaidid on osalenud kepphobusesõidu meistrivõistlustel, ei olegi nagu märkimisväärne enam.

uus aasta tõotab kindlasti uusi huvitavaid avastusi sel suunal, aga seni olen rahul, et teen lõpuks ometi ka Libbyl, Freyal ja Phoebel vahet… ja täis imetlust õpetajate suhtes, kes suudavad mingi nipiga oluliselt kiiremini saada selgeks rohkem kui ühe klassitäie nimed. vist ju.

selline abistav visuaal jäi ükspäev silma:

seda, miks on Walesil (ja Šotimaal ja Põhja-Iirimaal) oma jalkatiimid, samas kui olümpiamängudel osaletakse Team GB koosseisus, keeldun googeldamast. jalgpallihuvilised teavad seda kindlasti une pealt ja võivad kommentaarides seletada meile kõigile :)

Walesi naiste jalkakoondis muide just ükspäev kvalifitseerus Euro 2025 finaalturniirile. ma muidugi olen nüüd nende poolt, aga arvata on, et see kõik lõpeb pisaratega. Inglismaa oli ses mõttes turvalisem valik, nende naistekoondis on päriselt ka väga hea. Walesi oma ma pole mängimas tegelikult veel näinud.

Walesi kõige kuulsam jalgpalliklubi on üldsegi Wrexham, millest on tehtud terve tõsieluseriaal. seda vaataksin ma hea meelega – tõotab põhimõtteliselt Ted Lassot, aga kõik on juhtunud päriselt ja siinsamas minust poole tunni kaugusel – kui seda mõnes mulle kättesaadavas kanalis näidataks. seni aga, kuni keeldun Disney+ eest maksmast, on mul ju võimalus staadionile kohale minna ja mõnd mängu päriselt vaadata, pluss aegajalt lendab Ryan Reynolds eralennukiga mu aknast mööda (võimalik, et see on kerge liialdus, aga väga kerge – fakt on see, et otse meie küla kõrval olevale lennuväljale armastab ta maanduda, kui oma klubi üle vaatamas käib või mis ta siin täpselt teebki. siit jõuab ta Wrexhamisse kiiremini kui Manchesteri lennujaamast.)

ragbi ja kriketi kohta ei ole mul tõesti öelda mitte midagi.

kui teil on tekkinud küsimus, mis mõte üldse on blogi kirjutada, kui midagi öelda ei ole, siis… sama.

ma muidu olen ikka detsembri esimese nädala lõpuks end käima saanud ja on selgunud, et igasuguseid lugusid on jutustada ja kui hoog sees on, siis tulevad sõnad ka. aga nüüd on küll nii, et mul tegelikult ei ole juba päris mitu kuud ühtegi päris oma mõtet tulnud. mingid asjad, jah, juhtuvad mu ümber (viimasel ajal sedagi mitte väga tihti), aga mul ei ole midagi lisada.

sellises olukorras ei päästa muu, kui… kassipilt.

maha joonistasin siit. ja noh, kui nüüd jääbki nii, et sõnad on otsas, siis… mul on terve Terry kassimaalimisraamat, suur karp vesivärve ja 26 pintslit (just lugesin üle).

matkale ma see suvi õieti ei jõudnud ja head vabandust ka ei ole – aega oli, mägedele kolisin poole lähemale ja… ühesõnaga, ei tea, kuidas see nii läks. aa, üks probleem oli see, et üsna kiirelt selgus, et ilma autota ei saa siin kuhugi ligi, aga autot mul jällegi ei olnud tükk aega.

ühe matkarajaga siiski tegin algust – Offa’s Dyke Path läheb laias laastus Inglismaa ja Walesi piiri mööda ja tema põhjapoolne ots on meie juurest küll ainult ühe bussi- ja ühe rongisõidu kaugusel. kokku on seda rada 285 kilomeetrit ja kuigi ma põhimõtteliselt plaanin ta tervenisti läbi käia, siis mingit megaprojekti ei tahtnud sellest teha. mõtlesin, et hakkan ühel hommikul lihtsalt otsast minema ja vaatan, kuidas edeneb sellega.

edenes nii, et nelja päevaga sain 70 km läbi kõnnitud, suurem osa sellest mööda Clwydi mäeaheliku harja, mis oli päris tore. magamas käisin põhiliselt oma voodis, sest kuigi kogu aeg hoolega matkasin, olin ikkagi kõik need neli päeva kodust umbes poole tunni autosõidu kaugusel. aga ühe öö veetsin ikkagi bivvybagis umbes 440 meetri kõrgusel mäe otsas.

siis said mäed otsa ja… ma ei tea, mul tuli midagi muud vahele ja pole enam viitsinud tagasi sinna rajale minna. järgmine aasta vast ikka kõnnin edasi.