Kuu: detsember 2024

tuleb välja, et sellel viisil, kuidas mina tavaliselt saia küpsetan, on nimi: un-loafing. un- sellepärast, et väidetavalt rikutakse sellega kõiki haputaigna reegleid. aga päts, olgugi et eba-, tuleb siiski aus – maitse on hea, välja näeb ka okei ja mis ikkagi põhiline, ei ole vaja jube palju aega ega mingeid erivahendeid (ja isegi juuretis ei pea olema tippvormis). mina teen nii:

1. õhtusel ajal segan kausis lusikaga kokku 50 g juuretist, 400 ml vett ja 600 g jahu. suurem osa jahust on tavaline valge nisujahu (valgusisaldus vähemalt 14g/100), aga kuskil 150 g jagu panen täisterajahu või speltajahu või täisteraspeltajahu.
2. kaalun välja 10 g soola ja panen kaalu ära kappi, seda rohkem vaja ei lähe. taignalusika panen pessu.
3. võtan kapist puhta köögirätiku ja laotan taignakausi peale. panen taimeri käima (mitte niivõrd sellepärast, et siin midagi nii minutipealt peaks juhtuma, aga lihtsalt et meelest ei läheks, et mul on taignategu pooleli).
4. nüüd on hea hetk juuretisele uuesti jahu ja vett lisada. panen kumbagi 30 või 50 või 100 grammi, sõltuvalt sellest, millised mu järgmiste päevade küpsetamisplaanid on.
5. poole tunni pärast piiksub taimer. sõtkun valmismõõdetud soola jaokaupa taignasse. kätega, sest jahu on vahepeal paisunud ja tainas tihkem. vast paar minutit veedan sellega, eesmärk on sool ühtlaselt sinna sisse saada.
6. nüüd on vaja käsi pesta; ühtlasi teen köögirätiku märjaks ja laotan ta siis uuesti taignakausi peale. selle soolakausi loputan ka üle, kui ma juba käed märjaks tegin. jätan taigna sinnasamma köögi tööpinnale kerkima ja lähen ära magama.
7. hommikuks on rätik kausi peal ära kuivanud. laotan selle tööpinnale ja siis _hõõrun_ sinna sisse pisikese peotäie (noh, mõne supilusikatäie jagu ehk) riisijahu. (ärge usaldage kedagi, kes räägib teile rätiku jahuga ülepuistamisest!) võtan puhta kausi (väiksema kui mu taignakauss, sest nüüd pole segamisruumi enam vaja) ja vooderdan selle jahuse rätikuga.
8. tööpind on nüüd veidi riisijahune, aga sest pole midagi. lisan sinna peoga nisujahu ja ajan veidi laiali. siis kallan sinna otsa taigna, mida on täna umbes poole rohkem kui eile õhtul. teda tuleb käega üsna hoolega kaasa aidata, et ta kausist välja tuleks. selle kausi võiks pärast lausa kaabitsaga puhtaks tõmmata, aga ma ei viitsi veel üht nõud määrida ja kraabin niisama käega sealt taignariismed välja. kauss läheb ära pessu.
9. vormin selle – endiselt vedelapoolse – taigna “stretch and fold” meetodil ümmarguseks, st venitan ühest küljest tainast eemale, voldin selle venitatud osa ülejäänud pätsi peale, keeran ca 45 kraadi ja kordan, kuni ring (või paar ringi) peal ja tainas ei taha enam hästi venida.
10. panen taignapalli oma rätikuga vooderdatud kaussi, sile pool jääb alla ja kõik need voldid üles. keeran rätiku otsad taignale katteks peale. panen taimeri 45 minuti peale.
11. kui taimer piiksub, panen ahju sooja – mul on pöördõhuga ahi ja sihin 210 C temperatuuri. ahjurestile panen tühja kaanega malmpoti.
12. umbes veerand tunni pärast on ahi ja pott kuumad. tõstan poti ahjust välja ja võtan tal kaane pealt.
13. võtan lehe küpsetuspaberit, panen selle oma taignapalli peale, keeran kogu kupatuse kummuli ja koorin siis kausi ja rätiku pealt ära. (kui rätik taigna külge kinni jääb, siis sai riisijahu vähe/kehvasti ja tuleb teinekord hoolikamalt hõõruda.) tõstan pätsi koos paberiga malmpotti. kui viitsin, siis lõikan poti servast ülejäävad paberinurgad ära, aga enamasti ei viitsi ausalt öeldes.
14. lõikan kääridega pätsi peale neli paari cm sügavust sälku, tavaliselt ruudu-, aga vahel vahelduseks ristikujuliselt. kraabin peoga kokku tööpinnale jäänud lahtise jahu (sest kas ma väitsin, et ma koristasin selle ära? ega ei!) ja puistan seda veidi pätsi pinnale. panen potile kaane peale (pajakindaga! sest see on endiselt kuum) ja poti kõige täiega ahju.
15. taimer läheb 20 minuti peale ja nüüd on hea aeg tööpind jahust ära puhastada.
16. 20 minuti pärast võtan malmpotil kaane pealt. sai on selleks ajaks mõnevõrra kerkinud. panen ta ahju tagasi ja taimeri 25 minuti peale.
17. 25 minuti pärast võtan poti jälle ahjust, sikutan pätsi küpsetuspaberit pidi poolest saadik välja ja koputan sõrmega põhjale. kui õigel moel vastu kumiseb, on valmis. kui ei, siis tõstan ta mõneks minutiks veel ahju tagasi, aga ilma potita, lihtsalt panen küpsetuspaberiga ahjurestile.
18. valmis päts läheb restile jahtuma. klopin oma köögirätiku kraanikausi kohal riisijahust veidi puhtamaks (khm, ausalt öeldes on mu köök pidevalt kerge riisijahukihiga kaetud) ja laotan saiale peale, sest seda muret, et koorik piisavalt krõbe ei jääks, mul ei ole, pigem vastupidi.
19. kui saiaisu eriti suur on, panen tunniks ajaks taimeri, sest tunni peab ta veel järelküpsema, enne ei tasu noaga kallale minna. kui söömisega kiiret pole, siis ongi nüüd kõik tehtud. aa, see kauss, kus tainas rätikuga oli, selle võiks ka puhtaks loputada ja ära panna.
20. edasi on ainult söömise vaev.

kuna öösel ma nagunii magan, siis kogu selle projekti ajakuluks alustamisest söömiseni loen kolmveerand tundi õhtul ja kolm tundi hommikul, seejuures aktiivselt midagi teha tuleb… no ütleme pool tundi kokku?

musti nõusid tekib: üks taignane lusikas, üks taignane kauss ja kaks sellist kaussi, mida on vaja vaevu loputada – see, kus oli sool, ja see, kus oli rätik. käärid ma lasen ka kraani alt läbi pärast taigna lõikumist, aga alati mõtlen, et see on juba liigne solgutamine. nagu näha, siis tööpinna puhastamist optimeerin maksimaalselt – üksainus kord ja ei mingit jahuraiskamist. ja ma ei ole ostnud mitte ühtegi lisaköögitarvikut saiaküpsetamise jaoks! (uskuge mind, neid on olemas ja saadaval… palju.)

aga värsket saiapilti täna ei saa, sest blogis sai ruum otsa ja ma pean mõtlema, mis ma selle osas ära teha saan. vaadake eelmist.

edit: mõtlesin välja.

ma ei taha öelda, et kõmri keel kuidagi eesti keele sarnane oleks, aga minu meelest oleks teda eesti keele põhjal lihtsam õppida kui inglise. alustades juba hääldusreeglitest, nii et palun, siin on teile aabitsa esimene lehekülg: Walesi nimi kõmri keeles ja kuidas seda hääldada.

C hääldub nagu k (ja k-häälik kirjutatakse alati c-tähega, kõmri tähestikus k-d ei olegi).

y hääldub nagu kinnisepoolne õ. inglastele õpetatakse ka, et nagu schwa, aga minu meelest ta on õ-le lähemal.

m on m, siin ei juhtu midagi huvitavat.

r on normaalne eesti r, aga inglaste jaoks tohutu väljakutse ja paljud ei õpigi seda selgeks.

u hääldub Lõuna-Walesis nagu i ja Põhja-Walesis häääästi natuke rohkem nagu ü.*

kokku tuleb Cymru, hääldada… kõmri.

ja üldiselt ongi väga lihtne keel selles mõttes, et loed nii, nagu kirjutatud on – kõik tähed** hääldatakse alati välja ja põhiosas vastab igale tähele alati sama häälik. mõned erandid siin ikkagi on: y võib vahel häälduda nagu i ja täishäälikuühenditel on ka mõnikord mingid oma asjad ajada (näide: inglise keel on kõmri keeles Saesneg, mida hääldatakse “seisneg”, kuigi kõmri keel, Cymraeg, hääldub “kõmraig”, nii et diftongi “ae” hääldus ei ole kindlasti päris ühene).

w on täishäälik ja hääldub nagu u. sõnarõhk on üldiselt eelviimasel silbil.

ja boonusena info, mida te ei leia ühestki sõnaraamatust, aga mulle Huw (kelle nime te nüüd ka hääldada oskate!) õpetas: eesti keel on kõmri keeles Estoneg.

* lõuna ja põhja häälduserinevustega asjad ei piirdu, suuremaid dialekte on defineeritud vähemalt viis ja neil aladel, kus kõmri keel rohkem igapäevakasutuses, on ka veel igas külas oma eripärad. ja kirjakeele normi, mis mõne neist teistest ülimuslikumaks seaks, ei ole kehtestatud. päris muljetavaldav mitmekesisus poole miljoni keeleoskaja kohta. keeleõppimise teeb see üheaegselt nii keerulisemaks – sest tahaks ju teada, kuidas on õige! – kui pingevabamaks – peaaegu mitte miski ei ole vale.

** kõmri tähestikus on päris mitu sellist tähte, mida kirjutatakse kahe tähega – kuulsad ll ja ff eelkõige, aga ka dd, ch, ng, ph, rh ja th. ll-häälikut ma teile siin kirjalikus vormis küll mingil moel väljendada ei suuda :( ff hääldub nagu f, sest f hääldub nagu v, sest v-tähte neil ei ole. dd on heliline nagu inglise sõnas “this” ja th on helitu nagu inglise “thing”. ch on nagu hästi tugev h. ülejäänud on… loogilised.

faktid, mida keegi pole mult küsinud, aga ma panen ikka kirja, sest kes see teine muidu teile räägib neid asju:

• Wales on pindalalt Eestist hästi ümmarguselt kaks korda väiksem;
• Walesi rahvaarv on Eesti omast hästi ümmarguselt kaks korda suurem;
• Walesi rahvastikutihedus on Eesti omast üsna täpselt viis korda suurem (mis näitab, kui suured ja missuunalised mu ümardused eelmises kahes punktis olid);
• kõmri keele rääkijate arvu kohta on väga erinevaid andmeid, sest seda on eri aegadel eri viisidel mõõdetud ja hinnatud – aga 2021. aasta rahvaloenduse kohaselt on neid hästi ümmarguselt kaks korda vähem kui eesti keele rääkijaid.

noh ja ma ei tea, väärt vist äramainimist: Wales ei asu Inglismaal, vaid Inglismaa kõrval, Suurbritannia saarel, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis.

mäletate, eks, et mul on kõrvalkülas kui mitte maailma, siis Walesi kõige ägedam raamatukogu?

ei ole juhus, et kunagise Briti peaministri William Gladstone’i soovil ehitatud ja tema järgi nimetatud raamatukogu asub pisikeses ja muidu suht igavas Hawardeni külas – Gladstone elas siin ja tema järeltulijad elavad siiamaani. ja mitte lihtsalt ei ela, vaid on suurmaaomanikud. nagu korralikul briti aadlikul ikka, on neil loss ja lossi kõrval on park (ja lossipargis on eelmise lossi varemed) ja siis edasi tulevad farm ja põllud ja mets ja järveke ja mis kõik veel.

kogu see ilu ja uhkus asub aga täpselt… raamatukogu ja minu koduküla vahel. nii sattusingi sel suvel olukorda, kus vaatasin kaardilt, et peaks ju saama küll jala või rattaga ja samas ilma maanteel eluga riskimata Hawardenisse, aga poolel teel kohtusin sildiga “eramaa, läbipääs ainult lubadega”. mis mind üksjagu üllatas, sest muidugi on kogu see riik eramaa, aga üldiselt ikkagi lähevad igalt poolt läbi avalikud jalgrajad. nüüd siis sattusin nii peenesse kohta, et ei lähe, mõisahärra ei luba.

võibolla oleksin käega löönud ja ikkagi hakanud käima maanteed mööda (sellel suunal on vahelduse mõttes isegi kõnnitee olemas), aga kõigist ootamatutest allikatest oli mu matkaradade äpp see, mis mind informeeris, et neid lube saavad kohalikud elanikud tegelikult taotleda. ja andis ka vihje, kust (estate office’ist ehk… mõisa kirjutaja käest, võiks ehk eesti keeles öelda?)

kogu protsess osutus täiesti vaimustavalt arhailiseks. avalduse vormi sai küll veebist välja trükkida, aga kui see täidetud ja allkirjastatud, siis tuli sellele lisada oma aadressi tõestav dokument (see osa isegi veel ei ole arhailine – proof of address, mille jaoks enamasti kasutatakse gaasiarvet, on siin riigis igasuguseks asjaajamiseks väga oluline dokument) ja iseendale adresseeritud margiga ümbrik (hakkab juba tore tunduma, eks) ja siis saata see kõik postiga mõisa.

mõni päev hiljem tõigi postiljon mulle mu ümbriku tagasi, sees luba. imeline luba! kena oranž pooleksvolditud paber, mille peal on kirjas minu ja peika nimed ja manitsus, et luba peab läbi mõisahärra maade kõndides alati kaasas olema. siis veel on üles loetletud, misasjad on keelatud loast olenemata: kõik loomad peale koerte, muusikariistad, piknikud, organiseeritud mängud ja paraku ka jalgrattad (isegi mitte jalgrattaga sõitmine! vaid konkreetselt jalgrattad). aga erilise kirsina tordil on lisatud maa-ala kaart ja no vaadake seda kaarti:

puhas Shepard, ei? kusjuures… lahke mõisahärra (või no tema kirjutaja) väljastab neid lube alates aastast 1976 ja E.H. Shepard suri ka aastal 1976, just vaatasin järele. nüüd ma olen veendunud, et see töö telliti temalt veel viimase asjana! okei, Puhhi raamatu kaardile on ta puud natuke ilusamini joonistanud, aga eks ta oli tollal noorem ka.

kaardist oli tegelikult nii palju abi, et sain teada, et ikkagi saab ka avalikku jalgrada mööda ühest külast teise. aga nüüd, kus mul luba olemas on, on muidugi läbi mõisa maade mõnusam jalutada. parem tee ja ilusamad vaated. vahel kohtab ka lehma ja lammast.

aga “rattaga raamatukokku” küsimust see kõik ikkagi ei lahenda, sest mõisa teed mööda ei tohi ja avalik tee ei ole rattaga läbitav (seal on vaja vahepeal üle aedade ronida ja üks päris trepp on ka lõpuks). mis mul lihtsal külanaisel üle jääb, käin jala. kulubki aegajalt ära üks stupid walk for my stupid mental health.

Hawarden hääldatakse muide [hɑːrdən]. ja kõmri keeles on selle küla nimi üldse Penarlâg.

need kaneelisaiad said lõpuks päris head. natuke hapukad, aga mulle see just meeldis, tasakaalustas magusust hästi.

juuretisega hapusaia küpsetama hakkasin ma siis, kui me olime otsutanud Londonist ära kolida ja saime aru, et me ei saa enam iga nädal oma lemmikpagarikojast oma lemmikleiba* osta. ma ei olnud enne kunagi viitsinud saiategu ette võtta, sest 1) olin kuulnud, et haputainas on hull mässamine ja elus muu jaoks enam ei jäägi siis aega, 2) ma ei ole elu sees ära õppinud pärmitaignast küpsetamist – see lihtsalt ei kerki mu käes – ja kahtlustasin, et juuretis on veel kapriissem.

tegin endale nullist juuretise ja hakkasin eksperimenteerima, esialgu oli sellega tõesti jahmerdamist üksjagu. ma küll lugesin haputaigna kohta läbi ühe raamatu ja mitu blogipostitust, aga ikkagi läks aega, enne kui õppisin poest valgusisalduse järgi jahu valima ja sain aru, et ma pean oma gaasiahju absoluutselt maksimaalsele temperatuurile keerama, et sai õigesti kerkiks. ja siis me kolisime ära ja pidin uue ahjuga otsast peale harjutama hakkama.

aga nüüd on mul nõks enamvähem käes. mis peamine, olen endale leidnud sellise retsepti ja süsteemi, mis ei nõua iga poole tunni tagant taimeri peale kuhugi jooksmist ega mingit erilist sõtkumist ega voltimist – segan lihtsalt õhtul taigna kokku, hommikul vormin, kergitan tunnikese ja siis küpsetan malmpotis saia valmis. kui keegi täpset juhendit tahab, küsige, ma võin kirja panna küll.

ja pole see juuretis ka nii pirtsakas midagi. kui mul parajasti küpsetamisplaane pole, lükkan ta külmkappi ja ootab seal, kuni teda jälle vaja läheb; kui tahan õhtul tainast teha, piisab, kui võtan ta hommikul välja ja toidan.

lisaks tavalisele hapusaiale saab juuretisest või tema jääkidest (toitmise eel tasub enamus vana juuretist tegelikult eest ära võtta ja ega seda ju ära ei viska, ikka läheb külmkappi ootele) teha pitsat, pannkooke ja igasuguseid küpsiseid; no ja neidsamu kaneelisaiu kasvõi. ükspäev leidsin ka päris ägeda retsepti “võileivasaia” jaoks – selle tainas tahab natuke sõtkumist, aga see-eest saab temast keeksivormis küpsetades normaalse viilutatava vormisaia, millel ei ole hiiglaslikke auke sees ja millest on tõesti päris ok teha näiteks kaasapakitavaid võileibu.

ja et kas saia lihtsalt poest ei võiks osta? ei, sest mulle ei maitse siinsed poesaiad üldse :( pealegi on hapusai kõhule palju parem!

* – igavene vaidlusküsimus: kas ingliskeelse sõna “bread” peaks tõlkima leivaks või saiaks? ma tegelikult nimetan seda, mida ma küpsetan, leivaks, aga see tekitab eestlastes nii palju segadust, et ei ole seda väärt. las ta siis olla hapusai.