naeratan kuid tunnen veidi külma enda sees

kindlalt veel ei tea öelda, aga kahtlustan, et olen kolinud eelmisest kehvemasse kliimasse. miks kahtlustan: sest 1) sel talvel on juba kaks korda lumi maha tulnud, 2) selgub, et kõigil inimestel siin on majapidamises kelgud ja nad ei karda neid kasutada.

(mitte et peaks kartma, aga kui teel kohaliku kõrgeima tipu suunas – Moel Famau, 555 meetrit üle merepinna – möödus meist otsustaval sammul kolm salvokatega täismeest ja nendega koos tihe kanepipilv, siis mõtlesin küll korra järele, et kas mul mäepäästeteenistuse telefoninumber on olemas. ehkki nii madalates küngastes vist tuleb ikka tavaline kiirabi kutsuda.)

üldine vaib Moel Famau Country Parkis. minu meelest ei ole suurem asi kelguilm ega -mägi, aga noh.

sinna mäe otsa suundusime plaaniga vaadet vaadata, aga oli udune ja vihma lund lörtsi midagi sadas ja kuigi kaugele ei näinud. see-eest tasus vaadata lähedale.

kliimapagulast selline asjade käik muidugi otseselt ei rõõmusta, aga samas kohe kolima ka jälle ei hakka ju. sooje riidekihte mul matkaja ja mootorratturina esialgu varuks on ja esimest korda sai Suurbritannias õue ka mu talvel-Eestis-käimise-jope. kõik mu talvesaapad elavad paraku permanentselt Tallinnas, nii et kui seda lörtsis sumpamist veel palju ette tuleb, peab vist ühed juurde ostma. aga kelku ma küll hankida ei kavatse!