mäletate, kuidas ma veebruaris läksin laulma koori, kus nii laulud kui proovid on kõmrikeelsed?
tibude lugemise aeg saabub järgmise nädala lõpus, mil me hoolega ettevalmistatud suurprojekt lavale jõuab. ja nii keele- kui kultuurikümbluse osas on see pool aastat mu jaoks väga hästi asja ette läinud. olen saanud uusi tuttavaid, harjutanud end Duolingo-häälduselt kohalikule dialektile ümber, omandanud hulga (võimalik, et edaspidi kasutut) sõnavara, harjutanud väga heade dirigentide käe all ja leidnud endale koori, kus saan edasi laulda ka siis, kui sellesuvine suurpidu läbi saab.
ühesõnaga, nüüd ma tunnen end siin juba piisavalt mugavalt, et esitada ka mõned kaebused.
alustuseks – ei esimesel proovil veebruari alguses ega ka veel päris mitmel järgneval ei saanud ma ju tegelikult eriti täpselt aru, mis toimub. mõtlesin, et teen lihtsalt enamvähem kõik kaasa, mida teised teevad, ja kui päris häda käes, küsin kelleltki üle. mingit häda otseselt ei tekkinud tükk aega. aga pikapeale hakkas selguma, et me ei harjuta mitte üheks asjaks, vaid kaheks – lisaks muusikalilaadsele jalgpalliteemalisele lavastusele, mida esitame Eisteddfodil kahel õhtul, on plaanis veel ka cymanfa.
vot just nimelt cymanfa, sest sellest mõistest ei ole ingliskeelset varianti olemas ja kõik, kes sellest räägivad, kasutavad ka ingliskeelses kokkuvõttes kõmrikeelset sõna. sõnaraamat annab tõlkeks “assembly” ja see ei tee asja just paremaks. mis assembly, kuskohas, mis toimub, miks? ainus, millest ma aru sain, oli see, et cymanfa on Eisteddfodil kavas pühapäeva õhtul ja et selle jaoks tuli meil selgeks õppida kaks (väga ilusat!) kirikulaulu, millel tõesti oli üsna teistmoodi vaib kui kogu sellel jalgpallilavastusel. dirigent oli ka teine.
kas oleks olnud aeg üle küsida – no võibolla, aga mul oli tähtsamaid asju ka küsida inimestelt ja pealegi rääkisid kõik minuga nii hoolega kõmri keelt, et ma püüdsin hoida miinimumi peal need hetked, kui ikkagi inglise keelele üle läksin. ja ma absoluutselt ei olnud valmis kõmrikeelseks seletuseks, sest kognitiivne ülekoormus oli tegelikult päris suur niigi.
aga siis kuskil maikuus läksin laulma ka teise koori, kus enamus liikmeid on ikkagi ingliskeelsed – ja juba teises proovis tuli mu juurde üks bass, ütles, et nägi mind pühapäeval Eisteddfodi kooris ja küsis, kuidas see tundub mulle. ohh! kolme kuu jooksul kogunenud frustratsiooni sain järsku välja elada, kui tunnistasin, et väga tore on, aga et ma ei saa ikka pool aega mitte millestki aru ja MIS PAGANA ASI ON CYMANFA?
Kim oli väga mõistev ja ütles, et jaa, tema ka ei ole kõmrikeelses kultuuriruumis üles kasvanud ja et cymanfat teab ta ainult tänu oma abikaasale, kes on lapsest saadik asja sees olnud. proua isegi korraldab ja juhatab cymanfasid!
no vot tuleb välja, et cymanfa on selline ettevõtmine, kus inimesed tulevad kokku ja laulavad koos kirikulaule. (või mis see eestikeelne sõna õieti on, kui inglise keeles on hymn ja kõmri keeles emyn? kas koraal on mingi teine asi?) neljal häälel, dirigendiga, kes võib vajadusel kogu peo seisma panna ja öelda, et kuulge, sõbrad, see läks küll metsa, teeme uuesti ja paremini. palvetamist vm jumalasõna sinna juurde ei toimu, kuigi aset leida võib see laulupidu kirikus või kabelis. aga ei pruugi. võib näiteks toimuda Eisteddfodi käigus ehk siis mudasel põllul ajutises telgis – mis, selgub, ongi meil augusti alguses plaanis.
peenemate cymanfade jaoks trükitakse spetsiaalsed lauluraamatud, kus kõik selle korra laulud sees on. aga mõnikord öeldakse lihtsalt ette, mis laulud plaanis on, ja palutakse neil, kellel kodus olemas, oma noodid kaasa võtta. ja NÜÜD me jõuame selleni, mille üle ma tegelikult protesteerida tahtsin! sest vaadake, kuidas näeb välja iga viimne kui laul igas viimases kui cymanfa laulikus:
tähendab, vb inimesele, kes muidu väga noodist ei laula, tundub see kõik okei, aga… kust ma isegi alustan.
ilmselgelt saab siit laulikust seda laulu laulda inimene, kes teab KAS sõnu VÕI viisi (ja mitte lihtsalt viisi, vaid oma partiid) peast. aga kui mõlemat oleks vaja lugeda, siis kuidas nagu? ma pole taibanud enne vaadata, aga kas on võimalik, et kõik kabelikultuuriga üles kasvanud kõmrid on… kõõrdsilmsed?
ja teine küsimus muidugi on see… alternatiivne notatsioon parempoolsel leheküljel. selle kohta teadis Kim rääkida, et vanasti siinkandi koolides õpetati seda ja et ilmselt leidub veel inimesi, kes oskavad seda ka lugeda, aga mitte eriti palju :) see on iseenesest üsna põnev, sest meenutab minu lapsepõlves kasutatud jo-le-mi süsteemi, mis nüüd vist ka põhjalikult moest on läinud? ainult et tuleb välja – ja mina ausalt enne ei teadnud – et ingliskeelses kultuuriruumis kasutatakse do-re-mid relatiivse noodisüsteemina (vaadake, seal on alguses kirjas, et la=e). (muidugi nutikam inimene vb oleks selle “Helisevat muusikat” vaadates läbi hammustanud millalgi viimase 40 aasta jooksul või nii.) aga noodid nootideks, ma ei suuda küll välja mõelda, mismoodi seda rütmi mõttes lugema peaks.
tulles tagasi selle juurde, et mille üle ma siis ikkagi kaeban – umbes nädal aega tagasi jõudis mulle kohale, et minu osalemine Eisteddfodi cymanfal ei piirdu kahe laulu esitamisega koorina (ehkki see vist on see, mille eest publikult raha kasseeritakse), vaid mult ikkagi oodatakse terve lauliku jagu nendes teistes lauludes osalemist ka. eilses proovis laulsime nad siis kõik korra läbi. ja noh, vastus sellele, kuidas kõmrid seda teevad, on ikkagi see, et nad on neid laule eluaeg laulnud ja need on neil peas. neljal häälel! vot see on koorilaulukultuur.
kuna pea kõigi viiside autoriteks on kas mõni Hughes, Williams või Roberts, siis on ilmselge, et mina poleks neid kunagi enne kuulnud olnud ka siis, kui ma ei oleks suurema osa oma elust püüdnud kirikusse sattumist aktiivselt vältida. (kuigi peab nentima, et kui meie kirikutes ka nii ilusasti lauldaks, äkki ma siis oleksin selle vältimisega vähem vaeva näinud.) ühte laulu teadsin siiski enne ka! see on Sibeliuse “Finlandia”, mille pealkiri on viisakalt samaks jäetud, aga tekst palub siiski issanda õnnistust kaunile Kõmrimaale, niipalju kui ma siit ilma sõnaraamatuta aru saan :D
whatever 
Kõigis ülejäänud maades on doremi relatiivne ja tähtnimed absoluutne süsteem, meie siis maadleme kolme süsteemiga sest omal ajal ei adopteeritud Kodaly süsteemi nii nagu see oli vaid tuletati sellest veel jolemii…
… ja siis püüti seda koolis mudilastele õpetada. Mitte ühestki ainest pole ma nii vähe aru saanud nagu muusikaõpetusest. Ja siis kordus see õudus mu oma lastel.
noh, olgu ta do või jo, tundub, et mingit relatiivset süsteemi ikkagi on vaja lisaks absoluutsele. mu praegusetes koorides kasutatakse hääle- ja häälestamisharjutuste juures hoopis numbreid, aga see on ju täpselt sama asi – jo-mi-so (või do-mi-sol) asemel laulad one-three-five. ja ma tunnen puudust neist toredatest käemärkidest, mis asja juurde käisid :)
relatiivset on kindlasti vaja, see on intuitiivselt palju loomulikum kui absoluutne (kui keegi ütleb koos lauldes “oot-oot, võtame madalamalt/kõrgemalt”, tajuvad kõik seda ikkagi sama lauluga, mis siis, et helisagedus suurenes), aga tundub, et koolis ei seletatud seda pointi eriti hästi. Minu ahaa-elamused tulid kõigepealt siis, kui ma oma käe peal “Carmina Burana” noodi peal end noodilugemisest läbi närisin ja tasapisi taipama hakkasin, milleks võtmemärgid olemas on. Ja seejärel Inglise vanamuusikaõpetajaga, kes kasutas ainult relatiivset süsteemi, igasugused võtmed näitasid ainult relatiivset fa-d, do-d või soli ja neile, kes polnud enne muusikaõpet saanud, solfedžeeris ta “Rong see sõitis tšuhh” lauluga, kiites, kui hea laul see selleks otstarbeks on.
Ühesõnaga, tema süsteemis näitas do-võti seda, kus asub “rong” ja sol-võti (ehk viiulivõti) seda, kus asub “tšuhh”.
Mul oli algklassides veel sellele jo-le-mi-le lisaks klaveritunnid. Sama õpetaja ja do-re-mi :) Kodus mängis isa klaveril noote, kus olid akordimärgid üksikute tähtedega. Sellest ragistasin läbi, oli loogiline, aga miks algklassides oli vaja nii keeruliseks see jolemitamine teha, ei saanudki aru. Isa hoidis ka peast kinni, ise professionaalne koorijuht :D
minu arust suur osa seda segadust ja konflikti ja frustratsiooni saabki alguse sellest, et klaverimängija vajab absoluutset skaalat ja laumiseks, nagu notsu ütles, on relatiivne palju praktilisem. ja siis ongi kõige suuremas erroris need vaesekesed, kes mõlemat korraga püüavad selgeks saada :)
noh ja ma meenutan uuesti “Helisevat muusikat”, kus tehti ka täpselt sama asja, mis meil koolides – õpetati lastele selgeks relatiivne heliredel ja väideti, et nüüd suudavad nad laulda enamvähem ükskõik mida. ja no laulsidki ju, ei mäleta, et keegi oleks kurtnud! :D
Ma arvan, et kõik süsteemid või metoodikad on kokkuvõttes head, sest keegi on nad ju välja mõelnud ja läbi testinud. Kuid meetod, mis töötab lapsel, kes käib lisaks kooli muusikaõpetuse tundidele ka muusikakoolis ja kel on kodus klaver ja kelle vanemad oskavad solfi ja viitsivad seda oma lapsele selgitada – ei sobi lapsele, kelle kogu kokkupuude muusikaga ongi selles ainsas tunnis.
Muusika ülesmärkimise süsteem, milles peab saama luua ja jagada sümfooniaid, ei saagi olla lihtne. Selle õpetamise aluseks peaks olema mingid väga… arusaadavad selgitused. Mida mina ei ole näinud üheski õpikus ega ei mäleta ka oma koolist. Kui need on olemas, siis küllap saab õpetada nii absoluutsed kui relatiivset pidi… Ma vist olen sel teemal juba sada korda halanud, ilmselgelt on mul siin isiklik trauma…
(Läksin selle kõige peale nüüd EMTA muusikateooria õpiku algust lugema.)
ei ole vast ikka kõigis :) mina lugesin vikipeediast (https://et.wikipedia.org/wiki/Solmisatsioon), et “absoluutne solmisatsioon ehk nö “liikumatu do” on kasutusel näiteks Hiinas, Prantsusmaal, Itaalias, Portugalis, Hispaanias, Rumeenias, Venemaal, Lõuna-Ameerikas ning ka osaliselt Põhja-Ameerikas, Jaapanis ja Vietnamis”, seda on ikka päris hea ports muud maailma?
koraal ja hymn – tundub, et enam-vähem sama asi, eriti kui teie hymn on selline mitmehäälne. vt ing k hymni ja chorale’i mõiste suhete kohta:
https://en.wikipedia.org/wiki/Lutheran_chorale
leidsin selle notatsiooni kohta wikiartikli, mis ütleb rütmi kohta, et mõttekriipsu moodi kriips näitab selle eel märgitud noodi “hoidmist” (st pikemat nooti); tühi koht tähistab pausi. Ja kui on vaja tavalisest (antud juhul veerandnoodist) lühemateks vältusteks jagada, siis kasutatakse punkte ja komasid.
https://en.wikipedia.org/wiki/Tonic_sol-fa#Notation
See wikiartikkel ei ütle, mida tähendab kriips tähtede all, aga sinu näite põhjal saan aru, et see on ligatuur – st et need noodid on ühe ja sama silbi peal.
jei! oleks ma teadnud, mis mõistet googeldada, oleks selle vast ise ka võinud üles leida, aga ma ei teadnud ju. nii et aitäh :)
need koolonid ja püstkriipsud ajavad mind endiselt segadusse, aga mu ingliskeelne muusikasõnavara pole ka suurem asi, nii et isegi wikipedia ei aita (wtf on “measure” ja kuidas ta taktist erineb?). vb kui elus veel cymanfasid ette tuleb või muudel asjaoludel nonkonformistlikule kabeliteenistusele satun, uurin ajaviiteks välja.
Ma olen aru saanud, et “measure” ongi “takt”?
“n beats per measure” on sama mis “n lööki taktis”.
aga paljudes lauludes ei ole need püstjooned, mis peaks measure’sid üksteisest eraldama, samas kohas kui taktijooned :(
võib-olla neis lauludes on nn “compound measure” (ma ei tea, kuidas see e.k on, liittaktimõõt?). Et kui taktis ei ole näiteks mitte 3, vaid kuus lööki, ja need kuus jagunevad tavaliselt kaheks taktipooleks ( “ÜKS-kaks-kolm-NELI-viis-kuus”), siis väiksem püstkriips tähistab taktiosade vahelist tsesuuri. Teisisõnu, kui takti alguses on pearõhuline noot, siis takti sees on väiksemaid kaasrõhke ja püstkriips käib nende ette. See võiks olla eriti praktiline siis, kui löögid ei saa oma kaasrõhkusid kogu aeg ühtmoodi, vaid kord on “ÜKS-kaks-kolm-NELI-viis-kuus” ja vahel jälle jaguneb kolmeks “ÜKS-kaks-KOLM-neli-VIIS-kuus”.
Mulle tundub, et ma guugeldasin “welsh notation” või “Cymru notation”, vbla lisades “traditional”, aga täpselt ei mäleta ja praegu samade kombodega katsetades otse seda lehte ei leia, nii et nähtavasti tabas mind sel hetkel mingi serendipiteet. Oletan, et klikkisin lahti wikilehe nimega “Wales music”, panin Ctrl+F “notation” ja sain sealt õigele lehele, sest seal Walesi muusika lehel on link sellele notatsioonile olemas.
koolon on löökide vahel (selles sinu näites on löök veerandnoodi pikkune).
See üritus läheb mu peas täiesti segamini “Gümnafestiga” :) Ehkki ühe tüvi tuleb “kiitmisest” ja teise nimi “alasti võimlemisest”.
mille tüvi tuleb kiitmisest?
“Hümni” :)
aga cymnafa ise ei tule hümnist, nagu ma aru saan.
ja “hümni” algtähendus on pigem laulmine.
https://en.wiktionary.org/wiki/%E1%BD%95%CE%BC%CE%BD%CE%BF%CF%82#Ancient_Greek
wordpress sõi mu kommentaari ära, aga arvatakse, et hümni etümoloogia on siiski pigem laulmine. vt nt wiktionaryst ing. sõna etümoloogiat ja klikkige sealt vanakreeka vormi peale edasi (äkki kui ma linke ei pane, tuleb komm läbi).
Kas ma saan õigesti aru, et see fraas “vaadake, kuidas näeb välja iga viimanegi laul” tähendab siis, et vihikus on antud ikkagi mõlemad? Siis pole ju väga hull.. Kui oleks ainult parempoolne, siis ma vist kooleks. Ma muidugi ei tea, kuidas teie koor harjutab. Minu praktika on selline, et häälerühmad aetake lahku, õpitakse oma partii ära ja siis pannakse tagasi kokku. Seega oma partii kulub kiirelt pähe, sõnad sinna lisaks. Alguses on keeruline, aga sõnad saab harilikuga noodi peale kirjutada. Ja kui sul on viis nagunii olemas (vanasti oli see häda, et sageli ei olnud ja dirigent klimberdas kiirelt partii ette), siis saad oma partiid harjutada veebist laulu kuulates. See treenib hästi kõrva. Kuula klappidega ja proovi :)
Kas sa muidu nooti loed?
See võib jah olla, et neid laule teatakse nii hästi, et meloodiat lauldakse peast. Mul olid vanaema-poolsed vanaonud ja vanatädid sellised, kes olid lapsest saadik õppinud mitmehäälselt laulma. Muusikalist haridust polnud, isa oli kodus igal nädalal peale sauna kannelt mänginud, andnud hääled kätte ja lasknud neil siis laulda. Ja see oli nii sees, et ükskõik, mis pala ka meeldima ei hakanud, panid mitmehäälselt laulu käima. Kui sõnad olid olemas, võtsid igaüks oma häälepartiisse automaatselt ja laulsid. Uskumatu oli kuulata. Minu eluajal olid elus veel sopran, kaks alti, bass ja bariton. Kahju et siis polnud kombeks kõike lindistada. Lapsena oli tüütu ka muidugi kui nad igal paganama üritusel pool aega ainult kõõrutasid :D
asi just selles ju ongi, et see ei ole koor ja mingit harjutamist ei toimu. see on pigem nagu… see osade eestlaste unistuste laulupidu, kus laululavale lubatakse (ja mahuvad) kõik soovijad, lauldakse ainult neid laule, mida kõik on eluaeg teadnud, ja maagiliselt see kõik lihtsalt töötab ja kõlab kaunilt ja mitmehäälselt ja keegi ei pea kunagi vaeva nägema mingi noodilugemise või partiide harjutamisega, sest see oleks elitistlik kräpp :P
aga mina praegu olen umbes sellises olukorras, nagu mõni pahaaimamatu välismaalane reaalsel üldlaulupeol – oled küll otsinud endale kohaliku koori ja õppinud selgeks kõik ettenähtud laulud ja oskad sõnu hääldada ja oled käinud ettelaulmisel ja arvad, et oled peoks ette valmistunud, aga lõpuühendkoori ajal skandeeritakse ikkagi järsku “põhjamaa!” ja ilmub dirigent ja orkester hakkab mängima ja 20000 inimest sinu ümber hakkavad peast laulma mingit imelist meloodiat, mida sa iial enne elus kuulnud pole. neljal häälel. (võimalik, et ka enamal, sest põhjamaast on kindlasti olemas naiskooriseade ja ma ei välistaks ka mees- ja lastekooriseadeid.)
ma loen nooti küll, aga kui sõnad samal ajal teisel leheküljel on, siis see aitab vähe :D ja neil paganama koraalidel on ju vähemalt kolm salmi alati, kõike ei mahu harilikuga kirjutama. ja neid on olemas terved lauluraamatutäied, ma ei jaksa elus neid kõiki läbi kuulata ja pähe õppida lihtsalt igaks juhuks, et äkki satun kuskile, kus on vaja laulda. nii et ma jään mossitama selle üle, et kogu teemale oleks ülimalt lihtne lahendus, trükkida selline lauluraamat, kus sõnad on nootide all. kõigis muus koorilauludes saavad nad sellega ju suurepäraselt hakkama (ja pigistavad sinna oma sol-fa notatsiooni ka veel ridade vahele ära!), miks nad cymanfade jaoks ei viitsi teha.
Jessusmaria :D
Tegelikult ju väga äge!
kui ma üritan välja mõelda, miks nad niiviisi trükivad, siis pakuks, et sol-fa notatsiooni ja tekstiga variant tuli kopipeistina vanast lauluraamatust ja kui moodsad inimesed, kes ei osanud seda lugeda, virisema hakkasid, siis visati neile formaalse kondina teisele lehele see tänapäeva tavanoot. Kokkupanek tahaks juba põhjalikumat tööd ja siis peaks need, kellel juba on laulik, selle välja vahetama ja…
aga see on puhas spekulatsioon muidugi.
jaa. nii umbes ongi, ja kuna “kõik nagunii teavad”, pole piisavalt nõudlust ka. lisaks pidi olema see, et (nagu ka ju meie kirikulaulude puhul) osad tekstid jagavad omavahel viisi. lihtsam on nad siis ju lahus hoida ja kombineerida, nagu parajasti tuju tuleb.
(see on see vähetuntud fakt, et mida õieti tähendab kiriku lauluraamatus “omal viisil” – mitte seda, et igaüks undab nagu tahab, vaid et sellel laulul ongi oma viis olemas, ei laenata mõnelt teiselt.)
enne, kui ma su vastuse lõpuni lugesin, tuli endalgi kohe pähe see lauluraamatute “omal viisil”. Ainult et meil ei eeldata mitmehäälset laulu, kui keegi vahel võtab mingi lisahääle, siis on ta seda kas õppinud või siis korjab oreli mängitud harmooniast üles.
aa, ja muide: kui keegi teravapilguline märkab, et lauluraamatu kaanel on ju kirjas “gymanfa”, siis tere tulemast kõmri grammatika imelisse maailma! (ja ma olen nüüd juba nii ajupestud/integreerunud, et ma ütlen seda ilma sarkasmita, see on päriselt täiesti vaimustav.) naissoost cymanfa muutub määravas vormis gymanfaks (pehme mutatsioon). kaalusin, kas peaks oma postituses ka mõlemat versiooni kasutama, aga tundub, et kõmrikeelsete sõnade eestikeelses tekstis kasutamise konventsioon tuleb mul endal leiutada, ja otsustasin, et jään läbivalt algvormide juurde siin ja edaspidi.
ja cymanfa hääldub umbes nagu “kõMANva”.
ma märkasin, imestasin, jõudsin ka mõelda, et järsku grammatika ja siis guugeldasin välja, et ongi grammatika. Mis seal ikka, vanakreeka keeles (vbla uuskreekas ka, aga sellest ma ei tea) on perfektis nii, et tüvealguse silp pmst kahekordistub (vokaal vahel muutub, aga konsonant topeldub; vokaaliga algavate sõnade vokaal pikeneb, aga see kvantiteedimuutus tähendab mõnikord ka kvaliteedimuutust, nii et uus pikk vokaal võib olla juba teine, nt alfa muutub eetaks), nii et neid keeli, kus grammatika muudab just algust, on teisigi.