minu esimese Eisteddfodi esimese päeva tipphetkeks ei osutunud kumbki mu kahest esinemisest ürituse pealavadel (kuigi Y Standi esimene etendus Y Pafiliwnis oli ikkagi päris äge ka, ja ühte neist lauludest, mida Cantorion Rhosiga Lwyfan Y Maesil esitasime, kanti isegi rahvustelevisioonis üle) ega ka need põgusad rahulduspakkuvad olukorrad, kus mul õnnestus kellegagi maha pidada mõlemapoolselt kõmrikeelne dialoog. hoopis täiesti vaieldamatult see moment, kui suvalise lavataguse lobisemise käigus rääkis üks uus sõbranna mulle välja, mis nimega Facebooki grupist ma leian kõmrikeelse Perekooli foorumi. (Heledd seda muidugi nii ei väljendanud, aga tema kirjeldusest sain kohe aru, mis sorti sisust jutt on.)
olen seda gruppi nüüd mõned tunnid obsessiivselt sirvinud ja omg, vat siit algab tõeline integratsioon sellesse ühiskonda! siit saan ma teada, misasjad ühele tavalisele Walesi naisele tema igapäevaelus huvi pakuvad või muret teevad ja, mis peamine, mis sõnu ta selle kõige kirjeldamiseks kasutab.
samas ei ole mõtet kurta, et miks ma varem ei teadnud, sest ma ei oleks varem mitte midagi aru saanud. selle kirjaviisiga siin ei oska ükski sõnaraamat, tõlkeprogramm ega tehisaru midagi pihta hakata! ja see legendaarne eesti proua, kes soovis kuue (või mitme iganes) kuusega randa minna, ei ole vääriline isegi mõnede kõmri naiste õlut hoidma.
võiks ju arvata, et kui erinevad saavad kirjakeel ja kirjapandud kõnekeel ühes foneetilist kirja kasutavas keeles ikka olla. aga noh, eestlastena me tegelt põmtselt teame, et saavad ikka küll :D
(ja kuulge, arvake, kas keegi on postitanud mureliku küsimuse selle kohta, kas tänaõhtuse Eisteddfodi cymanfa laulikus ikka on noodijooni kasutav notatsioon (kõmri keeles hen nodiant, selgub – eesti keeles mul pole aimugi, kuidas seda korrektselt nimetada) olemas või peab ta kodust oma lauluraamatu kaasa võtma. ma räägin, see on täielik meinstriim!)
whatever 