sel nädalal juhtus minuga üks asi, millest olen alati salamisi unistanud, aga kunagi pole päriselt uskunud, et nii lähebki – meie koori dirigent palus mul välja pakkuda mõne eestikeelse laulu, mille me võiksime selgeks õppida ja oma repertuaari võtta. (me, eks, ei ela enam Londonis, kus iga juhuslikult valitud viieliikmelise seltskonna peale on ette näidata kuus emakeelt ja kedagi ei huvita – siin olen mina diversiteedi kehastuseks! kooris on umbes kolm kõmri emakeelega inimest – kõmri keeles me muidugi laulame, Eisteddfodi lavale poleks muidu lubatud – ja hiljuti liitus üks prantsuse proua, aga “Cantique de Jean Racine” on meil juba enamvähem selge, nii et eesti keele lisamine katakski kõik keeled, mida keegi sellest toatäiest rahvast korralikult oskab. veider veits. aga samas loogiline, et siis nii teemegi.)
tegin pokkerinäo pähe ja ütlesin, et jaa, ma mõtlen selle peale ja panen mõned ideed kirja… aga endal süda juubeldas sees, sest otse loomulikult on mul parimate maailmaga jagamist väärivate eesti koorilaulude edetabel peas juba ammu olemas. kas teil on ka või te olete normaalsed?
nii et läksin koju ja panin kirja oma esikümne, võttes arvesse seda, et ülemäära tekstirohkete lauludega need vaesed inglise monoglotid ilmselt ikkagi toime ei tule ja et kui laul on isamaaline, peaks ta seda olema nii enamvähem universaalselt, st võiks käia Walesi kohta sama hästi kui Eesti kohta. no et kui te imestate, kuhu “Tuljak” jäi või mis “Ärkamise ajal” viga on (oh, see oleks muidu nii hea lihtne laul, seal on hullult vähe sõnu). noh ja paraku tuli ka nais-, mees- ja lastekoorilaulud välja jätta seekord.
vabalt võin jagada ka oma nimekirja, ma tean vähemalt, ee, ühte inimest, keda see huvitab :D järjekord on suvaline või õigemini enamvähem see, kuidas mulle asjad meelde tulid, kui ma hakkasin üles kirjutama.
Vinter/Vetemaa, “Laul Põhjamaast” – teate, kõigil on mesipuu ja mesipuu, aga minu jaoks on ikkagi see kõige hümnilikum neist lauludest, mis ei ole päriselt hümn. ja milline võimalus õ-tähe rahvusvaheliseks populariseerimiseks!
Lüdig/Kuhlbars, “Koit” – ma ei tea, kas keegi iialgi on seda esitanud mingis muus kontekstis kui laulupeo avamisel? aga jube hea lühike laul tegelikult, pluss siia käib juurde see tore lugu, kuidas Kuhlbars need sõnad kümne minutiga valmis kirjutas ja siis Lüdig ei saanud alla jääda ja tegi viieteist minutiga viisi juurde, seitsmehäälses seades. suht vähetõenäoline, et see päriselt ka just täpselt nii oli, aga legendiks ikka ilus :)
Härma/Haava, “Ei saa mitte vaiki olla” – ma tean, et see on tegelt naiskoorilaul, aga sellest on segakooriseade täitsa olemas (isegi meeskoori esituses olen kuulnud). see on 1) väga ilus, 2) üsna lühike, 3) ainus eesti koorilaul, mis mulle pähe tuleb, mille nii sõnade kui viisi autor on naine. noh, kui me jätame välja laulupidude jaoks seatud Kadri Voorandi või Liisi Koiksoni vms laulud (millisel juhul ka on ikkagi vaja Tõnis Kõrvitsat või Rasmus Puuri või kedagi sellist). lisaks läbisin õrnas eas kaheksa aasta jagu Miina Härma teemalist indoktrinatsiooni, nii et.
Mägi/Runnel, “Siin mu rõõmumaa” – okei, see on see üks laul siin nimekirjas, mida pole kunagi laulupidudel esitatud, ja kas ta Cantorion Rhosile jõukohane on, on ka suht kahtlane, aga ma pidin! esiteks, Ester Mägi. ega meil peale tema ja Miina Härma tegelikult rohkem kooriheliloojaid naisi polegi päriselt ette näidata. (okei, Piret Rips, aga tal on rohkem nagu lastekoorivaib mu jaoks ja ma ei suuda ühtegi ta laulu tegelikult nimetada peast.) teiseks, Runneli tekst… kust ma isegi alustan. “Pigitraadiga pandud, koormaköiega köidetud, suure sõlmega seotud süda siia-maa paika…” vot see on isamaaluule. ilma igasuguste surmatuulte ja -kuulideta. ja siia otsa kogu maailmakirjanduse kõige ilusam fraas: “me liigume loogeldes loojangu poole”. seda teavad kõik muidugi Rannapi viisiga, aga mulle meeldib Mägi versioon rohkem. ühesõnaga, mulle hullult meeldib see laul.
Uusberg/Liiv, “Muusika” – ma ei tea, kas asi on minus, aga 21. sajandi koorilauludest nagu väga palju näiteid ei tulegi pähe, kõik popimad asjad on ikka poplaulude seaded. aga Uusberg kirjutab päriselt koorimuusikat. ja kas ma pean lisama, et omg kui ilus.
Tormis, “Ringmängulaul” – puhas sohk, sest see ei ole isegi eesti keeles alustuseks… kuigi ma ilmselt pääseks sellega ära, sest kes siin ikka eesti ja ingeri keelel vahet teha oskab. aga esiteks jällegi, ma ei saa teha mitte mingit eesti muusika nimekirja või edetabelit ilma Tormiseta, ja teiseks on see ainus laul maailmas, mida ma tean, kus viis on otsast lõpuni aldi käes :) ja no üks väheseid laule, mis pähe tuleb, mis ei räägi ei laulmisest ega isamaast. ega jumalast.
Sisask, “Sanctus” – ma olen oma elus laulnud missasid… kui mitte kümneid, siis igal juhul kümmetkonda erinevat, ja see “Eesti missa” Sanctus on mu lemmik. mitte ainult sellepärast, et ta on eesti keeles, aga sellel on oma osa. (ja ma olen Urmas Sisaskit oma autos sõidutanud. ta oli veits purjus, aga muidu väga tore.)
Aapo Ilves, “Leelo” – võru keel pole ka päriselt eesti keel, aga see vast ikkagi läheb arvesse. see on tegelt uskumatult meeleolukas laul, kuigi sellest nagu ei tundu olevat salvestusi, mis seda päriselt edasi annaks (selles Uma Pido omas, mis lingitud, olen ma laval, aga sealt koori seest vaadates tundus kuidagi veel hoogsam see asi). hästi laheda tekstiga laul. ehkki võru keel teeb absoluutselt iga teksti lahedaks. no ja siingi on suht palju kordamisi ja niisama leelotamist, mis võiks ju sobida neile, kes võru keelt veel nii hästi hääldada ei oska.
“Viire takka” – mulle tuli endale millalgi üllatusena, et seda loetakse rahvalauluks, tundub selle jaoks nagu… liiga uus? (need meresõidumasinad seal loos on Krimmi sõja aegsed briti dessantlaevad. jah, selline hällilaul.) ja tuntud on ta pigem nagu lastekoorilauluna, aga jällegi, annab küll laulda segakooriga ka.
Sarapik/Liiv, “Ta lendab mesipuu poole” – okei, OKEI, ma võin ju viriseda, aga objektiivselt võttes on see ilus laul nii sõnade kui viisi poolest ja peaks sedasorti nimekirjas ikkagi sees olema. ja kui peaks juhtuma, et seda siin Walesis kuulen, olgu siis meie koori või kellegi teise esituses, siis raudselt poetan ka pisara. lihtsalt mul oli vahepeal ikka hirmus üledoos sellest laulust ja mulle endiselt tundub, et teda võiks ühendkooriga laulda naaatukene harvemini kui kaks korda järjest iga viie aasta tagant.
kui kümme täis sai, panin nimekirja otsustavalt lukku ja saatsin ära, sest Ruthil on mitu koori dirigeerida ja päevatöö ka teha, ta ei saa kogu eesti koorumuusikat läbi kuulata. aga kui saaks, siis mis te talle veel pakuks?
whatever 