koera saba keritamise rubriigist: ma võitsin fotokonkursi!
nagu ikka mu suuremate võitude puhul elus (vt ka: e-etteütluse I koht kategoorias “välismaal elavad eestlased”) oli edu võtmeks eelkõige õige võistlusklassi valik – loodusfoto konkursi kuulutas välja kõmri keele õppijate ajakirja veebiversioon ja ma pakun, et sellel on lugejaid umbes… sada?
aga kui nüüd nii vaadata, siis pilt on ju tõesti hea ja ma vist ei ole seda teile enne näidanud.
mitte et ma arvaks, et keegi viitsib vaadata ilma igasuguse tõlketa pooleteisetunnist kõmrikeelset muusikali – aga KUI te peaks tahtma, siis te nüüd mõnda aega saate. palun, meie Eisteddfodi-projekt: Y Stand!
tõlge kuluks ausalt öeldes mulle endalegi hädasti ära, sest kuigi ma olen peaaegu kogu aeg seal laval ja tean kõiki koori esitatavaid laule peast ja olen ka ülejäänud teksti kuulnud täitsa mitme proovi ja kahe etenduse jagu ja kaks korda video üle vaadanud… siis ega ma ikka veel päriselt ei saa aru, mis selles loos juhtub :)
igatahes on siin üks väike perekond – teismeline Grace ja tema vanemad, kes on… lahus? lahkumineku äärel? lihtsalt parajasti tülis? igal juhul, tundub, mõlemad parajas keskeakriisis, ja kindlasti mitte ühel nõul selle osas, kas Grace tohib jalkat mängida või peab keskenduma koolile.
ja on Clem, soni ja kilekotiga vanamees, kellel on Wrexhami hooajapiletid otse nende kõrval. üks tool on küll tühi, sest proua Christine hoiab Clemile nüüd taevasel staadionil kohta. tasapisi tuleb välja, et Clem on endine tippjalgpallur ja tal on Grace’ile pallivalitsemise ja võitmise ja kaotamise ja üldise zen’i kohta ühtteist õpetada.
ja siis on veel Cara, kes müüb staadionil friikartuleid ja… vot ei teagi täpselt, mida ta veel teeb peale selle, et laulab kogu kambast kõige paremini (aga millest?) ja sõbruneb selle seltskonnaga ka pikapeale.
taustal ja jutu sees käib läbi Wrexhami jalgpalliklubi ajalugu, mainitakse ära nii 1934. aasta Gresfordi kaevanduskatastroof (see lugu läheb küll iga kord kuulates kurvemaks sedamööda, kuidas ma rohkematest sõnadest aru saan) kui hiljem juba Rob ja Ryan. sõnadeta episoodilises rollis esineb jalgpalliskaudi osas ka Wrexhami naistetiimi staarmängija Lili Jones. ja lõpp on muidugi õnnelik.
mumst tuli päris kenasti välja see asi meil, ehkki arvasin juba proovide ajal ja arvan siiamaani, et umbes veerand tundi liiga pikk – sellest hetkest, kui arvad, et nüüd on lõpp, tuleb kolm laulu veel, ja vähemalt kaks neist on kindlasti liiga pikad. aga noh, see on probleem eelkõige publikule, esinejatel endil oli väga tore :)
whatever 