Rubriik: whatever

mul on ikka hinge peal see küsimus, mida mult mu matkapiltide kontekstis on küsitud rohkem kui üks või kaks korda: kuidas nii, et Inglismaal üldse metsa ei ole?

eelkõige on ta mul hinge peal sellepärast, et… sama hästi võiksite küsida, miks pole Inglismaal moodsa kunsti muuseume, Amazoni hiigelladusid või laste mänguväljakuid. on ikka, aga 1) kui ma matkale lähen, siis ma valin üsna hoolega koha, kus neid konkreetseid asju ei ole, 2) kui nad mulle ikka juhtumisi ette peaksid jääma, siis ma pigem ei pildista neid. sest nad ei meeldi mulle eriti. (okei, mul pole moodsa kunsti muuseumide vastu tegelikult midagi, aga harva vaatan mõnd selle pilguga, et oo, teeks pilti.)

ja ma olen siin tõesti pingutanud ja igasugu metsalaadsetesse kohtadesse sattudes ikkagi teinud pilti, et teinekord hea blogis näidata, et noh, on ju mets. ainult et need pildid kipuvad välja kukkuma erakordselt koledad. alustuseks ikkagi sellepärast, et see mets ei ole eriti ilus; lisaks tulevad nad enamasti udused, sest pildistamiseks on liiga pime, sest… mets. ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin tahtma nii ebameeldivas keskkonnas pikemalt viibida, nii et pigem kiirendan sammu ja teen, et välja saan, selle asemel, et kaamera settinguid sudima hakata.

joonis 1: metsatukk South Downs Wayl. ma ei ole seda pilti vesivärvidega maalinud ega olnud ka eriliselt pime kellaaeg (tegelikult oli päiksetõusujärgne kuldne tund napilt läbi saanud), aga no ei õnnestunud teravat pilti saada. mitte et ma tohutult katsetanud oleksin.

joonis 2: ühel nädalavahetusel sõitsin rattaga kodust 50 km mööda kanali- ja jõeääri ja jõudsin sellisesse kohta. see asub muide Stanstedi lennujaama vahetus läheduses ja seal ei olnud ülemäära mõnus magada, aga ma tegin seda ikka, bivvy bag on pildil hoolikal vaatlusel näha.

ühesõnaga, ärge minu peale lootke, kui mingeid korralikke metsapilte tahate.

aga siis ükspäev olime Põhja-Inglismaal, Lancashire’is ja sealkandis, ja vaatasin kaardi pealt, et üks päris suur roheline laik on märgitud, nimeks Forest of Bowland AONB. AONB tähendab – päriselt, ma ei tee nalja – Area of Outstanding Natural Beauty ehk Eriti Looduskaunis Koht. looduskaunite kohtade hierarhias on see rahvuspargist nõks allpool, aga igasugusel reisiplaneerimisel abiks ikka – võib loota, et sealtkaudu sõites paistab mingeid kenamaid vaateid ja nii. ja et Forest? äkki õnnestub mul ikkagi lõpuks mõni ilus metsapilt teha teile, mõtlesin, ja palusin autojuhil sealt läbi sõita.

daamid ja härrad, Forest of Bowland näeb välja selline:

kuna on ilmselge, et metsafotograafina mind usaldada ei saa, siis kiire kirjeldustõlge siia juurde: seal tõepoolest ei ole ühtegi puud. tegelikult näeb see oma parematel hetkedel välja äravahetamiseni sarnane näiteks… Dartmooriga. või Exmooriga või North York Moorsiga või noh, ühesõnaga, see on rabanõmm, minu hinnangul üks kaunemaid looduskooslusi, mis Briti saartel üldse pakkuda on. seal elavad lambad ja puha.

ma olen selles lõksus varem ka olnud! ajalooliselt ei tähenda ingliskeelne sõna “forest” mitte metsa kui sellist, vaid kohta, kus endisaegsed ülikud jahil käisid. osa sellest võis olla ka metsaga (woodland) kaetud, osa ei pruukinud üldse. tänapäeval on “forest” ja “wood” pigem sarnase tähendusega (tehniliselt on “forest” tihedam kui “wood” – ja halloo, kus on nüüd eestlaste kui metsarahva 50 sõna metsa kohta, kui isegi nende kahe jaoks erinevaid mõisteid ei ole, või on?), aga kohanimede mõttes võib “forest” tähendada mida iganes, lihtsalt seal kunagi elasid hundid ja põdrad. ja hunte pole Briti saartel elanud keskajast saadik, nii et see kunagi oli ikka päris ammu.

nii et mis see moraal on. te lihtsalt peate mind uskuma, kui ma teile ütlen, et Inglismaal kasvab puid ka ja mõnikord moodustavad nad isegi metsa (metsa ametlik definitsioon: pindala peab olema vähemalt 0.5 hektarit, puud peavad olema vähemalt 5m kõrged ja võra peab varjama vähemalt 10% maapinnast. siit annaks äkki isegi välja arvutada, mitu puud on mets). aga pilte otsige pigem mujalt.

millalgi augusti lõpus saab kümme aastat sellest, kui Londonisse kolisin. täpselt tänasest olen ametlikult briti kodanik, kuninganna ja ta pärijate truu alam.

naturalisatsiooniprotsess võttis aega umbkaudu 8 kuud, kui alustada loendamist sellest hetkest möödunud aasta detsembris, mil otsustasin, et hakkame siis pihta, ja kodakondsustesti aja broneerisin. (eelduseks oli, et olen riigis vähemalt 5 aastat legaalselt elanud ja siis EL kodanikuna “settled statuse” saanud ja sellega veel aasta elanud.)

britid arvavad, et “Life in the UK” test ongi kõige raskem osa kodanikuks saamisel. aga kui nõukaaegne haridussüsteem mind üldse millekski hästi ette on valmistanud, siis just selleks – valikvastustega küsimustele õigesti vastamine piiratud aja jooksul. samuti ei valmistanud mulle mingeid raskusi B1 taseme inglise keele eksam. jaanuari lõpuks olid mõlemad testid tehtud.

edasi tuli täita kilomeetritepikkune ankeet. see võttis mitu õhtut aega ja ulgumist ja hammaste kiristamist. võiks ju arvata, et kui rasked need küsimused ikka olla saavad, aga teate: ma ei tea KUNAGI, mis aastal ma abiellusin ja mis aastal lahutasin. vanasti oli see info eesti.ee-s saadaval, aga enam pole. protip: tuleb rahvastikuregistrist üles leida see koht, kust saab 5 euro eest perekonnasündmuse tõendi tellida. seal näidatakse dokumendi kuupäev ära enne, kui raha maksma peab. 10 eurot säästetud!

teine ulgumaajav osa oli muidugi see, kui tuli kirja panna kõik viimase 5 aasta jooksul tehtud välisreisid. vähemalt sain selle käigus aru, milleks kogu see koroonajama hea oli. nimelt: kui ma oleksin ka aastal 2020 teinud tööreise samas tempos, kui 2018 ja 2019, poleks siin praegu mingit kodakondsust, sest ma oleks täiega lõhki läinud päevade arvuga, mis tohib olla Ühendkuningriigist väljas viibinud. lubatud oli 450 päeva 5 aasta peale ja mul sai täis 372 päeva ja sellesse arvestusse läksid ainult täispäevad (st kui reedel lendad välja ja pühapäeval tagasi, siis see loeb ühepäevase reisina). klge, tõesti, palun väga vabandust, kui vahepeal kehtinud reisipiirangud teile mingeid ebamugavusi tekitasid, aga minusuguse jaoks olid need ilmselgelt hädavajalikud.

okei, aga alles siis, kui ankeet sai täidetud, jõudsin selle testini, mis päriselt mu integreerituse briti ühiskonda proovile pani. nimelt: vaja oli kaht soovitajat, kes pidid olema Briti kodanikud, ei tohtinud olla mu pereliikmed ja pidid olema mind vähemalt kolm aastat tundnud. ja arvake, kas mul oli selliseid inimesi kuskilt võtta? sest selgub, et sõbrad on mul kõik kas Eestis või siis samasugused immigrandid kui ma ise. töökaaslased ja gaidikontaktid – kõik alla 3 aasta. töökaaslased eelmisest ja üle-eelmisest töökohast… jube toredad inimesed, aga me ei suhtle enam! ja teate, üsna piinlik on võtta ühendust inimesega, kellega pole mitu aastat rääkinud (ja ei plaaninud ka) ja talle üles tunnistada, et kahjuks mul ühtegi sinust lähedasemat inimest pole, kellelt seda teenet paluda, aga kas sa palun annaksid allkirja, et sa tunned mind ja et ma ei ole oma ankeedis valetanud ja et pole põhjust mulle mitte kodakondsust anda.

mis sa ära teed. saatsin kahele ekskolleegile need kirjad. nad olid väga armsasti nõus aitama, aga ajasime kogu seda asja posti teel (st: trükkisin välja oma ankeedi ja soovitajale mõeldud vormi, kleepisin viimasele oma foto, panin kogu paberipaki posti koos margistatud ümbrikuga tagasisaatmiseks) ja see võttis terve igaviku ja üks neist ankeetidest läks vahepeal postis kaduma ka (hiljem ilmus jälle välja, aga selleks ajaks olin juba uue trükkinud ja saatnud). aprilli keskpaigaks saime selle kõigega lõpuks valmis.

kui soovitused olid olemas, siis sai need sisse skännida ja ankeedile lisada ja avalduse ära esitada. selleks tuli riigilõiv ka ära maksta. see oli 1330 naela, mis minu meelest ei ole mingi eriti väike summa. (lisaks maksis kodakondsustesti tegemine 50 naela, keeletest 150 naela ja pass maksab 75.50, nii et kokku 1600. pluss tohutu hulk passipilte ja postmarke.)

järgmine ülesanne polnud iseenesest keeruline – broneeri aeg teeninduspunkti, kus võetakse su biomeetrilised andmed – aga lihtne ka polnud, sest neid aegu polnud eriti saada ja nad tundusid esimese hooga kõik tasulised. lähemal uurimisel selgus, et kui õige nädalapäeva hommikul õigel kellaajal sõrm nupu peal valmis hoida, siis on võimalik ikkagi tasuta aeg ka saada. kuu aja pärast. noh, kus mul kiiret, ootasin selle kuu ka (st mai alguses õnnestus juuni alguseks aeg broneerida). aga selle aja peale käis juba päris kõvasti närvidele see üldine “outsource’ime protsessi kõik osad eri erafirmadele ja jätame teid turu nähtamatu käe hooleks” vaib. sõrmejälgede andmine ja foto tegemine ise läksid muidugi lihtsalt, kui ükskord selleni jõudsin.

millalgi juunis saadeti mulle mailiga lisaküsimus: mis on mu täpsem sünnikoht Eestis? jälle, selgub, üsna nipikas, sest üheski mu kehtivas ega hiljutises dokumendis seda kirjas pole (passis vanasti oli, aga juba paaris viimases enam mitte), sünnitunnistust pole mul siin käepärast (seda ei leidnud ma oma paberite hulgast Eestis ka ja lõpuks selgus üldse, et oli ema käes) ja, noh, võtsin ette uue seikluse rahvastikuregistris, et mingi ametlikuma väljanägemisega dokument saada, kus sünnilinn kirjas oleks. õnneks selgub, et sedasorti väljavõtet väljastavad kohalikud omavalitsused tasuta ja isegi inglise keeles saab.

pärast seda oli mõni nädal vaikust ja siis tuligi teade: palju õnne, teie avaldus on heaks kiidetud, palun broneerige kohalikus omavalitsuses aeg kodakondsustseremooniaks. ja enne, kui ise jõudsin sellele reageeridagi, järgmine e-mail linnaosavalitsusest: palume ilmuda tseremooniale 3. augustil.

tseremoonia oli päris okei, kena tasakaal oli leitud pidulikkuse, tõhususe ja common sense’i vahel. kohe uksest sisse minnes näitasid dokumenti ja said oma kodakondsussertifikaadi näppu; teise näppu anti Suurbritannia lipuke ja suunati kohe kuninganna pildi ja riigilipu ette fotograafile poseerima. kui kõik osalejad olid kohal ja maha istunud, anti kiire ülevaade, mis toimuma hakkab – põhiliselt oli vaja teada, kas soovid kuningannale truudust vanduda jumala nimel (oath) või niisama (affirmation). minu tseremoonial jumalahuvilisi ei leidunud ja saime kõik ühe tekstiga hakkama. ametnikuproua ütles paari sõna kaupa ette, kooris kordasime järele. siis pandi makist mängima riigihümn ja laulsime seda kaasa, kes kõvasti ja kes vaikselt (mina isiklikult kasutan alati võimalust igasugu hümne täiel häälel laulda, sest nii harva saab). oligi kõik, teel välja said soovijad fotograafi käest 10 naela eest oma foto kaasa osta. ma ei raatsinud, aga lasin peikal endast telefoniga pilti teha sealsamas lipu ees.

noh ja nii ta läkski. passi peaks ka millalgi taotlema, aga ootan sellega, kuni olen selleaastasel puhkusereisil ära käinud, sest loomulikult tuleb Eesti pass ja kodakondsussertifikaat (originaalid, mitte koopiad!) POSTIGA passilauda saata ja siis loota, et need sealt kunagi naasevad… ja järjekorrad on seal praegu metsikud. ei, aitäh. kui aus olla, siis ma ei usalda seda riiki eriti… ja see on ka põhiline põhjus, miks ma otsustasin selle riigi kodanikuks hakata. ei tundu kaugemalt vaadates võibolla väga loogiline, aga nii põlised britid kui teised immigrandid noogutavad selle mõttekäigu peale mõistvalt.

nagu viimasel ajal moes, on ka minul pakkuda mõned vastused küsimustele, mida keegi pole mult küsinud. aga mul ei ole neid varuks viitkümmet tükki ja pole nad ka sügavad ega filosoofilised a la mis on olnud mu tänase päeva või kogu elu raskeim otsus või kes on mulle eeskujuks rahaasjades. vastupidi, siin teile kergekaaluliste probleemide (õigemini just lahenduste) eri:

viimati ilublogis tõstatasin küsimuse hambapesutablettide kohta. võin nüüd raporteerida, et olen need ära proovinud, ei olnud eriti keeruline. ühe portsu ostsin Anything But Plastic veebisaidilt, aga enne veel, kui need kohale jõudsid, jäid Bootsis mingid teised silma ja olid lausa allahinnatud, nii et võtsin need ka. erilist vahet ma neil kahel brändil ei taju; igapäevase koduse tarbimise jaoks tunduvad mõlemad veidi… rõõmutud (ei ole seda harjunud suurt suutäit piparmündimaitset), nii et reisi- ja matkaolukordadeks olen nüüd päris pikaks ajaks varustatud. vahutab vähem (okei, üldse ei vahuta) ja maitseb, nagu öeldud, vähem mündiselt ja rohkem… soodaselt kui tavaline hambapasta, aga see-eest kulub ka loputusvett vähem ja see on matkaoludes tihti väga praktiline. niisiis selle eksperimendi loen õnnestunuks ja väiketuubis hambapastat enam ei osta.

samuti lubasin teada anda, kui mul valmiskujul ostetud happetoonikuga immutatud vatipadjad otsa saavad ja ma hakkan neid kodusel teel valmistama. see võttis natuke katsetamist, et kui palju toonikut karbitäie vatipatjade kohta tuleb panna (pigem rohkem kui vähem, selgus), aga nüüd, kus see paigas, võin kinnitada, et kontseptsioon töötab suurepäraselt. eelkõige olin mures, et kas need padjad ikka üksteisest eralduvad või tekib äkki üks suur vatimass, aga ei tekkinud. nii öko see kõik muidugi ei ole, kui need korduvkasutatavad padjakesed, mida ma kodus tarvitan, aga jällegi, kaasaskantava buduaari jaoks väga hea lahendus ja jään selle juurde.

kolmandat asja ma kellelegi peale iseenda ei lubanud, aga avastasin mingil hetkel, et peavoolu on jõudnud kohvikotikesed – noh, nagu teekotikesed, aga see on kohvipuru, mitte teelehed, muidu sama süsteem, et leotad tassis ja pärast kougid välja ja naudid sooja jooki – ja plaanisin, et kui kuskil poes ette satub ja meeles on, siis ostan mõned ja proovin, kas need on ehk matkaoludes kohvi tegemiseks head. esimesel katselt suutsin leida ainult ühed supermarketi omabränditud (see-eest väga odavad) kotikesed. need ei olnud üldse head. st pruun vedelik tekkis tassi küll, aga suuremat kohvimaitset sel polnud, ükskõik, kui kaua ma tõmmata lasin. siis ostsin ühed päris kohvibrändi omad ka (ekstratumeda röstiga, et ikka maitset oleks) ja kordasin katset. tulemus oli kahjuks sama ja kuigi ma need ostetud pakitäied tarvitan muidugi lõpuni, siis juurde ma neid asju enam ei osta ja jään endiselt kaasas kandma oma kodus valmisjahvatatud kohvi ja paberist kohvifiltreid. pidupäevadel mokakannu :)

noh ja ma ikkagi vist pean selle ka ära ütlema, et rahaasjades pole mu eeskujuks mitte Jeesus vaid Kristi Saare. sorry not sorry.

eelmisel nädalal oli mul tööl hullumaja ja kuigi vaba reedet ootasin väga, ei leidnud kuidagi aega ega vaimujõudu, et nädalavahetuseks mingi normaalne matkaplaan ette valmistada. mõtlesin kogu aeg, et ostan tavalise rongipileti Lake Districtisse ja siis on rongis mitu tundi aega mõelda, et kuhu ja kuidas seal täpselt. aga selleks ajaks, kui ma neljapäeva õhtul rongipiletiäppi jõudsin, polnud reedeks selle suuna pileteid üldse enam saada.

samas, eks inimesele kulubki rutiinist väljaraputamine vahel ära, nii et tegin seda, mida ammu olin plaaninud teha – otsisin kodus leiduvate Ordnance Survey Explorer kaartide (1:25 000 mõõtkavas kaardid, mis katavad kogu Suurbritannia, matkamiseks väga mõnusad) hulgast välja need, mille olen aegade jooksul optimismihoos kokku ostnud, aga millega pole veel maastikule jõudnud, ja kõrvutasin neid mõnda aega rongipiletiäpiga. nii juhtuski, et ostsin pileti Abergavennysse (kõmri keeles Y Fenni), Walesi (kõmri keeles Cymru), Brecon Beaconsi rahvuspargi (kõmri keeles Parc Cenedlaethol Bannau Brycheiniog) külje alla.

Wales on Londonile poole lähemal kui Lake District, aga aega rongis oma eluvalikute ja -plaanide üle järele mõelda antakse sama palju – umbes kolm tundi. sellepärast ma käingi rongiga Walesis väga harva. (ausalt öeldes võiks käia tihemini, sest väga huvitav oli Newporti (Casnewydd) jaamas ümberistumist oodates valjuhääldist kõiki kõmrikeelseid teadaandeid kuulata ja püüda neist tuttavaid sõnu välja nokkida. põhiliselt õnnestus mul aru saada kellaaegadest ja perrooninumbritest, ehk siis pooleteise aasta keeleõppe tulemusena olen omandanud… arvsõnad. tubli tüdruk!)

Brecon Beaconsi rahvuspark on tuntud põhiliselt mägede poolest – nad ei ole just nii kõrged nagu põhja pool Snowdonias või ka Lake Districtis, aga kõrgemad ikka kui Eestis. ja ma jõudsin neist mägedest päris mitme tippu ka ronida selle nädalavahetuse jooksul… aga kuidagi viitas reisi algusest peale ikkagi kõik hoopis teisele mu lemmikmaastikuobjektile (kui nii võib öelda, vist ei või) – kanalitele.

alustuseks tegin juba rongis plaani alustada matka sellest, et kõndida kanaliserva pidi Abergavennyst Crickhowelli. mitte ainult sellepärast, et Duolingo on mulle väga põhjalikult selgeks teinud, et Abergavenny lähedal on kanal (mae camlas ger Y Fenni) ja et igasugustesse kohtadesse saab minna või neist tulla mööda kanali äärt (ar hyd y gamlas), aga tahtsin päriselt ka Crickhowelli minna ja kaarti vaadates tundus see väga mõistlik ja mitte liigselt kontimurdev plaan. paraku läks see plaan mitte isegi luhta, aga täiesti konkreetselt meelest niipea, kui Abergavenny jaamas rongist maha tulles silmapiiril Sugar Loafi nimelist mäge nägin. ta lihtsalt näeb selline välja, et täiesti võimatu on mitte hakata kohe tema poole ja tema otsa ronima.

nojah, ja seal Sugar Loafi tipus olin ma juba poolel teel Crickhowelli ja kanalist samas üsna kaugel. Crickhowellis omakorda, kui ma sinna järgmisel hommikul ükskord kohale jõudsin, tegin teoks ammuse plaani ja ronisin hoopis Table Mountaini otsa. Table Mountain ei ole alloleval pildil mitte see suur lame tipp paremas servas, vaid väga väike, aga ka lame… nublu sellest veidi vasakul mäenõlval. vist peab zoomima, et näha.

ja iseenesestmõistetavalt, kui ma juba Table Mountainil olin, läksin sealt edasi Pen Cerrig-Calchile ja sealt omakorda tegin ära terve ringi ümber Grwyne Fechani oru. see oli kõik kohutavalt tore, aga päris pikk jalutuskäik (ma arvan, et kõndisin sel päeval kokku üle 40 km) ja andke andeks, aga kuulasin selle kõrvale telefonist audioraamatut, milleks oli… “Kolm meest paadis, koerast rääkimata.” sest see oli e-raamatukogus parajasti vabalt saadaval ja ma polnud seda enne lugenud.

ma tean, ma tean, mis matkaja see on, kes ei naudi iga oma meelega ümbrust, vaid paneb klapid pähe ja kuulab mingit hoopis oma asja? mul oli piinlik küll. isegi sellisel määral, et kui keegi vastu tuli, panin raamatu pausi peale ja peitsin klapid taskusse ja tegin hoolega näo, et kuulan lõokesi ja tuult ja seda, kuidas aeg voolab ja mäed vananevad. aga… kas ma ütlesin, et mul oli nädal otsa tööl hullumaja? lihtsalt ei saanud pead muidu mõtetest tühjaks kui pidin kuulama, kuidas 19. sajandi noored mehed paadiga Thamesi mööda paarutasid, lüüsidega mässasid ja paati köiega vedasid.

kui lõpuks oma laagriplatsile tagasi jõudsin, olin rampväsinud ja näljane, aga mis põhiline, telefoni aku oli üsna tühi. õnneks oli kämpingu kõrval suurepärane pubi, kus suutsin leida laua otse pistikupesa kõrval ja sõin oma fish&chipsi erakordselt aeglaselt ja väärikalt. seejärel limpsisin sama väärikalt umbes tund aega 0.3l-st Corona Cerot (jaaaa! olemas on alkovaba Corona õlu, miks keegi mulle ei ole helistanud selle asjus? maitseb täpselt nagu päris!) ja lehitsesin pubi aknalaualt leitud mahukat raamatut, mis rääkis… kanalitest, paatidest, lüüsidest, briti tööstuspärandist, natuke isegi kolmest mehest paadis, koerast rääkimata, ja muuhulgas mainis ka, et kui inimene esimest korda elus kanaliretkele läheb, siis Monmouthshire & Brecon kanal, eriti Abergavenny kandis, oleks selle jaoks päris hea kohavalik.

ma olen kanaliretkel tegelikult käinud küll (juhtumisi küll Põhja-Walesis, mitte lõunas) ja üldse täidavad kanalid mu päevi ühel või teisel moel juba kümme aastat, sest ega Londonis pole ka eriti võimalik (või vajalik) nii elada, et mõne äärde ei satu. aga ikkagi tundus see järjekordse märgina, sest mul oli vaja Abergavennysse tagasi rongi peale saada ja kui välja arvata veel kord üle Sugar Loafi ronimine, siis ei leidunudki kaardil justkui paremat viisi sinna jaama jõuda kui just see raamatus soovitatud kanalilõik.

ja kui ma sinna kanali äärde siis hommikul kohale jõudsin… siis tundus see ausalt nagu kojujõudmine. mägedest paremad on küll ainult mäed, aga see hetk:

ja pärast seda eelmist 40-kilomeetrist päeva mägedes oli mul ikka jube hea meel, et mingid 18. sajandi insenerid olid võtnud vaevaks selle kanali niiviisi kenasti mööda samakõrgusjoont valmis mõõta ja ehitada. kui vaja, on tehtud kurv, kui vaja, akvedukt, kui vaja, lõigatud mäest läbi. vesi seisab paigal ja ei voola, veorajal (näete, kuidas oli kasu vanaaegse audioraamatu kuulamisest? sain teada, kuidas eesti keeles “towpath” on) patseerija ei pea oma jalgu mingite tõusude ja langustega vaevama. nagu oli kirjas siia-sinna paigutatud (väga huvitavate) infotahvlite servas: testimony to human endeavour. täpselt!

selles mõttes oli kanaliraamatu autoril õigus, et üsna lühikese jupi peale, mingi 5 km vast, oli neil seal ohtralt tööstusajalugu pakkuda. mulle meeldisid eriti need “enne” pildid, mis “pärast” vaadete juurde olid paigutatud.

ja isegi kui parajasti ei püüdnud mõne akvedukti või tõstesilla tööpõhimõttest aru saada, oli lihtsalt hästi kena kõndida.

Abergavennysse jõudsin liiga vara. rongini oli veel kõvasti aega ja kanalit polnud üldse piisavalt nautida saanud veel. ja siis jäi see rong veel hiljaks ka ja ühel hetkel arvutasin välja, et ma oleks võinud sedasama veorada mööda vabalt Newporti välja kõndida ja see oleks olnud palju toredam elamus kui kolm peatust kohaliku rongiga pluss kõik need tunnid rongi ootamist.

nii et nüüd on mul vist järgmiseks Walesi-matkaks plaan olemas. Newportist Breconisse on 67 km. ja ainult kuus lüüsi, ja ma tegelikult töötava lüüsi nägemise nimel olen valmis mäest üles ka minema.

mingitel segastel asjaoludel andsin endale uusaastalubaduse, et blogin sel aastal vähemalt kaks korda kuus (eelmisel aastal oli normiks üks kord, aga veame kihla, et keegi ei märganud neid meeleheitlikke kuu viimase päeva pingutusi). ja feilisin sellega haledalt kohe veebruaris (0) ja märtsis (1) (ja jälle veame kihla, et te ei pand tähelegi), aga millegipärast istun nüüd ikka 30. juunil kell 22 ja püüan midagi kirja saada. üldse ei suuda meenutada ega mõista, kuidas ma vahepeal suutsin üle kuu aja järjest iga päev kirjutada.

igatahes, tänasesse päeva üks selline mõte: kõmri keeles on täitsa palju sõnu, mis on lihtsalt ingliskeelsed sõnad kõmri moodi kirja pandud. näiteks kiirabi on ambiwlans, viin on fodca, loomaaed on sŵ, ülikond on siwt (kiire meenutus, et w hääldub nagu u, eks:)).

ja siis tuleb kuidagi üllatusena, et arvuti on cyfrifiadur, sülearvuti on gliniadur, entsüklopeedia on gwyddoniadur ja, ütleme, muusika on gerddoriaeth. ootaks just neist sõnadest mingit rahvusvahelisust, ehkki ma täitsa teadvustan endale, et pole see meie “arvuti” ka mingi… kompuuter. oh, ja kui te veel kuude nimetusi näeks! november on mis Tachwedd ja detsember on mis Rhagfyr näiteks. kui see nüüd just vastupidi polnud.

aga miskipärast ajas mind hiljuti täiesti meeleheitele avastus, et muuseum on kõmri keeles amgueddfa! kuskile võiks nende omasõnadega ikka piiri ka tõmmata, ei? (uurisin järele tuttavalt muuseumieksperdilt ja maailmas tegelikult ON veel keeli, milles muuseum ei ole “muuseum”, näiteks urdu keeles on ajeeb ghar. aga ikkkkkkkkagi.)

ma olen selle asja üle nüüd järele mõelnud ja ma tean, mis on see üks muutus, mille ma maailmas teeks, kui ma saaks lihtsalt käsu anda ja kõik peaksid sõna kuulama. (maagiat ega piiramatuid ressursse ei anta, sorry, mina ei tee neid reegleid.)

ma nõuaks, et võetaks maha kõik sildid, mis midagi käsivad või keelavad. kõik viimseni. “suitsetamine keelatud ja “jalgrattaga mitte siseneda” ja “kandke maski” ja “hoidke 2 meetrit vahet” ja “murul käimine keelatud” ja “ära roni, tapab” ja “hoidke puhtust” ja “ärge visake kätekuivatuspaberit potti” ja “jalgu istmele mitte panna” ja, noh, saate aru küll. kõik need. loeb mitte sõnastus, vaid mõte, igasugused punaselt läbikriipsutatud jäätise- või rulluisutajaikoonid lähevad ka sinna alla, ja passiivagressiivsed “täname sind, et oma nõud ise ära tood” samuti.

ma pole veel otsustanud, kas liiklusmärgid võivad jääda. aga pigem vist mitte. puhas plats nendega ka ja las inimesed alustuseks vaatavad natuke aega ise, kuidas saab ja mõistlik on. siis vist peab neid hakkama otsast tagasi panema.

aga kõiki neid teisi… pole loodetavasti nii väga vaja panna, ah? suur osa neist on nagunii aegunud ja maske tegelt ei pea enam kandma ja kõik oskavad ise ka teiste inimestega veidi suuremat vahet hoida, kui vanasti kombeks oli. ja wtf, kas keegi tõesti hakkaks raamatukogus suitsetama või tuleks rulluiskudega bussi peale? tähendab, muidugi on kõik kohad täis inimesi, kes panevad jalad rongis vastasistmele ja loobivad prügi maha, aga… nad teevad seda ju siltidest hoolimata.

ma ole lihtsalt nii väsinud sellest, kui kohutavalt palju müra kogu see sildimajandus avalikus ruumis tekitab. ja keegi ei loe neid nagunii ja üleüldse, misasja te käsutate kogu aeg. laske inimestel lihtsalt olla.

aa, et ma võiks selle asemel kliimamuutused või abordikeelud ära kaotada oma ühe ukaasiga? vist peaks jah. aga mul on see silditeema nii kaua nii hullult hinge peal olnud, et mul vist ei jaguks hingesuurust.

täna aegus mu Hampstead Heathi ujumiskohtade aastapilet, nii et aeg teha kokkuvõtteid.

käisin 12 kuu jooksul Heathil ujumas 123 korda, mis teeb ühe korra hinnaks 1.83 naela. selle eesmärgi, et peab ära tasuma, loen igal juhul täidetuks.

kõige paremad ujumiskuud olid september, oktoober ja november. novembris ujusin 17 korda. kõige vähem jõudsin ujuma juulis (4x) ja augustis (5x), aga jaanuar (6x), veebruar (7x) ja aprill (6x) ei saanud ka ülemäära tihedad.

kolmest võimalikult ujumiskohast üllatuslikult kõige vähem käisin segatiigis, sest see pandi minu jaoks veidi ootamatult talvekuudel avalikkusele kinni. ujuma lubati ainult klubiliikmeid ja klubiliikmeks saab kandideerida ainult juhul, kui oled enne ka läbi talve ujunud. daamide tiigis käisin rohkem kui lidos, sest mulle lihtsalt meeldib seal rohkem. (muide, lubasin juba aasta eest teile lido pilti ja tegin selle ära ka, lihtsalt postitada unustasin, nii et panen nüüd siia:

daamide tiigi juures pilti teha ei tohi, mis on ka üks põhjuseid, miks mulle seal rohkem meeldib. hea salajane.)

vesi oli kõige külmematel hetkedel, jaanuari lõpus, 4 kraadi Celsiuse järgi. paaril hommikul oli jääkirme ka tiigi peal. aga kõige külmem vesi, kus sel talvel ujusin, oli ikkagi Nõmme spordikeskuse basseinis, ja edetabeli järgmine Noblessneri sadamas. õnneks eestlane ehitab kõigisse sellistesse kohtadesse sauna. briti avaveeujujatel aga on kindel veendumus, et soe dušš või saun pärast külmas vees käimist on ebavajalik, ebatervislik ja võimalik, et isegi eluohtlik. selline kultuurierinevus.

kuskil oktoobris hankisin endale neopreenist sokid. novembris hankisin paksemast neopreenist sokid ja detsembris kindad ka. nendega ujusin märtsi lõpuni. alla 10-kraadises vees hakkas sõrmedel ja varvastel ikka nii külm, et ilma normaalselt ujuda ei saanud, ainult sisse kasta, ja nii ma kah ei viitsinud.

septembris ostsin endale ühelt õuespordimessilt täieliku impulssostuna uue trikoo, mis kulus talve jooksul vägagi ära, sest külma ja niiske ilmaga läheb meil siin pesu kuivamiseks kaks-kolm päeva vähemalt. (need paksemad neopreensokid olidki kogu aeg veidi märjad ja kippusid seetõttu haisema minema ausalt öeldes.) kogu aeg üks trikoo tilkus kuskil ja teine oli enamvähem kandmiskõlblik. ausalt, kui veel tihemini ujuks, oleks kolme vaja.

samalt messilt sama impulsiivselt ostsin ka välitingimustesse mõeldud ujumisprillid ja harjutasin nendega oma varasügisestel lido-päevadel kohusetundlikult korralikku ujumist, seda, kus hingatakse vette. aga jällegi alla 10-kraadisesse vette ei olnud enam suurt tahtmist nina toppida. päriselt normaalse ujumistehnika omandamine mingi treeneri abil on mu to-do nimekirjas juba ammu, aga ma pole selleni kuidagi jõudnud, sest need treenerid tegutsevad mingite klooritatud basseinide läheduses ja sinna mind nii tohutult ei kisugi enam. tiikides ja jäävees ujun vanamuti stiilis konna, pea veest väljas; pimedatel talvehommikutel panin vetelpäästjate palvel vahepeal isegi neoonrohelise mütsi pähe, et mind kenasti näha oleks. täitsa mõnus oli, kui kõrvad soojas olid.

igasuguse logistika optimeerimise rongijaamade järgi lõpetasin ära üsna varakult. rattaga on kodust ujuma pool tundi ja lisasin selle otsa lihtsalt kas hommikusele tööleminekuteele (ehk siis enne hommikusööki pool tundi rattasõitu, karastav suplus, veerand tundi rongisõitu, veel pool tundi rattasõitu) või kodusttöötamispäevadel käisin lihtsalt rattaga ära, talvel enamasti keset päeva valgel ajal. kõlab nagu tippsportlase trennirutiin, aga ratas on mul ju elektriga.

noh, ja muidugi on see kõik olnud täiesti imeline. ei tea öelda, kas ujumine on mu keskealise kere kuidagi tugevamaks või tervemaks teinud (kõhnemaks igatahes ei ole:)), aga mõju vaimsele tervisele on olnud täiesti märgatav. eks kaasa aitavad nii looduses viibimine, regulaarne liigutamine kui see, et mingist temperatuurist allapoole on külmas vees viibimine ikka täielik kohalolekuharjutus – mitte mingite mõtete jaoks aega ja energiat ei jää, ainult keha tunnetamine. selline zen tööpäevahommikuti on puhas luksus.

nii et ostsin uue aastapileti muidugi ära ja ausalt öeldes juba ootan oktoobrit, sest praegu on vesi 18 kraadi soe ja see tundub kuidagi… vale :) samas on praegu partidel pojad, keda näeb ujudes hästi lähedalt (oh te nummipallid! nii väiksed ja nii vaprad ja nii tohutult kiired), ja tegelt on päris tore, kui ei pea pärast ujumist panema selga sulevesti ja sulejopet üksteise peale, vaid võib särgiväel minema vändata. nii et küll ma kannatan selle suve kah ära.

kui mul oleks kombeks oma postitustele mingeid normaalseid pealkirju panna, siis paneks praegu pealkirjaks “kohtumine laamaga” ja loodaks, et peen ulmeviide jõuab kellelgi kohale.

tegelikult kohtusin laamadega Lake Districtis juba eelmisel suvel ja kaugelt – see hetk, kui oled roninud ühe Wainwrighti (Catbells) otsast alla ja hakkad ründama järgmist (Maiden Moor) ja vaatad hajameelselt alla Derwentwateri poole ja siis vaatad veel kord ja põhjalikumalt, sest wtf, kas seal on mingitel inimestel laamad kaasas, SEDA nüüd küll ei oodanud! või on need alpakad? mis neil üldse vahet on? appi kui lahe, tahan ka!

ja päkapikke on vist tõesti igal aastaajal ja igal pool liikvel, igatahes tõi jõuluvana mulle lisaks titaankruusile ja korralikule pealambile ka kinkekaardi ühepäevase laamamatka jaoks, ikka sealsamas Lake Districtis. (protip: kogu aeg tasub olla hea laps igaks juhuks.)

pühapäeva hommikul kella üheksaks Catbellsi jalamile laamaaedikusse jõudmine oli põnev logistiline väljakutse, mis sisaldas nii üht kõige õudsemat kolmesõnalist fraasi inglise keeles, “rail replacement service”, kui kaht ööd metsikut telkimist. ma ei teagi, kas ma ilma kolmepäevase nädalavahetuse toeta (üks ilusamaid fraase inglise keeles: “early May bank holiday”) oleks üldse saanud seal ära käidud, aga samas, palju edu kolmepäevasel nädalavahetusel mingigi majutuse broneerimisega turistipiirkonnas. õnneks mul on titaankruus ja pealamp ja ma olen kõigeks valmis (ja ma leidsin megahead telkimiskohad mõlemaks ööks).

igatahes – kohtusin laamaga! isegi kahega, sest kuigi olin tolle päeva matkagrupi ainus liige, siis laama on karjaloom ja teda üksinda välja ei viida, sõber tuleb kaasa. okei, kui te saate küsida ühe küsimuse laama kohta, siis te ei küsi, kas ta on karjaloom. te küsite, kas ta sülitab. jaa, sülitab! aga mitte inimeste, vaid sõbra, st teise laama pihta.

siis te küsite veel, mis vahe on laamal ja alpakal. või vähemalt küsisid seda peaaegu kõik vastutulijad ja möödaminejad, pärast seda, kui nad olid ära maininud, et SEDA nad nüüd küll ei oodanud. alpakad on väiksemad ja krussis karvaga (eriti pealael) ja ei ole nii kõvad matkajad ja terveks päevaks mägedesse ei lähe.

laamad olid küll üsna kõvad matkajad, või ausalt öeldes olid nad enamvähem sama kõvad kui suurem osa inimesi, kellega elus koos matkanud olen. muidu äärmiselt toredad kaaslased, aga jube palju söögipause ja üsna palju niisama mõtlikult kaugusse vahtimise pause ja võrdlemisi aeglane liikumistempo ka nende pauside vahepeal. meie ring üle Catbellsi (päris tipus ei käinud, seal on enamasti liiga palju rahvast, ütles giid), Maiden Moori, High Spy, Dalehead Tarni ja Dalehead Cragsi ja siis Newlands Becki orgu mööda tagasi oli umbes 12 km pikk ja võttis aega 7 tundi.

aa, et miks laama üldse seal on ja sellise jaburusega tegeleb? Alpacaly Ever After on sotsiaalne ettevõte, kes võtab enda hoolde kodutuks jäänud või väärkoheldud laamad ja alpakad ja laseb neil Lake Districtis elada oma parimat elu. muidugi nad saaks selle ära elatud ka karjamaal, ilma vahepeal mäe otsa ronimata, aga neil ei ole kerge pagasiga mõõdukate jalutuskäikude vastu ka mitte midagi (sellise maastiku jaoks on nad sündinud) ja turistidelt kasseeritud raha aitab kogu seda tsirkust püsti hoida – loomad saavad toidetud, ravitud, ja pügatud. see on üsna sama mudel, kui mu kunagine tiigritalitamine loomaaias oli.

igatahes et kui kellelgi on nüüd “appi kui lahe, tahan ka!” tunne, siis ma seda teenusepakkujat täiega julgen soovitada. giid oli hästi tore ja asjalik ja mul on peas umbes 7 tunni jagu laamafakte varuks. näide: laama tiinus kestab umbes 11 kuud, aga ta saab ca 6 nädala piires ise valida, millal täpselt ta sünnitada soovib. vaatab ilma järgi (kui on külm, siis ootab veel, kui palav, siis kes see viitsib rase olla enam) ja et sõbrannad oleks läheduses (karjaloom!) ja teeb seda üldiselt päise päeva ajal; ja kui üks emane juba täna sünnitas, siis järgmine ootab kenasti vähemalt homseni või veel veidi, et igaühele hoolt ja tähelepanu jaguks.

nagu pildilt aru saada, oli hea, et ma olin need tipud kõik korra juba läbi jalutanud ja teadsin, mis sealt parema ilmaga ära paistab. järgmisel päeval hakkas uuesti paistma, aga see on juba üks eraldi lugu.