unustasin laulma end ja looma

ma nüüd pean ikka ära rääkima selle juurteotsimise loo.

(selle osa, kuidas ma jõudsin otsuseni, et mul on vaja rahvariideid, jätan vahele, muidu me ei jõua kunagi kuhugi välja. hästi lühidalt, seos minu pagulas- migrandi- globaalse eestlase eluga päriselt ei puudu, aga pole ka kuigi otsene.)

igatahes, mul hakkas vaja olema rahvariideid. eesti omi. aga ei pea just palju süvenema selleks, et avastada, kui palju erinevaid neid olemas on. küll hämmastab mind veidi, kui palju on inimesi, kes lihtsalt teavadki, millise kihelkonna rahvariideid nad endale tahavad. ehk siis – selgub, et kõik on kusagilt pärit!

mina, teate, ei ole pärit mitte kusagilt. lapsena ma arvasin, et ma olen Tartust, aga nüüdseks olen ma Tartus elanud tükk maad vähem kui poole oma elust (pole ka paista, et see protsent lähiajal suurenema hakkaks); ja teadaolevalt olen ma kogu oma suguvõsas, nii isa- kui emapoolses, esimene inimene, kes Tartus sündinud on. mingeid juuri mul seal seega justkui ei ole.

ema poolt pole mul juuri ka kusagil mujal. teistel inimestel olid mingid… esivanemate talud, kus põlvkondade kaupa elati. minu esivanemad olid need moonakad, kes igal jüripäeval uude mõisa kolisid! mõned ka vabrikutöölised või isegi insenerid, aga elasid ikka seal, kus parajasti hea elada oli ja kus tööd oli. (vt ka: pagulane, migrant, globaalne eestlane. oh, kui te vaid teaks lugu onu Johnnyst, mu vanavanaema nõost, kes elas oma elu briti meremehena!)

isapoolse suguvõsaga on lood pisut paremad, seal on tuvastatud vähemalt üks esivanemate talu. paraku asus too Vormsi saarel ja kui me räägime rahvarõivastest, siis… ei. lihtsalt ei. sellest ajast saadik, kui ma tuvastasin, millised näevad välja Vormsi naise rahvariided, olen ma kõik oma sidemed selle kandiga täielikult maha vaikinud (seda projekti hetkel küll torpedeerin üsna edukalt. ärge seda siis palun minu vastu kasutage). aga näiteks mu isaema vanemad sündisid üldsegi Venemaal. miks, ma ei tea. vt ka: globaalsed eestlased.

sellistele juurtetutele nagu mina pakuvad rahvarõivaeksperdid, et no vali siis lihtsalt, millised riided sulle kõige rohkem meeldivad. nüüd me juba räägime! kuna olin juba tükk aega Eesti kaarti selle pilguga analüüsinud, siis hakkas tunduma, et ma võin kõigepealt valida välja ilusad riided ja siis otsida sinna juurde sobivad esivanemad, sest kui Kihnu ja Setumaa välja jätta, siis igal pool mujal on võimalik keegi leida.

nii ma Hiiumaa riieteni välja jõudsin. sealsed seelikutriibud on ilusad kirevad ja mulle hirmsasti meeldivad rõhud ja muu kila-kola, mida hiiu naine endale puusale riputada tohib. väheoluline polnud mu jaoks ka see, et Hiiumaal kandsid neiud põlle. (feministina ma kohe ei salli seda abielunaise staatuse näitamist riiete kaudu, mida rahvariidepuristid ka 21. sajandi koorilauljalt nõuavad. kusjuures ma ei ole isegi abielus ja ikka nad nõuavad. ohjah.)

umbes aastajagu tagasi olingi mugavas olukorras, kus mul olid käepärast korraga mu ema, isa ja Eesti kihelkondade kaart (koos rahvarõivaste piltidega!), nii et rivistasin nad kõik üles ja esitasin tellimuse: kas mul on mõni esivanem mõnest Hiiumaa kihelkonnast pärit?

isa teadis kohe: jah, tema isapoolne vanaema sündis Reigi kihelkonnas.

minule olid sealtsamast kaardi servalt silma jäänud Pühalepa riided, mis on oma laheda punasepõhjalise seelikuga (teist värvi triibud on voldi põhjas peidus ja tulevad ainult kõndides nähtavale) alati ühed mu lemmikud olnud, nii et uurisin ahnelt edasi, et kas sealt ei ole kedagi. selle üle lubas isa järele mõelda.

mõni päev hiljem saingi talt geni.com ekraanitõmmise, kus oli kirjas, et aastal 1743 sündis Hiiumaal Pühalepa kihelkonnas Kärdlas (Kertel) minu isaisaisaisaisaisa Anders Mårtensson.

noh, ja nii ma otsustasingi, et minu juured on Hiiumaal. (boonusena, nagu esiisa nimest näha, sain alles hoida oma rannarootsi identiteedi, aga Vormsi selle küljest maha raputada.)

ega ma olen Hiiumaal käinud küll. vähemalt neli korda! ükskord põhikoolis klassiekskursioonil, ükskord mingi firma suvepäevadel, ükskord välismaa külalistele Eesti kaunimaid kohti näitamas ja ükskord sukeldumisreisil, mille jooksul ilm ei lubanud sukelduda, mistap ronisime hoopis kõigisse tuletornidesse ja kaalusime surfamaõppimist. lisaks olen mitu korda käinud kajakiga Hiiumaa-lähedastel laidudel lambaid hülgeid vaatamas ja tehniliselt võttes on selleks tulnud Heltermaa sadamas jalg maha panna.

aga lugesin “Minu Hiiumaad” ka ju ja tundub täitsa okei koht päritolemiseks. luban, et lähen sinna nüüd millalgi pikemalt ka!

DSC08444

OOTD-postituse teaser

 

you shoot me down but i won’t fall

The Invisible Library (The Invisible Library, #1)The Invisible Library by Genevieve Cogman

My rating: 4 of 5 stars

ma tavaliselt ei viitsi lugeda neid lugusid, kus mingi objekt on kaduma läinud ja keegi peab selle jälgi ajama ja eelmised omanikud on järjest surma saanud ja selgelt on kellelgi mingi salaplaan. aga seekord oli küll päris mõnus, sest jaht puuduoleva raamatu järele viib otsijad mingisse viktoriaanlikku aurupunk-Londonisse ja mängus on ka haldjad, vampiirid, lohed ja alligaatorid. kusjuures need alligaatorid pole üldse ohutud.

plusspunktid tulevad selle eest, et peategelasteks on raamatukogutöötajad ja lisaks olulistele ellujäämisoskustele (maskeerumine, võitluskunstid, salakeel, paralleelmaailmade vahel liikumise võime) on väärtuste hulgas kõrgel kohal korrektne keelekasutus ja hea grammatikavaldamine. romantilised tundedki saavad alguse potentsiaalse partneri koduse raamatukogu hindamisest.

ja Liechtenstein on selles maailmas ohtlik ja oluline poliitiline jõud, millega tuleb arvestada.

no ja siis need alligaatorid ikkagi.
View all my reviews

aga ausalt saan hakkama

staarilublogijale laekus tellimus: kirjutada alumiiniumivabadest deodorantidest. kahjuks ei tule siit mitte ilublogi, vaid arvamusblogi ränt.

deodorandis, tehniliselt õigemini antiperspirandis on alumiinium sees selleks, et higistamist vähendada.

hambapastas on fluoriid sees selleks, et hambaemaili tugevdada.

šampoonides ja palsamites on silikoonid sees selleks, et juuksed oleksid siledad ja läikivad.

alumiiniumivaba deodorandi, fluoriidivaba hambapasta ja silikoonivabade juuksehooldustoodete kohta pole mul seega öelda muud, kui et… igaühele oma. mulle isiklikult on terved hambad, ilusad juuksed ja higilaiguvaba igapäevaelu päris olulised. söögisooda abil ma neid tulemusi saavutada ei suuda (seda ei-pese-kunagi-juukseid-siis-nad-hakkavad-ise-puhastuma eksperimenti ma kunagi proovisin. ei hakanud!) ja muidu ka ei näe erilist põhjust iga toote kõige tähtsamat toimeainet välja jätta.

mis puutub sellesse, et see kõik on mürk ja keemia, siis – ma olen keemiatööstuse suur fänn, kui see mind ilusamaks teeb. jah, deodoranti ei maksa sisse süüa ja hambapastat suurtes kogustes alla neelata ka mitte (spst tehakse lastehambapastad ilma fluoriidita. mingi eani nad lihtsalt neelavadki.) ja… šampooni ju ka ei sööda?

kas alumiinium või silikoon pääsevad läbi naha meid mürgitama? klge, ma endiselt ei ole selleski kindel, et seerum (mis on spetsiaalselt selleks disainitud) pääseb läbi naha pealiskihi alumistesse kihtidesse midagi head tegema! kreem kohe kindlasti ei pääse. deodorandil ja šampoonil pole mingit lootustki.

seda, et hambapasta on kaladele mürgine ja ei tohiks iialgi avaveekogusse sattuda, õppisin ma oma elu esimeses skaudilaagris 10 aasta vanuses. kui te seda veel ei teadnud, siis nüüd teate – seebi võib matkatingimustes maha loputada otse järves, hambapesu peab toimuma kümnekonna meetri kaugusel. (šampooni kohta ma ausalt öeldes ei tea – olid 80ndad, me olime 10-aastased ja ööbisime telgis, iganädalane juuksepesu ei olnud prioriteet.) eeldatavasti siiski suurem osa me kõigi igapäevasest pesuveest läbib mingid heitveepuhastussüsteemid. ja noh, kui me tahame mõelda sellele, mida me elu kaladega teeb (muidugi me peaksime sellele mõtlema), siis oodake ainult, kuni me päiksekaitsekreemideni jõuame.

don’t be so hard on yourself

ilublogi vol 7: vatipadjad

nagu juttu oli, vähendasin korraliku näopesuharjumuse tekitamisega vajadust vatipatjade järele, aga päris ilma ka nagu elatud ei saa. seega veetsin ühe vihmase õhtutunni Etsys ja tellisin endale korduvkasutatavad froteepadjakesed.

tund aega võttis see sellepärast, et ma tahtsin midagi, mis ei oleks standardsetest vatipatjadest suurem – nägin ülemöödunud talvel hoolega vaeva, et lõpuni põletada üks lõhnaküünal, sest kõik ilublogijad hoiavad vatipatju vanas lõhnaküünlatopsis. põhiliselt vist küll parema instagrammitavuse huvides, aga see on tegelt päris mugav ka. no ja see tops oleks mul puha üle jäänud ja mingi teistsugune tops teisest otsast puudu, kui ma oleks suuremad padjakesed valinud; aga enamus, mida pakuti, olid 8 või 12 cm läbimõõduga. minu omad on 6 cm.

20180902_164010.jpg

muidugi oleks suht lihtne niisuguseid riidetükke ise lõikuda ja ääristada, aga esiteks ma veetsin just 20 min kaht nööpi ette õmmeldes – st ma ei ole eriline õmblusguru – ja teiseks, kust mul need kangaülejäägid? nii et tore, et keegi põhja-Inglise maaproua oma muude meisterduste kõrvalt ka selliseid teha on viitsinud. kohale tulid nad kiiresti ja mõistlikult pakendatuna (paberkotid pappkarbis).

tavalisest vatipadjast on need karedamad ja parema imavusega – natuke on tunne, et toodet läheb rohkem, aga samas, vatipatju ma kippusin liigselt läbi leotama, siit ei tilgu midagi vähemalt maha. mõlemad pooled on kasutatavad.

kuna õrna pesu pesemiseks mõeldud tüllkotte on mul kodus mitu tükki, siis seda ma juurde ei tellinud. riputasin koti pesuresti külge ja kasutatud padjakesed lähevad sinna ootele – kuivavad seal vaikselt ära ja kopitama ei lähe. pessu panin mõni päev hiljem, 40 kraadiga, koos värviliste puuvillaste riietega.

20180901_172906.jpg

kuidas neid vähem kui nädalaga juba nii palju kogunes? ilmselgelt alahindasin oma vatitarbimist.

vähemalt esimese pesu järel näevad nad endiselt välja nagu uued. ma pole neid küll veel mingi meigieemalduse või muu läbusemaga proovile pannud… ja näiteks küünelakki kavatsen endiselt ühekordsete vatipatjadega maha võtta, ma ei usu, et see pesus maha tuleks.

aga nii üldiselt, täiesti toimiv lahendus, julgen soovitada. ega see vist otseselt maailmamerd ei päästa (need plastvarrega vatitikud on palju suurem probleem), aga ikkagi mõni asi vähem ära visata iga päev.

elo om hukan ku puiõ takast joht mõtsa ei kae

mõned asjad, mis mul on meeles Hiinast (kus me käisime… hmm… aprillis? mais? igatahes ma just lõpetasin reisipiltide sorteerimise. vahel on hea seedimiseks natuke aega jätta):

20180426_124615.jpg

Longjini riisiterrassid

20180424_132542.jpg

Guilini karstimäed

20180429_101052.jpg

Shanghai tornid ja sudu

20180430_154542.jpg

veidrad ja imelised leiud turgudel

20180503_091713.jpg

Huangshani mägede männid ja ahvid

20180503_112408.jpg

meeleolukad juhendmaterjalid…

20180425_172354 (1).jpg

… sh teatav obsessioon tsiviliseeritud käitumise osas

20180502_171155.jpg

odavad disainhotellitoad kaugetes maapiirkondades

20180503_070539.jpg

söök

20180504_122924.jpg

taristu (kasvamise jagu suur)

20180425_170216 (1).jpg

ja ikkagi need riisiterrassid.

ma tulin su tänavaid kaudu

kui ma selle blogin-kuu-aega-iga-päev projektiga alustasin, olin üsna kindel, et varem või hiljem jõuan ma alkoholiteemani. lihtsalt… inimese kohta, kes ei joo (sel suvel sai 9 aastat, ei ole raske, tänan küsimast), mõtlen ma joomisest päris palju, ja kogu aeg on tunne, et tahaks sel teemal midagi… öelda.

aga teate. ainus asi, mida inimesel, kes ei joo, on lubatud sel teemal öelda, on: ega ma teistel joomist ei keela, ma lihtsalt ise [sisesta oma vabandus].

mis ei ole absoluutselt see, mida ma öelda tahaksin.

nii et ma ei teagi, jätan siia lihtsalt mõned lingid, ilma kommentaarideta.

Kas joomine on eestlastele omane? | Riina Raudne | TEDxTartu (2014)
Globaalsed eestlased. Riina Raudne – ühiskondlikult keeruliste teemade mõtestaja (2017)
Riina Raudne: alkohol on areen, kus me kujundame eestlase ohvriidentiteeti (2018)
The Guardian: No healthy level of alcohol consumption, says major study (2018)

ma ei pidanud kommenteerima, aga ses viimases artiklis on täitsa hämmastavat statistikat selle kohta, kui vähesed inimesed maailmas üldse joovad:

One in three, or 2.4 billion people around the world, drink alcohol, the study shows. A quarter of women and 39% of men drink.

ühtlasi tervitan siinkohal (mitte eestlasest) kolleegi, kes mulle täna ütles “ma ei suuda usaldada inimesi, kes alkoholi ei joo”. tänks, polnud seda värskendavat seisukohta juba mõned head aastad kuulnud!

when you get older plainer saner

ilublogi vol 6: hüaluroonhape

kõige jubedam asi hüaluroonhappe juures on tema nimi. “hape” kõlab nagu midagi söövitavat ja “hüaluroon” ei kõla üldse kuidagi, sest kes suudab sellise sõna välja öelda? mina annan poole ü pealt alla enamasti. ja meenutan hea sõnaga roo-loorkulli.

tegelikult on HH (inglise keeles lühendatakse HA) täiega ohutu. see on üks aine, mida inimese keha ise toodab ja mis hoiab nahas niiskust kinni (ühe HH molekuli kohta tuhat veemolekuli või midagi sellist). vanemas eas (khm) ei tooda keha seda enam nii palju kui enne. ehk siis – kui niisutada nahka sama palju kui nooremana (näiteks üldse mitte nagu me kõik teismeeas. või natuke kreemi pärast näopesu nagu paljud meist kahekümnendates), on ta vähem niisutatud.

vähemniisutatud nahk näeb välja veidi lõdvem, veidi kortsulisem, veidi tuhmim kui niisutatud nahk. lisaks võib ka lihtsalt tunda olla, et… näonahk nagu kisuks ja hirmsasti tahaks midagi leevenduseks peale määrida sinna.

variante selle olukorra haldamiseks on tohutult: võib ignoreerida, võib mingit meiki peale panna, võib lihtsalt rohkem kreemitada. kuna mina olen üks neist, kellel niiskuspuudus päriselt ka tunda annab, siis ma ignoreerida ei saa; meikida ei oska; ja rohkemkreemitamiseks olen liiga laisk. siis tulebki mängu hüaluroonhape seerumi kujul või kreemi sees.

glamuursest nimest hoolimata ei ole HH tegelt mingi eriti kallis koostisaine ja tänapäeval pannakse seda päris paljude normaalses hinnaklassis kreemide sisse. aga oma kreemiotsinguid ma siin ükspäev juba kirjeldasin… ühesõnaga, olen läinud seda teed, et kasutan HH-t pigem seerumi kujul.

(mõned teoreetikud ütlevad, et see on tõhusam ka. mõned ütlevad, et vahet pole.

seerum on selline vedelamapoolne asi, mida pannakse näkku enne kreemi ja mille osakesed peaksid olema väiksemad ja suutma seega sügavamale naha sisse välja jõuda. aga kas nad tegelt ka nii väiksed olla saavad, et naha pealiskihist, mis on ju inimest igasuguse jama sisselaskmise eest kaitsma mõeldud, läbi jõuavad… no mina ei tea.)

20180829_183829.jpg

does what it says on the bottle

nii jõuamegi servapidi mu lemmikbrändini: The Ordinary. see meeldib mulle spst, et nad enamasti lihtsalt võtavad ühe või paar toimeainet, panevad need väiksesse pipetiga pudelisse ja kirjutavad sinna peale, millega tegu. ilusate nimede ja värviliste pakendite peale rõhku ei panda. niisiis näeb mu majapidamine välja nagu väiksem apteek (aga ei lõhna nii, sest paari märkimisväärse erandiga need tooted lihtsalt EI LÕHNA) ja kasutan vestluses vabalt sõnu nagu “hüaluroonhape” või “retinool”. ja et misse kõik maksab? suurt midagi ei maksa. oma HH-seerumit (Hyaluronic Acid 2% + B5) ostan tavaliselt kolm pudelit korraga ja ikka jääb tasuta shippingu piirist (25 naela) kõvasti puudu.

20180829_182229.jpg

minu obsessiooni ulatus praegusel hetkel. vahel on hullem ka olnud.

olen teisi sama hinnaklassi HH-seerumeid ka proovinud, aga pöördun alati selle ühe juurde tagasi. teiste brändide omad on kuidagi kleepuvad ja The Ordinary enda Marine Hyaluronics on üks neid väheseid erandeid kogu nende tootevalikust, millel on lõhn – vaevumäratav, aga ebameeldiv:( muidu see imendub veel paremini kui minu lemmik, ehk siis hetkega.

maitea, kas te märkasite, aga kogu selle niiskusejutu juures olen osavalt vältinud sõna “kuiv” kasutamist. kõlab veidi uskumatult, aga see on ilumaailmas nii kontroversiaalne teema, et ma lihtsalt ei julge seda veel rünnata. võibolla kunagi võtan ette.

aa, ja  – hüaluroonhape ei ole söövitav. söövitavate hapete juurde me mõni päev ka alles jõuame:)

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews

when i’m not with you i lose my mind

New Girl (Secrets at St Jude's, #1)New Girl by Carmen Reid

My rating: 4 of 5 stars

internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!

valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.

“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.

igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.

View all my reviews

said no more counting dollars we’ll be counting stars

ilublogi vol 5: hakkab looma

suur oli mu üllatus, kui postiljon mulle täna hommikul kopsaka Ryori kirjadega paki ulatas. esiteks üllatas paki suurus ja teiseks kiirus, sest ma enda meelest tellisin üleeile ja üheainsa kreemi. mitte et ma poleks Amazoni ühepäevaste tellimustähtaegadega ära hellitatud siin, aga no niipalju ma ikka aru sain veebisaidist, et see konkreetne “maaletooja” on üks tšehhi päritolu proua, kes jooksutab äri oma elutoast ja peab paki saatmiseks postkontoris sabas seisma, ja postkontorisabad on siin maal mumst küll pikemad kui päev.

kolmas ja tegelikult põhiline üllatus oli hoopis: “kuidas nad mind siit otsida oskasid?”, sest ma ei telli kunagi pakke koju, sest ma ei ole kunagi kodus. (välja arvatud täna.)

kas saab siis mulle süüks panna, et mu esmane reaktsioon oli: ahah, industry on teada saanud, et siin elab uus popp ilublogija, kelle järjekordset kreemipostitust maailm ei suuda ära oodata? paki avamine ainult kinnitas seda veendumust:

20180824_154358.jpg

kujutate ka juba vaimusilmas ette kõiki neid testimisi ja loosimisi, mis siin aset leidma hakkavad, jah?

lähemal analüüsil selgus, et enamus neist testritest aegub septembris 2018, mis võib olla alternatiivne selgitus sellele, miks neid siia nii helde käega lisatud on…

aga noh. idaeuroopa immigrandid brexitibritannias peavad kokku hoidma, nii et saatsin tšehhi prouale (okeiokei, ta pildiga visiitkaart oli kaasas ja pigem ikka preili) maili, ütlesin aitäh ja juhtisin tähelepanu, et kuna tellimuse peal oli shipping address selgelt kirjas, siis vbla järgmine kord ootaks ikkagi sinna oma pakke.

preili vastas omakorda kena kirjaga, kus muuhulgas manitses mind SPF-iga kreemi mitte silmaümbrusesse määrima (mitte ainult seda tema müüdavat, vaid üleüldse). see lõppevat alati pisaratega, sõna otseses mõttes:

I just would like to point out that it is necessary to make sure you will not put the cream with SPF close to your eyes or rub it into your eyes.It would be itching and very unpleasant.It is not only about our SPF creams, it is in general-all creams with SPF are bit irritation for eyes,very  expensive ones or less expensive.So please avoid the eyes area and please wash your hands after making sure you will not rub it into your eyes.And I’m also talking from my own experience :-D

ohoh! aga kust ta teadis, et ma JUST seda plaanisingi teha, seda kreemi silmade lähedale määrida? ma vist ikkagi olen kuulus ja kuskil ilukuluaarides juba räägitakse mingist uuest ülbikust, kes ei oska ise põsepunagi kasutada, aga plaanib leida SPFiga kreemi, mis silmi kipitama ei aja (vt ka: tarkade kivi, Gordioni sõlm, ringi kvadratsioon). kõik eksperdid ostsid popcorni valmis ja bookmarkisid siinse lehekülje ära. sümpaatne tšehhitar oli ainus, kes võtts vaevaks ullikest hoiatada.

mis ma oskan öelda. challenge accepted.

so please don’t stay in touch

otsustasin asuda missioonile. et mitte öelda ristiretkele. nimelt:

iga kord, kui keegi annab mulle tasuta meeste T-särgi suuruses L, otsin üles inimese, kes selle eest vastutab, ja teatan talle, et ilublogija ja feministina ei saa ma sellise jamaga leppida.

breaking news, umbes pooled inimesed ei ole mehed! naiste lõikega T-särgid on täiesti leiutatud ja kaubandusvõrgus saadaval. kui te tahate, et ma käiksin ringi, teie logo rinnal, siis trükkige see millegi peale, mida ma olen nõus selga panema. (ja muide, L-suuruses meeste T-särk ei näe isegi suurema osa L-suuruses meeste seljas kuigi hea välja, rääkimata… suuremast osast meestest, punkt.)

lähen nüüd saadan oma spordiklubile sellekohase maili – saavadki kogeda, kuidas see on, kui maksja hakkab muusikat tellima ja investorid end igapäevategemistesse segavad.

(see oli nüüd vist arvamusblogile lähim, mida mult oodata on. selgub, et arvamuse omamine on päris stressirohke seisund. püüan edaspidigi pigem hoiduda.)

keegi oma soojad käed sulle õlgadele seab

kas on sohk lubada igapäevast blogimist ja siis postitada põhiliselt raamatuarvustusi?

natuke nagu tundub nii… aga samas, ma teen oma reeglid ise. pealisülesanne oli ikkagi rohkem kirjutada ja ma ausalt kirjutan kõik need arvustused ise (pluss need ka, mida ma siia ikkagi ei postita ja mida tuleb käia Goodreadsist otsimas). nii et noh. ma saan aru, et te tulete siia ilublogi ootuses, aga katsuge olla – ilu ei panda padaje. erinevalt raamatutest:P

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis (Minu..., #114)Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis by Mae Lender

My rating: 4 of 5 stars

sellest raamatust olin ma enne juba blogidest (nii autori, kirjastaja kui lugejate omadest) nii palju lugenud, et ootused olid kõrged. Ehk siis, enne kui ma jõudsin lugema, kes on Vilma ja Aino, teadsin juba ette, et Vilma lastelastel polnud lubatud Aino omadega mängida ja et koer oli ikka ise ka süüdi, et ta kaevu visati.

vaenujalal naabriprouad ei valmistanud õnneks pettumust ja muu hiiu-huumor ka mitte. kas just nüüd suur Hiiumaale-kolimise soov tekkis… ega vist, sest eks ju suur osa raamatust sellest rääkis, kuidas minusugust pötkut sinna keegi ei oota. (eraldi lugu on see, kuidas ma hiljaaegu oma Hiiu juuri otsisin ja leidsin. aga raamatu kohaselt ei võeta ka veerandhiidlast eriti meeleldi jutule ja mina olen kõigest kaheksandik ja õige veidi peale).

inimesed olidki “Minu Hiiumaa” kõige huvitavam osa, ma oleks võinud lugeda veel palju rohkematest. see raamat on täis tabavaid portreesid nimedega (no eks ikka Aino ja Vilma, aga ka Ave Alavainu ja Farmi-Kalle) või anonüümseks jääda soovivatest kaassaarlastest, aga ka nimetutest turistidest.

suurepärane maiuspala oli kirjeldus turundusest hiidlaste moodi – jah, minus ikka on sealtkandi verd! ma ka ei suuda ühtegi asja maha müüa ilma enne selle puudusi põhjalikult kirjeldamata.

IMG_1374 (1).jpg

kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu lõpust leitud väljavõte 1935. aasta Hiiu Teatajast, kus õpetati, “mis peab suveks maale kaasa võtma”. näiteks: “Suuremad kipskujud purunevad reisil kergesti, nii et parem on maale kaasa võtta marmor- ning graniitskulptuure, kui neid juhtub olema.”

View all my reviews

maailmast pool on vesi ja sool

ilublogi vol 4: niisutav näokreem

ega mul enda meelest päevakreemile mingeid erilisi nõudmisi ei ole. noh, minu tavalised kriteeriumid:

  • võiks olla pigem odav
  • võiks pigem mitte lõhnata
  • võiks kuidagi saada ilma läbustamata (kreemi puhul see tähendab, et ma eelistan tuube ja pumbaga pudeleid neile totsikutele, kust tuleb sõrme või, jumal hoia, spaatliga kreemi koukida)

ja siis lisaks paar kategoorilist nõuet:

  • ei tohi olla rasvane
  • ei tohi silma minnes kipitada

ja siis mõned veidi spetsiifilisemad:

  • võiks sisaldada hüaluroonhapet
  • võiks olla päiksekaitsefaktoriga
  • võiks olla saadaval kuskil internetipoes või suvalise lennujaama tax-free poes või mõnes riigis, kuhu ma regulaarselt satun (ok, selle viimase peaks vist ka tõstma üldnõuete hulka, millele kõik mu ostetavad tooted peavad vastama)

ongi kõik, pole ju palju tahetud?

noh. näiteks praegu leiduvad mul majapidamises Selle Õige Päevakreemi rollile niisugused kandidaadid:

20180821_212901.jpg

mõni on katseajal ja mõni alltöövõtja; tähtajatu lepinguga on ainult üks

Superdrug Optimum – mul oli neilt tegelikult üks täiesti hea kreem, mis vastas enamusele nõuetele, aga ma jõudsin seda kasutada ühe pudeli ja siis nad võtsid selle tootmisest maha. see, mis ma asenduseks ostsin, on liiga rasvane, ja ma olen Superdrugi peale solvunud ja sealt enam järgmist otsima ei lähe.

Clinique Moisture Surge 72-Hour Auto-replenishing Hydrator – okei, see on tõesti väga mõnus praktiliselt lõhnatu absoluutselt mitterasvane äärmiselt niisutav kreem, mis kahjuks on pakitud vastikusse purki, ei sisalda päikesekaitset… ja on liiga kallis. ma isegi ei tea, kui kallis, sest ostsin ta Hiina-reisi lõpus lennujaamast mingi paki järelejäänud jüäänide eest, mille kurssi ma algusest peale korralikult ei tajunud ja millest ma meeleheitlikutl vabaneda soovisin, et ei peaks nendega valuutavahetusse minema. igatahes Euroopa hinnaga ostaksin ma teda juurde ainult siis, kui ta oleks ideaalne, aga ta ei ole.

Ryor Trio-Active cream SPF 30 – see on tegelikult üks päris tugev kandidaat, sest on pumbaga pudelis, sisaldab kõike, mis vaja, on täpselt napilt mitte veel liiga rasvane ja ei ole ka kuigi kallis… ainus häda on see, et tegu on tšehhi tootega ja isegi Prahas oli seda keeruline leida. mistõttu ma pole teda raatsinud korralikult isegi katsetada, sest kogu aeg on tunne, et kohe saab otsa ja siis ma ei saa teda kunagi enam juurde. aga nüüd just avastasin, et seda saab ühest salakohast ikkagi UKs ka tellida, nii et… jah. võibolla.

The Ordinary Natural Moisturizing Factors + HA – varsti te saate teada, et The Ordinary on täiega mu lemmikbränd, nii et loomulikult ostsin ma nende hüaluroonhappega kreemi.  mis on tuubis ja ei lõhna ja ei maksa peaaegu mitte midagi – check, check, check – aga on päevakreemiks minu maitse jaoks ikkagi rasvane (no ma olen tõesti nõudlik. nad turundavad seda spetsiifiliselt kui mitterasvast kreemi.) ja saab kasutust ainult õhtuti.

Essex ihupiim – sellega on nüüd küll imelik lugu. seda, et see on ihupiim, sain teada umbes üleeile oma apteegitšekki vaadates. mulle soovitas seda näokreemiks üks väheseid kosmeetikuid, kelle juures oma elus käinud olen, ja viimased vähemalt 15 aastat on mu kodus seda alati leidunud. minu meelest ei müüda seda mitte kuskil mujal maailmas peale Eesti apteekide ja ühe Läti netipoe. tuubis (saadaval ka hiiglaslikus pumbaga pudelis, olen kasutanud, aga too ei ole käsipagasisõbralik), ei lõhna, maksab kolm viiskend, imendub kiirelt… Isegi kui ma leian Selle Õige Näokreemi, ega ma Essexist ikka ei loobu.

ideaalkreemiotsingud niisiis esialgu jätkuvad, seni aga… kasutan Essexi kreemi all hüaluroonhappeseerumit ja peal/hulgas päiksekaitsekreemi. tundub, et need teemad tuleb ka veel eraldi ette võtta ühel päeval. või koguni kahel.

oled sündinud siin kuid mitte siin loodud

Eestluse elujõustEestluse elujõust by Indrek Koff

My rating: 5 of 5 stars

juhuslikult jõudis see “hüsteeriline traktaat” (nagu alapealkiri teda klassifitseerib) minuni Eesti juubeliaastal ja taasiseseisvumispäeva eelõhtul, nii et sain teda kogeda kombinatsioonis keskmisest rohkema lipulehvitamise ja hümni-Koidu-merisiinseismajäilaulmisega. mis oli päris huvitav elamus ja julgeksin soovitada, kui see taastoodetav oleks:)

põmtselt on siin lihtsalt kirjas kõik see, mida me kogu aeg ütleme. või kuuleme teisi ütlemas. või isegi kui ei kuule, siis ikkagi teame, et keegi kusagil ütleb.

pane ära oma raha
kus te jaanipäeval olete
kuhu sa ronid oma sapakaga idioot
no pane mulle veel neli viis kartulit
parem ikka kui talongiajal
mis integratsioonist me räägime
palju see meie meeste keskmine oli kuuskend kolm või nii
see mesipuu laul tõi kohe pisara silma

ja nii lehekülgede kaupa. põhimõtteliselt võiks iga rida selles raamatus töötada terve raamatu kokkuvõttena. või, tõepoolest, kogu eestluse. jah, sellised me, siilid, kord juba oleme.

20180819_091642.jpg

View all my reviews

tühi rand ja nõmmeliivatee

Meie küla eided La Gomeral : üks muhe reisiraamatMeie küla eided La Gomeral : üks muhe reisiraamat by Ave Nahkur

My rating: 5 of 5 stars

eile tahtsin okaapit näha, täna tahan La Gomerale minna.

ega see raamat ülesehituselt keskmisest Minu-sarja raamatust ju palju ei erine. väike sissejuhatus, et miks koliti, siis meeleolukas kolimis- ja sisseelamisprotsessi kirjeldus, siis rohkem või vähem süstemaatiline ülevaade ümbruskonna ajaloost ja geograafiast, portreesid naabritest ja külahulludest, kirjeldused matkaseiklustest ja keeleõppeäpardustest, mõned kohalikud retseptid, kohustuslik “sõbrad Eestist tulid külla”-peatükk, mis annab võimaluse sujuvalt üle minna puhtale turismiinfole. (boonusena EI esine raamatus tegelasena kohalikku päritolu ämma;))

ja ei saa eitada, et see on tõestatult võitev lähenemine (vt ka Minu-sarja populaarsus ja edu). tõesti on nii asjalik kui meelelahutuslik lugemine!

lisanduvad palju suuremad ja paremad fotod, kui Minu-formaat võimaldaks (ja kuna meil on tegu kunstnikuga, siis kunstipildid on kõige toredamad:)) ja kõik see töötab selles mõttes suurepäraselt, et umbes 10 lk enne lõppu tekib endal vastapandamatu tahtmine kohale minna ja siis viimastel lehekülgedel saab juba teada, milliseid lennukipileteid vaatama peaks ja kuhu bussipeatusesse sulle vastu tullakse.

lisaks on “Meie küla eitede…” stiil selline, et ma kujutan ette, et kui ma ise oleks pidanud selle kirjutama, siis oleks enamvähem täpselt nii välja kukkunudki. paistab, et mul võiks Avega hästi klappida, hakkan pileteid vaatama. loorberimetsa pean ma oma elus näha saama.

View all my reviews

ja laevad su silmades kutsuvad koju

Vali okaapiVali okaapi by Edward van de Vendel

My rating: 5 of 5 stars

(Goodreadsis on selle raamatu pealkirjas trükiviga ja ma ei tea, kuidas saaks korraldada, et see ära parandataks.)

tegu on muidugi häbitu okaapipromoga, aga see töötab. mulle meeldisid okaapid enne ka, aga nüüd meeldivad üle kõige, ja päris tõsiselt plaanin esimesel võimalusel minna loomaaeda nendega taaskohtuma.

okaapide kohta sain teada… no vähemalt 88 asja. ma ei tea, kas ma olen enne lugenudki raamatut, mis oleks nii informatiivne ja samas nii lüüriline. minu lemmikfakt: okaapibeebi hakkab kakama alles kuue- kuni üheksanädalaselt. enne lihtsalt… seedib kõik ära. also, okaapi suudab omaenda kõrvast keelega puru välja urgitseda, kui vaja.

IMG_1337 (1).jpg

ja siis veel need pildid! terve üks peatükk koosneb ainult okaapipiltidest, üks ilusam kui teine.

IMG_1341.jpg

mida edasi, seda rohkem süvenes minus kahtlus, et lisaks avalikule okaapipropagandale tehakse ka varjatud kampaaniat introvertsuse populariseerimiseks… ja viimastel lehekülgedel tunnistasid nad selle üsna otse ka üles.

vali okaapi!

View all my reviews

vaid õpi keeled kanna kübarad

eks ma muidugi kartsin veidi, et jooksen ilublogijana suure hooga lati alt läbi, aga nii avalik kui privaatne tagasiside lugejatelt on kinnitanud, et see latt ei ole siin seltskonnas eriti kõrgel:P soorituspinge maha võetud ja soojendusteemad (st. iluprotseduurid, millest olen ainult kuulnud) läbitud, lähme järgmise taseme juurde: iluprotseduurid, mida ma teen ka.

ilublogi, vol 3: näopesu

peenem rahvas ütleb muidugi hot cloth cleansing, aga tegelt ka – selle asja nimi, kui määrid näkku mingit puhastavat vahendit, natuke hõõrud ja siis soojas vees märjaks tehtud lapiga maha pühid, on ju näo pesemine?

(veel peenem rahvas räägib ka “double cleansing“-ust, aga kuna tolle mõte on kõigepealt ühe vahendiga meik maha võtta ja siis teisega nägu puhastada, siis see, kes meikida ei oska või ei viitsi, saab auhinnaks ühe etapi vahele jätta, tundub ju õiglane?)

näen juba ette, et siit hakkab tulema küsimusi: mis vahend? kui soe vesi? mis lapiga? rahu, ekspert kohe seletab.

näopuhastuseks mõeldud kosmeetikat on kogu maailm täis, alustades tavalisest seebist ja lõpetades uskumatute kõrgtehnoloogiliste ainetega, mis protsessi käigus värvi, temperatuuri ja/või olekut muudavad. minu valikukriteeriumid on lihtsad (ja kehtivad ka kogu muule iluarsenalile): ei tohi ülemäära palju maksta, võiks võimalikult vähe lõhnata ja peaks ka minusugusele kobakäpale olema kasutatav ilma suurema läbustamiseta. viimane kriteerium välistab kohe seebi, sest see nõuab näo märjakstegemist enne kasutamist, ja igasugused vedelad tooted, sest need on… märjad.

mu lemmikuteks on saanud puhastuspalsamid (cleansing balm) – sedasorti möginad, mille saab purgist välja koukida enamvähem tahkel kujul, aga nahale määrides sulavad kehatemperatuuri mõjul vedela(ma)ks, siiski mitte tilkuvaks. kui rahakott kannatab, siis Clinique’i Take the Day Off palsamit ei löö miski üle; Body Shopil on väga mõnus Camomile Sumptuos Cleansing Butter; ja mis ilublogija ma oleks, kui mul poleks soovitust ka korea kosmeetika vallast: innisfree apple seed cleansing oil balm. (Kahjuks sellega piirdub kogu mu kogemus ja teadmine korea kosmeetikast. Ja minu meelest ei ole seda toodet Euroopas võimalik osta; ma sain Shanghaist. #humblebrag)

ma olin ikka päris vanaks juba elanud, kui ma lõpuks teada sain, mille jaoks on mõeldud need väiksemõõdulised froteerätikud, mille peenemate hotellide vannitoast lisaks vanni- ja käterätile leiab. see ongi näopesurätt! selliseid võib endale Ikeast või apteegist osta viiese paki viie naela eest, ei pea hotellist varastama. ja ma ostaks pigem värvilised anyway, sest need hakkavad väga tihti pesus käima.

kasutamine käib nii: kastad räti kuumaveekraani alla (mandrieurooplane keerab segisti sellisesse asendisse, et vesi tuleks nii kuum, kui käed/nägu välja kannatavad), väänad välja, puhastad näo palsamist. loputad ja kordad. tugev hõõrumine on pigem soositud ja mõjub veits näokoorimisena ka. kui juhtusid kasutama seda ripsmetušši, mis sooja veega maha tuleb, siis tasub kummagi silma juures tempo maha tõmmata ja natuke leotada.

kui vesi oli piisavalt kuum, siis pärast nägu kuivatada pole tarvis, kuivab ise ja väga kiiresti. kui sul pole sellised sepakäed nagu mul, siis vbla tahad kuivatada. tohib. näopesuräti paned kas kuivama või pessu, sõltuvalt sellest, mitu korda ta juba käigus on olnud ja kui must või puhas tundub.

ma olen ise ka absoluutses hämmingus, KUI pikalt ma just suutsin kirjutada… näo pesemisest. aga ma pean ühe asja veel siia lõppu ära rääkima, nimelt on mul kena harjumus see protseduur ette võtta õhtuse hambapesu eel või järel. hommikuti miskipärast on olnud tunne, et mis ma siin ikka rätitan, tõmban kiirelt vatipadja ja mitsellaarveega üle. aga nüüd saab mu näovee pudel tühjaks ja ma otsustasin, et enam uut ei osta, sest tegelikult on see ikka päris jube, kui palju neid vatipatju prügikasti koguneb. hakkan lihtsalt hommikuti ka nägu pesema. (puhastusjärgselt neile vatipatjadele peale vaadanuna saan kinnitada, et mustus, mida maha pesta, on kohe päris kindlasti olemas. seda, miks mu nägu magades mustaks saab, ma seletada ei oska.)

vatipatjade teema sellega veel päriselt ikkagi ei ammendu, aga sellest juba ilublogi edasistes osades.

oma puuduseis ja oma iseolemises

kui ma siin ükspäev oma mõlema lugeja üle mõtteid mõlgutasin, küsis anonüümne kommenteerija H: “Kas 20 inimest on vähe? Kui palju peaks neid olema, et mõtete sõnadesse panemine hakkaks ära tasuma?” ja peaaegu samal ajal rääkisin juttu teise, vähemanonüümse H-ga, kes päris ka, et “aga kirjutad ikka endale ju?”

teate, ei kirjuta endale.

ma muidugi olen iseenda kõige tänulikum lugeja, sest mu mälu halveneb iga päevaga ja ma enamvähem ainult neid asju teangi oma elu kohta, mis ma kirja olen pannud. samuti hindan omaenda huumorimeelt kõrgemalt kui keegi teine… kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et ma kogu aeg itsitan siin arhiivis sobrades.

siiski, iseenda jaoks võiks kirjutada kuhugi vähemavalikku kohta ja näha kõvasti vähem vaeva nii sõnade kui nende taha peidetavate mõtete valimisega. (ja käekirjaga. noh, selle taha mu privaatsed päevikupidamised üldiselt jäänud ongi – kombinatsioonis halva mäluga tähendab see seda, et praeguseks on kõik vanad märkmikud ja kaustikud dešifreerimatud.)

mu jaoks ikkagi on olulised need like’id ja pageviewd (nagu H-le ka vastasin: 20 on selgelt vähe, 100 oleks juba okei) ja kommentaarid (millele ma küll midagi vastata ei taipa, aga ma hakkan seda ka harjutama, sest äkki siis tekivad lõpuks lausa mingid… vestlused?) ja eriti mõnus on, kui keegi tuleb ja otse ütleb, et nii tore, et sa kirjutad, kirjuta veel. ma muidugi ütlen vastu, et noh, mis nüüd mina. aga tegelt hakkan mõttes kohe uut postitust planeerima, et jälle pai saaks.

nagu ütleb vanasõnagi, kiida lolli, siis loll blogib. (mul ei ole tegelt aimugi, mida see vanasõna päriselt ütleb, sest esimese kahe sõna järel on alati kõik selge ja keegi ei jõua kunagi lõpuni.)

in the greatest city in the world

Neverwhere: the Illustrated EditionNeverwhere: the Illustrated Edition by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

muidugi olen ma Neverwhere’i varem ka lugenud, aga mul (vist? tõesti peaks tegema raamatuinventuuri või vähemalt lõpetama suure osa oma raamatukogu hoidmise kodust 1800 km kaugusel ühe riidekapi alumistel riiulitel) ei olnud seda endal olemas ja seega tundus õigustatud uue, illustreeritud väljaande ostmine. (Kas mul õnnestub kedagi veenda, et see, et uus on Neil Gaimani autogrammiga ja et ma olin õigel ajal õiges kohas, st ühel vihmasel hommikul kl 9 Piccadilly Waterstone’is, et seda osta, on juhus?)

eelmine kord, kui ma Neverwhere’i lugesin, olin ma Londonis küll käinud, aga mitte elanud. nüüd olen 6 aastat elanud ja muidugi on see seda raamatut oluliselt muutnud ja tegelikult ei suudagi ma enam ette meenutada, kuidas oli seda lugeda siis, kui neid metroojaamu ja tänavaid ja maamärke ei tundnud. üsna kindlalt läks minust eelmine kord mööda näiteks see, kuidas Old Bailey Centre Pointi katusel pesu kuivatab ja nendib, et sealt avaneb üks West Endi paremaid vaateid, kuna Centre Pointi pole näha. seekordsel lugemisel pani muigama küll.

aga juba esimesest lugemisest mäletan, et mõtlesin: kõik see on tõenäoliselt päriselt ja metroos tuleb olla väga ettevaatlik. ja tõesti olen olnud ka, sest see raamat muudab pöördumatult seda, kuidas sa Londonit näed.

Riddelli illustratsioonide suhtes olin pikalt skeptiline, aga enam ei suuda meenutada, miks, sest tegelikult ta mulle illustraatorina väga meeldib. Markii de Carabas näeb piltidel välja hoopis teistmoodi kui ma ette kujutasin, aga eks see ole mulle paras, sest tõesti, kui hoolikalt lugeda (mida ma kirjelduste osas tihti ei tee), siis… noh, minu viga. jah, tuleb tunnistada, et piltidega väljaanne on parem kui ilma piltideta.

View all my reviews

i was the first to get nowhere

ilublogi vol 2: kulmud

vaatasin eile peeglisse ja tuli järsku meelde, et unustasin ilublogi esimeses postituses kirjutada kõigest, mida ma oma kulmudega ei tee. niisiis: ma ei kasuta kulmupliiatsit, kulmupuudrit, kulmuvaha ega ühtegi muud kulmutoodet. ma ei ole kunagi oma kulme kitkunud ja pole seda lubanud teha ka kellelgi teisel.

(ok, väikse erandina, vahetult pärast Londonisse kolimist käisin uudishimust proovimas, mida kujutab endast threading. selgus, et tegu on ääretult piinarikka ja ebahügieenilise viisiga kulmude kitkumiseks. olete lapsena kunagi niidist ja nööbist vurri teinud ja siis oma juuksed sinna kogemata vahele jätnud? vot asendage mõttes juuksed kulmudega ja nööp ühe mossis aasia prouaga, selline tunne.)

ei saa öelda, et ma kulmuteema peale elus just palju mõelnud oleks, aga mõned aastad tagasi täheldasin, et maailm on mulle järele jõudnud ja et minu kulmud (nii lähenemine kui tulemus) on all the rage. vt ka: Cara Delevingne:

“They just grow. I’m lucky with the shape. I inherited it from my grandmother. I pluck a few, but I don’t shape them. I usually don’t let other people touch them, just in case.”

ilukaugem lugeja vbla kergitab nüüd hämmeldunult kulmu (haha), aga ilublogijana võin kinnitada, et lähenemine “nad lihtsalt kasvavad” on ilumaailmas üsna unikaalne ja sellisena jäädvustamist väärt.

paraku tundub, et see trendi laineharjal surfamise pidu on nüüd läbi – ma endiselt ei loe ise Vogue’i, aga ma loen inimesi, kes loevad, ja olen seega kursis, et September issue 2018 kuulutab kitsakskitkutud kulmude naasmist. oh well. see oli tore, kuni see kestis!

jätame vaevad ja laulame

üks väljakutsetest (ma tõesti kasutan seda sõna üle, kas pole?), mis mu ees neil päevil seisavad, on: laenata/rentida üheks septembrikuu õhtuks Londonis akordion. 120 bassiga. mida iganes see ka ei tähenda.

helistasin ses asjas täna ühte West Endi muusikapoodi ja vestlesin Pauliga, kes oli alguses tõredavõitu ja nõudis, et ma selgitaksin, miks mul akordioni vaja on. kuna see on veits pikem lugu, siis ma tegelikult saatsin talle juba mõne nädala eest maili ja kirjeldasin olukorda, aga Paul polnud maili kätte saanud, sest “mul ei ole internetti. või noh, ilmselt mul internet on, sest ma saan Youtube’ist videosid vaadata… aga midagi muud ma selle arvutiga teha ei saa!”

rääkisin siis oma loo otsast peale ära – et võõrustan septembris Londonis üht Eesti meeskoori ja neil oleks vaja ühe kontserdi jaoks akordioni ja… “Oo, Eesti! Ma käisin aasta alguses Eestis! See oli imeline koht, ei ühtegi turisti!” Lähemal uurimisel selgus, et talvisel ajal Eestisse oli Pauli viinud parmupillifestival (“parmupill” ütles ta eesti keeles, muidu ma ilmselt siiamaani ei teaks, millest me rääkisime).

120 bassiga (nagu tõesti, wtf?) akordioni osas, arvas Paul, ei saa ta mind aidata, aga tegelikult aitas ikkagi – esiteks juhatades, kellelt tasub küsida, ja teiseks manitsedes, et ma pean kindlasti eelnevalt välja uurima, kas akordion peab olema “piano accordion” või “continental chromatic”. nii et kuigi sellest bassideasjast ei saa ma ikka veel aru, siis tean ma nüüd, mis neil kahel vahet on ja kumb parem on (Pauli arvates viimane. kiiduväärne olevat ka see, et Põhja- ja Baltimaades ongi see levinum).

kuidagi juhtus nii, et vestluse lõpuks olime me Pauliga jõudnud rääkida ka järgmisest parmupillifestivalist, Eesti 100. sünnipäevast, laulupidudest (ta tahaks hirmsasti juubelilaulupeole tulla) ja eesti pagulaste saatusest Inglismaal pärast II maailmasõda; ja ta oli nõudnud oma poodi ülesriputamiseks Haaslava meeskoori Londoni-kontserdi plakatit. noh, ja ma nüüd tean, kuhu selle pagana akordioni osas järgmiseks helistada.

meenutab veidike seda paari aasta tagust lugu, kui ma ühe Londoni transpordipolitseinikuga Freddie Mercury vuntsidest vestlesin… sest mu jalgratas oli ära varastatud.

peeglist paistab miljonivaade

mis ma teile lubasingi, ilublogi? oo, mul on tunne, et sellest saab teha mitmeosalise sarja!

ilublogi vol 1: meik

alustan meigiteemast, sest sellega on kõige lihtsam: ma pole hoolimata oma juba üsna soliidsest east ikka veel end meikima õppinud ja enam väga ei looda ka.

ainus dekoratiivkosmeetikatoode, mida ma iga päev kasutan, on ripsmetušš. valin alati mõne sellise, mis sooja veega pestes maha tuleb, sest pole üldse harv juhus, et ma kohe hommikul selle tuši põhjalikult oma nägu mööda laiali mäkerdan, ja kellel on siis aega hakata mingi silmameigieemaldajaga jamama? tehniline termin nende pisara-aga-mitte-näopesukindlate tuššide kohta on muide tubing mascara. mul on praegu Eyeko Black Magic ja see on päris mõnus, ei lähe tükki ega hakka pudisema.

silmalainerit ma ei kasuta, sest kui ma ei suuda värvipliiatsiga paberilegi ühtlast, soovitud suunas minevat joont vedada, siis kuidas peaks ma seda suutma peegli ees ja ainult ühe silmaga vaadates?

jumestuskreemidest ei saa ma lihtsalt aru. esiteks tundub, et neist saab alguse mingi lõputu tsükkel, mille käigus tuleb kõigepealt kõik oma näojooned kustutada ja siis uuesti joonistada (aluskreem-jumestuskreem-puuder-päiksepuuder-põsepuna, midagi sellist?) ja ma juba ütlesin, et ma ei oska joonistada. teiseks… kas ma olen ainus inimene, kellel on vaja aeg-ajalt nina nuusata, kelle silmad jooksevad külmast või tuulest vett või kellel on lihtsalt kombeks käsipõsakil aeleda? minu elustiili juures oleks kogu maaling näost kadunud kella 10.30ks hommikul, enamus salfakatele määrituna prügikastis ja osa kätel ja riietel laiali.

punnide ja muude hädajuhtumite tarbeks on mul olemas täiesti korralik peitekreem.

huulepulgaga näen ma välja nagu prostituut (noh, iseenda jaoks). ma tean, et see tahab lihtsalt harjumist, aga puudub igasugune motivatsioon harjutada. huuleläige võiks ju olla tore, aga mu juuksed kleepuvad selle külge kinni kogu aeg. ja kõik need huuleasjad söön ma kohe ära ka nagunii ja neid kogu aeg värskendada… ain’t nobody got time for that.

lauvärvid… vot selle väljakutse võtan küll elus vastu, et lauvärve õpin enne 40. sünnipäeva kasutama. vaikselt juba harjutan. mul on üks 6 värviga palett (spekter helebeežist tumebeežini. ega siin metsikuks ka minna ei saa) ja üks pintsel (ma olen aru saanud, et see on umbes 3 pintsli jagu liiga vähe) ja… mul on lauvärvi aluskreem ja vot see on üks asi, millest ma vähemalt saan aru! see hoiab päriselt ka selle pudi paigal seal, kuhu ta pandud on.

20180812_212951

urban decay naked 2 basics

ja ma leidsin youtube’ist paar videot, kus abivalmis preilid-prouad on ostnud endale täpselt sama lauvärvikomplekti ja näitavad täpselt ette, mis värvi kuhu panna tuleb. joonistada ma ikka veel ei oska, aga värviraamatute alal olen suht kõva käpp, nii et kui raske see olla saab? varsti hakkan ostma neid metalliktoonides palette, kus on 36 värvi – nagu popimate klassiõdede vildikatel omal ajal. can’t wait!

sellest, kuidas ma kõigest ülalkirjeldatust hoolimata täiesti okei suudan välja näha, juba ilublogi järgmistes osades.

inemesel on kipõ puiõl om aigu viil

veetsin täna meeloluka hommiku, lugedes Kaisa blogist tema Peraküla-Ähijärve matkapäevikut – seda on 820 km ja 41 päeva jagu, pikem, kui nii mõnigi raamat, mida viimasel ajal lugenud olen. ja väga huvitav.

esiteks tekitas see muidugi tohutu tahtmise matkale minna (siiski mitte jaanuarikuisesse Eestisse), teiseks aga küsimuse, miks ma ise ühtegi matkapäevikut kunagi 1) korralikult kirja, 2) blogisse pole pannud?

tegelikult ma ükskord üritasin – mul on siin varuks üks üsna pikk mustand, mis algab eikusagilt ja lõpeb üldse poolelt sõnalt ja mille taga on olnud ilmselt ambitsioon kirjutada üksainus postitus kõigist matkadest, mille ma võtsin ette tol imelisel suvel 2016, kui ma tööl ei käinud. aga suur tükk on suu lõhki ajanud ja see plaan pooleli jäänud; ja ma nüüd ei tea, mida ma tagantjärele taastada ja meenutada suudan.

siiski, ühe koherentsema tüki tollest mustandist võiks ju ära avaldada; seda juttu on kahepäevase matka kohta küll häbematult vähe, aga otsin vääristamiseks mõned pildid juurde.

Ikka veel oli maikuu ja ma otsustasin läbi viia matkavarustuse testi – ööbimisega jalgsimatka. Kuna Dartmoor on enamvähem ainus koht Inglismaal, kus metsikult telkimine lubatud on, siis tundus Two Moors Way hea plaanina – mõtlesin, et hakkan Ivybridge’ist (Dartmoori lõunaservas) pihta ja eks näe, kuhu ja millal välja jõuan.

20160514_104550.jpg

matkaraja tähis ühest hetkest, mil ma parajasti eksinud ei olnud

Varustuse testis selgus eelkõige see, et kompass on rikkis:P noh, okei, tegelt selgus, et mu kaardilugemisoskused on aastatega veidi rooste läinud. Lisaks selgus, et moor (mille sõnaraamat tõlgib rabaks või nõmmeks, olgu siis nõmm, sest raba moodi see küll ei ole) on selline maastikuvorm, kus jalgealune läheb seda märjemaks, mida kõrgemale mäe otsa ronid. Mägesid seal omakorda… jagub. Lõpuks jõudsin (väga märgade jalgadega) siiski kaardile tagasi, püstitasin telgi ainsale lamedale telgisuurusele platsile, mida terve päeva jooksul näinud olin, ja jätkasin varustuse testi avastusega, et mu magamiskott ei ole maikuu jaoks sugugi piisavalt soe.

20160513_141437.jpg

selline näebki välja moor. Lehmi ma tegelt kardan, aga näe, ellu jäin.

20160513_191732.jpg

niiskevõitu telgisuurune plats ja märjad saapad

Teisel päeval nii suuri üllatusi enam ette ei tulnud, kuigi ega see kompassiasi ka väga ei edenenud ja suur kergendus oli avanõmmelt jälle teedevõrgule jõuda. Õhtul selgus, et ka kahekesi kahe magamiskotiga on telgis külm. Kokku matkasin seda rada koos kõigi äraeksimistega ehk 40 kilomeetri jagu (umbes Widecombe in the Moorini) ja koju jõudes tellisin internetist uue magamiskoti. Seda, kust leida Ordnance Survey kaartide mõõtkava ja mis vahe on teeraja ja administratiivpiiri tähistustel, plaanin nüüd mõnda aega hoolega meeles pidada.

20160514_141625.jpg

astelhernes, mu lemmik!

20160514_151021.jpg

ebahüatsintidest sinetav metsaalune, ka mu lemmik.

(Kuna nüüd on mul tunne, et olen kõva matkablogija, siis panin tolle suve matkadelt pärinevad pildid ilmestama ka oma, ee, purskkaevu – ehk siis seda Facebooki-lehekülge, mille blogi jaoks tegin, et WordPressist postitusi otse avaldada saaks. soovijatel avaneb võimalus seal Follow-nuppu vajutada ja sealt siis vast tuleb signaal, kui siin midagi toimuma peaks. kõik see juhtub muidugi meie kõigi privaatsuse hinnaga, aga lõpuks on kõik ainult enesemüümine nii ehk nii.)

ja kui homne päev sind kaasa viib

20180810_215620

Jüri Kolk, kogust “Ära mine valguse poole” (2013)

selle luuletuse autor on üks mu mõlemast lugejast. tšau, Jüri!

hakkasin augusti alguses tegema üht eksperimenti, aga ei ole enam väga kindel, millist. tähendab, eksperiment ise seisnes selles, et otsustasin kuu aega iga päev midagi blogisse postitada. aga mida ma sellega saavutada ja tõestada tahtsin, ei mäleta.

võibolla oli see lihtsalt selline väljakutse iseendale: leia iga päev midagi, mida öelda, ja tee see pingutus, et see sõnadesse panna, isegi kui on keeruline? (Sest üsna keeruline on.)

aga võibolla ma tahtsin teada, mis saab, kui puu metsas blogib, aga Facebooki selle kohta teadet ei postita – kas ta teeb siis häält?

10 päeva hiljem võin WordPressi statistika põhjal raporteerida, et ilma lisapromo tegemata satub siia iga postitust lugema tavaliselt 10, parimal päeval 20 inimest.

kas peaksin purskkaevudesse ronima, mis te arvate, mu mõlemad lugejad?

(kuu lõpuni on veel aega ja ega ma pooleli ei jäta. ma pole teile üldse veel ilu- ega arvamusbloginud näiteks!)

there was something in the water now that something’s in me

… ja nii saigi minust inimene, kes läheb spetsiaalselt selleks spetsiaalsesse koomiksipoodi, et osta värske (tänane) koomiks. loeb selle bussis läbi ja jääb ootama järgmist, milleni on veel peaaegu terve kuu.

20180808_184444

“mature readers” – yup, ma olen seitsmekümnendatel sündinud.

siit raugelt voodipesupildilt pole näha, aga ma olen tegelt äärmiselt elevil sellest kõigest.

history has its eyes on you

Käisin ükspäev muuseumis. Või siis just nimelt ei käinud:

20180805_114737.jpg

this is not – a museum

Ega ma ei saanudki kindlat selgust, mis siis muuseumi ja kollektsiooni vahe on – eksponaadid tundusid mulle täiesti tavalised autod, nagu nad automuuseumis ikka on (ja uskuge mind, ma olen PALJU automuuseume näinud oma elus!) – aga võimalik, et võti oli taustainfo koguses ja kvaliteedis.

Nagu ikka muuseumides, hängis sealgi ringi mitu reibast vanainimest, kes põhiliselt hoidsid silma peal, et keegi autosid ei näpiks ega üle sametköite ei roniks, aga olid rõõmuga valmis ka lisateavet jagama. Ainult et… nad ei teadnud mitte midagi ja suure osa ajast lihtsalt bluffisid! Näiteks väitis üks onkel mulle, et saan järgmise saalis näha kollektsiooni kõige vanemat autot, mis oma kõrgest east hoolimata igal aastal Londoni-Brightoni sõidul osaleb. “Kui vana see auto siis on?” küsisin jutujätkuks. “Oi, seda ma küll ei oska öelda, aga hirmus vana ikka!” kinnitas onkel. Noh, kui nimetatud autoni jõudsin, selgus, et kuigi ta on üsna vana, siis kõige vanem nagu ikka pole, ja Brightonisse on ta mõned korrad tõesti sõitnud, aga kindlasti ka mitte igal aastal.

Kirjalikud infomaterjalid hoidsid sarnast taset ja olid mulle sellistena väga meeltmööda. Vot see võibolla ongi mind tavaliste (auto)muuseumide juures ära tüüdanud – liiga palju fakte ja liiga vähe hinnanguid. Aga nüüd… üks maiuspala teise järel:

 

This slideshow requires JavaScript.

või siis lakooniliselt:

20180805_114841.jpg

dicky (noun) – a folding outside seat at the back of a vehicle. mitte see, mida teie arvasite.

või kui sa ikka üldse mitte midagi ei tea, siis seda on ka okei öelda:

20180805_122449.jpg

20180805_122114.jpg

engine size and performance: small and little

no ja üldse, keskendugem siiski olulisele:

20180805_121246.jpg

nagu sellest kõigest veel vähe oleks olnud, olid autodele lisaks välja pandud ka portselani- ja kübaranõelakollektsioonid (bluffimisega vahele jäänud vanainimese teooria: “küllap selle autosid kogunud mehe naisel oli igav ja ta otsustas ka midagi koguma hakata”) ja muuseumi jaoks ostetud maatükil oli 15. sajandist pärinev torn, üks vanemaid telliskiviehitisi Inglismaal (kõlab isegi usutavalt, aga lõpuks ei uskunud ma seal enam mitte midagi).

oli tore vanatehnikaüritus! (btw, kui keegi oskab mulle selle imelise fraasi päritolu seletada, olen üks suur kõrv.)

break my bones but you won’t see me fall

ma vist polegi kunagi ühtegi OOTD-postitust teinud (vanainimestele: see on see “mis mul täna seljas on”)… aga raudselt te tahate teada, mis riietega 30-kraadises palavuses mootorrattaga sõidetakse? palun:

I am the Stig

  • Saapad: aastaringselt samad, Daytona Lady Pilot GTX. Korralikud turvalised ja mugavad sõidusaapad, mida soovitan kõigile naistele, sest neis on peidus tallakõrgendus, mis lühema daami jaoks ratta püstihoidmisel palju kaasa aitab (ma ise nii lühike pole, aga on naisi, kelle jaoks need paar sentimeetrit määravad, kas nad üldse saavad või ei saa konkreetse tsikliga sõita). Lisaks on nad väga ilusad.
  • Püksid: MotoGirl Kevlar Leggings. Põlve- ja puusakaitsmetega; praeguse ilma jaoks paigalseismiseks tegelikult ka liiga palavad, aga vähemalt mugavad ja igatahes parem valik kui goretex-püksid.
  • Kaitsmevest: Leatt Body Protector 3DF AirFit Lite. See on küll aasta parim ost, mille eest võlgnen tänu Ööle, kellel oli see parasjagu üle – ise ma poleks viitsinud ega taibanud seda poest otsima minna, aga oh, kus on temast rõõmu olnud selle kuumalaine ajal. Õhtupoole, kui päike enam otse ei küta, olen sinna peale või alla pannud õhema dressika; goretex-jope (sama, millel külmemal hooajal kaitsmed ja vooder sees on) sobib vajadusel kõige otsa.
  • Kiivrisukk: see on mul igivana, peale on kirjutatud Probiker Comfort Air Technology ja see on üks suuremaid aardeid mu elus, sest tal on väga tõhus windstopper-manisk, mida selle kaitsmevesti juurde on täpselt vaja ja mis ka igal muul aastaajal mu kaela kenasti tuule eest hoiab.
  • Kindad: Richa Blast Glove, Black/Orange. ostsin ausalt öeldes põhiliselt selle oranži triibu pärast, mis pani nad kõigist teistest maailma kinnastest eristuma. esimesel kasutusel pettusin, sest, noh, see juhtus märtsikuus ja jube külm hakkas. aga nüüdseks on selgunud, et tavalisel briti suvel on nad suurepärased linnakindad ja kuumalainesuvel asendamatud maanteekindad. õhukesed, lühike randmeosa, nahast peopesa, korralikud nukikaitsmed, sõrmede vahel on õhku läbilaskev võrkmaterjal ja kas ma mainisin seda oranži triipu?
  • Kiiver: aastaringselt sama, Schuberth C3, ja ei saa salata, et on küll tulnud pähe küsimus, kas suveks mingeid… õhemaid ja kergemaid ei tehta? või et kas oleks vähemalt võinud valge osta. aga värvi valisin omal ajal tegelikult selle järgi, et see antratsiithall (päriselt on selline sõna eesti keeles?!) oli teistest oluliselt odavam. ja ega valge selle ülejäänud outfitiga ei sobiks ka.
  • Tsikkel: Honda Hornet, modelli isiklik. Topcase on Givilt ja seal sees on bikiinid, sandaalid ja kleit.

you don’t have to wear that dress tonight

käisin trennis (jah, laupäeva hommikul. see motivatsiooniasi töötab paremini kui ma oodata oskasin) ja lõdvestus oli korraldatud nii: pandi mängima The Police’i “Roxanne” ja selle saatel tuli teha star jump’e. iga kord, kui laulus öeldi “Roxanne” või “red light”, tuli teha burpee.

ärge seda kodus proovige.