Pärast kümmet aastat otsimist leidsin luuleraamatu, mis minu jaoks võibolla kunagi hakkab asendama Liisi Ojamaa “Lõputut juulit”. Mul on Liisi raamatust kõik luuletused peas ja nad on mulle olulised ja jäävad olulisteks, sest nad on suur osa mu suurekssaamisest… aga nad on so nineties:) Minu elu seisukohalt ja üleüldse ka.
Täna(päeval) loen seega Kristiina Ehini “Luigeluulinna”. Mulle tõesti meeldib.
Aga kui tuleb kevad, leiate te mind ikkagi Liisit lugemas. Sellest, kuidas “agulihoowides lõhnawad sirelid”. Ja et on “wihmast wõbisew linnakewad autod teras ja klaas”. Sellest ma niipea välja ei kasva. Kindlasti mitte veel sel kevadel.
whatever 
värvi muutmata
puistavaist oma lehti
meie muutlikus
maailmas inimese
süda on ainuke lill
(Ono No Komachi)