hangede embus veel unes on meeles

eile rääkisin, kui kõrgelt ma hindan õhukesi ja õhulisi raamatuid, aga täna tundub, et ebaõiglane oleks siia kõrvale ära mainimata jätta mu teine viimas(t)e aasta(te) lemmikžanr: tarkade naiste kirjutatud paksud, enamasti kõvakaanelised raamatud sellest, Kuidas Asju Teha.

kõik algas, nii banaalne kui see ka ei tunduks, Marie Kondost. tema kuulus raamat sellest, kuidas seada oma majapidamine üles nii, et seda enam kunagi koristada pole vaja, kõnetas mind omal ajal tugevalt. ma päris tõsiselt sorteerisin suure hulga kraami läbi mõttega “does this spark joy?” ja mu riidekapid ja kummutisahtlid on sellest ajast peale laitmatus korras. jah, ma voldin sokke ja aluspesu. it… sparks joy. ja see kogemus õpetas mulle, et on olemas selliseid eneseabiraamatuid, millest mul päriselt abi on. tuleb ainult üles leida.

siis tuli Sali Hughesi iluraamat “Pretty Honest”, sellest olen blogiski varem kirjutanud. see oli pikka aega mu piibliks nii nahahoolduse kui meigi jm tilulilu küsimustes, kuni sel kevadel tuli välja Caroline Hironsi “Skincare” ja… mitte just ei tõuganud Salit troonilt, aga nügis teda sõbralikult veidi ja tegi endale ta kõrvale ruumi. “Skincare” on uuem ja värskem ja väga konkreetselt näonaha hooldusele keskendunud, “Pretty Honest” on laiema ampluaaga. mõlema jaoks on mu elus koht olemas. kust ilublogija ikka oma tarkuse saab, ise ju ei mõtle välja.

kokaraamatute austaja ma eriti ei ole, nad on küll kenad vaadata, aga retsepte on lõpuks ikkagi lihtsam otsida kuskilt andmebaasist, kuhu saab olemasolevad toiduained või muud piirangud sisestada. kui avastasin enda jaoks Samin Nosrati “Salt, Fat, Acid, Heat”, siis kaeblesin, et kas ei võiks olla teadus ja retseptid eraldi köidetes. aga ennäe, koroonakuudel tõstsin selle raamatu oma “teadjanaiste” riiulist köögilauale ja tõesti… tegingi kõiki neid toite, mille kohta mul esimesel lappamisel oli tunne, et kellel see aeg. ostsin aga tõhusa malmpoti, hakkasin igasugust lihakraami eelmisel päeval ette soolama ja olen aastal 2020 tarbinud rekordilistes kogustes oliiviõli, sibulaid, küüslauku, sidruneid ja ürte. sest ma tean nüüd, mida nendega pihta hakata. ja ma tõesti väidan, et kui inimene saab endale lubada ainult ÜHE kokaraamatu omamist, siis see peaks olema see, sest seal õpetatakse päriselt süüa tegema, retseptid on niisama boonusena kaasas.

pilt ühest hetkest, kui mul oli vaja mingis skaibitšätis Samin Nosrati autoriteedile toetuda. illustratsioonide autor ses raamatus on Wendy MacNaughton

ja veel üks raamat, mille läbilugemiseks lõpuks ometi aja võtsin, aga mille kodutööde tegemiseks ei osutunud olud sel aastal soodsaks: Anuschka Reesi “The Curated Closet”, mis on lõpuks ometi üks raamat stiilist ja riietumisest, mis tundub… mõistlik. mis ei ürita minust teha mingit teist (ehkki kahtlemata ilusat ja stiilset) inimest, vaid aitab sellel, kes ma tegelikult olen, leida endale sobivad riided. paraku on mul siiamaani pooleli raamatu esimene harjutus, mis käsib mõne nädala vältel pildistada üles oma olemasolevad outfitid nii, nagu sa neid päriselt kannad – mul on hiiglaslik kollektsioon pilte endast erinevates retuusides ja t-särkides, aga puudu on riidekombinatsioonid, millega normaaloludes käiks tööl või peol või kus inimesed vanasti käisidki. ühesõnaga, see projekt ootab ülejäänud maailma taga veidi. aga isegi sellisel kujul olen sellest raamatust juba jube palju kasu saanud.

ja kui siin juba teadjanaistest rääkida, siis igavese tänu olen võlgu E-le, kes tõi minuni Marie Kondo õpetused, ja K-le, kes juba mitu aastat tagasi mulle rääkis, et Anuschka Reesi tuleb lugeda. teil oli õigus, daamid! teil on üldse enamasti õigus ja ma olen vaadanud, et mu käsi käib hästi, kui ma seda meeles pean :)

sumise suletud suuga kui sõnu pole laulu jaoks

hiljuti juhtus nii, et magavale kassile jooksis hiir suhu.

elasin mina siin, eks, oma jõudeelu suurema osa aastast, ja tegin ainult neid asju, mida ise tahtsin, ja ma põhiliselt ju tahan lugeda ja mõnevõrra ka loetust kirjutada. muidu väga mõnus, aga mida selle eest reeglina ei saa: feimi, respekti ja sulli. nende jaoks tuleb ikkagi tööl käia.

novembri lõpus tabas mind aga ootamatu sõnum ootamatust suunast – lugemise väljakutse (ma viimasel ajal kogu aeg räägin sellest. see on üks selline grupp Facebookis, kus raamatumuljeid jagatakse, otsige ise, kes veel ei tea, aga kel huvi) järgmise aasta üks teema on “LV tarkade klubi soovitab” ja mind peeti klubiliikme tiitli vääriliseks.

karta on, et see staatus arvutati välja puhtalt mahu pealt, ja eks töötul ole ebaõiglane eelis, kui küsimus on sotsiaalmeedia sisuga täitmises. aga mis iganes. raha jah ei saanud, aga feimiks ja respektiks kavatsen selle tiitli täiega lugeda!

muidugi kaasneb võimuga kohe vastutus ja kõik see värk; tarkade klubi liikmetelt oodati, et igaüks pakuks välja vähemalt 10 raamatut, mille hulgast lihtinimesed endale uuel aastal ühe lugemiseks saaksid valida.

tundub esmapilgul täiesti võimatu ülesanne, sest raamatuid, mida ma tahaksin teistele inimestele soovitada, on kindlasti sadades, ja see sõltub ju inimesest ka väga. aga haarasin härjal sarvist. esimeseks lihtsustavaks piiranguks seadsin endale selle, et ma ju loen teiste inimeste postitusi ka seal grupis ja seega enamvähem kujutan ette, mida juba loetud on ja milleni kindlasti iseseisvaltki jõutakse, kui soovi. näiteks ei ole mul vaja soovitada ühtegi Fredrik Backmani raamatut, sest ta on niigi üks popimaid autoreid ses seltskonnas. aa, ja kuna grupp on eestikeelne, siis oli ka loogiline raamatud põhiliselt eesti keeles kättesaadavad valida.

teine tore asi oli see, et tarkade klubis on 15 liiget ja enamus neist hakkas kohe oma soovitusi agaralt postitama (neil oleks nagu nimekiri enne valmis olnud! äkki oligi? äkki on kõigil inimestel? kui teil on, siis jagage palun!) – otsustasin ise hoo maha võtta ja katsuda kuu lõpupoole pakkuda välja pigem sedasorti raamatuid ja autoreid, mida veel pole nimetatud. vahelduse mõttes ja nii.

tegelikult siiski tegin üsna ühe jutiga oma umbes 30 raamatust koosneva longlisti valmis ja varsti märkisin seal plussikestega tosina erilisi lemmikuid ära. siis venitasin postitamisega tänaseni ja selgus, et mul ikkagi oligi tekkinud hoopis teistsugune nimekiri kui teistel. rohkem luulet, vähem maailmaklassikat, üldiselt õhukesed ja õhulised raamatud. ka need, mis pole luule, on enamuses selline… sihitu jauramine ilusate sõnadega. ju see siis on see, mis mind ennast praegusel eluperioodil enim kõnetab – mõnel teisel hetkel ja teises kontekstis oleks teistsugune loetelu tulnud.

aga jagan siis laiemale maailmale ka, üks võimalik versioon 12+1 raamatust mida minu meelest võiksid teised inimesed ka lugeda, kui nad veel ei ole:

panin GR lingid neile raamatutele, mille kohta sinna ise olen pikemalt kirjutanud. aga need vanad lemmikud, mida ka hulka sai, aegadest, kui ma veel rohkem lugesin ja vähem kirjutasin, peaks ehk ka värske pilguga üle vaatama ja midagi ütlema ne kohta. kui see juhtuma peaks, panen lingid tagantjärele vast.

mustandi udune fragment. mul ei ole eriti ilus käekiri kahjuks.

the moon and stars seem awful cold and bright

Šotimaale ei sõitnud me augustis päris ainult selleks, et bennysid süüa ja selle kõrvalt läbimõtlemata raamatutellimusi teha. eks igasugu muid põhjuseid oli ka, alates sellest, et ta, umbes nagu Mount Everest, lihtsalt oli seal, kuni selleni, et ma sain eelmisel aastal sünnipäevakingiks reisi campervaniga ja tundus tore idee see enne uut sünnipäeva välja lunastada. aga põhiliselt oli mul ikkagi vaja minna raamatupoodi.

kes pole lugenud Shaun Bythelli raamatut “Diary of a Bookseller” (e.k. “Raamatukaupmehe päevik”) ja järge “Confessions of a Bookseller” (eesti keeles pole veel ilmunud, aga tuleb), see peaks… minu blogi asemel hoopis neid lugema hakkama nüüd. kes on lugenud, see vast saab aru, et selle raamatupoe külastamine sattus üsna kiirelt mu soovinimekirja tippu, sest Shaun kirjeldab oma elu äärmiselt meeleolukalt. ta peab Šotimaa suurimat kasutatud raamatute poodi Wigtownis, mis asub isegi Šotimaa mõistes eikusagil (Glasgowst lõuna pool, mis on suund, mida vist naljalt keegi ei vali, kes esimesi kordi Šotimaale satub, sest kõik uhked mäed ja saared ja järved ja harrypotteriviaduktid on põhja pool). mul ei olnud absoluutselt vaja osta ühtegi kasutatud raamatut, aga seda poodi ja Shauni ennast tahtsin ma kindlasti näha.

esimene probleem oligi see… oot, esimene probleem oli, et mul oli olnud plaanis seda teha lihavõttepühade ajal, aga siis juhtus teadagi mis. õnneks augustilõpu bank holiday (suvaline vaba esmaspäev, milliseid on siin riigis kolm tükki aastas. normaalne asjade korraldus, kui omariiklusega seotud riigipühi ei ole kuskilt võtta ja religiooniga seotud kuhjuvad pigem talvisele ajale – siis võib ju otsustada, et maikuus teeme kaks ja augustis veel ühe vaba päeva ja loodame, et ilm on okei. enamasti ta on) sattus just sellele hetkele kahe viiruselaine vahel, mil riigisisene reisimine lubatud ja isegi soovitatud oli, et majandus turgutatud saaks.

teine probleem oli see, et, nagu öeldud, mul ei olnud vaja osta ühtegi kasutatud (ega üldse mingit) raamatut – paraku Shaun kirjeldab üsna sarkastiliselt kliente, kes kõõluvad raamatupoes tundide kaupa, loevad salaja pornot, küsivad lolle küsimusi ja raiskavad omaniku aega, aga siis lõpuks midagi ei osta. ma ei tahtnud olla see klient! vaatasin lugemisväljakutse veel läbimata teemad üle ja otsustasin, et kui midagi eriliselt põnevat silma ei jää, siis võin koju tuua mõne odava pehmekaanelise Agatha Christie krimka.

tee peale jäi ootamatult mitu ilusat ja põnevat asja ja kohta (nii et igal juhul tasub minna sinna lõuna-Šotimaale ka, soovitan!), aga olin ikka päris elevil, kui jõudsimegi lõpuks Wigtowni. see on küll pigem küla kui linn, aga siiski Šotimaa raamatupealinn. mul paraku kõigi teiste raamatupoodide jaoks eriti silmi ei jagunud, kuigi neid tõesti oli seal päris palju, kümmekond ehk kokku.

See Raamatupood. ma olen kohal!

pood osutus täiesti vaimustavalt ootuspäraseks – või ootuspäraselt vaimustavaks? – raamatulabürindiks, kus ma tõesti mõnuga uitasin. mu fotod vist pole suuremad asjad, aga üldise vaibi kajastamiseks siiski:

Christie-riiuli leidsin ka üles ja valikut seal oli, aga suurem krimka-austaja ma pole ja võtsin üsna umbropsu “The Pale Horse’i” (“Tuhkur hobune”), millest ma justkui midagi… kuulnud olin enne. (jah, tõesti, selline raamatusõber olengi, et käin niisuguse poe läbi ja ei teki tohutut kirge midagi sealt omada. vaadata on väga mõnus! aga ma ei saa ju kõigi maailma raamatutega koos elada.)

Shaun oli oma müüjaproua just teepausile lubanud ja mehitas ise kassat ja ma püüdsin eriti madalat profiili hoida, et mitte ta järgmisse raamatusse sattuda näitena… ma ei teagi, millest. inimesest, kes tuleb ja ütleb, et olen suur fänn, aga ostab ikka ainult 3.50 eest?

aga kui ta nägi, mida ma ostan, siis alustas ta täiesti ise vestlust ja jutustas, et Christie on miskipärast järsku kohutavalt populaarne ja et ta on lockdowni lõpust saadik (see on siis ca 6 nädalaga) müünud rohkem Christie krimkasid kui eelmise 20 aastaga kokku. ikka iga päev keegi ostab! miks, seda ta ei osanud arvata ja mina ka mitte (kui just asi polnud sellessamas lugemisväljakutse teemas, mida mina täita üritasin – üks Agatha Christie raamat). ja siis ta juba uuris edasi, kust ma pärit olen ja mis mind Šotimaale toob, nii et… lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et olen suur fänn.

kõige selle juures mind hämmastas – ja samas ei hämmastanud ka – kui tore ja lahke ja … humble Shaun tegelikult oli. mitte ses mõttes, et alandlik, aga üldse mitte mingi Bernard Black (hoiatus: ma olen näinud täpselt ühe osa “Black Booksi”, nii et ma tegelikult ei tea, millest räägin). tähendab, ta jätab oma raamatutes hoolega mulje, et ta ei salli inimesi eriti ja ei vaevu seda ka varjama. samas mäletan, et teise raamatu lõpuks sain ma ikkagi lugedes ka juba aru, et niisama praalib ja et tegelikult on ta ikka väga suure südamega inimene.

ta kutsus mind isegi enda ja oma sõpradega lõunat sööma, aga minus lõi eestlane välja, hakkasin võõraid inimesi häbenema ja ütlesin, et kahjuks üldse ei ole aega. las iidolid jäävad natuke kaugeks ja võõraks pealegi.

Shaunil on uus raamat ka väljas: “Seven Kinds of People You Find in Bookshops”. loodan selle varsti raamatukogust leida ja kindlaks teha, kas minusugune on juba laulu sisse pandud või pääsesin seekord.

saak käes. raamat ise ei avaldanud mulle erilist muljet, tunnistan.

and yes i might have lied to you

jätkates väikeettevõtluse toetamise lainel – see pidi olema augusti viimane nädalavahetus, sest me olime sõitnud Edinburghi, roninud tuule ja vihma (normaalne augusti pika nädalavahetuse ilm, eks) käes Arthur’s Seatile ja alla tagasi ja istunud siis mingisse populaarsesse brunchikohta menüüd dešifreerima (pakuti rooga nimega “benny” ja ma alles praegu suutsin välja rehkendada, et see tähendas lihtsalt… eggs benedicti), ühesõnaga, kognitiivne koormus oli parajasti maksimumilähedane – ja siis tabas mind mingil moel (eks ilmselt ikka sotsiaalmeedia kaudu) palve toetada nüüd kohe praegu kiiresti Libreria raamatupoodi Londonis, et nad ei peaks pankrotti minema.

ma tean seda poodi küll, see on üks neid väikseid sõltumatuid poekesi, mis kureerib oma raamatuvalikut hoolega, sest sinna lihtsalt mahub üsna vähe; ja mulle üsna meeldib sinnakanti sattudes vaatamas käia, mida nad viimasel ajal on otsustanud sisse osta ja välja panna. ostnud pole ma sealt enda teada kunagi midagi. mitte niivõrd sellepärast, et nende raamatuvalik on veidi… pretensioonikas (see kahvatub nende poes-mobiiltelefoni-kasutamine-keelatud poliitika pretensioonikuse kõrval), vaid lihtsalt ma püüan raamatuid pigem laenutada kui osta.

aga kui poel tõesti häda nii käes on… vaatasin kiirelt, mis võimalusi mul on, ja ahne inimesena muidugi niisama ülekannet ei teinud, vaid, kuna toetamine käis mingit sorti ühisrahastusplatvormi kaudu, valisin mingi sellise summa, mille eest lubati juba mingeid raamatuid ka saata. milliseid raamatuid, kui palju, millal – kahjuks polnud mu ajul parajasti ribalaiust varuks, et sellesse süveneda. nälg tahtis ka silmanägemist ära võtta. toksisin krediitkaardi andmed sisse ja naasesin menüü juurde ja päris ausalt unustasin kogu selle juhtumi mitmeks nädalaks ära.

kuni ühel päeval saabus müstiline ümbrik, millest tuli välja kaks raamatut. James Baldwini “Dark Days” ja Nella Larseni “Passing”. ma polnud kummastki enne midagi kuulnud ja kindlasti poleks neid poest osta taibanud. panin optimistlikult voodi kõrvale lugemata raamatute kuhja otsa, et eks ma siis uurin asja millalgi.

läks veel kuu, ma olin parajasti kohvikus matkapäevikut kirjutamas (noh, nagu tõeline kirjanik, käisin “tööl”. sest niipea, kui ma olin kõva häälega lubanud, et ma kirjutan, kadus ära igasugune tahtmine kirjutada, ja sellest sai üsna tüütu kohustus. moraal: tõelist kirjanikku minust ei saa) ja peika teatas kodust, et mulle tuli Libreria pakk. appi! tundsin end nagu koolilaps, kellel on eelmise veerandi kohustuslik kirjandus alles lugemata ja uue veerandi oma tuleb juba peale. lugemiskontrolli küll keegi välja ei kuulutanud, aga… ma ei tahtnud eriti koju minna ja seda pakki lahti teha.

mujale mul muidugi ka minna polnud, nii et ei jäänud üle muud, kui saatusele vastu astuda. uuest pakist tuli välja Haldor Laxnessi “The Atom Station”. Laxnessi ma vähemalt nime järgi teadsin. kas see ei pidanud mitte olema mingi Islandi Tammsaare?

tegin põhjaliku otsingu oma e-mailide hulgas, et aru saada, misasja sisse ma end ikkagi mässisin seal Edinburghi kohvikus. ses mõttes, et kaua see kõik veel kestab ja, ma ei teagi, kas lõpeb ikkagi lugemiskontrolliga vms? jube raske oli seda infot leida, aga lõpuks ikkagi koorus välja, et olen annetanud raamatupoe lockdowni-aegse rendi katteks 50 naela ja saanud selle eest 3-kuulise raamatutellimuse nimega “Cult-It” (Fiction).

kolm kuud polnud veel möödas, aga mul oli juba kolm raamatut (kõik ikka veel lugemata!) ja seega ma ikka ei teadnud, kas tuleb veel midagi või on nüüd kõik. ja mida tähendab “Cult-It” (Fiction)? isegi raamatupoe veebileht ei andnud selle viimase osas mingit selgust. ma ei tea, minul võtab selline olukord närvid täitsa läbi. nii õudne on, kui midagi ei tea ega aru ei saa!

alistusin saatusele ja hakkasin tasapisi lugema. Laxness ei olnud üldse nagu Tammsaare. “Passing” osutus märksõnaks, millega veetsin Wikipedias tunduvalt kauem aega kui Larseni üsna õhukest raamatut lugedes. Baldwiniga alustasin alles eile õhtul ja tundub, et tegu on üsna tummiste rassismiteemaliste esseedega, mida võibolla peaks lugema pigem hommikul värske peaga. ja üks pakk tuli novembris ikkagi veel ja seda ma lihtsalt ei olegi lahti teinud, sest… ma ei ole selleks veel valmis.

viimases pakis oli õnneks kiri, et see on viimane. huh, mis kergendus!

kogu see projekt on minus tekitanud tohutu respekti inimeste suhtes, kes tellivad Loomingu Raamatukogu. kuidas te toime tulete sellega, et majapidamine on kogu aeg mingit lugemata väärtkirjandust täis? kas teil ei teki ärevust, süümepiinu ja tunnet, et te ei suuda täita ootusi, mida maailm teile kui kirjaoskajale inimesele esitab? või loetegi korralikult iga raamatu läbi enne, kui uus peale tuleb, ja sellepärast oletegi targemad kui mina?

sa lähed ja tee hargneb lahti

mitte keegi: Kitty, sa oled nii uskumatult osav ja usin Goodreadsi-kasutaja, õpeta palun mõned head nipid!

mina: oh, mul on nii hea meel, et te küsisite.

nipp 1: selleks, et teada, mitu raamatut oled sel aastal juba lugenud, ei ole vaja liituda detsembrikuus selleaastase lugemisväljakutsega ja seada endale suvalist eesmärki, mida nagunii ei plaani täita või mille oled juba kuhjaga ületanud. seda saab vaadata My Books -> Reading stats leheküljelt:

minu eesmärk igal aastal alates 2017ndast on vähem lugeda. edeneb… kah kuidagi.

nipp 2: Goodreadsi äpiga telefonis saab skännida raamatute vöötkoode, mis on kiire ja diskreetne viis lisada poes või raamatukogus raamatuid oma soovinimekirja. see ei tööta alati (ja ma ei ole aru saanud, millest see sõltub – skännimise taga peaks olema ju lihtsalt andmebaasist ISBNi põhjal otsimine ja see töötab käsitsi tehes praktiliselt alati), aga töötab piisavalt tihti, et oleks proovimist väärt. vahel skännib seesama skänner muide edukalt ka raamatu kaanepilti, mis on minu meelest puhas maagia, sest… KUIDAS see implementeeritud on? vastused palun kommentaaridesse.

maagia tööhoos

androidi äpis leiab skänneri kas otsingulahtri paremas servas oleva fotoka ikooni alt või More -> Scan books. iOS äpis oli see mingis HOOPIS teises kohas, ma ei mäleta, kus, aga töötas suurepäraselt. üldse on need kaks äppi nagu siga ja kägu, ma arvan, et nende tootejuhid pole omavahel mitte ainult et iialgi vestelnud, vaid isegi pole teineteise olemasolust kuulnud.

mulle meeldib skänneri abil märkida ära ka raamatud, mida päriselt lugema hakkasin, sest niiviisi ISBN põhjal otsides saab mu statistikasse kirja just see väljaanne, mida ma päriselt lugesin. suures plaanis pole see muidugi nii kohutavalt oluline, aga mulle nt meeldib, et kaanepilt on “õige” ja lehekülgede arv klapib. muidugi saab ka pealkirja põhjal käsitsi otsides õige väljaande välja valida, aga vahel nõuab see päris palju vaeva ja klõpsimist ja näha on, et inimesed väga ei viitsi.

nipp 3: siinkohal tervitused ja veel kord suur tänu Ingridile, kelle õpetusteta ma poleks seda hoolikalt ärapeidetud funktsionaalsust iial avastanud. nimelt: vaikimisi on iga raamat, mis sa Goodreadsis enda raamatute hulka lisad, ühes kolmest riiulist: “want to read”, “currently reading”, “read”. aga mida teha poolelijäetud raamatutega? need ei sobi ühtegi neist kategooriatest, aga kui lihtsalt maha kustutada, siis on oht, et halb kogemus ununeb ja hakkad uuesti lugema :( rääkimata sellest, et mina tahaks poolelijäänud raamatule ka kirjutada… ma ei kutsuks neid oma tekste arvustusteks, aga ütleme siis, arvamuse. endale meenutuseks ja teistele seletuseks, miks see raamat pooleli jäi. jällegi, selleks peab ta kuskil mu riiulis olema.

aga palun: My Books -> Bookshelves (Edit) -> Add a Shelf, ja saadki teha poolelijäänud raamatute riiuli endale sobiva nimega. minu oma on lakooniline “dnf”, aga võiks ju ka panna “täielik jama” või “ära roni, tapab!” või mis iganes.

“eesti” riiul tähendab mul neid raamatuid, mida tuleb järgmine kord Eestis raamatukogust hankida üritada. mitte seda, et ma oma elus ainult 32 eesti raamatut olekski lugenud vms.

oluline nipp on siin see, et linnuke tuleb lisada lahtrisse “exclusive” – nii satub poolelijäetud raamatute riiul kolme vaikeriiuliga samasse privilegeeritud staatusesse. need riiulid, mis ei ole eksklusiivsed, käituvad rohkem nagu sildid – iga raamat PEAB olema täpselt ühes eksklusiivses riiulis, aga võib olla nullis kuni mitmes muus riiulis.

tänaseks kõik, järgmised nipid siis, kui keegi päriselt ka küsima juhtub.

siis ma võtan teid selge sinise taeva tähed

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (Loomingu Raamatukogu, #2-5/2016)Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra by Alexander Genis

My rating: 5 of 5 stars

ükspäev juhtus nii, et üks raamat, mida lugeda tahtsin, oli ülisoodsa hinnaga müügil Google Booksis. kes üldse teadis, et selline asi nagu Google Books olemas on?! nii et suur oli mu üllatus, kui olin Google’ile 99 penni (senti? krossi?) üle kandnud ja rakenduse lahti tegin ja sealt lisaks äsjaostetud raamatule ka selle 2016. aasta LR leidsin. ilmselgelt olin ma teda omal ajal nii väga lugeda soovinud, et mingeid müstilisi teid pidi ostnud (teate, 2016 ei pruukinud eestikeelse e-raamatu hankimine veel mingi lihtne ülesanne olla!) – aga siis unustanud või võibolla lihtsalt mitte osanud teda sealt Google Booksist üles leida:) no igatahes see 99-kopikane lastefantasy jäi oma järjekorda ootama ja võtsin “Lugemistunnid” lõpuks ometi ette.

Genist lugeda on nagu ilutulestikku vaadata – siuh ja siuh lendavad aforismid, üks säravam kui teine, üks kõrgemale kui teine, osasid ei jõua veel vaatama hakatagi, kui juba läinud ja uus kohal. pidev vaimustus. kui pärast keegi kirjeldada palub, siis ei oska muidugi midagi öelda… mida ta õieti ütleski? ei tea, aga jube hästi ütles! ja raamatutest ja kirjanikest ja kirjutamisest ja eelkõige lugemisest rääkis. imeline kogemus, tahaks veel!

kuna tegu on Lätis kasvanud ja hiljem USAsse emigreerunud vene juudiga, siis äramainitud raamatute ja autorite valik on mõnus hingelähedane – palju vene kirjandust, maailmaklassikat ka sekka. ma muidugi suuremat osa neist raamatuist pole lugenud, kuigi nüüd jälle tunnen, et vist ikka peaks. aga see pole “Lugemistundide” puhul kõige olulisem, et oleks ise lugenud, Genis seletab nagunii ära, kuidas asjad on. (temaga võib nõustuda või mitte, see pole ka oluline, talle endale ka pole, alailma ta vaidleb iseendale vastu. oluline on seletamise rõõm ja lausete ilu.)

Screenshot 2019-03-27 at 21.07.49.png

Genises tunnen ära järjekordse lihaliku raamatuarmastaja, kes kirjutab raamatutesse ega ole väga õnnetu, kui troopiline torm Irina ujutab üle ta raamatukogu alumised riiulid, “mille olin ettenägelikult eraldanud nõukogude kirjandusteadusele ja kingitud luulekogudele”. püüan võimalusel endale “Lugemistundidest” füüsilise koopia hankida ja Genise auks kõik oma e-raamatus äramärgitud tsitaadid (umbes pool kogu tekstist, tundub kohati) päriselt pliiatsiga alla tõmmata! (kui Genis hoogu läheb, siis on tsiteerimisväärset nii pikalt, et vahepeal tuleks pliiatsit teritada, aga ma neid kohti ei viitsi siia näidetena ümber trükkida.)

Ilma pliiatsita lugeda on minu meelest niisama hea kui tummade seltsis viina võtta. (Ükskord ma juhtusin nägema nende labrakat, mis lõppes hääletu lööminguga.) Suhtlemises raamatuga võrdsustab pliiats olukorra. Meile annab ta tagasi hääle, raamatule tuletab meelde, kes on peremees.
***
Katsuge ilma sufiksiteta läbi saada, ja teie kõne hakkab meenutama häält, millega räägib auto navigaator, kes ei oska, nagu muide ka paljud teised, arvsõnu käänata ja inimese moodi olla.
***
Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga “Mein Kampf”. Juutidel tuleb niisuguseid asju ette.

View all my reviews

i am titanium

Doughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century EconomistDoughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century Economist by Kate Raworth

My rating: 4 of 5 stars

ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.

ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:

  • seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
  • visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
  • sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.

Screen-Shot-2017-04-05-at-08.26.50
allikas: https://www.kateraworth.com/doughnut/

  • circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!

Kate-Raworth-Embedded-Economy.png
uus mudel: embedded economy. pildi laadisin alla https://consciouscompanymedia.com/

  • “Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
  • mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
  • Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
  • sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
  • rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.

  • majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.

View all my reviews

you can listen as well as you hear

Alice imedemaalAlice imedemaal by Rébecca Dautremer

My rating: 5 of 5 stars

huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.

selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!

20190210_103655.jpg
veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all

ühtlasi sain lisada oma kollektsiooni järjekordse, kolmanda tõlke eesti keelde. (põhjuste üle, miks neid nii palju üldse vaja on, olen varem blogis spekuleerinud, kinnitatagu või lükatagu ümber: https://roger.pri.ee/2015/09/08/voibolla-kellegile-veidikene-teed-ja-siis-kirjutame-raamatu/.)

20190210_103256.jpg
they all spark joy

igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!

(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)

ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?

View all my reviews

what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews

kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise

Kristi ja Maris tulevad Londonisse ja küsivad raamatupoesoovitust. aga palun!

kui see peab olema üksainus pood, siis Charing Cross Roadi Foyles – seda on mingi… seitse korrust. tasub tähele panna, et kuigi see pood on seal alati olnud, koliti ta mõne aasta eest sama tänavat mööda mõned majad edasi; uues on vanast oluliselt rohkem õhku ja boonusena asub see endistes Central St Martinsi moekolledži ruumides (eesti raamatusõbrale tuttav asukoht Anu Samarüütel-Longi raamatust “Minu London”).

või siis Piccadilly Waterstones, mis viimati, kui ma kontrollisin, oli Euroopa suurim raamatupood. mulle on Foyles alati natuke sümpaatsem olnud ja ega ta väiksem küll ei tundu. 2018. aasta sügisel ostis Waterstones Foylesi ära, nii et selles mõttes vahet pole, kummasse poodi oma raha viia, samasse kohta jõuab välja:)

koomiksite, ulme, fantaasiakirjanduse ja kogu nendega seonduva fännikauba hankimiseks tuleks pöörduda Forbidden Planetisse Shaftesbury Avenuel. käin seal viimastel kuudel üsna regulaarselt korra nädalas, aga eksin keldrikorrusel ikka iga kord ära, sest seda on lihtsalt üsna palju.

väikeste sõltumatute raamatupoodidega on nii, et ma eraldi metroo- ega bussisõitu ühtegi neist ette ei võtaks, aga kui muudel seiklustel tee peale jääks, siis astuks küll läbi. mõned mu lemmikud selles kategoorias (see nimekiri räägib vbla rohkem mu liikumistrajektooridest kui raamatumaitsest):

* London Review Bookshop Briti muuseumi lähedal (selle poe kohvik on ühtlasi sealkandi mõnusamaid kohti mahaistumiseks);
* Stanfords Covent Gardenis (spetsialiseerub reisiraamatutele, kaartidele jne);
* Persephone Books Bloomsburys (spetsialiseerub naiskirjanikele);
* Libreria Spitalfieldsis (spetsialiseerub reeglitele: mobiiltelefoni kasutamine poes on keelatud);
* British Library raamatupood St Pancrase jaama kõrval (spetsialiseerub kõrvalruumis parajasti käimasoleva näituse teemale pluss klassikale pluss sealt saab parimaid raamatuteemalisi suveniire ja kingitusi);
* Victoria & Alberti muuseumi raamatupood Kensingtonis (jällegi raamatud kõigest, mida muuseum parajasti näitab, pluss moe-, kunsti- ja disainitemaatika);
* Stoke Newington Bookshop (lihtsalt mu kodupood, mille jätkuvast olemasolust olen väga huvitatud ja seega õhutaksin kõiki seal oste sooritama, kuigi jumal teab, et seal ei ole kunagi just seda ühte raamatut, mida parajasti tahaks. see jama on kõigi nende väikeste poodidega tegelt. jube toredad vaadata, aga lõpuks aitab ikkagi ainult Amazon hädast välja… ja ma ei räägi siinkohal ainult raamatutest).