Archive for the ‘lugemispäevik’ Category

do you recall not long ago

15. veebr. 2017

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

2. veebr. 2017

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.

all your perfect imperfections

26. veebr. 2016

Raamatusoovitus: Costa Book of the Year 2015

Faith had always told herself that she was not like other ladies. But neither, it seemed, were other ladies.

— Frances Hardinge, The Lie Tree

Võtsin The Lie Tree ette mitte lihtsalt sellepärast, et ta briti ühe tuntuma raamatuauhinna sai, vaid sellepärast, et lasteraamat on selle konkursi üldarvestuses ainult ühe korra varem võitnud – see oli 2001. aastal Philip Pullmani The Amber Spyglass ja, noh. Tundus, et latt on piisavalt kõrgel, et asja lähemalt uurida. Pealegi mulle meeldivad lasteraamatud rohkem kui suurte omad.

Ega see mingi mugavuslugemine polnud, lugu oli viktoriaanlik ja pime ja vihmane ja üksjagu krimka (krimkad mulle ei meeldi). Aga olen teda nüüd mõned nädalad seedinud ja ta on mul ikkagi… meeles ja paneb mõtlema.

Mulle tundub, et see tsitaat, mille ma selle raamatu iseloomustamiseks välja valisin, on täiega spoiler. Õnneks pole ma siin spoilerivaba keskkonda välja kuulutanud ka:)

just tell me it’s not the end of the line

7. nov. 2015

Raamatusoovitus: kõik theoatmeal.com jooksuteemalised koomiksid (ja siis veel ühtteist)

WP_20151105_005

Nii harva, kui ma paberist raamatuid enam ostan, valin ma neid hoolikalt (kogu aeg tiksub kuklas mõte, et varem või hiljem tuleb nad ju jälle kuhugi kolida). Esiteks peab neil olema e-raamatu ees mingi eelis – enamasti siis kujundus ja illustratsioonid. Teiseks oleks hea, kui ma oleks neid enne ostmist lugenud, et saaks kindel olla, et tegu on kvaliteettootega, mis on riiuliruumi ja kastipakkimist väärt.

Nii juhtuski, et ostsin elu esimese koomiksiraamatu endale. Hästi valisin! Nimilugu oli mul enne loetud ja ühtteist tuli veel tuttav ette, aga osa sisu oli mu jaoks täitsa uus (jaapani hiidherilased, anyone?)

Olgu öeldud, et kuigi kõik, mis Matthew Inman jooksmisest arvab, on väga naljakas ja tabav, ei ole ma sellest peaaegu mitte millegagi nõus – tähendab, mul endal on jooksmiseks hoopis teised põhjused kui Blerch ja kõik, mida ta kehastab. Aga raamatu teeb see teistsugune perspektiiv ainult paremaks… ja no sellele on raske mitte kaasa noogutada:

WP_20151105_002

võibolla kellegile veidikene teed ja siis kirjutame raamatu

8. sept. 2015

Raamatuhoiatus: “Alice imedemaal” uus tõlge

P1050626

Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.

Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!

Umbkaudses ajalises järjestuses:

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)

John Tennieli illustratsioonid. Barnes&Noble, 2012

John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)

jabur teelaudkond igas variandis

jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast

Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:

see uus tõlge on halb!

Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.

Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?

Aga…

  • kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
  • kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
  • kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…

ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.

(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)

Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.

“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)

“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”

Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma

“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) –  ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.

Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.

P1050625

 

the cold never bothered me anyway

5. sept. 2015

Raamatu- (ja reisi-)soovitus: Tui Reykjavik

minu Reykjavik

minu Reykjavik (vaade kirikutornist)

Juhtus nii, et ostsin endale paar kuud tagasi ühe hingetõmbega lennupiletid Reykjavikki ja Tui Hirve “Minu Reykjaviki”. Mõlemad olid mul nagunii plaanis olnud, üks umbkaudu eluaeg (aga eriti viimased kolm aastat, mil Island on otselennu kaugusel asunud) ja teine ka palju kauem, kui see raamat üldse olemas on olnud, sest ma olen “Tähe tänavast” saadik rõõmuga valmis kõike Tui kirjutatut lugema. Aga mul on hea meel sellest, et need kaks ikkagi niiviisi kokku said ja teineteist täiendada võtsid.

Mulle nii kohutavalt meeldis Reykjavik. Kõik need värvilised laineplekiga kaetud majad ja meri ja disain ja kampsunid ja kassid.

Vahel tundub mulle, et tegelikult kuulub Reykjavík oma lõputute tagahoovide, aknalaudade, sohvapatjade ja kalarannaga üldse kassidele. Hästi toidetud, tiheda karvaga kassidele, kellel on linnuhirmutamise kuljused kaelas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

Ja ma tunnistan häbenemata (ok, natuke häbenen) üles, et ajasin vahepeal kohvikus istudes näpuga raamatus ja kaardil järge, et näha ära kõik Tui lemmiktänavad, -poed, -kohvikud ja -pagariärid. Õnneks avastasin alles tagasiteel lennukis, et ta ikkagi oli ka oma kodutänava nime avaldanud. Oleks varem märganud, oleksin raudselt läinud sinna jalutama ja ehtsa stalkeri kombel õigeid aknaid püüdnud tabada!

See-eest õnnestus mul leida maailma kõige nummim airbnb korter (küsige mult linki!) otse Reykjavik Roastersi, endise nimega Kaffismiðjani, kohvikust üle tee, ja ühel hommikul, kui seal kohvisabas seisin, sai grammofoniplaadi pool läbi…

Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest!

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

yup. ma tegin seda ka!

Seda raamatut võiks tsiteerima jäädagi, sest ma väga naudin seda, kuidas Tui kirjutab. Lisaks Reykjavikile (kuhu ma pean veel tagasi minema, sest kõike ma ei jõudnud kolme päevaga ära vaadata. ehkki ma nägin tohutus koguses mereäärseid kergliiklusteid ja eramurajoone – maratonitrenni võlud!) ja Islandile üleüldse (kuhu ma pean KA tagasi minema, sest seekord oli aega ainult poolepäevase Golden Circle’i ekskursiooni jaoks. vt ka: maratonitrenn.) kirjeldab ta põhjalikult ja põnevalt islandi ühiskonda ja mõtteviisi laiemalt ja see on natuke nagu loeks mõnd nunnut Lindgreni lasteraamatut – ilus ja helge, samas ei teki tunnetki, et võiks läägeks muutuda.

Island võtab kõik lapsed vastu nagu omad, mis rahvusest nad ka pole, ja koolimineku ajaks on neil selgelt kaks identiteeti: üks kodus ja teine kollektiivis. Mõlemas peetakse teisest lugu. See ei ole mingi eriliselt rahvusvaheline lasteaed, kus Eiríkur käib, aga tema rühmas on juhtumisi poolkanadalane, puhas poolakas, poolhispaanlane, poolrootslane, poolausterlane, poolitaallane, veerandfilipiinlane, puhas venelane ja pooleestlane. Rahvuslipud on riidehoius jopede kohale kleebitud ja kõik õpivad vastastikku üksteise laule. No ei ole raske see integratsioon! Armas on vaadata, kuidas nad liumäest alla lasevad ja suures kilkavas pusas maanduvad. Allir eru með. Kõik on kaasas.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

vot mulle see kõik-on-kaasas istub hästi. Ja mulle istub ka see, kuidas kõrgharitud muusikateadlane kohvikus leivaraha teenib, vabadel hetkedel (tasustamata) esinemisteks laulutekste õpib ja üldse ei muretse, kas see ka, khm, seisusekohane on.

Valgendasin ja tärgeldasin Taveneri kontserdi tarvis valge linase koolilõpukleidi, mille ema mulle postiga järele saatis. Vanavanaema Rosenupu Julie oleks olnud uhke mu üle. Leidsin, et inglise kolledži haridus on tasemel. Seal mind õpetatigi tärgeldama, ega ma muidu ei oskaks. Ma juba kujutan ette, kuidas mu koolikaaslased kukuvad selle peale raiuma, et tärgeldamine on väitlemise kõrval teisejärguline, aga mul on sellest inglise keele ja väitlemise ja majanduse üles haipimisest kõrini. Minu konkurentsivõimele tuleb tärgeldamine täpselt sama palju kasuks. Islandil elades muutud kunstliku eliidistamise vastu täiesti allergiliseks. Kui ma julgen siin öelda, et meil olid seitsmeaastaselt riigikooli katsed, siis kostab halvakspanev ümin. Vesturbæri linnaosas reastatakse lapsi nii, et lõuna pool Hringbrauti magistraali elavad lapsed lähevad Melaskólisse ja põhja pool Vesturbæjarskólisse. Ja Islandil oleks tärgeldamine ka poistele kohustuslik olnud.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

minu Reykjavik (vaade maratonitrennist)

Ühe viimase tsitaadi luban endale veel. Selles raamatus oli mu jaoks jube palju… äratundmist.

Vanavanaisa ehitatud maja vanavanaema valitud krundil turu lähedal, täpsemalt kaheharuline tamm kahe puuriida vahel on see vai, mille külge on seotud see köis, mille otsas mina mööda maailma ringi kepsutan. Seal on mulle ja mu perele alati ruumi, sinna oodatakse meid alati tagasi. Sellepärast ma siia Islandile nii kerge südamega tulla saingi.

Tui Hirv. “Minu Reykjavík. Kõik on kaasas.”

hold on hold on you’ll get over it someday

1. sept. 2015

Lugemissoovitus: viimane Pratchett

For Esmeralda Weatherwax – mind how you go

– Terry Pratchett, The Shepherd’s Crown

(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.

mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)

Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)

Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight‘is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)

Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.

(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis –  AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)

#85 Un Lun Dun

20. okt. 2014

Ma unustan viimasel ajal kõik asjad ära. Näiteks nüüd juba teab mitu kuud olen iga kord, kui vihma sajab, murdnud pead selle üle, kes ja kus raamatus väljendas täpselt minu emotsiooni vihmavarjude suhtes (lugesin isegi ühe kahtlusaluse raamatu uuesti otsast lõpuni üle, aga sealne protagonist osutus kogu oma ektsentrilisusest hoolimata siiski inglise džentelmeniks, kes iial vihmavarjuta kodust ei väljunud).

Lõpuks googeldasin selle õige tsitaadi ikkagi välja ja nüüd panen ta siia kirja, et oleks teinekord jälle võtta:

My dad hates umbrellas, said Deeba, swinging her own. When it rains he always says the same thing. ‘I do not believe the presence of moisture in the air is sufficient reason to overturn society’s usual sensible taboo against wielding spiked clubs at eye level.’

(China Miéville, Un Lun Dun)

See on muide täitsa tore raamat, lastefantasy selline, aga lasteraamatud ju ongi need kõige paremad. Lugesin selle läbi ühe pika vihmase varasuvise päeva jooksul Jersey saarel ja tean nüüd 1) väga palju vihmavarjudest, 2) et igas puhkuses peaks olema vähemalt üks selline päev, 3) kuhu satuvad kõik Londoni katkised asjad ja inimesed, 4)…

If you’re brave enough to try, you might be able to catch a train from UnLondon to Parisn’t, or No York, or Helsunki, or Lost Angeles, or Sans Francisco, or Hong Gone, or Romeless.

(China Miéville, Un Lun Dun)

#57 The Automobile Association

29. juuni 2013

Tänase päeva kasutu trivia: brittide Automobile Association ehk AA, mida mina olin alati lihtsalt mingiks tehnoabikindlustuseks pidanud, loodi tegelikult selleks, et autojuhte kiirust mõõtvate politseinike eest hoiatada. Pärast seda, kui nad sel teemal 1910. aastal kohtuasja kaotasid, ei lõpetatud hoiatamist ära, vaid lepiti kokku uus märgisüsteem: AA patrullijad andsid autojuhtidele au… kui kiirusemõõtjaid ees ootamas ei olnud. AA liikmete käsiraamatus selgitati: “It cannot be too strongly emphasized that when a patrol fails to salute, the member should stop and ask the reason why, as it is certain that the patrol has something of importance to communicate.”

Ja nii 50 aastat. Ma tegelt ei teagi, miks nad seda enam ei tee.

Aga tehnoabi annavad nad ikka ka.

Ennetamaks küsimust, kus muuseumis ma jälle käinud olen: National Motorcycle Museum. Soovitada julgen seda ainult väga tõsistele tsiklifännidele (tõsisematele kui mina), sest esiteks on see kohutavalt suur, aga täiesti organiseerimata (peaaegu tuhat mootorratast, aga nad ei ole paigutatud kuidagi süstemaatiliselt ei vanuse, tootja, kasutusotstarbe ega isegi kuramuse värvi järgi. lihtsalt tihedalt ritta laotud) ja teiseks asub see kuskil Birminghami lähedal maal, sinnaminek võtab hirmsasti aega ja midagi muud sealkandis vaadata ei ole.

(Birminghamis käisin ka, aga seda ei julge ma küll mitte kellelegi soovitada.)

Muuseumipoest leidsin aga imetoreda raamatu: Gasoline Gypsy. See räägib preilist, kes 1950. aastate alguses koera ja 125cc mootorrattaga Kanadas ja USAs roadtrippis. Ostuotsuse tegin puhtalt kaanepildi põhjal, aga juba leheküljel 12 sai selgeks, et Peggy on tõesti my kind of girl:

/…/ rather by mistake and more as a means of transport to Norway than anything else, I had bought this pale green, slim-framed B.S.A. Bantam. I had chosen her for colour, because her paint job happened to go nicely with my new corduroy jacket.

Peggy Iris Thomas, A Ride in the Sun or Gasoline Gypsy

oh, ja ma ei julge rääkidagi, millega daam põhjendas seda, miks talle üle 30 mph ei meeldigi eriti sõita. Lugege ise, kui teada tahate.

есть только миг между прошлым и будущим

7. jaan. 2013

Kui kassid peaksid koostama inimeste edetabeli, nii-öelda inimese tõuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kõige kõrgema tuhvi peal seisaks seal kindlalt Vanem Daam.

Vanem Daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tikib või õmbleb lambi valgussõõris, ei tõuse sealt tundide viisi, tema süles võib järjest ära magada mitu und. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva Vanem Daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal.

Tõnu Õnepalu, Mandala

Ja kas pole nii, et kass teab millist looma karta ja kus? Kasside zooloogia on oma lihtsuses ju äärmiselt praktiline. Loomad jagunevad kõigepealt kahte suurde liiki: väikesed söödavad ja suured ohtlikud. Kolmas liik on suured ohutud. Eraldi liigi moodustavad veel liblikad, omaette liigi mesilased. Siis on veel olemas üks  kahtlane liik, “maod, juhtmed ja aiakastmisvoolikud” ning lõpuks liik “ämblikud ja teised tegelased, kes kiiresti mööda põrandat sibavad ja keda on tore taga ajada”.

Väga selge süstemaatika. Ja põhjalik. Näiteks suurte ohtlike hulka kuuluvad kindlalt hunt, suur koer, lõvi, tolmuimeja. Aga karu mitte. Seda teadsid juba antiikautorid: karu kassi ei murra.

Tõnu Õnnepalu, Mandala

vahel vaatame taevasse kas meil on aega veel

1. jaan. 2013

Aastat 2012 jääb mu jaoks iseloomustama selline veider asjaolu: esimest korda elus olin füüsiliselt nii aktiivne, et ei jõudnud lugeda nii palju kui tahtnuks. Mitu korda nädalas jooksmaskäimine ja jalgrattaga töölesõitmine annavad küll võimaluse “Rahva oma kaitsega” hästi kursis püsida, aga lugemusele mõjuvad täiesti hävitavalt!

Üks vähestest uusaastalubadustest aasta tagasi oli mul lugemispäeviku pidamine, nii et tean täpselt öelda, et leidsin aega kõigest saja kahekümne kuue raamatu jaoks:( Kümme parimat, aga mitte paremus-, vaid lugemisjärjekorras:

  • Jürgen Rooste, Kuidas tappa laulurästikut
  • Tim Harford, The Undercover Economist
  • Dan Ariely, Predictably Irrational
  • Guy Deutscher, Through the Language Glass: Why the World Looks Different in Other Languages
  • Olev Remsu, Supilinna poisid
  • Daniel Vaarik, Praktikaaruanne
  • Mara Hvistendahl, Unnatural Selection
  • Chris McDougall, Born To Run
  • Catherynne M Valente, The Girl Who Circumnavigated Fairyland In a Ship of Her Own Making
  • Kalle Muuli, Isamaa tagatuba

Aasta absoluutne lemmik oli see McDougalli jooksuraamat. Tsiteerisin sealt leitud infoga kõik oma tuttavad poolsurnuks (kas leidub keegi, kellele ma aastal 2012 _ei_ öelnud, et sisalik ei saa korraga joosta ja hingata?!) ja kui ma enne selle raamatu lõpetamist veel vahel jooksmamineku asemel koju lugema jäin, siis pärast enam küll mitte:P

Uuel aastal… rohkem audioraamatuid ehk?

‘cos even when i dream of you the sweetest dream will never do

16. aug. 2012

‘Jessica Alba, the film actress, has the ultimate sexy strut, according to a team of Cambridge mathematicians.’ This important study was the work of a team—apparently—headed by Professor Richard Weber of Cambridge University. I was particularly delighted to see it finally appear in print since, in the name of research, I had discussed prostituting my own reputation for it with Clarion, the PR company responsible, six months earlier, and there’s nothing like watching flowers bloom.

Here is their opening email:

We are conducting a survey into the celebrity top ten sexiest walks for my client Veet (hair removal cream) and we would like to back up our survey with an equation from an expert to work out which celebrity has the sexiest walk, with theory behind it. We would like help from a doctor of psychology or someone similar who can come up with equations to back up our findings, as we feel that having an expert comment and an equation will give the story more weight.

It got them, as we have seen, onto the news pages of the Daily Telegraph.

I replied immediately. ‘Are there any factors you would particularly like to have in the equation?’ I asked. ‘Something sexual, perhaps?’ ‘Hi Dr Ben,’ replied Kiren. ‘We would really like the factors of the equation to include the thigh to calf ratio, the shape of the leg, the look of the skin and the wiggle (swing) of the hips…There is a fee of £500 which we would pay for your services.’

There was survey data too. ‘We haven’t conducted the survey yet,’ Kiren told me, ‘but we know what results we want to achieve.’ That’s the spirit! ‘We want Beyonce to come out on top followed by other celebrities with curvy legs such as J-Lo and Kylie and celebrities like Kate Moss and Amy Winehouse to be at the bottom e.g.—skinny and pale unshapely legs are not as sexy.’ The survey, it turned out, was an internal email sent around the company. I rejected their kind offer, and waited. Professor Richard Weber did not. He regrets it. When the story came out, I emailed him, and it turned out that things were even more absurd than was necessary. Even after rigging their survey, they had to re-rig it:

The Clarion press release was not approved by me and is factually incorrect and misleading in suggesting there has been any serious attempt to do serious mathematics here. No ‘team of Cambridge mathematicians’ has been involved. Clarion asked me to help by analysing survey data from eight hundred men in which they were asked to rank ten celebrities for ‘sexiness of walk’. And Jessica Alba did not come top. She came seventh.

 Ben Goldacre, Bad Science

and in the end there’s only love

6. aug. 2012

I’d always known the difference between models and normal women is that normal women buy clothes to make them look good; whereas the fashion industry buys models to make the clothes look good. Most clothes are helpless without models.

Caitlin Moran, How To Be A Woman

ja kõik asuvad teele sest kõik peavad asuma teele

2. juuli 2012

Zatopek was a bald, self-coached thirty-year-old apartment-dweller from a decrepit Eastern European backwater when he arrived for the 1952 Olympics in Helsinki. Since the Czech team was so thin, Zatopek had his choice of distance events, so he chose them all. He lined up for the 5,000 meters, and won with a new Olympic record. He then lined up for the 10,000 meters, and won his second gold with another new record. He’d never run a marathon before, but what the hell; with two golds already around his neck, he had nothing to lose, so why not finish the job and give it a bash?

Zatopek’s inexperience quickly became obvious. It was a hot day, so England’s Jim Peters, then the world-record holder, decided to use the heat to make Zatopek suffer. By the ten-mile mark, Peters was already ten minutes under his own world-record pace and pulling away from the field. Zatopek wasn’t sure if anyone could really sustain such a blistering pace. “Excuse me,” he said, pulling alongside Peters. “This is my first marathon. Are we going too fast?”

“No,” Peters replied. “Too slow.” If Zatopek was dumb enough to ask, he was dumb enough to deserve any answer he got.

Zatopek was surprised. “You say too slow,” he asked again. “Are you sure the pace is too slow?”

“Yes,” Peters said. Then he got a surprise of his own.

“Okay. Thanks.” Zatopek took Peters at his word, and took off.

When he burst out of the tunnel and into the stadium, he was met with a roar: not only from the fans, but from athletes of every nation who thronged the track to cheer him in. Zatopek snapped the tape with his third Olympic record, but when his teammates charged over to congratulate him, they were too late: the Jamaican sprinters had already hoisted him on their shoulders and were parading him around the infield. “Let us live so that when we come to die, even the undertaker will be sorry,” Mark Twain used to say. Zatopek found a way to run so that when he won, even other teams were delighted.

McDougall, Chris (2010-12-09). Born to Run (pp. 96-97). Profile Books UK. Kindle Edition.

но есть на свете ветер перемен

27. märts 2012

Japanese used to have a color word, ao, that spanned both green and blue. In the modern language, however, ao has come to be restricted mostly to blue shades, and green is usually expressed by the word midori (although even today ao can still refer to the green of freshness or unripeness—green apples, for instance, are called ao ringo). When the first traffic lights were imported from the United States and installed in Japan in the 1930s, they were just as green as anywhere else. Nevertheless, in common parlance the go light was dubbed ao shingoo, perhaps because the three primary colors on Japanese artists’ palettes are traditionally aka (red), kiiro (yellow), and ao. The label ao for a green light did not appear so out of the ordinary at first, because of the remaining associations of the word ao with greenness. But over time, the discrepancy between the green color and the dominant meaning of the word ao began to feel jarring. Nations with a weaker spine might have opted for the feeble solution of simply changing the official name of the go light to midori. Not so the Japanese. Rather than alter the name to fit reality, the Japanese government decreed in 1973 that reality should be altered to fit the name: henceforth, go lights would be a color that better corresponded to the dominant meaning of ao. Alas, it was impossible to change the color to real blue, because Japan is party to an international convention that ensures road signs have a measure of uniformity around the globe. The solution was thus to make the ao light as bluish as possible while still being officially green.

Guy Deutscher, Through the Language Glass: Why the World Looks Different in Other Languages

sa oled tiib ja mina olen lend

18. märts 2012

kuu teatrisoovitus: vanemuise “tappa laulurästast”.

kui te olete seda raamatut lugenud, siis: etendus on hoopis teistsugune. kui te ei ole seda raamatut lugenud (mitte keegi, kellelt ma küsinud olen, ei ole), siis: mismõttes? kuidas te niiviisi saite inimesteks kasvada?

päeva sõna asemel seekord aga nädala väljend: “soovijatel avaneb võimalus” (pro “võiks peaks tuleks”). allikas: kukulind.

для того кто любит трудных нет загадок

8. märts 2012

“How much do you love me?” Midori asked.
“Enough to melt all the tigers in the world to butter,” I said.

Haruki Murakami, Norwegian Wood

ku eloh om aigu taivahe kaia’

1. jaan. 2012

You’re going to turn into somebody like Miss Tick, said her Second Thoughts. Do you really want that?

“Yes,” said a voice, and Tiffany realized that it was hers again. The anger rose up, joyfully. “Yes! I’m me! I am careful and logical and I look up things I don’t understand! When I hear people use the wrong words, I get edgy! I am good with cheese. I read books fast! I think! And I always have a piece of string! That’s the kind of person I am!”

Terry Pratchett, The Wee Free Men

ma valisin valjema kaja ehk kuuled nüüd ometigi

31. jaan. 2011

pärast mõlema proua elulooraamatute põhjalikku läbitöötamist olen veendunud, et Portia de Rossi söömishäire oli Kristina Šmiguni suusatamishäire kõrval ikka poisike.

only fantasy keeps you awake

5. nov. 2009

Eile nägin esimest korda elus inimest, kes kasutas raamatupoes ostukäru. Jah, seal poes on need alati olemas olnud, aga ma olen seda seni peeneks huumoriks pidanud. Mis mõttes “ostan nii palju raamatuid, et ei suuda süles kassani kanda”?

Muidugi käis mu peast läbi küsimus, kelleks ma pean suureks saades hakkama, et ka nii teha.

Õnneks sain vastuse ka, kuna härra ütles kassas püsikliendisoodustuse saamiseks oma nime. Tegu oli tuntud investeerimispankuriga:)

(“Kõlab nagu sisekujundusprojekt,” kommenteeris küüniliselt esimene sõber, kellele ma seda lugu jutustasin. Aga see on minu meelest küll puhas õelus. Pealegi, Mihkel Muti ja Mati Undi ostmine riiulikaunistuseks oleks ikka liiga kaheksakümnendad.)

(kaheksakümnendatest rääkides, need on tagasi nii ehk nii – ise ostsin “Kolm musketäri”, “Kakskümmend aastat hiljem” ja “Saladusliku saare”…)

kes soojendaks aga mu laule

21. juuni 2009

Lugesin mitmetuhandendat korda Lindgreni Soolavarese-raamatut ja leidsin midagi, mida, võiks vanduda, pole seal iial enne olnud:

Melker asus innukalt töö kallale. Tööd oli rohkem, kui ta oli arvanud, aga pusides vestles ta leebelt ning julgustavalt iseendaga.

“Tean kahte meeldivat asja,” lausus ta, kui oli renni paika saanud, “õieti tean isegi kolme asja, mis ületavad iga mõistuse – see kaval puurenn, vee tee otse kööki ja Melker Melkerssoni tee järjest kõrgema tarkuse juurde.”

Selline parafraas sellises kohas – ja ma pole seda MITTE kunagi varem märganud! Tasub, alati tasub vanu lemmikuid uue elukogemuse taustal üle lugeda…

(kui see veel ilmne ei ole, siis Õp. 30, 18-19)

the day that you stop running is the day that you arrive

23. märts 2008

ma olen vaadanud seda “things to do before you’re 30”-nimekirja, mis blogides viimastel nädalatel liikunud on, ja ma tean ka, kust see pärineb, sest ma ise otsisin mõni aeg tagasi netist just sedasama. checklistipede nagu ma olen. aga mulle meeldis rohkem see teine, mille ma leidsin:
30 things to do before you hit 30

seda, mis mul tehtud ja mis veel tegemata, ütlen aasta pärast, praegu võite ise mõistatada. võin ennustada, et kinnisvaraturule ma selleks ajaks veel sisenenud pole, ja maratonijooksu suhtes ei anna ka lubadusi. aga ma ei ole aasta pärast ka sugugi veel 30 ;)

mis mulle selle nimekirja juures kõige rohkem meeldib, on see, et see sisaldab must-read raamatute ja must-see filmide alamnimekirju. (ei, valetan, see on teisel kohal; kõige rohkem meeldib see, et ta pole nii, hmm, oksendamiskeskne kui see teine:P)

ootuspäraselt olen ma raamatutega päris hästi järjel:

You may need 30 years to read them all, but try and make your way as through as many of these as possible: The Catcher in the Rye, 1984, Romeo and Juliet, the Harry Potter series, The Lord of the Rings trilogy, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, To Kill a Mockingbird, Brave New World, On the Road, Catch 22, Trainspotting, The Wasp Factory, Lord of the Flies, Fahrenheit 451, Animal Farm, Of Mice and Men, Great Expectations, Tess of the D’Urbevilles, Treasure Island, The Beach, Cloud Atlas, The Hitchhikers Guide to the Galaxy, Fear and Loathing in Las Vegas, Ulysses, For Whom the Bell Tolls, The Curious Incident of the Dog in the Nighttime, Life of Pi, The Shining, The Handmaid’s Tale, A Prayer for Owen Meany, The Shining, Tinker Tailor Soldier Spy, A Suitable Boy and many, many more.

samas kui filmidega… mnjah:

If you want to avoid being left out of every drunken discussion just before last orders are called, then the following films are required viewing: Goodfellas, Pulp Fiction, Scarface, The Star Wars Trilogy (don’t bother with the new ones), Godfather parts I and II, Psycho, One Flew Over the Cuckoo’s Nest, Trainspotting, 2001: A Space Odyssey, Top Gun, American Pie, Gladiator, The Lord of the Rings Trilogy, Blade Runner, Kill Bill 1 & 2, City of God, The Deer Hunter, Se7en, Fight Club, Back to the Future, Alien and Aliens, Jaws, This Is Spinal Tap, Die Hard, Life of Brian, Ghostbusters, Groundhog Day, Ferris Beuller’s Day Off, Life is Beautiful, The Breakfast Club, Grosse Pointe Blank, Stand By Me, Chinatown, The Great Escape, The Outsiders, and Tango and Cash. Well, maybe not the last one.

kui suureks saan, hangin teleka.

this is your last chance and tonight you’re gonna have your last dance

11. okt. 2007

ma lugesin ka seda tui hirve raamatut. mitte et see lihtne oleks olnud, osta ma ei raatsinud ja raamatukogus on kõik eksemplarid peale ühe viimane kuu aega järjekindlalt staatuses “töötluses”, mis, ma kahtlustan, tähendab seda, et kõik raamatukogutöötajad tahavad ta enne ise läbi lugeda, kui rahva kätte annavad:)

anyway, tuntud kiirlugejana olen täiesti võimeline keskmise pehmekaanelise raamatu paari osavalt hajutatud apollos- ja rahva raamatus-käigu jooksul läbi lugema, nii et seda ma tegin.

teate, mulle meeldis.

see on see raamat, mille mina ja E plaanisime omal ajal mu ema soovitusel kirjutada (“kirjutage romaan,” pakkus ta, kui ma haigena voodis olin ja jube igav hakkas, “selline, kus oleks autoga poisid ja vanemate pikad komandeeringud,” ja me proovisimegi, aga me olime vist ikka natuke liiga noored veel. mis nähtub kasvõi raamatu tööpealkirjast, mida ma siinkohal EI avalda). see on selline raamat nagu eia uusi “kuu külm kuma” ja kenderi “ebanormaalne” ja natuke nagu hirami “mõru maik” ehk. see raamat, mida kõik loevad ja vinguvad, et “ähh, elust maha kirjutada oskan mina ka,” aga nad ei saa aru.

see on see raamat, kus sa kirjutad välistest asjadest enamvähem nii, nagu nad olid, aga sisemistest asjadest nii, nagu sa tahaksid, et nad oleksid olnud. raamat, kus sina, minategelane, oled silmipimestavalt ilus, lõikavalt vaimukas, hirmutavalt intelligentne ja liigutavalt hea (aga vahepeal ka seksikalt paheline). raamat, kus sa parandad kõik vead, mis sa elus oled jõudnud teha – ja see, et sa veel noor oled, ei tähenda, et sa poleks jõudnud neid palju teha.

ma tunnen selles raamatus enda minaideaali ära ja sellepärast see meeldibki mulle.

freefall freefall all through life

3. okt. 2007

meemi leidsin tegelt Ramloffi juurest, aga träkkisin tagasi sinna, kus pealkirjad veel ingliskeelsed olid.

These are the top 106 books most often marked as “unread” by LibraryThing’s users (as of today). Bold what you have read, italicise what you started but couldn’t finish, and strike through what you couldn’t stand. Underlined – on my to-read list. Asterisk – have read more than once.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina*
Crime and Punishment
Catch-22
One Hundred Years of Solitude*
Wuthering Heights*
The Silmarillion
Life of Pi : A Novel
The Name of the Rose
Don Quixote
Moby Dick
Ulysses
Madame Bovary
The Odyssey
Pride and Prejudice*
Jane Eyre*
A Tale of Two Cities
The Brothers Karamazov
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
War and Peace*
Vanity fair
The Time Traveler’s Wife
The Iliad
Emma
The Blind Assassin
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Great Expectations
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
The Canterbury Tales
The Historian : A Novel
A Portrait of the Artist as a Young Man
Love in the Time of Cholera*
Brave New World*
The Fountainhead
Foucault’s Pendulum
Middlemarch
Frankenstein*
The Count of Monte Cristo*
Dracula
A Clockwork Orange
Anansi Boys
The Once and Future King
The Grapes of Wrath
The Poisonwood Bible : A Novel
1984*
Angels & Demons
The Inferno
The Satanic Verses
Sense and Sensibility
The Picture of Dorian Gray*
Mansfield Park
One Flew Over the Cuckoo’s Nest
To the Lighthouse
Tess of the D’Urbervilles*
Oliver Twist*
Gulliver’s Travels
Les Misérables
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
The Curious Incident of the Dog in the Night-time
Dune*
The Prince
The Sound and the Fury
Angela’s Ashes : A Memoir
The God of Small Things
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere*
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dubliners
The Unbearable Lightness of Being
Beloved
Slaughterhouse-Five
The Scarlet Letter
Eats, Shoots & Leaves
The Mists of Avalon
Oryx and Crake : A Novel
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita*
Persuasion
Northanger Abbey
The Catcher in the Rye*
On the Road
The Hunchback of Notre Dame
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
The Hobbit*
In Cold Blood : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
White Teeth
Treasure Island
David Copperfield
The Three Musketeers*

feels like the weight of the world

29. aug. 2007

Igale tydrukule peaks olema
pyhendatud luuletus isegi
kui me peaksime kogu kuradi maailma
selle pärast kummuli keerama.

(Richard Brautigan, tlk. Lauri Sommer)

smile like you mean it and let yourself let go

3. mai 2007

Raamatusoovitus: “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”

Arutlevaid artikleid ma ausalt öeldes alguses ei viitsinudki lugeda, aga kõik need intervjuud on nii ägedad. Selline omamoodi lühiülevaade Eesti ajaloost viimase 15 (ähh, see 15 on mingi vananenud klišee. peaaegu 20 ju tegelikult.) aasta jooksul. Mu lemmikkoht oli see, kus Lagle Parek ütles, et Ain Seppik on paheline:)

Pärast lugesin ikka artikleid ka, suurem osa seda juttu oli ju teada, aga paar päris huvitavat iva leidsin siiski enda jaoks.

Võibolla ma hakkan ka ministriks, kui ma suureks saan.

looking out for another anyone will do

27. sept. 2006

Sellest ajast, kui Tallinna Keskraamatukogus trükitakse laenutajatele välja lipikuid laenutatud raamatute pealkirjade ja tagastamistähtaegadega, on neil tegelikult olemas see netipoodide “customers who bought this item also bought…”-funktsionaalsus. Tuleb lihtsalt paremad raamatud hoolikalt läbi lapata, mõne vahelt ikka kukub välja lipik, kust on näha, mida selle raamatu eelmine laenutaja veel lugemisväärseks pidas. Ma olen sealt juba mitu korda huvitavaid ideid saanud; kas ka teistele andnud, pole kindel, kodus igatahes on kõik kohad neid paberitükke täis.

ja leidmata neid kogu ilm süüdi mõista

29. aug. 2006

Lugesin Jan Kausi uut paljukiidetud romaani “Tema”. See, et raamat mulle _üldse_ ei meeldinud (ausalt öeldes ma isegi ei viitsinud päris lõpuni lugeda), on muidugi minu probleem. Aga see, et Kirjanike Liidu esimees ei oska käänata sõna “õlu”… see on küll juba kogu eesti rahva probleem, eks?

tuvi õlale laskub nokib nägudelt vaikuse marju

12. märts 2006

Milosevici surma kontekstis on eriti sobiv jutustada sellest raamatust, mis mul praegu pooleli on.

Åsne Seierstad on norra ajakirjanik, kes hängis 2001. aasta sügisel Afganistanis (ja kirjutas “Kabuli raamatumüüja”, olemas ka eesti keeles), 2003. aasta kevadel Bagdadis (“Sada üks päeva” on lõpuks ometi vähemalt inglise keelde tõlgitud), 2000. aastal Serbias. Pakun, et isiklikku elu sel naisel eriti ei ole:P Aga töö on see-eest huvitav, eksju.

“Seljaga maailma poole” räägib serblastest, tagakaane järgi kolmeteistkümnest inimesest ja ühest perest. Seierstad jälgis nende elu Milosevici režiimi peaaegu et lõpukuudel, 2000. aasta kevadel; siis sattus ta sinna tagasi täpselt riigipöörde ajaks sama aasta oktoobris; 2004. aastal, kui ta Lähis-Ida kõrvalt jälle kord aega sai, läks ja otsis ta need inimesed veel kord üles. Nii on igast portreteeritavast tulnud üks sisuliselt kolmeosaline lugu – enne revolutsiooni, pärast revolutsiooni ja, noh, hiljem.

Inimesed on valitud erinevad ja… erilised. Vanataat Bulgaaria piiri lähedalt külakesest, sõltumatu raadio- ja telejaama ajakirjanik, valuutaärikas, noor õigeusu preester, Milosevici-meelne teatrilavastaja, Haagis kohut ootava sõjakurjategija abikaasa, kosovoserblasest põgenik… kaugemale ma ei ole praegu jõudnud:) Igaühele neist on ta jõudnud nii lähedale, et ma imestan tõsiselt, kuidas ta seda kõike nii lühikese aja jooksul jõudis. Igaühega on ta päevade kaupa kaasas käinud, ööde kaupa üleval istunud, rakijat joonud ja rääkinud-rääkinud-rääkinud.

Mulle meeldib see raamat kõigist Seierstadi omadest kõige rohkem, vahest sellepärast, et koht ja temaatika on mulle kõige tuttavamad. Mu oma Serbia-kogemused annavad mulle lugemisel ühe lisavaatenurga. Veel ühe annab see, et Milosevic suri eile Haagis.

Ja vastupidi, see raamat ja mu enda kogemused annavad mulle lisavaatenurga Milosevici surmale… ainus seisukoht, mille ma selle kõige suhtes oskan hetkel võtta, on see: mida rohkem ma mingist asjast tean, seda vähem julgen ma sellele hinnanguid anda.

Ahjaa, kui ma selle raamatu läbi saan, siis laenan ma teda hea meelega välja, ainult et ta on mul rootsikeelne:P

and all this wine i’ve never tasted

17. veebr. 2006

Lugesin ükspäev raamatut, milletaolisi ma tegelikult olen pühalikult lubanud mitte enam lugeda – minu meelest suurfirmade tippjuhid, eriti ameeriklased, võiksid kulutada rohkem aega oma lähisuhetele ja vähem aega raamatute kirjutamisele sellest, kui kehvasti neil lähisuhetega asjad on. Mistap ma neid raamatuid pigem boikoteerin.

Gene O’Kelly saab andeks, sest kuigi ta ilmselt ei olnud eriti palju kenam inimene kui näiteks Jack Welch (keda ma kogu südamest põlgan), sai ta sellest vähemalt ise aru. Tema raamat räägib sellest, kuidas ta ühel hetkel sai teada, et ta sureb mõne kuu pärast ära, ja kuidas ta selle suremise siis projektina ette võttis ja audiitorliku põhjalikkusega läbi viis. Või mitte isegi suremise, aga pigem elu lõpetamise.

Lihtsalt selline julgustav näide, kuidas kogu seda efektiivsuse- ja pühendumisevärki, mille abil firmasid juhitakse, saab tegelikult ka päriselus rakendada, kui häda käes.

Happy end‘i ei olnud, kolme kuu pärast oli mees surnud nagu kell. Samas jälle, kui ta oleks ellu jäänud ja terveks saanud, oleks ta kardetavasti järjekordne Jack Welch ja see poleks hoopiski õnnelik lõpp…