i am titanium

Doughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century EconomistDoughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century Economist by Kate Raworth

My rating: 4 of 5 stars

ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.

ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:

  • seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
  • visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
  • sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.
  • circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!
Kate-Raworth-Embedded-Economy.png

uus mudel: embedded economy. pildi laadisin alla https://consciouscompanymedia.com/

  • “Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
  • mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
  • Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
  • sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
  • rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.
  • majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.

View all my reviews

Advertisements

you can listen as well as you hear

Alice imedemaalAlice imedemaal by Rébecca Dautremer

My rating: 5 of 5 stars

huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.

selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!

20190210_103655.jpg

veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all

ühtlasi sain lisada oma kollektsiooni järjekordse, kolmanda tõlke eesti keelde. (põhjuste üle, miks neid nii palju üldse vaja on, olen varem blogis spekuleerinud, kinnitatagu või lükatagu ümber: https://roger.pri.ee/2015/09/08/voibolla-kellegile-veidikene-teed-ja-siis-kirjutame-raamatu/.)

20190210_103256.jpg

they all spark joy

igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!

(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)

ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?

View all my reviews

what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews

kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise

Kristi ja Maris tulevad Londonisse ja küsivad raamatupoesoovitust. aga palun!

kui see peab olema üksainus pood, siis Charing Cross Roadi Foyles – seda on mingi… seitse korrust. tasub tähele panna, et kuigi see pood on seal alati olnud, koliti ta mõne aasta eest sama tänavat mööda mõned majad edasi; uues on vanast oluliselt rohkem õhku ja boonusena asub see endistes Central St Martinsi moekolledži ruumides (eesti raamatusõbrale tuttav asukoht Anu Samarüütel-Longi raamatust “Minu London”).

või siis Piccadilly Waterstones, mis viimati, kui ma kontrollisin, oli Euroopa suurim raamatupood. mulle on Foyles alati natuke sümpaatsem olnud ja ega ta väiksem küll ei tundu. 2018. aasta sügisel ostis Waterstones Foylesi ära, nii et selles mõttes vahet pole, kummasse poodi oma raha viia, samasse kohta jõuab välja:)

koomiksite, ulme, fantaasiakirjanduse ja kogu nendega seonduva fännikauba hankimiseks tuleks pöörduda Forbidden Planetisse Shaftesbury Avenuel. käin seal viimastel kuudel üsna regulaarselt korra nädalas, aga eksin keldrikorrusel ikka iga kord ära, sest seda on lihtsalt üsna palju.

väikeste sõltumatute raamatupoodidega on nii, et ma eraldi metroo- ega bussisõitu ühtegi neist ette ei võtaks, aga kui muudel seiklustel tee peale jääks, siis astuks küll läbi. mõned mu lemmikud selles kategoorias (see nimekiri räägib vbla rohkem mu liikumistrajektooridest kui raamatumaitsest):

* London Review Bookshop Briti muuseumi lähedal (selle poe kohvik on ühtlasi sealkandi mõnusamaid kohti mahaistumiseks);
* Stanfords Covent Gardenis (spetsialiseerub reisiraamatutele, kaartidele jne);
* Persephone Books Bloomsburys (spetsialiseerub naiskirjanikele);
* Libreria Spitalfieldsis (spetsialiseerub reeglitele: mobiiltelefoni kasutamine poes on keelatud);
* British Library raamatupood St Pancrase jaama kõrval (spetsialiseerub kõrvalruumis parajasti käimasoleva näituse teemale pluss klassikale pluss sealt saab parimaid raamatuteemalisi suveniire ja kingitusi);
* Victoria & Alberti muuseumi raamatupood Kensingtonis (jällegi raamatud kõigest, mida muuseum parajasti näitab, pluss moe-, kunsti- ja disainitemaatika);
* Stoke Newington Bookshop (lihtsalt mu kodupood, mille jätkuvast olemasolust olen väga huvitatud ja seega õhutaksin kõiki seal oste sooritama, kuigi jumal teab, et seal ei ole kunagi just seda ühte raamatut, mida parajasti tahaks. see jama on kõigi nende väikeste poodidega tegelt. jube toredad vaadata, aga lõpuks aitab ikkagi ainult Amazon hädast välja… ja ma ei räägi siinkohal ainult raamatutest).

olla endale tuldnäitav torn

meenutagem, et raamatuaasta 2018 eesmärk oli  – nagu ta mul ikka on – “vähem lugeda, rohkem kirjutada”. tehtud! lugesin ainult 248 raamatut (eelmise aasta 365 asemel); arvustused kirjutasin neist 74-le (eelmise aasta 6 asemel, ja noistki 3 olid ühelauselised). selleks, et neid kõiki näha, tuleb Goodreadsi minna, blogis olen jaganud valitud palasid ja ei oska tegelikult isegi seletada, miks just neid.

tärnide jagamisel püüdsin meeles pidada nii Goodreadsi enda skaalakirjeldust (1 – did not like it, 2 – it was ok, 3 – liked it, 4 – really liked it, 5 – loved it) kui Gaussi kõverat ja Kauri definitsiooni 5-le: “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”. seega jagasin kolmesid-nelju üsna heldelt ja viitega hoidsin veidi tagasi; kaheväärilisi raamatuid püüdsin eos vältida ja ühelisteks osutunud jätsin põhiliselt lihtsalt pooleli (statistikas need ei kajastu ja mul on küll kuskil postituse mustand teemal “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole (lõpuni) lugenud”, aga kuna ma pole veel välja mõelnud, kuidas, siis jääb see sõnavõtt mõneks teiseks aastaks). kõigi 248 raamatu peale tuli keskmine hinne 3.5.

aasta parima raamatu kuulutasin veidi ennatlikult juba novembris välja: Heli Laaksoneni “Ole ise”. kusjuures see on üks väga väheseid luuleraamatuid, mida üldse lugesin sel aastal, tavaliselt satub ikka veidi rohkem. vast olekski võinud olla rohkem luulet, sest kaks aasta suurt lemmikut, Indrek Koffi “Eestluse elujõust” ja Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb” olid just sellised meeldivad ja meeleolukad lühivormid sinnasamma väravasse.

IMG_1565 (1).jpg

Veronika Kivisilla, “Kuni armastus peale tuleb”

päris palju lugesin koomikseid ja graafilisi romaane, nt terve Luciferi-sari jäi siia aastasse, aga kogu Sandmani lugesin ka uuesti üle. Gaimani 1602 oli uutest leidudest mu kindel lemmik, kuni jõuluvana selle Pärdi-raamatu tõi…

populaarteaduslikest raamatutest avaldas “Prisoners of Geography” enim muljet, aga tegelikult ka Hans Roslingi “Faktitäius”, kuigi viimast hindasin millegipärast esimese lugemise järel nelja tärniga (võimalik, et eestikeelse väljaande toimetamisvigade tõttu?). siiski lugesin kohe teist korda veel, rääkisin sellest pärast nädalate kaupa kõigile ja nõudsin, et nad peavad seda raamatut kindlasti lugema. arvustust kirjutada pole siiamaani jõudnud ja nüüd ilmselt enam ei viitsi ka, vana asi.

aga siis lihtsalt proosast… pooled mu viie tärniga hinnatud raamatud olid vanade teada asjade ülelugemised – Neil Gaimanit ja Ursula le Guini ja Jaan Krossi. sekka peoga bestsellereid: Educated, Circe, Gentleman in Moscow, Little Fires Everywhere. (NB! väga kiidetud ja müüdud teoseid oli ka mu poolelijäetud raamatute hulgas täitsa mitu, esimesena meenuvad “Eleanor Oliphant is Completely Fine” ja “My Year of Rest and Relaxation”. nii et see päris nii ei ole, et kui kõik kiidavad, siis mina ka.)

ja no mis sealt siis veel mälestusväärset jääb:
elulugudest Phil Knighti “Shoe Dog”, mille olen ristinud raamatupidamisdraamaks, aga ma ausalt mõtlen seda parimas võimalikus mõttes;
Eesti ja eestlaste elust “Õhus on Kalamaja” ja “Eesti läbi 100 silmapaari”;
reisi- ja kohalugudest “Minu New York” ja “Meie küla eided La Gomeral”;
raamatutest ja lugemisest “Bookworm”, “Grammatika ülistus” ja “84 Charing Cross Road”;
pigem vist lastele mõeldud raamatutest “Vali okaapi”, “The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy”, “End of Term” (viimane vist siiski esindab kogu sarja, mille osaks ta on ja millest teen siin vast veel juttu, kui mul kord õnnestub kõik osad hankida ja läbi lugeda).

midagi nagu ikkagi oleks ka. aga meeldejäävaim raamatuhetk aastal 2018 oli siiski see, kui seisin ühel sügisõhtul Helsingis keset Akateeminen Kirjakauppat – raamatupoodi, kuhu mul 90ndate lõpus ja 2000ndate esimesel kümnel oli kombeks jätta oluliselt rohkem raha, kui ma endale tollal lubada sain – ja tundsin, et ma võiksin sealt osta ükskõik mida, aga ei tahagi nagu midagi enam. et kõik maailma raamatud on mul kas olemas või loetud või minust ühe kliki kaugusel, ja et nende väärtus läheneb (olgu siis selle tõttu või sellest sõltumatult) tõkestamatult nullile.

ühesõnaga… ma ikkagi püüan uuel aastal jälle vähem lugeda ja rohkem kirjutada. aga võtan vastu mõned raamatualased väljakutsed, mis vast panevad mind midagi uut avastama või muudmoodi veidi sära juurde toovad.

IMG_1527.jpg

aasta raamatuhetk nr 2 – ometi mingi asjalik rakendus kogu sellele riiulitesse mittemahtuvale lasule.

enne kuula siis kumise kaasa

Kahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo PärdistKahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo Pärdist by Joonas Sildre

My rating: 5 of 5 stars

see on kindlasti esimene eesti algupärane graafiline romaan, mida ma lugenud olen, ja võimalik, et esimene, mis üldse kirjutatud – ma igatahes teisi ei tea. ja kas teda romaaniks kutsuda õige on, ei tea ka, see on (osaline) elulugu ju siiski.

olen viimastel aastatel seda žanri kõrgelt hindama õppinud ja lugenud täitsa palju kvaliteetseid koomikseid ja graafilisi romaane ja asju, mis tahavad olla üks, aga on lõpuks teine. Sildre ei valmista muu maailma taustal pettumust, see kõik on väga hea! algus ehk veidi ühemõõtmeline, aga kui juba muusika kirjutamiseks läheb, siis läheb ka muusika joonistamiseks ja sellele on siin leitud väga nauditavaid ja veenvaid lahendusi.

esimesel korral neelasin kogu loo lihtsalt otsast lõpuni alla, siis võtsin algusest uuesti ette ja kuulasin kõiki mainitud-näidatud Pärdi teoseid kõrvale. oo! tõesti täiesti geniaalne töö kunstnikult ja just nii soovitangi seda raamatut lugeda. sest lihtsalt… “Credo” visualiseerituna, kes oleks arvanud, et seda saab teha? või siis “Tabula Rasa” ebaõnnestunud proov vs õnnestunud esiettekanne. aga ka Pärdi eneseotsingud noodijoonte vahel ja kohal ja lõpus… raamatu II osa lõpp on eriti hea näide sellest, kuidas pilt saab toetada ka väga abstraktset teksti.

muidugi ongi Arvi Pärdi elu- ja loomingulugu väga põnev ja eriti palju ma tema noorusajast ja kujunemisest enne ei teadnud, nii et ka muusikast teadmata või hoolimata on huvitav lugemine. aga selleks ajaks, kui lõpuni jõuad, ilmselt juba tead ja hoolidki :)

üks huvitavlugu veel siia juurde: just eelmisel päeval lugesin “Minu Jeruusalemma”, mis mul õnnestus raamatukogust mingi vedamise läbi hankida (e-kataloogi andmetel poleks teda seal riiulis üldse olema pidanud) ja seal oli meeleolukas lugu eestlannast ortodoksi nunna ema Ksenija ja Arvo Pärdi kohtumisest ja sellest, kuidas raamatu autor läks hiljem suvalisse Kopli postkontorisse Pärdile pakki postitama ja kohtus seal Pärdi endaga. ta ei arvanud, et see olnuks lihtsalt pime juhus. mitte et ma nüüd just jumalikku ettehoolet kahtlustaks selles, et ma kohe sinna järele Pärdi-raamatut lugesin (selle tõi jõuluvana ja jõuluvanale ma olin enne kirjutanud), aga tore kokkusattumus ikka kõigi nende inimeste õigeuskupööramise lugude juurde, et nad mul nii korraga ja läbipõimunult käsil olid.

“Kahe heli vahel” lõpeb 1980. aasta ja Pärtide sundemigreerumisega. nüüd tahaks ainult paluda, et tuleks järgmised osad ka sellele raamatule, sest just sellisel kujul ma tahangi Pärdist ja ta muusikast lugeda veel ja veel ja veel.

IMG_1542

see, et Heino Elleril oli iiristega mingi värk, on naljakas ainult minu perekonnale. aga meie jaoks on see see-eest väga naljakas!

View all my reviews

half of what i say is meaningless

The Family from One End Street (The Family from One End Street, #1)The Family from One End Street by Eve Garnett

My rating: 3 of 5 stars

iseenesest on see suht lihtsakoeline lasteraamatuke – igas peatükis juhtub ühe lapsega pere seitsme hulgast midagi veidi täbarat, lõpuks laabub kõik kenasti ja elukvaliteet saab paremgi kui enne pisiseiklust (tavaliselt jäädakse plussi rahaliselt, aga minimaalselt annab keegi hea inimene kommi ja kooki, ja ikka kõigi õdede-vendade jagu varuga).

huvitav on hoopis see, kuidas tegu on inglise lasteraamatuskene läbimurdelise teosega – väidetavalt esimene raamat, kus seiklevad vaesed, töölisklassist pärit lapsed, mitte privilegeeritud erakoolipõngerjad, väikesed printsessid ega lord fauntleroyd. see ilmus aastal 1937 ja võitis tol aastal Carnegie medali (aasta parim uus briti laste- või noorteraamat), kusjuures nomineeritud oli ka “Kääbik”. eestis, muide, ilmus samal aastal Jüri Parijõe “Teraspoiss”, nii et ajastu vaib oligi vist pigem agulilaste kui mäekollide poole kaldu.

Screenshot 2018-12-03 at 11.54.11

tsivilisatsioonide kokkupõrge – erakoolilaps kohtub riigikooli omaga, kõik on segaduses.

View all my reviews