ületasin ilmselt kõigi, kindlasti igatahes iseenda ootusi, ja kirjutasin seda lugemispäevikut kuu aega. lugesin nüüd otsast üle ja tegin natuke statistikat (kõige lõpus kirjas) ja parandasin silmajäänud trükivigu, aga rohkem tagantjärele toimetama eriti ei hakanud.
(ma ausalt teen oma elus päris palju muid asju ka peale lugemise, aga ma meelega sinna päevikusse kirja panin ainult need, mis minu meelest kuidagi teemasse puutusid, st aitasid vastata küsimusele, kuidas ma loen.)
üks asi, mis lugemispäevikust vast kenasti välja tuleb, on see, et ma ei ole eriti pirtsakas lugeja, ei raamatute sisu, vormi ega lugemistingimuste osas. ei põlga ära e-raamatut, kahtlase väärtusega lasteraamatut, võõrkeelset raamatut ega selgelt üle enda pea käivat populaarteadust; võin lugemise vajadusel poolelt sõnalt katkestada, kui minu peatus kätte jõuab; eiran kõiki neid tabusid, et söömise kõrvale või pikali voodis ei tohiks lugeda; ja olen välja selgitanud, et silmi ei riku mitte lugemine, vaid lihtsalt iga keskealine hakkab ühel hetkel prille vajama :)
üks asi, mis päevikust välja ei tule ja mille igaks juhuks siinkohal üles tunnistan: minu lugemiskiirus täiesti vabalt annab supervõime mõõdu välja, eriti eesti keeles lugedes. ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga mu perekond ja kõik pinginaabrid läbi elu võivad kinnitada, et see on ebanormaalne. ilmselt on see talent üks oluline põhjus, miks ma oma raamatuvalikutesse nii tšillilt suhtun – ma võin endale vabalt lubada aegajalt mõne kehva või keerulise raamatu lugemist, see ei tähenda, et mul head raamatud lugemata jääksid. jõuan mõlemat. ma muidugi meelega halba raamatut ei vali ja olen õppinud neid isegi pooleli jätma, aga ma olen alati valmis riske võtma.
samas, nagu ikkagi loodetavasti lugemispäevik näitab, talent üksi ei tähenda midagi, tööd tuleb ka sisse panna ;)
aga kuidas teie loete? kas sirge selja ja puhaste kätega laua taga või voodis lösutades? kas raamatuta kodust väljaminemist kujutate ette? kas lugemata magama suudate jääda (ma ei suuda, vahel reisi- või laagrioludes suht ebapraktiline)? kas peatükk populaarteadust esimese asjana pärast ärkamist tundub normaalne idee? kas andsite uusaastalubaduse rohkem – või paremaid – raamatuid lugeda? kas olete pigem lugemata kui et e-raamatut loete? kas raamatuid ostate ja kui, siis kust teil see raha? (jaa, see rahateema tuleb meil ka veel uuesti üles võtta…)
ükspäev jagati kuskil sotsiaalmeedias paari lehekülge Naksitrallide raamatust, mis on järsku ootamatult ajakohaseks osutunud – juttu oli vaktsineerimisest. vastu ootusi oli Kingpool see, kes arvas, et ei lase endale igasugust sodi sisse süstida ja tarvitab haiguste vastu parema meelega põdrasamblateed, ja Sammalhabe see, kes kõigi eest ära otsustas, et kui vaja, siis vaja. ja vaktsineeriti rottide levitatavate haiguste vastu ja seda rottide osa ma juba mäletan, aga vaktsiiniteema tõesti oli aastatega täiesti ununenud.
selle peale tuli mulle meelde veel üks vana aja lasteraamat, kus vaktsineerimisest (ja sellest keeldumisest) juttu oli. Sergei Golitsõn, “Võrukaelte linnake”. avaldatud 1965 ja seega üks neist mu isa lapsepõlve raamatutest, mida lugesin vanaema juures ja mida ühelgi mu sõbral kodus polnud ja kõik alati imestasid (siiamaani imestavad), mis imelikke raamatuid ma lugenud olen, ja kahtlustasid, et olen pooled need lood ise välja mõelnud. aga nii head fantaasiat mul küll kuskilt võtta pole.
anyway, võrukaelte linnake oli üks lastelaager, kuhu jutustaja – täiskasvanud mees, arst ja lastekirjanik – suveks tööle sattus. erinevalt tavalisest pioneerilaagrist oli seal põhimõte, et lapsed saavad kõik otsused ise teha; täiskasvanute asi oli neid ainult enamvähem elus hoida ja selleks oli laagrisse ka arsti vaja.
üks oluline intriig ses raamatus keerleski selle ümber, et ühel hetkel tekkis vajadus kõiki laagrilisi mingi nakkushaiguse vastu vaktsineerida. vaktsiin seejuures oli suukaudne, sogane vedelik pruunides pudelikestes (või oli see vastupidi, pruun vedelik hägustes pudelites). ja lapsed otsustasid, et… mkm. mingit sellist asja me küll sisse juua ei soovi. läksid hoopis pikemale matkale, mis ühtlasi oli rühmadevaheline orienteerumisvõistlus – kes esimesena finišisse jõuab, on võitnud ja saab teistele rühmadele esitada ühe soovi või nõudmise, mille teised täitma peavad (meenutagem, reegleid tegid siin lapsed).
vahepeal on mul mingid kriitilised sündmused natuke udused, aga lugu lõppes sellega, et arstionu pani erinevatel põhjustel (haigused, karistused, üldine saamatus) laagrisse mahajäetud lastest kokku lisarühma, kes võttis need vaktsiinid koos kõigi klaaspudelite ja puidust kastidega kaasa, asus matkale tükk aega pärast teisi rühmi ja – mis te siis arvate – muidugi võitis selle mängu. ja muidugi oli nende nõudmiseks teistele, et vaktsiin olgu sisse võetud, kellele me siis tassisime. ja muidugi ei saanud selles olukorras keegi enam vastu vaielda, sest niisugused reeglid olid ju kokku lepitud.
hoolimata puuduolevatest puzzletükkidest on see mul meeles ühe erakordselt helge ja meeleoluka raamatuna. lapsena see idee laste endi võimust tundus suhteliselt mõistlik ja teostatav :D ja kui nad seal laagris pioneerid olidki (ju nad pidid olema tol ajal), ei ole mul sealt meeles mingit ideoloogiavärki. fanfaari muidugi puhuti ja lipule au anti, aga kas mitte lipp polnud ka iseõmmeldud ja oma laagri oma, mitte punane riigi-?
igatahes kui kellelgi see raamat meeles või käepärast on, siis võite mu mäluauke täita ja meenutusi parandada. mingi teema oli seal veel kõige vanema rühma alatu käitumise ja seejärel laialisaatmisega; aga kuidas see ikkagi juhtus, et arst pidas mõistlikuks ideeks nende underdogidega matkale asuda ja eriti veel neid kaste kaasas tassida? kas võis olla, et vaktsiinidel oli lühike säilivusaeg? külmaahelast igatahes juttu ei tehtud! ja kas sellele, et nad võitsid, oli mingi hea seletus ka või oli see lihtsalt… deus ex machina? aa, ja mis haigus see üldse oli, mis neid seal ähvardas?
eile rääkisin, kui kõrgelt ma hindan õhukesi ja õhulisi raamatuid, aga täna tundub, et ebaõiglane oleks siia kõrvale ära mainimata jätta mu teine viimas(t)e aasta(te) lemmikžanr: tarkade naiste kirjutatud paksud, enamasti kõvakaanelised raamatud sellest, Kuidas Asju Teha.
kõik algas, nii banaalne kui see ka ei tunduks, Marie Kondost. tema kuulus raamat sellest, kuidas seada oma majapidamine üles nii, et seda enam kunagi koristada pole vaja, kõnetas mind omal ajal tugevalt. ma päris tõsiselt sorteerisin suure hulga kraami läbi mõttega “does this spark joy?” ja mu riidekapid ja kummutisahtlid on sellest ajast peale laitmatus korras. jah, ma voldin sokke ja aluspesu. it… sparks joy. ja see kogemus õpetas mulle, et on olemas selliseid eneseabiraamatuid, millest mul päriselt abi on. tuleb ainult üles leida.
siis tuli Sali Hughesi iluraamat “Pretty Honest”, sellest olen blogiski varem kirjutanud. see oli pikka aega mu piibliks nii nahahoolduse kui meigi jm tilulilu küsimustes, kuni sel kevadel tuli välja Caroline Hironsi “Skincare” ja… mitte just ei tõuganud Salit troonilt, aga nügis teda sõbralikult veidi ja tegi endale ta kõrvale ruumi. “Skincare” on uuem ja värskem ja väga konkreetselt näonaha hooldusele keskendunud, “Pretty Honest” on laiema ampluaaga. mõlema jaoks on mu elus koht olemas. kust ilublogija ikka oma tarkuse saab, ise ju ei mõtle välja.
kokaraamatute austaja ma eriti ei ole, nad on küll kenad vaadata, aga retsepte on lõpuks ikkagi lihtsam otsida kuskilt andmebaasist, kuhu saab olemasolevad toiduained või muud piirangud sisestada. kui avastasin enda jaoks Samin Nosrati “Salt, Fat, Acid, Heat”, siis kaeblesin, et kas ei võiks olla teadus ja retseptid eraldi köidetes. aga ennäe, koroonakuudel tõstsin selle raamatu oma “teadjanaiste” riiulist köögilauale ja tõesti… tegingi kõiki neid toite, mille kohta mul esimesel lappamisel oli tunne, et kellel see aeg. ostsin aga tõhusa malmpoti, hakkasin igasugust lihakraami eelmisel päeval ette soolama ja olen aastal 2020 tarbinud rekordilistes kogustes oliiviõli, sibulaid, küüslauku, sidruneid ja ürte. sest ma tean nüüd, mida nendega pihta hakata. ja ma tõesti väidan, et kui inimene saab endale lubada ainult ÜHE kokaraamatu omamist, siis see peaks olema see, sest seal õpetatakse päriselt süüa tegema, retseptid on niisama boonusena kaasas.
pilt ühest hetkest, kui mul oli vaja mingis skaibitšätis Samin Nosrati autoriteedile toetuda. illustratsioonide autor ses raamatus on Wendy MacNaughton
ja veel üks raamat, mille läbilugemiseks lõpuks ometi aja võtsin, aga mille kodutööde tegemiseks ei osutunud olud sel aastal soodsaks: Anuschka Reesi “The Curated Closet”, mis on lõpuks ometi üks raamat stiilist ja riietumisest, mis tundub… mõistlik. mis ei ürita minust teha mingit teist (ehkki kahtlemata ilusat ja stiilset) inimest, vaid aitab sellel, kes ma tegelikult olen, leida endale sobivad riided. paraku on mul siiamaani pooleli raamatu esimene harjutus, mis käsib mõne nädala vältel pildistada üles oma olemasolevad outfitid nii, nagu sa neid päriselt kannad – mul on hiiglaslik kollektsioon pilte endast erinevates retuusides ja t-särkides, aga puudu on riidekombinatsioonid, millega normaaloludes käiks tööl või peol või kus inimesed vanasti käisidki. ühesõnaga, see projekt ootab ülejäänud maailma taga veidi. aga isegi sellisel kujul olen sellest raamatust juba jube palju kasu saanud.
ja kui siin juba teadjanaistest rääkida, siis igavese tänu olen võlgu E-le, kes tõi minuni Marie Kondo õpetused, ja K-le, kes juba mitu aastat tagasi mulle rääkis, et Anuschka Reesi tuleb lugeda. teil oli õigus, daamid! teil on üldse enamasti õigus ja ma olen vaadanud, et mu käsi käib hästi, kui ma seda meeles pean :)
hiljuti juhtus nii, et magavale kassile jooksis hiir suhu.
elasin mina siin, eks, oma jõudeelu suurema osa aastast, ja tegin ainult neid asju, mida ise tahtsin, ja ma põhiliselt ju tahan lugeda ja mõnevõrra ka loetust kirjutada. muidu väga mõnus, aga mida selle eest reeglina ei saa: feimi, respekti ja sulli. nende jaoks tuleb ikkagi tööl käia.
novembri lõpus tabas mind aga ootamatu sõnum ootamatust suunast – lugemise väljakutse (ma viimasel ajal kogu aeg räägin sellest. see on üks selline grupp Facebookis, kus raamatumuljeid jagatakse, otsige ise, kes veel ei tea, aga kel huvi) järgmise aasta üks teema on “LV tarkade klubi soovitab” ja mind peeti klubiliikme tiitli vääriliseks.
karta on, et see staatus arvutati välja puhtalt mahu pealt, ja eks töötul ole ebaõiglane eelis, kui küsimus on sotsiaalmeedia sisuga täitmises. aga mis iganes. raha jah ei saanud, aga feimiks ja respektiks kavatsen selle tiitli täiega lugeda!
muidugi kaasneb võimuga kohe vastutus ja kõik see värk; tarkade klubi liikmetelt oodati, et igaüks pakuks välja vähemalt 10 raamatut, mille hulgast lihtinimesed endale uuel aastal ühe lugemiseks saaksid valida.
tundub esmapilgul täiesti võimatu ülesanne, sest raamatuid, mida ma tahaksin teistele inimestele soovitada, on kindlasti sadades, ja see sõltub ju inimesest ka väga. aga haarasin härjal sarvist. esimeseks lihtsustavaks piiranguks seadsin endale selle, et ma ju loen teiste inimeste postitusi ka seal grupis ja seega enamvähem kujutan ette, mida juba loetud on ja milleni kindlasti iseseisvaltki jõutakse, kui soovi. näiteks ei ole mul vaja soovitada ühtegi Fredrik Backmani raamatut, sest ta on niigi üks popimaid autoreid ses seltskonnas. aa, ja kuna grupp on eestikeelne, siis oli ka loogiline raamatud põhiliselt eesti keeles kättesaadavad valida.
teine tore asi oli see, et tarkade klubis on 15 liiget ja enamus neist hakkas kohe oma soovitusi agaralt postitama (neil oleks nagu nimekiri enne valmis olnud! äkki oligi? äkki on kõigil inimestel? kui teil on, siis jagage palun!) – otsustasin ise hoo maha võtta ja katsuda kuu lõpupoole pakkuda välja pigem sedasorti raamatuid ja autoreid, mida veel pole nimetatud. vahelduse mõttes ja nii.
tegelikult siiski tegin üsna ühe jutiga oma umbes 30 raamatust koosneva longlisti valmis ja varsti märkisin seal plussikestega tosina erilisi lemmikuid ära. siis venitasin postitamisega tänaseni ja selgus, et mul ikkagi oligi tekkinud hoopis teistsugune nimekiri kui teistel. rohkem luulet, vähem maailmaklassikat, üldiselt õhukesed ja õhulised raamatud. ka need, mis pole luule, on enamuses selline… sihitu jauramine ilusate sõnadega. ju see siis on see, mis mind ennast praegusel eluperioodil enim kõnetab – mõnel teisel hetkel ja teises kontekstis oleks teistsugune loetelu tulnud.
aga jagan siis laiemale maailmale ka, üks võimalik versioon 12+1 raamatust mida minu meelest võiksid teised inimesed ka lugeda, kui nad veel ei ole:
boonusträkk: Robert Kurvitz, “Püha ja õudne lõhn” (boonus spst, et lugemise järel panin talle hindeks kolm tärni viiest ja halasin nädal aega kõigile, kuidas ma ei saanud üldse aru. aga kuu aega hiljem pole see raamat mind ikka veel lahti lasknud ja nüüd ma arvan, et kõik võiksid seda lugeda ja sellest võiks saada eesti kirjanduse tüvitekst, millest kirjutada lõputult kirjandeid, teha filme ja toota meeme.)
panin GR lingid neile raamatutele, mille kohta sinna ise olen pikemalt kirjutanud. aga need vanad lemmikud, mida ka hulka sai, aegadest, kui ma veel rohkem lugesin ja vähem kirjutasin, peaks ehk ka värske pilguga üle vaatama ja midagi ütlema ne kohta. kui see juhtuma peaks, panen lingid tagantjärele vast.
mustandi udune fragment. mul ei ole eriti ilus käekiri kahjuks.
Šotimaale ei sõitnud me augustis päris ainult selleks, et bennysid süüa ja selle kõrvalt läbimõtlemata raamatutellimusi teha. eks igasugu muid põhjuseid oli ka, alates sellest, et ta, umbes nagu Mount Everest, lihtsalt oli seal, kuni selleni, et ma sain eelmisel aastal sünnipäevakingiks reisi campervaniga ja tundus tore idee see enne uut sünnipäeva välja lunastada. aga põhiliselt oli mul ikkagi vaja minna raamatupoodi.
kes pole lugenud Shaun Bythelli raamatut “Diary of a Bookseller” (e.k. “Raamatukaupmehe päevik”) ja järge “Confessions of a Bookseller” (eesti keeles pole veel ilmunud, aga tuleb), see peaks… minu blogi asemel hoopis neid lugema hakkama nüüd. kes on lugenud, see vast saab aru, et selle raamatupoe külastamine sattus üsna kiirelt mu soovinimekirja tippu, sest Shaun kirjeldab oma elu äärmiselt meeleolukalt. ta peab Šotimaa suurimat kasutatud raamatute poodi Wigtownis, mis asub isegi Šotimaa mõistes eikusagil (Glasgowst lõuna pool, mis on suund, mida vist naljalt keegi ei vali, kes esimesi kordi Šotimaale satub, sest kõik uhked mäed ja saared ja järved ja harrypotteriviaduktid on põhja pool). mul ei olnud absoluutselt vaja osta ühtegi kasutatud raamatut, aga seda poodi ja Shauni ennast tahtsin ma kindlasti näha.
esimene probleem oligi see… oot, esimene probleem oli, et mul oli olnud plaanis seda teha lihavõttepühade ajal, aga siis juhtus teadagi mis. õnneks augustilõpu bank holiday (suvaline vaba esmaspäev, milliseid on siin riigis kolm tükki aastas. normaalne asjade korraldus, kui omariiklusega seotud riigipühi ei ole kuskilt võtta ja religiooniga seotud kuhjuvad pigem talvisele ajale – siis võib ju otsustada, et maikuus teeme kaks ja augustis veel ühe vaba päeva ja loodame, et ilm on okei. enamasti ta on) sattus just sellele hetkele kahe viiruselaine vahel, mil riigisisene reisimine lubatud ja isegi soovitatud oli, et majandus turgutatud saaks.
teine probleem oli see, et, nagu öeldud, mul ei olnud vaja osta ühtegi kasutatud (ega üldse mingit) raamatut – paraku Shaun kirjeldab üsna sarkastiliselt kliente, kes kõõluvad raamatupoes tundide kaupa, loevad salaja pornot, küsivad lolle küsimusi ja raiskavad omaniku aega, aga siis lõpuks midagi ei osta. ma ei tahtnud olla see klient! vaatasin lugemisväljakutse veel läbimata teemad üle ja otsustasin, et kui midagi eriliselt põnevat silma ei jää, siis võin koju tuua mõne odava pehmekaanelise Agatha Christie krimka.
tee peale jäi ootamatult mitu ilusat ja põnevat asja ja kohta (nii et igal juhul tasub minna sinna lõuna-Šotimaale ka, soovitan!), aga olin ikka päris elevil, kui jõudsimegi lõpuks Wigtowni. see on küll pigem küla kui linn, aga siiski Šotimaa raamatupealinn. mul paraku kõigi teiste raamatupoodide jaoks eriti silmi ei jagunud, kuigi neid tõesti oli seal päris palju, kümmekond ehk kokku.
See Raamatupood. ma olen kohal!
pood osutus täiesti vaimustavalt ootuspäraseks – või ootuspäraselt vaimustavaks? – raamatulabürindiks, kus ma tõesti mõnuga uitasin. mu fotod vist pole suuremad asjad, aga üldise vaibi kajastamiseks siiski:
Christie-riiuli leidsin ka üles ja valikut seal oli, aga suurem krimka-austaja ma pole ja võtsin üsna umbropsu “The Pale Horse’i” (“Tuhkur hobune”), millest ma justkui midagi… kuulnud olin enne. (jah, tõesti, selline raamatusõber olengi, et käin niisuguse poe läbi ja ei teki tohutut kirge midagi sealt omada. vaadata on väga mõnus! aga ma ei saa ju kõigi maailma raamatutega koos elada.)
Shaun oli oma müüjaproua just teepausile lubanud ja mehitas ise kassat ja ma püüdsin eriti madalat profiili hoida, et mitte ta järgmisse raamatusse sattuda näitena… ma ei teagi, millest. inimesest, kes tuleb ja ütleb, et olen suur fänn, aga ostab ikka ainult 3.50 eest?
aga kui ta nägi, mida ma ostan, siis alustas ta täiesti ise vestlust ja jutustas, et Christie on miskipärast järsku kohutavalt populaarne ja et ta on lockdowni lõpust saadik (see on siis ca 6 nädalaga) müünud rohkem Christie krimkasid kui eelmise 20 aastaga kokku. ikka iga päev keegi ostab! miks, seda ta ei osanud arvata ja mina ka mitte (kui just asi polnud sellessamas lugemisväljakutse teemas, mida mina täita üritasin – üks Agatha Christie raamat). ja siis ta juba uuris edasi, kust ma pärit olen ja mis mind Šotimaale toob, nii et… lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et olen suur fänn.
kõige selle juures mind hämmastas – ja samas ei hämmastanud ka – kui tore ja lahke ja … humble Shaun tegelikult oli. mitte ses mõttes, et alandlik, aga üldse mitte mingi Bernard Black (hoiatus: ma olen näinud täpselt ühe osa “Black Booksi”, nii et ma tegelikult ei tea, millest räägin). tähendab, ta jätab oma raamatutes hoolega mulje, et ta ei salli inimesi eriti ja ei vaevu seda ka varjama. samas mäletan, et teise raamatu lõpuks sain ma ikkagi lugedes ka juba aru, et niisama praalib ja et tegelikult on ta ikka väga suure südamega inimene.
ta kutsus mind isegi enda ja oma sõpradega lõunat sööma, aga minus lõi eestlane välja, hakkasin võõraid inimesi häbenema ja ütlesin, et kahjuks üldse ei ole aega. las iidolid jäävad natuke kaugeks ja võõraks pealegi.
Shaunil on uus raamat ka väljas: “Seven Kinds of People You Find in Bookshops”. loodan selle varsti raamatukogust leida ja kindlaks teha, kas minusugune on juba laulu sisse pandud või pääsesin seekord.
saak käes. raamat ise ei avaldanud mulle erilist muljet, tunnistan.
jätkates väikeettevõtluse toetamise lainel – see pidi olema augusti viimane nädalavahetus, sest me olime sõitnud Edinburghi, roninud tuule ja vihma (normaalne augusti pika nädalavahetuse ilm, eks) käes Arthur’s Seatile ja alla tagasi ja istunud siis mingisse populaarsesse brunchikohta menüüd dešifreerima (pakuti rooga nimega “benny” ja ma alles praegu suutsin välja rehkendada, et see tähendas lihtsalt… eggs benedicti), ühesõnaga, kognitiivne koormus oli parajasti maksimumilähedane – ja siis tabas mind mingil moel (eks ilmselt ikka sotsiaalmeedia kaudu) palve toetada nüüd kohe praegu kiiresti Libreria raamatupoodi Londonis, et nad ei peaks pankrotti minema.
ma tean seda poodi küll, see on üks neid väikseid sõltumatuid poekesi, mis kureerib oma raamatuvalikut hoolega, sest sinna lihtsalt mahub üsna vähe; ja mulle üsna meeldib sinnakanti sattudes vaatamas käia, mida nad viimasel ajal on otsustanud sisse osta ja välja panna. ostnud pole ma sealt enda teada kunagi midagi. mitte niivõrd sellepärast, et nende raamatuvalik on veidi… pretensioonikas (see kahvatub nende poes-mobiiltelefoni-kasutamine-keelatud poliitika pretensioonikuse kõrval), vaid lihtsalt ma püüan raamatuid pigem laenutada kui osta.
aga kui poel tõesti häda nii käes on… vaatasin kiirelt, mis võimalusi mul on, ja ahne inimesena muidugi niisama ülekannet ei teinud, vaid, kuna toetamine käis mingit sorti ühisrahastusplatvormi kaudu, valisin mingi sellise summa, mille eest lubati juba mingeid raamatuid ka saata. milliseid raamatuid, kui palju, millal – kahjuks polnud mu ajul parajasti ribalaiust varuks, et sellesse süveneda. nälg tahtis ka silmanägemist ära võtta. toksisin krediitkaardi andmed sisse ja naasesin menüü juurde ja päris ausalt unustasin kogu selle juhtumi mitmeks nädalaks ära.
kuni ühel päeval saabus müstiline ümbrik, millest tuli välja kaks raamatut. James Baldwini “Dark Days” ja Nella Larseni “Passing”. ma polnud kummastki enne midagi kuulnud ja kindlasti poleks neid poest osta taibanud. panin optimistlikult voodi kõrvale lugemata raamatute kuhja otsa, et eks ma siis uurin asja millalgi.
läks veel kuu, ma olin parajasti kohvikus matkapäevikut kirjutamas (noh, nagu tõeline kirjanik, käisin “tööl”. sest niipea, kui ma olin kõva häälega lubanud, et ma kirjutan, kadus ära igasugune tahtmine kirjutada, ja sellest sai üsna tüütu kohustus. moraal: tõelist kirjanikku minust ei saa) ja peika teatas kodust, et mulle tuli Libreria pakk. appi! tundsin end nagu koolilaps, kellel on eelmise veerandi kohustuslik kirjandus alles lugemata ja uue veerandi oma tuleb juba peale. lugemiskontrolli küll keegi välja ei kuulutanud, aga… ma ei tahtnud eriti koju minna ja seda pakki lahti teha.
mujale mul muidugi ka minna polnud, nii et ei jäänud üle muud, kui saatusele vastu astuda. uuest pakist tuli välja Haldor Laxnessi “The Atom Station”. Laxnessi ma vähemalt nime järgi teadsin. kas see ei pidanud mitte olema mingi Islandi Tammsaare?
tegin põhjaliku otsingu oma e-mailide hulgas, et aru saada, misasja sisse ma end ikkagi mässisin seal Edinburghi kohvikus. ses mõttes, et kaua see kõik veel kestab ja, ma ei teagi, kas lõpeb ikkagi lugemiskontrolliga vms? jube raske oli seda infot leida, aga lõpuks ikkagi koorus välja, et olen annetanud raamatupoe lockdowni-aegse rendi katteks 50 naela ja saanud selle eest 3-kuulise raamatutellimuse nimega “Cult-It” (Fiction).
kolm kuud polnud veel möödas, aga mul oli juba kolm raamatut (kõik ikka veel lugemata!) ja seega ma ikka ei teadnud, kas tuleb veel midagi või on nüüd kõik. ja mida tähendab “Cult-It” (Fiction)? isegi raamatupoe veebileht ei andnud selle viimase osas mingit selgust. ma ei tea, minul võtab selline olukord närvid täitsa läbi. nii õudne on, kui midagi ei tea ega aru ei saa!
alistusin saatusele ja hakkasin tasapisi lugema. Laxness ei olnud üldse nagu Tammsaare. “Passing” osutus märksõnaks, millega veetsin Wikipedias tunduvalt kauem aega kui Larseni üsna õhukest raamatut lugedes. Baldwiniga alustasin alles eile õhtul ja tundub, et tegu on üsna tummiste rassismiteemaliste esseedega, mida võibolla peaks lugema pigem hommikul värske peaga. ja üks pakk tuli novembris ikkagi veel ja seda ma lihtsalt ei olegi lahti teinud, sest… ma ei ole selleks veel valmis.
viimases pakis oli õnneks kiri, et see on viimane. huh, mis kergendus!
kogu see projekt on minus tekitanud tohutu respekti inimeste suhtes, kes tellivad Loomingu Raamatukogu. kuidas te toime tulete sellega, et majapidamine on kogu aeg mingit lugemata väärtkirjandust täis? kas teil ei teki ärevust, süümepiinu ja tunnet, et te ei suuda täita ootusi, mida maailm teile kui kirjaoskajale inimesele esitab? või loetegi korralikult iga raamatu läbi enne, kui uus peale tuleb, ja sellepärast oletegi targemad kui mina?
mitte keegi: Kitty, sa oled nii uskumatult osav ja usin Goodreadsi-kasutaja, õpeta palun mõned head nipid!
mina: oh, mul on nii hea meel, et te küsisite.
nipp 1: selleks, et teada, mitu raamatut oled sel aastal juba lugenud, ei ole vaja liituda detsembrikuus selleaastase lugemisväljakutsega ja seada endale suvalist eesmärki, mida nagunii ei plaani täita või mille oled juba kuhjaga ületanud. seda saab vaadata My Books -> Reading stats leheküljelt:
minu eesmärk igal aastal alates 2017ndast on vähem lugeda. edeneb… kah kuidagi.
nipp 2: Goodreadsi äpiga telefonis saab skännida raamatute vöötkoode, mis on kiire ja diskreetne viis lisada poes või raamatukogus raamatuid oma soovinimekirja. see ei tööta alati (ja ma ei ole aru saanud, millest see sõltub – skännimise taga peaks olema ju lihtsalt andmebaasist ISBNi põhjal otsimine ja see töötab käsitsi tehes praktiliselt alati), aga töötab piisavalt tihti, et oleks proovimist väärt. vahel skännib seesama skänner muide edukalt ka raamatu kaanepilti, mis on minu meelest puhas maagia, sest… KUIDAS see implementeeritud on? vastused palun kommentaaridesse.
maagia tööhoos
androidi äpis leiab skänneri kas otsingulahtri paremas servas oleva fotoka ikooni alt või More -> Scan books. iOS äpis oli see mingis HOOPIS teises kohas, ma ei mäleta, kus, aga töötas suurepäraselt. üldse on need kaks äppi nagu siga ja kägu, ma arvan, et nende tootejuhid pole omavahel mitte ainult et iialgi vestelnud, vaid isegi pole teineteise olemasolust kuulnud.
mulle meeldib skänneri abil märkida ära ka raamatud, mida päriselt lugema hakkasin, sest niiviisi ISBN põhjal otsides saab mu statistikasse kirja just see väljaanne, mida ma päriselt lugesin. suures plaanis pole see muidugi nii kohutavalt oluline, aga mulle nt meeldib, et kaanepilt on “õige” ja lehekülgede arv klapib. muidugi saab ka pealkirja põhjal käsitsi otsides õige väljaande välja valida, aga vahel nõuab see päris palju vaeva ja klõpsimist ja näha on, et inimesed väga ei viitsi.
nipp 3: siinkohal tervitused ja veel kord suur tänu Ingridile, kelle õpetusteta ma poleks seda hoolikalt ärapeidetud funktsionaalsust iial avastanud. nimelt: vaikimisi on iga raamat, mis sa Goodreadsis enda raamatute hulka lisad, ühes kolmest riiulist: “want to read”, “currently reading”, “read”. aga mida teha poolelijäetud raamatutega? need ei sobi ühtegi neist kategooriatest, aga kui lihtsalt maha kustutada, siis on oht, et halb kogemus ununeb ja hakkad uuesti lugema :( rääkimata sellest, et mina tahaks poolelijäänud raamatule ka kirjutada… ma ei kutsuks neid oma tekste arvustusteks, aga ütleme siis, arvamuse. endale meenutuseks ja teistele seletuseks, miks see raamat pooleli jäi. jällegi, selleks peab ta kuskil mu riiulis olema.
aga palun: My Books -> Bookshelves (Edit) -> Add a Shelf, ja saadki teha poolelijäänud raamatute riiuli endale sobiva nimega. minu oma on lakooniline “dnf”, aga võiks ju ka panna “täielik jama” või “ära roni, tapab!” või mis iganes.
“eesti” riiul tähendab mul neid raamatuid, mida tuleb järgmine kord Eestis raamatukogust hankida üritada. mitte seda, et ma oma elus ainult 32 eesti raamatut olekski lugenud vms.
oluline nipp on siin see, et linnuke tuleb lisada lahtrisse “exclusive” – nii satub poolelijäetud raamatute riiul kolme vaikeriiuliga samasse privilegeeritud staatusesse. need riiulid, mis ei ole eksklusiivsed, käituvad rohkem nagu sildid – iga raamat PEAB olema täpselt ühes eksklusiivses riiulis, aga võib olla nullis kuni mitmes muus riiulis.
tänaseks kõik, järgmised nipid siis, kui keegi päriselt ka küsima juhtub.
ükspäev juhtus nii, et üks raamat, mida lugeda tahtsin, oli ülisoodsa hinnaga müügil Google Booksis. kes üldse teadis, et selline asi nagu Google Books olemas on?! nii et suur oli mu üllatus, kui olin Google’ile 99 penni (senti? krossi?) üle kandnud ja rakenduse lahti tegin ja sealt lisaks äsjaostetud raamatule ka selle 2016. aasta LR leidsin. ilmselgelt olin ma teda omal ajal nii väga lugeda soovinud, et mingeid müstilisi teid pidi ostnud (teate, 2016 ei pruukinud eestikeelse e-raamatu hankimine veel mingi lihtne ülesanne olla!) – aga siis unustanud või võibolla lihtsalt mitte osanud teda sealt Google Booksist üles leida:) no igatahes see 99-kopikane lastefantasy jäi oma järjekorda ootama ja võtsin “Lugemistunnid” lõpuks ometi ette.
Genist lugeda on nagu ilutulestikku vaadata – siuh ja siuh lendavad aforismid, üks säravam kui teine, üks kõrgemale kui teine, osasid ei jõua veel vaatama hakatagi, kui juba läinud ja uus kohal. pidev vaimustus. kui pärast keegi kirjeldada palub, siis ei oska muidugi midagi öelda… mida ta õieti ütleski? ei tea, aga jube hästi ütles! ja raamatutest ja kirjanikest ja kirjutamisest ja eelkõige lugemisest rääkis. imeline kogemus, tahaks veel!
kuna tegu on Lätis kasvanud ja hiljem USAsse emigreerunud vene juudiga, siis äramainitud raamatute ja autorite valik on mõnus hingelähedane – palju vene kirjandust, maailmaklassikat ka sekka. ma muidugi suuremat osa neist raamatuist pole lugenud, kuigi nüüd jälle tunnen, et vist ikka peaks. aga see pole “Lugemistundide” puhul kõige olulisem, et oleks ise lugenud, Genis seletab nagunii ära, kuidas asjad on. (temaga võib nõustuda või mitte, see pole ka oluline, talle endale ka pole, alailma ta vaidleb iseendale vastu. oluline on seletamise rõõm ja lausete ilu.)
Genises tunnen ära järjekordse lihaliku raamatuarmastaja, kes kirjutab raamatutesse ega ole väga õnnetu, kui troopiline torm Irina ujutab üle ta raamatukogu alumised riiulid, “mille olin ettenägelikult eraldanud nõukogude kirjandusteadusele ja kingitud luulekogudele”. püüan võimalusel endale “Lugemistundidest” füüsilise koopia hankida ja Genise auks kõik oma e-raamatus äramärgitud tsitaadid (umbes pool kogu tekstist, tundub kohati) päriselt pliiatsiga alla tõmmata! (kui Genis hoogu läheb, siis on tsiteerimisväärset nii pikalt, et vahepeal tuleks pliiatsit teritada, aga ma neid kohti ei viitsi siia näidetena ümber trükkida.)
Ilma pliiatsita lugeda on minu meelest niisama hea kui tummade seltsis viina võtta. (Ükskord ma juhtusin nägema nende labrakat, mis lõppes hääletu lööminguga.) Suhtlemises raamatuga võrdsustab pliiats olukorra. Meile annab ta tagasi hääle, raamatule tuletab meelde, kes on peremees.
***
Katsuge ilma sufiksiteta läbi saada, ja teie kõne hakkab meenutama häält, millega räägib auto navigaator, kes ei oska, nagu muide ka paljud teised, arvsõnu käänata ja inimese moodi olla.
***
Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga “Mein Kampf”. Juutidel tuleb niisuguseid asju ette.
ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.
ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:
seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.
circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!
“Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.
röövik
liblikas
majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.
huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.
selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!
veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all
igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!
Lewis Carroll 1865
Jaan Kross 1971
Anna-Liisa Tiisma 2015
Mari Klein 2018
(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)
ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?
whatever 