hangede embus veel unes on meeles

eile rääkisin, kui kõrgelt ma hindan õhukesi ja õhulisi raamatuid, aga täna tundub, et ebaõiglane oleks siia kõrvale ära mainimata jätta mu teine viimas(t)e aasta(te) lemmikžanr: tarkade naiste kirjutatud paksud, enamasti kõvakaanelised raamatud sellest, Kuidas Asju Teha.

kõik algas, nii banaalne kui see ka ei tunduks, Marie Kondost. tema kuulus raamat sellest, kuidas seada oma majapidamine üles nii, et seda enam kunagi koristada pole vaja, kõnetas mind omal ajal tugevalt. ma päris tõsiselt sorteerisin suure hulga kraami läbi mõttega “does this spark joy?” ja mu riidekapid ja kummutisahtlid on sellest ajast peale laitmatus korras. jah, ma voldin sokke ja aluspesu. it… sparks joy. ja see kogemus õpetas mulle, et on olemas selliseid eneseabiraamatuid, millest mul päriselt abi on. tuleb ainult üles leida.

siis tuli Sali Hughesi iluraamat “Pretty Honest”, sellest olen blogiski varem kirjutanud. see oli pikka aega mu piibliks nii nahahoolduse kui meigi jm tilulilu küsimustes, kuni sel kevadel tuli välja Caroline Hironsi “Skincare” ja… mitte just ei tõuganud Salit troonilt, aga nügis teda sõbralikult veidi ja tegi endale ta kõrvale ruumi. “Skincare” on uuem ja värskem ja väga konkreetselt näonaha hooldusele keskendunud, “Pretty Honest” on laiema ampluaaga. mõlema jaoks on mu elus koht olemas. kust ilublogija ikka oma tarkuse saab, ise ju ei mõtle välja.

kokaraamatute austaja ma eriti ei ole, nad on küll kenad vaadata, aga retsepte on lõpuks ikkagi lihtsam otsida kuskilt andmebaasist, kuhu saab olemasolevad toiduained või muud piirangud sisestada. kui avastasin enda jaoks Samin Nosrati “Salt, Fat, Acid, Heat”, siis kaeblesin, et kas ei võiks olla teadus ja retseptid eraldi köidetes. aga ennäe, koroonakuudel tõstsin selle raamatu oma “teadjanaiste” riiulist köögilauale ja tõesti… tegingi kõiki neid toite, mille kohta mul esimesel lappamisel oli tunne, et kellel see aeg. ostsin aga tõhusa malmpoti, hakkasin igasugust lihakraami eelmisel päeval ette soolama ja olen aastal 2020 tarbinud rekordilistes kogustes oliiviõli, sibulaid, küüslauku, sidruneid ja ürte. sest ma tean nüüd, mida nendega pihta hakata. ja ma tõesti väidan, et kui inimene saab endale lubada ainult ÜHE kokaraamatu omamist, siis see peaks olema see, sest seal õpetatakse päriselt süüa tegema, retseptid on niisama boonusena kaasas.

pilt ühest hetkest, kui mul oli vaja mingis skaibitšätis Samin Nosrati autoriteedile toetuda. illustratsioonide autor ses raamatus on Wendy MacNaughton

ja veel üks raamat, mille läbilugemiseks lõpuks ometi aja võtsin, aga mille kodutööde tegemiseks ei osutunud olud sel aastal soodsaks: Anuschka Reesi “The Curated Closet”, mis on lõpuks ometi üks raamat stiilist ja riietumisest, mis tundub… mõistlik. mis ei ürita minust teha mingit teist (ehkki kahtlemata ilusat ja stiilset) inimest, vaid aitab sellel, kes ma tegelikult olen, leida endale sobivad riided. paraku on mul siiamaani pooleli raamatu esimene harjutus, mis käsib mõne nädala vältel pildistada üles oma olemasolevad outfitid nii, nagu sa neid päriselt kannad – mul on hiiglaslik kollektsioon pilte endast erinevates retuusides ja t-särkides, aga puudu on riidekombinatsioonid, millega normaaloludes käiks tööl või peol või kus inimesed vanasti käisidki. ühesõnaga, see projekt ootab ülejäänud maailma taga veidi. aga isegi sellisel kujul olen sellest raamatust juba jube palju kasu saanud.

ja kui siin juba teadjanaistest rääkida, siis igavese tänu olen võlgu E-le, kes tõi minuni Marie Kondo õpetused, ja K-le, kes juba mitu aastat tagasi mulle rääkis, et Anuschka Reesi tuleb lugeda. teil oli õigus, daamid! teil on üldse enamasti õigus ja ma olen vaadanud, et mu käsi käib hästi, kui ma seda meeles pean :)

sumise suletud suuga kui sõnu pole laulu jaoks

hiljuti juhtus nii, et magavale kassile jooksis hiir suhu.

elasin mina siin, eks, oma jõudeelu suurema osa aastast, ja tegin ainult neid asju, mida ise tahtsin, ja ma põhiliselt ju tahan lugeda ja mõnevõrra ka loetust kirjutada. muidu väga mõnus, aga mida selle eest reeglina ei saa: feimi, respekti ja sulli. nende jaoks tuleb ikkagi tööl käia.

novembri lõpus tabas mind aga ootamatu sõnum ootamatust suunast – lugemise väljakutse (ma viimasel ajal kogu aeg räägin sellest. see on üks selline grupp Facebookis, kus raamatumuljeid jagatakse, otsige ise, kes veel ei tea, aga kel huvi) järgmise aasta üks teema on “LV tarkade klubi soovitab” ja mind peeti klubiliikme tiitli vääriliseks.

karta on, et see staatus arvutati välja puhtalt mahu pealt, ja eks töötul ole ebaõiglane eelis, kui küsimus on sotsiaalmeedia sisuga täitmises. aga mis iganes. raha jah ei saanud, aga feimiks ja respektiks kavatsen selle tiitli täiega lugeda!

muidugi kaasneb võimuga kohe vastutus ja kõik see värk; tarkade klubi liikmetelt oodati, et igaüks pakuks välja vähemalt 10 raamatut, mille hulgast lihtinimesed endale uuel aastal ühe lugemiseks saaksid valida.

tundub esmapilgul täiesti võimatu ülesanne, sest raamatuid, mida ma tahaksin teistele inimestele soovitada, on kindlasti sadades, ja see sõltub ju inimesest ka väga. aga haarasin härjal sarvist. esimeseks lihtsustavaks piiranguks seadsin endale selle, et ma ju loen teiste inimeste postitusi ka seal grupis ja seega enamvähem kujutan ette, mida juba loetud on ja milleni kindlasti iseseisvaltki jõutakse, kui soovi. näiteks ei ole mul vaja soovitada ühtegi Fredrik Backmani raamatut, sest ta on niigi üks popimaid autoreid ses seltskonnas. aa, ja kuna grupp on eestikeelne, siis oli ka loogiline raamatud põhiliselt eesti keeles kättesaadavad valida.

teine tore asi oli see, et tarkade klubis on 15 liiget ja enamus neist hakkas kohe oma soovitusi agaralt postitama (neil oleks nagu nimekiri enne valmis olnud! äkki oligi? äkki on kõigil inimestel? kui teil on, siis jagage palun!) – otsustasin ise hoo maha võtta ja katsuda kuu lõpupoole pakkuda välja pigem sedasorti raamatuid ja autoreid, mida veel pole nimetatud. vahelduse mõttes ja nii.

tegelikult siiski tegin üsna ühe jutiga oma umbes 30 raamatust koosneva longlisti valmis ja varsti märkisin seal plussikestega tosina erilisi lemmikuid ära. siis venitasin postitamisega tänaseni ja selgus, et mul ikkagi oligi tekkinud hoopis teistsugune nimekiri kui teistel. rohkem luulet, vähem maailmaklassikat, üldiselt õhukesed ja õhulised raamatud. ka need, mis pole luule, on enamuses selline… sihitu jauramine ilusate sõnadega. ju see siis on see, mis mind ennast praegusel eluperioodil enim kõnetab – mõnel teisel hetkel ja teises kontekstis oleks teistsugune loetelu tulnud.

aga jagan siis laiemale maailmale ka, üks võimalik versioon 12+1 raamatust mida minu meelest võiksid teised inimesed ka lugeda, kui nad veel ei ole:

panin GR lingid neile raamatutele, mille kohta sinna ise olen pikemalt kirjutanud. aga need vanad lemmikud, mida ka hulka sai, aegadest, kui ma veel rohkem lugesin ja vähem kirjutasin, peaks ehk ka värske pilguga üle vaatama ja midagi ütlema ne kohta. kui see juhtuma peaks, panen lingid tagantjärele vast.

mustandi udune fragment. mul ei ole eriti ilus käekiri kahjuks.

the moon and stars seem awful cold and bright

Šotimaale ei sõitnud me augustis päris ainult selleks, et bennysid süüa ja selle kõrvalt läbimõtlemata raamatutellimusi teha. eks igasugu muid põhjuseid oli ka, alates sellest, et ta, umbes nagu Mount Everest, lihtsalt oli seal, kuni selleni, et ma sain eelmisel aastal sünnipäevakingiks reisi campervaniga ja tundus tore idee see enne uut sünnipäeva välja lunastada. aga põhiliselt oli mul ikkagi vaja minna raamatupoodi.

kes pole lugenud Shaun Bythelli raamatut “Diary of a Bookseller” (e.k. “Raamatukaupmehe päevik”) ja järge “Confessions of a Bookseller” (eesti keeles pole veel ilmunud, aga tuleb), see peaks… minu blogi asemel hoopis neid lugema hakkama nüüd. kes on lugenud, see vast saab aru, et selle raamatupoe külastamine sattus üsna kiirelt mu soovinimekirja tippu, sest Shaun kirjeldab oma elu äärmiselt meeleolukalt. ta peab Šotimaa suurimat kasutatud raamatute poodi Wigtownis, mis asub isegi Šotimaa mõistes eikusagil (Glasgowst lõuna pool, mis on suund, mida vist naljalt keegi ei vali, kes esimesi kordi Šotimaale satub, sest kõik uhked mäed ja saared ja järved ja harrypotteriviaduktid on põhja pool). mul ei olnud absoluutselt vaja osta ühtegi kasutatud raamatut, aga seda poodi ja Shauni ennast tahtsin ma kindlasti näha.

esimene probleem oligi see… oot, esimene probleem oli, et mul oli olnud plaanis seda teha lihavõttepühade ajal, aga siis juhtus teadagi mis. õnneks augustilõpu bank holiday (suvaline vaba esmaspäev, milliseid on siin riigis kolm tükki aastas. normaalne asjade korraldus, kui omariiklusega seotud riigipühi ei ole kuskilt võtta ja religiooniga seotud kuhjuvad pigem talvisele ajale – siis võib ju otsustada, et maikuus teeme kaks ja augustis veel ühe vaba päeva ja loodame, et ilm on okei. enamasti ta on) sattus just sellele hetkele kahe viiruselaine vahel, mil riigisisene reisimine lubatud ja isegi soovitatud oli, et majandus turgutatud saaks.

teine probleem oli see, et, nagu öeldud, mul ei olnud vaja osta ühtegi kasutatud (ega üldse mingit) raamatut – paraku Shaun kirjeldab üsna sarkastiliselt kliente, kes kõõluvad raamatupoes tundide kaupa, loevad salaja pornot, küsivad lolle küsimusi ja raiskavad omaniku aega, aga siis lõpuks midagi ei osta. ma ei tahtnud olla see klient! vaatasin lugemisväljakutse veel läbimata teemad üle ja otsustasin, et kui midagi eriliselt põnevat silma ei jää, siis võin koju tuua mõne odava pehmekaanelise Agatha Christie krimka.

tee peale jäi ootamatult mitu ilusat ja põnevat asja ja kohta (nii et igal juhul tasub minna sinna lõuna-Šotimaale ka, soovitan!), aga olin ikka päris elevil, kui jõudsimegi lõpuks Wigtowni. see on küll pigem küla kui linn, aga siiski Šotimaa raamatupealinn. mul paraku kõigi teiste raamatupoodide jaoks eriti silmi ei jagunud, kuigi neid tõesti oli seal päris palju, kümmekond ehk kokku.

See Raamatupood. ma olen kohal!

pood osutus täiesti vaimustavalt ootuspäraseks – või ootuspäraselt vaimustavaks? – raamatulabürindiks, kus ma tõesti mõnuga uitasin. mu fotod vist pole suuremad asjad, aga üldise vaibi kajastamiseks siiski:

Christie-riiuli leidsin ka üles ja valikut seal oli, aga suurem krimka-austaja ma pole ja võtsin üsna umbropsu “The Pale Horse’i” (“Tuhkur hobune”), millest ma justkui midagi… kuulnud olin enne. (jah, tõesti, selline raamatusõber olengi, et käin niisuguse poe läbi ja ei teki tohutut kirge midagi sealt omada. vaadata on väga mõnus! aga ma ei saa ju kõigi maailma raamatutega koos elada.)

Shaun oli oma müüjaproua just teepausile lubanud ja mehitas ise kassat ja ma püüdsin eriti madalat profiili hoida, et mitte ta järgmisse raamatusse sattuda näitena… ma ei teagi, millest. inimesest, kes tuleb ja ütleb, et olen suur fänn, aga ostab ikka ainult 3.50 eest?

aga kui ta nägi, mida ma ostan, siis alustas ta täiesti ise vestlust ja jutustas, et Christie on miskipärast järsku kohutavalt populaarne ja et ta on lockdowni lõpust saadik (see on siis ca 6 nädalaga) müünud rohkem Christie krimkasid kui eelmise 20 aastaga kokku. ikka iga päev keegi ostab! miks, seda ta ei osanud arvata ja mina ka mitte (kui just asi polnud sellessamas lugemisväljakutse teemas, mida mina täita üritasin – üks Agatha Christie raamat). ja siis ta juba uuris edasi, kust ma pärit olen ja mis mind Šotimaale toob, nii et… lõpuks olin ikkagi sunnitud tunnistama, et olen suur fänn.

kõige selle juures mind hämmastas – ja samas ei hämmastanud ka – kui tore ja lahke ja … humble Shaun tegelikult oli. mitte ses mõttes, et alandlik, aga üldse mitte mingi Bernard Black (hoiatus: ma olen näinud täpselt ühe osa “Black Booksi”, nii et ma tegelikult ei tea, millest räägin). tähendab, ta jätab oma raamatutes hoolega mulje, et ta ei salli inimesi eriti ja ei vaevu seda ka varjama. samas mäletan, et teise raamatu lõpuks sain ma ikkagi lugedes ka juba aru, et niisama praalib ja et tegelikult on ta ikka väga suure südamega inimene.

ta kutsus mind isegi enda ja oma sõpradega lõunat sööma, aga minus lõi eestlane välja, hakkasin võõraid inimesi häbenema ja ütlesin, et kahjuks üldse ei ole aega. las iidolid jäävad natuke kaugeks ja võõraks pealegi.

Shaunil on uus raamat ka väljas: “Seven Kinds of People You Find in Bookshops”. loodan selle varsti raamatukogust leida ja kindlaks teha, kas minusugune on juba laulu sisse pandud või pääsesin seekord.

saak käes. raamat ise ei avaldanud mulle erilist muljet, tunnistan.

and yes i might have lied to you

jätkates väikeettevõtluse toetamise lainel – see pidi olema augusti viimane nädalavahetus, sest me olime sõitnud Edinburghi, roninud tuule ja vihma (normaalne augusti pika nädalavahetuse ilm, eks) käes Arthur’s Seatile ja alla tagasi ja istunud siis mingisse populaarsesse brunchikohta menüüd dešifreerima (pakuti rooga nimega “benny” ja ma alles praegu suutsin välja rehkendada, et see tähendas lihtsalt… eggs benedicti), ühesõnaga, kognitiivne koormus oli parajasti maksimumilähedane – ja siis tabas mind mingil moel (eks ilmselt ikka sotsiaalmeedia kaudu) palve toetada nüüd kohe praegu kiiresti Libreria raamatupoodi Londonis, et nad ei peaks pankrotti minema.

ma tean seda poodi küll, see on üks neid väikseid sõltumatuid poekesi, mis kureerib oma raamatuvalikut hoolega, sest sinna lihtsalt mahub üsna vähe; ja mulle üsna meeldib sinnakanti sattudes vaatamas käia, mida nad viimasel ajal on otsustanud sisse osta ja välja panna. ostnud pole ma sealt enda teada kunagi midagi. mitte niivõrd sellepärast, et nende raamatuvalik on veidi… pretensioonikas (see kahvatub nende poes-mobiiltelefoni-kasutamine-keelatud poliitika pretensioonikuse kõrval), vaid lihtsalt ma püüan raamatuid pigem laenutada kui osta.

aga kui poel tõesti häda nii käes on… vaatasin kiirelt, mis võimalusi mul on, ja ahne inimesena muidugi niisama ülekannet ei teinud, vaid, kuna toetamine käis mingit sorti ühisrahastusplatvormi kaudu, valisin mingi sellise summa, mille eest lubati juba mingeid raamatuid ka saata. milliseid raamatuid, kui palju, millal – kahjuks polnud mu ajul parajasti ribalaiust varuks, et sellesse süveneda. nälg tahtis ka silmanägemist ära võtta. toksisin krediitkaardi andmed sisse ja naasesin menüü juurde ja päris ausalt unustasin kogu selle juhtumi mitmeks nädalaks ära.

kuni ühel päeval saabus müstiline ümbrik, millest tuli välja kaks raamatut. James Baldwini “Dark Days” ja Nella Larseni “Passing”. ma polnud kummastki enne midagi kuulnud ja kindlasti poleks neid poest osta taibanud. panin optimistlikult voodi kõrvale lugemata raamatute kuhja otsa, et eks ma siis uurin asja millalgi.

läks veel kuu, ma olin parajasti kohvikus matkapäevikut kirjutamas (noh, nagu tõeline kirjanik, käisin “tööl”. sest niipea, kui ma olin kõva häälega lubanud, et ma kirjutan, kadus ära igasugune tahtmine kirjutada, ja sellest sai üsna tüütu kohustus. moraal: tõelist kirjanikku minust ei saa) ja peika teatas kodust, et mulle tuli Libreria pakk. appi! tundsin end nagu koolilaps, kellel on eelmise veerandi kohustuslik kirjandus alles lugemata ja uue veerandi oma tuleb juba peale. lugemiskontrolli küll keegi välja ei kuulutanud, aga… ma ei tahtnud eriti koju minna ja seda pakki lahti teha.

mujale mul muidugi ka minna polnud, nii et ei jäänud üle muud, kui saatusele vastu astuda. uuest pakist tuli välja Haldor Laxnessi “The Atom Station”. Laxnessi ma vähemalt nime järgi teadsin. kas see ei pidanud mitte olema mingi Islandi Tammsaare?

tegin põhjaliku otsingu oma e-mailide hulgas, et aru saada, misasja sisse ma end ikkagi mässisin seal Edinburghi kohvikus. ses mõttes, et kaua see kõik veel kestab ja, ma ei teagi, kas lõpeb ikkagi lugemiskontrolliga vms? jube raske oli seda infot leida, aga lõpuks ikkagi koorus välja, et olen annetanud raamatupoe lockdowni-aegse rendi katteks 50 naela ja saanud selle eest 3-kuulise raamatutellimuse nimega “Cult-It” (Fiction).

kolm kuud polnud veel möödas, aga mul oli juba kolm raamatut (kõik ikka veel lugemata!) ja seega ma ikka ei teadnud, kas tuleb veel midagi või on nüüd kõik. ja mida tähendab “Cult-It” (Fiction)? isegi raamatupoe veebileht ei andnud selle viimase osas mingit selgust. ma ei tea, minul võtab selline olukord närvid täitsa läbi. nii õudne on, kui midagi ei tea ega aru ei saa!

alistusin saatusele ja hakkasin tasapisi lugema. Laxness ei olnud üldse nagu Tammsaare. “Passing” osutus märksõnaks, millega veetsin Wikipedias tunduvalt kauem aega kui Larseni üsna õhukest raamatut lugedes. Baldwiniga alustasin alles eile õhtul ja tundub, et tegu on üsna tummiste rassismiteemaliste esseedega, mida võibolla peaks lugema pigem hommikul värske peaga. ja üks pakk tuli novembris ikkagi veel ja seda ma lihtsalt ei olegi lahti teinud, sest… ma ei ole selleks veel valmis.

viimases pakis oli õnneks kiri, et see on viimane. huh, mis kergendus!

kogu see projekt on minus tekitanud tohutu respekti inimeste suhtes, kes tellivad Loomingu Raamatukogu. kuidas te toime tulete sellega, et majapidamine on kogu aeg mingit lugemata väärtkirjandust täis? kas teil ei teki ärevust, süümepiinu ja tunnet, et te ei suuda täita ootusi, mida maailm teile kui kirjaoskajale inimesele esitab? või loetegi korralikult iga raamatu läbi enne, kui uus peale tuleb, ja sellepärast oletegi targemad kui mina?

sa lähed ja tee hargneb lahti

mitte keegi: Kitty, sa oled nii uskumatult osav ja usin Goodreadsi-kasutaja, õpeta palun mõned head nipid!

mina: oh, mul on nii hea meel, et te küsisite.

nipp 1: selleks, et teada, mitu raamatut oled sel aastal juba lugenud, ei ole vaja liituda detsembrikuus selleaastase lugemisväljakutsega ja seada endale suvalist eesmärki, mida nagunii ei plaani täita või mille oled juba kuhjaga ületanud. seda saab vaadata My Books -> Reading stats leheküljelt:

minu eesmärk igal aastal alates 2017ndast on vähem lugeda. edeneb… kah kuidagi.

nipp 2: Goodreadsi äpiga telefonis saab skännida raamatute vöötkoode, mis on kiire ja diskreetne viis lisada poes või raamatukogus raamatuid oma soovinimekirja. see ei tööta alati (ja ma ei ole aru saanud, millest see sõltub – skännimise taga peaks olema ju lihtsalt andmebaasist ISBNi põhjal otsimine ja see töötab käsitsi tehes praktiliselt alati), aga töötab piisavalt tihti, et oleks proovimist väärt. vahel skännib seesama skänner muide edukalt ka raamatu kaanepilti, mis on minu meelest puhas maagia, sest… KUIDAS see implementeeritud on? vastused palun kommentaaridesse.

maagia tööhoos

androidi äpis leiab skänneri kas otsingulahtri paremas servas oleva fotoka ikooni alt või More -> Scan books. iOS äpis oli see mingis HOOPIS teises kohas, ma ei mäleta, kus, aga töötas suurepäraselt. üldse on need kaks äppi nagu siga ja kägu, ma arvan, et nende tootejuhid pole omavahel mitte ainult et iialgi vestelnud, vaid isegi pole teineteise olemasolust kuulnud.

mulle meeldib skänneri abil märkida ära ka raamatud, mida päriselt lugema hakkasin, sest niiviisi ISBN põhjal otsides saab mu statistikasse kirja just see väljaanne, mida ma päriselt lugesin. suures plaanis pole see muidugi nii kohutavalt oluline, aga mulle nt meeldib, et kaanepilt on “õige” ja lehekülgede arv klapib. muidugi saab ka pealkirja põhjal käsitsi otsides õige väljaande välja valida, aga vahel nõuab see päris palju vaeva ja klõpsimist ja näha on, et inimesed väga ei viitsi.

nipp 3: siinkohal tervitused ja veel kord suur tänu Ingridile, kelle õpetusteta ma poleks seda hoolikalt ärapeidetud funktsionaalsust iial avastanud. nimelt: vaikimisi on iga raamat, mis sa Goodreadsis enda raamatute hulka lisad, ühes kolmest riiulist: “want to read”, “currently reading”, “read”. aga mida teha poolelijäetud raamatutega? need ei sobi ühtegi neist kategooriatest, aga kui lihtsalt maha kustutada, siis on oht, et halb kogemus ununeb ja hakkad uuesti lugema :( rääkimata sellest, et mina tahaks poolelijäänud raamatule ka kirjutada… ma ei kutsuks neid oma tekste arvustusteks, aga ütleme siis, arvamuse. endale meenutuseks ja teistele seletuseks, miks see raamat pooleli jäi. jällegi, selleks peab ta kuskil mu riiulis olema.

aga palun: My Books -> Bookshelves (Edit) -> Add a Shelf, ja saadki teha poolelijäänud raamatute riiuli endale sobiva nimega. minu oma on lakooniline “dnf”, aga võiks ju ka panna “täielik jama” või “ära roni, tapab!” või mis iganes.

“eesti” riiul tähendab mul neid raamatuid, mida tuleb järgmine kord Eestis raamatukogust hankida üritada. mitte seda, et ma oma elus ainult 32 eesti raamatut olekski lugenud vms.

oluline nipp on siin see, et linnuke tuleb lisada lahtrisse “exclusive” – nii satub poolelijäetud raamatute riiul kolme vaikeriiuliga samasse privilegeeritud staatusesse. need riiulid, mis ei ole eksklusiivsed, käituvad rohkem nagu sildid – iga raamat PEAB olema täpselt ühes eksklusiivses riiulis, aga võib olla nullis kuni mitmes muus riiulis.

tänaseks kõik, järgmised nipid siis, kui keegi päriselt ka küsima juhtub.

siis ma võtan teid selge sinise taeva tähed

Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra (Loomingu Raamatukogu, #2-5/2016)Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra by Alexander Genis

My rating: 5 of 5 stars

ükspäev juhtus nii, et üks raamat, mida lugeda tahtsin, oli ülisoodsa hinnaga müügil Google Booksis. kes üldse teadis, et selline asi nagu Google Books olemas on?! nii et suur oli mu üllatus, kui olin Google’ile 99 penni (senti? krossi?) üle kandnud ja rakenduse lahti tegin ja sealt lisaks äsjaostetud raamatule ka selle 2016. aasta LR leidsin. ilmselgelt olin ma teda omal ajal nii väga lugeda soovinud, et mingeid müstilisi teid pidi ostnud (teate, 2016 ei pruukinud eestikeelse e-raamatu hankimine veel mingi lihtne ülesanne olla!) – aga siis unustanud või võibolla lihtsalt mitte osanud teda sealt Google Booksist üles leida:) no igatahes see 99-kopikane lastefantasy jäi oma järjekorda ootama ja võtsin “Lugemistunnid” lõpuks ometi ette.

Genist lugeda on nagu ilutulestikku vaadata – siuh ja siuh lendavad aforismid, üks säravam kui teine, üks kõrgemale kui teine, osasid ei jõua veel vaatama hakatagi, kui juba läinud ja uus kohal. pidev vaimustus. kui pärast keegi kirjeldada palub, siis ei oska muidugi midagi öelda… mida ta õieti ütleski? ei tea, aga jube hästi ütles! ja raamatutest ja kirjanikest ja kirjutamisest ja eelkõige lugemisest rääkis. imeline kogemus, tahaks veel!

kuna tegu on Lätis kasvanud ja hiljem USAsse emigreerunud vene juudiga, siis äramainitud raamatute ja autorite valik on mõnus hingelähedane – palju vene kirjandust, maailmaklassikat ka sekka. ma muidugi suuremat osa neist raamatuist pole lugenud, kuigi nüüd jälle tunnen, et vist ikka peaks. aga see pole “Lugemistundide” puhul kõige olulisem, et oleks ise lugenud, Genis seletab nagunii ära, kuidas asjad on. (temaga võib nõustuda või mitte, see pole ka oluline, talle endale ka pole, alailma ta vaidleb iseendale vastu. oluline on seletamise rõõm ja lausete ilu.)

Screenshot 2019-03-27 at 21.07.49.png

Genises tunnen ära järjekordse lihaliku raamatuarmastaja, kes kirjutab raamatutesse ega ole väga õnnetu, kui troopiline torm Irina ujutab üle ta raamatukogu alumised riiulid, “mille olin ettenägelikult eraldanud nõukogude kirjandusteadusele ja kingitud luulekogudele”. püüan võimalusel endale “Lugemistundidest” füüsilise koopia hankida ja Genise auks kõik oma e-raamatus äramärgitud tsitaadid (umbes pool kogu tekstist, tundub kohati) päriselt pliiatsiga alla tõmmata! (kui Genis hoogu läheb, siis on tsiteerimisväärset nii pikalt, et vahepeal tuleks pliiatsit teritada, aga ma neid kohti ei viitsi siia näidetena ümber trükkida.)

Ilma pliiatsita lugeda on minu meelest niisama hea kui tummade seltsis viina võtta. (Ükskord ma juhtusin nägema nende labrakat, mis lõppes hääletu lööminguga.) Suhtlemises raamatuga võrdsustab pliiats olukorra. Meile annab ta tagasi hääle, raamatule tuletab meelde, kes on peremees.
***
Katsuge ilma sufiksiteta läbi saada, ja teie kõne hakkab meenutama häält, millega räägib auto navigaator, kes ei oska, nagu muide ka paljud teised, arvsõnu käänata ja inimese moodi olla.
***
Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga “Mein Kampf”. Juutidel tuleb niisuguseid asju ette.

View all my reviews

i am titanium

Doughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century EconomistDoughnut Economics: Seven Ways to Think Like a 21st-Century Economist by Kate Raworth

My rating: 4 of 5 stars

ootasin seda raamatut erinevate raamatukogude järjekorras terve igaviku… ja siis lugesin ka terve igaviku. olin ometi kindel, et tahan lugeda ja et teema on oluline ja huvitav; aga millegipärast edenes kohutavalt raskelt. võibolla lihtsalt ei olnud hea aeg minu ja tema kohtumiseks.

ma tavaliselt referaate ei tee raamatutest, aga kuna ma ei usu, et selle siin kunagi enam uuesti ette võtan, aga teema on jätkuvalt oluline ja huvitav, siis… iseenda jaoks kiired märkmed sõõrikumajanduse kohta, nii, nagu mina sellest aru sain:

  • seni kasutusel olnud mudelid majandusest mõtlemiseks kas ei tööta 21. sajandil enam või on tegelikult algusest peale olnud valed ja ülelihtsustatud; vaja on uusi.
  • visuaali jõud on suur, seega on mõtet keskenduda tuntud piltidele ja graafikutele (pakkumise ja nõudluse graafik, Kuznetsi kõver, circular flow diagram jne). (mul said just eestikeelsed sõnad otsa, saatke juurde!)
  • sõõrik on tulnud, et asendada (lõputu) SKT kasvu graafikut, ja võtab arvesse, et võimalik kasv on piiratud ühelt poolt sellega, kui palju meil planeeti ja loodusressursse üldse olemas on, aga teiselt poolt miinimumtasemega, mida tahaks kõigile maailma inimestele ju võimaldada.

Screen-Shot-2017-04-05-at-08.26.50
allikas: https://www.kateraworth.com/doughnut/

  • circular flow diagram (1948, Paul Samuelson) ei arvesta enda ümber oleva ühiskonna ja keskkonnaga, kodudes toimuva tasustamata tööga ega ühisomandiga (commons). MONIAC ei ole igiliikur!

Kate-Raworth-Embedded-Economy.png
uus mudel: embedded economy. pildi laadisin alla https://consciouscompanymedia.com/

  • “Homo economicus” on kasutu lihtsustus ega kajasta mingil moel seda, millised on inimesed tegelikult.
  • mehhaanikametafoorid majanduses (pendlid, kangid, tasakaalupunktid) on ka kasutud või lausa kahjulikud lihtsustused.
  • Kuznetsi kõver (“ebavõrdsus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) on ammu ümber lükatud. majanduslik ebavõrdsus ei ole vältimatu; majanduskasv ei vähenda ebavõrdsust.
  • sama lugu keskkondliku Kuznetsi kõveraga (“reostus peab kasvama, enne kui ta saab vähenema hakata”) – ei, juba selle autorid ise said aru, et ei ole nii.
  • rööviku-liblika analoogia tööstuse osas: röövikumajandus võtab ressursse ja jätab maha jäätmed, liblika tiivad joonistuvad, kui lisada bioloogilise ja tehnilise materjali taaskasutus. siia peab küll pilti juurde vaatama, et millestki aru saada.

  • majanduskasvu osas tuleb suuta jääda agnostiliseks, sest tegelt ei tea keegi, kas “roheline kasv” on üldse võimalik või ei ole.

View all my reviews

you can listen as well as you hear

Alice imedemaalAlice imedemaal by Rébecca Dautremer

My rating: 5 of 5 stars

huvitav, et ma polnud kunagi mõelnud selle üle, miks on Imedemaa-Alice John Tennieli klassikalistel illustratsioonidel selline blond ja pikajuukseline, kui ometi on alati teada olnud, milline nägi välja päris-Alice, kellest/kellele Carroll oma raamatud kirjutas.

selle raamatu illustratsioonid seavad õigluse jalule ja annavad meile tõmmu, lühikeste tumedate juustega Alice’i. mulle meeldib!

20190210_103655.jpg
veel üks jabur teelaudkond, siin küll hullumeelse teepeo nime all

ühtlasi sain lisada oma kollektsiooni järjekordse, kolmanda tõlke eesti keelde. (põhjuste üle, miks neid nii palju üldse vaja on, olen varem blogis spekuleerinud, kinnitatagu või lükatagu ümber: https://roger.pri.ee/2015/09/08/voibolla-kellegile-veidikene-teed-ja-siis-kirjutame-raamatu/.)

20190210_103256.jpg
they all spark joy

igatahes mulle Mari Kleini tõlge meeldib, mitte miski ei jää segama ega kriipima, kuigi kuna tekst on nii peas, nagu ta mul on, siis iga erinevuse 1971. aasta tõlkest märkasin muidugi ära. raudselt kõige keerulisem peatükk on Valekilpkonna koolimälestused kõigi oma sõnamängudega; pean nentima, et mõnedki lahendused siin on Jaan Krossi omadest paremini välja kukkunud. kõik need õppeained pole mitte lihtsalt imelike nimedega, vaid mere- ja veeteemalised!

(ja kuna ma siin eri tõlkeid olen omavahel ja originaaliga võrrelnud, võin ka kinnitada, et kõigist tõlkijatest on Kross võtnud kõige rohkem vabadust dialoogi sisu täielikult muuta, kui olemasolev sõnamäng kohe kuidagi ei tõlku. meenutab seda, kuidas kord püüdsin Alice’it vene keeles lugeda. see oli üks hoopis uus raamat! aga üsna naljakas.)

ehk siis… kui mõne aasta eest väitsin, et Tennieli illustratsioonidega juubeliväljaandest palju ilusamaks need raamatud ei lähe ka, siis nüüd tundub mulle, et kui eestlane ostab endale üheainsa Alice’i, siis olgu see Mari Kleini tõlkes ja Rebecca Dautremeri illustreeritud. ja kas tohiks paluda, et Mari Klein tõlgiks ka Peeglitaguse maa loo, sest sellest ei ole eesti keeles endiselt talutavat varianti olemas…?

View all my reviews

what you’ll see is the worst me

Hillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in CrisisHillbilly Elegy: A Memoir of a Family and Culture in Crisis by J.D. Vance

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut reklaamitakse kui midagi, mis suudab seletada Trumpi ja Brexitit, ja ega see otseselt vale pole, aga ta ei tee seda kuigi otsesõnaliselt – ei saagi teha, sest ilmus juunis 2016 (mäletate juunit 2016? Suurbritannia oli kindlalt Euroopa Liidu liige, Obama oli USA president, Laidoner juhatas väge ja õunapuud õitsesid. olid ajad).

lugedes tõmbasin mitmel korral paralleele Tara Westoveri “Educated”-iga, vaatasin isegi kaardi pealt järele, kas on ehk tegu sama kandi inimestega. (ei ole.) üldse tuli hakatuseks kaarti vaadata päris palju, sest ma ei ole USA osariikide alal kuigi tugev, aga siin on oluline aru saada, mis kus ja mille kõrval on. samuti pole ma, selgub, enam tugev USA füüsilise geograafia alal ja pidin ka Apalatše googeldama. kaks korda, kõigepealt asukoha ja siis eestikeelse nime väljaselgitamiseks.

igatahes räägib JD oma loo – kuidas ta seal Apalatšide külje all üles kasvas ja hoolimata sellest lõpuks Yale’i juurat õppima jõudis. sealt siis paralleelid Taraga. aga kui Tara oli lihtsalt erakordselt hullust perest pärit, siis JD pere oli küll vähemalt sama düsfunktsionaalne, aga omas kontekstis täiesti normaalne. ja seda konteksti, Apalatšide hillbilly-kultuuri ja üldisemalt valge töölisklassi elu, kirjeldab ja põhjendab ta väga põhjalikult.

nii et kaasa mõeldes muidugi mõtled ka sellele, mis retoorika neid inimesi võlub ja kelle poolt nad hääletavad, ehkki JD seda teemat otseselt ei puuduta ja räägib poliitikast üldse üsna vähe.

sain siit teada tohutult palju suure inimgrupi kohta, kelle olemasolustki ma enne praktiliselt mitte midagi ei teadnud (ausalt öeldes polnud vaevunud kunagi välja uurima, mida “hillbilly” õieti tähendab või keda selle nime all mõeldakse) ja järgmiseks huvitab mind, kui palju selliseid veel on – terved praktiliselt eraldi kultuurid kuskil, kuhu ma reisideski ei satu, ja kellega meie infoväljad isegi kokku ei puutu, aga kellega me jagame riike ja majandusi ja sotsiaalsüsteeme ja referendumeid. kui kellelgi on soovitada sarnaseid raamatuid briti valge töölisklassi kohta, olen üks suur kõrv.

20190129_225638 (1).jpg

View all my reviews

kas tõesti peitub meis veel miski suurem kui me ise

Kristi ja Maris tulevad Londonisse ja küsivad raamatupoesoovitust. aga palun!

kui see peab olema üksainus pood, siis Charing Cross Roadi Foyles – seda on mingi… seitse korrust. tasub tähele panna, et kuigi see pood on seal alati olnud, koliti ta mõne aasta eest sama tänavat mööda mõned majad edasi; uues on vanast oluliselt rohkem õhku ja boonusena asub see endistes Central St Martinsi moekolledži ruumides (eesti raamatusõbrale tuttav asukoht Anu Samarüütel-Longi raamatust “Minu London”).

või siis Piccadilly Waterstones, mis viimati, kui ma kontrollisin, oli Euroopa suurim raamatupood. mulle on Foyles alati natuke sümpaatsem olnud ja ega ta väiksem küll ei tundu. 2018. aasta sügisel ostis Waterstones Foylesi ära, nii et selles mõttes vahet pole, kummasse poodi oma raha viia, samasse kohta jõuab välja:)

koomiksite, ulme, fantaasiakirjanduse ja kogu nendega seonduva fännikauba hankimiseks tuleks pöörduda Forbidden Planetisse Shaftesbury Avenuel. käin seal viimastel kuudel üsna regulaarselt korra nädalas, aga eksin keldrikorrusel ikka iga kord ära, sest seda on lihtsalt üsna palju.

väikeste sõltumatute raamatupoodidega on nii, et ma eraldi metroo- ega bussisõitu ühtegi neist ette ei võtaks, aga kui muudel seiklustel tee peale jääks, siis astuks küll läbi. mõned mu lemmikud selles kategoorias (see nimekiri räägib vbla rohkem mu liikumistrajektooridest kui raamatumaitsest):

* London Review Bookshop Briti muuseumi lähedal (selle poe kohvik on ühtlasi sealkandi mõnusamaid kohti mahaistumiseks);
* Stanfords Covent Gardenis (spetsialiseerub reisiraamatutele, kaartidele jne);
* Persephone Books Bloomsburys (spetsialiseerub naiskirjanikele);
* Libreria Spitalfieldsis (spetsialiseerub reeglitele: mobiiltelefoni kasutamine poes on keelatud);
* British Library raamatupood St Pancrase jaama kõrval (spetsialiseerub kõrvalruumis parajasti käimasoleva näituse teemale pluss klassikale pluss sealt saab parimaid raamatuteemalisi suveniire ja kingitusi);
* Victoria & Alberti muuseumi raamatupood Kensingtonis (jällegi raamatud kõigest, mida muuseum parajasti näitab, pluss moe-, kunsti- ja disainitemaatika);
* Stoke Newington Bookshop (lihtsalt mu kodupood, mille jätkuvast olemasolust olen väga huvitatud ja seega õhutaksin kõiki seal oste sooritama, kuigi jumal teab, et seal ei ole kunagi just seda ühte raamatut, mida parajasti tahaks. see jama on kõigi nende väikeste poodidega tegelt. jube toredad vaadata, aga lõpuks aitab ikkagi ainult Amazon hädast välja… ja ma ei räägi siinkohal ainult raamatutest).

but if you kissed me now I know you’d fool me again

Esmaspäev algab laupäeval (Orpheuse raamatukogu #18)Esmaspäev algab laupäeval by Arkady Strugatsky

My rating: 5 of 5 stars

okei, ma olin just jõudnud nukrale arusaamisele, et mulle tegelikult ei meeldi vendade Strugatskite looming, aga siis leidsin selle raamatu ja asjad võtsid jälle rõõmsama pöörde.

kui on miski, mis mind elus ja kirjanduses tõeliselt vaimustab, siis on see maagia ja bürokraatia esinemine samas maailmas. vt ka: Võlukunsti ministeerium, Nähtamatu ülikool, Öine vahtkond, Härjapõlvlaste kaitseala. siin raamatus siis TUINÕIVÕI ehk Teaduslik Uurimisinstituut Nõia- ja Võlukunsti Ilmingute alal, kuhu minategelane programmeerijaks, hiljem arvutilabori juhatajaks tööle satub. asutus on täis tegelasi a la Cristobal Josévitš Junta, Elu Mõtte osakonna juhataja (endine Suurinkvisiitor). kaadriosakonna juhataja on Kerberos Psojevitš Demin. ja nii edasi.

ega ses loos midagi nüüd otseselt ei juhtu, tundub, et rohkem kirjeldamise rõõmust kirjutatud on see kõik. eriti meeleolukas on esimene osa, kus pahaaimamatu programmeerija peale lastakse lahti kõik kõnelevad kassid, soove täitvad havid, nõiamoorid ja kanajalgadel tarekesed, võlukepid ja nähtamatuks tegevad mütsid. ja tamme otsas elab millegipärast näkineid. edasi on juba tavaline kontorihuumor, episoodides esineb hulk mütoloogilisi olendeid, vahepeal filosofeeritakse strugatsilikult ühiskonna ja inimese arengu teemadel ja siis ongi läbi. lõpus on minategelasel endal lastud raamatule järelsõna kirjutada (jah, just nii meta ongi) ja ta nõustub minuga:

“Olukirjelduste väärtuste hulka võib lugeda ka selle, et autorid näitasid instituudi maastikke uustulnuka vaatenurgast ega jätnud tähelepanuta ka administratiivsete ja maagiliste eeskirjade üpriski sügavat koostoimet.”

alapealkiri “Jutustus-muinaslugu noorema vanuserühma teadustöötajatele” on igati tabav, soovitada julgen ka kõigile teistele vanuserühmadele.

Screenshot 2019-01-12 at 19.22.04.png

View all my reviews

olla endale tuldnäitav torn

meenutagem, et raamatuaasta 2018 eesmärk oli  – nagu ta mul ikka on – “vähem lugeda, rohkem kirjutada”. tehtud! lugesin ainult 248 raamatut (eelmise aasta 365 asemel); arvustused kirjutasin neist 74-le (eelmise aasta 6 asemel, ja noistki 3 olid ühelauselised). selleks, et neid kõiki näha, tuleb Goodreadsi minna, blogis olen jaganud valitud palasid ja ei oska tegelikult isegi seletada, miks just neid.

tärnide jagamisel püüdsin meeles pidada nii Goodreadsi enda skaalakirjeldust (1 – did not like it, 2 – it was ok, 3 – liked it, 4 – really liked it, 5 – loved it) kui Gaussi kõverat ja Kauri definitsiooni 5-le: “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”. seega jagasin kolmesid-nelju üsna heldelt ja viitega hoidsin veidi tagasi; kaheväärilisi raamatuid püüdsin eos vältida ja ühelisteks osutunud jätsin põhiliselt lihtsalt pooleli (statistikas need ei kajastu ja mul on küll kuskil postituse mustand teemal “kuidas rääkida raamatutest, mida me pole (lõpuni) lugenud”, aga kuna ma pole veel välja mõelnud, kuidas, siis jääb see sõnavõtt mõneks teiseks aastaks). kõigi 248 raamatu peale tuli keskmine hinne 3.5.

aasta parima raamatu kuulutasin veidi ennatlikult juba novembris välja: Heli Laaksoneni “Ole ise”. kusjuures see on üks väga väheseid luuleraamatuid, mida üldse lugesin sel aastal, tavaliselt satub ikka veidi rohkem. vast olekski võinud olla rohkem luulet, sest kaks aasta suurt lemmikut, Indrek Koffi “Eestluse elujõust” ja Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb” olid just sellised meeldivad ja meeleolukad lühivormid sinnasamma väravasse.

IMG_1565 (1).jpg
Veronika Kivisilla, “Kuni armastus peale tuleb”

päris palju lugesin koomikseid ja graafilisi romaane, nt terve Luciferi-sari jäi siia aastasse, aga kogu Sandmani lugesin ka uuesti üle. Gaimani 1602 oli uutest leidudest mu kindel lemmik, kuni jõuluvana selle Pärdi-raamatu tõi…

populaarteaduslikest raamatutest avaldas “Prisoners of Geography” enim muljet, aga tegelikult ka Hans Roslingi “Faktitäius”, kuigi viimast hindasin millegipärast esimese lugemise järel nelja tärniga (võimalik, et eestikeelse väljaande toimetamisvigade tõttu?). siiski lugesin kohe teist korda veel, rääkisin sellest pärast nädalate kaupa kõigile ja nõudsin, et nad peavad seda raamatut kindlasti lugema. arvustust kirjutada pole siiamaani jõudnud ja nüüd ilmselt enam ei viitsi ka, vana asi.

aga siis lihtsalt proosast… pooled mu viie tärniga hinnatud raamatud olid vanade teada asjade ülelugemised – Neil Gaimanit ja Ursula le Guini ja Jaan Krossi. sekka peoga bestsellereid: Educated, Circe, Gentleman in Moscow, Little Fires Everywhere. (NB! väga kiidetud ja müüdud teoseid oli ka mu poolelijäetud raamatute hulgas täitsa mitu, esimesena meenuvad “Eleanor Oliphant is Completely Fine” ja “My Year of Rest and Relaxation”. nii et see päris nii ei ole, et kui kõik kiidavad, siis mina ka.)

ja no mis sealt siis veel mälestusväärset jääb:
elulugudest Phil Knighti “Shoe Dog”, mille olen ristinud raamatupidamisdraamaks, aga ma ausalt mõtlen seda parimas võimalikus mõttes;
Eesti ja eestlaste elust “Õhus on Kalamaja” ja “Eesti läbi 100 silmapaari”;
reisi- ja kohalugudest “Minu New York” ja “Meie küla eided La Gomeral”;
raamatutest ja lugemisest “Bookworm”, “Grammatika ülistus” ja “84 Charing Cross Road”;
pigem vist lastele mõeldud raamatutest “Vali okaapi”, “The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy”, “End of Term” (viimane vist siiski esindab kogu sarja, mille osaks ta on ja millest teen siin vast veel juttu, kui mul kord õnnestub kõik osad hankida ja läbi lugeda).

midagi nagu ikkagi oleks ka. aga meeldejäävaim raamatuhetk aastal 2018 oli siiski see, kui seisin ühel sügisõhtul Helsingis keset Akateeminen Kirjakauppat – raamatupoodi, kuhu mul 90ndate lõpus ja 2000ndate esimesel kümnel oli kombeks jätta oluliselt rohkem raha, kui ma endale tollal lubada sain – ja tundsin, et ma võiksin sealt osta ükskõik mida, aga ei tahagi nagu midagi enam. et kõik maailma raamatud on mul kas olemas või loetud või minust ühe kliki kaugusel, ja et nende väärtus läheneb (olgu siis selle tõttu või sellest sõltumatult) tõkestamatult nullile.

ühesõnaga… ma ikkagi püüan uuel aastal jälle vähem lugeda ja rohkem kirjutada. aga võtan vastu mõned raamatualased väljakutsed, mis vast panevad mind midagi uut avastama või muudmoodi veidi sära juurde toovad.

IMG_1527.jpg
aasta raamatuhetk nr 2 – ometi mingi asjalik rakendus kogu sellele riiulitesse mittemahtuvale lasule.

enne kuula siis kumise kaasa

Kahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo PärdistKahe heli vahel: Graafiline romaan Arvo Pärdist by Joonas Sildre

My rating: 5 of 5 stars

see on kindlasti esimene eesti algupärane graafiline romaan, mida ma lugenud olen, ja võimalik, et esimene, mis üldse kirjutatud – ma igatahes teisi ei tea. ja kas teda romaaniks kutsuda õige on, ei tea ka, see on (osaline) elulugu ju siiski.

olen viimastel aastatel seda žanri kõrgelt hindama õppinud ja lugenud täitsa palju kvaliteetseid koomikseid ja graafilisi romaane ja asju, mis tahavad olla üks, aga on lõpuks teine. Sildre ei valmista muu maailma taustal pettumust, see kõik on väga hea! algus ehk veidi ühemõõtmeline, aga kui juba muusika kirjutamiseks läheb, siis läheb ka muusika joonistamiseks ja sellele on siin leitud väga nauditavaid ja veenvaid lahendusi.

esimesel korral neelasin kogu loo lihtsalt otsast lõpuni alla, siis võtsin algusest uuesti ette ja kuulasin kõiki mainitud-näidatud Pärdi teoseid kõrvale. oo! tõesti täiesti geniaalne töö kunstnikult ja just nii soovitangi seda raamatut lugeda. sest lihtsalt… “Credo” visualiseerituna, kes oleks arvanud, et seda saab teha? või siis “Tabula Rasa” ebaõnnestunud proov vs õnnestunud esiettekanne. aga ka Pärdi eneseotsingud noodijoonte vahel ja kohal ja lõpus… raamatu II osa lõpp on eriti hea näide sellest, kuidas pilt saab toetada ka väga abstraktset teksti.

muidugi ongi Arvi Pärdi elu- ja loomingulugu väga põnev ja eriti palju ma tema noorusajast ja kujunemisest enne ei teadnud, nii et ka muusikast teadmata või hoolimata on huvitav lugemine. aga selleks ajaks, kui lõpuni jõuad, ilmselt juba tead ja hoolidki :)

üks huvitavlugu veel siia juurde: just eelmisel päeval lugesin “Minu Jeruusalemma”, mis mul õnnestus raamatukogust mingi vedamise läbi hankida (e-kataloogi andmetel poleks teda seal riiulis üldse olema pidanud) ja seal oli meeleolukas lugu eestlannast ortodoksi nunna ema Ksenija ja Arvo Pärdi kohtumisest ja sellest, kuidas raamatu autor läks hiljem suvalisse Kopli postkontorisse Pärdile pakki postitama ja kohtus seal Pärdi endaga. ta ei arvanud, et see olnuks lihtsalt pime juhus. mitte et ma nüüd just jumalikku ettehoolet kahtlustaks selles, et ma kohe sinna järele Pärdi-raamatut lugesin (selle tõi jõuluvana ja jõuluvanale ma olin enne kirjutanud), aga tore kokkusattumus ikka kõigi nende inimeste õigeuskupööramise lugude juurde, et nad mul nii korraga ja läbipõimunult käsil olid.

“Kahe heli vahel” lõpeb 1980. aasta ja Pärtide sundemigreerumisega. nüüd tahaks ainult paluda, et tuleks järgmised osad ka sellele raamatule, sest just sellisel kujul ma tahangi Pärdist ja ta muusikast lugeda veel ja veel ja veel.

IMG_1542
see, et Heino Elleril oli iiristega mingi värk, on naljakas ainult minu perekonnale. aga meie jaoks on see see-eest väga naljakas!

View all my reviews

half of what i say is meaningless

The Family from One End Street (The Family from One End Street, #1)The Family from One End Street by Eve Garnett

My rating: 3 of 5 stars

iseenesest on see suht lihtsakoeline lasteraamatuke – igas peatükis juhtub ühe lapsega pere seitsme hulgast midagi veidi täbarat, lõpuks laabub kõik kenasti ja elukvaliteet saab paremgi kui enne pisiseiklust (tavaliselt jäädakse plussi rahaliselt, aga minimaalselt annab keegi hea inimene kommi ja kooki, ja ikka kõigi õdede-vendade jagu varuga).

huvitav on hoopis see, kuidas tegu on inglise lasteraamatuskene läbimurdelise teosega – väidetavalt esimene raamat, kus seiklevad vaesed, töölisklassist pärit lapsed, mitte privilegeeritud erakoolipõngerjad, väikesed printsessid ega lord fauntleroyd. see ilmus aastal 1937 ja võitis tol aastal Carnegie medali (aasta parim uus briti laste- või noorteraamat), kusjuures nomineeritud oli ka “Kääbik”. eestis, muide, ilmus samal aastal Jüri Parijõe “Teraspoiss”, nii et ajastu vaib oligi vist pigem agulilaste kui mäekollide poole kaldu.

Screenshot 2018-12-03 at 11.54.11
tsivilisatsioonide kokkupõrge – erakoolilaps kohtub riigikooli omaga, kõik on segaduses.

View all my reviews

whenever this world is cruel to me

Peter's Room (The Marlows, #5)Peter’s Room by Antonia Forest

My rating: 4 of 5 stars

vanakooli lasteraamat (välja antud 1961, hind 15 šillingit, saadaval raamatukogudevahelise laenutuse kaudu), mida lugesin vanakooli lapse kombel, lihtsalt hakkasin enne õhtusööki pihta, lugesin söögi ajal ja siis mõned tunnid diivanil ja siis hambapesu kõrvale ja siis natuke aega veel voodis ja läbi ta saigi.

mulle need Marlowde sarja raamatud meeldivad igal moel, seal on veenvad tegelased ja toredad lood ja noortel inimestel on seal üksjagu vanakooli privileege (pooltel paljulapselise pere lastest on oma ponid või hobused?), aga ka vanakooli attention span, mis võimaldab pikki vestlusi obskuursetel teemadel. seekord oli mu lemmikuks peatükk, kus neli internaatkoolis haritud teismelist õde (vanuses 13-18) arutavad põhjalikult perekond Brontëde vaimse tervise ja eluvalikute üle, tsiteerides erinevaid luuletusi, proosateoseid, päevikukatkeid ja eluloolisi detaile, sest loomulikult on nad kõik nendega kursis, pluss vestlus toimub raamatukogus (te ju ei arva, et kooli- või avalikus raamatukogus? ikka nende isikliku maamaja omas!) ja saab ju vajadusel järele vaadata.

teine mu lemmikosa sellest raamatust oli detailne kirjeldus rebasejahist osaleja pilgu läbi (mitte rebase). kah normaalne, paneme kõik lapsed (laenatud) hobuste selga, loeme sõnad peale, et käituda tuleb viisakalt, ja laseme nad koerakarja järel üle kraavide ja müüride kalpsama, sest… noh, ma ei teagi, ilmselt kui sul lapsi piisavalt palju on, siis pole probleem, kui üks või teine suure vaprusehoos kaela murrab?

aga ka kirjeldus kolmekuningapäeva tantsuõhtust naabrite juures koos eelneva kõigile kuuele peretütrele sobivate kleitide leidmise minidraamaga oli väga muhe. no selline meeleolukas sissevaade vaesemapoolse, aga viisaka kõrgema keskklassi eluu sõjajärgsel Inglismaal.

kursiivis osad ehk need, kus nooremad lapsed Brontëde eeskujul omaleiutatud RPG-d mängivad, jätsin põhiliselt vahele, nõustudes peategelase Nicolaga, et see asi läks neil ülemäära obsessiivseks. mulle oleks ühest näiteleheküljest piisanud küll ja veel.

jah, selliseid raamatuid enam ei kirjutata. võtan isiklikuks väljakutseks selle sarja võimalikult paljude osade leidmise ja läbilugemise… ja see ei ole mingi 1-click projekt. vt ka: 1961, raamatukogudevaheline laenutus.

View all my reviews

tee mulle öösse ase vahele sygissadude

In Paris With YouIn Paris With You by Clémentine Beauvais

My rating: 4 of 5 stars

“Jevgeni Oneginit” lugesin keskkoolis kohustusliku kirjandusena ja see on mul sealt päris hästi meeles, sest erinevalt paljudest teistest tollal loetud klassikateostest ta päriselt huvitas mind ja meeldis mulle. noh, eks olin ka selline Tatjana-ealine.

“In Paris With You” on “Jevgeni Onegini” ümberjutustus, tegevus on ümber tõstetud 21. sajandi Pariisi, aga lugu on ikkagi täiesti see. huvitav on vaadata, kuidas suurem osa teisi lugejaid-arvustajaid suudab seda lugeda nagu täiesti iseseisvat teost ja paljud isegi imestavad, et kuidas siis nüüd selline asi on välja mõeldud ja miks need tegelased niisugused on jne. no sellepärast on, et Puškin!

originaalis on raamat kirjutatud prantsuse keeles, ma lugesin tõlget inglise keelde. endiselt on tegu värssromaaniga ja kuigi liigendus on üpris… kaasaegne, läks see kõik suures osas isegi riimi. selle avastasin küll alles umbes poole lugemise pealt, sest lugesin teda oma peas kuidagi pigem vabavärsina ja nii oli ta ka mõnus.

noh, mulle meeldis see kaasajastatud versioon. just see, kuidas kogu lugu ja tegelased ja motivatsioonid jäid alles ja sobisid ka uude konteksti suurepäraselt – oh, see teismelise Jevgeni spliin! meeldis see Pariisi-õhkkond ja meeldisid kõik viited nii 2006. kui 2016. aastale ja meeldis see versioon kõiketeadvast jutustajahäälest.

20181112_202828.jpg

võibolla ta on veidi rohkem teismelisteraamat kui originaal, ja igatahes soovitaksin seda teismelisele, kes peab koolis “Jevgeni Oneginit” lugema ja ei suuda sellega kuidagi suhestuda. ise otsisin küll riiulist originaali välja ja kavatsen seda täna õhtul nautida, nagu poleks ei 21. ega ka 20. sajandit kunagi olnudki.

20181110_153211

View all my reviews

selgem allikaveestki

Ole iseOle ise by Heli Laaksonen

My rating: 5 of 5 stars

leidsin vist üles 2018. aasta parima raamatu. võtsin alguses raamatukogust, aga kohe, kui läbi sain, läksin poodi, ostsin endale oma eksemplari ja olen seda sellest peale praktiliselt vahetpidamata lugenud… no ikka iga päev paar korda kaanest kaaneni.

Heli Laaksonen on soome luuletaja, kes kirjutab edelasoome murdes (jaa, ma kontrollisin ekstra üle, et midagi ei ole tõlkes kaduma läinud – inglise keeles on see “dialect of south-west Finland” ja soome keeles “lounaismurre” ja kuigi mul oli hiljuti jälle just plaan soome keelest paremini aru saama hakata, ei luba ma selle osas midagi, kuni eesti- ja soomekeelsed sõnad üksteisega nii segadusseajavalt suhestuvad). Valik tema luuletusi on eesti keelde tõlgitud hiiu murdesse ja ma oma värskeltleitud hiidlase-identiteediga ajasin kohe kõrva kikki, sest kuigi ma võru keelest olen paari Uma Pido nootide-proovide-peo enda abil õppinud täitsa hästi aru saama, siis… kas ma hiiu keelt üldse kunagi kohanud olen?

20181107_210152.jpg

lugedes tundub, et justkui oleks… kuidagi tuttav kõlab see kõik, ja kui mõnest sõnast või fraasist hästi aru ei saa, siis tasub see kõva häälega välja öelda, saab tihti selgem. raamatu lõpus on muidu sõnastik ka, päris kasulik. ja seal on ka järelsõna, kust tuleb välja, et tõlkija jaoks oli hiiu murde kirjapanek päris keeruline. millest ma järeldan, et ju seda väga palju siis tehtud polegi.

nojah, aga need luuletused ise siis ikkagi, nad on lihtsalt nii kohutavalt toredad! kui ma oskaks luuletada ja hiiu keelt, siis ma kirjutaksin ise just selliseid kogu aeg ja vahetpidamata. mõned on niisama elust nagu ta on ja mõned on armastusest ja mõnes on postkast putru täis (sidenaiste jaoks) või minnakse lehmaga koos Selveri parklasse käsipiduripöördeid tegema, sest “ui-ui, kuda moole meeldib kui lehm naarab”.

niisugused luuletused võiks ju küll meeldida neilegi, kellele luuletused üldse ei meeldi?

20181107_211026.jpg

View all my reviews

sa ju tunned kui virge on viiv

Bookworm: A Memoir of Childhood ReadingBookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!

Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)

isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)

20181025_185645.jpg
Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus

muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.

20181026_131220.jpg
Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud

igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.

20181027_131913.jpg
tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii

View all my reviews

ei teagi täpselt kas on vesi või on taevas

ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus

kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.

20181022_214850

mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.

lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)

mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)

20181022_214829.jpg

nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.

(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)

no escape from reality

Matemaatika õhtuõpikMatemaatika õhtuõpik by Juhan Aru

My rating: 4 of 5 stars

näe, selgub, et kaks kuud võttis mul selle raamatu läbitöötamine – võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja lugesin seda ainult õhtuti voodis enne magamajäämist. (peab ütlema, et mu unerežiimiga tegi see imet. üldse ei ole igav raamat, aga siiski, ei olnud mingit öösel kella kaheni ülevalolemist, et “ainult üks peatükk veel, ma tahan teada, mis juhtub!”)

midagi päris uut ma sellest raamatust vist ei õppinud… aa, Kochi lumehelves kuskil lõpulehekülgedel, vot sellega polnud tõesti enne kohtunud! Rubriiki “hästiunustatud vana” läksid vektor- ja skalaarkorrutis – nii see, et nad üldse olemas olid, kui see, mis neil vahet on. ja pole kindel, kas keskkoolis nende füüsikalisest sisust räägiti, aga kardetavasti hiljemalt ülikoolis ikka. mul on elus juhtunud olema ainult head ja väga head matemaatikaõpetajad, nii et mind tõesti on raske üllatada nii sisu kui esitusega.

20181020_181522.jpgesitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?

20181020_190606.jpgjah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.

View all my reviews

ladvad kõrgel üleval kuid maa sees juured

The Lady's Guide to Petticoats and Piracy (Montague Siblings #2)The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy by Mackenzi Lee

My rating: 5 of 5 stars

oojaa. mulle meeldis täitsa hästi juba selle sarja eelmine raamat, kus 18. sajandi seiklusloos olid läbivaks teemaks geisuhted ja rassism. siiski ei suutnud ma tolle loo puhul minajutustajaga just päriselt suhestuda (ja vist ei aidanud kaasa ka see, et kuulasin audioraamatuna ja aegajalt kadus järg veidi käest).

teises osas tegutseb aga esimese peategelase õde ja siit saab kätte täislaksu feminismi. nagu Monty, pole ka Felicity iseenesest ülemäära sümpaatne tegelane; ega neil muidugi polegi kerge elu olnud (poor little rich kids) ja kui ühe toimetulekumehhanismiks on alkoholism ja juhuseks, siis teine on läinud nohikluse ja okkalisuse teed. raamatu käigus siiski isiksuse areng toimub ja Felicity tundub lõpuks ka täitsa tore tüdruk.

Bechdeli testi seatud lati ületab see raamat kõrge kaarega, sest nimede, lugude ja iseloomuga naispeategelasi on lausa kolm ja neil on suurem osa aega väga palju tähtsamaid asju teha ja arutada kui meestest vestelda. no ikka sellel tasemel tähtsamaid, et läbi Euroopa postitõllaga põgeneda või piraadilaeval kahureid laadida või sinnakanti. (mulle hakkas juba tunduma, et suht ebarealistlikul moel ei maini ükski neiu ühtegi poissi kuni raamatu lõpuni, aga siis ikkagi korraks juhtus, whew. paraku ei olnud kellelgi tol hetkel aega talle öelda, et see poiss on juba õnnelikus suhtes ühe teise poisiga, vt ka: eelmine raamat.)

ja KUI neil parajasti jääb paar hingetõmbehetke vestluse jaoks, siis on teemaks enamasti just see, kuidas jõuda naisena eneseteostuseni selles ühiskonnas, kuhu nad sündinud on. Felicity internaliseeritud misogüünia saab kenasti õhust tühjaks lastud ja jõutakse jälle sellele järeldusele, mille ma kunagi juba Frances Hardinge “Lie Tree”-st leidsin: sa võid ju arvata, et sa ei ole selline nagu teised tüdrukud, aga tõenäoliselt selgub lähemal uurimisel, et teised tüdrukud ka ei ole. ja kleiti kanda ja huuli värvida ei ole ebafeministlik!

tegu pole siiski kuiva traktaadiga naiste õiguste teemal, vaid tempoka seikluslooga kolme tüdruku sõprusest. nii piraadid kui alusseelikud on tähtsal kohal, ja kellele see peaks oluline olema, siis Monty ja Percy leiavad ka aega kohale ilmuda. mõnus lugemine!
Screenshot_20181010-140759_Amazon Kindle (1).jpg
View all my reviews

sind keegi öösse kannab valgel hobusel

Marvel 1602Marvel 1602 by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

selle koomiksi sissejuhatust lugesin ma umbes neli korda (alguses, lõpus ja iga mõne peatüki järel uuesti), sest ma polnud nende ämblik- ja x- ja muude meestega enne kokku puutunud eriti ja kogu aeg pidin järele vaatama, kes on kes. (paljudest meestest polnud isegi kuulnud, mis tegi järelevaatamise protsessi eriti tülikaks, sest nimed ja viited ei töötanud mu jaoks). aga selleks ajaks, kui lõppu jõudsin, hakkasin enamvähem juba aru saama, mis toimub ja kes möllab. abiks oli ka lisatud esimese osa skript, mis seletas mõned tegelased veel konkreetsemalt lahti.

üldse väga tihti juhtub, et koomiksite TP (trade paperback) väljaannetes on lisasisu rohkem ja huvitavamat kui koomiksit ennast. siingi kasutamata jäänud visandid ja kaanekunstniku kommentaarid ja Gaimani enda järelsõna juba eraldi on lugemist väärt.

(toimub see, et kõik Marveli superkangelased jauravad mingi arusaamatuse tõttu ringi Elizabeth I/James I aegses Euroopas. kus nad on arusaadavalt veidi põlu all, sest valitsev religioon – ja inkvisitsioon – ei kiida sellist jama heaks. lisaks ähvardab maailmalõpp. aga õnneks on tegelastel olemas võimekus probleemid jõudumööda ära lahendada; isegi liiga palju verd ei lenda selle käigus.)

ega ma nüüd ei lähe kõiki neid superkangelasi nende originaalmaailmadest üles otsima, aga see 17. sajandisse paigutatud täheparaad sobis mulle ülihästi ja vast läheb edaspidises elus mõni koomiksiviide selle võrra rohkem kohale jälle. hästiveedetud aeg (ehkki mul ei õnnestunud 1602-t lugeda Gaimani nõuande kohaselt ei onnis, paadis ega majakatusel).

väga ilusasti joonistatud on see kõik ka.

20181017_095928.jpg

View all my reviews

võibolla pahad on hoopis head

The Girl with the Red Balloon (The Balloonmakers, #1)The Girl with the Red Balloon by Katherine Locke

My rating: 4 of 5 stars

mul ei olnud üldse plaanis praegu järjekordset YA raamatut ette võtta, aga seda reklaamiti Overdrive’i esilehel kui suure ühislugemise raamatut ja anti ilma järjekorrata, nii et ma mõtlesin, et vaatan korra. ja no oli nii huvitav küll, et lugesin hooga lõpuni.

omaette meisterlik juba see, et lugu toimub põhiosas 1988. aastal Ida-Berliinis, aga diversity on 2018. aastale kohane, esindatud on eri rassid, religioonid, rahvused, seksuaalsed sättumused ja üleloomulikud võimed. lisaks veel tagasivaated holokaustile ja juba läks pisut liialegi see asi. moraal samas oli tugev ja lugu üsna liigutav.

ma üldiselt jään nukraks nende raamatulõppude juures, kus armunutepaari jäävad lahutama terved maailmad ja ajastud (vt ka maailma kõige kurvema lõpuga teos, Pullmani “His Dark Materials” sari). seekord mitte nii väga, ei tea, kas olen vanas eas kalestunud või oli asi ikkagi selles, et karakterid ei ole õhupalliraamatus väga põhjalikult välja arendatud ja mulle jäi selgusetuks, mida täpselt noored teineteises leidsid peale selle, et mõlemad olid ilmselgelt väga ilusad. seega oli tunne, et küllap nad saavad varsti üle.

lisaks häiris mind Ellie juures erakordselt tugevalt, et kogemata ajareisile sattununa ei märkinud ta kordagi, et oleks oma perekonnast puudust tundnud või isegi mõelnud, kas keegi ta pärast ka muretseb. ainsad asjad 21. sajandist, mis ta soovinimekirjas äramärkimist leidsid, olid internet, mobiiltelefon ja parima sõbranna seltsis küünte lakkimine… mis on teismelise kohta mõistetavad kired, aga siiski, muidu oli ta kirjutatud üsnagi empaatiliseks ja intelligentseks nooreks inimeseks, nii et halloo, ema peale oleks võinud ka korraks mõelda?

Kai puhul ei saanud ma terve raamatu jooksul üle lihtsalt asjaolust, et mul õnnestus lugeda teist raamatut järjest, kus ühe peategelase nimi on Kai :) leidsin roma poisi ja Nähtamatu Raamatukogu draakoni vahel rohkem sarnasusi, kui autorid neile vbla kirjutanud olid.

suure ühislugemise foorumis käisin ka korra luuramas pärast raamatu lõpetamist, palju huvitavat seal polnud (teos on mõeldud vist keskmisele ja vanemale koolieale), aga sain hea vihje, et esimene peatükk tasub uuesti üle lugeda, kui loole konkreetsemat lõppu soovid. noh, ma tegelt mõtlesin, kui ma seda esimest peatükki esimest korda lugesin, et ok, see on vist tähtis koht. aga selleks ajaks, kui viimaseni jõudsin, oli kuldkalal muidugi meelest läinud, nii et jah. püss ei ole lavale niisama toodud.

the girl with the red balloon.png
View all my reviews

ja mu saatjaks saab su kurvalt vaikiv hääl

CirceCirce by Madeline Miller

My rating: 5 of 5 stars

olin lapsena suur vanakreeka muistendite austaja, nii et Circe oli üks tore lugemine juba sellepärast, et seal olid kõik mu lemmiktegelased ühes loos koos (mõned neist pärast selle versiooni läbilugemist enam mitte nii suured lemmikud, khmAthenakhm).

tegelt on see täiega tõsine raamat, korralik ilukirjandus, mitte nagu see tilulilu, mida ma enamasti loen. jah, tuttavate lugude ümberjutustus, aga seekord negatiivse naiskõrvaltegelase vaatepunktist, kust tasapisi selgub, mis ja miks tegelikult (hehe) juhtus – kuidas ikkagi oli selle meeste sigadeks nõidumisega? puhas feminism ja #metoo on see kõik muidugi, olge hoiatatud.

minuga miskipärast rääkis ses loos enim see, kuidas läbi pika elu oli naisel mitu suurt armastust, ei piirdutud üheainsaga. oh, ja siis kirjeldus raskest sünnitusest ja lapse talumatust imikueast ja kuidas lõpuks selgus, mis selle põhjuseks oli – efektne.

aga jah, selline hästikirjutatud pärisraamat. tahtsin seda vahetult pärast lõpetamist 4-ga hinnata (“really liked it”), aga vahepeal olen paar päeva seedinud ja siiski, “it was amazing” ja “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”.

20181001_1854311.jpg

View all my reviews

forever carry on

Carry On (Simon Snow, #1)Carry On by Rainbow Rowell

My rating: 4 of 5 stars

hahaa. no see oli muidugi suures osas nagu Harry Potteri neljas osa, kus internaatkooli suletud teismelised maagid ei suuda terve igaviku ära otsustada, kes kellesse armunud ja kes kelle sõber on, ja see kõik muutub kohati üsna klaustrofoobseks ja frustreerunuks, aga lõpuks siiski laheneb. ja muidugi on olemas oht, mis ähvardab kogu võlukunstimaailma, ja Väljavalitu, kes peaks selle suhtes midagi ette võtma, kui tal oma tiinekaelu kõrvalt selle jaoks aega oleks.

samas ei olnud see üldse eriti nagu Harry Potter ja osutus täitsa mõnusaks lugemiseks (nagu kõik Rainbow Rowelli kirjutatu, ma ei tea, kuidas ta teeb seda). loitsud näiteks vahelduse mõttes ei põhine mitte ladina keelel, vaid käibefraasidel ja – mu lemmik – laulusõnadel. ja pihta hakatakse kohe viimasest kooliaastast, kõigile eelmistele seiklustele viidatakse rohkem möödaminnes, selmet nendega seitse raamatut täita. (mitte et mul HP vastu midagi oleks, aga ma lihtsalt olen neid seitset juba lugenud.)

mingi teatav fanfictioni maik on sel kõigel siiski kogu aeg juures. kusjuures ma ei ole ise lugenud, aga räägitakse, et Rowelli ühes teises raamatus tegutsebki mingi tütarlaps, kes kirjutab Simon Snow teemalist fanfictionit. väga meta.

(vampiirisse armunud olemine on ka nagu kuskilt juba tuttav teemaarendus, ei? aga see armastuslugu siin on jälle piisavalt teistmoodi, et lugemist väärt olla.)

üle pika aja selline sarja esimene raamat, mis tekitab tahtmise järgmist ka lugeda.

Screenshot_20180925-120619_Libby.jpg
View all my reviews

i can hardly wait to hold you feel my arms around you

The Princess BrideThe Princess Bride by William Goldman

My rating: 4 of 5 stars

alustuseks, ma tean, et sellest raamatust on tehtud mingi päris kuulus film, aga ma pole seda näinud ja ausalt ei teadnud mitte midagi kogu loost enne lugemist.

no oli see vast elamus, niiviisi nullist lugeda. jätan detailid jagamata, et teistel sama võimalus oleks, aga nii siirasse segadusse ei ole mind ükski raamat tükil ajal ajanud:) aga mitte halvas mõtttes.

isegi kui reaalsuse ja muinasjutu vaheline piir vaikselt selgemaks hakkab saama, keeratakse siin muinasjutule ikka mitu ülevõlliringi peale. tahaks öelda, et ülemäära tõsiselt ei tasu seal midagi võtta, aga siis korraga lähevad asjad… tõsiseks. nalja saab nii palju, et vahepeal see pole enam isegi naljakas, ja siis on jälle naljakas ja siis jälle “wtf, ta mõtleski seda tõsiselt!” (või kas mõtles?).

kõike muud kõrvale jättes on tegelased ja dialoogid igal juhul vaimustavad. nüüd vist peaks ikkagi seda filmi ka vaatama.

(ja täitsa tahaks teada, mis juhtuks, kui kirjutaks raamatus antud aadressil ja nõuaks taaskohtumisstseeni lugeda. kas keegi on proovinud?)

20180923_121514.jpg

View all my reviews

how do you catch a cloud and pin it down

Prisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global PoliticsPrisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global Politics by Tim Marshall

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut on veidi piinlik teistele soovitada, sest endal mul oli lugedes kogu aeg tunne, et ma peaksin kõike seda juba teadma. või et ma peaaegu tean seda. või isegi et ma tean seda küll, aga niiviisi seletada ei oleks osanud. ja et raudselt kõik teised on kogu aeg teadnud ja selles kõiges pole midagi uut.

samas tabas mind ahhaa-elamusi sagedusega nii umbes kord kahe lehekülje kohta. ah sellepärast on Venemaale Krimm nii oluline. ah sellepärast on Hiina Tiibeti iseseisvusele nii vastu. ah sellepärast Pakistan ja Bangladesh. (ma ütlesin, te kõik teadsite enne, mina lihtsalt… olin ära unustanud? enamus sest jutust ilmselt räägiti kuskil põhikooli geograafiatundides ära, mul lihtsalt oli tollal muud tegemist, kui kuulata, aru saada ja meelde jätta. või ehk puudus arusaamiseks piisav taust.)

ja kuidagi ongi ühte raamatusse täiesti sobival üldistustasemel kokku pandud kogu maailma geograafia ja selle mõju ajaloole, majandusele ja poliitikale. mõnes peatükis küll tundub, et ajalugu on geograafiast täiega üle sõitnud (kõik need korrad, kui euroopa kolonistid meelevaldselt kaartidele riigipiire tõmbasid).

pealkirja järgi võiks arvata, et raamatus on olulisel kohal kaardid, aga tegelt need raamatukaardid aitavad üsna vähe, illustratsiooniks kenad, aga nii mõndagi peatükki lugesin mina küll koduse seinakaardi ääres püsti seistes või taustal Google Mapsi rullides, et kõik detailid visualiseeritud saaks. (ja ma enda meelest vähemalt seda osa põhikooli geograafiast üldiselt mäletan, et mis riik ja jõgi ja mägi ja saar ja väin kuskohas on. aga kui asi läheb selleni, et millises riigi nurgas asub pealinn või kuhu jõgi suubub või kummal pool saart see väin on, on ikka abi vaja.)

kõik see on kirja saanud väga selgelt, arusaadavalt ja humoorikalt. boonuspunktid aegajalt esinevate kalambuuride eest (minu lemmik: how do you solve a problem like Korea?). ma laenutasin raamatukogust, aga üle pika aja selline raamat, mille vast tõesti ostaks koju ja hoiaks riiulis ja aegajalt loeks ühtteist üle.

Screenshot_20180905-084832_Libby.jpg

View all my reviews

‘cause i want you to take the wheel

Go Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist ExplainsGo Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist Explains by Tom Standage

My rating: 3 of 5 stars

mul olid kõrged ootused selle raamatu osas, sest mulle üldiselt meeldib, kuidas The Economist asju seletab. selline selge, enamasti neljalõiguline formaat: sissejuhatus, taust, seletus, kokkuvõte. vahel asjalik graafik ka kõrval.

ja täpselt seda Go Figure mulle pakkuski, aga… ma vist lootsin rohkem üllatusi? lubati, et saan teada asju, millest ma ei tea, et ma neid ei tea, aga enamuse kohta ma tegelikult teadsin, et ei tea. samas, ega ma polnud vaevunud suuremat osa neist enne järele ka uurima, nii et abiks ikka.

see on selline hea kempsu- või öökapiraamat. hoiad varuks ja loed aegajalt artikli või paar (originaalis need ongi mingid artiklid või blogipostitused nagunii). midagi maailmamuutvat vast ei õpi, aga obskuursed faktid ongi huvitavamad. minu lemmik mu uutest teadmistest on see, mis käib Guinnessi õlle kohta!

20180910_091033.jpg
View all my reviews

you shoot me down but i won’t fall

The Invisible Library (The Invisible Library, #1)The Invisible Library by Genevieve Cogman

My rating: 4 of 5 stars

ma tavaliselt ei viitsi lugeda neid lugusid, kus mingi objekt on kaduma läinud ja keegi peab selle jälgi ajama ja eelmised omanikud on järjest surma saanud ja selgelt on kellelgi mingi salaplaan. aga seekord oli küll päris mõnus, sest jaht puuduoleva raamatu järele viib otsijad mingisse viktoriaanlikku aurupunk-Londonisse ja mängus on ka haldjad, vampiirid, lohed ja alligaatorid. kusjuures need alligaatorid pole üldse ohutud.

plusspunktid tulevad selle eest, et peategelasteks on raamatukogutöötajad ja lisaks olulistele ellujäämisoskustele (maskeerumine, võitluskunstid, salakeel, paralleelmaailmade vahel liikumise võime) on väärtuste hulgas kõrgel kohal korrektne keelekasutus ja hea grammatikavaldamine. romantilised tundedki saavad alguse potentsiaalse partneri koduse raamatukogu hindamisest.

ja Liechtenstein on selles maailmas ohtlik ja oluline poliitiline jõud, millega tuleb arvestada.

no ja siis need alligaatorid ikkagi.
View all my reviews

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews