i can hardly wait to hold you feel my arms around you

The Princess BrideThe Princess Bride by William Goldman

My rating: 4 of 5 stars

alustuseks, ma tean, et sellest raamatust on tehtud mingi päris kuulus film, aga ma pole seda näinud ja ausalt ei teadnud mitte midagi kogu loost enne lugemist.

no oli see vast elamus, niiviisi nullist lugeda. jätan detailid jagamata, et teistel sama võimalus oleks, aga nii siirasse segadusse ei ole mind ükski raamat tükil ajal ajanud:) aga mitte halvas mõtttes.

isegi kui reaalsuse ja muinasjutu vaheline piir vaikselt selgemaks hakkab saama, keeratakse siin muinasjutule ikka mitu ülevõlliringi peale. tahaks öelda, et ülemäära tõsiselt ei tasu seal midagi võtta, aga siis korraga lähevad asjad… tõsiseks. nalja saab nii palju, et vahepeal see pole enam isegi naljakas, ja siis on jälle naljakas ja siis jälle “wtf, ta mõtleski seda tõsiselt!” (või kas mõtles?).

kõike muud kõrvale jättes on tegelased ja dialoogid igal juhul vaimustavad. nüüd vist peaks ikkagi seda filmi ka vaatama.

(ja täitsa tahaks teada, mis juhtuks, kui kirjutaks raamatus antud aadressil ja nõuaks taaskohtumisstseeni lugeda. kas keegi on proovinud?)

20180923_121514.jpg

View all my reviews

Advertisements

how do you catch a cloud and pin it down

Prisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global PoliticsPrisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global Politics by Tim Marshall

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut on veidi piinlik teistele soovitada, sest endal mul oli lugedes kogu aeg tunne, et ma peaksin kõike seda juba teadma. või et ma peaaegu tean seda. või isegi et ma tean seda küll, aga niiviisi seletada ei oleks osanud. ja et raudselt kõik teised on kogu aeg teadnud ja selles kõiges pole midagi uut.

samas tabas mind ahhaa-elamusi sagedusega nii umbes kord kahe lehekülje kohta. ah sellepärast on Venemaale Krimm nii oluline. ah sellepärast on Hiina Tiibeti iseseisvusele nii vastu. ah sellepärast Pakistan ja Bangladesh. (ma ütlesin, te kõik teadsite enne, mina lihtsalt… olin ära unustanud? enamus sest jutust ilmselt räägiti kuskil põhikooli geograafiatundides ära, mul lihtsalt oli tollal muud tegemist, kui kuulata, aru saada ja meelde jätta. või ehk puudus arusaamiseks piisav taust.)

ja kuidagi ongi ühte raamatusse täiesti sobival üldistustasemel kokku pandud kogu maailma geograafia ja selle mõju ajaloole, majandusele ja poliitikale. mõnes peatükis küll tundub, et ajalugu on geograafiast täiega üle sõitnud (kõik need korrad, kui euroopa kolonistid meelevaldselt kaartidele riigipiire tõmbasid).

pealkirja järgi võiks arvata, et raamatus on olulisel kohal kaardid, aga tegelt need raamatukaardid aitavad üsna vähe, illustratsiooniks kenad, aga nii mõndagi peatükki lugesin mina küll koduse seinakaardi ääres püsti seistes või taustal Google Mapsi rullides, et kõik detailid visualiseeritud saaks. (ja ma enda meelest vähemalt seda osa põhikooli geograafiast üldiselt mäletan, et mis riik ja jõgi ja mägi ja saar ja väin kuskohas on. aga kui asi läheb selleni, et millises riigi nurgas asub pealinn või kuhu jõgi suubub või kummal pool saart see väin on, on ikka abi vaja.)

kõik see on kirja saanud väga selgelt, arusaadavalt ja humoorikalt. boonuspunktid aegajalt esinevate kalambuuride eest (minu lemmik: how do you solve a problem like Korea?). ma laenutasin raamatukogust, aga üle pika aja selline raamat, mille vast tõesti ostaks koju ja hoiaks riiulis ja aegajalt loeks ühtteist üle.

Screenshot_20180905-084832_Libby.jpg

View all my reviews

‘cause i want you to take the wheel

Go Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist ExplainsGo Figure: Things you didn’t know you didn’t know: The Economist Explains by Tom Standage

My rating: 3 of 5 stars

mul olid kõrged ootused selle raamatu osas, sest mulle üldiselt meeldib, kuidas The Economist asju seletab. selline selge, enamasti neljalõiguline formaat: sissejuhatus, taust, seletus, kokkuvõte. vahel asjalik graafik ka kõrval.

ja täpselt seda Go Figure mulle pakkuski, aga… ma vist lootsin rohkem üllatusi? lubati, et saan teada asju, millest ma ei tea, et ma neid ei tea, aga enamuse kohta ma tegelikult teadsin, et ei tea. samas, ega ma polnud vaevunud suuremat osa neist enne järele ka uurima, nii et abiks ikka.

see on selline hea kempsu- või öökapiraamat. hoiad varuks ja loed aegajalt artikli või paar (originaalis need ongi mingid artiklid või blogipostitused nagunii). midagi maailmamuutvat vast ei õpi, aga obskuursed faktid ongi huvitavamad. minu lemmik mu uutest teadmistest on see, mis käib Guinnessi õlle kohta!

20180910_091033.jpg
View all my reviews

you shoot me down but i won’t fall

The Invisible Library (The Invisible Library, #1)The Invisible Library by Genevieve Cogman

My rating: 4 of 5 stars

ma tavaliselt ei viitsi lugeda neid lugusid, kus mingi objekt on kaduma läinud ja keegi peab selle jälgi ajama ja eelmised omanikud on järjest surma saanud ja selgelt on kellelgi mingi salaplaan. aga seekord oli küll päris mõnus, sest jaht puuduoleva raamatu järele viib otsijad mingisse viktoriaanlikku aurupunk-Londonisse ja mängus on ka haldjad, vampiirid, lohed ja alligaatorid. kusjuures need alligaatorid pole üldse ohutud.

plusspunktid tulevad selle eest, et peategelasteks on raamatukogutöötajad ja lisaks olulistele ellujäämisoskustele (maskeerumine, võitluskunstid, salakeel, paralleelmaailmade vahel liikumise võime) on väärtuste hulgas kõrgel kohal korrektne keelekasutus ja hea grammatikavaldamine. romantilised tundedki saavad alguse potentsiaalse partneri koduse raamatukogu hindamisest.

ja Liechtenstein on selles maailmas ohtlik ja oluline poliitiline jõud, millega tuleb arvestada.

no ja siis need alligaatorid ikkagi.
View all my reviews

some broken hearts never mend

I Know Why the Caged Bird Sings (Maya Angelou's Autobiography, #1)I Know Why the Caged Bird Sings by Maya Angelou

My rating: 4 of 5 stars

ma terve igaviku lihtsalt ei julenud seda raamatut lugeda, sest mul oli kuskilt teadmine, et see on üsna jube.

eks ta muidugi on ka, sest pisikese mustanahalise tüdruku elu 1930ndate aastate Arkansases (ja 1940ndate Californias) lihtsalt oligi jube. asjaoludega arvestades on see kõik kirja pandud üpris mittejubedal, võiks isegi öelda, et lapsesõbralikul moel. eks ta vist enamvähem lasteraamatuna ongi mõeldud. põhiline paralleel, mis mulle pähe tuleb, on “Tappa laulurästast” ja seda lugesin ma kaheksa-aastasena küll täitsa mõnuga; oleksin ilmselt ka Angeloud lugenud, kui oleks võimalus avanenud.

vahelepõige: minu kadunud vanaema luges kord mulle ja vennale (olime alla 10 aasta vanad kindlasti) ette raamatut “Jeesuse jüngrid”, mis tundus ühe poistekamba üpris meeleoluka seiklusena sõjajärgsel Saksamaal. neil poistel olid küll ka vanemad õed ja aegajalt tuli ette minegid igavaid täiskasvanute dialooge, mille vanaema edasi lappas kommentaariga “see on nende omavaheline jutt, seda pole meil vaja teada”. hiljem, juba teismelisena, võtsin raamatu ise ette ja selgus, et omavaheline jutt käsitles põhiliselt ühe juudineiu võikaid kogemusi Saksa sõdurite tagalabordellides. respekt vanaemale olukorra elegantse lahendamise eest!

et jah, see puurilinnuraamat oleks väikeste kärbete ja vahelejätmistega kaheksasele või kümnesele ettelugemiseks sobiv küll ja mulle tundub, et vajalik ka.

tegelikult ikkagi täiesti uskumatu, et need lood ja olukorrad seal ei juhtunud mingisuguses onu Tomi onnikeses, vaid meile tuttavate inimeste eluajal. valge vaade laulurästa-raamatust annab ju ka mingi pildi, aga vaja oleks teada rohkem, arvan ma.

igasugune kaastunne puudub mul inimeste suhtes, kes seda raamatut keskkooliõpilaste jaoks ära keelata üritavad (ilmneb, et üks keelatumaid raamatuid USAs üldse). iga teismeline peaks nüüd küll suutma kõige kirjeldatuga toime tulla. kui on vahepeal tülgastav, siis kahju küll – teised inimesed pidid seda elu päriselt elama.

View all my reviews

when i’m not with you i lose my mind

New Girl (Secrets at St Jude's, #1)New Girl by Carmen Reid

My rating: 4 of 5 stars

internaatkooliraamatud on muidugi selline üsna… sirgjooneline žanr, meeldib või ei meeldi. mulle meeldib, olen isegi väikestviisi ekspert sel alal. ja eksperdi hinnang on: see raamat siin on omas kategoorias täitsa hea!

valem on sada aastat vana ja hästi läbiproovitud: hellitatud (siinkohal ameerika) preili saadetakse briti (siinkohal lausa šoti) tütarlaste internaatkooli, et teda veidi taltsutada ja talle õpetada elu põhiväärtusi nagu lojaalsus, õppeedukus ja obskuursed meeskonnamängud (maahoki!). alguses on raske, siis hakkab meeldima. ilmnevad ootamatud talendid, luuakse eluaegseid sõprussidemeid, pannakse paika ülbest bitchist klassikaaslane ja võidetakse möödaminnes ka majakarikas.

“New Girl” suudab selle kõik üsna veenvalt esitada 21. sajandi versioonis – lisanduvad ka poisid (ma olen suht kindel, et ainus kontekst, kus Enid Blyton oma raamatutes iial mõnd poissi mainis, oli, kui tuli selgitada, miks mõni tüdruk oli teistest ulakam – tal oli kodus vend või mitu. aga kõik ta tüdruktegelased suutsid veeta eluaastad 11-17 ilma kordagi meessoo peale mõtlematagi. see-eest olid nad head rohkemates obskuursetes meeskonnamängudes – lacrosse!), mobiiltelefonid, piimakohvid ja California IT-tööstuses rikkaks saanud vanemad.

igal tähtsamal tegelasel on oma väike saladus (nagu viitab ka sarja nimi), enamus neist üsna läbipaistvad algusest peale, aga paar üllatust viskas ikka sisse minu jaoks ka. ülemäära sentimentaalseks ei mindud, leidus paar kõva häälega itsitamise kohta ja lõpp jäi kenasti lahti järgmiste osade jaoks. usun, et see võib täitsa Blytoni-vääriline saaga tulla; jooksujalu just järgmise osa järele ei lähe, aga kui raamatukogus või odavpoes näppu jääb, plaanin kindlasti veel lugeda.

View all my reviews

keegi oma soojad käed sulle õlgadele seab

kas on sohk lubada igapäevast blogimist ja siis postitada põhiliselt raamatuarvustusi?

natuke nagu tundub nii… aga samas, ma teen oma reeglid ise. pealisülesanne oli ikkagi rohkem kirjutada ja ma ausalt kirjutan kõik need arvustused ise (pluss need ka, mida ma siia ikkagi ei postita ja mida tuleb käia Goodreadsist otsimas). nii et noh. ma saan aru, et te tulete siia ilublogi ootuses, aga katsuge olla – ilu ei panda padaje. erinevalt raamatutest:P

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis (Minu..., #114)Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis by Mae Lender

My rating: 4 of 5 stars

sellest raamatust olin ma enne juba blogidest (nii autori, kirjastaja kui lugejate omadest) nii palju lugenud, et ootused olid kõrged. Ehk siis, enne kui ma jõudsin lugema, kes on Vilma ja Aino, teadsin juba ette, et Vilma lastelastel polnud lubatud Aino omadega mängida ja et koer oli ikka ise ka süüdi, et ta kaevu visati.

vaenujalal naabriprouad ei valmistanud õnneks pettumust ja muu hiiu-huumor ka mitte. kas just nüüd suur Hiiumaale-kolimise soov tekkis… ega vist, sest eks ju suur osa raamatust sellest rääkis, kuidas minusugust pötkut sinna keegi ei oota. (eraldi lugu on see, kuidas ma hiljaaegu oma Hiiu juuri otsisin ja leidsin. aga raamatu kohaselt ei võeta ka veerandhiidlast eriti meeleldi jutule ja mina olen kõigest kaheksandik ja õige veidi peale).

inimesed olidki “Minu Hiiumaa” kõige huvitavam osa, ma oleks võinud lugeda veel palju rohkematest. see raamat on täis tabavaid portreesid nimedega (no eks ikka Aino ja Vilma, aga ka Ave Alavainu ja Farmi-Kalle) või anonüümseks jääda soovivatest kaassaarlastest, aga ka nimetutest turistidest.

suurepärane maiuspala oli kirjeldus turundusest hiidlaste moodi – jah, minus ikka on sealtkandi verd! ma ka ei suuda ühtegi asja maha müüa ilma enne selle puudusi põhjalikult kirjeldamata.

IMG_1374 (1).jpg

kõige rohkem meeldis mulle aga raamatu lõpust leitud väljavõte 1935. aasta Hiiu Teatajast, kus õpetati, “mis peab suveks maale kaasa võtma”. näiteks: “Suuremad kipskujud purunevad reisil kergesti, nii et parem on maale kaasa võtta marmor- ning graniitskulptuure, kui neid juhtub olema.”

View all my reviews