talk less smile more

mul on juba mõnda aega olnud plaanis teha juttu sellest, kust raamatud tulevad, ja nüüd sain #bookstagrami kaudu ühest blogist teada, et see on… asi. vaatasin üle oma sel aastal seni loetud raamatud ja see nimekiri katab vist tõesti kõik eri variandid, kust ma raamatuid saan – kaks raamatukogu füüsiliselt, needsamad kaks elektrooniliselt, üks neist kahest teisel moel elektrooniliselt, Amazon, kodune raamaturiiul (füüsiline ja elektrooniline), sõbrad, pärisraamatupoed, heategevuspoed, kasutatud raamatute poed. täpsemalt:

Inimesed puude võras – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Viimased tuhat aastat – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Grammatika ülistus – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Päevade vaht – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Hons and Rebels – ostsin Amazonist e-raamatuna, täishinnaga (£5.99)
Hea põhjatuule vastu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Nooruse lugu – laenasin Tallinna Keskraamatukogust
Kooliraamat – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
The Other Wind – varastasin (st võtsin oma e-raamatute kataloogist, kuhu on asjad sattunud eri viisidel ja pigem mõnda aega tagasi, aga pigem pole ma nende eest maksnud)
The Readers of Broken Wheel Recommend – laenasin Overdrive’i kaudu oma Londoni raamatukogust (London Libraries Consortium), lugesin Libby äpist
A Piece of Cake – lugesin läbi Stoke Newingtoni raamatupoes
Meremaa võlur – võtsin kodus riiulist. Ostsin üheksakümnendate keskpaigas ja maksin kindlasti rohkem, kui endale tol hetkel tegelikult lubada sain.
Keeping On Keeping On – Overdrive, LLC, Libby. Äpi ajalugu näitab, et laenutasin seda neli korda, enne kui läbi sain.
The Explorer  – ostsin Stoke Newingtoni raamatupoest täishinnaga, pakun, et £8.99
The Good Granny Guide  – ostsin heategevuspoest, £1
From Absinthe to Zest: An Alphabet for Food Lovers – ostsin heategevuspoest, £1
Preludes & Nocturnes – laenasin Stoke Newingtoni raamatukogust. täpsemalt hakkasin raamatukogus kohapeal lugema, sest kaua see koomiks ikka võtab; siis läks kõht tühjaks, nii et läksin laenutusmasina juurest läbi ja üle tee pubisse; kui supp söödud ja raamat läbi oli, viisin raamatukokku tagasi.
Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb – laenasin peikalt, kes sai selle kingiks
1,227 Quite Interesting Facts to Blow Your Socks Off  – Overdrive, LLC, Libby
Little Fires Everywhere – laenasin Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, lugesin Libby äpist
Inside Out Sadly Ever After? – lugesin läbi San Francisco lennujaama raamatupoes
Tales from Earthsea – varastasin
Zen Shorts – lugesin läbi Palo Alto raamatupoes
Peegelmees – sain sõbrannalt e-raamatuna. no sisuliselt varastasin:P
Lois on the Loose: One Woman, One Motorcycle, 20,000 Miles Across the Americas – Overdrive, LLC, Libby
Haldjate veri – laenasin ellu.keskraamatukogu.ee kaudu, lugesin brauseris
Under a Cornish Sky – võtsin tasuta raamatute vahetuspunktiks ehitatud telefoniputkast kuskil Cambridge’i lähedal maal
Astrid the Unstoppable – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3
The Subtle Art of Not Giving a F*ck – laenasin audioraamatuna Overdrive’i kaudu Tallinna Keskraamatukogust, kuulasin Libby äpist
Uprooted – ostsin Amazonist e-raamatuna täishinnaga, £5.31
The Princess and the Suffragette – ostsin Stoke Newingtoni kasutatud raamatute poest, ca £3

nimekirjast ei tule välja, et olen varuks ostnud ka mõned Amazoni soodushindadega raamatud (mulle tuleb iga päev Bookbubi uudiskiri, sealt leian paar korda kuus midagi asjalikku £0.99-£1.99 eest). ja mind ennast üllatab, kui mitu raamatut olen jõudnud täishinnaga osta, ma oleks enne väitnud, et seda ma ei tee üldse mitte kunagi :)

ja kui teile tundub, et mu lugemisaasta 2018 on siiamaani olnud veidi… säratu, siis – jah, olen nõus. täiendus- ja parandusettepanekud on teretulnud.

20171221_100614

see päev, kui elukohajärgses raamatupoes ingliskeelse Hargla avastasin

Advertisements

alla pole üleliia vara vaja tulla

20180201_132556

Efa seekordne postkaart-kommentaar rääkis mh sellest, et ta plaanib Terry Pratchetti Tiffany Achingi-sarja uuesti lugema hakata. Ma jutustan siis vastu, et mina loen Ursula K. Le Guini Meremaa-lugusid jälle.

Mitte ilmselgel põhjusel, seejuures – pakkisin juba jaanuari esimestel päevadel pikemat sorti tööreisile kaasa “Tales of Earthsea” ja “The Other Windi” (pakkimise all mõtlen muidugi, et laadisin Kindle’isse). Päeval, mil Le Guini surmateade tuli, olin juba kodus tagasi ja siis võtsin tõesti mälestuse mõttes riiulist eestikeelse “Meremaa võluri”. Selleks ajaks, kui see läbi sai, oli selge, et “Atuani haudu” ma küll praegu üle lugeda ei viitsi – see on küll päris huvitav raamat, aga uff, see igavene maa-alustes käikudes kondamine, mul ei ole selleks praegu tuju.

Aga reisil jõudsin ma kahest kaasavõetud raamatust läbi lugeda ainult ühe (sest ma ostsin endale kuskilt Napa Valley suveniiripoest kleepsuraamatu ja see osutus täiesti sõltuvusttekitavaks ja torpedeerib kõiki mu lugemisplaane tegelt siiamaani. viis pilti on veel jäänud.)

20180121_134129

i haz made great art!

Nojah, aga Le Guin siis. Hakkasin praegu googeldama, et kas ja mis pealkirja all “The Other Wind” (i.k. 2001) eesti keeles ilmunud on ja selgib, et mitte ainult, et pole ilmunud, vaid ka teadmine, et see on olemas, pole kuigi laialt levinud – “Meremaa juttude” (e.k. 2012) arvustustes ja promotekstides mainitakse igal pool ainult sarja nelja esimest raamatut. Mulle sattus ingliskeelne variant näppu 2008. aastal (täpsemalt laenutasin selle Bundabergi raamatukogust Austraalias, kui te just teadma peate) ja olengi teda ainult selle ühe korra lugenud. Meeles on niipalju, et – maitea, kas siia peaks käima spoilerihoiatus? – sari lõppes täpselt samamoodi, nagu sarjad ikka lõppema kipuvad, või on see on ehk liigne üldistus, aga selgelt mäletan, et mõtlesin: seda finaali olen ju juba lugenud nii Pullmani “His Dark Materiali” kui Lukjanenko vahtkondade-sarja (tol hetkel) viimastelt lehekülgedelt; mõelge midagi muud välja, daamid ja härrad!

aga nüüd on läinud nii, et olen lennujaamas ja lend lükati 2 tundi ja 50 minutit edasi, nii et on sobiv hetk “The Other Wind” uuesti ette võtta ja meenutada, mis seal peale ilmselge lõpu veel juhtus.

(Le Guini kohta tahtsin veel seda öelda, et ükskord külas olles leidsin riiulist ühe ta lühijuttude kogu, kus kõik lood olid uskumatult lahedad ja kõik keerlesid ümber… sugude, as in, gender. Vot kui tolle uuesti kuskilt leiaks või keegi pealkirjagi ütleks – seda tahaks kindlasti uuesti lugeda ja teistelegi soovitada! Ja… on ju normaalne külla minnes kõigepealt peremehe raamaturiiul läbi sorteerida, suurem osa ülejäänd õhtust sealt leitud raamatuga veeta ja koju minnes see kaasa laenata? Ma ei tea, miks mind nii harva külla kutsutakse viimasel ajal…)

words are very unnecessary

20180120_113941

sain postkaardiga blogikommentaari/laigi. nüüd tahaks teada, kaua seda tsüklit õnnestub käimas hoida – Efa, sinu kord:)

seal kaardil oli põmtselt kirjas, et vähem lugema tingimata ei pea, aga rohkem kirjutada võiks tõesti. seepeale ostsin heategevuspoest viis raamatut, siis tavalisest raamatupoest veel kolm ja siis läksin raamatukokku lugema. alles hiljem tuli meelde, et me vist leppisime E-ga kokku, et eilsest alates ei osta enam raamatuid. anna andeks, E! ma nüüd rohkem tõesti ei osta.

ükspäev sain Kaurilt noomida, et ma üldse Gaussi kõverale ei mõtle, kui Goodreadsis raamatutele hindeid panen. mõtlesin seejärel vapralt kaks nädalat Gaussi kõverale ja ladusin kahtesid-kolmesid-nelju. siis aga tabas mind Celeste Ng’i “Little Fires Everywhere” ja kuigi Kauri definitsiooni järgi 5 tähendab, et “KÕIK peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”, ja selline lähenemine välistab ju ilukirjandusele viite panemise täiesti… panin ikkagi viie. kõik ei pea seda raamatut lugema, aga mulle meeldis see, kuidas seal olid emad ja tütred ja parimad kavatsused ja ei ühtegi lihtsat vastust. kuidas ükski tegelane polnud veatu ja kuidas neid kõiki võis väga hästi mõista. ja no lihtsalt väga huvitav lugu oli ka.

õnneks lugesin kohe sinna järele ühte kohutavalt halba raamatut, nii et Gaussi kõveraga peaks kõik korras olema.

who lives who dies who tells your story

mulle tundub, et iga natukese aja tagant annan endale ja teistele uusaasta- ja muidu lubadusi, et püüan edaspidi vähem lugeda ja rohkem kirjutada, aga välja tuleb ikka vastupidi.

Screen Shot 2018-01-01 at 09.50.00

ma ei ole nende teiste asjade suhtes kindel.

kui ma aasta lugemiseesmärgiks 365 raamatut seadsin, ei olnud mul sellega mingit erilist tagamõtet. tahtsin lihtsalt selles goodreadsi väljakutses osaleda ja sinna tuli mingi number panna ja ma tõesti ei teadnud, kui palju raamatuid ma tavaliselt aasta jooksul loen, aga raamat päevas tundus üsna… realistlik. ja lõpuks ta enamvähem nii oligi, kuigi jah, pean tunnistama, et eile varajasel pärastlõunal lugesin ühes poes püstijalu raamatut “Be a Unicorn & live life on the bright side” mitte niivõrd suurest ükssarvikuihalusest kui selle tõttu, et oli vana-aastaõhtu, aasta raamatuskoor oli alles 363 peal ja ma pidin sel päeval veel teatrisse jõudma, nii et kahtlustasin, et ühtegi seitsmest parasjagu pooleliolevast raamatust lõpetada ei jõua. (ega jõudnudki.)

aga ma ausalt lugesin selle aasta jooksul läbi päris mitu väga head raamatut ja pole kade jagama, millised kõige rohkem meeldisid.

Üldiselt oli selline… omaeluloolisuse aasta. Lugesin ja nautisin hästi palju päeviku-, kirja- ja eluloovormis raamatuid, pärisinimeste päriselusid ja pärismõtteid pärisasjade kohta. Meelde jäid Astrid Lindgreni II maailmasõja aegsed päevikud (“A World Gone Mad”) – vaade sõjale neutraalsest riigist, minu jaoks midagi täiesti uut. Lois Pryce’i “Revolutionary Road” – briti naine, kes reisis mootorrattaga Iraanis ja seda aastal 2011, mitte mingitel liberaalsetel kuuekümnendatel. Marju Lauristini “Marjustini sajand”. Diana Athilli “Alive, Alive, Oh!” – kui terane võib üks peaaegu saja-aastane inimene olla! Ja siis muidugi Mart Kase “Metsik päevaraamat” – kui ma peaks nimetama, mis raamat oli kogu aasta kõige parem (ja tundub, et peab – kõik küsivad:)), siis see oligi. See räägib kanadest ja kitsedest ja koertest, aga põhiliselt ikkagi inimestest, ja see oli kirjutatud nii hästi ja sellise emotsiooniga, et olin valmis ise maale kolima ja kitsed võtma. eestis. novembrikuus. Vot SEDA mõtles Goethe, kui ta ütles, et raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks! Ma arvan.

20171111_010827.jpg

Mart Kase, “Metsik päevaraamat”

Eesti (ilu)kirjandust lugesin logistilistel põhjustel pigem vähe, aga üht-teist ikka õnnestus, tippelamused: Kai Aareleiu “Linnade põletamine” (see oli vist 2016. aasta üks kiidetumaid raamatuid, ma jõudsin 2017 alguses jaole. väga Tartu. ja väga mõjus lugu.); Madli Lippuri “June|Julien” (ettevaatust, tabuteema. aga täitsa nagu välismaa raamat!); Tanel Saimre “Minu Norra” (üldse üks kogu Minu-sarja säravamaid tähti mu jaoks; Norrast oli ka tore lugeda, aga kui nii hästi kirjutada, siis võiks kirjutada ükskõik millest ja ma ikka naudiksin); Tõnu Õnnepalu “Klaasveranda”.

Muidu ilukirjanduse osas peab tunnistama, et mul on ikka täitsa mainstream maitse ja mu viietärnilemmikute nimekiri näeb välja nagu Bookeri longlist:

Sarah Winman, Kui jumal oli jänes
Tan Twan Eng, Garden of the Evening Mists
Naomi Alderman, The Power
Fredrik Backman, My Grandmother Sends Her Regards And Apologises
Michel Faber, The Book of Strange New Things
Elizabeth Gilbert, The Signature of All Things
Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu
John Boyne, The Heart’s Invisible Furies

Ulme ja fantasy osas oli mu aastal tugev slaavi teema – jaanuari alguspäevil lõpetasin 2016. aastal alustatud Sergei Lukjanenko “Puhtandi”, millel oli ka eelmine osa “Mustand”. Hoopis teine lugu kui Vahtkondade-sari, aga ikkagi Lukjanenko (kes pidi olema inimesena paras värdjas, aga kõik tema kirjutatu on mulle alati väga meeldinud ja loomulikult lugesin aasta jooksul üle nii mõnedki vahtkonnaraamatud). Pooleldi lasteraamat-muinasjutt (kust see piir muinasjutu ja fantasy vahel üldse läheb?) on Katherine Ardeni “The Bear and the Nightingale” ja selle järgmine osa, äsjailmunud “The Girl in the Tower” – autor on ameeriklane, aga lugu toimub keskaegsel Venemaal, mis on täis igasuguseid vetevanasid, kolde- ja saunavaime, kuni surematu Kaštšeini välja. Sergei ja Marina Dyachenko (vist ukrainlased?) “Vita Nostra” lugesin uuesti läbi ja olen veendumusel, et see on üleüldse üks parimaid fantaasiaraamatuid. Ja nagu kõik teised, lugesin Ernest Cline’i “Ready Player One’i” ja ka see meenutas mulle kõige rohkem hoopis Lukjanenkot, täpsemalt “Peegelduste labürinti”. Noh, ja 2017. aasta alla see päris ausalt ei lähe, aga hetkel on mul pooleli Naomi Noviki “Uprooted”, tegevusega nõidade ja võlurite Poolas.

Ilmselt otseses seoses lugemisväljakutsega õppisin sel aastal hindama pildiraamatuid:) Ei teinud sohki ega lugenud neid kümnete kaupa lihtsalt selleks, et numbreid kirja saada, aga hakkasin raamatuarvustustes ka seda rubriiki tähele panema ja nägin natuke vaevagi, et parimad hitid endale kodusesse raamaturiiulisse hankida. Selle kategooria võitja on raudselt Carson Ellise “Du Iz Tak?”, väljamõeldud keeles raamat, kus tegelasteks on putukad, aga selgub, et seal putukate tasandil on näha ja uurida väga palju. Ainus pettumus selle raamatuga seoses oli mul see, et elus kuueaastane, kelle peal seda testisin, ehk siis tegelik sihtgrupp, ei olnud pooltki nii vaimustuses kui ma ise. Huumori mõttes vbla ka pigem täiskasvanutele oli Elys Dorani “Mr Bunny’s Chocolate Factory”. Õnnestus kohtuda ka Justin Richardsoni legendaarse geipingviinilooga “And Tango Makes Three”. oh, ja siis eelnimetatud kuueaastase raamaturiiulist leidsin Kätlin Vainola “Kelli hakkab piraadiks” – lõpuks ometi üks eesti lasteraamat, mis on roosa-printsessi-stereotüübi murdmise ette võtnud!

20180101_125931.jpg

Carson Ellis, “Du Iz Tak?”

Teismelisteraamatuid olen ka eluaeg väga armastanud ja lugesin neid sel aastal nii palju, et lõpuks sulasid nad kõik kuidagi ühte, aga tase oli pigem ühtlaselt kõrge. Nii et kui aasta lõpuks paljuhaibitud John Greeni “Turtles All The Way Down”-ini jõudsin, siis andsin sellele resigneerunult neli tärni viiest, kuigi tegelt oli see ka ikka täiesti hea raamat. Aga viis tärni said näiteks:

Emma Donoghue, The Lotterys Plus One (täiesti üle võlli perekond ja aspergerist peategelane. vbla see loeb isegi päris lasteraamatuna)
Ann Brashares, The Whole thing together (kah üsna üle võlli kärgpere)
Clare Furniss, How not to disappear (teismelised ja vanainimesed ja perekonnasaladused)
Julie Buxbaum, Ütle mulle kolme asja (no need ameerika keskkoolilood sobivad mulle)
Rainbow Rowell, Eleanor & Park (ditto)

Siis on mul veel üks täiesti isiklik raamatukategooria: raamatud, mis aitavad mul neid inimesi, kelle keskel ma elan (ehk siis britte) mõista. Ilukirjanduslikust otsast läheb siia alla kogu Nancy Mitfordi looming, mida lugesin sel aastal hästi palju, kõigepealt vanu hitte üle ja siis riburadapidi vähemtuntuid järele, nüüdseks olen juba jõudnud sellisteni, mis vist objektiivselt polegi väga head. Kõige rohkem meeldis mulle “Don’t Tell Alfred”, mida oli täiega raske hankida, aga mis oli väga meeleolukas, või no ütleme otse, ajas mind korduvalt kõva häälega naerma. (Oma)eluloolise poole pealt meeldisid mulle Noel Streatfieldi (of Ballet Shoes fame) “Tea By the Nursery Fire”, mis rääkis 19. sajandi lõpu inglise lapsehoidja elust, ja kaks Amanda Oweni raamatut, “The Yorkshire Shepherdess” ja “A Year in the Life of a Yorkshire Shepherdess”, kus proua räägib lamba- ja lastekasvatamisest (kaheksa tükki! ja lambad siis veel sinna lisaks) karmides looduslikes tingimustes.

Lugesin ka üsna mitut internaatkooliraamatut, mille hulgast jäi meelde Antonia Foresti “Autumn Term” – erinevalt Enid Blytoni mammutloomingust tegutsesid selles loos enamvähem pärisinimesed, kes ei olnud kõik veatud (või ei arenenud selliseks hiljemalt raamatu lõpuks) ja see kõik oli kuidagi veidi täiskasvanulikum ja realistlikum kui nad tavaliselt. Mitte et ma internaatkooliraamatutes otseselt realismi taga igatseksingi, eriti kuna üks huvitavamaid raamatuid kogu sel aastal oli Ysenda Maxton Grahami “Terms and Conditions: Life in Girls’ Boarding-Schools, 1939–1979” ja, noh… ei olnud need tingimused seal suuremad asjad tegelikult. Juhtus nii, et meie kohalikus raamatupoes korraldati selle raamatu esitlus, koos autoripoolse ettelugemise ja hilisema aruteluga; ma aimasin, et see võib tulla põnev, ja hiilisin kohale. Ei pidanud pettuma, enamus publikust olid internaatkoolikogemusega vanaprouad ja rääkisid lugusid juurdegi. Enid Blytonit ma endise pilguga lugeda enam igatahes ei suuda.

Britiraamatute hulka liigitan ka suurepärase paroodia kõigile hygge- ja lagom-raamatutele: Emlyn Rees, “Shabby: The Jolly Good British Guide to Stress-free Living”. Alguses naersin, siis muutusin murelikuks ja koristasin ja remontisin majapidamises nii mõnedki asjad ära, et oleks veidi vähem… shabby.

Aimekirjanduse tippelamuseks oli sel aastal see, kuidas mulle enamvähem korraga sattusid lugemislauale Angela Duckworthi “Grit” ja Amanda Ripley “The Smartest Kids in the World: And How They Got That Way”. Need täiendasid teineteist nii hästi, et ma ei tea nüüd enam üldse, mida ma kummast lugesin, aga muuhulgas veensid nad mind matemaatika õppimise vajalikkuses (see on pikem lugu. mulle on matemaatika ja selle õppimine endale alati väga meeldinud, aga ma olin arvanud, et sellega võiks koolides vabalt ka vähem tegelda. enam ei arva, õppige edasi!) ja üldse oli see teema hästi huvitav, et mismoodi kasvab inimesest selline inimene, kes asjadega hakkama saab. Aga mulle pakkusid suurt rõõmu ka David Hockney “Secret Knowledge” (maalikunstist), Sali Hughesi “Pretty Honest” (kosmeetikast), Jake Knappi “Sprint” (tootearendusest) ja Giulia Endersi “Võluv soolestik” (duh).

Loomulikult lugesin ma üle vanu lemmikuid, sest kuskil polnud öeldud, et tuleb lugeda 365 uut raamatut. Ei lähe mu elus ükski aasta mööda muumitrollide, puhhide ja suurmõmmikuteta – ennem surm! Ajaga ainult paremaks on läinud Kalev Kesküla “Elu sumedusest”, Viivi Luige “Varjuteater” ja Philippe Delermi “Väikesed naudingud”.

Aaa, ja aasta viimase nädala suurim lugemiselamus oli lugeda blogidest ja #bookstagramist teiste inimeste lugemisaasta kokkuvõtteid :) nii hoida!

do you recall not long ago

sarjast “universum täidab me soove”:

täna õhtul esineb meil southbank centre’is Neil Gaiman, kelle suur austaja olen. ta esitleb oma uut raamatut, mis mul küll käsi värisema otseselt ei pane, sest jutustab lihtsalt muinasskandinaavia müüte ümber (Norse Mythology, kui nüüd keegi hirmsasti tahab seda raamatut lugeda), aga Neili ennast oleks ma ikka näha tahtnud.

piletid sellele peole müüdi kahjuks juba paari kuu eest välja, ma ei saand jaole.

noh, aga samal ajal on meil siin koolivaheaeg ja samas southbankis mingid lasteüritused, mh keset päeva esines Chris Riddell. Riddell on tuntud illustraator ja kirjutab ise ka raamatuid ja on praegusel ajal “children’s laureate”, maiteagi, kuidas seda tõlkida või seletada. kõige tähtsam lastekirjanik riigis, keda kõik kuulavad, kui tal lastekirjanduse kohta midagi öelda on :)

mulle on mõned Riddelli raamatud täitsa meeldinud ja ta pildid meeldivad mulle ka ja olen täitsa mitu raamatut majapidamisse spst ostnud, et tema illustreeritud.

ma küll ei suutnud tükk aega ära otsustada, et kas ta mulle nii palju meeldib, et minna teda kuskile lastekarja sisse vaatama, aga siis täna mõtlesin, et üks tee, kaks asja, lähen kohale, vaatan, kas Gaimani jaoks on äkki mõni tagastatud pilet tekkinud ja kui jaole saan, siis vaatan Riddelli ka.

no läksingi ja Gaimani piletit muidugi polnud, aga Riddellile oli pilet vabalt saada täitsa umbes kaheksandasse ritta (sinna saali mahub mingi 2500 inimest muidu).

ja kui ma siis seal kaheksandas reas istusin, siis selgus, et Riddellil on külalistega üritus. kolm külalist olid lastekirjanikuprouad*, kes olid enne juba ka välja kuulutatud, ja neljas oli üllatuskülaline.

ja no selle jutu peale te vast arvate ära, kelle universum üllatuskülaliseks saatis :)

20170215_153338

‘I am so glad there were ponies,’ said my sister.

lõpuks läks veel nii hästi, et sattusin õigel hetkel lava eest mööda minema ja sain endale kaasa napsata selle pildi, mille Riddell Gaimanist joonistas, sellal kui ta oma külalisi välja kuulutas. kui tundub, et on rohkem Pratchetti moodi, siis sellepärast, et tegu oligi suure saladusega ja keegi ei tohtinudki teada, kes see on.

20170215_211016

autogrammi järel seisin pärast eraldi ülekahetunnises sabas (vt ka: koolivaheaeg, 2500 inimest)

kokkuvõttes – pääsesin muinasskandinaavia mütoloogiast veel veidikeseks ajaks (küllap ma sellegi raamatu kord läbi loen) ja sain Neili esituses kuulda hoopis natukest lasteraamatut ja üht luuletust, eks ikka Riddelli illustratsioonidega (oli selline onu Raivo jutupliiatsi stiilis üritus, kus paljud pildid valmisid kohapeal). superluks!

* – teised kirjanikud olid Cressida Cowell (temast ma olin enne ka kuulnud, tal on need lohetaltsutamise raamatud), Liz Pichon ja Posy Simmonds. kõik olid väga toredad ja kui mulle mõni nende raamat näppu satub, siis plaanin lugeda küll.

valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.

all your perfect imperfections

Raamatusoovitus: Costa Book of the Year 2015

Faith had always told herself that she was not like other ladies. But neither, it seemed, were other ladies.

— Frances Hardinge, The Lie Tree

Võtsin The Lie Tree ette mitte lihtsalt sellepärast, et ta briti ühe tuntuma raamatuauhinna sai, vaid sellepärast, et lasteraamat on selle konkursi üldarvestuses ainult ühe korra varem võitnud – see oli 2001. aastal Philip Pullmani The Amber Spyglass ja, noh. Tundus, et latt on piisavalt kõrgel, et asja lähemalt uurida. Pealegi mulle meeldivad lasteraamatud rohkem kui suurte omad.

Ega see mingi mugavuslugemine polnud, lugu oli viktoriaanlik ja pime ja vihmane ja üksjagu krimka (krimkad mulle ei meeldi). Aga olen teda nüüd mõned nädalad seedinud ja ta on mul ikkagi… meeles ja paneb mõtlema.

Mulle tundub, et see tsitaat, mille ma selle raamatu iseloomustamiseks välja valisin, on täiega spoiler. Õnneks pole ma siin spoilerivaba keskkonda välja kuulutanud ka:)