Oma põguse aastatetaguse Itaalia-kogemuse toel võin kinnitada, et Katul on õigus, selles keeles annab tõepoolest väheste sõnadega palju ära teha.
Kui ma 2000. aastal Kreekasse jõudmise eesmärgil läbi Itaalia hääletama asusin, ei teadnud ma itaalia keeles rohkem sõnu kui pizza ja cappuccino. Need osutusid väga olulisteks sõnadeks ja samas ainsateks nimisõnadeks, mida mul itaalia keeles vaja läks. Esimese reisipäeva jooksul arenes mu sõnavara jõudsalt. Õppisin juurde kaks asesõna (mi ja tu), kaks hüüdsõna (si ja no), viis tegusõna (parlare, dormire, mangiare, fumare, scopare) ja ühe omadussõna (bella loomulikult). Nende tosina sõnaga hääletasin edukalt Veronast Brindisisse ja pärast tagasi ka, kõigi autojuhtidega lakkamatult soravas itaalia keeles vesteldes. Vat selline keel:)
whatever 